MIS SAAB EESTIST?

Aastavahetusel on paslik skemaatiliselt kokku vôtta möödunu ja teha tulevikuprognoose. Otsustava ja pôhilise panuse tänase Eesti Vabariigi tekkimisele andis kahtlematult NSVL ja ENSV kompartei eliit ja tema truu sulane KGB. Sisuliselt on tegemist kommunistliku eliidi degenereerimisprotsessiga, mis algas kohe peale Stalini surma ja juba Andropovi ajal kristalliseerus selgeks poliitiliseks sihiks: teostada eliidi huvides kapitalistlik kontrrevolutsioon ja liituda Läänega. Protsessi viiski vôiduka lôpuni Andropovi poolt kôrvupidi ylestôstetud Gorbatšov koos Jeltsiniga. Kommunistliku eliidi helesinise unistuse- saada kapitalistliku maailma eliidi hulka, täitmiseks ohverdati oma riigi geopoliitilised huvid. Muide, eliidi vaimne degenereerumisprotsess oli juba nii sygavale arenenud, et ei juhid ega nende nôuandjad ei olnud vôimelised isegi taipama, millised on riigi geopoliitilised huvid. Nagu tänanegi Eesti eliit, ei olnud ka toonane Eesti ja NSVL eliit vôimeline môtlema ja tegutsema geopoliitilisel tasemel.
Kokkuvôttes saavutati oma eesmärk vaid poolikult: yhelt poolt saavutati hiilgav edu oma rahva paljaksröövimise ja enda rikastumise näol, teisalt aga tabas Venemaa eliiti täielik läbikukkumine Läänega yhinemisel vôrdse partnerluse kujul. Naiivset noukogude eliiti lihtsalt peteti ja tômmati nahk yle kôrvade.
Eesti,Läti, Ukraina, Gruusia jne. eliidi eesmärgig langesid täielikult kokku ka Venemaa eliidi omadega: kôîgi eesmärgiks oli paljaksröövida oma rahvad ja kantida rahva-riigi vara oma taskusse ning siseneda lääne maailma ka koige orjastavamate tingimuste korral. Vahe oli selles, et väiksed liiduvabariigid kasutasid oma kompanjone Venemaal ära kattevarjuna omaenda rahva riisumisele ja tapmisele oma šokipoliitikaga, varjudes russofoobia kilbi taha, demagoogitsedes rahvuslikust vabadusvôitlusest ja kuritarvitades rahva valmisolekut syya ka kartulikoori kommunistlikule eliidi illusoorse eesmärgi nimel. Eesti rahvas kyll talus stoiliselt kôiki raskusi, kuid tänaseks on reaalseks tulemuseks vaid eestlaste väljasuremine ja eestluse lagunemine. Majanduslikult selgeks tulemuseks on fakt, et kui nôuka ajal kompartei ridadesse kuulunud elanikkonnal oli majanduslik ylekaal rahvaga kuskil pooleteistkordne, siis tänaseks on majanduslik ebavôrdsus kasvanud yle tuhande korra. Just see on tôik, mida tänane Eesti globalistlik liberaalne eliit enneolematuna majandusliku eduna tuututab. Tegelikult oli Eesti NSV majanduslikult tuhat korda lähemal rahvusriigi mudelile kui tänane Vabariik.
Kuni viimase ajani on Eesti eliidi strateegia oma taskute täitmiseks ja rahva lollitamiseks illusoorse Venemaa ohuga olnud igati edukas, ent tänaseks on geopoliitiline olukord niivôrd muutunud, et Eesti eliidil pole tulevikku. Ma ei hakka analyysima meie eelseisvaid valimisi,sest see ei muuda mitte midagi. Kogu meie eliit on liberaalne ja degenerantne ja kui eelmistel valimistel tuli Toompeale partei, kes oli ilma igasuguse ideelise sisuta ja esindas vaid tublisi saamamehi, siis seekord lisandub ilmselt veel klann 200, kel pole midagi peale juba ammu ideoloogilises pankrotis oleva liberaalse mula ja isegi ei luba rahvale mitte midagi oma neljaaastase valitsusaja jooksul! Enam ei viitsita isegi valetada Euroopa viie rikkaima riigi hulka jôudmisest. Eesti eliidi klannide-parteide vôim on äärmiselt nôrk ja varisemisohtlik vôôrandumise tôttu rahvast.
Vaatame, mis on need pôhjused mis hävitavad senise Eesti eliidi koos nende korporatsiooniga. See on esmalt kogu senise banksterite globaalse maailmasysteemi kiire kokkuvarisemine lähitulevikus. Kuskil paarkymmend aastat tagasi, mil ma jôudsin aru saada geopoliitikast, oli mulle ilmselge, et järjekordne globalistliku Babyloni torni ehitamine variseb omaenda raskuse all paratamatult pôrmu, seda kasvôi majanduslikel pôĥjustel. Vôimatu on tänapäeva banksterite globalistlikul systeemil, kus pôhimôtteliselt vaid majandust teenindama pidavate banksterite osakaal yhiskonna kogutulus on ca 40 ...70 %, konkurentsivôimeline olema rahvuslikul majandusteoorial pôhineva Hiina maajandusega, kus see on normaalne 5%. Seega juba siis minu arvamus langes kokku geopoliitiliste koryfeede omaga, et need, kes tulevas finantskatastroofisb tahavad ellu jääda, peavad paratamatult moodustama suhteliselt autarkse majandusruumi koos oma valuutaga. Täna ei räägi enam paratamatust finantskriisist mitte ainult praktiliselt kôik tôsiseltvôetavad majandusanalyytikud, vaid ka soliidsemad ajalehed. Ma ei hakka muidugi kogu systeemset probleemi lahkama, piirdun vaid yhe näitega: New Yorgi börs on yle viie triljoni $ väärtuses ôĥku täis pumbatud, mille lôĥkiminek teeb tugevama paugu kui 1929 ja 2008a. katastroofid. Seda seetôttu, et kui pärast 1929.a. krahhi keelati kompaniidel omaenda aktsiaid osta, siis täna on see lubatud. Korporatsioonid laenavad bankadelt raha, et omaenda aktsiaid kokku ostes tôsta nende hinda ja tagada nii juhtidele erakordsed preemiad. Selle mulli lôhkemine matab enda alla kogu senise globaalse finantssysteemi, sest presidendiks on Trump, kes ei lase enam ameerika rahva arvel jälle päästa bankstereid. Viimasest aru saades, on ka kerge môista, miks on USA kodusôja lävel ja käib Trumpi ohjeldamatu mustamiskampaania ja demokraatia pôhimôte - tunnustada valimiste vôitjat on banksterite poolt nurka visatud. Vôitlus käib mitte elu, vaid surma peale. Selles vôitluses on Eesti liberaalne eliit loomulikult banksterite leeris ja seega vôimuloleva presidendi Trumpi vaenlane. Seega kui Trump jääb pysima k^rvetatab ta varem vôi hiljem tulise rauaga oma vaenlased vasallriigist Eestist (ja ka mujalt) välja. Oma pôlgust väljendas ta juba avalikult kohtudes Eesti jt. Balti presidentidega.
Teist surmahoopi on oodata juba Venemaa poolelt. Ega Putin pole lollike-Ivanuška, kes magab ahju peal ja millestki aru ei saa kui Baltimaad NATOsse vôeti vôi Ukrainat aastakymnetepikkuse ôônestustööga Venemaa vaenlaseks muudeti. Lihtsalt Läänega yhtesulamine ongi olnud ju kogu Nôukogude ja iseseisvunud liiduvabariikide eliidi strateegiliseks kontseptsiooniks. Kuidas sa siis keelad oma NSVL hävitanud môttekaaslastel ellu viia yhist eesmärki?!
Sa lôikad ju ise siis ära vôimaluse saada osaks Lääne maailmast kui sa hakkad oma môttekaaslasi takistama. Kas keegi tôesti mötleb, et
Venemaal pole vôimalusi luua venemeelseid mittetulundusyhinguid ja Venemaale orienteerituid parteisi Ukrainas ja kasvôi kolmandiku venekeelse elanikkonnaga Eestis?! Vahe Putini ja tema eelse Jeltsini mladoreformatorite vahel pole eesmärgis: môlemate eesmärgiks on liituda Läänega. Lihtsalt eliit sai aru, nagu Ostap Bender Rumeenia piiril (keda teatavasti kulla koormast "vabastati"), et ilma oma riigi jôuta, kes tema suure hoolega kokkuröövitud vara kaitseks, röövitaks neid omakorda Lääne poolt paljaks. Putin läheb kindlasti kangelasena ajalukku Venemaa riigi päästjana, sest ta eliidi teenjana taitis edukalt talle antud ylesande.
Seega kuulub Putin Venemaa eliidi veidi arukamasse tiiba, vastandina Gaidari liberaalidele, kes olid yheööliblikad ja tahtsid lihtsalt miljardid kokku kraapida ja surnud maast lihtsalt jalga lasta. Veidi targemad Lääne reaalsusi juba veidi tundvad saavad aru, et nende miljardid kanditakse kerge vaevaga neilt ära, kuna nad ei suuda tôestada nende saamise seaduslikkust. Seega nad vajavad oma aktivade kaitseks Vene riigi toetust. Siit tuleneb paradoks, mis näitab veel Nôukogude eliidist pärineva Eesti kui ka Venemaa eliidi degenerantsust ja debiilsust niipea kui môelda geopoliitilisel tasandil.
Juba Brežnevi ajal alanud ja Andropovi ajal selgelt sônastatud Läänega yhinemise ja ka selgelt läänemeelse Putini poolt esitatud Euroopa Lissabonist Vladivostokini kontseptsioon on geopoliitiliselt selge lollus. Nii Venemaal kui ka endisel NSV Liidul on geopoliitiliselt ainuke reaalne variant siseneda Lääne maailma väikste äraseeditavate killukestena ja holoppidena. Mônda suuremat Lääne heaks töötajale visatakse mingi kondikene, nagu Gorbatšovile äraelamiseks väike fondike, teised tehakse aga varem vôi hiljem purupaljaks. Kapitalism koristab kiirelt jalust debiilikud. Andropovi unelmaks, mida Putingi esitas oli yhinemine Euroopaga, mis tasapisi kindlustaks Venemaa kui tuumariigi domineerimise ja Saksa tehnoloogia abil edasimineku. Geopoliitiliselt on see totrus, sest see provotseeriks kohe tuumaôja USAga Euroopas. USA ei lase mitte mingil juhul yhineda Venaemaal ja Saksamaal, sest see tähendaks USA väljaviskamist Euroopast ja seega USA maailmavôimu lôppu.
Siit tulebki Venemaa paradoks, mida ma juba ammu vôrdlesin Venemaa vapil kujutatud kahepealse kotkana: ebajärjekindlus geopoliitilisel eesmärgil. Keegi ei kahtle Putini läänemeelsuses ja tema soovis olla osake Lääne maailmas. Selleks ta hoiabki vôimul liberaalset, Venemaa rahvuslike huve kahjustavat majandusblokki, kelle kaudu ta maksab sadu miljardeid dollareid kalômmi iga aasta Ameerikale. Samas peab ta eliidi huve kaitsma , milleks on hädavajalik tugev sôjavägi jne. Viimast tehes ja pidevalt Saksamaaga läheneda pyydes muutus ta aga automaatselt globalistliku Lääne verivaenlaseks ja täna on viimase eesmärgiks kôîgi vahenditega Putini vôimult kôrvaldamine. Nii on meil Shakespeari sulge vääriv traagiline syžee.
Oma langusse andis märgatava panuse hijluti ka Putin ise oma pensioniea tôstmise reformiga, millega ta murdis oma varem antud lubadust. See viis ta populaarsuse loomulikult vabalangusesse. Rääkida yheaegselt hyppest uuele tehnoloogilisele tasemele, mis tähendab muuseas ka robotite laialdast kasutamist ja mis toob tegelikult teravalt esile inimeste töökohtade vähesuse probleemi ja samaaegselt jahuda töökäte vôimalikust puudusest tulevikus on ehmatavalt totter. See on vôrreldav Eesti eliidi degenerantse tasemega.
Kuulasin ka Putini viimast teleintervjuud, mis esmakordselt jättis mulle mulje Putini ebaadekvaatsusest. Minu mättakese otsast vaadates ei ole täna 90% Vene rahvast nôus jätkama senist Andropovi kontseptsiooni liitumaks Läänega. Enamik näeb selgelt oma tulevikku Venemaa geopoliitilise koolkonna looja A.Dugini Euraasia Liidu kontseptsioonis. Yhiskondliku môtte suund on selgelt vôtnud A.Dugini poolt näidatud kontseptuaalse eesmärgi. Selles valguses näen ma Putini pressikonverentsi kui selget katset taastada jälle tema valitsemisajale iseloomulik tasakaal liberaalide ja patriootide vahel, asudes selgelt liberaalide kaitseks välja. Olles rahul valitsuse tööga, kelle majanduspoliitika on majandust tappev ja pobisedes mingist statistikaameti vôltsingute ja môôtevea piiril olevast "majanduskasvust" 1% ning samal ajal "majandushyppest" ja läbimurdest uuele tehnoloogilisele tasemele, jättis Putin naeruväärse mulje. Midagi meie Keskpanga juhi M.Laari tase, kes lubas peaministria yldse ära kaotada kôigi pankade likviidsuse. Arvan, et sellise esinemisega muutus Putin Vene 30-40 aastaste noorte ettevôtjate seas mitte tôsiselt vôetavaks. Kui riigijuht ei suuda ettevôtlusele kindlustada odavat ja pikaajalist krediiti ning laseb Keskpangal majanduskriisi ajal tôsta krediidi baasintressi ja kiidab avalikult heaks Keskpanga Konstitutsiooni rikkumise ja rubla volatiivsuse pôhjustamisega ning tagatipuks tôstab makse, siis ei tegutse ta Venemaa rahvuslikes huvides ja targem oleks poliitikuna vait olla. Ma muidugi tajun oma piiratust kuid siiski olen kindel, et oma hiilgava tulemuse presigendivalimistel sai Putin tänu rahva toetusele patriootlikule kursile, kes nägi bojaarides kui töket Putini patriootlikele kavatsustele. Nyyd aga deklareeris Putin yhemôtteliselt, et mingeid vastuolusi tema ja liberaale esindavate bojaaride vahel ei ole, nad on môttekaaslased. Arvan, et selline rahva ootuste petmine tähendab parandamatut usalduse kaotust ja kôike sellest tulenevat.
Arvan, et Putin tegi siin strateegilise vea ja langes minu poliitikute edetabeli reitingus allapoole Donald Trumpi. Viimane saab selgelt aru, et käib vôitlus, mille kaotamisel vôetakse ta nahk maha. Sellise lepitamatu vôitluse juures on kindel kaotaja neutraalne tegelane , kes tahab meeldida môlemale, nagu antud juhul Putin. Ta ei ole nyyd oma ei liberaalidele, ega ka patriootidele, sest môlemal on pôhjust kantlustada teda kokkumängus vastaspoolega. Trump aga tegutseb minu arust yllatavalt targalt, astudes oma ylivôimsate vastaste vastu adekvaatselt, môistes avalikult hukka Fed^i baasintressi tôstmise ja pöördudes avalikult oma valijate poole kui Kongress keeldub tema valimislubadusi rahastamast.
Putin aga ei vasta enam talle selgelt esitatud kysimustele ja kaldub yha sagedamini demagoogiasse. Yhesônaga, täna ei näe oma esindajana Putinit ei Liberaalid, kes minu arvates vôîtluses alla jäävad ega ka patrioodid, kellel hakkab nyyd sihikindel oma liidri väljasôelumine. Seda senise tasakaalusesundi muutumist näeme vast juba sygisel duumavalimistel, kus Valitsusparteile prognoosin tugevat tagasilööki.
Raiskasin nii palju aega pôhjendamaks, et Venemaal on juba teadvustatud, et senine Läänega liitumise kontseptsioon on täiesti perspektiivitu nii Venemaale kui riigile, rahvale ja mis on otsustav, ka eliidile. Seepärast avaliku hybriidsöja tingimustes muutub Venemaa tulevikunägemus ja seega ka poliitiline kontseptsioon väga kiiresti. Vôimalikke arengustsenaariume on muidugi mitmeid, ent senine ahjul lebasklemine lôppeb ja nagu kaotusele määratud vene ahi alustab liikumist, pyhkides oma teelt vitstest piirded.
Paar sôna Euroopast. Sada aastat tagasi hakkas O.Spengler kirjutama oma suurteost ja selle tôlkimise hetkeks ei olnud meie vaimueliidis inimest , kes tast aru oleks saanud. Viimane eeldab geopoliitilist môtlemist. Euroopa on täna lihtsalt USA koloonia, mis sest, et esialgu veel hästi toidetud oma isanda armust. Kuna isanda lood pole kiita, siis tehakse aga varsti Euroopa sahver kiirelt tyhjaks. Euroopa eliidi degenereerumine on silmnähtav. Prognoosisin juba Macroni valimiste eel, et asi saab lôppeda vaid sotsiaalse mässuga. May on haletsusväärne kloun. Itaalias on saanud teoks mu varaasem teoreetiline arvamus, et parempoolsed ja vasakpoolsed yhinevad oma yhise vaenlase liberaalide vastu. Saksamaal on lonkav part Merkel, kes varem globalistide asehaldurina ringi paterdas ja on yks Ukraina sôja peasyytajatest. Noh, nyyd tal on miljoneid vaenulikke migrante, kes hakkavad ostma relvastust Ukraina praportšikelt. Kölni jôuluôhtu oli vaid väike syytu pidu tuleviku kôrval. Pole mingit vôimalust, et Euroopa Liit tänasel kujul pysima saab jääda. Bormani IV Reichi kilde on muidugi veel yle maakera laiali, ent praegu on Saksamaa ikka veel sisuliselt okupeeritud maa ja ehkki tänane globalistlik Saksa elliidi vôim on kyllaltki habras, on raske loota, rahvusliku eliidi vôimuletulekut ilma Venemaa abita. Venemaa seisukohast oleks see muidugi ideaalne variant, ent nagu ma eespooll seletasin, viib see leppimatusse konflikti USAga ja on sellepärast majanduslikult nôrgale Venemaale eluohtlik.
Eesti on täna aga Saksamaale vaenlane, sest me teeme kôik, et murda Saksamaa konkurentsivôimet, meeleheitlikult takistada pyydes Vene odavaid energiatarbeid Saksamaale. Tôsi, meie eliit on nii äpu, et peale Pitsukese klähvimise pole me midagi kasulikku korda saata suutnud, mille eest me president ka Trumpilt tutistada sai. USAle on Eesti sugused hädapätakad vaid ressursi raiskamine.
Poliitikuna laseb Trump pidevalt yles propagandasuitsu, ent tegelikult on ta realist ning tark mees ja tegutseb loogiliselt. Ta saab aru, et USA jôud on hääbunud ja vôïmatu on yleöö kahjulikku tendentsi muuta. Kuna USA vôimsuse langust saab vaid pidurdada, siis reaalses multipolaarses maailmas tuleb oma positsiooni tugevdamiseks uue maailmakorra kujundamisel aktiivselt nôrgestada mitte ainult oma vastaseid vaid ka liitlasi, et viimased ei saaks vôimalust USA kontrolli alt väljumiseks. Seepärast on täiesti loogiline, et USAl pole vaja ei Euroopa Liitu ja NATOt, sest ta käib veel kergelt yle igast Euroopa maast, ent on probleeme nende liidu puhul. EL on selgelt majanduslik konkurent ja oleks sula lollus USA poolt lasta kasvada tal veel iseseisvaks poliitiliseks jôuks. Selleks tulebki suhted rajada vaid kahepoolsele riikidevahelisele alusele. Seega Trump môtleb strateegilisel tasemel ôieti, tema globikutest kriitikud on lihtsalt jobud.
Panen kirja oma arvamuse lähiaastate yhe poliitilise arengu variandi kohta, et hiljem vaadata millest ma valesti aru sain. Arvan, et täiesti vôimalik on Euraasia Liidu kontseptsiooni omaksvôtt natsionaliseeritud eliidi poolt ja seega liberaalide koristamine Venemaa valitsusest ning Hiinale sarnase rahvusliku majandusmudeli omaksvôtt, mis tagab 7-8% majanduskasvu aastas ja lylitumise tehnoloogilisse vôidujooksu. Välispoliitikas on vôïmalik suhete normaliseerumine USAga kui piirdutakse lääne suunal vaid ebaônnestunud riikide (fail state) piirkondade oma kontrolli alla vôtmisega (nagu Baltimaad, Ukraina ja Gruusia) ning ei trygita Saksamaale. Reaalne on vana geopoliitilise mustri järgi Liivimaa loomine, kus venekeelsetel on juhtroll. Leedu vôîdakse anda batka Lukašenkole. Noorukina kylastasin leedukate kuulsat torni kus esimesel korral kohe sissepääsu vastas oli klaasvitriinis lahtiselt nende suurriigi pôhiseaduse sarnane dokument. Olin ysna jahmunud, et oskasin seda lugedagi, sest see oli vene keeles! Pärast sain huvi tundes teada, et selle riigi moodustasid žemaitid, Smolenski venelased ja veel valgevenelased. Ei ole midagi uut selle päikese all. Elame, näeme, kui Ukraina vôi Baltimaade kaudu USA Euroopale tuumasôda kaela ei sokuta.

