PLAAN B
Peale Macroni sonumit, et NATO on ajusurmas, on murtud jarjekordne tabuteema. Tegemist ei ole muidugi juhusliku soologa, vaid kujutab endast globikute katset haarata kinni ka olekorrest. Nimelt laheneb Trump nagu pyhvel oma presidendivalimise voidule ja impeachmendi katse on perspektiivitu ja kontraproduktiivne. Miljardar Bloombergi lylitumine viimses hadas presidendi valimisvoitlusse on demokraatide meeleheitlik kuid minu hinnangul absoluutselt perspektiivitu samm. Globikute viimaseks arvestatavaks tugipunktiks jaab esialgu veel Demokraatlik partei, peavoolumeedia, EL komisjon, Macron ja Merkel. Reaalseks tegijaks saamiseks oleks hadavajalik sojaline joud. Seeparast siis ka unistused Euroopa armeest ja voimaluste otsimiseks valjaspool NATOt; mis on taielikult USA ja seega Trumpi kapa all. Arvan, et koik need meeleheitest tingitud sammud ei ole analyysi vaart.
Eestis avas tabuteemal debati siseminister M.Helme, kes on selle eest kahtlematult kiitust vaart, nagu omal ajal J.Tonisson. Toona maletavasti meie eliit pettis rahvast, vahutades oma tarkusest ja Eesti soja eest kaitstusest. Samas surmapatus on syydi rahva ees ka tanane degenerantne eliit.
NATOst pole Eesti kaitsmiseks kasu kahel pohjusel. Esmalt puudub selleks nii USA kui ka Laane Euroopa poliitiline tahe. Viimastele ei kujuta kapitalistlik Vene eliit absoluutselt mingit ohtu, vaid sisuliselt ainukest potentsiaalset liitlast. Endine kommunistlik eliit, kes korraldas kapitalismi restuaratsiooni, on juba ammu kantinud oma varad ja perekonnad Londoni ja Shvetsi ja teevad seda ka tana. Mis puutub aga USAd, siis veel globikute totaalse voimu ajal tosin aastat tagasi, pyydsin asjatult seletada yhele lehemehele; et USA huvides ei ole Venemaa lagundamine, sest see tahendaks Hiina tugevnemist Uraalideni ja Kesk Aasia arvel ning USA maailmavalitsemisel on loplikult kriips peal. Globikud on teatavasti liberaalid, liberaalide seas aga ei kohta teatavasti naljalt terve moistusega inimest. Trump patrioodina saab aga geopoliitikast suureparaselt aru ja pyyab keerata uut lehekylge suhetes Venemaaga. Erinevalt ajukaabikutest liberaalidest ja viimaste poolt kogu riigiaparaadi tais topitud nende jyngritest, saab Trump realistina aru, et kui kunagi yle poole maailma majandusest omanuna USA suutis taita maailma politseiniku rolli, siis tanase hadise 17% juures on see idiootne enesetapp. Mingi kord tuleb aga maailmas eliidi enesekaitseks tingimata luua. Loogiliselt jaotatakse maailm mojusfaarideks, mille yhe peremehena on Venemaa tanu oma sojalisele voimsusele juba endale taganud. Vaesed doteeritavad Baltikum; Ukraina; Gruusia jne; ei paku mingit huvi USAle kui langeb ara maailmapolitseiniku roll. Rikkast Laane Euroopast hoiab USA aga kymne kyynega kinni kuni kolonisaatorite varandused on Ameerikasse kanditud. Ainus konkurent siin on tal Hiina. Degenerantne hilisnoukogude eliit ei saanud sellest lihtsast faktist aru ja ehitas ohulosse Euroopast Lissabonist Vladivastokini. Veel 2010. a. tuli Putin valja saarase Andropovi utoopiaga. Tana jatkub veel Deep State tottu inertsina veel Eesti, Ukraina jt. arakasutamine Venemaa vastase soja rollis, kuid lahitulevikus enam selle rolli eest keegi enam sentigi ei maksa ja tyli Venemaaga mingi Eesti parast on valistatud. Veelgi enam, Venemaale pyytakse pahe maarida tema norgestamiseks niipalju sitta kui vahegi voimalik. Alates Ukrainast ja lopetades Poolaga. Seega M.Helmel oli taielik oigus nimetada tema kritiseerijaid ajusurnud tegelasteks. Veelgi enam, kaitseminister Luik on palju suurem valetaja voi ajudeta idioot kui mone lapsusega hakkama saanud pollumajandusminister Jarvik kui ta valetab, et NATO kaitseb Eestit.
Teine pohjus, miks NATOst Eesti kaitsmiseks Venemaa vastu mingit kasu ei ole, on karm sojaline reaalsus. NATO pole ka tahtmise korral voimeline Baltikumi kaitsma. Venemaal ei ole tana ega ka nahtavas tulevikus sojavage; et okupeerida Laane Euroopat. Kyll on tal tana koige effektiivsem sojavagi maailmas, et kontrollida oma piiritagusi endise NSVL alasi. Siin suunan juba kriitika M. Helme ja Kunnase vastu, kes sonivad mingist iseseisvast kaitsevoimest. Kunnas kaitseb ilmselt ohvitseride klanni huve, kel on soojad kohakesed NATO liinis ja oma staapides. M.Helme on aga vast lihtsalt vohik, sest mis pagana ohu- voi rannakaitsest sa sonid kui USA ja NATO pole vastavat relvastust voimeline tootma? Ostad venelastelt rannakaitseraketisysteemid BAL voi Bastion mis valisevad Balti ja Musta merd? NATO maadel pole ligilahedaseltki midagi tosiseltvoetavat.
Ja mis ohukaitsest nad sonivad kui ameeriklastelgi pole mitte midagi kaasaegset? On vaid igivanad lahimaa Stingerid ning naljakohana Patriotid. Viimased ei aidanud jaapanlasi isegi yle nende pea lennanud Pohja korea ballistiliste rakettide vastu ja taielik habi oli viimati kui pommitati Saudi Araabia naftatootluskompleki, mida kaitsesid ligi sada Patriot patareid yheksas saudide, USA ja Suurbritannia sojavaebaasis ja mis andis Putinile voimaluse naerdes pakkuda oma S-400. Kui me tahame kaasaegset ohukaitset, siis peajagu teistest paremad on siin Venemaa omad.
Maavagedest pole yldse motet raakida, sest ma ei taha laskuda meie Kaitsekeskuse nn. ekspertide tasemele ja hakata arutama NATO pataljonide lahingugruppide tegutsemist Vene armeede vastu. Baltimaade hoivamiseks kulub Venemaal tana alla oopaeva. NATOl on kavas saada tulrevikus nii tugevaks, et 30 paevaga kogutakse kokku 30 pataljoni, 30 lennuvaeeskadrilli ja 30 sojalaeva. Isegi kui NATO selle oma suure eesmargi tulevikus taidab, ei ole selle piskuga voimalik tagasi vallutada Baltimaid. Veelgi enam, lahima 15 a. jooksul ei ole NATOl oma tehnoloogilise mahajaamuse tottu mitte mingit reaalset shansi alustada voidukat sojategevust Venemaa vastu. Taiemahulisest termotuumasojast ma yldse ei raagi, sest peale ameerklaste aatomipommi ja venelaste sputnikut on see praktiliselt valistatud ja ainus oht on, et Laane degenerantne eliit on peale Bush vanemat nii alla kainud, et on minetanud ohutunde juhuste vastu. Maailmasojad on aga sisuliselt voimatud, sest maailma eliidid ei saao enam saata rahvamasse yksteist sandistama ja tapma, nautides ise tagalas julgeolekut. Nad surevad sellise konflikti puhul esimesena ja ainult see fakt on meid seni uuest maailmasojast paastnud.
Tavasojas NATO sodimise kohustuslikuks eeltingimuseks on aga taieliku ylekaalu saavutamine ohus. Baltimaades on see absoluutselt voimatu, sest nii Leningradi kui ka Kaliningradi poolt on meie kohal tyypiline A2|AD kuppel S-400 jt. Venemaa maailma parimate ohukaitsesysteemide poolt, mis pohjustavad vastuvoetamatuid kaotusi NATOle. Lisaks polegi USAl lennukit, mis suudaks vahegi voidelda ylekaalu eest ohus Venemaaga.Laialt reklaamitud F-35 osutus onnetuks kakiks ja on selleks absoluutselt voimetu. USA pressib sedac rampsu liitlastele peale, Pentagon ise aga keeldus hiljuti nende ostmisest. Isegi senini okupeeritud Saksamaa julges sellest motetust lennukist loobuda. Ylejaanud lennupark on aga USAl Venemaa moodsate uute lennukite taustal lootusetu romu. Syyria kampaania naitas reljeefselt Venemaa ohujoudude paremust. Meil on yks tihti intervjueeritav kylahull Stoicescu, kes hiljuti rind uhkusest paisudes teatas, et ameerklased toovad peatselt Eestisse isegi tankidetapja A-10. Tegu on Vietnami soja aegse vana romuga, mis on tootmisest juba 40 aastat tagasi maha voetud. Paremat aga sama klassi lennukit USA pole tanini luua suutnud. Venelastega kokkuporke korral on see mitte kaua lendav kirst. Yhesonaga USAl ja NATOl ei ole mingit voimalust luua Venemaa piiride lahedal ylekaalu ohus ja juba ainuyksi see tahendab kaljukindlalt seda, et koik need NATO plaanid ja plaanikesed on lihtsalt puru silmaajamine ja asendustegevus, et anda tood ja paksu voiga leiba staapides sebivatele muidusoojatele.
Seega isegi siis kui me votaks rangalt laenu ja raiskaks 150% kogu riigi tanasest eelarvest sojavaele, ostes ameeriklastelt eskadrilli F-35 ja pataljoni Abramsi tanke, on Eesti iseseisev kaitsevoime ymmargune null vorreldes Venemaa armeega. Loomulikult meie deindustreeritud hadine neoliberaalne majandusmudel variseks kiiresti pormuks. Seega ei Kunnas ega Helme ei ole tosiseltvoetavad, raakimata siis ajusurmas NATO leelutajatest.
Ainuke tosiseltvoetav Plaan B on meie geopoliitilisest asukohast soltuvalt poliitiline. Tapselt samasugune, nagu selle tootasid omal ajal meiega analoogilises situatsioonis olevale Soomele valja Mannerheim ja Paasikivi ja mis voimaldas mahajaanud pohjamaal jouda Euroopa viie rikkaima riigi hulka: see on heanaaberlik labisaamine oma ainukesest suurriigist naabriga Venemaaga.
Roman Ubakivi
teisipäev, 26. november 2019
esmaspäev, 14. oktoober 2019
RAHVUSLIK HÂBI
Just selline vastik tunne jäi mulle domineerima peale kodus saadud suurt kaotust 0:3 vähemuses mängivale Saksamaale. Ohtu oli kahtlematult suur triumf Löwele ja Saksa vaimule meie rahvuskoonduse ajuvaba oligofreenia taustal. Kaotushäbi teravdas veelgi rahvuslippude paraad ennem mangu.Landeswehri söja vaim elas veel minu pölvkonnas ja kuigi kuskil 70ndate alguses me olime harrastus kehakultuurlased, vôitlesime me Eesti ENSV koondisega Saksamaal välja viigi 1:1 SDV koonduse vastu. Viimane tuli aga 1974.a. maailmas seitsmendaks, vöites ajnukesena maailmameistriks tulnud SaksaFV koondust eesotsas legendaarse Beckenbaueriga. Teises mängus SDV kuni 21.a. koonduse vastu löin kaks väravat. Seega mängudes eestlaste pölisvaenlaste vastu polnud kedagi vaja motiveerida. Ka Lovid mangisid raskustesta yle Bundesliiga mängijatest koostatud Pöhja-Saksamaa kuni 18.a.koonduse.
Seega on minu arvates eesti jalgpall täna rööbastest väljas ja eksleb pimeduses. Veelgi enam, minu arvates rahvuskoonduse uus juhtkond ei ole voimeline ära kasutama meie jalgpalli mitte sugugi nii kehva potentsiaali ja on valel teel.
Kuna olen juba aastakymneid jalgpallist eemal ja pole seotud mitte yhegagi nii rikka organisatsiooni vöistleva klanniga, ning ja juba vanuse töttu on naljakas kahtlustada isiklikest kasusaamise motiivides , siis pakuksin möned lihtsad abinöud, mjllega jalgpalliliidu juhatus vöib eesti jalgpalli taset tuntavalt tösta. Seda olemasoleva ressursi raames, jättes körvale juba ammu raha nôudvad struktuursed probleemid. Esmalt peaks juhatus selgelt fikseerima meie jalgpalli stiili. Paarkymmend aastat tagasi räagiti, et seda töötatakse lähiajal välja, kymme aastat tagasi korrati öeldut ja täna räagitakse Hollandi stiilist. Viimane on pöhimötteliszelt vale, sest keda huvitab Hollandi erzats? Jalgpall on rahvuskultuuri osa, mis peab väljendama Saku,Saaremaa ja Sillamäe stiili ja kultuuri, mitte aga Amsterdami ja Kariibi mere saarte skitshi. Ainult autentsel kultuuril on inimkonda rikastav väärtus ja ka resultaat, nagu hiljuti demonstreeris Island.
Ma ei teagi, kes täna kuuluvad EJL juhatusse kuid eeldan, et nad on oma elualal märkimisväärseid tulemusi saavutanud inimesed ja mitte kuulsuse narrid, kelle arvates on nad sama kompetentsed kui nii mängijana ja treenerina maailmameistriks tulnud Beckenbauer. Konkreetne töö oleks juhatusele nöuandva organi -Treenerite Noukogu ülesanne. Viimase valiks treenerite esindusorganisatsioon vöi kiiruse huvides juhatus. Meil on piisavalt nii välismaise profikarjääri mängijaid ja treeneri koolituse läbijaid, kelle seni kasutamata ajupotentsiaali järgi lausa kisendab eesti jalgpall.
Teine kiirelt parandatav pöhimötteline viga on meritokraatial pöhineva treenerite edutamise systeemi puudumine. EJL juhatus peaks valima koikide koondiste treenerid Treenerite Nöukogu poolt esitatavata kandidaatide seast. Siis me väldiks tänast kehva seisu kus kasvöi kolm viimast rahvuskoonduse peatreeneri valiku kriteeriumit on mulle absoluutselt arusaamatud. Vôtame Pehrsoni. Arendada siin algaja treeneri abil mingit Rootsi erzatsi oli täiesti perspektiivitu. Ta ei vastanud juba treeneri valiku esimesele kriteeriumile - ta polnud eesti kultuuriruumist ja seega oli indikaatoriks; et EJL juhatus ei tule toime oma töö yhe tähtsaima ylesandega- omamaise kaadri ettevalmistamisega. Kui tahetakse rikastada eesti treenerite mötet välismaa kogemusega, siis selleks on tuhat korda odavam ja viljakam tee- saata välismaale praktikante, kes on voimelised vöörast kogemust eestistama.
Pehsoni suhtes on mul kahtlus, et eksiti teisegi treeneri valiku printsiibi suhtes: ta ei rahuldanud kompetentsuse printsiibi nöuetele. Täiesti totter on aga fakt, et kui me ka ekslikult pyydlesime Hollandi mängustiili poole, siis rootsi oma ei sobi viimasega absoluutselt.
Siis järgnes Reimi valik, kes vastab täielikult kahele esimesele pöhinöudele, ent tal ei ole peatreenerile hädavajalikku iseloomukindlust minna läbi pasa ja tule tema poolt valitud teed; laskumata kompromissidesse. Inimene kes ei usu jäägitult oma tee öigusesse ei suuda ka meeskonda vedada. Reim alustas suure kaotusega Belgiale ja löpetas HÄvitava kaotusega Saksamaale. Tema viga ei olnud kaotustes, mis oleks tulevikku silmas pidades olla kasulikud,vaid oma tee reetmises. Kui Belgia vastu mängiti yle väljaku pressingut, siis löpetati Saksamaa vastu passiivse kotikaitsega. Viiest kaitseliini ei vaheta Peatreeneri kriteeriumile vastav isiksus ajalehemeeste arvamuse järgi neljaseks.
Seega Reimi väljavahetamine oli öigustatud kuid mitte koondisest eemaldamine . Täna oleks ta ideaalne abitreeneri rollis, kes vöib kasulikku nöu anda. Meil on vaja kompetentset kaadrit hoida ja kasvatada ja ka Reim voib kasvatada iseloomukindlust kui ta pikaajaliselt mone meeskonna alt tippu suudab töötada. Peatreeneriks aga oleks pidanud saama (vöib olla teisigi, ent julgen pakkuda vaid keda isiklikult tunnen)kas Poom vöi Oper, kes mölemad vastavad peatreeneri kolmele kriteeriumile.
Määrati aga hoopis Voolaid, mis tähendab aga vihma alt räästa alla minemist, sest ta demonstreeris Saksamaa mängus oma täïelikku ebakompetentsust. Mängu analyysi juurde naasen hiljem, ent peamise positiivse iseloomustusena toodi ära ta väga pikaajaline tÖÖtamine noortekoondustega. Aga see on ju pöhjus mitte rahvuskoonduse treeneriks edutamiseks vaid noortekoonduse treeneri kohalt lahtilaskmiseks, sest Yle veerand sajandi on meie noortekoondused masendavalt edutud. Me ei tohi latti alla Soome noortejalgpalli taset lasta, kes on suutnud Euroopas end pronksmedalile mängida. Ma pidin öudusest toolilt maha kukkuma kui kuulsin juhuslikult telekas, et rahvuskoonduse abitreeneriks on märatud noormees, kelle ainukeseks vooruseks olevat, et ta armastab jalgpalli ööpäev läbi. No mida taoline fann suudab Klavanile ja Kostjale pakkuda?
Voolaid on ilmutanud avalikult oma vöhiklikkust meeskonna loomise meetodist. Eestis puudub isegi yks komplekt rahvusvahelise keskmise tasemega mängijatest. Voolaid kuulutas välja hukatusliku teesi kahe vördse komplekti mängijateloomise vajaduses konkurentsi huvides. Seda vöïb seletada vaid tal autoriteedi puudumisega juhtivate mängijate hulgas ja mehhanismi loomises oma isiklike huvide esileplaanile seadmisest meeskonna arvel. Sellele viitab vana mängija inetu ja ennekuulmatu elu hinnaga truudusevanne uuele peatreenerile pressis. Voolaid ei tunne fysioloogia aluseid väites, et mangijad ei jöua kahe mängu vahel taastuda. Teaduslik fakt on, et taastutakse öige reshiimi korral 48 tunniga. Erandiks vöib siin tuua Kostja, keda oli lollus lasta mängida terve mÄngu Valgevene vastu. Oieks pidanud piirduma yhe poolajaga säilitamaks väskust peamänguks. Noor Käit oleks seevastu pidanud mängima Minskis terve mängu, et saavutada mängurytmi Saksamaa vastu. Tema mängutulek Tallinnas oli absoluutne ebaönnestumine. Isegi press saab aru, et keskkaitsete pidev vahetamine on suur lollus. Täielik fopaa oli Antonovi mängitamine. Temast selgelt paremaid kaitsvaid poolkaitsjaid vöib mitu nimetada aga ta elementaarne söödupraak omal kaitsekolmandikul halvas kogu mängu alguse. Yhesönaga tervelt seitsme pöhikoosseisu mängija vahetamine kahe mängu vahel on Eesti oludes täielik lollus ja ei vöimalda ka tulevikus loota sujuvale meeskonnamängule.
Saksa meeskond Tallinnas ei ole mingi favoriit Maailmas, vaid viimasel maailmameistrivöistlustel haledalt läbikukkunud meeskond, kes ei saanud alagrupistki edasi. Tegemist on uue meeskonna loomise algfaasiga, ja eesmargiks on olla valmis EM vöitmine kodus 2004. a. Tegemist on bundesliiga klassiga noorte mängijatega kelle esitus oli kyll aktiivne, ent väga rabe ja elementaarsete vigadega. Kokkumäng halvem kui harilikul Bundesliga meeskonnal, Toestuseks vöib tuua fakti, et rynnakuteravus isegi paranes kui jäädi vähemusse; sest mängu alguses oli rida episoode, kus kaks mängijat avanesid yheaegselt vabasse tsooni ning kui Yks oleks neist saanud hea jaẗku, siis teine tassis endaga kaasa meie kaitsja, kes sai vöimaluse öhu puhtaks lyya. Sakslaste domineerimine oli Yldine , ent see on veel kaugel nende diisli harjumispärasest ölitatud tööst.
Meile kingiti suur vöimalus kui sakslane mängust eemaldati. Kahjuks ilmnes, et Voolaid elementaarselt ei loe mängu. Trahvilöök kasti piirimail tahenddas kahte kolmandiku töenâolisusega väravat. Peale vâhemusse jäämist oli noorte kokkumängimata sakslaste mäng niikuinii tykiks ajaks halvatud ja alles vaheaeg voimaldas Löwel hädavajalikud korrektuurid teha. Kui aga oleksime realiseerinud oma kindla varavavoimaluse, oleks see tḧendanud Sakslaste täielikku peataolekut. Yhesönaga oli tegu mängu murdepunktiga. Ootamatult ilmnes, et meie mänguorganisatsioon on kylameeskonna tasemel, sest mangijad hakkasid omakesti arutama, kes lööb. Sellised asjad peavad olema selged mänguplaanis ennem mängu. Isegi nyyd oli Voolaiul vöimalus oma viga parandada ja pysti hüpates möirata: Kostja löob! Purjus siililegi on ju selge; et kavalamal ja täpsema löogiga Kostja on palju eelstatavamad shansid kui Kamsil. Täïelik ajuvabadus.
Vaheajalt tulles ilmnes, sakslased tegid loogiliselt öigelt ara oma sundkäigud. Nende seis oli endiselt nutune, sest tabeliseis nödis neilt tingimata voitu, mis meie öigete vastukäkude puhul oli vâhetöenäoline. Oleks tingimata tulnud ära kasutada oma arvuline ylekaal ja vötta enda kätte initsiatiiv. Pressing rYndekolmandikus oleks vastaste parema meisterlikuse juures liiga ohtlik olnud kuid keskväli oleks tulnud ilmtingimata vaja pressinguga vallutada; luues seal arvulise ylekaalu. Selleks tulnuks mötetu Antonov platsilt ära vötta ja asendada ta vöimsama kaitsva poolkaitsjaga; Kolmandaks kaitsva poolkaitsja rolli tulnuks ette nihutada vöitlusse keskvälja pärast Mets. Sappinen tulnuks asendada Zenjoviga ja vasakut aärt kontrollima vast Kallaste voi Teniste. Paremaeat äärt oleks kontrollinud vanamoodi Kams. Kaks keskkaitset kontrollima nende tipuryndajat. Kostjale oleks jäanud vaba kunstniku roll keskväljal, oma keskkaitsete ees, kes oleks organiseerinud pallihoidmist meie keskkaitsetega nende tipuryndajat jooksutades. Aeg ju jooksis meie kasuks ja viik oleks ka olnud normaalne tulemus isegi paberist tiigri vastu. Kui sakslased oleks riskinud ja yles töusnud, siis oleks väga ohtlikuks relvaks meie käes osutunud Vassiljevi pikk pass öigel ajal ,spurtida oskavale Zenjovile vabadesse aukudesse.
