ERAKONNA "PATRIOODID" PROGRAMM
1. Võitleme rahvuslik - konservatiisete ideede ja nende ellurakendamise eest.
2. Muudame tänast hukatuslikku välis- ja julgeolekupoliitikat. Sarnaselt oma suguvendade soomlastele ja ungarlastele lähtume Eesti rahvuslikest huvidest ja orienteerume geopoliitilist subjektsust taotlevale Euroopa Liidule (täpsemalt Saksamaale).
3. Tagame rahva heaolu hüppelise tõusu vahetades välja senise rahvale viletsust toova neoliberaalse majandusmudeli rahvusliku vastu.
4. Teeme kiire lõpu senisele eestlaste demograafilisest klosetipotist allauhtumisele. Tagame nelja aasta möödudes iga-aastase rahvastiku juurdekasvu laste sündimuse tõusu teel vähemalt Türi suuruse linna võrra.
5. Tagame poliitikakultuuri hüppeliselt kõrgema taseme rääkides rahvale ainult tõtt.
laupäev, 20. juuni 2015
pühapäev, 14. juuni 2015
EUROOPA TEELAHKMEL
Äsja hoiatas paavst Franciscus inimkonda peatselt Euroopas puhkeda võiva maailmasõja eest. Täna me võime tõesti nimetada mitte ainult sõda ülesehitava autori nime, vaid ka juba konkreetseid stsenaariume, kuidas sõda võidakse sütitada.
Rezissööris pole kahtlust, ajaloos pole kunagi maailmahegemoon lahkunud oma troonilt ilma sõdadeta. Täna on aga suur sõda USA
-le ainus võimalus pankrotist pääsemiseks. Majanduslikult ei ole enam peatselt võimalik $18 triljoni (107% GNP) riigivõla teenindamise protsentegi riigieelarvega maksta. Peale selle on valitsusel kaelas katteta kohustusi $238 triljoni (sõjaveteranide pensionid, Social Security, Medicare) eest. Seega kokku $256 triljoni!
Peale selle on pankrotis juba enamik osariike. Sellise võlaga ei tule toime enam mitte mingi majanduspoliitika.
Mõlemad maailmasõjad olid USA-le "head" sõjad. Kolmas maailmasõda annaks neile võimaluse oma võlad korstnasse kirjutada ja sõja pealt jälle hiigelkasumeid saada.
Ma ei hakka erinevaid stsenaariume kirjeldama, vaid piirdun vaid ühega, millest meie eliidil on oma roll täita.
Kirjutan seda artiklit just küüditamise mälestuspäeval, et me lapsed seda kurba sündmust ei unustaks ja ka ajaloost õppida tahtmise korral võiks. Küüditatute traagikat on minu arvates kõige ehedamalt jäädvustanud Maria Under oma emotsionaalselt võimsas luuletuses, põhjustena aga esitatud neoliberaalide (U.Reinsalu jt.) süüdimatu loba.
Muidugi on selge, et iga riik vastutab oma kodanike hea käekäigu eest. Nii oli kohustatud seda tegema nii Päts ja Laidoner 1939-ndal aastal ning Rõivas ja Ilves täna. Teisalt vastutab iga meie riigi kodanik oma saatusega meie poliitilise juhtkonna julgeolekupoliitika valikute eest, sest demokraatlikus riigis vastutavad kodanikud oma valiku eest valimistel. Nii valis meie rahvas presidendiks K.Pätsi ja usaldas omal tahtel oma saatuse tema kätesse. Mis valiku tegi Päts 1939.a. kevadel? Ta valis meie liitlaseks tulevase sõja kaotaja natsi- Saksamaa ja vaenlaseks NSV Liidu. Millel põhines Pätsi valik? See ei olnud Eesti rahvuslikud huvid, nagu juba tollal veenvalt tõestas rahvuslaste liider J.Tõnisson. Täna me teame, et eesti rahva ja riigi huvidest pidasid Päts ja Laidoner tähtsamaks oma isiklikke huve - regulaarselt Saksamaalt Scheeli panga kaudu laekuvat raha.
Missugust käitumist siis EW kodanikel oli oodata Stalinilt enda suhtes kui me võimueliit oli teinud Eesti Nõukogude vastaseks platsdarmiks Wehrmachtile ja Laidoner planeeris pedaletungi Luuga jõe joonele esimesel sõjanädalal? Loomulikult vaenulikku, mida kogesid ka küüditatud, kelle õnnetu saatuse eest kannavad täit vastutust Päts ja Laidoner.
