PUTINI EKSIMUS

PUTINI EKSIMUS Pealkirja all ma mötlen Putini tuntud avaldust Läänele: Te ju olete targad inimesed, miks te arvate, et me oleme lollpead? Vaadates Euroopa liidrite tegusi ja täna ka Eesti eliidi (Vare,Kaasik, Tiido, Paet jt.) esinemist ETV-s ei önnestunud mul leida Läänes mitte yhtegi tarka eliidi esindajat. USA eesotsas Bideniga jätan praegu körvale, sest ehki on ilmne tema ränk geopo9liitiline viga (möne aasta jooksul murda Venemaa selgroog ja asuda siis juba eelispositsioonilt Hiina kallale), demonstreeris Biden siiski ka liidriomadusi ja suutis yhendada lyhikese ajaga Euroopa degenerantsed vesipead täie påhendumusega haledale läbikukkumisele määratud plaani taha. Ukrainlaste mentaliteedile vastavalt nad valisid endale riigijuhiks klouni, kes rahvast löbustas allalastud pkstega oma peenisega klaverit mängides ja kelle tegevust toetavat täna 90% ukrainlastest. Aga olen täielikus hämmelduses, nagu ilmselt Putingi, et Saksamaa kantsler on Zelenski tasemega ebaadekvaatne kloun. Esimese teemana tänane Ukraina söjaolukord, mis on absoluutselt lootusetu ja läheneb hiljemalt paari nädala jooksul. Ukraina oli viis päeva tagasi veel Euroopa suurim riik peale Venemaad ja kolmas söjaline jöud peale Venet ja Prantsusmaad. Tänaseks on Venemaa saavutanud uskumatult suure söjalise edu väikeste jöududega ja mänginud USA-Ukraina kindralid yle eelköige söjakunstiga. Nagu ma eelmises artiklis pöhimötteliselt oletasingi, sidusid nad Donbassi koondatud Ukraina eliitväed kohalike miilitsayksuste ettevaatliku edasiliikumisega, samal ajal kui Spetsnaz ja rahvuskaart paisati hulljulgelt ette linnavöitlusi vältides Ukraina tagalasse eesmärgiga kuskil Dnepri joonel moodustada hiiglasuur kott Donbassis asuvatele Ukraina pöhijöududele. Pealetungitempo oli esimestel päevadel fantastilised yle 100 km. Sealjuures söditi seotud kätega, hoidudes tsiviilelanike kahjustamisest. Viimased päevad on pealetungitempo loomulikult langenud, sest kergeyksustele tuleb järgi tömmata soomusjöud ja logistika. Kergejöududega on aga praktiliselt saavutatud juba köik otsustavaks vöiduka vajalikud eeldused; vaenlase peajöud on sisuliselt kotis, varustusteed läbi löigatud ja soljarka puudumisel praktiliselt liikumisvöimetud, saavutatud on absoluutne ylekaal öhus, mis iseenesest tähendab Ukraina vägede hävingut. Sealjuures pole seni veel rakendatud yldsegi peamist löögijöudu: !. Kaardiväe Tankiarmeed!. Tšetšeenide hirmuäratav spetsnaz ja söjaväepolitsei on jöudnud juba Kiievi lähistele. Seega läbirääkimiste sisuks saab olla vaid Ukraina tingimusteta kapitulatsioon. Sellises söja kaotuse tingimustes, kuulutab Lääs Venemaale välja majndussanktsioonid, mis sisuliselt teevad löpu dollari kui usaldusväärse reservvaluuta ja paiskavad Euroopa majanduse kuristikku ja sotsiaalsesse kaosesse. Venemaa vöib vastata sanktsioonidele vastavalt Putini avalikult väljakuulutatud moel: katkestada läbikäimine Läänega. Peab ju täielik idioot olema kui Saksa kantsler ei saa lihtsast asjast aru, et kui ta blokeerib Venemaa ca 100 miljardi väärtuses valuuta, siis pole ju Venemaal absoluutselt mötet myya gaasi jm. Saksamaa majandusele elutähtsaid maavarasi, sest neil on ju vöimatu seda raha kasutadas?! Konkreetselt gaasi auku pole mittemillegagi vöimalik asendada, sest isegi see vedelgaas, mis USA Euroopas täna myyb on algupäraselt Venemaalt ostetud. Sama lugu on ka dollarivarade blokeerimise puhul. Venemaal pole päevaealt enam mötet myya USA titaani, alumiiniumi. raketimootoreid jne. Venemaa voib vastusammuna riigistada köik Lääne varad ja vabrikud. SFIFT ist on kasulik Venemaal ise loobuda, sest sisemaine töötav maksusysteem on neil juba olemas ja välismaa maksesysteemina on kasulik yle vötta Hiina systeem CIPS. See pöhjustab kyll nädalise ebamuguvuse, ent seevastu kaotab USA inormatsiooniallika Venemaa tehingute kohta ja vöimaluse sanktsioone kehtestada Venemaa kaubanduspartneritele. Kokkuvöttes on sanktsioonid taktikalises möttes Venemaale kahjulikud kuid strateegilises möttes vöitutoovad, sest vöimaldavad ja sunnivad Venemaad lahkuma juba eile töötama lakanud dollariemissioonil pöhinevast majandusmudelist. Täielik hullus on Saksamaa poolt (kelle eelmine kaitseminister ähvardas Venemaad taktikalise tuumarelvaga!) kuulutada välja hiigelsuur relvastusprogramm- vöib kindel olla, et Berliin saab ennern tunda, mis tähendab talle tuumapommi löhkemine oma peade kohal, ennem kui nad jöuavad seda oma relvastusse vötta. Täielik hullus on ka saata neonatslikule Kiievi režiimile