PATRIA O MUERTE !
Pealkiri on pühendatud muidugi maailmakuulsa rahvuslase Fidel Castro mälestuseks, kes kogu oma fantastilise elu pühendas Isamaa teenimisele.
Ka minu endi arusaaamist maailmast on Castro oluliselt mõjutanud. Olin teismeline kui mu keskkooli ajalooõpetaja tuli lubivalge näo ja värisevate kätega klassi ja ütles, et asi on väga tõsine. Kuulasin peale kohaliku raadio ka, nagu paljud teisedki, Ameerika Häält, Vaba Euroopat ja BBC´d ning enamik meist oli kursis, et oleme tuumasõja lävel. Kariibi kriis lõppes teatavasti õnnelikult kokkuleppega ja NSVL viis ära keskmaaraketid Kuubast ja USA Türgist ning kohustus loobuma Castro salamõrvamisest ja sissetungist Kuubasse.
Järeldusi polnud raske teha, sest USA`l oli tollal masendav ülekaal tuumarelvastuses. Nikital oli vaid tollal vaid ühe käe sõrmedel ülesloetavaid mandritevahelisi rakette ja näiteks Hiina puhul oleks taoline bluff lõppenud kurvalt. USA tsivilisatsiooni üdimiks on aga Kuldvasika kummardamine. Nad on kohe valmis, niipea kui see kasumit tõotab, hävitama põlisrahva indiaanlased või tuhastama aatomipommidega jaapanlased tingimusel, et nad ise tuntavat kahju ei kannata. Niipea, kui vastasel on reaalne oht Washingtoni ja New Yorgi hävitamiseks, minnakse peale algset bluffi kokkuleppele.
Nii oli seee tollal, kui USA-l oli mäekõrgune ülekaal ja on ka täna kui Venemaal on veel modernsem tuumaheidutus kui USA`l ja Venemaal on tavarelvastus juba 50% moderniseeritud, mis teeb ka Globaalse Välkkiire Löögi kontseptsiooni (mille elluviimiseks oli Eesti platsdarmina tähtis) elluviimise võimatuks. Seepärast pole Trumpi esiletõus mitte mingisugune ime, vaid täiesti ennustatav loogiline käik USA eliidi poolt, mis võimaldab kokkuleppimise Putiniga. Seepärast ma prognoosin ammu blogis, et võidab Trump.
Ülaltooduga seoses peaks olema arusaadav, miks mul on olnud raske varjatab põlgust taasiseseisvunud Eesti poliitilise eliidi suhtes, kes õnnest ilastades hiljuti hurraatasid Obama demagoogiale. Neil degenerantidel pole mitte mingit sidet Euroopa tsivilisatsiooni Logosega. Kuna ka uus valitsus koosneb degenerantsetest jobudest nagu S.Mikser jne. ning vannub truudust teda juba hüljanud mõisahärrale ja ei suuda väljuda nn.Washingtoni konsensuse majandusmudelist, siis on meie tulevik kurb.
Ajalooratas pöörleb F.Fukuyama neoliberaalsest usulahu propagandast aga pidurdamatult edasi ja Aleppo täielik vabastamine valitsusvägedepoolt on juba lähema aja küsimus. Sõim ja hüsteeria korporatiivses meedias on põhjustatud lootusetusest, sest pole ju saladuseks, et ÜRO poolt terroristlikuks organisatsiooniks kuulutatud an Nusra sõjalisteks koordinaatoriteks Aleppos on USA, Türgi, Suurbritannia jt. ohvitserid. Venelased on küll palju pause korraldanud koos koridoridega, ent osa on ilmselt linna jäänud. Samal ajal, kui USA koos oma sulastega tegelevad Mosuli vaippommitamisega, vilistades tsiviilelanike massilisele tapmisele, ent kelle Clintoni valimiseduks korraldatud suurrünnak on haledalt läbi kukkunud koos USA eriväelaste vastuvötmatult suurte kaotustega, tähendab Aleppo vabastamine terroristidest, mitte ainult Assadi võitu, vaid ka fakti, et me elame multipolaarses maailmas, mida ei valitseta enam Wahingtonist.
Eestile tähendab fakt, et Venemaa on tegudega tõestanud, et ta suudab seista mitte ainult iseendi suveräänsuse eest, vaid on ka valmis ja võimeline tagama oma liitlaste julgeoleku, kogu senise välis- ja julgeolekupoliitika krahhi. Kõik riigid, kes on võidelnud geopoliitika seaduspärasuse vastu nagu Eesti, Ukraina jne. ja ei suuda kiirelt kohaneda multipolaarse maailmaga maksavad lähitulevikus ränka hinda.
Meie Toompeal istuvad globalistid on meeleheites haaranud kinni Obama poolt heidetud õlekõrrest, kes pärandas globalistide eesvõitleja pärja Merkelile. No mina küll ei veaks kihla Merkeli valimisvõidu suhtes, mis oleks sellise soovmõtlemise eeltingimuseks.
Minu aastatetagune soovitus orienteeruda geopoliitiliselt Saksamaale lähtub endastmõistetavast eeldusest, et Saksamaal tulevad paratamatult võimule patrioodid. Vastasel korral pole Bismarcki ühendatud Saksamaal kohta Euroopa geopoliitilisel kaardil.
Kevadel Prantsusmaal toimuvatel presidendivalimistel pole globalistil Hollandel mingeid võimalusi. Võidab F.Fillon või M.Le Pen, kelle välispoliitiliseks ideeks on Venemaaga hea läbisaamine. Saksamaa tugevuseks ja samas ka Achilleuse kannaks on majandus, mis tugineb ekspordile. Tasub vaid ära lõigata ekspordi võimalused ja Saksamaa on käpuli. Sama kehtib ka tooraine impordi kohta. Ilma sõbraliku Ostpolitik´ita pole Saksamaal ega Eestil tulevikku. Seda ei mõista ega suuda ellu viia ka uus valitsus Toompeal.
Roman Ubakivi

MIS TEHA ?
Kuulasin täna raadiost meie majandusteadlaste arutlusi võimalustest väljuda majanduseseisakust. Vitsuri jt. auks peab ütlema, et nad on ausad ja on otse välja öelnud, et neil mingit hõbekuuli ei ole, mis võimaldaks läbimurret stagnatsioonist. Ammugi ei ole seda loodaval valitsusel, kes kasu toomise asemel võivad hakkama saada hoopis suure sigadusega - riigi vara mahaparseldamisega.
Uus valitsus on juba paika pannud oma geopoliitilise orientatsiooni, ta on globalistlik ja seega jätkab eestluse väljasuretamise poliitikat, nagu kõik eelmisedki. Kel veidikenegi aru peas on, see peaks ju mõistma, et senise välis- ja julgeolekupoliitika jätkamise tagajärjeks on Eesti riikluse häving. T.H.Ilvese nutulaulule USA meedias, et Eesti ei suuda edukalt areneda seetõttu, et tema naabriks on Venemaa, vastas kahe kuu pärast ametisse astuv USA president D.Trump konkreetselt: "Baltikumi maad teatasid hiljuti, et nad ei saa areneda, sest nende naabriks on Venemaa. Me võime soovitada ja aidata, et nende naabriteks oleks Aafrika riigid. Kõik baltlased võib ümber asustada Aafrika kontinendile ja aafriklased Balti maade territooriumile. Vastavalt nimetame ümber ka maad - arvan, et paljud Aafrika maade elanikud rõõmustavad. Kõigil saab olema hea."
Kõrvutage seda jutuga, mida ma lugesin eile Postimehest ("Radari" saate kohta) kaitseministri H.Hanno, M Mihkelsoni jt. suust ja saab ilmselgeks, et me oleme usaldanud Eesti riigi ning meie endi ja omakste elud degenerantidest debiilikute kätte. Ellujäämiseks me peaks kogu Eesti poliitilise eliidi kupatama Malisse, arenegu seal.
Tagasi pöördudes majanduse probleemide juurde, peab kohe ütlema, et globalistliku nn. Washingtoni konsensuse raames nad ongi absoluutselt lahendamatud. Eduks on hädavajalik D.Trumpi eeskujul murda end välja neoliberaalide mõttemallist (nn. Economic´si meil ainuvalitsevast usulahust) ja rahvuslikule majandusmudelile üle minnes tuua meid välja vaesuslõksust.
Meie ülesandeks on luua Eestis patriootide, trumpistide partei, kes kompromissitult võitleb D.Trumpi poolt väljakuulutatud põhimõtete eest: "Me enam ei anna oma maad ja rahvast globalismi valeliku võlu vangi, rahvusriik jääb ainukeseks kindlaks õnne ja harmoonia aluseks. Minu poliitika seab alati Ameerika (meil eesti) rahva ja Ameerika (Eesti) julgeoleku huvid kõigest kõrgemale ... ".
Eesti eelkõige!
Roman Ubakivi

TRUMP !!!
Õnnitlen südamest ameerika rahvast epohhiloova võidu eest! Globalistliku eliidi esindaja H.Clintoni kaotus tähendab, et USA muutub korporatsioonist, mis muretses globalistliku eliidi kitsaste huvide, aga mitte USA rahvuslike huvide eest, taas riigiks. Trumpi valimine tähendab, et ameerika rahvas võitis oma riigi tagasi. Patriootide võit senise globalistide võimukeskuse südames tähendab üheselt, et me elame taas normaalses, multipolaarses maailmas.
Muidugi, ma pole nii naiivne arvamaks, et kõik edasi läheb kergelt ja libedalt. Trumpi võidakse tappa või ta võib minna kokkulepetele globalistidega. Ent globalistide Baabeli torn on järjekordselt purustatud ja ehkki ei saa välistada tema kokkukleepimise katseid, on need jobude armetud ponnistused, kes pole võimelised haistma ajastu vaimu. Taolisteks kilplasteks ei ole teps mitte Trump ja Putin, vaid Obama ja Clinton ning meie õnnetuseks ka kogu Toompeal laiutav eliit.
Viimases võis veenduda igaüks, kes jälgis tänaõhtust ETV Foorumit ja Jüri Luige intervjuud, kes oli poliitikuile "julgeolekueksperdiks". Viimane oli otse välja öeldes nii loll, et väitis, et kui Trump pöördub Venemaa poole ettepanekuga parandada omavahelisi suhteid, siis Putin lükkab need ettepanekud tagasi, sest Venemaa tahab Läänega vaenus olla?!
Ka kõigi kuue Toompeapartei esimehe kindla veendumuse järgi tuleb senist hukatuslikku geopoliitilist kurssi jätkata. Kui Eesti Wabariik hukkus sellepärast, et meil ei olnud kriitilist massi eliidis, kes oleks riigile mõelnud ja geopoliitilistest tõsiasjadest aru saanud ning seetõttu hukatusliku geopoliitilise orientatsiooni valisid ja seetõttu pälvib tollane eliit hinnangut kui riigi juhtimiseks kõlbmatud degenerandid, siis said nad vähemalt niipaljutki sestsinasest maailmast aru, et kui Berliinist anti mõista, et seoses Molotov -Ribbentropi pakti sõlmimisega on Selteri-Ribbentropi pakt aegunud, tormasid nad ummisjalu Stalinile pugema. Peale J.Tõnissoni polnud neil kellelgi vaimset võimekust geopoliitika põhitõdede mõitmiseks, ent vähemalt oli neil ellujäämisinstinkt olemas. Tänaste parteide liidritel ei ole aga sedagi lojuse taseme instinkti, mõistusest rääkimata.
Trumpi valimine tähendab seda, et USA välispoliitika hakkab lähtuma taas USA rahvuslikest huvidest nagu oli kuni Nixonini. USA rahvuslikud huvid dikteerivad aga selgelt, et USA huvides ei ole Venemaa hävitamine, vaid hoopis ta tugevdamine, et Venemaa balansseriks üha tugevnevat Hiina võimsust tähtsaimas- Vaikse ookeani regioonis.
Enam ei ole pukis maniakaalset globalisti H.Clintonit, kelle valimisloosungiks oli Putini Hitleriks tembeldamine ja lennukeelutsooni kehtestamine Süüria kohal (s.o. hakata alla tulistama Vene ja Süüria lennukeid ) ja algatada nii kolmas maailmasõda. Sealjuures pole USA-l konkreetselt sõjavägegi, mis oleks võimeline sõdima mitte ainult kergelt relvastatud partisanidega, vaid ka Venemaa regulaarväega. Täna saaks USA Venemaalt sõja korral armutult tutistada. Seepärast ning peatähelepanu osutamiseks USA sisemistele probleemide lahendamiseks, pöördub Trump Putini poole ettepanekuga elada rahus ja kokkupõrgete vältimiseks jagada ära mõjutsoonid. Eriarvamusi piiride osas muidugi tekivad, ent just seda ongi Putin kogu aeg USA-lt taotlenud ja mingeid põhimõttelisi vastuolusi USA ja Venemaa vahel ei ole kui Trump ametisse astub.
Trump koos oma nõuandjatega peab Eestit Peterburi eeslinnaks ja USA rahvuslikes huvides ei ole sõtta astuda Eesti pärast. Just USA konservatiivide nõudel on NATO 5.artikkel sõnastatud omal ajal nii vesiselt, et ta ei nõua USAlt sõtta astumist kui mõnda liitlast rünnataks. Kas me oleme juba niivõrd degenereerunud, et me oskame küll lugeda, aga ei ole võimelised mõistma, mida Artikkel 5. kirja on pandud?!
Trumpi võit tähendab automaatselt globalistide A.Merkeli ja Hollande kirstu viimase naela löömist. Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Austrias jm tuleb võimule patriootlik kontraeliit. V.Orbani näol on juba rahvuslik eliit Ungarit juhtimas. Kogu see globalistlik Brüsseli muiduleivasööjate jõuk pühitakse minema, sest USA-l ei ole enam nõrka EL enam vaja. Neid oli vaja ainult seni USA-s võimutsenud globalistidele, et Vabakaubandusleppe abil kogu Euroopa orjastada.
Eesti kujutab täna korporatsiooni ning Toompea kubjaste ülesandeks on olnud tagada maksimaalselt hea majanduskeskkond ja kasumi vaba väljavedu välismaistele korporatsioonidel ja finantsoligarhial. Seda ka eestlaste väljasuretamise arvel- kasumi nimel ei tagata isegi tööjõu taastootmist, arengust rääkimata. Täna on Eestis Riigikogus vaid liberaalid ja tõepoolest mingeid parempoolseid (rahvuslasi) või vasakpoolseid (sotse-kommuniste) seal ei ole. Ja nagu liberaalidele tänapäeval kohane, on nad kõik globalistid, sest nad kõik on vandunud truudust USA globalistlikule võimuladvikule. Ükskõik missugune tänase Toompeaparteide valitsuskoalitsioon ei ole võimeline lahendama mitte ühtegi eesti rahva ees seisvatest probleemidest, sest liberaalide diskursusest on see põhimõtteliselt võimatu. Kuidas on võimalik viia eestlaste arv kasvõi ENSV tasemele globalistide neoliberaalse poliitikaga, kui viimase eesmärgiksa on sündivuse vähendamine?! Hädavajalik on rahvuslik ideoloogia.
Meie, rahvuslaste ülesandaks on korrata vabadustarmastajate ameeriklaste vägitegu ja võita Eestimaa tagasi globalistide käest ja luua riik. Riigi peaülesandeks ei ole majandusliku kasumi taotlemine, millega tegeleb tänane Eestiks nimetatud korporatsioon.
Roman Ubakivi

