MUDAMAADLUS EESTIS.

Eestis on koik parteid liberaalse ideoloogiaga. Ref ja Isamaaliit on isegi neoliberaalsed, kuigi viimased on Seedri juhtimisel tasapisi moodukuse poole liikunud. Silma paistab EKRE, kes on yle votnud rahvusluse simulaakrumi rolli Isamaalt ja Ansipi Refilt. EKRE ei lahtu rahusvlikust ideoloogiast ega noua sellest tulenevalt ei Eesti geopoliitilise kursi ega neoliberaalse majandusmudeli muutmist. Nad isegi pooldavad M.Laari yhetaolist tulumaksu. Valispoliitika on neil lukustatud russofoobiasse ja kogu see intellektuaalne lumpen, kes tosimeeli usuvad, et vabatahtlikult Vaffen-SS astunud mehed, kes vandusid ustavust Adolf Hitlerile ja aitasid pikendada natsireshiimi elupaevi sodides Eesti Laskurkorpuse eestlaste vastu, kaitsesid Eesti iseseisvust, on neile yle voolanud. Aga neil on positiivne kylg, sest nad on piiramatu immigratsiooni vastu ja on normaalse perekonna poolt. EKRE juhid Helmed on head demagoogid ja terava ytlemisega, mis aitab parteid meedia tahelepanu keskpunktis hoida. Kuid koige olulisem on, et EKRE on ainuke partei, kes raagib positiivselt Trumpist. Koik teised on Clintonoidid-globalistid, EL byrokraatia banksterite kursi pooldajad.
Sellel pinnal tekkis oodatud vandenou EKRE valitsusest korvaldamiseks. Avaloogi tegi president Kaljulaid, kes kriisi kunstlikuks tekitamiseks laks yle volli, kuulutades avalkus esinemises valismaal (!), et ta vihkab sisuliselt EKREt. No ega Isamma ridadest sirgunud K.Kaljulaid ei saagi neoliberaalina muud ollagi kui moraalne vardjas. Loomulikult vallutas president oma skandaalse avaldusega kogu yhiskonna ja meedia tahelepanu. Surmahoobina oli moeldud Valisministeeriumi asekantsleri M.Maasikase demagoogiline syydistus konkreetselt siseministri ja EKRE esimehe M.Helme vastu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika senise kursi muutmises. Viimane olevat tulenenud sellest, et M.Helme onnitles uut Briti peaministrit B.Johnsonit ja pakkus talle abi Eesti iseseisvuse taastamise kogemusest. Maasiku jargi olevat see EL vordsustamine NSVLiiduga ja senise selge valispoliitilise kursi hagustamine ja muutmine. M.Helme ei jagnud matsu ja vaenlaste kohese nokauteerimise asemel laskus luuserina Maasikase diskursusesse. Intrigeerimisega oli lisaks Isamaaliidule ja Refile ilmselt seotud ka peaminister Ratas, kes teatas, et iga ametnik voib valitsust avalikult kritiseerida ning lisas seega skandaalilokkele puid ja avas veel Augeiase tallid. Aga liberaalid ei ole yksnes moraalsed vardjad, vaid ka intellektuaalse puudega. Nii teavitas Ratas, et tema valitsus jatkab EL ja NATOle orienteeritud kurssi. Seega astus Ratas oma kunagise eelkaija koverkaela Jussi reha otsa, kelle syydimatu rumalus pani rodul istuvad diplomaadid yllatusest sumisema. Sellele pidi koheselt reageerima Kentmanni tanavalt ja hoolikalt ettevalmistatud vandenou imbus momentaalselt liiva.
Liberastid oskavad kyll lugeda, ent loetust arusaamisega on yletamatud probleemid isegi meedia poolt "Eesti diplomaatia kailakujuks" upitatud Matti Maasikasel. Nimelt on seni kogu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika koigis dokumentides ja tegudes yhemotteliselt geopoliitiliselt orienteeritud USAle, mitte Euroopa Liidule. Seega oleks M.Helme kohe pidanud vandenoulastele kori peale astuma ja syydistama ise M.Maasikut ja tema toetajaid Eesti valis- ja julgeolekupoliitika hagustamises ja otseses rikkumises!
