VALIMISTEST
Kogu maailm jälgib muidugi USA presidendivalimiste kulgu. Seekord on tegu tõelise valikuga kahe erineva poliitika vahel ja tulemus mõjutab oluliselt kogu maailma. Sõjahüsteeria meenutab mulle juba nooruses üleelatud Kariibi kriisi. USA ähvardab avalikult terroriaktidega Venemaa linnades ja vene sõdureid laibakottidega. Venemaa kontrollib üle maa oma tuumapommivarjendite korrasolekut ja meil peetakse julgeolekukonverentsi. Tõsi, meil ei ehitata nagu Soomes iga uusehituse juurde pommivarjendit ja ka Eesti NSV aegne tsiviilkaitsesüsteem koos pommivarjenditega on likvideeritud. Seepärast vaatamate sellele, et valitsus on kuulutanud Eesti Venemaa vastaseks rinderiigiks, piirdub meie sõjaettevalmistused praktiliselt naabrivalve reklaamimisega.
Olen vaadanud öösiti nii Trump-Clintoni esimest ja ka asepresidendikandidaatide debatti. USA eliit on selgelt jagunenud parteideüleselt kahte lepitamatusse leeri ja võitlus käib mitte enam elu, vaid surma peale. Trump-Clintoni duell oli lihtsalt skandaalne, sest moderaator ei vaevunud isegi teesklema neutraalsust. Tema küsimused Trumpile olid mitte ainult ründavad, vaid sisaldasid ka omapoolset negatiivset hinnangut. Tasus vaid Clintonil hõõruda näpuga oma nina juures nagu kaardimängu sohimängijal kui moderaator katkestas viivitamatult Trumpi arutluse ja sõna sai Clinton. Viimane katkestas Trumpi sõnavõtu üle neljakümne korra ja moderaator ei mõtelnudki huligaanina esinenud Clintonit korrale kutsuda debati reeglite rikkumise puhul.. Seevastu Clintonile moderaator ei esitanud ainsatki ebamugavat küsimust ja ta küsimused olid ilmselt kooskõlastatud Clintoni meeskonnaga, sest Hillary luges oma vastuseid pidevalt. (Sarnane pilt oli ka meie ETV saates, sest samal ajal kui saatejuhid lugesid oma ettevalmistatud ja kooskõlastatud küsimusi oma paberitelt, meenutas Kersti Kaljulaid oma ettevalmistatud vastuseid oma paberitelt, et siis kuulipilduja tulega vastata.)
Saatejuht ei vaevunud isegi pärimast aru Clintoni heategevusfondi kohta, mis kulutab vaid 10% laekunud rahast heategevusele. Tegemist on USA seaduste vastase (mis nõuab annetajate avalikustamist) rahapesu fondiga, mille eesmärgiks on finantsoligarhia poolt Clintoni valimiskampaania rahastamisega (seetõttu on Hillaryl suurusjärgu võrra rohkem raha valimiskampaaniale kulutanud kui Trump). Clintonite rolli finantsoligarhia teenritena tuleb enesestmõistetavalt varjata, sest muidu lõhkeks mullina Hillary debatil esitatud võltskujutlus endast kui kesklassi ja vaesemate huvide eest võitlejast.
Võiks arvata, et valimistulemus on ette teada Clintoni tohutult suurema rahakoti tõttu, mis on nii Ameerikas kui meil alati võitja määranud. Lisaks veel oligarhidele kuuluva meedia üksmeelne toetus. Jälgisin kohe peale debatti veel meediaagentuuride kajastusi ja "spetsialistide" järeldusi, kes üksmeelselt kuulutasid N.Clintoni selget võitu. Ent hiljem tehtud rahva küsitlused näitasid hoopis vastupidiseid tulemusi.
Arvan, et Trump tegi suure sammu võidu poole. Ta on muutnud taktikat ja esindab nüüd uut, presidendile väärilist soliidset stiili, mis peaks laiendama tema toetust ka naiste seas. Eriti reljeefselt tuli stiilide erinevus esile asepresidendikandidaatide debasti aegu, mil kõrtsikaklejat meenutav Kaine katkestas soliidse Pence esinemist vaatamata moderaadi märkustele üle seitsmekümne korra! Arvan, et Ameerika valijate kompetentsuse tasema tõttu on stiilil isegi suurem tähtsus kui sisul.