Midagi sellist hädavajalikku ei tehtud ja kui intervjuusi uskuda, siis peatreener pajatas mänguplaani muutmise asemel oma suurest emotsionaalsest tundest, et öhtul vöib midagi ajalooliselt meeldivat juhtuda. Löwe valik oli piiratud. Ainus voimalus initsiatiivi saavutada ja vöita oli loobuda äärtest äartele kiigutamissest ja seal läbimurdeks arvulise ylekaalu tekitamisest, sest see oleks arvulises vḧemuses kurnav ja väheeffektiivne. Loogiline oli , et kolm bundesliga fyysilise ettevalmistusega meest mängivad yle kolm meie meest, kelledest vahemalt Antonov ja Kostja jäavad fyysiliselt selgelt alla. Nii juhtuski, Sakslased valdasid mängu löpuni keskvälja ning seega palli ja initsiatiivi ja said suureskoorilise vöidu vöorsil mängides.Olen kindel, et seda voitu LÔwe hindab körgelt, sest joonistuvad juba vâlja kontuurid meeskonnast, kes suudab ka raskes olukorras önne oma kasuks pÖÖrata.
Mulle oli täielikult masendav kuulata Peatreeneri mängujägset intervjuud, kus ta syydimatult on vaba enesekriitikast ja ei saa aru, et ta on valel suunal teel. Mângijatest on aga kahju, sest eks köik pyydsid ja ega nad sakslastest vḧem ei jooksnud. Viimane on aga kasutu ilma intellektita ning on valus vaadata, kui sakslased suudavad piltlikult öeldes ka ratsuga malekäike teha, samas kui me tuimast tamkakâikude tampimisest enamaks suutelised ei ole.
Roman Ubakivi
Just selline vastik tunne jäi mulle domineerima peale kodus saadud suurt kaotust 0:3 vähemuses mängivale Saksamaale. Ohtu oli kahtlematult suur triumf Löwele ja Saksa vaimule meie rahvuskoonduse ajuvaba oligofreenia taustal. Kaotushäbi teravdas veelgi rahvuslippude paraad ennem mangu.Landeswehri söja vaim elas veel minu pölvkonnas ja kuigi kuskil 70ndate alguses me olime harrastus kehakultuurlased, vôitlesime me Eesti ENSV koondisega Saksamaal välja viigi 1:1 SDV koonduse vastu. Viimane tuli aga 1974.a. maailmas seitsmendaks, vöites ajnukesena maailmameistriks tulnud SaksaFV koondust eesotsas legendaarse Beckenbaueriga. Teises mängus SDV kuni 21.a. koonduse vastu löin kaks väravat. Seega mängudes eestlaste pölisvaenlaste vastu polnud kedagi vaja motiveerida. Ka Lovid mangisid raskustesta yle Bundesliiga mängijatest koostatud Pöhja-Saksamaa kuni 18.a.koonduse.
Seega on minu arvates eesti jalgpall täna rööbastest väljas ja eksleb pimeduses. Veelgi enam, minu arvates rahvuskoonduse uus juhtkond ei ole voimeline ära kasutama meie jalgpalli mitte sugugi nii kehva potentsiaali ja on valel teel.
Kuna olen juba aastakymneid jalgpallist eemal ja pole seotud mitte yhegagi nii rikka organisatsiooni vöistleva klanniga, ning ja juba vanuse töttu on naljakas kahtlustada isiklikest kasusaamise motiivides , siis pakuksin möned lihtsad abinöud, mjllega jalgpalliliidu juhatus vöib eesti jalgpalli taset tuntavalt tösta. Seda olemasoleva ressursi raames, jättes körvale juba ammu raha nôudvad struktuursed probleemid. Esmalt peaks juhatus selgelt fikseerima meie jalgpalli stiili. Paarkymmend aastat tagasi räagiti, et seda töötatakse lähiajal välja, kymme aastat tagasi korrati öeldut ja täna räagitakse Hollandi stiilist. Viimane on pöhimötteliszelt vale, sest keda huvitab Hollandi erzats? Jalgpall on rahvuskultuuri osa, mis peab väljendama Saku,Saaremaa ja Sillamäe stiili ja kultuuri, mitte aga Amsterdami ja Kariibi mere saarte skitshi. Ainult autentsel kultuuril on inimkonda rikastav väärtus ja ka resultaat, nagu hiljuti demonstreeris Island.
Ma ei teagi, kes täna kuuluvad EJL juhatusse kuid eeldan, et nad on oma elualal märkimisväärseid tulemusi saavutanud inimesed ja mitte kuulsuse narrid, kelle arvates on nad sama kompetentsed kui nii mängijana ja treenerina maailmameistriks tulnud Beckenbauer. Konkreetne töö oleks juhatusele nöuandva organi -Treenerite Noukogu ülesanne. Viimase valiks treenerite esindusorganisatsioon vöi kiiruse huvides juhatus. Meil on piisavalt nii välismaise profikarjääri mängijaid ja treeneri koolituse läbijaid, kelle seni kasutamata ajupotentsiaali järgi lausa kisendab eesti jalgpall.
Teine kiirelt parandatav pöhimötteline viga on meritokraatial pöhineva treenerite edutamise systeemi puudumine. EJL juhatus peaks valima koikide koondiste treenerid Treenerite Nöukogu poolt esitatavata kandidaatide seast. Siis me väldiks tänast kehva seisu kus kasvöi kolm viimast rahvuskoonduse peatreeneri valiku kriteeriumit on mulle absoluutselt arusaamatud. Vôtame Pehrsoni. Arendada siin algaja treeneri abil mingit Rootsi erzatsi oli täiesti perspektiivitu. Ta ei vastanud juba treeneri valiku esimesele kriteeriumile - ta polnud eesti kultuuriruumist ja seega oli indikaatoriks; et EJL juhatus ei tule toime oma töö yhe tähtsaima ylesandega- omamaise kaadri ettevalmistamisega. Kui tahetakse rikastada eesti treenerite mötet välismaa kogemusega, siis selleks on tuhat korda odavam ja viljakam tee- saata välismaale praktikante, kes on voimelised vöörast kogemust eestistama.
Pehsoni suhtes on mul kahtlus, et eksiti teisegi treeneri valiku printsiibi suhtes: ta ei rahuldanud kompetentsuse printsiibi nöuetele. Täiesti totter on aga fakt, et kui me ka ekslikult pyydlesime Hollandi mängustiili poole, siis rootsi oma ei sobi viimasega absoluutselt.
Siis järgnes Reimi valik, kes vastab täielikult kahele esimesele pöhinöudele, ent tal ei ole peatreenerile hädavajalikku iseloomukindlust minna läbi pasa ja tule tema poolt valitud teed; laskumata kompromissidesse. Inimene kes ei usu jäägitult oma tee öigusesse ei suuda ka meeskonda vedada. Reim alustas suure kaotusega Belgiale ja löpetas HÄvitava kaotusega Saksamaale. Tema viga ei olnud kaotustes, mis oleks tulevikku silmas pidades olla kasulikud,vaid oma tee reetmises. Kui Belgia vastu mängiti yle väljaku pressingut, siis löpetati Saksamaa vastu passiivse kotikaitsega. Viiest kaitseliini ei vaheta Peatreeneri kriteeriumile vastav isiksus ajalehemeeste arvamuse järgi neljaseks.
Seega Reimi väljavahetamine oli öigustatud kuid mitte koondisest eemaldamine . Täna oleks ta ideaalne abitreeneri rollis, kes vöib kasulikku nöu anda. Meil on vaja kompetentset kaadrit hoida ja kasvatada ja ka Reim voib kasvatada iseloomukindlust kui ta pikaajaliselt mone meeskonna alt tippu suudab töötada. Peatreeneriks aga oleks pidanud saama (vöib olla teisigi, ent julgen pakkuda vaid keda isiklikult tunnen)kas Poom vöi Oper, kes mölemad vastavad peatreeneri kolmele kriteeriumile.
Määrati aga hoopis Voolaid, mis tähendab aga vihma alt räästa alla minemist, sest ta demonstreeris Saksamaa mängus oma täïelikku ebakompetentsust. Mängu analyysi juurde naasen hiljem, ent peamise positiivse iseloomustusena toodi ära ta väga pikaajaline tÖÖtamine noortekoondustega. Aga see on ju pöhjus mitte rahvuskoonduse treeneriks edutamiseks vaid noortekoonduse treeneri kohalt lahtilaskmiseks, sest Yle veerand sajandi on meie noortekoondused masendavalt edutud. Me ei tohi latti alla Soome noortejalgpalli taset lasta, kes on suutnud Euroopas end pronksmedalile mängida. Ma pidin öudusest toolilt maha kukkuma kui kuulsin juhuslikult telekas, et rahvuskoonduse abitreeneriks on märatud noormees, kelle ainukeseks vooruseks olevat, et ta armastab jalgpalli ööpäev läbi. No mida taoline fann suudab Klavanile ja Kostjale pakkuda?
Voolaid on ilmutanud avalikult oma vöhiklikkust meeskonna loomise meetodist. Eestis puudub isegi yks komplekt rahvusvahelise keskmise tasemega mängijatest. Voolaid kuulutas välja hukatusliku teesi kahe vördse komplekti mängijateloomise vajaduses konkurentsi huvides. Seda vöïb seletada vaid tal autoriteedi puudumisega juhtivate mängijate hulgas ja mehhanismi loomises oma isiklike huvide esileplaanile seadmisest meeskonna arvel. Sellele viitab vana mängija inetu ja ennekuulmatu elu hinnaga truudusevanne uuele peatreenerile pressis. Voolaid ei tunne fysioloogia aluseid väites, et mangijad ei jöua kahe mängu vahel taastuda. Teaduslik fakt on, et taastutakse öige reshiimi korral 48 tunniga. Erandiks vöib siin tuua Kostja, keda oli lollus lasta mängida terve mÄngu Valgevene vastu. Oieks pidanud piirduma yhe poolajaga säilitamaks väskust peamänguks. Noor Käit oleks seevastu pidanud mängima Minskis terve mängu, et saavutada mängurytmi Saksamaa vastu. Tema mängutulek Tallinnas oli absoluutne ebaönnestumine. Isegi press saab aru, et keskkaitsete pidev vahetamine on suur lollus. Täielik fopaa oli Antonovi mängitamine. Temast selgelt paremaid kaitsvaid poolkaitsjaid vöib mitu nimetada aga ta elementaarne söödupraak omal kaitsekolmandikul halvas kogu mängu alguse. Yhesönaga tervelt seitsme pöhikoosseisu mängija vahetamine kahe mängu vahel on Eesti oludes täielik lollus ja ei vöimalda ka tulevikus loota sujuvale meeskonnamängule.
Saksa meeskond Tallinnas ei ole mingi favoriit Maailmas, vaid viimasel maailmameistrivöistlustel haledalt läbikukkunud meeskond, kes ei saanud alagrupistki edasi. Tegemist on uue meeskonna loomise algfaasiga, ja eesmargiks on olla valmis EM vöitmine kodus 2004. a. Tegemist on bundesliiga klassiga noorte mängijatega kelle esitus oli kyll aktiivne, ent väga rabe ja elementaarsete vigadega. Kokkumäng halvem kui harilikul Bundesliga meeskonnal, Toestuseks vöib tuua fakti, et rynnakuteravus isegi paranes kui jäädi vähemusse; sest mängu alguses oli rida episoode, kus kaks mängijat avanesid yheaegselt vabasse tsooni ning kui Yks oleks neist saanud hea jaẗku, siis teine tassis endaga kaasa meie kaitsja, kes sai vöimaluse öhu puhtaks lyya. Sakslaste domineerimine oli Yldine , ent see on veel kaugel nende diisli harjumispärasest ölitatud tööst.
Meile kingiti suur vöimalus kui sakslane mängust eemaldati. Kahjuks ilmnes, et Voolaid elementaarselt ei loe mängu. Trahvilöök kasti piirimail tahenddas kahte kolmandiku töenâolisusega väravat. Peale vâhemusse jäämist oli noorte kokkumängimata sakslaste mäng niikuinii tykiks ajaks halvatud ja alles vaheaeg voimaldas Löwel hädavajalikud korrektuurid teha. Kui aga oleksime realiseerinud oma kindla varavavoimaluse, oleks see tḧendanud Sakslaste täielikku peataolekut. Yhesönaga oli tegu mängu murdepunktiga. Ootamatult ilmnes, et meie mänguorganisatsioon on kylameeskonna tasemel, sest mangijad hakkasid omakesti arutama, kes lööb. Sellised asjad peavad olema selged mänguplaanis ennem mängu. Isegi nyyd oli Voolaiul vöimalus oma viga parandada ja pysti hüpates möirata: Kostja löob! Purjus siililegi on ju selge; et kavalamal ja täpsema löogiga Kostja on palju eelstatavamad shansid kui Kamsil. Täïelik ajuvabadus.
Vaheajalt tulles ilmnes, sakslased tegid loogiliselt öigelt ara oma sundkäigud. Nende seis oli endiselt nutune, sest tabeliseis nödis neilt tingimata voitu, mis meie öigete vastukäkude puhul oli vâhetöenäoline. Oleks tingimata tulnud ära kasutada oma arvuline ylekaal ja vötta enda kätte initsiatiiv. Pressing rYndekolmandikus oleks vastaste parema meisterlikuse juures liiga ohtlik olnud kuid keskväli oleks tulnud ilmtingimata vaja pressinguga vallutada; luues seal arvulise ylekaalu. Selleks tulnuks mötetu Antonov platsilt ära vötta ja asendada ta vöimsama kaitsva poolkaitsjaga; Kolmandaks kaitsva poolkaitsja rolli tulnuks ette nihutada vöitlusse keskvälja pärast Mets. Sappinen tulnuks asendada Zenjoviga ja vasakut aärt kontrollima vast Kallaste voi Teniste. Paremaeat äärt oleks kontrollinud vanamoodi Kams. Kaks keskkaitset kontrollima nende tipuryndajat. Kostjale oleks jäanud vaba kunstniku roll keskväljal, oma keskkaitsete ees, kes oleks organiseerinud pallihoidmist meie keskkaitsetega nende tipuryndajat jooksutades. Aeg ju jooksis meie kasuks ja viik oleks ka olnud normaalne tulemus isegi paberist tiigri vastu. Kui sakslased oleks riskinud ja yles töusnud, siis oleks väga ohtlikuks relvaks meie käes osutunud Vassiljevi pikk pass öigel ajal ,spurtida oskavale Zenjovile vabadesse aukudesse.
Midagi sellist hädavajalikku ei tehtud ja kui intervjuusi uskuda, siis peatreener pajatas mänguplaani muutmise asemel oma suurest emotsionaalsest tundest, et öhtul vöib midagi ajalooliselt meeldivat juhtuda. Löwe valik oli piiratud. Ainus voimalus initsiatiivi saavutada ja vöita oli loobuda äärtest äartele kiigutamissest ja seal läbimurdeks arvulise ylekaalu tekitamisest, sest see oleks arvulises vḧemuses kurnav ja väheeffektiivne. Loogiline oli , et kolm bundesliga fyysilise ettevalmistusega meest mängivad yle kolm meie meest, kelledest vahemalt Antonov ja Kostja jäavad fyysiliselt selgelt alla. Nii juhtuski, Sakslased valdasid mängu löpuni keskvälja ning seega palli ja initsiatiivi ja said suureskoorilise vöidu vöorsil mängides.Olen kindel, et seda voitu LÔwe hindab körgelt, sest joonistuvad juba vâlja kontuurid meeskonnast, kes suudab ka raskes olukorras önne oma kasuks pÖÖrata.
Mulle oli täielikult masendav kuulata Peatreeneri mängujägset intervjuud, kus ta syydimatult on vaba enesekriitikast ja ei saa aru, et ta on valel suunal teel. Mângijatest on aga kahju, sest eks köik pyydsid ja ega nad sakslastest vḧem ei jooksnud. Viimane on aga kasutu ilma intellektita ning on valus vaadata, kui sakslased suudavad piltlikult öeldes ka ratsuga malekäike teha, samas kui me tuimast tamkakâikude tampimisest enamaks suutelised ei ole.
Roman Ubakivi
reede, 11. oktoober 2019
LÖPPMÅNG
Tåna on aktuaalne Tyrgi sissetung kurdi aladele Syyrias. Kahtlustan, et Erdogan tegi tösise väärsammu. Kaua ilma lennuvåeta ja raskerelvastuseta vaprad kurdid vastu ei pea, ent Erdogani ainus voimalus on edukas Blitzkrieg. Selleks aga NATO tugevuselt teine armee vaevalt on vöimeline. Pikemat konflikti ei kannata vålja Tyrgi majandus ja poliitiline isolatsioon. Våljaarvatud Venemaa on Tyrgi hukka moistnud USA, EL, Iisrael, Iraan, Prantsusmaa, saudid koos emiraatidega jne. Pead hakkab kindlasti tostma ka siseopositsioon. Voidab antud olukorras kindlasti Venemaa kui vahendaja ja Assad, kel on nyyd vabad kaed puhastamaks Idlibi terroristidest.
Eesti eliidile aga tehti jarjekordselt puust ja punaselt ette, mida maksab USAga liitlassuhe. Tosi, kurdi liidrid ei olnud tåisidioodid, et valides oma liitlaseks USA, alustanuks nad Eesti eeskujul hybriidsoda Venemaaga. Nad yritasid samal ajal hoida ka voimalikult håid suhteid Venemaaga, mis neile nyyd marjaks åra kulub. Aga intellektuaalselt pooletoobilised Reinsalu, Paet, Mikser, Mihkelson, Ilves jt. ning koik peaministrid ja parteideliidrid elavad ju sarnaselt vaimuhaigele K.Påtsille ja J.Uluotsale omaenda virtuaalses ettekujutuse maailmas, milles paraku reaalsusega teps suurt yhist ei ole. Seeparast ootab neid sarnaselt Ukraina presidendile ees tåielik pankrott kui Trump saadab nad oma hybriidsöda lahendama yksi Putiniga.
Adekvaatsuseprobleem pole kahjuks vaid Eesti eliidi kirstunaelaks, mis teeb maailma tåna eriti ohtlikuks paigaks. Nii lasi Merkel kåest voimaluse seoses Trumpi esiletousuga muuta Saksamaa koos Euroopaga taas geopoliitiliseks subjektiks. Tånasest on ta oma saatuslikust veast kyll aru saanud ja yritab Saksamaad nihutada eeltuleval uuel Jalta ja Weston Woodi konverentsil trygida suure kolmiku hulka, kes hakkab uut Maailmakorda paika panema. Modil on selleks voimalus, ent Merkel kqotas tempo ja seega mangu. Geopoliitika mång sarnaneb selles möttes malele,et tihti vaid yks kåik lahutab kaotust vöidust.
Ka minu yleskutse, moodustada rahvuslikul ideoloogial pöhinev partei, mis muudaks kardinaalset senist vålis ja julgeolekupoliitikat ning majandusmudelit on aegunud. Esmalt selle pårast, et mul ei ole piisavalt vöimeid ja energiat uue partei loomiseks ning teiseks on kadunud voimalus joonduda Soome eeskujul Euroopale, omades samas håid suhteid Venemaaga. Tånaseks on ilmselge, et Eesti koos köigi teiste endiste liiduvabariikidega låheb Venemaa möjusfååri.
Tahtsin våltida langemist Venemaa möjusfååri Putini Laarile sarnase neoliberaalse rahvast rööviva majanduspoliitika töttu. Venemaal kehtib ju tånagi Laari eeskujul sisseseatud vordne tulumaks, mis paneb vaesemad inimesed suurema osa maksma oma sissetulekust kui rikkad. Måletate millise innuga låks Euroopa Liitu Siim Kallas, lubades mahajåånud Eurooplastele selgeks teha efektiivse majanduse saladused. Vana Euroopa eliit ei koosne aga Siimu taolistest moonakatest, vaid aadlikud
måletavad veel håsti feodaalset sotsiaalmajandussysteemi kus peamiseks ei olnud kasum, vaid sotsiaalne stabiilsus. Tee töelisele rikkusele seisneb lammaste pugamises ja karja suurendamises, mitte aga naiivselt effektiivses karja tapmises. Kogu Eesti senine nn. majandusedu seisneb ju vaid tööjou taastootmisest loobumises, elamises tuleviku arvel. Eesti Vabariigis sunnib ju ca 10 000 last aastas våhem kui Eesti NSVs. Korrutage see 2 miljoniga, mis kulub lapse yleskasvatamiseks toovoimeliseks saamiseseni ja arvestage maha EL abi ja elanikkonna volgnevuse ja te saate ypris nutuse pildi. Kui analyysida veel meie majanduse struktuurim siis pole lihtsalt helge tulevik voimalik.
ELga liitumine pååstis meid laarlaste åårmuslikust liberalismist ja tåielikust katastroofist ning pidurdas våljsuremist. Suur ja rikas Venemaa ehk kannatab vålja kuus aastat majanduslangust triljoni dollari våljaveo töttu Venemaa majandusest Keskpanga neoliberaalse poliitika tagajarjel ja odava pikaajalise krediidi puudumist ning demograafilist kriisi, Eesti aga kindlasti mitte. Tagasipöördumist Laari shokipoliitikasse me enam yle ei elaks.
Liberaalide klanni voim hakkab Venemaal siiski tasapisi vähenema,millest annab tunnistust Nabiullina sunnitud nousolek minna tasapisi kaubanduses ELga dollarite asemel rubladele ja eurodele. Liberaali valjavahetamine tosise konservatiivse majandusmehe Glasjeviga tahendab ka tammi lammutamist Euraasia integreerumisprotsessi eest.
