IQ 48
Mu viimase artikli lõpus avaldatud optimism on osutunud õigustatuks -jää on hakanud liikuma! Mõtlen siin eelkõige tubli noorema põlvkonna esindaja Ruta Arumäe paljastavat "reetmist" Toompea siseringist, mis tõestab, et meie valitsejate mõtted ei ole sugugi tegevad rahva ja riigi heaolu tagamisega. Tõsi, kuna omariiklust on eestlastel olnud vaid ajalooliselt tühine hetk, siis meie kollektiivses alateadvuses ongi stereotüüp, et Toompeal istuvad meie rõhujad. Kui võõrvallutajate puhul ongi see iseenesestmõistetav, siis omasuguste hulgast kõige rumalamatele ja alatumatele patsilöömine on loomuvastane.
Kriitikat valitsuse suunal teevad ka Toompea opositsiooniparteid, kuid see on pinnapealne ja ka nende võimuletulekul ei muutu põhimõtteliselt mitte midagi. On ju nii Helme ja Herkel vanad Toompea toitlusahela liikmed, keskerakonnast rääkimata. Nende võimulepääsemisega paraneks vaid nende positsioon olemasolevas toiduahelas, viimast nad aga ei kavatsegi muuta. Ei ole neil nõuet ja tahtmist ei välis- ja julgeoleku, ega ka majandusliku paradigma muutmiseks. Mida on oodatagi kasvõi EKRE-lt, kes on aastaid astmelise tulumaksu vastu ja kui Martin Helme suureks eeskujuks on Margaret Thatcher! See pole enam isegi rahvusluse simuleerimine, vaid lausa mõnitamine IRL stiilis.
Praegune neoliberaalse malli järgi ülesehitatud Eesti riik on eksistensiaalses kriisis ja hädad kuhjuvad üha kiirenevas tempos. Sealjuures mitte ühtegi neist fundamentaalsetest hädadest ei õnnestu mitte ainult lahendada, vaid tajudes oma suutmatust on isegi on loobutud sarnase eesmärgi püstitamisest. Nii ei kavatsegi keegi meie M.Laari& Co poolt põhjustatud demograafilisest katastroofist jagusaamist. Nii isegi kahtlemata Toompea helgema poolele kuuluv Vabaerakondlane K.Aru lükkab selle poole sajandi kaugusse udusse. Omalt poolt on see loogiline, sest neoliberaalses riigis on meie hääbumisest jagusaamine sama hea kui katse avada õllepudelit leivaahjuga. Neoliberaalse poliitika eesmärgiks ja tulemuseks on rahvaarvu vähendamine ja meie kilplased, kes on isegi loobunud kivi mäkke veeretamisest, ei saa hakkama isegi õlekõrre üles vinnamisega.
Neoliberaalne majanduspoliitika viis pankrotti isegi maailma võimsaima majandusega riigi nagu USA ja pole mingit põhjust , et ta ei hävitaks Eesti riigikese. Oleme tuigerdanud seni vaid EL kargu toel ja juba paari aasta pärast oleme me rahandusministri Sesteri tunnistusel finantsiliselt struktuuurses miinuses. Kõik need selgelt ebapiisavad armetud valimislubadusedki osutuvad rahalise katteta. Senise poliitika loogiliseks jätkuks on majanduskriis, mis võimendab veelgi teravamalt tänast sotsialset kriisi.
Ainus reaalne pääsemistee on üleminek rahvuslikule poliitikale. Padurahvuslikul Hiina on juba kolm aastakümmet hoidnud keskmist majanduse kasvutempot 10% ligi ja on tõusnud selle ajaga põhjast maailma suurimaks tööstusmaaks ja esimeseks majanduseks ostujõu pariteeti arvestades. Demograafiliselt pole vaja olnud rahva kasvu ergutada, vaid seda on sihikindlalt piiratud. Meie, rahvuslased, lubame eestlaste arvukuse kahekordistada 15 aastaga. See pole mingi järjekordne reformikate utoopia ja pettus, vaid reaalne, ajaloos korduvalt rahvuslaste poolt läbikäidud tee.