Arvan, et Trumpi võidu kindlustab Venemaa faktor, sest Venemaa duumavalimised andsid Puitinile ülitugeva mandaadi. See ei tähenda muidugi Clintoni debiilsete väidete õigsust, nagu Trump oleks Putini agent või Venemaa häkib Hillary partei faile. Putinile fantastilised valimistulemused tähendavad seda, et mingit Bolotnajat -Maidani lähima aasta jookul ei tule ja globalistid nii viienda kui kuuenda kolonni näol on lühemas perpektiivis neutraliseeritud. Venemaa astub ühtsena patriootide juhtimisel vastu tema vastu globalistide poolt peetavale hübriidsõjale.
Nagu ma juba varasemalt olen märkinud, on kriitilise tähtsusega Süüria sõjatanner. Teatavasti panid juba sajandi alguses globalistid -neoconid paika USA strateegia eesmärgi Lähis-Idas, et viie aasta jooksul tuleb purustada seitse riiki, nende seas ka Süüria. Hiljem lisandus veel geopoliitiline gaasi- nafta juhtme faktor Katarist ja Assadi kukutamine on USA kinnisideeks tänaseni. Tööriistaks Assadi kukutamiseks on USA poolt juhitud koalitsioon (Saudi Araabia, Katar ja Türgi) valinud vahhabistidest terroristid-palgasõdurid Al Qaeda Süüria haru an Nusra, keda on aastaid rahastatud ja relvastatud.
Peale USA poolt sanktsioniseeritud (Erdogan süüdistab konkreetselt U.S.Centcomi Joseph Votelat vandenõus mässajatega ja Türgi meedia on toonud pika nimekirja riiki saabunud CIA kaastöötajatest) riigipöördekatse ebaõnnestumist on Erdogan järsult muutnud kurssi ja leidmas ühist keelt Venemaaga, kes on järjekindlalt seisnud Süüria seadusliku valitsuse ja ühtse ilmaliku riigi eest.
17.septembril pommitas USA lennuvägi koos NATO liitlastega Süüria valitsusvägede positsiooni Dar ez- Zori linna lennuraja piirkonnas, millele järgnes vahetult ISIS-se terroristide rünnak. Lennukikirünnaku tagajärjel taoeti 82 valitsusvägede sõdurit ja haavati sadakonda ning tegemist on rahvusvahelise õiguse järgi avaliku agressiooniga ÜRO liikmesriigi vastu. USA küll väitis, et tegu oli eksitusega, ent Süüria väed on juba kolmandat aastat samadel positsioonidel ISIL-i poolt ümberpiiratud linna ümber ja kui ka oletada, et peale aegunud vanaraua A-10 ja F-16, millel NATO piloodid lendavad on ka kaks päeva luuret teostajad eriväelased idioodid, kes vaatamata satelliitidele ja droonidele pole võimelised valitsusvägede statsionaarseid positsioone kindlaks tegema, siis oleks nad õige info kergelt venelastelt küsimise korral saanud. Pealegi pole USA-l mitte mingisugust õigust Süürias õhupiiri rikkuda ilma Süüria ÜRO-s esindatud seadusliku valitsuse loata.
Kui uskuda Türgi ja Araabia meediat, siis käib Süürias juba mitte proxi sõda, vaid juba otse USA ja Venemaa vaheline. Nii olevat NATO lennukid tapnud Dar-ez-Zoris kolm Venemaa luureohvitseri, kes kuulasid üle vangistatud ISIL võitlejaid, kes andsid tunnistusi USA abist ISIL-le. Venelased vastasid laevalt Vahemerelt lastud kolme "Kalibri" tiibraketiga, mis täielikult hävitas terve staabi USA ja ta liitlaste luureohvitseridega, kes juhtisid mässuliste tegevust Idlibi piirkonnas.