EL on Eesti majanduspoliitika nurgakivi, ent erinevate huvidega kui USA. Ma juhtisin sellele geopoliitilisele faktile juba veerand sajandit avalikult tahelepanu, prognoosides ette tanast olukorda kuid ma ei tea Eestis yhtki liberaali, kes geopoliitika tasemel on voimeline arutlema.
Lyhidalt, meie lausa eksistensiaalseks probleemiks on fakt, et Eesti julgeolek soltub taielikult USA armust, majanduslikult aga ELst. USA rahvuslikes huvides on lammutada EL, mille vastu on Eesti globalistlik eliit (valjaarvatud EKRE) ja ametkond Maasikasega eesotsas. Viimased voivad ainult kiibitseda ja intigeerida, otsus tuleb peremehelt Kentmani tanavalt.
Eesti eliit on seega ise end viinud geopoliitiliselt luuseri rolli nagu Pats &co 1939.a.sygiseks. Mul ei ole mingit kahtlust, et liberaalne eliit talitab nagu tollalgi. Igatahes on ees tormilised aastad, aga ka huvitavad, sest sellist poliitilist ummikut ei suuda eliit isekeskis lahendada ja rahva eest vaiba alla pyhkida.

Roman Ubakivi

VENEMAA TEELAHKMEL

Jatkaksin eelmise postituse lopumottega, kus Xi Peterburgis olles rohutas kolm korda omavahelise usalduse tahtsust. Hiinas on mitmed spetsiaalsed instituudid uurinud NSVL lagunemise pohjusi ning nad on hasti teadlikud, et kuskil 80% tanasest Venemaa eliidist on NSVL lagunemise pohjustanud degenereerunud kommunistliku eliidi otsesed voi vaimsed jareltulijad, kelle suureks unistuseks oli ja on oma maa huvide reetmise hinnaga upitada end personaalselt Laane eliidi kinnisesse klubisse. See on NSVL eliidi debiilne ja taitumatu unistus alavaarsuskompleksi all kannatava kombaineri "ymbriku Misha" Gorbatshovi (ja ka Eesti eliidi) naol. Nad arvasid, et piisab vaid oma rahva paljaksriisumisest kodanliku kontrrevolutsiooni kaigus ja nad voivad pururikaste olligarhidena jalaga lahti lyya Laane eliidi uksed.
Tuletasin eelmises kirjutises meelde geopoliitilist yletamatut pohivastuolu anglosaksi ja vene tsivilisatsioonide vahel, et rohutada yleoo kommunistidest neoliberaalseteks kapitalistideks moondunud debiilikute pyydluste absoluutset perspektiivitust. Lisaksin siia veel 1839.a. USA anglosakside "Manifest Destany", mille jargi USAl on "jumalik missioon" oma vaartuste pealesurumiseks yle maailma inimkonna paastmise eesmargil. Praktilises poliitikas tahendas see oigustust agressiooniks Mehhiko vastu ja Texase ning Kalifornia vallutamist , Oregoni osariigi vallutamist Brittidelt jne. Mehhiko ja Suurbritannia ei jaganud ju massoonide lekaalide jargi loodud USA vaartusi ja "Jumaliku ettemaaratluse " kohaselt oli oigustatud ja vajalik nende territooriumite liitmine USAga. Ameerika idee on muidugi arenenud aja jooksul, kuid ydi on tanagi sama. Kenneditelegi naitas USA eliit tema koha katte ja murjanitest bolshevikke, kes rahva varastamisega yleoo oligarhideks on saanud, ei lasta esikust kaugemale.
