2015
Järgmine aasta tõotab tulla veelgi sündmusterohkem kui tänavune. Kriisis teatavasti sündmused kiirenevalt pressitakse kokku ja aeg kiireneb. 2015 kujuneb ilmselt IV maailmasõja otsustavaks aastaks.
Ma ei ole fatalist, ent geopoliitika kui meetod annab võimaluse ca 85% tõenäosusega välja joonistada eelolevate sündmuste koridori. Kõige optimistlikum oleks võrreldes II maailmasõjaga 1945.a. variant, pessimistlikum 1941.a. Kõige tõenäolisemaks pean 1943\44a. varianti. Ilmselt võib mind suures plaanis liigitada optimistide leeri, sest ma pean inimkonna täielikku hävitamist üleüldises bioloogilises- ja tuumasõjas vähe tõenäoliseks.
Käesoleva maailmasõja mõtte ja sisu on minu arust kõige adekvaatsemalt lahti seletanud USA teadlane Immanuel Wallerstein oma koolkonnaga. Kapitalistlik maailm-süsteem on jõudnud oma viimasesse faasi, kus tema olemasolu eeldus - pidev laienemine ja kasv on ammendanud ning vajab paratamatult väljavahetamist. Tänane maailmasõda, mis ka Euroopas käib juba ka sõjaliste vahenditega (Ukrainas), lahendab tulevase maailmakorralduse geopoliitilise vormi: kas uus maailmakord tuleb mitmepooluseline, mitme geopoliitilise subjektiga, või ühepooluseline, USA hegemoonia ja diktaadiga.
2014 a. on ilmselt maailmasõjas murrangulise tähendusega, sest ühendas endas 1942\43\44 a. Stalingradi lahingu (Krimmi taasühinemine Venemaaga), Kurski lahingu (Hiina tõukas USA maailma suurima majandusega riigi kohalt) ja uue Bretton Woods`i (maailma eliit valis maailma finantskeskuseks Hong Kongi).
Ühesõnaga, sõja lõpptulemuses enam mul kahtlust ei ole, küsimus on vaid saagi jagamises, uute mõjutsoonide piiride konkreetsetes piirjoontes. Eestil on ees raske aasta, võrreldav 1943\44 talvega, sest eliidi tase on lausa identne. Siis oli meil liidriks J.Uluots, kelle enda poolt väljamõeldud juriidiliselt soole rajatud konstruktsioon "peaministrist presidendi ülesandest kui Eesti juriidilise järjepidevuse kandjast" varises põrmu kui ta EW mobilisatsiooniseaduse alusel viis ellu koos Hj.Mäega eestlaste sundmobilisatsiooni Saksmaa sõjaväkke, mis juriidiliselt tähendas Eesti tunnistamist Saksamaa provintsiks. Peale seda reetmisakti räägivad Eesti õiguslikust järjepidevusest seoses J.Uluotsa isiksusega vaid "Edevuse Narride" tüpaashid Mart Laar ja Lauri Vahtre koos oma õukonnaga.
Kui siis oli meie eliit tegevuses eestluse sandistamisega natsireshiimi huvides (kelle võidu korral oleks meilt Eestimaa ära võetud ja "estenfrei`ks" lausküüditamisega tehtud) siis tänased degenerandid T.Rõivasega ja T.H.Ilvesega eesotsas ajavad poliitikat, mis on eestluse eksisteerimise kiire lõpu aktuaalseks teinud. Kui Mart Laari valitsus oskas oma shokipoliitikaga kahandada sündimuse üle 25 000 lapselt 1990.a. ainult aastaga ca 12 000 peale ja nii viia meid demograafilisse katastroofi, mis meid aeglaselt tapab, siis T.Rõivas eelistab ilmselt igavesele piinale pigem õudset lõppu.
Olukorras, kus Eesti on muudetud taktikalise tuumarelvaga varustatud USA lennuväe baasiks, kes ei allu Eesti juridiktsioonile ja kelle lend Moskvani kestab vaid 20 minutit ja Leningradini ainult paar, ei saa avaliku majandus- ja psühholoogilise Venemaa vastase sõja tingimustes enam välistada otsest sõjategevust, nagu see juba Ukrainas toimub. Seda enam, et USA strateegiaks on haarata Venemaa konfliktide rõngasse Eestist Azerbaidshaanini. Täiesti võimalik on variant, et Venemaa neutraliseerib Baltikumist lähtuva ohu tuumarelva abil. Siis on ameeriklaste kord mõelda, kas nad tahavad ennast maakeralt ära pühkida Narva eest.
Veelgi käegakatsutavam oht meile on Euroopa Liidu lagunemine majanduskriisi tulemusel, mille tõi meile kaela Eesti poliitikute ja Merkeli Venemaa vastane majandussõda. Ilma EL abisummadeta oleme me kohe pankrotis. Euro lõpp on aktuaalne, kuni võimult ei ole kõrvaldatud endine SDV komsomolijuht ja USA mentori broiler Merkel. EL peab kinni maksma USA poliitika tulemused Ukrainas ja lisaks veel South Streami projekti läbikukutamise Lõuna Euroopas. Sellist raha pole lihtsalt kuskilt võtta.
Putini vaikne käik - loobuda South Streamist oli muidugi male rahvusvahelise suurmeistri tasemel, mille vastu Obama oma pokkeri ja kabetamisega ei saa. Meistrikäik tõi Türgi Hiina-Venemaa vestlusringi ja ma ei imestaks kui Iisrael tulevikus Vene gaasi tarniks.
USA perspektiiv on väga sünge. Nende arrogantsus, mida kaugemale nägevad inglased oma Impeeriumi päevil endale kunagi ei lubanud - avalikult õõnestustegevuse organiseerimist ja rahastamist Venemaal - võib hakata andma bumeranefekti. Pole mingit võimalust takistada, et Hiina ja Venemaa sama mündiga ei tasuks palju fragmentsemas ja plahvatusohtlikumas USA-s, kus on rohkem vange kui kõigis teistes maades kokku! Lisaks on majanduslikult vältimatu palju suurema mulli, kui seda oli 2007.a. kinnisvaramulli lõhkemine, järg on kildgaasi ja - nafta mulli katastroofil. Praegune naftahindade sõda tähendab kokkuvõttes ca $ 17 triljoni energiakandjate finantsderivaatide turu plahvatust, mis lööb lössi USA rahanduse, majanduse ja maailmavalitsemispretensioonid.
Isegi kui eelpool nimetatud katastroofe õnnestub edasi lükata, mis eeldab kokkuleppeid Hiina ja Venemaaga, siis USA võime mängida suuri mänge Eesti regioonis kahaneb pea olematuks. T.Rõivase taolised politikaanid, kelle geopoliitilise orientatsiooni valiku argumentideks on Washingtoni visiitidel osutatud külalislahkuse tase, leiavad endale täiesti ootamatult ees samasuguse olukorra, nagu omal ajal Konstantin Päts, kes tegi panuse Hitleri ilukõnele.
Rahvusena peame me teadlikult otsustama, kas me jätkame Toompea vallutanud lumpeni juhtimisel suitsiidi teel ja vajume unustusse, või astume surmaringist välja. Eestluse lagundamisprotsess on degenerantse eliidi poolt nii kaugele viidud, et juba mõne aasta pärast on tagasipööramispunkt läbitud ja meil ei olegi enam valimisvõimalust. Rahvuslased on ainsad, kes tahavad ja on võimelised senist eestlusele hukatuslikku poliitikat põhimõtteliselt muuta.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 31. detsember 2014
pühapäev, 21. detsember 2014
RAHVUSLASTE VALIMISPROGRAMM
(Projekt)
PREAMBULA
Eesti kultuuri ja rahvuse säilitamine ja arendamine on meie peaeesmärgiks ja kohuseks, sest ainult nii me täidame me oma missiooni inimkonna osana: kindlustame maailmas kultuuride õitsva mitmekesisuse, mis on eelduseks kogu inimkonna jätkusuutlikusele ja soodsale arengule.
Eesti eliit on katastroofiliselt läbikukkunud oma peamises ülesandes - eestluse kaitses ja arendamises. Selle asemel oleme degenerantse eliidi poliitika tulemusel paisatud rahvuse lagunemisfaasi ja meie rahvuskehast on täna järel vaid verine rümp. Katastroofi põhjus on ilmselge - eestlust saab arendada ainuüksi toetudes rahvuslikule ideoloogiale ja poliitikale. Selle asemel esindab tänane Riigikogu vaid neoliberaalset (IRL ja Reformierakond) ja liberaalset (Keskerakond ja sotsid) ideoloogiat ja poliitikat.
Juba teist korda Eesti riikluse ajaloos on meie eliit ilmutanud suitsiidset idiootsust ja täielikku kõlbmatust geopoliitilise orientatsiooni valikul. Esimesel korral oli see 1939.a, kevadel, kui Selteri -Ribbentropi paktiga valiti oma "kaitsjaks" Hitler, kelle eesmärgiks oli "eluruumi" võitmine muuseas ka eestlaste arvel! Natsi-Saksamaa võit maailmasõjas tähendanuks eestlastelt maa äravõtmist ja kogu rahva küüditamist itta. Idiootse poliitika loogiliseks lõpuks oli riikliku iseseisvuse kaotamine ja tohutud inimkaotused võõrastes huvides.
Teise katastroofilise vea tegi 1991.aastal M.Laari valitsus, kes valis meie "kaitsjaks" USA, kelle neoliberaalse ideoloogia ja poliitika eesmärgiks on kõigi rahvaste (sealhulgas ka eestlaste!) kaotamine. Tänase kursi jätkamine tähendab eestluse garanteeritud hävitamist ja seepärast on Reformierakond ja IRL rahvuslaste lepitamatud pollitilised vaenlased. Katastroofi vältimiseks tuleb tänane degenerantne eliit välja vahetada rahvuslikku ideoloogiat ja poliitikat elluviiva kontraeliidiga. Rahvuslased peavad oma missiooniks eestluse taaselustamist ja Eesti riigile tema algse mõtte ja eesmärgi elluviimist. Selleks me peame tarkuse ja jõu ammutamiseks pöörduma oma juurte poole.
Võimul püsimiseks valetavad Toompea kartelliparteid pidevalt rahvale. Rahvuslased viivad Eesti poliitilise kultuuri kvaliteetselt uuele tasandile - meie imperatiiviks on rahvale alati tõtt rääkida.
VÄLIS- JA JULGEOLEKUPOLIITIKA
Eestluse edendamine on kogu meie tegevust läbistavaks alusideeks. Väikeriigina on meie sisepoliitika determineeritud välispoliitikast. Eestlusele hukatusliku kursi muutmiseks peame kõigepealt muutma oma senist geopoliitilist orientatsiooni USA-lt Euroopa Liidule (sisuliselt Saksamaale). See võimaldab meil üle minna neoliberaalselt ideoloogialt ja poliitikalt üle rahvuslikule, mis lähtub Eesti rahvuslikest huvidest.
Tänane välispoliitika, mis lähtub USA huvidest, on selgelt Eesti rahvuslike huvide vastane, sest meie ja USA huvid on vastandlikud. Nii on meile eksistentsiaalselt tähtsad heanaaberlikud suhted Venemaaga, USA huvides on aga Venemaa nõrgestamine ja meie ärakasutamine relvana Venemaa vastu. EL-i ja Saksamaa huvid on aga Eestiga kokkulangevad - me kõik vajame häid suhteid Venemaaga, sest meile on vastastikku kasulik rahulik koostöö.
Vajame tugevat Euroopa Liitu ja Saksamaad, sest Eesti rahvuslikele huvidele on vastuvõetamatu, et ookeanitagune suurriik surub Euroopale ja Eestile peale meie elulistele huvidele kahjulikku poliitikat. On tagumine aeg lõpetada peale maailmasõda välja kujunenud Euroopa poolkoloniaalne sõltuvus võõrriigist ja saada jälle maailma ajaloos tegijaks, geopoliitiliseks subjektiks, kes lähtub meie huvidest. Tunnistades USA õigust Monroe doktriiniks: "Ameerika ameeriklastele!" on eurooplastel täna hädavajalik välja kuulutada meie oma doktriin: "Euroopa eurooplastele!".
Venemaaga heanaaberlike suhete sisseseadmine on seni ebaõnnestunud meie degenerantse eliidi Venemaa-vastase poliitika tõttu. Meil tuleb vaid deklareerida, vastutasuks Venemaa suuremeelsusele, kes kinkis meile iseseisvuse ühegi püssilasuta, et Eesti territooriumi ei kasutata iialgi ära platsdarmina Venemaa vastu. Nii saame oma vennasrahva soomlaste eeskujul hoopis teistsuguse julgeoleku ja majanduse olukorra.
Rahvuslased pooldavad NATO liikmelisust, kuid viimane vajab ajakohastamist, tõsist reformimist. Enam pole Euroopa varemetes, nagu peale maailmasõda, ja on majandusliku suurvõimuna täna vaid piskut kulutades võimeline ülal pidama mitmekordselt suuremaid tavajõude kui Venemaa. Seega ei ole täna tänu Euroopa võimsusele mitte mingit sõjalist ohtu Euroopa Liidule. Sellepärast on täielik anakronism, et NATO Euroopa vägede ülemjuhatajaks on maa esindaja, kelle territooriumi kaitsmine ei kuulugi üldse NATO pädevusse! Ameerika kindral ülemjuhatajana tuleb asendada Euroopa kindraliga.
Meie degenerantne eliit ei saa aru, et kuhjates rahuajal teiste riikide vägesid Eestisse, ei suurenda me julgeolekut, vaid hoopis asetame Eesti eksistentsiaalsesse ohtu. Nende vägede ähvardus on ilmselgelt Venemaa vastane ja Venemaa vastab sellele taktikalise tuumarelva ähvardusega, mis konflikti korral hävitab kogu meie rahva ja Eestimaa. Sarnaselt Norraga peaksime deklareerima, et rahu ajal ei paiguta me Eestisse teiste riikide vägesid ja tuumarelva.
Rahvuslased on realistid ja on Euroopa sõjajõudude kaasajastamise ja kaitsekulutuste suurendamise 2% -ni SKP-st poolt. Ainult selle kulutamise struktuur on täna põhimõtteliselt vale. Hollandis mahakantud vanaraua ja Moskvat ähvardava sõjalise infrastruktuuri asemel on meile prioriteediks üldise sõjaväekohustuse reaalne sisseviimine. Tänane olukord, kus vaid umbes kolmandik noormeestest läbib ajateenistuse, on hale paroodia ja rahvale valetamine.
Eesti asub ühtse Euroopaliku kristliku traditsiooni kahe haru (Lääne Rooma Keisririigi ja paavstluse ning Ida Rooma Keisririigi - Bütsantsi, õigeusu) piiritsoonis. Neljast meie presidendist on kaks olnud õigeusku ja kaks luterlast. Eestlased on peale XIII sajandil kaotatud vabadusvõitlust olnud sajandeid orjuses Saksa parunite võimu all ja meie kultuur on sellepärast väga palju üle võtnud Saksamaalt. Teisalt elavad meie soome-ugri vennasrahvad ida pool ja tänast Venemaad on võimatu ette kujutada ilma nendeta. Sealjuures on just meie vennasrahvad alati olnud Venemaa konservatiivse ja patriootliku tiiva esindajad. Piisab vaid mordvalaste Minini ja Pugatshovi nimetamisest. Sealt on pärit meie sügavam kultuurikiht. Rahvuslased näevad Eesti missiooni rahusillana EL-i ja Venemaa vahel. Me esindame rahupoliitikat. Me tervitame Hiina otsust rajada uus Siiditee Euroopasse, mis edendab rahu ja majanduslikku õitsengut kogu Euraasia mandril.
Tänane USA orientatsiooniga poliitiline eliit koosneb sõjaparteidest, kelle poliitika viib Eesti totaalse sõjani Venemaaga. USA on asunud oma hegemoonia taaskehtestamiseks avalikult sõtta Venemaa vastu. Kuna otsene sõjaline konflikt lõppeks USA minemapühkimisega maamunalt, siis toimub see vasallide sõjategevuse kaudu (esialgu Gruusias ja Ukrainas), õõnestustegevusega ja viienda kolonni rahastamisega, finants-majandusliku ja psühholoogilise sõja vormis.
Liberaalidena on USA ühendanud poliitika moraaliga. See tähendab, et vastane Venemaa ning ta juht demoniseeritakse meedia poolt. See on juba toimunud Eesti meedias ja avalikus arvamuses. Seega on käimasolev sõda totaalse iseloomuga, mida näemegi Ukrainas, kus toimub tsiviilelanikkonna genotsiid, elamukvartalite vaippommitamine, naiste vägistamine ja kuklalasud, vangide piinamine.
USA strateegiaks on võimalikult laia vasallide sõjategevuskollete rinde moodustamine - Eestist Azerbaidshaanini. Teisalt ei saa Venemaa peale tänaseks juba ilmset võitu Ukrainas ignoreerida ohuplatsdarmi Eestis. Eesti poliitikute poolt vinnastatud püssile järgneb kindlasti Venemaa reaktsioon. Degenerantne Eesti eliit ei hävita mitte ainult omaenda kätega eestlust, vaid on teinud ka kõik selleks, et meist veel totaalne sõda üle rulliks. Nad on pannud Eesti sarnaselt Ukrainale USA huvides Venemaa-Saksamaa (EL) vahelise sõja sütiku rolli.
Eestluse ja Eesti riigi kestmise eelduseks on multipolaarse maailmakorra kindlustamine. Oleme unipolaarse maailmakorra vastased, kus üks hegemoon surub kogu ülejäänud maailmale rassistlikult jõuga peale oma lokaalse kultuuri ja tsivilisatsiooni väärtusi kui ainuõigeid, üldinimlikke ja igavesi.
SISEPOLIITIKA
Neoliberaalide eesmärgiks on üldteatavalt kõigi rahvuste hävitamine ja seepärast on Reformierakonna ja IRL poliitika viinud eestluse täiesti seaduspäraselt lagunemisfaasi. Meie eesmärgiks see hävitusprotsess pöörata ümber eestluse ülesehitamiseks, milleks on hädavajalik eemaldada äärmusliku egoismi mürk meie rahvuskehast, mida laarlased on meie noorsoole ligi veerand sajandi jooksul meedia ja kooli abil sisendanud. Nagu O.Loorits on veenvalt tõestanud, on eestlaste identiteedi aluseks kollektiivsuse printsiip, miillele absoluutselt vastandub tänaste laarlaste-liberaalide maailmavaade, mis tugineb abstraktsele üksikindiviidile ja ülistab egoismi. Taoline soota, ajaloota,konkreetsest kultuurist sõltumatu üksikindiviid, kelle "inimõiguste " kaitsmine ja edendamine on religiooni vormi stantsitud, on täielik jaburdus, sest juba Aristoteles sai aru, rääkimata sotsioloogidest, et mingit inimest väljaspool uhiskonda ei eksisteeri. Sealjuures, nagu Martin Heidegger veenvalt näitas, on inimeseks olemine reaalselt alati tähendatanud spetsiifilisse, jagatud ajaloolist konteksti, rahvuslikku identiteeti kuulumist. Rahvuslastele on seepärast primaarne ühiskond, rahvuse õigused, mitte liberaalide indiviidi õigused.
Meie esmaseks tehtavaks on muuta täna riigiasutustes, koolides ja meedias totaalselt valitsev individualistlik-egoistlik mõtlemise paradigma rahvuslikuks, eestluse huve väljendavaks. Eestluse reetnud eliidi poolt juurutatud kosmopoliitiline eetiline struktuur tuleb asendada kommunitaarse mudeliga.
Rahvuslaste hariduspoliitika eesmärgiks ei ole üksnes taastada, toetudes meie pedagoogide-õpetajate-professorite tarkusele. laarlaste poolt kaotatud süsteemne haritus, vaid ka kasvatada patriootlikke eestlasi. Selleks tuleb puhastada Haridusministeerium neoliberaalidest ja me toome Haridusministeeriumi tagasi Tallinna. Tartu Ülikooli Ajaloo Instituut on häbiväärselt kujunenud eestluse vastase ideoloogia kantsiks, mis ülistab meie kaotust Muistses Vabadusvõitluses ja raiub läbi meie juured Lembituga. Meie strateegiaks eestluse elustamisel on aga just pöörduda tagasi oma juurte juurde ja seepärast me likvideerime administratiivselt eestluse vastased ideoloogiakeskused ja neid toetavad struktuurid.
Neoliberaalse ideoloogia ja poliitika tulemusel on meie ühiskonna sotsiaalne kapital kahanenud kriitiliseni. Katastoofilise lagunemise vältimiseks on hädavajalik rahvuslaste võimuletulek. Ainult rahvusliku ideoloogia alusel on võimalik alustada muukeelse elanikkonna integreerimisprotsessiga.
Eesti kultuurile on perekonna pühadus obligatoorne ja me võtame traditsioonilise pere vastavalt meie Põhiseadusele erilise hoole ja kaitse alla. Koolides tehtavale homopropagandale teeme me kiire lõpu ja tühistame kuritegeliku eliidi poolt vastuvõetud Kooseluseaduse.
Laarlaste poolt kunstlikult tekitatud demograafilisest kriisist väljumiseks on meil vaja esmajoones muuta ühiskonnas valitsevaid neoliberaalseid egoistlikke väärtusi ja asendada need rahvuslikega. Laps peab olema meie ühiskonnas suurema väärtusega kui uhiuus auto. Teisalt on vaja ka tagada tavalisele perekonnale materiaalne baas vähemalt neljalapseliseks perekonnaks. Nagu neoliberaalsed politikaanid on tõestanud, ei suuda nad, vaatamata oma tõotusele, viia meid Euroopa viie rikkaima riigi hulka, tagada isegi üha kahanevat järelkasvu toidu ja tugiteenustega. Liberaalne majanduspoliitika eesmärgiks aga ongi vaid globaalse finantsoligarhia toitmine ja eestluse hävitamine.
Rahvuslased püstitavad konkreetse eesmärgi: lubame viia eestlaste arvu Eestimaal 1,5 miljonini 8 aasta jooksul.
Selleks tuleb asendada tänane neoliberaalne majanduspoliitika rahvuslikuga. See tähendab, et riigil on otsene kohustus ja vastutus Eesti majandusliku arenemise eest ja kõik poliitikud ja ametnikud vastutavad personaalselt meie inimeste majandusliku olukorra eest. Viimast ei tule tagada riigi eelarvest peamiselt toetuste vormis, mis on kohased puudega inimestele. On lihtsalt häbiväärne, et robotite 21. sajandil, mil tootlikud jõud on hüppeliselt võimsamad kui näiteks 1935.a. Saksamaal, mil ÜKS pereliige suutis tagada kuueliikmelise perekonna majandusliku heaolu, ei suuda KAKS Eestis töötavat vanemat täna seda teha! Riigi otsene ja peamisi ülesandeid on tagada Eestimaal ÕIGLUSE valitsemine.
Rahvuslased vahetavad tänase USA eeskujul loodud neoliberalistliku kasiino-kapitalismi mudeli välja padurahvusliku Hiina sotsialistliku turumajandusega, mis on praktikas veenvalt tõestanud oma üleolekut. See tähendab vastupidiselt tänasele, riigi juhtivat rolli majanduse arendamisel. Riigi kohuseks on strateegiline planeerimine, erakapitalile maksimaalselt soodsate tingimuste loomine ühiskonna poolt kindlaksmääratud arendamist vajalikes suundades, madalaprotsendilise ja pikaajalise krediidi kindlustamine ettevõtlusele, strateegiliste ja monopolistlike ettevõtete riigiomandusvorm, kontroll panganduse ja hindade üle, investeerimine teadusse ja innovatsiooni. Korruptsoon tuleb maha suruda karmide vahenditega. Taastame Eestis surmanuhtluse sarimõrtsukaile.
Arendamist vajalikeks suundadeks, kuhu on vajalik hüppeliselt suurendada investeeringuid, on ilmselt tänane üleminek uuele tehnoloogilisele tasemele, mis nõuab investeerimist eelkõige inimeste kvaliteeti, bioloogiasse, meditsiiini, haridusse, sotsiaalteadustesse, nanotehnoloogiasse, tuumaenergeetikasse.
Rahvusliku majanduse arendamineks piisavate investeeringute kindlustamine on ilmvõimatu ilma rahvusliku panganduseta. Alustame rahvusliku finantssüsteemi loomist Ühistulise Keskpanga taastamisest.
Põllumajandus on aatomipommist tähtsam strateegiline valdkond, mis kuulub eelisarendavate majandusharude hulka.
Peame mõistlikuks saavutada konkurentsieelis EL partnerite ees odavamate energiahindade näol meie majandusele. See tähendab tihedat koostööd Venemaaga Ungari eeskujul tuumaenergeetika arendamisel ja Venemaalt odava elektrienergia ja gaasi importimist keskkonda kahjustava põlevkivi põletamise asemel.
Pöörame pea pealt jalgadele tänase eestlusele hukatusliku maksupoliitika, mis hävitab viimasedki sotsiaalse kapitali riismed, sundides vaesematel ohverdama suurema osa oma sissetulekutest kui rikkamatel. Seame sisse lastetusmaksu alates 30-ndast eluaastast.
Lõpetame maksumaksjate raha raiskamise finantsspekulatsioonideks ja II pensionisamba fondidesse, mis pankrotistuvad ennem elanike pensioniikka jõudmist. Paigutame need vahendid kõigi kooliõpilaste tasuta toitlustamiseks. Me soovitame kaasmaalastel investeerida pensionisammaste asemel oma laste arendamisse, osta kulda, hõbedat ja maad.
Koondame meie kõige helgemad pead projekti taha, mis peab välja töötama uue diskursuse uutest ideedest, institutsioonidest ja materiaalsest tootmisest, mis oleks Eestile optimaalne tänapäeval, mil kapitalistlik diskursus laguneb meie silmade all.
Põhjalik riigireform on ilmselt möödapääsmatu.
Roman Ubakivi
(Järgneb)
P.S. Antud projekt on esialgne minu kritseldus, mida tuleb muuta kahel põhjusel. Esiteks on meil veel teine, teise nurga alt lähenev teise autori projekt ja veel teisi, nagu riigireformi puudutavaid pikalt lahtikirjutatud osi. Nad tuleb kõik kui võimalik, üksmeelselt kokku sobitada.
Teiseks on tekst vaja muuta suupärasemaks, Heideggeri mainimine on sees praegu vaid selleks, et anda arusaamiseks pidepunkte minust targematele inimestele, keda ma olen appi palunud oma mõtete kriitiliseks kontrollimiseks. Lugupeetud prof. Ülo Vooglaid on õnneks selleks juba oma põhimõttelise nõusoleku andnud. Nimelt on minu eesmärgiks luua rahvuslikule maailmavaatele tuginev partei, mis tähendab rahvuslaste klassikute ideedele toetumist, mitte aga Jaan Tatika mängimist, kus isiklikud liberaalsed arusaamad valetatakse rahvusluseks. Nii pole rahvuslusel mingit tegemist laarlaste demagoogiaga, russofoobiaga, antisemitismiga, Taru rahu pühaks kuulutavate ususektidega, natsismiga.
Märtsi valimisteks me parteid luua ilmselt ei jõua ja midagi pole katki, sest isegi kui paaril rahvuslasel õnnestuks Riigikokku pääseda (mis on täna võimalik teiste parteide nimekirjadega liitudes), ei suudaks nad neoliberaalset poliitikat muuta. Seepärast on mõistlikum Vabadussõdalaste moodi kohe võimsalt esile tõusta kui me ja rahvas selleks valmis oleme.
(Projekt)
PREAMBULA
Eesti kultuuri ja rahvuse säilitamine ja arendamine on meie peaeesmärgiks ja kohuseks, sest ainult nii me täidame me oma missiooni inimkonna osana: kindlustame maailmas kultuuride õitsva mitmekesisuse, mis on eelduseks kogu inimkonna jätkusuutlikusele ja soodsale arengule.
Eesti eliit on katastroofiliselt läbikukkunud oma peamises ülesandes - eestluse kaitses ja arendamises. Selle asemel oleme degenerantse eliidi poliitika tulemusel paisatud rahvuse lagunemisfaasi ja meie rahvuskehast on täna järel vaid verine rümp. Katastroofi põhjus on ilmselge - eestlust saab arendada ainuüksi toetudes rahvuslikule ideoloogiale ja poliitikale. Selle asemel esindab tänane Riigikogu vaid neoliberaalset (IRL ja Reformierakond) ja liberaalset (Keskerakond ja sotsid) ideoloogiat ja poliitikat.
Juba teist korda Eesti riikluse ajaloos on meie eliit ilmutanud suitsiidset idiootsust ja täielikku kõlbmatust geopoliitilise orientatsiooni valikul. Esimesel korral oli see 1939.a, kevadel, kui Selteri -Ribbentropi paktiga valiti oma "kaitsjaks" Hitler, kelle eesmärgiks oli "eluruumi" võitmine muuseas ka eestlaste arvel! Natsi-Saksamaa võit maailmasõjas tähendanuks eestlastelt maa äravõtmist ja kogu rahva küüditamist itta. Idiootse poliitika loogiliseks lõpuks oli riikliku iseseisvuse kaotamine ja tohutud inimkaotused võõrastes huvides.
