VENEMAAST
Olin valimispäeva ööl kaua üleval, et vaadata Putini ülivõimsa valimisvõidu emotsioone. Putin oli väga väsinud, ent siiralt õnnelik ja rahvas oli entusiastlik ja õnnelik. See rahvaga samastumise tunne annab Putinile muidugi palju jõudu oma eelseisvaks valitsemisperioodiks ja poliitilise kapitali. Enneolematu osalemisega ja fantastilise 76,69% toetusega ausatel ja läbipaistvatel valimistel saavutatud võit on ajalooline, sest nüüdsest on Putin reaalselt üldrahvalik liider, mitte vaid oligarhide manager või partei kandidaat. Ja seda Lääne metsiku vastutöötamise ja surve tingimustes. Poliitiliselt oli väga tähtis Krimmi ja Sevastoopoli elanike fantastiline üle 90% toetusprotsent Putinile ja seega Krimmi taasühinemisele Venemaaga. Samas sai "viies kolonn" liberaalide näol hävitava kaotuse osaliseks.
Täna kestab veel Venemaa kolmas Isamaasõda, mis otsustab, kas Vene tsivilisatsioon on võimeline tagama endale eluõiguse 21.sajandil. Võrdleksin täna Venemaa olukorda analoogselt Suures Isamaasõjas peale hiilgavat operatsiooni "Bagration" võitu, mis purustas Armeegrupi "Mitte". Täna, peale Putini avaldust uute imerelvadest, vaevalt täiearuline inimene kahtleb kogu sõjalise-strateegilise olukorra pöördumist Venemaa kasuks ja Lääne kaotust sõjalis-poliitilisel tasemel.
Erandiks on Eesti. Lugesin meie soliidseima lehe Postimehe "eksperdi" Jushkini artiklit, kus analüüsi peamiseks mõtteks ja ainsaks järelduseks oli, et tegemist on lihtsalt vanade Nõukogude aegsete relvadega. Ime veel, et neid relvi ei tembeldatud Tsaariaegseteks! On ju rakettide entusiast Tsiolkovski. Seepärast täiendan veel eelmises artiklis puudutatud ainult Kinzhali tähtsust (pikem analüüs nõuaks raamatu mahtu). Rakett on ilmselt moderniseeritud maapealse "Iskanderi" variant, mille kohta ameeriklased juba aastaid tagasi kiljusid, et Venemaa rikub vist keskmaarakettide keelamise lepingut, kuna Iskanderi suuruse tõttu võib seal asendada vana suure raketimootori asendada väiksemaga ja seega suurendada lennukaugust. Selle kandjaks on moderniseeritud Mig-31 (kiirus 3400 km/h) alates 2011. aastast. Neid Mig-31BM on täna ligi 110. Osa on Kamtshatkal, 2 eskadrilli Primorjes mis on tähtsad tegijad Kaug-Idas. Enamik on aga Lõuna sõjaväeringkonnas ja rakettide lennukaugus on 2000 km ja manööverdavana M=10 püüdmatu USA õhutõrjele. USA rünnaku Damaskuse vastu, mida ilmselt valmistati ette mitmete keemiarünnakute provokatsioonidega ja USA 5. ja 6. laevastiku koondamisega Pärsia lahte, Punasesse merre ja Vahemere idaossa. Kinzhal hoiab need kõik oma kontrolli all ja ameeriklased on sunnitud oma plaanist loobuma.
Ainuüksi vaid Kinzhal lasi põhja kogu tänase USA Air-Sea Battle (JAM-GC) kontseptsiooni! Ja samuti kogu Aegis õhutõrjesüsteemi! See tähendab kogu jõudude tasakaalu järsku muutumist Lääne kahjuks. Aga peale Kinzhali on venelastel veel 5 Putini poolt demonstreeritud "imerelva" ja tiibraketid 3M-54 Kalibr (2500km) ja KH-101/102 (5.500 km); 3M22 Zircon (M 8); üle 100 Tu-22M3 pommitajat tiibrakettidega X-32 (Kh-33), jne.jne.
USA kaotuse tingib veel üks nende raske geopoliitiline viga lisaks juba mainitud Hiina-Vene strateegilisele liidule. Viitan siin nende geopoliitilise guru Brzezinski minu arvates põhimõttelisele veale pidada peamiseks võitluses Venemaa vastu keskenduda Ukrainale, kuna ilma Ukrainata ei olevat Venemaa suurriik. Minu võimed jäävad loomulikult alla Brzezinski omadele, ent mul on üks tähtis eelis. Geopoliitikas lähtutakse alati oma maa huvidest kasvõi alateadvuse tasandil ja Brzezinski arutlusi, nagu ma eespoolgi olen maininud, on mõjutanud ta rahvus, Poola merest-mereni ajalooline suurriigi unelm. Mina olen aga selgelt Eesti rahvuslane ja mul pole erinevalt poolakatest mitte mingisugust illusiooni, et Eestist võiks saada suurriik. Eesti on selgelt geopoliitika objekt, mitte subjekt. Ja sellisena on iga eestlase kohus olla vabad soovmõtlemisest ja meie rahvuslikes huvides on teadvustada võimalikult õigesti-erapooletult reaalselt jõudude vahekorda maailmas, sest iga geopoliitiline viga meie eliidi poolt viib meie omariikluse hävimisele, nagu see juba toimus EWga. Seepärast igasugused Jushkinid ja Postimees, kes udu ajavad, ei ole lihtsalt lollid, vaid otseselt Eesti riigi vaenlased.
Venemaa geopoliitilise selgroo ei moodusta minu arvates mitte Moskva - Kiievi telg. Viimane on inimese anatoomiat näitlikult kasutades pigem vaid vasak käsi. Kui pea on Moskva, siis parem käsi on Leningrad -Murmansk. Selgroog läheb Vladimirist-N-Novgorod-Kaasan-Jekaterininburg-Omsk-Novosibirsk-Krasnojarsk. Vasak jalg läheb Baikali juurest Habarovski-Vladivostokki, parem Jakutsk-Tshukshimaa. Seega USA peamine löögisuund on vale, Ukrainasse võivad nad matta miljardeid ka veel aastakümneid, mingit tolku sellest niikuinii ei tule. Seda enam, et Krimm on Venelaste käes. Varem või hiljem langeb Novorossija niikuinii Venemaa rüppe. Tõeline surmaoht lähtus Tshetsheeniast, mille Putin väga oskuslikult likvideeris. Venelased jagavad täna ameeriklastest paremini isegi geopoliitikat ja on endale selgelt teadvustanud, et peamine oht on neile Kaukaasia ja Kesk-Aasia suunalt.
Põhiline Venemaa vastane lahing käib täna talle läänesuunast. Süürias on olukord saavutuste kohaselt mitte suurepärane, vaid lausa hiilgav. Kõik strateegilised sihid on saavutatud. Säilib mingisugunegi osa Süüriast Venemeelse valitsusega ja seega merevae- ja lennuväebaas; mingit gaasijuhet Katarist ei tule Euroopasse ning tuhanded palgasõduritest terroristid on mättasse löödud oma piiridest eemal. Venemaa on ainuke suurriik, kellel on normaalsed suhted kõigi Lõhis Ida maadega. See on ülimalt tähtis, sest mingit rahu seal minu eluajal ei tule. Kuna Iraan on oma strateegilise eesmärgi juba saavutanud ja loonud oma shia vööndi Vahemereni, siis tõenäoline on Israeli ja Saudi Araabia aktiivsem mänguastumine. Lisaks Türgi oma Osmani Impeeriumi unelmaga. USA on sunnitud leppima Venemaa viibimisega ja tähtsa rolliga Süürias või minema avalikule sõjalisele kokkupõrkele Venemaaga, keda sõjaliselt on võimatu võita. Iga konflikti tõstmine kõrgemale tasemele on Putini meelekindluse puhul (milles täna pole põhjust kahelda) kasulik ainult Venemaale.