MU LEHKAV ISAMAA
Pärast veerand sajandit meile ajaloo poolt kingitud iseseisvat riiki, oleme meie, eestlased, silmitsi tõsiasjaga, et me oleme mitte eluterve, vaid väljasurev rahvus. Toompealt allavoolav gangreenimäda on üle ujutanud üle juba terve Eestimaa.
Kui Eesti Wabariigi ajal oli kirjandusklassikast tuntud kõverkaela Juss suitsiidikalduvustega haleda popsi rollis, siis täna on nad vallutanud Toompea ja kõige õnnetumad susserdajad edutakse endasuguste hulgast Euroopat juhtima.
Läbi aegade on peetud endastmõistetavaks, et vaenulikke riike ja rahvaid vaenatakse (Vae victis!). Meie valame aga krokodillipisaraid mõneteisttuhande küüditatud ohvri pärast 1940-ndal aastal, nagu oleks see enneolematu kuritegu riigi poolt, kelle me ametlikult oma vaenlaseks olime teinud ja ümbritseme lugupidamise ja võimuga kaabakaid, nagu Mart Laar&co, kes on kuritegelikult veelgi hullemat shokipoliitikat rakendanud omaenda rahva kallal ja kelle käed sügelevad aiva uusi "julgeid otsusi " eesti rahva kallal rakendama. Laarlaste shokipoliitika koheseks tagajärjeks oli sündivuse äkiline vähenemine poole võrra ja tänaseks oleme me kaotanud juba paarsada tuhat eestlast. IRL peaks end nimetama " Isamaa reeturite " parteiks.
Riigi asemel on meil maffia, kus prokuratuur ja kohus on Refi ning KAPO IRL allasutuseks, kes on kõrvaldanud Tallinna linnapea ametist ja puhtaks pesnud Pentus-Rosimannuse. Demokraatliku valitsemiskorra ilmne nurjumine.
Neoliberaalse majanduspoliitika tagajärjeks on juba kümneaastane paigalseis ja ees terendab langus või palju hullemat.
Arulageda välis- ja julgeolekupoliitika katastroofilised tagajärjed terenduvad juba lähitulevikus. Lülitasin eile õhtul korraks teleka Välisilma saatele, kus tobukesed Mihkelson ja mingi blondiin vahutasid rumalusi õnnest, mis on eesti rahvale osaks saanud, kuna me oleme eliidi pigutuste tulemusena muudetud NATO ja Venemaa vahelise sõja tallermaaks.
Kui lisada siia veel maailmalõpu eelaimusega eliidi arulage sebimine presidendivalimiste jm. ümber, siis on tänase eliidi näol tegu selgelt ägeda kognitiivse dissonantsi all kannatavate hullari potentsiaalsete patsientidega. Nad elavad virtuaalses mullis ja kes ei ole paadunud kaabakas, ei saa siiralt aru, miks nende pingutused annavad soovitule vastupidise tulemuse.
Aga vaadakem parem väljaspoole, sest eliidi senine poliitika eesmärk nii välipoliitikas kui majanduses ongi seisnud veerand sajandit põhimõtteliselt selles, et meist endist mitte midagi ei sõltuks. Kõik mõttemallid on meil ju ülevõetud USA-st, ja kõik mis ei vasta sellele, tembeldatakse meedia poolt otsekohe idiootsuseks või Venemaa agendiks.
Ameerikas on eliit lõhenenud selgelt kaheks. Hillary Clinton esindab selgelt globalistlikku (trotskistlikku- seepärast on ka Vabariiklikku parteisse kuuluvad neoconid tema toetajad) voolu, Donald Trump aga patriootlikku (stalinlikku, isolatsionalistlikku) suunda. Muidugi, poliitikutele on sõnad selleks, et oma mõtteid varjata ja Clinton ei lähe kunagi rahvale ütlema, et tema poliitika tapab Ameerika keskklassi ja majanduse, vaid esineb laarlaste stiilis kui keskklassi ja USA huvide kaitsjana. Seda valet levitab agaralt muidugi ka meedia, kes on silmatorkavalt erapoolik (teisiti see ei saagi reaalselt olla, sest kui kogu maailmas on sisuliselt vaid kaks globalistidele kuuluvat uudisteagentuuri, kust tv ja ajakirjandus oma uudised ammutab).
Välispoliitikas esindavad globalistid peamiselt nn. idealistlikku teooriat, kus ameeriklased on erakordne ja asendamatu rahvus muu inimkonnaga võrreldes, USA missioon on levitada oma väärtusi üle kogu maailma ja olema maailmas ainuke võimukeskus, kus määratakse mängureeglid ja erandid (nn. unipolaarne maailmamudel. No ei midagi uut siin päikese all sellele, kes on kuulnud midagi Rooma Impeeriumist või Baabeli torni ehitamisest.
Trumpi leer esindab välispoliitikas nn, realiste, kes lähtuvasd USA rahvuslikest huvidest ja kellele on iseenesest mõistetav mitme jõukeskusega maailm (nn. multipolaarne maailmamudel).
Tänane geopoliitiline hetkeseis on selline, et Clintoni-Obama maailmast globalistlik arusaam on karjuvas vastuolus reaalse maailmaga, vaid illusioon nende peades. USA-l pole hädavajalikku võimsust, et kehtestada omad mängureeglid kogu maailmas. Isegi üks islamistide rühmitus põhja Süürias, keda USA oli rahastanud ja relvastanud, et see Süüria seadusliku ilmaliku Assadi valitsuse kukutaks, ajas hiljuti häbiga kogu maailma palge ees enda juurest ära USA eriväelased. Geopoliitise murranguna võib hinnata Filipiinide presidendi Rodrigo Duterte ajaloolist avaldust tema Hiina visiidil geopoliitilisest ümberorienteerumist Hiinale. Hiinale ei suuda USA midagi dikteerida ja venelased irvitavad USA eliidi üle avalikult.
Ennutasin ja arvan ka täna, et Trump võidab Clintoni, sest minu arvates on ameeriklased küll välispoliitiliselt harimatud, ent terve alalhoiuinstinkiga ja võimelised haistma, et virtuaalmaailma Clintonist lehkab laiba järgi, Trumpist hoovab aga reaalset elu. Paar aastat tagasi kui seoses USA Ukraina avantüüri läbikukkumisega ja Venemaa Krimmi taasühendamisega vastasseis globalistide ja patriootide vahel avalikult hübriidsõja vormi omandas, kuulutas Obama Venemaa tähtsusetuks kolmandajärguliseks isolatsioonis olevaks regionaalseks riigiks, kelle majanduse ta kohe tükkideks lõhub. Satraap Angela Merkel teatas, et Putin on nagu vaimuhaige, kes elab mittereaalses maailmas, sest ei allugi Washingtoni käskudele. Meie eliidi julgeolekupoliitika vundamendiks on aga juba veerand sajandiks soovmõtlemine, et tasuks vasid USA-l tahta ja ta lammutab soovi korral Venemaa vürstiriigikesteks. Seepärast eelpoolmainitud M.Mihkelson rõõmustaski, et USA -Venemaa suhted pingestusid, sest tema hinnangul läänega seotud oligarhid-ametnikud kukutavad päevapealt Putini.
Täna on ilmselge, et Putin realistliku koolkonna esindajana hindab maailma adekvaatselt ja luulude all kannatavad Obama-Clinton, Merkel-Hollande ja kogu Eesti eliit.
Roman Ubakivi

VALIMISTEST
Kogu maailm jälgib muidugi USA presidendivalimiste kulgu. Seekord on tegu tõelise valikuga kahe erineva poliitika vahel ja tulemus mõjutab oluliselt kogu maailma. Sõjahüsteeria meenutab mulle juba nooruses üleelatud Kariibi kriisi. USA ähvardab avalikult terroriaktidega Venemaa linnades ja vene sõdureid laibakottidega. Venemaa kontrollib üle maa oma tuumapommivarjendite korrasolekut ja meil peetakse julgeolekukonverentsi. Tõsi, meil ei ehitata nagu Soomes iga uusehituse juurde pommivarjendit ja ka Eesti NSV aegne tsiviilkaitsesüsteem koos pommivarjenditega on likvideeritud. Seepärast vaatamate sellele, et valitsus on kuulutanud Eesti Venemaa vastaseks rinderiigiks, piirdub meie sõjaettevalmistused praktiliselt naabrivalve reklaamimisega.
Olen vaadanud öösiti nii Trump-Clintoni esimest ja ka asepresidendikandidaatide debatti. USA eliit on selgelt jagunenud parteideüleselt kahte lepitamatusse leeri ja võitlus käib mitte enam elu, vaid surma peale. Trump-Clintoni duell oli lihtsalt skandaalne, sest moderaator ei vaevunud isegi teesklema neutraalsust. Tema küsimused Trumpile olid mitte ainult ründavad, vaid sisaldasid ka omapoolset negatiivset hinnangut. Tasus vaid Clintonil hõõruda näpuga oma nina juures nagu kaardimängu sohimängijal kui moderaator katkestas viivitamatult Trumpi arutluse ja sõna sai Clinton. Viimane katkestas Trumpi sõnavõtu üle neljakümne korra ja moderaator ei mõtelnudki huligaanina esinenud Clintonit korrale kutsuda debati reeglite rikkumise puhul.. Seevastu Clintonile moderaator ei esitanud ainsatki ebamugavat küsimust ja ta küsimused olid ilmselt kooskõlastatud Clintoni meeskonnaga, sest Hillary luges oma vastuseid pidevalt. (Sarnane pilt oli ka meie ETV saates, sest samal ajal kui saatejuhid lugesid oma ettevalmistatud ja kooskõlastatud küsimusi oma paberitelt, meenutas Kersti Kaljulaid oma ettevalmistatud vastuseid oma paberitelt, et siis kuulipilduja tulega vastata.)
Saatejuht ei vaevunud isegi pärimast aru Clintoni heategevusfondi kohta, mis kulutab vaid 10% laekunud rahast heategevusele. Tegemist on USA seaduste vastase (mis nõuab annetajate avalikustamist) rahapesu fondiga, mille eesmärgiks on finantsoligarhia poolt Clintoni valimiskampaania rahastamisega (seetõttu on Hillaryl suurusjärgu võrra rohkem raha valimiskampaaniale kulutanud kui Trump). Clintonite rolli finantsoligarhia teenritena tuleb enesestmõistetavalt varjata, sest muidu lõhkeks mullina Hillary debatil esitatud võltskujutlus endast kui kesklassi ja vaesemate huvide eest võitlejast.
Võiks arvata, et valimistulemus on ette teada Clintoni tohutult suurema rahakoti tõttu, mis on nii Ameerikas kui meil alati võitja määranud. Lisaks veel oligarhidele kuuluva meedia üksmeelne toetus. Jälgisin kohe peale debatti veel meediaagentuuride kajastusi ja "spetsialistide" järeldusi, kes üksmeelselt kuulutasid N.Clintoni selget võitu. Ent hiljem tehtud rahva küsitlused näitasid hoopis vastupidiseid tulemusi.
Arvan, et Trump tegi suure sammu võidu poole. Ta on muutnud taktikat ja esindab nüüd uut, presidendile väärilist soliidset stiili, mis peaks laiendama tema toetust ka naiste seas. Eriti reljeefselt tuli stiilide erinevus esile asepresidendikandidaatide debasti aegu, mil kõrtsikaklejat meenutav Kaine katkestas soliidse Pence esinemist vaatamata moderaadi märkustele üle seitsmekümne korra! Arvan, et Ameerika valijate kompetentsuse tasema tõttu on stiilil isegi suurem tähtsus kui sisul.
Arvan, et Trumpi võidu kindlustab Venemaa faktor, sest Venemaa duumavalimised andsid Puitinile ülitugeva mandaadi. See ei tähenda muidugi Clintoni debiilsete väidete õigsust, nagu Trump oleks Putini agent või Venemaa häkib Hillary partei faile. Putinile fantastilised valimistulemused tähendavad seda, et mingit Bolotnajat -Maidani lähima aasta jookul ei tule ja globalistid nii viienda kui kuuenda kolonni näol on lühemas perpektiivis neutraliseeritud. Venemaa astub ühtsena patriootide juhtimisel vastu tema vastu globalistide poolt peetavale hübriidsõjale.
Nagu ma juba varasemalt olen märkinud, on kriitilise tähtsusega Süüria sõjatanner. Teatavasti panid juba sajandi alguses globalistid -neoconid paika USA strateegia eesmärgi Lähis-Idas, et viie aasta jooksul tuleb purustada seitse riiki, nende seas ka Süüria. Hiljem lisandus veel geopoliitiline gaasi- nafta juhtme faktor Katarist ja Assadi kukutamine on USA kinnisideeks tänaseni. Tööriistaks Assadi kukutamiseks on USA poolt juhitud koalitsioon (Saudi Araabia, Katar ja Türgi) valinud vahhabistidest terroristid-palgasõdurid Al Qaeda Süüria haru an Nusra, keda on aastaid rahastatud ja relvastatud.
Peale USA poolt sanktsioniseeritud (Erdogan süüdistab konkreetselt U.S.Centcomi Joseph Votelat vandenõus mässajatega ja Türgi meedia on toonud pika nimekirja riiki saabunud CIA kaastöötajatest) riigipöördekatse ebaõnnestumist on Erdogan järsult muutnud kurssi ja leidmas ühist keelt Venemaaga, kes on järjekindlalt seisnud Süüria seadusliku valitsuse ja ühtse ilmaliku riigi eest.
17.septembril pommitas USA lennuvägi koos NATO liitlastega Süüria valitsusvägede positsiooni Dar ez- Zori linna lennuraja piirkonnas, millele järgnes vahetult ISIS-se terroristide rünnak. Lennukikirünnaku tagajärjel taoeti 82 valitsusvägede sõdurit ja haavati sadakonda ning tegemist on rahvusvahelise õiguse järgi avaliku agressiooniga ÜRO liikmesriigi vastu. USA küll väitis, et tegu oli eksitusega, ent Süüria väed on juba kolmandat aastat samadel positsioonidel ISIL-i poolt ümberpiiratud linna ümber ja kui ka oletada, et peale aegunud vanaraua A-10 ja F-16, millel NATO piloodid lendavad on ka kaks päeva luuret teostajad eriväelased idioodid, kes vaatamata satelliitidele ja droonidele pole võimelised valitsusvägede statsionaarseid positsioone kindlaks tegema, siis oleks nad õige info kergelt venelastelt küsimise korral saanud. Pealegi pole USA-l mitte mingisugust õigust Süürias õhupiiri rikkuda ilma Süüria ÜRO-s esindatud seadusliku valitsuse loata.
Kui uskuda Türgi ja Araabia meediat, siis käib Süürias juba mitte proxi sõda, vaid juba otse USA ja Venemaa vaheline. Nii olevat NATO lennukid tapnud Dar-ez-Zoris kolm Venemaa luureohvitseri, kes kuulasid üle vangistatud ISIL võitlejaid, kes andsid tunnistusi USA abist ISIL-le. Venelased vastasid laevalt Vahemerelt lastud kolme "Kalibri" tiibraketiga, mis täielikult hävitas terve staabi USA ja ta liitlaste luureohvitseridega, kes juhtisid mässuliste tegevust Idlibi piirkonnas.
Olukord Süürias on täna selline, et valitsusväed on Aleppo idaosas ümber piiranud tuhatkond USA poolt toetavat islamisõjalast, kelle põgenemine (selleks on neile võimalus antud) või pulbriks hõõrumine on sõjaliselt vaid aja küsimus, sest nad on ära lõigatud oma sponsorite varustusteedest. Aleppo vabastamise on aga oma tähtsuselt võrreldav Stalingradi vabastamisega Teises maailmasõjas. See tähendab Süüria ja tema seadusliku presidendi Assadi ning tema liitlaste Venemaa, Iraani ja Hiina ajaloolist võitu ning USA-le koos tema vasallidega Vietnami taolist katastroofi. Aleppo võit kindlustab Süüria püsimajäämise riigina ja ka kristlaste võitu mitte ainult Süürias vaid ka kogu maailmas ning ka Trumpi võidu Ameerikas. Võrreldes Lääne Euroopaga on USA siiski religioonne ja valdavalt kristlik maa, kus kristlastele on Clinton saatanlik jõud. Ameerika valimisteteemas kerkib paeratamastult üles Süüria katastroofi põhjustanud poliitikute vastutuse teema ja see on Hillary poliitilise karjääri lõpp. Assange poolt lubatud paljastused käsitlevad ilmselt Hillary otsest seotust ISIL-i ja an Nusra (alQaeda)terroristide abistamisega ja seega tema süüd jihadistide poolt Ameerikas korraldatud terroriaktides.
Jõudude tasakaalu muutumine maailmas globalistide kahjuks ja Putini valimistel saadud mandaat patriootliku poliitika jätkamiseks võimaldas Venemaal avalikult üles tõsta USA poolt talle visatud sõjakinda. Putini poolt duumale esitastud seaduseprojekt, mis tühistab Ameerikaga sõlmitud lepingu 34t plutooniumi sõaliselt kahjutuks muutmist ja seab suhete taastamise eeltingimuseks USA poolse majandussõja lõpetamise ja sellest tingitud kahjude taastamise, Magnitski seaduse tühistamine, NATO ettenihutatud baaside likvideerimise Baltikumis ja Ida-Euroopas jne. tähendab sisuliselt seda, et Venemaa on nõus suhtlema USA-ga edaspidi vaid võrdsetel alustel kui suurriik suurriigiga aga mitte kui vasall peremehega.
Tuumarelva piiramise poliitika raames lepiti teatavasti vastastikku kokku tuumapommi materjali plutoonium 239 kahjutuks muutmist pommi valmistamiseks. Selle leppe täitmiseks ehitasid venelased tehase ja tõõtasid välja tehnoloogia, kuidas siduda plutoonium239 uraan238-ga ja saada nii aatomijaamade kütet (segust eraldada tagasi pommikõlblikku puhast plutooniumi on äärmiselt keeruline ja praktiliselt mõtetu). Samal ajal kui venelased oma pommi materjali usinalt hävitasid, ei ole ameeriklaserd tänini lillergi liigutanud. Pole grammigi hävitatud, pole tehnoloogiat ja tehast ja kostab vaid juttu, et tuleks plutooniumi segada vaid nii, et saaks tahtmise korral kergelt jälle puhast tuumapommi materjali kätte.
Venelaste poolt pole see sõja kuulutamine USA huvidele, vastasel korral nad blokeeriksid kohe USA varustusteed Afganistani ja lõpetaks näiteks aatomijaamade kütte müümise Ameerikale. Tuumaelektrijaamad on teatavasti USA energiasüsteemi selgroog ja ilma kahe Venemaa tehase toodanguta halvataks kogu USA energiasüsteem. Tegemist on selge sõnumiga USA uuele presidendile ja eliidile: me oleme valmis vastastikku kasuliku koostööks kui võrdsed partnerid, kui te aga eelistate sõda, siis me oleme valmis isegi tuumasõjaks (sellele viitab tuumavarjendite kontroll ja kordaseadmine). Sama viitab ka õhutõrjekomplekti S-300 moodsaima mudeli viimine Süüriasse lisaks juba olemasolevale S-400-le ja Vene kindralstaabi selget hoiatust mõtte eest korrata rünnakui Süüria valitsusvägede vastu.
USA on selgelt kaotamas sõda Süürias ja meeleheites tehakse vaid lollusi juurde. Nii hääletas Kongress esmakordselt maha Obama veto seadusele, mis lubab kodanikel alustada kohtuprotsesse Saudi Araabia vastu 9`11 terrorirünnaku eest kaksiktornidele. Ühelt poolt avaldab see hagi võimaluse Ameerika kohtutes näiteks Obama vastu, kelle käsul on droonirünnakutes hukkunud üle maailma sadu süütuid inimesi. Veelgi kiirem tagasilöök tuleb aga Saudi Araabialt, kes ähvardab turule paisata $800 miljardi eest USA võlakirju, mis tähendaks USA rahasüsteemi kollapsi.
Valimiseelne ja ajalooliste muutuste õhkkond valitseb ka Euroopas. Saksamaa Gorbatšov Merkel pingutab jõudu, et Saksamaad ja EL põhja lasta. Migrantidekriisi korraldamisega sai ta hästi hakkama, USA -ga vabakaubanduslepe, mis laseks põhja kogu Euroopa majanduse, ei taha aga vaatamata ta üleskutsetele sugugi jalgu alla võtta. Nüüd üritab ta laiendada majandussõda Venemaaga, et kindlustada Euroopa kaotust majandussõjas Ameerikaga. Viimane ründas teatavasti Volkswagenit trahvidega, Euroopa vana eliit vastas trahvidega Apple-le, McDonaldile jne. Nüüd on USA võtnud Euroopa kõrist otsdustavalt kinni. Enam pole juttu Kreeka rahandussüsteemist või Itaalia eesolevast pangakrahhist, millest ainult laiskvorst pole viimasel aastal kirjutanud. Täna näritakse kõri läbi Deutsche pangal (ka Kommerzpank jt.) kellel on derivaatide näol katteta kohustusi kuskil $46triljoni eest. Eespool blogis ma tõin juba konkreetsed arvud USA pangamulli kohta, mis on suurusjärgu võrra suuremad. Selliseid kohutavaid mulle ei ole muidugi mitte millegagi katta peale maailmasõjaga (mis aga tähendaks aga ka selle ilma vägevate hukku koos inimkonnaga), seepärast laseb USA õhku ennem kogu Euroopa, et veidikenegi leevendada Ameerikat ees ootavat mulli lõhkemise pauku.
Meie presidendivalimistest ma olen juba pajatanud. Riigikogu valis endale adekvaatse esindaja, kes on on Economicsi usulahust ja ei taipa mõhkugi reaalsest majandusest ja provintslasest naiivitari, kes ei taipa muhvigi geopoliitikast ja reaalpoliitikast.
Viga pole mõistagi Kersti Kaljulaiu persoonis. Meie eliidi mõttemallide tõttu ei olekski täna teistsugune president võimalik. Juhtusin nägema Tallinna televisiooni lõpuminuti juppi, kus üks väliseestlasest vanahärras pajatas Roosevelti ja Churchilli reetmisest, kes ei rakendanud Eesti suhtes Atlandi Hartat. Sama juttu Lääneriikide reetmisest ja Rahvusvahelise õiguse rikkumisest pajatas meile ka ju lugupeetav Jaan Kross ning sama kirjutavad meie ajalooraamatutes Mart Laar &co.
Teisalt meil on võtta täna eeskujuna Ülo Vooglaid, kes suudab meid õpetada kuidas igale probleemile süsteemselt läheneda ja nii vältida provintslikku idiotismi. Samuti on meil silme ees eesti soost ja Eestimaal sirgunud Anton Vaino. kes tänu oma isiksusele ja intellektile kuulub maailma tippklubisse.
Seetõttu olen ma siiralt hämmeldunud, miks Toompea seltskond koosneb vaimse puudega inimestest, kes ei suuda aru saada, et mingit Eesti Wabariigi reetmist Lääneriikide poolt Teises maailmasõjas ei olnud ja ainus süü Eesti Wabariigi hukus oli meie tolleaegsel degenerantsetel juhtidel. Kaotas ju Eesti Wabariik ju igasuguse õiguse saada Atlandi Harta poolt taastatud riigina, sest meie eliidi süü tõttu ei olnud Eesti Wabariik Hitlerliku Saksamaa ohvrid, vaid natside liitlased kui Jüri Uluots ja Hjalmar Mäe kuulutasid Eesti Wabariigi mobilisatsiooniseaduse alusel sundmobilisatsiooni Saksa sõjamasina toetuseks. Mart Laar ju lausa ilastab õnnest, et meie noorte meeste elu hinnaga õnnestus pikendada Hitleri kuritegeliku režiimi kestust. Topompea imbetsillid ei suuda aru saada, et kõik eestlased, kes sõdisid Nõukogude liidu vastu Teises maailmasõjas sõdisid ka üheaegselt USA ja Suurbritannia jt. vastu. Hitleri edu Montgomery operatsiooni ("Govent Garden", mis edu puhul oleks lõpetanud sõja Euroopas juba 1944.aastal) verre uputaminnnnne sai võimalikuks ainult seetõttu, et eesti mehi kasutati kahurilihana augu täiteks, mis tekkis SS eliit tankidiviiside paiskamise tulemusel läände USA ja Suurbritannia sõdurite vastu. Meie suguvendi Soomes ja Ungaris karistati karmilt selle eest, et nad samuti olid Hitleri liitlased. Nad säilitasid oma riigi vaid selle tõttu,et nende eliidis leidus mõtlemisvõimelisi inimesi, kes viimasel minutil 1944.aastal tegid otsustava pöörde, pidades isamaa saatust tähtsamaks isiklikust tragõõdiast ja kuulutasid NL,USA jt. liitlasteks ja astusid sõtta natsi Saksamaa vastu. J.Uluots ja Nj.Mäe vältisid vangistust ja päästsid oma perede heaolu, seda aga Eesti riigi huvide reetmise hinnaga.
Püssirohu haisu lisandub iga päevaga. Toompeal istuva eliidi tase on aga selgelt veel viletsam kui 1939.aastal. Liberaalidele on kõige tähtsam iseenda hüve.
Roman Ubakivi

