KOREA TRIUMF
Puutusin korealastega esmakordselt kokku kahekümne aastase noormehena kui jalgpallurina külastasin nende kolhoosi(ca 12000 korealast) Usbekistanis. Miljonärkolhoos, eesotsas Lenini ordeniga korealane, kõik teed-majad äärmiselt korras ja silutud ja värvitud munadest tehtud naturaalse värviga. Kolhoos hoidis üleval oma rahva rõõmuks professionaalset jalgpallimeeskonda, kelle tingimused olid meie omadest pea võrra paremad, Järgnes mõne aasta pärast P-Korea jalgpallimeeskonna meteoorina tõus teadmatusest ja tema läbimurre Inglise 1966.a. MM finaalturniiril veerandfinaali, alistades mälu järgi ka mitmekordse maailmameistri Itaalia. Alles poolfinaalis sulges neile edasipääsu Eusebio fantastiline mäng. Jalgpallis on taoline pikaaegse jalgpallikultuurita maa äkktõus tippu üldiselt välistatud. Vaadake kui palju võtab aega kasvõi meeletu ressursiga USA esiletõus. Hiljuti kaotas USA MM-kvalifikatsioonimängus isegi Costa Ricale 0:2. Seega on mul juba noorusest peale tekkinud sümpaatia ja austav suhtumine korea töökasse ja arukasse rahvasse.
Viimane korea rahva saavutus – termotuuma pommi loomine ja keskmaaraketitehnoloogia omandamine on aga täisväärtuslik ime, millel on tõsised tagajärjed kogu maailmapoliitikale. Sealjuures on ju korea rahvas poolitatud, väiksem osa elab P-Koreas, kus pole isegi piisavalt põllumaad rahva toitmiseks ja suurem osa on USA okupatsiooni all Lõuna Koreas. P-Korea aga on 1950st aastast ametlikult sõjas USA vastu ja elab viimase alalise sõjalise ja majandusliku surve all. P-Korea padurahvusliku poliitika eesmärgiks on omaenda kultuuri ja väärtuste säilitamine ja iseenda poolt valitud välisjõududest sõltumatu tee järgimine. Kogu oma napi ressursi on nad suunanud oma iseseisvuse kindlustamiseks, milleks on peamiseks teguriks muidugi panustamine oma rahva moraalsetesse ja vaimsetesse omadustesse. Ilma selleta maailma tipptehnoloogiat ei omanda. Selleks on vaja maailmatasemel füüsikuid, keemikuid. insenere, organisaatoreid jne. Korealased demonstreerivad oma rahvuslusega vaimset üleolekut neoliberastidest degenerantidest. Globalistlikku kosmopoliitset finantsoligarhiat esindavale USAle ja tema liitlastele on see muidugi väljakutse, mida nad ignoreerida ei saa.
Väidan, et korealastel on raskeim osa juba seljataga ja nad on oma mehise kangelaslikkuse ja tarkusega kindlustanud juba oma koha tulevikus. Geopoliitika hakkab täna juba töötama nende kasuks, nad on pärituult tendentsis. Korealased on muidugi vaid osa patriootide laagrist, kes kõik võitlevad globikute vastu, kelle eesmärgiks on purustada kõik rahvused ja rahvusriigid New World Orderi unipolaarse maailma lipu all. P-Korea kindlaks toeks on padurahvuslik Hiina, kes saatis välja kindla signaali, et sõjalise rünnaku puhul P-Korea vastu ta toetab viimast. Sellist selget positsiooni oleks Hiinal olnud väga raske ja riskantne võtta kui teda ei toetaks Venemaa. Pool viimase valitsusest aga moodustavad globikud. Aga nagu ma eelpool juba selgitasin, USA globikud lasevad ise põhja oma sõjaga patrioodist president Trumpi mõjuvõimu ja seega ka USA kui riigi domineerimise maailmas. Trump on sunnitud sadulas püsimiseks ellu viima globikute täiesti ajuvaba välispoliitikat. Nii on ta head poliitiku instinkti ilmutades veel sõjakam ja suurem Venemaa vastane kui McCain ja „hull koer“. Nii viib ta USA välispoliitika täielikku ummikseisu ja võimaldab seejärel vabaneda oma vaenlastest Riigidepartemangus ja luureorganites. Nii blokeerisid globikud oma sanktsioonide seadusega, kus Venemaa võrdsustati kurjuse teljega koos Iraani ja P-Koreaga oma Moskva agentuuri, tehes võimatuks kallutada Kremlit mitte toetama P-Koread ja Hiinat. Putini võit eelolevatel presidendivalimistel on praktiliselt kindlustatud ja viienda kolonni tiibe kärbitakse. Venemaale ei ole jäetud muud mõistlikku alternatiivi kui võitlus globikute vastu liidus Hiinaga.
PKorea tegi oma targa ja julge poliitikaga USA mitte tõsiselt võetavaks. Täna on USAl juba võimatu oma bluffist pääseda nägu kaotamata. See on löönud juba tõsise mõra nii Ida-Aasia kui ka isegi Lääne Euroopa julgeolekustruktuuri. Väga raske on USAl täna vältida doominoeffekti, kasvõi takistada P-Koreal müümast nafta eest oma tuuma- ja raketitehnoloogiat Iraanile jne. See on ka korralik põnts dollaripüramiidi niigi haprale ja vankuvale konstruktsioonile. Ühesõnaga Korea ennastsalgav ja tark rahvas on andnud kiirenduse veel eksisteerivate unipolaarse maailma süsteemide kokkuvarisemiseks. Võitlus parema koha eest uues multipolaarses maailmas hoogustub kõigi geopoliitiliste subjektide vahel senise hegemooni USA järsu nõrgenemise arvel.
Roman Ubakivi

AMEERIKA KAOSE LÄVEL
Hiljuti USA Kongressi poolt pea üksmeelselt vastuvõetud Venemaa, Iraani ja P-Korea vastane vaenutegevuse e. hübriidsõja (sanktsioonideks ei saa neid rahvusvahelise õiguse järgi nimetada, sest see eeldab ÜRO heakskiitu) pakett tähistab uue etapi algust. Vastaste demoniseerimine globalistide poolt (sealjuures absoluutselt põhjendamatult!) muudab raskeks kursi muutmise. Kokkuvõtlikult öeldes tähistab uus etapp USA võimsuse järsku langust ja Hiina positsioonide märgatavat tugevnemist.
Trumpi demoniseerimine pea täielikult globalistide käes oleva meedia abil on saavutanud oma eesmärgi ja tema kohal ripub kirvena isegi tagandamise oht. Seega täitesaadev võim on nõrk ja seadusandlik võim on selle seadusega trüginud juba presidendi tegevusalale, samas omamata ise vahendeid, et rahvusvahelisel areenil edukalt tegutseda suudaks. Tulemuseks on loomulikult USA mõjuvõimu vähenemine maailmas. Mis oleks globalistide poliitika sisepoliitiliseks tulemuseks kui neil õnnestuks saavutada oma eesmärk ja tagandada Trump? KAOS. Senine külm kodusõda võib laieneda kuumaks, sest Trumpi toetajate tuumikuks olevad WASP on hästi organiseeritud ja pealaest jalatallani relvastatud ning pole mõjutatavad enam globalistliku meedia poolt.
Teiseks, veel suuremaks põhjuseks, mis sisuliselt hävitab seni edukalt USA mõju maailmas kindlustanud sajandi vältel töötanud masinavärgi, on globalistide isegi ajutine leppimatus oma kaotusega ja USA huvide vastase välispoliitilise kursi fikseerimine seadusandlikul kujul ka ülalmaintud paketiga. Seni on USA välispoliitika toiminud eduka kellamehhanismina tik-tak. Kui USA võimsus pulbitses üle ääre, olid võimul reeglina demokraatide nn. idealistlik koolkond, kes väärtuste (inimõiguste, demokraatia jne.) demagoogia kattevarjus läksid rünnakule ülejäänud maailma vastu ja allutasid või püüdsid allutada oma mõjuvõimu alla võimalikult rohkem ruumi. Kui asi lõhnas juba impeeriumi ülepingutuse järgi, lükati võimule vabariiklased, kes reeglina olid nn. reaalpoliitika esindajad ning kindlustasid juba kättevõidetud ala või taandusid parematele kaitsepositsioonidele (nagu Vietnami sõja puhul). Balanss riknes juba siis kui globalistid neoconide näol vallutasid ka Vabariikliku partei. Trump kujutab endast sisuliselt katset taastada USA patriootide võim parteis ja tagada nii USA rahvuslike huvide prioriteet välispoliitikas. Nii on ilmselgelt õige Trumpi kavatsus läheneda Venemaale, et hoida ära tema liit peakonkurendi Hiinaga. Ülaltoodud seadus blokeerib selle ja seob USA jõud eelnimetatud kolme vaenlasega. Tagajärjeks on loomulikult Hiina mõju kasv, kes on juba sisuliselt käpa peale pannud Lõuna -Hiina merele ja kelle sõjalaevad teevad täna koos Venemaaga ühisõppusi Balti merel.
USA ja Venemaa kokkupõrge on absoluutselt vältimatu globalistide võimu puhul, ent ka Trumpi peamiselt majandushuvidest lähtuva poliitika puhul on huvid näiteks Euroopa energiapoliitika puhul konfliktsed. Seepärast on fundamentaalselt tähtis küsimus: missugune on USA ja Venemaa lõpuni eskaleerunud kokkupõrke tulemus? Üldine tuumasõda pole muidugi lahendus ja seepärast vaatame USA võimalusi lähtuvalt nende uusimast sõjadoktriinist "Kiire Globaalne Löök". Selle ideeks on täppis-tavarelvadega massivne üllatuslöök Venemaa tuumatriaadi vastu ja tõhus õhukaitsesüsteem THAAD-Aegis näol alles jäänud tuumarakettide vastu. Millele järgneks shantaas ähvardusega anda teine löök. Selle edukaks teostamiseks pidi USA Armee olema valmis hiljemalt 2020ks aastaks.
Peale Süüria kampaaniat on ilmselge, et USA sõjadoktriin on haledalt läbi kukkunud. Venemaa on hoopis ise tehnoloogiliselt USAst ette jõudnud (mainigem vaid F-35 katastroofi ja venelaste "Kalibreid") ja ise võimelised esimesena seda strateegiat USA vastu kasutama!
Seega jääb USA käsutusse vaid hübriidsõja vahendid, millele Venemaa võib aga veelgi efektiivsemalt vastata sõjaliste vahenditega nii Ukrainas kui Baltikumis. Nii Venemaa Kindralstaap kui ka väed on selleks juba täna võimelised.
Hübriidsõja vahenditest on aga ameeriklased psühholoogilise sõja juba kaotanud ja venelased on üldiselt täna juba immunsed igasuguse "demokraatia"jm. propaganda suhtes.
Putini ainsaks nõrgaks kohaks on tema majanduspoliitika, mis toimib globalistlike oligarhide huvides ja on seepärast tundlikud USA survele. Aga just USA poolt väljakuulutatud majandussõda sunnib Putinit oma ellujäämise huvides kalduma veel rohkem patriootide leeri poole ja hakkama puhastama majandusblokki globalistlikust viiendast kolonnist. Kui Putin suudab sarnaselt välispoliitikale viia ka majanduspoliitika rahvuslike huvide teenistusse, siis pole mingid värvilised revolutsioonid võimalikud ja Venemaale on tagatud pikaajaline kiire võimsuse kasv ja KAOS ei võida.
Suhteliselt lihtsaks osutub sel korral Putinil ka Ukraina probleemi edukas lahendamine. Kuni nii Venemaa kui Ukraina majanduseliiti esindavad Nõukogude nomenlatuuri klanne esindavad oligarhid ning USA ja EL surve on tugev, ei piisa selle segapuntra KAOSE lahtiharutamiseks ühest õigest sammust, milleks kahtlemata oli Väike-Venemaa väljakuulutamine.
