S Ü Ü R I A S Õ J A T A N D R I S T
Kolmandat maailmasõda peetakse erinevate meetoditega ja erinevates sõjateatrites. (Vahemärkusena öelduna on kolmas maailmasõda nii formaalloogiliselt kui sisuliselt vale termin. Sisuliselt on tegu II maailmasõjaga, sest meie ajaloolises traditsioonis I ja II maailmasõjaks nimetatud olid geopoliitiliselt üks kolmekümneaastane sõda. Ajaloolisest traditsioonist lähtudes oli III ms aga nn. külm sõda, nii et käimasolevat tuleks nimetada neljandaks. Ma ise pooldan muidugi geopoliitilist versiooni, ent II maailmasõjast rääkides ei saaks valdav enamik eestlastest aru, et ma räägin tänasest).
Sõja osapoolteks on erinevad tsivilisatsioonid, nagu on seda õieti nimetanud ka mitmed USA presidendivalimiste kandidaadid. Ühel poolel on Ameerika tsivilisatsioon koos oma sulastega, kes esindavad suure osa globaalsete finantskorporatsioonide huve ja vastasrinnas on Vene, Hiina jt. tsivilisatsioonid. Kokkupõrge toimub Araabia tsivilisatsiooni sfääris, mis ise on formeerumas kodusõja tingimustes.
Sõja eesmärgiks on uue maailmakorra kehtestamine. Ameerika tsivilisatsioon eesmärgiks on oma erakordsust ja asendamatust rõhutades sundida shovinistlikult kõiki teisi tsivilisatsioone muutuma endasarnaseks. USA võitleb unipolaarse maailmakorra eest, kus eksisteeriks ainult tema väärtused ja võim.
Teised tsivilisatsioonid võitlevad oma eluõigluse eest, arvates et tsivilisatsioonide mitmekesisus on inimkonna edasikestmise eelduseks. Nemad võitlevad nn. multipolaarse maailmakorra eest, kus igal tsivilisatsioonil on enda piirides õigus oma unikaalsele kultuurile.
Põgusalt Süüria ajaloost niipalju, et peale I ms kui Suurbritannia ja Prantsusmaa Ottomani impeeriumi lagundasid, läks Süüria Prantsusmaa võimu alla. Peale II ms iseseisvus. Analoogiliselt Iraaniga kukutati USA poolt riigipöördega demokraatlik valitsus ja peale segadusi haaras võimu Baas parteiga vanem al-Assad, kes esindas ilmalikku rahvusliku meelsusega sõjaväge. Vahepeal oldi ka ühendriigis Nasseri Egiptusega.
Süüria probleemiks oli mageda vee puudus, millest tulenevalt ei suutnud riik end ise ära toita. NSVL abiga rajati ulatuslikke niisutussüsteeme ja võeti kasutusele põhjavesi. Selle tulemusena suurenes nisutootmine sedavõrd, et seda hakati eksportima. Kaasnes rahvastiku plahvatuslik kasv. Ligi 7 miljonine elanikkond 1973.aastal paisus üle 22 miljoniseks. Tänaseks on tekkinud veepuudus. Üheltpoolt saadakse Eufrati jõest kaks korda vähem vett, sest Türgi on välja ehitanud omad kaskaadid ja tarvitab rohkem ise. Teisalt on ka põhjavesi langenud kriitilise tasemeni. Veepuudus on tekitanud kriisi põllumajanduses, mis on omakorda põhjustanud miljonite peamiselt noorema elanikkonna valgumise linnadesse tööotsinguile.
Ka tänane president noorem al-Assad ei ole suutnud sellise tohutu sotsiaalse probleemiga rahuldavalt toime tulla ja seepärast on pinnas olnud soodne ekstremistlikele liikumistele ja välisele õõnestustööle. Pajatan sellest nii pikalt väitmaks, et Süüria kodusõja põhjuseks ei ole religioossed erinevused. Süüria on muidugi erakordselt multireligioosne maa, ent kuni viimase ajani oli ta eri religioonigruppide rahumeelse kooseksisteerimise musternäidiseks ilmalikus riigis. Rõhuv ülekaal on muidugi sunnidel, ent alaviite esindav al-Assad on ise sunni usku astunud ja ka ta naine on sunni.