Teise katastroofilise vea tegi 1991.aastal M.Laari valitsus, kes valis meie "kaitsjaks" USA, kelle neoliberaalse ideoloogia ja poliitika eesmärgiks on kõigi rahvaste (sealhulgas ka eestlaste!) kaotamine. Tänase kursi jätkamine tähendab eestluse garanteeritud hävitamist ja seepärast on Reformierakond ja IRL rahvuslaste lepitamatud pollitilised vaenlased. Katastroofi vältimiseks tuleb tänane degenerantne eliit välja vahetada rahvuslikku ideoloogiat ja poliitikat elluviiva kontraeliidiga. Rahvuslased peavad oma missiooniks eestluse taaselustamist ja Eesti riigile tema algse mõtte ja eesmärgi elluviimist. Selleks me peame tarkuse ja jõu ammutamiseks pöörduma oma juurte poole.
Võimul püsimiseks valetavad Toompea kartelliparteid pidevalt rahvale. Rahvuslased viivad Eesti poliitilise kultuuri kvaliteetselt uuele tasandile - meie imperatiiviks on rahvale alati tõtt rääkida.
VÄLIS- JA JULGEOLEKUPOLIITIKA
Eestluse edendamine on kogu meie tegevust läbistavaks alusideeks. Väikeriigina on meie sisepoliitika determineeritud välispoliitikast. Eestlusele hukatusliku kursi muutmiseks peame kõigepealt muutma oma senist geopoliitilist orientatsiooni USA-lt Euroopa Liidule (sisuliselt Saksamaale). See võimaldab meil üle minna neoliberaalselt ideoloogialt ja poliitikalt üle rahvuslikule, mis lähtub Eesti rahvuslikest huvidest.
Tänane välispoliitika, mis lähtub USA huvidest, on selgelt Eesti rahvuslike huvide vastane, sest meie ja USA huvid on vastandlikud. Nii on meile eksistentsiaalselt tähtsad heanaaberlikud suhted Venemaaga, USA huvides on aga Venemaa nõrgestamine ja meie ärakasutamine relvana Venemaa vastu. EL-i ja Saksamaa huvid on aga Eestiga kokkulangevad - me kõik vajame häid suhteid Venemaaga, sest meile on vastastikku kasulik rahulik koostöö.
Vajame tugevat Euroopa Liitu ja Saksamaad, sest Eesti rahvuslikele huvidele on vastuvõetamatu, et ookeanitagune suurriik surub Euroopale ja Eestile peale meie elulistele huvidele kahjulikku poliitikat. On tagumine aeg lõpetada peale maailmasõda välja kujunenud Euroopa poolkoloniaalne sõltuvus võõrriigist ja saada jälle maailma ajaloos tegijaks, geopoliitiliseks subjektiks, kes lähtub meie huvidest. Tunnistades USA õigust Monroe doktriiniks: "Ameerika ameeriklastele!" on eurooplastel täna hädavajalik välja kuulutada meie oma doktriin: "Euroopa eurooplastele!".
Venemaaga heanaaberlike suhete sisseseadmine on seni ebaõnnestunud meie degenerantse eliidi Venemaa-vastase poliitika tõttu. Meil tuleb vaid deklareerida, vastutasuks Venemaa suuremeelsusele, kes kinkis meile iseseisvuse ühegi püssilasuta, et Eesti territooriumi ei kasutata iialgi ära platsdarmina Venemaa vastu. Nii saame oma vennasrahva soomlaste eeskujul hoopis teistsuguse julgeoleku ja majanduse olukorra.
Rahvuslased pooldavad NATO liikmelisust, kuid viimane vajab ajakohastamist, tõsist reformimist. Enam pole Euroopa varemetes, nagu peale maailmasõda, ja on majandusliku suurvõimuna täna vaid piskut kulutades võimeline ülal pidama mitmekordselt suuremaid tavajõude kui Venemaa. Seega ei ole täna tänu Euroopa võimsusele mitte mingit sõjalist ohtu Euroopa Liidule. Sellepärast on täielik anakronism, et NATO Euroopa vägede ülemjuhatajaks on maa esindaja, kelle territooriumi kaitsmine ei kuulugi üldse NATO pädevusse! Ameerika kindral ülemjuhatajana tuleb asendada Euroopa kindraliga.
Meie degenerantne eliit ei saa aru, et kuhjates rahuajal teiste riikide vägesid Eestisse, ei suurenda me julgeolekut, vaid hoopis asetame Eesti eksistentsiaalsesse ohtu. Nende vägede ähvardus on ilmselgelt Venemaa vastane ja Venemaa vastab sellele taktikalise tuumarelva ähvardusega, mis konflikti korral hävitab kogu meie rahva ja Eestimaa. Sarnaselt Norraga peaksime deklareerima, et rahu ajal ei paiguta me Eestisse teiste riikide vägesid ja tuumarelva.
Rahvuslased on realistid ja on Euroopa sõjajõudude kaasajastamise ja kaitsekulutuste suurendamise 2% -ni SKP-st poolt. Ainult selle kulutamise struktuur on täna põhimõtteliselt vale. Hollandis mahakantud vanaraua ja Moskvat ähvardava sõjalise infrastruktuuri asemel on meile prioriteediks üldise sõjaväekohustuse reaalne sisseviimine. Tänane olukord, kus vaid umbes kolmandik noormeestest läbib ajateenistuse, on hale paroodia ja rahvale valetamine.
Eesti asub ühtse Euroopaliku kristliku traditsiooni kahe haru (Lääne Rooma Keisririigi ja paavstluse ning Ida Rooma Keisririigi - Bütsantsi, õigeusu) piiritsoonis. Neljast meie presidendist on kaks olnud õigeusku ja kaks luterlast. Eestlased on peale XIII sajandil kaotatud vabadusvõitlust olnud sajandeid orjuses Saksa parunite võimu all ja meie kultuur on sellepärast väga palju üle võtnud Saksamaalt. Teisalt elavad meie soome-ugri vennasrahvad ida pool ja tänast Venemaad on võimatu ette kujutada ilma nendeta. Sealjuures on just meie vennasrahvad alati olnud Venemaa konservatiivse ja patriootliku tiiva esindajad. Piisab vaid mordvalaste Minini ja Pugatshovi nimetamisest. Sealt on pärit meie sügavam kultuurikiht. Rahvuslased näevad Eesti missiooni rahusillana EL-i ja Venemaa vahel. Me esindame rahupoliitikat. Me tervitame Hiina otsust rajada uus Siiditee Euroopasse, mis edendab rahu ja majanduslikku õitsengut kogu Euraasia mandril.
Tänane USA orientatsiooniga poliitiline eliit koosneb sõjaparteidest, kelle poliitika viib Eesti totaalse sõjani Venemaaga. USA on asunud oma hegemoonia taaskehtestamiseks avalikult sõtta Venemaa vastu. Kuna otsene sõjaline konflikt lõppeks USA minemapühkimisega maamunalt, siis toimub see vasallide sõjategevuse kaudu (esialgu Gruusias ja Ukrainas), õõnestustegevusega ja viienda kolonni rahastamisega, finants-majandusliku ja psühholoogilise sõja vormis.
Liberaalidena on USA ühendanud poliitika moraaliga. See tähendab, et vastane Venemaa ning ta juht demoniseeritakse meedia poolt. See on juba toimunud Eesti meedias ja avalikus arvamuses. Seega on käimasolev sõda totaalse iseloomuga, mida näemegi Ukrainas, kus toimub tsiviilelanikkonna genotsiid, elamukvartalite vaippommitamine, naiste vägistamine ja kuklalasud, vangide piinamine.
USA strateegiaks on võimalikult laia vasallide sõjategevuskollete rinde moodustamine - Eestist Azerbaidshaanini. Teisalt ei saa Venemaa peale tänaseks juba ilmset võitu Ukrainas ignoreerida ohuplatsdarmi Eestis. Eesti poliitikute poolt vinnastatud püssile järgneb kindlasti Venemaa reaktsioon. Degenerantne Eesti eliit ei hävita mitte ainult omaenda kätega eestlust, vaid on teinud ka kõik selleks, et meist veel totaalne sõda üle rulliks. Nad on pannud Eesti sarnaselt Ukrainale USA huvides Venemaa-Saksamaa (EL) vahelise sõja sütiku rolli.
Eestluse ja Eesti riigi kestmise eelduseks on multipolaarse maailmakorra kindlustamine. Oleme unipolaarse maailmakorra vastased, kus üks hegemoon surub kogu ülejäänud maailmale rassistlikult jõuga peale oma lokaalse kultuuri ja tsivilisatsiooni väärtusi kui ainuõigeid, üldinimlikke ja igavesi.
SISEPOLIITIKA
Neoliberaalide eesmärgiks on üldteatavalt kõigi rahvuste hävitamine ja seepärast on Reformierakonna ja IRL poliitika viinud eestluse täiesti seaduspäraselt lagunemisfaasi. Meie eesmärgiks see hävitusprotsess pöörata ümber eestluse ülesehitamiseks, milleks on hädavajalik eemaldada äärmusliku egoismi mürk meie rahvuskehast, mida laarlased on meie noorsoole ligi veerand sajandi jooksul meedia ja kooli abil sisendanud. Nagu O.Loorits on veenvalt tõestanud, on eestlaste identiteedi aluseks kollektiivsuse printsiip, miillele absoluutselt vastandub tänaste laarlaste-liberaalide maailmavaade, mis tugineb abstraktsele üksikindiviidile ja ülistab egoismi. Taoline soota, ajaloota,konkreetsest kultuurist sõltumatu üksikindiviid, kelle "inimõiguste " kaitsmine ja edendamine on religiooni vormi stantsitud, on täielik jaburdus, sest juba Aristoteles sai aru, rääkimata sotsioloogidest, et mingit inimest väljaspool uhiskonda ei eksisteeri. Sealjuures, nagu Martin Heidegger veenvalt näitas, on inimeseks olemine reaalselt alati tähendatanud spetsiifilisse, jagatud ajaloolist konteksti, rahvuslikku identiteeti kuulumist. Rahvuslastele on seepärast primaarne ühiskond, rahvuse õigused, mitte liberaalide indiviidi õigused.
Meie esmaseks tehtavaks on muuta täna riigiasutustes, koolides ja meedias totaalselt valitsev individualistlik-egoistlik mõtlemise paradigma rahvuslikuks, eestluse huve väljendavaks. Eestluse reetnud eliidi poolt juurutatud kosmopoliitiline eetiline struktuur tuleb asendada kommunitaarse mudeliga.
Rahvuslaste hariduspoliitika eesmärgiks ei ole üksnes taastada, toetudes meie pedagoogide-õpetajate-professorite tarkusele. laarlaste poolt kaotatud süsteemne haritus, vaid ka kasvatada patriootlikke eestlasi. Selleks tuleb puhastada Haridusministeerium neoliberaalidest ja me toome Haridusministeeriumi tagasi Tallinna. Tartu Ülikooli Ajaloo Instituut on häbiväärselt kujunenud eestluse vastase ideoloogia kantsiks, mis ülistab meie kaotust Muistses Vabadusvõitluses ja raiub läbi meie juured Lembituga. Meie strateegiaks eestluse elustamisel on aga just pöörduda tagasi oma juurte juurde ja seepärast me likvideerime administratiivselt eestluse vastased ideoloogiakeskused ja neid toetavad struktuurid.
Neoliberaalse ideoloogia ja poliitika tulemusel on meie ühiskonna sotsiaalne kapital kahanenud kriitiliseni. Katastoofilise lagunemise vältimiseks on hädavajalik rahvuslaste võimuletulek. Ainult rahvusliku ideoloogia alusel on võimalik alustada muukeelse elanikkonna integreerimisprotsessiga.
Eesti kultuurile on perekonna pühadus obligatoorne ja me võtame traditsioonilise pere vastavalt meie Põhiseadusele erilise hoole ja kaitse alla. Koolides tehtavale homopropagandale teeme me kiire lõpu ja tühistame kuritegeliku eliidi poolt vastuvõetud Kooseluseaduse.
Laarlaste poolt kunstlikult tekitatud demograafilisest kriisist väljumiseks on meil vaja esmajoones muuta ühiskonnas valitsevaid neoliberaalseid egoistlikke väärtusi ja asendada need rahvuslikega. Laps peab olema meie ühiskonnas suurema väärtusega kui uhiuus auto. Teisalt on vaja ka tagada tavalisele perekonnale materiaalne baas vähemalt neljalapseliseks perekonnaks. Nagu neoliberaalsed politikaanid on tõestanud, ei suuda nad, vaatamata oma tõotusele, viia meid Euroopa viie rikkaima riigi hulka, tagada isegi üha kahanevat järelkasvu toidu ja tugiteenustega. Liberaalne majanduspoliitika eesmärgiks aga ongi vaid globaalse finantsoligarhia toitmine ja eestluse hävitamine.
Rahvuslased püstitavad konkreetse eesmärgi: lubame viia eestlaste arvu Eestimaal 1,5 miljonini 8 aasta jooksul.
Selleks tuleb asendada tänane neoliberaalne majanduspoliitika rahvuslikuga. See tähendab, et riigil on otsene kohustus ja vastutus Eesti majandusliku arenemise eest ja kõik poliitikud ja ametnikud vastutavad personaalselt meie inimeste majandusliku olukorra eest. Viimast ei tule tagada riigi eelarvest peamiselt toetuste vormis, mis on kohased puudega inimestele. On lihtsalt häbiväärne, et robotite 21. sajandil, mil tootlikud jõud on hüppeliselt võimsamad kui näiteks 1935.a. Saksamaal, mil ÜKS pereliige suutis tagada kuueliikmelise perekonna majandusliku heaolu, ei suuda KAKS Eestis töötavat vanemat täna seda teha! Riigi otsene ja peamisi ülesandeid on tagada Eestimaal ÕIGLUSE valitsemine.
Rahvuslased vahetavad tänase USA eeskujul loodud neoliberalistliku kasiino-kapitalismi mudeli välja padurahvusliku Hiina sotsialistliku turumajandusega, mis on praktikas veenvalt tõestanud oma üleolekut. See tähendab vastupidiselt tänasele, riigi juhtivat rolli majanduse arendamisel. Riigi kohuseks on strateegiline planeerimine, erakapitalile maksimaalselt soodsate tingimuste loomine ühiskonna poolt kindlaksmääratud arendamist vajalikes suundades, madalaprotsendilise ja pikaajalise krediidi kindlustamine ettevõtlusele, strateegiliste ja monopolistlike ettevõtete riigiomandusvorm, kontroll panganduse ja hindade üle, investeerimine teadusse ja innovatsiooni. Korruptsoon tuleb maha suruda karmide vahenditega. Taastame Eestis surmanuhtluse sarimõrtsukaile.
Arendamist vajalikeks suundadeks, kuhu on vajalik hüppeliselt suurendada investeeringuid, on ilmselt tänane üleminek uuele tehnoloogilisele tasemele, mis nõuab investeerimist eelkõige inimeste kvaliteeti, bioloogiasse, meditsiiini, haridusse, sotsiaalteadustesse, nanotehnoloogiasse, tuumaenergeetikasse.
Rahvusliku majanduse arendamineks piisavate investeeringute kindlustamine on ilmvõimatu ilma rahvusliku panganduseta. Alustame rahvusliku finantssüsteemi loomist Ühistulise Keskpanga taastamisest.
Põllumajandus on aatomipommist tähtsam strateegiline valdkond, mis kuulub eelisarendavate majandusharude hulka.
Peame mõistlikuks saavutada konkurentsieelis EL partnerite ees odavamate energiahindade näol meie majandusele. See tähendab tihedat koostööd Venemaaga Ungari eeskujul tuumaenergeetika arendamisel ja Venemaalt odava elektrienergia ja gaasi importimist keskkonda kahjustava põlevkivi põletamise asemel.
Pöörame pea pealt jalgadele tänase eestlusele hukatusliku maksupoliitika, mis hävitab viimasedki sotsiaalse kapitali riismed, sundides vaesematel ohverdama suurema osa oma sissetulekutest kui rikkamatel. Seame sisse lastetusmaksu alates 30-ndast eluaastast.
Lõpetame maksumaksjate raha raiskamise finantsspekulatsioonideks ja II pensionisamba fondidesse, mis pankrotistuvad ennem elanike pensioniikka jõudmist. Paigutame need vahendid kõigi kooliõpilaste tasuta toitlustamiseks. Me soovitame kaasmaalastel investeerida pensionisammaste asemel oma laste arendamisse, osta kulda, hõbedat ja maad.
Koondame meie kõige helgemad pead projekti taha, mis peab välja töötama uue diskursuse uutest ideedest, institutsioonidest ja materiaalsest tootmisest, mis oleks Eestile optimaalne tänapäeval, mil kapitalistlik diskursus laguneb meie silmade all.
Põhjalik riigireform on ilmselt möödapääsmatu.
Roman Ubakivi
(Järgneb)
P.S. Antud projekt on esialgne minu kritseldus, mida tuleb muuta kahel põhjusel. Esiteks on meil veel teine, teise nurga alt lähenev teise autori projekt ja veel teisi, nagu riigireformi puudutavaid pikalt lahtikirjutatud osi. Nad tuleb kõik kui võimalik, üksmeelselt kokku sobitada.
Teiseks on tekst vaja muuta suupärasemaks, Heideggeri mainimine on sees praegu vaid selleks, et anda arusaamiseks pidepunkte minust targematele inimestele, keda ma olen appi palunud oma mõtete kriitiliseks kontrollimiseks. Lugupeetud prof. Ülo Vooglaid on õnneks selleks juba oma põhimõttelise nõusoleku andnud. Nimelt on minu eesmärgiks luua rahvuslikule maailmavaatele tuginev partei, mis tähendab rahvuslaste klassikute ideedele toetumist, mitte aga Jaan Tatika mängimist, kus isiklikud liberaalsed arusaamad valetatakse rahvusluseks. Nii pole rahvuslusel mingit tegemist laarlaste demagoogiaga, russofoobiaga, antisemitismiga, Taru rahu pühaks kuulutavate ususektidega, natsismiga.
Märtsi valimisteks me parteid luua ilmselt ei jõua ja midagi pole katki, sest isegi kui paaril rahvuslasel õnnestuks Riigikokku pääseda (mis on täna võimalik teiste parteide nimekirjadega liitudes), ei suudaks nad neoliberaalset poliitikat muuta. Seepärast on mõistlikum Vabadussõdalaste moodi kohe võimsalt esile tõusta kui me ja rahvas selleks valmis oleme.
teisipäev, 9. detsember 2014
MEIE VALIMISPROGRAMMIST
Rahvuslaste liikumise tuumik peab ühelt poolt olema piisavalt kompetentne selleks, et tänapäevast maailma võimalikult adekvaatselt mõtestada, teisalt mitte irduma rahvast ning rääkima kõigile mõistetavas keeles. Ühesõnaga peame olema võimelised M.Walzeri terminoloogiat kasutades kirjeldama olukorda nii "lahjal" kui ka "tihedal" tasandil (thin and thick description). Esimene viis kirjeldab probleeme kõige silmapaistvamate nähtuste kaudu. Nii tegin ma näiteks eespool, sidudes geopoliitika Võimsuse (Power) mõistega. Arusaadav ja lihtne omandada. Ent Geopoliitikas on veel tsivilisatsiooni tasand - "tihe tasand", mis on muidugi hoopis keerukam ja mitmekesine ning nõuab teadlase eruditsiooni. Sealt tulenev teadmine tuleb meil panna kõigile arusaadavasse vormi.
Nii oleme Eesti tänase olukorra kirjeldamisel põhimõtteliselt teisel seisukohal kui praegune degenerantne eliit, kes J.Ligi, M.Laari jne. eeskujul vigiseb midagi Eesti suurtest edusammudest. Me vastame kirjaniku mõttega, et eliit on täielikult ebaõnnestunud oma tehtavas ja igaüks, kes teisiti väidab, on idioot või eestlaste vaenlane. Me oleme tuntud professoriga sama meelt, et tänase poliitilise eliidi moodustavad moraalsed värdjad.
Rahvuslaste seisukohast on meil täna tegemist sajanditaguse olukorraga, mida kirjeldas Ortega y Gasset masside mässus: lumpen on roninud eliidi kohtadele. Meie ülesandeks on kontraeliidi mäss - lumpen tuleb võimult kõrvaldada.
Poliitilise parteina peame ausalt välja ütlema, kes on meie vaenlased ja koostööpartnerid. Täna valitseb Eestis totaalselt liberaalne diskursus nelja Riigikogu partei näol. Targemad politoloogid märgivad õigesti, et senini ei saa me kasutada Eestis traditsioonilist parem - vasak skaalat parteide määritlemisel. Põhjus on lihtsalt selles, et tänini polegi meil ühtegi parem- ega vasakpoolset parteid, kõik on eranditult liberaalsed! Meie liikumise eesmärgiks ongi rahvusliku - s.t. parempoolse partei loomine.
Samal ajal tuleb meil iga päev meediast propagandat "parempolsete" (REf ja IRL) tegemiste kohta. Tegemist on demagoogiaga, sest politoloogid "unustavad" täpsustada, et tegemist on parempoolsete LIBERAALIDEGA, kes peavad majandusliku ebavõrdsuse baasil tekkivat sotsiaalset hierarhiat VABADUSEKS ja teisalt vasakpoolsete LIBERAALIDEGA (Kesk ja sotsid), kelle arvates faktiline ebavõrdsus soodustab rikaste vabaduse suurenemist vaeste vabaduse arvel ja seepärast tuleb seda korrigeerida. Poliitiliste partedena ei ole nad parem - või vasakpoolsed, vaid keskel -nn.soo.
Arvan, et rahvuslastel on mõistlik koondada oma kriitika neoliberaalide (Ref ja IRL) vastu ning teha koostööd sotside ja Keskiga majanduspoliitika vallas. Refi ja IRL-ga oleme me absoluutsed antipoodid ja poliitilised vaenlased.
Meie vastasseis liberaalidega põhineb juba INIMESE määratlusel. Teatavasti määratles Aristoteles inimest kui ühiskondlikku looma. Neoliberaalidele ei ole aga Ayn Randi filosoofia ja sellest tuleneva M.Thatcheri poliitika järgi ühiskonda reaalselt üldse olemas. Liberaalide eesmärgiks on kõigi inimeste vaheliste sidemete lõhkumine, olgu seda siis rahvus või perekond. Obama tuntud geide õiguste eesvõitlejana hävitab koos meie Riigikoguga isegi genderi mõistet.
Evolutsoonipsühholoogiast on teada, et inimlaps kasvab ühelt psühholoogiliselt tasemelt teisele. Rahvuslased jagavad Aristotelese arusaama ja me ei vihka neoliberaale vaid põlastatame, sest neil mingil põhjusel pole õnnestunud inimeseks kasvada. Inimene ilma ühiskondlike sidemeteta on lihtsalt loom. Meile on neoliberaalse poliitika elluviijad laarid, kallased, pentused, rosimannused, niiles-krossid, reinsalud, herkelid, lihtsalt krokodillid, inimmoraalita värdjad.
Neoliberaalse poliitika eesmärgiks on üldteatavalt kõigi rahvuste kaotamine ja seetõttu on ka IRL ja Ref poliitika viinud eestluse täiesti seaduspäraselt lagunemisfaasi. Meie eesmärgiks on see hävinguprotsess pöörata ümber eestluse ülesehitamiseks. Selleks peame muutma meie rahva mõtlemist. Eestlaseks olemine ei tähenda äärmuslikku individualismi, nagu laarlased on meie noorsoole meedia ja kooli abil sisendanud, vaid hoopis kollektiivset identiteeti, mida rõhutas Oskar Loorits. Inimene, kes ei mõtle kollektiivses diskursuses ei ole juba määratluse järgi eestlane ja degenerandid, kes kiidavad laarlaslikku individualismi on eestluse vaenlased. Koos võime me nagu soomlased palju saavutada, üksikuna degenereerume me aga laarlasteks.
Roman Ubakivi
Rahvuslaste liikumise tuumik peab ühelt poolt olema piisavalt kompetentne selleks, et tänapäevast maailma võimalikult adekvaatselt mõtestada, teisalt mitte irduma rahvast ning rääkima kõigile mõistetavas keeles. Ühesõnaga peame olema võimelised M.Walzeri terminoloogiat kasutades kirjeldama olukorda nii "lahjal" kui ka "tihedal" tasandil (thin and thick description). Esimene viis kirjeldab probleeme kõige silmapaistvamate nähtuste kaudu. Nii tegin ma näiteks eespool, sidudes geopoliitika Võimsuse (Power) mõistega. Arusaadav ja lihtne omandada. Ent Geopoliitikas on veel tsivilisatsiooni tasand - "tihe tasand", mis on muidugi hoopis keerukam ja mitmekesine ning nõuab teadlase eruditsiooni. Sealt tulenev teadmine tuleb meil panna kõigile arusaadavasse vormi.
Nii oleme Eesti tänase olukorra kirjeldamisel põhimõtteliselt teisel seisukohal kui praegune degenerantne eliit, kes J.Ligi, M.Laari jne. eeskujul vigiseb midagi Eesti suurtest edusammudest. Me vastame kirjaniku mõttega, et eliit on täielikult ebaõnnestunud oma tehtavas ja igaüks, kes teisiti väidab, on idioot või eestlaste vaenlane. Me oleme tuntud professoriga sama meelt, et tänase poliitilise eliidi moodustavad moraalsed värdjad.
Rahvuslaste seisukohast on meil täna tegemist sajanditaguse olukorraga, mida kirjeldas Ortega y Gasset masside mässus: lumpen on roninud eliidi kohtadele. Meie ülesandeks on kontraeliidi mäss - lumpen tuleb võimult kõrvaldada.
Poliitilise parteina peame ausalt välja ütlema, kes on meie vaenlased ja koostööpartnerid. Täna valitseb Eestis totaalselt liberaalne diskursus nelja Riigikogu partei näol. Targemad politoloogid märgivad õigesti, et senini ei saa me kasutada Eestis traditsioonilist parem - vasak skaalat parteide määritlemisel. Põhjus on lihtsalt selles, et tänini polegi meil ühtegi parem- ega vasakpoolset parteid, kõik on eranditult liberaalsed! Meie liikumise eesmärgiks ongi rahvusliku - s.t. parempoolse partei loomine.
Samal ajal tuleb meil iga päev meediast propagandat "parempolsete" (REf ja IRL) tegemiste kohta. Tegemist on demagoogiaga, sest politoloogid "unustavad" täpsustada, et tegemist on parempoolsete LIBERAALIDEGA, kes peavad majandusliku ebavõrdsuse baasil tekkivat sotsiaalset hierarhiat VABADUSEKS ja teisalt vasakpoolsete LIBERAALIDEGA (Kesk ja sotsid), kelle arvates faktiline ebavõrdsus soodustab rikaste vabaduse suurenemist vaeste vabaduse arvel ja seepärast tuleb seda korrigeerida. Poliitiliste partedena ei ole nad parem - või vasakpoolsed, vaid keskel -nn.soo.
Arvan, et rahvuslastel on mõistlik koondada oma kriitika neoliberaalide (Ref ja IRL) vastu ning teha koostööd sotside ja Keskiga majanduspoliitika vallas. Refi ja IRL-ga oleme me absoluutsed antipoodid ja poliitilised vaenlased.
Meie vastasseis liberaalidega põhineb juba INIMESE määratlusel. Teatavasti määratles Aristoteles inimest kui ühiskondlikku looma. Neoliberaalidele ei ole aga Ayn Randi filosoofia ja sellest tuleneva M.Thatcheri poliitika järgi ühiskonda reaalselt üldse olemas. Liberaalide eesmärgiks on kõigi inimeste vaheliste sidemete lõhkumine, olgu seda siis rahvus või perekond. Obama tuntud geide õiguste eesvõitlejana hävitab koos meie Riigikoguga isegi genderi mõistet.
Evolutsoonipsühholoogiast on teada, et inimlaps kasvab ühelt psühholoogiliselt tasemelt teisele. Rahvuslased jagavad Aristotelese arusaama ja me ei vihka neoliberaale vaid põlastatame, sest neil mingil põhjusel pole õnnestunud inimeseks kasvada. Inimene ilma ühiskondlike sidemeteta on lihtsalt loom. Meile on neoliberaalse poliitika elluviijad laarid, kallased, pentused, rosimannused, niiles-krossid, reinsalud, herkelid, lihtsalt krokodillid, inimmoraalita värdjad.
Neoliberaalse poliitika eesmärgiks on üldteatavalt kõigi rahvuste kaotamine ja seetõttu on ka IRL ja Ref poliitika viinud eestluse täiesti seaduspäraselt lagunemisfaasi. Meie eesmärgiks on see hävinguprotsess pöörata ümber eestluse ülesehitamiseks. Selleks peame muutma meie rahva mõtlemist. Eestlaseks olemine ei tähenda äärmuslikku individualismi, nagu laarlased on meie noorsoole meedia ja kooli abil sisendanud, vaid hoopis kollektiivset identiteeti, mida rõhutas Oskar Loorits. Inimene, kes ei mõtle kollektiivses diskursuses ei ole juba määratluse järgi eestlane ja degenerandid, kes kiidavad laarlaslikku individualismi on eestluse vaenlased. Koos võime me nagu soomlased palju saavutada, üksikuna degenereerume me aga laarlasteks.