Roman Ubakivi

TAIELIK MARASM

Peale presidendi avaldust ja riigikogulaste poordumist migratsiooni teemal pean tunnistama, et ehkki ma olen pidanud Eesti eliidi degerantsust pidevalt meie koige suuremaks julgeolekuohuks, siis seni ma veel lootsin, et neil on tsipake rohkem arunatukest kui kasvöi Ukraina eliidil. Peale president Kaljulaiu esinemist on see illusioon hajunud.
Tuletan meelde, et URO migratsiooni raamleppe algvisand valmis juba 2016 aastal ja kujutab endast tööriista. mis peab taitma globaliste huve esindanud Obama poolt avalikult valja kuulutatud eesmargi: Euroopas saavad kerkima uued rahvad ja riigid. Seega migrandid on see tööriist, millega plaaniti ara havitada Euroopa vanad rahvad ja rahvusriigid.
Eesti eliit on teatavasti kohe peale taasiseseisvumist vötnud vastu saatusliku otsuse orienteeruda USAle ja seeparast ellu viinud neoliberaalset poliitikat, mille eesmargiks on olnud koigi rahvuste ja rahvusriikide havitamine kapitali vabaduse nimel. Tegu on seega eestluse ja riigi reetmisega meie eliidi poolt. Laarlased pimestatuna russofoobiast, otsustasid Venemaa potentsiaase ohu vähendamise nimel havitada eestluse ise.
Nyyd president Kaljulaid, valisminister Mikser, riigikogulased ja parteid kutsuvad meid yles jatkama senist neoliberaalset eestlust hävitavat kurssi ja toetama migratsiooni positiivseks nahtuseks kuulutamist.
Nood vesipead pole suutnud senini aru saada, et USAs on toimunud seoses Trumpi valimisega sisuliselt revolutsioon ja täna globalistliku agenda poolt hääletamine tahendab vastasleeri minemist USAga, kes peaks olema Eesti ainsaks kaitseks meie tana onneks veel ainult hybriidsöjas Venemaa vastu! USA on tana selgelt vastupidiselt Obama ajale sellise migratsiooni progressiivseks nahuks kuulutava leppe vastu. Degenerandid on juhtinud Eesti kaotusseisu, kus me oleme yheaegselt nii Venemaa kui ka USA vastased.
Samal ajal on Eesti tana ka USA nöudel Saksamaa vaenlane, sest södime talle majandusliku konkurentsivoime sailitamiseks möödapaasmatult hadavajaliku gaasitorustiku vastu. Ja seda koik valisministeeriumi ametnike sinise unistuse -Eesti ajutiseks Julgeolekuliikmeks saamise nimel? Mikseril &co pole niipaljukestki oidu taipamaks, et see on ilma Trumpi toetuseta voimatu.

Roman Ubakivi

KLOUNID

Vaatasin eile ETV Esimese stuudio saadet, kus meie poliitiline julgeolekueliit arutles Eestit aktuaalselt ahvardavate julgeolekuohtude yle nagu URO randeraamistiku kokkulepe ja Euroopa Armee loomine. Mulje jai kui Seewaldi palatist, sest koiki iseloomustas meie politoloogide poolt fikseeritud oksyymoren: Eestis valitseb totaalselt liberaalne-rahvuslik ideoloogia. Rahvakeeli ymberpanduna tahendab see kahe teineteist valistava moiste kokkupanemine valitseva eliidi meeltesegadusega skisofreeniat ehk konkreetselt valis- ja julgeolekupoliitikas taielikku ebaadekvaatsust.
Esmalt saateajast loviosa neelanud randeraamistikust, ehkki see on vaid kolmandajarguline probleem. Loomulikult udutasid Mikser ja Paet, et see ei too mingit ohtu eestluse kestmisele, sest see on jarjekordne neoliberaalide-globalistide sammuke rahvuste havitamiseks. Samas aga teised lihtsalt demagoogitsesid, sest kuna nad koik on toetanud reaalses poliitikas senist Eesti pohimotteliselt neoliberaalset-globalistlikku kurssi.
Keskmise eestlasena ei ole ma kyllalt tark, et oppida teiste vigadest, ent samas pole lootusetult loll, et teist korda sama reha peale astuda. Nii olen varemgi ausalt tunnistanud, et toetasin pimestatuna eestimeelsete sonade tottu Mart Laari esimest eestlusevastaste tegudega valitsust. Ent sama liimi otsa ma ei lainud "araostmatute" propagandaga, sest nende programm ja reaalne poliitika oli tyypiliselt liberaalne ja seega antirahvuslik. Seega ka tana reaalselt liberaalset poliitikat ajava Urmas Reinsalu mure eestluse edasikestmise yle ei ole tosiseltvoetav. Sama voib oelda ka liberaalse poliitiku Mart Helme kohta, kes tahab rahvuslikku demagoogiat kasutades korrata oma pangaharrast nimekaimu karjaari. Rahvuskysimus ei ole mitte kunagi ausalt huvitanud Keski ja sotse ning kuni Antsipi demagoogiani ka Refi.
Reaalselt on tana Eesti absoluutselt esmaseks julgeolekuohuks tosiasi, et me poliitiline eliit on meid juhtinud eksistensiaalsesse sotta meie ainukesest suurriigist naabri Venemaa vastu ja me oleme seda soda kaotamas. Seni on see soda veel meie eliidi poolt alustatud hybriidsoja tasemel, ent Venemaa voib oma absoluutset sojalist ylemvoimu ara kasutades soovi korral yhe paevaga okupeerida Baltimaad. Syydistan valisministrit Sven Mikserit, kes vaitis saates, et USA on sojaliselt voimeline toime tulema iga valjakutsega, rahvale valetamises voi taielikus ametialases ebakompetentsuses.
Ka Mart Helme on taielik naljanumber, sest kuna ta enda partei on loonud B.Trumpi toetusgrupi Riigikogus, siis peaks ta ka aru saama, mida Trump ja juhtivad vabariiklased on sonaselgelt valja oelnud: USA rahvuslikes huvides ei ole NATO vajalik ja lollus on oodata, et USA astub Venemaaga sotta Leningradi eeslinna Narva parast. Mitte keegi osavotjatest ei ole taibanud, et Eesti senine julgeolekumantra, mis tugines kergemeelselt USA koikvoimsuse myydile ja tahtele maailmapolitsei rolli igavesele taitmisele, varises tolmuks juba kaks aastat tagasi seoses Trumpi voiduga presidendivalimistel. Meie eliidi rumalus on Eesti koige suurem julgeolekuoht, sest nad on viinud meid konflikti Venemaaga, kelle voit on vaid vormistamise kysimus.
Ma noustun D.Trumpi hinnanguga, et vahevalimised olid talle suureks voiduks. Taielikku triumfi ei olnud, sest traditsiooniliselt kaotati Esindatekoda ja demokraadid avavad ilmselt ligi sadakond uurimist Administratsiooni suhtes ning loobivad kaikaid kodarasse finantseerimisel. Ent koik see kahvatub selle korval, et suuresti tanu Trumpi joupingutustele sailitati enamus Senatis, mis teeb demokraatide impeachmendi menetlemise ebareaalseks. Trump saavutas mojuvoimsa poliitiku renomee ja seega ka vaieldamatu liidrirolli Vabariiklikus parteis, sest valiti just need kandidaadid, keda tema toetas ja ebaonnestusid ta vastased. See kindlustas talle ka erakordselt soodsa stardiplatvormi tagasivalimiseks, seda enam, et demokraatidel on perspektiivsete vastukandidaatide poud. Mis aga maailmale eriti tahtis, siis nyyd vabanesid Trumpi kaed oma enda valispoliitika elluviimiseks ja meeleparaste muudatuste tegemiseks administratsioonis.
Euroopa Armee kysimuses ei suutnud mitte keegi avada syndmuse sisu. Kui USA juhiks on rahvusliku ideoloogiaga Trump, siis Macron ja Merkel nagu ka EL administratsioon esindavad kaotajaid globaliste. Komsomolijuht ja CIA poolt kantsleriks upitatud Merkel sai Clintonilt ja Obamalt jarloki Euroopa valitsemiseks globalistide huvides ja Venemaa vastase sojakaigu taha EL koondamise. Selle globalistide massu surub Trump kerge vaevaga maha, sest Euroopa on tana haletsemisvaarses seisus, sisulisel okupeeritud gropoliitiline objekt, nagu seda tapselt sajand tagasi Oswald Spengler oma peateost kirjutama asudes prognoosis.
Kordan oma varemavaldatud motet, et majanduslik mudel onneliku miljardiga on juba voimatu, see on kahanenud saja miljonini ja Euroopa on ohvritalleks. See ahvardab laostumisega ka Euroopa vana eliiti, raakimata siis keskklassi ja masse. Vana eliit on degeneerunud, sest muidu oleks juba tanaseks moodustatud Euroopa Yhendriigid koos yhtse armeega. Aga voimalik on, et oigus on nii Spengleril, kes pidas Kristliku Euroopa kultuuri havimist moodapaasmatuks ja samas ka Heideggeril, kes pidas Euroopa uut tousu voimalikuks, sest praegu on kyll raagitud palju araablaste ja neegrite migratsioonist, vahe aga tosina miljoni slaavlaste (venelaste, poolakate, ukrainlaste) laandeasumisest. See kolme elemendi segu voib toesti panna aluse uue kultuuri vundamendile voi teha ka Laane Euroopast kolka. Igatahes pole teotooni vaim veel loplikult havitatud, millest annab tunnistust Laane ajakirjanduse teated suurest (ca 200 sojavaelast) vandenoust Saksa eliiitvaeosas, mille eesmargiks olevat liberaalsete juhtpoliitikute vangistamine ja riigi kursi muutmine.

