AU JA KIITUS KREEKLASTELE !
Kreeklased A.Tsiprase juhtimisel tegid oma rahvahääletusega ajalugu. Jutt käib ilma liialduseta uue epohhi algusest Euroopas - Ereignisega M.Heideggeri mõttes. Vaatamata tohutule poliitilisele ja meediasurvele leidus Euroopa Liidus partei ja liider, kes püstitasid absoluutse selgusega oma rahvale küsimuse Euroopa Liidu praeguse olukorra ja tulevikuvisiooni suhtes: kas te tahate pankade-finantsoligarhia või siis hoopis rahvuste huve esindavat liitu? Ja kreeklased valisid kindlalt rahvuste rahvasteliidu. On alanud Euroopa rahvaste vabanemisprotsess USA poolt juurutatud Uue Maailmakorra diktaadist. Protsess on muidugi mitmetasandiline. Vaadakem kõigepealt majanduslikku.
Kreeka, nagu Eestigi, sai Euroliitu ainult tänu "loovale raamatupidamisele" ehk tavakeeli öeldes oma bilansi võltsimisele. Seda muidugi Brüsseli teadmisel ja õnnistusel.
Täna on Kreekal võlga 29 616 eurot ühe inimese kohta. Sellega on ta EL-is viiendal kohal. Kõige suurem võlg on Iirimaal - 44 602, kelle järgi tulevad Belgia, Itaalia ja Austria. Väikseim võlg on Bulgaarlastel- 1088 (Eestil 1500 eurot). Kreeka, Iirimaa, jt. võla tekkemehhanism on üldteada: algul külvasid pangad kahtlasi, enamasti tarbimiseks mõeldud laene üle maa ja kui nii loodud krediidimull lõhkes, siis tõttas neile "appi " IMF ja andis laenu, restruktureerides pankade võlad riigivõlgadeks. Nii sündis see nii Iirimaal kui ka Kreekas, kus võimul olid liberaalid. Sama nõksu taheti teha ka Islandil, kuid vabadust armastav rahvas saatis pangad oma võlgadega pikalt. Kahtlemata oleks ka Kreeka täna võlgadest vaba, kui viis aastat tagasi oleks võimul olnud tänane valitsus.
Ma pole Eestis lugenud ega kuulnud majandusteadlasest, Toompea poliitikutest ja Majandus- ja Rahandusministeeriumist rääkimata, kes oleks suuteline välja tooma juba 2007.a. alanud kriisi ja depressiooni ratsionaalset põhjendust. Economistide virtuaalses maailmas kriisile põhjendust ei ole, just kriisi võimatuse põhjendamise eest on neile hästitasustatud kaabakatele viimased 30 aastat Nobeli preemiaid jagatud. Eestis ei ole majandusteadlasi, kes kapitalistlikust majandussüsteemist aru saaks, sest nõukogude ajal seda tegelikult ei uuritud - prundiks oli muidugi 20.saj. ühe mõjukama mehe Lenini üks lapsus, mille kohaselt pidas ta kapitalismi viimaseks faasiks riiklikku monopolistlikku imperialismi. Samas teadis ta väga hästi maksiimi, et kapitalil pole kodumaad ja seetõttu on loogiline, et järgnema peaks tänane transnatsionaalsete suurkorporatsioonide aeg. Lisaks tegi ta näpuka metodoloogias seoses Roosa Luksemburgi tööjaotuse loogikal põhineva viljaka suuna alavääristamisega. Peale taasiseseisvumist võeti aga kriitikata üle tollal Läänes promotud sektantlik turu usk Economics, millel pole reaalse majandusega midagi ühist. Seepärast polegi midagi imestada, et meie valitsust juhivad kolm broilerit: Rõivas, Mikser ja Tsahkna on vaid riidenagid, kel pole reaalsest elust ja majandusest õrna aimugi. Endine majandusminister Y.Varoufakis on aga tohutult kõrgema tasemega ja ütleb ühemõtteliselt, et Euroopa ja Kreeka probleemide põhjus on kapitalistliku neoliberalismi surm.
