Intervjuu 17. aprillil

laupäev, 27. veebruar 2016

JUUBELITEST
Meil möödub Eesti Wabariigi väljakuulutamisest varsti sajand, Eesti ENSV väljakuulutamisest kolmveerand sajandit ja tänase Eesti Vabariigi väljakuulutamisest veerand sajandit. Seega on õige aeg heita pilk möödunule. Kuna tänane EV on täiesti umbe jooksnud, siis pole õige aeg enesekiituseks, vaid tuleb pöörata tähelepanu juba tehtud vigadele, et kujundada selget arusaama, mida me ellujäämiseks rahvusena ja riigina peame tegema.
EW on kahtluseta meie, eestlaste, poliitilise loomingu tippsaavutus. Ometi ei õnnetunuid meil, erinevalt teistest Euroopa rahvustest (soomlastest albaanlastest, bulgaarlastest jt.), luua Eesti riigile vunndamenti, mis oleks vastu pidanud II maailmasõja tormile. Teatavasti ainult Balti riigid "oskasid" kaotada oma iseseisvuse. Ebaõnnestumise põhjusi on põhjalikult analüüsinud meie sügavaim eestluse ideoloog Oskar Loorits: katastroofi peapõhjuseks ei olnud mitte kehvad olud, vaid tolleaegse poliitilise eliidi täielik kõlbmatus.
Toon esile mõned vead, mida on korranud ka tänane eliit. Peale Vabadussõda oleks olnud hädavajalik kontsentreerida kogu majanduslik ressurss investeeringutesse, uutes oludes konkurentsivõimelise majandusstruktuuri väljaarendamiseks. Kui tänase vabariigi alguses tõusis Eesti maailmas esiritta kui suurim metallieksportija, siis EW algul olime me suurimad kulla ja kalliskivide eksportijad, kuna põhiline osa bolševike poolt kokkuriisutud varandustest läks läände läbi Tallinna sadama. Kuid kümned miljonid kuldrublad läksid mitte Eesti riigi vundamenti , vaid meie eliidi isikliku heaolu taseme tõstmiseks. Sellest meie eliidi vastikust ahnest tõusiklikusest on pikemalt pajatanud admiral Pitka. Kahjuks täpselt sama saatusliku vea on teinud ka tänane eliit. ENSV ajal kogutud rasv oli nii paks, et tänagi me elame Tallinna Sadama, Eesti Energia, infrastruktuuri jm. toel. Lõviosa rahvuslikust rikkusest on aga läinud jällegi ainult kitsa kihi elatustaseme hüppeliseks tõusuks. Kui me eliit oleks kasvõi ainuüksi Eesti Ookeani ressursi (avamere kalalaevastik koos püügikvootidega Aafrika läänerannikul) investeerinud nano- või infotehnoloogiasse, teadusse või põllumajandusse jne., oleks meil täna tühja lobisemise asemel ka loodud reaalne konkurentsivõimeline tootmisharu, oma Nokia.
Teine saatuslik viga oli kõige patriootlikuma rahvastiku osa, keda esindas Vabadussõjalased, marginaliseerimine ja poliitilisesst elust väljalülitamine sõjalise riigipöördega. Meil on räägitud küll Pätsi ja Laidoneri negatiivsest rollist, ent on tähelepanuta jäetud ohvitserkonna ja Poliitilise Politsei riigireetmise fakt. Institutsioonid ja inimesed, kelle esmaseks kohuseks oli olla truu ja kaitsta Eesti Wabariigi põhiseadust, osutusid reeturiteks. Tänases KAPOs ja sõjaväes paistab mäda veel rohkem olevat. Kohtus reetmise pärast süüdimõistetud on KAPOs suurusjärgu rohkem kui teistes riigiasutustes. Sõjaväe ülemjuhataja aga ei varjagi oma kuuluvust välismaisesse kinnisesse ordusse, kelle eesmärkidest ja tegevusest pole Eesti kodanikel õrna aimugi. Poliitikud kujutavad endast aga maffiataolist kampa, kes on võrreldavad Ukraina eliidiga. Avalik poliitiline korruptsioon sai alguse juba M.Laari Iisraeli relvaafääriga, S.Kallase "ajutise meeltesegadusega jne. Kuna meie poliitilisel eliidil puudus kriitiline mass ausaid Eesti huve kaitsvaid inimesi, kes oleks kohe korruptandid enda hulgast eemaldanud, siis täna mingist eliidi isepuhastumisvõimest rääkimine on juba nalja tegemine. Kui näiteks rahvale moraalset eeskuju andma kohustatud president Ilves susserdab oma Ärma taluga , siis täna võetakse seda kui normaalsust. Teisalt peegeldab meie eliidi degenerantsus ka meie, eestlaste, kõige suuremat nõrkust, mida rõhutas juba O.Loorits: me ei oska rahvusena välja valida ja toetada kvaliteetset eliiti, mis on aga meie edasikestmise põhieelduseks. Kuna tänane eliit on valinud geopoliitilise orientatsdiooni samuti nagu Päts & co 1939.a. omakasust lähtudes, mitte Eesti riigi ja rahva huvidest lähtudes ratsionaalselt geopoliitilisi tõsiasju arvestades, siis on Eesti täna jälle eksistentsiaalses kriisis. Lühiduse huvides vaatame ainult julgeolekualast kriisi, ehkki kriis on süsteemne, totaalne.