Roman Ubakivi

VOIDURELVASTUS HOOGUSTUB II

Epohhi vahetuseks on koige paremini valmis Hiina. USA poolt vallandatud ohjeldamatu voidurelastamisstrateegia lopeb haleda labikukkumisega ja rahuliku jark-jargulise tagasitombumise asemel viib see ylbusest tingitud ebaadekvaatsus USA valusale prantsatamisele allapoole isegi nende objektiivset nivood.
Hiinal on USAst effektiivsem majandusmudel. Kui sajandi algusest tanaseni on USA majanduskasv olnud ca 40%, siis Hiinal on see yle neljakordne. Juba tana on Hiina maailma suurim toostusriik ja ostuvoime arvestuses ka maailma suurim majandus. Trump virutas sojakulutustele kyll pingutades kovasti juurde, viies need yle $0,7 triljoni aastas, ent langustrendi peatamine nouab vahemalt $1,0 triljonit ja lahemas perspektiivis pole seda raha mitte kusagilt votta. Hiinal on tana maailmas suuruselt teine kaitseeelarve, mis stabiilselt suureneb igal aastal 5%. Hiina kulutab USAga vordse voi veidi halvema sojatehnika tootmiseks viis korda vahem raha kui USA, Venemaa aga USAst parema voi vordse relvastuse tootmiseks kolm korda vahem raha.
Trumpi korralduse kohaselt moodustati moodunud aastal toogrupp, kes uuris USA sojatoostuse olukorda. Asja see avaldati ja igayks voib sellega tutvuda. Globalistide neoliberaalne majanduspoliitika on havitavalt mojunud ka nende sojatoostusele. Veelgi enam, visatakse nalja, et USA matemaatika-fyysika teaduskonnad on kohad, kus opetavad vene professorid ja opivad hiina yliopilased.
USA on tana sisuliselt kodusojas ja Trump ei suuda isegi hadavajalikke oigeid motteid ellu viia. Ehkki arvan, et vabariiklased sailitavad eelolevatel Kongressi valimistel ylekaalu molemas kojas, ei ole tal tait toetust isegi oma parteis. Valispoliitika, mis pretendeerib Full Spectrum Domination, ehk maailma isanda troonile, ent samas tana teistele mitte midagi peale havitava kaose pakkudes, on loll poliitika, mis pealegi ei ole tagatud jouga.
Hiinal on aga sojaajale kohane ainuoige juhtimissysteem, kus kogu voimutaius on praktiliselt koondatud Xi katte. On selge eesmark-ehitada yles harmooniline rahvuslik sotsialistlik yhiskond kompartei juhtimisel ja valitud adekvaatne rahvuslik majandusmudel selle saavutamiseks, kus riiklik planeerimine ja kontroll on yhendatud vaba ettevotluse stiihia jouga. Valispoliitikas pretendeeritakse regionaalsele hegemooniale, mis vastab ka reaalselt Hiina voimalustele. Teistele riikidele pakutakse reaalset praanikut hiigelprojekti Yhe voondi ja yhe tee initsiatiivi rahastamise naol, kus koik on kasusaajad pooled.
Ylitahtis on strateegiline liit Venemaaga, sest kui majanduses on Hiina yle USAst, siis sojaliselt on Venemaa Euraasias tugevam USAst ja nii seljad kokkupanduna on nad voitmatud. Hiina juhib ylemaailmalist rynnakut dollari vastu, kitsendades nii pidevalt USA majanduslikke voimalusi. Systeemseks esituseks pole aega, ent illustratsiooniks voib tuua paljuytleva fakti, et hiljutise Abe visiidi ajal solmiti isegi USA senise vasalli Jaapaniga dollari asendamiseks $30 miljardi suurune swap juani kasuks. Sojaliselt on Hiina juba tanaseks stampinud nii palju keskmaarakette, et USAl pole lootuski kvantiteedis voistelda. Seda enam, et Kongress alles eraldas raha projekteerimistoode alustamiseks ning millal joonistel rakett synnib, millal neist katsemudelid tehakse, millal tootmisliin ehitatatakse, millal nad relvastusse hakkavad saabuma.
Ameeriklaste ebaadekaatne arusaam, et Reagani poolt pealesurutud voidurelvastamine murdis NSVL selgroo ja lootus, et sama juhtub ka Venemaaga on liivale rajatud. Nagu ma eelnevalt olen korduvalt seletanud, oli NSVL lagunemise peapohjuseks degenerantse eliidi reetmine. Loota, et Putin koos oma lahikondlastega tahavad lopetada samuti kui Saddam Hussein ja Kadaffi voi isegi nagu Gorbatshov ja Jeltsin on soovmotlemine.
Venemaal ei ole suureks probleemiks vastata USA valjakutsele sojaliselt. Piisab isegi ainult Kalibrite pidevast stampimisest. Peale selle voivad nad asendada praeguste Iskanderite vanad raketimootorid moodsamate vaiksemate ja kergemate vastu, saades nii kytusele lisamahtu ja suurendades lennukaugust voi moderniseerida rakette veidi pikemaks. Peale selle on juba projekteeritud ja katsetused labinud nominaalselt kontinentideahelisse klassi kuuluv Rubez (lennukaugus 5.800 km), mis Tshukotkas taastavast raketibaasist votaks sihikule kogu USA laaneranniku koos Los Angelese ja San Franciscoga. Neid pole veel relvastusse voetud, sest nad katavad ka keskmaaraketi diapasooni alates 2000 km-st. Venelastel oli kasil veel yks projekt - mandritevaheliste rakettide paigutamine raudteevagunitesse. Suht kerge vaevaga on need ca 30t kaaluvad Rubezid panna kuskil Siberis raudteel ringlema voi haruteel voi tunnelis seisma ja vajadusel akki Euroopas mingil suunal kontsentreerida ennem kui USA omad parale jouavad. Lopeks kui Euroopa eliit unistab III maailmasojast, on tark ahvardada lyya esimesena laud puhtaks, shantaseerides nii Euroopat. USA eliidile jaab siis valik kas teha nagu, et midagi neid puudutavat ei ole juhtunud, voi alustada strateegilist tuumasoda. Tegelikult on tegemist pool sajandit vana relvasysteemiga ja USA voib suurema effektita sinna oma raha kyhveldada. Venemaal on kaitseks lmaailma parimad ohukaitseststeemid, mida ta Hiinaga jagab. Venemaa ja Hiina samal ajal arendavad kasvoi kosmose systeeme.
USA otsus valjuda kesk= ja lyhimaa raketilepingust paneb USA Aasia ja Euroopa vasallid eksistensiaalse kysimuse ette. Raske oleks neid paigutada L-Koreasse, sest korea rahvas ja valitsused tahavad rahu poolsaarel koos USA sojavagede valjaviimisega poolsaarelt ja pikemas perspektiivis yhinemist. L-Korea valitsusel oleks pea voimatu voimule jaada USA rynderakettide paigutamise korral, sest peale P-Korea votaks nad kirbule nii Hiina kui Venemaa. Sama jama oleks kaelas ka Jaapanil.
Katse neid Taiwanile paigutada loppeks ilmselt Hiina preventiivse loogiga ja Taiwani taasyhendamise kodumaaga Hiina kompartei sajandaks aastapaevaks, mis sarnaselt Venemaa Krimmi taasyhendamisele kutsuks esile pooleteisemiljardi hiinlase juubelduse yle maailma.
USA keskmaarakettide paigutamine Euroopasse ahvardab viimast havinemisega taktikalises tuumasojas ja muudab ta absoluutselt kaitsetuks mistahes USA majandusliku valjapressimise eest. Samas Venemaa mingit ohtu Euroopale laane poole vana NSVL piiri endast ei kujuta ja majanduslikult on ta Euroopale elutahtis.
Kokkuvottes ei suuda USA lepingust valjaastumisega mitte mingisugust sojalist survet oma peavastaste Hiina ja Venemaa vastu saavutada, poliitiliselt toob see aga kaasa lausa katastroofilised tagajarjed USA liitlassuhetele nii Aasias kui Euroopas ja seega USA mojuvoimu hyppelise languse maailmas.
Euroopa jatkamine USA vasallina tana toob kaasa ainult mustad voi hukatuslikud stsenaariumid: endise julgeoleku asemel tuumaporgus arapolemise, endise USA turu avatuse tottu majandusliku kasu asemel viletsuse. USA arvel parasiteerimisel nii julgeolekuvallas kui ka majanduses on niikuinii kiire lopp.
Laanemaailma norgem joud vanast Saksa, Itaalia jt, eliidist Bormani varimajandusimpeeriumini, Vatikan jne. - yhesonaga koik kontinentaalse Euroopa rahvad on sunnitud valima: kas asendada globalistlik eliit patriootlikuga ja saada taas oma saatuse peremeheks voi manduda arengumaa tasemele. Hiljutine skandaalne isegi Saksamaa ja Prantsusmaa Atlantistidest liidrite Syyria kysimuses sisuliselt USA hylgamine ja Venemaaga liitumine rohutab USA ja Euroopa huvide fundamentaalset vastuolu.

Roman Ubakivi

VOIDURELVASTUS HOOGUSTUB

Pealkirjas toodud mote on loogiline jareldus, mis tuleneb USA valjumisest kesk- ja lyhimaa rakettide keelustamisleppest. Jaab yle vaid loota, et yha hoogustuvad regionaalsed sojad ei kasva yleyldiseks strateegiliste tuuma- bio- ja keemiarelvadega katastroofiks.
Allpool pyyangi iseenda motete korrastamise huvides teha lyhikese ylevaate hetkeseisust ja arengutendetsidest pohiliselt riikide suhtes, samal ajal teades, et geopoliitikas ei ole riigid ainsad tegijad. Nii oleks voimatu saada aru Stalini absoluutselt hadavajaliku industrialiseerimisplaani fantastilistest edusammudest kui meil ei oleks tana teadmisi Baruchi, Rockfelleri ja Fordi panusest. Mul ei ole loomulikult ligipaasu kapitalistliku maailma oligarhide telgitagustele kokkulepetele, end moned vihjed (naiteks nagu Stross-Kahni havitamine ning Rothschildide ja Rockefellerite ryhmituste poolt yhise panga loomine) annab meile orientiire syndmuste lahtimotestamisel.
Alustame hiljuti maailma hegemooni positsioonilt tougatud USA-st. Vaatasin paar paeva ylemkohtuniku kandidaadi Kavanaughi jampsi Senati komitees ja veendusin USA kodusoja osapoolte leppimatusest. Lugu on iseenesest absoluutne jaburdus sarnaselt Skripali loole: juba aastates prouale tuli akitselt meelde, et 36a.tagasi kooliplikana olevat ta olnud yhel olengul koos Kavanaugha, nad lainud ylesse tuppa ja Kavanaugh olevat talle kae suu peale pannud ning seetottu tydruk arvas, et teda taheti vagistada. Viimast ei juhtunud, aga see syndmus olevat kogu ta elu rikkunud. Ykski neli tema poolt esile toodud tunnistajat sellist olengut ei maleta ja sobratar, kes teda Kavanaughile olevat tutvustanud tunnistas, et ta seda ei teinud ja ta ei tndnutki tollal poissi. Kohtunik eitab ka koike naise ytlusi. Ning seda puperteetiku unenagu arutab taie tosidusega kogu Ameerika, meedia, senaatorid ja korraldatakse massimeeleavaldusi! Muidugi on selge, et tegemist on poliitilise voitlusega, ent absoluutne toe eiramine tahendab, et jargmiseks vastasseisu astmeks Trumpi patriootlikku kurssi pooldajate ja ta vastaste globalistide vahel saab olla juba relvastatud voitlus.
Loomulikult sisuliselt kodusojas oleva USA mojuvoim maailmas langeb kiirenevalt. Teist seda langemist moodapaasmatuks tegevat tegurit - USA vildakat geopoliitilist strateegiat olen ma veidi kasitlenud juba varem. Globalistide, Clintoni, USA suurema osa establishmenti strateegia kailakujuks oli Zb.Brzesinski. Kosmopoliitse finantsoligarhia huvides ja tema eesmargiks on maailmavalitsemine ning seega tema tooriista USA hegemoonia maailmapolitseiniku rollis. Viimane on voimatu ilma havitamata Venemaad,kes ka tana suudab tuumarelvadega USA sona otseses mottes maamunalt minema pyhkida. Selleks pakuti Hiinale liitu maailmavalitsemiseks. Peale Venemaa havitamist oleks olnud jarg Hiina kaes
Hiinlased loomulikult mingid ajaloota tobukesed ei ole ja ytlesid selge ei. USA aga jatkas oma soovmotlemise unelmat alistada Venemaa, mille kohta ma juba siis kirjutasin, et see ei ole realistlik poliitika ja lopeb halvasti USA enda jaoks. Ma lihtsalt tunnen ja tean Venemaad ja venelasi paremini kui USA spetsialistid ning kui Laari, Mikseri ja Mihkelsoni taolised politikaanid.
Venemaad tabavad perioodiliselt eliidi degenereerumisest ja rahva meeleheitlikust voljast tulenevad smutad, ent need ei kesta kaua. Venelastele on oma ajalookogemuse jargi Riik pyha ning alati leidub passionaare ja vene rahvus koondub nagu ajutiselt laialipritsitud elavhobedatilgad.
Vaadakem kasvoi eelmise sajandialguse smutat. Tsaari kukutamine ja liberaalide voimuletulek, bolshevike voimuletulek ja kodusoda. Viimases punaste voidu saavutamise peapohjuseks ei olnud Trotski sytitavad koned, vaid fakt, et nendega liitus ca 60% Vene ohvitserikorpusest ja et viimase tuumikuks oli kindralstaabi ja vastuluure patriootlik tuumik, kellele olid esmatahtsad Venemaa rahvuslikud huvid nig resultaadiks oli Venemaa tous voimsuselt teiseks suurriigiks, seekord punase lipu all.
Ka kaesoleva sajandi alguses oli Venemaa Armee varemetes nagu sajand tagasi. Alles moned aastad tagasi oli kaitseministriks pandud moobliarikas, kes tegeles korruptsiooni ja haaremiga. Laanest vaatajatele tekitati illusioon, et varsti voib Venemaa lyya laiaks peopesaga. Nii voideti aega.
Tana aga naeme jarsku maailma modernseimat armeed mis kytab jankidele Syyrias sauna. Sellist armeed lahinguvoimeliste kindralitega ja reakoosseisuga ning parima relvastusega ei saa luua mone aastaga. Tahendab, Venemaal on vaike patriootlik tuumik, korge intelligentsitasemega, kes on voimelised pystitama reaalseid strateegilisi eesmarke, looma nende saavutamiseks projekte nind voimelised neld ka realiseerima omadeks selleks voimu. Vaadake tana Vene armee isikkoosseisu, mis positiivselt erineb hilise nouka aja omast. Noored kindralid demonstreerivad mitte ainult NATO kolleege yletavat professionaalsust, vaid moodustavad ka suure osa praegu valjavahetatavatest kuberneridest. Viimaseid on ainuyksi kahe viimase aasta jooksul malu jargi 44 kandis. Sojamehekutse on taas au sees. Sojakoolide uste taga on suurem tung kui tsiviilametitele. Seega Venemaal on juba tana kindel riigi tugi ohvitserikorpuse naol. USA armee on aga allakaigutrepil ja otsib meeleheitlikult vaeteenistuseks kolblikke inimesi, Raha aga kulutab USA merejalavaelastele Jaapanis korgekontsalisi naiste kingade ostuks, et neid tanaval kandes mehed sugudevahelistest lohedest paremini yle saaks.
Nii suurel maal, nagu USA ei saa ometi koik inimesed olla ebaadekvaatsed ja suvel ma lugesingi USA lehtedest, et juba enne valimisi oli Trumpiga yhendust votnud selline guru nagu Henry Kissinger, kes pakkus teist nagemust, mis on taiesti kokkulangev allakirjutanu varem esitatuga. USA rahvuslike huvide seisukohast {Trumpi peaideeks ei ole teatavasti USA huvide ja rahva heaolu ohverdamine kosmopoliitse finantsoligarhia sissetulekute suurehdamiseks vaid USA kui koige voimsama, rikkama ja onnelikuma riigi ylesehitamine} on koige ohtlikumaks rivaaliks Hiina ja strateegiliselt oige on alguses yhineda norgema Venemaaga tugevama Hiina vastu. Siit ka Trumpi tagasihoidlikkus Putini sarjamisel ja soov muuta strateegiat ning viitsepresidendi Pence hiljutine avaldus, et Venemaa kurjus on kukepea Hiina absoluutse kurjuse korval.
Ent globalistlik establishment on nii tugev, et iga lahenemiskatse pannakse globalistide kaes olevas peameedias kella kylge kui reetmine ja Trumpi ahvardatakse pidevalt ametist tagandamisega. Seega on kaitseministri Mattise taktikepi all syndinud kahe eri strateegia kokkulapitamine, mis garanteerib USA kindla languse. Nii kuulutatakse yheaegselt peavaenlasteks nii Hiina kui ka Venemaa ning takkajarge ka Iraan ja P-Korea. Euroopa Liit aga kuulutati strateegiliseks vaenlaseks.
Trump on sunnitud kiirustama, sest ajapomm dollaripyramiidi kokkuvarisemise naol tiksub viimaseid kuid. Tana kirjutab juba peameedia finantsysteemi krahhist kui paratamatusest. Oige on siin muidugi initsiatiiv enda katte votta ja minu arvates seda Trump tahab tehagi peale novembri Kongressi valimisi. Ta voib lihtsalt hakata raha valja andma USA riigi poolt, nagu Kennedy ennem oma tapmist teha tahtis. Praegune dollar ei ole ju tagatud riigi kogu varadega, nagu see naiteks oli Noukogude rubla, vaid on erapankade konsortsiumi roheline tapeet. Ent ma ei hakka paljude kombinatsioonide yle siin pikalt arutamagi,Trump on siin minust palju targem optimaalse variandi leidmisel. Tahtis on aga see, et ta peab USA huvides Koikide riikide , sealhulgas oma vasallide , rahakotte voimalikult pohjalikult ryystama.
Kui me liidame reaalselt elluviidavale napakale julgeolekustrateegiale, kus voideldakse korraga pea koigiga ja seega sojaliselt ei suudeta mitte kedagi voita, veel majandusstrateegia, mis kaubandusdefitsiidi vahendamiseks ja kodus tookohtade tagasitoomiseks sunnib vahendama importi ja seega astuma majandussotta [erandiks on Venemaa!}, siis edasine USA mojuvoimu langus maailmas lahemas ja keskmises perspektiivis on paratamatu.
{Jargneb}