Kapitalismi lõpu põhjust A.Smithi ja K.Marxi põhjendustega ma juba valgustasin veidi varasemas artiklikeses. Lisaksin vaid viimase osa, mis on seotud konkreetselt kapitalismi tänase surmaga. See puudutab R.Reagani ja M.Thatcheri (ja meie laarlaste) ajast neoliberaalse majanduspoliitika võidukäiku 1980-ndate alguses. Juba Carteri ajal jõuti arusaamale, et hail pole enam kuhugi liikuda globaliseerunud maailmas (Kuule ja Marsile on nagu ebareaalne), aga paigalseisev hai on surnud kapitalism. Volkeril tuli aga hiilgav idee, mis koos sotsialismileeri kokkuvarisemisega suutis vältimatut surma edasi lükata. Kui hai ei saa enam liikuda, siis paneme hoopis vee (loe raha) tema ümber liikuma. Reaganoomika sisu seisneb selles, et kui varem krediteerisid pangad põhiliselt ettevõtteid, siis nüüd hakati raha laiali puistama tarbijatele. Helikopteritelt hakati piltlikult laiadele rahvahulkadele raha laiali puistama teades, et nood niikuinii ei ole võimelised iialgi tagasi maksma. See on neoliberaalse majandusmudeli sisu, mille abil R.Reigan USA majanduse tõusule pööras.
See Ponzi süsteem on tänaseni vastu pidanud (peale sotsialismileeri kokkuvarsemise) vaid tänu dollari rahvusvahelise reservvaluuta süsteemile, mis laotab USA kui finantstsentri võlad kogu ülejäänud maailma kui perifeeria õlule. Olen juba varem kirjutanud, et USA tarbib kaks korda rohkem kui ise toodab ja seda kõik meie, perifeeria arvel. Perifeeriale tähendab see aga elatustaseme langust ja kõikide sotsiaalkulude ja üldse riigieelarvete maksimaalset piiramist, sest erinevalt keskusest USA-st ei saa nad triljonite kaupa fiat dollareid trükkida.
Me pole reaalselt kunagi taasiseseisvunud, sest suveräänsus tähendab obligatoorselt õigust ise oma raha trükkida nii palju kui see on riigile vajalik. Eesti Kroon oli suur pettus, koloniaalraha, millega meid seoti dollari finantssüsteemi orjusesse. Eesti eliit pettis meid ja tegi Eesti Vabariigist kohe alguses sisuliselt koloonia, kus meil oli võimatu lasta välja oma raha, ilma et me ennem poleks oma higi ja vaevaga eksportinud regionaalsesse keskusse oma vara ja kaupa. See on põhimõtteline erinevus kunagise Eesti Wabariigi ja tänase Est Onia koloonia vahel.
Ühest pettusest oli meie eliidile muidugi vähe ja rahva taskute puhtaks röövimiseks lõid eliit ja meedia müüdi "kindlast Kroonist". Rahva petmiseks vahetati ära "kindla raha" mõiste. Kui üle maailma tähendab see seda, et aja jooksul raha väärtus on kindel (ühe krooni eest oleks saanud osta sama hulk kaupa kui aasta või viis tagasi), siis meie sulid valetasid rahvale, et krooni teeb kindlaks vahetuskurss Saksa margaga. Mälu järgi kaotas Eesti kroon juba esimesel poolaastal oma väärtusest ligi 1000% !
Eesti ja Kreeka on mõlemad täna finantsskeemi perifeeriarollis, kelle pühaks kohuseks on regionaalse ja maailma finantskeskuse orjaks olemine. Vahe on vaid selles, et kreeklased hakkavad mässama ja saadavad pangad pikalt, kui neid päise päeva ajal röövida tahatakse, meie aga moonakatena katkestame end laarlastest kubjaste juhtimisel nagu Orwelli raamatus Hobune, et Sigadel mõnus elu oleks.
Erinevalt Eesti degenerantsest eliidist saavad kreeklased aru, et tänase struktuuriga on EL-i edasikestmine võimatu. EL tuleb kiirelt väljaarendada impeeriumiks, mis oleks ainsaks elujõuliseks eri rahvusi kokkuhoidvaks vormiks. Tänasel kujul EL on kindlalt lagunemisele määratud. Geopoliitiliste põhjuste kõrval saavad kreeklased väga hästi aru majanduslikust loogikast. Praegusel kujul koondub tööstuslik tootmine paratamatult keskustesse - Saksamaale ning veidi ka Prantsusmaale ja Põhja-Itaaliasse. Juba täna võib ainuüksi Saksamaa anda kogu EL tööstustoodangu, jättes kogu ülejäänud Euroopa töölised töötuks. See tendents süveneb vaeelgi enam seoses praeguse robotiseerimise revolutsiooniga. Varsti on ka hulk Saksamaa töölisi töötud, mis ähvardab sotsiaalse plahvatusega. Loomulikult kiirustab sellistes tingimustes vaid revolutsioonilise situatsiooni tekkimist meie riidenagide arusaam, et tuleb suurendada töötajate ekspluatatsiooninormi ja lükata edasi pensionile minekut. Juba täna on Kreekas 60% noori töötud ja palju vaesemast Eestist noored lihtsalt põgenevad viletsuse eest ära.