relvaabi, sesdt nagu Venemaa kuulutas, tähendab see vaenutegevust tema vastu ja seadis tuumajöud körgendatud lahinguvalmidusse. Saksamaad ta tuumapommidega homme veel yle kuhjama ei hakka. pigem oli see signaal USAle, millest ka USA adekvaatselt aru sai ja tömbus kohe tagasi. Scholzi irvitamine yle seitsme aasta kesrtnud Donbassi laste ja naiste genotsiidi yle vöib aga Saksa maksumakstjatele väga kallis maksma minna kui Vene karu ärkab talveunest ja nöuab analoogiliselt juutide genotsiidi eest ka kompensatsiooni Nöukogude rahvaste genotsiidi eest. Teatavasti hukkus Saksamaa poolt alustatud hävitussöja käigus Nöukogudemaal ca 27 miljonit inimest, kellest 14 miljonit olid tsiviilisikud. Pluss veel kompensatsioon sunniviisiliselt Saksamaale kyyditatud kodanike sunnitöö eest. Seni on sakslassed kyll välja maksnud kompensatsiooni juutide genotsiidi eest ja pensionite näol tasunud Hitleri vöimu pikendamise eest verd valanud eestlastest SS meestele, ent venelaste Piskarjovi kalmistul ja tundmatu söduri haual on nad pääsenud seni veel vaid pärgade ja krokodillipisaratega. Varsti me kuuleme Xi kaalukat söna ning peale seda ka Venemaa juba möödunud aasta detsembris esitatud nöuet Balti platsdarmi suhtes. Arvan, et kui Bidenil önnestub veel selleks ajaks vöimul pysida, ei yritagi ta enam mingit Venemaa vastast koalitsiooni kokku koguda, sest Putin on töestanud, et ta ei bluffi. Baltimaad ei ole aga Ukraina, mida oleks vöinud proovida kasvöi teoreetiliselt söjaliselt kaitsta. Ameeriklased ei ole nii lootusetud pömmpead nagu degenereerunud Euroopa juhid ja saavad aru, et arukas on antud jöudude vahekorra juures leida diplomaatiline lahendus ja mitte oodata söjalisi ja söjalis-tehnilisi Venemaa vastusamme. Roman Ubakivi

UKRAINA KAPUTT

UKRAINA KAPUTT Eile sai ilmselgeks, et söjaline konflikt Venemaa ja Ukraina vahel on vältimatu USA marioneti Ukraina käitumise pöhjal. Juba nädal aega intensiivne tsiviilelanike tulistamisele raskerelvadest lisandus veel Venemaa piiripunkti pommitamine ja kahe diversioonigrupi saatmine Venemaa territooriumile. Köik kahtlusevarjud hajutas Zelenski tuumarelva pretensioon. Ja seda köik Putini väga tösise ja hoiatava köne taustal. Seepärast olin terve öö yleval oodates Venemaa vastust täna hommikuse Putini avalduse ja Ukraina spetsoperatsiooni näol. Ukraina on kaputt, sest minu söjalise arusaamise järgi pole Ukrainal mitte mingit tösist vsstupanuvöimalust, sest Venemaal on 21. saj. söjapidamisdoktriin koos vajaliku relvastusega, Ukraina (nagu Eestigi) södib aga II maailmasöja malli kohaselt. Venamaal on maailma parimad täppisrelvad ja yle 1000 söjalennuki millele Ukraimnal on vastu panna ca 40 söjalennukit ja nöuka aegsed totška -U raketid (millised on Vene relvastusest maha kantud ja igaks juhuks suurel arvul ladustatud. Esimese etapina hävitavad venelased köik komandopunktid, radarid, öhukaitse, lennuväljad ja lennukid ning söjalaod linnakutega täpsusrakettidega. Seega möne tunni jooksul kaotab Ukraina suur 150 000 Donetski juurde koondatud väegrupeering juhitavuse ja muutub paanikas inimmassiks ylekaaluka suurtyki ja raketisysteemide tule all, nagu see juhtus !941. aastal NL Läänerindel. Järgneb spetznazi ja merejalaväe dessandid Dnepri sildadeni, tähtsatele sölmpunktidele ning Mariupoli ja Odessasse ning alles seejärel käivitatakse tankimootorid ja maaväed alustavad kiirmarssi. Köik söjamehed, kes pole jöudnud relvi maha visates Dnepri paremale kaldale jöuda, osutuvad kotis olevaks ilma söjamoonata. Isegi targemad, kel oli oidu kohe läände pageda, osutuvad väiksemas kotis olevaks tänu Valgevenest tulevale tankikiilule. Selline näeb välja yks alanud Vene-Ukraina söja arvatavatest variantidest. Loomulikult ma ei pretendeeri Venemaa tegeliku lahinguplaani teadmisele, see on vaid yks vöimalikest variantidest, mis on vöimalik tänu sellele, et peale täpsuslööke on söja löpptulemus otsustatud juba poole päevaga. Juhul kui minu arusaam jöudude vahekorrast on enam-vähem adekvaatne, tähendab see Venemaa ajaloolist vöitu ja USA Bendera-Ukraina poliitika krahhi. Seda Venemaa-USA heitlust jälgib kogu maailm, sest peakysimuseks ei ole Ukraina saatus, vaid vöimu ymberjagamine USA ja Venemaa vahel: kas öïge on Brzezinski nägemus ( 21. saj. tähendab USA tugevnemist Venemaa arvel ta varemetel) vöi hoopis ka minu arusaam, et uus kord maailmas kujuneb USA ja ta satelliitide (seega ka Eesti ) arvel ning Obama tees, et USA dikteerib maailmas mängureeglid on soovmötlejatest vesipeade fantaasia. Ukraina kaotus tähendab Afganistani