Roman Ubakivi
teisipäev, 2. detsember 2014
EESTI DEMOKRAATIAST
Sattusin eile juhuslikult vaatama ETV-st Riigikogu infotundi, kus Eesti tähtsaim võimumees - peaminister vastas riigikogu liikmete arupärimisele. Teda austas oma kohalviibimisega 101-st saadikust ainult kuus! Muidugi võib öelda, et kah uudis, nii on see olnud juba aastaid. Ent sellist pilti on võimatu ette kujutada Suurbritannia parlamendis või Ameerika Kongressis kui esineb President.
Antud nähtus lihtsalt fikseerib tõsiasja, et Eestis ei ole demokraatlik riik ja lisaks veel õigusriik, sest riigile tähtsamaid otsuseid ei tehta demonstratiivselt mitte Riigikogus ja nende otsustele on isegi peaministri mõju kaduvväike. Lühidalt öeldes on meil täna Eestis selgelt tegemist demokraatliku valitsemisvormi kriisiga, sest reaalselt on tegemist maffialaadse valitsemisvormiga. Viimast kinnitas ka Peaministri vastused järelpärimisele, et kuidas oli võimalik tema parteilise valimisklipi tegemine meie sõjalennuväljal. Demokraatliku riigi põhitunnuseks on teatavasti sõjaväe parteipoliitika ülesus. Selle asemel, et teatada vastava loa andnud veltveebli (?!) degradeerimisest reameheks ja meie õhujõudude juhataja tagasiastumispalvest, kes ei suuda kontrollida meie ainukesel sõjaväelennuväljal toimuvat ning esitamata siirast kahetsust sõjaväe täiesti lubamatu politiseerimise ja väärkasutamise eest parteipropagandas, ründas peaminister hoopis küsimuse esitajat, Keskerakonna liiget. Rootsis, Soomes jt. demokraatlikes riikides oleks peaminister olnud sunnitud sellise juhtumise korral viivitamatult tagasi astuma.
Küsimus ei ole ainult Reformierakonnas, kelle parteikassa paisub ämma käest saadud kilekotiga tassitud sulasrahast, vaid kõigist meie kartelliparteidest. Nii ma ei märganud oma koalitsionijuhi esinemise ajal saalis mitte ühtegi sotsi, rääkimata siis nende hinnangu andmisest peaministri tegevusele.
Keskerakond ise oli viimatel kohalikel valimistel kõige teravama kriitika all just IRL linnapeakandidaadi E.Niiles- Krossi poolt korruptsioonisüüdistusega. IRL-i linnapeakandidaat ise aga on sissesõidukeelu saanud USA valitsuselt, kuna tegi Eesti luurekordinaatori kõrgel ametipostil olles koostööd rahvusvaheliselt tagaotsitava maffioosoga, tagades talle sissesõidu Eestisse meie elektrijaamade mahaparseldamiseks! Täna, kui IRL-i värske linnapeakandidaat E.-N.Kross on vahetult enne parlamendivalimisi reetnud peale Eesti riigi ka IRL-i ja üle jooksnud kaaslasi kaasa võttes juba Reformierakonna ridadesse, ei saa IRL muidugi süüdistada peaminister Rõivast ebamoraalsuses.
Kui ise korruptsiooniga juba vahele jäänud E.N.Kross süüdistab Keskerakonda korruptsioonis, siis päti paljasõnalisi süüdistusi ei saa muidugi tõsiselt võtta.
Ent mul oli juhus isiklikult läbi viia eksperiment põlistallinlasena Keskerakonna linnavalitsemispoliitika kohta ja veenduda, et Tallinna Linnavalitsus ei tee seda mis ta peaks KOV seaduse ja tema enda valimislubaduse järgi tegema - ta ei kaitse linnaelanike huvisi.
Nimelt sattusin ma pisikelmuse ohvriks Tallinna kõige pühamas kohas ja kõige pühamas paigas - Raekojaplatsil Jõulupühade ajal. Tellisin Jõuludeks ühest kioskist lambanahkse vesti oma lapsele. Ennem muidugi uurisin aegsasti välja tellimise tingimused. Lubati teha paras vest ja kui mõõdud ei sobi, siis teha uus, mis sobib. Ma siiski ei julgenud huupi tellida, vaid ootasin ära, millal tütar saabub välismaalt ja läksin koos temaga Raekoja platsile ja tellisin vesti. Minu üllatuseks mõõte ei võetutki, vaid küsiti, mis numbrit tütar kannab. Maksin raha ära, aga kui vest valmis sai, siis osutus see lootusetult kitsaks. Kuna jõululaupaevani jäi veel nädal, siis viisin kitsa vesti tagasi ja nõudsin uue, paraja tegemist Jõuludeks. Rikkudes meievahelist suulist kokkulepet, keeldus firma peremees seda kategooriliselt tegemast. Samuti keeldus ta vaatamata minu kolmekordsele nõudmisele ütlemast oma nime ja ta firma nime. Sama tegid ka veel kolm teist sel hetkel seal viibinud firma töötajat. Ilmselt selletõttu, et ma ausalt ütlesin, et ma esitan kaebuse Linnavalitsusele tema kaupmehe sõna murdmise peale.
Kuna ma siiralt nii mõtlengi, et mingid Rägavere pätid (hiljem sain teada, et firmaks on OÜ Rägavere Mõis) ei tohiks Jõulude ajal Raekoja platsil kaubelda, siis ma esitasingi kaebuse Tallinna Linnavalitususele, et Jõuluturul kauplev kaupmees keeldub oma ja firma nime nimetamast ja meievahelist kokkulepet täitmast. Kuna ma tütart kingist muidugi ilma ei tahtnud jätta, siis ostsin ma Jõuluturult teisest kioskist vesti, mis oli samasugune nagu ma ostsin Viljandi Maximast varem endale (Leedu firmasidiga). Jõuluturul ostetud vestil firmasilti ei olnud ja minu küsimuse peale vastas müüja, et ta firmat ei mäleta, ent tegu olevat kindlasti Eesti firmaga! Nii ma lõpetasin oma kaebuse lõiguga: "Ostsin teiselt firmalt vesti, ent mulle tundus võõrastav, et müüja ei osanud ütelda, kellelt toode pärit on. Nii võin ma ju pahaaimamatult ka varastatud kraami osta."
Mulle vastas Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste. Esiteks ta valetas, minu kokkulepe asjus kaupmehega, nagu oleks seal olnud tingimus, et ebasobiva suuruse puhul tagastab kaupmees mulle raha. Mul oli selge kokkulepe, et vale suuruse korral tehakse uus ja paras vest (ma vihkan shoppamist ja uuesti sobiva kingituse otsimist).
Teiseks teatas ta, et: "Kaubandustegevuse seaduse §4 lg 1 p 10 kohaselt kaupleja peab tähistama tegevuskoha ärinimega ning nime olemasolu korral ka tegevuskoha nimega. Ühtlasi peab müüja oskama anda ostja nõudmisel suuliselt täiendavat teavet müüdava kauba päritolu kohta (KaubTS § 5 lg 1 p 2). Kahjuks ei ole võimalik tagantjärgi nimetatud nõuete täitmist kauplejate poolt tuvastada."
Kaubandustegevuse seadusega ma olin ennast juba enne kaebuse esitamist kurssi viinud kuid milleks peab Linnavalitsus palgal osakonda, kes oma inspektoritega ei suuda isegi kontrollida Raekoja väljakul toimuvat?! Pealegi oleks võimalik koguda linnaelanike tunnistusi, et mitte ühelgil kioskil ei olnud näha firmasilte.
Seepärast ma esitasin kaebuse Tallinna Ettevõtlusametit kureerivale Tallinna aselinnapeale: " Tänane kaebus on suunatud Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste tegude vastu minu kaebuse lahendamisel. Esmalt ma pean skandaalseks fakti, et K.Teniste on võltsinud minu kaebuse põhiseisukohti ja vastab neile omaenda valedele tuginedes.
Teiseks, nagu ta vastusest selgub, ei ole ta üldse pädev lahendama oma haldusala probleeme, kuna ta pole üldse teadlik oma haldusalas toimuvast.
Kolmandaks ei ole tema mureks üldse Tallinna kodaniku murede kaitsmine, vaid mingi Rägavere ebaausate ärikate sulitempude kaitsmine. See ei ole normaalne suhtumine, vaid pigem lõhnab korruptsiooni järele."
Vastas abilinnapea Arvo Sarapuu: " Mõistame teie pahameelt, kuid antud situatsioonis linnavalitsusel puudub seaduslik alus kaupleja Osaühing Rägavere Mõis karistamiseks ja tema edaspidise tegevuse piiramiseks Raekoja platsil jõuluturul nagu olete Te oma kaebuses ettepaneku teinud". Mitte ühtegi sõna minu kaebuse sisust - K.Teniste pädevusest.
Siis esitasin oma kaebuse linnapeale E.Savisaarele abilinnapea A.Sarapuu peale, kellele ilmselt on uudiseks, et ta on KOV järgi kohustatud kaitsma Tallinna elanikkonna huve. Linnapea ei suvatsenud mulle vastata. Sain kirja Kesklinna valitsusest, kus soovitati mul pöörduda Tarbijakaitseametisse.
Epiloogiks niipalju, et jalutasin eile Raekojaplatsil jõuluturul ja ei märganud mitte ühelgil kioskil firmasilti ega mitte ühelgil müüjal rinnasilti nimega.
Mul on oma kogemuse põhjal tekkinud ettekujutus Tallinna Linnavalitsusest kui maffioosest struktuurist, kelle ülesandeks on ka läbi Jõuluturu kalõmmi täita parteikassat. Minu arust on olukord hullem kui ENS Vabariigis. Siis tuli toita ühte parteid, nüüd nelja. See on selgelt liig meie deindustrialiseeritud kasiinomajandusele. Aeg on küps riigireformiks.
Rahvuslastel on demokraatia üks võimalikest valimisvormidest aristokraatia ja monarhia kõrval ning ta pole vaba tõsistest puudustest ja me ei idealiseeri teda. Ent tänastes Eesti tingimustes on vast mõistlik püstitada just demokraatia loosung. Tänases Eesti ei valitse ilmselgelt demokraatia, vaid paheline oligarhia.
Demokraatiat selle õiges tähenduses pole taasiseseisvunud Eestis olnudki, algne esindusdemokraatia on tänaseks mandunud oligarhiaks. Kriisitingimustes on hädavajalik tõmmata kokku riigivalitsemis kulud ja on mõistlik üle minna EW Pätsi aegsele presidentaalsele süsteemile. Riigikogu võib säilida 101 liikmelisena, ent mitte elukutselistena, vaid ainult istungite ajal tasustavatena. See oleks tõsine samm otsedemokraatia suunas.
Need mõtted on mõeldud diskuteerimiseks, mitte veel parteiprogrammi raiumiseks.
Roman Ubakivi
Sattusin eile juhuslikult vaatama ETV-st Riigikogu infotundi, kus Eesti tähtsaim võimumees - peaminister vastas riigikogu liikmete arupärimisele. Teda austas oma kohalviibimisega 101-st saadikust ainult kuus! Muidugi võib öelda, et kah uudis, nii on see olnud juba aastaid. Ent sellist pilti on võimatu ette kujutada Suurbritannia parlamendis või Ameerika Kongressis kui esineb President.
Antud nähtus lihtsalt fikseerib tõsiasja, et Eestis ei ole demokraatlik riik ja lisaks veel õigusriik, sest riigile tähtsamaid otsuseid ei tehta demonstratiivselt mitte Riigikogus ja nende otsustele on isegi peaministri mõju kaduvväike. Lühidalt öeldes on meil täna Eestis selgelt tegemist demokraatliku valitsemisvormi kriisiga, sest reaalselt on tegemist maffialaadse valitsemisvormiga. Viimast kinnitas ka Peaministri vastused järelpärimisele, et kuidas oli võimalik tema parteilise valimisklipi tegemine meie sõjalennuväljal. Demokraatliku riigi põhitunnuseks on teatavasti sõjaväe parteipoliitika ülesus. Selle asemel, et teatada vastava loa andnud veltveebli (?!) degradeerimisest reameheks ja meie õhujõudude juhataja tagasiastumispalvest, kes ei suuda kontrollida meie ainukesel sõjaväelennuväljal toimuvat ning esitamata siirast kahetsust sõjaväe täiesti lubamatu politiseerimise ja väärkasutamise eest parteipropagandas, ründas peaminister hoopis küsimuse esitajat, Keskerakonna liiget. Rootsis, Soomes jt. demokraatlikes riikides oleks peaminister olnud sunnitud sellise juhtumise korral viivitamatult tagasi astuma.
Küsimus ei ole ainult Reformierakonnas, kelle parteikassa paisub ämma käest saadud kilekotiga tassitud sulasrahast, vaid kõigist meie kartelliparteidest. Nii ma ei märganud oma koalitsionijuhi esinemise ajal saalis mitte ühtegi sotsi, rääkimata siis nende hinnangu andmisest peaministri tegevusele.
Keskerakond ise oli viimatel kohalikel valimistel kõige teravama kriitika all just IRL linnapeakandidaadi E.Niiles- Krossi poolt korruptsioonisüüdistusega. IRL-i linnapeakandidaat ise aga on sissesõidukeelu saanud USA valitsuselt, kuna tegi Eesti luurekordinaatori kõrgel ametipostil olles koostööd rahvusvaheliselt tagaotsitava maffioosoga, tagades talle sissesõidu Eestisse meie elektrijaamade mahaparseldamiseks! Täna, kui IRL-i värske linnapeakandidaat E.-N.Kross on vahetult enne parlamendivalimisi reetnud peale Eesti riigi ka IRL-i ja üle jooksnud kaaslasi kaasa võttes juba Reformierakonna ridadesse, ei saa IRL muidugi süüdistada peaminister Rõivast ebamoraalsuses.
Kui ise korruptsiooniga juba vahele jäänud E.N.Kross süüdistab Keskerakonda korruptsioonis, siis päti paljasõnalisi süüdistusi ei saa muidugi tõsiselt võtta.
Ent mul oli juhus isiklikult läbi viia eksperiment põlistallinlasena Keskerakonna linnavalitsemispoliitika kohta ja veenduda, et Tallinna Linnavalitsus ei tee seda mis ta peaks KOV seaduse ja tema enda valimislubaduse järgi tegema - ta ei kaitse linnaelanike huvisi.
Nimelt sattusin ma pisikelmuse ohvriks Tallinna kõige pühamas kohas ja kõige pühamas paigas - Raekojaplatsil Jõulupühade ajal. Tellisin Jõuludeks ühest kioskist lambanahkse vesti oma lapsele. Ennem muidugi uurisin aegsasti välja tellimise tingimused. Lubati teha paras vest ja kui mõõdud ei sobi, siis teha uus, mis sobib. Ma siiski ei julgenud huupi tellida, vaid ootasin ära, millal tütar saabub välismaalt ja läksin koos temaga Raekoja platsile ja tellisin vesti. Minu üllatuseks mõõte ei võetutki, vaid küsiti, mis numbrit tütar kannab. Maksin raha ära, aga kui vest valmis sai, siis osutus see lootusetult kitsaks. Kuna jõululaupaevani jäi veel nädal, siis viisin kitsa vesti tagasi ja nõudsin uue, paraja tegemist Jõuludeks. Rikkudes meievahelist suulist kokkulepet, keeldus firma peremees seda kategooriliselt tegemast. Samuti keeldus ta vaatamata minu kolmekordsele nõudmisele ütlemast oma nime ja ta firma nime. Sama tegid ka veel kolm teist sel hetkel seal viibinud firma töötajat. Ilmselt selletõttu, et ma ausalt ütlesin, et ma esitan kaebuse Linnavalitsusele tema kaupmehe sõna murdmise peale.
Kuna ma siiralt nii mõtlengi, et mingid Rägavere pätid (hiljem sain teada, et firmaks on OÜ Rägavere Mõis) ei tohiks Jõulude ajal Raekoja platsil kaubelda, siis ma esitasingi kaebuse Tallinna Linnavalitususele, et Jõuluturul kauplev kaupmees keeldub oma ja firma nime nimetamast ja meievahelist kokkulepet täitmast. Kuna ma tütart kingist muidugi ilma ei tahtnud jätta, siis ostsin ma Jõuluturult teisest kioskist vesti, mis oli samasugune nagu ma ostsin Viljandi Maximast varem endale (Leedu firmasidiga). Jõuluturul ostetud vestil firmasilti ei olnud ja minu küsimuse peale vastas müüja, et ta firmat ei mäleta, ent tegu olevat kindlasti Eesti firmaga! Nii ma lõpetasin oma kaebuse lõiguga: "Ostsin teiselt firmalt vesti, ent mulle tundus võõrastav, et müüja ei osanud ütelda, kellelt toode pärit on. Nii võin ma ju pahaaimamatult ka varastatud kraami osta."
Mulle vastas Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste. Esiteks ta valetas, minu kokkulepe asjus kaupmehega, nagu oleks seal olnud tingimus, et ebasobiva suuruse puhul tagastab kaupmees mulle raha. Mul oli selge kokkulepe, et vale suuruse korral tehakse uus ja paras vest (ma vihkan shoppamist ja uuesti sobiva kingituse otsimist).
Teiseks teatas ta, et: "Kaubandustegevuse seaduse §4 lg 1 p 10 kohaselt kaupleja peab tähistama tegevuskoha ärinimega ning nime olemasolu korral ka tegevuskoha nimega. Ühtlasi peab müüja oskama anda ostja nõudmisel suuliselt täiendavat teavet müüdava kauba päritolu kohta (KaubTS § 5 lg 1 p 2). Kahjuks ei ole võimalik tagantjärgi nimetatud nõuete täitmist kauplejate poolt tuvastada."
Kaubandustegevuse seadusega ma olin ennast juba enne kaebuse esitamist kurssi viinud kuid milleks peab Linnavalitsus palgal osakonda, kes oma inspektoritega ei suuda isegi kontrollida Raekoja väljakul toimuvat?! Pealegi oleks võimalik koguda linnaelanike tunnistusi, et mitte ühelgil kioskil ei olnud näha firmasilte.
Seepärast ma esitasin kaebuse Tallinna Ettevõtlusametit kureerivale Tallinna aselinnapeale: " Tänane kaebus on suunatud Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste tegude vastu minu kaebuse lahendamisel. Esmalt ma pean skandaalseks fakti, et K.Teniste on võltsinud minu kaebuse põhiseisukohti ja vastab neile omaenda valedele tuginedes.
Teiseks, nagu ta vastusest selgub, ei ole ta üldse pädev lahendama oma haldusala probleeme, kuna ta pole üldse teadlik oma haldusalas toimuvast.
Kolmandaks ei ole tema mureks üldse Tallinna kodaniku murede kaitsmine, vaid mingi Rägavere ebaausate ärikate sulitempude kaitsmine. See ei ole normaalne suhtumine, vaid pigem lõhnab korruptsiooni järele."
Vastas abilinnapea Arvo Sarapuu: " Mõistame teie pahameelt, kuid antud situatsioonis linnavalitsusel puudub seaduslik alus kaupleja Osaühing Rägavere Mõis karistamiseks ja tema edaspidise tegevuse piiramiseks Raekoja platsil jõuluturul nagu olete Te oma kaebuses ettepaneku teinud". Mitte ühtegi sõna minu kaebuse sisust - K.Teniste pädevusest.
Siis esitasin oma kaebuse linnapeale E.Savisaarele abilinnapea A.Sarapuu peale, kellele ilmselt on uudiseks, et ta on KOV järgi kohustatud kaitsma Tallinna elanikkonna huve. Linnapea ei suvatsenud mulle vastata. Sain kirja Kesklinna valitsusest, kus soovitati mul pöörduda Tarbijakaitseametisse.
Epiloogiks niipalju, et jalutasin eile Raekojaplatsil jõuluturul ja ei märganud mitte ühelgil kioskil firmasilti ega mitte ühelgil müüjal rinnasilti nimega.
Mul on oma kogemuse põhjal tekkinud ettekujutus Tallinna Linnavalitsusest kui maffioosest struktuurist, kelle ülesandeks on ka läbi Jõuluturu kalõmmi täita parteikassat. Minu arust on olukord hullem kui ENS Vabariigis. Siis tuli toita ühte parteid, nüüd nelja. See on selgelt liig meie deindustrialiseeritud kasiinomajandusele. Aeg on küps riigireformiks.
Rahvuslastel on demokraatia üks võimalikest valimisvormidest aristokraatia ja monarhia kõrval ning ta pole vaba tõsistest puudustest ja me ei idealiseeri teda. Ent tänastes Eesti tingimustes on vast mõistlik püstitada just demokraatia loosung. Tänases Eesti ei valitse ilmselgelt demokraatia, vaid paheline oligarhia.
Demokraatiat selle õiges tähenduses pole taasiseseisvunud Eestis olnudki, algne esindusdemokraatia on tänaseks mandunud oligarhiaks. Kriisitingimustes on hädavajalik tõmmata kokku riigivalitsemis kulud ja on mõistlik üle minna EW Pätsi aegsele presidentaalsele süsteemile. Riigikogu võib säilida 101 liikmelisena, ent mitte elukutselistena, vaid ainult istungite ajal tasustavatena. See oleks tõsine samm otsedemokraatia suunas.
Need mõtted on mõeldud diskuteerimiseks, mitte veel parteiprogrammi raiumiseks.
Roman Ubakivi
neljapäev, 20. november 2014
RAHVUSVAHELISEST ÕIGUSEST
Viimane Vikerkaare number jätab jälje Eesti kultuurilukku sellepärast, et tänu ilmselt Mart Väljataga mõtteerksusele tehakse seal katse grupi autorite poolt mõtestada maailma geopoliitilisel tasemel. Ent peateemana kumas läbi rahvusvaheline õigus ja enamik kogumiku sisust keerles just selle probleemi ümber. Rõhutan sõna probleemi, sest vaevalt lugeja sellest tihti risti üksteise vastu esitatud argumentidest ja mõttekildusest loogiliselt terviklikku pilti saab. Viimane on võimalik üksnes geopoliitiliselt mõeldes, sest korrates juba oma eelmises artiklis toodud mõtteid, on geopoliitika primaarne, rahvusvaheline õigus sekundaarne. Geopoliitika määrab ära, kes riikidest on peremees - geopoliitiline subjekt ja kes sulane - geopoliitiline objekt. Ajaloos võivad peremees ja sulane oma kohti vahetada. Nii näiteks oli kunagi USA sulane Briti kolooniana ja Britid geopoliitiline subjekt, täna on vastupidi - USA on peremees ja Britid on geopoliitiline objekt. Maailmaajaloos on selge trend, et geopoliitiliseks subjektiks olemine nõuab üha suuremat VÕIMSUST (POWER). Viimane koosneb paljudest komponentidest (eri autorid toovad esile eri arvu tähtsamaid komponente- mõni seitse, mõni tosin ja rohkem. Selge see, et mida rohkem komponente on esile toodud, seda täpsem meie maailma mudel on, aga seda ka eksponentselt keerukam. Näiteks toon mõned tähtsamad riigi võimsuse komponendi. Ühte ma juba eelmises artiklis nimetasin-see on eliidi kvaliteet. Viie palli kooliskaalal hinnates on meie eliidil hindeks üks. Meil ei suudeta mõelda geopoliitilisel tasandil. Rahva arv. Meie hinne üks. Territooriumi suurus. Meie hinne üks. Majanduse võimsus. Meie hinne üks. Sõjaline jõud. Meie hinne üks.
Põllumajanduse olukord (Jah-jahh, põllumajandus EI OLE majandusharu nagu iga teinegi, mida on meie rahvale pähe tampinud Laar ja Kallas ja Samost oma kaaslastega ja see seletab, miks EL eelarves põllumajandusele lõviosa läheb ja miks meie degenerantsete poliitikute taotlused põllumajandustoetused välja juurida on EL-s ebaõnnestunud. See tähendab, et rahvuslased on kõige siiramad ja kindlamad põllumeeste huvide eest võitlejad ja ma olen alati teravalt reageerinud, kui põllumajandust on rünnatud. Ma olen alati avalikult nimetanud M.Laari ja S.Kallast koos nende kaaslastega eestluse ja Eesti riigi vaenlasteks. Ka tänane valitsus, kes eesotsas põllumajandusministri Padariga jättis ära Eesti riigi järgmise aasta põllumajandustoetused (top up) eelarves ja Riigikogu, kes sellise riigieelarve vastu võtab on Eesti riigi vaenlased, sest nad pisendavad Eesti riigi võimsust). Tähtis ei ole mitte ainult ja isegi niivõrd põllumajanduse effektiivsus rahalises mõttes ja ainult toodangu maht, vaid ülitähtis on ka tootmise struktuur. Nii näiteks on geopoliitiliselt mõelda suutnud ajaloolased seletanud ära mõistatuse, miks kestis Ida Rooma Keisririik (Bütsants) tuhat aastat kauem kui Lääne Rooma Keisririik (Rooma) just põhimõtteliselt erineva põllumajanduspoliitikaga.
Et hakata unistama peremehe staatusest mis nõuab keskmist hinnet viis, tuleb meil omada keskmist hinnet vähemalt neli. Meil on see aga täna üks. Ma peatun sellel probleemil pikemalt, sest ma näen Leito Iseseisvusparteis ja eriti tema majandusprogrammis Eestile posititiivset jõudu, mille potentsiaal läheb aga aia taha lihtsalt geopoliitika elementaarsete tõdede mittetundmise tõttu. Loodan, et nad on õppimisvõimelised.
Euroopa probleem on selles, et täna ei piisa isegi Saksamaa võimsusest selleks, et olla geopoliitiline subjekt. Sellepärast oleks rahvuslastel geopoliitiliselt rumalus sõdida EL kui fõderatiivse riigi vastu, sest Eestile on julgeoleku tagamiseks hädavajalik sõbralik geopoliitiline subjekt ja midagi paremat kui EL, ei suuda mina isegi teoreetiliselt ette kujutada. Selleks, et EL saaks geopoliitiline subjekt, kes meid oma kaitsva tiiva all suudaks hoida, tuleb meil aga ületada USA resoluutne vastutegevus, kelle eesmärgiks on mitte lubada Euraasia mandril (mille poolsaareks Euroopa on), mitte ühtegi geopoliitilist subjekti (olgu see siis EL, Venemaa, Hiina või India). Ülaltoodust tuleneb täiesti ühemõtteliselt, et Saksamaal, EL, Venemaal, Hiinal ja kõigil teistel Euraasia mandririikidel on ühised huvid ja ühine vastane - USA. Seepärast on arusaadav, et USA poolt äraostetud kompradoorsed eliidid nn. atlantistid (ka Eesti eliit), on nõus ainult riikide EL-ga, mis sisuliselt tähendab loobumist Euroopa iseseisvusest ja kinnistumist USA sulase rollis. Nad kõik (Laarid-Kallased) on vastu EL föderatiivseks riigiks (Impeeriumiks) reformimisele, sest see tähendaks peale II ms alanud USA okupatsiooni lõppu Euroopas.
Siit on arusaadav, miks rahvuslased nimetavad tänast Eesti eliiti mitte ainult eestluse reetjateks ja vaenlasteks vaid ka Euroopa tsivilisatsiooni reetjateks ja vaenlasteks. Siit ka meie hüüdlause "Euroopa Eurooplastele!" Laiemalt võttes, arusaamaks, kui võimas jõud me potentsiaalselt oleme, et selgelt mõista, et rahvuslastele kuulub tulevik, on õige hetk lisada veel uus loosung: "EURAASIA EURAASIALASTELE !"
Geopoliitiliselt võime võrrelda Eesti tänast olukorda mitte 30-ndate aastatega, mida paljud on teinud, vaid juba 1943-44a.talvega, kui Eesti degenerantne eliit ajas Eesti huvide vastaselt surma ja hukatusse kümneid tuhandeid patrioote meile võõraste ja vaenulike eesmärkide kahurilihana.
Geopoliitika on primaarne rahvusvahelise õiguse suhtes selles mõttes, et geopoliitilised subjektid on peremehed, kelle vajaduste ja mõõtude järgi rätsepad (juristid, rahvusvahelise õiguse spetsialistid) teevad ülikonna (rahvusvahelise korra, õiguse).
Kuna geopoliitilise subjekti staatus võib asenduda ajaloos hoopis geopoliitilise objekti omaga (näiteks Saksamaa enne ja pärast II ms), siis loomulikult muutub vastavalt ka rahvusvaheline õigus. Sellest lihtsast geopoliitilisest tõsiasjast pole enamik Vikerkaare autoreid kahjuks aru saanud ja seepärast on kõik segi nagu pudru ja kapsad ja teadusliku analüüsi asemel on meil lihtsalt labane ja ajuvaba propaganda. Nii on K.Liik juba probleemi püstitamisel: "Moskva tõde ja Euroopa õigus" eksinud elementaarse geopoliitilise loogika vastu - kuna täna ei ole olemas sellist geopoliitilist subjekti nagu Euroopa (või EL), siis lihtsalt ei ole täna reaalselt sellist elukat nagu Euroopa õigus. Euroopa õigus eksisteeris reaalselt 1648.a Westfaali rahulepinguga, mil tolleaegsed Euroopa geopoliitilised subjektid leppisid kokku üksteise siseasjade mittevahelesegamises ja vastastikuses riikide suveräänsuses. Eriarvamused lahendati sõja teel, ent eraldades sõjamehed tsiviilelanikkonnast.