Naaseme nüüd tänapäeva ja analüüsime Toompea ladviku poliitikat, kelle me oleme ise valinud ja kelle kätesse enda ja oma laste saatuse usaldanud. Meie eliit on täna, nagu 1939. ja 1943-ndal aastal oma liitlaseks valinud maa, kelle huvides on sõja puhkemine Euroopas ja kes kaotab selle sõja minu hinnangul 90% tõenäolisusega.
Täna peab Eesti juba psühholoogilist ja majanduslikku Venemaa vastast sõda ja meie käskijaga ka juba proxi sõda Ukrainas. USA-l ei ole õnnestunud Ukraina armee rünnakutega murda Donbassi omakaitse vastupanu, mis oleks sundinud Venemaad venelaste kaitseks ametlikult sõtta astuda. Siis oleks ameeriklastel juba suhteliselt lihtne oma A.Merkeli taoliste käsilaste kaudu EL Venemaa vastasesse sõtta Ukrainas NATO liinis sundida. Täna tulistab Ukraina armee juba jälle Donbassi linnu ja tsiviilelanikkonda kogu perimeetria ulatuses kuid vaevalt õnnestub neil ka praegu sõjakuritegudega ja Donbassi elanike inimõigusi rikkudes Venemaad avalikult sõtta provotseerida.
Seepärast on jänkid Odessa kuberneriks pannud oma vana sõjaratsu M.Shaakasvili. Odessa ei ole ainult Afgaanist Euroopa tuleva heroiinivoo sõlmpunkt, vaid ka kiviviske kaugusel Pridnestrovjest. Seal on aga nagu siis kui Shaakashvili ründas Lõuna Osseetjat, enamik elanikke Venemaa kodanikud ja asuvad ka Venemaa rahuvalvajad. Pingete üleskruvimiseks on Ukraina juba välja kuulutanud Pridnestrovje vastase majandusblokaadi ja hakanud väeosi ümberpaigutama Donbassist Pridnestrovje piirile. Shaakashvili ülesandeks on ilmselt samuti nagu Lõuna Osseetjaski avada gradidest tuli tsiviilelanikkonna ja Vene rahuvalvajate pihta, tappes neid võimalikult palju. Siis on Venemaal täpselt nagu 2008.a. ainult kaks võimalust: 1) tingimusteta kapituleerumine või 2) võita sõda. Mul pole mingit kahtlust, et Putin valib teise võimaluse. Esimene tähendaks talle Milocevici, Saddam Husseini ja Kadaffi saatust. Pingete tõstmiseks on USA lekitanud ajakirjandusse oma plaanidest tuua Euroopasse keskmaaraketid ja lisa püüdurrakette. Seega pole paavsti hoiatus mitte mingi udune ulm, vaid täna on juba reaalne võimalus, et suur sõda puhkeb jälle Euroopas juba nädala pärast.
Samaaegselt luuakse potentsiaalsed konliktikolded kõigis NATO poolt oma Venemaaga piirnevates kuues "rinderiigis", et hajutada Venemaa jõude Ukraina suunast. Tuletan meelde, et meie poliitikute valikute tulemusel on Eesti täna ametlikult Venemaa vastane rinderiik, kuhu tuleb Venemaaga sõja sõja juhtimiseks NATO (USA) komandopunkt ja on aatomipomme kandvate lennukite baas Ämaris ning parteibroilerist kaitseminister S.Mikser rõõmustab, et Eestisse paigutatakse USA raskerelvastust ja väeosi.
Seega on meie eliit täna isegi avalikumalt kui 1939-ndal aastal valinud oma vaenlaseks Venemaa ja teinud Eestist Venemaa vaenlase USA sõjaliseks platsdarmiks. Sealjuures on USA ainuke riik maailmas, kes on kasutanud aatompommi oma vaenlase tsiviilelanikkonna vastu.
Loomulikult reageerib Venemaa Eestist lähtuvale agressiooniohule adekvaatsete sõjaliste vastuabinõudega. Loomulikult eraldatakse topeltkogus taktikalisi tuumalõhkepeasi ja nende kohaletoimetamise vahendeid Eesti infrastruktuuri ja sõjalise võimekuse garanteeritud hävitamiseks.Venemaal on Eestist lähtuva ohu sõjaliseks neutraliseerimiseks kolm võimalust:
1) Vallutatakse Eesti tavarelvastusega 1-2 päevaga.