EESTI PRESIDENDI VALIMISTEST
Arvan, et mind peetaks õigustatult süüdimatuks idioodiks kui ma kuulutaks, et mul on maja ehitamiseks vaja üksnes tahet ja selleks pole üldsegi vaja ei raha, materjale, oskustöölisi ja projekti. Minu maja ehitamise modelleerimine olevat aga põhimõtteliselt absoluutselt võimatu, saati siis kaugest Ameerikas, sest maja ehitamine sõltub vaid minu tahtest. Minu tahte vankumatust kinnitab aga fakt, et mul on peotäis liiva ja isegi kruusa. Mina usun sellesse.
Võiks arvata, et pigem pistetakse hullarisse, aga ei iial ei valita Eesti Kaissejõudude kõrgeimaks juhiks süüdimatut idiooti, kes ETV vahendusel kuulutas meile kõigile, et kui keegi Eestit sõjaliselt ründab, siis selline olukord ei allu arvutustele, neid ei saa modelleerida ükski ekspert kusagilt Ameerikast. Ainult kaitsetahe on see, mis määrab selle, kui kaua me jaksame rünnakule vastu pidada.
Eesti kaitsetahet mõõdab Kersti Kaljulaid aga soovmõtlemisega, et Eesti Kaitsejõud olevat ilma tuumarelva ja tema kohaletoimetamise vahenditeta, ilma ühegi lahingulaevata ja -lennukita, ilma ühegi tankita, ilma kaasaegse õhutõrje ja suurtüki-raketivägedeta, üksnes maksimaalselt kahe brigaadi suuruse kergelt relvastatud jalaväega vaid tagala kaitseks võimelise väekoondusega tohutult suur jõud, sest Kersti Kaljulaid usub sellesse.
Valimisstuudiosse kutsutud rahvas (ekskaitseminister S.Mikser jt.) plaksutavad üksmeelselt sellisele jaburdusele ja saatejuhtide näod peeretavad õnnest - Eesti on Kersti Kaljulaiu näol lahendanud oma eksistentsiaalse julgeolekuprobleemi.
Võinuks loota, et kuna tänases sõjahüsteeria olukorras Kersti Kaljulaiu taolise lollpea nimetamine presidendiks on iseenesestmõistetavalt ülimalt ohtlik, esitataks lisaks veel kasvõi keegi eelmistest kandidaatidest või ei hääletata vähemalt K.Kaljulaiu poolt. K.Kaljulaiu heaks oleks ju võinud teha korjandus või eraldada valitsuse reservist ressurss tema usulahu edendamiseks.Teame nüüd, et Riigikogu valdav enamus hääletas aga K.Kaljulaiu peaaegu üksmeelselt presidendiks. Miks?
Kas näiteks kindral Laaneots, kes avalikult K.Kaljulaidu avalikult toetas on samuti riigikaitses absoluutne võhik?! Ma ei arva nii. Me kõiki teame, et ta on Reformierakonna liige ja seega neoliberaal. Kõik liberaalid aga lähtuvad aga printsiibist, et kõige suurem väärtus on tema ise: oma särk on kerele kõige lähemal. Nurin presidendi valimiste viibimise pärast oli rahva hulgas juba nii suureks paisunud, et hakkas juba mõjutama parteide-poliitikute reitingut. Tuli kiiresti paika panna portselankujuke. On ju isegi tore, et Kersti Kaljulaid on absoluutne võhik välis- ja julgeolekupoliitikas ja seepärast absoluutselt sõltub Riigikogu maffiast ja nõunikest ning on üks nendest. Viimast kinnitas usinalt ka Kersti Kaljulaid ise, kes ruttas kohe kinnitama truudust oma tööandjatele. Amet on käes ja momentaalselt oli kadunud mälust "eestimaalased". Hakkavad veel kergeusklikud midagi nõudma.
Fakt, et K.Kaljulaid ei ole võimeline täitma Eesti riigi kasuks presidendifunktsioone, ei häiri aga liberaale, sest seda on võimalik varjata rahva eest juba alanud meedia propagandaprojektiga "K.Kaljulaid on tänapäeva Lennart Meri". Kui peaministriks on T.Rõivas, siis miks ei või presidendiks olla K.Kaljulaid. Kõik on JOKK, peaasi et ise võimu katlast ammutada saad.
Lõpeks pole midagi uut päikese all ja sellist eliidi degenereerumisprotsessi tagasjärgi nägi meie rahvas ka 1939-1944 aastail.
Roman Ubakivi

TAGASI EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS
Tänane presidendivalimiste kirbutsirkus on täpselt ühtiv nõuka aegsete "valimistega" isegi formaalsest küljest. Valimised nõuavad teatavasti vähemalt kahe kandidaadi olemasolu, nõuka aegu ja ka homme Riigikogus toimuv on aga hääletamine.
Sisuliselt on aga tänase Eesti Vabariigi ja ENSV hääletamised olnud kogu aeg identsed, sest kui ennem oli ainukeseks ideoloogiaks kommunism ja kandidaatideks kommunistide blokk, siis täna on selleks ainuõigeks ideoloogiaks globalistlik liberalismus ja kandidaatideks ainuüksi liberaalid. Pole ju mingit ideoloogilist vahet ei S.Kallasel, M.Repsil, M.Kaljurannal või homsel Kersti Kaljulaiul või ülehomsel Juri Luigel. Kõik nad on globalistid.
Ainuke vahe ENSVja tänase Eesti vahel seineb selles, et kui globalistlikud (internatsionaalsed) kommunistid lasid eestlusel pikkamööda hääbuda, siis liberastidest globalistid on täis otsustavust käänata eestlusel kael kahekorra ühe inimpõlve jooksul. Kui Eesti NSV ajal eestlaste arvukus kasavas, siis tänase Eesti globalistliku eliidi valitsemise tagajärjeks on eestlaste inimkaotused võrreldavad Teise maailmasõja aegsetega. Lisaks traditsioonilise abielu võrdsustamisele pederastide kooseluga, on Eesti Rahva Muuseumi projekteerinud mitte eestlased (väljasurnud rahval ei saa ju oma arhitekte olla ja no saage tainapead ometi aru, nagu ütleb IRL eksesimees ja ERM`i direktoriks määratud globalist T.Lukas, et maakoolid tuleb kinni panna, sest lapsi ei sünni ning selle tagamiseks ta propageerib turismiatraktsiooni, et igaüks saab jalaga virutada emaduse sümboli Neitsi Maarja pihta ja teda kildudeks purustada).
Presidendi hääletamine demonstreerib mitte ainult fundamentaalset demokraatia kriisi, vaid kogu Eesti riikluse süsteemset kriisi.
K.Kaljulaid isikuna on tüüpiline IRL parteibroiler, kes tehnilist haridust omamata upitati Iru soojuselektrijaama juhiks ja hiljem juriidilist haridust omamata EL kontrollkoja liikmeks. Viimane on absoluutselt mõtetu amet, nagu A.Ansipi tänane tööpost, kus raisatakse meeletult Euroopa maksumaksjate raha demokraatia imiteerimiseks. See globalistlik EL bürokraatia on otseselt süüdi eelseisva EL katastroofis ja ilmekalt demonstreerinud oma degenerantsust ja ebakompetentsust.
Nüüd ilmub K.Kaljulaid välismaalt nagu omal ajal Karl Vaino ja teatab mulle, et ta on "Sinu presidendikandidaat"! K. Vainol oli vähemalt lapsetuba ja ta ei sinatanud mind, kuna ma polnud iial temaga varem kokku puutunud.
Veelgi olulisem aga on, et liberalistlik globalist K.Kaljuland ei pöördu minu kui EESTLASE poole, milleks kohustab teda Eesti presidendi ametikoht Eesti Põhiseaduse järgi. Täpselt nagu globalistlik kommunist K.Vaino pöördub ta EESTIMAALASTE poole (" Minu kiri kõigile Eestimaa inimestele"). See tõstatab täie teravusega üles küsimuse; kas Kersti Kaljulaiu puhul pole mitte tegu vaimse puudega inimesega?! Esindab ju Eesti president Eesti riiki ja teda valib Eesti Riigikogu ,kes ei esinda "kõiki Eestimaa inimesi" (viimaste hulka kuuluvad teatavasti ka Vene, Rootsi, Valgevene, Vietnami jt teiste riikide kodanikud). Kersti Kaljulaiu puhul on ilmselt tegemist idioodi või pullitegijaga, kes naeruvääristab Eesti riiklust. Arvestades tema sirgumist Laari ümmardajate seast, on tegu ilmselt esimese juhtumiga. M. Laari ja S.Kallase poolt juhitud parteid teatavasti viisid ellu identset neoliberaalset poliitikat, vahe oli aga juhtide vaimses tasemes. Intellektuaalse proletaarlasena Mart Laar oli veendunud, et neoliberaalset majanduspoliitikat ellu viiv partei võib kuulutada
end ka rahvuslik -konservatiivseks ilma rahvuslik -konservatiivset poliitikat ellu viimata. S.Kallas on küll suli (ta valetab väites, et kohus on ta kümne miljoni afääris õigeks mõistnud, tegelikult katkestati kohtumenetlus, kuna prokuratuur rikkus menetluse reegleid) ent kahtlemata pole ta loll ja kuulutab Refi õigesti liberaalseks parteiks. Intellektuaalne üleoleku tõttu nahutab ka Ref pidevalt IRL-i. Viimane IRL fopaa, seekord juba M.Tsahkna esituses, on lubadus viia eestlaste arv kahe miljonini ja samas pea kohe väide, et tulevikus eestlaste arv hoopis väheneb ja tulevikus tuleb seepärast tõsta hoopis pensioniiga.
Economicsi käsulauad pähe tuupinud K.Kaljulaid pole võimeline olnud isegi peale 2008.a, kriisi midagi õppima ja on õõvastav kuulda teda nõudmas hööveldada Eesti riiki veel õhemaks ja anda riigi funktsioonid veel rohkem kolmandale sektorile. Iga Riigikogulane, kes hääletab K.Kaljulaiu poolt, tahab veelgi vähendada riiklikku arstiabi, päästeteenistust, politseid jne.
Roman Ubakivi

