PRANTSUSMAA TORMIVETES
Presidendivalimiste esimene voor näitas Prantsusmaa lõhenemist USA eeskujul kaheks leppimatuks laagriks: globalistideks Macroniga ja patriootideks Le Peniga.
Ebastabiilsust suurendab veelgi mõlema liberaalse tsentri partei sotside ja vabariiklaste kandidaatide täielik läbikukkumine. Võimuloleva Hollande partei kandidaat sai vaid 6% häältest! Muidugi, Macroni võib pidada kogu globalistliku establishmendi kandidaadiks kuid tema verinoor partei läheb alles esmakordselt suvel toimuvatele parlamendivalimistele ja laiad koalitsioonid on Prantsusmaa poliitikas väga habras fundament. Kogu senine V Vabariigi poliitiline süsteem on seetõttu küsimärgi all.
Presidendivalimiste teine voor on seekord tõesti väga tähtis nii Prantsusmaale kui ka Euroopale. Tulevik on tume ning visandan vaid põgusalt arvatava peavariandi. Macroni võimalused paistavad paremana, sest tal on Prantsusmaa, Washingtoni (Obama) ja Brüsseli globalistliku establishmenti ja kuue miljoni muslemi tugi. Ent ta võit kutsub esile vaid lühikese eufooria nende seas, sest mitte mingit uut arukat visiooni endisel bankuril ja majandusministril demagoog Macronil ei ole. Välispoliitikas jätkab ta Hollande jaburat kurssi mis on vastuolus Prantsusmaa rahvuslike huvidega. Macroni neoliberaalne majanduspoliitika on perspektiivitu ja tähendab banksterite heaolu suurendamist rahvahulkade arvel, edasist dereguleerimist ning töötajate õiguste järsku kärpimist, mis juba 2015.a. (kui ta oli majandusminister) viisid tõsiste rahutusteni ja nüüd kui enamikel on kõrini migrantide toetamisest, lõpeb sotsiaalse plahvatusega. Tema peaidee: globalistliku poliitikaga ühendada Prantsusmaa inimesed on nii lollakas, et ei vääri arutamist. Vastuolud teravnevad ühiskonnas äärmuslikult ja Le Peni populaarsus üha tõuseb. Küsimus on vaid selles, kas Le Pen võidab järgmised presidendivalimised või juhtub mingi võimupööre ennem, seda kasvõi Le Peni ja kommunistide ühispingutuse tulemusel. Seega Macron aitab küll aastake säilitada Euroopa Liitu, ent muutes Prantsusmaa mädaks õunaks EL sees, garanteerib ta tahtmatult EL lagunemise.
Kokkuvõtlikult öeldes tähendab Prantsusmaa lähituleviku ebastabiilsus tema tunduvat nõrgenemist ja seega ka NATO ja Atlantistliku Lääne edasist nõrgenemist.
Roman Ubakivi
esmaspäev, 24. aprill 2017
reede, 7. aprill 2017
TRUMP ASTUS ÄMBRISSE
Trumpi otsus rünnata Süüria valitsusvägesi on muidugi agressiooniakt ja rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamine. Vahe Iraagi vastase sõjaga on vaid selles, et kui siis näidati katseklaasis mingit valget pulbrit, siis nüüd pole vaevutud isegi taolist tsirkust korraldama. Trump kaotas tagasipöördumatult oma välispoliitilise autoriteedi, väites mingeid tõendeid omamata, et Assad kasutas keemiarelva. Küsime vanade roomlaste kombel; kellele oli keemiarünnak kasulik? Assadile see kindlasti kasulik ega vajalik ei olnud. Seda enam, tal keemiarelvi enam ei olegi, nagu deklareeris mõni aasta tagasi ka USA riigisekretar J.Kerry. Pealegi kontrollib olukorda kohapeal Venemaa, kelle huvides keeniarelva kasutamine ka ei ole. Samas on kindel, et islamiäärmuslased on kasutanud keemiarelva Süürias ennemgi.
Trumpi prestiiži hävitab fakt, et sõda Süüria vastu on kannapööre tema varajasemate avalduste suhtes. Seni kritiseeris ta Obama valitsusevahetamise ideed ja pidas õigeks keskendumist ISIL vastasele võitlusele koostöös Venemaaga. Massiivne tiibrakettidelõõk Süüria lennuväljale hävitas Süüria lennukeid ja sõdureid ning seega vähendas märgatavalt survet islamiäärmuslaste jõukudele. Viimased alustasid kohe peale USA rünnakut pealetungi valitsusvägedele. Seega on loogiline Süüria avaldus, et USA on ISIL i abiline.