Eesti tänast julgeolekualast olukorda on president Ilves iseloomustanud kahe väitega: 1) Eesti pole olnud oma ajaloo vältel kunagi olnud nii hästi kaitstud kui täna; 2) Venemaa võib vallutada Eesti nelja tunniga! Mulle kõlab see skisofreeniku sonimisena. Kui Eesti ei ole sõjaliselt kaitstav ja samas võtab aktiivselt osa Venemaa vastasest hübriidsõjast, siis on kogu senine Eesti välis- ja julgeolekupoliitika olnud absoluutselt väär ja enesetaspu vältimiseks tuleb viivitamatult muuta kursi ja nii lolli poliitikat ellu viinud poliitikuid välja vahetada.
Kui aga esimene väide on õige, siis on NATO suuteline meid kaitsma. Viimasel sesukohal on E.Niiles Kross (Pm 16.02.16.), kes Reformierakonna eeskõnelejana (ka hiljutises ETV Foorumi saates) julgeolekuküsimuste "spetsialistina" kuulutab, et Venemaa oma majandusega ei ole läänele eksistentsiaalne oht, aga ta bluffib ja oht on selles, et lääs hakkab nõrgukese Venemaaga arvestama. Pole muidugi üllatus, et Reformierakonda esindab kaabakas, kes on juba salateenistuste kõrgeima ametnikuna tõestanud, et tema tasku huvid on palju tähtsamad Eesti riigi huvidest ja seepärast ei saa tema ütlemisi puhta kullana võtta. Ka IRL eeskõneleja M.Mihkelson valetab meile, et Eesti on täna parimini kaitstud kui iial ennem. Samuti valetati meile, ennem Kohvri juhtumit, et Eesti piir on kindlalt kinni ja valvatud.
Kuna avalikkuse ette on jõudnud USA tähtsaima mõttekoja raport, mis argumenteeritult järeldab, et täna Balti riigid vallutatakse 36-70 tunniga, siis on ilmselge, et meie senine välis-ja julgeolekupoliitiline eliit ja "spetsialistid" on imbetsillid või reeturid. Olukord on katastroofiline, sest senist hukatuslikku julgeolekupoliitikat on toetanud eranditult kõik Riigikogusse kuuluvad parteid (ka Keskerakond) ja keegi ei taha lähtuda Eesti riigi huvidest ning tunnistada oma süüd. Seepärast jätkavad poliitikud ja meedia rahvale valetamist ja vana hukatusliku kursi hoidmist.
Uurimuses, mis Rand Corporation tehti ajavahemikus2014 suvi-2015 kevad, tehti ühemõtteline järeldus: NATO ei ole võimeline edukalt kaitsma Balti riikide territooriumi. Selleks, et vältida KIIRET Balti riikide alistamist, on hädavajalik kokkupõrke algusest peale umbes seitsme brigaadi (sealhulgas kolme raskelt soomustatud) mida adekvaatselt toetavad õhujõud ja suurtükivägi jm. võimekused. See on absoluutselt võimatu ülesanne, sest NATO-l pole Venemaa vastu ei täna ega keskpikas tulevikus lihtsalt Euroopas piisavalt jõudu. Nato konkurentsitu hegemoon on USA, ent tema sõjajõud on paisatud üle maailma üle 800 baasis. Sealjuures maavägede nappust ei suudeta korvata ka kaugemas tulevikus. USA-l on täna Euroopas ca 30 000 sõjaväelast, sealhulgas kaks võitlusvõimelist maaväe brigaadi. Isegi siis, kui Obama ettepanekul suurendataks rahastust ja tuuakse Euroopasse juurde veel üks brigaad, ei saa USA uneski kokku 7 brigaadi Baltikumi kaitseks. Pealegi oleks sellise hulga vägede paigutamine Baltikumi absoluutne lollus, sest neid ohverdataks vaid piiratud eesmärgi nimel, nad suudavad vaid takistada Venemaa välksõda. Need väed hävitatakse, sest neid pole võimalik varustada. Kaliningradi uppumatu emalaev kontrollib täielikult Balti merd ( ülehelikiirusega laevade vastased raketid, milliseid NATO-l ei ole) ja S-400 ja Su-35, Iskanderid ja tiibraketid, mille vastu USA-l rohtu ei ole.