II ms lõpp tähistas Euroopa õiguse lõppu, sest sõja tulemuseks oli kõigi geopoliitiliste subjektide kadumine peale USA ja NSVLiidu. Tekkis bipolaarne maailmakord, kus kahe bloki sees kehtis vasallriikidele piiratud suveräänsus geopoliitilise subjekti õiguse raamistikus. Nii ei saanud enam rääkida Lääne -Saksamaast kui suveräänsest riigist Westfaali õiguskorra mõistes, küll aga kui piiratud suveräänsusega geopoliitilisest objektist USA mõjusfääris. USA ja NSVL leppisid kokku oma mõjusfäärides, mille piirides oli vastastikku piiramatu suveräänsus. Võitlus kanti üle veel kahte blokki mittekuuluvatesse maadesse, nn. kolmanda maailma riikidesse. Kahe superriigi konsensus Rahvusvaheline õiguse näol instutsioneeriti ÜRO ja tema Julgeolekunõukogu näol, kellele anti ka vägivallaõigus kolmandate riikide suveräänsuse üle kui see on mõlema superriigi huvides. Seega jäi maailma alles vaid kaks suveräänset riiki ja ÜRO asutamine tähendas ka Euroopa õiguse surma.
Suguvennad soomlased ajasid geopoliitiliselt tarka poliitikat ja nn. soomestumine on hiilgav näide, kuidas piiratud suveräänsusega väikeriik tänu oma eliidi geopoliitilisele tarkusele suudab oma sõltuvuse muuta hämmastavaks tõusuks maailma areneinumate riikide eliiti. Meie teised suguvennad ungarlased on aga negatiivseks näiteks 1956.a. sündmustega, mil eliit ignoreeris geopoliitilist reaalsust ja head kavatsused vaid sillutasid põrguteed oma rahvuskehale. Ent ungarlased on õppinud oma vigadest ja tänane peaminister koos valitsusparteiga on kahtlemata Euroopa tuleviku tee näitaja ja rajaja. Kahjuks ei saa ma sama nentida meie eliidi puhul, sest meil ei ole eliidis isegi inimesi, kes saaksid aru, miks Eesti (Balti riigid) suure erandina kaotasid Euroopas oma iseseisvuse. Mingit tolku pole ka väliseestlastest, sest ei Toomepuu ega Estam pole selle meile elutähtsa küsimuse geopoliitilisele analüüsile mõelnudki. Hitleri mõttestamp võitlusest bolshevishmi vastu viib meid vaid sohu.Tegu on aga lihtsa asjaga, mis peaks ka siilile selge olema, sest kõik põhifaktid on meil teada ja ka iga geopoliitika aluseid tundev koolipoiss on võimeline adekvaatseid järeldusi tegema. Kuidas need fukujamalikus utoopia virtuaalsuses ekslevad rõivad, mikserid, savisaared ja reinsalud suudavad siis isegi parema tahtmise juures hoida riigilaevukest õigel kursil kui meid ümbritseb tihe teadmatuse udu ja kompassi ei ole?
Uus etapp rahvusvahelise õiguse arengus algas ühe geopoliitilise subjekti-NSVL lagunemisega ja maailmas tekkis uus geopoliitiline olukord- alles jäi vaid üks superriik. Samal ajal veel tänaseni kehtib formaalselt bipolaarse maailmakorralduse rahvusvaheline õigus. See ei vastanud USA geopoliitilisele staatusele ja nii hakkas USA rahvusvahelist õigust süstemaatiliselt rikkuma: Jugoslaavia, Iraak, Afganistan, Liibüa, Süüria, Ukraina, arvukad nn. värvilised revolutsioonid. Ustava sulasena on ka Eesti kõik need ÜRO Põhikirja vastased rahvusvahelise õiguse rängad rikkumised kaasa teinud, nii, et need kirjatsurad, kes püüavad teisi riike rahvusvahelise õiguse rikkumises süüdistada, on kas idioodid või demagoogid. Kurjategijal ei ole õigust teistelt seaduskuulekust nõuda. Eesti on ise korduvalt täna formaalset kehtivat rahvusvahelist õigust rikkunud ja nii on me eliit jätnud meid ilma väikeriigi tugevast trumbist - rahvusvahelise õiguse kaitsest. Täna tugineb meie riigi olemasolu ainult USA hääbuvale võimsusele ja täpsemalt tema välispoliitilisele kontseptsioonile. Niipea kui Valgesse Majja ilmub Obamast kompetentsem peremees, on oodata päevapealt 1939.a. Selter-Ribbentropi pakti saatuse kordumist - Eesti on lihtsalt vahetuskopikaks USA huvides.
NSVL lagunemisega geopoliitilised vapustused ei ole aga lõppenud. USA ei ole jõudnudki teha endale valmis oma uut staatust tähistavat ülikonda, kui juba tuleb hakata tegema uut, sest unipolaarne maailm osutus geopoliitilises ajamõõtmes vilksatuseks. Täna me elame juba multipolaarses maailmas, mitme geopoliitilise subjektiga: USA , Hiina, Venemaa(Euraasia Liit) ja pretendendid on India, El, Brasiilia (Lad.Am. liiduna). EL on vaid kaks võimalust - kas saada geopoliitiliseks subjektiks, mis tähendab teadlikku võitlust USA ülemvõimu vastu, või siis degenereeruda maailma üheks mahajäetumaks kolkaks, nagu see juhtus juba kord kui Rooma Foorumil karjatati kitsi.
Kuna geopoliitiliselt on tänane maailm mitme geopoliitilise subjektiga, siis minu vaated langevad põhimõtteliselt kokku Lauri Mälksoo omadega rahvusvahelise õiguse arenguperspektiivi kohta. Iga geopoliitiline subjekt , kes täna esindab oma tsivilisatsiooni (ainult tsivilisatsiooni tasand on täna piisav geopoliitilise subjektsuse e. suveräänsuse saavutamiseks!) moodustab oma tsivilisatsiooni mõjutsooni, kus kehtivad sellele tsivilisatsioonile omased väärtused ja õiguskord. Omavahel leiavad nad ilmselt konsensuse vana Vestfaali õiguse printsiibil, et iga tsivilisatsioon on suverään. Rahvusvahelise õiguse institutsiooniks võib jääda reformitud ÜRO, kus ei ole aga liikmeteks mitte enam rahvusriigid, vaid tsivilisatsioonid.
Loomulikult vajab uus geopoliitiline reaalsus palju uusi ülikondi ja seega ka palju rätsepaid- rahvusvahelise õiguse spetsialiste ja mul jääb vaid järjekordselt taas nõustuda L.Mälksooga, et tulevikus on rahvusvahelise ja suurruumide spetsialistidele võileib kindlustatud ja neid tuleks hakata välja koolitama.
Roman Ubakivi
Viimane Vikerkaare number jätab jälje Eesti kultuurilukku sellepärast, et tänu ilmselt Mart Väljataga mõtteerksusele tehakse seal katse grupi autorite poolt mõtestada maailma geopoliitilisel tasemel. Ent peateemana kumas läbi rahvusvaheline õigus ja enamik kogumiku sisust keerles just selle probleemi ümber. Rõhutan sõna probleemi, sest vaevalt lugeja sellest tihti risti üksteise vastu esitatud argumentidest ja mõttekildusest loogiliselt terviklikku pilti saab. Viimane on võimalik üksnes geopoliitiliselt mõeldes, sest korrates juba oma eelmises artiklis toodud mõtteid, on geopoliitika primaarne, rahvusvaheline õigus sekundaarne. Geopoliitika määrab ära, kes riikidest on peremees - geopoliitiline subjekt ja kes sulane - geopoliitiline objekt. Ajaloos võivad peremees ja sulane oma kohti vahetada. Nii näiteks oli kunagi USA sulane Briti kolooniana ja Britid geopoliitiline subjekt, täna on vastupidi - USA on peremees ja Britid on geopoliitiline objekt. Maailmaajaloos on selge trend, et geopoliitiliseks subjektiks olemine nõuab üha suuremat VÕIMSUST (POWER). Viimane koosneb paljudest komponentidest (eri autorid toovad esile eri arvu tähtsamaid komponente- mõni seitse, mõni tosin ja rohkem. Selge see, et mida rohkem komponente on esile toodud, seda täpsem meie maailma mudel on, aga seda ka eksponentselt keerukam. Näiteks toon mõned tähtsamad riigi võimsuse komponendi. Ühte ma juba eelmises artiklis nimetasin-see on eliidi kvaliteet. Viie palli kooliskaalal hinnates on meie eliidil hindeks üks. Meil ei suudeta mõelda geopoliitilisel tasandil. Rahva arv. Meie hinne üks. Territooriumi suurus. Meie hinne üks. Majanduse võimsus. Meie hinne üks. Sõjaline jõud. Meie hinne üks.
Põllumajanduse olukord (Jah-jahh, põllumajandus EI OLE majandusharu nagu iga teinegi, mida on meie rahvale pähe tampinud Laar ja Kallas ja Samost oma kaaslastega ja see seletab, miks EL eelarves põllumajandusele lõviosa läheb ja miks meie degenerantsete poliitikute taotlused põllumajandustoetused välja juurida on EL-s ebaõnnestunud. See tähendab, et rahvuslased on kõige siiramad ja kindlamad põllumeeste huvide eest võitlejad ja ma olen alati teravalt reageerinud, kui põllumajandust on rünnatud. Ma olen alati avalikult nimetanud M.Laari ja S.Kallast koos nende kaaslastega eestluse ja Eesti riigi vaenlasteks. Ka tänane valitsus, kes eesotsas põllumajandusministri Padariga jättis ära Eesti riigi järgmise aasta põllumajandustoetused (top up) eelarves ja Riigikogu, kes sellise riigieelarve vastu võtab on Eesti riigi vaenlased, sest nad pisendavad Eesti riigi võimsust). Tähtis ei ole mitte ainult ja isegi niivõrd põllumajanduse effektiivsus rahalises mõttes ja ainult toodangu maht, vaid ülitähtis on ka tootmise struktuur. Nii näiteks on geopoliitiliselt mõelda suutnud ajaloolased seletanud ära mõistatuse, miks kestis Ida Rooma Keisririik (Bütsants) tuhat aastat kauem kui Lääne Rooma Keisririik (Rooma) just põhimõtteliselt erineva põllumajanduspoliitikaga.
Et hakata unistama peremehe staatusest mis nõuab keskmist hinnet viis, tuleb meil omada keskmist hinnet vähemalt neli. Meil on see aga täna üks. Ma peatun sellel probleemil pikemalt, sest ma näen Leito Iseseisvusparteis ja eriti tema majandusprogrammis Eestile posititiivset jõudu, mille potentsiaal läheb aga aia taha lihtsalt geopoliitika elementaarsete tõdede mittetundmise tõttu. Loodan, et nad on õppimisvõimelised.
Euroopa probleem on selles, et täna ei piisa isegi Saksamaa võimsusest selleks, et olla geopoliitiline subjekt. Sellepärast oleks rahvuslastel geopoliitiliselt rumalus sõdida EL kui fõderatiivse riigi vastu, sest Eestile on julgeoleku tagamiseks hädavajalik sõbralik geopoliitiline subjekt ja midagi paremat kui EL, ei suuda mina isegi teoreetiliselt ette kujutada. Selleks, et EL saaks geopoliitiline subjekt, kes meid oma kaitsva tiiva all suudaks hoida, tuleb meil aga ületada USA resoluutne vastutegevus, kelle eesmärgiks on mitte lubada Euraasia mandril (mille poolsaareks Euroopa on), mitte ühtegi geopoliitilist subjekti (olgu see siis EL, Venemaa, Hiina või India). Ülaltoodust tuleneb täiesti ühemõtteliselt, et Saksamaal, EL, Venemaal, Hiinal ja kõigil teistel Euraasia mandririikidel on ühised huvid ja ühine vastane - USA. Seepärast on arusaadav, et USA poolt äraostetud kompradoorsed eliidid nn. atlantistid (ka Eesti eliit), on nõus ainult riikide EL-ga, mis sisuliselt tähendab loobumist Euroopa iseseisvusest ja kinnistumist USA sulase rollis. Nad kõik (Laarid-Kallased) on vastu EL föderatiivseks riigiks (Impeeriumiks) reformimisele, sest see tähendaks peale II ms alanud USA okupatsiooni lõppu Euroopas.
Siit on arusaadav, miks rahvuslased nimetavad tänast Eesti eliiti mitte ainult eestluse reetjateks ja vaenlasteks vaid ka Euroopa tsivilisatsiooni reetjateks ja vaenlasteks. Siit ka meie hüüdlause "Euroopa Eurooplastele!" Laiemalt võttes, arusaamaks, kui võimas jõud me potentsiaalselt oleme, et selgelt mõista, et rahvuslastele kuulub tulevik, on õige hetk lisada veel uus loosung: "EURAASIA EURAASIALASTELE !"
Geopoliitiliselt võime võrrelda Eesti tänast olukorda mitte 30-ndate aastatega, mida paljud on teinud, vaid juba 1943-44a.talvega, kui Eesti degenerantne eliit ajas Eesti huvide vastaselt surma ja hukatusse kümneid tuhandeid patrioote meile võõraste ja vaenulike eesmärkide kahurilihana.
Geopoliitika on primaarne rahvusvahelise õiguse suhtes selles mõttes, et geopoliitilised subjektid on peremehed, kelle vajaduste ja mõõtude järgi rätsepad (juristid, rahvusvahelise õiguse spetsialistid) teevad ülikonna (rahvusvahelise korra, õiguse).
Kuna geopoliitilise subjekti staatus võib asenduda ajaloos hoopis geopoliitilise objekti omaga (näiteks Saksamaa enne ja pärast II ms), siis loomulikult muutub vastavalt ka rahvusvaheline õigus. Sellest lihtsast geopoliitilisest tõsiasjast pole enamik Vikerkaare autoreid kahjuks aru saanud ja seepärast on kõik segi nagu pudru ja kapsad ja teadusliku analüüsi asemel on meil lihtsalt labane ja ajuvaba propaganda. Nii on K.Liik juba probleemi püstitamisel: "Moskva tõde ja Euroopa õigus" eksinud elementaarse geopoliitilise loogika vastu - kuna täna ei ole olemas sellist geopoliitilist subjekti nagu Euroopa (või EL), siis lihtsalt ei ole täna reaalselt sellist elukat nagu Euroopa õigus. Euroopa õigus eksisteeris reaalselt 1648.a Westfaali rahulepinguga, mil tolleaegsed Euroopa geopoliitilised subjektid leppisid kokku üksteise siseasjade mittevahelesegamises ja vastastikuses riikide suveräänsuses. Eriarvamused lahendati sõja teel, ent eraldades sõjamehed tsiviilelanikkonnast.
II ms lõpp tähistas Euroopa õiguse lõppu, sest sõja tulemuseks oli kõigi geopoliitiliste subjektide kadumine peale USA ja NSVLiidu. Tekkis bipolaarne maailmakord, kus kahe bloki sees kehtis vasallriikidele piiratud suveräänsus geopoliitilise subjekti õiguse raamistikus. Nii ei saanud enam rääkida Lääne -Saksamaast kui suveräänsest riigist Westfaali õiguskorra mõistes, küll aga kui piiratud suveräänsusega geopoliitilisest objektist USA mõjusfääris. USA ja NSVL leppisid kokku oma mõjusfäärides, mille piirides oli vastastikku piiramatu suveräänsus. Võitlus kanti üle veel kahte blokki mittekuuluvatesse maadesse, nn. kolmanda maailma riikidesse. Kahe superriigi konsensus Rahvusvaheline õiguse näol instutsioneeriti ÜRO ja tema Julgeolekunõukogu näol, kellele anti ka vägivallaõigus kolmandate riikide suveräänsuse üle kui see on mõlema superriigi huvides. Seega jäi maailma alles vaid kaks suveräänset riiki ja ÜRO asutamine tähendas ka Euroopa õiguse surma.
Suguvennad soomlased ajasid geopoliitiliselt tarka poliitikat ja nn. soomestumine on hiilgav näide, kuidas piiratud suveräänsusega väikeriik tänu oma eliidi geopoliitilisele tarkusele suudab oma sõltuvuse muuta hämmastavaks tõusuks maailma areneinumate riikide eliiti. Meie teised suguvennad ungarlased on aga negatiivseks näiteks 1956.a. sündmustega, mil eliit ignoreeris geopoliitilist reaalsust ja head kavatsused vaid sillutasid põrguteed oma rahvuskehale. Ent ungarlased on õppinud oma vigadest ja tänane peaminister koos valitsusparteiga on kahtlemata Euroopa tuleviku tee näitaja ja rajaja. Kahjuks ei saa ma sama nentida meie eliidi puhul, sest meil ei ole eliidis isegi inimesi, kes saaksid aru, miks Eesti (Balti riigid) suure erandina kaotasid Euroopas oma iseseisvuse. Mingit tolku pole ka väliseestlastest, sest ei Toomepuu ega Estam pole selle meile elutähtsa küsimuse geopoliitilisele analüüsile mõelnudki. Hitleri mõttestamp võitlusest bolshevishmi vastu viib meid vaid sohu.Tegu on aga lihtsa asjaga, mis peaks ka siilile selge olema, sest kõik põhifaktid on meil teada ja ka iga geopoliitika aluseid tundev koolipoiss on võimeline adekvaatseid järeldusi tegema. Kuidas need fukujamalikus utoopia virtuaalsuses ekslevad rõivad, mikserid, savisaared ja reinsalud suudavad siis isegi parema tahtmise juures hoida riigilaevukest õigel kursil kui meid ümbritseb tihe teadmatuse udu ja kompassi ei ole?
Uus etapp rahvusvahelise õiguse arengus algas ühe geopoliitilise subjekti-NSVL lagunemisega ja maailmas tekkis uus geopoliitiline olukord- alles jäi vaid üks superriik. Samal ajal veel tänaseni kehtib formaalselt bipolaarse maailmakorralduse rahvusvaheline õigus. See ei vastanud USA geopoliitilisele staatusele ja nii hakkas USA rahvusvahelist õigust süstemaatiliselt rikkuma: Jugoslaavia, Iraak, Afganistan, Liibüa, Süüria, Ukraina, arvukad nn. värvilised revolutsioonid. Ustava sulasena on ka Eesti kõik need ÜRO Põhikirja vastased rahvusvahelise õiguse rängad rikkumised kaasa teinud, nii, et need kirjatsurad, kes püüavad teisi riike rahvusvahelise õiguse rikkumises süüdistada, on kas idioodid või demagoogid. Kurjategijal ei ole õigust teistelt seaduskuulekust nõuda. Eesti on ise korduvalt täna formaalset kehtivat rahvusvahelist õigust rikkunud ja nii on me eliit jätnud meid ilma väikeriigi tugevast trumbist - rahvusvahelise õiguse kaitsest. Täna tugineb meie riigi olemasolu ainult USA hääbuvale võimsusele ja täpsemalt tema välispoliitilisele kontseptsioonile. Niipea kui Valgesse Majja ilmub Obamast kompetentsem peremees, on oodata päevapealt 1939.a. Selter-Ribbentropi pakti saatuse kordumist - Eesti on lihtsalt vahetuskopikaks USA huvides.
NSVL lagunemisega geopoliitilised vapustused ei ole aga lõppenud. USA ei ole jõudnudki teha endale valmis oma uut staatust tähistavat ülikonda, kui juba tuleb hakata tegema uut, sest unipolaarne maailm osutus geopoliitilises ajamõõtmes vilksatuseks. Täna me elame juba multipolaarses maailmas, mitme geopoliitilise subjektiga: USA , Hiina, Venemaa(Euraasia Liit) ja pretendendid on India, El, Brasiilia (Lad.Am. liiduna). EL on vaid kaks võimalust - kas saada geopoliitiliseks subjektiks, mis tähendab teadlikku võitlust USA ülemvõimu vastu, või siis degenereeruda maailma üheks mahajäetumaks kolkaks, nagu see juhtus juba kord kui Rooma Foorumil karjatati kitsi.
Kuna geopoliitiliselt on tänane maailm mitme geopoliitilise subjektiga, siis minu vaated langevad põhimõtteliselt kokku Lauri Mälksoo omadega rahvusvahelise õiguse arenguperspektiivi kohta. Iga geopoliitiline subjekt , kes täna esindab oma tsivilisatsiooni (ainult tsivilisatsiooni tasand on täna piisav geopoliitilise subjektsuse e. suveräänsuse saavutamiseks!) moodustab oma tsivilisatsiooni mõjutsooni, kus kehtivad sellele tsivilisatsioonile omased väärtused ja õiguskord. Omavahel leiavad nad ilmselt konsensuse vana Vestfaali õiguse printsiibil, et iga tsivilisatsioon on suverään. Rahvusvahelise õiguse institutsiooniks võib jääda reformitud ÜRO, kus ei ole aga liikmeteks mitte enam rahvusriigid, vaid tsivilisatsioonid.
Loomulikult vajab uus geopoliitiline reaalsus palju uusi ülikondi ja seega ka palju rätsepaid- rahvusvahelise õiguse spetsialiste ja mul jääb vaid järjekordselt taas nõustuda L.Mälksooga, et tulevikus on rahvusvahelise ja suurruumide spetsialistidele võileib kindlustatud ja neid tuleks hakata välja koolitama.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 19. november 2014
KUI ARNO ...
Hiljuti toimus meie taasiseseisvusaja vast kõige suurem positiivne vaimne nihe eestlaste mõttemaailmas. Nimelt avaldasid Vikerkaare viimases numbris rida autoreid (Lauri Mälksoo, Helmo Kant, Rein Müllerson, Eiki Berg) selget püüdlust mõtestada rahvusvahelist olukorda geopoliitilisel mõttetasandil. See on midagi absoluutselt uut meie vaimuelus, mida seni on totaalselt valitsenud fukujamalik neoliberaalne paradigma. Aastaid tagasi, märgates meie eliidi Eestile kohutavalt ohtlikku geopoliitilist ignorantsust, pakkusin tolleaegsele Sirbi peatoimetajale M.Mutile geopoliitikat tutvustavat artiklit ent põrkusin siirale arusaamale, et geopoliitika näol on tegemist (nagu küberneetikaga) väärteadusega (Nõukaaegne ametlik seisukoht).
Meie vaimse mahajäämuse probleem pole muidugi Muti isikus (ka tema kunagist bossi L.Merit on võimatu kahtlustada geopoliitilises harituses), vaid faktis, nagu rõhutab L.Mälksoo, et meil on vaid nimetada üks rahvusvahelise õiguse spetsialist EW-s A.Piibu näol. ENSV ajal oli rahvusvahelise õigus koondunud vaid Moskvasse ja mainimisväärt on vaid A.Uustal. Samas on rahvusvaheline õigus selgelt sekundaarne geopoliitika suhtes. Ta on nagu ülikond, mis õmmeldakse peremehe (geopoliitilise subjekti) vajaduste ja mõõtude järgi. Meil pole aga võimalik oma õhukesel kultuurikihil nimetada mitte ühtegi geopoliitika teadlast EW ja ENSV ajast! Tõsi, meil oli üks geopoliitilisel tasandil mõelda suutnud riigimees J.Tõnissoni näol ja täna on meil see õnnelik hetk, mil maailma üritab geopoliitiliselt mõtestada juba eeltoodud teadlaste grupike.
Soovitan kõigi ühiskonnateadusi õppivatel üliõpilastel end kiiresti viia kurssi geopoliitika alustega, sest see võimaldab teil mõista rahvusvahelisi sündmusi maailma liidrite tasemel ja annab selge konkurentsieelise kogu meie senise välispoliitika tegijate ja kommenteerijate tipu ees, kes oma harimatuse tõttu on lihtsalt rumalad. Nii näiteks läkastavad meie russofoobidest kommentaatorid õnnest, et Saudi Araabia lööb nafta hinnad all ja kahjustab nii Venemaad (ja Iraani) ning oh rõõmu! - rubla ka langeb kolinal. Vesipead ei mõista lihtsat tõde, et nafta hinna langus tekitab probleeme küll Vene eelarvele, ent seda kompenseerib just rubla kursi langus ja eelarve jääb praktiliselt tasakaalu. Pealegi on Venemaal finantsvarusi vähemalt kolmeks aastaks praeguse olukorraga hakkama saamiseks. Praegune olukord ei saa kesta aga üle ühe aasta. Nimelt ei ole USA (ja ka EL) kõrvaldanud 2007.a. lahvatanud finantskriisi põhjusi, vaid ostnud veidi aega pumbates veel katteta dollareid 4,5 triljoni võrra vanasse Ponzi süsteemi. See tähendab, et dollarit on ees ootamas krahh veel suuremas ulatuses kui selleks oli 2007.a ja Suure Deppressiooni aega hakatakse meenutama kui nohu tulevase kopsupõletikuga võrreldes.
Kui 2007.a.oli mulli lõhkemise kohaks kinnisvara, siis Saudi Araabia poliitika viib mulli lõhkemisele USA ülistatud kildgaasi - ja nafta sektoris. Nimelt kuna Saudi Araabia ei saa oma eelarvet kahjustamata nafta hinda lasta all $ 80 barrelilt ja Venemaa nafta tootmise omahind on $60- 80, siis USA kildgaasi tootmine kujutas isegi kõrgete naftahindade puhul Ponzi skeemi, kus tulud ei katnud tulusi. Nelja USA suurima kildgaasi tootja KAHJUM eelmisel aastatel kõrgete energiakandjate hindade puhul oli $7miljardit! Tootmine on seni käigus vaid lihjtsameelsete lollikeste juurdemeelitamise abil. Tootmise omahind on kildnaftal USA-s $85-105. Sealjuures ammenduvad kildgaasi ja nafta uued horisontaalpuurimisega puuraugud kolm korda kiiremini kui Venemaa vertikaalsed puuraugud! See tähendab, et toodangu hoidmiseks isegi ainult tänasel tasemel tuleks igal aastal rajada tohutul arvul uusi kahjumiga töötavaid puurauke. Maapinna, õhu ja põhjavee mürgitamisest rääkimata.
Eesti politikaanid aga räägivad meile vajadusest raisata sadu miljoneid eurosi kallitele LNG sadamatele ja hoidlatele, mida siis gaasi eksportiv USA hakkab varustama. Hinnast rääkimata. Eesti rahvuslikest huvidest lähtuva poliitika puhul, mida esindavad rahvuslased, tagaksime Eesti inimesed ja tööstuse sarnaselt Soomega aasatakümneks Euroopa kõige odavama gaasivarustusega. Praegused valitsejad muudavad Eesti majanduse kõrgete energiakandjate hinna tõttu konkurentsikõlbmatuks, ent esitavad oma lollust ja kahjurlust demagoogiliselt Eesti julgeolekuhuvide kaitsmisega.
Energiakandjate hinna allalöömine on kasulik Saudi Araabiale, ent mis peamine - Hiinale. Hiina on aga peamine (mitte aga Venemaa!) USA geopoliitiline vastane. Sellest ei ole ilmselt õrna aimugi välisminister Pentus-Rosimannusel, kes unistab USA vasallina headest suhetest Hiinaga.
Meie juba üle sajandi kestnud mahajäämust rahvusvahelise poliitika mõtestamisel ei ole võimalik muidugi kiirelt väikse ratsaväerünnakuga tasa teha, ent tore on , et algus on tehtud. See on eelduseks, et meie rahvuslaste grupike saab oma toetajaskonda laiendada. Kõige kaugemale oma geopoliitilises arusaamas on paradoksaalsel kombel jõudnud L.Mälksoo, kes esindab kõige selgemalt rahvusvahelise õiguse diskursust. Ta esitab oma kolmandas teesis selge tulevikunägemuse, et tulemas on iseseisvate suurruumide rahvusvaheline õigus. See tähendab seda, et USA kaotab võitluse unipolaarse maailmakorra eest ja võitjad on teised suurruumid - Hiina, Venemaa jne. Seega on kogu Eesti välis-ja julgedolekupoliitika pankrotis, mida ma olen kirjutanud juba kümme aastat tagasi.
H.Kalmo nendib: "Geopoliitika tagasitulek, kui midagi sellist tõesti aset leiab, on meile eksdistensiaalne kriis." Ent geopoliitika on reaalselt toiminud kogu aeg, vaid meie eliit on need aastad istunud fukujamaliku antigeopoliitilise utoopia lummuses. Nii on Venemaal toimunud erakordse eruditsiooniga A.Dugini eestvedamisel geopoliitika plahvatuslik areng, nii et isegi tipppoliitikud kirjutavad geopoliitikast raamatuid ja ärimeestelegi antakse geopoliitilist haritust. Täna võime rääkida angloskside, sakslaste, prantslaste, itaallaste jt. kõrval ka Venemaa geopoliitilisest koolkonnast, mille reaalseks poliitiliseks kehastuseks on 1,jaanuarile 2015.a avatav Euraasia Liit.
Olen autorite enamike seisukohtadega päri, nagu L.Mälksoo rõhutamisest, et meil on hädavajalik osata end rahvusvahelise õiguse keeles väljendada ja kaitsta jne., jne. ent osundaksin järelkiitmise asemel peamise tähelepanule tähtsamatele fundamentaalsetele puudustele. Nii on artikli pealkiri laenatud meie kirjandusklassikult, mis viitab Arno hiljaksjäämisele. Nagu ma juba ühes eelnevas artiklis viitasin, on lahing juba läbi, ennem kui enamik inimesi seda üldse märkavadki.