AJALOOLINE PÖÖRE
Kui ma 2007.aastal kirjutasin peale Putini kuulsat kõnet Münchenis, et oleme tunnistajaks uue ajalooetapi algusele lähiajaloos, siis äsja olime tunnistajaks selle üleminekuetapi lõppemisele ning uue algusele. Hiina liidri Xi Jinpingi lihtsad sõnad G-20 summitil Hangzhous, et Hiina ja Venemaa ühendavad oma jõupingutused teineteise suveräänsuse tagamiseks, tähendab senise strateegilise partnerluse viimist kõrgeimale tasemele- sisuliselt poliitilis-sõjalise liidu väljakuulutamist. See tähendab, et V.Putini avalik mäss, mille üle tollal USA eliit esireas (kaitseminister Gates jt.) üleolevalt naeris, osutus revolutsiooniks, mis täna vormub multipolaarse maailmakorra loomisega. Globalistid on neljanda maailmasõja kaotanud, sest nende ponnistused on USA ja tema vasallide võimsust arvestades absoluutselt ebapiisavad Hiina ja Venemaa containment`iks (nn. ohjeldamiseks, mis tähendab nende isoleerimist, nõrgendamist ja hävitamist).
Hiinlased on muidugi tõsised mehed, kes sõnu tuulde ei loobi ja konkreetsed sammud on juba tehtud. Tasapisi kandub kokkupõrge muidugi Vaikse Ookeani teatrile, kus tähelepanu keskpunktis on Lõuna-Hiina meri, mille kaudu kulgeb igal aastal kaubavahetus kuskil $4 triljoni kandis. Ilmselt muudetakse see praktiliselt Hiina sisemereks. Täna algasid seal Hiina-Venemaa laevastike ühisõppused, mis tähendavad seda, et juulis seda merd külastanud USA lennukiemalaeva külaskäik osutub viimaseks, sest Hiina-Venemaa ühendatud jõud on võimelised hävitama seal kõik USA lennukikandjad. Lääne mõjusfääri kuuluv Haagi kohus kuulutas küll Hiina pretensioonid tühisteks, ent Hiina teatas, et ta ei tunnista Haagi pädevust ja loole punkti pani V.Putin, kes ühemõtteliselt toetas Hiinat.
Läänes on praegu tähtsaimaks sõjateatriks Süüria, kus Hiina otsene lülitumine sõtta Assadi poolel tähendab viimase võitu ja USA selget kaotust. Damaskuse-Moskva-Pekingi-Teherani telge ei suuda võita Washingtoni-Brüsseli-Raqqa telg. Ankara on nõustunud juba Assadi "esialgse" jätkamisega. Kuna globalistide võim väheneb kiirenevalt, siis targemad juba loovad eeldusi oma orientatsiooni muutmiseks. Nii väärib tähelepanu Lõuna-Korea ja eriti Jaapani liidri külaskäik Putinile Vladivostokki. Veelgi ohtlikum globalistidele on Saudi Araabia kroonprintsi süvenev koostöö Moskvaga, mis ähvaedab surmalöögiga lausa USA hegemooniamehhanismi südamesse - petrodollaritesse.
Aeg tiksub halastamatult globalistide kahjuks . Iga päev viimase kolme aasta jooksul suurendab USA riigivõlga $3,4 miljardi võrra. Pole mingit võimalust vältida majanduslike meetoditega liginevat majanduskatastroofi.
Ees on tähtsad Venemaa Duumavalimised. Putin on juba alustanud liberaalide-viienda kolonni neutraliseerimisega. Viimati kõrvaldati liberaalist haridusminister, kes oli tohutult kahju teinud. Kuid hädavajalik on kõrvaldada kogu liberaalidest saboteerijatest majandusblokk. Selleks on vaja patriootide suuremat osakaalu Duumas. Vaatamata sellele, et valimiskomisjoni juhiks on sokutatud liberaal, arvan, et patriootlik "Rodina" murrab end Duumasse ja tänaseni kehtiv eliidi kokkulepe tühistatakse, sest liberaalne majandusblokk on demonstreerinud oma täielikku ebakompetensust.
Väga tähtsad on muidugi ka USA presidendivalimised. Kui minu varajases prognoosis tehtud järeldus, et võidab Trump, osutub valeks ja presidendiks saab globalistide esindaja H.Clinton, ei muuda see enam ajaloo tendentsi ja globalistid kaotavad niikuinii. Clinton presidendina tähendab muidugi sõjapsühhoosi lõkkelepuhumist ja ilmselt Kariibi taolise kriisi kordumist, mis võib muidugi hävitada kogu inimkonna. Olen siiski ameeriklastest paremas arvamuses kui H,Clinton Trumpi valijatest ja ehkki raha ja meedia töötavad globalistide kasuks, arvan ka täna, et võidavad patrioodid. Lõpeks julgeoleku ja militaarmehed ei lase neid koos peredega surmaohtu juhtivat tühisust pukki upitada. H.Clinton on lihtsalt naeruväärne Xi ja Putitiniga võrreldes.
Trumpi võidu korral väldime üleüldise tuumasõja ohtu ja pole mingit põhjust, miks ta ei või saavutada vastastikku kasulikke kokkuleppeid Hiina ja Venemaaga (pole ju viimaste eesmärgiks USA hävitamine). See oleks inimkonnale muidugi parim lahendus, ent see ei tähenda sugugi veel õnneliku ajastu algust. Tänane rahandus- ja majandussüsteem kukub kokku paratamatult ja 21. sajand kujuneb sarnaselt 16.sajandile ilmselt väga raskeks ja veriseks.
Eesti kompradoorse eliidi olukord kujuneb 1944.aastaga võrreldes veelgi haletsusväärsemaks. Siin neile kohta enam ei ole, Trump aga neid Ameerikasse ei lase. Rooma reeturitele ei maksa.
Roman Ubakivi

PALJU KÄRA MITTEMILLESKIST
Pealkiri peegeldab meie presidendivalimisi. Ainuke lohutus seisneb selles, et tänased kandidaadid on president T.H.Ilvesest veidi paremad. Viimane oli Eestile selgelt katastroof ja on tõstatanud üles küsimuse presidendi institutsiooni vajalikkusest. Arvan, et presidendi institutsioon on vajalik, tähtis aga oleks, et seda auväärset ametit ei esinda degenerant, kes ei armasta rahvast, keda ta ameti poolest esindab.
Seoses Ärma talu susserdamistega läheb T.H.Ilves meie ajalukku kui poliitilise korruptsiooni musternäide. Ta ei ole esindanud eestlaste väärtusi kasvõi traditsioonilise perekonna pühaduse mõttes, vaid esindab Ameerika väärtusi. Seaslhulgas pühendudes sodomistide õiguste eest võitlemisele, ei ole ta lillegi liigutanud eestluse ees seisva eksistentsiaalse probleemi lahendamiseks: meie demograafilise katastroofi vältimiseks. Viimne tähtsaim ülesanne on fikseeritud meie põhiseaduses ja ainult moraalne värdjas võib valetada Eesti suurest edust kui meie veerand sajandit kestnud taasiseseisvuseaeg on põhjustanud teise maailmasõjaga võrreldavad inimkaotused.
Mis kasu on meile presidendist, kes on paisutanud oma aparaadi 70 ametnikuni ja nõuab uue suurema lossi ehitamist kui ta edevus on pöördvõrdeline arukusega. Ainult ennasttäis kloun läheb säutsude tasemel ümber lükkama Nobeli preemia väärilise majandusteadlase seisukohti. Seda enam, et aeg on näidanud T.H.Ilvese (ja ka Eesti valitsuse) absoluutset küündimatust majandusprotsessidest arusaamiseks.
Õuelaulikud muidugi laulavad hosiannat T.H.Ilvese välispoliitilisele kompetentsusele. Tegelikult on igale geopoliitiliselt haritud inimesele ilmselge, et tegemist on kas idioodi või võõrriigi käsilasega, kes on viinud Eesti eksistensiaalsesse hübriidsõtta meie ainukese suurriigist naabri vastu, kes meile suuremeelselt iseseisvuse kinkis. Seda veel olukorras, kus Venemaa sõjaline ülekaal Baltikumis on absoluutne!
Tänased presidendikandidaadid (väljaarvatud S.Kallas) ei ole vähemalt teadaolevalt seni määrinud oma käsi korruptsiooniskandaaliga. Seega on väikest nihet paremuse poole oodata. Mis puutub aga meie, eestlaste ees seisvatesse eksistentsiaalsetesse küsimustesse, siis on ilmne, et ükski pretendent ei vasta ameti nõuetele. Nii näiteks ei ole ühelgil neist õrna aimugi, mida teha R.Taagepera sõnastatud põhiprobleemiga: kuidas vältida eestlaste allauhtumist klosetipotist demograafilise kriisiga. Pikas ETV presidendikandidaatide debatis oskas vaid M.Reps teemat kommenteerida optimistlikult, et pole viga, eestlasi on ajaloos veel vähemgi olnud. Jah, aga ajaloos pole võimutsenud ka täna Eestis valitsevat neoliberaalset ideoloogiat, mille eesmärgiks on muuhulgas eestluse hävitamine. Teised pretendendid aga ei pidanud probleemi nii tähtsaks, et selle üle mõeldagi. Ei kommentaare.
Majanduses ei ole ükski neist võimeline pakkuma teistsugust nägemust tänaseks kokkujooksnud neoliberaalsele majandusmudelile. Majandussõja algatamine Venemaa vastu garanteerib meie majanduse paigalseisu ja mädanemise. Ükski kandidaat ei luba lõpetada Venemaa vastast majandussõda, mis ei häiri Venemaad, aga mis meile on hukatuslik.
Välis- ja julgeolekupoliitikas on kõik pretendendid süüdimatud jobud, sest keegi neist ei valda geopoliitilist diskursust. Neoliberaalne mõtteviis, mis on vormitud F.Fukujama ajaloo lõpu maatritsile, ei võimalda meie maailma probleeme sõnastadagi, saati siis lahendada.
Meie eliit ei ole võimeline isegi ajalugu mõistma. Vaadake näiteks mis idiootlikku jura on kokku kirjutanud teisest maailkmasõjast M.Laar ja L.Vahtre. Eestlaste sundmobilisatsioon natsi Saksamaa sõjaväkke olevat olnud võitlus bolševismiga Eesti iseseisvuse eest ja Lääne liitlaste kasuks. Isegi väliseestlased, kellel geopoliitiline kirjandus oli kogu aeg kättesaadav (näit. Toomepuu ja Estam) ajavad mingit ajuvaba propagandat ja on raisanud oma elu kommunismi vastasele võitlusele. Nad elavad oma ettekujutustes, millel kahjuks reaalse maailmaga pea üldse sidet ei ole. Teist maailmasõda ja ka tänast ja homset on võimalik mõista vaid geopoliitilises paradigmas. Võimatu on ju natsliku bolševismi vastase propaganda raames seletada, miks anglosaksid ei liitunud Saksamaaga ja aitasid hoopis Stalinit. Sama rumal on ju kirjeldada meie meedias tänast maailma demokraatia ja totalitarismi vastuoluga. Miks on USA liitlaseks totalitaarsele Saudi Araabiale ja peab hübriidsõda Venemaa vastu, kus poole valitsusest moodustavad neoliberaalid, nn. Washingtoni konsensuse jüngrid?
Kõik tänased presidendikandidaatide kandidaadid ja ka kõik Toompea parteid on kahjuks liberaalsed ja seepärast on praktiliselt ükskõik, kes pukki upitatakse. Eestlastele ega meie riigile neist kellegist kasu ei tule, kindlasti aga kohutavalt kahju, sest kogu nende lootus M.Kaljurannast kuni M.Helmeni on rajatud soovmõtlemisele, et USA on kõikvõimas ja Venemaa kohe-kohe lammutakse.
Samasuguse lolluse tegi ka K.Päts, kes rajas kogu lootuse Venemaa vastasele Hitleri kaardile ja lõpetas hullaris, likvideerides ise Eesti Wabariigi. Ajalugu kordub täna juba farsina, sest USA allakäik on juba peatumatu ja kiireneb. Meie kollase ajakirjanduse tasemel, kes midagi ei jaga geopoliitikast, võiks märgata kasvõi silmatorkavaid pisiasju, nagu V.Putini kui tähtsaima külalise vastuvõttu Hiina poolt hiljutiselt G-20 kohtumisel, samal ajal kui Obama lennukile ei toodud isegi trappi ette; äsja Obama läbirääkimiste katkestamise Filipiinide presidendiga talle osaks saanud solvangu tõttu (Duterte teatas, et Filipiinid pole enam USA koloonia ja ta on iseseisva riigi president, kes toimib oma riigi huvidest lähtudes ning nimetas Obamat "litsi pojaks"). USA on muidugi veel võimsaim, ent tendents alla on ilmselge. Selle taustal kõlab juba kurjakuulutavalt H.Clintoni (kes võitis teatavasti Sandersit tänu parteiladviku sohile) hädaldamine, et põhja lastud tähtsusetu Venemaa suudab esmakordselt sekkuda USA valimisvõitlusse ning Trump olevat Putini agent?!
Euroopas on USA marionetti A.Merkeli päevad juba praktiliselt loetud peale skandaalset kaotust koduliidumaal AfD-le. Vana Euroopa eliit on ka lõpeks avalikult tõusnud võitlusse Euroopa vabaduse eest - nii Saksa kui Prantsusmaa ministrid teatasid oma vastuseisust vabakaubanduse leppe sõlmimiseks Ameerikaga.
Roman Ubakivi

Islami uus tulemine.