syndroomina doomino effekti, sest möne päeva pärast järgneb Xi ylitähtis sönum ja USA seisab silmitsi veelgi tähtsama Taiwani pröbleemiga. Putin teeb pärast sunnitud (allpool seletan miks) väikest tagurpidi kukerpalli pausi juba sel aastal pärast otsese ähvarduse loomist USAle (näiteks laevastiku tugipunkti näol Nikaraaguas) järgmise loogilise sammu oma julgeoleku tagamiseks - USA Balti platsdarmi likvideerimise. Selgub kiirelt, kas USA on valmis alustama ennasthävitavat tuumasöda Narva ja Baltikumi pärast, vöi ta eliidile jöuab ajudeni peale Ukrainat lihtne töde, et kui USA ei ole valmis diplomaatiliseks lahenduseks, siis Venemaa ei bluffi ja vöttab kasutusele sojalised abinöud, sest Venemaale on tegemist eksistentsiaalse ohuga ja USAle teisejärgulise probleemiga. Eesti ja kogu Baltimaade kompradoorne eliit teeb omaltpoolt loomulikult nagu ukrainlasedki köik endast oleva, et töestada Venemaale oma vaenulikkust. Ekspresident Toomas-Hendrik Ilves on aga lihtsalt edev lollpea, kes kutsub Läänt yles Putinile nyyd hambaid näitama. USA -s siiski eliit niivörd degenereerunud ka ei ole ja saab aru, et Putin taob need hambad oma hyperkiirusega rakettigega naudinguga kiirelt nende ena kurku tagasi ja omades erinevalt Eesti eliidist veel enesesäilimise instinkti riismeid, väldivad otsustavalt igasugust söjalist konflikti Venemaaga. Ameeriklased kirglike pokkerimängijatena saadavad meie totaka eliidi julgustamiseks bluffina muidugi siia oma Vietnami söja aegseid romusi A-10, 40 aasta vanuseid F-15, mis metalli väsimuse töttu on sunnitud mitte sooritama järske manöövreid vöi tuttuusi F-35, mis kölbavad vaid luuretegevuseks ja pagevad otsekohe kui taevas on Vene uued Su-57 vöi Su-35. Neil pole yldse asja Baltikumi kui on pingeline olukord, sest nad on öhutörjekompleksi S-400 radaritele kergelt avastatavad. Niipea kui Venemaa töstab päevakorda Baltikumi kysimuse, kylvab USA Baltikumi yle relvastusega kuid tömbub ise tagasi vaatleja positsiooni nagu täna Ukrainaski. Ma ei kahtle, et meie inimestest tulvil Väliministeeriumi körgehituses on köik kahtlemata lugema öppinud kuid imestan, miks mitte keegi ei saa NATO artikli 5 möttest aru. Nimelt peale yldise deklaratsiooni, mis kuulutab rynnaku liikmesriigi vastu rynnakuks koigi vastu, ei kohusta see konkreetselt peale diplomaatiliste sammude mitte mingiks söjaliseks tegevuseks. Iga diplomaat peaks elementaarselt teadma selle artikli ajalugu, mis vöeti selles häguses sönastuses vastu just USA nöudmisel, et jätta endale valikuvabadus söjalise jöu rakendamise puhuks. Lääne vastust Venemaale majandussanktsioonide näol nimetab John Bolton "sääsehammustuseks". Siiski köik sanktsioonid toovad Venemaale Lääne ekspertide arvestuse järgi kahju ca $ 50 miljardit aastas. Seega majanduslikus möttes on Venemaal kasulik ise välja astuda tanasest USA dollarisysteemist, kus ta maksab igal aastal kalömmi ca $100 miljardit. Yhtlasi oleks see ka surmahoop USA dollarile kui peamisele rahvvusvahelisele reservvaluutale ja investeerimis allikale. Teatavasti dollar kui fiatvaluuta tugineb ka Venemaa naftaressursile ja selle tagatise kaotamine tähendaks dollari hyperinflatsiooni. Venemaa huvides on lahkuda dollarisysteemist ja teha rublast investeerimisvahend ja Euraasia majandustsooni reservvaluuta. Poliitilistel pöhjustel Putin sellisele ylitähtsale otsusele ei lahe, vaid deklareerib selgelt Dollarisysteemi jäämist ning pyyab köigest väast maha rahustada oligarhe, et vältida avalikku Vene eliidi löhenemist. Peale degenerantide Gorbatšovi ja Jeltsini on köigevägevam önnistanud Venemaad riigimees Putiniga. kellele rahva ja riigihuvid on ilmselgelt suuremad väärtused kui ta isiklikud huvid. Pealegi on Putin harvaesinevalt andekas, kes on suutnud oma maailmavaadet muuta isamaaarmastuse survel paari aastakymnega veendunud liberaalist ilmselgeks patrioodiks ehk Venemaa konteksist paadunud trotskistist veendunud stalinistiks. Poliitikas NATO sse ja Läänemaailma sisenejast Läänemaailma eksistentsiaalseks vastaseks astudes mehiselt yle Rubico. Ent tänane Vene eliit on ju siiani valdavalt nn. läändesisenejad, Kuusineni-Andropovi liini järgnejad. Putin tegi targalt korraldades Julgeolekunöukogu istungi avalikult. Nii sain minagi aimu tegelikest jöujoontest. Arvamus, nagu kujutaksid köik nn."silovikud" patrioote on ilmselgelt naiivne. Korraldasid ju KGB juht Andropov ja ta esimene asetäitja Bobkov (kes V valitsuse ylemana kasvatas dissidente) jt. kontrrevolutsiooniks noort kaadrit Moskva (tulevane peaminister J.Gaidar, linnapea