2) Vallutatakse Eesti kombineeritult taktiliste tuumalöökide ja tavajõududega poole päevaga.
3) Tehakse Eesti tuhaks veerand tunniga tuumalöökidega.
Kolmanda Venemaa vastuse korral pole lihtsalt enam eesti rahvast olemas. Esimese ja teise vastuse korral võib osa meist jääda ootama, kas NATO "vabastab" meid omapoolsete tuumalöökidega. Ainult S.Mikseri taolised Toompea ja Kadrioru imbetsillid võivad kuulutada, et eesti rahva julgeolek on tänu nende poliitikale tagatud paremini kui iial ennem.
Meie olukord on täna palju trööstitum EW lõpuajaga võrreldes eelkõige meie eliidi totaalse degradeerumise tõttu. Mõelge ise: meie valitsus astub välja rahvusvahelise õiguse raamistikust ja propageerib ja viib sisse majandussanktsioonid oma naabri Venemaa vastu (täna kehtiva rahvusvahelise õiguse järgi võib majandussanktsioone kehtestada üksnes ÜRO Julgeolekunõukogu otsusega) mis annab Venemaale kandikul meie vastase casus belli õiguse ja eesti rahvale võimaluse ära põleda tuumasõjas. Sealjuures me sandistame sellega iseenda majanduse ja lõikame ära kõige tormilisemalt arenema hakkamast turust! 1939.a oli meil vähemalt riigimees J.Tõnisson koos oma mõttekaaslastega, kes lähtusid eesti rahva ja riigi huvidest ning resoluutselt astusid välja Pätsi-Laidoneri hukatusliku välispoliitika vastu. Täna pole meil Toompeal ega Kadriorus mitte ainult ühtegi kuuest parteist, vaid mitte ÜHTEGI inimest, kes astuks välja suitsiidse välispoliitika vastu!
Eesti pole muidugi kõige tähtsam ja targem riik Euroopas. USA poliitika on pannud EL tuumikriigid Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia eksistentsiaalse valiku ette: kas jätkata senist USA kannupoisi rolli etendamist maailmas või saada suveräänseks ja hakata teostama poliitikat Euroopa huvidest lähtudes. Täna pole põhiprobleem isegi valiku tegemise keerukuses, sest valida tuleb hukatuse ja elu vahel. Probleem on ajapuuduses (juba sügisel on oodata väga tõsiseid probleeme sotsiaalses vallas ja majanduses) ja praeguses suuresti USA huvisi esindavas poliitilises eliidis (nn. atlantistides).
Praeguse kursi jätkamine tähendab suure sõja puhkemise ohtu Euroopas, mis pagendab juba täna investeeringud Ameerikasse. See tähendab suuresti äralõikamist maailma kõige tormilisemalt arenema hakkavast turust ( mõtlen siin hiljuti geopoliitilise tähendusega tehtud Hiina otsusest tunnustada Venemaa superprojekti Euraasia Liitu ja siduda see ametlikult oma Uue Siiditee superprojektidega. Majanduslikult tähendab see ca $80 triljonit investeeringuid! Vaatamata Washingtoni selgele pahameelele on Saksamaa, Prantsusmaa ja Jaapan ühinenud juba Hiina poolt selle 21. sajandi superprojekti rahastamiseks mõeldud Aasia Infrastruktuuri Investeerimise Bangaga (AIIB). Hiina finantseerib Moskva-Kaasani kiirraudtee ehitamist, mis on kavas viia Pekingini ja lubab investeerida miljardeid Euroopa innfrastruktuuri. Venemaa viib aktiivselt ellu oma Põhja meretee projekti, mis loob lühima laevatee Hiina ja Euroopa vahele jne.). See tähendaks vabakaubanduslepingu allakirjutamist USA-ga, mis tähendaks Euroopa majanduse ohverdamist dollari eluea pikendamiseks, mis toob kaasa sotsiaalse katastroofi. See leping on Euroopa majandust nii laastav, et selle pooldajaid (nagu A.Merkel,A.Samost jne.) võib kahtluseta liigitada USA mõjuagentideks.