Roman Ubakivi

POOLEARULISED III

Venemaal on loomulikult ka norkusi ja tehnoloogilist mahajaamust, kuid mitte sugugi tappisrelvade alal, nagu "spetsialist" K.Stoicescu meile puru silma ajab. Nii jaab Venemaa maekorguselt maha lennukikandjate osas. Samuti on neil selgelt norgem sputnikute grupeering kosmoses. Elektroonikas on Venemaa mahajaamus seotud sellega, et neil pole suurt elektroonikakontserni, kus pohiline kasum tuleb laiatarbekaupade naol ja sojaline toodang on vaid murdosa. See teeb tootmise vaga kalliks ja arvestades maksumuse/effektiivsuse suhet on paljudes valdkondades seadmed kaalult raskemad ja kasutatakse vanemaid lahendusi. Keemiarelvad likvideeris Venemaa vastavalt kokkuleppele rahusvahelise agentuuri kontrolli all paar aastat tagasi, USAl on aga keemiarelva laod pungil tais, sest neil polevat raha kokkuleppe taitmiseks. Ka on USAl salajased bioloogia laborotooriumid Venemaa piiri aares end sisse seadnud Kesk-Aasias, Ukrainas on neid seitse, Gruusias neli (just sealt kandist on parit ka meile joudnud seagripp). Aktuaalne on geenirelva loomine (eri rasside ja etniliste gruppide suhtes) ning USA Ohujoud rahastavad geeniandmete kogumist Venemaal. Eesti on alati reipalt valmis katsejanesteks ja meie geeniprogramm on juba vana asi. Akadeemik E.Lippmaa oli USA grantide toel oma laboratooriumiga kova tegija.
Tappisrelvade alal on aga Venemaa absoluutne liider, sest ta on ainuke maa, kellel on relvastuses hyperkiirusega (10 Machi) rakett Kinzhal, mis stardib Mig-31K. Selle vastu on USA peaveelaevastik nii tana kui ka nahtavas tulevikus taiesti kaitsetu. Venemaal on tana lennukikandjate omamine suhteliselt tahtsusetu, sest ta eesmargiks on vaid oma piiride julgeolek ja kontroll endise NL territooriumi yle, et oleks julgestuspuhver. Maailma suurima riigina ei ole Venemaal maapuudust, vaid tal on vajalik paarkymmend aastat rahu, et keskenduda sisemistele probleemidele. USA pretendeerib aga avalikult maailmavalitsejaks ja seeparast on talle jou projekteerimiseks ookeanide taha esmatahtis lennukikanjad, kes oma kaitseks vajavad tervet vaikest flotilli.
Vaadake kasvoi viimast NATO merevaeoppust Norra ranniku lahedal ca 1500 km kaugusel Murmanskist. Venelased tana lihtsalt naeravad NATO armetuse yle, sest lennukid Mig-31K (lennuraadiusega 700km) voivad rahulikult valja tulistada oma ohukaitsega kaitstud territooriumilt raketid Kinzhal (laskekaugus 2000km) ja uputada takistamatult kogu NATO laeastiku! Hiina on joudnud hyperkiirusega raketi katsetuseni, ent USA nuputab alles jooniste kallal. Meie sojanduseksperdid tituleerivad sellist olukorda Venemaa tehnoloogiliseks mahajaamuseks ja kabuhirmuks NATO ees?! Vesipead.
Pealegi on venelastel labinud juba katsetused laevadelt baseeruv hyperkiirusega 6-8 machi) laevade vastane rakett Tsirkon mille vastu USA laevadel pole samuti mitte mingisugust kaitset. Venelastel on veel rannakaitsekompleksid Bastion, mille rakette Onyx ei suudeta ka edukalt pareerida. Peale selle veel terve rida laevadevastaseid rakette, samas kui USAl on vene laevade vastu panna vaid igivana Harpuun. Tana ei suuda USA laevastik paaseda isegi kuskil jogedel ja lahesoppides paiknevates vaikestel laeukestele ja pargastele paigutatud tiibrakettide Kalibr runnakust, raakimate siis aatomiallveelaevadest jm.
Tana on ookeanid muutunud USA kaitsevallist torjumatu surmaohu allikaks. Piisab, et kymmekond odavat vene diiselelekti alleelaeva Lada ja Varsavjanka (mida USA nende ookeanitaustast eristumatu myra tottu ei suuda avastada), votavad sisse positsioonid yhelt poolt Atlandi ookeanil ja teiel pool Vaiksel ookeanil ning absoluutselt ohukaitsega kaitsmata USA miljonlinnad jm on havitatavad nende samade Kalibritega. Muudest, voimsamatest relvasysteemidest ma ei hakka raakimagi.
Maajoudude ei tasu vordlema hakatagi. Venemaa on siin igas valdkonnas ameeriklastest tehnoloogiliselt yle. Alustage voi polvkonna jagu tehnoloogiliselt ees olevatest Armata baasil toodetavatest lahingumasinatest ja lopetades ohudessantvagede unikaalsest ainukesena ohust dessanteeruva BMPD-4,mis voib dessanteeruda ka Tallinna ja Tartu lennujaama radadele.
Kui ennem teist maailmasoda vois veel vaielda, kas soja puhul Venemaaga voiksime kesta kaks nadalat voi isegi kuu aega, siis tana on Baltimaa ruumis Venemaa ja NATO vaheline joudude vahekord nii kvaliteedilt kui kvantideedilt absoluutselt Venemaa kasuks ja reaalset vastupanu suudetaks osutada parimal juhul pool paeva. Moned divisjonid ja polgud "tehnoloogiliselt mahajaanud" Iskandereid ja Kaliibreid pyhiksid juba esimese veerand tunniga ara koik NATO pataljonid ja parismaalaste brigaadid ning juhtimiskeskused ja lennukid ning helikopterid likvideeriks riismeid. Mingit sojalist vajadust kasutamaks Venemaal Kaardivae Tankiarmeed Baltikumis ei ole, ent praktika huvides on ka eliitaeosadel kasulik harjutada marki laskmist mitte tuttaval poligoonil, vaid uues olukorras.
Ylaltoodu tahendab, et Venemaal oma absoluutse sojalise yleoleku tottu Baltikumis pole mingit motet kasutada taktikalist tuumarelva Eestis. Venemaa sojaline doktriin ei nae ette preventiivset tuumalooki ei strateegiliste ega taktikaliste tuumareladega. Selleks pole lihtsalt mitte mingisugust vajadust. Venemaal on tana tehnoloogiliselt maailma koige parem sojavagi ka konventsionaalse soja pidamiseks. Seda toestas ka asjane sojakampaania Syyrias, kus USA ja ta liitlaste hiigelsuur ohuarmaada osutus saamatuks kapardiks venelaste vaiksearvulise, ent korgekvaliteetsete ja ylimalt effektiivsete ohujoudude taustal.
Venemaa voidul USA yle Syyria proxisojas on loomulikult strateegilised tagajarjed. Venemaa toestas, et ta on voimekas ja usaldusvaarne liitlane ja seega on tema kaitsva tiiva alla pyrgijaid ohtrasti. Viimati kasvoi Usbekistan. Teiseks demonstreeris ta veenvalt, et USA strateegia senine eesmark vahendada igati Venemaa tuumaarsenali, et aastateks 2018-20 saavutada otsustav tehnoloogiline ylekaal tavarelastuses ja dikteerida Venemaale oma tingimused Valkkiire Globaalse Loogi doktriiniga on katastroofiliselt labi kukkunud. Hoopis Venemaa on osutunud reaalselt sarnase doktriini elluviimiseks palju enam voimelisemaks kui USA!
Venemaa tehnoloogilise ylekaalu pareerimiseks tavarelvastuse vallas teeb USA ,vastavalt oma viimasele tuumadoktriinile, rohu taktikalise tuumarelva valjaarendamisele ja tootmisele ning valjub kesk-ja lyhimaarelastuse kokkuleppest. Hiina taltsutamiseks paigutatakse see uus klass relvi Okinavale ja Taiwanile ja miski ei soojenda ameeriklaste sydant rohkem kui Aasias hakataks vastastikku taktikalisi tuumalooke vahetama. Kaks suurt soda Euroopas viisid USA vagevuse tippu ja ka praegu oleks soda Euroopas parimaks mooduseks oma hiiglasliku volakoorma mahakandmiseks ja finantskollapsi valtimiseks. Kui Laane Euroopa tippida tais tuumalohkepeadega keskmaarakette siis oleks nende look Tallinnale ja Tartule ainsaks reaalseks vastuseks Vene ylekaalukatele tavajoududele. Ka Laane-Euroopa muutub nii taktikaliste tuumarelvade lahingualjaks momentaalselt kui yks USA kontrolli all oleatest rakettidest "juhusliku vea" tottu ohku touseb. Ma ei hakka isegi motlema variandile, kui USA need raketid Baltikumi, Ukrainasse voi Gruusiasse yritab sokutada. Ent joudude vahekord maailmas on tana selline, et USAl ei ole enam reaalset joudu oma tahtmiste elluviimiseks.

Roman Ubakivi

POOLEARULISED II

Ohusojas on peale lennukite oluliselt tahtis veel ohukaitse ja raadioelektroonilise soja vahendid. Viimases on ameeriklaste endi analyysi jargi Venemaal maekorgune tehnoloogiline ylekaal. Kuna selles vallas on Venemaa ylekaal yldtunnustatud, siis diskussiooni teemaks on vaid kysimus: mitu aastat kulub USA-l oma tehnoloogilise mahajaamuse tasategemiseks.
Nyyd ohukaitsesysteemidest. Eestis on korduvalt juttu olnud keskmaa ohukaitsesysteemi ostmise hadavajalikkusest. Ent USA-l ei olegi keskmaa ohukaitsesysteeme! Ameeriklastel on vaid yks vana lahimaasysteem Stringer ja kaugmaasysteem Patriot. Norra kyll toodab keskmaasysteemi rakette, kuid need on kasvoi venelaste Buk-3 vorreldes eilne paev. Venemaa on vaieldamatult maailma parim ohukaitsesysteemide tootja ning omab neid igas klassis kamalutais variante igale maitsele. Isegi NATO liikmesmaa Tyrgi ja Saudi Araabia yritavad USA vastuseisust hoolimata osta venelastelt S-400, kuna see on tana konkurentsitult maailma parim. India, kellest USA planeeris oma strateegia keskpunktiks Aasias sisuliselt purustas need lootused, ostes S-400. Aga paari aasta jooksul jouavad positsioonidele juba S-500 ja USA tehnoloogiline mahajaamus suureneb. Patrioti tase on kuskil S-300 algvariandiga vorreldav. Venelased on aga S-300 juba kolm korda pohjalikult moderniseerinud ja seega USA ja Iisraeli lendurite tutvumine Ukraina vana S-300ga ei anna reaalset kasu.
Netanjahul oli tagasivalimiseks vaja USA toetust saatkonna viimise naol Jeruusalemma, millega ta andis USA-le voimaluse nouda Iisraelilt distantseeruda Venemaast, milleks korraldatigi provokatsioon, mis loppes Vene luurelennuki allatulistamisega. Putini soosiv suhtumine juutidesse on yldteada, ent Venemaad kokkuhoidvaks klambriks on tana uuendatud patriootlik ohvitseride korpus, kelle arvamusi Putin ei ignoreeri. Reaktsioon provokatsioonile oli etteaimatavalt adekvaatne ja 3 divisjoni S-300 (96 lahiguvalmis raketti pluss 300 varu) lisaks juba Syyrias ennem olnud S-400 ja S-300 systeemidega koos raadioelektrooniliste voitlusvahenditega ning yhtse juhtimissysteemiga muudavad olukorda selles ylitahtsas regioonis strateegiliselt. Sellise kupli murdmine, mida taiendavad veel lennukid ja laevad, oleks seotud absoluutselt mitteaktsepteeritavate kaotustega ja USAl tuleb oma kaotusseisu lappimiseks hakata looma sojavaebaasi Kreekas.
Seega on Venemaa selgelt tehnoloogiliselt parem USA-st (kes on ainuke tosiselt voetav sojaline joud NATOs) nii sojalennukite, ohutorjesysteemide ja raadioelektrooniliste voitlusvahendite osas ning USA saaks armetult peksa kui ta yritaks pidada soda tavarelvastusega Venemaale elutahtsates sojateatrites nagu Ukraina ja Baltikum.
Olukord, kus valitsus maksab palka "spetsialistidele", kelle tookohustuseks on anda meile maailmast voimalikult adekvaatne pilt, tegelikult teevad aga koik selleks, et me kobaksime ohmudena nende poolt valjamoeldud virtuaalses maailmas, on reaalselt ohtlik Eesti riigi kestmisele.
(Jargneb)
Roman Ubakivi

POOLEARULISED.