Kui endised kommunistid-komsomolijuhid sajandivahetusel moistsid, et kui nad ei taha oma kokkuvarastatud varandustest suud puhtaks pyhkida, nagu Ilfi ja Petrovi kangelane Rumeenia piiril, siis taibati, et ainuke kaitse neile on Vene riik. Seeparast toimus Vene eliidis pohimoytteline muutus: seni totaalselt liberaalsele eliidile lisandus patriootlik segment, kelle ylesandeks oli yhelt poolt tugeva sojavae ja teisalt globalistlike riigikorporatsioonide loomine. Manageriks valiti V.Putin.
Putin on seni ekskommunistliku eliidi poolt pystitatud ylesandega vaga hasti hakkama saanud, kuid Venemaa yhiskonna areng on joudnud olukorda, kus 90% rahva ideaaliks on Stalin, rohuv enamik eliidist on aga liberaalid, kelle unistuseks on sulanduda kosmopoliitsesse finantseliiti. See tahendab aga sisuliselt revolutsioonieelset situatsiooni Venemaal, sest Stalin on vastand liberaalsele eliidile.
Ma ise olen nende eestlaste hulgast, kelle isa, nagu ma lugesin peale taasiseseisvumist tema toimikust, kus oli punase tindiga alla tommatud: "voitles relv kaes Noukogude voimu vastu" ning vanaisa oli Vabadusristi kavaler. Yhesonaga olin nevojeznoi ja minu peres mingit sympaatiat Stalini voi kommunismi vastu pehmelt oeldes ei olnud. Teisalt mingit erilist tagakiusamist ka ei olnud. Taiskasanune mulle isegi pakuti kord kommunistliku partei liikmeks astuda, millest ma muidugi kohe keeldusin. Kuna minu poisikesepolv moodus veel Stalini ajal, siis minu emotsionaalset suhtumist Stalinisse voib valjendada yhe sonaga: aukartus. Hrushtshov tema korval tundus ebapadeva klounina. Harimatu, kes keerukaid probleemne yritas lahendada primitiivselt-nagu kylvipinna toppimine Eestis ja mujal totaalselt maisi alla. Stalin oli tosine majandusmees ja peale laastavat soda olid edusammud silmnahtavad. Kui Hrustshov keelas ara kolhoosnike aiamaad ja pyydis koike riigistada, siis Stalini ajal kaisin tihti Vana-Viru tanaval, kus tootas mu ema ning vanaema kohe korval omblejate artellis. Maletan veel seda sagimist kui ommeldi karusnahkadest kasukat filmitaht Ljubov Orlovale. Lisaks vaga laiale artellide vorgustikule, oli lubatud veel individuaalne tootamine. Seega tootmisvahendid ei olnud totaalselt riigistatud vastavalt trotskistlike juurtega Hrushtshovile, vaid majandusmudel oli palju paindlikum, nagu tana Hiinaski. Stalini "paljastamist" jalgisin noorukina imestusega, sest minu arvates oli see puha lollus, mis kahjustas NL ja Hrushtshovi enda prestiishi. Oleks ju palju targem toetada oma ettevotmisi Stalini tohutu autoriteediga, nagu viimane seda Leniniga tegi. Yhesonaga Hrushtshov oli Noukogude eliidi degenereerumisprotsessi selge tunnusmark. Stalin oli minu hinnangu jargi Venemaa viimane juht, kes oli tosiselt voetav mitte ainult kui majandusmees, vaid mis koige tahtsam, ka viimane, kes suutis moelda ideoloogilisel tasemel. Vaadake kuidas ta ennem soda muutis kosmopoliitse ideoloogia rahvuslikuks Zhdanovi kaudu ja poliitbyroo otsust Venemaa oigeusukiriku tagakiusamise lopetamise kohta. Sojaks tuli valmistuda mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt. Hrushtsov jai mulle meelde imeilusa miniatuurse Vene oigeusu naiskloostri kiriku lammutamisega Tallinna sydalinnas. Barbar, kelle vaimne tase oli kolhoosiesimees.