USA rikkus ka kokkulepet Venemaaga, mis kohustas Süüria õhuruumi tungimise kooskõlastama vähemalt ööpaev ennem, et välistada omavahelist juhuslikku kokkupõrget. Venemaa loomulikult kuulutas ka omaltpoolt senise kokkuleppe kehtetuks, nii et tänaseks on avatud tee kontrollimatuks eskalatsiooniks tuumasõjani välja.
Trump on ilmselt paindunud oma vaemlaste surve all ja on, ilmselt lootes obstruktsiooni nõrgenemisele kodus, läinud puhtalt üle Clintoni perspektiivitule välispoliitikale. Arvan, et sellise rumala välispoliitikale üleminikuga on Trump tulistanud endale ise jalga. Selline aruvaba jõu kasutamine toob kaasa vaid tagasilööke välispoliitikas ja naiivne oleks oletada, et ta leppimatud vaenlased kodus seda ära ei kasuta.
Täirelik lollus oleks arvata, et selline taktikaline sõjaline aktsioon, mis ajutiselt võib veidi kergitada kodust reitingut, hirmutaks ja teeks järeleandlikumaks Hiina ja Venemaa, või isegi Iraani ja Põhja-Korea juhte. Vastupidi, praegu Ameerikas külskäigul Xi vaatab Trumpi mitte kui usaldatavat partnerit nagu Putinit, vaid kui ettearvamatut jõmpsikat. Venemaa aga isegi ei kaalu tõsiselt Tillersoni ettepanekut toetuse lõpetamisest Süüria seaduslikkule valitsusele. Venemaa kaitseb Süürias mitte Assadi, vaid oma rahvuslikke huve, millest ta mingi Tillersoni nõudmisel ei loobu.
See raketirünnak ei suuda parandada isegi USA positsiooni Lähis-Idas. Süüria lennukid võib Venemaa asendada moodsamatega ning S-300 ja laevadevastase raketikompleksi müümine oleks tappev käik. See rünnak on selgelt suunatud ka Iraani vastu ja ma ei imestaks kui nad varustaksid Süüriat oma päris heade laevadevastaste raketikompleksiga ja lisaksid maavägesi.
Trumpi taktikaline käik teeb väga raskeks tal säilitada oma strateegilist eesmärki "America first". Esiteks on ta juba sekkunud Süüria tatti (millest suutis isegi Obama hoiduda), millest on võimatu väljuda ilma tõsiste kaotusteta.
Teiseks on ta teinud võimatuks jõuda Putiniga vastastikku kasulikule koostööle ilma midagi tõsisemat Venemaale vastu pakkumata. Raketirünnak oli ka selge Venemaa vastane aktsioon, mis ilmselt on korrelatsioonis viimastel päevadel Venemaad tabanud islamiäärmuslaste (keda rahastavad USA liitlased Saudi-Araabia, Katar ja Türgi) terrorilainega ja USA poolt toetava Navalnõi poolt organiseeritud valitsusvastaste meeleavaldustega. Seega on tõenäoline kurss konflikti suurendamiseks Venemaaga, mis lukustab USA mõjuvõimu kahanemise kiirendamise. Nimelt on USA-l täna ilmselgelt vähe võimsust, et toime tulla üheaegselt nii Hiina kui Venemaaga. Seega Clintoni strateegia tähendaks ilmset enesetappu, millest Trump aru saab. Seega saab ta vaenutseda vaid emba-kumbaga ja sõbrustama teisega.
Sõbrustamine Hiinaga on vastavuses Hiina huvidega, sest ta vajab rahuaega oma majandusliku ülemvõimu suurendamiseks ja ta jääb sõjasliselt täna veel selgelt alla USA-le. Praegune kurss vaenutsemisele Venemaaga ei suuda saavutada aga mitte midagi, sest hoopis Venemaal on täna regionaalne sõjaline ülekaal Ida-Euroopas ja ta võib seda igal hetkel enda huvides ära kasutada kas Ukrainas või Baltikumis. Sõjaline eskalatsioon oleks selge rumalus USA-le Süürias ja lõppkokkuvõttes ka Euroopas, sest Venemaal on mängus elulised rahvuslikud huvid ja võimekus USA mitmekordselt maa pealt ära pühkida, samas kui USA olemasolu Ida-Euroopas ei ole kaalul ja lõputu sõjaline eskalatsioon oleks tema rahvuslike huvidega vastuolus.