Nimelt tahan vastuseks L.Mälksoo tuleviku visioonile ning E.Bergi pöördumisele USA aadressil: "Kinnas on heidetud. Hegemoonil on aeg tegutseda enne kui olemasolev korraldus kolinal kokku kukub." selgelt vastata, et hegemooni täna ei olegi ja mitmepooluseline maailm ongi juba tänapäeva geopoliitiline reaalsus.
Isegi neoliberaalile on naeruväärne nimetada tänast reaalsust unipolaarseks ja USA-d hegemoonina valitsevaks. Maailmas teisel kohal majandusega riik ei saa olla hegemoon. Teatavasti möödus Hiina tänavu raha reaalse ostujõu arvestuses USA-st ja ühe järeldusena suudab ülal pidada suuremat sõjajõude kui USA.
Veelgi tähtsam on see, et USA suudab täna esindada ülejäänud maaailmale ainuüksi destruktiivset tulevikuprogrammi, mille strateegiaks on dollari eluea pikendamiseks valitud maksiim: teistel peab olema katastroofiliselt halvem kui USA-s. Vaadake kui palju "head" on USA peale NL kokkuvarisemist teinud konkurentsita jäädes Lähis-ja Kesk Idas. Miljonid lõhutud inimelud Jugoslaavias Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias ja nüüd veel Ukrainas. USA kutsub täna esile enamiku Maailma elanikkonna seas ammugi mitte enam positiivseid emotsioone. Ta on muutunud miljonitele inimestele kurjuse sümboliks, mis sunnib inimesi lahti ütlema oma kultuurist, väärtustest ja rahvusest ja paikab nad võlaorjusesse. Mis ta pakub Euroopale? Kas nagu pärast II ms elustavat Marshalli plaani Saksamaa kulla toel? Ei, vaid hoopis vabakaubanduslepet, mis ruineeriks Euroopa majanduse ja sotsiaalse turvalisuse.
Mida pakuvad maailma rahvastele uued jõukeskused Hiina, Venemaa jt. BRIKS maad? Erinevate tsivilisatsioonide vastastikust austust, koostööd ja arengut. Konkreetselt Hiina on välja pakkunud kogu Euraasiat hõlmava sajandite taristu projektid Siiditee taastamise moel kiirraudteega Beijing-Moskva-Berliin kaasates ka India ja Iraani ja uue laevatee Hiinast Euroopasse läbi Vene Põhja-Jäämere. Algatuseks on juba eraldatud $40 miljardit ja loodud Aasia Bank. Dollari katastroofi puhuks on juba IMF ja Maailmapanga kõrvale loodud ohutusvõrgustik paralleelsed asutised, mis ei sõltu Washingtoni diktaadist ega esita orjastavaid laenutingimusi.
USA on samal ajal saanud lüüa kõigil rinnetel, Iraagi ja Afganistani sõdade kaotus on jätnud USA faktiliselt ilma võitlusvõimelisest armeest. Venemaa on saavutanud edumaa kogu tuumatriaadis, nii et alles mõned aastad tagasi avalikult tõsiselt arutatud äkk-tuumarünnaku edukusest Venemaa vastu kõlavad täna hullumeelse sonimisena, V põlvkonna hävitaja F-35 on täielik fiasko ja jääb selgelt alla nii Vene kui Hiina masinatele ja viimase uudisena lasi Venemaa seeriatootmisse odavad õhku mitte vajavate vesinikul töötavate mootoritega allveelaevad "Lada", mis lisaks torpeedorelvastusele omavad 10 tiibraketti, võivad vee all olla 25 päeva ja arendada kiirust 21 sõlme. Need teevad USA sõjalise jõu projekteerimise üle maailma peamise vahendi- lennukiemalaevade löögigruppide ohutu elu ookeanidel võimatuks.
Veelgi tähtsama strateegilise võidu saavutas Hiina hiljutisel APEC kogunemisel, kus põhja lasti USA plaan (Jaapani aktiivse abiga!) vabakaubandustsooni TPP loomine 12 maa osavõtul välistades Hiinat ja võidu saavutas Hiina Aasia vabakaubandustsooni projekt, mis jätab USA ukse taha!
Veel sõlmis Hiina Venemaaga juba teise suure pikaajalise gaasitehingu.
Meie naljavennad ERR-s pöörasid muidugi peatähelepanu äsja Austraalias toimunud G-20 suitsukattele, kui võõrustajad ei näidanud normaalset külalislahkust üles Putini vastu, et leevendada pisut oma USA vastast tegu - vabakaubanduskokkuleppe sõlmimist Pekingiga, mis viib ajapikku ka Austraalia Hiina mõjusfääri.
Maailmas juba teist aastat järjest Forbesi poolt maailma kõige mõjuvõimsamaks inimeseks valitud Putin pani aga vastuvõtjad kiirelt paika enneaegse lahkumisega, demonstreerides, et tal pole aega kuulata Obama kodusele publikule tehtud sisutühja loosungit, nagu oleks USA maailma ainus superriik.
Mis on USA kolinal kokkukukkunud mõjuvõimu kaotamise põhjused, miks kaotati viimati geopoliitilise tähtsusega sõda Ukrainas? Artikli vältimiseks muutumast raamatuks toon vaid ühe geopoliitilise põhjuse - USA eliidi kvaliteedi. Nagu iidne Sun - Tsõ kirjutas, on sõja võitmiseks kõigepealt vajalik, et valitseja tunneb teed. Obama koos oma kaaskonnaga ei mõtle geopoliitilisel tasemel, vaid on fukujamaliku utoopia produkt. J. Psaki on aga üldse maailmakuulus naljanumber. Muide, mõned päevad tagasi kuulasin Vikerraadiost järjekordset "Venemaa eksperti", kes vaeseke ei tea, et venelased naeravad Psaki üle, ega ei tea isegi seda, kes see Psaki on! Teine süüdimatu "ekspert" teatas, et taise nägi filmi Bukist, mis talle on tõestuseks, et venelased lasid alla Malaysia lennuki reisil MH17. L.Mälksoo osundab täiesti õieti, et rahvusvahelise lennundusõiguse kohaselt vastutab selgelt Ukraina valitsus, sest katastroof leidis aset tema territooriumil. Lisaksin veel, et meie "eksperti" veennud film, kus näidati Buk- M, osutus Ukraina valitsuse poolt tehtud armetuks võltsinguks, sest taamal oli asunduse silt, mis oli Kiievi valitsuse kontrolli all. See, et Ukraina valitsus kohe valetas Buki suhtes võtab tema väidetelt igasuguse tõsiseltvõetavuse. Ent Kiievi valitsuse dispetsheri otsus suunata lennuk tavamarsuudist 100 km põhja poole otse lahingutegevuse tsooni ja pool kilomeetrit allapoole osundavad ühemõtteliselt otse kurjategijale, kelleks on USA marionettidest koosnev Ukraina juhtkond. Hollandlaste tigusammul edenev silmatorkavalt ebakompetentselt läbiviidav uurimisprotsess viitab tahtmatusele tõde leida.
Ja nüüd jõuame taas ringiga Obama juurde. Korrata oma naeruväärset süüdistust Austraalias Venemaa aadressil lennuki allatulistamisel, selle tõetuseks mitte mingit fakti esitamast (omamata isegi Powelli häbiväärse teatrit valge pulbriga katseklaasis), viitab katastroofi tellijale. Provokatsioon on olnud paljude suurriikide arsenalis, ent Washington on muutnud ta lausa oma kaubamärgiks alates omaenda ristleja õhkulaskmisest Havanna reidil.
Fukujamalikus igaveses kõikvõimsuse udus sebiv Obama pole suutnud ellu viia oma enda spetsialistide poolt koonstatut strateegiat "Pivot to Asia", mis on suunatud oma peamise konkurendi Hiina vastu. Selle elluviimiseks oleks tulnud sõlmida Venemaaga strateegiline liit milleks Putin ilmutas igakülgset valmisolekut, muidugi eeldusel, et ka tema suht tagasihoidlikke vaid regionaalseid huvisi arvestataks. "Reset" poliitika asemel Obama hoopis tungis kalllale Venemaa elulistele huvidele Ukrainas. Fukujamalikus hegemooni eufoorias Obama arvates, saab ta igalt riigilt nõuda oma poliitika toetamist ise midagi vastu andmata. Nagu Putin on otse välja öelnud, ei vaja USA liitlasi, vaid ainult vasalle.
Esimene plaan oli USA- l muidugi G-2, liit Hiinaga. Luhtus see samuti sellepärast, et taheti ainult saada ja mitte midagi anda. Tungides kallale Venemaale, ei ürita Obama isegi Hiinat neutraalsena hoida, vaid laseb käiku oma värvilise revolutsiooni variandi Hong Kongis.
See on Obama rumal poliitika, mis on tänaseks Hiina ja Venemaa teinud strateegilisteks liitlasteks ja kuna nad vastastikku täiendavad teineteist, siis koos tegutsedes on nad palju võimsamad kui kahe riigi võimsus eraldi kokku liidetuna.
Mul on natuke teine pingerida kui Forbesil: I Xi Jinping; II Putin; III Obama. Kui maailma kaks kõige mõjukamat meest on omavahel liidus (kui hiinlased endale liitlase valivad, siis on see juba aastakümneteks), siis kes on lame-duck Obama liitlane? Hall hiireke Merkel, kes Putini koera kardab ja vooluga kaasa kandub, olemata võimeline seda suunata ning kes oma sõltuvuse tõttu Goldman&Sachsist Saksamaa elulised huvid reetis ja majandussõtta Venemaaga läks? Merkel ei esinda täna Saksamaa huve ja ta selja taga ei ole enam Saksa ärieliit. Kui me Draakoni ja Karu kokku paneme, siis me saame võitmatu jõu Euraasias, aga mis me saame kui me Eesli ja Hiire kokku paneme?
Xi ainult muigab armulikult kui sinna veel Hollande lisatakse. kes pole mitte tibukenegi, vaid halvasti lehkav muna. Rõivastest ja enda arust 140 000 aastase ajalooga püramiidid ehitanud ukridest pole mõtet rääkida.
Ukrainaga kui totaalselt ebaõnnestunud riigiga on kõik selge, seal toimuvad sündmused omavad tähendust vaid Euroopa maksumaksjatele. Sõda litsunud USA on juba oma käed puhtaks pesnud ja Poroshenkole tunnustavalt õlale patsutanud, ent järgmise aasta üleelamiseks hädavajalikust $ 19 miljardist (paljud spetsialistid arvavad, et reaalne summa on hoopis 50 miljardit, üks USA eksdpert, arvestades et enamik raha läheb sõjale, neli tankitehast on kolmes vahetuses täie võimsusega tööle pandud, nimetab isegi 100 miljardit) anti suuremeelselt ,,, 50 miljonit! Vähemalt 18,5 miljardit peab siis USA poliitika kiiluvette end sättinud EL andma. Kui majandussõja alustamine Venemaaga paiskas EL majanduse retsessiooni ja võttis ära igasuguse majanduse tulevikulootuse, siis majanduslikus ja sotsiaalses mõttes mustaks auguks muudetud Ukraina ähvardab kogu EL lagundada. EL vajab kiireid põhimõttelisi otsuseid ja tegutsemist, et jääda ainult püsimagi. Sellest saab aru isegi bürokraat Juncker. Ent Europarlamendis on 2/3 atlantistid ja Komisjonis veel rohkem, kes blokeerivad EL tugevnemise iseseisvaks geopoliitiliseks subjektiks. Uut finantskriisi EL ilma ühtse maksupoliitikata aga üle ei ela. Seega peame analüüsima, mis teha EL lagunemise puhul ja missugused on tingimused, mille alusel hakkab koondumine Saksamaa ümber.
Artikleid lugedes torkas silma, et ei kasutata veel probleemide lahkamisel geopoliitikale spetsiaalselt olenevat keelt ja mõisteid, mistõttu enamik ruumist läks geopoliitikule pseudoprobleemide üle targutamiseks. Nii näiteks riikide suveräänsusprobleem pole geopoliitikas mitte mingi probleem, sest riigid jagatakse olenevalt võimsusest geopoliitilisteks subjektideks ja objektideks. Täielikku suveräänsust omavad ainult suurriigid, keda nimetatakse geopoliitilisteks subjektideks, vähese võimsusega väikeriigid, nagu Eesti, on aga geopoliitilised objektid. See silmnähtav reaalsus ei anna aga põhjust hädaldamiseks ja Eesti iseseisvuse kuulutamise geopoliitiliselt võimatuks. Eesti iseseisvus on täiesti normaalne ja võimalik, aga ainult meil ei ole suurt valikuvabadust oma välispoliitikas, nagu seda on geopoliitilistel subjektidel. Meil ei ole diplomaatilist manööverdamisruumi, mistõttu puudub absoluutselt vajadus sellise tohutu ametnikehulga, diplomaatilise kooli ja saatkondade võrgustiku järgi nagu seda on täna. Meil on elutähtis valida endale õige geopoliitiline orientatsioon (tavakeeles geopoliitiliste subjektide hulgast liitlane-patroon, kes meie julgeoleku reaalselt tagaks ja nn.soomestuma, olles truu vasall, tuleb teadlikult vaikival kokkuleppel vältida oma patrooni huve kahjustamast.
Patrooni valikul on obligatoorne, et teda seoks elulised huvid meiega. Täna oleme küll truu vasall USA-le kui geopoliitilisele subjektile, ent patroon on valitud absoluutselt valesti kahel fundamentaalsel põhjusel:
1) USA-d ei seo meiega mitte mingeid elulisi huve, me oleme geograafiliselt väljaspool USA eluliste huvide sfääri. Sellisena on Eesti riik tõesti sõltub üksnes USA momendi välispoliitilisest doktriinist, nagu seda küsib H.Kalmo.
L.Mälksoo pole aru saanud, et geopoliitikas ei ole enam 25 aastat peale Saksamaa ühendamist sellist subjekti nagu Saksama/Lääs, vaid on erinevate huvidega Saksamaa ja USA. Takistades USA huvides Saksamaale eluliselt tähtsa Nord Streami ehitamist ei toiminud meie eliit mitte ainult Venemaa ja Eesti enda huvide vastaselt, vaid eelkõige Saksamaa huvide vastaselt. Saksamaa pürgib loomulikult oma sõjajärgse okupeeritu staatusest iseseisvaks riigiks, mille vastu on loomulikult USA. Reaalse iseseisvuse saavutamiseks on Saksamaale elutähtis juurdepääs energiakandjatele, mida ei kontrolli USA. Seega meie poolt materdatud Schröder läheb Saksamaa ajalukku kui suur kantsler ja patrioot, Merkelit ootab aga tulevikus üksmeelne hukkamõist. Saksamaa loomulikuks huviks oleks liituda Hiina grandioosse uue Siiditee projektiga, mis ülisuure nõudlusega paneks kogu Euroopa majanduse täistuuridel tõõle.
USA saab muidugi aru, et sõja on ta Ukraina pärast juba kaotanud, ent paneb oma marionetid sõdima, sest talle on kõige tähtsam blokeerida Saksa -Vene koostöö.
See on Obamal tänaseks ka õnnestunud, ent veelgi suurema kaotuse hinnaga: Vene -Hiina koostööga. On ainult aja küsimus, mil Draakoni-Karu liit murrab läbi USA poolt Saksamaa ja Venemaa vahele ehitatud sanitaarkordoni, seda enam, et Saksamaa rahvuslike huve kaitsev eliit uuristab müüri teiseltpoolt. Eesti tänases müüriosa rollis ei ole geopoliitiliselt pika elueaga.
2) Autorid pole jõudnud veel ronida geopoliitika tsivilisatsioonide mõõtmele. Nimelt USA kuulub Eestile antagonistlikku tsivilisatsioonitüüpi. See tähendab, et eliit M.Laarist alates on asunud hävitama eestluse põhiväärtusi, asendama eestlaste põlist kultuurikoodi meile võõraga. Kena degenerantide loogika: selleks, et nagu kaitsta eestlust meile püssipaugutagi vabaduse kinkinud Venemaa müütilise ohu eest, hävitab meie eliit ise eestluse ära, nii et vankad jäävad pika ninaga! Mürisev aplaus ja kiiduhüüded meie intelligentsi poolt ja kõik tõttavad Rõivast, Savisaart, Mikserit ja Partsi-Reinsalu valima.
Roman Ubakivi
Hiljuti toimus meie taasiseseisvusaja vast kõige suurem positiivne vaimne nihe eestlaste mõttemaailmas. Nimelt avaldasid Vikerkaare viimases numbris rida autoreid (Lauri Mälksoo, Helmo Kant, Rein Müllerson, Eiki Berg) selget püüdlust mõtestada rahvusvahelist olukorda geopoliitilisel mõttetasandil. See on midagi absoluutselt uut meie vaimuelus, mida seni on totaalselt valitsenud fukujamalik neoliberaalne paradigma. Aastaid tagasi, märgates meie eliidi Eestile kohutavalt ohtlikku geopoliitilist ignorantsust, pakkusin tolleaegsele Sirbi peatoimetajale M.Mutile geopoliitikat tutvustavat artiklit ent põrkusin siirale arusaamale, et geopoliitika näol on tegemist (nagu küberneetikaga) väärteadusega (Nõukaaegne ametlik seisukoht).
Meie vaimse mahajäämuse probleem pole muidugi Muti isikus (ka tema kunagist bossi L.Merit on võimatu kahtlustada geopoliitilises harituses), vaid faktis, nagu rõhutab L.Mälksoo, et meil on vaid nimetada üks rahvusvahelise õiguse spetsialist EW-s A.Piibu näol. ENSV ajal oli rahvusvahelise õigus koondunud vaid Moskvasse ja mainimisväärt on vaid A.Uustal. Samas on rahvusvaheline õigus selgelt sekundaarne geopoliitika suhtes. Ta on nagu ülikond, mis õmmeldakse peremehe (geopoliitilise subjekti) vajaduste ja mõõtude järgi. Meil pole aga võimalik oma õhukesel kultuurikihil nimetada mitte ühtegi geopoliitika teadlast EW ja ENSV ajast! Tõsi, meil oli üks geopoliitilisel tasandil mõelda suutnud riigimees J.Tõnissoni näol ja täna on meil see õnnelik hetk, mil maailma üritab geopoliitiliselt mõtestada juba eeltoodud teadlaste grupike.
Soovitan kõigi ühiskonnateadusi õppivatel üliõpilastel end kiiresti viia kurssi geopoliitika alustega, sest see võimaldab teil mõista rahvusvahelisi sündmusi maailma liidrite tasemel ja annab selge konkurentsieelise kogu meie senise välispoliitika tegijate ja kommenteerijate tipu ees, kes oma harimatuse tõttu on lihtsalt rumalad. Nii näiteks läkastavad meie russofoobidest kommentaatorid õnnest, et Saudi Araabia lööb nafta hinnad all ja kahjustab nii Venemaad (ja Iraani) ning oh rõõmu! - rubla ka langeb kolinal. Vesipead ei mõista lihtsat tõde, et nafta hinna langus tekitab probleeme küll Vene eelarvele, ent seda kompenseerib just rubla kursi langus ja eelarve jääb praktiliselt tasakaalu. Pealegi on Venemaal finantsvarusi vähemalt kolmeks aastaks praeguse olukorraga hakkama saamiseks. Praegune olukord ei saa kesta aga üle ühe aasta. Nimelt ei ole USA (ja ka EL) kõrvaldanud 2007.a. lahvatanud finantskriisi põhjusi, vaid ostnud veidi aega pumbates veel katteta dollareid 4,5 triljoni võrra vanasse Ponzi süsteemi. See tähendab, et dollarit on ees ootamas krahh veel suuremas ulatuses kui selleks oli 2007.a ja Suure Deppressiooni aega hakatakse meenutama kui nohu tulevase kopsupõletikuga võrreldes.
Kui 2007.a.oli mulli lõhkemise kohaks kinnisvara, siis Saudi Araabia poliitika viib mulli lõhkemisele USA ülistatud kildgaasi - ja nafta sektoris. Nimelt kuna Saudi Araabia ei saa oma eelarvet kahjustamata nafta hinda lasta all $ 80 barrelilt ja Venemaa nafta tootmise omahind on $60- 80, siis USA kildgaasi tootmine kujutas isegi kõrgete naftahindade puhul Ponzi skeemi, kus tulud ei katnud tulusi. Nelja USA suurima kildgaasi tootja KAHJUM eelmisel aastatel kõrgete energiakandjate hindade puhul oli $7miljardit! Tootmine on seni käigus vaid lihjtsameelsete lollikeste juurdemeelitamise abil. Tootmise omahind on kildnaftal USA-s $85-105. Sealjuures ammenduvad kildgaasi ja nafta uued horisontaalpuurimisega puuraugud kolm korda kiiremini kui Venemaa vertikaalsed puuraugud! See tähendab, et toodangu hoidmiseks isegi ainult tänasel tasemel tuleks igal aastal rajada tohutul arvul uusi kahjumiga töötavaid puurauke. Maapinna, õhu ja põhjavee mürgitamisest rääkimata.
Eesti politikaanid aga räägivad meile vajadusest raisata sadu miljoneid eurosi kallitele LNG sadamatele ja hoidlatele, mida siis gaasi eksportiv USA hakkab varustama. Hinnast rääkimata. Eesti rahvuslikest huvidest lähtuva poliitika puhul, mida esindavad rahvuslased, tagaksime Eesti inimesed ja tööstuse sarnaselt Soomega aasatakümneks Euroopa kõige odavama gaasivarustusega. Praegused valitsejad muudavad Eesti majanduse kõrgete energiakandjate hinna tõttu konkurentsikõlbmatuks, ent esitavad oma lollust ja kahjurlust demagoogiliselt Eesti julgeolekuhuvide kaitsmisega.
Energiakandjate hinna allalöömine on kasulik Saudi Araabiale, ent mis peamine - Hiinale. Hiina on aga peamine (mitte aga Venemaa!) USA geopoliitiline vastane. Sellest ei ole ilmselt õrna aimugi välisminister Pentus-Rosimannusel, kes unistab USA vasallina headest suhetest Hiinaga.
Meie juba üle sajandi kestnud mahajäämust rahvusvahelise poliitika mõtestamisel ei ole võimalik muidugi kiirelt väikse ratsaväerünnakuga tasa teha, ent tore on , et algus on tehtud. See on eelduseks, et meie rahvuslaste grupike saab oma toetajaskonda laiendada. Kõige kaugemale oma geopoliitilises arusaamas on paradoksaalsel kombel jõudnud L.Mälksoo, kes esindab kõige selgemalt rahvusvahelise õiguse diskursust. Ta esitab oma kolmandas teesis selge tulevikunägemuse, et tulemas on iseseisvate suurruumide rahvusvaheline õigus. See tähendab seda, et USA kaotab võitluse unipolaarse maailmakorra eest ja võitjad on teised suurruumid - Hiina, Venemaa jne. Seega on kogu Eesti välis-ja julgedolekupoliitika pankrotis, mida ma olen kirjutanud juba kümme aastat tagasi.
H.Kalmo nendib: "Geopoliitika tagasitulek, kui midagi sellist tõesti aset leiab, on meile eksdistensiaalne kriis." Ent geopoliitika on reaalselt toiminud kogu aeg, vaid meie eliit on need aastad istunud fukujamaliku antigeopoliitilise utoopia lummuses. Nii on Venemaal toimunud erakordse eruditsiooniga A.Dugini eestvedamisel geopoliitika plahvatuslik areng, nii et isegi tipppoliitikud kirjutavad geopoliitikast raamatuid ja ärimeestelegi antakse geopoliitilist haritust. Täna võime rääkida angloskside, sakslaste, prantslaste, itaallaste jt. kõrval ka Venemaa geopoliitilisest koolkonnast, mille reaalseks poliitiliseks kehastuseks on 1,jaanuarile 2015.a avatav Euraasia Liit.
Olen autorite enamike seisukohtadega päri, nagu L.Mälksoo rõhutamisest, et meil on hädavajalik osata end rahvusvahelise õiguse keeles väljendada ja kaitsta jne., jne. ent osundaksin järelkiitmise asemel peamise tähelepanule tähtsamatele fundamentaalsetele puudustele. Nii on artikli pealkiri laenatud meie kirjandusklassikult, mis viitab Arno hiljaksjäämisele. Nagu ma juba ühes eelnevas artiklis viitasin, on lahing juba läbi, ennem kui enamik inimesi seda üldse märkavadki.
Nimelt tahan vastuseks L.Mälksoo tuleviku visioonile ning E.Bergi pöördumisele USA aadressil: "Kinnas on heidetud. Hegemoonil on aeg tegutseda enne kui olemasolev korraldus kolinal kokku kukub." selgelt vastata, et hegemooni täna ei olegi ja mitmepooluseline maailm ongi juba tänapäeva geopoliitiline reaalsus.
Isegi neoliberaalile on naeruväärne nimetada tänast reaalsust unipolaarseks ja USA-d hegemoonina valitsevaks. Maailmas teisel kohal majandusega riik ei saa olla hegemoon. Teatavasti möödus Hiina tänavu raha reaalse ostujõu arvestuses USA-st ja ühe järeldusena suudab ülal pidada suuremat sõjajõude kui USA.
Veelgi tähtsam on see, et USA suudab täna esindada ülejäänud maaailmale ainuüksi destruktiivset tulevikuprogrammi, mille strateegiaks on dollari eluea pikendamiseks valitud maksiim: teistel peab olema katastroofiliselt halvem kui USA-s. Vaadake kui palju "head" on USA peale NL kokkuvarisemist teinud konkurentsita jäädes Lähis-ja Kesk Idas. Miljonid lõhutud inimelud Jugoslaavias Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias ja nüüd veel Ukrainas. USA kutsub täna esile enamiku Maailma elanikkonna seas ammugi mitte enam positiivseid emotsioone. Ta on muutunud miljonitele inimestele kurjuse sümboliks, mis sunnib inimesi lahti ütlema oma kultuurist, väärtustest ja rahvusest ja paikab nad võlaorjusesse. Mis ta pakub Euroopale? Kas nagu pärast II ms elustavat Marshalli plaani Saksamaa kulla toel? Ei, vaid hoopis vabakaubanduslepet, mis ruineeriks Euroopa majanduse ja sotsiaalse turvalisuse.
Mida pakuvad maailma rahvastele uued jõukeskused Hiina, Venemaa jt. BRIKS maad? Erinevate tsivilisatsioonide vastastikust austust, koostööd ja arengut. Konkreetselt Hiina on välja pakkunud kogu Euraasiat hõlmava sajandite taristu projektid Siiditee taastamise moel kiirraudteega Beijing-Moskva-Berliin kaasates ka India ja Iraani ja uue laevatee Hiinast Euroopasse läbi Vene Põhja-Jäämere. Algatuseks on juba eraldatud $40 miljardit ja loodud Aasia Bank. Dollari katastroofi puhuks on juba IMF ja Maailmapanga kõrvale loodud ohutusvõrgustik paralleelsed asutised, mis ei sõltu Washingtoni diktaadist ega esita orjastavaid laenutingimusi.
USA on samal ajal saanud lüüa kõigil rinnetel, Iraagi ja Afganistani sõdade kaotus on jätnud USA faktiliselt ilma võitlusvõimelisest armeest. Venemaa on saavutanud edumaa kogu tuumatriaadis, nii et alles mõned aastad tagasi avalikult tõsiselt arutatud äkk-tuumarünnaku edukusest Venemaa vastu kõlavad täna hullumeelse sonimisena, V põlvkonna hävitaja F-35 on täielik fiasko ja jääb selgelt alla nii Vene kui Hiina masinatele ja viimase uudisena lasi Venemaa seeriatootmisse odavad õhku mitte vajavate vesinikul töötavate mootoritega allveelaevad "Lada", mis lisaks torpeedorelvastusele omavad 10 tiibraketti, võivad vee all olla 25 päeva ja arendada kiirust 21 sõlme. Need teevad USA sõjalise jõu projekteerimise üle maailma peamise vahendi- lennukiemalaevade löögigruppide ohutu elu ookeanidel võimatuks.
Veelgi tähtsama strateegilise võidu saavutas Hiina hiljutisel APEC kogunemisel, kus põhja lasti USA plaan (Jaapani aktiivse abiga!) vabakaubandustsooni TPP loomine 12 maa osavõtul välistades Hiinat ja võidu saavutas Hiina Aasia vabakaubandustsooni projekt, mis jätab USA ukse taha!
Veel sõlmis Hiina Venemaaga juba teise suure pikaajalise gaasitehingu.
Meie naljavennad ERR-s pöörasid muidugi peatähelepanu äsja Austraalias toimunud G-20 suitsukattele, kui võõrustajad ei näidanud normaalset külalislahkust üles Putini vastu, et leevendada pisut oma USA vastast tegu - vabakaubanduskokkuleppe sõlmimist Pekingiga, mis viib ajapikku ka Austraalia Hiina mõjusfääri.