Igale terve mõistusega inimesele on selge, et senine USA vasalli kurss ei vasta Euroopa eksistentsiaalsetele huvidele. See tähendab Euroopa rahvaste vabadusvõitluse hädavajalikkust USA ülemvõimu vastu Euroopas. On täiesti vastuvõetamatu, et Saksamaal ja Itaalia (ka Jaapan) on tänaseni sisuliselt okupeeritud USA vägede poolt. NATO vägede ülemjuhataja Euroopas peab olema eurooplane. Euroopa on sunnitud täna võtma oma saatuse juhtimise iseenda kätesse. Vastasel korral Euroopa kaob ajaloo areenilt kui subjekt.
Eeldused Euroopa taassünniks on olemas: võimas majandus, millel on tohutu arengupotentsiaal Venemaa ja Hiina turu näol, vana keskajast kogenud eliit oma nn. vana rahaga, Institutsionaalne skelett EL asutuste näol, mis tuleb vaid puhastada atlantistidest ja võimaldab kõigil Euroopa rahvaste ühendada oma jõud superjõuks ning kriitiline olukord, mis nõuab põhimõttelisi otsuseid. Saksamaal võib olla on jänkidel õnnestunud küll kõik mehed vaimselt ära kastreerida ja homodeks kasvatada, ent seal on passionaarseid vana germaani vaimuga naisi, kes Bundestagis halastamatult merkelitele tuule alla teevad.
USA on totaalses vaimses kriisis nagu meiegi, mis peegeldub eliidi kvaliteedis. McCain, H.Clinton, Bush jne. on kääbikud Roosevelti taustal ja ei suuda vastata ajastu väljakutsetele. Olles geopoliitiliselt nn. Thucydidese lõksus, jätkavad nad oma hübriidsõda Venemaa vastu, mis on täiesti lootusetu, sest ameerika poliitiline eliit koos ametnikega on minetanud võime mõelda suurelt, geopoliitiliselt ja demonstreerivad päevast päeva oma regionaalse mõtlemise tasandit. No mis tähtsust on tõsiasjal, et nad suudavad loomulikult kahjustada Venemaad majanduslikult kui samal ajal Hiina kasutab ära USA imperiaalset Kennani formuleeringus "ülepingutatust" (reaalsed ressursid ei vasta pretentsioonidele) ja samal ajal praktiliselt on okupeerinud terve Lõuna Hiina mere ning on ellu viinud Ameeriklaste õudusunenäo ja ametlikult välja kuulutanud ookeanil opereeriva sõjalaevastiku ehitamise! Sealjuures on Hiina jõudsalt vähendanud oma tehnoloogilist mahajäämust ja nende USA laevastiku vastased relvad DF-21D ja Wu-14 koos Venemaalt ostetud täna praktiliselt avastamatute allveelaevadega pole mingi "Pivot to Asia" sarnane bluff, vaid reaalne väljakutse USA senisele ülemvõimule ookeanidel ja kogu Aasias. Hiina mõjutsooni hakkavad tasapisi libisema mitte ainult Lõuna Hiina merd ümbritsevad maad, vaid ka Lõuna Korea ja Jaapan.
Sõjakäigu jätkamine Venemaa vastu ainult kiirendab dollari hukku, sest kiirelt Venemaad alistada on võimalik ainult sõjalisel teel (muud meetodid nõuavad pikemat aega), see on aga tänase sõjaliste potentsiaalide juures võimatu. Venemaal on kerge ära kasutada oma keskse positsiooni lühikest logistilist õlga ja järjekorras kontsentreerida absoluutne sõjaline ülekaal kordamööda Eestist Ukrainani. USA-l pealegi ei ole maavägesi, mis oleks suutelised ka võrdsetes tingimustes võita Venemaad. Ka USA sõjalise kontseptsiooni "Ülikiire globaalne löök" rakendamine oleks Ameerikale täna sulaselge enesetapp. Seega sõda Venemaaga paratamatult venib, rinne Hiina vastu laguneb, mis demonstreerib kogu maailmale Ameerikat kui paberist tiigrit. Iga päevaga suureneb riikide arv, kes esitavad endale loomuliku küsimuse: mis mõtet on maksta kalõmmi hammasteta tiigrile dollari kui maailmavaluuta näol?
Geopoliitiliselt on USA juba Ukraina sõja Venemaale kaotanud ja see tähendab mul eelnevas artiklis toodud Bismarcki mõtte õigsust - Venemaa kogub nagu elavhõbe oma geopoliitilise ruumi osakesed kokku.