Türklaste Euroopasse tulemise vana lugu sai alguse Konstantinopoli vallutamisega 1453 aastal. Pärast seda oma kõverat mõõka vibutades jõudsid nad Viini alla, kuid pidid seekord taanduma. Praegune reaalsus on, et türklaste käes on Bosporuse väinad, Marmara meri ja Dardanellid, lisaks suur tükk Euroopa mandrit vastaskaldal.
See on põhjus miks USA tahab, et Türgi kuuluks NATO-sse ja see on see, miks mandri Euroopa tahab Türgi liitumist EL-ga. Kõigis EL vanades riikides on arvukad türklaste viiendad kolonnid. Saksamaal näiteks ligi 4 mln suurune kogukond, kes lehvitab punast viisnurgaga ja poolkuuga lippe oma üritustel. Praegu veel võib Islami invasioonile ja Euroopa demokraatlikule vallutamisele piiri panna. Varsti on hilja. Venemaa on samuti Türgil lõa otsas, sest Vahemere võti on salakavalate moslemite taskus.
Kristluse ja islami vastasseisus on Venemaa meie liitlane.
Vaid stagneerunud Eesti eliit ei saa sellest aru. Geopoliitiliselt tuleneb, et vastasseis islami ja kristluse vahel muudab Venemaa lähiajal meie liitlaseks. See on mõistagi väga mõru pill, mis tuleb Eesti valitsusel ja arvajatel alla neelata.
Nii nagu kristlik maailm on kirjumast kirju on ka islami oma. Ja nii nagu looduses ikka vajavad nad eluruumi ja on seega omavahel konkurendid. Praegune islami passionaarne tõus on enneolematu. Viimase poole sajandi jooksul on elanikkond plahvatuslikult suurenenud ja vajab hädasti uut eluruumi. Nii nagu minevikus - pooltuhat aastat tagasi, vajas eluruumi kristlik maailm. Loodan, et Euroopast tuule tiibadessee saanud vallutajate järglased suudavad mõista praeguste Euroopat vallutavate moslemite motiive.
Ristisõdijate metsikused, Ameerika mandri umbes 50 mln põliselaniku hävitamine n.n oopiumi sõjad Hiinas ja palju, palju süütute inimeste verd, mis valati vallituste käigus. Võib öelda, et kõik kordub vastupidises suunas. Õnneks ei ole meie väikesel rahval vallutustel lasuvat pattu. Pigem olid ristisõdijad need, kes muistsete eestlaste verd valasid.
Järgmisel aastal on Madisepäeva lahingu 800-aastane kurb juubel. See oli viimane tõsisem risti toojate vastane võitlus, kus langes Lembitu koos oma relvavendadega.
Teatavasti on Türgi sunni-moslemite riik. Vastukaalul asub Iraan šiia-moslemite kants. Šiia kaar ulatub Iraanist, läbi Süüria iidse, rikka ja viljaka Levanti piirkonna ja Liibanonist kuni juudi riigi piirini. Liibanonis baseeriva Hesbollahi võitlejad on Iraani palgal. Minu arvatest oli ja on Al-Assad Süüriale parim valik, mis säilitas pikki aastaid selles rahutus piirkonnas rahu. Al-Asssad on alaviit ja tema naine sunni moslem. Alaviidid on šiiadele lähedane islami vähemus ja sellega on tagatud Iraani toetus. Druusid, Süüria kurdid ja teised peavad sellega arvestama. Pärast Venemaa sekkumist Al-Assadi (Iraani) poolel peab selgemalt poolt valima ka sunniitlik Türgi. Türgil on seepärast keeruline pati seis. ISISe usuvendadega (sunnidid) ei tahaks sõdida, kuid Lääne pool sunnib peale. Sellest tingituna on Türgi sunnitud pidama näilist võitlust. Mõneti mõistatav oli selles valguses ISISe positsioone pommitava vene lennuki alla tulistamine. Viimased sündmused aga viitavad sellele, et Venemaaga on sõlmitud rahu. Türgi lendurid, kes venelaste lennuki alla tulistasid on arreteeritud. Türgi diktaator Erdogan käis äsja Venemaal suhteid silumas. Kas rahu hind on venelastelt saadud info riigipöörajate kohta või hoopis miski muu, selgub, kui üldse selgub lähiajal. Fakt on see, et praegune areng Türgis on raskesti prognoositav. Selge on vaid, et teisiti mõtlejate suhtes on käivitunud jõhker idamaine terror. Erdogani oponent Fethullah Gülen oli lähiminevikus tema võitluskaaslane ja vaimne mentor. Praegu elab paguluses USA-s. Güleni loodud liikumine Hismet püüab islamit kaasajastada. Nemad on käivitatud puhastuste suurimad kaotajad. Arvata võib, et islam muutub tulevikus riigi usundiks. Erdigani sümpaatia Egiptuse Moslemite vennaskonnale on üldteada. Pärast Moslemite vennaskonna kõrvaldamist võimult on Türgi suhted Egiptusega väga teravad. Kas Erdoganil õnnestub islami kalifaadi ideega edu saavutada näitab tulevik.
Maailmale on kõik mis Türgis toimub äärmiselt ohtlik. Kõigest 70 km kaugusel Süüria piirist asub NATO baas ja tuumarelvad.
Ka Iisrael püüab Türgi riigiga rahu. Viimati maksti Türgile korralik kompensatsioon verise konflikti eest humanitaarabi laevaga, mis oli Juudi riigi Vahemeere rannikule lähenemas ja mõeldud sunni moslemitele okupeeritud aladel. Seda arvestades pole välistatud, et Juudi riigi salaluure jälgis hoolega Erdogani tegevust ja teadis kavandatava puhastuse läbiviimist ja reeturitest nimekirjade koostamist. Pärast seda, kui riigipöörde korraldajaid informeeriti Erdogani kavatsustest ei olnud neil enab aega mõelda ja tuli tegutseda. Kiirustamisega saab seletada käpardliku riigipöörajate tegutsemist.
2000 meheline kaardivägi, mis oli mõeldud valitsuse kaitseks, üritas Erdogani tabada, kuid viimast jõuti hoiatada ja ta suutis oma elu viimasel hetkel päästa. Kas mängus osales juudi-, vene- või Erdogani enda salaluure pole mõtet oletada.
Kurdid.
Türgi ja kogu piirkonna probleem on ülekohtuselt omariiklusest ilmajäetud kurdi rahvas, kes elab Türgis, Süürias, Iraagis ja mitmel pool mujal. Vaatamata karmile saatusele on kurdi rahvas püsinud läbi aegade. Sellega tuleb arvestada, kui tahame rahu Lähis-Idas. Venemaa toetus kurdide omariikluse ideele on reaalsus nagu kurdide võitlus ISISe vastu. Türgile see kõik ei meeldi. Möödunud aastal käivitunud lahingud kurdi võitlejatega on ägenenud. Aeg on tõestanud veenvalt: taplustega probleemi pole võimalik lahendada. Kuid pikas perspektiivis on Türgile Venemaad vaja kui liitlast vastasseisus EL-ga ja miks mitte ka USA-ga.
Türgi ultimaatum EL-le - „1-ks oktoobriks olgu viisavabadus“ tõestab meile, et asi on naljast kaugel. Türgil on oma valikud tehtud.

Robert Vill

EESTIL ON VAJA SURMARINGIST VÄLJUDA.

Meie võimueliidi mõtlemises ei ole eelmiste valimiste ajaga võrreldes mitte midagi muutunud.Selles võib veenduda igaüks, kes vaatab ETV valimissaateid ja tutvub parteide valimisprogrammidega.
Täpselt sama äranämmutatud liberaalide sumin. Ent see ei ole normaalse mesilaspere elurõõmus sumin, mida ma suvel maal talus kuulen. Siinne suminmeenutab nn. surmaringile asunud mesilaste oma. Mesilastel on omamoodi vaimueliit – luurajad, kes otsivad saaki ja seda leides annavad perele selle asukohast teada tantsu ja feromoonjälgede abil. Harva, aga siiski juhtub, et kogu mesilaspere hakkab parvena kihutama üksnes umbes 1,5 km raadiusega ringi pidi. See surmaralli võib lõppeda sellega, et mesilased nõrkevad üksteise järel ja langevad kurnatusest surnult maha, kuni kogu pere on hukkunud.
Meie eliit on eestluse klassiku J. Hurda seatud sihi - saagem vaimult suureks - , asendanud Rahamooloki kultusega: saagem 15 aaastaga Euroopa 5 rikkaima riigi hulka. Seda neoliberaalide surmaringi - nn. Washingtoni konsensuse marsuuti - pakub rahvale täna valitsev eliit. Äsja autasustati isegi neoliberaalide majandusutoopiat propageerivat A. Arrakut.
Meie degenerantne eliit ei märka, et maailmas lahtirulluva majanduskriisi esimene laine lõi uppi kogu liberaalide majandusteooria põhialuse - utoopia, et turu „nähtamatu käsi“ on parim majanduse regulaator. Tänaseks on maailmas see muinasjutt üle parda visatud ja au sees on rahvuslaste–konservatiivide majandusteooriat esindav nn. Pekingi konsensus.
Valitsus on muidugi sunnitud majanduskriisile reageerima, ent kuna selle liikmed rahvuslikku majandusteooriat ei valda, jookstakse pelgalt sündmuste sabas. A. Ansip nimetab seda Eesti juukseidpidi lohistamist pragmaatilisuseks.
Aga isegi laarlaste endi poolt ülistatud M.Friedman nimetaks seda turu solkimise surmapatuks ja väravate avamiseks poliitilisele korruptsioonile. Nagu Riigikontroll tuvastas, on valitsus firmadele laiali jaganud üle 7 miljardi krooni maksumaksjate raha ilma mingi tuntava majandusliku efektita (Riigikontrolli aastaaruanne Riigikogule: Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2009. aastal, punktid 173,174, 177.) !
Veelgi suurem rumalus oli majanduskriisi ajal maksude tõstmisega majanduslanguse süvendamine Eurotsooni pääsemise eesmärgil.
Meie neoliberalistliku ideoloogiaga valitsev eliit ei mõtle süsteemselt, ega saa aru tänasest keerukast olukorrast ning ei suuda adekvaatselt prognoosida tulevikku. Seega ei ole nad võimelised meid eeloleva, veelgi ohtlikuma majanduskriisi eest kaitsma. USA-st alguse saanud rahanduskriisi põhjusi pole tänini kõrvaldatud ja on vaid aasta-paari küsimus, millal uus laine tuleb.Tegelikult polegi rahval mingit alust eeldada, et eliit pärast valimisi meie pärast muret tunneb.
Kuidas me taolise halva olukorrani jõudsime? Kõik ühiskonnas sõltub mõtlemisest, maailmavaatest. USA tähtsamad analüütikud on jõudnud üksmeelele sealt alanud maailmakriisi peapõhjuses – selleks oli eliidi ahnus.
Ahnus, kasumi tagaajamine on samas kapitalismi liikumapanev jõud. Kui kapitalismi võrrelda tööstusrevolutsiooni sümboli, auruveduriga, siis ahnus on piltlikult öeldes tuli veduri koldes. Viimase puudumisel pole auru ja vedur ei liigu. Ent vedur on mõeldamatu ilma aururegulaatorita, sest muidu muutuks veduri aurukatel rõhu piiramatu tõusuga kõikehävitavaks pommiks.
1930-ndate Suure Depresspooni tõttu töötati USA-s välja korralik regulatsioonisüsteem seaduste abil, mille eesmärgiks oli taolist aurukatla lõhkemist tulevikus vältida.
Ent MThatcheri võimuletulekuga Suurbritannias ja R. Reagani presidendiks saamisega USA-s hakati regulatsioonissüsteemi kavakindlalt lammutama ning ahnuselt võeti päitsed peast neoliberalistliku ideoloogia abil, mis on rahvusvahelise finantsoligarhia ja suurkorporatsioonide huvide väljendajaks. Seega oli USA-st alguse saanud kriisilaine täiesti loogiline ja paljude majandusteadlaste poolt ette ennustatud nähtus. Piiritu ahnus tähendab ju kogu Läänemaade kultuuri kasvupinnaks oleva, kristlikule ligiinimesearmastusele rajatud moraali eitamist.
Selle ahnuse ülistava mõtteviisi silmapaistvaimaks propageerijaks oli Ayn Rand (sündinud Alisa Zinovjevna Rosenbaum). Ta sündis ja õppis Petrogradis. 1926.a. emigreerus ta USA-sse, kus sai kuulsaks kirjanikuna ja liberaalse „Objektivismi“ filosoofilise süsteemi rajajana. 1991.a. küsitluse põhjal oli tema raamat „Atlas Shrugged“ piibli järel ameeriklastele kõige enam mõju avaldanud raamat. A. Rand oli A. Greenspani mentor, M. Laarile miljoneid kroone jaganud Cato Instituudi ja R. Reagani innustaja, USA tänase eliidi piiritule ahnusele rajatud mõtteviisi filosoofilise põhja rajaja.
A. Rand pööras pea peale piiblis toodud HEA ja HALVA mõisted. Ta kuulutas halvaks ristiusu hüve- ligiinimesearmastuse ja kuulutas heaks ahnuse ning egoismi.A. Rand propageeris eliidi täielikku vastutuse puudumist rahva heaolu ja saatuse ees: „ Mis on te massid muud kui muda, mis peab olema jalgade all ja kütus põletamiseks neile, kes seda väärivad?“.
Eestluse surmaring ei ole mingi meie degenerantse eliidi juhuslik apsakas. See teenib kavakindlalt ja efektiivselt neoliberaalse ideoloogia üht peaeesmärki – kõrvaldada ajalooareenilt rahvused kui kahjulikud tõkked kapitali ja ahnuse takistamatu liikumise teelt. Meie rahvast suudab sellest surmaringist välja juhtida vaid rahvuslik-konservatiivse ideoloogiaga eliit, kelle arusaamad heast ja halvast on diametraalselt erinevad tänase eliidi mõtteviisist .

Roman Ubakivi 09.02.2011. "Eesti Ekspress"