Ukrainas on sõjakolle, kuid Venemaa ilmse sõjalise ülekaalu juures on see kõik teisejärguline. Venemaa sõjaline üleolek oma läänepiiri vaenlase NATO klientide Ukraina ja Baltikumi suhtes lähiaastatel suureneb märgatavalt. Täna toodab Venemaa mitte ainult paremaid sõjalennukeid kui USA, vaid ka rohkem! Tankide ja lahingumasinate arv Venemaa maavägedes suureneb hüppeliselt. Sõjalise julgeoleku on Putini juhitud Venemaa järgmiseks valitsusajaks seega endale juba kindlustanud. Putin teeb absoluutselt õieti ja keskendub järgmise valitsusaja Venemaa siseprobleemide lahendamisele: vaimsele-ideoloogilisele väljakutsele, korruptsioonile, allakäinud hariduse parandamisele, teadusele-tehnoloogiale, majandusele.
Putinil on tänu mäekõrgusele valimisvõidule avanenud varajasemast palju laiem võimaluste koridor. Vaevalt ta küll Kudrinit peaministriks või ministriks määrab ning teisalt ta kindlasti Suraikini moodi oligarhide varastatud varandust ei konfiskeeri. Ent senine liberaalide ebanormaalne valimistulemuste suhtes ülekaal valitsuses ilmselt väheneb ja me näeme uusi nägusi. Tõsine väljakutse on majandus. Senine neoliberaalne majandusmudel ilmselt hädavajalikku 5% majanduskasvu ei võimalda. Samas oleks mulle ootamatu, kui Putin minu arust õigele Glasyevi poolt esitatud majandusreformiga kaasa läheks. Arvan, et oodata on mingit pudi-padi, aga mitte rahvuslikku majandusmudelit, mida Hiina demonstreerib. Aga Putin on arenemis- ja üllatusvõimeline ning ootame ära uue valitsuse koosseisu ja esimesed teod ennem järelduste tegemist.
Majanduspoliitika aga on tihedas seoses sotsiaalpoliitikaga ja plahvatusohtliku sotsiaalse ebaõigluse hädavajalik kärpimine viib paratamatult vastuollu oligarhidega (ehk vana poolkriminaalse partei- ja KGB nomenklatuuriga, kes suurettevõtted ärastasid ja Hodorkovski ja Prohhorovi sugused komsomolijuhid kattevarjuks manageriks ja osalusaktsionärideks tegid). Siin läheb ilmselt vaja väga peent tasakaalutunnetust, sest midagi muutmata ootab ees katastroof ja sama ähvardab kui liigselt paati kallutada ja eliiti väga sügavalt lõhestada. Eliidi uuendamine patriootide suunas on hädavajalik.
Vaimses vallas on Putin liikunud selgelt liberaalsetelt väärtustel traditsioonilise konservatismi suunas. USA konservatiivide käilakuju Buchanan on nimetanud Putinit kristliku konservatismi esivõitlejaks maailmas.
Igatahes on Venemaal oodata huvitavaid arenguid. Õnnestunud välispoliitika, mille vundamendiks on sõjalise bloki suurepärane töö ja saavutused Putini juhtimisel, on avanud Venemaale uusi võimalusi. Ilmselt oleks rumalus raisata põhitähelepanu stagneeruvale ja allakäivale ning ohmuvõitu juhtidega Euroopale. Saksamaad võib vabalt tehnoloogilises, majanduslikus ja poliitilises mõttes asendada Jaapan ja juba ka Hiina ja Korea. USA on seal kandis juba oma näo kaotanud.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 21. märts 2018
laupäev, 17. märts 2018
BRITANNIA MARASMIS
Kuulasin Theresa May kõnet ja järgnevat arutelu Skripali juhtumi üle parlamendis otseülekandes. Tabasin end mõttelt, et kunagi nii tark ja ettenägelik Briti eliit on degenereerunud meie provintslase silmapiiriga Marianne Mikko tasemele. (Viimane vahutas, kuidas USA A-10 lennukid on kindel kaitse Eestile. Selgituseks lisan. et A-10 on igivanad Vietnami sõja aegsed lennukid ja uusim tehaseväravast välja tulnud lennuk on juba 30 aastat vana. Need ei suuda iseennastki Vene moodsate lennukite ja õhukaitse eest kaitsta. Praegu arutatakse nende väljavahetamist isegi Brasiilia propelleritega lennukite vastu!)
Küsimus pole isegi niivõrd selles, et May alustas selge valega, nagu oleks mürk Novitchok valmistatud Venemaal ja tegu on ilmselt kirvetööna kokkuklopsitud provokatsiooniga, mille põhjenduseks on vaid arvamused ja pole toodud mitte ainsatki tõendit. (Novitchoki pole kunagi valmistatud Venemaal, vaid ainsaks valmistamiskohaks oli NSVL ajal Usbekistan ja hoidmiskohtadeks muuseas Leedu ja Ukraina. Usbeki laboratooriumi likvideeris USA ja närvigaasi tootmise valemid, dokumentatsioon, seadmed ja juhtiv teadlane on USAs! Viimane avaldas ka raamatu, kus tõi ära ka närvigaasi valemi. Venemaal on aga tänaseks kõik närvigaasi kogused hävitatud. Novitchoki näidised ja antidoot on kindlasti ka Salisbury lähistel asuvas närvimürkide laboratooriumis, sest muidu oleks neil võimatu tuvastada, et tegu oli Novitchokiga. Seega on mõistlik alus oletada, et kuna Suurbritannia on keeldunud esitama Venemaale mürgi näiteid, mida näeb ette rahvusvaheline konventsioon, et see mürk võib pärineda ka Inglismaa enda laboratooriumist!). Jälgides siniverelise välisministri Johnsoni avaldusi, kes personaalselt süüdistab mürgitamises Putinit võib vaid järeldada, et kui Churchill suutis mõelda vaid operatiivsel tasemel, siis Johnson osavalt vaid taktikalisel tasemel. Putin mõtleb aga geopoliitilisel e. Suure Strateegia tasemel, mis eeldab iga taktikalise käigu tagajärgede ettenägemist mitme käigu ulatuses.
Väidan, et selline Briti provokatsioon oleks täiesti efektiivne ja seega mõistlik olnud veel 2012 a, Venemaa valimiste eel, täna on see aga selge viga ja lollus, mille tagajärjeks on Briti mõjuvõimu järsk langus ja korralik maksahaak liberaalsele globalismile.
Alustame põgusat analüüsi Venemaa valimistega. Putinile on hädavajalik oma plaanide elluviimiseks ca 70% toetust ca 70% valimisaktiisuse juures. Prognoosin, et vastavad näitajad tulevad 80% ja 75% lähedal. Aitähh Mayle Putini poolt!
