PUTIN - NIKOLAI II !?

PUTIN - NIKOLAI II !? Peale Napoleoni ja Hitleri on Venemaa pidamas oma kolmandat eksistentsiaalset Suurt Isamaasöda esialgu Ukainas USA juhitud yhinenud Lääne vastu. USA eesmärk ja strateegia on ilmselge: purustada Venemaa kui geopoliitiline subjekt ja tsivilisatsioon hiljemalt 2025. aastaks ja seejärel Hiina 2030. aastaks. Venemaa eliiti esindava Putini eesmärgiks on ilmselt ellu jääda ja säilitada oma vöim ja varad. See on pöhimötteliselt vöimatu, sest nagu USA-ski jaguneb Venemaa eliit kaheks: yhelt poolt globaalsesse eliiti pürgivad neoliberaalid ja teisalt Venemaa patrioodid, riigimehed nn.silovikud. Siia ei kuulu aga mitte mingil juhul kodumaa reeturid körged KGB kindralid, kes veel NSVL ajal hakkasid kokku ostma odavat kinnisvara ja töötasid kapitalistliku kontrrevolutsiooni heaks. Seega on alanud kolmanda Isamaasöja tingimustes vöimatu säilitada Venemaa eliidi yhtsust ja Putin ei saa jätkata kahe tooli peal istumist, mis seni oli ta vöimulpüsimuse aluseks. Putin ise sellest täna ilmselt aru ei saa ja sellest tema ebaadekvaatne pobisemine mingist piiratud tähtsusega söjalisest operatsioonist Ukrainas, varjates nii oma valearvestust Lääne eesmärkide ja reageerimise kohta ja ona täielikku katastroofi ylemjuhataja rollis esimesel kuul. Selle asemel, et arendada söjalist edu kahel esimesel päeval seisatas ta pealetungi ja asus läbirääkimistesse natsliku vöimu esindajatega ja oligarhidega ning "parandamaks läbirääkimiste atmosfääri" käskis loovutada vaenlasele kõik platsdarmid Kiievi Tšernigovi, ja Sumö ümbruses! Putini läbirääkimised (mis peetakse tänini- oligarhide huvides on ju hädavajalik takistamatu ekspordi väljavedu Läände, mida oleks vöimalik halvata vaid kolme raudteesölme purustamisega ja seega ka Lääne söjalise abi vedu rindele) ei toonud järjekordselt mingit kasu Vene riigile, vaid andsid Ukrainale vöimaluse korraldada ilmselge provokatsioon Buchas ja asuda pommitama Belgorodi ja piiriäärseid Vene külasi. See oli ilmne reetmisakt Ukraina venemeelse elanikkonna ja möttetult surma saanud ning sandistatud platsdarmid vallutanud vene söjaväelaste suhtes. Ukraina andmetel on Venemaa kasutanud nende vastu ca 2600 raketti. Kui seda jöudu oleks kasutatud vastavalt söja kaanonile kontsentreeritult esimese kolme päeva jooksul ja pühitud ära Putini hinnangul natsliku režiimi president, valitsus, raada, kindralstaap, koik ammu teada olevad juhtimiskeskused, telejaamad, raudtee jt. transpordisölmed, elektrialajaamad jne. oleks söda Ukraina pinnal juba ammu löppenud. Selle asemel me näeme Putini "kummalist sõda" (Briti ja Prantsusmaa eeskujul II ms. alguses) kus liikuva lennukiemalaeva hävitamiseks möeldud tehnika tipptasemega kalli raketiga hävitatakse mingi taktikalise tähtsusega brigaadi kopmandopunkt. Sabotaaž!? Pole raske arvata, mida arvavad oma ylemjuhatajast ja kaitseministrist Venemaa ohvitseridekorpus. Patriootidena nad ei kontsentreeru söja ajal loomulikult kriitikale ylemjuhataja aadressil, vaid pakuvad minu hinnangul adekvaatset programmi söja vöitmiseks. Mötlen siin Venemaa Ohvitseride Kogu (mille esimeheks on teatavasti legendaarne patrioot, endine kindralstaabi polkovnik Kvatškov) 19 mai avaldust, kus peale hädavajalike söjaliste meetmete on ara toodud ka nöue muuta senist sotsiaalmajanduslikku korda ja neoliberaalset rahandus- ja