Vaatasin ETV Valisilma, kus saatejuht P.Kaldre kuulutas, et Venemaa on valmis kasutama taktikalist tuumarelva, kuid kysimus olevat selles, kas NATO on valmis vastama. Seega tavaparane meie geopoliitiliselt harimatute julgeolekupoliitika "ekspertide" provintslik maailmast ebaadekvaatne arusaamise tase kui poleks jahmatavat isegi lihtsate faktide mitteteadmist. Nii K.Stoicescu lihtlabaselt valetab meile, et Venemaa tunnetab oma tehnoloogilist mahajaamust ohuvae ja tappisrelvade osas ja seeparast nad klammerduvat taktikaliste tuumarelvade kylge. Valega liitub V.Jushkin, kelle arvates Venemaa kardab vaga NATOt, sest viimase relvastuse tehniline tase yletab neid. Ja muidugi ei saa ka seekord hakkama ilma A.Piatkoskita, kelle jargi Venemaa on valmis andma tuumalooki Baltikumis.
Alustame koigepealt geopoliitilisest reaalsuset ja vaatame kust ahvardab Venemaad tana sojaline oht. Arktikas on Venemaa koigist paar sammu ees. Idas taastatakse raketibaasi Tsukotkal ja diviis on Kuriilidel taastatud. Siis tuleb strateegiline liitlane Hiina, kellega nahtavas tulevikus pole probleeme. Siis tuleb Kesk Aasia riigikeste puhver, kust ei lahtu tosist sojalist ohtu , kyll aga terroristide kampasi. Siis tuleb Kaukaasia, kus tanu L-Osseetiale ja Abhaasiale pole sojalisi ohte, jallegi ainult terrorismioht.
Siis tuleb Ukraina, kus juba kaib proxisoda USA-ga. Eespool ma juba pohjendasin oma arvamust, et Ukraina ei ole otsustav eeldus Venemaa taassynniks. Olen siin sama meelt Bush -seenioriga, kes tahtis Venemaa arengu pidurdamiseks riputada talle kaela Ukrainat. Minu argumentatsioon ei ole kyll majanduslik, nagu G.Bushil, vaid eliidi probleem. Ukraina, nagu ka Baltikumi degenerantne eliit, on toestanud, et ta pole suuteline riiki juhtima ja sailitama. Moistlik on Venemaa seisukohast teha puhver Novorossia naol. Krimm ja Syyria baasid on muutnud olukorra regioonis selgelt Venemaale soodsaks. Siis tuleb liitlane Valgevene ja siis teine suur probleem - Baltikum. Edasi neutraalne Soome, kust pole probleeme oodata. Seega on Venemaal ainult kaks tosist probleemi: Ukraina ja Baltikum, kust lahtuv oht tuleb igal juhul likvideerida.
Neid ylesandeid arvestades voib kindlalt yelda, et Venemaal on tana maailma parimad relvajoud, kellele ei ole suureks katsumuseks nende suhteliselt lihtsate ylesannete taitmine. USAl on kyll palju suurem sojavagi, ent nende tohutute globaalsete eesmarkide saavutamiseks, mida poliitikud nende ette on pystitanud , on nad selgelt norgad ja ebapiisavad.
Vorrelgem nyyd Venemaa ja USA sojajoudude tehnoloogilist taset. Strateegilised tuumajoud on Venemaal ilmselgelt moodsamad ja keegi siin vastupidist ei vaida. Taktikaliste tuumarelvade osas on Venemaal tohutu ylekaal. USA-l on Euroopas kuni 200 aatomipommi ja kodus 600-800. Seega parimal juhul kuni 1000. Saates vaideti, et Venemaal on neid 20 korda rohkem. Minu teada on neil yle kymne tuhande ja tais nomenklatuuris: pommidena, suurtykimyrkudena, rakettide (ka ohu) lohkepeadena torpeedodel jne.
Vaatame nyyd tavajoude ja alustame ohuvaest, sest ilma taielikku ylekaalu ohus saavutamata ei ole USA voimeline mitte kellegagi tosiselt voetava vastasega sodima. Ylekaalukalt parim lennuk tana on juba Syyrias lahinguristsed labiteinud Su-57. USA suur lootus ja hirmkallis F-35 on venelaste meistriteose korval taielik abarik. Soovitan objektiivse hindamise huvides vaadata neutraalse India spetsialistide analyysi, kes paigutasid F-35 tana paremuselt seitsmendale kohale. Kuuendal kohal on Eurofighter ja ylespoole Rafale, siis viis korda USA kakist vahem maksev venelaste Su-30MK1 ja jargmisena neli korda vahem maksev Su-35. Pole ime. et hiinlased ostavad Su-35, sest kui panna lahingus vastamisi 100 Su-35 ja 100 F-35, siis tulemuseks oleks ameerika lendurite massitapmine. Peale selle on veel Venemaal pyydurlennukid Mig-31, mis on spetsiaalselt moeldud ylekaalu saavutamiseks ohus. USA-l aga yldse pole selle klassi lennukit. Kus naevad siin Jushkin ja Stoicescu Venemaa "tehnoloogilist mahajaamust" ?!
(Jarneb)
Roman Ubakivi

Franciscus II

Paast avaldas soovi naha Maarjamaad kui maluga viljakat maad. Aga meie eliit on ju teadlikult eestluse malust loobunud ja peavad ta ilmingute vastu rahva seas jarjekindlat voitlust. Siin ma esinen geopoliitilisel mottetasandil, milles kahjuks meie rahvas on taielikult harimatu. Ainsaks mulle teadaolevaks geopoliitiliselt haritud inimeseks eestlastest on meie rahvusvaheliselt tunnustatud rahusvahelise oiguse spetsialist Rein Myllerson, kes hiljuti avaldas raamatu, kus ta pohjendas oma seisukohta, et ilmselt Ameerika unipolaarne maailmakord havib ja voidab multipolaarne, mitme joukeskusega mudel. Maakeeli ymberpanduna tahendab see seda, et Hiina ja Venemaa tousevad ja Ameerika hegemoonia vajub ja seega kogu Eesti senine valis- ja julgeolekupoliitika on vale ja meie liberaalne eliit, kes on viinud meid Venemaa vastasesse hubriidsotta, mis iga hetk voib ule kasvada kuumaks sojaks, viib meid hukatusse. Uhesonaga seesama arusaam, millest ma juba 15 aastat olen kirjutanud.
Juba M.Laari esimene valitsus asus totaalsele rynnakule eestlaste malu ja meie tsiilisatsiooni tugisamba vastu -Kollektiivse mentaliteedi vastu, millele pohineb rahvuslus. Laarlased hakkasid labi meedia rahva teadvust pommitama valega, nagu tahendaks aarmuslik individualism eestlase pohiolemust. See on muidugi absoluutses vastuolus meie pohiolemusega. Eestluse koige pohjalikum uurija Oskar Loorits todes, et me oleme yks koige kollektiivsematest maailma rahvastest. Kogu meie ajalugu ei ole olnud kuulsate sangarite ajalugu nagu indo-eurooplastel, vaid kollektiivne rahva ajalugu. Isegi meie myytiline kangelane Kalevipoeg on segu saavutustest ja jobust, kes purjuspai morvas oma aia ja lasi omaenda moogal oma jalad maha raiuda.
Miks meie eliit asus kohe peale taasiseseisvumist eestlust havitama? Sest kogu meie valis- ja julgeolekupoliitika otsustati rajada USA voimsusele ja neoliberaalse rahvusyleste banksterite maailmakorra mudelile, mis nagi ette koigi rahvuste havitamist. Ka kommude ideaaliks on ju rahvuste kadumine nagu tanaselgi Eesti eliidil. Aga USA-l on geopoliitika pohitodede jargi erinev tsivilisatsioonityyp kui seda on sakslastel, venelastel ja eestlastel ning seega erinevad vaartused. Seeparast meie eliit on votnud omaks M.Laari ja T.Kelami nn. "avatud rahvusluse" teooria, mis kutsub selgesonaliselt voimalikult kiiresti loobuma eestlaste polisvaartustest ja asendama need neoliberaalsete vaartustega. Seeparast on loogiline, et ma nimetan meie eliiti prof.Raua eeskujul "moraalseteks vardjateks", kuna nad kiidavad ja votavad uhkelt vastu "Pussy Riot'i" tegelasi, kes levitavad videosi enda grupiseksist uheksandat kuud raseda grupi liikmega ja tantsivad kankaani kiriku altaril. Minule kui traditsioonilisele eestlasele pole nad mingid oilsad vabadusvoitlejad, nagu meie eliit hindab, vaid jalgid vardjad.
Aga tanapaeva liberaalid pole ainult moraalsed vardjad vaid ka vaimselt mitte taisvaartuslikud, yhesonaga poolearulised.
Eesti NSV hariduse suureks eeliseks tanasega vorreldes oli korghariduse omandamisel noue oppida motlema oma peaga filosoofiaeksami naol. Seeparast lugesin nooruses labi igavate opikute asemel Aristotelese "Metafyysika" mis tegi mind eluks ajaks immuunseks liberaalide jaburduste suhtes. Aristoteles seletas vaga lihtsalt, et terve moistuse seisukohast ei saa osa olla mitte kuidagi tahtsam kui terve tervik. Seega indiviid oma inimoigustega on vahem tahtsam kui perekond, kogukond, uhiskond riik jne. Napakas oleks ju oletada, et ma imikuna oleks ellu jaanud ilma perekonnata ja yhiskond, rahvus ja riik haviks kui koigekallimat mind ei oleks. Liberaalide totakas egoistlik individualism on mitte ainult moraalselt vaid ka intellektuaalselt krokodillide tase.
Seega me peame Franciscuse nouande kohaselt tostma ausse oma esivanemate kollektiivse malu ja nende vaartused, mida meie eliit on jalge alla tallanud. Maluga on orgaaniliselt seotud Paavsti sygava motte kohaselt ka viljakus, sest oma kollektiivse maluga vastuolus olevad inimesed on onnetud ja stressis. Aga isegi stressis olevad loomad ei ole viljakad, raakimata siis inimestest. Laarlaste shokipoliitikast pohjustatud demograafiline katastroof on uletatav vaid oma esivanemate vaartuste juurde tagasipoordumisega. Paavsti kriitika kapitalismi kohta ja meie eliidi mamonnakultuse mainimine viitab, et me vajame eliiti, kelle malus on aktuaalne meie esivanemate eesmark J.Hurda sonastatud yleskutses saada vaimult suureks.
Roman Ubakivi

FRANCISCUS YLLATAS

Olin Raekojaplatsil kui paavst Johannes Paulus II meid kylastas. Tegemist oli selgelt poliitilise toetuse avaldusega, mille eest teda tanama laksingi, ent hinge ta ei konetanud. Tema kone sisu ma tegelikult ei maletagi.
Franciscuse visiiti Baltikumi ma ei jalginutki, sest ausalt oeldes midagi rohkemat kui eelmiselt paavstilt ma ei osanud oodata. Seeparast ma sattusin ta kone peale Eesti eliidile Roosiaias taiesti juhuslikult - hakkasin just tooriideid selga ajama et valjas korstent laduma minna kui impulsiivselt lylitasin korraks televiisori sisse. Just paavsti kone alguseks. Korsten jai tol kenal paeval ladumata, sest paavst puudutas ootamatult mulle kui rahvuslasele olulist teemat ja ka sydant. Kahjuks ei ole mul voimalust vaga targa paavstiga isiklikult suhelda ja muidugi ei saa ma vaita, et ta motles oma sonadega just seda, mida mina arvan.
Meie ettekujutus maailmast soltub loomulikult meie maailmavaatest ja rahvuslase arusaam erineb pohimotteliselt liberaali omast. Aga kogu Eesti eliit on liberaalne. Nii avaldas liberaal Aaviksoo kaks artiklit, kus ta toetudes Nietzschele tema yliinimesega, saab niimoodi aru, et ministriseisus annab talle moraalse oiguse rahvale valetada. Mina aga saan filosoofist niimoodi aru, et kuna kapitalismi areng on Laanea vana jumala tapnud ja asendanud ta mamonna puuslikuga, mis ei noua meilt enam enda hinge vertikaalset ponnistust, siis on igauhe kohus inimese nime oigustamiseks hoida vertikaalset kurssi ja pyyelda jumalale sarnase yliinimese poole. Aga Jumala sunonuum on Tode. Seega minu arusaamise jargi on ministri kohuseks rahvale ainult tott raakida ja seda just kriitilises situatsioonis milles eestlus tana kahtlematult on. Eliidi valetamine tana on hullem riigireetmisest. Teisalt liberaalide ainsaks voimaluseks voimul pusimiseks on rahva petmine talle valetades.
Franciscuse sonum meie eliidile oli havitav: te olete kyll elanud head, materjaalselt kindlustatud mugavat elu, ent see ei ole olnud hea, oige elu kristluse jargi. Rahva shokipoliitikaga tapmine ja riigivara omaenda taskusse kantimine ei ole muidugi ligiinimesse kui iseenda armastamine. Eesti rahvas ei ole onnelik ja eliidiski saavad olla onnelikud vaid krokodilli isiksuse tasemel tegelased, kellel pole vaimsusega midagi yhist.
Eesti eliidile on alati iseloomulik olnud moonakamentaliteet ja krapslik valmisolek iga uue isanda pilli jargi tantsimine. Nii sai muidugi Eesti esimeseks maaks Euroopas kes sai judenfreyks ja tana oleme ainuke maa, kus poliitiline eliit on taielikult liberaalne. Kevadel oli liberaalide juhil Euroopa parlamendis (G.V.) Euronewsis esinedes pohjus tuua Eestit koigile teistele maadele eeskujuks, sest meil ei ole ainult voimuparteid liberaalsed, vaid ka koik opositsiooniparteid on liberaalsed.
Muidugi on siin esmapilgul vastuolu: kogu tanane Eesti eliit koosneb ju vanadest kommunistidest ja kagebeshnikutest ning nooremad nende portfellihoidjatest broileritest ja kuidas sai neist yleoo liberaalid kelle ideoloogia on absoluutselt vastuolus kommunistlikuga? Tegelikult mingit massilist ajukirurgiat ei olnud. NSVL eliidi degenereerumisprotsess algas juba Hrushtshovi ajal ja Noukogude voimu lagundamist juhtisid edukalt tippkommunistid ja tema truu tooriist KGB. Nad ise olid ammu loobunud kommunismiideest, sest see pani neid kurnavasse rakesse, samal ajal kui nende materiaalse heaolu tase oli poliitburoo raudvara Mikojani sonade kohaselt vaid keskmise Kreeka inseneri tasemel. Tanapaeva liberalism on degerantide religioon ja ideoloogia, sest erinevalt paavstist ja rahvuslastest (selles pohiprintsiibis olen ma Franciscusega kahtlematult hingesugulane) ja ka toelistest kommunistidest kuulutavad liberaalid koige tahtsamaks indiviidi, iseenda egoistlikud huvid. Rahvuslasena on minust tahtsamad eestluse huvid. Ristiusule on aga liberaalid antikristlased, satanistid, sest Jumala kohale on liberaalid asetanud iseenda.
NSVL raha ja kulla valjavedu algas KGB abil juba 1970-ndatel ja massilise hoo sai ta 1986.aastal ning valismaal hakati massiliselt moodustama varifirmasi, mille aktsionarideks olid kompartei usaldusfirmasi. Mitte midagi uut ajaloos, sest just nii hakkasid natsid Bormanni juhtimisel tegutsema 1943.a-l. Sotsialistliku majanduse pohiprintsiibid kaotati ara 1987. aastal ja sealtpeale astus NSVL nn. yleminekumajanduse seisusse.
Voib uskuda Gorbatshovi, et tegelikult ta eesmargiks ei olnud NSVL lagundamine, sest degenerantse mulapidamatusega imbetsillina ta ei saanud aru, et rahva vara umberkantimiseks nomenklatuuri isiklikku omandusse on valtimatu kommunistliku ideoloogi ja seega ka kompartei lammutamine, viimane oli aga asendamatu yhtse riigi pysimiseks. Mingi president ja liiduleping polnud selleks voimeline sotsialistliku majanduse lammutamise olukorras.
Franciscus ei anna ainult meie tanase olukorra adekvaatse hinnangu (vast ka piiskopp Jourdani abil) vaid ka naitab oige tee inimese ja eestluse oitsenguks: poorduda tagasi oma juurte poole mis voimaldab ka tana ahtra Maarjamaa muuta taas viljakaks.
(Jargneb)
Roman Ubakivi