Popov) ja Leningradi (antikommunist Tšubais) instituudid. Viimast kurieeris muuseas reeturist KGB kindral Kalugin, kes öppis koos perestroika eestvedaja Jakovleviga Ameerika ylikoolis ja värvati seal CIA poolt. Kel on väheseidki eeldusi anaslyytiliseks mötlemiseks saab kergelt aru, kes tingimusteta pooldas Putini otsustavat liini ja kes pooldas köigepealt sisutåhje läbirääkimisi Läänega. Avalikult muidugi enamuse liidri Putini vastu keegi opositsioonist rahva silma all muidugi ei söendanud. Kuna söjaline vöit on Ukrainas minu hinnangul kindel ja rahvusvaheline otsustav tugi Hiina näol kindlustatud, siis on Putini poolt tark taktikaliselt siluda suhteid ja maha rahustada oligarhide opositsiooni. Aeg tööötab Putini kasuks, sest vöidukas söda kindlustasb ta positsiooni ja Bidenil on vesi ahjus inflatsiooni töttu paari kuu pärast. Fed ei oska mitte midagi arukat ette vötta, sest Powell ökonomistina pole adekvaatset majandusteooriat. Nagu ma varem olen analyysinud, pole ökonomism teaduslik majandusteooria vaid kosmopoliitsete banksteritele maksimaalset tulu toov ent keskklassi laostav usuöpetus. On vägagi töenäoline, et juhtiva jöuna Kehtestavad Hiina ja Venemaa koos oma liitlastega juba selle aasta löpuks uue maailmakorra, mis pörmustab köik Lääne hegenomismi taotlused. Kui me eestlastena ei suuda yles kasvatada rahvuslikku eliiti kel on piisavalt intellektuaalset vöimekust möistmaks Ajaloo kulgemise suunda, nagu see oli 1944.a. mil me teostasime mobilisatsiooni Hitleri vöimu pikendamiseks, siis pole mötet kiunuda kui ajalooratas meid lömastab. Ainukeseks lohutuseks vöib meile olla tödemus, et kui meie söjamehed asusid vapralt positsioonile Berliini esimeses kaitsevööndis Tsehhis ja alles peale seda said aru oma lollusest, siis meie armsed naabrid lätlased ei tulnud möistusele isegi Berliinis endas. Sama dilemma on ka täna psyhhoosis vaevlevate ukrainlastel, kes karjusid "moskalei na kiljaku". Kui neil on isamaalisi normaalse intellekti tasemega jöude, nagu seda oli 1944.a. erinevalt eestlastest soomlastel ja ungarlastel, kes asusid natsi-Saksamaa vastu sötta, siis tuleks neil asuda sötta Zelenski neonatsistliku russofoobse režiimi vastu säilitamaks Ukraina riiki. Roman Ubakivi

MÄRTSIS MÄÄRATAKSE MAAILMA TULEVIK

Köigepealt parandan fake newsi eelmise artikli löpus. mille sain soliidselt Rossija telekanalilt: Venemaa Ohvitseri Kogu esimees tuntud geopoliitik kindralpolkovnik Ivašov (kes teatavasti organiseeris kuulsa spetznazi pataljoni dessandi Pristinasse Jugoslaavia riigi lammutamise päevil) teatas, et tema allkiri ja kogu avaldus on völtsitud. Olingi avaldusest äärmiselt yllatunud, sest täna peab iga Vene patrioot olema Putini selja taga, yksköik mida ka ta liberaalsest oligarhideb huvides sotsiaalmajanduspoliitikast arvata. Nimelt astus Putin hiljutise ultimaatumiga otsustavasse vöitlusse Lääne vastu ning juba märtsis on selge, kas Venemaa vöidab endale tuleviku vöi langeb koos Putiniga. Putini plaan on avalikult välja kuulutatud ja sellest taganemine oleks Venemaa kaotus ja häving. Kuna Lääs ei ole valmis koristama Venemaad ähvardavaid NATO baase 1997.a joone taha, siis läheb Venemaa yle söjalistele ja söjalis tehnilistele sammudele peale Pekingi paraolympia löppemist. Arvan, et köik NATO baasid Amarist ja Tapast Ukrainani ja Rumeeniani hävitatakse Iskanderitega, mille vastu ei ole NATOl öhukaitset. See tähendaks Venemaa otsustavat vöitu ja Lääne ajaloolist kaotust ja NATO sisulist lagunemist. Olen valmis kihla vedama igayhega kasti konjaki peale, et Venemaa vöïdab, sest Lääs on ise oma lollusega end forsseeritud kaotusseisu mänginud. Konkreetselt idiootsuse näiteks on Venemaa ymber söjahysteeria öhutamine, mis on vesi Venemaa veskile. Täna saavad isegi Ukraina debiilse eliidi esindajad öudusega aru, et USA söjakam klann kavatseb neil korraldada kaksiktornidega sarnase suure provokatsiooni nende enda kulul ja syydistades selles Venemaad, sunnivad Euroopat katkestama täielikud köik suhted Venemaaga. See oleks Saksamaale majanduslik krahh ja seepärast puikleb visalt vastu. Ka Marcon pole loll ja sehkendab hädaohtu tajudes, ent ausalt öeldes on nad köik degenerandid minu hinnangul, kes ei ole vöimelised tegudeks. See lääne eliidi degenereerumiseprotsess algas juba ammu seoses postkapitalismi ideoloogiaga Rooma Klubi institutsioonis, Bolognja systeem (seepärast ongi meie lapsed veel silmapaistvad Lääne omadega vörreldes, sest meie haridussysteem astus tunduvalt hiljem debiliseerimisprotsessi). Tänaseks ei tee enam