majanduspoliitikat. Putin on teinud veel kolmandagi strateegilise prohmaka ( peale pensionireformi ja kummalise söja) mis ta autoriteeti katastroofiliselt kahjustab. Jutt on kinnisideest tassida endaga kaasa ilmselt Riiki ja rahvast kahjustanud neoliberaalset rämpsu nagu näiteks Nabiullina, kelle syy läbi Venemaa kaotas yhe päevaga 350 miljardit dollarit! See on kuuekordselt rohkem Venemaa kaitsekulutustest aastas! Samal ajal peavad söjamehed södima ilma kaasaegsete sidevahenditeta, väheste droonidega, aegunud soomukitega. Nii näiteks on Venemaal põhitankiks kuulutatud T-90. Neid on Ukrainas aga kordades vähem kui on eksporditud Indiasse ja lahingusse viidud igivanad T-60. Ka kaasajastatud T-72 on imevähe juba ajale jalgu jäänud mudelite körval. Sõjamehed kaotavad elusi ylemjuhataja onupojapoliitika töttu. Selge on aga see, et iga juht, kelle maa on sõjas, sõltub suurel määral armeest. Mida kauem kestab sõda Ukrainas ja mida rohkem sõjamehi seal osaleb, seda suurem saab olema Patriootide surve liberaal Putinile. Lopeks ei ole oluline, kes esindusnägu on, tähtis on mis poliitikat ta ellu viib. Venemaa eliit ei saa avaliku söja tingimustes toetuda senisele oma vaenlase neoliberaalsele ideoloogiale ja nn. Washingtoni konsensuse koloniaalsele majandusmudelile. Olen aastaid imestanud kui muidu targad mehed V.Solovjovi saates (Šahnasarov jt.) räägivad Venemaa ideoloogia puudumisest. Venemaa konstitutsioonis on ameeriklaste ja nende teenrite abil §2 fikseeritud liberalismi aluspöhimöte Venemaal: yksikindiviidi ylemuslik printsiip rahva ja riigi asemel. Alles §14 nõuab teiste ideoloogiate keelamist. Seega on köik vastavuses F.Fukujama ajaloo löpu jaburdusega: ainus mõeldav ideoloogia on liberalism ja kõik muu on keelatud äärmuslus. Solovjovi endagi kui patriootidele mõeldud saade toimub öötundidel ja 90% riigi telekanalites on täidetud liberaalse soustiga. Riigi vaimset elu juhivad paduliberaalid ja nende poolt valitud ametkond ning Putin on kasvatanud yles põlvkonna harituid tarbijaid, kellele riigi ja rahva huvid on lollus. Ainus segment yhiskonnas, kes on Putini sõjaoperatsiooni vastu Ukrainas, on just 18-30 aastased noored. Putin on sunnitud loomulikult muutma oma senist majanduspoliitikat, mida peegeldas ka äsjane Peterburi majandusfoorum. Ent see on määratud läbikukkumisele, kuna ta tahab seda teha oma senise liberaalse kaadriga nagu Nabiullina , Siluanov, Gref jne. Reaalselt Venemaa senise koloniaalse majandussõltuvuse likvideerimine Läänest eeldab selliseid majandusjuhte nagu Katasonov, Glazjev, Hazin, Deljagin jt. akadeemilised majandusteadlased. Juba Stalini ajal viidi praktikas ellu fiat raha ja mitmekontuuriline rahandusmudel ja raamatupidaja silmaringiga Nabiullina karjäär oleks piirdunud Rjazani hoiukassa raamatupidaja ametikohaga. Putin on samasugune puupea nagu Buratino , kes kaevab raha maasse ja ootab , et sealt hakkab kuldakandev puu kasvama. Liberaalse paradigmaga inimene, kes ei saa aru raha funktsioonist kaasaegses yhiskonnas on Venemaa õnnetus. Veel nõuka ajal oli selline vaimne nivoo, et inimene, kes oleks rääkinud Keskpanga peaeesmärgist mitte riigi majandust edendada, vaid hoopis "inflatsooni targetida" oleks jalamaid hullumajja suletud või riigi reeturina seina äärde pandud. Nüüd kui Putin on "targetinud" inflatsiooni ametlikult (tegelikkuses