Intervjuu 17. aprillil

teisipäev, 5. september 2017

KOREA TRIUMF
Puutusin korealastega esmakordselt kokku kahekümne aastase noormehena kui jalgpallurina külastasin nende kolhoosi(ca 12000 korealast) Usbekistanis. Miljonärkolhoos, eesotsas Lenini ordeniga korealane, kõik teed-majad äärmiselt korras ja silutud ja värvitud munadest tehtud naturaalse värviga. Kolhoos hoidis üleval oma rahva rõõmuks professionaalset jalgpallimeeskonda, kelle tingimused olid meie omadest pea võrra paremad, Järgnes mõne aasta pärast P-Korea jalgpallimeeskonna meteoorina tõus teadmatusest ja tema läbimurre Inglise 1966.a. MM finaalturniiril veerandfinaali, alistades mälu järgi ka mitmekordse maailmameistri Itaalia. Alles poolfinaalis sulges neile edasipääsu Eusebio fantastiline mäng. Jalgpallis on taoline pikaaegse jalgpallikultuurita maa äkktõus tippu üldiselt välistatud. Vaadake kui palju võtab aega kasvõi meeletu ressursiga USA esiletõus. Hiljuti kaotas USA MM-kvalifikatsioonimängus isegi Costa Ricale 0:2. Seega on mul juba noorusest peale tekkinud sümpaatia ja austav suhtumine korea töökasse ja arukasse rahvasse.
Viimane korea rahva saavutus – termotuuma pommi loomine ja keskmaaraketitehnoloogia omandamine on aga täisväärtuslik ime, millel on tõsised tagajärjed kogu maailmapoliitikale. Sealjuures on ju korea rahvas poolitatud, väiksem osa elab P-Koreas, kus pole isegi piisavalt põllumaad rahva toitmiseks ja suurem osa on USA okupatsiooni all Lõuna Koreas. P-Korea aga on 1950st aastast ametlikult sõjas USA vastu ja elab viimase alalise sõjalise ja majandusliku surve all. P-Korea padurahvusliku poliitika eesmärgiks on omaenda kultuuri ja väärtuste säilitamine ja iseenda poolt valitud välisjõududest sõltumatu tee järgimine. Kogu oma napi ressursi on nad suunanud oma iseseisvuse kindlustamiseks, milleks on peamiseks teguriks muidugi panustamine oma rahva moraalsetesse ja vaimsetesse omadustesse. Ilma selleta maailma tipptehnoloogiat ei omanda. Selleks on vaja maailmatasemel füüsikuid, keemikuid. insenere, organisaatoreid jne. Korealased demonstreerivad oma rahvuslusega vaimset üleolekut neoliberastidest degenerantidest. Globalistlikku kosmopoliitset finantsoligarhiat esindavale USAle ja tema liitlastele on see muidugi väljakutse, mida nad ignoreerida ei saa.
Väidan, et korealastel on raskeim osa juba seljataga ja nad on oma mehise kangelaslikkuse ja tarkusega kindlustanud juba oma koha tulevikus. Geopoliitika hakkab täna juba töötama nende kasuks, nad on pärituult tendentsis. Korealased on muidugi vaid osa patriootide laagrist, kes kõik võitlevad globikute vastu, kelle eesmärgiks on purustada kõik rahvused ja rahvusriigid New World Orderi unipolaarse maailma lipu all. P-Korea kindlaks toeks on padurahvuslik Hiina, kes saatis välja kindla signaali, et sõjalise rünnaku puhul P-Korea vastu ta toetab viimast. Sellist selget positsiooni oleks Hiinal olnud väga raske ja riskantne võtta kui teda ei toetaks Venemaa. Pool viimase valitsusest aga moodustavad globikud. Aga nagu ma eelpool juba selgitasin, USA globikud lasevad ise põhja oma sõjaga patrioodist president Trumpi mõjuvõimu ja seega ka USA kui riigi domineerimise maailmas. Trump on sunnitud sadulas püsimiseks ellu viima globikute täiesti ajuvaba välispoliitikat. Nii on ta head poliitiku instinkti ilmutades veel sõjakam ja suurem Venemaa vastane kui McCain ja „hull koer“. Nii viib ta USA välispoliitika täielikku ummikseisu ja võimaldab seejärel vabaneda oma vaenlastest Riigidepartemangus ja luureorganites. Nii blokeerisid globikud oma sanktsioonide seadusega, kus Venemaa võrdsustati kurjuse teljega koos Iraani ja P-Koreaga oma Moskva agentuuri, tehes võimatuks kallutada Kremlit mitte toetama P-Koread ja Hiinat. Putini võit eelolevatel presidendivalimistel on praktiliselt kindlustatud ja viienda kolonni tiibe kärbitakse. Venemaale ei ole jäetud muud mõistlikku alternatiivi kui võitlus globikute vastu liidus Hiinaga.
PKorea tegi oma targa ja julge poliitikaga USA mitte tõsiselt võetavaks. Täna on USAl juba võimatu oma bluffist pääseda nägu kaotamata. See on löönud juba tõsise mõra nii Ida-Aasia kui ka isegi Lääne Euroopa julgeolekustruktuuri. Väga raske on USAl täna vältida doominoeffekti, kasvõi takistada P-Koreal müümast nafta eest oma tuuma- ja raketitehnoloogiat Iraanile jne. See on ka korralik põnts dollaripüramiidi niigi haprale ja vankuvale konstruktsioonile. Ühesõnaga Korea ennastsalgav ja tark rahvas on andnud kiirenduse veel eksisteerivate unipolaarse maailma süsteemide kokkuvarisemiseks. Võitlus parema koha eest uues multipolaarses maailmas hoogustub kõigi geopoliitiliste subjektide vahel senise hegemooni USA järsu nõrgenemise arvel.
Roman Ubakivi