Roman Ubakivi

G E O P O L I I T I K A S T
Tänu Jaan Kaplinski tarkusele ja mehisusele on esmakordselt veerand sajandi jooksul eestlaste tähelepanu orbiiti jõudnud geopoliitilise orientatsiooni probleem, mis määrab meie saatuse. Kuid karta on, et Kaplinski on nagu komeet, kes ilmub ja kohe kaob ilma sügavamata mõjuta, sest probleemi sisuline arutelu meie poliitilise eliidi degenerantsuse tõttu on võimatu.
Kust leida inimest, kes mitte ainult kuulutab, et kaks pluss kolm ei ole viis, vaid ka tema elu eesmärgiks on võitlus aritmeetika vastu? Loomulikult leiate neid intellektuaalseid lumpeneid Eesti poliitilisest eliidist. Justiitsminister Urmas Reinsalu põrutab, et kogu nende poliitika seinebki geopoliitika seadusele vastutegevuses! Mida selline vesipäisus tähendab eestlusele, on selgelt välja öelnud meie maestro Eri Klas: " Hirmutav on see rahvuse mahasalgamise teekond, mille võimu- ja kasuahned tegelased on välismaiste sõprade õhutusel ette võtnud, sest selle lõpus terenduvad inimestest tühjaks jäänud külad...".
Eesti julgeolekule kõige suuremaks ohuks täna on juhipositsioonile upitatud skisod, kes elavad omas haiglaste ettekujutuste maailmas, millel pole reaalse tegelikkusega peaaegu mitte mingit kokkulangevust. Mingi Sven Mikser kuulutab J.Kaplinski välispoliitiliselt asjatundmatuks, sest tema arusaamise järgi Eesti ei kuulu USA mõjusfääri. Harimatul broileril ei ole ilmset õrna aimu isegi geopoliitilistest terminitest. S.Mikseri arvates on meil ühised huvid USA-ga, mis on geopoliitika diskursusest vaadates puhas lollus. USA huvides on Venemaa ahistamine ja selleks Eesti (Gruusia, Ukraina, Türgi jt.) ärakasutamine kahurilihana. Eesti rahvuslikuks huviks on aga heanaaberlikud suhted oma ainukese suurriigist naabri Venemaaga, mis on välistatud, kui me lubame teha Eesti territooriumist potentsiaalse tugipunkti Venemaa vaenlasele USA-le.
Siis on veel terve kamp jobusi, nagu Urmas Paet, kes demagoogitsevad midagi ühistest väärtustest, õigusriigist ja demokraatiast. Selle pederastide kamba väärtused langevad küll kokku väärtustega mida esindab maa, kelle president mängib jumalat, otsustades igal aastal tuhandeid inimesi personaalselt mõrvata droonidega ilma kohtuta ja mitte mingit legaalset õigust selleks omamata, kes räägib inimõigustest ja hoiab üle maailma röövitud inimesi üle kümne aasta Guantanamo vanglas ilma süüdistustki esitamata, teostab rahvusvahelist õigust rikkudes sõjalist agressiooni endast nõrgemate riikide vastu, tappes sadu tuhandeid süütuid lapsi ja naisi, kus ligi kolmandik elanikkonnast on või on olnud vanglas jne.... Ent nende väärtused on antagonistlikud eestlaste traditsioonilistele väärtustega ja Euroopa kristliku tsivilisatsiooni alustaladega.
USA ei taha ega suudagi tagada meie julgeolekut. Nende sihiks on muuta Eestimaa Venemaa vastase võitluse tallermaaks. Sõjaliselt oleme nii täna kui ka lähima 10 aasta jooksul kaitsetud. Seda tõestavad 16 NATO poolt läbiviidud sõjamängu, mis kõik lõppesid selge tulemusega: Baltimaad on kaitsetud Venemaa rünnaku puhul. Kaabakatest poliitikud ja sõjaväelased tõde rahvale muidugi ei räägi, degenerante huvitab vaid isiklik heaolu praegu.
Roman Ubakivi

NATO SÕJAS VENEMAAGA
NATO sõjaliselt võimsusel teine maa Türgi tulistas alatult rahvusvahelise koventsiooni vastaselt alla terroristide vastu operatsioonilt tagasipöördunud Venemaa taktikalise pommitaja Su-24. Loomulikult on see casus belli.