Vaatasin ka kommunistliku Hiina Juubeliparaadi. Voimas. Kaesoleva aasta koige olulisemaks geopoliitiliseks syndmuseks voib seni lugeda aga Hiina-Venemaa sisuliselt sojalis-poliitilise liidu loplikku formeerumist. Parast pooleaastatagust Xi ettepanekut suhete edasiarendamiseks nimetas Putin Valdai konverentsil esmakordselt Hiina-Vene suhteid liitlassuheteks. Konkreetselt ehitab Venemaa Hiinale (vastav tehnoloogia on seni vaid Venemaal ja USAl) varajase raketirynnaku avastamise jaamad. See tahendab tegelikult yhise ohukaitsesysteemi loomist. UUed Voronezi tyypi jaamad on maailma parimad ja avastavad raketid 6 000 km kauguselt. Hiina on ka teinud tosise hyppe Kesk-Itta, hakates investeerima Iraani 400 milardit dollarit.Tahelepanuvaarne on veel Iraani avalik luba 5000 Hiina erisojavaelase alaliselt maale lubamine investeeringute kaitseks. Iraani vastased sojalised avantyyrid muutuvad yha voimatumaks.
Trump on oma demokraatidest vaenlased jarjekordselt yle manginud. Ukraina teema garanteerib tema ainukese reaalse rivaali J.Bideni korvaldamise valimisprotsessist. Ylejaanud pseudosotsialistid esindavad ohlokraatiat, kelle voidu korral USA kiiresti kokku variseks. Nad nouavad koiki sotsialismi hyvesi, ilma midagi vastu andmata. Sotsialismi pohimote on aga; kes ei toota, see ei sôô. USA meenutab yha rohkem Rooma Impeeriumit enne kokkuvariksemist oma lumpeniga.
Uue maailmakorra valjakujunemine on alati toimunud sodade kaudu. Euroopa asus soja teele NATO agressiooniga Jugloslaavia vastu. Vaadates tanaseid silmnahtavalt oma eelkaijatega vorreldes degenerantseid liidreid on aarmiselt vahetoenaoline, et Euroopa jaaks sodadest puutumatuks. Ida Euroopa piirid muutuvad kindlasti. Eesti on juba korvuni hybriidsojas Venemaa vastu mille lopptulemuses ei ole kahtlust.
Roman Ubakivi
Tåna on aktuaalne Tyrgi sissetung kurdi aladele Syyrias. Kahtlustan, et Erdogan tegi tösise väärsammu. Kaua ilma lennuvåeta ja raskerelvastuseta vaprad kurdid vastu ei pea, ent Erdogani ainus voimalus on edukas Blitzkrieg. Selleks aga NATO tugevuselt teine armee vaevalt on vöimeline. Pikemat konflikti ei kannata vålja Tyrgi majandus ja poliitiline isolatsioon. Våljaarvatud Venemaa on Tyrgi hukka moistnud USA, EL, Iisrael, Iraan, Prantsusmaa, saudid koos emiraatidega jne. Pead hakkab kindlasti tostma ka siseopositsioon. Voidab antud olukorras kindlasti Venemaa kui vahendaja ja Assad, kel on nyyd vabad kaed puhastamaks Idlibi terroristidest.
Eesti eliidile aga tehti jarjekordselt puust ja punaselt ette, mida maksab USAga liitlassuhe. Tosi, kurdi liidrid ei olnud tåisidioodid, et valides oma liitlaseks USA, alustanuks nad Eesti eeskujul hybriidsoda Venemaaga. Nad yritasid samal ajal hoida ka voimalikult håid suhteid Venemaaga, mis neile nyyd marjaks åra kulub. Aga intellektuaalselt pooletoobilised Reinsalu, Paet, Mikser, Mihkelson, Ilves jt. ning koik peaministrid ja parteideliidrid elavad ju sarnaselt vaimuhaigele K.Påtsille ja J.Uluotsale omaenda virtuaalses ettekujutuse maailmas, milles paraku reaalsusega teps suurt yhist ei ole. Seeparast ootab neid sarnaselt Ukraina presidendile ees tåielik pankrott kui Trump saadab nad oma hybriidsöda lahendama yksi Putiniga.
Adekvaatsuseprobleem pole kahjuks vaid Eesti eliidi kirstunaelaks, mis teeb maailma tåna eriti ohtlikuks paigaks. Nii lasi Merkel kåest voimaluse seoses Trumpi esiletousuga muuta Saksamaa koos Euroopaga taas geopoliitiliseks subjektiks. Tånasest on ta oma saatuslikust veast kyll aru saanud ja yritab Saksamaad nihutada eeltuleval uuel Jalta ja Weston Woodi konverentsil trygida suure kolmiku hulka, kes hakkab uut Maailmakorda paika panema. Modil on selleks voimalus, ent Merkel kqotas tempo ja seega mangu. Geopoliitika mång sarnaneb selles möttes malele,et tihti vaid yks kåik lahutab kaotust vöidust.
Ka minu yleskutse, moodustada rahvuslikul ideoloogial pöhinev partei, mis muudaks kardinaalset senist vålis ja julgeolekupoliitikat ning majandusmudelit on aegunud. Esmalt selle pårast, et mul ei ole piisavalt vöimeid ja energiat uue partei loomiseks ning teiseks on kadunud voimalus joonduda Soome eeskujul Euroopale, omades samas håid suhteid Venemaaga. Tånaseks on ilmselge, et Eesti koos köigi teiste endiste liiduvabariikidega låheb Venemaa möjusfååri.
Tahtsin våltida langemist Venemaa möjusfååri Putini Laarile sarnase neoliberaalse rahvast rööviva majanduspoliitika töttu. Venemaal kehtib ju tånagi Laari eeskujul sisseseatud vordne tulumaks, mis paneb vaesemad inimesed suurema osa maksma oma sissetulekust kui rikkad. Måletate millise innuga låks Euroopa Liitu Siim Kallas, lubades mahajåånud Eurooplastele selgeks teha efektiivse majanduse saladused. Vana Euroopa eliit ei koosne aga Siimu taolistest moonakatest, vaid aadlikud
måletavad veel håsti feodaalset sotsiaalmajandussysteemi kus peamiseks ei olnud kasum, vaid sotsiaalne stabiilsus. Tee töelisele rikkusele seisneb lammaste pugamises ja karja suurendamises, mitte aga naiivselt effektiivses karja tapmises. Kogu Eesti senine nn. majandusedu seisneb ju vaid tööjou taastootmisest loobumises, elamises tuleviku arvel. Eesti Vabariigis sunnib ju ca 10 000 last aastas våhem kui Eesti NSVs. Korrutage see 2 miljoniga, mis kulub lapse yleskasvatamiseks toovoimeliseks saamiseseni ja arvestage maha EL abi ja elanikkonna volgnevuse ja te saate ypris nutuse pildi. Kui analyysida veel meie majanduse struktuurim siis pole lihtsalt helge tulevik voimalik.
ELga liitumine pååstis meid laarlaste åårmuslikust liberalismist ja tåielikust katastroofist ning pidurdas våljsuremist. Suur ja rikas Venemaa ehk kannatab vålja kuus aastat majanduslangust triljoni dollari våljaveo töttu Venemaa majandusest Keskpanga neoliberaalse poliitika tagajarjel ja odava pikaajalise krediidi puudumist ning demograafilist kriisi, Eesti aga kindlasti mitte. Tagasipöördumist Laari shokipoliitikasse me enam yle ei elaks.
Liberaalide klanni voim hakkab Venemaal siiski tasapisi vähenema,millest annab tunnistust Nabiullina sunnitud nousolek minna tasapisi kaubanduses ELga dollarite asemel rubladele ja eurodele. Liberaali valjavahetamine tosise konservatiivse majandusmehe Glasjeviga tahendab ka tammi lammutamist Euraasia integreerumisprotsessi eest.
Vaatasin ka kommunistliku Hiina Juubeliparaadi. Voimas. Kaesoleva aasta koige olulisemaks geopoliitiliseks syndmuseks voib seni lugeda aga Hiina-Venemaa sisuliselt sojalis-poliitilise liidu loplikku formeerumist. Parast pooleaastatagust Xi ettepanekut suhete edasiarendamiseks nimetas Putin Valdai konverentsil esmakordselt Hiina-Vene suhteid liitlassuheteks. Konkreetselt ehitab Venemaa Hiinale (vastav tehnoloogia on seni vaid Venemaal ja USAl) varajase raketirynnaku avastamise jaamad. See tahendab tegelikult yhise ohukaitsesysteemi loomist. UUed Voronezi tyypi jaamad on maailma parimad ja avastavad raketid 6 000 km kauguselt. Hiina on ka teinud tosise hyppe Kesk-Itta, hakates investeerima Iraani 400 milardit dollarit.Tahelepanuvaarne on veel Iraani avalik luba 5000 Hiina erisojavaelase alaliselt maale lubamine investeeringute kaitseks. Iraani vastased sojalised avantyyrid muutuvad yha voimatumaks.
Trump on oma demokraatidest vaenlased jarjekordselt yle manginud. Ukraina teema garanteerib tema ainukese reaalse rivaali J.Bideni korvaldamise valimisprotsessist. Ylejaanud pseudosotsialistid esindavad ohlokraatiat, kelle voidu korral USA kiiresti kokku variseks. Nad nouavad koiki sotsialismi hyvesi, ilma midagi vastu andmata. Sotsialismi pohimote on aga; kes ei toota, see ei sôô. USA meenutab yha rohkem Rooma Impeeriumit enne kokkuvariksemist oma lumpeniga.
Uue maailmakorra valjakujunemine on alati toimunud sodade kaudu. Euroopa asus soja teele NATO agressiooniga Jugloslaavia vastu. Vaadates tanaseid silmnahtavalt oma eelkaijatega vorreldes degenerantseid liidreid on aarmiselt vahetoenaoline, et Euroopa jaaks sodadest puutumatuks. Ida Euroopa piirid muutuvad kindlasti. Eesti on juba korvuni hybriidsojas Venemaa vastu mille lopptulemuses ei ole kahtlust.
Roman Ubakivi
pühapäev, 28. juuli 2019
MUDAMAADLUS EESTIS.
Eestis on koik parteid liberaalse ideoloogiaga. Ref ja Isamaaliit on isegi neoliberaalsed, kuigi viimased on Seedri juhtimisel tasapisi moodukuse poole liikunud. Silma paistab EKRE, kes on yle votnud rahvusluse simulaakrumi rolli Isamaalt ja Ansipi Refilt. EKRE ei lahtu rahusvlikust ideoloogiast ega noua sellest tulenevalt ei Eesti geopoliitilise kursi ega neoliberaalse majandusmudeli muutmist. Nad isegi pooldavad M.Laari yhetaolist tulumaksu. Valispoliitika on neil lukustatud russofoobiasse ja kogu see intellektuaalne lumpen, kes tosimeeli usuvad, et vabatahtlikult Vaffen-SS astunud mehed, kes vandusid ustavust Adolf Hitlerile ja aitasid pikendada natsireshiimi elupaevi sodides Eesti Laskurkorpuse eestlaste vastu, kaitsesid Eesti iseseisvust, on neile yle voolanud. Aga neil on positiivne kylg, sest nad on piiramatu immigratsiooni vastu ja on normaalse perekonna poolt. EKRE juhid Helmed on head demagoogid ja terava ytlemisega, mis aitab parteid meedia tahelepanu keskpunktis hoida. Kuid koige olulisem on, et EKRE on ainuke partei, kes raagib positiivselt Trumpist. Koik teised on Clintonoidid-globalistid, EL byrokraatia banksterite kursi pooldajad.
Sellel pinnal tekkis oodatud vandenou EKRE valitsusest korvaldamiseks. Avaloogi tegi president Kaljulaid, kes kriisi kunstlikuks tekitamiseks laks yle volli, kuulutades avalkus esinemises valismaal (!), et ta vihkab sisuliselt EKREt. No ega Isamma ridadest sirgunud K.Kaljulaid ei saagi neoliberaalina muud ollagi kui moraalne vardjas. Loomulikult vallutas president oma skandaalse avaldusega kogu yhiskonna ja meedia tahelepanu. Surmahoobina oli moeldud Valisministeeriumi asekantsleri M.Maasikase demagoogiline syydistus konkreetselt siseministri ja EKRE esimehe M.Helme vastu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika senise kursi muutmises. Viimane olevat tulenenud sellest, et M.Helme onnitles uut Briti peaministrit B.Johnsonit ja pakkus talle abi Eesti iseseisvuse taastamise kogemusest. Maasiku jargi olevat see EL vordsustamine NSVLiiduga ja senise selge valispoliitilise kursi hagustamine ja muutmine. M.Helme ei jagnud matsu ja vaenlaste kohese nokauteerimise asemel laskus luuserina Maasikase diskursusesse. Intrigeerimisega oli lisaks Isamaaliidule ja Refile ilmselt seotud ka peaminister Ratas, kes teatas, et iga ametnik voib valitsust avalikult kritiseerida ning lisas seega skandaalilokkele puid ja avas veel Augeiase tallid. Aga liberaalid ei ole yksnes moraalsed vardjad, vaid ka intellektuaalse puudega. Nii teavitas Ratas, et tema valitsus jatkab EL ja NATOle orienteeritud kurssi. Seega astus Ratas oma kunagise eelkaija koverkaela Jussi reha otsa, kelle syydimatu rumalus pani rodul istuvad diplomaadid yllatusest sumisema. Sellele pidi koheselt reageerima Kentmanni tanavalt ja hoolikalt ettevalmistatud vandenou imbus momentaalselt liiva.
Liberastid oskavad kyll lugeda, ent loetust arusaamisega on yletamatud probleemid isegi meedia poolt "Eesti diplomaatia kailakujuks" upitatud Matti Maasikasel. Nimelt on seni kogu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika koigis dokumentides ja tegudes yhemotteliselt geopoliitiliselt orienteeritud USAle, mitte Euroopa Liidule. Seega oleks M.Helme kohe pidanud vandenoulastele kori peale astuma ja syydistama ise M.Maasikut ja tema toetajaid Eesti valis- ja julgeolekupoliitika hagustamises ja otseses rikkumises!
EL on Eesti majanduspoliitika nurgakivi, ent erinevate huvidega kui USA. Ma juhtisin sellele geopoliitilisele faktile juba veerand sajandit avalikult tahelepanu, prognoosides ette tanast olukorda kuid ma ei tea Eestis yhtki liberaali, kes geopoliitika tasemel on voimeline arutlema.
Lyhidalt, meie lausa eksistensiaalseks probleemiks on fakt, et Eesti julgeolek soltub taielikult USA armust, majanduslikult aga ELst. USA rahvuslikes huvides on lammutada EL, mille vastu on Eesti globalistlik eliit (valjaarvatud EKRE) ja ametkond Maasikasega eesotsas. Viimased voivad ainult kiibitseda ja intigeerida, otsus tuleb peremehelt Kentmani tanavalt.
Eesti eliit on seega ise end viinud geopoliitiliselt luuseri rolli nagu Pats &co 1939.a.sygiseks. Mul ei ole mingit kahtlust, et liberaalne eliit talitab nagu tollalgi. Igatahes on ees tormilised aastad, aga ka huvitavad, sest sellist poliitilist ummikut ei suuda eliit isekeskis lahendada ja rahva eest vaiba alla pyhkida.
Roman Ubakivi
Eestis on koik parteid liberaalse ideoloogiaga. Ref ja Isamaaliit on isegi neoliberaalsed, kuigi viimased on Seedri juhtimisel tasapisi moodukuse poole liikunud. Silma paistab EKRE, kes on yle votnud rahvusluse simulaakrumi rolli Isamaalt ja Ansipi Refilt. EKRE ei lahtu rahusvlikust ideoloogiast ega noua sellest tulenevalt ei Eesti geopoliitilise kursi ega neoliberaalse majandusmudeli muutmist. Nad isegi pooldavad M.Laari yhetaolist tulumaksu. Valispoliitika on neil lukustatud russofoobiasse ja kogu see intellektuaalne lumpen, kes tosimeeli usuvad, et vabatahtlikult Vaffen-SS astunud mehed, kes vandusid ustavust Adolf Hitlerile ja aitasid pikendada natsireshiimi elupaevi sodides Eesti Laskurkorpuse eestlaste vastu, kaitsesid Eesti iseseisvust, on neile yle voolanud. Aga neil on positiivne kylg, sest nad on piiramatu immigratsiooni vastu ja on normaalse perekonna poolt. EKRE juhid Helmed on head demagoogid ja terava ytlemisega, mis aitab parteid meedia tahelepanu keskpunktis hoida. Kuid koige olulisem on, et EKRE on ainuke partei, kes raagib positiivselt Trumpist. Koik teised on Clintonoidid-globalistid, EL byrokraatia banksterite kursi pooldajad.
Sellel pinnal tekkis oodatud vandenou EKRE valitsusest korvaldamiseks. Avaloogi tegi president Kaljulaid, kes kriisi kunstlikuks tekitamiseks laks yle volli, kuulutades avalkus esinemises valismaal (!), et ta vihkab sisuliselt EKREt. No ega Isamma ridadest sirgunud K.Kaljulaid ei saagi neoliberaalina muud ollagi kui moraalne vardjas. Loomulikult vallutas president oma skandaalse avaldusega kogu yhiskonna ja meedia tahelepanu. Surmahoobina oli moeldud Valisministeeriumi asekantsleri M.Maasikase demagoogiline syydistus konkreetselt siseministri ja EKRE esimehe M.Helme vastu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika senise kursi muutmises. Viimane olevat tulenenud sellest, et M.Helme onnitles uut Briti peaministrit B.Johnsonit ja pakkus talle abi Eesti iseseisvuse taastamise kogemusest. Maasiku jargi olevat see EL vordsustamine NSVLiiduga ja senise selge valispoliitilise kursi hagustamine ja muutmine. M.Helme ei jagnud matsu ja vaenlaste kohese nokauteerimise asemel laskus luuserina Maasikase diskursusesse. Intrigeerimisega oli lisaks Isamaaliidule ja Refile ilmselt seotud ka peaminister Ratas, kes teatas, et iga ametnik voib valitsust avalikult kritiseerida ning lisas seega skandaalilokkele puid ja avas veel Augeiase tallid. Aga liberaalid ei ole yksnes moraalsed vardjad, vaid ka intellektuaalse puudega. Nii teavitas Ratas, et tema valitsus jatkab EL ja NATOle orienteeritud kurssi. Seega astus Ratas oma kunagise eelkaija koverkaela Jussi reha otsa, kelle syydimatu rumalus pani rodul istuvad diplomaadid yllatusest sumisema. Sellele pidi koheselt reageerima Kentmanni tanavalt ja hoolikalt ettevalmistatud vandenou imbus momentaalselt liiva.
Liberastid oskavad kyll lugeda, ent loetust arusaamisega on yletamatud probleemid isegi meedia poolt "Eesti diplomaatia kailakujuks" upitatud Matti Maasikasel. Nimelt on seni kogu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika koigis dokumentides ja tegudes yhemotteliselt geopoliitiliselt orienteeritud USAle, mitte Euroopa Liidule. Seega oleks M.Helme kohe pidanud vandenoulastele kori peale astuma ja syydistama ise M.Maasikut ja tema toetajaid Eesti valis- ja julgeolekupoliitika hagustamises ja otseses rikkumises!
EL on Eesti majanduspoliitika nurgakivi, ent erinevate huvidega kui USA. Ma juhtisin sellele geopoliitilisele faktile juba veerand sajandit avalikult tahelepanu, prognoosides ette tanast olukorda kuid ma ei tea Eestis yhtki liberaali, kes geopoliitika tasemel on voimeline arutlema.
Lyhidalt, meie lausa eksistensiaalseks probleemiks on fakt, et Eesti julgeolek soltub taielikult USA armust, majanduslikult aga ELst. USA rahvuslikes huvides on lammutada EL, mille vastu on Eesti globalistlik eliit (valjaarvatud EKRE) ja ametkond Maasikasega eesotsas. Viimased voivad ainult kiibitseda ja intigeerida, otsus tuleb peremehelt Kentmani tanavalt.
Eesti eliit on seega ise end viinud geopoliitiliselt luuseri rolli nagu Pats &co 1939.a.sygiseks. Mul ei ole mingit kahtlust, et liberaalne eliit talitab nagu tollalgi. Igatahes on ees tormilised aastad, aga ka huvitavad, sest sellist poliitilist ummikut ei suuda eliit isekeskis lahendada ja rahva eest vaiba alla pyhkida.
Roman Ubakivi
pühapäev, 14. juuli 2019
VENEMAA TEELAHKMEL
Jatkaksin eelmise postituse lopumottega, kus Xi Peterburgis olles rohutas kolm korda omavahelise usalduse tahtsust. Hiinas on mitmed spetsiaalsed instituudid uurinud NSVL lagunemise pohjusi ning nad on hasti teadlikud, et kuskil 80% tanasest Venemaa eliidist on NSVL lagunemise pohjustanud degenereerunud kommunistliku eliidi otsesed voi vaimsed jareltulijad, kelle suureks unistuseks oli ja on oma maa huvide reetmise hinnaga upitada end personaalselt Laane eliidi kinnisesse klubisse. See on NSVL eliidi debiilne ja taitumatu unistus alavaarsuskompleksi all kannatava kombaineri "ymbriku Misha" Gorbatshovi (ja ka Eesti eliidi) naol. Nad arvasid, et piisab vaid oma rahva paljaksriisumisest kodanliku kontrrevolutsiooni kaigus ja nad voivad pururikaste olligarhidena jalaga lahti lyya Laane eliidi uksed.
Tuletasin eelmises kirjutises meelde geopoliitilist yletamatut pohivastuolu anglosaksi ja vene tsivilisatsioonide vahel, et rohutada yleoo kommunistidest neoliberaalseteks kapitalistideks moondunud debiilikute pyydluste absoluutset perspektiivitust. Lisaksin siia veel 1839.a. USA anglosakside "Manifest Destany", mille jargi USAl on "jumalik missioon" oma vaartuste pealesurumiseks yle maailma inimkonna paastmise eesmargil. Praktilises poliitikas tahendas see oigustust agressiooniks Mehhiko vastu ja Texase ning Kalifornia vallutamist , Oregoni osariigi vallutamist Brittidelt jne. Mehhiko ja Suurbritannia ei jaganud ju massoonide lekaalide jargi loodud USA vaartusi ja "Jumaliku ettemaaratluse " kohaselt oli oigustatud ja vajalik nende territooriumite liitmine USAga. Ameerika idee on muidugi arenenud aja jooksul, kuid ydi on tanagi sama. Kenneditelegi naitas USA eliit tema koha katte ja murjanitest bolshevikke, kes rahva varastamisega yleoo oligarhideks on saanud, ei lasta esikust kaugemale.