Meil tuleb välja vahetada täna Tompeal valitsev neoliberaalne enamus, kelle majanduslik arusaama tuum on laarlastik nn. Washingtoni konsensus. Olen M.Laariga kohtunud mitmel korral, aga huvi pakkuv on vaid tema peaministriks oleku aeg, kui me koos Kiisholtsiga läksime Toompeale Talupidajate Keskliidu esindajatena läbirääkimisi pidama. Kiisholts saavutas oma tahtmise ja Jäneda mõisa katust lubati aidata parandada. Mina aga kukkusin totaalselt läbi. Minu arust oli vähetähtis mingi ajutine mure, vaid oli hädavajalik nõuda Laari põllumajanduspoliitika (avatud piirid teiste riikide eksporditoetusi saavatele põllumajandustoodetele) muutmist, mis minu veendumuse kohaselt hävitab põllumajanduse. Arvasin tollal, et tähtis on saavutada olukord, et põllumees saaks taas põliselt rikkaks ja suudaks ise oma esindusorganisatsioonid ülal pidada ja oma katused ära parandada, mitte selleks abi lunima. Seepärast käisin ma M. Laarile korduvalt visalt pinda ignoreerides ta sekretäri mitmekordset sekkumist, et peaministril on tähtsamate asjadega tegemist. Laar jäi kindlalt oma arusaama juurde, et kõlvatule konkurentsile avatud piirid tagavad kümnetele tuhandetele tema poolt talude taastamisele üleskutse järgijatele helge tuleviku.
Kuna arvasin, et neoliberaalne poliitika laostab enamiku talupidajaid ja sellest mitte arusaamiseks peab olema kas moraalne värdjas või siis omama IQ maksimaalselt 48, siis leppisin M.Laari sekretäri T.Pruuliga kokku uue kokkusaamise aja. Tulles kokkulepitud kohtumisele, teatas T.Pruuli mulle, et Laar ei tule, sest "sõitis puhkama" (tööajal?).
Mis M.Laari kui isiksusse puutub, siis minu arusaama järgi pole ta mees, kes vastaks meie vanasõnale: Meest sõnast, härga sarvist. Ta on õnnetu poisike, kel pole önnestunudki vaatamata soliidsele aastate arvule meheks saada. Paljud talle lähedasedki nimetavad teda patoloogiliseks valetajaks. Arvan, et ta teadlikult ei valetagi, ta lihtsalt poisikesena ei tee vahet oma fantaasiate ja ettekujutuste ning teisalt reaalse elu vahel. Ta lihtsalt räägib seda, mis talle antud ajahetkel kõige kasulikum tundub.
Laari põllumajanduspoliitika jäi püsima ja saavutas oma debiilsuses isegi uue taseme järgmiseks valimistsüklis. Isamaliidu, Mõõdukate ja Refi (ja isegi Talupidajate Keskliidu, sest nad olid oma ülalpidamises täielikult sõltuvad valitsuse rahast) valimisloosungiks oli: ei mingeid kaitsetolle põllumajandusele, sest see kahjustab ta konkurentsivõimet! Ülaltoodud poliitilised jõud tegid üksteise võidu rahvale selgeks, et kui kehtestatakse kaitsetollid näiteks piimasaadustele, siis tõstab see piima kokkuostuhinda (mis on muidugi tõsi), mis omakorda viib piimatootjate konkurentsivõime langemisele maailmaturul ( täielik totrus rahvuslastele, sest nii saavad piimatootjad ressursi, mida kasutada tootmise moderniseerimiseks ja efektiisemaks muutmiseks ). Selline suitsiidne totrus leidis toetuse isegi maarahva hulgas, seda rahvusliku liidri puudumise tõttu, kes oleks võimeline kaitsma maarahva ja eestluse huve.