Mis edasi? Kõik meie peameedia juurdepääsu omavad tegelased (H.Hannes, S.Mikser, M.Mihkelson, J.Luik, M.Hurt jt.) räägivad ühte versiooni: on hea, et NATO riik andis õppetunni Venemaale, ei Türgi ega Venemaa ei ole huvitatud konflikti eskaleerimisest ja Venemaa tõmbub tagasi ja tegutseb vaid USA huvides. Meie vesipeade jutt on tähtis vaid selles mõttes, et nad kordavad kajana Kentmanni tänavalt tulnud arvamust. Probleem on selles, et kui Obama mängib kabet, siis Putin on võimeline maletama, ehk teisiti öeldes mõtleb geopoliitilisel tasemel. Seepärast on väga naiivne mõelda, et Putini klassiga mängija jätab kasutamata USA ja Türgi ränga vea ja ei realiseeri talle kandikul ulatatud väravavõimalust. Seepärast on väga lihtne prognoosida, et Putin vastab väga karmilt ja ei poe urgu tagasi mingi savijalgadel seisva NATO bluffi peale.
Obama ja Erdogani rumaluse tõttu on kriips peal mitte ainult Erdodgani poliitilisel karjääril, vaid löögi all on ka Türgi riigi terviklikkus ja NATO.
Psühholoogoilises sõjas saab Venemaa võit olema mäekõrgune, sest Erdogani noorem poeg kontrollib ISIL-i naftavooge läbi Türgi ja tütar juhib haiglat, kus ravitakse ISIL-i võitlejaid. Peale selle narkots, röövitud antiikesemete vahendaja, inimsmuugeldamine. Venemaal on kerge tõestada, et NATO liige Türgi on terrorismi toetav riik!
Samuti on Venemaa koos oma liitlastega kindlustanud nüüd kindla sõjalise võidu Süürias, sest Türgi kuritegu andis talle vabad käed kõigi nn. mõõdukate terroristide -USA liitlaste mättalöömiseks ja vajaliku sõjatehnika ja vägede lisamise. Maailma parima õhukaitsesüsteemi S-400 paigutamine Latakiasse tähendab sisuliselt 800 km diameetriga lennukeeluala moodustamist, kus iga Türgi ja ka USA lennuk on praktiliselt kaitsetu. Seega on Süüria riigi kestmine ja Venemaa strateegiliselt ülitähtsa Vahemere äärse sõjaväebaasi tulevik tagatud ning Obama katse Venemaad Süüriast välja suitsetada katastroofiliselt läbi kukkunud.


Roman Ubakivi

PARIIS SÕJAS
Nagu president Hollande eile teatas, on Prantsusmaa kodusõjas. Prantslased tapavad prantslasi. Riigis on kehtestatud erakorraline seisukord ja Prantsusmaa pöördus Euroopa Liidu poole sõjalise abi saamiseks Lissaboni leppe pügala 42.7 alusel.
Eesti seisukohast ülimalt veider otsus, meie valitsus pöörduks NATO poole. Loomulikult ei ürita ma ühes artiklikeses anda ülimalt keerulistest probleemidest süstemaatilist ülevaadet, vaid esitan mõned mõtted, mis viiks eestlaste väga lihtsameelseks kujundatud ettekujutuse maailmast veidi laiemale pinnale ja reaalsusele lähemale.
Kõigepealt loobugem meile poliitikaanide ja meedia poolt sisendatavast lollusest, et sõda käib Prantsusmaa ja terrorismi vahel. Terrorism ei ole sõjapidamise subjekt, vaid hoopis sõjapidamise viis, vahend, mida sõjast osavõtjad kasutavad võidu saavutamiseks. Rumalus oleks ju kuulutada Suurbritannia sõda Hitleri vastu sõjaks kuulide,mürskude ja Blitzkriegi vastu. Kuna käimasoleva maailmasõja peamistele vastastele oleks konventsionaalne sõda liiga enesehävituslik tuumarelvade tõttu, siis peetaksegi seda põhiliselt hübriid-proxysõjana, kus terrorismil on kasvav osakaal.