Kui endised kommunistid-komsomolijuhid sajandivahetusel moistsid, et kui nad ei taha oma kokkuvarastatud varandustest suud puhtaks pyhkida, nagu Ilfi ja Petrovi kangelane Rumeenia piiril, siis taibati, et ainuke kaitse neile on Vene riik. Seeparast toimus Vene eliidis pohimoytteline muutus: seni totaalselt liberaalsele eliidile lisandus patriootlik segment, kelle ylesandeks oli yhelt poolt tugeva sojavae ja teisalt globalistlike riigikorporatsioonide loomine. Manageriks valiti V.Putin.
Putin on seni ekskommunistliku eliidi poolt pystitatud ylesandega vaga hasti hakkama saanud, kuid Venemaa yhiskonna areng on joudnud olukorda, kus 90% rahva ideaaliks on Stalin, rohuv enamik eliidist on aga liberaalid, kelle unistuseks on sulanduda kosmopoliitsesse finantseliiti. See tahendab aga sisuliselt revolutsioonieelset situatsiooni Venemaal, sest Stalin on vastand liberaalsele eliidile.
Ma ise olen nende eestlaste hulgast, kelle isa, nagu ma lugesin peale taasiseseisvumist tema toimikust, kus oli punase tindiga alla tommatud: "voitles relv kaes Noukogude voimu vastu" ning vanaisa oli Vabadusristi kavaler. Yhesonaga olin nevojeznoi ja minu peres mingit sympaatiat Stalini voi kommunismi vastu pehmelt oeldes ei olnud. Teisalt mingit erilist tagakiusamist ka ei olnud. Taiskasanune mulle isegi pakuti kord kommunistliku partei liikmeks astuda, millest ma muidugi kohe keeldusin. Kuna minu poisikesepolv moodus veel Stalini ajal, siis minu emotsionaalset suhtumist Stalinisse voib valjendada yhe sonaga: aukartus. Hrushtshov tema korval tundus ebapadeva klounina. Harimatu, kes keerukaid probleemne yritas lahendada primitiivselt-nagu kylvipinna toppimine Eestis ja mujal totaalselt maisi alla. Stalin oli tosine majandusmees ja peale laastavat soda olid edusammud silmnahtavad. Kui Hrustshov keelas ara kolhoosnike aiamaad ja pyydis koike riigistada, siis Stalini ajal kaisin tihti Vana-Viru tanaval, kus tootas mu ema ning vanaema kohe korval omblejate artellis. Maletan veel seda sagimist kui ommeldi karusnahkadest kasukat filmitaht Ljubov Orlovale. Lisaks vaga laiale artellide vorgustikule, oli lubatud veel individuaalne tootamine. Seega tootmisvahendid ei olnud totaalselt riigistatud vastavalt trotskistlike juurtega Hrushtshovile, vaid majandusmudel oli palju paindlikum, nagu tana Hiinaski. Stalini "paljastamist" jalgisin noorukina imestusega, sest minu arvates oli see puha lollus, mis kahjustas NL ja Hrushtshovi enda prestiishi. Oleks ju palju targem toetada oma ettevotmisi Stalini tohutu autoriteediga, nagu viimane seda Leniniga tegi. Yhesonaga Hrushtshov oli Noukogude eliidi degenereerumisprotsessi selge tunnusmark. Stalin oli minu hinnangu jargi Venemaa viimane juht, kes oli tosiselt voetav mitte ainult kui majandusmees, vaid mis koige tahtsam, ka viimane, kes suutis moelda ideoloogilisel tasemel. Vaadake kuidas ta ennem soda muutis kosmopoliitse ideoloogia rahvuslikuks Zhdanovi kaudu ja poliitbyroo otsust Venemaa oigeusukiriku tagakiusamise lopetamise kohta. Sojaks tuli valmistuda mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt. Hrushtsov jai mulle meelde imeilusa miniatuurse Vene oigeusu naiskloostri kiriku lammutamisega Tallinna sydalinnas. Barbar, kelle vaimne tase oli kolhoosiesimees.
Seega Stalin on tana voimsa superriigi, sotsiaalse oigluse ja korra myyt, kelle suunas vene rahvas tahab minna. Vastuolu tanase valdavalt degenerantse eliidiga, kes oma tyhiseid ja rahvavaenulikke eesmarke ei julgegi sonastada, on yletamatu. Kui Putin ei taha lasta asjadel areneda koikehavitava massuni, siis on tagumine aeg hakata kiiresti eliiti natsionaliseerima nii ideoloogiliselt, poliitilise riigikorraldusega kui ka majanduslikult. Neoliberaalne majanduspoliitika on loplikult umbejooksnud ja Putini yritus oma rahvuslikke majandusprojekte neoliberaalide juhtimisel ellu viia on labikukkunud. Juba sygisiste kohalike valimiste eel on ka valitsuspartei oma margi nii tais teinud, et Moskvas tema liikmed varjavad oma seotust omaenda parteiga. Yhesonaga, Putinil on riigi ja iseenda sailitamise huvides hadavajalik teha jarsk poore kosmopoliitselt neoliberalismi ideoloogialt rahvuslikule ning sellest tulenevalt teha ka kannapoore majanduspoliitikas. Kui loobutakse ebareaalsest Laane eliidiga liitumise miraazhist, siis tahendaks see pidurite mahavotmist ka valis-ja julgeolekupoliitikas, kasvoi Ukrainas.
Arvan, et Xi, Trump ja Putin leidsid yhise keele ja nagemuse Osakas, mis suunas peab maailm arenema. Sellele viitab nende yhise venlase - kosmopoliitse finantsoligarhia meeleheitlikud rynnakud nende vastu nii Hong Kongis kui ka Tblisis jm. Trump on niigi pideva turmtule all. Seega arvan, et paratamatute geopoliitiliste vastuolude taustal suutsid kolm (siia voib lisada pohimotteliselt ka Modi) maailma tulevikku otsustavat liidrit maarata kursi kui patriootliku, anti finantskosmopoliitse. Hiinlased on niikuinii padurahvuslased. USA-s on Trump teinud patriootliku revolutsiooni. Koige raskem on Putinil, kel riigi edasikestmise huvides on hadavajalik alustada rahvusliku revolutsiooniga. Evolutsioon oleks muidugi eelistatavam, ent aega loetakse nyyd juba mitte aastatega, vaid kuudega. Igatahes nii tolgendan ma Xi sonu usalduse tahtsuse kohta.
Vastata rahva ootustele ja tousta Stalini tasemele nii vaimselt kui ka majandusmehena pole kaugeltki antud igayhele. Vahemalt sonades on Putin liberalismiga lopu teinud. Vaatame, mis ta teha suudab. Trump juba hakkab meelde tuletama Roosevelti. Ainult Churchilli asemel naeme me Euroopas degenerante. Euroopa on valja vahetanud Xi. Ajalugu jatkub.
Roman Ubakivi
Jatkaksin eelmise postituse lopumottega, kus Xi Peterburgis olles rohutas kolm korda omavahelise usalduse tahtsust. Hiinas on mitmed spetsiaalsed instituudid uurinud NSVL lagunemise pohjusi ning nad on hasti teadlikud, et kuskil 80% tanasest Venemaa eliidist on NSVL lagunemise pohjustanud degenereerunud kommunistliku eliidi otsesed voi vaimsed jareltulijad, kelle suureks unistuseks oli ja on oma maa huvide reetmise hinnaga upitada end personaalselt Laane eliidi kinnisesse klubisse. See on NSVL eliidi debiilne ja taitumatu unistus alavaarsuskompleksi all kannatava kombaineri "ymbriku Misha" Gorbatshovi (ja ka Eesti eliidi) naol. Nad arvasid, et piisab vaid oma rahva paljaksriisumisest kodanliku kontrrevolutsiooni kaigus ja nad voivad pururikaste olligarhidena jalaga lahti lyya Laane eliidi uksed.
Tuletasin eelmises kirjutises meelde geopoliitilist yletamatut pohivastuolu anglosaksi ja vene tsivilisatsioonide vahel, et rohutada yleoo kommunistidest neoliberaalseteks kapitalistideks moondunud debiilikute pyydluste absoluutset perspektiivitust. Lisaksin siia veel 1839.a. USA anglosakside "Manifest Destany", mille jargi USAl on "jumalik missioon" oma vaartuste pealesurumiseks yle maailma inimkonna paastmise eesmargil. Praktilises poliitikas tahendas see oigustust agressiooniks Mehhiko vastu ja Texase ning Kalifornia vallutamist , Oregoni osariigi vallutamist Brittidelt jne. Mehhiko ja Suurbritannia ei jaganud ju massoonide lekaalide jargi loodud USA vaartusi ja "Jumaliku ettemaaratluse " kohaselt oli oigustatud ja vajalik nende territooriumite liitmine USAga. Ameerika idee on muidugi arenenud aja jooksul, kuid ydi on tanagi sama. Kenneditelegi naitas USA eliit tema koha katte ja murjanitest bolshevikke, kes rahva varastamisega yleoo oligarhideks on saanud, ei lasta esikust kaugemale.
Kui endised kommunistid-komsomolijuhid sajandivahetusel moistsid, et kui nad ei taha oma kokkuvarastatud varandustest suud puhtaks pyhkida, nagu Ilfi ja Petrovi kangelane Rumeenia piiril, siis taibati, et ainuke kaitse neile on Vene riik. Seeparast toimus Vene eliidis pohimoytteline muutus: seni totaalselt liberaalsele eliidile lisandus patriootlik segment, kelle ylesandeks oli yhelt poolt tugeva sojavae ja teisalt globalistlike riigikorporatsioonide loomine. Manageriks valiti V.Putin.
Putin on seni ekskommunistliku eliidi poolt pystitatud ylesandega vaga hasti hakkama saanud, kuid Venemaa yhiskonna areng on joudnud olukorda, kus 90% rahva ideaaliks on Stalin, rohuv enamik eliidist on aga liberaalid, kelle unistuseks on sulanduda kosmopoliitsesse finantseliiti. See tahendab aga sisuliselt revolutsioonieelset situatsiooni Venemaal, sest Stalin on vastand liberaalsele eliidile.
Ma ise olen nende eestlaste hulgast, kelle isa, nagu ma lugesin peale taasiseseisvumist tema toimikust, kus oli punase tindiga alla tommatud: "voitles relv kaes Noukogude voimu vastu" ning vanaisa oli Vabadusristi kavaler. Yhesonaga olin nevojeznoi ja minu peres mingit sympaatiat Stalini voi kommunismi vastu pehmelt oeldes ei olnud. Teisalt mingit erilist tagakiusamist ka ei olnud. Taiskasanune mulle isegi pakuti kord kommunistliku partei liikmeks astuda, millest ma muidugi kohe keeldusin. Kuna minu poisikesepolv moodus veel Stalini ajal, siis minu emotsionaalset suhtumist Stalinisse voib valjendada yhe sonaga: aukartus. Hrushtshov tema korval tundus ebapadeva klounina. Harimatu, kes keerukaid probleemne yritas lahendada primitiivselt-nagu kylvipinna toppimine Eestis ja mujal totaalselt maisi alla. Stalin oli tosine majandusmees ja peale laastavat soda olid edusammud silmnahtavad. Kui Hrustshov keelas ara kolhoosnike aiamaad ja pyydis koike riigistada, siis Stalini ajal kaisin tihti Vana-Viru tanaval, kus tootas mu ema ning vanaema kohe korval omblejate artellis. Maletan veel seda sagimist kui ommeldi karusnahkadest kasukat filmitaht Ljubov Orlovale. Lisaks vaga laiale artellide vorgustikule, oli lubatud veel individuaalne tootamine. Seega tootmisvahendid ei olnud totaalselt riigistatud vastavalt trotskistlike juurtega Hrushtshovile, vaid majandusmudel oli palju paindlikum, nagu tana Hiinaski. Stalini "paljastamist" jalgisin noorukina imestusega, sest minu arvates oli see puha lollus, mis kahjustas NL ja Hrushtshovi enda prestiishi. Oleks ju palju targem toetada oma ettevotmisi Stalini tohutu autoriteediga, nagu viimane seda Leniniga tegi. Yhesonaga Hrushtshov oli Noukogude eliidi degenereerumisprotsessi selge tunnusmark. Stalin oli minu hinnangu jargi Venemaa viimane juht, kes oli tosiselt voetav mitte ainult kui majandusmees, vaid mis koige tahtsam, ka viimane, kes suutis moelda ideoloogilisel tasemel. Vaadake kuidas ta ennem soda muutis kosmopoliitse ideoloogia rahvuslikuks Zhdanovi kaudu ja poliitbyroo otsust Venemaa oigeusukiriku tagakiusamise lopetamise kohta. Sojaks tuli valmistuda mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt. Hrushtsov jai mulle meelde imeilusa miniatuurse Vene oigeusu naiskloostri kiriku lammutamisega Tallinna sydalinnas. Barbar, kelle vaimne tase oli kolhoosiesimees.
Seega Stalin on tana voimsa superriigi, sotsiaalse oigluse ja korra myyt, kelle suunas vene rahvas tahab minna. Vastuolu tanase valdavalt degenerantse eliidiga, kes oma tyhiseid ja rahvavaenulikke eesmarke ei julgegi sonastada, on yletamatu. Kui Putin ei taha lasta asjadel areneda koikehavitava massuni, siis on tagumine aeg hakata kiiresti eliiti natsionaliseerima nii ideoloogiliselt, poliitilise riigikorraldusega kui ka majanduslikult. Neoliberaalne majanduspoliitika on loplikult umbejooksnud ja Putini yritus oma rahvuslikke majandusprojekte neoliberaalide juhtimisel ellu viia on labikukkunud. Juba sygisiste kohalike valimiste eel on ka valitsuspartei oma margi nii tais teinud, et Moskvas tema liikmed varjavad oma seotust omaenda parteiga. Yhesonaga, Putinil on riigi ja iseenda sailitamise huvides hadavajalik teha jarsk poore kosmopoliitselt neoliberalismi ideoloogialt rahvuslikule ning sellest tulenevalt teha ka kannapoore majanduspoliitikas. Kui loobutakse ebareaalsest Laane eliidiga liitumise miraazhist, siis tahendaks see pidurite mahavotmist ka valis-ja julgeolekupoliitikas, kasvoi Ukrainas.
Arvan, et Xi, Trump ja Putin leidsid yhise keele ja nagemuse Osakas, mis suunas peab maailm arenema. Sellele viitab nende yhise venlase - kosmopoliitse finantsoligarhia meeleheitlikud rynnakud nende vastu nii Hong Kongis kui ka Tblisis jm. Trump on niigi pideva turmtule all. Seega arvan, et paratamatute geopoliitiliste vastuolude taustal suutsid kolm (siia voib lisada pohimotteliselt ka Modi) maailma tulevikku otsustavat liidrit maarata kursi kui patriootliku, anti finantskosmopoliitse. Hiinlased on niikuinii padurahvuslased. USA-s on Trump teinud patriootliku revolutsiooni. Koige raskem on Putinil, kel riigi edasikestmise huvides on hadavajalik alustada rahvusliku revolutsiooniga. Evolutsioon oleks muidugi eelistatavam, ent aega loetakse nyyd juba mitte aastatega, vaid kuudega. Igatahes nii tolgendan ma Xi sonu usalduse tahtsuse kohta.
Vastata rahva ootustele ja tousta Stalini tasemele nii vaimselt kui ka majandusmehena pole kaugeltki antud igayhele. Vahemalt sonades on Putin liberalismiga lopu teinud. Vaatame, mis ta teha suudab. Trump juba hakkab meelde tuletama Roosevelti. Ainult Churchilli asemel naeme me Euroopas degenerante. Euroopa on valja vahetanud Xi. Ajalugu jatkub.
Roman Ubakivi
laupäev, 6. juuli 2019
PEALE G20
Osaka G20 vast koige tahtsamaks tulemuseks on tanu eelkoige D.Trumpi tegevusele hysteerilise sojaretoorika (mis ahvardas ka juhusliku kokkuporke eskaleerumise Armagedoniks) pehmenemine. Kohtumine Putiniga, kaubandussoja vaherahu Hiinaga ja hiljem eht tramplik yllatuslik kylaskaik Pohja Koreasse olid inimkonna ja Trumpi tagasivalimise seisukohalt kahtlematult positiivsed sammud.
Ent geopoliitilist hybriidsoda see taktika muutus muidugi ei valistanud, USA laks lihtsalt totralt demokraatide rauskava bluffi taktikalt yle Trumpi arukamale reaalset joudude vahekorda peegeldavale adekvaatsemale poliitikale. Osaka kohtumisele eelnes teatavasti Hiina -Vene otsus hakata omavahelises kaubavahetuses valtima dollarit ja SFIFT systeemi. Samuti kohtus Patrushev Iisraelis Boltoniga. Venemaa on tana Iisraeli julgeoleku koige usutavam garant, ent samas on ta ei ohverda Iraani, set tal on kaugeleulatav geopoliitiline koostoo viimasega seoses raudteega ja ka kanaliga Kaspiast Parsia lahte, mis haakub ka Hiina strateegiaga. Mitte juhuslikult pole Iisrael esitanud avalduse Shangai Koostoo organisatsioonile, mis on tasapisi muutunud maailma koige mojukamaks organisatsiooniks. Eriti tahtis on allakriipsutada Modi positiivseid samme Venemaa ja Hiina suunal, mis annab juba reaalselt pohjuse raakida paarkymmend aastat tagasi peaminister J.Primakovi poolt valjapakutud Moskva-Dehli-Pekingi teljest, mis oleks otsustav joud Euraasias ja seega kogu maailmas. Silmatorkav on ka Jaapani lahenemine Venemaale. T.May alandlik audientsi palumine Putinilt on Briti senise poliitika pankroti avalik tunnistamine. Putini kohtumine paavstiga ja Macroni lubadus votta osa 9. mai paraadist peegeldab fakti, et Mandri-Euroopa ainus tulevikulootus on idas.
Uhesonaga realiseerub trend, mida ma juba Blogi alustamise algusest ja veel ennem prognoosisin: USA mojuvoim maailmas vaheneb, Venemaa tugevneb. Nagu hiljutine Rand Corporationi uurimistoo vaidab, on Venemaa alistamine peamiselt sojalise jouga suhteliselt perspektiivitu ja pearohk tuleb panustada majanduslikule ja psyhholoogilisele sojale. Viimasest tulenevalt tahaksin ma ara markida ylitahtsat vaimset pooret Venemaa vaimse eliidi seas. Pean siin margiliseks Vladimir Solovjov saadet, mida ma kord nadalas pyyan jarelvaadata. Onneks jarelvaatasin tana 03.juuli saadet. Esimene osa mind ei huvita, sest reeglina peegeldatakse seal Ukraina syndmusi, mille lopptulemuses mul kahtlusi ei ole. Degenerantse eliidiga Venemaaga piirnevad maad on kaotajad kui nad Soome eeskujul ei ole voimelised arvestama geopoliitilise tosiasjaga. Just Solovjov toi valja selgelt vaimse tosiasja, mis tuleneb otseselt geopoliitika alusest ja havitab vaimselt kogu Venemaa libelaarse gorbatshovismi ja seega kogu Venemaa hiljemalt Andropovi aegse illusiooni edukast yhinemisest anglosaksidega.
Kirjeldasin Eesti voimatust orienteeruda USAle mitte ainult viis aastat tagasi kui hakkasin blogi pidama, vaid juba paarkymmend aastat tagasi kui tutvusin anglosakside geopoliitika isa sir Harald McKinderi religioosse aksioomiga, mis on kogu jargneva ratsionaalse loogilise arutelu vundamendiks. Viimasest tuleneb, et kui me tahame orienteeruda USAle, siis me peame lakkama olema eestlased ja rahvuse asemel ollema egoistlikud indiviidid. Seda eestluse havitamist iseendas pidasid Mart Laar ja Tunne Kelam oma yhises leheartiklis hadavajalikuks kohanemiseks, iseenda voimule jaamise garantiiks. Tyypiline, et mitte ykski Eesti eliiti kuuluv haritlane pole selle eestluse suitsiidi ideele sonagi vastu poetanud.
Venemaa vaimses eliidis on nende onneks tana meediakorufee Solovjovi naol, kes avalikult kesktelevisioonis kuulutab, et venelased on pohimotteliselt teised kui anglosaksid, nad kuuluvad teise tsivilisatsioonityypi ja omaenda tsivilisatsioonityybi eitamine tahendab oma hinge ja kodumaa reetmist.
V. Solovjovil on ka tuline oigus, et just venelased on tana Euroopa tsivilisatsiooni edasikandjad, kuna Laane Euroopa on selle reetnud liberastidena. Venemaal on tanini au sees Dostojevski mote, et venelane ilma Jumalata on joletis, mitte inimene. Yhesonaga Smerdjakov, kes yhe venelasest politoloogina saates esines. Solovjov kordab oieti ka motet, et NSVL lagunemise peapohjus oli smerdjakovide paasemine voimule.
Dostojevski sonastab tegelikult Aristotelese motet, et tervik (Jumal) on tahtsam kui osa (indiviid). Aristotelese jargi valitseb nii nagu igas elavas organismis ka riigis ja rahvas osa ja terviku vaheline seos: terviku toimimine ei tarvitse alati soltuda iga koostisosa toimimisest, kuid yksikosa ilma tervikuta toimida ei saa. See kollektivismi printsiip on Maatsivilisatsiooni vundamendis (vene kylakogukond jne.).
Anglosakside Meretsivilisiatsiooni vundamendiks on aga totaalse egoistliku individualismi printsiip. Seega oli taiesti loogiline, et smerdjakovlaste -laarlaste liberalistlik propagandateravik oli igat rahvust, sealhulgas kA eestlust kokkuliimiva yhtsustunde-kollektivismi vastu.
Meretsivilisatsiooni tyypi esidavatel mereroovlid anglosaksid ja varajase Ameerika elanikud (keda ei kaitsnud praktiliselt riik) voisid loota ainult relvale oma vool.
Muuseas neoliberaalide eestlauljaks on ka Venemaa (Leningradi ylikooli lopetanud) smerdjukov Alissa Zinovjevna Rosenbaum, kes kolis Ameerikasse 20=ndatel. Tema raamatuid on trykiarvult ainult piiblist vahem ja need on avaldanud otsustavat moju USA eliidi arusaamadele. Ta lahtub arusaamast, et ei ole sellist entiteeti nagu yhiskond (olles M.Thatcheri motteemaks) ning heaks vaartuseks tuleb lugeda yksikindiviidi ahnust ja aarmuslikku egoismi. Viimane on toestuseks, et eestluse ja Maatsivilisatsiooni seisukohast on Meretsivilisatsiooni esindavad liberaalid moraalsed vardjad. Kui aga lisada fakt, et oma "filosoosiale" respekti lisamiseks nimetas Rosenbaum oma suureks eeskujuks just Aristotelese, siis ei saa keegi kahelda tema lugemisoskuses, aga kuna on fakt, et ta loetu sisust ei olnud voimeline aru saama, siis on tanapaeva liberaalide koige tahtsam vaimusuurus intellektuaalselt idioot. Viimaseks voib aga lugeda ka Venemaa Keskpanga juhti E.Nabiullinat, kelle arusaama jargi rttevotete peamiseks krediidiressursiks peab olema omavahendid.