Mäletan, et isegi Kädva külas, kus esines Isamaaliidu esimees taolise jutuga, leidis ta esinemine talunike seas heakskiidu. Kuna ka meedias toimus totaalne ajupesu Kalle Muuli ja Anvar Samosti eestvedamisel, siis saavutasid neoliberaalid ka Riigikogu valimisteks enamiku rahva toetuse kaitsetollide vastasele poliitikale, mis ei hävitanud mitte ainult talupidajate ja kolhooside majandusliku vundamendi, vaid ka oli demograafilise kriisi üheks otseseks põhjuseks. Õitsvas talus pole mingit majanduslikku piirangut ka seitsme lapse üleskasvatamiseks. Seepärast üheks abinõuks demograafilisest katastroofist jagusaamiseks on kindlalt uue rahvusliku põllumajanduspoliitika elluviimine.
Kirjutan majandusest suhteliselt vähe, sest see on minu jaoks läbinämmutatud teema ja suhteliselt lihtne probleem ning pealegi on rahvas hakanud neoliberaalide majanduspoliitika hukatuslikusest omal nahal juba aru saama. Seepärast on tähtis tähelepanu pöörata meie hukatuslikule välis-ja julgeolekupoliitikale. On täielikult lubamatu, et TV ekraani vaatab rahvale vastu IQ 28 tasemel Kaitseväe Peastaabi ülema asetäitja Peebo, kes ei suuda aru saada, et sõjaline konflikt Venemaa ja NATO vahel tähendab Eesti hävimist tuumasõjas.
Meil tuleb hakata organiseerima rahuliikumist parteideüleselt intellektuaalselt täisväärtuslike inimeste seas. Finantskriisis vaevlevas valitsuses istuvad vaimselt ja moraalselt väärakad, kes kulutavad kümneid miljoneid rahva vara, et ülal pidada mitte oma lapsi ja kaitsejõude, vaid rikaste võõrmaade sõdureid. Ja seda kõike eesmärgi nimel muuta Eestimaa tuumasõja tallermaaks. Juhul, kui meie valitsuse poolt täna peetav psühholoogiline- ja majandussõda Venemaa vastu ei laiene ka NATO -Venemaa konfliktiks (mis on õnneks kõige tõenäolisem), siis meie sõja lõpptulemus on veelgi haledam kui see oli Gruusiale ja Ukrainale. Seepärast on meie esmaseks ülesandeks senise hukatusliku välispoliitika paradigma muutmine, mis avaks ka majandusele hoopis rõõmsama tuleviku.
Venemaa vastu majandussõja vallapäästmine Eestit kahjustades USA nõudmisel on kvalifitseeritav meie rahvuslike huvide reetmisena.
Roman Ubakivi

MIS EDASI ?
Eelmises loos prognoosisin ca 65% tõenäosusega, et lähima aasta-paari jooksul tabab dollarit krahh. Selle stsenaariumi käivitumine tähendab Eesti sattumist koheselt olukorda, mis on analoogiline 1939.a. sügisel peale Molotov -Ribbentropi pakti. USA -Venemaa muutuvad surmavaenlastest jalamaid suurteks sõpradeks, sest USA on sunnitud koheselt loobuma oma tänasest maailma vallutamisplaanist. USA ja Venemaa leiavad kergesti üksteisemõistmise vastastikuste huvide tunnistamise teel nagu omal ajal NSVL ja Saksamaa. Nii võib Venemaa kergesti loobuda oma kohalolekust USA huvide sfääris Nikaraaguas, kus ta kindlustab täna õhukaitset uuele Hiina poolt rajatavale ookeane ühendavale kanalile. Washingtoni tormavad Eesti diplomaadid saavad sisuliselt samasuguse vastuse nagu 1939.a Berliiniski, mil soovititati sisuliselt oma riik kandikul NSVLiidule üle anda, mida Päts ja Laidoner tegidki.