Anglosakside tegevuse eesmärgiks on loomulikult Venemaa ja Putini demoniseerimine, isoleerimine ning oma tahtele ja poliitika eesmärkidele allutamine. Siit tuleb rida provokatsioone, nagu Venemaale tagasipöörduva oligarhi Berezovski poomine (analoogiliselt Hessi poomisega) ja äsjane tema sõbra Lushkovi kägistamine. Sarnane rida joonistub ka Litvinenko mürgitamise, närvigaas ja Skripali ning rida Süüria mürkgaasi provokatsioone ja Washingtoni ähvardus selle ettekäändel Damaskust rünnata. Kõik need sepitsused on aga kontraproduktiivsed, sest Venemaa jõud käib täna anglosakside jaksust üle. Kalibrid juba pagendasid USA 6. laevastiku Vahemere ida ja keskosast Napoli baasist läände Rothasse ja Portugali. Putini viimases kõnes toodud isegi üksainus uus relvasüsteem Kinzhal on võimeline uputama kogu USA laevastiku! Venemaa on osa oma ca 400st püüdurlennukeist (USAl pole ainsatki vastava klassi lennukit!) Mig-31 moderniseerinud Mig-31BM, mis on kohandatud kandma hüperkiirusega (Mach 10) raketti Kinzhal. Viimase vastu on USA laevastik täna aga absoluutselt kaitsetu ( nagu ma seda seletasin juba eespool artiklikeses siis Tsirkoni nime all). Täna on see relvasüsteem juba relvastuses Venemaa Lõuna sõjaväeringkonnas ja valmis hävitama iga aluse, kust lähtub rünnak Venemaa sõdurite vastu Damaskuses. Et selleks on valmidus ja tahe olemas, kuulutas avalikult välja Venemaa kindralstaabi ülem Gerassimov. Seega prognoosin, et provokatsioonide rida katkeb, mingit tõsist gaasirünnakut Ghoutas ei tule ning USA plaan Damaskust rünnata pannakse sahtlisse.
Muinasjutt Venemaast kui ülemaailmselt keemiarelva kasutavast paariast jääb ilma loogilise lõputa, Britid jäävad isolatsiooni ja Putini kontrarünnaku alla, sest Venemaal on täielik õigus ja tahe uurida oma kodaniku- Skripali tütre mürgitamist Inglismaal. May ja Johnsoni kirvetööna valmistatud valedele püstitatud konstruktsiooni kokkuvarisemine on vaid aja küsimus. Paanikast eesootava hävitava skandaali ootel Briti valitsuses annab tunnistust nende kaitseministri idiootlik käratus Venemaale ära kaduda ja lõuad pidada. Leiboristide liider ei jäta kindlasti kasutamata võimalust oma vastased põhja lasta. Seega Putini siiras tänu Briti eliidile, kes ehitas talle malelauale armastatuima situatsiooni: olles ise kindlas kaitses, paljastas vaenlane rünnakutuhinas oma kõri kontrarünnakule. Aga et Putin on kontraataki meister ja tunneb sellises situatsioonis end kui kala vees, ei ole vast saladuseks isegi tervemale osale Briti eliidist.
Skripali provokatsioon meenutab I maailmasõja algust selle poolest, et ta on otseselt casus belli. Suurbritannia valitsus tuumaerelvariigina süüdistab avalikult ainsatki tõendit esitamata ja rahvusvahelise keemiarelvakonventsiooni käitumise reegleid eirates teist tuumariiki Venemaad oma territooriumil Briti kodanike vastu terrorismiakti sooritamises keelatud närvigaasiga. Venemaale esitatati ultimaatum, millele oli võimatu täpselt nagu Serbialgi positiivselt vastata. Loogiline oleks Brittidel peale negatiivset Venemaa vastust oma ultimaatumile Venemaale sõda kuulutada. Järgnes aga hoopis lõvi möirge asemel kiisukese mäugumine. Mingid diplomaatide väljasaatmine (millele Venemaa vastab minu arvates kuhjaga), oligarhide kimbutamine jm. kribu-krabu. Igatahes sügav kummardus Britanniale Putini poolt, sest vastasseis on fikseeritud nüüd sõjalisel tasemel, mis on ainus valdkond kus Venemaa ületab anglosakse. Igale rünnakule muus sfääris (poliitilises, majanduslikus jne.) virutab Putin nüüd lauale oma trumpässa - sõjalise võimsuse. Venemaa võib iga kell isegi vaid tavarelvastusega pihuks ja põrmuks lüüa kogu Briti laevastiku, rääkimata siis pantvangina kabuhirmus olevast pataljonikest Eestis.
Kui May üheks kaalutluseks oli ilmselt omaenese ja valitsuse nõrkuse ületamiseks Thatcheri mängimine ja Venemaa vastase ristikäigu juhtimise ülevõtmine Merkelilt, siis võib ennustada ta haledat läbikukkumist. Venemaa ei ole Argentiina, vaid Suurbritanniast peajagu sõjaliselt üleolev suurriik. Jalgpallisõbrana ootasin ma muidugi murega, missuguse sigadusega anglosaksid välja tulevad, et Venemaa MM nurjata. Peale May kõnet, kus ta rääkis kuningapere ja ametnike boikotist, hingasin kergendatult. Kindlasti ta konsulteeris ennem vähemalt Saksamaa ja Prantsusmaaga ning ilmselt nood ei toetanud boikotti. Ainult Inglismaa meeskonna boikott viinuks May valitsuse populaarsuse ilmselt vabalangemisse.
Kõige tõsisem ähvardus May suust oli muidugi ähvardus Vene raha ja oligarhide suunas. Siin ta praktiliselt kordas Washingtoni ideed, et osagi oma varanduse säilimise huvides peavad oligarhid ja ametnikud moodustama ühiskassa ja Putini võimult kõrvaldama. Kui siia lisada veel nn. Kuninga Georgi ratsaväe (eliidi äraostmist anglosaksi rahadega) rünnaku, siis on see vägagi ohtlik Venemaale. Sellega on ju seotud tsaaride Peeter III ja Paveli tapmised, Veebruarirevolutsioon ja kaitseministri Gratshovi ja Tamani motodiviisi Valge maja tulistamine ning liberaalide viies ja kuues kolonn.
Arvan, et Vene oligarhid ei ole oht, mida Putin Venemaal kontrollida ei suudaks. Nende pigistamine Inglismaal oleks aga võrdne Londonile endale kõhtutulistamisega. London võlgneb oma hiilguse tänu igasuguse verise raha koondamisele ja musta raha pesetmisele läbi sajandite, mis on ta teinud maailma finantskeskuseks. Selle räpase Vene raha äralõikamisega riskib London taanduda tähtsuseta kalurikülaks.
Üldse tasub minu arvates kaaluda varianti, et kas täna ei ole meil tegemist Roosevelti ja Churchilli aegse analoogiana, kus Trump tõmbab kavalalt Mayl naha üle kõrvade. Ühes varajasemas kirjutises ma lühidalt kirjeldasin Briti ja USA eliitide kokkusulamist, kus britid olid ülbelt enesekindlad, et nemad jäävad mängu juhtima. Paljud analüütikud on tänini just sellel arvamusel. Kuid alust parafraseerida tuntud kõnekäändu: hirmsaimaks USA vaenlaseks olemisest on vaid tema sõbraks olemine; annab hiljutine Panama afäär. Eesti välispoliitika eksperdid, kes tulevad suurepäraselt toime vallapiirides toimuva mõtestamisega, kilkasid rõõmust, et küll ikka lajatati valusalt Putinile, kelle tuttav muusik oli ka selles nimekirjas. Tegelikult oli see rünnak kuninganna offshoride vastu, millega tühjendati ta varakambrit paari miljardiga. Peale New Yorgi on maailma finantskeskusteks veel Singapur ja hiljuti kullaga kauplema hakanud Shangai. Ameeriklaste silmis on London selgelt üleliigne ja Brexit võis mitte tähendada mitte ainult mandri Euroopa paljaksriisumise algust, millele lisandusid hiljuti veel metallitollid, vaid lisaks ka Londoni paljaksriisumise algetappi. Rünnake aga Washingtoni õnnistusel Vene musta raha! Loomulikult pole ameeriklastel mingit väärtustekonflikti inglastega - puhas äri, ei midagi isiklikku.