USA järjekordne agressioon suveräänse riigi ja Venemaa liitlase vastu teeb sisuliselt võimatuks USA lootuse, et Venemaa läheks oma tuumarelvaarsenali vähendamisele ja suhete külmutamisele Hiinaga. Samas ka Hiina ei mõtlegi külmutada talle eluliselt ülitähtsad strateegilised suhted Venemaaga, sest talle on absoluutseks vajaduseks ühendada end Venemaaga sisemaiselt. Hiinale on vastuvõetamatu olukord, et USA laevastik kontrollib täna tema kaubateid. Paratamatult liitub Hiina ja Venemaaga strateegiliselt veel tugevamalt Iraan.
Seega tänane poliitika viib Trumpi ummikusse, kus tal suur osa energiast tuleb pühendada väliskonfliktidele, mis ei luba tal kontsentreeruda siseprobleemide lahendamisele, mis oli ta peamine valimislubadus. Samas tänane välispoliitika ei tõota loobreid, vaid ainult probleeme, kaotusi ja alandusi. Seega on tõenäoline, et ta ei suuda mitte midagi olulist oma eesmärkidest ellu viia.
Eesti julgeolekuolukord halvenes muidugi hüppeliselt. Kui välisminister Mikser kiidab jäägitult heaks suurriigi agressiooni Süüria vastu ettekäändena gaasimürgitused Süürias, siis miks ei või teine suurriik rünnata Tartut, kui juhtumisi gaasiplahvastus mingis Pihkva majas toimub ja kui lambist kuulutatakse, et süüdi oli Eesti?
Roman Ubakivi
Trumpi otsus rünnata Süüria valitsusvägesi on muidugi agressiooniakt ja rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamine. Vahe Iraagi vastase sõjaga on vaid selles, et kui siis näidati katseklaasis mingit valget pulbrit, siis nüüd pole vaevutud isegi taolist tsirkust korraldama. Trump kaotas tagasipöördumatult oma välispoliitilise autoriteedi, väites mingeid tõendeid omamata, et Assad kasutas keemiarelva. Küsime vanade roomlaste kombel; kellele oli keemiarünnak kasulik? Assadile see kindlasti kasulik ega vajalik ei olnud. Seda enam, tal keemiarelvi enam ei olegi, nagu deklareeris mõni aasta tagasi ka USA riigisekretar J.Kerry. Pealegi kontrollib olukorda kohapeal Venemaa, kelle huvides keeniarelva kasutamine ka ei ole. Samas on kindel, et islamiäärmuslased on kasutanud keemiarelva Süürias ennemgi.
Trumpi prestiiži hävitab fakt, et sõda Süüria vastu on kannapööre tema varajasemate avalduste suhtes. Seni kritiseeris ta Obama valitsusevahetamise ideed ja pidas õigeks keskendumist ISIL vastasele võitlusele koostöös Venemaaga. Massiivne tiibrakettidelõõk Süüria lennuväljale hävitas Süüria lennukeid ja sõdureid ning seega vähendas märgatavalt survet islamiäärmuslaste jõukudele. Viimased alustasid kohe peale USA rünnakut pealetungi valitsusvägedele. Seega on loogiline Süüria avaldus, et USA on ISIL i abiline.
USA rikkus ka kokkulepet Venemaaga, mis kohustas Süüria õhuruumi tungimise kooskõlastama vähemalt ööpaev ennem, et välistada omavahelist juhuslikku kokkupõrget. Venemaa loomulikult kuulutas ka omaltpoolt senise kokkuleppe kehtetuks, nii et tänaseks on avatud tee kontrollimatuks eskalatsiooniks tuumasõjani välja.
Trump on ilmselt paindunud oma vaemlaste surve all ja on, ilmselt lootes obstruktsiooni nõrgenemisele kodus, läinud puhtalt üle Clintoni perspektiivitule välispoliitikale. Arvan, et sellise rumala välispoliitikale üleminikuga on Trump tulistanud endale ise jalga. Selline aruvaba jõu kasutamine toob kaasa vaid tagasilööke välispoliitikas ja naiivne oleks oletada, et ta leppimatud vaenlased kodus seda ära ei kasuta.
