Intervjuu 17. aprillil

neljapäev, 4. mai 2017

TRUMPI SIKK-SAKID
President Trumpi valitsusaja esimesed sada päeva on seljataha jäänud ja võib teha juba mõningaid järeldusi. Kui me jätame mõned inimlikud nõrkused kõrvale (nagu edevus näiteks), siis on selge, et D.Trumpi näol on tegemist väljapaistva isiksusega, kes jätab sügava jälje USA ajalukku.
Ehkki tal ei ole õnnestunud oma vaenlaste globalistide blokeeringu tõttu mitte midagi seni sisepoliitikas korda saata, peame me kannatlikud olema ja aru saama, et ta on võtnud sihiks J.Kennedy moodi ei rohkem ega vähem kui finantsoligarhia võimu kärpimise. Ta eelkäija maksis sellise ürituse eest eluga ja nõudis suurt vaprust, et sellisele Kolgata teele astuda. Vaatamata sellele kui edukas D.Trump ise suudab sel teel olla, on ta käivitanud Ameerikas revolutsioonilise protsessi.
Arvan, et Trumpi veaks oli liiga kiirelt ja kergelt oma julgeolekunõuniku Flynni ohverdamine. Isegi paar nädalat protsessi venitamisega oleks tekkinud Flynnil võimalus täita administratsioonis kohti mõttekaaslastega. Kui tamm oli maha murtud, läks globalistide surve loomulikult aina tugevamaks ja täna oleme olukorras, kus ta rahvusliku tiiva esindajad S.Bannon ja K. Conway on tahaplaanile surutud ja balli juhivad finantsoligarhiaga seotud C.Cohn, S.Mnuchin ja ta väimees ning Sorose klient Jared Kushner.
See kõik ei tee olematuks aga Trumpi ajaloolist puhtalt rahvuslikust ideoloogiast kantud ametissepühendamise kõnes (mille koostamisel oli kindlasti S.Bannonil suur roll) püstitatud suuri eesmärke, mille kasvõi osaliseks täitmiseks ta kindlasti suuri jõupingutusi ka edaspidi teeb. Vastasel korral kaotaks ta seni talle veel truud valijad ja võimalused uueks ametiajaks.
Välispoliitikas on Trump taganenud oma valimiseelsetest lubadustest: loobuda finantsoligarhia imperialistlikust maailmavallutamisplaanist ja keskenduda USA rahvuslikele huvidele. Obama USA rahvuslik julgeolekustrateegia on seadusena endiselt jõus ja vanade plaanide elluviimise katsed jätkuvad. Trump on omalt poolt lisanud vaid teadlikult ettearvamatust, mis tema arvates annab talle suure eelise. Rahvusvaheline poliitika ei taandu siiski ärimeeste strateegiale ja USA on täna ettearvamatu maailma politseiniku rollis, kus ta sulased ei tea, kas on oodata kuuli või kaitset, mis hävitab usalduse riismed USA poliitika suhtes. Lootus, et andes pidevalt vastukäivaid signaale nii Pekingile kui Moskvale sunnib neid astuma liitu USAga kartuses, et teine seda ennem teeb, on infantiilne, sest nii Hiina kui Venemaa välispoliitilise kursi paneb paika geopoliitiline analüüs, mis paneb paika pikaajalise rahvuslikele huvidele vastava poliitika.
Kui Süüria tiibrakettide avantüüri võib veel seletada Trumpi ssiseriikliku populaarsuse tõstmise hädavajalikkusega, siis agressiivne bluff Põhja Korea suunas toob Ameerikale vaid kahju.