Suurbritannia, USA. Saksamaa ja Prantsusmaa ühisavaldus Skripali juhtumi puhul on tühine kui sellele ei järgne olukorra kiire eskaleerumine ja Venemaa üleüldine paariaks tembeldamine. See on aga võimatu, sest nagu ma Süüria näitel demonstreerisin, ei lähe USA Venemaa otsustava ja kindlameelse tegutsemise korral blufilt üle reaalsetele tegudele, sest tal puudub selleks vajalik sõjaline jõud.
Seega on kõige tõenäolisem, et May pannakse iseenese võttest selili ja süüdistatakse välispoliitika kuritarvitamises sisepoliitikas parteilistes huvides. Mingit armu pole Mayl ka vihaselt ELlt oodata. See tähendab praktiliselt Suurbritanniale suurriigi staatuse kaotamist ja Venemaa kaalu suurenemist. Kõige suuremat kasu lõikab aga Hiina, kes vaatab mäe tipus, kuidas all orus tiigrid teineteist veristavad. Nad alustasid viienda lennukiemalaeva ehitamist plaanisolevast kümnest.
Roman Ubakivi
Kuulasin Theresa May kõnet ja järgnevat arutelu Skripali juhtumi üle parlamendis otseülekandes. Tabasin end mõttelt, et kunagi nii tark ja ettenägelik Briti eliit on degenereerunud meie provintslase silmapiiriga Marianne Mikko tasemele. (Viimane vahutas, kuidas USA A-10 lennukid on kindel kaitse Eestile. Selgituseks lisan. et A-10 on igivanad Vietnami sõja aegsed lennukid ja uusim tehaseväravast välja tulnud lennuk on juba 30 aastat vana. Need ei suuda iseennastki Vene moodsate lennukite ja õhukaitse eest kaitsta. Praegu arutatakse nende väljavahetamist isegi Brasiilia propelleritega lennukite vastu!)
Küsimus pole isegi niivõrd selles, et May alustas selge valega, nagu oleks mürk Novitchok valmistatud Venemaal ja tegu on ilmselt kirvetööna kokkuklopsitud provokatsiooniga, mille põhjenduseks on vaid arvamused ja pole toodud mitte ainsatki tõendit. (Novitchoki pole kunagi valmistatud Venemaal, vaid ainsaks valmistamiskohaks oli NSVL ajal Usbekistan ja hoidmiskohtadeks muuseas Leedu ja Ukraina. Usbeki laboratooriumi likvideeris USA ja närvigaasi tootmise valemid, dokumentatsioon, seadmed ja juhtiv teadlane on USAs! Viimane avaldas ka raamatu, kus tõi ära ka närvigaasi valemi. Venemaal on aga tänaseks kõik närvigaasi kogused hävitatud. Novitchoki näidised ja antidoot on kindlasti ka Salisbury lähistel asuvas närvimürkide laboratooriumis, sest muidu oleks neil võimatu tuvastada, et tegu oli Novitchokiga. Seega on mõistlik alus oletada, et kuna Suurbritannia on keeldunud esitama Venemaale mürgi näiteid, mida näeb ette rahvusvaheline konventsioon, et see mürk võib pärineda ka Inglismaa enda laboratooriumist!). Jälgides siniverelise välisministri Johnsoni avaldusi, kes personaalselt süüdistab mürgitamises Putinit võib vaid järeldada, et kui Churchill suutis mõelda vaid operatiivsel tasemel, siis Johnson osavalt vaid taktikalisel tasemel. Putin mõtleb aga geopoliitilisel e. Suure Strateegia tasemel, mis eeldab iga taktikalise käigu tagajärgede ettenägemist mitme käigu ulatuses.
Väidan, et selline Briti provokatsioon oleks täiesti efektiivne ja seega mõistlik olnud veel 2012 a, Venemaa valimiste eel, täna on see aga selge viga ja lollus, mille tagajärjeks on Briti mõjuvõimu järsk langus ja korralik maksahaak liberaalsele globalismile.
Alustame põgusat analüüsi Venemaa valimistega. Putinile on hädavajalik oma plaanide elluviimiseks ca 70% toetust ca 70% valimisaktiisuse juures. Prognoosin, et vastavad näitajad tulevad 80% ja 75% lähedal. Aitähh Mayle Putini poolt!
Anglosakside tegevuse eesmärgiks on loomulikult Venemaa ja Putini demoniseerimine, isoleerimine ning oma tahtele ja poliitika eesmärkidele allutamine. Siit tuleb rida provokatsioone, nagu Venemaale tagasipöörduva oligarhi Berezovski poomine (analoogiliselt Hessi poomisega) ja äsjane tema sõbra Lushkovi kägistamine. Sarnane rida joonistub ka Litvinenko mürgitamise, närvigaas ja Skripali ning rida Süüria mürkgaasi provokatsioone ja Washingtoni ähvardus selle ettekäändel Damaskust rünnata. Kõik need sepitsused on aga kontraproduktiivsed, sest Venemaa jõud käib täna anglosakside jaksust üle. Kalibrid juba pagendasid USA 6. laevastiku Vahemere ida ja keskosast Napoli baasist läände Rothasse ja Portugali. Putini viimases kõnes toodud isegi üksainus uus relvasüsteem Kinzhal on võimeline uputama kogu USA laevastiku! Venemaa on osa oma ca 400st püüdurlennukeist (USAl pole ainsatki vastava klassi lennukit!) Mig-31 moderniseerinud Mig-31BM, mis on kohandatud kandma hüperkiirusega (Mach 10) raketti Kinzhal. Viimase vastu on USA laevastik täna aga absoluutselt kaitsetu ( nagu ma seda seletasin juba eespool artiklikeses siis Tsirkoni nime all). Täna on see relvasüsteem juba relvastuses Venemaa Lõuna sõjaväeringkonnas ja valmis hävitama iga aluse, kust lähtub rünnak Venemaa sõdurite vastu Damaskuses. Et selleks on valmidus ja tahe olemas, kuulutas avalikult välja Venemaa kindralstaabi ülem Gerassimov. Seega prognoosin, et provokatsioonide rida katkeb, mingit tõsist gaasirünnakut Ghoutas ei tule ning USA plaan Damaskust rünnata pannakse sahtlisse.
Muinasjutt Venemaast kui ülemaailmselt keemiarelva kasutavast paariast jääb ilma loogilise lõputa, Britid jäävad isolatsiooni ja Putini kontrarünnaku alla, sest Venemaal on täielik õigus ja tahe uurida oma kodaniku- Skripali tütre mürgitamist Inglismaal. May ja Johnsoni kirvetööna valmistatud valedele püstitatud konstruktsiooni kokkuvarisemine on vaid aja küsimus. Paanikast eesootava hävitava skandaali ootel Briti valitsuses annab tunnistust nende kaitseministri idiootlik käratus Venemaale ära kaduda ja lõuad pidada. Leiboristide liider ei jäta kindlasti kasutamata võimalust oma vastased põhja lasta. Seega Putini siiras tänu Briti eliidile, kes ehitas talle malelauale armastatuima situatsiooni: olles ise kindlas kaitses, paljastas vaenlane rünnakutuhinas oma kõri kontrarünnakule. Aga et Putin on kontraataki meister ja tunneb sellises situatsioonis end kui kala vees, ei ole vast saladuseks isegi tervemale osale Briti eliidist.
