MU LEHKAV ISAMAA
Pärast veerand sajandit meile ajaloo poolt kingitud iseseisvat riiki, oleme meie, eestlased, silmitsi tõsiasjaga, et me oleme mitte eluterve, vaid väljasurev rahvus. Toompealt allavoolav gangreenimäda on üle ujutanud üle juba terve Eestimaa.
Kui Eesti Wabariigi ajal oli kirjandusklassikast tuntud kõverkaela Juss suitsiidikalduvustega haleda popsi rollis, siis täna on nad vallutanud Toompea ja kõige õnnetumad susserdajad edutakse endasuguste hulgast Euroopat juhtima.
Läbi aegade on peetud endastmõistetavaks, et vaenulikke riike ja rahvaid vaenatakse (Vae victis!). Meie valame aga krokodillipisaraid mõneteisttuhande küüditatud ohvri pärast 1940-ndal aastal, nagu oleks see enneolematu kuritegu riigi poolt, kelle me ametlikult oma vaenlaseks olime teinud ja ümbritseme lugupidamise ja võimuga kaabakaid, nagu Mart Laar&co, kes on kuritegelikult veelgi hullemat shokipoliitikat rakendanud omaenda rahva kallal ja kelle käed sügelevad aiva uusi "julgeid otsusi " eesti rahva kallal rakendama. Laarlaste shokipoliitika koheseks tagajärjeks oli sündivuse äkiline vähenemine poole võrra ja tänaseks oleme me kaotanud juba paarsada tuhat eestlast. IRL peaks end nimetama " Isamaa reeturite " parteiks.
Riigi asemel on meil maffia, kus prokuratuur ja kohus on Refi ning KAPO IRL allasutuseks, kes on kõrvaldanud Tallinna linnapea ametist ja puhtaks pesnud Pentus-Rosimannuse. Demokraatliku valitsemiskorra ilmne nurjumine.
Neoliberaalse majanduspoliitika tagajärjeks on juba kümneaastane paigalseis ja ees terendab langus või palju hullemat.
Arulageda välis- ja julgeolekupoliitika katastroofilised tagajärjed terenduvad juba lähitulevikus. Lülitasin eile õhtul korraks teleka Välisilma saatele, kus tobukesed Mihkelson ja mingi blondiin vahutasid rumalusi õnnest, mis on eesti rahvale osaks saanud, kuna me oleme eliidi pigutuste tulemusena muudetud NATO ja Venemaa vahelise sõja tallermaaks.
Kui lisada siia veel maailmalõpu eelaimusega eliidi arulage sebimine presidendivalimiste jm. ümber, siis on tänase eliidi näol tegu selgelt ägeda kognitiivse dissonantsi all kannatavate hullari potentsiaalsete patsientidega. Nad elavad virtuaalses mullis ja kes ei ole paadunud kaabakas, ei saa siiralt aru, miks nende pingutused annavad soovitule vastupidise tulemuse.
Aga vaadakem parem väljaspoole, sest eliidi senine poliitika eesmärk nii välipoliitikas kui majanduses ongi seisnud veerand sajandit põhimõtteliselt selles, et meist endist mitte midagi ei sõltuks. Kõik mõttemallid on meil ju ülevõetud USA-st, ja kõik mis ei vasta sellele, tembeldatakse meedia poolt otsekohe idiootsuseks või Venemaa agendiks.
Ameerikas on eliit lõhenenud selgelt kaheks. Hillary Clinton esindab selgelt globalistlikku (trotskistlikku- seepärast on ka Vabariiklikku parteisse kuuluvad neoconid tema toetajad) voolu, Donald Trump aga patriootlikku (stalinlikku, isolatsionalistlikku) suunda. Muidugi, poliitikutele on sõnad selleks, et oma mõtteid varjata ja Clinton ei lähe kunagi rahvale ütlema, et tema poliitika tapab Ameerika keskklassi ja majanduse, vaid esineb laarlaste stiilis kui keskklassi ja USA huvide kaitsjana. Seda valet levitab agaralt muidugi ka meedia, kes on silmatorkavalt erapoolik (teisiti see ei saagi reaalselt olla, sest kui kogu maailmas on sisuliselt vaid kaks globalistidele kuuluvat uudisteagentuuri, kust tv ja ajakirjandus oma uudised ammutab).
Välispoliitikas esindavad globalistid peamiselt nn. idealistlikku teooriat, kus ameeriklased on erakordne ja asendamatu rahvus muu inimkonnaga võrreldes, USA missioon on levitada oma väärtusi üle kogu maailma ja olema maailmas ainuke võimukeskus, kus määratakse mängureeglid ja erandid (nn. unipolaarne maailmamudel. No ei midagi uut siin päikese all sellele, kes on kuulnud midagi Rooma Impeeriumist või Baabeli torni ehitamisest.
Trumpi leer esindab välispoliitikas nn, realiste, kes lähtuvasd USA rahvuslikest huvidest ja kellele on iseenesest mõistetav mitme jõukeskusega maailm (nn. multipolaarne maailmamudel).
Tänane geopoliitiline hetkeseis on selline, et Clintoni-Obama maailmast globalistlik arusaam on karjuvas vastuolus reaalse maailmaga, vaid illusioon nende peades. USA-l pole hädavajalikku võimsust, et kehtestada omad mängureeglid kogu maailmas. Isegi üks islamistide rühmitus põhja Süürias, keda USA oli rahastanud ja relvastanud, et see Süüria seadusliku ilmaliku Assadi valitsuse kukutaks, ajas hiljuti häbiga kogu maailma palge ees enda juurest ära USA eriväelased. Geopoliitise murranguna võib hinnata Filipiinide presidendi Rodrigo Duterte ajaloolist avaldust tema Hiina visiidil geopoliitilisest ümberorienteerumist Hiinale. Hiinale ei suuda USA midagi dikteerida ja venelased irvitavad USA eliidi üle avalikult.
Ennutasin ja arvan ka täna, et Trump võidab Clintoni, sest minu arvates on ameeriklased küll välispoliitiliselt harimatud, ent terve alalhoiuinstinkiga ja võimelised haistma, et virtuaalmaailma Clintonist lehkab laiba järgi, Trumpist hoovab aga reaalset elu. Paar aastat tagasi kui seoses USA Ukraina avantüüri läbikukkumisega ja Venemaa Krimmi taasühendamisega vastasseis globalistide ja patriootide vahel avalikult hübriidsõja vormi omandas, kuulutas Obama Venemaa tähtsusetuks kolmandajärguliseks isolatsioonis olevaks regionaalseks riigiks, kelle majanduse ta kohe tükkideks lõhub. Satraap Angela Merkel teatas, et Putin on nagu vaimuhaige, kes elab mittereaalses maailmas, sest ei allugi Washingtoni käskudele. Meie eliidi julgeolekupoliitika vundamendiks on aga juba veerand sajandiks soovmõtlemine, et tasuks vasid USA-l tahta ja ta lammutab soovi korral Venemaa vürstiriigikesteks. Seepärast eelpoolmainitud M.Mihkelson rõõmustaski, et USA -Venemaa suhted pingestusid, sest tema hinnangul läänega seotud oligarhid-ametnikud kukutavad päevapealt Putini.
Täna on ilmselge, et Putin realistliku koolkonna esindajana hindab maailma adekvaatselt ja luulude all kannatavad Obama-Clinton, Merkel-Hollande ja kogu Eesti eliit.
Roman Ubakivi