Olukord Süürias on täna selline, et valitsusväed on Aleppo idaosas ümber piiranud tuhatkond USA poolt toetavat islamisõjalast, kelle põgenemine (selleks on neile võimalus antud) või pulbriks hõõrumine on sõjaliselt vaid aja küsimus, sest nad on ära lõigatud oma sponsorite varustusteedest. Aleppo vabastamise on aga oma tähtsuselt võrreldav Stalingradi vabastamisega Teises maailmasõjas. See tähendab Süüria ja tema seadusliku presidendi Assadi ning tema liitlaste Venemaa, Iraani ja Hiina ajaloolist võitu ning USA-le koos tema vasallidega Vietnami taolist katastroofi. Aleppo võit kindlustab Süüria püsimajäämise riigina ja ka kristlaste võitu mitte ainult Süürias vaid ka kogu maailmas ning ka Trumpi võidu Ameerikas. Võrreldes Lääne Euroopaga on USA siiski religioonne ja valdavalt kristlik maa, kus kristlastele on Clinton saatanlik jõud. Ameerika valimisteteemas kerkib paeratamastult üles Süüria katastroofi põhjustanud poliitikute vastutuse teema ja see on Hillary poliitilise karjääri lõpp. Assange poolt lubatud paljastused käsitlevad ilmselt Hillary otsest seotust ISIL-i ja an Nusra (alQaeda)terroristide abistamisega ja seega tema süüd jihadistide poolt Ameerikas korraldatud terroriaktides.
Jõudude tasakaalu muutumine maailmas globalistide kahjuks ja Putini valimistel saadud mandaat patriootliku poliitika jätkamiseks võimaldas Venemaal avalikult üles tõsta USA poolt talle visatud sõjakinda. Putini poolt duumale esitastud seaduseprojekt, mis tühistab Ameerikaga sõlmitud lepingu 34t plutooniumi sõaliselt kahjutuks muutmist ja seab suhete taastamise eeltingimuseks USA poolse majandussõja lõpetamise ja sellest tingitud kahjude taastamise, Magnitski seaduse tühistamine, NATO ettenihutatud baaside likvideerimise Baltikumis ja Ida-Euroopas jne. tähendab sisuliselt seda, et Venemaa on nõus suhtlema USA-ga edaspidi vaid võrdsetel alustel kui suurriik suurriigiga aga mitte kui vasall peremehega.
Tuumarelva piiramise poliitika raames lepiti teatavasti vastastikku kokku tuumapommi materjali plutoonium 239 kahjutuks muutmist pommi valmistamiseks. Selle leppe täitmiseks ehitasid venelased tehase ja tõõtasid välja tehnoloogia, kuidas siduda plutoonium239 uraan238-ga ja saada nii aatomijaamade kütet (segust eraldada tagasi pommikõlblikku puhast plutooniumi on äärmiselt keeruline ja praktiliselt mõtetu). Samal ajal kui venelased oma pommi materjali usinalt hävitasid, ei ole ameeriklaserd tänini lillergi liigutanud. Pole grammigi hävitatud, pole tehnoloogiat ja tehast ja kostab vaid juttu, et tuleks plutooniumi segada vaid nii, et saaks tahtmise korral kergelt jälle puhast tuumapommi materjali kätte.
Venelaste poolt pole see sõja kuulutamine USA huvidele, vastasel korral nad blokeeriksid kohe USA varustusteed Afganistani ja lõpetaks näiteks aatomijaamade kütte müümise Ameerikale. Tuumaelektrijaamad on teatavasti USA energiasüsteemi selgroog ja ilma kahe Venemaa tehase toodanguta halvataks kogu USA energiasüsteem. Tegemist on selge sõnumiga USA uuele presidendile ja eliidile: me oleme valmis vastastikku kasuliku koostööks kui võrdsed partnerid, kui te aga eelistate sõda, siis me oleme valmis isegi tuumasõjaks (sellele viitab tuumavarjendite kontroll ja kordaseadmine). Sama viitab ka õhutõrjekomplekti S-300 moodsaima mudeli viimine Süüriasse lisaks juba olemasolevale S-400-le ja Vene kindralstaabi selget hoiatust mõtte eest korrata rünnakui Süüria valitsusvägede vastu.