SINGAPUR - KANADA - HIINA
Vaatasin Trumpi ebaharilikult pikka pressikonverentsi peale edukat diplomaatilist läbimurret. Trumpil on põhjust rahuloluks - kõige ilmsem lähim ülesanne on saavutatud - soodne foon novembrikuu vahevalimisteks on loodud. Ma ei hakka analüüsima Korea poolsaare tuleviku erinevaid stsenaariume, vaid tulen lagedale ketserliku mõttega uue geopoliitilise trendi võimalikkusest, mis võib ilmneda mõne aasta pärast.
Kuna mälus on veel G-7 pildid Kanadast, kus Trump varjamatu põlgusega kuulas kolme degenerantse M mantraid kokkuvariseva liberaalse maailmakorra unipolaarse mudeli eest võitlemise hädavajalikkusest; kust lausa õhkas laibalõhna surnumatja näoga lastetust Merkelist, kes pole võimeline tulevikuvisiooniks ja orjatari staatuses kujutleb end naeruväärselt maailmapoliitika tegijana. Vinguvad ja etlevad, ent lõpeks otsustab Trumpi tahe, milleks on nuumatud sea (EL) karm veristamine. Need G-4 tühisused (degenerantide seast tuleb välja arvata Jaapani ja Itaalia uue juhi) mõtlesid geopoliitilist subjekti esindavale Trumpile pähe määrida oma luulusi! Pealegi on Trump isiksus, kes tuli poliitikasse oma missiooni täitma, mitte nagu ta eelkäijatest klounid.
Kanada, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid on tühisused, mitte tuleviku kujundajad nagu selleks on isegi Kim III, kellega Trumpil on mille üle kaubelda.
Tulevikku kujundav elav poliitika oli ka Hiinas Shangai Koostöö Organisatsiooni tippkohtumisel, kus Xi, Putin, Modi ja Rouhani täitsid sisuga multipolaarse maailma mudelit. Viimase lahtiseletamiseks sobib hästi järgmine tekst: "Me püüdleme järgmise imeilusa nägemuse poole - maailm tugevate, suveräänsete ja iseseisvate rahvustega, igaüks omaenda kultuuri ja unistustega, liikudes külg-külje kõrval õitsengule, vabadusele ja rahule läbi tulevate aastate." See tekst on D.Trumpi kirjutatud preambulast USA Rahvusliku Julgeoleku Strateegiast mis võeti vastu eelmise aasta detsembris. Seega esimeseks järelduseks on: ehkki Trump ei oma kodusõja tõttu võimutäiust, langeb tema ja kolme muu maailma tähtsaima liidri tulevikunägemus kokku.
Kuna hiljutisel SKO kohtumisel Xi tsementeeris Hiina-Vene poliitilis-sõjalise liidu, nimetades seda esmakordselt strateegiliseks, siis reaalselt USA jõud sellest üle ei käi. Trumpile on kahtlematult tuttav maksiim: kui su jõud vastasest üle ei käi, siis liitu temaga ja õõnesta teda seespoolt. Teiseks järelduseks on seega, et tulevikus on võimalik G-4 (Hiina,USA, Venemaa ja India), mis sisuliselt on võimeline maailma probleemidega tegelema ja kompromisse leidma.
Need kaks järeldust lubavad meil teha ülitähtsa geopoliitilise oletuse: Trump läheb ajalukku mitte ainult kui Nobeli rahupreemiaga õiglaselt (vastandina Obamale) pärjatud USA riigimees, vaid ka kui inimkonna heategija, kes tõi USA välja nn. Thukydidese lõksust ja hoidis ära sellega III maailmasõja. Viimane on vältimatu kui valimised oleks võitnud Clinton ja kodusõjas jääks võitjaks banksterid.
Roman Ubakivi

KAS PUTINI TÄHT HAKKAB TUHMUMA?
Peale hiilgavat valimisvõitu, kus rahvas tõepoolest tuli välja ja seisis sabades, et Putinile toetust avaldada, on Putin avaldanud Venemaa rahvuslikud eesmärgid ja strateegia ning paika pannud uue valitsuse. Minu kui rahvuslase mättakese otsast vaadates on eesmärgid ja strateegia absoluutselt õiged. Tänu saavutatud tehnoloogilisele ülekaalule on Venemaa taganud lähimaks kümnendiks sõjalise julgeoleku ning on võimalik ja õige pöörata peatähelepanu koos ideoloogiaga sotsiaal- majanduslikele probleemidele, mille integreeritud näitajaks on õieti esikohale asetatud demograafia. Lääs oma Venemaa vastases sõjakäigus saab täna ja lähimate aastate jooksul kasutada vaid psühholoogilist- ja majandussõda. Venemaa on täna võimeline sõjaliselt takistamatult põhja laskma kõik USA lennukiemalaevade lahingugrupid, mille loomulikuks tagajärjeks on kogu dollariimpeeriumi kokkuvarisemine.
Selle, rõhutan veelkord, täiesti õigete sihtide ja strateegia elluviijaks on paika pandud ka uus valitsus. Pealkirjas toodud küsimus on tingitud kahtlusest: kas uus valitsus on võimeline ellu viima Putini ukaasi. Ebaõnnestumise korral rahva entusiasm ja toetus haihtub ning Putin muutub mitte tõsiselt võetavaks ja ta kaotab võimu analoogiliselt Hrushtsovile.
Erinevalt Hrushtsovi avantürimist, nõuab Putini ukaasi elluviimine vaid 6% majanduskasvu ja 8 triljoni rbl. suurust (ca $ 135 miljardit) investeeringut. Rahvusliku majandusteooria ja Stalini poolt näidatud ca 15% majandusarengu tempo seisukohalt on see kukepea. Ainuüksi Keskpangas lebab 18 triljoni rbl. välisvaluutasse paigutatuna. Oma geopoliitilise vaenlase USA majandusse on investeeritud treasurite näol ca $100 miljardit. Relvi müüb Venemaa asstas $15 miljardi eest ja põllumajandustooteid $20 miljardi väärtuses. Eelarve on koostatud lähtudes nafta hinnast $40 barrelilt. Peale USA taganemist Iraaniga lepingust hüppas juba üle $80 barrelilt ja võib prognoosida tõusu $100 kanti, kuna USA on huvitatud oma kildgaasi ja-nafta kasumlikusest, mille nad Euroopale pähe määrivad. Sellest on huvitatud ka Venemaaga poliitikat ühtlustav Saudi Araabia, kes teostab oma riigile kuuluva naftakompanii 5% IPOt, kust loodab saada ca $1 triljoni. Ja loomulikult on see kullavihm Venemaale. Seega eesmärgid on võimalusi arvestades mitte utoopilised, vaid pigem tagasihoidlikud.
Probleem on selles, et Venemaal (nagu Eestiski) valitseb neoliberaalne majandusmudel, mille eesmärgiks ei ole majanduskasv ja rahva elujärje parandamine, vaid hoopis banksterite kasumi maksimaliseerimine. Seetõttu on Venemaa juba 2012. aastast majanduslanguses ja rahva sissetulekud kahanevad järjekindlalt. Teisalt on ca 200 oligarhiperet rikastunud sadade miljardite tempos ja raha veetakse Venemaalt takistamatult välja offshoridesse. Seega näen ma probleemi selles, et kogu valitsuse majandusblokk ja Keskpank on seni Putini õnnistusel koosnenud totaalselt liberaalidest, kes on jätnud reaalse majanduse ilma krediidist ja raha Venemaalt välja vedanud ja nii kägistab Venemaa majandust, tehes talle kümme korda suuremat kahju kui kõik Lääne sanktsioonid.
Putini intellektuaalne tase pole muidugi võrreldav Mart Laari omaga ja tundub ilmvõimatuna, et ta sellest aru ei saa. Teisalt, omades pisikese inimrühma juhtimise kogemust, saan ma aru, et mingit reaalset vabadust ka kõige suuremal despoodil olla ei saa, sa oled kätest ja jalust seotud teistest. Nagu Ameerikaski ja mujalgi, on Venemaa eliit lõhenenud ja omavahelises sõjas. Laias laastus võib eristada kahte põhimõtteliselt leppimatut gruppi: patrioodid ja globalistid. Patrioodid on Trump, Putin ja Xi, kes peavad esmatähtsaks oma maa rahvuslikke huve. Globalistid on kosmopoliidid, kes moodustavad internatsionaali, kelle põhaks lehmaks on finantsoligarhia-korporokraatia huvid. Ideoloogiliselt on viimased liberaalid. Muidugi on konkreetsel maal pilt palju keerukam: nii on Hiinas selgelt vähemalt kolm suuremat rühmitust - sõjaäelased, Shangai ja komsomolid. Ka venemaal on kolmas grupeering -nn. perekond (Jeltsin) täna Voloshiniga eesotsas, kes nagu liberaalidki töötavad Putini vastu.
Venemaa eliit, nagu teiste liiduvabariikide eliit pärineb ju NSVL degenereerunud eliidist, kes rahva vara omastamse nimel lagundasid NSVLiidu ja muutusid üleöö kommunistidest liberaalideks. Putini selja taga on silovikud-riigimehed, kellele on esmaseks Venemaa rahvuslikud huvid. Viimaseks on kindlasti ka vajadus ära hoida avalik kodusõda, mis võib puhkeda kui täna kohe liberaalide viies kolonn võimult katsuda kõrvaldada. Neil on selleks piisavalt ressursi ja ka välisabi käepärast ning ebanormaalse sotsiaalse kihistumise ja ebaõiglusega soodne pinnas kobestatud. Eestit õnneks vähemalt kodusõja oht ei ähvarda, sest meil on kõik parteid liberaalsed. Seevastu on meie mädanemine ja vaikne kadu garanteeritud.
Seega on Putinil potentsiaalselt kuhjaga ressurssi oma ukaasi realiseerimiseks kuid selleks on hädavajalik muuta neoliberaalne majandusmudel rahvuslikuks-patriootlikuks. Liberaalid suudavad parimal juhul Kudrini kinnitusel tagada vaid 1-1,5% majanduskasvu ja sedagi vaid statistikat võltsides (selleks toodi statistikaamet majandusarenguministeeriumi otsealluvusse). See tähendaks Putinile katastroofi. Kui tema uus ukaas jääb samuti sisuliselt täitmata kui tema 2012 ukaas, siis pole ta enam tõsiselt võetav.
Võtmeküsimuseks on seega, kas uus Valitsus ja Keskpank tahavad ja suudavad Putini ukaasi eesmärke saavutada. See on esmapilgul isegi võimalik, sest poliitilise tasemega figuurid, kes avalikult rahvusliku majanduspoliitika suudaksid blokeerida on sule sappa saanud nagu Shuvalov ja Dvorkovitsh või ametis madaldatud nagu Prihhodko. Uljukaev istub vangis. Seega ilmselt samm õiges suunas. Medvedjev ei ole muidugi mingi visionäär ja Bismarck, vaid hoopis liberaal, ent Putin võib teda ilmselt usaldada. Kudrin on kavalalt pandud valitsuse tegevust kontrollima, sest tema koera-kassi suhted Medvedjeviga on üldteada. Poliitika on võimaluste kunst. Samas on majandusblokk endiselt liberaalide, ehkki mitte prominentsete käes nagu Siluanov.
Seega taandub küsimus sellele, kas Siluanov ja Nabiullina peavad tähtsamaiks oma ametikohast kinni pidamist, milleks nad peavad loobuma oma senisest liberaalsest kipspäisusest, või Putin vahetab nad välja juba selle aasta lõpus. Senine liberaalide skeem, et majandusse investeerimiseks eraldatud raha jagatakse Keskpanga poolt laiali oma lemmikpankadele, ettevõtjatel on aga Keskpanga poolt kehtestatud ülikõrge protsendi tõttu võimatu laenata ja pangad panevad investeerimiseks mõeldud raha bõrsile rublakursiga spekuleerimiseks hiigelkasumite saamiseks, mida võimaldab omakorda Keskpanga poolt vabaks lastud rubla kurss, mis on karjuvas vastuolus Vene põhiseaduse nõudega, et Keskpank peab tagama rubla stabiilsuse. Nii oli 2015.aastal rubla kõige ebastabiilsem raha maailmas! See sisuliselt kriminaalne liberaalide banksterite maffia on ilmselgelt väga möjuvõimas ja Venemaa arengu pidur.
Kolmas, vast kõige ebatõenäolisem, võimalus on, et Putin ise oma majandusmõtlemises on Sobtshaki taoline liberaal ja tahab surnult sooja saada.
Roman Ubakivi