Täirelik lollus oleks arvata, et selline taktikaline sõjaline aktsioon, mis ajutiselt võib veidi kergitada kodust reitingut, hirmutaks ja teeks järeleandlikumaks Hiina ja Venemaa, või isegi Iraani ja Põhja-Korea juhte. Vastupidi, praegu Ameerikas külskäigul Xi vaatab Trumpi mitte kui usaldatavat partnerit nagu Putinit, vaid kui ettearvamatut jõmpsikat. Venemaa aga isegi ei kaalu tõsiselt Tillersoni ettepanekut toetuse lõpetamisest Süüria seaduslikkule valitsusele. Venemaa kaitseb Süürias mitte Assadi, vaid oma rahvuslikke huve, millest ta mingi Tillersoni nõudmisel ei loobu.
See raketirünnak ei suuda parandada isegi USA positsiooni Lähis-Idas. Süüria lennukid võib Venemaa asendada moodsamatega ning S-300 ja laevadevastase raketikompleksi müümine oleks tappev käik. See rünnak on selgelt suunatud ka Iraani vastu ja ma ei imestaks kui nad varustaksid Süüriat oma päris heade laevadevastaste raketikompleksiga ja lisaksid maavägesi.
Trumpi taktikaline käik teeb väga raskeks tal säilitada oma strateegilist eesmärki "America first". Esiteks on ta juba sekkunud Süüria tatti (millest suutis isegi Obama hoiduda), millest on võimatu väljuda ilma tõsiste kaotusteta.
Teiseks on ta teinud võimatuks jõuda Putiniga vastastikku kasulikule koostööle ilma midagi tõsisemat Venemaale vastu pakkumata. Raketirünnak oli ka selge Venemaa vastane aktsioon, mis ilmselt on korrelatsioonis viimastel päevadel Venemaad tabanud islamiäärmuslaste (keda rahastavad USA liitlased Saudi-Araabia, Katar ja Türgi) terrorilainega ja USA poolt toetava Navalnõi poolt organiseeritud valitsusvastaste meeleavaldustega. Seega on tõenäoline kurss konflikti suurendamiseks Venemaaga, mis lukustab USA mõjuvõimu kahanemise kiirendamise. Nimelt on USA-l täna ilmselgelt vähe võimsust, et toime tulla üheaegselt nii Hiina kui Venemaaga. Seega Clintoni strateegia tähendaks ilmset enesetappu, millest Trump aru saab. Seega saab ta vaenutseda vaid emba-kumbaga ja sõbrustama teisega.
Sõbrustamine Hiinaga on vastavuses Hiina huvidega, sest ta vajab rahuaega oma majandusliku ülemvõimu suurendamiseks ja ta jääb sõjasliselt täna veel selgelt alla USA-le. Praegune kurss vaenutsemisele Venemaaga ei suuda saavutada aga mitte midagi, sest hoopis Venemaal on täna regionaalne sõjaline ülekaal Ida-Euroopas ja ta võib seda igal hetkel enda huvides ära kasutada kas Ukrainas või Baltikumis. Sõjaline eskalatsioon oleks selge rumalus USA-le Süürias ja lõppkokkuvõttes ka Euroopas, sest Venemaal on mängus elulised rahvuslikud huvid ja võimekus USA mitmekordselt maa pealt ära pühkida, samas kui USA olemasolu Ida-Euroopas ei ole kaalul ja lõputu sõjaline eskalatsioon oleks tema rahvuslike huvidega vastuolus.
USA järjekordne agressioon suveräänse riigi ja Venemaa liitlase vastu teeb sisuliselt võimatuks USA lootuse, et Venemaa läheks oma tuumarelvaarsenali vähendamisele ja suhete külmutamisele Hiinaga. Samas ka Hiina ei mõtlegi külmutada talle eluliselt ülitähtsad strateegilised suhted Venemaaga, sest talle on absoluutseks vajaduseks ühendada end Venemaaga sisemaiselt. Hiinale on vastuvõetamatu olukord, et USA laevastik kontrollib täna tema kaubateid. Paratamatult liitub Hiina ja Venemaaga strateegiliselt veel tugevamalt Iraan.