Probleemi sisuline lahendamine on võimalik vaid jättes kapitalistliku ühikondlik-majandusliku formatsiooni seljataha. See võtab muidugi aega, kuid kohe tuleb muuta EL keskuse-perifeeria suhet. Täna on Saksamaa seisus, mille poole püüdles juba Hitler: Saksamaa on saanud enda kätte kogu Euroopa turu, ise mitte midagi perifeeriale vastu andmata. Just seda rõhutavad täna A.Tsipras ja Y.Varoufakis kui äärmist ebaõiglust. Just sellepärast olen ma kritiseerinud meie riidenagisid, et nad astusid EL-i ilma samasuguseid õigusi välja nõudmata kui seda oli tollal Saksa talunikel - nende intelligentsitase ei võimaldanud aru saada, et Saksamaa on huvitatud meie turust ja selle nimel oli neil kukepea vastu tulla meie talunike huvidele. Tänane olukord, kus keskus toodab kasumiga ekspordiks ja perifeerial ei ole reaalset võimalust seda teha, elades vaid võlgu, ei saa kaua kesta. El-is ei saa olla vaid tööjaotus, vaid peab olema tingimata ka tulude jaotamine, milleks on hädavajalik Impeerium (või Föderaalriik, nimetus ei ole tähtis). Majanduspoliitika, maksud, sotsiaalpoliitika, palgad, pensionid jne. saavad olla samas suurusjärgus ainult Euroopa Ühendriikides.
Kreeklased ei taotle täpselt nagu meie "Patrioodid", tänase atlantistde poolt juhitud EL-i lammutamist, vaid EL-i loogilist edasiarendamist Impeeriumiks ja atlantistliku neoliberaalse juhtkonna väljavahetamist. Lugeja võib nüüd muidugi imestades küsida: miks on poliitilise spektri ehedalt parempoolse "Patrioodid" sisuliselt samal positsioonil Syriza ehedalt vasakpoolsetega?!
Parem- ja vasakpoolsed on majanduses erinevalt liberaalidest economikutest poliitökonomistid, mis tähendab , et nende uurimisobjektiks on reaalne majandus, mitte aga economistide vaid nende kujutluses eksisteeriv miraaž. Muide: ka Adam Smith püüdis olla tegelikult poliitökonomist, mida fikseerib ka tema peateose pealkiri (mida eestikeelses tõlkes on võltsitud). Tema oletus turu isereguleerivast imest oli jäigalt seotud vabaturu eeldusega. Sellist muinasjuttu nagu vaba turg pole aga inimkonna ajaloos iialgi eksisteerinud.
Ent parem- ja vasakpoolsed ei erine fundamentaalselt liberaalidest mitte ainult nii lihtsas asjas nagu seda on majandus. Fundamentaalne erinevus tuleb reljeefselt esile ka inimese ja ühiskonna kontseptsioonis. Liberaalide kujutluses eksisteerib mingi autonoomne abstraktne üksikisik, kellele ideaalis tuleb tagada vabadus ja siit ka nende poliitiline võitlus inimõiguste eest. IRL-i tuntud käilakuju Tartu professor P.Tulviste ütleb täiesti õigesti, et talle kui liberaalile on lõpeks kõige tähtsamaks inimõigused. Mainin siin Tartut täiesti sihipäraselt, sest TÜ on moondatud vaimusõgedate liberaalide kantsiks, kes peab kõigil rinnetel võitlust eestluse vastu. Nende viimaseks suursaavutuseks on Eesti Muistse Vabadusvõitluse eitamine. On seepärast seaduspärane, et just Tartu on südamikuks meie kahele puhtalt neoliberaalsele parteile- Reformierakonnale ja IRL-le, kes esindavad Eesti vaimset proletariaati. Pole juhus, et nad on hüljanud J.Hurda eestluse idee - saada vaimselt suureks - ja on asendanud selle loosungiga jõuda viie rikkaima riigi hulka ja viia kodukulud alla. Tänane IRL esimees pole olnud võimeline isegi seni kõrgharidust omandama.