Meil, eestlastel, on muidugi õigus valida oma verivaenlaseks Venemaa, nagu seda meie poolt valitud eliit on teinud,ent see annab ka Venemaale õiguse kohelda meid nii, nagu seda sõjas vaenlastega tehakse. Küüditamise aastapäev peaks meelde tuletama ka seda, et oma otsuste eest tuleb vastutada ja reeglina need, kelle kätte me oma saatuse oleme usaldanud Kadriorus ja Toompeal, võivad jälle lombi taga mõnusalt pajatada inimõigustest ja neile tehtud ülekohtust, nende vead aga maksavad kinni lapsed, kelle ainsaks süüks on vaid süüdimatud vanemad, kes nende tulevikule ei mõelnud.
Roman Ubakivi
Äsja hoiatas paavst Franciscus inimkonda peatselt Euroopas puhkeda võiva maailmasõja eest. Täna me võime tõesti nimetada mitte ainult sõda ülesehitava autori nime, vaid ka juba konkreetseid stsenaariume, kuidas sõda võidakse sütitada.
Rezissööris pole kahtlust, ajaloos pole kunagi maailmahegemoon lahkunud oma troonilt ilma sõdadeta. Täna on aga suur sõda USA
-le ainus võimalus pankrotist pääsemiseks. Majanduslikult ei ole enam peatselt võimalik $18 triljoni (107% GNP) riigivõla teenindamise protsentegi riigieelarvega maksta. Peale selle on valitsusel kaelas katteta kohustusi $238 triljoni (sõjaveteranide pensionid, Social Security, Medicare) eest. Seega kokku $256 triljoni!
Peale selle on pankrotis juba enamik osariike. Sellise võlaga ei tule toime enam mitte mingi majanduspoliitika.
Mõlemad maailmasõjad olid USA-le "head" sõjad. Kolmas maailmasõda annaks neile võimaluse oma võlad korstnasse kirjutada ja sõja pealt jälle hiigelkasumeid saada.
Ma ei hakka erinevaid stsenaariume kirjeldama, vaid piirdun vaid ühega, millest meie eliidil on oma roll täita.
Kirjutan seda artiklit just küüditamise mälestuspäeval, et me lapsed seda kurba sündmust ei unustaks ja ka ajaloost õppida tahtmise korral võiks. Küüditatute traagikat on minu arvates kõige ehedamalt jäädvustanud Maria Under oma emotsionaalselt võimsas luuletuses, põhjustena aga esitatud neoliberaalide (U.Reinsalu jt.) süüdimatu loba.
Muidugi on selge, et iga riik vastutab oma kodanike hea käekäigu eest. Nii oli kohustatud seda tegema nii Päts ja Laidoner 1939-ndal aastal ning Rõivas ja Ilves täna. Teisalt vastutab iga meie riigi kodanik oma saatusega meie poliitilise juhtkonna julgeolekupoliitika valikute eest, sest demokraatlikus riigis vastutavad kodanikud oma valiku eest valimistel. Nii valis meie rahvas presidendiks K.Pätsi ja usaldas omal tahtel oma saatuse tema kätesse. Mis valiku tegi Päts 1939.a. kevadel? Ta valis meie liitlaseks tulevase sõja kaotaja natsi- Saksamaa ja vaenlaseks NSV Liidu. Millel põhines Pätsi valik? See ei olnud Eesti rahvuslikud huvid, nagu juba tollal veenvalt tõestas rahvuslaste liider J.Tõnisson. Täna me teame, et eesti rahva ja riigi huvidest pidasid Päts ja Laidoner tähtsamaks oma isiklikke huve - regulaarselt Saksamaalt Scheeli panga kaudu laekuvat raha.
Missugust käitumist siis EW kodanikel oli oodata Stalinilt enda suhtes kui me võimueliit oli teinud Eesti Nõukogude vastaseks platsdarmiks Wehrmachtile ja Laidoner planeeris pedaletungi Luuga jõe joonele esimesel sõjanädalal? Loomulikult vaenulikku, mida kogesid ka küüditatud, kelle õnnetu saatuse eest kannavad täit vastutust Päts ja Laidoner.
Naaseme nüüd tänapäeva ja analüüsime Toompea ladviku poliitikat, kelle me oleme ise valinud ja kelle kätesse enda ja oma laste saatuse usaldanud. Meie eliit on täna, nagu 1939. ja 1943-ndal aastal oma liitlaseks valinud maa, kelle huvides on sõja puhkemine Euroopas ja kes kaotab selle sõja minu hinnangul 90% tõenäolisusega.