Skripali provokatsioon meenutab I maailmasõja algust selle poolest, et ta on otseselt casus belli. Suurbritannia valitsus tuumaerelvariigina süüdistab avalikult ainsatki tõendit esitamata ja rahvusvahelise keemiarelvakonventsiooni käitumise reegleid eirates teist tuumariiki Venemaad oma territooriumil Briti kodanike vastu terrorismiakti sooritamises keelatud närvigaasiga. Venemaale esitatati ultimaatum, millele oli võimatu täpselt nagu Serbialgi positiivselt vastata. Loogiline oleks Brittidel peale negatiivset Venemaa vastust oma ultimaatumile Venemaale sõda kuulutada. Järgnes aga hoopis lõvi möirge asemel kiisukese mäugumine. Mingid diplomaatide väljasaatmine (millele Venemaa vastab minu arvates kuhjaga), oligarhide kimbutamine jm. kribu-krabu. Igatahes sügav kummardus Britanniale Putini poolt, sest vastasseis on fikseeritud nüüd sõjalisel tasemel, mis on ainus valdkond kus Venemaa ületab anglosakse. Igale rünnakule muus sfääris (poliitilises, majanduslikus jne.) virutab Putin nüüd lauale oma trumpässa - sõjalise võimsuse. Venemaa võib iga kell isegi vaid tavarelvastusega pihuks ja põrmuks lüüa kogu Briti laevastiku, rääkimata siis pantvangina kabuhirmus olevast pataljonikest Eestis.
Kui May üheks kaalutluseks oli ilmselt omaenese ja valitsuse nõrkuse ületamiseks Thatcheri mängimine ja Venemaa vastase ristikäigu juhtimise ülevõtmine Merkelilt, siis võib ennustada ta haledat läbikukkumist. Venemaa ei ole Argentiina, vaid Suurbritanniast peajagu sõjaliselt üleolev suurriik. Jalgpallisõbrana ootasin ma muidugi murega, missuguse sigadusega anglosaksid välja tulevad, et Venemaa MM nurjata. Peale May kõnet, kus ta rääkis kuningapere ja ametnike boikotist, hingasin kergendatult. Kindlasti ta konsulteeris ennem vähemalt Saksamaa ja Prantsusmaaga ning ilmselt nood ei toetanud boikotti. Ainult Inglismaa meeskonna boikott viinuks May valitsuse populaarsuse ilmselt vabalangemisse.
Kõige tõsisem ähvardus May suust oli muidugi ähvardus Vene raha ja oligarhide suunas. Siin ta praktiliselt kordas Washingtoni ideed, et osagi oma varanduse säilimise huvides peavad oligarhid ja ametnikud moodustama ühiskassa ja Putini võimult kõrvaldama. Kui siia lisada veel nn. Kuninga Georgi ratsaväe (eliidi äraostmist anglosaksi rahadega) rünnaku, siis on see vägagi ohtlik Venemaale. Sellega on ju seotud tsaaride Peeter III ja Paveli tapmised, Veebruarirevolutsioon ja kaitseministri Gratshovi ja Tamani motodiviisi Valge maja tulistamine ning liberaalide viies ja kuues kolonn.
Arvan, et Vene oligarhid ei ole oht, mida Putin Venemaal kontrollida ei suudaks. Nende pigistamine Inglismaal oleks aga võrdne Londonile endale kõhtutulistamisega. London võlgneb oma hiilguse tänu igasuguse verise raha koondamisele ja musta raha pesetmisele läbi sajandite, mis on ta teinud maailma finantskeskuseks. Selle räpase Vene raha äralõikamisega riskib London taanduda tähtsuseta kalurikülaks.
Üldse tasub minu arvates kaaluda varianti, et kas täna ei ole meil tegemist Roosevelti ja Churchilli aegse analoogiana, kus Trump tõmbab kavalalt Mayl naha üle kõrvade. Ühes varajasemas kirjutises ma lühidalt kirjeldasin Briti ja USA eliitide kokkusulamist, kus britid olid ülbelt enesekindlad, et nemad jäävad mängu juhtima. Paljud analüütikud on tänini just sellel arvamusel. Kuid alust parafraseerida tuntud kõnekäändu: hirmsaimaks USA vaenlaseks olemisest on vaid tema sõbraks olemine; annab hiljutine Panama afäär. Eesti välispoliitika eksperdid, kes tulevad suurepäraselt toime vallapiirides toimuva mõtestamisega, kilkasid rõõmust, et küll ikka lajatati valusalt Putinile, kelle tuttav muusik oli ka selles nimekirjas. Tegelikult oli see rünnak kuninganna offshoride vastu, millega tühjendati ta varakambrit paari miljardiga. Peale New Yorgi on maailma finantskeskusteks veel Singapur ja hiljuti kullaga kauplema hakanud Shangai. Ameeriklaste silmis on London selgelt üleliigne ja Brexit võis mitte tähendada mitte ainult mandri Euroopa paljaksriisumise algust, millele lisandusid hiljuti veel metallitollid, vaid lisaks ka Londoni paljaksriisumise algetappi. Rünnake aga Washingtoni õnnistusel Vene musta raha! Loomulikult pole ameeriklastel mingit väärtustekonflikti inglastega - puhas äri, ei midagi isiklikku.
Suurbritannia, USA. Saksamaa ja Prantsusmaa ühisavaldus Skripali juhtumi puhul on tühine kui sellele ei järgne olukorra kiire eskaleerumine ja Venemaa üleüldine paariaks tembeldamine. See on aga võimatu, sest nagu ma Süüria näitel demonstreerisin, ei lähe USA Venemaa otsustava ja kindlameelse tegutsemise korral blufilt üle reaalsetele tegudele, sest tal puudub selleks vajalik sõjaline jõud.
Seega on kõige tõenäolisem, et May pannakse iseenese võttest selili ja süüdistatakse välispoliitika kuritarvitamises sisepoliitikas parteilistes huvides. Mingit armu pole Mayl ka vihaselt ELlt oodata. See tähendab praktiliselt Suurbritanniale suurriigi staatuse kaotamist ja Venemaa kaalu suurenemist. Kõige suuremat kasu lõikab aga Hiina, kes vaatab mäe tipus, kuidas all orus tiigrid teineteist veristavad. Nad alustasid viienda lennukiemalaeva ehitamist plaanisolevast kümnest.
Roman Ubakivi
reede, 2. märts 2018
PUTIN PURUSTAS PUDELIKAELA
Putini 1.märtsi kõne tähendab suurt sammu eemale suurest sõjast Euroopas ja taastab mingisugusegi eliidi kontrolli sündmuste üle. Kriitilises olukorras käitus V.Putin ainuõigelt, sest pooleldi degenereerunud USA eliit saab aru isegi pokkerimängust ainult siis kui kaardid on nende nina ees lahtiselt laotatud. Maleni ameeriklased täna niikuinii ei küündi.
On lihtsalt uskumatu kui ebaadekvaatne seni on USA eliit olnud sest ta pole siiani aru saanud jõudude tegelikust vahekorrast. Ometi pole selleks tarvis olnud mitte mingeid salajasi andmeid ega Ühendatud Staabiülemate Komiteed ja CIAd. Isegi minusuguse vanamehele, kes ristsõnamõistatuste asemel peab huvitavamaks avalike allikate kaudu geopoliitikaga veidi kursis olla, ei ole Putini poolt toodud faktid uute relasüsteemide kohta mingi pommuudis. Seda, et Venemaa vastab Lääne sõjalisele survele asümmeetriliselt ning uue kvaliteediga ja põlvkonna relvadega, on Putin tosin aastat pidevalt korranud ja konkreetselt neist olen minagi eespool põgusalt maininud.
