G-7, NATO JA VENEMAA

G-7, NATO ja VENEMAA Elame äärmiselt huvitaval ja ohtlikul ajal. Juba poole aasta pärast on põhilised jõudude vahekorrad ilmselged (ukraina pinnal toimuva sõja rahuvõimalus peale teoreetilist 9-sat kuud, Xi valimisprotsess ja oodatav dollarisüsteemi kokkuvarisemine) ning juba kolme aasta pärast on selge uue maailmakorra põhikontuurid ja geopoliitilised subjektid. G-7 tähtsuse paneb paika lihtne fakt - kui Hiina panustab oma Üks vöönd-üks tee projekti $4 triljoniga, siis Lääs üritab oma infrastruktuuri projekti kokku kraapida $600 miljonit. Arvan, et seegi on vaid soovmõtlemine, sest juba sügiseks on oodata peale Fed-i baasintressi tõstmist 0,75% 15. juunil, võlakirjade (bond) väärtuse langust. Peale 2008.a. on aga globaalne võlg kasvanud hirmuäratavalt $303 triljonit. Kui võlakirjade väärtus langeb, siis langeb ka bankade kapital. Bankade krahhi on oodata EL-s (Deutsche Bank ja Prantsuse bangad) ja Jaapanis. Isegi minul polnud raske prognoosida ennem viimaseid USA presidendivalimisi, et Bideni võidu korral ootab ameeriklasi ees majanduskrahh. Seda ainuüksi kasvõi tobeda Green Energy poliitika tõttu. Kui lisada siia veel võlale tugineva dollarisüsteemi paratamatu kokkuvarisemine, siis USA-d ootavad ees näguripäevad. Sellel taustal kõlavad eriti tobedalt NATO viimase kokkutuleku sõjakas kisa Venemaa ja Hiina aadressil, mis vaid tsementeerib viimaste liitu ja koostööd. Seda enam, et sõda Ukraina pinnal on juba tänaseks Läänele selgelt kaotatud. NATO maade relvasalvede tühjendamine Ukraina musta auku on juba täna ohtlik nende endi kaitsevõimele, sest nende endi degenereerunud kaitsetööstus pole võimeline neid samas tempos täitma. Ukrainale on see aga vaid 10% hädavajalikust. Isegi kui kümnekordistataks sõjalist abi Ukrainale, ei päästaks see ukride kokkuvarisemist, sest enamik nende russofoobsest hästi koolitatud väest on juba mättasse löödud ja nad ei suuda kaua pidada rinnet kaotades iga päev ca 1000 surnute ja haavatutega. Ukrainal ja Läänel pole enam mitte midagi lisada peale Rootsi ja Soome ühinemist. Venemaa pareerib sealt tuleva ohu 15-nda taktikaliste tuumarelvadega varustatud Iskanderite raketibrigaadiga kusagil Laadoga kandis pluss veel julgestusena Põhja ja Balti mere laevastike ning Kaliningradi potentsiaal. Ma ei tea, kuidas Soome ja Rootsi eliidid mõtlevad oma enda poolt keedetud supist kuiva nahaga välja tulla peale Venemaa võitu Ukrainas. Tõttavad Moskvasse Gotlandi ja Alandi saari kinkima? Läänes pole muidugi kõik vesipead, nagu Madridis trummipõristajad ning ma loen tähelepanelikult näiteks H.Kissingeri. Peale Davoses esinemist, kus ta õiglaselt märkis Bideni välispoliitika primitiivsust andis ta pikema intervjuu The Spectatori magasinile (2.Juuli). Seal ta joonistas välja kolm Ukrainas toimuva sõja võimalikku lõpptulemust. Sealjuures kõik need on absoluutselt vastuvõetamatud Putinile! Parim pakkumine oli, et rindejoon jääb Donbassi linna alla ja Donbassi ei vabastata lõpuni?! Putin oli rõõmus aprillis kui ta teatas läbimurdest läbirääkimistel Istanbulis. Ja millega see lõppes? Samuti kui ta surve Janikovitšile mitte jõudu kasutada ja kokkulepet Saksamaa, Prantsusmaa, Poola ja Obamaga -täieliku tolaks jäämisega. Ja Putini strateegiline viga kui ta Novorossia kerge hõivamise asemel hakkas Minski kokkuleppeid sõlmima, mida vastaspool ei mõelnudki täita ja mis viisid loogiliselt tänase verise sõjani. Seekord kui Putin ei hõiva Novorossia regiooni siis võrduks see Nikolai II