Kuna vaimne joud on mulle kui patrioodile tahtsaim, siis V.Solojovi poolt demonstreeritud selge arusaam sellest, kes sa oled ja kes on su vaenlane, on Venemaa tulevikule tahtsam kui maailma parim armee. Meretsivilisiatsioon ei vota iialgi omaks Vene eliiti, ykskoik kui palju nad ei lomita, sest nad nagu prussakad kuuluvad havitamisele ja vaherahu teeseldakse ainult ebasoodsa joudude vahekorra puhul. Venemaa on end ajaloos kuulutanud kolmandaks Roomaks. Venema eliidi eksistentsiaalseks kysimuseks, nagu see seisis ka NSVL juhtkonna ees, on see, kas nad saavad Sun Tso motte jargi aru, kes nad on ning missugune ja kes on nende vaenlane. Kui nad Maatsivilisatsiooni Rooma eeskujul saavad aru, et Meretsivilisatsioon Kartaago tuleb havitada ja taastekke likvideerimiseks soolaga yle puistata, siis nad on ajaloost voimelised oppima ja voitmatud. Kysimus on vaid selles, nagu Xi kolm korda Peterburgis rohutas, kas Venemaa eliiti voib usaldada.
Roman Ubakivi
Osaka G20 vast koige tahtsamaks tulemuseks on tanu eelkoige D.Trumpi tegevusele hysteerilise sojaretoorika (mis ahvardas ka juhusliku kokkuporke eskaleerumise Armagedoniks) pehmenemine. Kohtumine Putiniga, kaubandussoja vaherahu Hiinaga ja hiljem eht tramplik yllatuslik kylaskaik Pohja Koreasse olid inimkonna ja Trumpi tagasivalimise seisukohalt kahtlematult positiivsed sammud.
Ent geopoliitilist hybriidsoda see taktika muutus muidugi ei valistanud, USA laks lihtsalt totralt demokraatide rauskava bluffi taktikalt yle Trumpi arukamale reaalset joudude vahekorda peegeldavale adekvaatsemale poliitikale. Osaka kohtumisele eelnes teatavasti Hiina -Vene otsus hakata omavahelises kaubavahetuses valtima dollarit ja SFIFT systeemi. Samuti kohtus Patrushev Iisraelis Boltoniga. Venemaa on tana Iisraeli julgeoleku koige usutavam garant, ent samas on ta ei ohverda Iraani, set tal on kaugeleulatav geopoliitiline koostoo viimasega seoses raudteega ja ka kanaliga Kaspiast Parsia lahte, mis haakub ka Hiina strateegiaga. Mitte juhuslikult pole Iisrael esitanud avalduse Shangai Koostoo organisatsioonile, mis on tasapisi muutunud maailma koige mojukamaks organisatsiooniks. Eriti tahtis on allakriipsutada Modi positiivseid samme Venemaa ja Hiina suunal, mis annab juba reaalselt pohjuse raakida paarkymmend aastat tagasi peaminister J.Primakovi poolt valjapakutud Moskva-Dehli-Pekingi teljest, mis oleks otsustav joud Euraasias ja seega kogu maailmas. Silmatorkav on ka Jaapani lahenemine Venemaale. T.May alandlik audientsi palumine Putinilt on Briti senise poliitika pankroti avalik tunnistamine. Putini kohtumine paavstiga ja Macroni lubadus votta osa 9. mai paraadist peegeldab fakti, et Mandri-Euroopa ainus tulevikulootus on idas.
Uhesonaga realiseerub trend, mida ma juba Blogi alustamise algusest ja veel ennem prognoosisin: USA mojuvoim maailmas vaheneb, Venemaa tugevneb. Nagu hiljutine Rand Corporationi uurimistoo vaidab, on Venemaa alistamine peamiselt sojalise jouga suhteliselt perspektiivitu ja pearohk tuleb panustada majanduslikule ja psyhholoogilisele sojale. Viimasest tulenevalt tahaksin ma ara markida ylitahtsat vaimset pooret Venemaa vaimse eliidi seas. Pean siin margiliseks Vladimir Solovjov saadet, mida ma kord nadalas pyyan jarelvaadata. Onneks jarelvaatasin tana 03.juuli saadet. Esimene osa mind ei huvita, sest reeglina peegeldatakse seal Ukraina syndmusi, mille lopptulemuses mul kahtlusi ei ole. Degenerantse eliidiga Venemaaga piirnevad maad on kaotajad kui nad Soome eeskujul ei ole voimelised arvestama geopoliitilise tosiasjaga. Just Solovjov toi valja selgelt vaimse tosiasja, mis tuleneb otseselt geopoliitika alusest ja havitab vaimselt kogu Venemaa libelaarse gorbatshovismi ja seega kogu Venemaa hiljemalt Andropovi aegse illusiooni edukast yhinemisest anglosaksidega.
Kirjeldasin Eesti voimatust orienteeruda USAle mitte ainult viis aastat tagasi kui hakkasin blogi pidama, vaid juba paarkymmend aastat tagasi kui tutvusin anglosakside geopoliitika isa sir Harald McKinderi religioosse aksioomiga, mis on kogu jargneva ratsionaalse loogilise arutelu vundamendiks. Viimasest tuleneb, et kui me tahame orienteeruda USAle, siis me peame lakkama olema eestlased ja rahvuse asemel ollema egoistlikud indiviidid. Seda eestluse havitamist iseendas pidasid Mart Laar ja Tunne Kelam oma yhises leheartiklis hadavajalikuks kohanemiseks, iseenda voimule jaamise garantiiks. Tyypiline, et mitte ykski Eesti eliiti kuuluv haritlane pole selle eestluse suitsiidi ideele sonagi vastu poetanud.
Venemaa vaimses eliidis on nende onneks tana meediakorufee Solovjovi naol, kes avalikult kesktelevisioonis kuulutab, et venelased on pohimotteliselt teised kui anglosaksid, nad kuuluvad teise tsivilisatsioonityypi ja omaenda tsivilisatsioonityybi eitamine tahendab oma hinge ja kodumaa reetmist.
V. Solovjovil on ka tuline oigus, et just venelased on tana Euroopa tsivilisatsiooni edasikandjad, kuna Laane Euroopa on selle reetnud liberastidena. Venemaal on tanini au sees Dostojevski mote, et venelane ilma Jumalata on joletis, mitte inimene. Yhesonaga Smerdjakov, kes yhe venelasest politoloogina saates esines. Solovjov kordab oieti ka motet, et NSVL lagunemise peapohjus oli smerdjakovide paasemine voimule.
Dostojevski sonastab tegelikult Aristotelese motet, et tervik (Jumal) on tahtsam kui osa (indiviid). Aristotelese jargi valitseb nii nagu igas elavas organismis ka riigis ja rahvas osa ja terviku vaheline seos: terviku toimimine ei tarvitse alati soltuda iga koostisosa toimimisest, kuid yksikosa ilma tervikuta toimida ei saa. See kollektivismi printsiip on Maatsivilisatsiooni vundamendis (vene kylakogukond jne.).
Anglosakside Meretsivilisiatsiooni vundamendiks on aga totaalse egoistliku individualismi printsiip. Seega oli taiesti loogiline, et smerdjakovlaste -laarlaste liberalistlik propagandateravik oli igat rahvust, sealhulgas kA eestlust kokkuliimiva yhtsustunde-kollektivismi vastu.
Meretsivilisatsiooni tyypi esidavatel mereroovlid anglosaksid ja varajase Ameerika elanikud (keda ei kaitsnud praktiliselt riik) voisid loota ainult relvale oma vool.
Muuseas neoliberaalide eestlauljaks on ka Venemaa (Leningradi ylikooli lopetanud) smerdjukov Alissa Zinovjevna Rosenbaum, kes kolis Ameerikasse 20=ndatel. Tema raamatuid on trykiarvult ainult piiblist vahem ja need on avaldanud otsustavat moju USA eliidi arusaamadele. Ta lahtub arusaamast, et ei ole sellist entiteeti nagu yhiskond (olles M.Thatcheri motteemaks) ning heaks vaartuseks tuleb lugeda yksikindiviidi ahnust ja aarmuslikku egoismi. Viimane on toestuseks, et eestluse ja Maatsivilisatsiooni seisukohast on Meretsivilisatsiooni esindavad liberaalid moraalsed vardjad. Kui aga lisada fakt, et oma "filosoosiale" respekti lisamiseks nimetas Rosenbaum oma suureks eeskujuks just Aristotelese, siis ei saa keegi kahelda tema lugemisoskuses, aga kuna on fakt, et ta loetu sisust ei olnud voimeline aru saama, siis on tanapaeva liberaalide koige tahtsam vaimusuurus intellektuaalselt idioot. Viimaseks voib aga lugeda ka Venemaa Keskpanga juhti E.Nabiullinat, kelle arusaama jargi rttevotete peamiseks krediidiressursiks peab olema omavahendid.
Kuna vaimne joud on mulle kui patrioodile tahtsaim, siis V.Solojovi poolt demonstreeritud selge arusaam sellest, kes sa oled ja kes on su vaenlane, on Venemaa tulevikule tahtsam kui maailma parim armee. Meretsivilisiatsioon ei vota iialgi omaks Vene eliiti, ykskoik kui palju nad ei lomita, sest nad nagu prussakad kuuluvad havitamisele ja vaherahu teeseldakse ainult ebasoodsa joudude vahekorra puhul. Venemaa on end ajaloos kuulutanud kolmandaks Roomaks. Venema eliidi eksistentsiaalseks kysimuseks, nagu see seisis ka NSVL juhtkonna ees, on see, kas nad saavad Sun Tso motte jargi aru, kes nad on ning missugune ja kes on nende vaenlane. Kui nad Maatsivilisatsiooni Rooma eeskujul saavad aru, et Meretsivilisatsioon Kartaago tuleb havitada ja taastekke likvideerimiseks soolaga yle puistata, siis nad on ajaloost voimelised oppima ja voitmatud. Kysimus on vaid selles, nagu Xi kolm korda Peterburgis rohutas, kas Venemaa eliiti voib usaldada.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 12. juuni 2019
AJALOOLISED SAMMUD
Eelmisel nadalal juubeldas president Eesti valimise yle URO Julgeolekunoukogu mittealaliseks liikmeks ja kuulutuades selle ajalooliseks sammuks meie ajaloos. Juubeldada selle yle, et kulutades 10 miljonit saame voimaluse 10 ametnikku saata kaheks aastaks New Yorki baaridega tutvuma, korrates nii Leedu, St.Vincenti jne. "vagitoid" on infantiilsete tyhikargajate asendustegevus. Eliit peaks tegelema syndimuse taastamisega Eesti NSV ja rahva heaolu viimisega Soome tasemele. Selleks aga totaalselt liberaalne eliit ei ole voimeline ja tosise too asemel tehakse pulli.
Nii toimus samal ajal St.Peterburgis toepoolest ajalooline syndmus, kuhu oleks pidanud koonduma koigi Eesti valis- ja julgeolekupoliitikaga tegelevate ametnike tahelepanu, sest seal pandi sisuliselt paika muuhulgas ka Eesti saatus.
St.Peterburgis kohtus tuhandepaise delegatsiooni eesotsas Xi Putiniga ja nad kuulutasid valja uue epohhi oma koikeholmavas strateegilises partnerluses. Geopoliitilisel tasemel tahendab see fakti, et USA koige hullem oudusunenagu on taide lainud: Maailma Saare Heartland (Venemaa) on yhinenud teise suurriigi Hiinaga voitluseks Sea Poweri (USA) maailmavalitsemise pretentsiooni vastu. Venemaa ja Hiina koostegevusel on synergiline effekt, mis kaugelt yletab nende voimsuse aritmeetilise summa. Seeparast olen kindel, et tanaseks on toimunud pohimotteline nihe kogu maailma jugeoleku ja diplomaatia balansis USA kahjuks.
Vaatame koigepealt, kuidas on lugu trumpassaga = Hard Power'iga. 2007.a. kirjutasin Kesknadalasse artikli, markimaks ara Putini esimest maailmaajaloolise tahtsusega konet Mynchenis, kus ta keskendus julgeolekuprobleemidele. Toona Laas vaid itsitas ta yle. Tana on Venemaal aga voitmatu armee koos ylimoodsa relvastusega.
USA jaab isegi selgelt alla Venemaa-Hiina merejoule! Tanaseks on ainuyksi Hiinal rohkem soialaevu kui USA-l! Tosi, USA sojalaevad on tehnoloogiliselt moodsamad, ent neil on Achilleuse kand: nende relvastus on moeldud peamiselt maapealsete sihtmarkide havitamiseks ja laevade vastaseks voitluseks on vaid igivana "Harpoon". Tosi, projekteeritakse ka uut raketti, ent selle tehnilised-taktikalised naitajad jaavad selgelt alla hiinlastele. Venelased voivad oma hyperkiirete rakettidega aga ameeriklaste laevu nagu parte kyttida. Hiinlased katsetasid oma hyperkiirusega raketti eelmise aasta augustis. Kui lisada veel Venemaa maekorgune ylekaal raketitorje ja raadioelektroonilises voitluses, siis Vene-Hiina laevade koostoo Balti ja Vahemerel ning Louna- ja Ida-Hiina ja Jaapani merel jm. on uus reaalsus, mille vastu USAl rohtu ei ole.
Veelgi hirmutavam on ameeriklastele aga trend. Kui Hiina laevastik areneb ylikiirelt (yks lennukiemalaev aastas jne.), Venemaa kiiresti, siis ameeriklastel ei ole isegi voimsusi ja toolisi, et laevade arvu sailitada, raakimata siis Trumpi optimistlikest plaanidest. Lisaks on uue polvkonna relvastus osutunud vanast polvkonnase kehvemaks! Nii on hirmkallis uus destroier triikraud "Zumwolt" niisugune ramps, et otsustati tema asemel hakata ehitama eelmise polvkonna omi. $13 miljardit seni maksnud uus lennukiemalaeval Fordil ei toota katapuldid ning liftid ja maailma kalleim relvaprojekt pingviin F-35 (mida praegune USA kaitseminister P.Shanahan nimetas "fu_ked up") ei suuda ohku tousta jne., jne.
USA maavagedest pole aga yldse motet raakida, nad ei ole voimelised isegi Iraani voitma, Venemaalt-Hiinalt nad saaks haledalt peksa.
Ohujodudes on tana konkurentsitult parim lennuk venelaste Su-57, mida hiljuti telliti kolme polgu jagu. USA lootust F-35 ma juba mainisin. Ta on selgelt kehvem Su-35st ja ilmselt isegi Su-30st ja MiG-35st.
Strateegilisest tuumarelvastusest ei maksa isegi raakida, siin on venelased koigist peajagu yle. USA oma 40a.vanuste Minutman-3ga on muuseum. Lisaks on USA osanud ara kaotada oma tuumapommi uraani tootmisvoimsused. Vanasti nad kasutasid uraani rikastamiseks difusioonimeetodit, mis on aga venelaste poolt kasutatud tsentrifuugimeetodist ebaefektiivsem ja tohutu energiakulu tottu palju kallim. Kui nyyd Clinton liberaalide usutunnistuse kohaselt need vabrikud erastas, siis laksid nad konkurentsivoimetuse tottu pankrotti ja lopetasid tegevuse. Ka kuulus "Westinghouse" on pankrotis. USA teadlased kyll proovisid ka omandada tsetrifuugitehnoloogiat, kuid erinevalt korealastest ja iraanlastest ei saanud nad hakkama ja kuskil 2011.a. paiku nad loobusid sellest ettevotmisest.
Kokkuvottes USA voimsuse yks jalg on tanaseks amputeeritud. Teise jala-1944.a. Bretton Woodsi dollarisysteemi amputeerimisele oli pyhendatud Putini teine maailmaajaloolise tahtsusega kone St.Peterburgis. Argumente voiks tuua raamatu mahus, kuid lihtsalt vaidan, et teise jala amputeerimine laheb tunduvalt kiiremini kui esimene aega vottis. Toon vaid mone alusfakti: USA toodab 18% maailma SKP-st ja G-7 30%,
Tahtsaimaks faktoriks on muidugi ideed,pea. Siin pole ameeriklastel maailmale mitte midagi peale uuskolonialismi, jouga ahvardamise, roovimise, kaose ja soja pakkuda. Yksnes nuut, mis on paljas bluff kui katust Venemaalt-Hiinalt paluda. Nii on Venetsueela ja Syyria olukord pohimotteliselt teine kui Peterburgis Xi avalikult Venemaa korvale astus (varem Hoidis Hiina neutraalset joont, kui Venetsueelas garanteeriti ta majanduslikke huve ja Syyria eest vabu kasi L-Aafrikas). Kes viitsib Hiina lehti lugeda, see leiab ridamisi kinnitusi, et koik Laane sanktsioonid on Venemaale nagu vesi hane selga, sest Hiina toetab nyyd teda nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Hiinas endas on valja kuulutatud rahvuslik majandussoda USA korporatsioonide vastu. Padurahvuslikud hiinlased lihtsalt ei osta USA kaupu ja nii Apple jt aktsiad on jarsult kukkunud.
Kokkuvottes voib oelda, et voimsa majandusega Hiina ja voimsa armeega Venemaa taiendavad suureparaselt teineteist ja on voimsaim joud tanapaeva maailmas. Olukord on loomulikult USA-le synge ja Washigtonis on puhkenud paanika. Loomulikult pyytakse Venemaa ja Hiina vahele kiilu lyya koigil tasanditel ja koigi meetoditega, ent juba valjakujunenud suurt usaldust Xi ja Putini vahel on vaga raske murda, seda enam, et nendevaheline koostoo on objektiivselt molema maa rahvuslikes huvides. USA aga on nyyd sunnitud molemat hakkama ka praanikuga meelitama.
Hiina-Vene koostoo on rajatud ilmselgelt vordoiguslikule alusele. Putln tunnistab "One belt, one road" projekti ja Xi Euraasia yhenduse projekti. On loogiline oletada, et oma vestlustes (yle 30 kohtumise viimase kuue aasta jooksul) on joutud ka yhisele arusaamale, et Putin toetab Hiina rahvuslikku taasyhinemist Taiwaniga ja Xi tunnistab Venemaa mojusfaariks endise NSVL alad.
Roman Ubakivi
Eelmisel nadalal juubeldas president Eesti valimise yle URO Julgeolekunoukogu mittealaliseks liikmeks ja kuulutuades selle ajalooliseks sammuks meie ajaloos. Juubeldada selle yle, et kulutades 10 miljonit saame voimaluse 10 ametnikku saata kaheks aastaks New Yorki baaridega tutvuma, korrates nii Leedu, St.Vincenti jne. "vagitoid" on infantiilsete tyhikargajate asendustegevus. Eliit peaks tegelema syndimuse taastamisega Eesti NSV ja rahva heaolu viimisega Soome tasemele. Selleks aga totaalselt liberaalne eliit ei ole voimeline ja tosise too asemel tehakse pulli.
Nii toimus samal ajal St.Peterburgis toepoolest ajalooline syndmus, kuhu oleks pidanud koonduma koigi Eesti valis- ja julgeolekupoliitikaga tegelevate ametnike tahelepanu, sest seal pandi sisuliselt paika muuhulgas ka Eesti saatus.
St.Peterburgis kohtus tuhandepaise delegatsiooni eesotsas Xi Putiniga ja nad kuulutasid valja uue epohhi oma koikeholmavas strateegilises partnerluses. Geopoliitilisel tasemel tahendab see fakti, et USA koige hullem oudusunenagu on taide lainud: Maailma Saare Heartland (Venemaa) on yhinenud teise suurriigi Hiinaga voitluseks Sea Poweri (USA) maailmavalitsemise pretentsiooni vastu. Venemaa ja Hiina koostegevusel on synergiline effekt, mis kaugelt yletab nende voimsuse aritmeetilise summa. Seeparast olen kindel, et tanaseks on toimunud pohimotteline nihe kogu maailma jugeoleku ja diplomaatia balansis USA kahjuks.
Vaatame koigepealt, kuidas on lugu trumpassaga = Hard Power'iga. 2007.a. kirjutasin Kesknadalasse artikli, markimaks ara Putini esimest maailmaajaloolise tahtsusega konet Mynchenis, kus ta keskendus julgeolekuprobleemidele. Toona Laas vaid itsitas ta yle. Tana on Venemaal aga voitmatu armee koos ylimoodsa relvastusega.
USA jaab isegi selgelt alla Venemaa-Hiina merejoule! Tanaseks on ainuyksi Hiinal rohkem soialaevu kui USA-l! Tosi, USA sojalaevad on tehnoloogiliselt moodsamad, ent neil on Achilleuse kand: nende relvastus on moeldud peamiselt maapealsete sihtmarkide havitamiseks ja laevade vastaseks voitluseks on vaid igivana "Harpoon". Tosi, projekteeritakse ka uut raketti, ent selle tehnilised-taktikalised naitajad jaavad selgelt alla hiinlastele. Venelased voivad oma hyperkiirete rakettidega aga ameeriklaste laevu nagu parte kyttida. Hiinlased katsetasid oma hyperkiirusega raketti eelmise aasta augustis. Kui lisada veel Venemaa maekorgune ylekaal raketitorje ja raadioelektroonilises voitluses, siis Vene-Hiina laevade koostoo Balti ja Vahemerel ning Louna- ja Ida-Hiina ja Jaapani merel jm. on uus reaalsus, mille vastu USAl rohtu ei ole.
Veelgi hirmutavam on ameeriklastele aga trend. Kui Hiina laevastik areneb ylikiirelt (yks lennukiemalaev aastas jne.), Venemaa kiiresti, siis ameeriklastel ei ole isegi voimsusi ja toolisi, et laevade arvu sailitada, raakimata siis Trumpi optimistlikest plaanidest. Lisaks on uue polvkonna relvastus osutunud vanast polvkonnase kehvemaks! Nii on hirmkallis uus destroier triikraud "Zumwolt" niisugune ramps, et otsustati tema asemel hakata ehitama eelmise polvkonna omi. $13 miljardit seni maksnud uus lennukiemalaeval Fordil ei toota katapuldid ning liftid ja maailma kalleim relvaprojekt pingviin F-35 (mida praegune USA kaitseminister P.Shanahan nimetas "fu_ked up") ei suuda ohku tousta jne., jne.