Kreeklased said aru juba antiikajal, et ühiskond (politeia) on inimindiviidi reaalse eksisteerimise eelduseks. Aristoteles määratles inimest kui poliitilist (ühiskondlikku) looma. Liberaalidele on inimene loom. Parem- ja vasakpooolsed on päri Aristotelesega ja peavad lberaalide inimkontseptsiooni sotsioloogia seisukohast antiteaduslikuks. Rahvuslane saab eksisteerida ainult rahvuse osana. Teoreetiliselt on see juba keskajal selgeks vaieldud vaidlus realistide (tänapäeva parem- ja vasakpoolsed) ja vaimselt piiratud nominalistide (liberaalid) vahel. Tänu kreeklastele on täna EL-i liidritel vaja vastata küsimusele: kas EL moodustab ühiskonna, kus sissetulekud ja vaev on jagatud, või kujutab endast teineteisega võitlevate riikide ajutist ühendust? Jne., jne. ...
Kreeka ise muidugi ei suuda vastust neile küsimustele Euroopale dikteerida, ent ta on jäämurdja, kes tegi lõpu piirituna näivale surnud jääväljale. Ainult ohmud riidenagid võivad täna eitada kiirenevalt kasvavate eksistentsiaalsete probleemide tõsidust ja loota rahuliku heaolu jätkule.


Roman Ubakivi

PÕGENIKE PROBLEEM
Täna on aktuaalne põgenike vastuvõtt ja loomulikult peavad ka rahvuslased-patrioodid siin selgelt oma seisukoha välja ütlema.
Ühelt poolt me tunnistame üldinimliku solidaarsuse olemasolu ja vajadust, teisalt peame aga konkreetseid otsuseid vastu võttes alati lähtuma oma konkreetsest suutlikkusest ja võimalustest.
Seega peame me ennem põgenike vastuvõtmist endale selgeks tegema oma rahvuskeha olukorra, mis määrab ära ka meie suutlikkuse teisest kultuuriruumist pärit põgenike integreerimiseks.
Me, eestlased, erineme täna põhimõtteliselt näiteks jaapanlastest, kes viimased 70 aastat elavad sisuliselt USA okupatsioonirezhiimi tingimustes ent on suhtelised immuunsed ameeriklaste poolt juurutavate väärtuste suhtes. Seda tänu sellele, et nad on suutnud säilitada oma vaimse iseseisvuse läbi sajandite, ehkki nende läänenaabriks oli võimas Hiina, kust kiirgas budismi mõju ja teine ettekujutus kogu riigikorraldusest. Nii toimus 6.sajandil võitlus kodumaist shintoismi pooldavate Monanabe ja Nakatomi klanni võitlus sinofiilse budistliku Soga klanni vastu, mis lõppes 587 aastal Shigisani lahinguga, kus peale Monabe no Morija langemist vibunoole läbi kohaliku usundi väed purustati. See ei toonud kaasa sellist rahvuslikku katastroofi, nagu tõi kaasa Lembitu langemine ja kaotus Madisepäeva lahingus eestlastele, sest tegemist oli sama rahvuse sisetüliga ja universaalsest budismist vormiti jaapanlastele ainuomane sektantlik haru. Nii just budistlik munk Nichiren 1260. a. avaldas fundamentaalse teksti Ankoku Ron, luues teoreetilise põhja jaapani unikaalsele rahvuslikule missioonile.
Arvan, et midagi hullu poleks olnud kui näiteks Venemaalt tulnud Õigeusu lipu all oleks Ugandi maakond allutanud kogu Eesti. Ajalugu aga muidugi ei tunne "kui`si" ja vabaduse kaotus 13. sajandil läänest tulnud vallutajatele tegi meist ajaloota orjastatud rahva kuni tänu Tsaari-Venemaa poliitikale toimunud rahvuslikule ärkamisajale.