suurkorporatsioonid vahet, missuguse ylikooli tööhageja on löpetanud. Nii on Oxfordi löpetanud Briti välisminister harimatu ja taktitundetu juhmard, kes trygib peaministritoolile ja kellele on diplomaadina kohane tankis poseerida, pajatada kuidas ukrainlased olevat elanud mongolite sissetungist tatarlaste sissetungini ja löpeks äsja Lavrovile pörutanud, et Britannia ei tunnista iialgi Venemaa suveräänsust Rostovi ja Voroneši oblastite yle! Need vesipead ervavad, et panevad Venemaa ¨pölvili, kuna neil on nende meelest sanktsioonide kuldaktsia; vöimalus arestida köik Venemaa eliidi vara välismaal. Venelased tegelikult vaid röömustavad, kui riigivaegad silla all magasma peavad ja Venemaal ei ole raha tähtsam, vaid hoopis vöim. Märtsiks algavad Venemaa strateegilise triaadi suuröppused: juhtkond on komandopunkrites, köik kosmose jm.side ja luuresåsteemid käigus, köik strateegilised aatomiallveelaevad tulistamispositsioonidel, Osa Strateegilisest lennuväest pidevalt öhus raketilöögikaugusel USAst, köik mandritevahelised tuumalöhkepeadega raketid stardivalmis. Arvan, et kui märtsiks ei ole USA koristanus ära NATO infrastruktuuri 1997.a. raadiuses, annab Venemaaa viimase hoiatuse 24. t jooksul sealt lahkuda, millele järgneb hävitav raketilöök tavalöhkepeadega. Tavarelvastusega selles tsoonis pole USAl vöimalust vastata mittemillegi arvessevöetavana. Väheseid taktikalisi tuumapomme Venemaa keskustesse lennukitega toimetada ei önnestu ja yldse taktikalistes tuumarelvades on Venemaaa peajagi USAst yle nii löhkepeade kui ka kohaletoimetamise vahendite poolest. Pealegi rynnataks nendega mitte ainult Euroopat,vaid ka USA mandrit. Jääb yle strateegiline tuumarelvastus. Ent ka siin on USA kvaliteedilt tervelt pölvkond Venemaast taga. Venemaal on täna vaieldamatult köige moodsamad ja tugevamad tuumajöud. Kui vötta arvesse Poseidon, siis neil ei ole isegi triaad, vaid Quadraal. Poseidoni hiigeltorpeedole vöib panna 60 megatonnise löhkepea, ja selle löhkamine USA rannikuvetes pöhjustaks mitte ainult tohutu veesamba tagasilangemisega ylireaktiivse hiigeltsunaami, vaid aktiveeriks arvatavasti ka Yellowstoni hiigelvulkaani. Aga ilma selle hirmsa relvatagi saaks tuumasöjas USA täielikult hävitatud. Ta on mölema ookeani poolt täielikult avatud ilma vähemagi öhukaitsega ja maaalast ja tsentrite arvult Venemaast palju väiksem. Venemaa hävitused on kohutavad, kuid USA ei suuda teda täielikult hävitada. Seega kogu probleem taandub kysimusele: kas Rumeenia, Poola ja Baltimaade pärast on USA valmis alustama endale Hukatuslikku sÖda? Ukraina pärast teatavasti södima ei hakata, nagu korduvalt on avalikult deklareeritud. Probleemi teeb keerulisemaks veel see, et ilmselt Putin on koordineerinud oma tegevuse Xi-ga. Kui samal ajal Hiina astub sammu Taiwani taasyhendamiseks, siis kas USA on valmis astuma yheaegselt tuumasötta Venemaa ja Hiinaga. Tegelikult vastuse sellele probleemile andis avalikult veidi aega tagasi USA köige tähtsam kindral - Staabiylemate Komitee Esimees Milly: USA ei hakka södima ei Venemaa ega Hiinaga, suurriikide vahelised tylid tuleb lahendada läbirääkimiste teel. Seega jääb vapralt koos Ukrainaga Venemaaga södiv Eesti täiesti abitult yksi ajalooliseks vaenlaseks kuulutatud Venemaaga. Olin naiivne kui arvasin, et vulgaarse eputise väljavahetanud vaimse eliidi esindaja Karis on sammuke paremuse poole. Kuulutada, et Eesti on teinud köik öigesti ja mingit ohtu Eesti julgeolekule ei ole on rahva petmine ja ametitöutuse murdmine. Roman Ubakivi

K I V I D O N P A I G A S

KIVID ON PAIGAS Viitan pealkirjas muidugi Go mängule seoses Hiina ja Venemaa yhisdeklaratsioonile. Kuulutati välja Hiina-Venemaa vankumatu liit ja selle maailma vöimsaima geopoliitilise jöu baasil kuulutatakse end maailma mängureeglite paikapanijateks, töugates nii seni hegemooni troonilt USA. Konkreetselt toetab Hiina täielikult Venemaa ultimaatumit NATOLe koristada end Venemaa piiridelt tagasi 1997 a. piiridesse ja Venemaa toetab Hiinat tätelikult Taiwani liitmises emamaaga. Vormistatud on nyyd ka formaalselt maailma vömsaim Jöud-POWER, kes käsib USAl koristada end Euraasia mandrilt. Millega sellele eksistentsiaalsele väljakutsele ja absoluutsele geopoliitilisele katastroofile (kogu USA senise poliitika vundamendiks on olnud kategooriline imperatiiv mitte lasta yhineda Euraasias kahel suurriigil) suudab vastata liberaalne USA? Lugege nende peamist ajukeskuse väljaannet Foreign Affairs veendumaks, et neil ei ole mingit tösiseltvöetavat ideejuppigi. Seepärast tegeletakse