USA maavagedest pole aga yldse motet raakida, nad ei ole voimelised isegi Iraani voitma, Venemaalt-Hiinalt nad saaks haledalt peksa.
Ohujodudes on tana konkurentsitult parim lennuk venelaste Su-57, mida hiljuti telliti kolme polgu jagu. USA lootust F-35 ma juba mainisin. Ta on selgelt kehvem Su-35st ja ilmselt isegi Su-30st ja MiG-35st.
Strateegilisest tuumarelvastusest ei maksa isegi raakida, siin on venelased koigist peajagu yle. USA oma 40a.vanuste Minutman-3ga on muuseum. Lisaks on USA osanud ara kaotada oma tuumapommi uraani tootmisvoimsused. Vanasti nad kasutasid uraani rikastamiseks difusioonimeetodit, mis on aga venelaste poolt kasutatud tsentrifuugimeetodist ebaefektiivsem ja tohutu energiakulu tottu palju kallim. Kui nyyd Clinton liberaalide usutunnistuse kohaselt need vabrikud erastas, siis laksid nad konkurentsivoimetuse tottu pankrotti ja lopetasid tegevuse. Ka kuulus "Westinghouse" on pankrotis. USA teadlased kyll proovisid ka omandada tsetrifuugitehnoloogiat, kuid erinevalt korealastest ja iraanlastest ei saanud nad hakkama ja kuskil 2011.a. paiku nad loobusid sellest ettevotmisest.
Kokkuvottes USA voimsuse yks jalg on tanaseks amputeeritud. Teise jala-1944.a. Bretton Woodsi dollarisysteemi amputeerimisele oli pyhendatud Putini teine maailmaajaloolise tahtsusega kone St.Peterburgis. Argumente voiks tuua raamatu mahus, kuid lihtsalt vaidan, et teise jala amputeerimine laheb tunduvalt kiiremini kui esimene aega vottis. Toon vaid mone alusfakti: USA toodab 18% maailma SKP-st ja G-7 30%,
Tahtsaimaks faktoriks on muidugi ideed,pea. Siin pole ameeriklastel maailmale mitte midagi peale uuskolonialismi, jouga ahvardamise, roovimise, kaose ja soja pakkuda. Yksnes nuut, mis on paljas bluff kui katust Venemaalt-Hiinalt paluda. Nii on Venetsueela ja Syyria olukord pohimotteliselt teine kui Peterburgis Xi avalikult Venemaa korvale astus (varem Hoidis Hiina neutraalset joont, kui Venetsueelas garanteeriti ta majanduslikke huve ja Syyria eest vabu kasi L-Aafrikas). Kes viitsib Hiina lehti lugeda, see leiab ridamisi kinnitusi, et koik Laane sanktsioonid on Venemaale nagu vesi hane selga, sest Hiina toetab nyyd teda nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Hiinas endas on valja kuulutatud rahvuslik majandussoda USA korporatsioonide vastu. Padurahvuslikud hiinlased lihtsalt ei osta USA kaupu ja nii Apple jt aktsiad on jarsult kukkunud.
Kokkuvottes voib oelda, et voimsa majandusega Hiina ja voimsa armeega Venemaa taiendavad suureparaselt teineteist ja on voimsaim joud tanapaeva maailmas. Olukord on loomulikult USA-le synge ja Washigtonis on puhkenud paanika. Loomulikult pyytakse Venemaa ja Hiina vahele kiilu lyya koigil tasanditel ja koigi meetoditega, ent juba valjakujunenud suurt usaldust Xi ja Putini vahel on vaga raske murda, seda enam, et nendevaheline koostoo on objektiivselt molema maa rahvuslikes huvides. USA aga on nyyd sunnitud molemat hakkama ka praanikuga meelitama.
Hiina-Vene koostoo on rajatud ilmselgelt vordoiguslikule alusele. Putln tunnistab "One belt, one road" projekti ja Xi Euraasia yhenduse projekti. On loogiline oletada, et oma vestlustes (yle 30 kohtumise viimase kuue aasta jooksul) on joutud ka yhisele arusaamale, et Putin toetab Hiina rahvuslikku taasyhinemist Taiwaniga ja Xi tunnistab Venemaa mojusfaariks endise NSVL alad.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 15. mai 2019
HELME PORMUSTAS KALJURANNA&Co
Juhtusin eile nagema Mart Helme vaitlust Marina Kaljurannaga ja tana veidi valitsuse infotundi, kus Helme demonstreeris oma intellektuaalset ylekaalu ajukaabikute vastu. Meie eliidi degerantsuses pole mul pikka aega kahtlusi olnud, ent et see kyynib meditsiinilise idiotismini, oli siiski yllatuseks.
Isegi Ukraina degenerantne eliit, kes meie omale sarnaselt geopoliitika pohitodede vastaselt on viinud oma riigi hybriidsotta oma ainukese suurriigist naabriga, omab niipaljukestki moistust ja enesesailitamisinstinkti, et ei litsu vaenu tema peremehe USAga. Just seda naitasid presidendivalimised Ukrainas, kus havitava ylekaaluga voitis meelelahutajast kloun, sest praktiliselt kogu eliit pooras end ara nagu pidalitobisest valitsevast presidendist. Nimelt oli lisaks Briti luurele Poroshenko segatud tana valitseva USA presidendi Trumpi vastasse Demokraatlikku partei poolt organiseeritud laimukampaaniasse ja nyyd, kus Muelleri komisjoni ponnistused on luhta jooksnud, on oodata Trumpi kattemaksu ja tagasivalimist. Isegi Ukraina eliit on voimeline taipama, et olles Venemaa vastaseks rynderiigiks, on tyli norimine Trumpiga neile valtimatuks havinguks. Marina Kaljuland, Sven Mikser, Marko Mihkelson &Co demonstreerisid, et nad sellest aru ei saa isegi peale seda, kui President K.Kaljulaid Moskvasse end sattis ja Putinit lahkelt kylla palus!
Need vesipead hakkasid ryndama Helmet selle eest, et ta lavib Le Pen-iga, kuna tal on on hea labisaamine Putiniga?! Le Penil on veelgi parem labisaamine ka Trumpi strateegilise nouandja Steve Bannoniga, kes juba tykk aega Euroopas viibib organiseerimaks EL parlamenti konservatiivide ryhma, kuhu ka EKRE kavatseb astuda. Le Peni ja Trumpi seovad ilmselgelt yhised huvid ja rynnates teda, meie opositsiooniline voimueliit ryndas sisuliselt USAd. Seeparast loi Helme yleolevalt ja roomuga koik lollpeade poolt tostetud pallid raskusteta voidupunktideks.
Toimuv leiab muidugi kajastamist USA suursaadiku poolt. Kas seni Trumpi vastaseid toetanud Eesti eliit patu- kahetsemise asemel on otsustanud asuda avalikku voitlusse peale Venemaa presidendi veel ka USA presidendi vastu? Nende ajupotensiaali arvestades on tegu pigem pyksikakamisega.
Roman Ubakivi
Juhtusin eile nagema Mart Helme vaitlust Marina Kaljurannaga ja tana veidi valitsuse infotundi, kus Helme demonstreeris oma intellektuaalset ylekaalu ajukaabikute vastu. Meie eliidi degerantsuses pole mul pikka aega kahtlusi olnud, ent et see kyynib meditsiinilise idiotismini, oli siiski yllatuseks.
Isegi Ukraina degenerantne eliit, kes meie omale sarnaselt geopoliitika pohitodede vastaselt on viinud oma riigi hybriidsotta oma ainukese suurriigist naabriga, omab niipaljukestki moistust ja enesesailitamisinstinkti, et ei litsu vaenu tema peremehe USAga. Just seda naitasid presidendivalimised Ukrainas, kus havitava ylekaaluga voitis meelelahutajast kloun, sest praktiliselt kogu eliit pooras end ara nagu pidalitobisest valitsevast presidendist. Nimelt oli lisaks Briti luurele Poroshenko segatud tana valitseva USA presidendi Trumpi vastasse Demokraatlikku partei poolt organiseeritud laimukampaaniasse ja nyyd, kus Muelleri komisjoni ponnistused on luhta jooksnud, on oodata Trumpi kattemaksu ja tagasivalimist. Isegi Ukraina eliit on voimeline taipama, et olles Venemaa vastaseks rynderiigiks, on tyli norimine Trumpiga neile valtimatuks havinguks. Marina Kaljuland, Sven Mikser, Marko Mihkelson &Co demonstreerisid, et nad sellest aru ei saa isegi peale seda, kui President K.Kaljulaid Moskvasse end sattis ja Putinit lahkelt kylla palus!
Need vesipead hakkasid ryndama Helmet selle eest, et ta lavib Le Pen-iga, kuna tal on on hea labisaamine Putiniga?! Le Penil on veelgi parem labisaamine ka Trumpi strateegilise nouandja Steve Bannoniga, kes juba tykk aega Euroopas viibib organiseerimaks EL parlamenti konservatiivide ryhma, kuhu ka EKRE kavatseb astuda. Le Peni ja Trumpi seovad ilmselgelt yhised huvid ja rynnates teda, meie opositsiooniline voimueliit ryndas sisuliselt USAd. Seeparast loi Helme yleolevalt ja roomuga koik lollpeade poolt tostetud pallid raskusteta voidupunktideks.
Toimuv leiab muidugi kajastamist USA suursaadiku poolt. Kas seni Trumpi vastaseid toetanud Eesti eliit patu- kahetsemise asemel on otsustanud asuda avalikku voitlusse peale Venemaa presidendi veel ka USA presidendi vastu? Nende ajupotensiaali arvestades on tegu pigem pyksikakamisega.
Roman Ubakivi
esmaspäev, 15. aprill 2019
HALB ENNE
Vaatasin hilisöhtul telekast Pariisi Jumalaema kiriku peatorni ja katuse kokkuvarisemist hiigeltulekahju töttu. Esmaseks emotsiooniks oli muidugi ääretu kahjutunne Kristliku vaimu imeilusa pärli hävimise pärast.
Samas symboliseerib see kunagise Karl Suure Kristliku ajastu löppu Lääne Euroopas, kus täna valitseb avalikult antikristlik Soodom ja Komorra vanematre nr.1,2,3 jne. näol. Tänase Euroopa väärtused, mida meie meedia igapäevaselt meile eeskujuks toob, on varjamatult liberaalsed ja seega jumalasalgavad ja antikristlikud. Euroopa eliit on moondunud oma eelkäijate vastandiks.
Ent samas ei ole see kurb syndmus mitte ainult möödunud öitsengu ajastu löpu tähiseks vaid ka tuleviku kurjakuulutavaks endeks. Mulle tekitas pölengu nägemine analoogia Riigipäeva hoone syytamisega Saksamaal Hitleri ajal. Kunagisest maailma valitseja Lääne Euroopa on tänaseks degradeerunud oma kunagise koloonia vasalliks, kelle taktikepi all on syydatud söjakolded mitte ainult Pöhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, vaid ka Euroopa sydames Jugoslaavias ja Ukrainas. Vältimatu kättemaksulainete vastu (olgu selleks äärmuslikud islamistid, miljonilised pögenikeparved vöi kuus miljonit automaatrelva omavat ukrainlast, kellest suurem osa on kodusöjas "karastatud" vanglast vabastatud kriminaalkurjategijad vöi isegi juhuslikult lahtipääsenenud taktikaliset tuumasöjast, mille läveni on Lääne poliitikud Venemaa demoniseerimisega viinud ja mida raske on vältida NATO laienemisega itta armeede vahetu kontakti töttu. Viimane on ka ohuks ka kogu inimkonnale, sest vesipead USA kongrerssist elavad tänini USA söjalise ylemvöimu muinasjutus ja pole tänaseni aru saanud, et nad on täna aastaid maha jäänud söjalises tehnoloogias Venemaast ja nad on kaotusseisus Venemaa-Hiina yhisrinde vastu ning iga Venemaa vastane söjaline provokatsioon Ukrainas vöi Baltimaades tähendab USA minemapyhkimist maamunalt) on tänane impotentne Euroopa eliit absoluutselt abitu. Nagu Hitleri ajalgi, tähendab yhe hoone pöleng kogu kontinendi ja maailma suurpölengu reaalset ohtu.
Notre Dame hing on kahjuks pöördumatult hävinud. Degenerant Macron ei taipa, et kristlaste ehitatud Jumalakoja fassaadi taastamine temasuguste antikristlike paganate poolt on vaid sisuta odav ersatz ja sisuliselt Jumalakoja ryvetamine.
Roman Ubakivi
Vaatasin hilisöhtul telekast Pariisi Jumalaema kiriku peatorni ja katuse kokkuvarisemist hiigeltulekahju töttu. Esmaseks emotsiooniks oli muidugi ääretu kahjutunne Kristliku vaimu imeilusa pärli hävimise pärast.
Samas symboliseerib see kunagise Karl Suure Kristliku ajastu löppu Lääne Euroopas, kus täna valitseb avalikult antikristlik Soodom ja Komorra vanematre nr.1,2,3 jne. näol. Tänase Euroopa väärtused, mida meie meedia igapäevaselt meile eeskujuks toob, on varjamatult liberaalsed ja seega jumalasalgavad ja antikristlikud. Euroopa eliit on moondunud oma eelkäijate vastandiks.
Ent samas ei ole see kurb syndmus mitte ainult möödunud öitsengu ajastu löpu tähiseks vaid ka tuleviku kurjakuulutavaks endeks. Mulle tekitas pölengu nägemine analoogia Riigipäeva hoone syytamisega Saksamaal Hitleri ajal. Kunagisest maailma valitseja Lääne Euroopa on tänaseks degradeerunud oma kunagise koloonia vasalliks, kelle taktikepi all on syydatud söjakolded mitte ainult Pöhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, vaid ka Euroopa sydames Jugoslaavias ja Ukrainas. Vältimatu kättemaksulainete vastu (olgu selleks äärmuslikud islamistid, miljonilised pögenikeparved vöi kuus miljonit automaatrelva omavat ukrainlast, kellest suurem osa on kodusöjas "karastatud" vanglast vabastatud kriminaalkurjategijad vöi isegi juhuslikult lahtipääsenenud taktikaliset tuumasöjast, mille läveni on Lääne poliitikud Venemaa demoniseerimisega viinud ja mida raske on vältida NATO laienemisega itta armeede vahetu kontakti töttu. Viimane on ka ohuks ka kogu inimkonnale, sest vesipead USA kongrerssist elavad tänini USA söjalise ylemvöimu muinasjutus ja pole tänaseni aru saanud, et nad on täna aastaid maha jäänud söjalises tehnoloogias Venemaast ja nad on kaotusseisus Venemaa-Hiina yhisrinde vastu ning iga Venemaa vastane söjaline provokatsioon Ukrainas vöi Baltimaades tähendab USA minemapyhkimist maamunalt) on tänane impotentne Euroopa eliit absoluutselt abitu. Nagu Hitleri ajalgi, tähendab yhe hoone pöleng kogu kontinendi ja maailma suurpölengu reaalset ohtu.
Notre Dame hing on kahjuks pöördumatult hävinud. Degenerant Macron ei taipa, et kristlaste ehitatud Jumalakoja fassaadi taastamine temasuguste antikristlike paganate poolt on vaid sisuta odav ersatz ja sisuliselt Jumalakoja ryvetamine.
Roman Ubakivi
pühapäev, 14. aprill 2019
JÄÄ HAKKAS LIIKUMA
President Kaljulaid läheb peale Washingtoni visiiti Moskvasse kohtumaks Putiniga. Tegu vöib olla ajaloolise pöördepunkiga, nagu olid seda Eesti Wabariigi tunnustamisega Tartu rahulepingu näol ja 1939a. sygisene Selteri visiit Moskvasse, mis löppes baaside lepingu sölmimisega. Moskva seisukohast olid mölemad syndmused edulugu. Tartu rahulepinguga murdis Nöugude Venemaa välja isolatsiooniröngast ja legaliseeris oma voimu. Edulugu oli see ka muidugi Eestile esimese omariikluse näol. Meile oli kasulik bolshevike voit ja seepärast me saboteerisime valgete pealetungi Petrogradile. Otsustavaks jöuks tollal ei olnud loomulikud meie tahe, vaid Suurbritannia huvid, kellele me tollal geopoliitiliselt orienteerusime. Suurbritanniale oli aga tähtis jätta Venemaa välja vöitjariikide nimistust kui hakati jagama söja kaotanud Tyrgi ja Saksamaa valdusi. Teatavasti Bosporus ja Dardanellid olid lubatud Venemaale. Seepärast saboteeritigi valgete yritust.
Ka täna on Kaljulaiu visiit Moskvasse selgelt vöiduks Putinile, sest nii murtakse ajalooliselt analoogne Obama-Lääne Venemaa isoleerimispoliitika avalikult löplikult jällegi Eesti kui yhe köige russofoobsema riigi poolt. Kontrastiks meenutan, et Leedu kutsus äsja tagasi oma suursaadiku Moskvast. Meenutaaks, et viimaati kylastas Venemaad president Ilves, kes ugri-mugri konverentsil kutsus avalikus könes vennasrahvaid Venemaad lagundama. Kaljulaid Moskvasse seeekord aga laiutama ei lähe, vaid palus alandlikult Putinilt kokkusaamise voimalust, mis on analoogsed pigem 1939a. syndmustega. Tollal kevadel me sölmisime teatavasti Selteri-Ribbentropi pakti, millega me usaldasime oma saatuse Hitleri kätesse. Sygisel aga Hitler reetis meid Molotov-Ribbentropi paktiga ja andis meid kandikul yle Stalinile. Seejärel meie juhid tegutsesid täpselt Berliinist tulnud juhtnööride järgi: rutati Moskva Stalini kintsu lakkuma tagataskus lubadus, et varsti alustab Hitler söda Venemaa vastu.
Meie poliitikud ja meedia ajab ummamuudut, nagu Läheks Kaljulaid Moskvasse piirilepingut edendama, toetust YRO Julgeolekukomitee ajutiseks liikmeks saamisele jne. Tegelikult läheb Kaljulaid Moskvasse sönumiga meie isandalt. Kui esmalt oli selleks Suurbritannia, siis natsi-Saksamaa ning täna on USA. Miks mängib USA täna gambiiti Venemaa vastu ja ohverdab selgelt oma senise Venemaa isoleerimise poliitika ja takkapihta vöib-olla oma konnasilma- kaitsmatud Baltimaad? Nagu ikka poliitikas, on tegu mitmekihilise koogiga. Tagataustaks on Trumpi arusaam, et senine maailma politseiniku mängimine löppeb USAle kurvalt - pankrotiga. Selge on see, et oma yha kahaneva mojuvöimu töttu vajab USA Venemaa toetust ja on selle nimel valmis kauplema. Olgu see siis Hiina voi isegi Venetsueela suunal. Aktuaalselt teravaim probleem on täna vast Iisraeli- Iraani suunal. Trump on seni strateegiliselt targalt loonud endale soodsa pinnase tagasivalimiseks. Vöimu kysimus on aga teatavasti poliitikule tähtsaim. Yheks sambaks on olnud kaalukaima juudi lobby toetuse kindlustamine. Nii aitab Trump Netanyahul vöita Iisraeli valimised, teades, et too omakorda kindlustab tema tagasivalimise.( Viimane voib tähendada uue USA dynastia loomist, sest hiljuti lasi Trump välja luureöhupalli kui ta nagu muuseas mainis, et ta kaalus Ivanka kandidatuuri Maailmapanga juhi kohale. USA esimeseks naispresidendiks vöïb töepoolest saada Ivanka, kes on vöimetelt peajagu yle Hillarist.)
Biby toetamisel on aga Trump minu arvates minetanud ohutunde. Saatkond Jeruusalemma, tingimusteta toetus Iisraeli äärmuslastele palestiinlaste suhtes, isegi Golani körgendikud, kuid Iraani Islamivoitlejate korpuse kuulutamine terroriorganisatsioonikks on juba liig, mis voib ta tagasivalimise pörmustada. Teatavasti kuulutas Iraan vastusammuna USA kohaliku väejuhatuse CENTCOMi koos tolle vägedega terroriorganisatsiooniks. Tähtis pole niivörd isegi reaalne oht, et USA aetakse täielikult välja Iraagist ja Syyriast, kuivörd kohutav pilt kui USAsse hakkavad saabuma sajad tinakirstud USA kodanikega iga kuu. Iraanlased mängisid teatavasti tähtsat rolli isegi Mosuli tagasivallutamisel ISILilt ja nad on vöimelised muutma ameeriklaste elu Lähis -Ida regioonis partisanitaktikaga pörguks.
Seega on Trumpil hädavajalik enda syydatud plahvatusohtlikku löket summutada. Kui täieulatuslik söjaline konflikt oleks USA kindrastaabi hinnangul täiesti vastuvöetamatu ja perspektiivitu, siis sissisöda oleks USAle öudusunenäoks. Siin oleks talle hindamatuks abiliseks Putin, kellel ainukesena on hea kontakt köigi osapooltega ja sealhulgas Iraani liidritega ja keda teenitult köik vötavad isegi tolles piirkonnas kui usaldusväärset vahendajat ja kokkulepete garanti.
Seega on USAl nagu omal ajal Hitlerilgi peahuvid ja teise-kolmanda järgu tähtsusega huvid ja on loomulik, et viimased tuuakse ohvriks esimestele. Vaatamata poolakate lunimisele ja 2 miljardi dollari pakkumisele USA alalise söjabaasi loomiseks ( mis on möeldud tegelikult mitte neile ohutu Venemaa, vaid hoopis Saksamaa potentsiaalse ohu törjumiseks) ignoreeritakse neid seni. Baltikumis aga ei ole yldse alaliselt USA södureid, vaid ainult Euroopa vasallide omad, juhuks kui Venemaa realiseeriks oma absoluutse söjalise ylekaalu Balti ruumis peale mingit provokatsiooni. See voimaldaks USAl lootuse jääda körvalvaataja rolli suurema söjalise konflikti puhul Euroopas ja piirduda vaid regionaalse taktikalise tuumasöjaga. Plaan on perspektiivitu, sest Venemaa vastaks kohe taktikaliste tuumapommidega voi tavaliste löhkepeadega Pentagoni, Valge maja ja Kongressi akendesse oma laevadelt ja lennukitelt.