Kuna Ukrainat valitsevad põhilised juudi rahvusest oligarhid (Poroshenko-Waltzman, Kolomoiski jne.), siis on enam kui kummaline, et riigi kangelasteks on nad kuulutanud Babi -Jariga seostuvad Bandera ja Suhhevitshi. Tegu on ilmselt väga keerulise mitmepõhjalise mänguga, mille alged on minevikus ja millele ma ühes varajases artiklis viitasin.. Minu nappide teadmiste toetuspunktiks on krimmi-tatarlaste lugu kui nad olevat korraldanud juutidele progromme ja saabuvaid eshelone juudi uusasujatega tagasi kupatanud. Imestasin, kust said juudid Krimmi ja miks neid sinna suunati. Leidsin seletuse, et Stalin olevat 1934.a. tõesti nende läkitamise sinna lõpetanud rahutuste tõttu krimmi-tatarlaste seas. Juutide Krimmi suunamise idee olevat aga pärit 1923.a. bolshevikult Lurjelt, kes pakkus Krimmi välja juutide rahvusriigina. Lenin olevat ideega olnud nõus ja üle 100 000 juudi ümberasustatigi Krimmi. Vastutasuks anti Ameerikast 7% laenu 900 000 dollarit aastas kümme aastat järjest. "Kalifornia Krimmi" projekti raames lasti välja võlakirju, mis olid tagatud Krimmi maaga tingimusel, et kui võlga 1954ndaks aastaks tagasi ei maksta, siis saab maa omanikust võlakirjade omanikud. Nende hulgas olevat olnud ka Rooseveltid jt. Stalin olevat tatarlased Krimmist minema küüditanud hitlerlaste koostöö ettekäändel, sest Roosevelt olevat nõudnud 1943.a. Teherani konverentsil antud lubaduste täitmist, ähvardades vastasel korral Lend-Leasi peatamisega.Hrushtsov aga olevat vana Stalini plaani järgi selleks Krimmi Venemaalt Ukrainale andnud, et leping oli sõlmitud Venemaa nimel ja Ukrainal ei olnud võlaga seost.
Toon selle variandi ära, sest see oleks ainuke mõistlik seletus, miks Venemaa Keskpank tassib kogu aeg raha Ameerikasse (Venemaa maksab oma Krimmi võlga) selle asemel, et krediteerida kodumaa majandust.. Muidu on tegu selgelt viienda kolonniga.

KAOS ähvardab ka vana Euroopat. Kõigepealt Brexit ja Trumpi poliitika, mis soosib EL lagundamist. Viimasel pole ilmselt mingit elulootust kui vaadata neid degenereerunud tüüpe Brüsselist või võtmemaa kantslerit Merkelit, kes USA rünnaku haripunktis Saksamaa ja Euroopa energiamajanduse vastu sõidab jaanalinnuna kolmeks nädalaks mägedesse puhkama!
KAOS Lähis- ja Kesk-Idas pole loomulikult mitte kellelegile uudiseks ja ka Baltkumi ruumis ei ole enam turvatunnet, kui sõja või rahu küsimus sõltub vaid mõnest Leedu lennuväljalt õhku tõusnud NATO (vaprate poolakate) lendurite adekvaatsusest, kes Balti mere kohal läksid kahel korral kimbutama relvastamata reisilennukit, mille pardal oli Venemaa kaitseminister. Poleks poolakad viimasel hetkel põgenenud, oleks õhku tõstetud Vene hävitajad nad kindlasti hävitanud.
Pole raske aru saada, et KAOST tekitab sihipäraselt kosmopoliitne globalistlik finantsoligarhia USAs välja töötatud nn."Juhitava Kaose" kontseptsiooni järgi. Globalistid (ka trotskistlike juurtega neoconid) tahavad maailma muuta. Maailmavalitsuseks on aga vaja, nagu juba K.Marx õpetas, vana maailm minema pühkida. KAOS, värvilised revolutsioonid jne. on tööriistadena globalistidele vajalikud nende võimu piiravate traditsiooniliste väärtuste, perekonna, rahvuste ja rahvusriikide hävitamiseks.
Roman Ubakivi

TRUMPI SIKK-SAKID
President Trumpi valitsusaja esimesed sada päeva on seljataha jäänud ja võib teha juba mõningaid järeldusi. Kui me jätame mõned inimlikud nõrkused kõrvale (nagu edevus näiteks), siis on selge, et D.Trumpi näol on tegemist väljapaistva isiksusega, kes jätab sügava jälje USA ajalukku.
Ehkki tal ei ole õnnestunud oma vaenlaste globalistide blokeeringu tõttu mitte midagi seni sisepoliitikas korda saata, peame me kannatlikud olema ja aru saama, et ta on võtnud sihiks J.Kennedy moodi ei rohkem ega vähem kui finantsoligarhia võimu kärpimise. Ta eelkäija maksis sellise ürituse eest eluga ja nõudis suurt vaprust, et sellisele Kolgata teele astuda. Vaatamata sellele kui edukas D.Trump ise suudab sel teel olla, on ta käivitanud Ameerikas revolutsioonilise protsessi.
Arvan, et Trumpi veaks oli liiga kiirelt ja kergelt oma julgeolekunõuniku Flynni ohverdamine. Isegi paar nädalat protsessi venitamisega oleks tekkinud Flynnil võimalus täita administratsioonis kohti mõttekaaslastega. Kui tamm oli maha murtud, läks globalistide surve loomulikult aina tugevamaks ja täna oleme olukorras, kus ta rahvusliku tiiva esindajad S.Bannon ja K. Conway on tahaplaanile surutud ja balli juhivad finantsoligarhiaga seotud C.Cohn, S.Mnuchin ja ta väimees ning Sorose klient Jared Kushner.
See kõik ei tee olematuks aga Trumpi ajaloolist puhtalt rahvuslikust ideoloogiast kantud ametissepühendamise kõnes (mille koostamisel oli kindlasti S.Bannonil suur roll) püstitatud suuri eesmärke, mille kasvõi osaliseks täitmiseks ta kindlasti suuri jõupingutusi ka edaspidi teeb. Vastasel korral kaotaks ta seni talle veel truud valijad ja võimalused uueks ametiajaks.
Välispoliitikas on Trump taganenud oma valimiseelsetest lubadustest: loobuda finantsoligarhia imperialistlikust maailmavallutamisplaanist ja keskenduda USA rahvuslikele huvidele. Obama USA rahvuslik julgeolekustrateegia on seadusena endiselt jõus ja vanade plaanide elluviimise katsed jätkuvad. Trump on omalt poolt lisanud vaid teadlikult ettearvamatust, mis tema arvates annab talle suure eelise. Rahvusvaheline poliitika ei taandu siiski ärimeeste strateegiale ja USA on täna ettearvamatu maailma politseiniku rollis, kus ta sulased ei tea, kas on oodata kuuli või kaitset, mis hävitab usalduse riismed USA poliitika suhtes. Lootus, et andes pidevalt vastukäivaid signaale nii Pekingile kui Moskvale sunnib neid astuma liitu USAga kartuses, et teine seda ennem teeb, on infantiilne, sest nii Hiina kui Venemaa välispoliitilise kursi paneb paika geopoliitiline analüüs, mis paneb paika pikaajalise rahvuslikele huvidele vastava poliitika.
Kui Süüria tiibrakettide avantüüri võib veel seletada Trumpi ssiseriikliku populaarsuse tõstmise hädavajalikkusega, siis agressiivne bluff Põhja Korea suunas toob Ameerikale vaid kahju.
Arvan paradoksaalsel moel, et tänane Trumpi selgelt vana globalistlik agressivne välispoliitika on õige, kuna see kukub haledalt läbi! Trumpi positsioon Ameerika poliitilises süsteemis, mis on tasakaalustatud kolme võimutsentri vahel ja mis on suures enamikus täidetud tema vaenlaste globalistidega, on tal vähe võimalusi oma agendat ellu viia. Praktiliselt ainsaks võimaluseks võimu haaramiseks on vana globalistliku välispoliitika demonstratiivne läbikukutamine, mis võimaldab platsi puhastada end diskrediteerunud globalistidest.
Tees, et vana globalistliku poliitika jätkamine viib USA kaotuseni, vajab muidugi tõestamist, millega üritan hakkama saada lühidalt allpool.
Senise Obama globalistliku poliitika jätkamine lukustab USA nn. "Thukydidese lõksu". See tähendab, et vana hegemooni USA ja tõusva uue pretendendi Hiina vahel on sõda paratamatu.
Vaatame kõigepealt, kas on alus väita, et Hiina tõukab tulevikus USA troonilt. Majanduses toon ära kaks lääne ekspertide hinnangut: 10 a. pärast on Hiina GDP kahekordne USA ga võrreldes ja 2035.aastal on Hiina GDP $82 triljonit ja USAl $44 triljonit. Ning seda vaid eeldusel, et Ponzi dollarisüsteem ennem kokku ei varise! Vastavalt majanduse käekäigule kasvavad mõistetavalt ka sõjalised kulutused, mis on Hiinal stabiilselt 9% aastas ning sõjaline võimsus.
Tähtis pole muidugi vaid kvantiteet, veelgi olulisem on kvaliteet. Kui 1999a. USA osakaal maailma kõrgtehnoloogia ekspordis oli üle 18% ja Hiinal 3%, siis 2016.a. oli USA osakaal langenud 7%ni ja Hiina osakaal tõusnud 26 protsendini. Võtkem arvutitehnoloogia, mille abil täna modelleeritakse aatomipommikatsetusi, uusi laevu ja lennukeid. USA-l on täna kiiruselt maailma kolmas arvuti 27 petaflopsiga (1petaflops= üks tuhat triljonit tehet sekundis), Hiinal on 124,5 ja 54,9 petaflopsiga arvutid. Hiina on täna ainuke maa, kes on tänaseks olnud võimeline kosmosesse saatma quantum satelliidi (Micius) jne. USA on täna veel paljus esirinnas, kuid mitmed Hiina moodi võtavad järele ja lähevad ette.
Reeglina alustavad sõdu hääbuvad hegemoonid, sest nende sõjaline ressurss (USA) on mõistetavalt ajalooliselt võimsam kui tõusjatel (Hiinal) ja rahulik areng on nende seisukohalt perspektiivitu. Seepärast pole midagi imestada, et USA on viimased paar aastakümmet konkurentsitult kõige agressivsem riik meie planeedil.
Hiina on aga minu hinnangul juba ületanud sellise sõjalise võimsuse kriitilise taseme, mis võimaldaks USAl teda võita konventsionaalses sõjas. USAl pole õrna lootustki võita Hiinat ilma omamata absoluutset ülekaalu õhus ja merel. Merel on see võimatu, sest Hiinal on juba täna relvad USA lennukikandjate löögigruppide hävitamiseks maa-laev rakettidid Dong Fen 21 ja praktiliselt avastamatute vaiksete 12 Vene "Kilo" klassi diisel allveelaevade näol. Kui venelased lasevad järgmisel aastal tootmisse oma "Tsirkon" laevadevastased raketid, mis tänavu saavutasid katsetustel kiiruse 8 Machi, siis on kogu USA ja NATO laevastikud absoluutselt kaitsetud, sest nende kaitsesüsteemide võimaluste piiriks on vaid 3,7 Machi. Venemaa huvides oli müüa maailma parimaid õhukaitsesüsteeme S-400 Hiinale ja kindlasti müüvad nad ka laevade vastaseid rakette ja laevu Hiinale, sest Trumpi välispoliitika sunnib Venemaad ja Hiinat süvendama oma strateegilist koostööd. Hiina ajaleht kirjutas juba Hiina -Venemaa ühise õhukaitsesüsteemi loomisest!