asendustegevusega - tähelepanu körvalejuhtimisega kolmanda järgu teemaga: mystilise Venemaa sissetungiohu tagasitörjumisega Ukrainasse. Selle udukattega tegeleb ka aktiivselt EL suursaadik Ukrainas Matti Maasik, kelle vaimne vöimekus piirdub vaid bankettidel pakutavate drinkide analyysiga. Nii nöab ta Venemaa loobumist öigusest oma vägesi omatahtsi iseenda terrritooriumil liigutada EL nimel. Aga kes on EL, NATO ja OECD täna geopoliitilises möttes? Siutyhjad fantoomid kes peagi kaovad nasgu Seksuaalrevolutsioonide Ylemaailmne Keskus vene kirjandusklassikas. Jutt on konkreetselt 100 000 grupeeringust, kes seisab vastukaaluks Ukraina 120 000 mehelise Donbassi vastu koondatud väegrupeeringuga ja demonstreerib Venemaa lubadust mitte lubada Ukraina rynnakut Donbassi vastu. Mingeid sissetungikavatsusi, nagu debiilid Der Spiegelist joonistavad tankigruppide nooli yle Krimmi maakitsuse ja Valgevene soode, Venemaal loomulikult ei ole, sest M.Maasikal on täielikult öigus selles, et Ukraina on pöhimötteliselt muutunud alates 2014. aastast ja kujutab täna endast Euroopa koige vaesemat maad hävitatud tööstusega ja kes hingitseb vaid tänu välislaenudele. Prognoosisin juba aastaid tagasi, et Ukraina tulevik on Dikoje Pole, kus peremehetsevad bandiitide jöugud. Täna see realiseeritaksegi pehmearulise M.Maasiku silme all kui hysteerilised vanamutid ja lapsedf vineerist automaatidega söda mängivad. Ukraina nn.territoriaalkaitse tähendab tegelikkuses oligarhide bandiidijöukude legaliseerimist ja on tegelikkuses suunatud mitte Venemaa vastu, vaid oligarhide kaitseks USA vastu. Viimastel on hädavajalik hävitada igasugune tugev vöim Ukrainas, mis vöiks teoreetiliseltki takistada USA täielikku vöimu Ukraina yle. Tana suudab USA dikteerida oma tahet Ukraina presidendile ja valitsusele vaid piiratud ulatuses. Nii on selge käsk Alustada söda Donbassis, millest aga isegi Zelenski körvale puikleb möistes, et see tähendaks ta enda kiiret löppu. Juba täna ei kontrolli Ukraina territooriumit täielikult mitte ykski vöim. Söjalises möttes alistab Venemaa muidugi Ukraina kerge vaevaga kasutades selleks Kaliibreid ja öhujöuge, tankid vaid reisiks hiljem Ukraina vägede alistumisettepanekuid vastu vötma nagu Krimmiski. Ent need ei pea olema isegi Venemaa tankid, piisab täiesti kahe Donbassi korpuse omadest. Ent poliitiliselt oleks see vale samm.sest tänane Ukraina on Läänele nagu käepidemeta kohver, täiesti kasutu ja lausa kahjulik, sest sinna tuleb varajasemate lolluste töttu pidevalt yhe kiiremini vähenevat ressurssi mötetult raisata. Varem ma osundasin USA hiigelsuurele tööstuse inflatsioonile, mis paratamatult teatud ajanihke järel jöuab tarbijahindadesse ja murrab Bideni kaela. Sama protsess on täies hoos ka loomulikult Bretton Woodsi finantsysteemiga seotud euroalal, kus tööstusinflatsioon on rekordiline ca 25%! Aasta pärast ppole enam Saksamaal vaba enam yhtegi miljardit, et veepinnal hoida uppuvat Ukrainat ja ka Eesti uhkus- Rail Baltika trass löppeb nagu ma aastaid varem prognoosisin, parimal juhul möne jupikesesna soos. Seega Venemaal oleks tätelik lollus end mingi Ukraina vastase söjakäiguga siduda, väljaarvatus muidugi kohustuslik Donbassi kaitse. Iuleb vaid oodata, kuni Ukraina degenerantne eliit ja Lääs koos Ukraina riiklikuse riismed löplikult lammutavad ja bandiitide jöugud, keda Lääs ja Eesti on relvadega yle kylvanud ja pögenikud hakkavad Euroopat ryndama. Analyysisin USA Ukraina poliitikat yhes oma artiklis juba nn. esimese värvilise revolutsiooni -Juštšenko ajal 2004. aastal ja prognoosin selle perspektiiitust löpptulemusena vastavalt Bismarki mötteterale. Täna on see juba lähituleviku fakt. USA poliitika katastroofiline tulemus Venemaa suunas on seletatav nende Venemaa ekspertide ebakompetentsusega. Väitsin ka siin blogis varasemalt, et ehkki poola juut Brzezinski on möttehiiglane tänase peaeksperdi Nulandiga vörreldes, oli ka tema kui ehkki kahtlemault USA väljapaistvama geopoliitiku pilk tuhmistunud provintslikust russofoobiast. Väitsin, et Brzezinski eksib väites, et ilma Ukrainata on Venemaa vaid regionaalriik ja ei saa suurriigiks, impeeriumiks kuna Venemaa geopoliitiline telg ei ole Moskva- Kiiev (mis on piltklikult vaid vasem käsi), vaid hoopis Moskva- Kaasan- Tšeljabinsk- Novosibirsk-Krasnojarsk. Seda arusaama jagab ilmselt ka Vene eliit, mida kaudselt töestab Šoigu programm tugevdada just seda nn. seigroogu. USA eliit on loomulikult järginud Brzezinski doktriini ja pealöögi suunanud Ukrainale ning saavutanud ka suure edu, muutes