Seega Stalin on tana voimsa superriigi, sotsiaalse oigluse ja korra myyt, kelle suunas vene rahvas tahab minna. Vastuolu tanase valdavalt degenerantse eliidiga, kes oma tyhiseid ja rahvavaenulikke eesmarke ei julgegi sonastada, on yletamatu. Kui Putin ei taha lasta asjadel areneda koikehavitava massuni, siis on tagumine aeg hakata kiiresti eliiti natsionaliseerima nii ideoloogiliselt, poliitilise riigikorraldusega kui ka majanduslikult. Neoliberaalne majanduspoliitika on loplikult umbejooksnud ja Putini yritus oma rahvuslikke majandusprojekte neoliberaalide juhtimisel ellu viia on labikukkunud. Juba sygisiste kohalike valimiste eel on ka valitsuspartei oma margi nii tais teinud, et Moskvas tema liikmed varjavad oma seotust omaenda parteiga. Yhesonaga, Putinil on riigi ja iseenda sailitamise huvides hadavajalik teha jarsk poore kosmopoliitselt neoliberalismi ideoloogialt rahvuslikule ning sellest tulenevalt teha ka kannapoore majanduspoliitikas. Kui loobutakse ebareaalsest Laane eliidiga liitumise miraazhist, siis tahendaks see pidurite mahavotmist ka valis-ja julgeolekupoliitikas, kasvoi Ukrainas.
Arvan, et Xi, Trump ja Putin leidsid yhise keele ja nagemuse Osakas, mis suunas peab maailm arenema. Sellele viitab nende yhise venlase - kosmopoliitse finantsoligarhia meeleheitlikud rynnakud nende vastu nii Hong Kongis kui ka Tblisis jm. Trump on niigi pideva turmtule all. Seega arvan, et paratamatute geopoliitiliste vastuolude taustal suutsid kolm (siia voib lisada pohimotteliselt ka Modi) maailma tulevikku otsustavat liidrit maarata kursi kui patriootliku, anti finantskosmopoliitse. Hiinlased on niikuinii padurahvuslased. USA-s on Trump teinud patriootliku revolutsiooni. Koige raskem on Putinil, kel riigi edasikestmise huvides on hadavajalik alustada rahvusliku revolutsiooniga. Evolutsioon oleks muidugi eelistatavam, ent aega loetakse nyyd juba mitte aastatega, vaid kuudega. Igatahes nii tolgendan ma Xi sonu usalduse tahtsuse kohta.
Vastata rahva ootustele ja tousta Stalini tasemele nii vaimselt kui ka majandusmehena pole kaugeltki antud igayhele. Vahemalt sonades on Putin liberalismiga lopu teinud. Vaatame, mis ta teha suudab. Trump juba hakkab meelde tuletama Roosevelti. Ainult Churchilli asemel naeme me Euroopas degenerante. Euroopa on valja vahetanud Xi. Ajalugu jatkub.

Roman Ubakivi

PEALE G20

Osaka G20 vast koige tahtsamaks tulemuseks on tanu eelkoige D.Trumpi tegevusele hysteerilise sojaretoorika (mis ahvardas ka juhusliku kokkuporke eskaleerumise Armagedoniks) pehmenemine. Kohtumine Putiniga, kaubandussoja vaherahu Hiinaga ja hiljem eht tramplik yllatuslik kylaskaik Pohja Koreasse olid inimkonna ja Trumpi tagasivalimise seisukohalt kahtlematult positiivsed sammud.