palju suurem nagu USAski) 17% peale ja kuulutab, et makromajanduses on kõik hästi. näitab vaid seda, et ta ei saa aru kogu senise majandusmudeli väljavahetamise hädavajalikkusest ja ta ei ole võimeline ületama oma senist liberaalset diskursust. Viimast demonstreerib ka tema täielikku võimetust aru saada tema aastakümnete pikkuse poliitika nurjumise peapõhjuse kohta Ukrainas jt. liiduvabariikides. Ta vastas täiesti siiralt moderaatori küsimuse peale Leningradi majandusfoorumil, et ta poliitika oli täiesti õige ja oli siiralt solvunud, et tema poolt pakutud tõesti helded majanduslikud tingimused Ukrainale Venemaa arvelt ( nagu muuseas ka teistele liiduvabariikidele) viisid lõppkokkuvõttes sõjani, mida ta püüdis siiralt iga hinna eest vältida. Kõik see demonstreerib vaid peamist Venemaa nõrkust- tema eliit (nagu NSVL eliitki ) ei suuda mõelda Suure Strateegia e. Geopoliitika tasemel. Kõrvalpõikena seletan, et Geopoliitika võib lihtsustamise mõttes jagada kolmeks suureks valdkonnaks: militaar, majanduslik ja vaimne, tsivilisatsioonne (näit. Spengler, Huntigton). Sealjuures esmatähtis on just viimane, kõike integreeriv. Lääs ründas Ukrainat (nagu ka NSVLiitu) just vaimsel tasemel ja seni kui Venemaa eliidi enamus ja Putin ise on oma verivaenlase Lääne demokraatliku liberalismi ideoloogia kütkes, on Venemaa surmaohus ja kaotab vaimselt lähivälismaa ja ka Venemaa. Milleks Ukrainale liituda Lääne poolkolooniaga Venemaaga kui Lääs seda otse ei käsi ja on võimalus saada ise otse Lääne poolkolooniaks? Mille poolest on Vene oligarh Portugali kodanik parem lihtsale ukrainlasele kui Ukraina oligarh Iisraeli kodanik Kolomoiski? Lääs ostab traditsiooniliselt ära liiduvabariikide eliidi ja investeerib miljardeid ukraina rahva manipuleerimiseks, et demoniseerida Venemaad ukrainlastele kui nende põlisvaenlast. Kuni liberaalsel Venemaal Putiniga eesotsas ei ole ukrainlastele vaimses vallas mitte midagi pakkuda, siis Putini pistised on täiesti mõtetud- rahatrükimasin on USA käes. Kokkuvõttes pole Venemaa võidus Lääne üle proxi sõjas Ukrainas mingit kahtlust kui läheneda sellele kitsas militaarses mõttes, nagu ma seda seletasin juba 2004.aastal seoses Juštšenko esimese Maidaniga. Venemaa võib julgelt kogu aeg tõsta panuseid kuni otsese Tuumasõjani USAga, kus neil on tehnoloogiline ülekaal ja geoloogiliselt stabiilne tunduvalt suurem territoorium. USA on sunnitud taganema, sest enesetapp mingi Ukraina (või Baltimaade) pärast ei ole nende huvides. Nende peaeesmärk on võtta sotsialistlik Hiina maha arenguteelt. Seega Venemaa saatus sõltub peamiselt nende endi sisepoliitilisest võitlusest ja konkreetselt sellest, kas peale jäävad patrioodid-stalinistid või kosmopoliidid -trotskistid. Võime prognoosida kolme võimalikku arengustsenaariumi. Esmalt kõige optimaalsem, ehkki vähetõenäoline stsenaarium: revolutsioon ülalt. Putini juhtimisel natsionaliseeritakse eliit ja alustatakse võitlust vaenlase ideoloogia- demokraatliku liberalismi vastu. See tähendab teist ideoloogiat- kas pöördumist vasakule Vene sotsialismi juurde (Hiina mudeli eeskujul) või isegi midagi täitsa uut nagu A.Dugini poolt arendatav neljas poliitiline teooria jne. Selleks peaks toimuma aga väike ime ja peaks toimuma selginemine Putini enda peas, kus praegu valitseb segapudru Liberaalsest ideoloogiast koos Iljini ja