Seega tänane poliitika viib Trumpi ummikusse, kus tal suur osa energiast tuleb pühendada väliskonfliktidele, mis ei luba tal kontsentreeruda siseprobleemide lahendamisele, mis oli ta peamine valimislubadus. Samas tänane välispoliitika ei tõota loobreid, vaid ainult probleeme, kaotusi ja alandusi. Seega on tõenäoline, et ta ei suuda mitte midagi olulist oma eesmärkidest ellu viia.
Eesti julgeolekuolukord halvenes muidugi hüppeliselt. Kui välisminister Mikser kiidab jäägitult heaks suurriigi agressiooni Süüria vastu ettekäändena gaasimürgitused Süürias, siis miks ei või teine suurriik rünnata Tartut, kui juhtumisi gaasiplahvastus mingis Pihkva majas toimub ja kui lambist kuulutatakse, et süüdi oli Eesti?
Roman Ubakivi
esmaspäev, 3. aprill 2017
GEOPOLIITIKA ja EESTI II
EW aegset vaimset mahajäämust ei ole suutnud tasa teha tänane eliit. Vastupidi, degenereerumise protsess on meie intelligentsi ajud lõplikult ära määndanud. Kui Eesti NSV ajal oli meil vähemalt Uku Masing, siis tänane eliit ei ole suutnud vastata Venemaal toimunud vaimsele plahvatuslikule arengule, mis on päädinud Venemaa oma geopoliitilise koolkonna tekkega. Kuna meie intelligents ei suuda aru saada tänapäeva keerulistest protsessidest, siis on ta loomulikult ka võimetu rahvast juhtima parema tuleviku poole.
Tänapäeva murranguperioodi, mille võtmesõnadeks on globalism-unipolaarsus, patriotism-multipolaarsus, Hiina, Putin, Trump, Brexit jne. mõistmiseks on meil vaja mõttes tagasi minna maailmasõdade vahelisse perioodi. Geopoliitiliste projektide iga mõõdetakse aastakümnetega ning suurriikide erinevate taotustle tulemusel meil tekibki päevapoliitika ja ajalugu.
Vaadakem kõigepealt tolleaegse formaalse hegemooni Suurbritannia projekti. Selle formuleeris välisministeeriumi establishmenti koondunud tolleaegsed helgemad pead nn. Round Table grupp. Laiema avalikkuse ette toodi see projekt (H.G.Wells järgi "The Open Conspiracy") lord Lothiani poolt 1937.a. Kirikute Maailma Nõukogu konverentsil Oxfordi Ülikoolis.
Brittide eesmärke I maailmasõda tegelikult ei saavutanud. Nõrgestati küll tunduvalt Saksamaad ja Venemaad, ent neid hävitada ei õnnestunud. Saksamaa tehnoloogilise keskmega jäi püsima ja Hitleri ajal areng kiirenes ( üldteada on kosmoserakettide päritolu ja vähem teada, et Saksamaa juba 1944.a. leiutas tänapäeva ja tulevaste USA ja Venemaa pommitajate kandva tiiva tehnoloogia. 1945.a. kevadeks oli Saksamaal juba sellise pommitaja prototüüp koos otsevoolu reaktiivmootoriga, mis ületas helikiiruse, saavutades üle 2000km/h). Peale Venemaa lagunemist degenerantsete liberaalide juhtimisel peale Veebruarirevolutsiooni tulid aga lõpeks võimule natsionaalbolševikud Stalini juhtimisel, kes lõid aluse uuele tehnoloogilisele keskusele.
Lisaks väljus Suurbritannia sõjast tunduvalt nõrgestatuna ja raske võlakoormaga. Maailma suurimaks majanduseks tõusis USA, kellele oli sõttaastumise eest jagatud tühje lubadusi ja keda britid ninapidi vedasid. Samas ei olnud Suurbritannia -USA ajaloolised suhted sugugi sõbralikud (meenutagem vaid Ameerika iseseisvussõda ja 1812.a. USA sõjakuulutust Suurbritanniale. Versaille´s 1919.a. oli aga kõige suurem kokkupõrge just USA ja Suurbritannia rahvuslike huvide vahel.