Oma ajaloo tõttu on jaapanlastel sügavalt juurdunud alateadvusse ja teadvusse kollektivismi printsiip, arusaam, et ameerikalik üksikindiviid (koijin) väljaspool rahvust on värdjas, kelle eksisteerimine pole inimväärne. Seepärast jaapanlastele on nagu hane selga vesi USA poolt pealesurutav neoliberalistlik individualism ja mul ei ole mul mingit kahtlust, et varem- või hiljem nad raputavad endalt maha ajutise orjuse ahelad ja jätkavad oma teed unikaalse kultuuri arendajatena.
Meil on vastupidi, orjuse aeg ulatub sajanditesse ja isegi EW lühikese ieseisvusevälgatuse ajal oli meil pidevalt vastuolu ja võitlus rahvusliku solidarrsuseprintsiibi ja liberaalse individuaalsuseprintsiibi vahel. Selleks veendumaks piisab vaid Iseseisvussõja kangelase admiral Pitka vastikusetunde meenutamisest EW liberaalidest tegelinskite vastu.
Siiski tuleb EW suurimaks saavutuseks tunnustada valdavalt rahvusliku meelsusega uue põlvkonna üleskasvatamist. See andis lootuse ka rahvuse ja riigina ellujäämiseks II maailmasõja keerises. Riiki säilitada ei õnnestunud liberaalse eliidi täieliku kõlbmatuse tõttu. Rahvus säilis vaatamata tohututele kaotustele ja moonutustele peamiselt Saksa okupatsiooni all. Viimane paiskas meid vaimselt sajandi tagusesse kadakasaksluse orjuseaega, mil sakslased soodustasid kupjakarjääri ja arendati moonakamentaliteeti. Saksa okupatsioonivõimud kasutades ära kohalikke kollaboratsioniste- kadakasakslasi (tuntumad Jüri Uluots ja Hjalmar Mäe) hakkasid muidugi kohe eestlasi nakatama ka natsibatsilliga. Tallinnas sündinud natsiideoloogil A.Rosenbergil polnud muidugi võõrad meie moonakamentaliteedi nõrgad küljed ja sajandipikkused mõisnike meiega manipuleerimise nõksud. Ehkki eestlased olid sakslaste härrasrassiga muidugi võrreldamatult madalamal ja mõeldamatu oli, et eestlane omaks õigust isegi võidelda Suur-Saksamaa võidu eest Wehrmachti või SS ridades, siis anti armulikult võimalus oma verd valada spetsiaalseks selleks loodud Waffen-SS ja politsei-abiteenistuste ridades. Peamine präänik seisnes selles, et eestlasi ei kuulutatud täielikult alaväärtuslikeks, kes kuulusid otseselt hävitamisele (juudid, venelased jne.), vaid kasulikeks kubjasteks, kes innukalt ja kohusetruult täitsid kõrgeima rassi käske ja võtsid enda peale ligasema töö: nõukogude sõjavangide, juutide jt. hävitamise Kalevi-Liival jm. Põline Saksa linn Reval ja Eestimaa pidi ümberasustatama loomulikult sakslastega. Meile oleks eraldatud Peipsitagune ruum, et me oleks valliks ida poolinimeste vastu. Landeswehri vastane (mil me taadid lausa lendasid üheskoos meie põlisvaenlasi hävitama) Võidupüha, tuli loomulikult unustada ja ida, kus asuvad meie soome-ugri rahvad, tuli muuta meie põlisvaenlaseks. Kadakasakslastest kirjatsurad hakkasit eesotsas Jüri Uluotsaga seda okupantide tellimust kohe õhinal täita ja rahva hulgas levitama. Ma ei peatuks nendel faktidel kui täpselt samasugust natsi propagandat ei tuleks ka täna nii televiisoris, raadios kui kirjasõnas iga päev! Täpselt nagu natsi-okupatsiooni päevil on meie rahvuslus-eestlus moonutatud-asendatud russofoobiaks.
Seega me ei sarnane täna sugugi jaapanlastele, kellel on selgelt oma autentne kultuur ja missioon täita inimkonna ajaloos, vaid oleme nagu ukrainlased, kelle rolliks on olla teiste poolt ärakasutatavaks bioloogiliseks massiks ajaloo rataste õlitamisel. Vaadake, mis on koolidele ja kõrgematele õppeasutustele ametlikult kinnitatud Ukraina ajalugu: ukrid olevat 40 000 aasta (!) vanune rahvus, kes olevat 331 e.m.a. purustanud helleenid ja 514-513 e.m a. pärslased! Eessõnas soovitatakse: "Õppige härrased mongoiliidsed finno-ugrid ukraina õpikute järgi ja teile avaneb tõde!" (Viide: Ukraina ajalugu 40 000 aastat tagasi kuni XI saj. autor Galitshanets Nikolai).