Vernanskiga. Imeks võiks kaasa aidata potentsiaalselt muidugi Vwenemaa trump- Õigeusu kirik. Ent mulle tundub, et seal endas on midagi päris mäda. Mõtlen siin Nikolai II kuulutamist pühaks märtriks. Minu, kui tunnistades ausalt Luterliku kiriku poolt ristitu arusaama järgi, tuleks ta hoopis panna kirikuvande alla kui usust taganeja. Kuidas võib Jumala nimel Venemaa valitsejaks salvitu LOOBUDA oma missioonist nagu koristaja võib päevapealt loobuda oma ametist näiteks õmblemise kasuks?! Ma hindan hoopis Pavelit kes suri märtrina, jäädes truuks oma missioonile. Siit paistavad selgelt välja juba Briti Mi-6 kõrvad, kel on juba valmis uus Romanov Vene troonile, nagu ka Elisabeth II deklareeritud otsesugulus prohvet Muhhamediga. Üldse Vene õigeusu kiriku öikumeeniline semmimine Vatikaniga välissuhete juhi Illarionovi eestvedamisel ja tema hiljutine autasustasmine Kremlis on väga kahtlane perspektiiv Õigeusule. Kujutage vaid ette, et vabas konkurentsis põrkavad kokku heasüdamlik vatsakesega vene küla papike ja kasvõi trimmis paavsti nuntsius Eestis, kellele anna vaid kätte Mõõgavendade ordu hõlst ja mõõk ja kelle taga on sajandite tarkus ja organisatsioon. Tunnistan oma võhiklikkust Vene kiriku suhtes ja viimase märkusena antud teemal tuleb märkida Illarionovi hiljutist saatmist maapakku. Kuna aga Vatikan juhib otseselt ka nn. inklusiivse kapitalismi projekti, kus kõlab ka geopoliitiline Pariis- Berliin-Moskva telje teema, mis on omakorda seoses seoses Moskva-kolmas Rooma ideega, siis on see otseses seoses ka päevapoliitikaga, nagu näiteks Macroni initsiatiivid kiire rahu saavutamiseks Ukrainas. Kuna Macron on otse seotud nn. vana rahaga nagu Rotschildid, siis selline pinnavirvendus võib peegeldada ka tektoonilisi protsesse. Fakt on ka Putini flirt Inklusiivse kapitalismi projektiga kui ta kinnitas Davose majandusfoorumi juhile K.Scwabile: "Me oleme teiega yhte verd!" (dešifreerimiseks kasutage Kyplingi raamatut). Seepärast on mul palve heatahtlikule lugejale, kes on minust kompetentsem Vene õigeusu kiriku poliitika suhtes, saata mulle vastavat infot. Peale Liberaalse ideoloogia väljavahetamist , tuleks Putinil hakata kiirelt välja vahetama senist liberaalset kaadrit ministritest ametnikeni. Luua tuleks täiesti uutel alustel riigi juhtimissüsteem, sest praegune on absoluutselt konkurentsivõimetu sõjas Läänega. Putinil puudub isegi iga kaasaegse juhtimissüsteemi vältimatu komponent - tagasiside ja kontroll. Putin kirjutab oma tähtsaid ukaase, nagu juba kaks korda rahvuslikud programmid ja impordiasendus, aga need on kõik haledalt läbi kukkunud, sest puudub tagasiside ja kontrolli mehhanism. Putin on loonud tsentraliseeritud süsteemi, mis on Venemaal õige, ent tagasiside ja kontroll on vaid ta enda õlul. Nii aga võib juhtida vaid väikest küla, mitte aga ääretut Venemaad. Loobuda tuleb liberaalsest vabaduse printsiibist, et riigiteenistuja on vastutusest vaba, võib põhjustada riigile miljardilisi kahjusi ja mitte kedagi ei karistata selle eest. Administraatorina oli Stalin lausa geenius lapsiku Putiniga võrreldes. Majanduses ei saavuta Putin mitte midagi peale kollapsi kui ta loodab toetuda oligarhide heatahtlikkusele ja südametunnistusele, kes Leningradis lobisesid vabast turust ja kapitali vaba väljavoolu vajadusest. Vaja oleks allutada Keskpank Peaministrile, luua plaanikomitee, kes