Kui sõjategevus puhkeks lähitulevikus, siis toimuks see Nato plaani kohaselt vaid Tallinna linna piiril, sest USA brigaadide tulejõud on võrreldes Venemaa omadega nii vilets, et nad ei suuda isegi märgatavalt aeglustada Vene vägede edasiliikumiskiirust. Lisaks on Venemaal spetsiaalsed, ainult suurtükiväest ja raketiväe üksused, mida USA-l ei ole. Mis aga meie 1 1/2 brigaadi puutub, siis nende tulejõud jääb alla isegi ligi sajand tagasi Vabadussõjas võidelnud vägedele!. Seega ainus šanss Venemaale vastuhakkamiseks on USA spetsialistide arvates linnalahing Tallinnas. Mis saab tsiviilelanikkonnat? See muidugi ameeriklasi ei koti, ja meie eliit on muidugi paari tunni jooksul Eestist jalga lasknud, täpselt nagu nsee ka 1944.aastal sündis. Venemaal on moodsad katjuušad - Smertšid, laskeulatusega 75 km. Nad on varustastud termobaariliste lõhkepeadega, mis lõhkedes põletavad kõik ca 250 m raadiuses. Peale lööklainet on neil vaakumpommim effekt: põletades ära kogu õhuhapniku järgneb järsk rõhu langus ja lõhkevad elusolendite siseorganid ja kõrvakelmed. Üks kogupauk katab 8 hektarit, ellu ei jää isegi hiirt, ükskõik kui sügavas kaevikus või keldris ta ei ole. Kujutage ette, mis saab Tallinnast ja meie rahvast kui kaugelt Kose tagant hakkavad terved divisjonid ja polgud Smertše rakette meile kaela saatma. Ma ei taha kedagi hirmutada, vaid viidata kui vastutundetud ja süüdimatud on need kaabakad, kelle kätte me endi ja oma laste elu oleme usaldanud. Sõjalistes küsimustes on kuritegu ajada möla teemal kas klaas on pooleledi täis või pooleldi tühi. Igas normaalse riigi kindralstaabis on andmed enda ja teiste riikide tabelrelvastuste kohta ja lahingu lõpptulemus on üsna täpselt prognoossitav.
Üheks vägede võitlusvõime väga tähtsaks komponendiks on muidugi vägede moraal ja võitlustahe. Meie eliit elab mullis, et vähemalt siin on kõik korras. Samas üle 40% sõjameestest on venekeelsed, kelle meelsuse meie peaminister fikseeris Pronksiööl, kuulutades nende Suures Isamaasõjas langenud kangelased purjus tanki alla koperdanud marodöörideks. Mis eesti poistesse puutub, siis põhilise osa moodustavad just need lapsepõlves vaegtoitumisega noormehed keda Eesti riik karistas selle eest, et neil olid vaesed vanemad. Teatavasti Esti Nokia seisneb selles, et ainukesena maailmas jagatakse riigi raha ümber rikkamate laste kasuks. Nii sai kõrgepalgaline pankuriproua lapse sündimise puhul kakskümmend korda suurema summa kui poemüüjast ema oma poja sünni puhul. Eestlusevastasuse effekti suurendamiseks kuulutatakse lisaks avalikult, et toetusi jagatakse vaid vajaduspõhiliselt. Meie aadli vajadused on ju palju suuremad kui rahvamassil: viimane olgu õnnelik kui ta poeg saab sõjaväes esimest korda regulaarselt süüa ja lisaks on võimalus anda oma elu kalli eliidi eest, aadlikel on aga vaja maksta õppetasu näiteks Ameerika ülikoolides. Meie poliitiline eliit ei ole ainult moraalsed värdjad, vaid nad ei ole ka intellektuaalselt täisväärtuslikud, sest nad ise on loonud olukorra, kus neil ei ole Eestis tulevikku, välismaal aga puudub neil läbilöömisvõime.