Ent geopoliitilist hybriidsoda see taktika muutus muidugi ei valistanud, USA laks lihtsalt totralt demokraatide rauskava bluffi taktikalt yle Trumpi arukamale reaalset joudude vahekorda peegeldavale adekvaatsemale poliitikale. Osaka kohtumisele eelnes teatavasti Hiina -Vene otsus hakata omavahelises kaubavahetuses valtima dollarit ja SFIFT systeemi. Samuti kohtus Patrushev Iisraelis Boltoniga. Venemaa on tana Iisraeli julgeoleku koige usutavam garant, ent samas on ta ei ohverda Iraani, set tal on kaugeleulatav geopoliitiline koostoo viimasega seoses raudteega ja ka kanaliga Kaspiast Parsia lahte, mis haakub ka Hiina strateegiaga. Mitte juhuslikult pole Iisrael esitanud avalduse Shangai Koostoo organisatsioonile, mis on tasapisi muutunud maailma koige mojukamaks organisatsiooniks. Eriti tahtis on allakriipsutada Modi positiivseid samme Venemaa ja Hiina suunal, mis annab juba reaalselt pohjuse raakida paarkymmend aastat tagasi peaminister J.Primakovi poolt valjapakutud Moskva-Dehli-Pekingi teljest, mis oleks otsustav joud Euraasias ja seega kogu maailmas. Silmatorkav on ka Jaapani lahenemine Venemaale. T.May alandlik audientsi palumine Putinilt on Briti senise poliitika pankroti avalik tunnistamine. Putini kohtumine paavstiga ja Macroni lubadus votta osa 9. mai paraadist peegeldab fakti, et Mandri-Euroopa ainus tulevikulootus on idas.
Uhesonaga realiseerub trend, mida ma juba Blogi alustamise algusest ja veel ennem prognoosisin: USA mojuvoim maailmas vaheneb, Venemaa tugevneb. Nagu hiljutine Rand Corporationi uurimistoo vaidab, on Venemaa alistamine peamiselt sojalise jouga suhteliselt perspektiivitu ja pearohk tuleb panustada majanduslikule ja psyhholoogilisele sojale. Viimasest tulenevalt tahaksin ma ara markida ylitahtsat vaimset pooret Venemaa vaimse eliidi seas. Pean siin margiliseks Vladimir Solovjov saadet, mida ma kord nadalas pyyan jarelvaadata. Onneks jarelvaatasin tana 03.juuli saadet. Esimene osa mind ei huvita, sest reeglina peegeldatakse seal Ukraina syndmusi, mille lopptulemuses mul kahtlusi ei ole. Degenerantse eliidiga Venemaaga piirnevad maad on kaotajad kui nad Soome eeskujul ei ole voimelised arvestama geopoliitilise tosiasjaga. Just Solovjov toi valja selgelt vaimse tosiasja, mis tuleneb otseselt geopoliitika alusest ja havitab vaimselt kogu Venemaa libelaarse gorbatshovismi ja seega kogu Venemaa hiljemalt Andropovi aegse illusiooni edukast yhinemisest anglosaksidega.
Kirjeldasin Eesti voimatust orienteeruda USAle mitte ainult viis aastat tagasi kui hakkasin blogi pidama, vaid juba paarkymmend aastat tagasi kui tutvusin anglosakside geopoliitika isa sir Harald McKinderi religioosse aksioomiga, mis on kogu jargneva ratsionaalse loogilise arutelu vundamendiks. Viimasest tuleneb, et kui me tahame orienteeruda USAle, siis me peame lakkama olema eestlased ja rahvuse asemel ollema egoistlikud indiviidid. Seda eestluse havitamist iseendas pidasid Mart Laar ja Tunne Kelam oma yhises leheartiklis hadavajalikuks kohanemiseks, iseenda voimule jaamise garantiiks. Tyypiline, et mitte ykski Eesti eliiti kuuluv haritlane pole selle eestluse suitsiidi ideele sonagi vastu poetanud.
Venemaa vaimses eliidis on nende onneks tana meediakorufee Solovjovi naol, kes avalikult kesktelevisioonis kuulutab, et venelased on pohimotteliselt teised kui anglosaksid, nad kuuluvad teise tsivilisatsioonityypi ja omaenda tsivilisatsioonityybi eitamine tahendab oma hinge ja kodumaa reetmist.