ANGLOSAKSIDE ALLAKÄIK
Hiljutine Süüria kriis demonstreeris praktikas reaalselt, mida ma eelnevalt geopoliitiliselt võimsuste bilanssi vaagides väitsin: USA hegemoonia on pöördumatult kadunud ja ebaadekvaatse poliitikaga kiirendatakse vaid Ameerika globaalse impeeriumi lagunemist. Ja languse peamine põhjus on eliidi ülbus ja rumalus.
Anglosaksidel on hea omadus püstitada kaugeid ja tähtsaid sihte ning buldogi taoliselt visalt neid järgida. Mainigem siin kasvõi Deep State tänase poliitika aluseks olevat Volfowitzi doktriini (1992.a.),Bushi doktriini, CONPLAN 8022. Samuti on selleks kohandatud poliitiline süsteem, mis elab üle kõik hälbed (nagu täna D.Trump) tänu võimude lahususele. Ükskõik mida ka presidentki tahaks, tegelikult määravad strateegilise suuna ikka tagatubasi eelistav finantsoligarhia, kelle käes on meedia, Kongress ja Ülemkohus. Ent see pikaajaline planeerimine võib muutuda kiiresti muutuvates oludes idiootseks nõrkuseks. Mõni aasta tagasi võrdlesin seda edasitormamist olukorraga, kus karuoda on juba kurgus. Arutut edasitormamist demonstreeribki Süüria kriis, seda nii poliitilises kui ka sõjalises mõttes. On tunda, et Impeerium tunneb surmaohtu ja see aja vähesuse tunne viib arutule rapsimisele ja karuoda juba söögitorru tungimisele.
Arvan, et USA eliidi arukamat osa esindab S.Bannon koos D.Trumpiga, kes on aru saanud, et Impeerium on ülepingutanud ja tark on veidi kokku tõmmata ja siseprobleemidele keskenduda loosungiga "Amerika First!". Ent kaalukam jõud on siiski banksterite käes ja nende rahvuseta kosmopoliitide huvides on globaalse Impeeriumi loomine kasutades Ameerikat haguna ära (viide muidugi neoconidele kui trotskistidele).
Seega tegutsetakse vana plaani järgi, mille loomulikuks eesmärgiks on Venemaal Jeltsini taolise endale meelepärase rezhiimi kehtestamine ja seejärel Venemaa lagundamine ca kümneks vürstiriigikeseks. Siis olevat paras aeg peavaenlase Hiina vastu välja astuda. Putini kõrvaldamiseks on hädavajalik tema ja Venemaa demoniseerimine, et seejärel totaalse majandusliku, ideoloogilise, sõjalise survega panna pukki oma mees.
Tänaseks on demoniseerimisprotsess juba haripunktis, Venemaa valis USA presidendi, Putin andis käsu Skripali mürgitamiseks, Venemaal valmistatud mürk toodi Süüriast, Assad on korraldanud viiskümmend keemiarünnakut jm. jaburdused. Kui kogu Lääne meediat kontrollib neli oligarhi ja elanikkonda on debiliseeritud juba aastakümneid Bologna süsteemiga, siis elab enamik neist virtuaalses maailmas. USA 5,laevastik on koondatud Punasele merele, 6.laevatik teel Vahemere idaossa, lenuukikandja grupp saabumas toetuseks Ameerikast, Suurbritannia ja Prantsusmaa on liitunud Vene baaside ärapühkimiseks Süürias. Islamiterroristid on valmis alustama kohe peale õhulööki pealetungi. Kõik on selge ja loogiline, sest juba Volfowitzi doktriin ei luba mitte mingil juhul USAl loobuda Süüria allutamisest, mis tähendab sõda Venemaa ja Iraaniga.
Ent võimsa sõjalise jõu demonstreerimise asemel satuti sõna otseses mõttes häbisse. Põhiliselt vanadest nõuka aegsetest süsteemidest koosnev integreerimata Süüria õhukaitse ( tõsi, oli ka moodsaid Buk-2M ja ca 40 Pantser-1 ning võib olla ka Petshorasi) lasi Venemaa kindralstaabi andmeil 103 raketist alla 71! Nelja tegutsevat Süüria lennuvälja rünnanud raketid lasti kõik alla. Absoluutselt hädised olid britid oma nelja iganenud Tornaadoga. Küsimus pole vaid hümnis Vene relvadele. Lääs on täielikult kaotanud oma näo araabia maailmas. USA oma Tomahawkidega on paberist tiiger! Assadi ilmalik Süüria, kus kõigil on usuvabadus ja võrdsed õigused, on avanud uue perspektiivi koos Egiptusega araabia tsivilisatsioonile.
Peamine aga oli muidugi otsus mitte rünnata venelasi. See oligi ainuõige otsus Trumpi poolt, sest nagu ma eelpool olen selgitanud, tähendanuks see USA laevastiku hävitavat lüüasaamist. Lihtsalt anglosakside eliit on osutunud degenerantseks ja pole suutnud omaenda plaane ellu viia. Absoluutselt ülekaalukates tingimustes on nad osanud kaotada raskustes vaevlevale Venemaale kasvõi Volfowitzi doktriinis rõhutatud hüperkiirusega raketide relvastusse võtmises. See pole juhuslik apsakas, vaid süsteemne ilming. Vaadake missugune käkk on hirmkallis F-35, mis pole võimeline saavutama ülekaalu õhus kui vastas on mitu korda odavamad, ent võitlusvõimelt peajagu paremad Vene või Hiina lennukid. Mis toimub laevaehituses, kus uusim ja kalleim lennukiemalaev "G.Ford" on võitlusvõimetu ja sama jama on uusima ja kalleima hävitajaga "Zumwolt" ja litoraalmere laevastik... .
Ja mis strateegilised geeniused on kogunenud Staabiülemate Uhendatud Komitees, et USA maaväed ei ole oma kergerelvastusega võimelised vähegi tõsist vastupanu osutama ei Venemaa ega Hiina Armeele?! Venemaal on USAga võrreldes peajagu paremad ja odavamad tankid, soomukid, suurtükivägi, raketisüsteemid, õhukaitsesüsteemid, raadioelektroonilised võitlusvahendid, lennukid ja mis kõige tahtsam - sõjamehed. USA maaväed ei ole isegi väljaõpetatud sõdima tingimustes kus ei ole absoluutset ülekaalu õhus. Sellist paradiisi ei teki neil aga kordagi kui neil vastas on Venelased või Hiinlased. Ja selline olukord on tekkinud aja jooksul, mil USA sõjaline eelarve on Vene omast pikki aastaid tosin korda suurem!
USA on nagu kits kahe heinakuhja vahe, kes sureb nälga. Uhelt poolt ta igatseb taga ja püüdleb oma hegemoomiat taastada, teisalt ta ei raatsi ega suudagi maksta Impeeriumi ülalpidamiskulude eest ja kindlustada rahu. Seepärast on nende degenerantne eliit jõodnud enda arust hiilgavale "lahendusele" - nn. juhitava kaose doktriin: kui me midagi head teha ei taha ega suuda, siis situme kõik kohad täis ja selleks tekitame kaose, et igal pool oleks palju halvem kui Impeeriumi keskmes.
Senise poliitika jätkamisega USA ei kaota mitte ainult Süüria, vaid kogu Suure Lähis-Ida. Veelgi enam, lõpeks ka Euroopa. Keskmises perspektiivis terendub isegi Haushofferi moderniseeritud idee: Pekingi-Moskva-Berliini telg. See on paratamatu, sest see vastab ideaalselt kõigi kolme riigi rahvuslikele huvidele, mis on komplementaarsed.
Kuni Merkel pukis, on see suund muidugi blokeeritud. Ent ma pole sugugi kindel, et ta seekord ametiaja lõpuni võimul püsib. Praegu seisab Euroopa Liit veel koos ainult Merkeli antud ähmasele lootusele, et Saksamaa ja Skandinaaviamaad hakkavad oma heaolu lahustama Lõunaga (Hispaania, Itaalia,Kreeka jne.), aga rahva nõusolekut selleks tal ei ole. Seni on nende maade Eururopanga loal lasknud välja ligi triljoni euro eest võlakirju. Mehhanismiks oleks siis nende võigade tegemine eurobondideks, ehk siis kõigi (ka Eesti) võlaks. Selleta oleks löögi all Itaalia pangad. Ent see on ainult osake probleemist. Nagu ma eespool olen seletanud, on tõenäoliseim pretendent uue Lehman Brothersi rolli Deutsche Bank ise. Kolmas pauk tuleb USA suunalt, sest anglosaksi Impeeriumis on enesestmõistetav, et keskuse majanduslikud probleemid lahendakse äärealade arvel. Majandussõda on alles algusfaasis.
Kokkuvõttes võib nentida, et samal ajal troonis Xi oma uhke ja tohutu laevastiku eesotsas Taiwani väinas. Taiwanis on visiidil muuseas Trumpi julgeolekupoliitika nõunik Bolton. Ameerika Impeerium on nagu 1944.a. III Reich kahe rinde vahel. Mul ei ole võitjais kahtlust kui ma võrdlen Hiina ja Venemaa eliidi vaimset taset USA omaga.
Roman Ubakivi

VENEMAAST
Olin valimispäeva ööl kaua üleval, et vaadata Putini ülivõimsa valimisvõidu emotsioone. Putin oli väga väsinud, ent siiralt õnnelik ja rahvas oli entusiastlik ja õnnelik. See rahvaga samastumise tunne annab Putinile muidugi palju jõudu oma eelseisvaks valitsemisperioodiks ja poliitilise kapitali. Enneolematu osalemisega ja fantastilise 76,69% toetusega ausatel ja läbipaistvatel valimistel saavutatud võit on ajalooline, sest nüüdsest on Putin reaalselt üldrahvalik liider, mitte vaid oligarhide manager või partei kandidaat. Ja seda Lääne metsiku vastutöötamise ja surve tingimustes. Poliitiliselt oli väga tähtis Krimmi ja Sevastoopoli elanike fantastiline üle 90% toetusprotsent Putinile ja seega Krimmi taasühinemisele Venemaaga. Samas sai "viies kolonn" liberaalide näol hävitava kaotuse osaliseks.
Täna kestab veel Venemaa kolmas Isamaasõda, mis otsustab, kas Vene tsivilisatsioon on võimeline tagama endale eluõiguse 21.sajandil. Võrdleksin täna Venemaa olukorda analoogselt Suures Isamaasõjas peale hiilgavat operatsiooni "Bagration" võitu, mis purustas Armeegrupi "Mitte". Täna, peale Putini avaldust uute imerelvadest, vaevalt täiearuline inimene kahtleb kogu sõjalise-strateegilise olukorra pöördumist Venemaa kasuks ja Lääne kaotust sõjalis-poliitilisel tasemel.
Erandiks on Eesti. Lugesin meie soliidseima lehe Postimehe "eksperdi" Jushkini artiklit, kus analüüsi peamiseks mõtteks ja ainsaks järelduseks oli, et tegemist on lihtsalt vanade Nõukogude aegsete relvadega. Ime veel, et neid relvi ei tembeldatud Tsaariaegseteks! On ju rakettide entusiast Tsiolkovski. Seepärast täiendan veel eelmises artiklis puudutatud ainult Kinzhali tähtsust (pikem analüüs nõuaks raamatu mahtu). Rakett on ilmselt moderniseeritud maapealse "Iskanderi" variant, mille kohta ameeriklased juba aastaid tagasi kiljusid, et Venemaa rikub vist keskmaarakettide keelamise lepingut, kuna Iskanderi suuruse tõttu võib seal asendada vana suure raketimootori asendada väiksemaga ja seega suurendada lennukaugust. Selle kandjaks on moderniseeritud Mig-31 (kiirus 3400 km/h) alates 2011. aastast. Neid Mig-31BM on täna ligi 110. Osa on Kamtshatkal, 2 eskadrilli Primorjes mis on tähtsad tegijad Kaug-Idas. Enamik on aga Lõuna sõjaväeringkonnas ja rakettide lennukaugus on 2000 km ja manööverdavana M=10 püüdmatu USA õhutõrjele. USA rünnaku Damaskuse vastu, mida ilmselt valmistati ette mitmete keemiarünnakute provokatsioonidega ja USA 5. ja 6. laevastiku koondamisega Pärsia lahte, Punasesse merre ja Vahemere idaossa. Kinzhal hoiab need kõik oma kontrolli all ja ameeriklased on sunnitud oma plaanist loobuma.
Ainuüksi vaid Kinzhal lasi põhja kogu tänase USA Air-Sea Battle (JAM-GC) kontseptsiooni! Ja samuti kogu Aegis õhutõrjesüsteemi! See tähendab kogu jõudude tasakaalu järsku muutumist Lääne kahjuks. Aga peale Kinzhali on venelastel veel 5 Putini poolt demonstreeritud "imerelva" ja tiibraketid 3M-54 Kalibr (2500km) ja KH-101/102 (5.500 km); 3M22 Zircon (M 8); üle 100 Tu-22M3 pommitajat tiibrakettidega X-32 (Kh-33), jne.jne.
USA kaotuse tingib veel üks nende raske geopoliitiline viga lisaks juba mainitud Hiina-Vene strateegilisele liidule. Viitan siin nende geopoliitilise guru Brzezinski minu arvates põhimõttelisele veale pidada peamiseks võitluses Venemaa vastu keskenduda Ukrainale, kuna ilma Ukrainata ei olevat Venemaa suurriik. Minu võimed jäävad loomulikult alla Brzezinski omadele, ent mul on üks tähtis eelis. Geopoliitikas lähtutakse alati oma maa huvidest kasvõi alateadvuse tasandil ja Brzezinski arutlusi, nagu ma eespoolgi olen maininud, on mõjutanud ta rahvus, Poola merest-mereni ajalooline suurriigi unelm. Mina olen aga selgelt Eesti rahvuslane ja mul pole erinevalt poolakatest mitte mingisugust illusiooni, et Eestist võiks saada suurriik. Eesti on selgelt geopoliitika objekt, mitte subjekt. Ja sellisena on iga eestlase kohus olla vabad soovmõtlemisest ja meie rahvuslikes huvides on teadvustada võimalikult õigesti-erapooletult reaalselt jõudude vahekorda maailmas, sest iga geopoliitiline viga meie eliidi poolt viib meie omariikluse hävimisele, nagu see juba toimus EWga. Seepärast igasugused Jushkinid ja Postimees, kes udu ajavad, ei ole lihtsalt lollid, vaid otseselt Eesti riigi vaenlased.
Venemaa geopoliitilise selgroo ei moodusta minu arvates mitte Moskva - Kiievi telg. Viimane on inimese anatoomiat näitlikult kasutades pigem vaid vasak käsi. Kui pea on Moskva, siis parem käsi on Leningrad -Murmansk. Selgroog läheb Vladimirist-N-Novgorod-Kaasan-Jekaterininburg-Omsk-Novosibirsk-Krasnojarsk. Vasak jalg läheb Baikali juurest Habarovski-Vladivostokki, parem Jakutsk-Tshukshimaa. Seega USA peamine löögisuund on vale, Ukrainasse võivad nad matta miljardeid ka veel aastakümneid, mingit tolku sellest niikuinii ei tule. Seda enam, et Krimm on Venelaste käes. Varem või hiljem langeb Novorossija niikuinii Venemaa rüppe. Tõeline surmaoht lähtus Tshetsheeniast, mille Putin väga oskuslikult likvideeris. Venelased jagavad täna ameeriklastest paremini isegi geopoliitikat ja on endale selgelt teadvustanud, et peamine oht on neile Kaukaasia ja Kesk-Aasia suunalt.
Põhiline Venemaa vastane lahing käib täna talle läänesuunast. Süürias on olukord saavutuste kohaselt mitte suurepärane, vaid lausa hiilgav. Kõik strateegilised sihid on saavutatud. Säilib mingisugunegi osa Süüriast Venemeelse valitsusega ja seega merevae- ja lennuväebaas; mingit gaasijuhet Katarist ei tule Euroopasse ning tuhanded palgasõduritest terroristid on mättasse löödud oma piiridest eemal. Venemaa on ainuke suurriik, kellel on normaalsed suhted kõigi Lõhis Ida maadega. See on ülimalt tähtis, sest mingit rahu seal minu eluajal ei tule. Kuna Iraan on oma strateegilise eesmärgi juba saavutanud ja loonud oma shia vööndi Vahemereni, siis tõenäoline on Israeli ja Saudi Araabia aktiivsem mänguastumine. Lisaks Türgi oma Osmani Impeeriumi unelmaga. USA on sunnitud leppima Venemaa viibimisega ja tähtsa rolliga Süürias või minema avalikule sõjalisele kokkupõrkele Venemaaga, keda sõjaliselt on võimatu võita. Iga konflikti tõstmine kõrgemale tasemele on Putini meelekindluse puhul (milles täna pole põhjust kahelda) kasulik ainult Venemaale.
Ukrainas on sõjakolle, kuid Venemaa ilmse sõjalise ülekaalu juures on see kõik teisejärguline. Venemaa sõjaline üleolek oma läänepiiri vaenlase NATO klientide Ukraina ja Baltikumi suhtes lähiaastatel suureneb märgatavalt. Täna toodab Venemaa mitte ainult paremaid sõjalennukeid kui USA, vaid ka rohkem! Tankide ja lahingumasinate arv Venemaa maavägedes suureneb hüppeliselt. Sõjalise julgeoleku on Putini juhitud Venemaa järgmiseks valitsusajaks seega endale juba kindlustanud. Putin teeb absoluutselt õieti ja keskendub järgmise valitsusaja Venemaa siseprobleemide lahendamisele: vaimsele-ideoloogilisele väljakutsele, korruptsioonile, allakäinud hariduse parandamisele, teadusele-tehnoloogiale, majandusele.
Putinil on tänu mäekõrgusele valimisvõidule avanenud varajasemast palju laiem võimaluste koridor. Vaevalt ta küll Kudrinit peaministriks või ministriks määrab ning teisalt ta kindlasti Suraikini moodi oligarhide varastatud varandust ei konfiskeeri. Ent senine liberaalide ebanormaalne valimistulemuste suhtes ülekaal valitsuses ilmselt väheneb ja me näeme uusi nägusi. Tõsine väljakutse on majandus. Senine neoliberaalne majandusmudel ilmselt hädavajalikku 5% majanduskasvu ei võimalda. Samas oleks mulle ootamatu, kui Putin minu arust õigele Glasyevi poolt esitatud majandusreformiga kaasa läheks. Arvan, et oodata on mingit pudi-padi, aga mitte rahvuslikku majandusmudelit, mida Hiina demonstreerib. Aga Putin on arenemis- ja üllatusvõimeline ning ootame ära uue valitsuse koosseisu ja esimesed teod ennem järelduste tegemist.
Majanduspoliitika aga on tihedas seoses sotsiaalpoliitikaga ja plahvatusohtliku sotsiaalse ebaõigluse hädavajalik kärpimine viib paratamatult vastuollu oligarhidega (ehk vana poolkriminaalse partei- ja KGB nomenklatuuriga, kes suurettevõtted ärastasid ja Hodorkovski ja Prohhorovi sugused komsomolijuhid kattevarjuks manageriks ja osalusaktsionärideks tegid). Siin läheb ilmselt vaja väga peent tasakaalutunnetust, sest midagi muutmata ootab ees katastroof ja sama ähvardab kui liigselt paati kallutada ja eliiti väga sügavalt lõhestada. Eliidi uuendamine patriootide suunas on hädavajalik.
Vaimses vallas on Putin liikunud selgelt liberaalsetelt väärtustel traditsioonilise konservatismi suunas. USA konservatiivide käilakuju Buchanan on nimetanud Putinit kristliku konservatismi esivõitlejaks maailmas.
Igatahes on Venemaal oodata huvitavaid arenguid. Õnnestunud välispoliitika, mille vundamendiks on sõjalise bloki suurepärane töö ja saavutused Putini juhtimisel, on avanud Venemaale uusi võimalusi. Ilmselt oleks rumalus raisata põhitähelepanu stagneeruvale ja allakäivale ning ohmuvõitu juhtidega Euroopale. Saksamaad võib vabalt tehnoloogilises, majanduslikus ja poliitilises mõttes asendada Jaapan ja juba ka Hiina ja Korea. USA on seal kandis juba oma näo kaotanud.
Roman Ubakivi