Hiina on peale USA ainus maa maailmas, kes arendab kahte "stealth" tüüpi hävituslennukite projekti. Sealjuures USA on oma raha, spetsialistid ja aja matnud täielikult ebaõnnestunud F-35 projekti, mis on viinud õhujõud kriisiolukorda. F-35 on lootusetult kehvem neli korda odavamatest Venemaa Su-35st, mille kaks eskadrilli juba Hiina ostis. Pealegi on ka Hiina hävitajad F-35st paremad. Kunagi head nelikümmend aastat tagasi konstrukteeritud F-15 on aga juba paarkümmend aastat vanad ja USA sõjalendurite ametiühing(!) on juba keeldunud neil lendamast eluohtlikkuse pärast. Omal ajal maailma parimad F-22 on ülikallid ja vananenud avioonikaga ning ilma varuosadeta.
Hiinlased lasid hiljuti aga vette oma teise lennukikanja ja jätkavad kolme suurema ehitamist. Lisaks veel muu sõjalaevastiku ehitamine.
Seega USA-l on juba täna võimatu saavutada Hiina regioonis otsustavat ülekaalu nii merel kui õhus, maal neil pole aga midagi Hiina Armeele võrdväärset vastu panna. Tegelikult isegi Taiwani kaitsmine oleks USAle täna ülejõukäiv.
Ainult strateegilises tuumarelvastuses on USA-l selge ülekaal Hiina suhtes nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt, ent peab meeles pidama, et praktiliselt on tähtis vaid Hiina võime tekitada korvamatut kahju vaenlasele. Lisaks tuleb siin mängu äärmiselt tähtsa lisafaktorina Venemaa.
Selguse huvides lihtsustades olukorda võib väita, et lähimate aastate kõik tähtsamad geopoliitilised arengud toimuvad sõltuvalt kolmnurga USA-Hiina-Venemaa suhetest.
Venemaa ei ole konkurent hegemooni rolli vähemalt senikaua kui nende majandust juhivad meie laarlaste taolised neoliberaalsed jobud. Venemaa on aga kindlasti suurriik tänu oma relvajõududele ja loodusvaradele, kes suudab tõestatult olla välispoliitika subjekt. Seetõttu on Venemaa lähimas tulevikus otsustav jõud maailmapoliitikas, sest tema liitumine kas USA või Hiina projektiga määrab ära inimkonna tuleviku. Täna on Venemaa strateegilises liidus Hiinaga, sest Hiina multipolaarse maailmakorra projekt vastab objektiivselt Venemaa rahvuslikele huvidele. Venemaa strateegiline tuumatriaad on kvalitatiivselt parem kui ameeriklastel. Ka konventsionaalsed jõud on Venemaal kvaliteetselt paremad NATOst kui lähiajal hakkavad relvastusse tulema T-14 "Armata " tankid jm., T-50 stealth hävituslennukid ja hüperkiirusega "Tsirkon" laevadevastased raketid.
Seega USA militaristide sõjaplaan 2,5; mis näeb ette korraga kahe suure (Hiina ja Venemaa) ja ühe väiksema (Iraan) eduka sõja pidamist on täielik lollus. Senine Obama-Trumpi ebareaalne ja ülejõu käiv välis- ja julgeolekupoliitika viib seetõttu USA ressursi arulagedale raiskamisele, mis vaid kiirendab Lääne langust.
Seega teadlikult või tahtmatult, tänane Trumpi globalistlik välispoliitika kindlustab globalistide kaotuse ja puhastab tee multipolaarsele maailmakorrale ja rahvuslaste võimule USAs. Peale USA paratamatut kadumist Ida Euroopast saabub Eesti degenerantsele eliidile mihklipäev.
Roman Ubakivi

PRANTSUSMAA TORMIVETES
Presidendivalimiste esimene voor näitas Prantsusmaa lõhenemist USA eeskujul kaheks leppimatuks laagriks: globalistideks Macroniga ja patriootideks Le Peniga.
Ebastabiilsust suurendab veelgi mõlema liberaalse tsentri partei sotside ja vabariiklaste kandidaatide täielik läbikukkumine. Võimuloleva Hollande partei kandidaat sai vaid 6% häältest! Muidugi, Macroni võib pidada kogu globalistliku establishmendi kandidaadiks kuid tema verinoor partei läheb alles esmakordselt suvel toimuvatele parlamendivalimistele ja laiad koalitsioonid on Prantsusmaa poliitikas väga habras fundament. Kogu senine V Vabariigi poliitiline süsteem on seetõttu küsimärgi all.
Presidendivalimiste teine voor on seekord tõesti väga tähtis nii Prantsusmaale kui ka Euroopale. Tulevik on tume ning visandan vaid põgusalt arvatava peavariandi. Macroni võimalused paistavad paremana, sest tal on Prantsusmaa, Washingtoni (Obama) ja Brüsseli globalistliku establishmenti ja kuue miljoni muslemi tugi. Ent ta võit kutsub esile vaid lühikese eufooria nende seas, sest mitte mingit uut arukat visiooni endisel bankuril ja majandusministril demagoog Macronil ei ole. Välispoliitikas jätkab ta Hollande jaburat kurssi mis on vastuolus Prantsusmaa rahvuslike huvidega. Macroni neoliberaalne majanduspoliitika on perspektiivitu ja tähendab banksterite heaolu suurendamist rahvahulkade arvel, edasist dereguleerimist ning töötajate õiguste järsku kärpimist, mis juba 2015.a. (kui ta oli majandusminister) viisid tõsiste rahutusteni ja nüüd kui enamikel on kõrini migrantide toetamisest, lõpeb sotsiaalse plahvatusega. Tema peaidee: globalistliku poliitikaga ühendada Prantsusmaa inimesed on nii lollakas, et ei vääri arutamist. Vastuolud teravnevad ühiskonnas äärmuslikult ja Le Peni populaarsus üha tõuseb. Küsimus on vaid selles, kas Le Pen võidab järgmised presidendivalimised või juhtub mingi võimupööre ennem, seda kasvõi Le Peni ja kommunistide ühispingutuse tulemusel. Seega Macron aitab küll aastake säilitada Euroopa Liitu, ent muutes Prantsusmaa mädaks õunaks EL sees, garanteerib ta tahtmatult EL lagunemise.
Kokkuvõtlikult öeldes tähendab Prantsusmaa lähituleviku ebastabiilsus tema tunduvat nõrgenemist ja seega ka NATO ja Atlantistliku Lääne edasist nõrgenemist.
Roman Ubakivi

TRUMP ASTUS ÄMBRISSE
Trumpi otsus rünnata Süüria valitsusvägesi on muidugi agressiooniakt ja rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamine. Vahe Iraagi vastase sõjaga on vaid selles, et kui siis näidati katseklaasis mingit valget pulbrit, siis nüüd pole vaevutud isegi taolist tsirkust korraldama. Trump kaotas tagasipöördumatult oma välispoliitilise autoriteedi, väites mingeid tõendeid omamata, et Assad kasutas keemiarelva. Küsime vanade roomlaste kombel; kellele oli keemiarünnak kasulik? Assadile see kindlasti kasulik ega vajalik ei olnud. Seda enam, tal keemiarelvi enam ei olegi, nagu deklareeris mõni aasta tagasi ka USA riigisekretar J.Kerry. Pealegi kontrollib olukorda kohapeal Venemaa, kelle huvides keeniarelva kasutamine ka ei ole. Samas on kindel, et islamiäärmuslased on kasutanud keemiarelva Süürias ennemgi.
Trumpi prestiiži hävitab fakt, et sõda Süüria vastu on kannapööre tema varajasemate avalduste suhtes. Seni kritiseeris ta Obama valitsusevahetamise ideed ja pidas õigeks keskendumist ISIL vastasele võitlusele koostöös Venemaaga. Massiivne tiibrakettidelõõk Süüria lennuväljale hävitas Süüria lennukeid ja sõdureid ning seega vähendas märgatavalt survet islamiäärmuslaste jõukudele. Viimased alustasid kohe peale USA rünnakut pealetungi valitsusvägedele. Seega on loogiline Süüria avaldus, et USA on ISIL i abiline.
USA rikkus ka kokkulepet Venemaaga, mis kohustas Süüria õhuruumi tungimise kooskõlastama vähemalt ööpaev ennem, et välistada omavahelist juhuslikku kokkupõrget. Venemaa loomulikult kuulutas ka omaltpoolt senise kokkuleppe kehtetuks, nii et tänaseks on avatud tee kontrollimatuks eskalatsiooniks tuumasõjani välja.
Trump on ilmselt paindunud oma vaemlaste surve all ja on, ilmselt lootes obstruktsiooni nõrgenemisele kodus, läinud puhtalt üle Clintoni perspektiivitule välispoliitikale. Arvan, et sellise rumala välispoliitikale üleminikuga on Trump tulistanud endale ise jalga. Selline aruvaba jõu kasutamine toob kaasa vaid tagasilööke välispoliitikas ja naiivne oleks oletada, et ta leppimatud vaenlased kodus seda ära ei kasuta.
Täirelik lollus oleks arvata, et selline taktikaline sõjaline aktsioon, mis ajutiselt võib veidi kergitada kodust reitingut, hirmutaks ja teeks järeleandlikumaks Hiina ja Venemaa, või isegi Iraani ja Põhja-Korea juhte. Vastupidi, praegu Ameerikas külskäigul Xi vaatab Trumpi mitte kui usaldatavat partnerit nagu Putinit, vaid kui ettearvamatut jõmpsikat. Venemaa aga isegi ei kaalu tõsiselt Tillersoni ettepanekut toetuse lõpetamisest Süüria seaduslikkule valitsusele. Venemaa kaitseb Süürias mitte Assadi, vaid oma rahvuslikke huve, millest ta mingi Tillersoni nõudmisel ei loobu.
See raketirünnak ei suuda parandada isegi USA positsiooni Lähis-Idas. Süüria lennukid võib Venemaa asendada moodsamatega ning S-300 ja laevadevastase raketikompleksi müümine oleks tappev käik. See rünnak on selgelt suunatud ka Iraani vastu ja ma ei imestaks kui nad varustaksid Süüriat oma päris heade laevadevastaste raketikompleksiga ja lisaksid maavägesi.
Trumpi taktikaline käik teeb väga raskeks tal säilitada oma strateegilist eesmärki "America first". Esiteks on ta juba sekkunud Süüria tatti (millest suutis isegi Obama hoiduda), millest on võimatu väljuda ilma tõsiste kaotusteta.
Teiseks on ta teinud võimatuks jõuda Putiniga vastastikku kasulikule koostööle ilma midagi tõsisemat Venemaale vastu pakkumata. Raketirünnak oli ka selge Venemaa vastane aktsioon, mis ilmselt on korrelatsioonis viimastel päevadel Venemaad tabanud islamiäärmuslaste (keda rahastavad USA liitlased Saudi-Araabia, Katar ja Türgi) terrorilainega ja USA poolt toetava Navalnõi poolt organiseeritud valitsusvastaste meeleavaldustega. Seega on tõenäoline kurss konflikti suurendamiseks Venemaaga, mis lukustab USA mõjuvõimu kahanemise kiirendamise. Nimelt on USA-l täna ilmselgelt vähe võimsust, et toime tulla üheaegselt nii Hiina kui Venemaaga. Seega Clintoni strateegia tähendaks ilmset enesetappu, millest Trump aru saab. Seega saab ta vaenutseda vaid emba-kumbaga ja sõbrustama teisega.