Maailmas juba teist aastat järjest Forbesi poolt maailma kõige mõjuvõimsamaks inimeseks valitud Putin pani aga vastuvõtjad kiirelt paika enneaegse lahkumisega, demonstreerides, et tal pole aega kuulata Obama kodusele publikule tehtud sisutühja loosungit, nagu oleks USA maailma ainus superriik.
Mis on USA kolinal kokkukukkunud mõjuvõimu kaotamise põhjused, miks kaotati viimati geopoliitilise tähtsusega sõda Ukrainas? Artikli vältimiseks muutumast raamatuks toon vaid ühe geopoliitilise põhjuse - USA eliidi kvaliteedi. Nagu iidne Sun - Tsõ kirjutas, on sõja võitmiseks kõigepealt vajalik, et valitseja tunneb teed. Obama koos oma kaaskonnaga ei mõtle geopoliitilisel tasemel, vaid on fukujamaliku utoopia produkt. J. Psaki on aga üldse maailmakuulus naljanumber. Muide, mõned päevad tagasi kuulasin Vikerraadiost järjekordset "Venemaa eksperti", kes vaeseke ei tea, et venelased naeravad Psaki üle, ega ei tea isegi seda, kes see Psaki on! Teine süüdimatu "ekspert" teatas, et taise nägi filmi Bukist, mis talle on tõestuseks, et venelased lasid alla Malaysia lennuki reisil MH17. L.Mälksoo osundab täiesti õieti, et rahvusvahelise lennundusõiguse kohaselt vastutab selgelt Ukraina valitsus, sest katastroof leidis aset tema territooriumil. Lisaksin veel, et meie "eksperti" veennud film, kus näidati Buk- M, osutus Ukraina valitsuse poolt tehtud armetuks võltsinguks, sest taamal oli asunduse silt, mis oli Kiievi valitsuse kontrolli all. See, et Ukraina valitsus kohe valetas Buki suhtes võtab tema väidetelt igasuguse tõsiseltvõetavuse. Ent Kiievi valitsuse dispetsheri otsus suunata lennuk tavamarsuudist 100 km põhja poole otse lahingutegevuse tsooni ja pool kilomeetrit allapoole osundavad ühemõtteliselt otse kurjategijale, kelleks on USA marionettidest koosnev Ukraina juhtkond. Hollandlaste tigusammul edenev silmatorkavalt ebakompetentselt läbiviidav uurimisprotsess viitab tahtmatusele tõde leida.
Ja nüüd jõuame taas ringiga Obama juurde. Korrata oma naeruväärset süüdistust Austraalias Venemaa aadressil lennuki allatulistamisel, selle tõetuseks mitte mingit fakti esitamast (omamata isegi Powelli häbiväärse teatrit valge pulbriga katseklaasis), viitab katastroofi tellijale. Provokatsioon on olnud paljude suurriikide arsenalis, ent Washington on muutnud ta lausa oma kaubamärgiks alates omaenda ristleja õhkulaskmisest Havanna reidil.
Fukujamalikus igaveses kõikvõimsuse udus sebiv Obama pole suutnud ellu viia oma enda spetsialistide poolt koonstatut strateegiat "Pivot to Asia", mis on suunatud oma peamise konkurendi Hiina vastu. Selle elluviimiseks oleks tulnud sõlmida Venemaaga strateegiline liit milleks Putin ilmutas igakülgset valmisolekut, muidugi eeldusel, et ka tema suht tagasihoidlikke vaid regionaalseid huvisi arvestataks. "Reset" poliitika asemel Obama hoopis tungis kalllale Venemaa elulistele huvidele Ukrainas. Fukujamalikus hegemooni eufoorias Obama arvates, saab ta igalt riigilt nõuda oma poliitika toetamist ise midagi vastu andmata. Nagu Putin on otse välja öelnud, ei vaja USA liitlasi, vaid ainult vasalle.
Esimene plaan oli USA- l muidugi G-2, liit Hiinaga. Luhtus see samuti sellepärast, et taheti ainult saada ja mitte midagi anda. Tungides kallale Venemaale, ei ürita Obama isegi Hiinat neutraalsena hoida, vaid laseb käiku oma värvilise revolutsiooni variandi Hong Kongis.
See on Obama rumal poliitika, mis on tänaseks Hiina ja Venemaa teinud strateegilisteks liitlasteks ja kuna nad vastastikku täiendavad teineteist, siis koos tegutsedes on nad palju võimsamad kui kahe riigi võimsus eraldi kokku liidetuna.
Mul on natuke teine pingerida kui Forbesil: I Xi Jinping; II Putin; III Obama. Kui maailma kaks kõige mõjukamat meest on omavahel liidus (kui hiinlased endale liitlase valivad, siis on see juba aastakümneteks), siis kes on lame-duck Obama liitlane? Hall hiireke Merkel, kes Putini koera kardab ja vooluga kaasa kandub, olemata võimeline seda suunata ning kes oma sõltuvuse tõttu Goldman&Sachsist Saksamaa elulised huvid reetis ja majandussõtta Venemaaga läks? Merkel ei esinda täna Saksamaa huve ja ta selja taga ei ole enam Saksa ärieliit. Kui me Draakoni ja Karu kokku paneme, siis me saame võitmatu jõu Euraasias, aga mis me saame kui me Eesli ja Hiire kokku paneme?
Xi ainult muigab armulikult kui sinna veel Hollande lisatakse. kes pole mitte tibukenegi, vaid halvasti lehkav muna. Rõivastest ja enda arust 140 000 aastase ajalooga püramiidid ehitanud ukridest pole mõtet rääkida.
Ukrainaga kui totaalselt ebaõnnestunud riigiga on kõik selge, seal toimuvad sündmused omavad tähendust vaid Euroopa maksumaksjatele. Sõda litsunud USA on juba oma käed puhtaks pesnud ja Poroshenkole tunnustavalt õlale patsutanud, ent järgmise aasta üleelamiseks hädavajalikust $ 19 miljardist (paljud spetsialistid arvavad, et reaalne summa on hoopis 50 miljardit, üks USA eksdpert, arvestades et enamik raha läheb sõjale, neli tankitehast on kolmes vahetuses täie võimsusega tööle pandud, nimetab isegi 100 miljardit) anti suuremeelselt ,,, 50 miljonit! Vähemalt 18,5 miljardit peab siis USA poliitika kiiluvette end sättinud EL andma. Kui majandussõja alustamine Venemaaga paiskas EL majanduse retsessiooni ja võttis ära igasuguse majanduse tulevikulootuse, siis majanduslikus ja sotsiaalses mõttes mustaks auguks muudetud Ukraina ähvardab kogu EL lagundada. EL vajab kiireid põhimõttelisi otsuseid ja tegutsemist, et jääda ainult püsimagi. Sellest saab aru isegi bürokraat Juncker. Ent Europarlamendis on 2/3 atlantistid ja Komisjonis veel rohkem, kes blokeerivad EL tugevnemise iseseisvaks geopoliitiliseks subjektiks. Uut finantskriisi EL ilma ühtse maksupoliitikata aga üle ei ela. Seega peame analüüsima, mis teha EL lagunemise puhul ja missugused on tingimused, mille alusel hakkab koondumine Saksamaa ümber.
Artikleid lugedes torkas silma, et ei kasutata veel probleemide lahkamisel geopoliitikale spetsiaalselt olenevat keelt ja mõisteid, mistõttu enamik ruumist läks geopoliitikule pseudoprobleemide üle targutamiseks. Nii näiteks riikide suveräänsusprobleem pole geopoliitikas mitte mingi probleem, sest riigid jagatakse olenevalt võimsusest geopoliitilisteks subjektideks ja objektideks. Täielikku suveräänsust omavad ainult suurriigid, keda nimetatakse geopoliitilisteks subjektideks, vähese võimsusega väikeriigid, nagu Eesti, on aga geopoliitilised objektid. See silmnähtav reaalsus ei anna aga põhjust hädaldamiseks ja Eesti iseseisvuse kuulutamise geopoliitiliselt võimatuks. Eesti iseseisvus on täiesti normaalne ja võimalik, aga ainult meil ei ole suurt valikuvabadust oma välispoliitikas, nagu seda on geopoliitilistel subjektidel. Meil ei ole diplomaatilist manööverdamisruumi, mistõttu puudub absoluutselt vajadus sellise tohutu ametnikehulga, diplomaatilise kooli ja saatkondade võrgustiku järgi nagu seda on täna. Meil on elutähtis valida endale õige geopoliitiline orientatsioon (tavakeeles geopoliitiliste subjektide hulgast liitlane-patroon, kes meie julgeoleku reaalselt tagaks ja nn.soomestuma, olles truu vasall, tuleb teadlikult vaikival kokkuleppel vältida oma patrooni huve kahjustamast.
Patrooni valikul on obligatoorne, et teda seoks elulised huvid meiega. Täna oleme küll truu vasall USA-le kui geopoliitilisele subjektile, ent patroon on valitud absoluutselt valesti kahel fundamentaalsel põhjusel:
1) USA-d ei seo meiega mitte mingeid elulisi huve, me oleme geograafiliselt väljaspool USA eluliste huvide sfääri. Sellisena on Eesti riik tõesti sõltub üksnes USA momendi välispoliitilisest doktriinist, nagu seda küsib H.Kalmo.
L.Mälksoo pole aru saanud, et geopoliitikas ei ole enam 25 aastat peale Saksamaa ühendamist sellist subjekti nagu Saksama/Lääs, vaid on erinevate huvidega Saksamaa ja USA. Takistades USA huvides Saksamaale eluliselt tähtsa Nord Streami ehitamist ei toiminud meie eliit mitte ainult Venemaa ja Eesti enda huvide vastaselt, vaid eelkõige Saksamaa huvide vastaselt. Saksamaa pürgib loomulikult oma sõjajärgse okupeeritu staatusest iseseisvaks riigiks, mille vastu on loomulikult USA. Reaalse iseseisvuse saavutamiseks on Saksamaale elutähtis juurdepääs energiakandjatele, mida ei kontrolli USA. Seega meie poolt materdatud Schröder läheb Saksamaa ajalukku kui suur kantsler ja patrioot, Merkelit ootab aga tulevikus üksmeelne hukkamõist. Saksamaa loomulikuks huviks oleks liituda Hiina grandioosse uue Siiditee projektiga, mis ülisuure nõudlusega paneks kogu Euroopa majanduse täistuuridel tõõle.
USA saab muidugi aru, et sõja on ta Ukraina pärast juba kaotanud, ent paneb oma marionetid sõdima, sest talle on kõige tähtsam blokeerida Saksa -Vene koostöö.
See on Obamal tänaseks ka õnnestunud, ent veelgi suurema kaotuse hinnaga: Vene -Hiina koostööga. On ainult aja küsimus, mil Draakoni-Karu liit murrab läbi USA poolt Saksamaa ja Venemaa vahele ehitatud sanitaarkordoni, seda enam, et Saksamaa rahvuslike huve kaitsev eliit uuristab müüri teiseltpoolt. Eesti tänases müüriosa rollis ei ole geopoliitiliselt pika elueaga.
2) Autorid pole jõudnud veel ronida geopoliitika tsivilisatsioonide mõõtmele. Nimelt USA kuulub Eestile antagonistlikku tsivilisatsioonitüüpi. See tähendab, et eliit M.Laarist alates on asunud hävitama eestluse põhiväärtusi, asendama eestlaste põlist kultuurikoodi meile võõraga. Kena degenerantide loogika: selleks, et nagu kaitsta eestlust meile püssipaugutagi vabaduse kinkinud Venemaa müütilise ohu eest, hävitab meie eliit ise eestluse ära, nii et vankad jäävad pika ninaga! Mürisev aplaus ja kiiduhüüded meie intelligentsi poolt ja kõik tõttavad Rõivast, Savisaart, Mikserit ja Partsi-Reinsalu valima.
Roman Ubakivi
neljapäev, 30. oktoober 2014
KOOSELUSEADUSEST
Uue rahvusliku liikumise põhimõtted on nüüd ilusti kirja pandud. Mõnele nad kindlasti meeldivad, mõnele absoluutselt mitte. Ent keegi ei saa väita, et rahval ei ole enam valikut ja Eesti poliitikasse on tulekul vaid liberaalid nagu Ojuland ja Herkel. Rahvuslased on murdnud läbi liberalismi totaalsest diskursusest (viimast ilmekalt näitas eespool Gallo) ja meie grupeering esindab järjekindlalt parempoolset traditsionalistlik-rahvuslikku maailmavaadet.
Põhimõtete deklareerimise järel on muidugi vaja nendest lähtudes mõtestada tänast maailma ja välja töötada konkreetne tegevusplaan, valimisprogramm. Kollektiivse ideoloogia edustajatena teeme muidugi panuse meie kollektiivsele mõistusele ja praegu töötab programmi koostamisel paralleelselt mitu inimest. Kõige rohkem tööd tänaseks on teinud Märt Randoja. Me ei taha moodustada rangelt tsentraliseeritud organisatsiooni, nagu on seda tänased kartelliparteid, vaid võrgustikku, kus igaühel on õigus oma arvamusele ja võimalus pakkuda oma lahendusi probleemidele rahvusliku ideoloogia raamides.
Viimast puudutab kindlasti ka rahva enamuse tahte vastaselt Riigikogu poolt vastu võetud Kooseluseadus. Ausalt öeldes ma eriti diskussiooni ei jälginudki, sest mulle oli kohe selge, et see kiidetakse kindlasti heaks, sest siin on tegemist geopoliitikaga. Eesti eliit on oma geopoliitiliseks orientatsiooniks valinud USA ja seega me peame üle võtma ka nende väärtused. Diskussioon näitas ära vaid iga Riigikogu liikme võime süstemaatiliselt mõelda. IRL, kes on orienteeritud vaimsele proletariaadile, toimis oma tavalise malli järgi - uuris, mis rahvale meeldis ja tuli oma kriitikaga välja. Obama tuli ja pani oma kõnes tolerantsuse asjad paika ja Reinsalul tuli pattu kahetsedes tagasi oma urgu ronida.
Kooseluseaduse puhul on tegemist eelkõige eri tsivilisatsioonitüüpide väärtuste kokkupõrkega. Selle olemuse tabas vast kõige paremini ära A.Lobjakas, kes nimetas seda S.Huntingtoni eeskujul eri tsivilisatsioonide kokkupõrkeks ja täpsemalt Lääne ja Venemaa tsivilisatsiooni vastasseisuks. Kuid ei saa sugugi nõus olla nii S.Huntingtoni ja A.Lobjaka ettekujutusega, et Ameerika tsivilisatsioon, allutades tänaseks ajutiselt oma võimu alla osa Euroopast, esindab Euroopa tsivilisatsiooni. Rahvuslaste klassikute O.Spengleri, M.Heideggeri jt. veendumuse järgi on Euroopa tsivilisatsioon ja Ameerika tsivilisatsioon antagonistlikud. Juba Vana-Kreekas tähistas Euroopa mõiste ja tsivilisatsioon üksnes siinpool Heraklese sambaid asetsevat maad (Nec Plus Ultra - edasi mitte sammugi). Edasi tuli Atlantis, Vee Jõud (Sea Power), tänapäeva USA. Euroopa ei olnud juba antiikajal ei ida ega lääs, vaid maailma keskus, maailma telg Axis Mundi.
Muidugi on Ameerika tsivilisatsiooni alged juba Euroopa tsivilisatsioonis, mis eri filosoofia voolude põhjal on loonud liberaalse, vasakpoolse marksistliku ja parempoolse konservatiivse-rahvusliku ideoloogia. Liberalism on saanud loogilise edasiarenduse Ameerikas Ayn Randi filosoofias ja seejärel neoliberalismis (USA-s neokonservatism). Obama tolerantsuse üleskutse tuleneb ühelt poolt mereröövlite erinevusest maismaröövlite peremudelist ja teisalt liberaalide inimese kontseptsioonist, kus ideaaliks on seatud pürgimus vabastada indiviid kõigist ühiskondlikest sidemetest ja ka genderist.
USA on oma hegemooni rolli kuritarvitades peale surunud oma tsivilisatsiooni väärtused Lääne Euroopale. Nii on Saksamaal USA poolt kontrollitava kooli kaudu juurutatud juba kolmandale põlvkonnale Euroopa kristlikule tsivilisatsioonile risti vastukäivaid väärtusi. Nii rõõmustaks M.Heidegger vist südamest kui ta teada saaks, et täna on Saksamaal Luterlikus kirikus vaimulikuks homoabielus pederast, kes tunneb selle üle uhkust. Vahemärkusena arusaamiseks: Heidegger ootas oma viimastel eluaastatel kannatamatult pilkase pimeduse, kesköö saabumist, sest alles pärast seda nägi ta Euroopa taassünni võimalust. Esimesed koidukiired tulevad alles pärast keskööd!
Vaimselt enam Euroopal kuhugi langeda ei ole, kristlik kultuur on asendatud antikristlikuga. Käes on kesköö. J.Hurt oleks iseloomustanud B.Obamat ilmselt kui musta antikristust.
Euroopa tsivilisatsioon on rajatud kristlikele väärtustele ja mitte juhuslikult ei ole EL atlantistlik juhtkond keeldunud seda fakti EL alusdokumentides tunnistamast. Ainsad Euroopa riigid, kes on julgenud avalikult antikristlike väärtuste vastu astuda on Venemaa ja Ungari. Seepärast pole ka imestada, et nende maade ja riigijuhtide vastu on atlantistide poolt vallandatud ohjeldamatu demoniseerimiskampaania.
Eesti rahvuslased on traditsionalistidena loomulikult Euroopalike kristlike väärtuste kaitsel ja Kooseluseaduse vastu, sest see kuulutab normaalseks meile kahjulikud väärtused. Me oleme tolerantsed ning me ei kavatse Euroopa tsivilisatsiooni kuulutada universaalseks ja peale suruda Ameerika tsivilisatsioonile, kuid me peame kaitsma meie tsivilisatsioonis püha mehe ja naise abielu, mis on HEA. Sellest normist kõrvalekaldujaid ei ole vaja taga kiusata, kuid tuleb selgelt öelda, et see on HALB. Just seda tuleks meie koolides õpetada, aga mitte tänase koolipraktika kohaselt, et Soodom ja Komorra on normaalne. Võimule saades me tühistame Kooseluseaduse. See on meie poliitilisest konjunktuurist vaba põhimõtteline seisukoht ja teeb meist kõige kindlaima liitlase kõigile traditsioonilistele religioonidele ja liikumistele.
Kõik meie arutlused väärtuste, ideoloogiate ja filosoofiate üle on tähtsad, sest nad aitavad meid lahendada meie ees seisvat elu peaküsimust: kuidas on võimalik olla ÕNNELIK ? Rahvuslik-konservatiivne ideoloogia annab meile õnneks selge valemi. Kõigepealt ei saa keegi olla õnnelik väljaspool ühiskonda, rahvust. Teine eeldus tuleneb meie inimesekontseptsioonist: me ei tohi minna põhimõttelisse vastuollu oma saatusega - individuaalse ja kollektiivse alateadvusega. Kui meile, eestlastele, kollektiivse alateadvusega maarahvale, surutakse teadvusele peale meie tsivilisatsioonile vastukävaid Meretsivilisatsiooni väärtusi koolis ja ühiskonnas, siis tulemuseks saab olla vaid ÕNNETU inimene. Nii vajavad juba täna 40% Tallinna koolilastest psühhaatri abi ja hiljutine koolitulistamine Viljandis on loogiline tee Ameerika tsivilisatsiooni.
Roman Ubakivi 30.10.2014
Uue rahvusliku liikumise põhimõtted on nüüd ilusti kirja pandud. Mõnele nad kindlasti meeldivad, mõnele absoluutselt mitte. Ent keegi ei saa väita, et rahval ei ole enam valikut ja Eesti poliitikasse on tulekul vaid liberaalid nagu Ojuland ja Herkel. Rahvuslased on murdnud läbi liberalismi totaalsest diskursusest (viimast ilmekalt näitas eespool Gallo) ja meie grupeering esindab järjekindlalt parempoolset traditsionalistlik-rahvuslikku maailmavaadet.
Põhimõtete deklareerimise järel on muidugi vaja nendest lähtudes mõtestada tänast maailma ja välja töötada konkreetne tegevusplaan, valimisprogramm. Kollektiivse ideoloogia edustajatena teeme muidugi panuse meie kollektiivsele mõistusele ja praegu töötab programmi koostamisel paralleelselt mitu inimest. Kõige rohkem tööd tänaseks on teinud Märt Randoja. Me ei taha moodustada rangelt tsentraliseeritud organisatsiooni, nagu on seda tänased kartelliparteid, vaid võrgustikku, kus igaühel on õigus oma arvamusele ja võimalus pakkuda oma lahendusi probleemidele rahvusliku ideoloogia raamides.
Viimast puudutab kindlasti ka rahva enamuse tahte vastaselt Riigikogu poolt vastu võetud Kooseluseadus. Ausalt öeldes ma eriti diskussiooni ei jälginudki, sest mulle oli kohe selge, et see kiidetakse kindlasti heaks, sest siin on tegemist geopoliitikaga. Eesti eliit on oma geopoliitiliseks orientatsiooniks valinud USA ja seega me peame üle võtma ka nende väärtused. Diskussioon näitas ära vaid iga Riigikogu liikme võime süstemaatiliselt mõelda. IRL, kes on orienteeritud vaimsele proletariaadile, toimis oma tavalise malli järgi - uuris, mis rahvale meeldis ja tuli oma kriitikaga välja. Obama tuli ja pani oma kõnes tolerantsuse asjad paika ja Reinsalul tuli pattu kahetsedes tagasi oma urgu ronida.
Kooseluseaduse puhul on tegemist eelkõige eri tsivilisatsioonitüüpide väärtuste kokkupõrkega. Selle olemuse tabas vast kõige paremini ära A.Lobjakas, kes nimetas seda S.Huntingtoni eeskujul eri tsivilisatsioonide kokkupõrkeks ja täpsemalt Lääne ja Venemaa tsivilisatsiooni vastasseisuks. Kuid ei saa sugugi nõus olla nii S.Huntingtoni ja A.Lobjaka ettekujutusega, et Ameerika tsivilisatsioon, allutades tänaseks ajutiselt oma võimu alla osa Euroopast, esindab Euroopa tsivilisatsiooni. Rahvuslaste klassikute O.Spengleri, M.Heideggeri jt. veendumuse järgi on Euroopa tsivilisatsioon ja Ameerika tsivilisatsioon antagonistlikud. Juba Vana-Kreekas tähistas Euroopa mõiste ja tsivilisatsioon üksnes siinpool Heraklese sambaid asetsevat maad (Nec Plus Ultra - edasi mitte sammugi). Edasi tuli Atlantis, Vee Jõud (Sea Power), tänapäeva USA. Euroopa ei olnud juba antiikajal ei ida ega lääs, vaid maailma keskus, maailma telg Axis Mundi.
Muidugi on Ameerika tsivilisatsiooni alged juba Euroopa tsivilisatsioonis, mis eri filosoofia voolude põhjal on loonud liberaalse, vasakpoolse marksistliku ja parempoolse konservatiivse-rahvusliku ideoloogia. Liberalism on saanud loogilise edasiarenduse Ameerikas Ayn Randi filosoofias ja seejärel neoliberalismis (USA-s neokonservatism). Obama tolerantsuse üleskutse tuleneb ühelt poolt mereröövlite erinevusest maismaröövlite peremudelist ja teisalt liberaalide inimese kontseptsioonist, kus ideaaliks on seatud pürgimus vabastada indiviid kõigist ühiskondlikest sidemetest ja ka genderist.
USA on oma hegemooni rolli kuritarvitades peale surunud oma tsivilisatsiooni väärtused Lääne Euroopale. Nii on Saksamaal USA poolt kontrollitava kooli kaudu juurutatud juba kolmandale põlvkonnale Euroopa kristlikule tsivilisatsioonile risti vastukäivaid väärtusi. Nii rõõmustaks M.Heidegger vist südamest kui ta teada saaks, et täna on Saksamaal Luterlikus kirikus vaimulikuks homoabielus pederast, kes tunneb selle üle uhkust. Vahemärkusena arusaamiseks: Heidegger ootas oma viimastel eluaastatel kannatamatult pilkase pimeduse, kesköö saabumist, sest alles pärast seda nägi ta Euroopa taassünni võimalust. Esimesed koidukiired tulevad alles pärast keskööd!
Vaimselt enam Euroopal kuhugi langeda ei ole, kristlik kultuur on asendatud antikristlikuga. Käes on kesköö. J.Hurt oleks iseloomustanud B.Obamat ilmselt kui musta antikristust.
Euroopa tsivilisatsioon on rajatud kristlikele väärtustele ja mitte juhuslikult ei ole EL atlantistlik juhtkond keeldunud seda fakti EL alusdokumentides tunnistamast. Ainsad Euroopa riigid, kes on julgenud avalikult antikristlike väärtuste vastu astuda on Venemaa ja Ungari. Seepärast pole ka imestada, et nende maade ja riigijuhtide vastu on atlantistide poolt vallandatud ohjeldamatu demoniseerimiskampaania.
Eesti rahvuslased on traditsionalistidena loomulikult Euroopalike kristlike väärtuste kaitsel ja Kooseluseaduse vastu, sest see kuulutab normaalseks meile kahjulikud väärtused. Me oleme tolerantsed ning me ei kavatse Euroopa tsivilisatsiooni kuulutada universaalseks ja peale suruda Ameerika tsivilisatsioonile, kuid me peame kaitsma meie tsivilisatsioonis püha mehe ja naise abielu, mis on HEA. Sellest normist kõrvalekaldujaid ei ole vaja taga kiusata, kuid tuleb selgelt öelda, et see on HALB. Just seda tuleks meie koolides õpetada, aga mitte tänase koolipraktika kohaselt, et Soodom ja Komorra on normaalne. Võimule saades me tühistame Kooseluseaduse. See on meie poliitilisest konjunktuurist vaba põhimõtteline seisukoht ja teeb meist kõige kindlaima liitlase kõigile traditsioonilistele religioonidele ja liikumistele.
Kõik meie arutlused väärtuste, ideoloogiate ja filosoofiate üle on tähtsad, sest nad aitavad meid lahendada meie ees seisvat elu peaküsimust: kuidas on võimalik olla ÕNNELIK ? Rahvuslik-konservatiivne ideoloogia annab meile õnneks selge valemi. Kõigepealt ei saa keegi olla õnnelik väljaspool ühiskonda, rahvust. Teine eeldus tuleneb meie inimesekontseptsioonist: me ei tohi minna põhimõttelisse vastuollu oma saatusega - individuaalse ja kollektiivse alateadvusega. Kui meile, eestlastele, kollektiivse alateadvusega maarahvale, surutakse teadvusele peale meie tsivilisatsioonile vastukävaid Meretsivilisatsiooni väärtusi koolis ja ühiskonnas, siis tulemuseks saab olla vaid ÕNNETU inimene. Nii vajavad juba täna 40% Tallinna koolilastest psühhaatri abi ja hiljutine koolitulistamine Viljandis on loogiline tee Ameerika tsivilisatsiooni.
Roman Ubakivi 30.10.2014
esmaspäev, 29. september 2014
RAHVUSLASTE STRATEEGILINE PROGRAMM
1. Rahvuslaste eesmärgiks on eestluse säilitamine ja arendamine.
2. Eestluse peavaenlaseks on neoliberaalne ideoloogia ja neoliberaalse poliitika teostajad -
Reformierakond ja IRL.
3. Eesti peab geopoliitiliselt orienteeruma Euroopa Liidule (täpsemalt Saksamaale).
4. Kuritegelikult Põhiseadust rikkudes on degenerantne eliit oma neoliberaalse poliitikaga
viinud eesti rahvuse lagunemisfaasi. Eestluse päästmiseks hävingust tuleb meil pöörduda
oma juurte poole ning rääkida ainult tõtt ja nimetada kõiki asju nende õigete nimedega.
5. Meie eesmärgiks on saada vaimult suureks ja võimaldada igaühele inimväärne elu.
6. Tänane neoliberaalne majandusmudel tuleb asendada rahvusliku majandusmudeliga.
7. Ellujäämiseks murrangulisel ajaloohetkel me peame välja vahetama tänase degenerantse
eliidi ja keskendama oma jõupingutused Eestile sobiva uue sotsiaalmajandusliku mudeli
loomiseks.
8. Euroopa eurooplastele!
:::::::::
Ülaltoodud rahvusliku maailmavaate alusel välja toodud Eesti rahvusliku poliitika põhiprintsiibid võimaldavad meid nüüd mõttekaaslasi ühendades asuda konkreetselt uut parteid hakata organiseerima. Ütlen ausalt, et mulle meeldib evolutsiooniline tee ja esialgne kavatsus oli 5 aastaga rahvusliku partei loomine ellu viia. Siis oleks aega mõttekaaslastest tuumiku settimiseks ja ideemeeste eraldamisest saamameestest.