Arvan paradoksaalsel moel, et tänane Trumpi selgelt vana globalistlik agressivne välispoliitika on õige, kuna see kukub haledalt läbi! Trumpi positsioon Ameerika poliitilises süsteemis, mis on tasakaalustatud kolme võimutsentri vahel ja mis on suures enamikus täidetud tema vaenlaste globalistidega, on tal vähe võimalusi oma agendat ellu viia. Praktiliselt ainsaks võimaluseks võimu haaramiseks on vana globalistliku välispoliitika demonstratiivne läbikukutamine, mis võimaldab platsi puhastada end diskrediteerunud globalistidest.
Tees, et vana globalistliku poliitika jätkamine viib USA kaotuseni, vajab muidugi tõestamist, millega üritan hakkama saada lühidalt allpool.
Senise Obama globalistliku poliitika jätkamine lukustab USA nn. "Thukydidese lõksu". See tähendab, et vana hegemooni USA ja tõusva uue pretendendi Hiina vahel on sõda paratamatu.
Vaatame kõigepealt, kas on alus väita, et Hiina tõukab tulevikus USA troonilt. Majanduses toon ära kaks lääne ekspertide hinnangut: 10 a. pärast on Hiina GDP kahekordne USA ga võrreldes ja 2035.aastal on Hiina GDP $82 triljonit ja USAl $44 triljonit. Ning seda vaid eeldusel, et Ponzi dollarisüsteem ennem kokku ei varise! Vastavalt majanduse käekäigule kasvavad mõistetavalt ka sõjalised kulutused, mis on Hiinal stabiilselt 9% aastas ning sõjaline võimsus.
Tähtis pole muidugi vaid kvantiteet, veelgi olulisem on kvaliteet. Kui 1999a. USA osakaal maailma kõrgtehnoloogia ekspordis oli üle 18% ja Hiinal 3%, siis 2016.a. oli USA osakaal langenud 7%ni ja Hiina osakaal tõusnud 26 protsendini. Võtkem arvutitehnoloogia, mille abil täna modelleeritakse aatomipommikatsetusi, uusi laevu ja lennukeid. USA-l on täna kiiruselt maailma kolmas arvuti 27 petaflopsiga (1petaflops= üks tuhat triljonit tehet sekundis), Hiinal on 124,5 ja 54,9 petaflopsiga arvutid. Hiina on täna ainuke maa, kes on tänaseks olnud võimeline kosmosesse saatma quantum satelliidi (Micius) jne. USA on täna veel paljus esirinnas, kuid mitmed Hiina moodi võtavad järele ja lähevad ette.
Reeglina alustavad sõdu hääbuvad hegemoonid, sest nende sõjaline ressurss (USA) on mõistetavalt ajalooliselt võimsam kui tõusjatel (Hiinal) ja rahulik areng on nende seisukohalt perspektiivitu. Seepärast pole midagi imestada, et USA on viimased paar aastakümmet konkurentsitult kõige agressivsem riik meie planeedil.
Hiina on aga minu hinnangul juba ületanud sellise sõjalise võimsuse kriitilise taseme, mis võimaldaks USAl teda võita konventsionaalses sõjas. USAl pole õrna lootustki võita Hiinat ilma omamata absoluutset ülekaalu õhus ja merel. Merel on see võimatu, sest Hiinal on juba täna relvad USA lennukikandjate löögigruppide hävitamiseks maa-laev rakettidid Dong Fen 21 ja praktiliselt avastamatute vaiksete 12 Vene "Kilo" klassi diisel allveelaevade näol. Kui venelased lasevad järgmisel aastal tootmisse oma "Tsirkon" laevadevastased raketid, mis tänavu saavutasid katsetustel kiiruse 8 Machi, siis on kogu USA ja NATO laevastikud absoluutselt kaitsetud, sest nende kaitsesüsteemide võimaluste piiriks on vaid 3,7 Machi. Venemaa huvides oli müüa maailma parimaid õhukaitsesüsteeme S-400 Hiinale ja kindlasti müüvad nad ka laevade vastaseid rakette ja laevu Hiinale, sest Trumpi välispoliitika sunnib Venemaad ja Hiinat süvendama oma strateegilist koostööd. Hiina ajaleht kirjutas juba Hiina -Venemaa ühise õhukaitsesüsteemi loomisest!