Hollande tegi Prantsusmaa senisest USA kiiluvee poliitikast kannapöörde ja kuulutas Prantsusmaa peamiseks vaenlaseks ISIS´e ja ta purustamise oma prioriteediks. Prantsusmaa (ning ka Hollande) ja Euroopa huvidest lähtudes see ongi kahtlemata nii, aga USA ja seega ka NATO prioriteediks on AL-Assadi võimult kukutamine, kasutades selleks peamise löögijõuna just ISIS-st ja ligi viitkümmend temaga sidemetes olevat islamistide grupeeringut, kellest suurimaks on Al-Qaeda Süüria haru An Nusra Front.
USA-l koos oma liitlastega oleks muidugi käkitegu tahtmise puhul ISIS-e taoline kalifaat maamunalt minema pühkida koos nende terroristliku sõjapidamisviisiga. Ent mitte selleks ei ole ju USA koos oma liitlaste Türgi, Saudi Araabia ja Qatariga rahastanud ja relvastanud sunnidest jihadiste! Viimaste peamiseks löögijõuks Süürias on ligi 30 000 välismaalt kokku korjatud palgasõdalast (5000 uzbekki – Uzbek Imam Bukhare Jamamat ja Katibat Tawhid Wal Jihad Idlise lähistel, Aleppo Uzbeks, Imam al-Bushariy Brigade, UzbekBrigade of Jahlat al Nusra, Seyfullah Shishani Yamaat Aleppo kandis. Sultan Murat Brigade koosneb Turkmeenidest. 2000 tshetsheeni, üle tuhande Hiina uiguuri, Tuhandeid Euroopast ja 2 400 Venemaalt, lisaks Afganistanist ja Pakistanist). Need on need „demokraatia“ eest võitlejad, keda peale ISISE Vene lennuvägi praegu materdab ja Süüria riigi sõjavägi peksab ja kelle materdamise vastu MC Cain praegu kisa tõstab, sest need on need, keda USA on varustanud ja väljaõpetanud. Alates möödunud aastast on need terrorit külvavad jõugud saanud tasuta tuhandeid USA tankivastaseid raketikomplekse BGM-71 TOW Saudi Araabia kaudu. Hiljuti sai nalja kui USA valitsus hüppas peale Jaapani „Toyota“ firmale, et miks islami terroristid kihutavad Süürias ja Iraagis ringi tuhandete tuttuute maasturitega. Tuli välja, et need maasturid olid välja ostnud USA...
Pole ju midagi muud vaja peale poliitilise tahte, et USA suleks ISIS´e rahastamise (ca $2 miljardit aastas) nafta ekspordi kaudu, mis käib läbi NATO liikmesmaa Türgi
kaudu.
President Obamat ei saa prantslased muidugi tõsiselt võtta, sest just ennem Pariisi terroriakte deklareeris ta, et: „ISIS contained“. Ka täna kinnitas ta, et USA strateegia ei muutu: primaarne on al-Assadi kukutamine. USA lihtsalt peab kinni oma vanast strateegilisest kursist, mis näeb ette kaose külvamist ja Suure Lähis Ida riikide purustamist. Kui Venemaa poleks mängu astunud, siis oleks ka Süüria riigina purustatud ja võimule tulnud islamiäärmuslased. Kaos ja põgenikevood Euroopasse oleks muidugi suurenenud. Meile, eurooplastele see muidugi ei meeldiks, kuid see oleks USA huvides.
Nüüd valitseb kaos Pariisis ja Prantsusmaa on paisatud kodusõtta. Ukrainas teatavasti õnnestus Ameerikal juba varem korraldada kodusõda, mis iga hetk võib uuesti lõkkele lahvatada. Ent USA geopoliitilistes huvides on, et kaos haaraks kogu Euroopa ja ka Venemaa. Hingevaakuva dollari eluiga tuleb pikendada ja kaos väljaspool Ameerikat tagab investeeringute ja kapitali kokkuvoolu USA-sse.
Prantsusmaa (ja kogu Euroopa, ka Eesti ) rahvuslikud huvid on selgelt vastuolus Ameerika huvidega ja langevad kokku Venemaa huvidega. Hollande ainus võimalus oma poliitilist karjääri päästa on muidugi loobuda USA puudli rollist, sest selle hukatuslikkus on täna ilmselge ka igale lihtsale prantslasele. Tulevastel valimistel on võiduvõimalus üksnes Prantsusmaa rahvuslike huvisi kaitsval pretendendil. Seepärast pole midagi imestada, et Hollande asus koostöö teele Venemaaga ja Putin ilmutas riigimehelikult oma vastutulelikkust, andes käsu kohelda Pransusmaa laevastikku (lennukikandja De Gaulle) sõbralikult.