Sõbrustamine Hiinaga on vastavuses Hiina huvidega, sest ta vajab rahuaega oma majandusliku ülemvõimu suurendamiseks ja ta jääb sõjasliselt täna veel selgelt alla USA-le. Praegune kurss vaenutsemisele Venemaaga ei suuda saavutada aga mitte midagi, sest hoopis Venemaal on täna regionaalne sõjaline ülekaal Ida-Euroopas ja ta võib seda igal hetkel enda huvides ära kasutada kas Ukrainas või Baltikumis. Sõjaline eskalatsioon oleks selge rumalus USA-le Süürias ja lõppkokkuvõttes ka Euroopas, sest Venemaal on mängus elulised rahvuslikud huvid ja võimekus USA mitmekordselt maa pealt ära pühkida, samas kui USA olemasolu Ida-Euroopas ei ole kaalul ja lõputu sõjaline eskalatsioon oleks tema rahvuslike huvidega vastuolus.
USA järjekordne agressioon suveräänse riigi ja Venemaa liitlase vastu teeb sisuliselt võimatuks USA lootuse, et Venemaa läheks oma tuumarelvaarsenali vähendamisele ja suhete külmutamisele Hiinaga. Samas ka Hiina ei mõtlegi külmutada talle eluliselt ülitähtsad strateegilised suhted Venemaaga, sest talle on absoluutseks vajaduseks ühendada end Venemaaga sisemaiselt. Hiinale on vastuvõetamatu olukord, et USA laevastik kontrollib täna tema kaubateid. Paratamatult liitub Hiina ja Venemaaga strateegiliselt veel tugevamalt Iraan.
Seega tänane poliitika viib Trumpi ummikusse, kus tal suur osa energiast tuleb pühendada väliskonfliktidele, mis ei luba tal kontsentreeruda siseprobleemide lahendamisele, mis oli ta peamine valimislubadus. Samas tänane välispoliitika ei tõota loobreid, vaid ainult probleeme, kaotusi ja alandusi. Seega on tõenäoline, et ta ei suuda mitte midagi olulist oma eesmärkidest ellu viia.
Eesti julgeolekuolukord halvenes muidugi hüppeliselt. Kui välisminister Mikser kiidab jäägitult heaks suurriigi agressiooni Süüria vastu ettekäändena gaasimürgitused Süürias, siis miks ei või teine suurriik rünnata Tartut, kui juhtumisi gaasiplahvastus mingis Pihkva majas toimub ja kui lambist kuulutatakse, et süüdi oli Eesti?
Roman Ubakivi

GEOPOLIITIKA ja EESTI II
EW aegset vaimset mahajäämust ei ole suutnud tasa teha tänane eliit. Vastupidi, degenereerumise protsess on meie intelligentsi ajud lõplikult ära määndanud. Kui Eesti NSV ajal oli meil vähemalt Uku Masing, siis tänane eliit ei ole suutnud vastata Venemaal toimunud vaimsele plahvatuslikule arengule, mis on päädinud Venemaa oma geopoliitilise koolkonna tekkega. Kuna meie intelligents ei suuda aru saada tänapäeva keerulistest protsessidest, siis on ta loomulikult ka võimetu rahvast juhtima parema tuleviku poole.
Tänapäeva murranguperioodi, mille võtmesõnadeks on globalism-unipolaarsus, patriotism-multipolaarsus, Hiina, Putin, Trump, Brexit jne. mõistmiseks on meil vaja mõttes tagasi minna maailmasõdade vahelisse perioodi. Geopoliitiliste projektide iga mõõdetakse aastakümnetega ning suurriikide erinevate taotustle tulemusel meil tekibki päevapoliitika ja ajalugu.
Vaadakem kõigepealt tolleaegse formaalse hegemooni Suurbritannia projekti. Selle formuleeris välisministeeriumi establishmenti koondunud tolleaegsed helgemad pead nn. Round Table grupp. Laiema avalikkuse ette toodi see projekt (H.G.Wells järgi "The Open Conspiracy") lord Lothiani poolt 1937.a. Kirikute Maailma Nõukogu konverentsil Oxfordi Ülikoolis.
Brittide eesmärke I maailmasõda tegelikult ei saavutanud. Nõrgestati küll tunduvalt Saksamaad ja Venemaad, ent neid hävitada ei õnnestunud. Saksamaa tehnoloogilise keskmega jäi püsima ja Hitleri ajal areng kiirenes ( üldteada on kosmoserakettide päritolu ja vähem teada, et Saksamaa juba 1944.a. leiutas tänapäeva ja tulevaste USA ja Venemaa pommitajate kandva tiiva tehnoloogia. 1945.a. kevadeks oli Saksamaal juba sellise pommitaja prototüüp koos otsevoolu reaktiivmootoriga, mis ületas helikiiruse, saavutades üle 2000km/h). Peale Venemaa lagunemist degenerantsete liberaalide juhtimisel peale Veebruarirevolutsiooni tulid aga lõpeks võimule natsionaalbolševikud Stalini juhtimisel, kes lõid aluse uuele tehnoloogilisele keskusele.
Lisaks väljus Suurbritannia sõjast tunduvalt nõrgestatuna ja raske võlakoormaga. Maailma suurimaks majanduseks tõusis USA, kellele oli sõttaastumise eest jagatud tühje lubadusi ja keda britid ninapidi vedasid. Samas ei olnud Suurbritannia -USA ajaloolised suhted sugugi sõbralikud (meenutagem vaid Ameerika iseseisvussõda ja 1812.a. USA sõjakuulutust Suurbritanniale. Versaille´s 1919.a. oli aga kõige suurem kokkupõrge just USA ja Suurbritannia rahvuslike huvide vahel.
Westminstri taibud said aru, et hegemooni rolli ja oma maailma suurimat impeeriumi nad ei suuda säilitada ilma välise abita. Siit tekkis Atlandi ülese liidu idee, mis pidi looma New World Order`i. Word State idee oli Inglismaal esitanud juba 19. sajandil Karl Marx. Rassistliku briti eliidi arvates võis esialgu vabalt piirduda anglo-sakside ühisvalitsusega maailma valitsejana. Selleks oli Suurbritannial ja USAl piisav ressurss olemas. Sõjajärgset Anglo-Ameerika kooperatsioonis (erisuhetes) pidid ennastmõistetavalt juhtivat rolli etendama britid umbade ameeriklaste seas. [Nagu nad oma häälekandjas "Round Table" kirjutasid: "The British nation has generations of expierence in co-operating with other free peoples in far distant parts of the world, and in governing dependent countries not able to stand by themselves.The American nation has practically no such expierence at all, and has neither the institutions nor the political outlook to fit it very well for either task."]
Suur sõda, kus britid koos ameeriklastega õlg-õla kõrval pidid võitlema, oli Atlandiülese projekti elluviimise esimeseks hädavajalikuks eeltingimuseks, et ületada ameeriklaste traditsiooniline sügav usaldamatus brittide vastu. Pealegi oli hädavajalik ellu viia I maailmaasõja täitmata jäetud eesmärgid: hävitada Saksamaa ja Venemaa lõplikult kui konkurendid. World State oli võimalik ehitada ainuüksi suure sõja tuhale.
Teiseks vältimatuks eeltingimuseks anglo-ameerika liidu sõlmimiseks ja selle maailmaülese hegemoonia (Full Spectrum Domination) kehtestamiseks oli ja on rahvusluse tasalülitamine ja suveräänsete rahvusriikide kaotamine.
Selline Uus Maailmakord valitseki faktiliselt kümmekond aastat peale NSVL lagunemist. Seepärast meil ilmusidki taasisesesvumise ajal esiplaanile M.Laari, L.Vahtre taolised poliitikud ja vaimusuurused, kes viisid ellu ja tänase päevani viivad ellu eestluse ja tugeva rahvusriigi vastast poliitikat. Just seda tähendas geopoliitiline orienteerumine Atlandiülesele Läänele. Õige oleks olnud positsioneerida end Soome eeskujul Ida ja Lääne vahendajarolli. Ainult nii on võimalik saavutada Hansa päevadele sarnane jõukus ning jääda püsima eestlastena ja iseseiva riigina.
Juba kümme aastat (alates V.Putini ajaloolisest kõnest Münchenis) ei valitse reaalselt enam Bushi seeniori poolt välja kuulutatud New World Order ja seoses D.Trumpi valimisega on kogu vana hoone juba rusudes. Eesti degenerantne eliit aga kordab loitsudes tobedusi, mis nende ettekujutuses Paabeli torni võimsust ja hiilgust tagavad ning jätkavad eestluse ja Eesti hävitamist.
Roman Ubakivi

GEOPOLIITIKA ja EESTI
Eestis pole kunagi olnud oma geopoliitilist koolkonda ning sellest johtuvalt loomulikult ka järjekindlat Eesti rahvuslikes huvides aetavat poliitikat. Poliitikud ei suuda isegi selgelt defineerida meie rahvuslikke huve, sest see eeldab geopoliitilist analüüsi, milleks keegi Toompel või ülikoolides peesitavatest võimeline ei ole. Tühjus täidetakse demagoogilise lobaga väärtustest, millede sisu sõltub ja pidevalt muutub vaid päevapoliitika propagandast. Värskeid näiteid ajuvabast valetamisest ja demagoogiast kasvõi Ukraina või Süüria teemal võib igaüks ise kuhjaga tuua.
Seega esimene põhjus, miks poliitikud ei tegutse Eesti rahvuslikes huvides ja mistõttu on eestluse hääbumine ilmselge, on nende juba traditsiooniline ignorantsus. Lisaks on taasiseseivunud Eesti poliitikud ja nende parteid aga juba algusest peale nabanööri kaudu seotud Sorose rahavoogudega, mistõttu nad ei suudagi teha sammukest kõrvale neoliberalismi voolusängist. Viimase eesmärgiks on aga teatavasti rahvuste, seega ka eestluse hävitamine. Olkukord on tuttav meie rahvamälule: kes teeb sammukese vasakule või paremale lastakse hoiatamata maha. Kas siis kohtusüsteemi kaudu nagu Savisaar või marginaliseeritakse ja demoniseeritakse meedias.
Kolmandaks põhjuseks, miks Eesti eliit ei saa tegutseda vastavalt Eesti rahvuslikele huvidele, on fakt, et pole mingit geopoliitilist argumenti, mis toetaks Eesti tänast geopoliitilist orientatsiooni ookeanitagusele USA-le. Vastupidi, geopoliitiline analüüs nitab selgelt, et Eesti kogu taasiseseisvusaegne välis-ja julgeolekupoliitika on absoluutselt vale ja viib katastroofini. Seepärast pole imestada, et minister Reinsalu kuulutas, et kogu Eesti taasiseseisvuseaegne välis- ja julgeolekupoliitika on seisnenud võitluses geopoliitika vastu. Vastasel korral kirjutaks nad ise alla oma poliitilisele surmaotsusele.
Meie õnneks on soomlastel oma geopoliitiline koolkond ja kuna nede riik on tõusnud maailma edukaimate riikide hulka, tõestades seega praktikas oma geopoliitika õigust ja me asume samas geopoliitilises ruumis ning meil on sama geopoliitiline põhiprobleem - Venemaa, siis on meil võimalus oma vaimse mahajäämuse kiireks likvideerimiseks.
Meie ainsaks saavutuseks oli mitte just psühholoogiliset stabiilse luuletaja Liivi salm, mis sisaldas mõtte Eesti iseseisvusest, oli juba 19. sajandil Soomes formeerunud rahvuslaste radikaalne liikumine nn."vanasoomlaste" näol (Snellman, Paasikivi, hiljem Mannerheim, Kekkonen), kes mitte ei püstitanud ainult oma selgeks eesmärgiks Soome iseseisvumise, vaid suutis ka tänu oma akadeemilisele tasemele teostada geopoliitilise analüüsi, selgitamaks välja Soome rahvuslkud huvid ja seega luues aluse poliitikale, mida teostades õnnestus saavutada ja tagada Soome iseseisvus ja õitsev riik. Meil aga õnnestus Liivi salmireale 20.sajandil lisada vaid rahvuslaste juhi J.Tõnissoni, keda võiks seostada geopoliitilise mõttetasandiga.