Täna peab Eesti juba psühholoogilist ja majanduslikku Venemaa vastast sõda ja meie käskijaga ka juba proxi sõda Ukrainas. USA-l ei ole õnnestunud Ukraina armee rünnakutega murda Donbassi omakaitse vastupanu, mis oleks sundinud Venemaad venelaste kaitseks ametlikult sõtta astuda. Siis oleks ameeriklastel juba suhteliselt lihtne oma A.Merkeli taoliste käsilaste kaudu EL Venemaa vastasesse sõtta Ukrainas NATO liinis sundida. Täna tulistab Ukraina armee juba jälle Donbassi linnu ja tsiviilelanikkonda kogu perimeetria ulatuses kuid vaevalt õnnestub neil ka praegu sõjakuritegudega ja Donbassi elanike inimõigusi rikkudes Venemaad avalikult sõtta provotseerida.
Seepärast on jänkid Odessa kuberneriks pannud oma vana sõjaratsu M.Shaakasvili. Odessa ei ole ainult Afgaanist Euroopa tuleva heroiinivoo sõlmpunkt, vaid ka kiviviske kaugusel Pridnestrovjest. Seal on aga nagu siis kui Shaakashvili ründas Lõuna Osseetjat, enamik elanikke Venemaa kodanikud ja asuvad ka Venemaa rahuvalvajad. Pingete üleskruvimiseks on Ukraina juba välja kuulutanud Pridnestrovje vastase majandusblokaadi ja hakanud väeosi ümberpaigutama Donbassist Pridnestrovje piirile. Shaakashvili ülesandeks on ilmselt samuti nagu Lõuna Osseetjaski avada gradidest tuli tsiviilelanikkonna ja Vene rahuvalvajate pihta, tappes neid võimalikult palju. Siis on Venemaal täpselt nagu 2008.a. ainult kaks võimalust: 1) tingimusteta kapituleerumine või 2) võita sõda. Mul pole mingit kahtlust, et Putin valib teise võimaluse. Esimene tähendaks talle Milocevici, Saddam Husseini ja Kadaffi saatust. Pingete tõstmiseks on USA lekitanud ajakirjandusse oma plaanidest tuua Euroopasse keskmaaraketid ja lisa püüdurrakette. Seega pole paavsti hoiatus mitte mingi udune ulm, vaid täna on juba reaalne võimalus, et suur sõda puhkeb jälle Euroopas juba nädala pärast.
Samaaegselt luuakse potentsiaalsed konliktikolded kõigis NATO poolt oma Venemaaga piirnevates kuues "rinderiigis", et hajutada Venemaa jõude Ukraina suunast. Tuletan meelde, et meie poliitikute valikute tulemusel on Eesti täna ametlikult Venemaa vastane rinderiik, kuhu tuleb Venemaaga sõja sõja juhtimiseks NATO (USA) komandopunkt ja on aatomipomme kandvate lennukite baas Ämaris ning parteibroilerist kaitseminister S.Mikser rõõmustab, et Eestisse paigutatakse USA raskerelvastust ja väeosi.
Seega on meie eliit täna isegi avalikumalt kui 1939-ndal aastal valinud oma vaenlaseks Venemaa ja teinud Eestist Venemaa vaenlase USA sõjaliseks platsdarmiks. Sealjuures on USA ainuke riik maailmas, kes on kasutanud aatompommi oma vaenlase tsiviilelanikkonna vastu.
Loomulikult reageerib Venemaa Eestist lähtuvale agressiooniohule adekvaatsete sõjaliste vastuabinõudega. Loomulikult eraldatakse topeltkogus taktikalisi tuumalõhkepeasi ja nende kohaletoimetamise vahendeid Eesti infrastruktuuri ja sõjalise võimekuse garanteeritud hävitamiseks.Venemaal on Eestist lähtuva ohu sõjaliseks neutraliseerimiseks kolm võimalust:
1) Vallutatakse Eesti tavarelvastusega 1-2 päevaga.
2) Vallutatakse Eesti kombineeritult taktiliste tuumalöökide ja tavajõududega poole päevaga.
3) Tehakse Eesti tuhaks veerand tunniga tuumalöökidega.
Kolmanda Venemaa vastuse korral pole lihtsalt enam eesti rahvast olemas. Esimese ja teise vastuse korral võib osa meist jääda ootama, kas NATO "vabastab" meid omapoolsete tuumalöökidega. Ainult S.Mikseri taolised Toompea ja Kadrioru imbetsillid võivad kuulutada, et eesti rahva julgeolek on tänu nende poliitikale tagatud paremini kui iial ennem.