V. Solovjovil on ka tuline oigus, et just venelased on tana Euroopa tsivilisatsiooni edasikandjad, kuna Laane Euroopa on selle reetnud liberastidena. Venemaal on tanini au sees Dostojevski mote, et venelane ilma Jumalata on joletis, mitte inimene. Yhesonaga Smerdjakov, kes yhe venelasest politoloogina saates esines. Solovjov kordab oieti ka motet, et NSVL lagunemise peapohjus oli smerdjakovide paasemine voimule.
Dostojevski sonastab tegelikult Aristotelese motet, et tervik (Jumal) on tahtsam kui osa (indiviid). Aristotelese jargi valitseb nii nagu igas elavas organismis ka riigis ja rahvas osa ja terviku vaheline seos: terviku toimimine ei tarvitse alati soltuda iga koostisosa toimimisest, kuid yksikosa ilma tervikuta toimida ei saa. See kollektivismi printsiip on Maatsivilisatsiooni vundamendis (vene kylakogukond jne.).
Anglosakside Meretsivilisiatsiooni vundamendiks on aga totaalse egoistliku individualismi printsiip. Seega oli taiesti loogiline, et smerdjakovlaste -laarlaste liberalistlik propagandateravik oli igat rahvust, sealhulgas kA eestlust kokkuliimiva yhtsustunde-kollektivismi vastu.
Meretsivilisatsiooni tyypi esidavatel mereroovlid anglosaksid ja varajase Ameerika elanikud (keda ei kaitsnud praktiliselt riik) voisid loota ainult relvale oma vool.
Muuseas neoliberaalide eestlauljaks on ka Venemaa (Leningradi ylikooli lopetanud) smerdjukov Alissa Zinovjevna Rosenbaum, kes kolis Ameerikasse 20=ndatel. Tema raamatuid on trykiarvult ainult piiblist vahem ja need on avaldanud otsustavat moju USA eliidi arusaamadele. Ta lahtub arusaamast, et ei ole sellist entiteeti nagu yhiskond (olles M.Thatcheri motteemaks) ning heaks vaartuseks tuleb lugeda yksikindiviidi ahnust ja aarmuslikku egoismi. Viimane on toestuseks, et eestluse ja Maatsivilisatsiooni seisukohast on Meretsivilisatsiooni esindavad liberaalid moraalsed vardjad. Kui aga lisada fakt, et oma "filosoosiale" respekti lisamiseks nimetas Rosenbaum oma suureks eeskujuks just Aristotelese, siis ei saa keegi kahelda tema lugemisoskuses, aga kuna on fakt, et ta loetu sisust ei olnud voimeline aru saama, siis on tanapaeva liberaalide koige tahtsam vaimusuurus intellektuaalselt idioot. Viimaseks voib aga lugeda ka Venemaa Keskpanga juhti E.Nabiullinat, kelle arusaama jargi rttevotete peamiseks krediidiressursiks peab olema omavahendid.
Kuna vaimne joud on mulle kui patrioodile tahtsaim, siis V.Solojovi poolt demonstreeritud selge arusaam sellest, kes sa oled ja kes on su vaenlane, on Venemaa tulevikule tahtsam kui maailma parim armee. Meretsivilisiatsioon ei vota iialgi omaks Vene eliiti, ykskoik kui palju nad ei lomita, sest nad nagu prussakad kuuluvad havitamisele ja vaherahu teeseldakse ainult ebasoodsa joudude vahekorra puhul. Venemaa on end ajaloos kuulutanud kolmandaks Roomaks. Venema eliidi eksistentsiaalseks kysimuseks, nagu see seisis ka NSVL juhtkonna ees, on see, kas nad saavad Sun Tso motte jargi aru, kes nad on ning missugune ja kes on nende vaenlane. Kui nad Maatsivilisatsiooni Rooma eeskujul saavad aru, et Meretsivilisatsioon Kartaago tuleb havitada ja taastekke likvideerimiseks soolaga yle puistata, siis nad on ajaloost voimelised oppima ja voitmatud. Kysimus on vaid selles, nagu Xi kolm korda Peterburgis rohutas, kas Venemaa eliiti voib usaldada.

Roman Ubakivi