koostaks viie aasta strateegilise plaani , mis arvestaks tootmisharude bilanssi, et ei tekiks struktuurset inflatsiooni, taastada Venemaa ühtne energiasüsteem, mille lõhkus reetur Tšubais, riigistada suurettevõtted, kes ei järgi riigi poliitikat jne.. Loota,et juba eaka Putini peas toimuks taoline vaimne revolutsioon, on minu arvates vähetõenäoline. Minu arvates andis ta Venemaa heaks juba parima, mis tal anda oli kui ta oma valearvestuses alustas enda arvates kerget sõda Ukrainas. Ka rahvas hindas tema panust adekvaatselt, toetades teda arvamusküsitluste järgi 83%. Sõda vallandas protsessid, mida aga Kreml enam kontrollida ei suuda - ainsaks ellujäämise võimaluseks venelastele on A.Dugini Euraasia Liidu projekt. Putini senise liberaalse sise- ja majanduspoliitika jätkamine viib lõpuks 1917.a. sarnase revolutsioonilise situatsioonini mil riigi eliidi ja rahva vastuolu jõudis sellise äärmuseni, et kõiki eliidiga seotud persoone ja nende perekondi hakati julmalt hävitama. Loobumine Ukraina sõja väljakuulutatud eesmärkidest (demilitiseerimine ja denatsifeerimine), mille täitmine eeldab kogu Ukraina territooriumi okupeerimist läänepiirini, kiirendab ja süvendab vaid lõhet eliidi ja rahva vahel. Samas sõda avab Venemaale uue perspektiivi: ohvitserkond, keskeas olevad majorid ja polkovnikud, kes pöörduvad sõjast tagasi relvad käes, moodustavad Venemaa sisepoliitikas uue subjekti kontreliidi näol, kes on suutelised mõtetu ja julma rahvamasside mässu suunama konstruktiivsesse sängi ja esitada tänasele valdavalt liberaalsele eliidile pareerimatu väljakutse. Sel ajal kui ohviterkorpus koos sõduritega Vene riigi, rahva ja tsivilisatsiooni vabaduse nimel rindel oma verd valas tegeles Putini eliit peamiselt harjumusepäraselt riigi tagant varastamisega. Putinil koos osaga patriootlikumast eliidist on reaalne valik: kas liituda ohviteridekorpusega ja hakata ellu viima Kvatškovi poolt esitatut strateegiat, või astuda enda jaoks lootusettu võitlusse uue kontreliidi vastu. Armeed Putin ja Kreml kontrollida NSVL ajast erinevalt ei suuda, sest lammutatud on tagasiside ja kontrollsüsteem NLKP näol. Rahvas on täna ühtne armeega, ent mõlemad on konfliktis eliidiga. Ülalpool püüdsin esile tuua Venemaa peamise nõrkuse, milleks on kahtlematult eliidi madal kognitiivne, intellektuaalne ja moraalne tase, mis on otsustava tähtsusega mitte ainult täna, vaid seda enam tuleviku infoühiskonnas. Ent sõjas on tähtis mitte ainult eliidi üldine vaimne tase, vaid suhteline, võrreldes tema vaenlastega. Siin võib aga Venemaa siiralt rõõmustada, sest Euroopas puudub üldse rahvuslik eliit (reeglit kinnitavaks erandiks Ungari), kes on oma rahvastest kuristikuga eraldatud ega esinda rahva, vaid iseenda kui globaalse eliidi huve. Nii Prantsuse president kui Kanada peaminister jt. on ettevalmistatud peamiselt Davose Majandusfoorumi 1993.a. alustatud õppeprogrammide järgi. Globaalsel eliidil on aga täna tõsised põhjused muretsemiseks. Võtkem kasvõi isiklik julgeolek. Peale Trumpi revolutsiooni pole USA enam turvaline sadam. Seda enam, et trumpistide võit vahevalimistel tundub kindel olevat. Hiinat aga peljatakse, sest lääne eliit tunneb, et kuuetuhandeaastane kultuur neelab nad lihtsalt alla. Venemaa oleks nagu ideaalne paik kui seda rahvast ei oleks. Euroopa on väga ebastabiilne, seda enam, et praeguse