kaousega Jaapanile. Armee ja rahva pahameel oleks reaalseks ohuks eliidile ja Putinile endale. Putin kaotab võimu kui ta lepik Lääne tingimustega. Võimatu, et Kissinger sellest aru ei saa. Veel tähtsam sellest, millest Kissinger räägib, on see, millest ta vaikib. Täielik analüüs eeldab ka ju juhtumit, kus Venemaa sõja võidab. Liites Madridi hullumaja, USA siseolukorra ja Tõsiste inimeste hulka kuuluva Kissingeri avaldused ning reaalse seisu sõjatandril pluss Venemaa potentsiaali jm., jõudsin ma järelduseni, et USA on juba võtnud vastu põhimõttelise otsuse lahkuda Euroopast ja jätta operatiivne juhtimine Britannia õlule, tõmmates Euroopa kohalt ära oma strateegiline tuumakilbi, mis ohustab konflikti süvenemisel Venemaaga USA eksistentsi. Euroopale võidakse kinkida ka sadakond Euroopas asetsevat taktikalist tuumapommi pluss Briti ja Prantsusmaa tuumajõud. Majanduslikult kooritakse Euroopa muidugi paljaks. See seletab ka brittide katteta kisa Venemaaga sõtta mineva maaväe ülesehitamisest, Saksa tipppoliitiku Venemaa vastasest tuumaähvardusest (Saksa lendureig juba koolitatakse seni veel USA-le kuuluvate aatomipommide kasutamist), utoopiat Euroopa armee loomisest jne. USA strateegiaks peale Ukrainas sõja kaotamist on panna võimalikult suur osa sõdima Venemaaga, ise mitte millegagi riskides. Kui seni oli USA sõdima viimase ukrainlaseni, siis nüüd nad sunnivad kasvõi provokatsioonide abil sõdima viimse eurooplaseni. See vabastab USA strateegiliseks üleminekuks Atlandilt India.Vaikse ookeani tsooni AUKUS baasil. USA eesmärgiks ei ole Euroopas (nagu Ukrainaski) võita sõda Venemaa vastu, vaid siduda Venemaa Euroopa verise kaosega ja tekitada talle kaitseministri Austini mõtte kohaselt maksimaalselt kahju. Kõik see toob kaasa , nagu seninegi Bideni poliitika (kes lubas teatavast hävitada ära rubla ja Venemaa majanduse ja vankumatu toe Ukrainale), hoopis vastupidise effekti - Venemaa hüppelise tugevnemise. Vememaa nõrkuseks on tema eliit, kes ca 70 % on kompradoorne degenerantne liberaalne pask. Ainult sõda Ukrainas ja mujal sunnib eliiti eesotsas Putiniga enesealalhoiu instinkti kaudu muutma oma läändesisenimese poliitikat ja lähendama seda riigi ja rahva huvidele. Kui Putini poolt juhitud eliit ei suuda lähiajal muuta oma liberaalset majanduspoliitikat ja seega ei suuda välja vahetada oma senist liberaalset ja seetõttu täiesti ebakompetentset rahanduse ja majanduse juhtivat kaadrit, siis tabab teda sügiseks sotsiaalmajanduslik krahh, mis võib viia kaoseni. Kui ohvitserkonna ja ettevõtjate tänasele pahameelele Putini ebaadekvaatse liberaalse poliitika suhtes liitub sügisel veel viletsusse tõugatud rahva raev, siis on praegusek poliitilisel eliidil hilja boržommi jooma hakata. Venemaal on tegelikult majanduslikus mõttes potentsiaalselt palju parem perspektiiv kui USA-l Euroopal ja Hiinal. Viimane on teatavasti tugevalt seotud kokkuvariseva dollarisüsteemiga, Biden aga tegi Venemaale Strateegilise superkingituse, eraldades Venemaa majanduse kollapseeruvast Lääne majandusest. Täna sõltub vaid Putini majasndusalasest kompetentsist ja poliitilisest tahtest suunamaks Venemaa hoogsa majanduskasvu teele. Teine paradoksaalne effekt seisneb seklles, et mida rohkem Lääs suurendab relvatarneid Ukrainale ja laiendab sõda Euroopas ning laiendab majandussanktsioone, seda tugevamaks muutub Venemaa! Majandusliku poole seletasin ära juba ülalpool: mida varem sa lahkud jäämäega juba sügisel kokkupõrkavast Titanikust päästepaadiga ja mida kaugemale