Ent isiklikud arvamused tuleb kõrvale jätta, sest olukorras, kus suure sõja lõhn on kõikjal tunda ja degenerantne eliit on oma välispoliitikaga muutnud Eestimaa potentsiaalselt suurriikide tuumalöökide sihtmärgiks, pole kindel, et siin viie aasta pärast inimlast kohtab, hea kui mõni Brjanski huntki läbi lipsaks. Parteibroileritest poisikesed, kes pole ise sõjaväeteenistust läbinud ja lähedalt higi, verd ja surma pole kogenud, ei ole oma alaväärsuskompleksist tuleneva pseudosöjakusega need liidrid, kes mulle rahuliku une kindlustaksid. Pealegi on mul olnud õnn kokku saada paari isikuga, kelle potentsiaal võimaldab isegi individuaalset mandaati kevadistel valimistel. Seepärast tuleb esialgset plaani muuta ja võtta eesmärgiks luua rahvuslikul maailmavaatel põhinev partei juba jõuludeks.
See tähendab, et läheb kiireks. Strateegilise programmi põhjal tuleb koostada juba konkreetne valimisprogramm ja tuleb orgtööle pühenduda.
Kõik kes tahvad eestluse päästmise üritusele oma õlga alla panna, saavad minuga ühendust:
roman.ubakivi@gmail.com ja tel. 534 247 45.
Roman Ubakivi
pühapäev, 28. september 2014
MAJANDUSEST JA EESTI NOKIAST
Rahvuslaste eesmärgiks on võimaldada igaühele inimväärne elu. Selle saavutamiseks on hädavajalik välja vahetada senine neoliberaalne majandusmudel rahvusliku majandusmudeliga.
6.Tänane neoliberaalne majandusmudel tuleb asendada rahvusliku majandusmudeliga.
Lühike seletus pole ilmselt liiast. Neoliberaalne majandusteooria kujutab endast 20. sajandil arulagedat tagasipöördumist 18. sajandi klassikalise majandusmõtte laissez faire tasemele. Juba 19.saj. teoreetilise mõtte tasemel on see jaburdus, rääkimata tänapäevast. Pole mõtet palju aega kulutada, viitan vaid ühele põhimõttelisele rumalusele. Vaba turu toimimise eelduseks on võetud põhimõte, et iga turu osaline valdab absoluutselt täielikku informatsiooni ja toimib ainult ratsionaalselt. Minusuguse lihtsa inimese jaoks on see täielik utoopia, isegi miljarderid ei valda täielikku informatsiooni, sest iga firma kaitseb kiivalt oma ärisaladusi.
Mis aga inimeste ratsionaalsesse käitumisse puutub... . Kogu tänane reklaami ja propagandamasin töötab fakti põhjal, et enamus inimesi käitub enamuse ajast ebaratsionaalselt.
Neoliberaalne majandusteooria ei käsitle reaalset majandust, vaid virtuaalset utoopiat. Selles on kerge veenduda kui vaatate möödunud aastate neoliberaalide majandusprognoose ja tegelikku majandust. Teooria, mis pole võimeline ette nägema isegi ühe aasta majandusarengut ja 2008.a kriisi on pettus. Rikkalikult tasustatud Eesti neoliberaalsed "majandusspetsialistid" võib vabalt asendada ühe mustlaseidega.
Neoliberaalne majandusmudel on USA-s ja meil kasutusel selle pärast, et see maksimaliseerib finantsoligarhia ja suurkorporatsioonide kasumid. Mis aga enamikesse inimestesse ja ühiskonda puutub, siis on see majandusmudel lootusesse pankrotti ajanud kunagise maailma kõige rikkama riigi USA.
Juba 19.saj. alguses oli selge, et nn. klassikaline liberaalne majandusteooria ei ole vastavuses majanduspraktikaga. Vabaturu majandust eelistanud riigid said õitsengu asemel languse. On metodoloogiline viga kanda mikromajanduse seaduspärasusi automaatselt üle makromajandusse. See, mis oli majanduslikult mõistlik teha riigi sees, osutus rahvusvahelises majanduses, kus aktoriteks on riigid, majanduslikuks rumaluseks. Just sellise lollusega saavutas M.Laari esimene valitsus pooleteistaastase valitsemisega meie majanduse ca 40% languse.
Meil on vanemad inimesed hästi tuttavad K.Marxi kapitalismi kriitikaga ja sotsialismi majandusmudeliga. Ent Marx ei olnudki liberaalide põhimõtetest vaba, vastupidi - nii vasakpoolsed kui liberaalid on majandusfundamentalistid, nende jaoks "majandus on saatus". Põhimõtteline kriitika tuli hoopis parempoolsetelt, kes eitavad sellist maksiimi. Rahvuslastele ei ole inimesed majanduse teenrid, vaid hoopis majandus on ühiskonna teener. Lahkarvamuste juured on muidugi filosoofias, erinevates maailmavaatelistes arusaamisest inimesest ja ühiskonnast.
Ennem Marxi tuli liberaalse majandusteooria fundamentaalse kriitikaga välja üks tähtsamaid rahvusliku majandusmudeli rajajaid F.von List, protektsionismi kontseptsiooni väljatöötaja ja majanduselust riigi osavõtu hädavajaliku ja ülitähtsa rolli põhjendaja.
Mõtlevale inimesele on ainuüksi ülaltoodud lõigust selge, miks me eestluse huvides vajame ehtsat rahvuslikku parteid - kõik need laarlased on simulaakrumid ja antirahvuslased.
Pole mõtet kümnete lehekülgede kaupa hakata siin kirjeldama, mis kõik on täna valesti rahvuslaste seisukohast ja kuidas kõik peaks olema. Aga väike näide on asjakohane: rahvuslased ei tee panust väliskapitalile ja ei anna talle mitte mingil juhul eelist omamaise ees, nagu seda tänini on tehtud. Meie strateegiaks on panustamine Eesti kapitalile (nii riiklikule kui ka erakapitalile) ja võitleme nagu lõvid igasuguste seadustega ja knihvidega selle eest, et meie kapitalil oleks eelis vähemalt Eestimaal välismaise ees.
Esimene asi, mida on kohustatud tegema Eesti riik meie strateegia elluviimiseks on kindlustada meie majandusettevõtted küllaldase, madala intressiga ja ka pikaajalise krediidiga. Rahvale tasuva töö andmiseks ja väliskaubanduse defitsiidi likvideerimiseks on hädavajalik Eesti taasindustrialiseerimine. Selle eelduseks on rahvusliku pangandussüsteemi loomine. Ilma oma panganduseta oleme me täna hale koloniaalripats maailma majanduses. On lihtsalt naeruväärne, et täna meie majandus laarlaste poliitika tulemusena ei suuda enam varustada meie inimesi isegi tuletikkudega. Jne., jne. ...
Rahvuslik majandusmudelit on nii palju ajaloos rakendatud ja seda alati edukalt, nii et siin pole midagi jalustrabavat ja üle mõistuse käivat, et seda ka Eestis täna edukalt rakendada ei saaks. Koos geopoliitilise orientatsiooni muutmisega Saksamaale annab rahvuslik majandusmudel Eesti majanduselule hoopis teise hingamise.
Eesti Nokiast.
Kahjuks ülaltoodust ei piisa. Elame muutuste ajajärgul. Inimkond on suurte vapustuste lävel. Maailmapanga presidendi ja Föderaalreservi valitsejanna signaali järgi on meil kõigest aasta jooksul oodata palju suuremat vapustust kui see oli 2007.a. alanud kriisiga. Jutt on ilmselt kogu dollarisüsteemi kokkuvarisemisest.
Mulle seletas juba mu isa (ta oli sunnitud 1944.a.sügisel paadiga Rootsi põgenema ja sealt kui Rootsi valitsus hakkas sõjamehi NSVLiidule välja andma rannasõidupurjekaga USA-sse, kus ta lõpetas ülikooli majanduse alal ja töötas ka börsimaaklerina) 20.a. tagasi, et USA finantsüsteem on üles ehitatud Ponzi püramiidsüsteemina, mis paratamatult kokku variseb. Nüüd on see paratamatu lõpp teoks saamas ja pole ühtegi majanduslikku võimalust seda isegi edasi kaua lükata. Ainus väljapääs on kokku keerutada III maailmasõda, millega Obama ka Lähis-Idas ja Ukrainas aktiivselt tegeleb.
Dollaripüramiidi kokkuvarimisel on kohe saatuslikud tagajärjed ka Eestile. Meie julgeolek on rajatud teatavasti geopoliitiliselt valele eeldusele, et USA hegemoonia kestab igavesti fukujamaliku ajaloo lõpuna ja lausrumalusele, et USA on valmis end lasta tuumasõjas maapinnalt ära pühitud saama mingi Narva pärast. Kohe peale dollari krahhi jäävad kõik täna ookeane kontrollivad 10 USA lennukiemalaeva lahingugruppi kai äärde roostetama, nagu see toimus NSVL laevastikuga. Harilik ameeriklane on uskumatult naiivne inimene ja tal pole õrna aimugi, et ta heaolu on tagatud USA impeeriumi sõjalise jõu toel ülejäänud maailma ekspluateerimisest. USA toodab täna ühe viiendiku maailma majanduse koguproduktist, tarbib aga kaks viiendikku. Tüüpiline parasiit! Ameeriklaste elatustaseme nii suurt järsku langust ei võimalda absorbeerida nende poliitiline süsteem ja see tähendab sisekonflikti algust, mis arvestates elanikkonna käes olevat tohutut relvade hulka, muutub paratamatult vägivaldseks. USA lagunemine ei saa olema nii rahumeelne, nagu see oli NSVL puhul.
Loomulikult vallandab dollari kokkuvarisemine hävitava ahelreaktsiooni kogu maailma majandusele. Siin pole täielikuks analüüsiks kohta, ent peab toonitama, et ka EL saatus ripub juuksekarva otsas.
See on alles õied. Maailm on süsteemses kriisis. See tähendab, et on terve hulk ohu faktoreid, mis igaüks eraldi eksponentaalse kiirusega täna kasvades on võimeline üksi tänast maailmakorda purustama, ent nende koosmõju on täiesti katastrofaalne. Piltlikult öeldes ründab täna inimkonda kümne jaguneva tuumapeaga kontinentidevaheline rakett, mille ühegi neutraliseerimata jätmine põhjustab katastroofi. Sealjuures ma jätan kõrvale geoloogilise katastroofi ohud ja Golfi hoovuse harunemise, mille põhjustas BP Meksiko lahe naftapuurimise katastroofi "leevendamiseks" merre paisatud tohutu kemikaalide hulk ja tuumasõja.
Keskendugem üksnes sotsiaalmajanduslikele probleemidele. Kapitalismi teeneks võib lugeda, et ta tõstis tohutult inimkonna materiaalse tootmise taset. A.Smith kui jätta kõrvale tema absurdse "nähtamatu käe" usu, viis tublisti edasi majandusteooriat, näidates, et tööjaotuses peitub tootlikuse tõusu võti. F.List näitas, kuidas tootlikuse tõusu saab rakendada kogu ühiskonna huvides. K.Marx tõestas, et kuna inimkond on lõplik, siis ka tööjaotus ei ole lõpmatu ja ka riskid kasvavad võrdeliselt tööjaotusega; ning ka Maa ressursid ei ole lõpmatud, mida 18. saj. nad tundusid olema. Seega kapitalistlik süsteem, mille eksisteerimise eelduseks on ressursside lõpmatus ja pidev kasv, ei saa olla igavene, vaid mööduv ajalooline nähtus.
Selle paratamatusega inimkond paraku täna vastastikku ongi. Vanaviisi enam ei saa ja liberaalne ideoloogia, mis on sisuliselt kapitalismi promomise hümn, on täna ja tulevikus inimkonna ellujäämiseks mitte ainult absoluutselt kasutu, vaid ka surmavalt ohtlik.
Vaadakem kasvõi mõnda näidet Eestis. Täna läheb inimkond üle tehnoloogiliselt kuuendale tasemele. Üheks revolutsiooniks on robotiseerumine. Roboti saab soetada täna juba vaid paarisaja tuhande dollari eest ja teda on odavam ülal pidada kui Hiina töölist. Oxfordi ülikooli teadlaste hinnangul on juba täna 40% kõigist inimese poolt tehtud töödest kergelt robotiseeritavad. Sajandi keskpaigaks prognoositakse, et 80% töödest teevad ära robotid. Meie eliit on aga sellele tõsiasjale reageerinud töötajate pensioniea tõstmisega! See ja madal palgatase sunnib tuhandeid haritud noori siirduma töö otsinguile välismaale. Meie liberaalide majanduspoliitika hävitab meie majanduse ja eestluse tuleviku. Proovisin seda teemat üles tõsta Europarlamendi valimistel, ent põrkusin irvitamise ja võhikluse müürile. Rahvuslased tõstavad päevakorda hoopis pensioniea ja tööaja lühendamise vajalikkuse! Siit ka kodanikupalga aktuaalsus.
Loomulikult ei saa seda täiel määral ellu viia kehtivas kapitalistlikus süsteemis, kus liikumapanevaks jõuks on KASUM. Kogu maailm peab kollapsi vältimiseks üle minema süsteemile, mille eesmärgiks on ÜHISKOND. Loomulikult ei saa sellist vaimset hüpet juhtida ja teha inimesed, kelle mõtterööbasteks on neoliberalism ja kelle eeskujuks on M.Thatcher (kelle jaoks sellist asja nagu ühiskond reaalselt ei eksisteerigi).
Sellist vaimset hüpet ei suuda teha eliit, kes on valinud Eesti Panga Nõukogu esimehe, kes on kurikuulsaks saanud oma lubadusega likvideerida ära pankade likviidsus. Meist oleks naiivne oodata midagi peale tempude parteibroileritelt, kes juhivad meie valitsusparteisid. Meil pole midagi head oodata rahandusministrilt, kelle rumalus on võrdeline tema ülbusega ja kes terve mõistuse vastaselt tõmbas 2008.a. kriisi ajal riigi väljaminekud kokku, saavutades nii suurima majanduslanguse Euroopas (täpsemalt II koht); veelgi vähem me saame usaldada neid. kes teda selle lolluse pärast kiitsid; me ei saan lõputult taluda ebakompetentset põllumajandusministrit, kes on isiklikult süüdi, et meie põllumehed jäid EL astumisel vanade liikmesriikidest erinevalt toetusest ilma ja kes tänases kriisis rahumeeli jätab põllumajanduse Eesti riigi toetusest ilma, andes nii konkurentsieelise lätlastele jt. Jne.jne. ...
Ühesõnaga meil on villand tänasest eliidist, kelle ettekujutuse järgi on nende ülesandeks vaid Toompea kontori väljaminekute tasakaalus hoidmine maksudega. Rahvuslastele on riigivõlg MEIE võlg, s.t. ka kõigi ettevõtete ja inimeste võlad. Ka iga välisinvesteering on majanduslikus mõttes võlg ja tegelikult on meie võlg suurem meie sisemajanduse koguproduktist ja me oleme kogu aeg elanud oma laste arvel.
Vanaviisi jätkamine tähendaks enesetappu. Me hakkame edutama noori harituid inimesi, et välja vahetada tänane degenereerunud eliit.
7.Murrangulisel ajal ellujäämiseks me peame välja vahetama tänase degenerantse eliidi ja kontsentreerima oma jõupingutused Eestile sobiva sotsiaalmajandusliku mudeli loomiseks.
See on Eesti tuleviku võti, meie Nokia.
Tulevikus saavutavad edu need rahvad, kes suudavad kõige kiiremini luua optimaalse sotsiaalmajandusliku mudeli, mis võimaldab kohaneda ja kiirendada kuuendale tehnoloogilise astmele üleminekut. Me peame leidma paariks lähimaks aastaks ca 100 miljonit eurot riigieelarvest meie parimate ajude (sotsioloogidest kuni matemaatikuteni) töö organiseerimiseks sellise mudeli loomiseks.
F.Listi rahvusliku majanduse teooria üheks nurgakiviks on ka arusaam, et majanduse optimaalseima arengu vältimatuks tingimuseks on ka optimaalne rahvastiku arv. Tema ideed olid aluseks Saksamaa tolliliidu moodustamisel ja Saksamaa ühendamisel. Tänapäeval on EL oma rahvaarvult optimaalne suurus. Laienemine ainult nõrgestaks meid. Seepärast on rahvuslaste poliitikaks püüe säilitada tänane EL, ent kindlasti välja vahetada atlantistid nii Komisjoni kui ka liikmesmaade juhtkonnas. EL on meile elutähtsalt asendamatu vaid iseseisva geopoliitilise subjektina. Kui aga atlantistid jõuavad Euroopa ohvriks tuua uppuva Titanicu orkestri ülalpidmiseks, siis peame me oma paadikesega kiiresti veekeerisest kaugemale sõudma.
8.Euroopa eurooplastele!
Roman Ubakivi 28.09.2014
laupäev, 13. september 2014
EESTI VÄLIS- JA JULGEOLEKUPOLIITIKA PÕHIPRINTSIIBID
Loomulikult on rahvuslaste poliitika EESMÄRGIKS eestluse ja Eesti riigi arenemine ja kestmine läbi aegade.
Peamiseks potentsiaalseks välisohuks ei ole meile loomulikult Soome ja Läti, vaid lähim suurriik Venemaa, kellega meil on ühine piir.
Geopoliitika reegliks on, et iga suurriik peab oma piiridel asetsevaid riike oma eluliste huvide tsooniks. Eluliste huvide eest ollakse valmis aga ka sõtta minema. Nii oli USA poolt täiesti normaalne käik, kui Hruschov provokatsiooniliselt sokutas Kuubale aatomilõhkepeadega raketid, ähvardada NSVLiitu tuumasõjaga. Maailma õnneks jätkus Kremlil siiski kainet mõistust ja raketid koristati Kuubalt ära. Me ei tohi unustada, et oleme Venemaa eluliste huvide sfääris. Muidugi võivad demagoogid kireda, et oleme iseseisvad ja meil on võimalus ise oma poliitikat valida. See on tõsi, kuid geopoliitiliste tõsiasjade ignoreerimine toob meile kaela vaid õnnetust. Loll saab ka kirikus peksa ja rumalus ei ole rahvuslikkus. Nii olid Mannerheim, kes tahtis vältida Talvesõda, ja Kekkonen tõelised Soome patrioodid, aga nende kritiseerijad on kas Soome vaenlased või lollpead.
Me peame ka aru saama, et ei ela enam EW ajas, vaid juba II maailmasõjas võeti kasutusele tuumarelv. Me peame aru saama, et iga relvastatud konflikt Venemaa ja NATO vahel kujuneb paratamatult tuumasõjaks, sest Venemaa relvajõud jäävad mitmekordselt alla nii finantseerimisega kui ka hariliku relvastuse ja sõjajõududega. See on fikseeritud ka Venemaa kaitsedoktriinis. Seega muutub tänase sõja korral Eesti kui Venemaa sõja vastane platsdarm paratamatult tuumalöökide objektiks. Seda suuremate löökide, mida rohkem on meil NATO vägesi ja baase! Seepärast on Eesti degenerantse eliidi vaimustunud kilked NATO vägede üle Eestis eestluse reetmine, sest peale tuumasõda ei ole enam eestlasi ja meie jaoks ei ole tähtsust, kes sõja võidab.
Ülaltoodust tuleneb fundamentaalne fakt:
EESTI JULGEOLEKUT VENEMAA SUUNAL EI SAA TAGADA SÕJALISTE VAHENDITEGA JA LIITUDES TEMA VAENLASTEGA.
Kes sellest lihtsast tõsiasjast aru ei saa on kas idioot või USA mõjuagent. Viimastest meie eliidis puudu ei ole. Võtkem või Mihcelsoni - alguses laseb põhja juba kokkulepitud Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimise ja uue käsu saabumisega teeb kannapöörde, seal hulgas annuleerimata mitte ainsatki põhjendustest, mis ta lepingu vastasena esitas!
Ülaltoodut arvestades on ilmselge, et me ei tohi mitte mingil juhul valida oma geopoliitiliseks orientatsiooniks suurriiki, kes on Venemaa geopoliitiliseks vaenlaseks. Täna on selleks USA, sest ilma Venemaa alistamiseta ei saa nad saavutada oma eesmärki - absoluutset domineerimist maailmas. Iga suhete teravnemine USA ja Venemaa vahel kujutab endast eestlastele eksistensiaalset ohtu ja seejuures on kogu meie poliitiline eliit ametis sõjaleegi õhutamisega! Kõik Riigikogu parteid on SÕJAPARTEID, sest nende üksmeelne välispoliitika viib varem või hiljem sõjani Venemaaga, mis on hukatuslik Eestile. Meie loodav partei on RAHUPARTEI, sest me tagame eestlusele rahu ülesehitamistööks.
Vaatasin-kuulasin Obama esinemisi ja Foorumi ETV-s, kus olid koos kõik kartelliparteid, kes järjekordselt kinnitasid oma üksmeelset toetust senisele USA orientatsioonile. Keskerakond on venelaste moosimiseks küll ehitanud õigeusu kirikuid, kuid pole kunagi esitanud alternatiivset julgeolekupoliitikat ja on alati toetanud senist. Rahvuslased on esimesed ja seni ainukesed, kes julgeolekupoliitikas lähtuvad Eesti rahvuslikest huvidest ja me tahame pöörduda ära hävingu teelt, mis teenib ainult võõrriigi huve.
EESTI RAHVUSLIKES HUVIDES ON GEOPOLIITILISELT ORIENTEERUDA SAKSAMAALE.
Põhjuseks on fakt, et Saksamaa ja Venemaa rahvuslikud huvid ei ole konfliksed, vaid ühtelangevad, ja seega ei ole nad geopoliitilised vaenlased. Mõlemate huvides on nn. Kontinentaalblokk, millest ma eelpool olen rääkinud. Saksamaa orientatsiooni puhul ei ole Eesti enam Venemaale ohtlikuks agressiooniplatsdarmiks, nagu me täna oleme, ja me loome eelduse heanaaberlike suhete sisseseadmiseks, nagu seda Soome on teinud. Õige geopoliitilise orientatsiooni puhul ei kõrvalda me mitte ainult eksistentsiaalse ohu meie riigikese seisukohalt, vaid saame ka võimsa tõuke oma majanduse arenguks Venemaa ääretu turu näol, kus oleksime täiesti konkurentsivõimelised. Hüppeliselt tõuseks ka meie sisejulgeoleku olukord, sest alles peale Venemaale vaenuliku geopoliitilise orientatsiooni muutmist võime hakata tõsiselt rääkima venekeelse elanikkonna integreerimisest.
Kuna täna Eesti degenerantne võimueliit ja peavoolumeedia ei ole võimeline arutlema geopoliitilisel mõttetasemel, siis välispolitika suuna põhimõtteline muutmine jääb üksnes alles loodava rahvusliku erakonna õlgadele. Tänu meie kriitikale on hakanud juba lagunema üks neoliberalismi ja USA kantsidest - IRL. Nad ei saa täna enam valetada, et astmelisest tulumaksust keelduv partei on rahvuslik. Veelgi tähtsam on kogu neoliberalismi peamise tugipiilari hajumine - müüt , et neoliberalism tähendab maailma ajaloo fukuyamalikku lõppu. Just sellele rumalusele rajanes laarlaste eestlusele hukatusliku suuna valik, kui me taasiseseisvusime. Täna on selle rumaluse valeks sunnitud tunnustama isegi Aaviksoo ja Jõerüüt! See tähendab IRL-i degenereerumist ilma ideoloogiata parteiks, muutumiseks lihtsalt haledaks saamameeste kambaks, kes tahavad kirikus altari ees valet vandudes ja Eesti kodakondsust müües oma taskuid täita.
Rahvuslased ei ole NATO liikmelisuse vastu, kuid me blokeerime kõik sammud, mis on põhimõtteliselt Eesti rahvuslike huvide vastased. Me anname endale selgelt aru, et NATO ei ole suuteline reaalselt tagama meie julgeolekut. Soovitan asjast aru saamiseks lugeda ühte viimastest artiklitest sellel teemal: Jeffrey Tayler "Kas Vene president on valmis alustama kolmandat maailmasõda? (Foreign Policy 05.09.2014). See kirjeldab reaalselt tekkida võivat kriisi Narvas ja näitab, et me jääme tõetunni saabudes üksi.
Probleem on selles, et peale NSVL-i kokkuvarisemist sai USA eliidis valdavaks geopoliitikale vastanduv fukuyamalik ajaloo lõpu müüt (mille geopoliitiliselt harimatud ja võõrriigi mõjuagendid laarlased muidugi suure õhinaga omaks võtsid). Seepärast tegi USA Feorge F. Kennani järgi suurima vea siis, kui lubati Ida-Euroopa maadel ühineda NATO-ga. Eesti nimelt ei kuulu USA elutähtsate rahvuslike huvide sfääri. Sellele ilmselgele geopoliitilise faktile on rajatud ka eelpool soovitatud J.Tayleri loogika. Rahvuslastel ei ole mingit kahtlust selles, et me varem või hiljem puhastame Toompea degenerantsest rämpsust. Probleem on aga ajas ja on võimalik, et me ei jõua oma tõekspidamiste teostuseni enne Eesti hävingut.
Olukord on sarnane 1914. aastale. Jälle on maailmas hegemoon, kelle huvides on maailmalaiuse sõja korraldamine. USA-l pole muud väljapääsu vältimaks sotsiaal- majanduslikku katastroofi, kui suure sõja provotseerimine Euraasias. Seejuures on tingimuseks, et USA ise ei põrkuks otseselt Venemaaga kokku. Nimelt peab au andma Vene kindralstaabile, kes Jeltsini USA orientatsiooni aastatel oli sunnitud laskma laguneda laevastikul, armeel ja lennuväel, suutis kontsentreerida kogu pisku eelarve strateegilisele tuumatriaadile. Seetõttu on Venemaa likvideerinud isegi oma NSVL-i-aegse mahajäämuse strateegilise allvelaevastiku osas ja rebinud selles valdkonnas koguni USA-st selgelt ette! Nii strateegilised raketikandjad kui ka univeraalsed ründe- aatomiallveelaevad on tehniliste parameetritelt USA allveelaevadest selgelt paremad. Kokkuvõtlikult öeldult on Venemaal õnnestunud säilitada MAD heidutusvõime ja on ka täna ainsana võimeline USA maamunalt ära pühkima.
Obama sõnum Tallinnas, et talle on Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine sama tähtis kui Berliini, Pariisi ja Londoni, põhjustas kindlasti hoolikalt varjatud nördimuse ja paanika viimastes. Kuna Obama ei nimetanud Washingtoni, NewYorki, Los Angelest, siis on igale analüütilise mõistusega inimesele selge, et Obama on valmis võitlema mitte ainult viimase ukrainlaseni ja isegi mitte ainult viimase eestlaseni, lätlase ja leedukani, vaid ka viimase sakslase, prantslase ja inglaseni! Samas kõnes tegi Obama ka selgeks, et ta ei taha Venemaad nõrgestada. Ühesõnaga pole tal midagi selle vastu, kui Euroopas puhkeks kolmas maailmasõda, kus Venemaa ja Euroopa teineteist taktikaliste tuumarelvadega laastaks. Selles mõttes oli Obama kõne tõepoolest vast epohhiloov sarnaselt Putini 2007.a. Müncheni kõnele, mis kuulutas unipolaarse maailma lõppu. Sisuliselt kuulutas Obama kõne NATO sisulist lagunemist, sest ei Berliinis, Pariisis ega Londonis ei peeta Baltimaid oma rahvuslike eluliste huvide sfääriks ja keegi neist ei mõtlegi mingi Narva pärast Venemaaga sõtta minna. Täna Toompeal ja Kadriorus istuvad ajukääbikud on rajanud riigi julgeoleku ilukõnest ülespiitsutatud soovmõtlemisele.
Lisaks Põhja-Aafrikale ja Lähis-Idale on USA oma poliitikaga loonud sõjakolde juba ka Euroopas -Ukrainas. Nagu USA kuulsaimaid ja mõjukamaid strateege, John J. Mearsheimer, kirjutab oma hiljutises Foreign Affairs´i artiklis "Miks Ukraina kriis on Lääne süü?", on vormilt Ukraina kodusõda(sisuliselt muidugi USA ja Venemaa vaheline asümmeetriline sõda) puhtalt USA ja EL-i süü.
Ma juba võrdlesin ühes varajasemas artiklis USA ja Venemaa karvupidi kokkuminekut poksimatshiga, mille esimese raundi võitis selgelt Putin. Teatavasti kukutasid 22. veebruaril relvastatud ja USA poolt koolitatud jõugud demokraatlikult valitud Ukraina presidendi ja võimule upitati USA nukuvalitsus. Ukraina julgeolekuteenistuse ülemaks määrati USA kodanik Valentin Nalivaitshenko. USA eesmärgiks oli Ukraina NATO-sse tirimine ja peaeesmärgina Venemaa mereväebaasi ülevõtmine Sevastoopolis. Selleks sisenes samal päeval USA lennukiemalaeva grupp eesotsas 102 000 tonnise veeväljasurvega CSG-2 George Bushiga koos 16 sõjalaevaga, mille hulgas kolm tuumaallveelaeva, rikkudes rahvusvahelist õigust, Mustale merele (see armaada asus teele Norfolkist 13.veebr.). Sevastoopol ei ole ainult Venemaale ülitähtis laevastikubaas, mis valitseb Musta merd ja võimaldab Süürias tugipunkti omada. Sevastoopol on Venemaale täna asendamatu, sest seal on tal vaenlaste raketi-tuumarünnaku hoiatuskeskus, mille antennid võtavad vastu teated strateegiliste rakettide väljatulistamisest raadiolokatsioonijaamadelt, mis asetsevad Leningradi lähistel, Armaviris jm. Seepärast saadeti kohe kaks SU-d paarikümnekordsele(!) ähvardavale madallennule üle USA sõjalaeva, mis raadioelektrooniliste vahenditega püüdis segada hoiatuskeskuse antennide tööd. Sellise USA provokatiivse käitumise korral võib maailm ühel päeval leida end ka ootamatult üleüldises tuumasõjas.