Roman Ubakivi

KAPLINSKI POOLT JA VASTU
Kuulasin täna maale sõites autos Vikerraadios Reporteritundi. Sisu: Jaan Kaplinski arvamus Eesti vale geopoliitilise kursi kohta. Osavõtjad: Alatalu, Riigikogu Väliskomisjoni liikmed Põlluaas, Vellmann. Ei J.Kaplinskit ennast ega mitte ühtegi tema mõttekaaslast!? Ainult senise hukatusliku kursi pooldajad. Madalaimat liiki propaganda ja demagoogia.
Alatalu pole tänaseni suutnud endale selgeks teha, et Ukraina (ja Eesti ) kuuluvad geopoliitiliselt Ida-Euroopasse ja Põlluaas harimatuna ei tea, et EL ideeliste isade eesmärgiks oli Euroopa Ühendriikide loomine. Kui lisada veel peaministri Rõivase sisutühi demagoogia USA asendamatute väärtuste ülistamisel praeguse hukatusliku poliitika õigustamiseks, siis peame kurvalt nentima, et J.Kaplinski kõrgub täna üksiku kolossina vaimusõgeda soo kohal. Tal pole lihtsalt võrdseid partnereid, kellega Eestile eksistentsiaalset probleemi arutada ja lahata. Oma tänastele kriitikuile võib ta täie õigusega öelda: "It`s geopolitics, stupid".
Ütlen kohe, et J.Kaplinski põhiliste seisukohtadega olen täielikult sama meelt. Geopoliitiliselt on ilmselge, et tänane orientatsioon USA-le on 95% rumalus. Senise poliitika jätkamisel langeme tõepoolest paratamatult Venemaa mõjusfääri ja loomulikult on see eestlaste huvides, et see toimuks võimalikult veretult. Kaplinski määrab täiesti õieti ära ka Venemaa rahvuslikud huvid, mis nõuavad, et Eesti territoorium ei oleks platsdarmiks tema vastaseks agressiooniks (USA-NATO baasid). Eesti julgeolek ainult kaotab kui muudame oma maa potentsiaalseks sõjatallermaaks, sidudes end USA Venemaa vastase strateegiaga.
Mida ma J.Kaplinskile veidi ette heita tahaks, on tema ainult kahe valiku skeem. Geopoliitiliselt on meil aga selgelt vähemalt kolm valikuvõimalust: USA, Venemaa ja Saksamaa (Euroopa Liit). Viimane ei ole täna muidugi veel geopoliitiline subjekt, ent tendents on selge ja tänases kriisis kiirelt moodustuv. Olen juba aastaid rõhutanud, et orientatsioon Saksamaale on Eestile parim.
Igal juhul on Eestile juba täna pingete leevendamiseks kasulik kui me deklareeriks Norra eeskujul, et teiste riikide vägesi ja tuumarelva me rahu ajal Eestimaale ei luba paigutada. Meie ja Soome (ka Rootsi) rahvuslikes huvides on tuumavaba tsooni moodustamine meie territooriumitel koos Venamaa kohustusega seda austada. Sellised diplomaatilised algatused mõjuksid soodsalt pingete maandamisele meie regioonis. Meil tuleb lõpetada psühholoogiline- ja majandussõda Venemaa vastu ning tema vaenlaste toetamine, mis oleks eelduseks meie õitsengule - lääne ja ida vahelisele vahendaja rollile. Ei USA ega Venemaa orientatsioon ei võimalda seda täiel määral ja on pigem tõkkeks.
Millega ma J.Kaplinskiga aga absoluutselt nõus ei ole, on tema väärakas arusaam rahvuslusest. Kui M.Laar oma Isamaa parteiga ja M.Lauristin viisid ellu neoliberaalset shokipoliitikat eesti rahva vastu, siis ei tee neid rahvuslaseks ega sotsiks see, et nad ise end nõndamoodi nimetavad. Nad on simulaakrumid kes rahvast petavad. Tänases totaalselt liberaalses Eestis on kujundatud arusaamad Molotov-Ribbentropi paktist kuni Krimmi küsimuseni välja hautud liberaalse paradigma raamides ja rahvuslusel ei ole nende rumalustega mingit pistmist.