III MAAILMASÕJA RINNETELT
Uute lugejate huvides võtan lühidalt kokku eelnevate artiklite sisu. Käimas on maailmasõda, mis endise USA kaitseministri sõnastusel on hübriidne, sest nagu külma sõja aegadel on erinevate poolte vahel garanteeritud hävitamisevõimalus tuumasõja näol (MAD). USA juhitud koalitsioon ei ole jätnud unistust kehtestada totalitaarne, unipolaarne maailmakord, mis tasalülitab kõik teised tsivilisatsioonid ja kultuurid. Šanghai Koostööorganisatsiooni kuuluvad riigid aga võitlevad demokraatliku multipolaarse maailmakorra eest, kus igal tsivilisatsioonil ja kultuuril on õigus ja oma areaal oma arenguks. Lugejal ei tasu end lasta eksitada Lääne meedia poolt tehtavast ajupesust, sest nagu "Sigade Farmi " autor õieti prognoosis, on Läänes toimunud propagandas sönade tähenduse muutmine vastupidiseks, kus sõna rahu tähendab sõda ja demokraatia totalitarismi.
Sealjuures kulgeb rindejoon globalistide ja patriootide vahel riikide sees ja nii näiteks seni absoluutselt globalistliku USA -s on eliit lõhenenud viimastel aastastel selgelt kaheks: globalistid mõlemast parteist on h.Clintoni selja taga (vabariiklastest neoconid, McCain) ja patrioodid D.Trumpi selja taga.
Patriootide juhtivaks kantsiks on Šhangai Koostöö Organisatsiooni (ŠKO) koos Venemaaga moodustanud Hiina, kus patrioodid on selgelt valitsev eliit. Xi on lõpetamas globalistidele alternatiivse uue rahvusvahelise finantssüsteemi loomist ning kasutades ära USA seotuse Venemaa rindega, okupeerib edukalt kogu Lõuna-Hiina mere ja ehitab ookeanilaevastikku, likvideerides oma sõjalist mahajäämust USA-ga võrreldes.
USA on paisanud kogu oma võimsuse Venemaa vastu, kus ei ole põlatud ära kasutamast isegi arstidest kaabakaid WADA-st ja kogu Olümpialiikumise torpedeerimist, tallates jalgade alla isegi süütuse presumptsiooni ja individuaalsae süü põhimõtted Rooma õguse alustaladena. See on USA Pyrrhose võit, mis ei luba tal saavutamast palju tähtsamat eesmärki: jätta Venemaa ilma õigusest korraldada 2018.a. maailmameistrivõistlusi jalgpallis. USA-Venemaa hübriidsõja pearinne on muidugi Lähis-Idas, Süürias, kus Putin on mänginud ennast selgesse võiduseisu. Seoses Venemaa-Iraani möödunud aasta sõjalise kokkuleppega ja Iraani ametliku vastuvõtmisega (koos Indiaga) tänavu suvel ŠKO liikmeks tähendab Venemaa lennuväe kasutusse Hamadani lennuväebaasi andmine geopoliitilist nihet jõudude tasakaalus selles ülitähtsas piirkonnas. See tähendab, et kogu USA ja tema liitlaste Saudi-Araabia ja Katari ning Türgi poolt finantseeritud ja relvastatud islamistliku jihadisti jõugud Aleppo ümbruses (ca 40 ooo palgasõdurit) jahvatatakse tolmuks Vene lennuväe poolt, kelle reageerimiskiirus ja pommilaadund kasvab senise Mozdokis baseerimisega võrreldes kahe kolmandiku võrra. Kui ennem puistas Vene üks kaugpommitaja Tu-22M3 terroristidele kaela 8t pomme, siis nüüd juba ühe rünnakuga 24tonni. Neid kaugpommitajaid on aga täna Iraanis vähemalt kuus, peale selle veel moodsad rindepommitajad SU-34. Terroristid hakkavad saama nüüd üheaegselt õhulööke nii Süürias asuvast Hmeimini õhuväebaasist (mis täna veel ei võimalda teenindada raskeid Tu-22M3 ja Iraanist. See tähendab, et Süüria seadusliku valitsuse maaväed koos oma liitlastega (ca 30 000 sõdurit) on võimelised varsti vabastama kogu Aleppo jihadistidest. See aga tähendab praktiliselt Süüria kodusõja lõppu ja Assadi võitu.
Hamadani lennuväe andmine Vene lennukite kasutamiseks tähendab poliitiliselt Iraani-Venemaa strateegilist liitu. Reaalselt on täna teoks saanud see, mida ma eelnevalt prognoosisin: on moodustatud telg Peking- Moskva- Teheran, mis geopoliitiliselt on tugevam Washingtoni- Saudide ja Katari teljest. Saudi-Araabia kui riigi tulevik on enam kui kahtlane ja brittide poolt Iraanilt vallutatud Bahrein, kus asub USA peamine õhuväebaas ja piirkonna sõjaväe peakorter pole enam turvaline. Kogu Saudi Araabia ja Pärsia laht on täna Venemaa lennuväe kontrolli all. Kokkuvõttes on Venemaa seis geopoliitiliselt Lähis -Idas isegi palju tugevam kui NSVLiidu aegadel.
Samas on tõusnud hüppeliselt ka Iraani julgeolekuolukord, sest keegi ei julge enam isegi ähvardada nende Hamedani baasi kui seal on Venemaa lennukid ja S-300 õhukaitsesüsteem (Iisraeli luure andmeil lisaks koguni ka S-400). Lisaks S-300-le, tarnivat meedia andmetel Venemaa veel uusimaid torpeedosi, mis löövad lõplikult lukku Hormuzi väina.
Seejuures on Putin tugevdanud veel vana Moskva-Teheran-Jerevan telge ning on önnestunud luua koguni uus Moskva-Bakuu-Teheran telg, mille eesmärgiks on luua raudteekoridor Venemaalt Pärsia laheni nii, et varsti võib Žirinovski tõesti oma jalgu soojas meres pesta. Plaanis on ehitada veel järjekorne õudukas globalistidele - kanal Kaspia mere ja Pärsia lahe ühendamiseks.
Selle õudusega Ameerika veel ei pääse, sest nende poolt sanktsioneeritud sõjaväepöördekatse täielik läbikukkumine Türgis on võimaldanud Erdoganil panna USA ülimalt ebameeldivasse kahvlisse: kas loovutada Türgile USA-s redutav islami jihadismi vaimulik ja organisaator Gulen, või riskida NATO Euroopa kõige suurema sõjalise võimsusega liikme kaotamisega, mis oleks lõplikuks katastroofiks Venemaa vastases kampaanias. Türgi ajaleht avalikustas äsja kümne CIA kaastöötaja nime, kes vahetult enne riigipöörde katset saabusid diplomaatide kattevarju all Türki järjekordset värvilist revolutsiooni läbi viima. Praegu aga nimetab NATO sõjaliselt teise maa sultan Erdogan Putinit "oma kalliks sõbraks", sest just Venemaa andis talle teada talle plaanitsetud riigipöördest ja Erdogan võlgneb tõesti Putinile oma elu ja võimu. Kuidas küsimus NATO liikmesusega ka on, on selge, et Türgi ei toeta enam Ukraina teroorismiaktsioone Krimmis ja tõmbab kokku ka abi ja baaslaagrid Kaukaasia suunalt. Süüria suhtes on kokkuleppimine muidugi keerulisem, kuid kompromiss siiski võimalik. Igal juhul on USA plaanid Ukraina ja Kaukaasia suunal saanud tõsise tagasilöögi.
Fantastiline edu välisrindel on võimaldanud Putinil ellu viia ka tõsine nihe ka kodurindel, kus patriootide - globalistide jõudude tasakaal oli pigem viimaste kasuks. Sergei Ivanovi vallandamine riigi tähtsuselt teiselt ametikohalt ja tema asendamine etnilise eestlase Anton Vainoga on kahtlemata patriootidele suureks võiduks. S.Ivanov kuulus teatavasti KGB kõrgemasse eliiti, kes alates Antropovi ajast koos partei kõrgeima eliidiga sihikindlalt likvideeris 1987.aastaks sotsialismi ja kes oli kogu Tšubaisi -Gaidari ja tänase valitsuse eranditult globalistlistidest koosneva majandusbloki vihmavarjuks, peamine Putini patriootliku välispoliitika vastane, pesuehtne globalist.
S.Ivanov oli teatavasti Krimmi taasühendamise vastu Venemaaga. Tänaseks on tema klanni mees Zurabov, Poroshenko hea sõber, kõrvaldatud suursaadiku ametist Ukrainas.
Ülaltoodud ei tähenda kaugeltki seda, et Putin kontrollib täielikult olukorda ja liberaalide võim oleks murtud. Valimiskomisjoni juht on liberaal. Vene Olümpikomitee juht on ka nn.kuuenda kolonni ( kes sõnades toetab Putinit, ent tegutseb USA huvides) mees S.Ivanov säilitas Julgeolekunõukogu alalise liikme koha. Ent senise liberaalide julgeoleku tagaja võimu vähenemine on võimaldanud alustada esimest positiivset trendi majanduses. Patrioodid, kelleks on Teaduste Akadeemia majandusteadlased ja kelle esindajaks on Putini majandusnõunik Glazyev, on saavutanud esimese võidu. Kui seni Keskpank keeldus finantseerimast kodumaist majandust ja finantseeris kuni siiani selle asemel Venemaa vaenlase USA majandust, siis nüüd oli Nabibullina sunnitud tunnistama senise poliitika ekslikkust ja toetas kodumaisele majandusele rublakrediidi loomise hädavajalikkust.
Sõja võitjas pole ammu mingit kahtlust, sest peamine võitlusväli hübriidsõjas on majandus. Globalistide järjekordne Baabüloni torn variseb täna meie silme all omaenda raskuse tõttu paratamatult kokku, sest tema kandekonstruktsioon transnatsionaalsete finantsorganisatsioonide näol toodavad kasumi asemel kahjumit. Kapitalism on täna nagu madu, kel omaenda saba suus ja õgib iseennast. Negatiivsed pangaprotsendid hävitavad kapitali.
Küsimus on täna vaid selles, kuidas globalistide kaardimaja kokku kukub ja kes ta alla jääb. Kui sügisel võidavad Ameerika valimised patrioodid C,Trumpiga eesotsas, siis on lõpp kiire ja valulik, ent inimkond jääb vähemalt ellu. Kui võidavad globalistid h.Clintoniga eesotsas, siis on inimkonnal juba vähem šansse.
Vaadakem, kuidas näevad tulevikku USA globalistid. Mitte poliitikud, kes vaid demagoogitsevad, vaid globalistlik finantseliit. Aja jooksul on siin selge nihe toimunud. Keegi ei räägi enam õnnelikust miljardist. Tipus on väga kitsaks läinud. Peavariant on järgmine: esmalt lastakse põhja euro ja seega ka Euroopa Liit. Euroopas tulevad võimule fašistlikud parteid ja eurooplased hakkavad tegelema sellega, mida nad alati kõige paremini on osanud: nad hakkavad omavahel sõdima. Loomulikult voolab kogu Euroopa kapital rahusadamasse - Ameerikasse.
Peale Euro kukutamist kukub paratamatult kiirelt jeen ja Jaapani majandus. Jaapani ja Hiina vastuolud on nii sügavad, et kerge on korraldada nendevahelist sõda. Kuna ka sealt kogu kapital Ameerikasse voolab , siis elu läheb küll Ameerikas raskeks, ent kokkuvoolava kapitali abil on lootus püsima jääda.
Arvan, et see on liberaalide soovmõtlemine, kes alahindavad hiinlaste, iraanlaste ja Putini intellektuaalset taset.
Kui vana Euroopa eliit on nii degradeerunud. et nad ei korista kiireimas korras ära võimult Merkeli taolisi tühisusi ja ei hakka võitlema Euroopa iseseisvuse ja huvide eest, ehk teisiti öeldes iseenda eest, nagu seda tegi Suurbritannia kuninganna, siis on nad oma õnnetut tulevikku väärt.
Kellega aga on valmis sõdima Saksamaa eunuhhid?! Ma ei tea, võb-olla tuvidega, igatahes mitte aafriklaste või venelastega. Kui Talllinas Raekoja platsil oleks mingid põgenikud korraldanud naiste massilise vägistamise , nagu nad seda Kölnis tegid, siis oleks ma keldrist võtnud labida ja nad lihtsalt kasti löönud. Ja mingil Toompeal istuval Reformierakonna väärakal Imrel ei soovitaks ma mulle jalgu jääda ja hakata jutlust pidama hakata inimõigustest. Ma lihtsalt tean, et mul on mehena KOHUSTUS kaitsta naisi ja lapsi.
Teise maailmasõja alguses, mälu järgi vist 1940.aastal selgitas W.Churchill oma rahvale Saksamaa vastase sõja eesmärki: see ei ole sõda Hitleri vastu, ega isegi natsismi vastu, see on Schilleri vaimu vastu! Tänaseks on anglo-saksidel õnnestunud oma eesmärk saavutada- vanast teutooni vaimust pole haisugi järel ja saksa mehed tekitavad vaid põlgust islamistides ja venelastes. Täna pole vene meestel enam vaja tanke Berliini jõudmiseks, neid tervitataks vaimustusega lilledega rõõmuhõisete saatel Kölnis ja Pariisis kui päästjaid.
Samuti ei tasu ameeriklastel hellitada illusioone samuraide suhtes. Kui Hiina tõuseb regiooni hegemooniks, siis kummardavad nad viisakalt Hiina võimu ees, nagu täna USA võimsuse ees ja hakkavad neid truult teenima. Aga Hiroshima, Nagasaki ja Tokio eest esitavad nad niikuinii arve kui nad piisavalt tugevad on.
Ega meiegi globalistliku eliidi mihklipäev enam kaugel ei ole.
Roman Ubakivi

LIBERALISMUSE KATKUST
Eesti taasiseseivumisest möödub kohe veerand sajandit ja on aeg teha kokkuvõtet. Tänane Eesti riik vastab täielikult laarlaste -neoliberaalide eesmärgile ja arusaamadele, olles nõrk ja mõtetu. Tema sümboliks on laarlaste poolt püstitatud logu ja kunstiväärtuseta Toompea nõlvale püstitatud Vabadussõja mälestussammas. Eestlus uhatakse üha kiirenevalt demograafilisest klosetipotist alla vastavalt neoliberaalse poliitika eesmärgile. Majanduslikust iseseisvusest, aga seega ka poliitilisest iseseisvusest ei saa juttugi teha. Eesti on edukalt deindustrialiseeritud ja muudetud välismaise kapitali lüpsilehmaks. Täna tähendab mediaanse sissetulekuga perekonnale teise lapse sünd automaatselt laskumist allapoole vaesuspiiri.
Poliitikud muidugi tegelevad majandusega, täites pidevalt enda taskuid ja parteikassat, nagu hiljuti toetasid parteigenosse K.Pentuse äri peaminister T.Rõivas ja siseminister Pevkur, kuritarvitades oma ametiseisust. Riigi ja rahva majanduse käekäigu eest nad on end ise vastutusest vabastanud, sest neoliberaalse dogma kohaselt riik majanduses aktiivset rolli ei oma. Kui nad aga sekkuvadki, nagu M.Laar oma kartuliprojektiga ja kogu kamp Estonian Air`iga, siis on tulemuseks vaid majanduslik katastroof. Me oleme täna Euroopa vallasandid, kes hingitsevad veel tänu EL armuandidele.
Välis - ja julgeolekupoliitika debiilsust võib iseloomustada president T.H.Ilvese praktiliselt ühel ajal lausutud kahe teesiga: Eesti on julgeolekumõttes täna parimini kaitstud kui kogu oma senise ajaloo jooksul ning poliitikute poolt eestlaste põlisvaenlaseks tembeldatud Venemaa võib Eesti vallutada nelja tunniga.
Aru saamiseks, miks Toompea on vallutanud degenerantsed prussakad, kes on suunanud Eesti riigi pigutused eestluse hävitamise teele, algame mõistete lahtiseletamisest.
Liberalism tekkis kui ideoloodia, poliitiline- ja majandusteooria 17.-19. sajandil vastukaaluks seni ainuvalitsevale traditsioonilisele mõtteviisile. Oma loogilise täiuse saavutas ta 20.saj viimasel veerandil neoliberalismi variandis Ayn Rand´i Objektiivsele filosoofiale tuginedes USA-s. Ka pahal lapsel on mitu nime ja nii sõltuvalt maast on võimalikud eri nimetused globalismist neokoservatismini.
Hiljem pungus liberalismist jakobiinlaste seemnest veel marksism. Seega Euroopa tsivilisatsioon on loonud kolm suurt ideoloogiat: traditsionalismi kui parempoolse mõtteviisi, liberalismi , mida rahvas nimetas Suure Prantsuse revolutsiooni ajal sooks, ja vasakpoolse marksismi.
Seejuures just liberalismi võib iseloomustada kui Euroopa tsivilisatsiooni väärkasvu, haigust, vähkkasvajat, mis on surmaohuks peremeesorganismile. Seda sellepärast, et Euroopa tsivilisatsiooni aluseks on Antiikse Kreeka filosoofia. Viimase vundamendiks on aga Aristotelese poolt sõnastatud fundamentaalne, liberalismi tekkimiseni iseenesestmõistetav põhimõte: TERVIK ON TÄHTSAM KUI OSA. Seega mets on tähtsam kui üks puu, rahvas on tähtsam kui üks inimene, Eesti on tähtsam kui peaminister, lõpeks Loodus on tähtsam kui inimene. Seda nimetastakse ka holistlikuks mõtteviisiks.
Just sellele Euroopa tsivilisatsiooni traditsioonilisele põhimõttele kuulutasid sõja liberaalid, kes postuleerisid, et OSA ON TÄHTSAM KUI TERVIK . Neoliberaalide esindaja A.Rand ja tema jüngrid (praktiliselt kogu Ameerika eliit alates R.Reaganist ja enamik Euroopa eliidist alates M.Thatcherist ja kogu Eesti eliit on viinud liberalismi oma maksimumini: EKSISTEERIB AINULT OSA, TERVIKUT EI OLE OLEMAS. Seega on liberaalidele tähtsaim üksikindiviid, mitte kogukond ja rahvus. Üks IRL käilakujudest prof. Tulviste märkis täiesti õieti, et kõige tähtsam tema mõttekaaslastele on üksikindiviidi õigused. See on vundament, millest lähtub nende maailmavaade. Esmatähtis on tema isiklik heaolu, riik ja rahvas on teisejärgulised. Arvan, et just see liberalismi katkupisik oli põhjuseks Euroopa allakäigule, mille mäda haistsid juba 19.sajandil kui Euroopa maailma tipus seisis, sellised geeniused nagu O.Spengler.
Kui lisada siia A.Randi loetaivama raamatu peaidee, et indiviidid, kes on eliidis, teostavad revolutsiooni, et nad ei ole enam rahva teenrid ja ei pea silmas enam rahva huvisi, vaid ainuüksi enda isiklikke huve, vastandades end teadlikult kogu rahvale, kes on ainult muda nendele sõtkumiseks, siis on selge, et Eesti riigi põhiidee: tagada eestluse kestmine läbi aegade on meie eliidi poolt mutta tallatud ja ees ootab meid, rahvast, mitte Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmine vaid häving.
Roman Ubakivi

Pole head ilma halvata.