(Järgneb)
Roman Ubakivi

HAIGEST MEHEST IV
Vaatasin eile Trumpi-Merkeli pressikonverentsi otseülekannet. Järeldus? Ilmselt on Merkeli poliitiku karjäär läbi ja ka Euroopa Liidul on lõpp.Merkelil oli koolnu nägu peas ning Trump ignoreeris teda või vaatas põlgusega endist komsomolijuhti, kes ronis Saksa kantsleriks tänu CIA ameeriklasest mentori toele ja kes meeltesegaduses USA presidendile äsja ultimaatumi esitas.
Trump paneb Saksa ekspordist sõltuvale majandusele korraliku põõna, sulgedes talle praktiliselt USA turu border adjustment`i ja muude nippidega. Vene turu pani Merkel ise kinni, kuulutades talle majandussõja. Merkelil ei jää muud üle kui Moskvasse roomata ja Putini ees põlvili laskuda. Trump nõuab Merkelilt veel sõjaeelarve pea kahekordistamist, raha aga ei ole ja ennem valimisi järsult maksude tõstmine tähendaks poliitilist enesetappu. Saksa bürgerile on niigi väga raske seletada, miks Merkel kutsus mullu kõiki pagulasi Saksamaale ja kulutas nende toetuseks 21miljardit eurot, tänavu aga jagab neile veel lisaks 21miljonit, et nood Saksamaalt lahkuksid!? Kui kõigevägem tahab kedagi karistada, siis võtab talt kõigepealt ära mõistuse...
Igatahes on Saksamaale majanduskriis kindlustatud ja kui vaja, siis Trump, kes praegu puhastab julgeolekustruktuurid halastamatult kõigist temavastasest persoonidest, korraldab Merkeli viimastele kantsleripäevadele korraliku pürotehnilise tulevärgi. Võib ainult aimata kui palju oli jihadiste eelmisel aastal Saksamaale tormanud 1,2 miljoni pagulase hulgas. Maidan, ehk nn. värviline revolutsiooni katse, mida praegu globalistid Sorose jt.rahadega Ameerikas endas Trumpi vastu korraldavad, sunnib ka teda halastamatuks tegutsemaks kõigi oma vaenlaste vastu, kelle liidriks on globalistid avalikult kuulutanud Merkeli.
Seega on selge, et USA võtab üle Euroopa turu ja tema peamised tootmisvõimsused. Midagi on ta sunnitud jätma ka hiinlastele. Uusi majanduslepinguid hakkab Trump sõlmima iga Euroopa maaga eraldi, tunnistamata EL bürokraatiat. See tähendab sisuliselt EL lõppu. Hiina ja Venemaa võtavad end suurima rõõmuga USA kiiluvette ja kogu majanduskoostöö hakkab toimima riikide tasemel, möödaminnes Brüsseli bürokraatiast.Selles punktis langevad USA,Hiina ja Venemaa rahvuslikud huvid täielikult kokku ja nende ühise surve vastu on EL geopoliitilise objektina kaitsetu.
Ma ei oska öelda, kas Saksamaal tuleb võimule AfD, Linke ja sotsdem`ide koalitsioon või muud, pigem tuleb vast suur poliitiline segadus ja ebastabiilsus. Igatahes on nüüd sakslastele nuga kõri peale pandud ja ma ei ole kompetentne ütlema, kuidas nad reageerivad. On võimalik Heideggeri variant, et tuleb nn.teine ärkamine ja nad germaanlastele iseloomuliku iseorganiseerumisevõime tõttu suudavad luua tugeva riigi ja vastavad kõigile väljakutsetele. Idasakslastest võin ma seda isegi uskuda. Läänesakslaste suhtes mul aga ausalt öeldes respekti ei ole, vaevalt nad mingiks nõrgalt seotud konföderatsioonist enamaks suutelised on. Halvemal juhul me saame killustatud Saksamaa.
Mingi päris sõda (peale psühholoogilise ja majandus) Euroopa ja Venemaa vahel , seoses viimase mäekõrguse ülekaaluga, on muidugi praktiliselt võimatu. Tegelik võitlus hakkab toimuma selle pärast, kust hakkab kulgema Euroopa kultuuriruumi ja islami maailma piir. Võimalik , et mööda Elbet ja Karpaate. Venemaa kinnistab oma staatuse kui ainuke Euroopa suurriik,
Putin on sunnitud presidendi valimiste lähenemise tõttu lahendama Donbassi probleemi juba sel aastal. Venemaa poliitika Ukrasina suhtes pole enamalt lähtunud rahvuslikest huvidest vaid on Tšernomõrdini, Zurabovi ja nüüd Surkovi juhtimisel korruptiivse uduga kaetud vass-vass jama. Loogiline oleks moodustada Harkovist Odessani ulatuv Novorussia riik, ent mitte kaasata Malorussiat ja Galiitsiat-Volõõniat. Viimasele pretendeerivad täna avalikult Poola, Ungari ja Rumeenia.
Loomulikult olen ma teadlik Zb.Brzesinski teesist, et Ukrainaga on Venemaa impeerium, ilma aga mitte. Ma ei ole siin temaga nõus. Malorussia ja Lääne Ukraina liitmine oleks täna viga, sest see tooks kaasa tänase eliidi kvaliteedi katastroofilise lahjendamise. Ukraina eliit on tõetanud tänaseks enda täielikku degenerantsust ja kõlbmatust riiklikuks mõtlemiseks. Sellise mahnovšina pasa liitmine praegusele Venemaa niigi pooleldi kõlbmatule eliidile võib viia Venemaa lagunemisele. Täna on kerge ülekaal põhjamaiste Leningradi meeste käes. Vaadake Putinit, kes ei ole mingi ukrainlane, vaid pigem mingi vepsalane või liivlane. Tähtsuselt teine mees võimuredelil on aga eesti juurtega Vaino. Ajalooliselt on just Ukraina see paik, kust voolas Moskvasse see pahn, mis lõpeks võimsa riigi lagundas. See mädanemisprotsess sai alguse juba Hruštšovist. Täna on Venemaa veel liiga nõrk, et seda Ukraina eliidi mäda ära neutraliseerida, tänagi on nende osakaal Kremli koridorides õigustamatult suur.
Peale Ukrainaga ühele poolele saamist, on Putin sunnitud lahendama nii-või naa Baltikumi probleemi, et saada vabad käed tegutsemaks lõunarindel, kust kummitab pikaajaline oht.
Mis Eestisse puutub, siis meil siin kaagutavad ikka valjult vesipead, kes elavad oma virtuaalses mullis ja kes pole võimelised sesstsinasest maailmast adekvaatselt aru saama ning kellele seepärast Trumpi võit oli nagu välk selgest taevast. Valitsus aga tegeleb endiselt iseenda kiitmise, tühja-tähjaga või lauslollustega. Saksamaa ja EL kriis tähendab Eestile eksistentsiaalset kriisi, millele tänane degenerantne eliit pole võimeline adekvaatselt vastama.
Roman Ubakivi

HAIGE MEES III
D.Trumpi võiduga algas inimkonna ajaloos ametlikult multipolaarne epohh. Täna me elame perioodis, kus formeeruvad geopoliitilise loogika järgi multipolaarse maailma keskused. Osa USA eliidist, kelle esindajaks on D.Trump tegi ameeriklaaste huvides ainuõige otsuse ja loobus kogu maailma politseiniku rollist, mis oli talle ilmselt ülejõu käiv ja oleks lõppenud ilmselt USA lagunemisega.
USA -le on täiesti jõukohane moodustada omaenda tsivilatsiooni Suur Ruum, kus ta vastutab korra eest ning mul pole ka kahtlusi Hiina ja India võimekuse kohta. Pretendentidest geopoliitilise subjekti rolli on vast kõige kehvemad šansid Euroopal. Meil puudub seni isegi sellist staatust ihkav eliit ja kontraeliit Le Peni jt. näol on alles formeerumisjärgus. Tänane Brüsseli ja liikmesmaade eliit on selgelt degenerantidest koosnev globalistlik rämps, kes töötab Euroopa huvide vastu. Samas toimib aga rahvusvahelises poliitikas endiselt põhimõte, et suuremad kalad söövad nõrgemaid ja küllaltki tõenäoline on variant, et Euroopa rolliks on olla väetiseks teistele tsivilisatsioonidele.
Eelmises artiklis ma juba analüüsisin majanduslikult kõige tugevama Euroopa maa katastroofi lävel olevat finantsseisu ja ka Saksamaa majandus tema pooleteise protsendilise majanduskasvuga on kergelt hävitatav. Tasub vaid Trumpil, Xi´l ja Putinil koos kokku saada ja kokku leppida, missuguse Euroopa kintsutüki keegi endale saab ja eelmise aasta maailmas köige rohkem autosi tootnud ja müünud Volkswageni võib ühe aastaga pankrotti ajada ja tema aktivad võileiva hinna eest endale krabada. Saksamaa majandus sõltub 50% ulatuses valmistoodangu ekspordi ja tooraine impordi osas juurdepääsust EL välistele turgudele ja niipea kui kehtestatakse USAs imporditoodetele 25% ulatuses tollid, mainimata isegi trahve, on kogu EL majanduse lipulaev varemetes. Mingit reaalset jõudu oma huvide läbipressimiseks teiste tsivilisatsioonikeskustes Euroopal ei ole.
Vähe sellest, et tänasel Euroopal jõudu ei ole, tal ei ole ka mõistust. Vaimselt jääme täna selgelt alla pealetungivale muslemi maailmale. Vaadake kuidas näeb täna välja Rootsi. Saksamaa kaart on tihedalt täistikitud mošeedega ja ainult endise SDV territooriumile pole neist asja. Muidugi on Euroopas põhimõtteliselt ka rekonkista võimalik ainukesena Saksa vaimu esindavate ida-sakslaste baasil , ent võimaluste aken ei ole kaua lahti.
Ka Venemaale on alanud aasta otsustav. Geopoliitiliseks subjektiks saamise võimalus on täitsa olemas. Kuna Venemaa pole oma poliitilise võimu süsteemi veel üles ehitanud, siis praktiliselt kõik sõltub vastusest küsimusele: Who is mr. Putin? Putini käes on täna tema poliitika läbiviimiseks kõik hädavajalikud eeldused: konstitutsioonilist enamust omav partei, mis allub vaid tema otsustele, talle otseselt alluv Rahvuskaart ja ligi 90% rahva toetus, ülisoodne geopoliitiline konjuktuur. Kõik seda täna poleks muidugi ilma Putini enda tarkuse ja sihikindla tööta ja täna on otsustavaks küsimuseks, mis iga Venemaa tsaari ees on seisnud: kas ta teenib riiki ja rahvast ja on selleks sunnitud vastuollu minema bojaaride-oligarhidega, või esindab ta oligarhide huve ja on sunnitud ohverdama riigi ja rahva huvid.
Putin tuli võimule teatavasti kui liberaalist oligarhide manager ja on senimaani nihkunud samm-sammult paremale koservatiivse patriotismi poole, hoolikalt säilitades eliidis tasakaalu neoliberaalidest globalistide ja patriootide-riigimeeste vahel. See on olnud tark ja ainuõige poliitika maa kooshoidmiseks ja evolutsiooniliseks arenguks ning iseenda võimulpüsimiseks.