sa katestroofist jõuad sõuda, seda suuremad on su võimalused ellujäämiseks ja paremaks tulevikuks. Sõjaline kaotus teeks lõpu praegusele eliidile ja Putinile. Kõik Lääne Venemaad survestavad sammud kutsuvad paratamatult enesesäilimise huvides Putini vastusammud, mis teevad paratamatult lõpu teesklusele, nagu kujutaks tänane sisuliselt III Isamaasõda vaid piiratud sõjalist operatsiooni, millest võtab osa vaid piiratud arv kutselisi sõjaväelasi, Moskvas ja Peterburis löövad aga eliidi võsukesed lulli ja valitseb hedonism. Tugeva Lääne vastases sõjas tuleb Venemaal ellujäämiseks võita, selleks peab aga sõda muutuma üldrahvalikuks, kus eeskiinil peavad võitlema eliidi võsukesed, nagu Stalini pojad. Täna võidab Venemaa sõja tänu kibndralstaabi poolt tehtud uuendusele anda igale patalonile oma haubitsa divisjon, mis teeb ta tulejõu maailma konkurentsitult paremaks. Seetõttu on Vene-Ukraina kaotuste suhe täna 1:30. Teine eesrindlik mõte: moodustada tankipataljonid nii tankid kui jalaväelahingmasinad kõik Armata baasil , moodustades nii ajaloos seninägematu soomusrusika, on aga finantseerimise vähendamisde tõttu viimastel aastatel ellu viimata. Kui nüüd Lääs varustab ukrisi tänapäevase raskerelvastusega, siis mingist spetsoperatsioonist enam juttu olla ei saa. Venemaal tuleb hakata sõdima sõjakaanoni põhireeglite alusel. See tähendab Sõjameeste käte vabastamist politikaanlusest ja lubada kasutada täit tulejõudu. Kui näiteks võidu huvides on hädavajalik likvideerida selline strateegiliselt tähtis punkt nagu Dnepri linn (Dnepropetrovsk), siis selle pühib maapinnalt strateegiline lennuvägi ühe päevaga ilma ühtki sõdurit kaotamata, hoolimata sellest, et seal asub Euroopa kõige kõrgem sünagoog. Teine elementaarne sõjakaanoni nõue on, et ründaja (Venemaa) peab olema arvulises ülekaalus soovitavalt vähemalt 3:1. Nagu märki Napoleon, soosib Jumal suuri pataljone. Tänaseni võitlevad aga venelased vähemuses kuskil 1:2,5 ! Võite lugeda venelaste jutustusi nii põhjas kui lõunas kui nende pataljoni mõlemal tiival haigutasid paarikilomeetrilised augud naabespataljonigega! Lisaks puudus veel koordinatsioon ülaltpoolt ja side naabritega, sest sidevahendid olid ühildamatud! Seega täielik bardak. Esimene järeldus; Pütin tegi küll õieti kui ta enda poolt kaitseministriks määratud mööblikaupmehe Serdjukovi vahetas välja palju osavama manageri Šoigu vastu. Ent Venemaa armee vajab kaitseministriks siiski traditsiooniliselt tarka lahingkindralit. Siis ei oleks ka niisugust jama, et Venemaa sõjalis-organisatoorne eelis (diviisid ukride brigaadide vastu) muudeti miinuseks kui näiteks Pihkva õhudessant diviisist paisati lahingusse alguses kaks patasloni, hiljem veel neli pataloni. Diviisi majsimaalne lahingujõud ilmneb vaid siis kui ta sõdib ühtse organismina kõigi oma toetus ja logistikaüksustega. Üldse spetznazi kasutamine kaevikusõduritena, nagu see täna toimub, on suur raiskamine ja sulaselge lollus. Milleks Venemaale neli õhudessantdiviisi ja veel õhudessant brigaade kui neid ei kasutata sihipäraselt spetsiaaloperatsioonideks ja terrorismi vastaseks võitluseks? Üldse on Venemaal kui maailma suurimal riigil silmapaistvalt napid maaväed. Sõdade ajajärgul on hädavajalik lisada !.Kaardiväe Tankiarmeele (kes täna on sisuliselt vaid korpus ja tänini on silma paistnud vaid paraadidel) teine korpus ja Donbassi tubli ja karastatud 50 000 mehelise miilitsa baasil veel üks hästirelvastatud eliitkorpus. Muidugi on veel elutähtis viia relvastusse