Referendumi korraldamist ja inglaste otsust lahkuda Euroopa Liidust tuleb tervitada ja mitte hukka mõista. Selles on halba aga selles on ka head, nagu elus ikka. Sümpaatne on see igati sest on alateadlikult inspireeritud mitmekesisest maailmast. Oma äraminekuga apelleerivad inglased hoopis teistsugustele, sügavamatele peidetud väärtustele ja mitte matslikule rehepapi kasule, mis on iseloomulik Eesti eliidile ja mis lõppkokkuvõttes on kahjulik Eesti rahvale.
Minul ja arvan, et paljudel kaaskodanikel on raske mõista miks inimesi, kes apelleerivad rahva soovidele ja tahtmistele ning on siiralt omakasu taotlemata huvitatud oma rahva teenimisest marginaliseeritakse ja lüüakse halvustav populisti tempel otsa ette. Seda teevad praegu kõik avaliku arvamuse kujundajad ja muud maksumaksja rahaga kinnimakstud tegelased. Kuidas on juhtunud nii, et rahva teenimine ei ole enam voorus vaid on hukkamõistu väärt? Teatavasti pärast NL-i lagunemist säilitasid iseseisvas Eestis võimu neokommunistid ning uued pseudoisamaalased (Tiit Madisson „Riigipööraja märkmik“ lk.16), kes väga kiiresti taipasid kelle tagumikku tuleb uues olukorras lakkuda, et võimul olla. Eesti meister selles kunstis on vajeldamatult Reformierakond. Nad on kasvatanud endale toiduahela, mis toetab pimesi oma leivaisa kasvõi nui pooleks. See seletab Reformierakonna edu ja populaarsust rahva hulgas.
Vaatamata tohutule maksumaksja rahale mis kulutati inimeste meelsuse mõjutamisele ja PS vastastele e-valimistele on praegu parlamendis rahvuslaste esindus EKRE näol. Tõsi küll esialgu veel üksi ja kõigest 7 saadikuga. Arvan, et see „viga“ saab lähitulevikus kodanike poolt parandatud. Rahvuslaste päralt on tulevik. Selles valguses oli inglaste referendumi tulemus aimatav. Kahetsusega tuleb tunnistada fakti, London on juba tulnukate poolt vallutatud. Linnapea on praegu muslim ja lähiaja küsimus on missugune Euroopa riigi pealinn on järgmine. Inglaste otsus lahkuda EL-ust on arusaadav. Motiivid olid erinavad, kuid üheselt mõistetavad - aitab impeeriumist.
Kui lähtuda sellest, et inimene on looduse üks osa ja loodus nagu teame areneb hajutatult – ilma tsentraalse juhtimiseta, siis on tulevik aimatav. Globaalse maailma tasakaal ja töökindlus sõltub selles toimuvate protsesside paljususest. Elame paljususele tuginevas maailmas ja sellega peame kõik arvestama. Kõik, kes töötavad paljususe vähenemise nimel, kas rumalusest, kasusaamise nimel või mõnel muul põhjusel on kõige elava paradoksaalsel kombel ka ise enda hävitajad.
Mida rohkem globaliseerub maailm seda rohkem on eluliselt vaja, et süsteemis tekkinud haiged või rikkis kohta saaks eraldada tervikust. Haige koha isoleerimist võimaldab kõige paremini rahvusriikideks jagunenud maailm. Inglaste referendumi tulemus vaid tõestab taas, maailm liigub detsentraliseerimise suunas, mis on looduse poolt ettemääratud. Kunagi väga ammu jagunes maailma elanikkond väikesteks rühmadeks. Kujunesid välja keeled, kultuurid ja rahvad. Inimkonna arvengule pani aluse isoleerimisele panustanud kogukondades toimuv, teisi kultuure rikastav ja uusi mõtteid tekitav paljusus. Ühetaolises, monoliitses kultuuris oleks see võimatu.
Ameerika füüsik Freman Dyson tõestas oma töödes veenvalt - ...„Mitmekesisus tegi võimalikuks inimkonna kiire arengu.“ Meil on valida kas kindlustada süsteemi väliste vahenditega süsteemi säilimiseks vajalikud tingimused või lasta toimida loodusel, mis võimaldaks süsteemi välistingimuste muutustega kohaneda.
Mõtleva inimese kohus on näha looduse mitmekesisust ja mõista, see on peamine, mis kindlustab elu püsimise maal. Stiihiliselt on looduses paljusus alati toiminud. Vaid inimene on võimeline seda häirima või koguni rikkuma parandades loodust.
Looduses valitseb vaid üks reegel – võimaliku suure tõenäosusega püsima jääda ja sellest tuleb inimestel lähtuda. Pikki aastaid kehtinud arusaam – me võtame looduselt, tuleb unustada. Anname loodusele eelkõige aega, et inimese tekitatud kahjudega toime tulla. Tagasi looduse juurde tähendab minu arust austust kehtivate loodusseaduste vastu ja mitte omakasule mõtlemist. '
Inimeste vaba liikumine jakõik mis sellega kaasneb võlub noori, kuid tegelikkuses muutub maailm maapealseks põrguks. Ükski selgeltnägija ei oska enam ennustada kohta, kus ja millal kärgatavad taas pommid ja massitapmised. Võib küsida kas me säärast maailma tahame?
Ei kujuta ette autot ilma tagurpidi käiguta. On aeg mõista, et ka inimestel, ühiskondadel, rahvastel ja riikidel on seda tagurpidi käiku praegu hädasti vaja.

Elu kogenud Robert Vill

EESTI ÕHUVÄE ÜLEM ON VÕHIKUST JOBU ?!
Tsiteerin kolonel Jaak Tarieni: "Aplodeerin kõikidele liitlastele, kes teevad otsuse osta F-35 hävitajaid. See on Eestile parimaks julgeolekukarantiiks ka järgmisteks aastakümneteks". F-35 on maailma ajaloo kõige kallima relvastusprojekti häbiväärne värdjas, mis oli mõeldud hirmkallite ja tänaseks juba vananenud lennukite F-22 Raptor asendamiseks.
Viienda põlvkonna lennukite F-22 ja F-35 peamiseks iseloomustavaks tunnuseks valis USA kontseptuaalselt eksliku " stealth" tehnoloogia, mis pidi muutma nad radaritele nähtamatuks. See oli ekslik, sest juba Jugoslaavia pommitamise ajal selgus, et USA "nähtamatu" lennuk oli piisavalt nähtav Jugoslaavia õhukaitse raketisüsteemi igivana pikemal lainepikkusel töötavale radarile ja "stealth" pommitaja tulistati alla. Sõjatööstuskompleksi kasumid on aga muidugi pühaks lehmaks ja mingid kontseptsiooni vead ei suuda seda ohustada. Ameerika rahva pahameeletormi vältimiseks on muidugi vaja udu ajada ja otsida F-35 jaoks mingisuguseidki rakendusvõimalusi ja seepärast US kindral viitaski kasutusvõimalusele Baltimaades.
Nagu Eesti õhukaitseväe ülem J.Tarien väitis, teeb F-35 võitmatuks tema võime näha vastast ja samal ajal ise nähtamatuks jääda. Tegemist olevat nagu olukorraga poksiringis, kus üks vastane, kes jääb selgelt alla võitlusvõimes Venemaa moodsatele hävitajatele, võidab neid, kuna on ise nähtamatu.
Probleem on selles, et Venemaal on juba kasutuses detsimeetridiapasoonis töötavad horisondi taha nägevad raadiolokatsioonijaamad "Podsolnuh", mis näevad F-35 üle 400 km kauguselt! Kui lisada juurde fakti, et venelaste õhk-õhk kaugraketid on üle 50 km pikema laskeulatusega kui USA parim, siis Vene Su-35 notib kerge vaevaga maha nii F-35 kui F-22. Kui J.Tarienil oleks vedikegi aimu ohvitseriaust, siis ta ilmselt peale eespool toodud lolluste rääkimist peaks kui mitte just end maha laskma, siis vähemalt viivitamatult erru astuma. Arvan, et Eesti õhukaitseväge ei tohiks juhtida filmis "Malev" esitatud tüüp, kelle arvates küüntest tehtud soomusrüü pidi tegema ta nähtamatuks. Selline tola on Eesti julgeolekule suureks ohuks.
Sundima teda muidugi keegi ei hakka, sest nii Riigikogu riigikaitse esimees Marko Mihkelson kui ka "teadur" Kalev Stoicescu jt. ajavad samasugust lolli jura. Nii tituleerib M.Mihkelson F-35 maailma võimekamaks ründelennukiks, samal ajal kui üks igivana USA F-16 laseb õppelahingus alla kerge vaevaga kaks tema vastaseks olnud F-35! See hirmkallis õnnetu F-35 on siis kuulutatud meie lennuväe ülema poolt Eesti parimaks julgeolekugarantiiks järgmisteks aastakümneteks!?
Täna meid juhivad degenerantsed poliitikud, kes lubasid meid Euroopa viie rikkaima riigi hulka viia ja viisid meid kõige vaesemate hulka. Need samad degenerandid on määranud ka meie sõjaväejuhtideks omasugused degenerandid. Kui me rahvana ei suuda Toompeal pesitsevaid degenerante minema kihutada, siis väärime oma degenerantidest valitsejaid ja õnnetut tulevikku.
Roman Ubakivi

BREXIT JA EESTI
Suurbritannia lahkumine EL-st oli loogiline ja kergesti ennustatav samm peale Britannia ajaloolist geopoliitilist otsust eelmisel aastal (millest ma kirjutasin eelnevalt artiklis "Et tu Britain"). Tollal nimelt otsustati avalikult sisuliselt loobuda USA poolt veetavat globalistlikku projekti puudli rollist ja sisuliselt minnes üle BRICS leeri, hakata üles ehitama oma impeeriumi.
Rumal on meie meedia arusaam, et Brexitit toetasid peamiselt vaesemad ja harimatud inimesed kui Britannia taasiseseisvumise eesrinnas oli kuninganna Elisabeth II isiklikult, kelle küsimuse peale: nimetada talle kolm põhjust, miks Suurbritasnnia kuningriik peaks ELtu jääma? jäädi vastus võlgu. Kuna demokraatia puhul pole otsustavalt tähtis, kuidas rahvas hääletab, vaid kes ja kuidas hääli loeb (nagu meie E-valimistel), siis otsustav võitlus käis muidugi lõhenenud eliidi sees. Napilt kuid kindlalt kaotasid globalistid ja võitsid patrioodid, mis vastab ka selgelt praeguse ajalooetapi vaimule ja tendentsile.
Poliitikas pole teatavasti midagi juhuslikku ja Britannia võib vabalt oma Pakistanist pärit muslemist Londoni linnapeaga ja Araabia Lorentzi ajalooga pretendeerida Sunni maailma eeskõnelejaks, liites enda mõju alla areaali Uus-Meremaast, Austraaliast, Indoneesiast, Malaisast, Singapurist, Araabia poolsaarest ja osa Ida-Aafrikast ning Lõuna-Aafrikast. Seda peamiselt finantsteenuste näol. Veel suuremaks suutäieks oleks vahendaja rolli saavutamine erinevate tsivilisatsiooniblokkide vahel - selleks on eeldused olemas vanade erisuhete näol USA-ga, tänaseks üliheade suhete sissreseadmiusega Hiinaga, finantskeskused Londonis, Singapuris ja Hong-Kongis. Brokeri roll erinevate valuutatsoonide vahel tõotab ülikasumeid ja vastavat poliitilist mõjuvõimu.
Inglise rahva seisukohast on tähtsad kolm momenti. Esmalt majanduslik. Selge on see, et kui Washingtoni tuhvlialusel A.Merkelil õnnestub EL tõmmata vabakaubanduskokkuleppesse USa-ga, tähendab see Euroopale majanduskatastroofi. Europarlamendi liberaalide fraktsiooni esimehel Guy Verhofstadtil on tuline õigus kui ta ütles et rotid (britid) lahkuvad uppuvalt laevalt. Tänaste degenerantsete juhtide valitsusaja kestmisel on EL lagunemine vältimatu.
Teiseks on isemeelsetele britlastele vastuvõetamatu Brüsseli antidemokraatliku ja meie Ansipi suguste juhmide bürokraatide suur võim ja täielik vastutamatus. Kolmandaks puudutab igat lihtinimest migratsiooniprobleem. Inglastel on juba täna kõrini miljonist poolakast, kolmesajatuhandest rumeenlasest ja bulgaarlasest, sajast tuhandest leedukast jt., rääkimata siis väina taga tunglevatest Kölni "festivali" korraldanud muslimite hordidest. Brüsseli bürokraatia ja Merkel on juba tõestanud, et nende tegevus on vastuolus inglise rahva huvidega. Nimelt pole Britannial ka prognoositavas tulevikus suurt probleemi sünnitusvanuses naiste hulgaga. Saksamaal aga on aga majanduse seisukohast vajadus vähese sündivuse tõttu lähemas tulevikus 10-20 miljonit migranti. Siit ka Merkeli sõnum migrantidele: Tulge kõik! Selge, et Merkeli suguste degenerantsete poliitikute tõttu ähvardab Euroopa muutuda tundmatuseni kõigest ühe inimpõlve jooksul. Brittidel on enesealalhoiu instinkt täitsa olemas ja nad ei taha kaotada oma identiteeti.

Brittide otsus saada taas geopoliitiliseks subjektiks mõjutab loomulikult jõudude bilanssi kogu maailmas. Nii on ilmne, et H.Clintoni võit eelsesvatel presidendivalimistel lõpeks kiire katastoofiga USAle. H.Clintoni globalistlikku ainuvõimu taotlev olukorrale ebaadekvaatne poliitika võib viia USA lagunemiseni.
Euroopas jälgib Britannia ilmselt lord Salisbury "Splendid Isolation" poliitikat. USA kaotab oma ülitähtsa liitlase, kes aitas hoida ameeriklasi Euroopas , venelasi väljas ja sakslasi allasurutuna. Saksamaa muutub ELs ülekaalukaks jõuks ja ei ole enam jõudu, mis suudaks tulevikus sundida teda lähtuda mitte USA, vaid oma rahvuslikest huvidest. Viimaseks on aga selgelt heanaaberlikud suhted või isegi strateegiline liit Venemaaga. Bismarcki partei päralt on tulevik.
Kõik see tähendab muidugi Eesti välis-ja julgeolekupoliitika täielikku pankrotti. Õnneks on meil ka arukaid ja mõjukaid inimesi, nagu ekspeaminister Tiit Vähi, kes hiljuti esines avaliku kriitikaga valitsuse vale Venemaa vastase poliitika kohta. Peaminister T.Rõivas suutis arukale jutule vastu seada vaid rumala demagoogia. Nimelt ei kahjusta heanaaberlikud ja head majanduslikud suhted Venemaaga Eesti rahvuslikke huve, nagu T.Rõivas sisuliselt väitis, vaid hoopis on meie julgeoleku huvides.
Roman Ubakivi