Westminstri taibud said aru, et hegemooni rolli ja oma maailma suurimat impeeriumi nad ei suuda säilitada ilma välise abita. Siit tekkis Atlandi ülese liidu idee, mis pidi looma New World Order`i. Word State idee oli Inglismaal esitanud juba 19. sajandil Karl Marx. Rassistliku briti eliidi arvates võis esialgu vabalt piirduda anglo-sakside ühisvalitsusega maailma valitsejana. Selleks oli Suurbritannial ja USAl piisav ressurss olemas. Sõjajärgset Anglo-Ameerika kooperatsioonis (erisuhetes) pidid ennastmõistetavalt juhtivat rolli etendama britid umbade ameeriklaste seas. [Nagu nad oma häälekandjas "Round Table" kirjutasid: "The British nation has generations of expierence in co-operating with other free peoples in far distant parts of the world, and in governing dependent countries not able to stand by themselves.The American nation has practically no such expierence at all, and has neither the institutions nor the political outlook to fit it very well for either task."]
Suur sõda, kus britid koos ameeriklastega õlg-õla kõrval pidid võitlema, oli Atlandiülese projekti elluviimise esimeseks hädavajalikuks eeltingimuseks, et ületada ameeriklaste traditsiooniline sügav usaldamatus brittide vastu. Pealegi oli hädavajalik ellu viia I maailmaasõja täitmata jäetud eesmärgid: hävitada Saksamaa ja Venemaa lõplikult kui konkurendid. World State oli võimalik ehitada ainuüksi suure sõja tuhale.
Teiseks vältimatuks eeltingimuseks anglo-ameerika liidu sõlmimiseks ja selle maailmaülese hegemoonia (Full Spectrum Domination) kehtestamiseks oli ja on rahvusluse tasalülitamine ja suveräänsete rahvusriikide kaotamine.
Selline Uus Maailmakord valitseki faktiliselt kümmekond aastat peale NSVL lagunemist. Seepärast meil ilmusidki taasisesesvumise ajal esiplaanile M.Laari, L.Vahtre taolised poliitikud ja vaimusuurused, kes viisid ellu ja tänase päevani viivad ellu eestluse ja tugeva rahvusriigi vastast poliitikat. Just seda tähendas geopoliitiline orienteerumine Atlandiülesele Läänele. Õige oleks olnud positsioneerida end Soome eeskujul Ida ja Lääne vahendajarolli. Ainult nii on võimalik saavutada Hansa päevadele sarnane jõukus ning jääda püsima eestlastena ja iseseiva riigina.
Juba kümme aastat (alates V.Putini ajaloolisest kõnest Münchenis) ei valitse reaalselt enam Bushi seeniori poolt välja kuulutatud New World Order ja seoses D.Trumpi valimisega on kogu vana hoone juba rusudes. Eesti degenerantne eliit aga kordab loitsudes tobedusi, mis nende ettekujutuses Paabeli torni võimsust ja hiilgust tagavad ning jätkavad eestluse ja Eesti hävitamist.
Roman Ubakivi
EW aegset vaimset mahajäämust ei ole suutnud tasa teha tänane eliit. Vastupidi, degenereerumise protsess on meie intelligentsi ajud lõplikult ära määndanud. Kui Eesti NSV ajal oli meil vähemalt Uku Masing, siis tänane eliit ei ole suutnud vastata Venemaal toimunud vaimsele plahvatuslikule arengule, mis on päädinud Venemaa oma geopoliitilise koolkonna tekkega. Kuna meie intelligents ei suuda aru saada tänapäeva keerulistest protsessidest, siis on ta loomulikult ka võimetu rahvast juhtima parema tuleviku poole.
Tänapäeva murranguperioodi, mille võtmesõnadeks on globalism-unipolaarsus, patriotism-multipolaarsus, Hiina, Putin, Trump, Brexit jne. mõistmiseks on meil vaja mõttes tagasi minna maailmasõdade vahelisse perioodi. Geopoliitiliste projektide iga mõõdetakse aastakümnetega ning suurriikide erinevate taotustle tulemusel meil tekibki päevapoliitika ja ajalugu.
Vaadakem kõigepealt tolleaegse formaalse hegemooni Suurbritannia projekti. Selle formuleeris välisministeeriumi establishmenti koondunud tolleaegsed helgemad pead nn. Round Table grupp. Laiema avalikkuse ette toodi see projekt (H.G.Wells järgi "The Open Conspiracy") lord Lothiani poolt 1937.a. Kirikute Maailma Nõukogu konverentsil Oxfordi Ülikoolis.