MInu arvates on seoses uue ajastu ja perioodi algamisega vana poliitika end ammendanud. Piltlikult öeldes oli tark ilmutada kannatust, manööverdada, teha pettemanöövreid, oodata vastasste vigu ja nende energiat kasutada nende endi kahjustamiseks nagu dzuudoski. Uus olukord aga lausa kisendab uue poliitika järele. Kui seni võis aru saada, et Putin hoidis võimul neoliberaalide-globalistide majandusblokki, kes avalikult töötasid Venemaa huvide vastu ja kelle poliitika tõttu on siiamaani sihikindlalt kägistatud Venemaa majandust ja kelle kaudu on aastate kaupa makstud oma geopoliitilisele vastasele sadu miljardeid dollareid andamit, oli nõrga sunnitud samm, et vältida kodusõda ja kaost, siis täna on olukord põhimõtteliselt muutunud. Kogu see Tšubaisi riigivaraste ja reeturite kamp on ju võimule upitatud Bill Clintoni käsu korras ja on tänase president Trumpi vaenlased. Kui Putin ei ole enam selle maffia palgatud manager ja ka mitte tühisus, kelle huvid piirduvad vaid isikliku karjääriga vaid on konservatiivse- patriootilise maailmavaatega Stalini kaliibriga riigimees, siis täna on tagumine aeg kuivatada kogu see Moskva soo. Kui Putin seda täna ei tee, siis lõikab ta sellega ära Venemaa perspektiivi saada üheks multipolaarse maailma geopoliitiliseks subjektiks. Täna on Venemaa vaatamata välispoliitilisele edule ja võimsale söjaväele sisuliselt piiratud suveräänsusega poolkoloonia, sest ta on loobunud iseseisva riigi obligatoorsest õigusest trükkida iseenda raha nii palju kui ta ise heaks arvab.
Täna on võimaluste aken avatud kõigile tsivilisatsioonidele, kes tahavad saada isandaks oma mõjusfääris. Ent see aken on lahti vaid viivuks- vast neljaks aastaks ja 2020 aastaks on põhimõtteliselt paika pandud selle sajandi geopoliitilised subjektid. Võitjad selgitab mitte ainult poliitiline -sõjaline võimsus vaid otsustavaks perspektiivi mõttes saab pretedentide võime saavutada ennem konkurente uus tehnoloogiline tase ja postkapitalismile adekvaatne sotsiaalmajanduslik korraldus.
Trump, kes juhindub selgelt klassikalisest rahvuslikust majandusteooriast suudab minu hinnangul korrata Hitleri laadi majandusimet ja USA on nelja aasta pärast viinud oma majanduse uuele tehnoloogilisele tasemele ja kui ta suudab majandusliku hüppe kaudu lahendada ka sotsiaalsed probleemid, siis on ta valmis laiendama oma tsivilisatsioonisfääri kasvõi Venemaa Kaug-Ida arvel. Olen juba varem kirjutanud, et Stalin 1931 aastal formuleeris idee, et Venemaa on oma industialiseerimisprotsessis Läänest maha jäänud paarsada aastat. Ta tunnetas, et Venemaal on selle mahajäämuse tasategemiseks vaid kümme aastat. 1941.aastal tungiski Hitler maailma parima sõjamasinaga kallale NSVLiidule. Kui Stalin oleks hilinenud oma hinnangus kasvõi paari aastaga, siis poleks täna ei Vene riiki ega rahvast. Küsimus ei olnud vaid majandushüppest , vaid ka kultuurihüppes- oli ju vaja külamehed panna lennnukeid jne. looma ja tootma.
Kas Putinil on Stalini tasemel vaistu ajastu hõngu tabamiseks? Minu nappide teadmiste põhjal on mul mulje, et Putin pole valmis hüppeks ja jätkab vana ettevaatliku samm-sammukese poliitikaga. Neoliberaal Kudrin on muidugi kaasa aidanud Putini karjäärile ja tänulikkus on kahtlemata positiivne iseloomujoon, kuid panna Kudrin Venemaa uut majandustrateegiat looma ja siis võib-olla paari aasta pärast jõuda 1,7% majanduskasvuni, teeb ilmselt võimatuks Venemaal geopoliitiliseks subjektiks saamise. Uuele tehnoloogilisele tasemele jõudmine nõuab hiiglasuuri paljuski riskantseid investeeringuid, mis eeldab hüppelist majanduse arendamist vähemalt 7-10% aastas. See on võimalik ainult jälgides Trumpi eeskuju ja lähtudes rahvuslikust majandusteooriast. Kogu senine majandusplokk tuleb selleks päevapealt minema kihutada. See käivitaks muidugi miitingu Bolotnajas Navalnõi taolistega eesotsas, kuid Trump isegi ei aevastaks sellise tühja-tähja peale. Putinil on täna palju suurem võimutäius kui Trumpil ja tegelik väljakutse Putini populaarsusele on oht, et Trumpi poliitika on ehtsalt rahvuslik ja patriootlikum kui Putinil.
Teine signaal, mis seab Venemaa tuleviku küsimärgi alla on rahandus-majandusbloki teade, et nad kavatsevad kogu raha mis saadakse nafta müügist üle $40 barrelilt viia välja Venemaa majandusest (täpselt nagu Eesti valitsus teiste riikide põlevkivitööstusesse) ja investeerida teiste riikide majandusse (täna on barreli hind kuskil $55 jka tendents aasta lõpuks $65 kanti. Seda ei saa kuidagi teisiti nimetada kui majandussabotaažiks ja Stalini ajal pandi taolised reeturid seina äärde. Venemaa majanduslangus on kunstlikult tekitatud just Keskpanga ja rahandusministri poliitikaga, mis on jätnud Venemaa majanduse ilma odavast krediidist. Siin on mul mõistlik peatuda, sest seletamaks loogiliselt lahti kogu lõngakera, miks Venemaa vaenlased istuvad valitsuses ja Putin on neid oma kaitsva tiiva all hoidnud nõuab raamatu mahtu.
Majandusjutu kokkuvõtteks nendin, et muidugi senise poliitika jätkamise korral Venemaa tänu oma loodusvarade rikkusele pankrotti ei lähe ja võib oodata väikest paranemistki. Kuid taktiline toimetulek tähendab strateegilist kaotust.
Venemaa sotsiaalmajanduslik kord on maailma üka ebaõiglasemaid. See, et Putin seda probleemi sisuliselt ignoreerib ja loodab, et rahvas lepib enda paljaksröövimisega Tšubaisi kamba poolt loob rahval samasuguse suhtumise oma eliiti kui see oli sajand tagasi traagilisel 1917ndal aastal, kui talupojad mõisnikke elavalt lõketesse loopisid ja töölised valimatult kõik aadlikud ja ohvitserid maha lasid. Tänagi tilgub pidevalt musta mürki rahva hinge tänu Putini sotsiaalmajanduspoliitikale. Kui lisada sellele mürgile välismaa konkurentide tahe ja soov ning raha ja relvad, siis puhkebki järjekordne revolutsioon ja kaos.Venelastele on õiglus üks põhilistest väärtustest ja selle ignoreerimine ei tõota head.
Kui Moskva tõepoolest tahab saada tsivilisatsiooni keskuseks, siis peab ta käituma ka Donbassis vastavalt. Kui Putin andis lubaduse, et ta kaitseb venelasi, kus nad ka ei elaks, siis iga mürsk, mis täna lendab Donetski majja, tappes naisi ja lapsi, on suunatud tema autoriteedi pihta. Veelgi enam, kogu strateegia, mis täna seisneb Donetski ja Luganski surumises Venemaale vaenuliku Ukraina võimu alla, et blokeerida tema astumist NATOsse pole geopoliitilise subjekti poliitika.
Ennastmõitetav oleks avalikult välja öelda, kus Venemaa venelasi kaitseb, kus kulgeb tema mõjusfääri piir ja siis ka toimida oma sõnade kohaselt. Ukraina on kokku lapitud teatavasti kolmest täiesti erinevast lapist: Tsaariaegsest Novorossiast, kus enamik elanikest on venelased, Malorussiast Kiievi ümber ja Lääne Ukrainast.
Stalin oleks juba kuulutanud välja lennukeelutsooni Novorussia üle, rullinud tolmuks tiibrakettidega kogu Ukride sõjaväe Novorossias et Donetski kaks korpust okupeeriks kogu ala ja kuulutaks välja Novorussia vabariigi. Porošenko oleks juba kinni püütud ja koos oma abilistega kohtu alla antud genotsiidisüüdistusega. Seda oleks ta teinud tingimata ennem kohtumist Trumpiga, pannes nii ta juba sündinud fakti ette, millest pole enam mõtet rääkidagi. Putin läheb aga nüüd nagu sulane peremees Trumpi jutule, kes muidugi mitte midagi niisama ei anna.
Ülaltoodu põhjal on Eesti olukord äärmiselt keeruline ja ebastabiilne, sest mõlemate potentsiaalselt meie geopoliitiliste jõukeskuste tulevik on lahtine.
Roman Ubakivi

HAIGEST MEHEST II
Saksamaa Merkeli juhtimisel on teinud kõik selleks, et laguneks Euroopa Liit ja isegi Saksamaa enda lagundamist ei saa välistada. Saksamaa on absoluutselt ebaönnestunud EL juhtriigina ja kuritarvitanud oma liidripositsiooni vaid iseenda kitsastest hetkehuvidest lähtudes.
Näiteks võib tuua Kreeka võlakriisi, kus Merkel tagas vaid Saksa pankade kahjumi minimaliseerimise ja pankade võlgade sokutamise Kreeka ja teiste rahvaste kraesse. Kriis oleks tulnud aga ära kasutada selleks, et luua soliidne vundament Euroopa Liidule kui Euroopa Ühendriikidele. Isegi bürokraat Juncker saab aru, et tänane EL kujutab endast rasket katusekambrit, mis on täidetud täesti mõtetu ja ülikuluka Brüsseli bürokraatiaga kuid mida peab üleval vaid paar murusse torgatud laualatti. Juncker on aga Euroopat juhtiva Ameerika asehalduri Merkeli kõrval lausa mõttehiiglane, sest viimane kujutab endast vaid visioonita parteibroilerist intriganti, kelle silmapiir ulatub vaid oma karjääri probleemideni. Tähane Saksamaa võimuladvik koosneb samasugustest degenerantidest nagu meil Toompealgi istuvad. See on seaduspärane, sest koloniaaladministratsiooni valitaksegi sihikindlalt oma rahva reetureid.
Eurot on kerge konkurentidel hävitada, sest ilma fiskaalkomponendita on ta ühejalgne sant. Lisaks on ta kasulik üksnes Saksamaale ja aitab hävitada perifeeriariikide majandust. Meie econmiksi usulahu poliitikud ja majandusteadlased ei suuda mitte midagi käekakatsutavat välja pakkuda vastukaaluks Eesti majanduse hääbumisele ja esitavad vaid kolmandajärgulisi parandusettepanekuid, sest nende ettekujutustel pole peaaegu mittemingisugust kokkupuudet reaalse majandusega. Oma raha, mis võimaldab aktiivset rahanduspoliitikat, on üks neist eeldustest, mis võimaldaks hakata rääkima Eesti majanduse arendamisest. Isegi kunagi maailmas esirinnas olnud Soome majandus on ummikteel, sest kunagi majandusime taganud Paasikivi rahvuslik-konservatiivne Kokomus on degradeerunud neoliberaalseteks economistideks. Põlissoomlased on aga nagu meie EKREgi punt demagooge, kellel puudub rahvuslik ideoloogia. Rootslatel on täna rohkem mõistust olnud kui soomlastel.