Kokkuvötlikult vöime öelda, et geopoliitilised mustrid korduvad. Selle eest, et russofoobiale rajatud välis- ja julgeolekupoliitika on Eesti huvide vastane, olen ma rääkinud juba kaks aastakymmet. Kui meie degerantse eliidi huvid ei lähtu riigi huvidest, vaid piirduvad omaenese tasku huvidega, nagu see oli ka Pätsi ja Laidoneri puhul, siis nagu tödes juba Oskar Loorits ei jää riik pysima. Iga rahvas väärib iseseisvust kui tema eliit lähtub riigi geopoliitilistest huvidest nagu meie naaber Soome. Meie eliit ei suuda täita, nagu Läti, Leedu ja Ukraina eliididki, seda elementaarset nöuet ja seetöttu näeme ajaloo kordumist farssina
Roman Ubakivi
President Kaljulaid läheb peale Washingtoni visiiti Moskvasse kohtumaks Putiniga. Tegu vöib olla ajaloolise pöördepunkiga, nagu olid seda Eesti Wabariigi tunnustamisega Tartu rahulepingu näol ja 1939a. sygisene Selteri visiit Moskvasse, mis löppes baaside lepingu sölmimisega. Moskva seisukohast olid mölemad syndmused edulugu. Tartu rahulepinguga murdis Nöugude Venemaa välja isolatsiooniröngast ja legaliseeris oma voimu. Edulugu oli see ka muidugi Eestile esimese omariikluse näol. Meile oli kasulik bolshevike voit ja seepärast me saboteerisime valgete pealetungi Petrogradile. Otsustavaks jöuks tollal ei olnud loomulikud meie tahe, vaid Suurbritannia huvid, kellele me tollal geopoliitiliselt orienteerusime. Suurbritanniale oli aga tähtis jätta Venemaa välja vöitjariikide nimistust kui hakati jagama söja kaotanud Tyrgi ja Saksamaa valdusi. Teatavasti Bosporus ja Dardanellid olid lubatud Venemaale. Seepärast saboteeritigi valgete yritust.
Ka täna on Kaljulaiu visiit Moskvasse selgelt vöiduks Putinile, sest nii murtakse ajalooliselt analoogne Obama-Lääne Venemaa isoleerimispoliitika avalikult löplikult jällegi Eesti kui yhe köige russofoobsema riigi poolt. Kontrastiks meenutan, et Leedu kutsus äsja tagasi oma suursaadiku Moskvast. Meenutaaks, et viimaati kylastas Venemaad president Ilves, kes ugri-mugri konverentsil kutsus avalikus könes vennasrahvaid Venemaad lagundama. Kaljulaid Moskvasse seeekord aga laiutama ei lähe, vaid palus alandlikult Putinilt kokkusaamise voimalust, mis on analoogsed pigem 1939a. syndmustega. Tollal kevadel me sölmisime teatavasti Selteri-Ribbentropi pakti, millega me usaldasime oma saatuse Hitleri kätesse. Sygisel aga Hitler reetis meid Molotov-Ribbentropi paktiga ja andis meid kandikul yle Stalinile. Seejärel meie juhid tegutsesid täpselt Berliinist tulnud juhtnööride järgi: rutati Moskva Stalini kintsu lakkuma tagataskus lubadus, et varsti alustab Hitler söda Venemaa vastu.
Meie poliitikud ja meedia ajab ummamuudut, nagu Läheks Kaljulaid Moskvasse piirilepingut edendama, toetust YRO Julgeolekukomitee ajutiseks liikmeks saamisele jne. Tegelikult läheb Kaljulaid Moskvasse sönumiga meie isandalt. Kui esmalt oli selleks Suurbritannia, siis natsi-Saksamaa ning täna on USA. Miks mängib USA täna gambiiti Venemaa vastu ja ohverdab selgelt oma senise Venemaa isoleerimise poliitika ja takkapihta vöib-olla oma konnasilma- kaitsmatud Baltimaad? Nagu ikka poliitikas, on tegu mitmekihilise koogiga. Tagataustaks on Trumpi arusaam, et senine maailma politseiniku mängimine löppeb USAle kurvalt - pankrotiga. Selge on see, et oma yha kahaneva mojuvöimu töttu vajab USA Venemaa toetust ja on selle nimel valmis kauplema. Olgu see siis Hiina voi isegi Venetsueela suunal. Aktuaalselt teravaim probleem on täna vast Iisraeli- Iraani suunal. Trump on seni strateegiliselt targalt loonud endale soodsa pinnase tagasivalimiseks. Vöimu kysimus on aga teatavasti poliitikule tähtsaim. Yheks sambaks on olnud kaalukaima juudi lobby toetuse kindlustamine. Nii aitab Trump Netanyahul vöita Iisraeli valimised, teades, et too omakorda kindlustab tema tagasivalimise.( Viimane voib tähendada uue USA dynastia loomist, sest hiljuti lasi Trump välja luureöhupalli kui ta nagu muuseas mainis, et ta kaalus Ivanka kandidatuuri Maailmapanga juhi kohale. USA esimeseks naispresidendiks vöïb töepoolest saada Ivanka, kes on vöimetelt peajagu yle Hillarist.)
Biby toetamisel on aga Trump minu arvates minetanud ohutunde. Saatkond Jeruusalemma, tingimusteta toetus Iisraeli äärmuslastele palestiinlaste suhtes, isegi Golani körgendikud, kuid Iraani Islamivoitlejate korpuse kuulutamine terroriorganisatsioonikks on juba liig, mis voib ta tagasivalimise pörmustada. Teatavasti kuulutas Iraan vastusammuna USA kohaliku väejuhatuse CENTCOMi koos tolle vägedega terroriorganisatsiooniks. Tähtis pole niivörd isegi reaalne oht, et USA aetakse täielikult välja Iraagist ja Syyriast, kuivörd kohutav pilt kui USAsse hakkavad saabuma sajad tinakirstud USA kodanikega iga kuu. Iraanlased mängisid teatavasti tähtsat rolli isegi Mosuli tagasivallutamisel ISILilt ja nad on vöimelised muutma ameeriklaste elu Lähis -Ida regioonis partisanitaktikaga pörguks.
Seega on Trumpil hädavajalik enda syydatud plahvatusohtlikku löket summutada. Kui täieulatuslik söjaline konflikt oleks USA kindrastaabi hinnangul täiesti vastuvöetamatu ja perspektiivitu, siis sissisöda oleks USAle öudusunenäoks. Siin oleks talle hindamatuks abiliseks Putin, kellel ainukesena on hea kontakt köigi osapooltega ja sealhulgas Iraani liidritega ja keda teenitult köik vötavad isegi tolles piirkonnas kui usaldusväärset vahendajat ja kokkulepete garanti.
Seega on USAl nagu omal ajal Hitlerilgi peahuvid ja teise-kolmanda järgu tähtsusega huvid ja on loomulik, et viimased tuuakse ohvriks esimestele. Vaatamata poolakate lunimisele ja 2 miljardi dollari pakkumisele USA alalise söjabaasi loomiseks ( mis on möeldud tegelikult mitte neile ohutu Venemaa, vaid hoopis Saksamaa potentsiaalse ohu törjumiseks) ignoreeritakse neid seni. Baltikumis aga ei ole yldse alaliselt USA södureid, vaid ainult Euroopa vasallide omad, juhuks kui Venemaa realiseeriks oma absoluutse söjalise ylekaalu Balti ruumis peale mingit provokatsiooni. See voimaldaks USAl lootuse jääda körvalvaataja rolli suurema söjalise konflikti puhul Euroopas ja piirduda vaid regionaalse taktikalise tuumasöjaga. Plaan on perspektiivitu, sest Venemaa vastaks kohe taktikaliste tuumapommidega voi tavaliste löhkepeadega Pentagoni, Valge maja ja Kongressi akendesse oma laevadelt ja lennukitelt.
Kokkuvötlikult vöime öelda, et geopoliitilised mustrid korduvad. Selle eest, et russofoobiale rajatud välis- ja julgeolekupoliitika on Eesti huvide vastane, olen ma rääkinud juba kaks aastakymmet. Kui meie degerantse eliidi huvid ei lähtu riigi huvidest, vaid piirduvad omaenese tasku huvidega, nagu see oli ka Pätsi ja Laidoneri puhul, siis nagu tödes juba Oskar Loorits ei jää riik pysima. Iga rahvas väärib iseseisvust kui tema eliit lähtub riigi geopoliitilistest huvidest nagu meie naaber Soome. Meie eliit ei suuda täita, nagu Läti, Leedu ja Ukraina eliididki, seda elementaarset nöuet ja seetöttu näeme ajaloo kordumist farssina
Roman Ubakivi
teisipäev, 12. märts 2019
AEG ON LIIGESTEST LAHTI
Moodunud kuude jooksul on toimunud ylitahtis geopoliitiline nihe, millel on maarav tahtsus Eesti saatusele. Kokkuvotlikult valjendub see Xi Jinpingi vastuses kysimusele, mida Hiina votab ette tanases olukorras: "Hakkame valmistuma sojaks".
Seni eelistas Hiina varju jäädes igati siluda vastuolusi USAga, jättes Venemaa vastavalt tollal kehtinud Washingtoni strateegiale esmaseks ja peamiseks rynnakuobjektiks. Demokraatide guru Brzezinski mötte kohaselt pidi XXI sajandi sisuks saama Venemaa purustamine ja tema paljaksröövimine. 2020 ndaks aastaks pidi USA plaani järgi teostanud tehnoloogilise hyppega köik teised kaugele maha jatma ja uue relvastusega (hyperkiirusega raketid jne.) suuteline teostama tavarelvastusega Venemaa vastase "Prompt Global Strike", mille järel poleks Venemaal mingit vastupanuvöimalust ja on sunnitud alistuma, mille järel Hiina alistamine on vaid tehniline kysimus kui USA vasall Venemaa lööb pohjast ja USA laevastik löunast. Olen juba varem seda strateegiat kritiseerinud, sest tundmata ja alahinnates vastaseid on see vaid soovmötlemine ja seega loll plaan.
Elu ongi kinnitanud, et USA strateegia on haledalt labi kukkunud, sest hoopis Venemaa on suutnud teostada tehnoloogias esimesena hyppe (hyperkiirusega rakettide, miniatuurse aatomireaktori jm) ja tema tehnoloogiline yleolek relvastuses vörreldes USA-ga aiva suureneb lahema viie aasta jooksul. USA ekspertide hinnangul saavutab Venemaa söjalise voimsuse haripunkti kymne aasta parast.
Muidugi, tehnoloogiline revolutsioon kestab ja pole teada, kes saavutab edumaa naiteks kunstliku intellekti osas. Ent see tahendaks ilmselt ka kaasaegse tsivilisatsiooni hukku ja kui inimene veel liigina kuskil koobastes ka säiliks, toimuks jargmine söda juba kaigastega.
Senine USA strateegia on viinud ka Venemaa ja Hiina USA vastase yhisrinde moodustamisele ja USA voimsuse kiire langus on teinud USAl voimatuks oma tana kehtiva sojalise strateegia ( mis naeb ette tavarelvastusega peetavas regionaalses sojas yheaegselt nii Venemaa kui ka Hiina voitmise) reaalse elluviimise. Siit ka Trumpi tulekuga USA senise Venemaale keskendunud strateegia sisuline muutmine. Nii teatas USA kaitseministri kt. Patric Shananan et USA strateegilise vöitluse kolmeks prioriteetideks on Hiina, Hiina, Hiina.
Edasi, Xi ei saa vastulöögita jatta alatuid rynnakuid oma tehnoloogiahiiu Huawei vastu ja ilmvöimatu on nöustuda USA ylbe nöudmisega mitte toetada Hiinas tipptehnoloogia arengut. Lisaks veel USA poolt vallapäästetud majandussöda. Lisaks vöitlus Louna Hiina mere kontrolli yle.
Lisaks veel USA valjaastumine kesk-ja lyhimaa rakettide keelustamise leppest, mis seoses USA viimase aja provokatiivse Taiwanile lahenemise poliitikaga peab ilmselt silmas keskmaarakettide paigutamist muuhulgas ka Taiwanile. Viimane on casus belli, sest ykski Hiina liider ei saa nägu kaotamata seda lubada ja on praktiliselt sunnitud ennetavalt esimese loöögi andma. Kuna Hiina on tana USAst ees hyperkiirusega raketi loomises (juba reaalselt katsetavad) ja on veel pöhimotteliselt ehk voimalik venelastelt Tsirkone kopsaka raha eest osta nagu S-400, siis tahendaks see USA lennukikandjate löögigruppide minema peletamist ja USA taielikku abitust Taiwani oma kiiluvees hoida. Mis muidugi tahendaks Hiina labimurdu esimesest saarte ahelikust ja seega jarsku USA möjuvöimu langust doominokividena maailma tahtsaimas piirkonnas.
Samal ajal ei suuda Trump ellu viia oma iget kavatsust parandada suhteid Venemaaga, sest kodusöda globikutega aina ägeneb. Tana on nii Ameerika eliit ja rahvas lausa naeruvaarne kui neist pool kinnitab, et Trump on Kremli agent ja teine pool yritab töestada, et ei ole. Ilmselt samasugune meeltesegadus kui N.Liidus perestroika ajal kui venelased ise oma impeeriumi hävitasid. USA eliit on peale austusväärse Bush-seeniori jargneva pölvkonna (Bush-juuniori) näol ehmatavalt järsult degradeerunud. Ehkki USAl on tana veel palju materjaalseid ressursse, ei suuda ta täna inimkonnale pakkuda peale patopsyhhaatria mitte ainsatki helget ideed. Nn. liberaalne demokraatia on ilmses pankrotis ja Läänes kerkivad yha enam pinnale autoritaarsed, rassistlikud ja natslikud ideed. Kui mitte arvestada musta luigena öhus rippuvat finantskatastroofi, siis arvan, et Trump vöidab selgelt järgmised presidendivalimised. Ta on edukalt rakendanud rahvuslikku majandusteooriat, loonud yle 3 miljoni uue tööpkoha ja ta vastaskanditaatideks demokraatide hulgast peale "nooruslike" Bideni ja Sandersi on trotskistid, anarhistid ja pseudosotsialistidena proletaarne lumpen, kes ei taotle tootmisahendite yhiskonnastamist ja öigust tööle vaid tasuta leiba ja tsirkust.
Venemaa vastu peetakse hybriidsöda, kuna otsene söjaline kokkupörge tahendaks USAle katastroofi. USA Armee on peksa saanud köigis södades paari aastakymne jooksul ja kurnatuna ta pole mingi vastane Venemaa tehnoloogiliselt ja moraalselt paremale sojajöule. Ameerkal on kyll rohkem massi, kuid isegi massist jääb vaheseks kogu maailma katmiseks, kvaliteedilt on venelased aga selgelt yle. Hybriidsöjas, mida hiljuti nimetati ka "Trooja hobuseks", tehakse peapanus "viiendale kolonnile", olukorra destabiliseerimiseks riigis ja yheaegse välissurvega nii psyhholoogilise , majandusliku ja kybersöja näol kombineeritult söjalise ähvardusega.
Kodusöja töttu pole täna USAl yhtset välis-ja julgeolekupoliitikat ja iga ametkond veab oma rida. Kord tullakse Syyriast ja Afganistanist valja, kohe tuleb aga vastupidine avaldus. Syyrias on isegi tahendatud juhtumeid, kus omavahel peavad lahingut Pentagon CIA vastu koos nende hoolealustega.
Seega jätkab USA tana pöhimotteliselt valet strateegiat , pyydes yheaegsellt vöita nii Venemaad kui Hiinat, mis sunnib teda veelgi ylepingutama ebareaalsete eesmärkide taitmiseks. See vaid kiirendab USA vöimsuse langust. Näiteks on peale lyyasaamist Syyrias Venetsueela avantyyr, mis vaid halvendab USA seisu, seda isegi lokaalse edu korral. Viimane ei kaalu aga kaugeltki yles kahju, mida taoline arutu rapsimine pöhjustab ka vasallide eliidi hulgas: homme voivad juba nad ise olla asendatud lambist vöetuga, ent Washingtonile meeldima hakanud tegelasega. Hiina ja Venemaa on igal juhul vöitjad. Minu arusaama toetab ka Rand Corporationi Red on Blue asjane söjamang, kus USA kaotas söja Vene ja Hiina vastu nii Baltikumis kui ka Taiwanil.
Hiina mahasurumise prioriteediks tegemine USA poolt annab muidugi Venemaale palju enam tegutsemisruumi. Nimelt USA Trooja hobuse ahvardus on tegelikult tyhine. Jah, sotsiaalse protesti nivoo on Putini neoliberaalse sotsiaalpoliitika tottu ohtlikult körge ja selle arakasutamine teoreetiliselt voimalik Putini kukutamiseks. Ent läänemeelsetel on vaid marginaalne toetus rahva hulgas (ca 4%) ja rahva koige suurem toetus täna on sojavae institutsioonil, kelle käes on ka loomulikult peamine reaalne joud. Putini panust Vene riigi alalhoiul on muidugi pea vöimatu ylehinnata ja ta teeneid kysimargi alla ei panda. Ent samas on Putini neoliberaalne sotsiaalmajanduspoliitika selgelt muutunud takistuseks Venemaa edasiliikumisele. Venemaa kaotab täna selgelt nii Hiinale kui USAle arengutempos. Putin pole selgelt Stalini mastaapi riigimees, kes tagas 15-20% majanduskasvu ja suutis pakkuda rahvast haaravaid ideid. Ideed pole aga selgelt Putini tugev kylg. Seega voib Putini asendamine söjavae kasti esindajaga (kasvoi praegune peaministri asetaitja Borisov) hoopis anda hyppelise kiirenduse Venemaa arengusse, mis pole muidugi Washingtoni eesmärgiks.
Vene kindralstaabi ylemat Gerassimovi peetakse öigustatult hybriidsöja spetsialistiks. Tema nägemuse kohaselt lähtub Venemaa aktiivse kaitse strateegiast, mis naeb ette riigi julgeolekuohtude ennetavat neutraliseerimist. Eesmargiks on strateegilise initsiatiivi haaramine ja hoidmine, mis on teatavasti vöiduks hadavajalik. Selleks tuleb välja selgitada vastase nörgad kohad ja tegutsedes kiiresti, luua oht pohjustada talle vastuvoetamatuid kahjusi.
Kus on USA ja NATO norgim koht Euroopas? Selgelt Baltikum, mida ainuyksi äärmiselt ebasoodsa asendi tottu on tana sisuliselt vöimatu kaitsta isegi suurte ohvrite hinnaga. Ukrainas on kyll söda Donbassis, kuid isegi kui Venemaa kogu Ukraina okupeeriks, ei kahjusta see NATOt ja Venemaa saaks kaela Guljai Pole koos ränkraske majanduskoormaga. Edukas Blitzkrieg Baltikumis (kysimus on tundides) seevastu tahendaks NATO loppu ja taiesti uut julgeolekustruktuuri Euroopas.
Vaatame nyyd Eesti eliidi arusaamu. Ma ei hakka aega raiskama kaitseministri Jyri Luige (ja temasuguste peale), kes peab USA lahkumist Kesk-ja lyhimaa rakettide keelustamise leppest Euroopa riikidele heaks uudiseks ja kes igatsevat uusi USA keskmaa rakette oma riiki paigutada. Niisuguse absoluutselt ebapädeva inimese öige koht on hullaris.
Vaatame ilmselt koige intelligentsema söjameeste kasti esindaja Leo Kunnase arvamusi. Ta on vähemalt lugenud Rand Corporationi varasemat söjamange aastal 2020 Baltikumi kohta, ent kahjuks pole ta aru saanud , et need, ehkki koigis kymnes mangus voitis Venemaa, oli analyys taiesti ebapädev ja tugevasti kallutatud NATO kasuks:
1)Venemaa rynnak on 10 paeva ette teada ja NATO koondab Baltikumi 17 löögipataljoni. Pihkvas asuva öhudessantdiviisi reageerimisaeg on 24 t. Viimati Vene,Hiina ja Mongoolia (Korea teemal) korraldatud yhiöppusel Siberis demonstreeris Venemaa ylimat mobiilsust koondades nädalaga 300 000 mehelise grupeeringu tuhandete km taha. Baltikumyi puhul pole vaja rakendada isegi tankiarmeed Moskva ymbrusest. Piisab meie piiride tagant asetsevast yldarmeest. Ettevalmistuseks piirab paarist päevast ja see tuleb veel avastada. NATOl pole aega oluliselt vägesi tugevdada kuskilt Itaaliast.
2)Venelaste löögijoudu hinnati 25 pataljonile, koguarvust kuskil 56 pataljoni. Venemaal on tegelikult tana rivis 124 pataljoni ja vöib nii palju rohkem pataljone rakendada,
3)Absurdne viga oli lambist omistada absoluutne ylekaal öhus NATO lennukitele. Viimased hävitasid öhust päevas 2=3 Vene pataljoni, kuid viimaste tulejou masendava ylekaalu tottu pyhiti ikkagi köik NATO pataljonid teelt. Vene Maavägede vastu NATO maaväed loomulikult ei saa, ent ylekaal öhus on konkreetselt Baltikumi ruumis kindlalt Venemaa käes ja selle köigutamise katse löppeks vastuvöetamatute kaotustega. Öhukaitse alus Balti ruumis on nii Kaliningradis kui ka meie idapiiri taga maailma parimad igat liiki öhukaitsesysteemid alates kaugmaa S=400 ja löpetades lyhimaa Pantsir-1. NATOL pole ligilahedaski sarnast vöimekust. Sama mäekorgune ylekaal on venelastel ka Raadioelektroonilise vöitluse alal. Liikuv reserv on Venemaal maailma köige modernsema lennuväe naol. Venelaste lennupark on uus vorreldes igivana USA omaga. Uus hirmkallis F=35 on niisugune käkk, et USA on sunnitud hakkama tootma vana tyypi veidi moderniseeritud F-15x naol. F-35 jääb koigis näitajates peajagu alla isegi vanale vene Su-27le. F-35 on parem vargsus, kuid seda mitte S-400 mitmel lainepikkusel töötavale radarile ja ta kaotab igasuguse vargsuse kui avab pommiluugi, raakimata raketi valjatulistamisega. Tema hooldus on aga nii vaevaline , et tema yhe valjalennu ajal teeb Su kolm. Plussiks on F-35 elektroonika, mis on aga nii keeruline, et pole siiani töökorda saada ta kiivrit. Yldse arvan, et tobe on teha igast lendurist marssalit, kes omab kogu lahinguvaljast täielikku ylevaadet ja ylekyllase info töttu ei suuda ise langetade efektiivseid ja kiireid otsusi. Massilise lahingu ja raadioelektrooniliste vahendite massiivse kasutamise tingimustes muutuvad need F-35 paljukiidetud ent hirmkallid omadused mötetuks.