EESTI JULGEOLEKUOLUKORD VII
Eesti degenerantne eliit ei saa adekvaarselt aru maailmas toimuvast. Võtkem või näiteks meie tuntud slummidiplomaadi Jüri Luige: "NATO vägede toomine Vene piirile annab selge sõnumi, et siia ei tasu ronida". No täielik totrus. Nagu eespool olen näidanud, on NATO võimetu sõjaliselt Baltimaid kaitsma ja kiire kaotus tähendab praktiliselt savijalgadel kolossi lagunemist.
Veelgi hullem on aga Eesti eliidi suutmatus areneda provinslikust tobedusest maailma geopoliitilise mõtestamise tasemele, mõtlemaks nagu Venemaa ja Lääne eliit. Kahjuks pole selleks võimeline isegi siiras patrioot Leo Kunnas, rääkimata siis Toompeal USA globalistide poole sitsivatest degenerantidest. Ometi on Kunnase naine soomlanna, kes on äsja kirjutanud raamatu, kus ta toob esile eestlaste ja soomlaste erineva maailmanägemise. Soomlaste laiadele rahvahulkadele on enesestmõistetav, et võõrvägede toomine nende pinnale vähendab reaalselt nende julgeolekut, sest see sunnib Venemaad neid kirbule võtma. See on marssal Mannerheimi kõige väärtuslikum pärand, sest esmajoones just tema viis rahva arusaama geopoliitilisele tasemele. Geopoliitiliselt on võõrvägede toomine Eesti pinnale selge geopoliitiline väljakutse Venemaale, millele ta tingimata peab otsustavalt reageerima kui ta tahab jääda iseseisvaks. Geopoliitika on teatud mõttes nagu male, kus peab vastama adekvaatselt vastase käigule ja kes jätab oma käigu tegemata on kindel kaotaja. Ainult meie jobud võivad loota, et Venemaa, kellel Baltikumis on lipp ja kaks vankrit rohkem kui NATO-l ei realiseeri oma masendavat ülekaalu võiduks.
/Vahemärkusena tahan inimestele tuua ka hea uudise: Iseseisvusepartei asutaja Vello Leito, kes ainukesena meie poliitikutest on võimeline arutlema geopoliitika teemadel, on maha saanud oma Eesti&Geopoliitika II köitega, mis peaks varsti olema saadaval suuremates raamatukogudes. Hoian seda väärtuslikku raamatut praegu käes ja olen seni jõudnud vaid diagonaalis läbi sirvida. Selline tõsine teos nõuab muidugi mõttega lugemist. Soovitan seda soojalt igaühele, kellele Eesti olukord ja tulevik huvitav on, sest see annab nagu baasi, arusaamise, mis diskursusest välispoliitiliste küsimustele läheneda ning seega saada adekvaatsem pilt reaalsest maailmast, mida meie massimeedia meiega manipuleerimiseks pidevalt valedega ja poolvaledega püüab virtuaalse uduga asendada ./
Sealjuures on Putini strateegiline seis superhea, sest tal on lahti kõik võimalused, alustades lihtlabase Baltimaade okupeeerimisega oma tankiarmeega ja maismaaühenduse loomisega Kaliningradiga. NATO on võimeline kiirelt vastama vaid ennasthävitava tuumasõjaga, mida muidugi reaalselt ei kaalutagi, sdest nagu D.Trumpki hiljuti nentis, on Venemaa tuumarelvad kaasaegsed ja USA omad juba aegunud, millega tuleb arvestada.
Ent see pole minu arvates Venemaale optimaalseim variant. Püüan prognoosida, kuidas Putin reaalselt toimib antud olukorras. Esmalt tuleb sügisel läbi viia duumavalimised, kus ilmselgelt kaalukauss langeb patriootliku tiiva kasuks. Viimase ülekaalule toetudes on võimalik moodustada uus patriootliku suunaga valitsus ja kihutada minema globalistide maffia majandusblokist. Tuleb muuta ka konstitutsiooni.
Seejärel tuleb oodata novembrikuu USA valimisi, mis on ülitähtsad kogu maailmale. Olen juba aastaid tagasi kirjutanud, et unipolaarne maailm on väga ebastabiilne ja geopoliitilise loogika järgi järgneb sellele paratamatult multipolaarne maailm, mitmete jõukeskustega. D. Trump ongi see presidendikandidaat, kes esindab reaalset multipolaarse, mitte globalistliku unipolaarse ( H.Clinton) maailma mudelit. Olen juba aastaid tagasi kirjutanud, et Lääne eliit on selgelt lõhenenud kaheks: nn.patriootideks ja globalistideks. Need parteid on esindatud kõigis maades, seni oli USA kindlalt globalistide käpa all, täna aga on ka Ameerikal esmakordselt peale R.Nixoni D.Trumpi näol jälle patriootide esindaja.
Minu veendumuse järgi on juba kindel, et selle maailma vägevad on juba otsustanud T.Trumpi kasuks. Muidugi pole mul mingit siseinformatsiooni ja ma pole ka prohveti võimetega, ent tosinkond kaudset ilmingut annab võimaluse prognoosiks.
Vaadake, kes oli hiljuti Dresdenis toimunud Bilderbergi klubi kokkutuleku nimekirjas. Klubi näol pole minu arvates tegu mitte maailmavalitsusega, kus midagi otsustatakse, vaid tööjuhatajate kokkutulekuga, kus informeeritakse kõrgemal tasandil tehtud otsusest ja antakse kätte toimimissuunad ja mallid. Mulle torkas silma kohe H.Kissingeri nimi. Mis juhised ja suunad võib anda kätte vanahärra on selge, tema on nn.patrioootide suuna mees.
Globalist H.Clinton on minu arvates valimised kaotanud juba enne valimiskampaania algust. Ma ei mõtle isegi mitte tema julgeolekualast kuritegu, kus ta kehtiva ettekirjutise vastaselt riigisekretärina sisuliselt avaldas kogu maailmale üle 1200 välisministeeriumi salajase dokumendi.
Mõtlen viimast Orlando terrorismiakti, kus tulistaja kuulutas end ISIL meheks. ISIL -i ristiemaks ja -isaks oli aga vastavalt H.Clinton ja endine CIA juht kindral Petraeus. Ameerikas on juba ilmunud raamat, kus pajatatakse, kuidas tolleaegne Ühendatud Staabiülemate Komitee esimees ja maavägede luureülem edukalt saboteerisid B.Obama ja H.Clintoni korraldusi varustada ISIL-i Liibüas peale Kadaffi kukutamist peremeheta jäänud tuubil täis relvaladudest relvadega. Moodsate relvade asemel sokutasid sõjaväelased, kes pidasid ülemuste poliitikat patriootidena USA huvide vastaseks, islamivõitjatele Süürias Korea sõja aegset vanarauda. Kui olukorras, kus IS võitleja korraldas Orlandos veresauna ja fakt, et presidendikandidaat H.Clinton on seotud IS-i jõukude relvadega varustamisega saab laiale üldsusele teatavaks, siis kahaneb toetus H.Clintonile otsustavalt. Seega H.Clintoni nimetamine Demokraatliku partei presidendikandidaadiks kätkeb endas parteile tohutut riski ja seepärast ta nimetamine pole sugugi täitsa kindel.
D.Trump, kes majandusest jagab muidugi palju rohkem kui H.Clinton, on oma esinemistes korduvalt maininud ohtlike mullide olemasolust tänases Ameerika majanduses ja oleks ausam kui need lõhataks ennem tema presidendi ametiaja algust. Vaadakem, mis mullidest jutt on.
Kildgaasi ja -nafta mullist olen ma juba üksikasjaliselt pajatanud eespool. Obama tahab üheltpoolt, et Venemaa kahjustamiseks oleks nafta hinnad võimalikult madalad, samas käis ta Saudi Araabias nuiamas, et nood tõstaksi nafta hinna vähemalt $60 peale, mis võimaldaks tootjail vähemalt pankadele laenu protsente maksta. Süsteemne kriis, nokk kinni-saba lahti jne.
Kui kIldnaftat tootvad firmad pankrotti lähevad, siis on pankrotiseis ka neile heldelt raha laenanud pankades. Esimene neist oleks Wells Fargo, kes kõige rohkem on sellesse avantüüri panustanud. Põhimõtteline vahe Trumpi ja globalist Clintoni vahel on see, et viimane nagu Obamagi 2008.a. kriisi ajal, aitaks rahvusvahelised suurpangad hädast välja. Seda ameeriklaste arvel, kes jäid kuskil $8 triljoni ulatuses vaesemaks, kes jäid massiliselt oma kodudest ilma ja kümned miljonid vegeteerivad täna vaid tänu valitsuse toidutalongidele. Poolperifeeria ja perifeeria said muidugi veel kõvema laksu.
Seevastu Trump patrioodina päästaks USA majanduse ja laseks rahvusvahelised suurpangad pankrotti minna ning seega ka rahvusvahelise finantssüsteemi koos rahvusvahelise reservaluuta dollariga.
Mõlemat, nii USA majandust kui ka globaalseid panku on aga võimatu päästa. Veelgi enam, isegi globaalseid panku, mis tagavad globaalse turu toimimise, ei ole võimalik päästa isegi USA majanduse ohverdamisega, kellel niigi on kaelas ca $18 triljonit riigivõlga ja kuskil $55 triljonit osariikide ja munitsipaliteetide võlgu.
KIldnaftamullist on nimelt globalistlike suurpankade poolt üles puhutud veelgi suurem derivaatide turu mull. Olen juba kuskil eespool möödaminnes vihjanud JPMorgan Chase probleemidele. Nimelt on tal aktivas $2,4 triljoni, samas kui potentsiaalseid kohustusi derivaatide turul $51 triljoni! Goldman Sachs`il vastavalt 890 miljardit ja 51,1 triljoni; Bank of America 2,1 triljoni ja 45,2 triljoni; Morgan Stanley 834 miljardit ja 31 triljoni.
Ameerika globalistlikus majandusmudelis ei täida pangad juba ammu majanduse teenindaja ja vahendaja rolli, vaid on hiiglaslikud parasiidid, kes saavad peamise kasumi spekuleerimise , mitte majanduse teenindamise eest. Nii eraldatakse riigilt praktiliselt protsendita saadud rahast vaid ca 15% majanduse krediteerimiseks, kuskil kolmandiku eest ostetakse riigi kümne aastasi võlakirju, mis toovad sisse 2% aastas lillegi liigutamata, lõviosa läheb aga sisuliselt kasiinosse-kihlveokontorisse : derivaatide turule. Viimase mahuks aga on paisutatud fantastilise $550 triljonini!
Samas omastasid rahvusvahelised pangad 2007 aastal USA SKP-st fantastilise osa- ca 70%!!! Pole ime , et kõige andekamad noored raiskab USA ära sisuliselt parasiitlike spekulantidena. Selline kasiinolik Ameerikalik majandusmudel ei ole muidugi jätkusuutlik.
Juba selle aasta lõpus on prognoositav tsunami, mis pühib silmapilkselt minema globalismi esindavad pangahiiud ja kogu senise dollarile rajatud rahvusvahelise finantssüsteemi, mis tähendab muidugi ülemaailmset majanduslikku katastroofi.
Toimub kiire üleminek mudelile, kus maailm on ära jaotatud mitmeteks jõukeskusteks, kel on igalühel oma valuuta ja vastutab korra eest oma piirkonnas. Üheks selliseks jõukeskmeks saab automaatselt muidugi Venemaa oma Euraasia ühendusega, Hiina, India, loomulikult USA ja loodetavasti ka Euroopa (Saksamaa südamikuna). Trump patrioodina loomulikult seisab kui kalju Ameerika huvide eest ja seepärast ta ei hakka oma tsivilisatsiooni väärtusi relva jõul teistele tsivilisatsioonidele peale suruma ja maailma politseinikku mängima. Seepärast toimub sarnaselt II maailmasõja lõpu poole sarnaselt maailmas mõjupiirkondade jaotamine eri jõukeskuste vahel konverentside laine abil. Seepärast võib vabalt juhtuda, et Venemaa ja USA juhid kohtuvad jälle Jaltas samas palees nagu 1945.a. ja kolmandaks, kõige nõrgemaks osapooleks (nagu Churchill) on heal juhul Euroopa esindaja.
Põhimõtteliseks erinevuseks tolle aja ja tänapäeva vahel on see, et kui tollal võideldi võimalikult suure mõjupiirkonna üle, siis nüüd süsteemse kriisi tingimustes on eriti Venemaal suur oht sattuda ülepinge olukorda, kus ta ei suuda tõhusalt korda tagada liiga suure ruumi üle. Nii võib Trump vabalt "kreeklaste kingitusena" pakkuda Venemaal kontrolli alla võtta kogu endise Varssavi pakti ruum. Muidugi oleks Putinil targem sellest loobuda, sest see paneks ülejõu käiva koormana Venemaa põdema aastakümneteks ja nõrgestaks teda. Venemaal on raskusi isegi Novorossija taastamisega, rääkimata kogu Ukrainast, mis talle niikuinii musta auguna kaela veeretatakse. Suureks kergenduseks Venemaale oleks, kui saaks vähemalt Galiitsia ja Volõõnia Euroopasse sokutada. Moldaavia tuleb niikuinii Transdnestria tõttu oma dotatsioonile võtta. Poolakatega leivad ühte kappi panemine tähendaks muidugi selget enesetappu. Parem on muidugi see jant Saksamaale sajandiks pureda jätta. Leedu jamaga tuleb paratamatult leppida geopoliitilistel põhjustel - tuleb luua maismaaühendus Kaliningradiga.
Kelle tsooni satub Eesti? Paraku pean tunnistama, et ülekaalukalt paremad argumendid on J.Kaplinskil, kes ütles, et me vajume Venemaa mõjusfääri. Minu tegevus on olnud kogu aeg suunatud sellele, et meil tekiks võimalus jääda Euroopa (Saksamaa) mõjusfääri nagu Soome. Selle esmaseks eelduseks oleks aga patriootliku poliitilise jõu moodustamine, kes muudaks põhimõtteliselt tänast Eesti riigi globalistlikku poliitikat. Lootus sureb aga viimasena ja vaatame, mida meie rahvuslaste väike grupike sügisel endast kujutab. Kõik Toompea parteid on Eesti õnnetuseks selgelt globalistlikud. Sealjuures pole sugugi tähtis, kuidas keegi neist ise ennast reklaamib. Tähtis on sisu, poliitika mida ellu viiakse. Nii on IRL ja EKRE selgelt neoliberaalse poliitika elluviijad nii majanduses kui välispoliitikas ja seepärast globalistliku laagri mehed nagu ülejäänudki Toompea kamp. Kära migrantide teema üle on selge bluff, sest haugutakse selgelt vale puu all. Eestit ei ähvarda lähemas tulevikus mitte pagulaste voog Süüriast, kes igaüks oli piisavalt jõukas maksmaks 5-10 000 dollarit oma üleveo eest, sest meie rahvas elab veel vaesemalt kui nemad rahuajal Süürias või Liibüas. Meid uputab varsti immigrantide tulv Ukrainast, kus on paari aastaga põhja lastud kogu tööstus ja kelle kvalifitseeritud ja üliodavatele töökäte ootusele on rajatud kogu meie eliidi majanduspoliitika.
Samuti ei ole IRL ja EKRE avalikkul russofoobial mitte mingit seost rahvusluse ideoloogiaga, sest meie loosungiks on: Kõige maade rahvuslased ühinege!
Eestil ja Lätil on tegelikult olemas geopoliitilised eeldused nagu Soomelgi saada Euroopa (Saksamaa) mõjusfääri. Kahjuks kui meie grupikesel ebaõnnestub sügiseks kaalukaks poliitiliseks jõuks muutuda (aga ebaõnnestumise tõenäosus on miljon korda suurem kui õnnestumine), siis pole rahvusvaheliselt võitnud USA, Venemaa ja Saksamaa patriootidel Eestis lihtsalt mitte kellegagi rääkidagi.
Muuidugi tungleb meie globalistlik eliit Trumpi jutule. Kuid nende olukord on veel lootusetum kui Pätsil peale seda kui Hitler sõlmis MRP. Siis lasti meie esindajad vähemalt ametnike jutule ja anti kätte selge käsk: minna NL tiiva alla. Hitler pidas kasulikuks, et ta truu kannupoiss kõigepealt Stalini piitsa maista saaks, et kadaka-sakslased siis rõõmuhõisetega Saksa okupatsioonivägesi vastu võtaks.
Tänapäeval on olukord põhimõtteliselt teine. Trumpile on meie globalistid põhimõtteliselt vaenlased ja nagu omal ajal Saksamaa hävitas esmajoones Eestis peavaenlastena meie rahvuslasi füüsiliselt, nii on Trumpi esmaseks nõudeks Eestis korra tagajale siinse globalistliku eliidi poliitiline hävitamine. Mitte ainult Toompeale ei ilmu täiesti uued näod täiesti teise jutuga, vaid ka teleka ja raadiohääled muutuvad paugupealt ja kui omal ajal "juhuslikult" kõik ajalehetoimetajad osutusid nn."parempoolse" maailmavaate esindajaks, nii on õige pea nagu võlukepikesena nad kõik patrioodid. See avab noortele rahvuslastele muidugi hiilgava karjäärivõimaluse, ent Eesti riigiga on asi sandim.
Soome jääb Saksamaa mõjusfääri, ent Eesti ja Läti tuleb oma dotatsioonile tänase Saksamaa asemel võtta ilmselt Venemaal. Lätis on Putinil poliitiline jõud, kellega rääkida, Eestis mitte. Lihtsameelsed, kes ei suuda näha läbi Refi ja Keskerakonna mängu nende lollitamiseks, võiksid märgata, et Keskerakonna poliitiline orientatsioon on olnud alati vankumatult globalistlikule Ameerikale.
Geopoliitilised tõsiasjad ja loogika ei muutu läbi aastakümnete. Täna ongi Venemaal, nagu ma juba tosin aastat tagasi tagasi kirjutasin, kõige kasulikum mitte otse liita Eestit ja Lätit oma koosseisu , vaid võtta nad oma mõjusfääri ühtse poliitilise moodustuse Liivimäe näol pealinnaga Riias. Seda enam, et Liivimaal on ajaloos muuuseas palju pikem eluiga olnud kui Eesti ja Läti riigid.
Meil, rahvuslastel, isegi kui meil ei õnnestu vaatamata kõigile ponnistustele säilitada Eesti omariiklikust, tuleb üritada saavutada võimalikult suurem autonoomia Liivimaa koosseisus, et tagada meie keele ja meele säilimine; ning isegi siis kui ka see ei õnnestu, peame jätkama nagu Jakobson ja maurused omal ajal. Ainult nii me ei muutu Ajaloos meie degerantse eliidi sarnaselt mõtetuks biomassiks nagu mäletsevad lehmad aasal.
Roman Ubakivi