Samasugust idiootlikku jama meie II maailmasõja ajaloo kohta sisaldavad ka meie koolides M.Laari ja L.Vahtre ajalooõpikud, kus natsi-Saksamaa eest sõdimine on kuulutatud vabadusvõitluseks!? Loomulikult ei ole ajaloo võltsimine Uluotsa, Nikolai, Laari jt. poolt juhuslik ja esindab nende peremeeste huve.
Eesti NSV ajal meil õnnestus põhiliselt toibuda II maailmasõja kaotustest, sest rünnaku all ei olnud kollektiivsuseprintsiip. Stalini ideoloogiat on vast kõige õigem nimetada natsionaalbolshevismiks (Ustrjalov).
Ent tõeline eestluse katastroofi algus langeb kokku paradoksaalselt meie suurima õnnepäevaga- taasiseseisvumisega. Laulva revolutsiooni peamiseks motiiviks oli eestlase poolt tunnetatud eksistentsiaalne oht oma edasikestmisele rahvusena ja see sai ka selgelt väljendatud avalikult väljakuulutatud loosungites ja Põhiseaduses. Iga valitsus ja partei ju võitleb sõnades eestluse edasiedendamise eest! Ometi on konkreetsed tulemused ju kontrastselt erinevad lubatust-oodatust! Miks!?
Põhjus on ilmselge: kogu meie eliit (s.t. kõik võimulolijad) on rahvast petnud. Mõni oma rumalusest, mõni teadlikult valetades. Meie väljasuremise peamine põhjus on absoluutselt valesti valitud arengusuund kohe peale taasiseseisvumist. Avalikult väljakuulutatud eesmärkide täitmiseks oleks tulnud valida Soome eeskujul välispoliitiline neutraliteet ja rahvuslik ideoloogia koos rahvusliku majanduspoliitikaga. Selle asemel valiti geopoliitiliselt orientatsioon USA-le ja neoliberaalne ideoloogia ja majanduspoliitika. Teistsugust tulemust kui eestluse lõplik häving ei olegi senise poliitika puhul võimalik. Jätkub eestlaste väljasuremine, väljaränne ja mis kõige tähtsam: eestluse kui kultuurinähtuse hävitamine. Kuskil tosin aastat tagasi, kui kõigi ajalehtede toimetused ei olnud veel parteistatud, õnnestus mul Õpetajate Lehes avaldada artikkel, kus näitasin, et vastavalt L.Gumiljovi etnogeneesiteooriale oleme me, eestlased, rahvusena oma eliidi poliitika tulemusena kõiki faktoreid arvestades juba viidud lagunemisfaasi. Sama hukatuslik poliitika on jätkunud tänaseni ja meil pole veel Toompeal poliitilist parteid, kes seda enesetapjalikku poliitikat muudaks. Tänased kõik Toompea parteid hävitavad eestlust, sest nad on kõik liberaalse fundamendiga, mis kuulutavad inimõigused kõige tähtsamaks. Seetõttu on meil juba üles kasvanud valdavalt laarlaste-koijinite põlvkond, kelle jaoks eestlus (rahvuslik kollektiivsuseprintsiip) on küll tore asi, ent mitte reaalse elutegevuse aluseks. Ameerikalik neoliberaalne individualismiprintsiip hävitab rahvuse ja seda me kogemegi omal nahal. EW ja ENSV ajal kogutud sotsiaalne kapital on EV ajal lõplikult ära kulutatud. Tallinnas ei paku trammis-bussis enam ammu noored vanematele ja mehed naistele istet. Me oleme üksteisele mitte enam vaid võõrad, vaid ka neoliberaalse konkurentsiühiskonna mudeli järgi vaenlased.
Neoliberaalse ideoloogiaga Eesti ei suuda isegi veerand sajandi jooksul integreerida meile lähedase kultuuritüübiga ja Eestis sündivaid lapsi, saati siis Aafrika põgenikke. Seega oleme vastu valitsuse otsusele anda 200 inimesele Eestis peavarju. See oleks juba suure küla täis rahvast. Meie maksimum on kümme inimest kahe aasta jooksul.
Roman Ubakivi