Hiina on peale USA ainus maa maailmas, kes arendab kahte "stealth" tüüpi hävituslennukite projekti. Sealjuures USA on oma raha, spetsialistid ja aja matnud täielikult ebaõnnestunud F-35 projekti, mis on viinud õhujõud kriisiolukorda. F-35 on lootusetult kehvem neli korda odavamatest Venemaa Su-35st, mille kaks eskadrilli juba Hiina ostis. Pealegi on ka Hiina hävitajad F-35st paremad. Kunagi head nelikümmend aastat tagasi konstrukteeritud F-15 on aga juba paarkümmend aastat vanad ja USA sõjalendurite ametiühing(!) on juba keeldunud neil lendamast eluohtlikkuse pärast. Omal ajal maailma parimad F-22 on ülikallid ja vananenud avioonikaga ning ilma varuosadeta.
Hiinlased lasid hiljuti aga vette oma teise lennukikanja ja jätkavad kolme suurema ehitamist. Lisaks veel muu sõjalaevastiku ehitamine.
Seega USA-l on juba täna võimatu saavutada Hiina regioonis otsustavat ülekaalu nii merel kui õhus, maal neil pole aga midagi Hiina Armeele võrdväärset vastu panna. Tegelikult isegi Taiwani kaitsmine oleks USAle täna ülejõukäiv.
Ainult strateegilises tuumarelvastuses on USA-l selge ülekaal Hiina suhtes nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt, ent peab meeles pidama, et praktiliselt on tähtis vaid Hiina võime tekitada korvamatut kahju vaenlasele. Lisaks tuleb siin mängu äärmiselt tähtsa lisafaktorina Venemaa.
Selguse huvides lihtsustades olukorda võib väita, et lähimate aastate kõik tähtsamad geopoliitilised arengud toimuvad sõltuvalt kolmnurga USA-Hiina-Venemaa suhetest.
Venemaa ei ole konkurent hegemooni rolli vähemalt senikaua kui nende majandust juhivad meie laarlaste taolised neoliberaalsed jobud. Venemaa on aga kindlasti suurriik tänu oma relvajõududele ja loodusvaradele, kes suudab tõestatult olla välispoliitika subjekt. Seetõttu on Venemaa lähimas tulevikus otsustav jõud maailmapoliitikas, sest tema liitumine kas USA või Hiina projektiga määrab ära inimkonna tuleviku. Täna on Venemaa strateegilises liidus Hiinaga, sest Hiina multipolaarse maailmakorra projekt vastab objektiivselt Venemaa rahvuslikele huvidele. Venemaa strateegiline tuumatriaad on kvalitatiivselt parem kui ameeriklastel. Ka konventsionaalsed jõud on Venemaal kvaliteetselt paremad NATOst kui lähiajal hakkavad relvastusse tulema T-14 "Armata " tankid jm., T-50 stealth hävituslennukid ja hüperkiirusega "Tsirkon" laevadevastased raketid.
Seega USA militaristide sõjaplaan 2,5; mis näeb ette korraga kahe suure (Hiina ja Venemaa) ja ühe väiksema (Iraan) eduka sõja pidamist on täielik lollus. Senine Obama-Trumpi ebareaalne ja ülejõu käiv välis- ja julgeolekupoliitika viib seetõttu USA ressursi arulagedale raiskamisele, mis vaid kiirendab Lääne langust.
Seega teadlikult või tahtmatult, tänane Trumpi globalistlik välispoliitika kindlustab globalistide kaotuse ja puhastab tee multipolaarsele maailmakorrale ja rahvuslaste võimule USAs. Peale USA paratamatut kadumist Ida Euroopast saabub Eesti degenerantsele eliidile mihklipäev.
Roman Ubakivi