Ent julgeolekupoliitikas tuleb lähtuda alati halvimast variandist. Seega vaatame halvimat varianti Euroopale, et USA-l õnnestub ennem dollari kokkuvarisemist käivitada oma marionettide abil (kelle hulka kuulub ka kogu Eesti poliitiline eliit) uuesti suur sõda Euroopas Venemaa ja EL (NATO) vahel. See tähendaks Eestimaa ja eestlaste garanteeritud hävitamist tuumasõjas. Ning loomulikult kogu Euroopa paiskamist kiviaega. Seega võime kõigile USA marionettide tegevusele, alates Merkelist kuni meie Ilveseni ja Mihkelsonini& Co, anda täiesti selge iseloomustuse kui Euroopa ja Eesti huvide reeturitele ja moraalsetele värdjatele.
Inimkonna õnneks on USA -l täna praktiliselt võimatu pääseda Venemaa hävitavast vastulöögist kasvõi ühe 1 megatonnilise lõhkepeaga raketi näol Yellowstowni rahuspargi hiigelvulkaanile, mis muudaks kogu USA praktiliselt elamiskõlbmatust. Ka kõik USA poolt tulevikus planeeritud kosmosest rünnakute vastu on Putinil varuks juba Nobeli rahupreemia omaniku akadeemik Sahharovi poolt pakutud asümmeetriline odav vastus: paigutada termotuumapommiga täidetud vanad mahakandmisele määratud alleelaevad Atlandi ja Kalifornia geoloogilistesse lõhedesse, mille lõhkamine põhjustaks hävitavad maavärinad ja 500m kõrgused hiidlained, mis hävitaks kogu USA ja Lääne Euroopa tihedalt asustatud rannikualad.
Seega on USA keerulise ülesande ees: oma dollari ja majanduse päästmiseks on hädavajalik algatada suur taktikaline tuumasõda Euroopas ja samal teha seda oma satelliitriikide kätega, jäädes ise tagaplaanile, igal juhul vältides strateegilist tuumasõda Venemaaga. Seda on ameeriklastel kerge teha Eestis, sest me oleme vana-Kreeklaste algses tähenduses idioodid - me oleme oma sajandite pikkuse orjapõlve töttu võimetud mõistma, kuidas on poliitika ja eriti välispoliitika otseselt seotud meie igapäevase toimetulekuga.
Hoopis teine lugu on aga impeeriumi ajalooga Euroopa rahvastega. Merkeli sugustel mõjuagentidel ei ole poliitilist tulevikku. Euroopa rahvad ei mõtlegi minna surma Ameerika Impeeriumi huvides ja ohverdada end Baltikumi idiootide heameeleks. Euroopa huvides ei ole sõda Venemaaga, vaid vastastikuselt kasulik rahumeelne koostöö. Mingit Ilvese poolt unistatud brigaadi Baltikumi ei tule. Ameerikal on ainult kaks maaväebrigaadi Euroopas ja maaväge kärbitakse jätkuvalt. Mõelda, et pool oma maaväest Euroopas paigutaks USA eesliinile Baltikumi, kus ta konflikti puhkemisel veerand tunniga tuhaks tehtaks, võivad mõelda vaid meie kaitseministrite sarnased armeeteenistust läbimata jobud. Tulla selle peale, et Saksamaa, kes raputab tuhka pähe maailmasõja pattude eest ja on haledalt peksa saanud Bismarcki tarkuse eiramise eest, paigutab oma sõdurid Venemaa piirile 145 km kaugusele Leningradist, võib ainult Eesti poliitiline eliit ja "eksperdid".
Sõjaliselt on NATO brigaadi paigutamine täielik mõtetus, sest ta ei ole mingi reaalne rünnakujõud. Kaitsejõuna on ta aga kergesti likvideeritav mõnede taktikaliste tuumapommide abil Venemaa mitmetuhandelistest varudest.
Toimetasin talus, kui USA langevarjureid, vedav lennuk madalalt lendas Valga suunas. Minu imestuseks tiiruta ta oma tosin korda minu kohal madalalt, ennem kui oma ülesandega hakkama sai. Tuli välja, et Eestimaa tuul on USA dessantväenlastele üliraskeks katsumuseks. Vaevalt, et nad Pihkva kolleegidega konkurentsivõimelised on.