Kiievi oma satelliidiks ja Venemaa vastaseks jöuks. Ent paradoksaalselt on Venemaa nn. vasak käsi hoopis tugevam ja kaugele ulatuvam kui 2014 aastal USA poolt juhitava relvastatud riigipöörde eel tänu Krimmile ja Syyria baasidele. Nii on USA lennukikanjate löögigrupp (ja potentsiaalselt köik nende lennugrupid) Aadria merel mitte mingi ähvardus Venemaale vaid pigem nali ja nörkus, sest ta (nad) on absoluutselt kaitsetud seda rajooni kontrollivate Mig- 29K lennupolgule, mis kannavad hyperkiirusega 2000km laskeulatusega Kinžal rakette. Kui lisada veel ameeriklastele avastamatud Vene diiselelektriallveelaevad, Kalibr tiibraketid, Musta mere laevastik ja kosmose-öhujöud, rääkimata maailma parimaist maaväest, siis on Ukraina osutunudb löksuks , kuhu UsA on mötetult oma ressurssi ja peatähelepanu suunanud ning kust oma prestiiži kaotamata ja domino effekti vältimata on vöimatu väljuda äsjase Afganistani katastroofi taustal. Bideni plaan syydistades Venemaad pöhjendamatult sissetungitahtes Ukrainasse, koostada selle myytilise ohu törjumiseks fantastilisi ähvardusi Venemaale, tahab endale tuua populaarsuse töusu sissetungi ärajäämise puhul ja leida kattevari Uklraina hylgamiseks paistab pöörduvat tema enda kahjuks. Jälgisin Foxist tema vihavaenlase Trumpi miitingut kus argument, et Texases piiritara ehitamise ja kontrollimatu immigrantidetulva ohjeldamise asemel raiskab Biden maksumaksjate raha mingi Ukraina piiri kaitsmiseks, vallandas kuulajatemassi tormilise aplausi. Galopeeriva inflatsiooni taustal leiab see Trumpi argument kahtlematult vaijate yha suuremat toetust. Seega on minu nägemuse pöhjal USA minetanud ajaloolise šansi murda Venemaa selgroog, suunates pealöögi Ukraina asemel Kasastani ja jättes ära kasutamata Putini strateegilise vea, kes kergendas USAl muuta Afganistan oma söjabaasiks ja sealt muuta Kasastan jt. islamisöjalaste Venemaa vastu suunatud platsdarmiks. USA Afganistani syndroom tähendab konkreetselt seda, et ilma USA söjalise toetuseta ei suudab islamistide jöugud vastu seista Venemaa söjalisele jöule, mida töestas ka hiljutised syndmused Kasastanis. Häirida muidugi nad suudavad ja vöib isegi prognoosida nende järjekordset rynnakut Kirgiisias, ent Hiina-Venemaa yhishuvi ja koostöö antud rajoonis ja isegi Talibaniga, teeb köik need MI-6 ja CIA ponnistused perspektiivituiks. Sotsiaalmajanduslikud jm. probleemid muidugi on suured ja ei kao iseenesest, ent need on aja jooksul mahendatavad. Kokkuvöttes vöb öelda, et eestaste elu söltub kolme (Indial on täna kasulik passiivne olla) ajaloolise subjekti mängust; Hiina-Venemaa Jöud käib selgelt USA omast yle ja viimane on sunnitud taanduma. USA suurimaks nörkuseks geopoliitilise Jou vähesuse körval on kriisiolukordades ylitähtis ajafaktor, mis töötab Venemaa kasuks ja USA kahjuks. Venemaa esitas selgelt oma miinimumnöudmised, mille yle ei tingi: NATO tagasiveeremine 1997.a. olukorda. Oma venefoobia poliitikaga on USA ise endalt ära löiganud strateegilise paindlikkuse ja oleks vaja Roosevelti tasemega riigimeest, kes suudaks endale liikumtvabaduseks ruumi trkitada. Nö nende önnetuseks on poliitikute tase katastroofiliselt langenud. USA l on muidugi vöimalus valida, kas vötta vastu tänasedb Putini tingimused ja säilitada nii oma toidubaasina suurem osa Euroopast. Teisalt vöivad nad ka lolli mängida (nagu nad seda täna teevadki) ja teha nägu, et vaidlusteemaks on teisejärguline probleem Ukraina näol. Sel korral on Venemaa lubatud söjaslis-tehnilised möned sammud sammud kergelt ette prognoositavad; jätkatakse kahe uue diviisi formeerimist, Pihkva öhudessant-rynde diviis saab juurda kolmanda polgu, formeeritakse uus 14.Iskanderite brigaad, mille yks divisjon läheb Krimmi ja vötab sihikule USA raketibaasi Rumeenias, teine Koola poolsaarele ja kolmas vist Valgevenesse kui seal vëtakse vastu uus konstitutsioonivariant, kus Valgevene pole enam neuteraalne riik ja ei keeldu enam oma pinnale aatomirelva paigutamast. Lisaks varustatakse eelköige Pöhja laevastik superkiiruste rakettidega Tsirkon ja jätkatakse Maailma köige vöimsamate strateegiliste pommitajate Tu-160M tootmist Kaasanis. Ja muidugi maailma vöimsaimad Sarmat raketid koos superkiiruste löhkepeadega, Poseidonid ja uued allveelaevad. Juba on kontakti vöetud Nikaraagua, Kuubaga ja Venetsueelaga. Venemaal kuluks marjaks ära yks laevastiku tugipunkt seal kandis kus USAd sihikul hoidvad aatomiallveelaevad saaksid pisiremonti. moona ja meeskondade vahetust. Lisaks on veel väga häiriv ameeriklastele viia sinna möned Lada