USA on selgelt kaotamas sõda Süürias ja meeleheites tehakse vaid lollusi juurde. Nii hääletas Kongress esmakordselt maha Obama veto seadusele, mis lubab kodanikel alustada kohtuprotsesse Saudi Araabia vastu 9`11 terrorirünnaku eest kaksiktornidele. Ühelt poolt avaldab see hagi võimaluse Ameerika kohtutes näiteks Obama vastu, kelle käsul on droonirünnakutes hukkunud üle maailma sadu süütuid inimesi. Veelgi kiirem tagasilöök tuleb aga Saudi Araabialt, kes ähvardab turule paisata $800 miljardi eest USA võlakirju, mis tähendaks USA rahasüsteemi kollapsi.
Valimiseelne ja ajalooliste muutuste õhkkond valitseb ka Euroopas. Saksamaa Gorbatšov Merkel pingutab jõudu, et Saksamaad ja EL põhja lasta. Migrantidekriisi korraldamisega sai ta hästi hakkama, USA -ga vabakaubanduslepe, mis laseks põhja kogu Euroopa majanduse, ei taha aga vaatamata ta üleskutsetele sugugi jalgu alla võtta. Nüüd üritab ta laiendada majandussõda Venemaaga, et kindlustada Euroopa kaotust majandussõjas Ameerikaga. Viimane ründas teatavasti Volkswagenit trahvidega, Euroopa vana eliit vastas trahvidega Apple-le, McDonaldile jne. Nüüd on USA võtnud Euroopa kõrist otsdustavalt kinni. Enam pole juttu Kreeka rahandussüsteemist või Itaalia eesolevast pangakrahhist, millest ainult laiskvorst pole viimasel aastal kirjutanud. Täna näritakse kõri läbi Deutsche pangal (ka Kommerzpank jt.) kellel on derivaatide näol katteta kohustusi kuskil $46triljoni eest. Eespool blogis ma tõin juba konkreetsed arvud USA pangamulli kohta, mis on suurusjärgu võrra suuremad. Selliseid kohutavaid mulle ei ole muidugi mitte millegagi katta peale maailmasõjaga (mis aga tähendaks aga ka selle ilma vägevate hukku koos inimkonnaga), seepärast laseb USA õhku ennem kogu Euroopa, et veidikenegi leevendada Ameerikat ees ootavat mulli lõhkemise pauku.
Meie presidendivalimistest ma olen juba pajatanud. Riigikogu valis endale adekvaatse esindaja, kes on on Economicsi usulahust ja ei taipa mõhkugi reaalsest majandusest ja provintslasest naiivitari, kes ei taipa muhvigi geopoliitikast ja reaalpoliitikast.
Viga pole mõistagi Kersti Kaljulaiu persoonis. Meie eliidi mõttemallide tõttu ei olekski täna teistsugune president võimalik. Juhtusin nägema Tallinna televisiooni lõpuminuti juppi, kus üks väliseestlasest vanahärras pajatas Roosevelti ja Churchilli reetmisest, kes ei rakendanud Eesti suhtes Atlandi Hartat. Sama juttu Lääneriikide reetmisest ja Rahvusvahelise õiguse rikkumisest pajatas meile ka ju lugupeetav Jaan Kross ning sama kirjutavad meie ajalooraamatutes Mart Laar &co.
Teisalt meil on võtta täna eeskujuna Ülo Vooglaid, kes suudab meid õpetada kuidas igale probleemile süsteemselt läheneda ja nii vältida provintslikku idiotismi. Samuti on meil silme ees eesti soost ja Eestimaal sirgunud Anton Vaino. kes tänu oma isiksusele ja intellektile kuulub maailma tippklubisse.