Peame silmas pidama, et Ameeriklaste analüüs on juba vananenud. Väga tähtis on tabada tendentsi. Viimane on aga selgelt Venemaa kasuks. Näiteks Saksamaa, kel täna on 20 moodsaimat Leopard -7 tanki, on otsustanud juurde osta veel 100 vana konserveeritud Leopard-4 tanki. Samas Leopardi-7 NATO parim 120mm tankisuurtüki mürsk ei ole võimeline läbistama Vene moderniseeritud tankide T-80 ja T90 soomust. Samas on Venel ka 20 uusimat Armata-14 tanki, kuid need on kvaliteedilt klass omaette ja 2020 aastaks lisandub neid mitte 100, vaid 1300!
USA analüüsi algtingimused on aga tuntavalt halvenenud NATOle. Eeldati, et eelhoiatusaeg on üks nädal. Tegelikkuses sai eelmine aasta Venemaa laialdastest õppustest, kus teostati dessantoperatsioon, paukusid laevade suurtükid ja lennukid materdasid kaldariba, teada alles peale õppuste lõppu! Pihkvas asuva 76. kaardiväe ründedessantdiviisi on tema komandöri väitel valmis igaks operatsiooniks 40 minutilise etteteatamise järel. Algtingimuste kohaselt opereerisd Baltikumides vaid Vene brigaadid oma pataljoni suuruste löögigruppidega. Täna on aga Vene Väejuhatuse käsutuses juba diviisid. Seesama ülal mainitud Pihkva diviis lisaks 2.erivägede brigaadile. Lisandunud on veel diviisid kaardiväe Tankiarmee koosseisus ja Üldarmee koosseisus. Seega tuleb täna Baltikumis tegemist teha juba suurusjärgus suuremate ja võimsamate lahingugruppidega, millele NATO-l pole niipea midasgi võrdväärset vastu panna.
Lisaks ei arvestatud venelaste tiibrakettidega, mida nad hiljuti Süürias demonstreerisid. Seega ei saa arvestada enam lennuväe paigutamist Rootsi jt.lennuväljadele, Ämarist rääkimata, sest need on kaitsetud Vene tiibrakettide eest ja viiakse rivist välja juba esimistel minutitel. Pole arvestastud ka Vene raadioelektroonilise võimekusega. Tänapäevaste lähteandmete arvestamisega on ilmselge Venemaa absoluutne sõjaline üleolek Balti regioonis.Seepärast on selge, et ei Soome ega Rootsi ei astu NATOsse ja täna ja ka pikemas tulevikus on Eesti sõjaliselt kaitsetu. See, kas Eesti okupeeritakse või mitte, sõltub täna ainuüksi Venemaa tahtest.
Geopoliitiliselt on erinevad alad erineva tähtsusega. Eesti ei ole kaugeltki Venemaale kõige olulisem piirkond. Palju tähtsamad Venemaale on Ukraina ja Süüria. Viimane on Euroopa, Aasia ja Aafrika ristumiskohas, vana kultuuri ja kristluse häll, odava ja suurte varudega nafta ja gaasi rajoonis, kaubateede sõlmpunkt. Tohutu edu, mida Venemaa suhtelised väikesed sõjajõud on saavutanud, on tuntavalt muutnud jõudude tasakaalu kogu maailmas. Ma kuulan vaid poole kõrvaga, mida ütlevad Obama või Kerry. Nad on propagandistid, kes teevad valimiseelset propagandat, täna nad räägivad üht, homme teist. Ent väga tähelepanelikult tuleb suhtuda igasse H. Kissingeri sõnasse. Üle 90.a.vanune korufee ei läinud Moskvasse muidugi lõbureisile, vaid tema missiooniks oli edastada Putinile USA eliidi sõnum: USA nõustub esmakordselt peale NL kokkuvarisemist sellega, et maailmakorda ei saa kehtestada ilma Venemaa huve arvestamata ja tema osavõtuta. Sisuliselt USA tunnistab esmakordselt Venemaad kui suurriiki ja seega on multipolaarne maailmakord uus reaalsus. Venemaa suurriigist tunnistamine tähendab diplomaatiakeelest tõlgituna seda, et USA tunnistab Venemaa õigust oma mõjusfäärile, milleks Moskva on teatavasti kuulutanud endise NL territooriumi. Loomulikult kuulub Venemaa eluliste huvide sfääri ka Leningradist 145km kaugusel asuv Eesti.