Meie olukord on täna palju trööstitum EW lõpuajaga võrreldes eelkõige meie eliidi totaalse degradeerumise tõttu. Mõelge ise: meie valitsus astub välja rahvusvahelise õiguse raamistikust ja propageerib ja viib sisse majandussanktsioonid oma naabri Venemaa vastu (täna kehtiva rahvusvahelise õiguse järgi võib majandussanktsioone kehtestada üksnes ÜRO Julgeolekunõukogu otsusega) mis annab Venemaale kandikul meie vastase casus belli õiguse ja eesti rahvale võimaluse ära põleda tuumasõjas. Sealjuures me sandistame sellega iseenda majanduse ja lõikame ära kõige tormilisemalt arenema hakkamast turust! 1939.a oli meil vähemalt riigimees J.Tõnisson koos oma mõttekaaslastega, kes lähtusid eesti rahva ja riigi huvidest ning resoluutselt astusid välja Pätsi-Laidoneri hukatusliku välispoliitika vastu. Täna pole meil Toompeal ega Kadriorus mitte ainult ühtegi kuuest parteist, vaid mitte ÜHTEGI inimest, kes astuks välja suitsiidse välispoliitika vastu!
Eesti pole muidugi kõige tähtsam ja targem riik Euroopas. USA poliitika on pannud EL tuumikriigid Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia eksistentsiaalse valiku ette: kas jätkata senist USA kannupoisi rolli etendamist maailmas või saada suveräänseks ja hakata teostama poliitikat Euroopa huvidest lähtudes. Täna pole põhiprobleem isegi valiku tegemise keerukuses, sest valida tuleb hukatuse ja elu vahel. Probleem on ajapuuduses (juba sügisel on oodata väga tõsiseid probleeme sotsiaalses vallas ja majanduses) ja praeguses suuresti USA huvisi esindavas poliitilises eliidis (nn. atlantistides).
Praeguse kursi jätkamine tähendab suure sõja puhkemise ohtu Euroopas, mis pagendab juba täna investeeringud Ameerikasse. See tähendab suuresti äralõikamist maailma kõige tormilisemalt arenema hakkavast turust ( mõtlen siin hiljuti geopoliitilise tähendusega tehtud Hiina otsusest tunnustada Venemaa superprojekti Euraasia Liitu ja siduda see ametlikult oma Uue Siiditee superprojektidega. Majanduslikult tähendab see ca $80 triljonit investeeringuid! Vaatamata Washingtoni selgele pahameelele on Saksamaa, Prantsusmaa ja Jaapan ühinenud juba Hiina poolt selle 21. sajandi superprojekti rahastamiseks mõeldud Aasia Infrastruktuuri Investeerimise Bangaga (AIIB). Hiina finantseerib Moskva-Kaasani kiirraudtee ehitamist, mis on kavas viia Pekingini ja lubab investeerida miljardeid Euroopa innfrastruktuuri. Venemaa viib aktiivselt ellu oma Põhja meretee projekti, mis loob lühima laevatee Hiina ja Euroopa vahele jne.). See tähendaks vabakaubanduslepingu allakirjutamist USA-ga, mis tähendaks Euroopa majanduse ohverdamist dollari eluea pikendamiseks, mis toob kaasa sotsiaalse katastroofi. See leping on Euroopa majandust nii laastav, et selle pooldajaid (nagu A.Merkel,A.Samost jne.) võib kahtluseta liigitada USA mõjuagentideks.
Igale terve mõistusega inimesele on selge, et senine USA vasalli kurss ei vasta Euroopa eksistentsiaalsetele huvidele. See tähendab Euroopa rahvaste vabadusvõitluse hädavajalikkust USA ülemvõimu vastu Euroopas. On täiesti vastuvõetamatu, et Saksamaal ja Itaalia (ka Jaapan) on tänaseni sisuliselt okupeeritud USA vägede poolt. NATO vägede ülemjuhataja Euroopas peab olema eurooplane. Euroopa on sunnitud täna võtma oma saatuse juhtimise iseenda kätesse. Vastasel korral Euroopa kaob ajaloo areenilt kui subjekt.