taolised suhteliselt odavad diiselallveelaenad, mis on nii vaiksed, et USA ei ole vöimeline neid avastama, varustades nad tuumalöhkeadega Kalibritega. Seevastu aeg töötab USA laevastiku vastu, sest vaatamata Trumpi plaanile laevastiku suurendamise suunas, ollakse sunnitud söjaslaevu hoopis vähendama, sesr juurde toodetakse märksa vähem kui vanuse töttu ollakse sunnitus maha kandma vanarauaks. Kvaliteedist ei tasu agas rääkidagi, sest köik kolm suurt projekti on täiesti mötetuks osutunud (uus lennukikandja, uus destroier ja kaldavete laevastik). Seoses hyperkiiruste rakettidega on laevastiku peamine löögijöud-lennukuiemalaevad täiesti kaitsetud ja seega mötetud. Arvan, et USA kriitiline punkt on sygisesed vahevalimised ja töënäolisus avaliku kodusöja puhkemiseks on väga suur. Kui USA ei suuda sölmida Venemaaga kokkulet Venemaaga NATO taandumise yle 1997.a. piirile ja Hiinaga Taiwani yle, siis riskivad nad perspektiiviga saada välja aetud kogu Euraasia mandrilt, sealhulgas ka Lääne Euroopast, sest söjaliselt on nad selgelt kaotajad Hiina-Venemaa vöimsuse ees. Järelikult söltub uute vöidukate jöukeskuste Hiina ja Venemaa tulevane möjusfäär eelköige nende eliitide ambitsioonikusest ja poliitilisest tahtest. Xi suhtes pole mul kahtlusi, sest ta tegevuse motiiviks on selgelt olnud Hiina rahvuslikud huvid ja tema missiooniks on selgelt Hiina rashvusliku yhtsuse saavutamine - Taiwani taasyhendamine emamaaga. Putin on hoopis vastuolulisem tegelane, kuna ta vöimul pysimise vahendiks on oskus istuda kahel toolil korraga, ta tegutseb situatiivselt, nagu enamik poliitikuid. Yhelt poolt toetub ta nn.patriootidele, kes näevad Venemaa ainsa vaba eksisteerimise viisina impeeriumi vormis, teisalt pandi ta pukki liberaalide poolt, kelle ainelises huvides on måådapääsmatu integreerumine USA impeeriumi sulase rollis. Sellest ka lausa skisofreeriline ebajärjekindlus. Näiteks Gruusia kriis. Gruusia alustas pommitamist ja rynnakut Löuna Osseetia elanike ja Vene rahuvalvajate vastu, kelle sead on kymneid surnuid ja palju haavatasaanuid. Kuulsin seda BBC uudistesaates ja ka hiljem EL spetsiaalne komisjon kinnitas, et söda alustas Šaakašvili. Kaukaasias asuv Vene armee ylem reageeris ja saatis oma väed rahuvalvajatelen appi. USA instruktorite poolt ettevalmistatud paljukiidetud Gruusia armee jooksis möne päeva pärast laiali, nagu see varem juhtus Vietnamis ja hiljem Afganistanis. Vene tankidel on 20 km vaba tee Tbilisi. Venemaa rahvuslikes huvides on selgelt höivata Tbilisi, pyyda kinni Šaakašvili ja anda ta söjakurjategijana Haagi kohtu kätesse. Kutsuda USAst,Euroopast jm. vaatlejad vabade valimiste korraldamiseks Gruusias, L-Osseetias ja Abhaasias. Peale seda viia oma väed Gruusiast välja, fikseerides nii poliitiliselt oma söjalise vöidu. Selle asemel antakse käsk tankid ymber pöörata ja Gruusiast lahkuda.Ppoliitiliseks tulemuseks on Lääne syydistused söjalises agressioonis ja Eesti töevaba ajakirjanike syydistused söja alustamises. Seega samm patriootide suunas ja kohe tagurpidi kukerpall liberaalidest Läänele alistujate suunas. Mille nimel hukkusid syytud Vene rahuvalvajad ja neile appirutanud södurid? Samasugune rahvuslikre huvide eiramine Donbassis. Peale Ilovaiski katelt oli Donbassi miilitsal vaba tee Kiievini. Elementaarne olek lasta miilitsal jalutada vähemalt oblastite piirideni, et tagada perede yhendamine ja oblastikeskuste julgeolek. Selle asemel tuleb Mosskvast käsk mitte sammugi edasi ja Putin kirjutab isiklikult Minski rahulepped, mida Lääs ei mötlegi täita ja syydistab Putinit pidevalt Minski rahulepete rikkumises. Hukkuvad aga juba seitse aastat syytud Donetski elanikud, sealhulgas lapsed Ukraina armee suurtykitule töttu. Seejuures selle löpmatu öuduste löpetamiseks sealhulgas Venemaa kodanikele pruugiks Putinol vaid anda käsk kehtestada Ukrainale täielik majandusblokaad. Selle asemel Venemaa kaubanduskäive kasvas möödunud aastal 20%. Töin need paar näidet seletamaks, miks Putini kui liberaali suhtes kasvab rahulolematus just patriootide leeris. Köige patriootlikumad on muidugi elukutselised söjaväelased, kes oma elukutse töttu on kohustatud loovutama iga hetk oma elu kodumaa altarile. Seepärast ei olnud mulle ootamatuseks, kui äsja ilmus Venemaa Ohvitseride Kogu avalik kiri president Putinile ettepanekuga ametist tagasiastumiseks. Viimast muidugi ei toimu, ent söjaväe meeleolu eiramist söjaölukorras ei saa ykski valitseja endale lubada ja seetöttu vöib prognoosida Putini tagurpidikukerpallide järsku vähenemist. Roman Ubakivi