Seda, et Kissingeri Moskva missioon õnnestus ning Venemaa ja USA saavutasid vastastikku kasuliku kokkuleppe, näitab Süüria vaherahukokkulepe.
Eestile olulise tähtsusega on seekord ka USA presidendivalimised. Seni saadab edu minu lemmikuid, kes on vana poliitika vastased ja seega võitlevad ka oma parteimasina vastu. Vabariiklastest on minu eelistuseks Trump, kes ei ole rahvusvahelise finantsmaffia kandidaat ja esindab USA reaalse majanduse huve. Ta on USA EL vabakaubanduskokkuleppe vastu, sest see ei ole suunatud mitte ainult Euroopa riikide, vaid ka USA suveräänsuse vastu. Ta paistab olevat mees, kelle unistuseks ei ole ellu viia globalistide utoopiat, vaid seista USA rahvuslike huvide eest. Aja märk on temale järsult vastandunud globalisti Jebb Bushi armetu lüüasaamine.
Demokraatidest on rõõmsaks üllatuseks mulle seni absoluutselt tundmatu Sandersi tohutu edu. Ta võib muidugi kaotada vana poliitika esindajale globalist Clintonile, kelle kasutuses on parteiaparaat ülemaalise võrgustikuga ja raha, kuid tema sõnum on kõige sügavam ja aktuaalsem ning seega tema saamine presidendiks oleks Ameerikale kõige kasulikum. Sanders saab õieti aru, et peamine oht USA-le ei ole väline, Hiina või Venemaa, Peamine oht on sisemine. Ei saa olla stabiilne riik, kus kahekümnel inimesel on rohkem vara kui poolel elanikkonnal. Noortel, kes usinalt õpivad, koguvad sada tuhat dollarit võlga kuid neil pole isegi töökohta ootamas, sest globalistide poliitika hävitab keskklassi.
EL tegi suure sammu lagunemise suunas, tehes Britanniale järjekordselt suuri eriõigusi. See ja põgenikekriis demonstreeris kogu maailmale Euroopa Komisjoni ja kogu Brüsseli bürokraatia tühisust ja saamatust. See polnud muidugi enamikele üllatus, sest Komisjon koosneb ju A.Antsipi taolistest jobudest, kes tahavad 2008. a. kriisis elada ning keda on kodust kaugemale sokutatud. Kuna kohe ukse ees olev uues majanduskriisis ei taha keegi elada, siis on oodata kogu vana süsteemi kokkuvarisemist.
Saksamaa on kaotanud oma liidrirolli, sest vanaeit Merkel on oma püksid täis teinud ja mitmekordselt tõestanud oma kõlbmatust. USA maronetiks olemisest ei piisa ilmselt Saksamaa ja Euroopa juhtimiseks. Kutsega tulla kõigil põgenikel Saksamaale ja järgmisel päeval põgenikke voogu Saksamaa piiridel takistama hakates pani Merkel löögi alla vaesemad maad, kellel niigi suur tööpuudus ja pole põgenikega midagi peale hakata. Nüüd tuleb hakata vastutama ka oma inetu pettuse eest Ukraina seadusliku presidendi kukutamisel. Tänaseks on selge, et Ukraina ärastamise viimases laines jäävad Saksa kapitalile paljad näpud, sadamad jm. läheb kõik USA kaukasse. Saksamaale jääb rõõm maksta ca 10 miljardit eurot kalõmmi aastas et Ukraina vaikselt mädaneks ega pauguga laiali ei lendaks, nii et Austriat ja Saksamaad ei ründaks 10 miljonine ukride hord. Absoluutset välispoliitilist ignorantsust ja intellektuaalset võimekuse puudumist näitab aga Merkeli Erdogani toetamine ja Venemaa Õhujõudude terroristide vastaste rünnakute hukkamõist. Ühinemine kaotusseisus oleva Türgiga ja täiesti perspektiivitu sultan Erdogani ees pugemine koos 3 miljardi pakkumisega, samal ajal kui Venemaa ja USA on Erdogani liistule tõmmanud näitavad, et Merkelil ei ole mitte ainult riigijuhile hädavajalikku mõistust, vaid puudub ka vastav iseloom. Merkel läheb ajalukku kui Saksamaa kõige vääritum kantsler. Seega ka Euroopas hakkab varsti tunneli lõpus valgus paistma, kriisi tingimustes on ainukeseks võimaluseks pask minema pühkida või ise pasaks muutuda, status quo on võimatu.