Esimene raund lõppes minu arusaamist mööda Putini selge võiduga (Krimm taasühendati Venemaaga) ja prognoosisin, et matshi võidab 85% tõenäolisusega Venemaa.
Tänaseks on see matsh läbi, ilmse ülekaaluga võitis Putin - Kiievi hunta ca 80.000 vägi löödi kehvemini relvastatud ca 15 000 Donetski ja Luganski maakaitseväelase poolt pihuks ja põrmuks! Kiiev oli sunnitud "terroristidega " rahuläbirääkimiste laua taha istuma ja neid seega ametlikult tunnustama kui subjekte.
Novorussia on täna juba poliitiline fakt ja peale Kiievi sõjakuritegusi tähendab see Ukraina edasist lagunemist. Maakaitseväelased, kes võitlesid oma kodude kaitsmisel, on täna konkreetne jõud, mis ei allu isegi Putini tahtmistele. Novorossija, millel on eeldused laienemiseks, kujutab Venemaale nüüd elutähtsat puhvrit NATO-sse pürgiva oligarhide poolt valitsevate Kiievi vahel.
Nüüd on pall USA käes ja nende otsusest sõltub, millal ja missugune tuleb uus Match.
Võimalusi on põhimõtteliselt kolm.
1) Obama jätkab Tallinna kõne vaimus - ähvardades Venemaad uue 19.saj . taolise Krimmi sõjaga, mil Euroopa riikide liit vallutas Sevastoopoli ja Venemaad Siberi kaotamisega (mäletavasti oli Venemaa sunnitud toona Alaska USA-le müüma), majandussõja totaliseerimisega, psühholoogilise sõja hoogustamisega ja panustamine õõnestustegevusele (Obama kõne lõpuosa oli adresseeritud selgelt viiendale kolonnile).
See valik vastab täielikult Tallinna kõne vaimule, kuid on USA prestiishile halvim, sest jõudude tasakaal ei ole tema kasuks. Obama jätkab siis Karu ja Draakoni tõukamist teineteise embusse. Uus rünnak Novorossijale tuleb siis kindlasti, kuid mitte enne paari nädalat, sest armetult peksa saanud Kiievi väed vajavad lahinguvõimeliseks turgutamist.
Arvan, et isegi Goldman Sachsiga tihedalt seotud A. Merkel ei järgne lõpuni luuseri kurssi, kes on haledalt peksa saanud Iraagis, Afganistanis, Süürias ja äsja Ukrainas. Saksamaal tekiks valitsuskriis kui ta seda söendaks ja ta kaotaks võimu. Majandussõda Venemaaga hävitaks Saksamaa majanduse konkurentsivõime. Merkel on niigi hädas oma aatomielektrijaamu eirava energiapoliitikaga, mis läheb Saksamaa majandusele maksma aastas ligi paarkümmend miljardit eurot. See oleks Saksamaale täielik katastroof, kui Venemaa oma gaasitarned peatab. Sanktsioonid Venemaa naftatööstusele, mille EL-i kamarilja vastu võttis, samal ajal kui USA EXXonMobil koos Rosneftiga lõbusalt juba Kara meres puurib, ja lennukitööstusele, mis tähendab hädavajaliku Vene titaaniosade puudumise tõttu Airbusi tootmise lõpetamise ja kogu maailmaturu loovutamist USA Boingule, põhjustavad Euroopas ränga majanduslanguse. USA nõuab küll EL-ilt sanktsioonide rakendamist, aga ei laienda neid oma firmadele.
Finantssanktsioonidel on kõige laastavam mõju hoopis USA dollarile, mille kasutussfääri kitsenemine saab hoogu juurde. Nii kaks naftatankerit, mis toovad Gazprom Nefti naftat Arktikast sel kuul Euroopasse, müüvad seda enam mitte dollarite, vaid rublade eest. Venema võib tulevikus hakata kogu oma toorainet müüma rublade eest. Nagu ma enne olen juba kirjutanud, kogu BRICS-i sisene kaubandus ei kasuta enam dollarit. Lääne finantsanksioonid soodustavad vaid Hong-Kongi rahanduskeskuse õitsengut, mis jätab New Yorgi ja Londoni teisejärguliseks.
2) Obama võtab kuulda mõistuse häält ja ei jätka tänast Mearsheimeri iseloomustuse järgi värdjalikku (misbegotten) poliitikat, mis põhjustaks veelgi suuremaid kaotusi. Rumal poliitika on toonud juba tohutult kahju- on viimane aeg hakata kahjusi minimaliseerima. Mearsheimeri rahuplaan on optimaalseim võimalus USA-le august väljaronimiseks. Samas, kui uskuda Maailmapanga juhti, on 2008.aastast palju hullem majanduskriis kohe nurga taga ja USA-l polegi muud valikut kui jätkata meeleheitekursil ja loota suure sõja puhkemisele Euroopas.
3) Selge poliitika puudumine, selgelt ülekaalus on rosolje kahest ülaltoodust. See on minu arvates kõige tõenäolisem variant, sest Obama on väga nõrk president- ta ei ole suutnud korda majja lüüa, nagu Süüria keemiarelvakriis näitas, isegi oma ametkonna seas. Obama lasi end juhtida Ukraina sõtta tema vihavaenlaste neoconide esindajal V.Nulandil, kelle ta on jätnud oma Euroopa poliitikat juhtima. Vabariiklased on välispoliitikas juurutanud Wolfowitzi doktriini, mis lubab igat moraalinormi eirata. Nüüd sülitatakse moraalile ka sisepoliitikas. Eesmärgiks on iga hinna eest Obamat kahjustada, hoolimata USA huvide kahjustamisest.
Oma rumala poliitika tõttu on USA minetanud oma võime mõjutada geopoliitilisi protsesse endale soodsas suuunas. See tähendab, et ta truimadki liitlased on talle selga keeramas. Loen võimaluse korral Haaretz`it ja Jerusalem Posti, sest nii targalt rahvalt kui juutidelt on meil palju õppida. Isegi Iisrael on teinud avangu Euraasia majandusliidu suunas! Egiptusest ja Saudi-Araabiast, samuti Indiast, Pakistanist ja Iraanist olen ma juba enne kirjutanud.
Euroopa Liitki ei saa enam kaua avalikult Kaose Impeeriumile pugeda ja vargsi Moskvas sosistamas käia, et ega ta sõjakad avaldused ei ole ikka tõsiselt mõeldud. Läänes eksponentaalse kiirusega arenev süsteemne kriis nõuab kohest reageerimist. EL-i eesotsas troonivad täna veel atlantistid, kel pole võimeid ega tahtmistki seista Euroopa eluliste huvide eest. Euroopa mädanemine USA holopina tähendab Euroopa tsivilisatsiooni hukku, sest nagu M.Heidegger rõhutas, on Euroopa tsivilisatsioonile Ameerika ABSOLUUTNE KURJUS !
Euroopa tsivilisatsioon laguneb täna meie silme all, sest võõrad väärtused annihileerivad meie traditsioonilised väärtused. Euroopa kultuur ussitab kõduks, mille väetisel hakkab tõusma Islami lipp.
Ainuke võimalus Euroopa tsivilisatsiooni säilimiseks ja arenemiseks on taastada Euroopa geopoliitiline subjektsus ja vabadus, mille eelduseks on eurooplaste Ereignis – Sündmus vaimsel tasandil. Me peame raputama maha meid orjaahelatena rõhuvad võõrad väärtused ja välise jõu poliitilise diktaadi ning, pöördudes tagasi oma juurte juurde, saama jälle Ajaloo tegijaiks.
Eestlastena peame valima, kas oleme Euroopa tsivilisatsiooni või Ameerika tsivilisatsiooni poolt. Meie degenerantne eliit on oma valiku juba ammu teinud, võttes endale eestluse ja Euroopa vaenlase reeturliku rolli. Loodava rahvusliku maailmavaatega partei ülesandeks on anda rahvale selge valikuvõimalus. Igaüks, kellele eestlus on kallis, on teretulnud pardale.
EUROOPA EUROOPLASTELE!
Roman Ubakivi
Peamiseks potentsiaalseks välisohuks ei ole meile loomulikult Soome ja Läti, vaid lähim suurriik Venemaa, kellega meil on ühine piir.
Geopoliitika reegliks on, et iga suurriik peab oma piiridel asetsevaid riike oma eluliste huvide tsooniks. Eluliste huvide eest ollakse valmis aga ka sõtta minema. Nii oli USA poolt täiesti normaalne käik, kui Hruschov provokatsiooniliselt sokutas Kuubale aatomilõhkepeadega raketid, ähvardada NSVLiitu tuumasõjaga. Maailma õnneks jätkus Kremlil siiski kainet mõistust ja raketid koristati Kuubalt ära. Me ei tohi unustada, et oleme Venemaa eluliste huvide sfääris. Muidugi võivad demagoogid kireda, et oleme iseseisvad ja meil on võimalus ise oma poliitikat valida. See on tõsi, kuid geopoliitiliste tõsiasjade ignoreerimine toob meile kaela vaid õnnetust. Loll saab ka kirikus peksa ja rumalus ei ole rahvuslikkus. Nii olid Mannerheim, kes tahtis vältida Talvesõda, ja Kekkonen tõelised Soome patrioodid, aga nende kritiseerijad on kas Soome vaenlased või lollpead.
Me peame ka aru saama, et ei ela enam EW ajas, vaid juba II maailmasõjas võeti kasutusele tuumarelv. Me peame aru saama, et iga relvastatud konflikt Venemaa ja NATO vahel kujuneb paratamatult tuumasõjaks, sest Venemaa relvajõud jäävad mitmekordselt alla nii finantseerimisega kui ka hariliku relvastuse ja sõjajõududega. See on fikseeritud ka Venemaa kaitsedoktriinis. Seega muutub tänase sõja korral Eesti kui Venemaa sõja vastane platsdarm paratamatult tuumalöökide objektiks. Seda suuremate löökide, mida rohkem on meil NATO vägesi ja baase! Seepärast on Eesti degenerantse eliidi vaimustunud kilked NATO vägede üle Eestis eestluse reetmine, sest peale tuumasõda ei ole enam eestlasi ja meie jaoks ei ole tähtsust, kes sõja võidab.
Ülaltoodust tuleneb fundamentaalne fakt:
EESTI JULGEOLEKUT VENEMAA SUUNAL EI SAA TAGADA SÕJALISTE VAHENDITEGA JA LIITUDES TEMA VAENLASTEGA.
Kes sellest lihtsast tõsiasjast aru ei saa on kas idioot või USA mõjuagent. Viimastest meie eliidis puudu ei ole. Võtkem või Mihcelsoni - alguses laseb põhja juba kokkulepitud Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimise ja uue käsu saabumisega teeb kannapöörde, seal hulgas annuleerimata mitte ainsatki põhjendustest, mis ta lepingu vastasena esitas!
Ülaltoodut arvestades on ilmselge, et me ei tohi mitte mingil juhul valida oma geopoliitiliseks orientatsiooniks suurriiki, kes on Venemaa geopoliitiliseks vaenlaseks. Täna on selleks USA, sest ilma Venemaa alistamiseta ei saa nad saavutada oma eesmärki - absoluutset domineerimist maailmas. Iga suhete teravnemine USA ja Venemaa vahel kujutab endast eestlastele eksistensiaalset ohtu ja seejuures on kogu meie poliitiline eliit ametis sõjaleegi õhutamisega! Kõik Riigikogu parteid on SÕJAPARTEID, sest nende üksmeelne välispoliitika viib varem või hiljem sõjani Venemaaga, mis on hukatuslik Eestile. Meie loodav partei on RAHUPARTEI, sest me tagame eestlusele rahu ülesehitamistööks.
Vaatasin-kuulasin Obama esinemisi ja Foorumi ETV-s, kus olid koos kõik kartelliparteid, kes järjekordselt kinnitasid oma üksmeelset toetust senisele USA orientatsioonile. Keskerakond on venelaste moosimiseks küll ehitanud õigeusu kirikuid, kuid pole kunagi esitanud alternatiivset julgeolekupoliitikat ja on alati toetanud senist. Rahvuslased on esimesed ja seni ainukesed, kes julgeolekupoliitikas lähtuvad Eesti rahvuslikest huvidest ja me tahame pöörduda ära hävingu teelt, mis teenib ainult võõrriigi huve.
EESTI RAHVUSLIKES HUVIDES ON GEOPOLIITILISELT ORIENTEERUDA SAKSAMAALE.
Põhjuseks on fakt, et Saksamaa ja Venemaa rahvuslikud huvid ei ole konfliksed, vaid ühtelangevad, ja seega ei ole nad geopoliitilised vaenlased. Mõlemate huvides on nn. Kontinentaalblokk, millest ma eelpool olen rääkinud. Saksamaa orientatsiooni puhul ei ole Eesti enam Venemaale ohtlikuks agressiooniplatsdarmiks, nagu me täna oleme, ja me loome eelduse heanaaberlike suhete sisseseadmiseks, nagu seda Soome on teinud. Õige geopoliitilise orientatsiooni puhul ei kõrvalda me mitte ainult eksistentsiaalse ohu meie riigikese seisukohalt, vaid saame ka võimsa tõuke oma majanduse arenguks Venemaa ääretu turu näol, kus oleksime täiesti konkurentsivõimelised. Hüppeliselt tõuseks ka meie sisejulgeoleku olukord, sest alles peale Venemaale vaenuliku geopoliitilise orientatsiooni muutmist võime hakata tõsiselt rääkima venekeelse elanikkonna integreerimisest.
Kuna täna Eesti degenerantne võimueliit ja peavoolumeedia ei ole võimeline arutlema geopoliitilisel mõttetasemel, siis välispolitika suuna põhimõtteline muutmine jääb üksnes alles loodava rahvusliku erakonna õlgadele. Tänu meie kriitikale on hakanud juba lagunema üks neoliberalismi ja USA kantsidest - IRL. Nad ei saa täna enam valetada, et astmelisest tulumaksust keelduv partei on rahvuslik. Veelgi tähtsam on kogu neoliberalismi peamise tugipiilari hajumine - müüt , et neoliberalism tähendab maailma ajaloo fukuyamalikku lõppu. Just sellele rumalusele rajanes laarlaste eestlusele hukatusliku suuna valik, kui me taasiseseisvusime. Täna on selle rumaluse valeks sunnitud tunnustama isegi Aaviksoo ja Jõerüüt! See tähendab IRL-i degenereerumist ilma ideoloogiata parteiks, muutumiseks lihtsalt haledaks saamameeste kambaks, kes tahavad kirikus altari ees valet vandudes ja Eesti kodakondsust müües oma taskuid täita.
Rahvuslased ei ole NATO liikmelisuse vastu, kuid me blokeerime kõik sammud, mis on põhimõtteliselt Eesti rahvuslike huvide vastased. Me anname endale selgelt aru, et NATO ei ole suuteline reaalselt tagama meie julgeolekut. Soovitan asjast aru saamiseks lugeda ühte viimastest artiklitest sellel teemal: Jeffrey Tayler "Kas Vene president on valmis alustama kolmandat maailmasõda? (Foreign Policy 05.09.2014). See kirjeldab reaalselt tekkida võivat kriisi Narvas ja näitab, et me jääme tõetunni saabudes üksi.
Probleem on selles, et peale NSVL-i kokkuvarisemist sai USA eliidis valdavaks geopoliitikale vastanduv fukuyamalik ajaloo lõpu müüt (mille geopoliitiliselt harimatud ja võõrriigi mõjuagendid laarlased muidugi suure õhinaga omaks võtsid). Seepärast tegi USA Feorge F. Kennani järgi suurima vea siis, kui lubati Ida-Euroopa maadel ühineda NATO-ga. Eesti nimelt ei kuulu USA elutähtsate rahvuslike huvide sfääri. Sellele ilmselgele geopoliitilise faktile on rajatud ka eelpool soovitatud J.Tayleri loogika. Rahvuslastel ei ole mingit kahtlust selles, et me varem või hiljem puhastame Toompea degenerantsest rämpsust. Probleem on aga ajas ja on võimalik, et me ei jõua oma tõekspidamiste teostuseni enne Eesti hävingut.
Olukord on sarnane 1914. aastale. Jälle on maailmas hegemoon, kelle huvides on maailmalaiuse sõja korraldamine. USA-l pole muud väljapääsu vältimaks sotsiaal- majanduslikku katastroofi, kui suure sõja provotseerimine Euraasias. Seejuures on tingimuseks, et USA ise ei põrkuks otseselt Venemaaga kokku. Nimelt peab au andma Vene kindralstaabile, kes Jeltsini USA orientatsiooni aastatel oli sunnitud laskma laguneda laevastikul, armeel ja lennuväel, suutis kontsentreerida kogu pisku eelarve strateegilisele tuumatriaadile. Seetõttu on Venemaa likvideerinud isegi oma NSVL-i-aegse mahajäämuse strateegilise allvelaevastiku osas ja rebinud selles valdkonnas koguni USA-st selgelt ette! Nii strateegilised raketikandjad kui ka univeraalsed ründe- aatomiallveelaevad on tehniliste parameetritelt USA allveelaevadest selgelt paremad. Kokkuvõtlikult öeldult on Venemaal õnnestunud säilitada MAD heidutusvõime ja on ka täna ainsana võimeline USA maamunalt ära pühkima.
Obama sõnum Tallinnas, et talle on Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine sama tähtis kui Berliini, Pariisi ja Londoni, põhjustas kindlasti hoolikalt varjatud nördimuse ja paanika viimastes. Kuna Obama ei nimetanud Washingtoni, NewYorki, Los Angelest, siis on igale analüütilise mõistusega inimesele selge, et Obama on valmis võitlema mitte ainult viimase ukrainlaseni ja isegi mitte ainult viimase eestlaseni, lätlase ja leedukani, vaid ka viimase sakslase, prantslase ja inglaseni! Samas kõnes tegi Obama ka selgeks, et ta ei taha Venemaad nõrgestada. Ühesõnaga pole tal midagi selle vastu, kui Euroopas puhkeks kolmas maailmasõda, kus Venemaa ja Euroopa teineteist taktikaliste tuumarelvadega laastaks. Selles mõttes oli Obama kõne tõepoolest vast epohhiloov sarnaselt Putini 2007.a. Müncheni kõnele, mis kuulutas unipolaarse maailma lõppu. Sisuliselt kuulutas Obama kõne NATO sisulist lagunemist, sest ei Berliinis, Pariisis ega Londonis ei peeta Baltimaid oma rahvuslike eluliste huvide sfääriks ja keegi neist ei mõtlegi mingi Narva pärast Venemaaga sõtta minna. Täna Toompeal ja Kadriorus istuvad ajukääbikud on rajanud riigi julgeoleku ilukõnest ülespiitsutatud soovmõtlemisele.
Lisaks Põhja-Aafrikale ja Lähis-Idale on USA oma poliitikaga loonud sõjakolde juba ka Euroopas -Ukrainas. Nagu USA kuulsaimaid ja mõjukamaid strateege, John J. Mearsheimer, kirjutab oma hiljutises Foreign Affairs´i artiklis "Miks Ukraina kriis on Lääne süü?", on vormilt Ukraina kodusõda(sisuliselt muidugi USA ja Venemaa vaheline asümmeetriline sõda) puhtalt USA ja EL-i süü.
Ma juba võrdlesin ühes varajasemas artiklis USA ja Venemaa karvupidi kokkuminekut poksimatshiga, mille esimese raundi võitis selgelt Putin. Teatavasti kukutasid 22. veebruaril relvastatud ja USA poolt koolitatud jõugud demokraatlikult valitud Ukraina presidendi ja võimule upitati USA nukuvalitsus. Ukraina julgeolekuteenistuse ülemaks määrati USA kodanik Valentin Nalivaitshenko. USA eesmärgiks oli Ukraina NATO-sse tirimine ja peaeesmärgina Venemaa mereväebaasi ülevõtmine Sevastoopolis. Selleks sisenes samal päeval USA lennukiemalaeva grupp eesotsas 102 000 tonnise veeväljasurvega CSG-2 George Bushiga koos 16 sõjalaevaga, mille hulgas kolm tuumaallveelaeva, rikkudes rahvusvahelist õigust, Mustale merele (see armaada asus teele Norfolkist 13.veebr.). Sevastoopol ei ole ainult Venemaale ülitähtis laevastikubaas, mis valitseb Musta merd ja võimaldab Süürias tugipunkti omada. Sevastoopol on Venemaale täna asendamatu, sest seal on tal vaenlaste raketi-tuumarünnaku hoiatuskeskus, mille antennid võtavad vastu teated strateegiliste rakettide väljatulistamisest raadiolokatsioonijaamadelt, mis asetsevad Leningradi lähistel, Armaviris jm. Seepärast saadeti kohe kaks SU-d paarikümnekordsele(!) ähvardavale madallennule üle USA sõjalaeva, mis raadioelektrooniliste vahenditega püüdis segada hoiatuskeskuse antennide tööd. Sellise USA provokatiivse käitumise korral võib maailm ühel päeval leida end ka ootamatult üleüldises tuumasõjas.
Esimene raund lõppes minu arusaamist mööda Putini selge võiduga (Krimm taasühendati Venemaaga) ja prognoosisin, et matshi võidab 85% tõenäolisusega Venemaa.
Tänaseks on see matsh läbi, ilmse ülekaaluga võitis Putin - Kiievi hunta ca 80.000 vägi löödi kehvemini relvastatud ca 15 000 Donetski ja Luganski maakaitseväelase poolt pihuks ja põrmuks! Kiiev oli sunnitud "terroristidega " rahuläbirääkimiste laua taha istuma ja neid seega ametlikult tunnustama kui subjekte.
Novorussia on täna juba poliitiline fakt ja peale Kiievi sõjakuritegusi tähendab see Ukraina edasist lagunemist. Maakaitseväelased, kes võitlesid oma kodude kaitsmisel, on täna konkreetne jõud, mis ei allu isegi Putini tahtmistele. Novorossija, millel on eeldused laienemiseks, kujutab Venemaale nüüd elutähtsat puhvrit NATO-sse pürgiva oligarhide poolt valitsevate Kiievi vahel.
Nüüd on pall USA käes ja nende otsusest sõltub, millal ja missugune tuleb uus Match.
Võimalusi on põhimõtteliselt kolm.
1) Obama jätkab Tallinna kõne vaimus - ähvardades Venemaad uue 19.saj . taolise Krimmi sõjaga, mil Euroopa riikide liit vallutas Sevastoopoli ja Venemaad Siberi kaotamisega (mäletavasti oli Venemaa sunnitud toona Alaska USA-le müüma), majandussõja totaliseerimisega, psühholoogilise sõja hoogustamisega ja panustamine õõnestustegevusele (Obama kõne lõpuosa oli adresseeritud selgelt viiendale kolonnile).
See valik vastab täielikult Tallinna kõne vaimule, kuid on USA prestiishile halvim, sest jõudude tasakaal ei ole tema kasuks. Obama jätkab siis Karu ja Draakoni tõukamist teineteise embusse. Uus rünnak Novorossijale tuleb siis kindlasti, kuid mitte enne paari nädalat, sest armetult peksa saanud Kiievi väed vajavad lahinguvõimeliseks turgutamist.
Arvan, et isegi Goldman Sachsiga tihedalt seotud A. Merkel ei järgne lõpuni luuseri kurssi, kes on haledalt peksa saanud Iraagis, Afganistanis, Süürias ja äsja Ukrainas. Saksamaal tekiks valitsuskriis kui ta seda söendaks ja ta kaotaks võimu. Majandussõda Venemaaga hävitaks Saksamaa majanduse konkurentsivõime. Merkel on niigi hädas oma aatomielektrijaamu eirava energiapoliitikaga, mis läheb Saksamaa majandusele maksma aastas ligi paarkümmend miljardit eurot. See oleks Saksamaale täielik katastroof, kui Venemaa oma gaasitarned peatab. Sanktsioonid Venemaa naftatööstusele, mille EL-i kamarilja vastu võttis, samal ajal kui USA EXXonMobil koos Rosneftiga lõbusalt juba Kara meres puurib, ja lennukitööstusele, mis tähendab hädavajaliku Vene titaaniosade puudumise tõttu Airbusi tootmise lõpetamise ja kogu maailmaturu loovutamist USA Boingule, põhjustavad Euroopas ränga majanduslanguse. USA nõuab küll EL-ilt sanktsioonide rakendamist, aga ei laienda neid oma firmadele.
Finantssanktsioonidel on kõige laastavam mõju hoopis USA dollarile, mille kasutussfääri kitsenemine saab hoogu juurde. Nii kaks naftatankerit, mis toovad Gazprom Nefti naftat Arktikast sel kuul Euroopasse, müüvad seda enam mitte dollarite, vaid rublade eest. Venema võib tulevikus hakata kogu oma toorainet müüma rublade eest. Nagu ma enne olen juba kirjutanud, kogu BRICS-i sisene kaubandus ei kasuta enam dollarit. Lääne finantsanksioonid soodustavad vaid Hong-Kongi rahanduskeskuse õitsengut, mis jätab New Yorgi ja Londoni teisejärguliseks.
2) Obama võtab kuulda mõistuse häält ja ei jätka tänast Mearsheimeri iseloomustuse järgi värdjalikku (misbegotten) poliitikat, mis põhjustaks veelgi suuremaid kaotusi. Rumal poliitika on toonud juba tohutult kahju- on viimane aeg hakata kahjusi minimaliseerima. Mearsheimeri rahuplaan on optimaalseim võimalus USA-le august väljaronimiseks. Samas, kui uskuda Maailmapanga juhti, on 2008.aastast palju hullem majanduskriis kohe nurga taga ja USA-l polegi muud valikut kui jätkata meeleheitekursil ja loota suure sõja puhkemisele Euroopas.
3) Selge poliitika puudumine, selgelt ülekaalus on rosolje kahest ülaltoodust. See on minu arvates kõige tõenäolisem variant, sest Obama on väga nõrk president- ta ei ole suutnud korda majja lüüa, nagu Süüria keemiarelvakriis näitas, isegi oma ametkonna seas. Obama lasi end juhtida Ukraina sõtta tema vihavaenlaste neoconide esindajal V.Nulandil, kelle ta on jätnud oma Euroopa poliitikat juhtima. Vabariiklased on välispoliitikas juurutanud Wolfowitzi doktriini, mis lubab igat moraalinormi eirata. Nüüd sülitatakse moraalile ka sisepoliitikas. Eesmärgiks on iga hinna eest Obamat kahjustada, hoolimata USA huvide kahjustamisest.
Oma rumala poliitika tõttu on USA minetanud oma võime mõjutada geopoliitilisi protsesse endale soodsas suuunas. See tähendab, et ta truimadki liitlased on talle selga keeramas. Loen võimaluse korral Haaretz`it ja Jerusalem Posti, sest nii targalt rahvalt kui juutidelt on meil palju õppida. Isegi Iisrael on teinud avangu Euraasia majandusliidu suunas! Egiptusest ja Saudi-Araabiast, samuti Indiast, Pakistanist ja Iraanist olen ma juba enne kirjutanud.
Euroopa Liitki ei saa enam kaua avalikult Kaose Impeeriumile pugeda ja vargsi Moskvas sosistamas käia, et ega ta sõjakad avaldused ei ole ikka tõsiselt mõeldud. Läänes eksponentaalse kiirusega arenev süsteemne kriis nõuab kohest reageerimist. EL-i eesotsas troonivad täna veel atlantistid, kel pole võimeid ega tahtmistki seista Euroopa eluliste huvide eest. Euroopa mädanemine USA holopina tähendab Euroopa tsivilisatsiooni hukku, sest nagu M.Heidegger rõhutas, on Euroopa tsivilisatsioonile Ameerika ABSOLUUTNE KURJUS !
Euroopa tsivilisatsioon laguneb täna meie silme all, sest võõrad väärtused annihileerivad meie traditsioonilised väärtused. Euroopa kultuur ussitab kõduks, mille väetisel hakkab tõusma Islami lipp.
Ainuke võimalus Euroopa tsivilisatsiooni säilimiseks ja arenemiseks on taastada Euroopa geopoliitiline subjektsus ja vabadus, mille eelduseks on eurooplaste Ereignis – Sündmus vaimsel tasandil. Me peame raputama maha meid orjaahelatena rõhuvad võõrad väärtused ja välise jõu poliitilise diktaadi ning, pöördudes tagasi oma juurte juurde, saama jälle Ajaloo tegijaiks.
Eestlastena peame valima, kas oleme Euroopa tsivilisatsiooni või Ameerika tsivilisatsiooni poolt. Meie degenerantne eliit on oma valiku juba ammu teinud, võttes endale eestluse ja Euroopa vaenlase reeturliku rolli. Loodava rahvusliku maailmavaatega partei ülesandeks on anda rahvale selge valikuvõimalus. Igaüks, kellele eestlus on kallis, on teretulnud pardale.
EUROOPA EUROOPLASTELE!
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)