Sarmaadid, Poseidonid ja varustada need ca 50 megatonniste lõhkepeadega. mis teeks kõik Venemaa vastased sõjalised aktsioonid mõtetuks. Ylitähtis on ka eeskätt laevastiku kiire relvastamine superkiirete rakettidega, mis teeks kiire lõpu USA ülevõimule ookeanidel jne. Lõpeks tuleks alustada masinaehituse taastamisega ja chipide tootmisega jne. Kõik see on vaid reaalne kui muudetaks tänast koloniaalset liberaalset rahandus- ja majanduspoliitikat. Iga Putini poolt mökutatud ja kaotsi lastud päev tuleb venelastel oma verega kinni maksta. Ukrainas püsib režiim täna veel ainult tänu totaalsele valetamisele ja ajupesule. Niipea kui rinne mureneb ja tegelike inimkaotuste ulatust pole võimalk enam varjata, ei tähenda see vaid majanduslikku pankrotti (rindelolijate surma puhul on lubatud sugulastele suurt kompensiooni, mis juba täna tähendaks terve eelarve suurust kulu), vaid ka Zelenski patuoinaks tegemist ja juutidevastaseid progromme židobanderistist oligarhi Kolomoiski rahadel üleskasvatatud natslike pataljonide poolt. On ju Zelenski juut ja Donbassis sõja lõpetamise valega presidendiks saanuna läheb kõigi tapetud ukrainlaste veri tema kaela kui ukrainlaste genotsiid maa vabastamiseks juutide asundusteks. Tänased Ukraina riigi ametlikud kangelased bandeeralased on ju ajaloos kurikuulsad juutide tapjad (Lvov, Babi Jar jne.). Minu järeldust, et USA on otsustanud võimalikolt kiirelt Euroopast jalga lasta kartes tuumasõda Venemaaga, kuna nad ei kontrolli täielikult olukorda ja lasta Euroopal vajuda verisesse kaosesse, tõendab kaudselt fakt, et argentiinlasest Rahvusvahelise aatomikomitee esimees nõudis Zaporzje tuumajaama kontrollvisiiti. Väidetakse, et venelased leidsid tuumajaamast 30 kg aatomipommi valmistamiseks rikastatud uraani ja 40 kg plutooniumi. Siit ka ukride spetznzi operatsiooni vajalikkus tuumajaamas, et takistada tuumamaterjali väljavedu Venemaale. Edasine on juba vene allikatele toetuv spekulatsioon, mille tõenäosuse hindamiseks mul veel rohkem infot ei ole. Venelaste väitel on neil dokumentaalsed tõendid, et ukrid kavatsesid ameeriklaste plaani järgi rünnata Donbassi ajavahemikul veebruari lõpp kuni 8.mai. See oleks pannud Putini vaid halbade valikute ette kuna Venemaa tunnistas veel Donbassi Ukraina osaks. Ukridel oli selge sõjaline üleolek Donbassi miilitsa ees ja esialgne edu tagatud. Putinil oli võimatu murda oma lubadust kaitsta Donbassi. Asja tegi keerulisemaks veel Johnsdoni initsiatiiv, kes sügeleb üle Euraasia, puhudes suureks konflikte, leidmaks oma Impeeriumi taastamiseks hädavajalikku maad. Nii nad ründavad täiega Euroopa Liitu, et teda lagundada ja loomulikult Saksamaad. Venelaste andmeil oli Johnson lubanud Erdoganile aatomopommi ja Zaporozjes olev materjal oligi Türgile mõeldud, et sulgeda Dardanellid Venemaale (Süüria isoleerimine) ja avada NATO laevastikule. .Siit ka Erdogani avaldus, et Türgil on 2024.aastaks oma aatomipomm. Loomulikult tõstis see muuseas kohe jalule ka kogu Iisraeli luure, sest ennem seda oli Erdogan kuulutanud Jeruusalemma Türgile kuuluvaks. Zelenskile lubanud Johnon aga nn. "räpast pommi" millega oleks rünnatud Tocka-U raketi abil mõnda Vene linna. Seepärast vallutasidki venelased eelkõige Zaporozje ja Tšernobõli tuumajaamad, kust nad said ka tõendei, mida nad olevat esitanud ameeriklastele. Viimased olid loomulikult äärmiselt kohkunud, sest Vene linna ründamine oleks võinud põhjustanud tuumavastulöögi USA linnale. Seepärast olevat Bliken asja uurimiseks saadetud Ukra