Eeldused Euroopa taassünniks on olemas: võimas majandus, millel on tohutu arengupotentsiaal Venemaa ja Hiina turu näol, vana keskajast kogenud eliit oma nn. vana rahaga, Institutsionaalne skelett EL asutuste näol, mis tuleb vaid puhastada atlantistidest ja võimaldab kõigil Euroopa rahvaste ühendada oma jõud superjõuks ning kriitiline olukord, mis nõuab põhimõttelisi otsuseid. Saksamaal võib olla on jänkidel õnnestunud küll kõik mehed vaimselt ära kastreerida ja homodeks kasvatada, ent seal on passionaarseid vana germaani vaimuga naisi, kes Bundestagis halastamatult merkelitele tuule alla teevad.
USA on totaalses vaimses kriisis nagu meiegi, mis peegeldub eliidi kvaliteedis. McCain, H.Clinton, Bush jne. on kääbikud Roosevelti taustal ja ei suuda vastata ajastu väljakutsetele. Olles geopoliitiliselt nn. Thucydidese lõksus, jätkavad nad oma hübriidsõda Venemaa vastu, mis on täiesti lootusetu, sest ameerika poliitiline eliit koos ametnikega on minetanud võime mõelda suurelt, geopoliitiliselt ja demonstreerivad päevast päeva oma regionaalse mõtlemise tasandit. No mis tähtsust on tõsiasjal, et nad suudavad loomulikult kahjustada Venemaad majanduslikult kui samal ajal Hiina kasutab ära USA imperiaalset Kennani formuleeringus "ülepingutatust" (reaalsed ressursid ei vasta pretentsioonidele) ja samal ajal praktiliselt on okupeerinud terve Lõuna Hiina mere ning on ellu viinud Ameeriklaste õudusunenäo ja ametlikult välja kuulutanud ookeanil opereeriva sõjalaevastiku ehitamise! Sealjuures on Hiina jõudsalt vähendanud oma tehnoloogilist mahajäämust ja nende USA laevastiku vastased relvad DF-21D ja Wu-14 koos Venemaalt ostetud täna praktiliselt avastamatute allveelaevadega pole mingi "Pivot to Asia" sarnane bluff, vaid reaalne väljakutse USA senisele ülemvõimule ookeanidel ja kogu Aasias. Hiina mõjutsooni hakkavad tasapisi libisema mitte ainult Lõuna Hiina merd ümbritsevad maad, vaid ka Lõuna Korea ja Jaapan.
Sõjakäigu jätkamine Venemaa vastu ainult kiirendab dollari hukku, sest kiirelt Venemaad alistada on võimalik ainult sõjalisel teel (muud meetodid nõuavad pikemat aega), see on aga tänase sõjaliste potentsiaalide juures võimatu. Venemaal on kerge ära kasutada oma keskse positsiooni lühikest logistilist õlga ja järjekorras kontsentreerida absoluutne sõjaline ülekaal kordamööda Eestist Ukrainani. USA-l pealegi ei ole maavägesi, mis oleks suutelised ka võrdsetes tingimustes võita Venemaad. Ka USA sõjalise kontseptsiooni "Ülikiire globaalne löök" rakendamine oleks Ameerikale täna sulaselge enesetapp. Seega sõda Venemaaga paratamatult venib, rinne Hiina vastu laguneb, mis demonstreerib kogu maailmale Ameerikat kui paberist tiigrit. Iga päevaga suureneb riikide arv, kes esitavad endale loomuliku küsimuse: mis mõtet on maksta kalõmmi hammasteta tiigrile dollari kui maailmavaluuta näol?
Geopoliitiliselt on USA juba Ukraina sõja Venemaale kaotanud ja see tähendab mul eelnevas artiklis toodud Bismarcki mõtte õigsust - Venemaa kogub nagu elavhõbe oma geopoliitilise ruumi osakesed kokku.
Meil, eestlastel, on muidugi õigus valida oma verivaenlaseks Venemaa, nagu seda meie poolt valitud eliit on teinud,ent see annab ka Venemaale õiguse kohelda meid nii, nagu seda sõjas vaenlastega tehakse. Küüditamise aastapäev peaks meelde tuletama ka seda, et oma otsuste eest tuleb vastutada ja reeglina need, kelle kätte me oma saatuse oleme usaldanud Kadriorus ja Toompeal, võivad jälle lombi taga mõnusalt pajatada inimõigustest ja neile tehtud ülekohtust, nende vead aga maksavad kinni lapsed, kelle ainsaks süüks on vaid süüdimatud vanemad, kes nende tulevikule ei mõelnud.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)