Rahvusvahelises õiguses kehtib teatavasti kaks teineteist välistavat printsiipi:
1) Riigipiiride puutumatus. Meie neoliberaalidest (Ref ja IRL) ja liberaalidest (nn.sotsid) koosnev valitsus ja ka opositsioon (kõik liberaalid) lähtuvad sellest ja peavad Krimmi ka täna Ukraina osaks;
2) Rahvaste enesemääramise printsiip, mille alusel sai ka Eesti Wabariik iseseisvuse ja mida peavad rahvuslased tähtsamaks. Selle põhjal on see Krimmi rahva otsustada, mis riigis nad tahavad elada.
Seega rahvuslaste (mitte liberaalidest simulaakurite!) seisukoht on selgelt teine kui tänase Valitsuse arvamus. Viimane seab kahtluse alla Eesti Vabariigi legitiimsuse kui NSVL laialisaatmine tunnistataks tolleagse rahahääletuse ja seaduste kohaselt õigustühiseks.
Mulle näib, et J.Kaplinski, kes on ise maailmavaatelt liberaal, on läinud kergema vastupanu teed ja on ristinud neoliberaali M.Laari ajaloojaburduse, mis põhineb liberaalist Ü.Uluotsa jaburdustel "rahvuslikeks", et jobude märki liberaalide pea kohalt eemale nihutada. Ei ole ilus rahvuslaste nime kuritarvitada. Rahvuslusel on selgelt oma ideoloogia ja poliitiline teooria, mis erineb põhimõtteliselt liberaalide omast ja mida J.Kaplinski kaliibriga mees peaks suutma kergelt eristada isehakanud simulaakrumitest.
Roman Ubakivi

ET TU BRITAIN
Käimasolevas kolmandas maailmasõjas, kus USA poolt juhitud unipolaarse maailmakorra eest võitlevad jõududele on vastaseks multipolaarse maailmakorra pooldajad Pekingi-Moskva-Teherani telje näol, on oma kaaluka sõna öelnud ka Euroopa vana raha ja aadel. Ja seda just asümmeetrilise-hübriidsõja otsustaval tandril.Windsorite avalik üleminek Hiina leeri muudab dollaripüramiidile tuginevale USA hegemoonia taotluse utoopiaks. Jutt on muidugi Xi Jinpingi triumfaalsest külaskäigust Inglismaale, kus vormistati Briti-Hiina „globaalne partnerlus“. See tähendab USA-Briti erisuhete lõpu vormistamist. Praktiliselt lõppes viimane erisuhe siis kui Obama loobus arupidamisest eelkõige Britanniaga ja tegi oma favoriidiks Merkeli, kes vedas Euroopa Ukraina afääri ja majandussõtta Venemaaga ning kõige tipuks kutsus kõik migrandid Saksamaale.
Selle valikuga loobus Suurbritannia senisest vaikse hääbumise kursist ja sai paugupealt taas maailmapoliitikas tegijaks, suurriigiks. Kui II maailmasõja ja Suessi kriisi vahelisel ajal USA presidendid demonstreerisid superklassi ja tõstsid oma liitlase impeeriumi osavalt oma taskusse, siis nüüd hiilgasid Britid ja demonstreerisid, et neid on veel vara maha kanda, sest neil on piisavalt tahet ja võimalusi oma huvide eest seista. Britid demonstreerisid veel kord, et neil pole püsivaid vaenlasi ja sõpru, vaid ainult püsivad huvid, nagu lord Palmerston seda 19,sajandil formuleeris.