Putin tegi lihtsalt ohmuvõitu ameeriklastele selgeks, et neil on aeg oma virtuaalsest maailmast maa peale laskuda ja hoomata, et nad on Venemaa sõjalise võimsuse ees absoluutselt kaitsetud. Minagi olen aastaid toksinud, et tegelikult on kuningas alasti ja seda mitte ainult strateegilise relvastuse osas millest Putin rääkis, vaid ka tavarelvastuses nagu tankid, lennukid, suurtükivägi jne. Siit tuleb üks tähtsatest järeldustest: Venemaa sõjaline juhtkond, keda ma nimetasin eespool täna maailma parimaks, on saavutanud strateegilise võidu: esmakordselt oma ajaloos on Venemaa relvastus selgelt kvaliteetselt parem Lääne relvadest. Täna on Vene relvad maailma parimad!
See on purustav löök ameeriklaste identiteedile, ideoloogiale ja psüühikale. Mingi regionaalne, hukkumisele määratud, mahajäänud, demokraatiata, pedede õigusi mitteaustav, tükkideks kistud ja ainult naftat pumpata oskav maa on irvitades jätnud ameeriklased tehnoloogiliselt kaugele maha - vibudega ja kirvestega relvastatud indiaanlaste tasemele! Sellisest löögist ei toibu USA mitte ennem kümmet aastat kui üldse.
Loomulikult on sellega praktiliselt maha maetud ka USA pretensioonid maailmavalitsemisele. Täitub mu eespool toodud prognoos, et ebaadekvaatse Clintoni-globalistide agressiivse välispoliitika jätkamine vaid kiirendab USA kukutamist hegemooni troonilt.
Loomulikult läks Putin vastuollu viienda kolonniga, kes on tihedalt seotud Läänega. Ent ta osundas selgelt ka oma vankumatule toele - Venemaa ohvitserikorpusele. Mu eespool toodud prognoos, et Lääne totaalne rünnak Venemaale kukub haledalt läbi, oli rajatud paljudele teguritele. Üheks neist oli Lääne Venemaa mittetundmine, nagu see ka relvastuses toimus. USAs on muidugi palju ülejooksikuid- Venemaa reetjaid. Ent kunagi ei tasu reetjate siristamist tõena võtta, sest kasvõi alateadlikult nad moonutavad informatsiooni alati Venemaa alahindamise suunas. Venemaal pole tuhat aastat raha andnud võimu, nagu see USAs on alati olnud. Venemaal on aga võim rikkaks teinud, mitte vastupidi.
Lisaks oli Venemaa ründamine geopoliitiliselt vale, sest see tõukas Venemaa Hiina embusse ja seda liitu on nüüd väga raske murda, sest Hiina ja Venemaa rahvuslikud huvid langevad objektiivselt kokku. USA suureks eeliseks oli liidud teiste maade eliitidega. Olukorras, kus USA ei ole võimeline tagama iseendagi julgeolekut, ei suuda ta ammugi tagada oma liitlaste eliidi julgeolekut. Toimub USA liitude vältimatu vähenemine, seda enam, et USA on osanud korduvalt selgeks teinud, et ta pole lojaalne oma sulastele ega usaldusväärne.(näiteks kasvõi Mubarak). Samas Venemaa on Süürias tõestanud, et ta on usaldusväärne liitlane ja mis väga tähtis koht Putini kõnes oli: ükskõik millist tuumarünnakut oma liitlase vastu loetakse rünnakuks Venemaa vastu ja vastus tuleb viivitamatult kõigi järeldustega. Samas on Trump avalikult deklareerinud, et mitte ainult NATO artikkel 5 ei tähenda automaatselt USA sõttaastumist, vaid isegi tuumarünnak NATO liikme vastu ei tähenda veel USA astumist tuumasõtta. Muidugi hakatakse nüüd liitu otsima Venemaa tuumavihmavarju alt, seda enam et Hiina ja Venemaa ei nõua iseendi väärtuste ülevõtmist ja ei sekku nende sisepoliitikasse, nagu seda USA pidevalt teeb.
Veel hullem USA maailmavalitsuse plaanidele on tema võimetus täna oma sulastele palka maksta. 1944.a. loodud rahvusvaheline finantssüsteem sisaldas endas põhimõttelist vastuolu: ühelt poolt oli dollar rahvusvaheline reservvaluuta, teisalt aga rahvuslik valuuta. See on sama kui Federer mängiks tennist Nadali vastu, aga viimase poolt mängib kaasa ka kohtunik. USA on kuritarvitanud oma kohtuniku seisundit iseenda majanduse kasuks ja täna on dollarite kuhi kuskil kaheksa korda kõrgem kui kogu maailmas reaalset vara on. Täna võib selle dollaripüramiidi uppi lüüa isegi suhteliselt mõõdukas inflatsioon -USA ei suudaks enam oma 20 triljonist võlgagi teenindada, lisaks on veel suuremad munitsipaliteetide ja kodanike võlad. Sisuliselt on lõppenud ka senine dollarile rajatud majandusmudel. USA emiteeris katteta dollareid, millega krediteeriti oma sulaste majandust läbi transnatsionaalsete pankade, sulased müüsid oma toodangut neile avatud USA turule. mille eest saadud dollaritega osteti omasoodu USA võlga treasurite näol. Seega tagas selle mehhanismi toimimise üksnes USA võlakoormuse kiirenev suurenemine, mis aga hävitas USA enda majandust. Kasuks oli aga USA tarbimise kahekordistumine sulaste arvel. 2014.aastal lõpetas USA sisuliselt emissiooni, päästes ca 2,5 triljoniga oma transnatsionaalsed pangad. Teisalt sulgeb USA täna oma turu tasapisi oma sulastele (viimati Trumpi plaan panna 25% toll Euroopa jt. terasele ja 10% alumiiniumile).
Lisaks väheneb ka pidevalt USA dollari osatähtsus maailmareservvaluutana ja hakkab nüüd veelgi kiiremini vähenema, sest seni oli dollari peamiseks tagatiseks USA absoluutne sõjaline võimsus, mille Putin bluffina paljastas. See rõhutab veel kord Putini kõne maailmaajaloolist tähtsust.
Dollari kui reservvaluuta osatähtsuse vähenemine toob endaga kaasa omasoodu USA sõjalise võimsuse järsu vähenemise, sest 2018.a. hiigelsuur 730 miljardine eelarve (siin ka 14 miljardit erivägedele) Venemaa 46 miljardi vastu ei ole lähitulevikus enam võimalik. Kui ostujõu arvestuses oli Maailmapanga andmeil 2016. a. Hiina osakaal Maailma majandusest ca 18% ja USA oma vaid ca 17%, siis on oodata lähitulevikus Hiina sõjalise eelarve möödumist USAst. Seega USAl on väga raske teha oma vähemalt 10 aastast mahajäämust Venemaa relvastuse kvaliteedist. Hiinaga ei suuda USA ilmselt sammu pidada.
Putin oma kõnega tegi piltlikult sammu Ajaloo õigele poolele - Trumpi poolele. Viimane ei mõtlegi eeloleva kriisi puhul raisata raha transnatsionaalsetesse pankadesse, vaid keskendub USA reaalse majanduse päästmisele. Seega kollapseerub kogu senine neoliberaalne majandusmudel. Viimase kadumise dikteeris juba 2008.a. majanduskriism mida neoliberaalne majandusteooria ei suuda tänaseni seletada. On isegi Nobeli preemia välja jagatud tõestusele, et see selline kriis pole võimalik.