Lõpuks, kuid tähtsuselt geopoliitiliselt kaalukaima sündmusena oli Paavsti ja Vene Õigeusu patriarhi Kirilli ajaloolised musitamised. Nende ühisavalduses oli koguni neli punkti pühendatud Süüria kriisile ja rõhutatud kristlaste kaitse hädavajalikkuses tapmiste ja tagakiusamiste eest. Selge see, et peamine välisjõud, kes sõtta pöörde tõi ja reaalselt Süüria kristlasi täielikust hävingust päästis, on Venemaa. Ma ei imestakss sugugi kui püha Vladimiri ikooni ette küünlaid panema hakatakse. Paavstil ja patriarhil on pehme jõud, ent see on nagu kauamängiv plaat, mis kallutab avaliku arvamuse kristlikus maailmas teatud suunas. Kui paavst ütleb, et kristluse kaitsmine Süürias ja mujal maailmas on hea ja õige asi, siis on selge, et Venemaa on saavutanud esmakordselt peale külma sõja ülemaailmse propagandavõidu, kus Venemaa on HEA, kristlasi hävitavad islamistlikud terroristid koos neid toetava Türgiga ja Türgit toetava Merkeliga aga PAHAD. Katoliikliku Bavaria reaktsiooni Merkeli ajuvaba poliitikale pole raske ette näha. Kui CDU tahab veel Saksamaa poliitikas juhtivat rolli mängida, siis peab ta Merkeli areenilt kiiresti ära koristama.
Teine ülitähtis Kristlaskonna juhtide sõnum kogu maailmale oli kristlike väärtuste tähtsuse rõhutamine, sõnum, et Euroopa tsivilisatsiooni väärtused on kristlikud väärtused. Sealjuures rõhutati traditsioonilise perekonna tähtsust kui kristlike väärtuste ühe nurgakivi. Seega kui president Ilves vabariigi aastapäeva paraadil nätsu närib nagu väike Obama ja ballil oma kaasat kirglikult suudlema kukub, siis näitab ta, et ei ole pärit eestlaste kultuuriruumist. Raske oleks ju endale ette kujutada, et taoliselt toimiksid ta eelkäijad K.Päts, L.Meri või A.Rüütel. Selle ebameeldivuse võime kahe silma vahele jätta. Kui aga Ilves tuntud kooseluseaduse pooldajana kuulutab selle tühiasjaks ja nõuab valitsuselt rakendusaktide kiiret vastuvõtmist, siis peame me tema tegevuse otsustsavalt hukka mõistma. Kooseluseaduse eesmärgiks on anda omasooihaldajatele Eesti riigi seaduse kaitse. Pederastia ja lesbism on aga kristluses sõnaselgelt hukka mõistetud kui patt, mida võib pigem karistada kui kaitsta. Kristlikud väärtused on aga üldtunnustatult Euroopa tsivilisatsiooni väärtuste alusteks. Eesti aga kuulub loomulikult Euroopa kultuuriruumi ja Eesti Põhiseaduses on selgelt kirjas, et Eesti riik peab kaitsma Eesti kultuuri, mis omakorda põhineb kristlikel Euroopalikel väärtustel.
Muidugi on peale Euroopa teisi kontinente ja teisi väärtusruume. Inimlikult on arusaadav, et Ilvesele on omased ameerikalikud väärtused ja me teame, et USA ülemkohus on võrdsustanud traditsioonilised abielud homode abieluga. Teame ka, et USA rahvusliku julgeoleku doktriin nõuab pederastidele samasuguseid õigusi mis on traditsioonilistel perekondadel. Seda nõudis ka Obama oma külasakäigul Tallinnasse.
Ent Ilves on presidendina Eesti riigi palgal ja on andnud ametivande kaitsta Eesti põhiseadust, mis kohustab teda kaitsma eesti kultuuri. seega ei saa ta sellises ülitähtsas küsimuses talitada oma eelistuse järgi. Tema praegust tegevust saab hinnata kui eestluse ja põhiseadusevastast tegevust ja karistada riigireetmisena.
Täna näeme Ameerika väärtustele rajatud Euroopa Liidu kokkuvarisemise protsessi. See tähendab seda, et tuiskliivale, meile võõra tsivilisatsiooni väärtustele Euroopa ühismaja rajada oli lollus. See aga ei tähenda, et Euroopa hoone rajamine on võimatu. See on geopoliitiliselt hädavajalik ja teostatav kui me vundamendiks valime omad, Euroopalikud väärtused, mitte jänkide ersatsi.
Roman Ubakivi