Kuskil 40% USA lennukitest tuleks Lennukikandjatelt. Viimane RAND corporationi variant nagi ette alguses yhte Pohjamerel ja hiljem ka teist. Venelased oma arvutustes on lahtunud eeldusest, et kohe on kolm lennukitekandjate loöögigruppi. Ka suur enamus paarist tuhandest tiibraketist tuleks laevadelt. Tana on aga selge, et tana ei tuleks laevadelt peale musta tossu ja hadakisa midagi, sest juba ennem ma märkisin revolutsioonilist pööret, mida töi endaga kaasa hyperkiirusega rakett Kinzal, mille vastu USA köik peaveelaevad on absoluutselt kaitsetud. Nyyd on sellele lennukilt lastavalt raketile veel laevadelt lastav hyperkiirusega 9 machi rakett Tsirkon laskekaugusega yle tuhande km. See tahendab, et mitte ykski NATO peaallvelaev ei saa söita turvaliselt Norra ja Pohjamerel, Balti merest rääkimata, mida juba katsid rannakaitsepatareid. Seega kuna venelased vöidaks söja Baltikumi pärast ka ilma hyperkiirusega rakettideta, siis nendega muutuks söda NATOle veresaunaks. Kuna Tsirkon lastakse valja samast laskmeseadeldisest kui Kalibr, mis on juba tana vene pea- ja allveelaevadel, siis Tsirkoni relastusse votmisega voib Venemaa iga minut lasta Tsirkoni hariliku voi tuumalohkepeaga Pentagoni, Kohgressi voi Valge Maja aknast sisse. Venemaa, mitte USA voib tana tingimusi dikteerida,
4)Pole arvesse voetud Iskanderite ja Kalibrite kasutamisvöimalust. Nad vöviad purustada köik maapealsed lennukid, lennuvaljad, juhtimiskeskused ja kogu Tapa sojavaelinnaku koos vägedega.
5)Pole arvestatud Venelaste laialdaste dessantvoimalustega nii ohust kui merelt.
Seega Baltikumi kaitsmine oli juba siis vöimatu kui Venemaa oli USA prioriteetne rynnakuobjekt ja venelastel ei olnud relvastuses hyperkiirusega raketid Kinzal ja Tsirkon. Tana ei ole Trumpil Eesti kaitsmiseka ei poliitiliat tahet ega vastavat sojalist voimekust. Iga NATO sojalise avantyyri tagajarjeks Baltikumis oleks vaid häbistav lyyasaamine, mida pyytakse varjata söjaka demagoogiaga.
Hr L. Kunnase esmase kaitsevöime kontaeptsiooniks on idee, et Eesti peab yksinda vastu pidama söjas Venemga vähemalt nadala, kuni siia NATO abiväed saabuvad. Köik arvestused, mida toestas ka Pentagoni poolt rahastatava Think tanki Rand Corporationi söjamangud, et kui ka NATO oli siia koondanud köik olemasolevad lahinguyksused koos Balti vägedega saavad haledalt peksa Vene vägedelt ja söda kaotatakse möne paevaga. Nagu ma näitasin, on olukord reaalselt hullem, kysimus on neljas tunnis, nagu president Ilves meile teatas. Ja nyyd sonib L.Kunnas meile "iseseisvast kaitsevoimest", mis pidavat venelasi nädal ajal paigal?! Kas meie imelise kandlemangu ja meeskooriga?! Iseseisev kaitsevöime jutt on viiruk idiootidele, sest seda on absoluutselt vöimatu saavutada Eesti taolisel vaikeriigil, kes on lukustatud neoliberaalse sotsiaalmajanduspoliitikaga vaesuse löksu. Seegi pisku mis meil on raisatakse ajuvabalt Eesti kaitsmiseks taielikult mötetutele Hollandi hirmkallitele ajast ja arust soidukitele. L.Kunnas on parim, mis meil söjavae eliidist vötta on kuid "Valge laeva" myydi elustamine ei tee talle au. Mitte mingisugust abi USA ja veel enam Lääne Euroopa blokaadis olevale Eestile saatma ei hakka, kuna see oleks söjalises möttes oma meeste kasutu mörvamine. Eliidi arusögedus tähendab rahvale verist arusögedust. Ilmselt minu yleskutse laskuda meie eliidil esimese maailmasoja romantikast XXI sajandi reaalsusse jaab hyydjaks hääleks körbes. Eesti eliit on liberaalidena absuluutselt vaba. Sealhulgas ka vabad vastutustundest.
Homan Ubakivi
Moodunud kuude jooksul on toimunud ylitahtis geopoliitiline nihe, millel on maarav tahtsus Eesti saatusele. Kokkuvotlikult valjendub see Xi Jinpingi vastuses kysimusele, mida Hiina votab ette tanases olukorras: "Hakkame valmistuma sojaks".
Seni eelistas Hiina varju jäädes igati siluda vastuolusi USAga, jättes Venemaa vastavalt tollal kehtinud Washingtoni strateegiale esmaseks ja peamiseks rynnakuobjektiks. Demokraatide guru Brzezinski mötte kohaselt pidi XXI sajandi sisuks saama Venemaa purustamine ja tema paljaksröövimine. 2020 ndaks aastaks pidi USA plaani järgi teostanud tehnoloogilise hyppega köik teised kaugele maha jatma ja uue relvastusega (hyperkiirusega raketid jne.) suuteline teostama tavarelvastusega Venemaa vastase "Prompt Global Strike", mille järel poleks Venemaal mingit vastupanuvöimalust ja on sunnitud alistuma, mille järel Hiina alistamine on vaid tehniline kysimus kui USA vasall Venemaa lööb pohjast ja USA laevastik löunast. Olen juba varem seda strateegiat kritiseerinud, sest tundmata ja alahinnates vastaseid on see vaid soovmötlemine ja seega loll plaan.
Elu ongi kinnitanud, et USA strateegia on haledalt labi kukkunud, sest hoopis Venemaa on suutnud teostada tehnoloogias esimesena hyppe (hyperkiirusega rakettide, miniatuurse aatomireaktori jm) ja tema tehnoloogiline yleolek relvastuses vörreldes USA-ga aiva suureneb lahema viie aasta jooksul. USA ekspertide hinnangul saavutab Venemaa söjalise voimsuse haripunkti kymne aasta parast.
Muidugi, tehnoloogiline revolutsioon kestab ja pole teada, kes saavutab edumaa naiteks kunstliku intellekti osas. Ent see tahendaks ilmselt ka kaasaegse tsivilisatsiooni hukku ja kui inimene veel liigina kuskil koobastes ka säiliks, toimuks jargmine söda juba kaigastega.
Senine USA strateegia on viinud ka Venemaa ja Hiina USA vastase yhisrinde moodustamisele ja USA voimsuse kiire langus on teinud USAl voimatuks oma tana kehtiva sojalise strateegia ( mis naeb ette tavarelvastusega peetavas regionaalses sojas yheaegselt nii Venemaa kui ka Hiina voitmise) reaalse elluviimise. Siit ka Trumpi tulekuga USA senise Venemaale keskendunud strateegia sisuline muutmine. Nii teatas USA kaitseministri kt. Patric Shananan et USA strateegilise vöitluse kolmeks prioriteetideks on Hiina, Hiina, Hiina.
Edasi, Xi ei saa vastulöögita jatta alatuid rynnakuid oma tehnoloogiahiiu Huawei vastu ja ilmvöimatu on nöustuda USA ylbe nöudmisega mitte toetada Hiinas tipptehnoloogia arengut. Lisaks veel USA poolt vallapäästetud majandussöda. Lisaks vöitlus Louna Hiina mere kontrolli yle.
Lisaks veel USA valjaastumine kesk-ja lyhimaa rakettide keelustamise leppest, mis seoses USA viimase aja provokatiivse Taiwanile lahenemise poliitikaga peab ilmselt silmas keskmaarakettide paigutamist muuhulgas ka Taiwanile. Viimane on casus belli, sest ykski Hiina liider ei saa nägu kaotamata seda lubada ja on praktiliselt sunnitud ennetavalt esimese loöögi andma. Kuna Hiina on tana USAst ees hyperkiirusega raketi loomises (juba reaalselt katsetavad) ja on veel pöhimotteliselt ehk voimalik venelastelt Tsirkone kopsaka raha eest osta nagu S-400, siis tahendaks see USA lennukikandjate löögigruppide minema peletamist ja USA taielikku abitust Taiwani oma kiiluvees hoida. Mis muidugi tahendaks Hiina labimurdu esimesest saarte ahelikust ja seega jarsku USA möjuvöimu langust doominokividena maailma tahtsaimas piirkonnas.
Samal ajal ei suuda Trump ellu viia oma iget kavatsust parandada suhteid Venemaaga, sest kodusöda globikutega aina ägeneb. Tana on nii Ameerika eliit ja rahvas lausa naeruvaarne kui neist pool kinnitab, et Trump on Kremli agent ja teine pool yritab töestada, et ei ole. Ilmselt samasugune meeltesegadus kui N.Liidus perestroika ajal kui venelased ise oma impeeriumi hävitasid. USA eliit on peale austusväärse Bush-seeniori jargneva pölvkonna (Bush-juuniori) näol ehmatavalt järsult degradeerunud. Ehkki USAl on tana veel palju materjaalseid ressursse, ei suuda ta täna inimkonnale pakkuda peale patopsyhhaatria mitte ainsatki helget ideed. Nn. liberaalne demokraatia on ilmses pankrotis ja Läänes kerkivad yha enam pinnale autoritaarsed, rassistlikud ja natslikud ideed. Kui mitte arvestada musta luigena öhus rippuvat finantskatastroofi, siis arvan, et Trump vöidab selgelt järgmised presidendivalimised. Ta on edukalt rakendanud rahvuslikku majandusteooriat, loonud yle 3 miljoni uue tööpkoha ja ta vastaskanditaatideks demokraatide hulgast peale "nooruslike" Bideni ja Sandersi on trotskistid, anarhistid ja pseudosotsialistidena proletaarne lumpen, kes ei taotle tootmisahendite yhiskonnastamist ja öigust tööle vaid tasuta leiba ja tsirkust.
Venemaa vastu peetakse hybriidsöda, kuna otsene söjaline kokkupörge tahendaks USAle katastroofi. USA Armee on peksa saanud köigis södades paari aastakymne jooksul ja kurnatuna ta pole mingi vastane Venemaa tehnoloogiliselt ja moraalselt paremale sojajöule. Ameerkal on kyll rohkem massi, kuid isegi massist jääb vaheseks kogu maailma katmiseks, kvaliteedilt on venelased aga selgelt yle. Hybriidsöjas, mida hiljuti nimetati ka "Trooja hobuseks", tehakse peapanus "viiendale kolonnile", olukorra destabiliseerimiseks riigis ja yheaegse välissurvega nii psyhholoogilise , majandusliku ja kybersöja näol kombineeritult söjalise ähvardusega.
Kodusöja töttu pole täna USAl yhtset välis-ja julgeolekupoliitikat ja iga ametkond veab oma rida. Kord tullakse Syyriast ja Afganistanist valja, kohe tuleb aga vastupidine avaldus. Syyrias on isegi tahendatud juhtumeid, kus omavahel peavad lahingut Pentagon CIA vastu koos nende hoolealustega.
Seega jätkab USA tana pöhimotteliselt valet strateegiat , pyydes yheaegsellt vöita nii Venemaad kui Hiinat, mis sunnib teda veelgi ylepingutama ebareaalsete eesmärkide taitmiseks. See vaid kiirendab USA vöimsuse langust. Näiteks on peale lyyasaamist Syyrias Venetsueela avantyyr, mis vaid halvendab USA seisu, seda isegi lokaalse edu korral. Viimane ei kaalu aga kaugeltki yles kahju, mida taoline arutu rapsimine pöhjustab ka vasallide eliidi hulgas: homme voivad juba nad ise olla asendatud lambist vöetuga, ent Washingtonile meeldima hakanud tegelasega. Hiina ja Venemaa on igal juhul vöitjad. Minu arusaama toetab ka Rand Corporationi Red on Blue asjane söjamang, kus USA kaotas söja Vene ja Hiina vastu nii Baltikumis kui ka Taiwanil.
Hiina mahasurumise prioriteediks tegemine USA poolt annab muidugi Venemaale palju enam tegutsemisruumi. Nimelt USA Trooja hobuse ahvardus on tegelikult tyhine. Jah, sotsiaalse protesti nivoo on Putini neoliberaalse sotsiaalpoliitika tottu ohtlikult körge ja selle arakasutamine teoreetiliselt voimalik Putini kukutamiseks. Ent läänemeelsetel on vaid marginaalne toetus rahva hulgas (ca 4%) ja rahva koige suurem toetus täna on sojavae institutsioonil, kelle käes on ka loomulikult peamine reaalne joud. Putini panust Vene riigi alalhoiul on muidugi pea vöimatu ylehinnata ja ta teeneid kysimargi alla ei panda. Ent samas on Putini neoliberaalne sotsiaalmajanduspoliitika selgelt muutunud takistuseks Venemaa edasiliikumisele. Venemaa kaotab täna selgelt nii Hiinale kui USAle arengutempos. Putin pole selgelt Stalini mastaapi riigimees, kes tagas 15-20% majanduskasvu ja suutis pakkuda rahvast haaravaid ideid. Ideed pole aga selgelt Putini tugev kylg. Seega voib Putini asendamine söjavae kasti esindajaga (kasvoi praegune peaministri asetaitja Borisov) hoopis anda hyppelise kiirenduse Venemaa arengusse, mis pole muidugi Washingtoni eesmärgiks.
Vene kindralstaabi ylemat Gerassimovi peetakse öigustatult hybriidsöja spetsialistiks. Tema nägemuse kohaselt lähtub Venemaa aktiivse kaitse strateegiast, mis naeb ette riigi julgeolekuohtude ennetavat neutraliseerimist. Eesmargiks on strateegilise initsiatiivi haaramine ja hoidmine, mis on teatavasti vöiduks hadavajalik. Selleks tuleb välja selgitada vastase nörgad kohad ja tegutsedes kiiresti, luua oht pohjustada talle vastuvoetamatuid kahjusi.
Kus on USA ja NATO norgim koht Euroopas? Selgelt Baltikum, mida ainuyksi äärmiselt ebasoodsa asendi tottu on tana sisuliselt vöimatu kaitsta isegi suurte ohvrite hinnaga. Ukrainas on kyll söda Donbassis, kuid isegi kui Venemaa kogu Ukraina okupeeriks, ei kahjusta see NATOt ja Venemaa saaks kaela Guljai Pole koos ränkraske majanduskoormaga. Edukas Blitzkrieg Baltikumis (kysimus on tundides) seevastu tahendaks NATO loppu ja taiesti uut julgeolekustruktuuri Euroopas.
Vaatame nyyd Eesti eliidi arusaamu. Ma ei hakka aega raiskama kaitseministri Jyri Luige (ja temasuguste peale), kes peab USA lahkumist Kesk-ja lyhimaa rakettide keelustamise leppest Euroopa riikidele heaks uudiseks ja kes igatsevat uusi USA keskmaa rakette oma riiki paigutada. Niisuguse absoluutselt ebapädeva inimese öige koht on hullaris.
Vaatame ilmselt koige intelligentsema söjameeste kasti esindaja Leo Kunnase arvamusi. Ta on vähemalt lugenud Rand Corporationi varasemat söjamange aastal 2020 Baltikumi kohta, ent kahjuks pole ta aru saanud , et need, ehkki koigis kymnes mangus voitis Venemaa, oli analyys taiesti ebapädev ja tugevasti kallutatud NATO kasuks:
1)Venemaa rynnak on 10 paeva ette teada ja NATO koondab Baltikumi 17 löögipataljoni. Pihkvas asuva öhudessantdiviisi reageerimisaeg on 24 t. Viimati Vene,Hiina ja Mongoolia (Korea teemal) korraldatud yhiöppusel Siberis demonstreeris Venemaa ylimat mobiilsust koondades nädalaga 300 000 mehelise grupeeringu tuhandete km taha. Baltikumyi puhul pole vaja rakendada isegi tankiarmeed Moskva ymbrusest. Piisab meie piiride tagant asetsevast yldarmeest. Ettevalmistuseks piirab paarist päevast ja see tuleb veel avastada. NATOl pole aega oluliselt vägesi tugevdada kuskilt Itaaliast.
2)Venelaste löögijoudu hinnati 25 pataljonile, koguarvust kuskil 56 pataljoni. Venemaal on tegelikult tana rivis 124 pataljoni ja vöib nii palju rohkem pataljone rakendada,
3)Absurdne viga oli lambist omistada absoluutne ylekaal öhus NATO lennukitele. Viimased hävitasid öhust päevas 2=3 Vene pataljoni, kuid viimaste tulejou masendava ylekaalu tottu pyhiti ikkagi köik NATO pataljonid teelt. Vene Maavägede vastu NATO maaväed loomulikult ei saa, ent ylekaal öhus on konkreetselt Baltikumi ruumis kindlalt Venemaa käes ja selle köigutamise katse löppeks vastuvöetamatute kaotustega. Öhukaitse alus Balti ruumis on nii Kaliningradis kui ka meie idapiiri taga maailma parimad igat liiki öhukaitsesysteemid alates kaugmaa S=400 ja löpetades lyhimaa Pantsir-1. NATOL pole ligilahedaski sarnast vöimekust. Sama mäekorgune ylekaal on venelastel ka Raadioelektroonilise vöitluse alal. Liikuv reserv on Venemaal maailma köige modernsema lennuväe naol. Venelaste lennupark on uus vorreldes igivana USA omaga. Uus hirmkallis F=35 on niisugune käkk, et USA on sunnitud hakkama tootma vana tyypi veidi moderniseeritud F-15x naol. F-35 jääb koigis näitajates peajagu alla isegi vanale vene Su-27le. F-35 on parem vargsus, kuid seda mitte S-400 mitmel lainepikkusel töötavale radarile ja ta kaotab igasuguse vargsuse kui avab pommiluugi, raakimata raketi valjatulistamisega. Tema hooldus on aga nii vaevaline , et tema yhe valjalennu ajal teeb Su kolm. Plussiks on F-35 elektroonika, mis on aga nii keeruline, et pole siiani töökorda saada ta kiivrit. Yldse arvan, et tobe on teha igast lendurist marssalit, kes omab kogu lahinguvaljast täielikku ylevaadet ja ylekyllase info töttu ei suuda ise langetade efektiivseid ja kiireid otsusi. Massilise lahingu ja raadioelektrooniliste vahendite massiivse kasutamise tingimustes muutuvad need F-35 paljukiidetud ent hirmkallid omadused mötetuks.
Kuskil 40% USA lennukitest tuleks Lennukikandjatelt. Viimane RAND corporationi variant nagi ette alguses yhte Pohjamerel ja hiljem ka teist. Venelased oma arvutustes on lahtunud eeldusest, et kohe on kolm lennukitekandjate loöögigruppi. Ka suur enamus paarist tuhandest tiibraketist tuleks laevadelt. Tana on aga selge, et tana ei tuleks laevadelt peale musta tossu ja hadakisa midagi, sest juba ennem ma märkisin revolutsioonilist pööret, mida töi endaga kaasa hyperkiirusega rakett Kinzal, mille vastu USA köik peaveelaevad on absoluutselt kaitsetud. Nyyd on sellele lennukilt lastavalt raketile veel laevadelt lastav hyperkiirusega 9 machi rakett Tsirkon laskekaugusega yle tuhande km. See tahendab, et mitte ykski NATO peaallvelaev ei saa söita turvaliselt Norra ja Pohjamerel, Balti merest rääkimata, mida juba katsid rannakaitsepatareid. Seega kuna venelased vöidaks söja Baltikumi pärast ka ilma hyperkiirusega rakettideta, siis nendega muutuks söda NATOle veresaunaks. Kuna Tsirkon lastakse valja samast laskmeseadeldisest kui Kalibr, mis on juba tana vene pea- ja allveelaevadel, siis Tsirkoni relastusse votmisega voib Venemaa iga minut lasta Tsirkoni hariliku voi tuumalohkepeaga Pentagoni, Kohgressi voi Valge Maja aknast sisse. Venemaa, mitte USA voib tana tingimusi dikteerida,
4)Pole arvesse voetud Iskanderite ja Kalibrite kasutamisvöimalust. Nad vöviad purustada köik maapealsed lennukid, lennuvaljad, juhtimiskeskused ja kogu Tapa sojavaelinnaku koos vägedega.
5)Pole arvestatud Venelaste laialdaste dessantvoimalustega nii ohust kui merelt.
Seega Baltikumi kaitsmine oli juba siis vöimatu kui Venemaa oli USA prioriteetne rynnakuobjekt ja venelastel ei olnud relvastuses hyperkiirusega raketid Kinzal ja Tsirkon. Tana ei ole Trumpil Eesti kaitsmiseka ei poliitiliat tahet ega vastavat sojalist voimekust. Iga NATO sojalise avantyyri tagajarjeks Baltikumis oleks vaid häbistav lyyasaamine, mida pyytakse varjata söjaka demagoogiaga.
Hr L. Kunnase esmase kaitsevöime kontaeptsiooniks on idee, et Eesti peab yksinda vastu pidama söjas Venemga vähemalt nadala, kuni siia NATO abiväed saabuvad. Köik arvestused, mida toestas ka Pentagoni poolt rahastatava Think tanki Rand Corporationi söjamangud, et kui ka NATO oli siia koondanud köik olemasolevad lahinguyksused koos Balti vägedega saavad haledalt peksa Vene vägedelt ja söda kaotatakse möne paevaga. Nagu ma näitasin, on olukord reaalselt hullem, kysimus on neljas tunnis, nagu president Ilves meile teatas. Ja nyyd sonib L.Kunnas meile "iseseisvast kaitsevoimest", mis pidavat venelasi nädal ajal paigal?! Kas meie imelise kandlemangu ja meeskooriga?! Iseseisev kaitsevöime jutt on viiruk idiootidele, sest seda on absoluutselt vöimatu saavutada Eesti taolisel vaikeriigil, kes on lukustatud neoliberaalse sotsiaalmajanduspoliitikaga vaesuse löksu. Seegi pisku mis meil on raisatakse ajuvabalt Eesti kaitsmiseks taielikult mötetutele Hollandi hirmkallitele ajast ja arust soidukitele. L.Kunnas on parim, mis meil söjavae eliidist vötta on kuid "Valge laeva" myydi elustamine ei tee talle au. Mitte mingisugust abi USA ja veel enam Lääne Euroopa blokaadis olevale Eestile saatma ei hakka, kuna see oleks söjalises möttes oma meeste kasutu mörvamine. Eliidi arusögedus tähendab rahvale verist arusögedust. Ilmselt minu yleskutse laskuda meie eliidil esimese maailmasoja romantikast XXI sajandi reaalsusse jaab hyydjaks hääleks körbes. Eesti eliit on liberaalidena absuluutselt vaba. Sealhulgas ka vabad vastutustundest.
Homan Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)