Trumpi taolise poliitiku esilekerkimine koos rahvusliku majandusmudeliga ja võit oli seepärast täiesti prognoositav ja ta selja taga on osa USA ja maailma targemast eliidist, kes on vastuolus Clintoni vana poliitikaga. Kaudsetele märkidele tuginedes võib väita, et võimsad Baruchid seisavad Trumpi selja taga.
Putini õige samm akuutsest sõjaohust eemale ei tähenda veel kaugeltki selle likvideerimist. Üldiselt tehnoloogia areng küberrelva, kosmoserelvade. tehisintellekti jm. lammutab pidevalt kaitsepiirdeid ja muudab olukorra järjest keerukamaks ja ohtlikumaks. Mingist rahulikumast perioodist saame rääkida vaid siis kui USA loobub oma maailmavalitsusplaanist ja moodustuvad suured iseseisvad, suhteliselt autarkse majandusega tsivilisatsiooniblokid on enam-vähem oma mõjusfäärides kokku leppinud. Liberaalse, dollaril pähineva globalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine toob kaasa sügava kriisi ja pikaajalise majandusdepressiooni.
Putini kõne tähistab veel USA ja tema vasallide julgeolekupoliitika, mille põhimõtteks oli enda julgeoleku tagamine Venemaa julgeoleku arvel, kokkuvarisemist Euroopas. See on atlantistide krahh eesotsas Merkeliga ja Brüsseli globalistliku bürokraatiaga. Saksamaal ja Euroopas muidugi tugevnevad kiiresti patriootlikud parteid (nii AfD on juba möödunud populaarsuses sotsdemokraatidest), ent atlantistidel- Venemaa vaenlaste mõju on veel ühiskonnas ülekaalus. Võimule jääb tõenäoliselt degenerantne Merkel, kes on selge õnnetus Saksamaale ja ELle, sest ta ei ole võimeline väljuma vanast julgeoleku ja majanduse paradigmast ning ei ole võimeline vastama tänapäeva väljakutsetele. Seepärast on ELl ees vaid mustad või pigimustad stsenaariumid.
Putini kõne majandusosas oli ka kohti, millesse ma umbusuga suhtun - nagu heakskiit pangasektori kokkutõmbamisele. Tataristanis näiteks likvideeris Keskpank regionaalpanga, mis tähendas isegi niigi katastroofilise vähese kohaliku krediidiressursi äravõtmist. Veel kahjulikum on nii krediidiressursi monopoliseerinud riigipankade ärastamise plaan oligarhidele, mis teeb riigi mõju majandusele olematuks ja selle suunamise-juhtimise võimatuks. Seega varitseb Putinit oht, et kõik ta kenad ja hädavajalikud sotsiaalsed lubadused jäävad vaid bluffiks, ilma rahalise katteta. Ebanormaalses olukorras, kus vaid 1% elanikele kuulub 70% rikkusest, on reaalne katastroofiline sotsiaalne plahvatus. Aga see võis ka taktikaline pettemanööver olla oligarhide rahustamiseks. Millegi kindlama väitmiseks tuleb ära oodata uue valitsuse majandusbloki ministrite nimed.
Kokkuvõttes võib prognoosida, et oma meisterliku kõnega tõstis V.Putin tema poolt hääletajate arvu 70%lt 80 %-ni.
Roman Ubakivi
Putini 1.märtsi kõne tähendab suurt sammu eemale suurest sõjast Euroopas ja taastab mingisugusegi eliidi kontrolli sündmuste üle. Kriitilises olukorras käitus V.Putin ainuõigelt, sest pooleldi degenereerunud USA eliit saab aru isegi pokkerimängust ainult siis kui kaardid on nende nina ees lahtiselt laotatud. Maleni ameeriklased täna niikuinii ei küündi.
On lihtsalt uskumatu kui ebaadekvaatne seni on USA eliit olnud sest ta pole siiani aru saanud jõudude tegelikust vahekorrast. Ometi pole selleks tarvis olnud mitte mingeid salajasi andmeid ega Ühendatud Staabiülemate Komiteed ja CIAd. Isegi minusuguse vanamehele, kes ristsõnamõistatuste asemel peab huvitavamaks avalike allikate kaudu geopoliitikaga veidi kursis olla, ei ole Putini poolt toodud faktid uute relasüsteemide kohta mingi pommuudis. Seda, et Venemaa vastab Lääne sõjalisele survele asümmeetriliselt ning uue kvaliteediga ja põlvkonna relvadega, on Putin tosin aastat pidevalt korranud ja konkreetselt neist olen minagi eespool põgusalt maininud.
Putin tegi lihtsalt ohmuvõitu ameeriklastele selgeks, et neil on aeg oma virtuaalsest maailmast maa peale laskuda ja hoomata, et nad on Venemaa sõjalise võimsuse ees absoluutselt kaitsetud. Minagi olen aastaid toksinud, et tegelikult on kuningas alasti ja seda mitte ainult strateegilise relvastuse osas millest Putin rääkis, vaid ka tavarelvastuses nagu tankid, lennukid, suurtükivägi jne. Siit tuleb üks tähtsatest järeldustest: Venemaa sõjaline juhtkond, keda ma nimetasin eespool täna maailma parimaks, on saavutanud strateegilise võidu: esmakordselt oma ajaloos on Venemaa relvastus selgelt kvaliteetselt parem Lääne relvadest. Täna on Vene relvad maailma parimad!
See on purustav löök ameeriklaste identiteedile, ideoloogiale ja psüühikale. Mingi regionaalne, hukkumisele määratud, mahajäänud, demokraatiata, pedede õigusi mitteaustav, tükkideks kistud ja ainult naftat pumpata oskav maa on irvitades jätnud ameeriklased tehnoloogiliselt kaugele maha - vibudega ja kirvestega relvastatud indiaanlaste tasemele! Sellisest löögist ei toibu USA mitte ennem kümmet aastat kui üldse.
Loomulikult on sellega praktiliselt maha maetud ka USA pretensioonid maailmavalitsemisele. Täitub mu eespool toodud prognoos, et ebaadekvaatse Clintoni-globalistide agressiivse välispoliitika jätkamine vaid kiirendab USA kukutamist hegemooni troonilt.
Loomulikult läks Putin vastuollu viienda kolonniga, kes on tihedalt seotud Läänega. Ent ta osundas selgelt ka oma vankumatule toele - Venemaa ohvitserikorpusele. Mu eespool toodud prognoos, et Lääne totaalne rünnak Venemaale kukub haledalt läbi, oli rajatud paljudele teguritele. Üheks neist oli Lääne Venemaa mittetundmine, nagu see ka relvastuses toimus. USAs on muidugi palju ülejooksikuid- Venemaa reetjaid. Ent kunagi ei tasu reetjate siristamist tõena võtta, sest kasvõi alateadlikult nad moonutavad informatsiooni alati Venemaa alahindamise suunas. Venemaal pole tuhat aastat raha andnud võimu, nagu see USAs on alati olnud. Venemaal on aga võim rikkaks teinud, mitte vastupidi.