Seetõttu olen ma siiralt hämmeldunud, miks Toompea seltskond koosneb vaimse puudega inimestest, kes ei suuda aru saada, et mingit Eesti Wabariigi reetmist Lääneriikide poolt Teises maailmasõjas ei olnud ja ainus süü Eesti Wabariigi hukus oli meie tolleaegsel degenerantsetel juhtidel. Kaotas ju Eesti Wabariik ju igasuguse õiguse saada Atlandi Harta poolt taastatud riigina, sest meie eliidi süü tõttu ei olnud Eesti Wabariik Hitlerliku Saksamaa ohvrid, vaid natside liitlased kui Jüri Uluots ja Hjalmar Mäe kuulutasid Eesti Wabariigi mobilisatsiooniseaduse alusel sundmobilisatsiooni Saksa sõjamasina toetuseks. Mart Laar ju lausa ilastab õnnest, et meie noorte meeste elu hinnaga õnnestus pikendada Hitleri kuritegeliku režiimi kestust. Topompea imbetsillid ei suuda aru saada, et kõik eestlased, kes sõdisid Nõukogude liidu vastu Teises maailmasõjas sõdisid ka üheaegselt USA ja Suurbritannia jt. vastu. Hitleri edu Montgomery operatsiooni ("Govent Garden", mis edu puhul oleks lõpetanud sõja Euroopas juba 1944.aastal) verre uputaminnnnne sai võimalikuks ainult seetõttu, et eesti mehi kasutati kahurilihana augu täiteks, mis tekkis SS eliit tankidiviiside paiskamise tulemusel läände USA ja Suurbritannia sõdurite vastu. Meie suguvendi Soomes ja Ungaris karistati karmilt selle eest, et nad samuti olid Hitleri liitlased. Nad säilitasid oma riigi vaid selle tõttu,et nende eliidis leidus mõtlemisvõimelisi inimesi, kes viimasel minutil 1944.aastal tegid otsustava pöörde, pidades isamaa saatust tähtsamaks isiklikust tragõõdiast ja kuulutasid NL,USA jt. liitlasteks ja astusid sõtta natsi Saksamaa vastu. J.Uluots ja Nj.Mäe vältisid vangistust ja päästsid oma perede heaolu, seda aga Eesti riigi huvide reetmise hinnaga.
Püssirohu haisu lisandub iga päevaga. Toompeal istuva eliidi tase on aga selgelt veel viletsam kui 1939.aastal. Liberaalidele on kõige tähtsam iseenda hüve.
Roman Ubakivi

EESTI PRESIDENDI VALIMISTEST
Arvan, et mind peetaks õigustatult süüdimatuks idioodiks kui ma kuulutaks, et mul on maja ehitamiseks vaja üksnes tahet ja selleks pole üldsegi vaja ei raha, materjale, oskustöölisi ja projekti. Minu maja ehitamise modelleerimine olevat aga põhimõtteliselt absoluutselt võimatu, saati siis kaugest Ameerikas, sest maja ehitamine sõltub vaid minu tahtest. Minu tahte vankumatust kinnitab aga fakt, et mul on peotäis liiva ja isegi kruusa. Mina usun sellesse.
Võiks arvata, et pigem pistetakse hullarisse, aga ei iial ei valita Eesti Kaissejõudude kõrgeimaks juhiks süüdimatut idiooti, kes ETV vahendusel kuulutas meile kõigile, et kui keegi Eestit sõjaliselt ründab, siis selline olukord ei allu arvutustele, neid ei saa modelleerida ükski ekspert kusagilt Ameerikast. Ainult kaitsetahe on see, mis määrab selle, kui kaua me jaksame rünnakule vastu pidada.
Eesti kaitsetahet mõõdab Kersti Kaljulaid aga soovmõtlemisega, et Eesti Kaitsejõud olevat ilma tuumarelva ja tema kohaletoimetamise vahenditeta, ilma ühegi lahingulaevata ja -lennukita, ilma ühegi tankita, ilma kaasaegse õhutõrje ja suurtüki-raketivägedeta, üksnes maksimaalselt kahe brigaadi suuruse kergelt relvastatud jalaväega vaid tagala kaitseks võimelise väekoondusega tohutult suur jõud, sest Kersti Kaljulaid usub sellesse.
Valimisstuudiosse kutsutud rahvas (ekskaitseminister S.Mikser jt.) plaksutavad üksmeelselt sellisele jaburdusele ja saatejuhtide näod peeretavad õnnest - Eesti on Kersti Kaljulaiu näol lahendanud oma eksistentsiaalse julgeolekuprobleemi.