Brittide eesmärke I maailmasõda tegelikult ei saavutanud. Nõrgestati küll tunduvalt Saksamaad ja Venemaad, ent neid hävitada ei õnnestunud. Saksamaa tehnoloogilise keskmega jäi püsima ja Hitleri ajal areng kiirenes ( üldteada on kosmoserakettide päritolu ja vähem teada, et Saksamaa juba 1944.a. leiutas tänapäeva ja tulevaste USA ja Venemaa pommitajate kandva tiiva tehnoloogia. 1945.a. kevadeks oli Saksamaal juba sellise pommitaja prototüüp koos otsevoolu reaktiivmootoriga, mis ületas helikiiruse, saavutades üle 2000km/h). Peale Venemaa lagunemist degenerantsete liberaalide juhtimisel peale Veebruarirevolutsiooni tulid aga lõpeks võimule natsionaalbolševikud Stalini juhtimisel, kes lõid aluse uuele tehnoloogilisele keskusele.
Lisaks väljus Suurbritannia sõjast tunduvalt nõrgestatuna ja raske võlakoormaga. Maailma suurimaks majanduseks tõusis USA, kellele oli sõttaastumise eest jagatud tühje lubadusi ja keda britid ninapidi vedasid. Samas ei olnud Suurbritannia -USA ajaloolised suhted sugugi sõbralikud (meenutagem vaid Ameerika iseseisvussõda ja 1812.a. USA sõjakuulutust Suurbritanniale. Versaille´s 1919.a. oli aga kõige suurem kokkupõrge just USA ja Suurbritannia rahvuslike huvide vahel.
Westminstri taibud said aru, et hegemooni rolli ja oma maailma suurimat impeeriumi nad ei suuda säilitada ilma välise abita. Siit tekkis Atlandi ülese liidu idee, mis pidi looma New World Order`i. Word State idee oli Inglismaal esitanud juba 19. sajandil Karl Marx. Rassistliku briti eliidi arvates võis esialgu vabalt piirduda anglo-sakside ühisvalitsusega maailma valitsejana. Selleks oli Suurbritannial ja USAl piisav ressurss olemas. Sõjajärgset Anglo-Ameerika kooperatsioonis (erisuhetes) pidid ennastmõistetavalt juhtivat rolli etendama britid umbade ameeriklaste seas. [Nagu nad oma häälekandjas "Round Table" kirjutasid: "The British nation has generations of expierence in co-operating with other free peoples in far distant parts of the world, and in governing dependent countries not able to stand by themselves.The American nation has practically no such expierence at all, and has neither the institutions nor the political outlook to fit it very well for either task."]
Suur sõda, kus britid koos ameeriklastega õlg-õla kõrval pidid võitlema, oli Atlandiülese projekti elluviimise esimeseks hädavajalikuks eeltingimuseks, et ületada ameeriklaste traditsiooniline sügav usaldamatus brittide vastu. Pealegi oli hädavajalik ellu viia I maailmaasõja täitmata jäetud eesmärgid: hävitada Saksamaa ja Venemaa lõplikult kui konkurendid. World State oli võimalik ehitada ainuüksi suure sõja tuhale.
Teiseks vältimatuks eeltingimuseks anglo-ameerika liidu sõlmimiseks ja selle maailmaülese hegemoonia (Full Spectrum Domination) kehtestamiseks oli ja on rahvusluse tasalülitamine ja suveräänsete rahvusriikide kaotamine.
Selline Uus Maailmakord valitseki faktiliselt kümmekond aastat peale NSVL lagunemist. Seepärast meil ilmusidki taasisesesvumise ajal esiplaanile M.Laari, L.Vahtre taolised poliitikud ja vaimusuurused, kes viisid ellu ja tänase päevani viivad ellu eestluse ja tugeva rahvusriigi vastast poliitikat. Just seda tähendas geopoliitiline orienteerumine Atlandiülesele Läänele. Õige oleks olnud positsioneerida end Soome eeskujul Ida ja Lääne vahendajarolli. Ainult nii on võimalik saavutada Hansa päevadele sarnane jõukus ning jääda püsima eestlastena ja iseseiva riigina.
Juba kümme aastat (alates V.Putini ajaloolisest kõnest Münchenis) ei valitse reaalselt enam Bushi seeniori poolt välja kuulutatud New World Order ja seoses D.Trumpi valimisega on kogu vana hoone juba rusudes. Eesti degenerantne eliit aga kordab loitsudes tobedusi, mis nende ettekujutuses Paabeli torni võimsust ja hiilgust tagavad ning jätkavad eestluse ja Eesti hävitamist.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)