Suurbritanniale tagab strateegiline partnerlus Hiinaga Londoni kui ühe maailma finantskeskuse säilimise ja suure mõju Hongkongi ja Shangai finantskeskuste poliitikale. Suurbritannia mõju kogu maailma poliitikale kasvab hüppeliselt, sest tema tohutu imperiaalne ja rahvusvahelise poliitika teadmistepagas võimaldab neile mõjuka mentori rolli Hiinas. Londoni-Pekingi ühine finantspoliitika põrmustab dollari kui maailma reservvaluuta püramiidi. Teatavasti sõdib Washigton meeleheitlikult juani IMF ja Maailmapanga valuutakorvi lubamise vastu. Viimati toimus Hiina rünnaku tagasilöömine 9.oktoobril. Nüüd lubas Suurbritannia toetada juani saamist valuutakorvi, mis muudab otsustavalt jõudude vahekorda rahvusvahelistes finantsorganisatsioonides. Pelegi jätkab Hiina rünnakut ka tiibmanöövriga, asutades 8.oktoobril Chinese International Payment System´i (CIPS), mis on alternatiiviks SWIFT´le. Seega on Hiina koos BRICS maadega loonud oma täirelikult alternatiivse finantsasutuste süsteemi Lääne loodu kõrvale, mis võimaldab elu jätkamist ka pärast dollaripüramiidi kokkuvarisemist.
Euroopa vana eliiti võib jagada kaheks suureks haruks. Brirannia haru on fomeerunud peale kohaliku aadli veel Veneetsia nn.“musta aadli“, Hispaaniast ja Portugalist välja aetud juutide ja Genfi kalvinistide segust. Teisalt on kontinentaalse Euroopa eliit (paavst, Saksamaa jne.). Nende harude vahel on tihti olnud huvide lahknemist ja seega ka võitlust. Nüüd, kui Britannia eliit, mis on alati väga tihedalt seotud Ameerika eliidiga, on üle läinud multipolaarse maailma mudeli eest võitleva Hiina leeri, langevad Euroopa vana eliidi kahe haru huvid kokku. See tähendab kontinentaalse Euroopa eliidi piisavat tugevnemist, et nurjata USA mõlemad dollari impeeriumi kokkuvarisemise vältimiseks väljahautud strateegiad.
Esimene neist näeb ette taas suure sõja korraldamist Euroopas EL ja Venemaa vahel. Sellepärast kulutati viis miljardit dollarit sõjakolde tekitamiseks Ukrainas ja litsutakse sõjahüsteeriat Eestis ja mujal Venemaa piiridel. Suur sõda kannaks maha kõik USA hiigelvõlad ja võimaldaks alustada puhtalt lehelt.
Teiseks USA lootuseks on TTIP (Transatlantic Trade and Investment Partnership), mille eesmärgiks koos TransPacific Partnership`ga peaks turgutama USA majandust partnerite kulul, tagama USA transnatsionaalsetele korporatsioonidele suurema võimu kui rahvusriikidel ja mis peaasi, andma lahkelt „andeks“ oma võlausaldajatele, asendades dollari uue valuutaga (näit.amero). Kuna see plaan tähendaks kontinentaalse Euroopa vana eliidi hukku, siis läheb siin võitluseks mitte elu, vaid surma peale. Seda me täna näemegi. USA ründab Euroopat pidevalt, olgu selleks siis miljardilised trahvid Prantsusmaa ja Saksamaa pankadele, Volkswagen, migrantide uputus jne.
Meil Eestis on kahjuks kõige suurem puudus ajudest ja geopoliitikalise mõttetasandini küünib ainult mõni üksik, vast Mälksoo. Peameedia ja poliitiline eliit Ilvesest Mihkelonini on vaid hale propagandistide tase, kes etlevad vaid etteantud klisheesi, suutmata oma peaga mõelda. Nii näiteks on meil aksioomiks lausrumalus, nagu oleks USA suur Euroopa Liidu sõber. Tegelikult on USA-le EL samasuguseks konkurendiks-vaenlaseks nagu on seda ka Hiina ja Venemaa. Loomulikult on USA eesmärgiks oma kahe vaenlase peadpidi kokkupõrgatamine, millele igatpidi kaasa aitab meie degenerantne eliit, pakkudes Eestimaad lahkelt sõjatandriks.
Rõivase juhitud valitsus demonstreerib A. Ansipi sarnast majanduslikku ebakompetentsust. Teatavasti Ansipi silmaring ei võimaldanud mõista, et USA kriis mõjutab ka Eestit ja tema lauslollus 2008.a. lõpus: „Et kui täna on kriis, siis tahangi selles elada!“ on M.Laari pankade likviidsuse kaotamise plaaniga samast ooperist. Tänaseks on Reformikad ja IRL Eesti majanduse oma neoliberaalse majanduspoliitikaga viinud sisuliselt pankrotti, mille väljakuulutamist lükkab ajutiselt edasi ainult EL abi.