Võinuks loota, et kuna tänases sõjahüsteeria olukorras Kersti Kaljulaiu taolise lollpea nimetamine presidendiks on iseenesestmõistetavalt ülimalt ohtlik, esitataks lisaks veel kasvõi keegi eelmistest kandidaatidest või ei hääletata vähemalt K.Kaljulaiu poolt. K.Kaljulaiu heaks oleks ju võinud teha korjandus või eraldada valitsuse reservist ressurss tema usulahu edendamiseks.Teame nüüd, et Riigikogu valdav enamus hääletas aga K.Kaljulaiu peaaegu üksmeelselt presidendiks. Miks?
Kas näiteks kindral Laaneots, kes avalikult K.Kaljulaidu avalikult toetas on samuti riigikaitses absoluutne võhik?! Ma ei arva nii. Me kõiki teame, et ta on Reformierakonna liige ja seega neoliberaal. Kõik liberaalid aga lähtuvad aga printsiibist, et kõige suurem väärtus on tema ise: oma särk on kerele kõige lähemal. Nurin presidendi valimiste viibimise pärast oli rahva hulgas juba nii suureks paisunud, et hakkas juba mõjutama parteide-poliitikute reitingut. Tuli kiiresti paika panna portselankujuke. On ju isegi tore, et Kersti Kaljulaid on absoluutne võhik välis- ja julgeolekupoliitikas ja seepärast absoluutselt sõltub Riigikogu maffiast ja nõunikest ning on üks nendest. Viimast kinnitas usinalt ka Kersti Kaljulaid ise, kes ruttas kohe kinnitama truudust oma tööandjatele. Amet on käes ja momentaalselt oli kadunud mälust "eestimaalased". Hakkavad veel kergeusklikud midagi nõudma.
Fakt, et K.Kaljulaid ei ole võimeline täitma Eesti riigi kasuks presidendifunktsioone, ei häiri aga liberaale, sest seda on võimalik varjata rahva eest juba alanud meedia propagandaprojektiga "K.Kaljulaid on tänapäeva Lennart Meri". Kui peaministriks on T.Rõivas, siis miks ei või presidendiks olla K.Kaljulaid. Kõik on JOKK, peaasi et ise võimu katlast ammutada saad.
Lõpeks pole midagi uut päikese all ja sellist eliidi degenereerumisprotsessi tagasjärgi nägi meie rahvas ka 1939-1944 aastail.
Roman Ubakivi

TAGASI EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS
Tänane presidendivalimiste kirbutsirkus on täpselt ühtiv nõuka aegsete "valimistega" isegi formaalsest küljest. Valimised nõuavad teatavasti vähemalt kahe kandidaadi olemasolu, nõuka aegu ja ka homme Riigikogus toimuv on aga hääletamine.
Sisuliselt on aga tänase Eesti Vabariigi ja ENSV hääletamised olnud kogu aeg identsed, sest kui ennem oli ainukeseks ideoloogiaks kommunism ja kandidaatideks kommunistide blokk, siis täna on selleks ainuõigeks ideoloogiaks globalistlik liberalismus ja kandidaatideks ainuüksi liberaalid. Pole ju mingit ideoloogilist vahet ei S.Kallasel, M.Repsil, M.Kaljurannal või homsel Kersti Kaljulaiul või ülehomsel Juri Luigel. Kõik nad on globalistid.
Ainuke vahe ENSVja tänase Eesti vahel seineb selles, et kui globalistlikud (internatsionaalsed) kommunistid lasid eestlusel pikkamööda hääbuda, siis liberastidest globalistid on täis otsustavust käänata eestlusel kael kahekorra ühe inimpõlve jooksul. Kui Eesti NSV ajal eestlaste arvukus kasavas, siis tänase Eesti globalistliku eliidi valitsemise tagajärjeks on eestlaste inimkaotused võrreldavad Teise maailmasõja aegsetega. Lisaks traditsioonilise abielu võrdsustamisele pederastide kooseluga, on Eesti Rahva Muuseumi projekteerinud mitte eestlased (väljasurnud rahval ei saa ju oma arhitekte olla ja no saage tainapead ometi aru, nagu ütleb IRL eksesimees ja ERM`i direktoriks määratud globalist T.Lukas, et maakoolid tuleb kinni panna, sest lapsi ei sünni ning selle tagamiseks ta propageerib turismiatraktsiooni, et igaüks saab jalaga virutada emaduse sümboli Neitsi Maarja pihta ja teda kildudeks purustada).