stsenaariumi järgi tuleb ta Bideni püsimiseks tuua ohvriks USA majanduse heaks. Austraalia jääb nagu nadiks, ehkki valikuvõimaluste suurendamiseks luuakse ka sinna AUKUSe näol mingi potentsiaal. Täiesti võimatu on aga kaua edasi lükata Bretton Woodsi dollarisüsteemi kokkuvarisemist peale sõjategevuse algust Ukrainas. Läänel on võimatu võita seda sõda võita ainüksi Venemaa vastu, nagu ma seda ülalpool juba seletasin, võita seda sõda täna kui Venemaa kindel tugi on Hiina, on see topeltvõimatu. Prauhti kõigi sanktsioonide sisselülitamine näitab aga Lääne poliitikute uue põlvkonna debiliseerituse taset. Anakonda printsiip eeldab tasapisi järk-järgult piirangute sisseviimist vaenlase kurnamise eesmärgiga. Tänase sanktsioonipoliitika tagajärjeks on aga Saksamaa kui EL majandussüdame eemaldamine malelaualt ja seega EL kokkuvarisemise, sest ilma odava Vene gaasita satub Saksamaa majandus konkurentsivõime kaotamise tõttu maailmaturgudel langusse. Mida oodata Euroopa Liidust kui tema energiapoliitikat kujundab Grete tasemega kena Eesti näitsik.Tänane Euroopa heaholu kaob aasta jooksul ja asendub stagflatsiooni ja sotsiaalsete rahutustega. Kapitalid voolavad Ameerikasse, asemele voogavad Euroopasse aga Macroni prognoosi järgi 50 miljonit näljast neegrit Aafrikast. Kolmanda maailmasõja verine faas alles algas Euroopas. Eelmine üleminek uuele maailmakorrale aga kestis I ja II maailmasõja näol teatavasti 30.aastat. Rootsi ja Soome globalistlikud eliidid, kes oma rahvad NATOsse astumise avaldusega viisid oma rahvad tuumalöögi alla käesolevas sõjas, käitusid ootuspäraselt. Küll mind aga üllatas debiilik Niinisto, kes elementaarset diplomaatilist tava (mis eeldab salaja iga NATO liikmesriigi seisukoha küsimist) eirates viis riigi Türgi pressi alla. Olen meie Karisest paremal arvamusel. Soome muutub tasapisi jälle vaeseks põhjariigiks, aga Baltimail on põhjust muretsemiseks. Tasakaalu taastamiseks Balti merel ja Kalingradi enklaavi kindlustamiseks on nüüd Venemaale esmaseks sõjaliseks imperatiiviks peale Ukrainat Baltimaad. Sellest saab suurepäraselt aru ka Putin, mida näitas tema märkus vana vene linna Narva kohta. Kuna hiljemalt paari aasta jooksul senine dollarisüsteem variseb kokku ja selle tagajärjel järsult vaesunud USA on sunnitud lahkuma vähemalt Ida Euroopast, on see Venemaale käkitegu. Eesti on täna osa Läänest ja seetõttu meie arusaamised Ajast on primitiivsemad kui hiinlastel ja juutidel ja ka Vana-Kreeka mõtlejateel nagu Aristotesel, kellel kõigil on vähemalt kolm erilist Ajamõistet. Tänapäeval me piirdume vaid lineaarse daatumite kirjeldamisega. Hiinlased aga eristavad veel tsüklisist aega ning olukorra mõistmiseks ja tuleviku prognoosimiseks on tähtis aru saada, mis tsivilisatsioon on tõusu- ja mis langusfaasis. Keegi ilmselt ei kahtle, et kommunistliku partei poolt juhitud Hiina on tõusufaasis ja Lääne takerdumine sõtta Venemaaga vaid kiirendab Lääne allakäiguprotsessi. USA bluffile Taiwani suunas järgnes kohe Xi resoluutne käsk valmis olla sõjaliseks lahenduseks. Täna on USA võimetu Taiwani kaitsma, seal asuv aga üks firma toodab 80% maailma 8 ja väiksema nanomeetrilisi chippe. Tema ekspordi katkemine USAsse põhjustaks USA mitte ainult sõjatööstuse halvatuse. Kui keegi mmärkab mu arutlustes fakti- või loogikaviga, siis ma olen tänulik kui see esile toodaks. Roman Ubakivi