Merkelit ei saa süüdistada muidugi geopoliitikast arusaamisest, sest ta poliitika on aktualiseerinud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia halvimad kartused Saksamaa hegemoonia suhtes. Saksamaa on tõestanud, et ta ei tugevda ELu tervikuna, vaid on kuritarvitanud oma liidripositsiooni teiste allasurumiseks.
Merkel meenutab meie kodukootud K.Pätsi, kes pidas end võimeliseks ülekavaldada geopoliitilise haardega riigimeest Stalinit. Saksamaa on enda arust märkamatult loonud IV Reichi, inspireerides ja õhutades sõdu nii Jugoslaavias kui ka täna Ukrainas ning tänaseks on ta mobiliseerinud kogu Euroopa Liidu otseselt Venemaa vastasse pssühholoogilisse ja majandussõtta. Sellest jääb muidugi Merkelile väheseks ja ta on andnud käsu saata Saksa Pantzerid Baltikumi. Seega veelgi lähemale Minskile, Moskvale ja Leningradile kui nad olid 1941. aastal ennem Hitleril Venemaale kallaletungi alguses. Putin on muidugi Merkeli kogu maailmale pasundatud mõtte kohaselt tobuke, kes ei suuda mõista tegelikku maailma ja kes elab paralleelses maailmas ehk luuludes.
Hitlerina käituv A.Merkel on osutunud siiski oma eekäijaks rumalamaks. Hitler vähemalt taipas, et lõpeks maailma parim sõjavägi on parem argument kui kotitäied raha. Seda enam kui kui su rahakraanid saab kergelt kinni keerata Putin kui ta keerab kinni gaasikraanid. Sõjaväega on täna aga selline lugu, et Bundeswehr saaks haledalt peksa Suurbritannialt, kes täna halab, et sõja puhul hävitaks Venemaa nende söjaväe ühe päevaga. NATO tugevuselt teise armeega Türgi palus aga mõni päev tagasi abi põhja Süürias Venemaa õhujõududelt, kuna ei olnud suutelised muidu peatama islamivõitlejate pealetungi. Merkel võib muidugi koos meie Mihkelsoni ja Mikseriga joonistada plaane Venemaa vallutamiseks, ent see ei muuda fakti, et nii Saksamaa kui ka Eesti sõjaväed suudavad reaalselt läbi viia vaid paraade.
Seega Merkeli Saksamaa on teinud tähtsa geopoliitilise otsuse ja lükanud tagasi Venemaa juba aastaid tagasi tehtud korduvad ettepanekud luua ühtne rahu - ja majandustsoon Lissabonist Vladivostokini, mis vastaks objektiivselt mõlema riigi rahvuslikele huvidele. Putini Venemaa on saanud aru mõtetusest põlvili koputada vaenuliku Drang nach Osten`it ellu viiva Saksamaa ukse taga ja on teinud tähtsa geopoliitilise otsuse strateegiliseks koostööks Hiinaga ja ehitada koos õitsev rahu- ja majandustsoon kontseptsiooni Euraasia Liit ja Hiina" üks tee, üks vöönd" raames. Nii Ameerika, Hiina kui ka Venemaa liidrid saavad aru, et võti eduks asub Vaikse Ookeani regioonis.
Kokkuvõttes ma ei näe mingit põhjust täna selleks, et Venemaa peaks veel nägema talle sobivat Euroopa julgeolekustruktuuri asendamatu elemendina tugevat ühendatud Saksamaad. Ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia huvides ei ole domineeriv Saksamaa iial olnud. Seega on nii Venemaa kui ka ülejäänud Euroopa rahvuslikes huvides Euroopa poliitiline kaart ennem Bismarcki Saksamaa ühendamist.
Et hullus täielik oleks, siis on A.Merkel kuulutanud avalikult sõja Trumpi Ameerikale. Saksamaa missioon Merkeli arvates on mitte vastu võtta Trumpi poolt sisuliselt pakutud vabadust, vaid moodustada Saksamaast globalistide maailmakeskus, mille eesmärgiks oleks globalistide revanš USAs ja Saksamaa Atlantiliste ahelate tugevdamine. Merkel on Saksamaale katastroofi toov nuhtlus, sest tal pole võimeline aduma ajastu vaimu. Trump rullib riigi teerulliga üle kogu sellest globalistide mässust Ameerikas ja Euroopa tooks ohvritalleks ka Clintoni globalistlik eliit, sest tipus on väga kitsaks ja kasinaks läinud - enam ei ole ressurssi ka "kuldse miljardi" väärikaks ülalpidamiseks. Jätkub veel ainult miljonitele ja väiksemad kalad süüakse ära suuremate poolt.
Seega ka Trump on huvitatud Saksamaa tükeldamisest, sest mida väiksem tükk, seda kergem alla neelata ja seedida. Merkeli võimult kõrvaldamine pole mingi probleem, seda enam, et degenerandina on ta isegi giljotiini enda hukkamiseks valmis ehitanud. Üle miljoni tundmatu isiku Saksamaale lubatute seas on ISILi väitel ligi 5000 nende terroristi. Selle materjaliga võib CIA paari nädalaga korraldada niisuguse tulevärgi, et pisarais Merkel roomab põlvili Bundestagi palvega vabastada end lõputust õudusest - kantsleri ametist.
(Järgneb)
Roman Ubakivi

MIS SAAB HAIGEST MEHEST ?
Haigeks meheks nimetati 18nda sajandi lõpust teatavasti Otomani Impeeriumit. Nõrgenenud riigile ihusid hammast kõik tugevamad riigid. Lõpeks Türgi amputeeritigi 1916.aastal Sykesi-Picot` kokkuleppega.
Kes on täna haigeks meheks, kelle arvel püüavad teised riigid kasu lõigata? Veel hiljuti oli selleks NSVL ja nn. Euroopa sotsmaad. Vaeste arv NL ja sotsmaade Euroopa osas kasvas ÜRO andmetel 14 miljonist inimesest plahvatuslikult alates 1991.aastast seitsme aasta jooksul kuhugi 180 miljoni kanti. Kuni Trumpi ametiastumiseni oli järjekordseks ohvriks ilmselgelt valitud Venemaa ja muslimi maailm.
Olen juba paarkümmend aastat kirjutanud, et Venemaa purustamine on utoopiline ettevõtmine ja Lääs , kes ei suuda aru saada Venemaast, kahjustab kokkuvõttes vaid iseennast. Obama ongi rühkinud, endal Venemaa karuoda kõris, Venemaa kallale (ekspansioon Gruusias, Ukrainas, Balrtimaades) ja tänaseks olemegi täpselt selles seisus, mida Zb.Brzesinski nimetas 1977.aastal oma raamatus "Suur Malelaud" Ameerikale kõige ohtlikumaks stsenaariumiks ja mida tulnuks vältida kõige enam: Venemaa on täna strateegilises liidus Hiinaga (pluss veel Iraan!) ja nad korraldavad üheskoos laevastikuõppusi nii Lõuna -Hiina meres kui ka Vahemeres ja vilistavad Washingtonist tulevatele tühjadele ähvardustele. Trump päästis ilmselgelt USA tuleviku, sest degenerandist Clintoni valitsusaeg koos Obama perspektiivitu poliitika jätkamisega oleks tähendanud lõpeks USA lagunemist.
Trumpi valitsusaja algus tähendab seda, et geopoliitiliste subjektide (USA, Hiina ja Venemaa; India võib antud juhul analüüsist välja jätta) rasvaseks suutäieks osutub Euroopa Liit. Ei midagi isiklikku, puhas business.
Hiina teostab pealetungi Euroopa turule pehmete meetotitega, ostes tasapisi kokku Euroopa taristut ja Saksamaa tööstusettevõtteid. See on kooskõlas Hiina Suure Strateegiagas, mis püüab vältida järske muutusi. Hiina strateegia on teatavasti kõige kaugelevaatavam.
Trumpil pole aega oodata, sest tema majanduses tiksub finantspomm. Kirjeldasin eelnevalt, et USAl on hädavajalik oma võlad maha kanda ja selleks on tal ka vastav instrument olemas. Kuid seis on nii habras ja väga raskelt juhitav, sest mõni püramiidisüsteemiga kõrvaltegur võib iga hetk pommi aktiveerida. Võtame näiteks USA kullaäri.Chickago Commodities Excange on müünud klientidele kulla kohustusi 100 korda rohkem kui tal reaalset kulda on. Tasub vaid esimestel tarkadel ( kes ei ole esimese 1% seas, võib suu puhtaks pühkida) klientidel oma kulda reaalselt välja nõudma hakata kui see vallandab laviini, mis purustab kogu tänase maailma finantssüsteemi.
Seepärast võib Euroopa Liidu olukorda iseloomustada Tarass Bulba sõnadega:"Mina su sünnitasin, mina ka su tapan." Kõige rasvasema suutäie-Saksamaa majanduse neelab Trump suurima mõnuga alla. Seda enam, et peale objektiivsete faktide on lisandunud veel isiklikud: vanamutt Merkelil on piss pähe löönud ja ta on vastandanud end avalikult Trumpile.
Esmalt lastakse arvatavasti põhja Deutsche Bank, kes on osanud soetada endale ainuüksi Briti naelade riskantseid variderivaate 36 triljoni eest (mis on kümme korda rohkem kui kogu Saksamaa GDP). See tähendab, et juba selle aasta lõpuks kaob areenilt Euro kui rahvusvaheline valuuta ja seega dollari konkurent.
(Aja puudumise tõttu jätkan hiljem)
Roman Ubakivi

DONALD TRUMP TEGI AJALUGU
Kuulasin- vaatasin eile Donald Trumpi ametissepühendamise võimsat ajaloolist kõnet telekast otseülekandest ja tundsin, et olen tähtsa ajaloosündmuse tunnistajaks. 20.01.2017. läheb inimkonna ajalukku kui globalistliku- neoliberalistliku fukuyamaliku "ajaloo lõpu" ametliku matusena. Protsess, mis algas Vladimir Putini võimsa kõnega 2007ndal aastal Münchenis (millest ma kirjutasin tollal artiklis Kesknädalas) sai eile loogilise lõpu D.Trumpi ajaloolise kõnega.
D.Trumpi kõne iga tees põhines ehtsalt parempoolsel rahvuslikul ideoloogial ja tema kõne analüüsi põhjal võib kirjutada doktoritöö-raamatu, mis seletab üksipulgi lahti, mis on rahvuslik ideoloogia.
Hiina, Venemaa, kogu BRICSI jt. lisaks on rahvuslaste-patriootide kaalupoolele on astunud lisaks maailma kõige võimsama jõuna USA ning kogu senine valitsev globalistlik-liberaane paradigma on jobude-luuserite pärusmaa. Globalistide- liberaalide järjekordne Baabeli torn on kokku varisenud. Kuna ta on varisenud kokku Lääne juhtivas riigis, siis variseb ta kiirelt dominoefektina kokku ka Euroopas ning Eestis. Kuigi meil Toompeal täna valitseb totaalselt liberaalsed parteid, on neist üleöö saanud luuserid ja poliitilised laibad nagu Ameerikas Clinton. Veel eile meie täiesti marginaalne rahvuslaste grupike on täna ainuke Eesti esindaja maailma peavoolu rahvuslikus poliitilises protsessis.
D.Trump tegi lõpu globalistide-liberaalide vaimsele paradigmale, taastades poliitilisest teoorias klassikalise arusaama mis selgelt eristab kolme erinevat poliitilist jõudu: vasakpoolseid, liberaale ja parempoolseid. Täna on isegi Läänes ilmne jaburdus väita globalistide-liberaalide skeemi kasutades, et USA esindab parempoolseid äärmuslasi. Nagu 2008.a. kriis tegi lõpu Arraku taoliste economicsite usulahule, nii on Trump üleöö põrmu paisanud kogu meie sotsioloogide-politoloogide tobeduse, mis fikseeris Eesti ideoloogiaks liberaalse rahvusluse. Täna see on sama loll kui rääkida soolasest magedusest. Rahvuslus ja liberalism on juba määratluselt teineteist välistavad mõisted.