Presidendi hääletamine demonstreerib mitte ainult fundamentaalset demokraatia kriisi, vaid kogu Eesti riikluse süsteemset kriisi.
K.Kaljulaid isikuna on tüüpiline IRL parteibroiler, kes tehnilist haridust omamata upitati Iru soojuselektrijaama juhiks ja hiljem juriidilist haridust omamata EL kontrollkoja liikmeks. Viimane on absoluutselt mõtetu amet, nagu A.Ansipi tänane tööpost, kus raisatakse meeletult Euroopa maksumaksjate raha demokraatia imiteerimiseks. See globalistlik EL bürokraatia on otseselt süüdi eelseisva EL katastroofis ja ilmekalt demonstreerinud oma degenerantsust ja ebakompetentsust.
Nüüd ilmub K.Kaljulaid välismaalt nagu omal ajal Karl Vaino ja teatab mulle, et ta on "Sinu presidendikandidaat"! K. Vainol oli vähemalt lapsetuba ja ta ei sinatanud mind, kuna ma polnud iial temaga varem kokku puutunud.
Veelgi olulisem aga on, et liberalistlik globalist K.Kaljuland ei pöördu minu kui EESTLASE poole, milleks kohustab teda Eesti presidendi ametikoht Eesti Põhiseaduse järgi. Täpselt nagu globalistlik kommunist K.Vaino pöördub ta EESTIMAALASTE poole (" Minu kiri kõigile Eestimaa inimestele"). See tõstatab täie teravusega üles küsimuse; kas Kersti Kaljulaiu puhul pole mitte tegu vaimse puudega inimesega?! Esindab ju Eesti president Eesti riiki ja teda valib Eesti Riigikogu ,kes ei esinda "kõiki Eestimaa inimesi" (viimaste hulka kuuluvad teatavasti ka Vene, Rootsi, Valgevene, Vietnami jt teiste riikide kodanikud). Kersti Kaljulaiu puhul on ilmselt tegemist idioodi või pullitegijaga, kes naeruvääristab Eesti riiklust. Arvestades tema sirgumist Laari ümmardajate seast, on tegu ilmselt esimese juhtumiga. M. Laari ja S.Kallase poolt juhitud parteid teatavasti viisid ellu identset neoliberaalset poliitikat, vahe oli aga juhtide vaimses tasemes. Intellektuaalse proletaarlasena Mart Laar oli veendunud, et neoliberaalset majanduspoliitikat ellu viiv partei võib kuulutada
end ka rahvuslik -konservatiivseks ilma rahvuslik -konservatiivset poliitikat ellu viimata. S.Kallas on küll suli (ta valetab väites, et kohus on ta kümne miljoni afääris õigeks mõistnud, tegelikult katkestati kohtumenetlus, kuna prokuratuur rikkus menetluse reegleid) ent kahtlemata pole ta loll ja kuulutab Refi õigesti liberaalseks parteiks. Intellektuaalne üleoleku tõttu nahutab ka Ref pidevalt IRL-i. Viimane IRL fopaa, seekord juba M.Tsahkna esituses, on lubadus viia eestlaste arv kahe miljonini ja samas pea kohe väide, et tulevikus eestlaste arv hoopis väheneb ja tulevikus tuleb seepärast tõsta hoopis pensioniiga.
Economicsi käsulauad pähe tuupinud K.Kaljulaid pole võimeline olnud isegi peale 2008.a, kriisi midagi õppima ja on õõvastav kuulda teda nõudmas hööveldada Eesti riiki veel õhemaks ja anda riigi funktsioonid veel rohkem kolmandale sektorile. Iga Riigikogulane, kes hääletab K.Kaljulaiu poolt, tahab veelgi vähendada riiklikku arstiabi, päästeteenistust, politseid jne.
Roman Ubakivi