BRITANNIA MARASMIS
Kuulasin Theresa May kõnet ja järgnevat arutelu Skripali juhtumi üle parlamendis otseülekandes. Tabasin end mõttelt, et kunagi nii tark ja ettenägelik Briti eliit on degenereerunud meie provintslase silmapiiriga Marianne Mikko tasemele. (Viimane vahutas, kuidas USA A-10 lennukid on kindel kaitse Eestile. Selgituseks lisan. et A-10 on igivanad Vietnami sõja aegsed lennukid ja uusim tehaseväravast välja tulnud lennuk on juba 30 aastat vana. Need ei suuda iseennastki Vene moodsate lennukite ja õhukaitse eest kaitsta. Praegu arutatakse nende väljavahetamist isegi Brasiilia propelleritega lennukite vastu!)
Küsimus pole isegi niivõrd selles, et May alustas selge valega, nagu oleks mürk Novitchok valmistatud Venemaal ja tegu on ilmselt kirvetööna kokkuklopsitud provokatsiooniga, mille põhjenduseks on vaid arvamused ja pole toodud mitte ainsatki tõendit. (Novitchoki pole kunagi valmistatud Venemaal, vaid ainsaks valmistamiskohaks oli NSVL ajal Usbekistan ja hoidmiskohtadeks muuseas Leedu ja Ukraina. Usbeki laboratooriumi likvideeris USA ja närvigaasi tootmise valemid, dokumentatsioon, seadmed ja juhtiv teadlane on USAs! Viimane avaldas ka raamatu, kus tõi ära ka närvigaasi valemi. Venemaal on aga tänaseks kõik närvigaasi kogused hävitatud. Novitchoki näidised ja antidoot on kindlasti ka Salisbury lähistel asuvas närvimürkide laboratooriumis, sest muidu oleks neil võimatu tuvastada, et tegu oli Novitchokiga. Seega on mõistlik alus oletada, et kuna Suurbritannia on keeldunud esitama Venemaale mürgi näiteid, mida näeb ette rahvusvaheline konventsioon, et see mürk võib pärineda ka Inglismaa enda laboratooriumist!). Jälgides siniverelise välisministri Johnsoni avaldusi, kes personaalselt süüdistab mürgitamises Putinit võib vaid järeldada, et kui Churchill suutis mõelda vaid operatiivsel tasemel, siis Johnson osavalt vaid taktikalisel tasemel. Putin mõtleb aga geopoliitilisel e. Suure Strateegia tasemel, mis eeldab iga taktikalise käigu tagajärgede ettenägemist mitme käigu ulatuses.
Väidan, et selline Briti provokatsioon oleks täiesti efektiivne ja seega mõistlik olnud veel 2012 a, Venemaa valimiste eel, täna on see aga selge viga ja lollus, mille tagajärjeks on Briti mõjuvõimu järsk langus ja korralik maksahaak liberaalsele globalismile.
Alustame põgusat analüüsi Venemaa valimistega. Putinile on hädavajalik oma plaanide elluviimiseks ca 70% toetust ca 70% valimisaktiisuse juures. Prognoosin, et vastavad näitajad tulevad 80% ja 75% lähedal. Aitähh Mayle Putini poolt!
Anglosakside tegevuse eesmärgiks on loomulikult Venemaa ja Putini demoniseerimine, isoleerimine ning oma tahtele ja poliitika eesmärkidele allutamine. Siit tuleb rida provokatsioone, nagu Venemaale tagasipöörduva oligarhi Berezovski poomine (analoogiliselt Hessi poomisega) ja äsjane tema sõbra Lushkovi kägistamine. Sarnane rida joonistub ka Litvinenko mürgitamise, närvigaas ja Skripali ning rida Süüria mürkgaasi provokatsioone ja Washingtoni ähvardus selle ettekäändel Damaskust rünnata. Kõik need sepitsused on aga kontraproduktiivsed, sest Venemaa jõud käib täna anglosakside jaksust üle. Kalibrid juba pagendasid USA 6. laevastiku Vahemere ida ja keskosast Napoli baasist läände Rothasse ja Portugali. Putini viimases kõnes toodud isegi üksainus uus relvasüsteem Kinzhal on võimeline uputama kogu USA laevastiku! Venemaa on osa oma ca 400st püüdurlennukeist (USAl pole ainsatki vastava klassi lennukit!) Mig-31 moderniseerinud Mig-31BM, mis on kohandatud kandma hüperkiirusega (Mach 10) raketti Kinzhal. Viimase vastu on USA laevastik täna aga absoluutselt kaitsetu ( nagu ma seda seletasin juba eespool artiklikeses siis Tsirkoni nime all). Täna on see relvasüsteem juba relvastuses Venemaa Lõuna sõjaväeringkonnas ja valmis hävitama iga aluse, kust lähtub rünnak Venemaa sõdurite vastu Damaskuses. Et selleks on valmidus ja tahe olemas, kuulutas avalikult välja Venemaa kindralstaabi ülem Gerassimov. Seega prognoosin, et provokatsioonide rida katkeb, mingit tõsist gaasirünnakut Ghoutas ei tule ning USA plaan Damaskust rünnata pannakse sahtlisse.
Muinasjutt Venemaast kui ülemaailmselt keemiarelva kasutavast paariast jääb ilma loogilise lõputa, Britid jäävad isolatsiooni ja Putini kontrarünnaku alla, sest Venemaal on täielik õigus ja tahe uurida oma kodaniku- Skripali tütre mürgitamist Inglismaal. May ja Johnsoni kirvetööna valmistatud valedele püstitatud konstruktsiooni kokkuvarisemine on vaid aja küsimus. Paanikast eesootava hävitava skandaali ootel Briti valitsuses annab tunnistust nende kaitseministri idiootlik käratus Venemaale ära kaduda ja lõuad pidada. Leiboristide liider ei jäta kindlasti kasutamata võimalust oma vastased põhja lasta. Seega Putini siiras tänu Briti eliidile, kes ehitas talle malelauale armastatuima situatsiooni: olles ise kindlas kaitses, paljastas vaenlane rünnakutuhinas oma kõri kontrarünnakule. Aga et Putin on kontraataki meister ja tunneb sellises situatsioonis end kui kala vees, ei ole vast saladuseks isegi tervemale osale Briti eliidist.
Skripali provokatsioon meenutab I maailmasõja algust selle poolest, et ta on otseselt casus belli. Suurbritannia valitsus tuumaerelvariigina süüdistab avalikult ainsatki tõendit esitamata ja rahvusvahelise keemiarelvakonventsiooni käitumise reegleid eirates teist tuumariiki Venemaad oma territooriumil Briti kodanike vastu terrorismiakti sooritamises keelatud närvigaasiga. Venemaale esitatati ultimaatum, millele oli võimatu täpselt nagu Serbialgi positiivselt vastata. Loogiline oleks Brittidel peale negatiivset Venemaa vastust oma ultimaatumile Venemaale sõda kuulutada. Järgnes aga hoopis lõvi möirge asemel kiisukese mäugumine. Mingid diplomaatide väljasaatmine (millele Venemaa vastab minu arvates kuhjaga), oligarhide kimbutamine jm. kribu-krabu. Igatahes sügav kummardus Britanniale Putini poolt, sest vastasseis on fikseeritud nüüd sõjalisel tasemel, mis on ainus valdkond kus Venemaa ületab anglosakse. Igale rünnakule muus sfääris (poliitilises, majanduslikus jne.) virutab Putin nüüd lauale oma trumpässa - sõjalise võimsuse. Venemaa võib iga kell isegi vaid tavarelvastusega pihuks ja põrmuks lüüa kogu Briti laevastiku, rääkimata siis pantvangina kabuhirmus olevast pataljonikest Eestis.
Kui May üheks kaalutluseks oli ilmselt omaenese ja valitsuse nõrkuse ületamiseks Thatcheri mängimine ja Venemaa vastase ristikäigu juhtimise ülevõtmine Merkelilt, siis võib ennustada ta haledat läbikukkumist. Venemaa ei ole Argentiina, vaid Suurbritanniast peajagu sõjaliselt üleolev suurriik. Jalgpallisõbrana ootasin ma muidugi murega, missuguse sigadusega anglosaksid välja tulevad, et Venemaa MM nurjata. Peale May kõnet, kus ta rääkis kuningapere ja ametnike boikotist, hingasin kergendatult. Kindlasti ta konsulteeris ennem vähemalt Saksamaa ja Prantsusmaaga ning ilmselt nood ei toetanud boikotti. Ainult Inglismaa meeskonna boikott viinuks May valitsuse populaarsuse ilmselt vabalangemisse.
Kõige tõsisem ähvardus May suust oli muidugi ähvardus Vene raha ja oligarhide suunas. Siin ta praktiliselt kordas Washingtoni ideed, et osagi oma varanduse säilimise huvides peavad oligarhid ja ametnikud moodustama ühiskassa ja Putini võimult kõrvaldama. Kui siia lisada veel nn. Kuninga Georgi ratsaväe (eliidi äraostmist anglosaksi rahadega) rünnaku, siis on see vägagi ohtlik Venemaale. Sellega on ju seotud tsaaride Peeter III ja Paveli tapmised, Veebruarirevolutsioon ja kaitseministri Gratshovi ja Tamani motodiviisi Valge maja tulistamine ning liberaalide viies ja kuues kolonn.
Arvan, et Vene oligarhid ei ole oht, mida Putin Venemaal kontrollida ei suudaks. Nende pigistamine Inglismaal oleks aga võrdne Londonile endale kõhtutulistamisega. London võlgneb oma hiilguse tänu igasuguse verise raha koondamisele ja musta raha pesetmisele läbi sajandite, mis on ta teinud maailma finantskeskuseks. Selle räpase Vene raha äralõikamisega riskib London taanduda tähtsuseta kalurikülaks.
Üldse tasub minu arvates kaaluda varianti, et kas täna ei ole meil tegemist Roosevelti ja Churchilli aegse analoogiana, kus Trump tõmbab kavalalt Mayl naha üle kõrvade. Ühes varajasemas kirjutises ma lühidalt kirjeldasin Briti ja USA eliitide kokkusulamist, kus britid olid ülbelt enesekindlad, et nemad jäävad mängu juhtima. Paljud analüütikud on tänini just sellel arvamusel. Kuid alust parafraseerida tuntud kõnekäändu: hirmsaimaks USA vaenlaseks olemisest on vaid tema sõbraks olemine; annab hiljutine Panama afäär. Eesti välispoliitika eksperdid, kes tulevad suurepäraselt toime vallapiirides toimuva mõtestamisega, kilkasid rõõmust, et küll ikka lajatati valusalt Putinile, kelle tuttav muusik oli ka selles nimekirjas. Tegelikult oli see rünnak kuninganna offshoride vastu, millega tühjendati ta varakambrit paari miljardiga. Peale New Yorgi on maailma finantskeskusteks veel Singapur ja hiljuti kullaga kauplema hakanud Shangai. Ameeriklaste silmis on London selgelt üleliigne ja Brexit võis mitte tähendada mitte ainult mandri Euroopa paljaksriisumise algust, millele lisandusid hiljuti veel metallitollid, vaid lisaks ka Londoni paljaksriisumise algetappi. Rünnake aga Washingtoni õnnistusel Vene musta raha! Loomulikult pole ameeriklastel mingit väärtustekonflikti inglastega - puhas äri, ei midagi isiklikku.
Suurbritannia, USA. Saksamaa ja Prantsusmaa ühisavaldus Skripali juhtumi puhul on tühine kui sellele ei järgne olukorra kiire eskaleerumine ja Venemaa üleüldine paariaks tembeldamine. See on aga võimatu, sest nagu ma Süüria näitel demonstreerisin, ei lähe USA Venemaa otsustava ja kindlameelse tegutsemise korral blufilt üle reaalsetele tegudele, sest tal puudub selleks vajalik sõjaline jõud.
Seega on kõige tõenäolisem, et May pannakse iseenese võttest selili ja süüdistatakse välispoliitika kuritarvitamises sisepoliitikas parteilistes huvides. Mingit armu pole Mayl ka vihaselt ELlt oodata. See tähendab praktiliselt Suurbritanniale suurriigi staatuse kaotamist ja Venemaa kaalu suurenemist. Kõige suuremat kasu lõikab aga Hiina, kes vaatab mäe tipus, kuidas all orus tiigrid teineteist veristavad. Nad alustasid viienda lennukiemalaeva ehitamist plaanisolevast kümnest.
Roman Ubakivi