Viskasin pilgu peale valitsuse riigieelarve miinusesse jääva tuleva aasta eelarve plaanile, mis põhineb soovmõtlemisel, et järgmisel aastal meie majanduskasv kiireneb. Ent ei suudeta põhjendada, miks meil majanduse kasv peaks kiirenema. Öeldakse, et investeeringute langus jätkub ka järgmisel aastal, mis on loomulik riigi puhul, kes on kuulutanud end rinderiigiks. Ent see tõsiasi põhjustab vaid majanduse langust, mitte tõusu.
Majandussõja kuulutamine Venemaa vastu muudab ka rumaluseks väite, et meie eksport suureneb. Ka Euroopa Liidus meie ekspordi väjavaated halvenevad, sest ainuüksi miljonid põgenikud destabiliseerivad majanduslikult ja sotsiaalselt Euroopa, mis annab võimsa hoobi kogu globaalsele majandusele, meist rääkimata. Pealegi ei ole EL atlantistlik juhtkond ( Ansipi tasemega inimesed) mitte midagi teinud, et luua institutsioone, et tagada Euro normaalne funktsioneerimine. Euro on täna ühel jalal ukerdav sant, millel pole fiskaaljalga.
Täna ei ole ei Euroopa Komisjonis ega liikmesriikide valitsustes intellektuaalset taset, mis võimaldaks Ajaloo väljakutsetele adekvaatselt vastata. Vaadakem või EL tuumikriiki Saksamaad. A.Merkel teatavasti lõhkus ära senise EL edasiiiva Berliin-Pariis telje, esinedes rumalalt ennem valimisi Hollande vastu. Oma kuulekusega Washingtoni ees on ta saavutanud positsiooni, et kogu EL poliitika on praktiliselt tema suunata. Euroopa vajab täna visiooniga poliitikut, kelle võimed lubavad taastada Euroopa tsivilisatsiooni subjektsuse. Mingi USA marionett, kes on loksunud peale eelkäija majandusliku vundamendi loomise viljadel vooluga kaasa, ainsaks eesmärgiks enda võimul püsimine, ei anna lootust ei Saksamaale ega Euroopale. Kui veel eelmisel aastal mõeldi, keda Saksamaa võiks majanduslikult aidata, siis täna võib juba küsida: kes saab Saksamaad aidata?
Hohollid on oma riigi USA ja EL poolt juhituna pankrotti viinud ja USA finantseerib vaid sõda, Saksamaale jääb suurem koorem. Juhul kui Merkelil ja teistel atlantistidel õnnestub läbi suruda järgmisel aastal TTIP, siis läheb EL majandus järsku langusesse.
Midagi head ei ole tuleval aastal oodata ka USA majandusest, pigem veel hullemat langust kui 2008.a.
Kahjuks ei ole mingit oidu ka opositsioonipingilt. Simson proovib nuga selga lüüa Savisaarele, nagu seda tegi A.Merkel H.Kohliga. Ilmselt pakuti jälle valitsuskoalitsiooni poolt ministrikohta, nagu viimati Ratasele. Ükski opositsioonipartei ei plaanigi esitada mingit tõsist parandusettepanekut, sest polevat katteallikat. Ühed degenerandid puha. Kui inimestel pole nii palju oidu arusaamaks, et põllumajandusele kriisiabiks 10 miljoni euro eraldamine on meie julgeolekuks mõõtmatult tähtsam kui võõrvägedele kasarmute ehitamine, siis pole ime , et meil on valitsus, kes jätab meie põllumehed kõige viletsamatesse tingimusse konkurentidega võrreldes El-us ja samal ajal valetab, et põllumeeste aitamine on eelarve prioriteediks.
Toetan Ülo Vooglaiu saamist presidendiks, sest siis oleks meil eliidis üks inimene, kes on võimeline aru saama, et meie julgeoleku prioriteediks on saja miljoni euro eraldamine mitte võõrsõdurite ülalpidamiskuluks, vaid meie niigi väheste laste kõhu täissöötmine, et meie noormeestest kaks kolmandikku ei oleks sõjaväkke minekuks kõlbmatud ja 40% Kuperjanovi pataljoni tulijast ei oleks narkojoobes.
Roman Ubakivi