Lisaks oli Venemaa ründamine geopoliitiliselt vale, sest see tõukas Venemaa Hiina embusse ja seda liitu on nüüd väga raske murda, sest Hiina ja Venemaa rahvuslikud huvid langevad objektiivselt kokku. USA suureks eeliseks oli liidud teiste maade eliitidega. Olukorras, kus USA ei ole võimeline tagama iseendagi julgeolekut, ei suuda ta ammugi tagada oma liitlaste eliidi julgeolekut. Toimub USA liitude vältimatu vähenemine, seda enam, et USA on osanud korduvalt selgeks teinud, et ta pole lojaalne oma sulastele ega usaldusväärne.(näiteks kasvõi Mubarak). Samas Venemaa on Süürias tõestanud, et ta on usaldusväärne liitlane ja mis väga tähtis koht Putini kõnes oli: ükskõik millist tuumarünnakut oma liitlase vastu loetakse rünnakuks Venemaa vastu ja vastus tuleb viivitamatult kõigi järeldustega. Samas on Trump avalikult deklareerinud, et mitte ainult NATO artikkel 5 ei tähenda automaatselt USA sõttaastumist, vaid isegi tuumarünnak NATO liikme vastu ei tähenda veel USA astumist tuumasõtta. Muidugi hakatakse nüüd liitu otsima Venemaa tuumavihmavarju alt, seda enam et Hiina ja Venemaa ei nõua iseendi väärtuste ülevõtmist ja ei sekku nende sisepoliitikasse, nagu seda USA pidevalt teeb.
Veel hullem USA maailmavalitsuse plaanidele on tema võimetus täna oma sulastele palka maksta. 1944.a. loodud rahvusvaheline finantssüsteem sisaldas endas põhimõttelist vastuolu: ühelt poolt oli dollar rahvusvaheline reservvaluuta, teisalt aga rahvuslik valuuta. See on sama kui Federer mängiks tennist Nadali vastu, aga viimase poolt mängib kaasa ka kohtunik. USA on kuritarvitanud oma kohtuniku seisundit iseenda majanduse kasuks ja täna on dollarite kuhi kuskil kaheksa korda kõrgem kui kogu maailmas reaalset vara on. Täna võib selle dollaripüramiidi uppi lüüa isegi suhteliselt mõõdukas inflatsioon -USA ei suudaks enam oma 20 triljonist võlgagi teenindada, lisaks on veel suuremad munitsipaliteetide ja kodanike võlad. Sisuliselt on lõppenud ka senine dollarile rajatud majandusmudel. USA emiteeris katteta dollareid, millega krediteeriti oma sulaste majandust läbi transnatsionaalsete pankade, sulased müüsid oma toodangut neile avatud USA turule. mille eest saadud dollaritega osteti omasoodu USA võlga treasurite näol. Seega tagas selle mehhanismi toimimise üksnes USA võlakoormuse kiirenev suurenemine, mis aga hävitas USA enda majandust. Kasuks oli aga USA tarbimise kahekordistumine sulaste arvel. 2014.aastal lõpetas USA sisuliselt emissiooni, päästes ca 2,5 triljoniga oma transnatsionaalsed pangad. Teisalt sulgeb USA täna oma turu tasapisi oma sulastele (viimati Trumpi plaan panna 25% toll Euroopa jt. terasele ja 10% alumiiniumile).
Lisaks väheneb ka pidevalt USA dollari osatähtsus maailmareservvaluutana ja hakkab nüüd veelgi kiiremini vähenema, sest seni oli dollari peamiseks tagatiseks USA absoluutne sõjaline võimsus, mille Putin bluffina paljastas. See rõhutab veel kord Putini kõne maailmaajaloolist tähtsust.
Dollari kui reservvaluuta osatähtsuse vähenemine toob endaga kaasa omasoodu USA sõjalise võimsuse järsu vähenemise, sest 2018.a. hiigelsuur 730 miljardine eelarve (siin ka 14 miljardit erivägedele) Venemaa 46 miljardi vastu ei ole lähitulevikus enam võimalik. Kui ostujõu arvestuses oli Maailmapanga andmeil 2016. a. Hiina osakaal Maailma majandusest ca 18% ja USA oma vaid ca 17%, siis on oodata lähitulevikus Hiina sõjalise eelarve möödumist USAst. Seega USAl on väga raske teha oma vähemalt 10 aastast mahajäämust Venemaa relvastuse kvaliteedist. Hiinaga ei suuda USA ilmselt sammu pidada.
Putin oma kõnega tegi piltlikult sammu Ajaloo õigele poolele - Trumpi poolele. Viimane ei mõtlegi eeloleva kriisi puhul raisata raha transnatsionaalsetesse pankadesse, vaid keskendub USA reaalse majanduse päästmisele. Seega kollapseerub kogu senine neoliberaalne majandusmudel. Viimase kadumise dikteeris juba 2008.a. majanduskriism mida neoliberaalne majandusteooria ei suuda tänaseni seletada. On isegi Nobeli preemia välja jagatud tõestusele, et see selline kriis pole võimalik.
Trumpi taolise poliitiku esilekerkimine koos rahvusliku majandusmudeliga ja võit oli seepärast täiesti prognoositav ja ta selja taga on osa USA ja maailma targemast eliidist, kes on vastuolus Clintoni vana poliitikaga. Kaudsetele märkidele tuginedes võib väita, et võimsad Baruchid seisavad Trumpi selja taga.
Putini õige samm akuutsest sõjaohust eemale ei tähenda veel kaugeltki selle likvideerimist. Üldiselt tehnoloogia areng küberrelva, kosmoserelvade. tehisintellekti jm. lammutab pidevalt kaitsepiirdeid ja muudab olukorra järjest keerukamaks ja ohtlikumaks. Mingist rahulikumast perioodist saame rääkida vaid siis kui USA loobub oma maailmavalitsusplaanist ja moodustuvad suured iseseisvad, suhteliselt autarkse majandusega tsivilisatsiooniblokid on enam-vähem oma mõjusfäärides kokku leppinud. Liberaalse, dollaril pähineva globalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine toob kaasa sügava kriisi ja pikaajalise majandusdepressiooni.
Putini kõne tähistab veel USA ja tema vasallide julgeolekupoliitika, mille põhimõtteks oli enda julgeoleku tagamine Venemaa julgeoleku arvel, kokkuvarisemist Euroopas. See on atlantistide krahh eesotsas Merkeliga ja Brüsseli globalistliku bürokraatiaga. Saksamaal ja Euroopas muidugi tugevnevad kiiresti patriootlikud parteid (nii AfD on juba möödunud populaarsuses sotsdemokraatidest), ent atlantistidel- Venemaa vaenlaste mõju on veel ühiskonnas ülekaalus. Võimule jääb tõenäoliselt degenerantne Merkel, kes on selge õnnetus Saksamaale ja ELle, sest ta ei ole võimeline väljuma vanast julgeoleku ja majanduse paradigmast ning ei ole võimeline vastama tänapäeva väljakutsetele. Seepärast on ELl ees vaid mustad või pigimustad stsenaariumid.
Putini kõne majandusosas oli ka kohti, millesse ma umbusuga suhtun - nagu heakskiit pangasektori kokkutõmbamisele. Tataristanis näiteks likvideeris Keskpank regionaalpanga, mis tähendas isegi niigi katastroofilise vähese kohaliku krediidiressursi äravõtmist. Veel kahjulikum on nii krediidiressursi monopoliseerinud riigipankade ärastamise plaan oligarhidele, mis teeb riigi mõju majandusele olematuks ja selle suunamise-juhtimise võimatuks. Seega varitseb Putinit oht, et kõik ta kenad ja hädavajalikud sotsiaalsed lubadused jäävad vaid bluffiks, ilma rahalise katteta. Ebanormaalses olukorras, kus vaid 1% elanikele kuulub 70% rikkusest, on reaalne katastroofiline sotsiaalne plahvatus. Aga see võis ka taktikaline pettemanööver olla oligarhide rahustamiseks. Millegi kindlama väitmiseks tuleb ära oodata uue valitsuse majandusbloki ministrite nimed.
Kokkuvõttes võib prognoosida, et oma meisterliku kõnega tõstis V.Putin tema poolt hääletajate arvu 70%lt 80 %-ni.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)