D.Trump tegi veel teisegi vaimse pöörde, mõtestades ümber Ameerika eliidi mõiste. Teatavasti kui Ortega y Gasset kirjutas enne teist maailmasõda masside mässust, siis maailma eliit alates Reaganist ja Thatcherist võttis omaks peale sõda Leningradi juuditari Ayn Randi eliitide mässu idee. Kui varem eliiti esindanud parempoolne ideoloogia lähtus "seisus kohustab" ideest (mis tähendas eliidi kohustust hoolitseda rahva eest), siis Randi liberaalne filosoofia kuulutas eliidi sellest kohustusest vabaks. Just sellest eliidi parempoolse rahvusliku kohustuse taastamisest rääkis D.Trump kui ta lubas võimu taas anda rahvale. Ta ei rääkinud muidugi võimu hajumisest tänavale, rõhutades seaduslikkuse ja korra tähtsust. Jutt on sellest, et eliit peab lisaks oma huvide teenimisele arvestama ka rahva huve. Just seda tähendab Trumpi tõdemus, et USA eliidi triumfid ja võidud ei ole olnud rahva võidud vaid hoopis kaotused. Sama kehtib see ka Eesti puhul. M:Laarist tänaseni pasundatud Toompea ja meedia võidud tähendasid eesti rahvale II maailmasõja suurusjärgus kaotusi.
Toonitan veel kord, et globalistide-liberaalide häving on põõrdumatu, sest ilmselt nad on teeninud ära kõigevägema pahameele, kes karistamiseks võtab kõigepealt inimeselt ära mõistuse. Trumpi intellekti kõrval on Clinton ju degenerantne tobuke. Minu Trumpi võidu ennustamise puhul oli see vaadates valimiskampaaniaid just juhtivaks teguriks. Raha ja meedia toetus oli ju selgelt Clintoni kasuks. Normaalne inimene ei näe mingit kuritegu selles, et Trump ei ole pederast ja talle meeldivad ilusad naised. Mulle ausalt öedes meeldib Trumpi perekond, kus on kõik kenad inimesed.
Pole ta ka mingi rassist, sest nagu ta õieti ütles, välistab patriotism selle., Arvan, et klassikaks saab tema lause, mida hakatakse tulevikus vast miljoneid korda tsiteerima: tähtis ei ole see, kas sa oled must, pruun või valge, sest kõigi patriootide veri on punane. Pealegi on uus pilkupüüdvalt elegantne esimene leedi Melanie slaavlasest sloveenlane.
Sel ajal kui Trump rääkis ameeriklasi reaalsetest muredest ja nende lahendamisest, ei osanud korruptiivne demokraatliku partei ladvig midagi paremat kui valetada D.Trumpi Putini agendiks ja tuua põhjendamatuid väiteid Venemaa sekkumise kohta USA valimistesse, tehes sellega USA maailma kõige võimsamast riigist banaanivabariigi, kelle presidendi panevad paika teised riigid.
Obama alatud püüdlused suunata karismaatilise Trumpi poliitika globalismi sängi on läbikukkumisele määratud. Globalistidest banksteritel on muidugi ropult raha ja ta valitseb meediat ning võib muidugi maksta lumpenile $60 päevas, et nad maidani teeks. Nägin CNNs, kuidas mustades maskides löömamehed prügikaste ümber lükkasid, tänaval lõkkeid süütasid ja haamriga kaupluse vaateakna puruks lõid ning karjusid, et Trump on Venemaa spioon. Üle maailma on organiseeritud naiste marsse loosungite all "Pussy Power" ja "Kuse Putini taskusse"). Ent see pöördub lõpeks organisaatorite endi vastu, sest juba ühel esinejal oli nii palju mõistust, et nõudis kogu senise demokraaliku parteieliidi väljavahetamist.
Banksterid on suutelise organiseerima USAs isegi kodusõja, kuid tähtis pole isegi see, et minu hinnangul võidab selle kindlalt Trumpi toetajad. USA geopoliitilise selgroo moodustab Ohaiost alla Mexico laheni kulgev telg, kus põhiliselt valgetest farmeritest ja väikelinnade mehed ja naised on hambuni relvastatud ning pühivad kogu banksterite eliidi merre ka Trumpi mõrva puhul. Trumpi ideed on täna jubas nende ideed.
Tähtis on hoopiski fakt, et iga USA presidendi vastane liigutus tähendab USA nõrgenemist maailmas ja tema konkurentide Hiina, Venemaa, Iraani jt. läbirääkimis positsioonide paranemist. Seega tegelevad globalistid täna iseenda uputamisega. Heaks näiteks on degenerantne A.Merkel, kes esitas Trumpile sisuliselt ultimaatumi, teatades, et asub läbirääkimistele vaid siis kui Trump tunnistab globalistlikke väärtusi. Trump vastas viivitamatult, märkides ära tolle äärmist rumalust seoses üle miljoni täiesti tundmatu isiku Saksamaale lubamist ja seades Merkeli usaldusväärsuse samale pulgale Putini omaga. Täna kihab kogu globalistlik Brüsseli eliit õudse lõpu aimuses.
Kuulasin ka meie poliitilist eliiti viimases "Foorumi" saates. Need on veel totumad kui Päts ja Laidoner olid Eesti Wabariigi kandikul Stalinile üleandmise eelõhtul.
Roman Ubakivi

2017 AASTA
Möödunud aasta läbeb inimkonna ajalukku globalistide utoopia purunemisega ja patriootide otsustava võiduga ning kapitalistliku maailm-süsteemi üldkriisi uue etapiga. Trumpi võit tähendab kogu senise unipolaarse geopoliitilse süsteemi tagasipöördumatut muutumist multipolaarseks.
On läinud täide mu aastaid tagasi tehtud analüüs, et USA senine geopoliitiline strateegia, mis nägi ette kõigepealt Venemaa alistamist ja siis venelaste kätega oma pearivaali Hiina vastu astumist, on strateegiline viga ja määratud läbikukkumisele. Muidugi oli ka Ameerikas mu mõttekaaslasi, ent võimu saavutasid fukuyamalikud pooletoobised. Kirjutasin, et isegi muidu realismi koolkonna esindajana tuntud Zb.Brzezinski on oma poolakate (keda W.Churchill nimetas Euroopa šaakalideks) alateadvusliku Vene foobiaga läks libedale emotsioonide teele. Tagajärjeks on USA välispoliitika täielik katastroof. Vaevalt leidus veel aasta tagasi tõsiseltvõetavat spetsialisti, kes oskanuks prognoosida, et Süüria rahukõnelused Astanas peetakse ilma senise Lähis-Ida ainuvalitseja USA-ta. Et alandus oleks täielik, tegi Obama järjekordse rumaluse, saates ilma kaalukate põhjenduseta maalt välja Vene diplomaadid. Putin oli varmas lollust ära kasutama ja jättis Obama infantiilse kapriisuse valgusvihku.
Obama läheb ajaslukku ilmselt presidendina, kelle ainaks positiivseks jooneks oli Berlusconi väljendust kasutades "hea päevitus". Ta ei suutnud isegi kaheksa valitsemisaasta jooksul täita oma lubadust sulgeda inimõiguste üle irvitav Guantanamo vangla.
Obama osutus tühisaeks simulaakrumiks, kelle loosungeid "change" ja" We can" osutusid vaid rahva lollitamiseks. Globalistliku eliidi truu sulasena ta teeb kõikvõimaliku USA rahvuslike huvisi esindava D.Trumpi teele raskuste külvamiseks. USA eliit on selgelt lõhenenud ja kodusõda jätkub. See aga tähendab USA võimsuse jätkuvat langust maailmas ja keskendumist eelkõige sisepoliitikale.
Alustasin oma analüüsi loomulikult USA-st, sest seni veel maailma võimsama riigina sõltub tast siiski palju. Välispoliitikas teeb Trump selge strateegilise pöörde ja läheb üle realistliku koolkonna Nixoni - Kissingeri põhimõtetele, mis nõuavad lähenemist Venemaale, et tagasi hoida pearivaali Hiinat. (Tollal oli USA võimsaimaks konkurendiks NSVL, mis nõudis Hiina huvide arvestamist.)
See tähendab, et Trump on põhimõtteliselt valmis arvestama Venemaa huvidega, mis tähendab Eesti, Ukraina jt. välispoliitika täielikku pankrotti.
Muidugi, ma ei arvanud ennem, et seni loetud New York Times laskub debiilikute tasemele ja süüdistab Trumpi Putini agendiks olemises. Möödunud aasta üheks järelmiks on Lääne korporatiivse meedia lõplik diskrediteerimine lolli valetamise tõttu ja seepärast mõtelda suutvate inimeste distantseerumine peavoolu meedia propagandast.
Peale välispoliitilise strateegia põhimõttelist muutmist on Trumpi veel raskemaks ülesandeks USA majanduse taaskäivitamiseks läbi viia pankrotiprotsess, mis vabastaks rahva ja riigi Reaganomica tõttu tehtud hiigelsuurtest võlgadest. Selle läbiviimiseks on Trump, kes ise pankrotiprotsessi kaks korda läbi viinud ja ka oma meeskonda "pankrotimeistriks" tituleeritud ministri võtnud, ilmselt väga kompetentne. Trumpi ülesandeks on läbi viia pankrotiprotsess nii, et see ei vähendaks rahva elujärge poole võrra, mida objektiivsed majandusnäitajad eeldavad, vaid üknes veerandi võrra. "America first" põhimõtte järgi tuleb lõviosa võlast sokutada teiste maade kraesse. Meie Toompeal istuvad jobud ei saa aru, et jutt ei käi mitte mingist 2% kaitsekulutuste tagamisest, vaid eurooplaste,jaapanlaste jt. elujärje halvendamisest kolmandiku-poole võrra ja eelkõige Deutsche Panga ja seega kogu Euroopa rahasüsteemi põhjalaskmisest. EL ja tema suurriigid oma degeneransete juhtidega, nagu lollakas Merkel, on määratud kurba rada käima. Vana hea Euroopa on pöördumatult kadunud.
Hiigelsuur mull on ka Hiina majanduses ja ka selle tühjaks laskmine nõuab rahvalt ohvreid. Ent Hiina teed üles ei ole USA-l kerge peatada.
Trumpi poliitika viib globalistliku pangandussüsteemi kokkuvarisemiseni. Mehhanism, kuidas seda teha on ilmselge - Fõderaalreservi Janet Yellenil tasub põhiprotsenti tõsta vaid kriitilise piirini ja sellele järgneb reaganomicale rajatud pangalt piiramatut krediiti võtnute pankrotilaine ja seejärel kogu globalistliku pangasüsteemi, kelle aktivadeks on võlad, kiire kokkuvarisemise. Peale Trumpi võitu Yellen juba alustas baasprotsendi tõstmist. Trumpi ülesandaks on leida selle lammutusprotsessi käivitamiseks poliitiliselt kõige sobivam hetk.
Putini juhtimisel on Venemaa juba täitnud mu ammuse prognoosi ja tõusnud tunnustatult suurriigi tasemele. Välispoliitika on selgelt edukas oma patriootlike eesmärkide ja geopoliitiliselt targa ja adekvaatse tegutsemise tõttu, ent majanduspoliitikute blokk on selgelt globalistlik ja töötab rahvuslike huvide vastu. Venemaa on nagu Eestigi oma majanduspoliitikas selgelt oma rahva huvide vastane ja seepärast äärmuslikult ebaõiglane varanduslik kihistumine ohustab üha enam riigi alustugesi.
Roman Ubakivi