Aga arvutame välja, mida meile poliitilise eliidi show maksma läheb. Täna me maksame ühe USA sõduri ülalpidamiseks ööpäevas ca 5000 eurot. Ühe 160 mehelise USA kompanii ülalpidamine on meile läinud siis maksma ööpäevas 800 000 eurot. Kuu aja eest maksame siis 24 miljonit. Aastas 288 miljonit. Liitke siia veel lennuväe- ja tugiüksused ning on selge, et valitsusel tuleb tõsta kütuseaktsiis kõrgusesse, mil põllumehel pole mõtet traktorit põllule saata. GMO toitu hakkame kerjama Ameerikast abina. Jätan nüüd ludejale endale kokku arvata, mida läheb meile maksma Ilvese, Mikseri, Mihkelsoni jt. unistus mitme PATALJONI (brigaadi allüksus, mis koosneb 4-6 kompaniist) võõrvägede ülalpidamine!
Arukatele inimestele soovitan jälgida teist meiesugust riiki- Ukrainat, kus samuti valitsevad USA marionetid. Me järgime tema saatust veidi aeglasemas tempos. Parandamatu optimistina ei esine mul masendusooge. Loodan, et meil õnnestub üheskoos luua erakond, kes lähtub Eesti rahvuslikest huvidest ja muuta tänane riik eestluse vaenlasest meie kõigi toeks.
Roman Ubakivi

JAMA JULGDEOLEKUGA
Vaevalt oli T.H.Ilves jõudnud nahutada The Times´is Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaid „Putini kasulike idiootidena“ kui ta kohe põrutas The Telegrapis, et Venemaa rünnaku korral on Eesti nelja tunni jooksul kaputt (invasioon lõpetatud)! Selle vältimiseks tuleb NATO „Putinile kasulikel idiootidel“ kiires korras kokku panna NATO brigaad alalise baseerumisega Baltikumis. See murraks muidugi NATO ja Venemaaga 1977.a. sõlmitud aluslepingut, mis keelab paigutada alaliselt NATO vägesi ida poole Saksamaad.
Kohe sekkus uude valimisrallisse endine Keskerakonna presidendikandidaat I.Tarand, kes süüdistas presidenti raputinlikkuses ja lubas omasuguste paarinädaliste ohvitseride kursuste läbikäijatega vähemalt nelikümmend päeva venkusi nahutada!
Telekast kuulutab tanki-Ants (Laaneots), et nelja tunniga läks küll nagu nihu aga samas ta toetab käte ja jalgadega pidevat NATO vägede kohalolekut koos suurte ladudega. NATO vägede ja baaside hädavajalikust rõhutab ka Marko Mikelson. Jne jne...
Millest Toompea poliitikud üksmeelselt lähtuvad? Kas meil on adekvaatne valitsev klass ja normaalne eliit, kes juhindub Eesti rahvuslikest huvidest? Meie valitsev klass ei ole adekvaatne, sest nagu juba viimane valimiskampaania näitas, ei olnud ükski partei võimeline (meil puudub välispoliitikas realistlik koolkond) valimiste peaküsimuseks kuulutatud välis- ja julgeolekupoliitikas formuleerima isegi Eesti rahvuslikke huve!
Samuti, nagu praegune võõrvägede kampaania näitab, ei juhindu keegi meie tipppoliitikutest Eesti rahvuslikest huvidest. Viimaste tuuma ma esitan veel kord lühidalt.
Täpselt nagu Soomelgi, on meile suurimaks eksistentsiaalseks välisohuks ainsa suurriigist naabri Venemaa potentsiaalne vaenulikkus. Selle ohu vältimiseks on ainuvõimalik ( ja meile nagu ka Soomele majanduslikult ja sisepoliitiliselt äärmiselt kasulik !) Venemaa julgeolekualaseid loomulikke huve arvestav välispoliitika. Venemaa loomulik huvi on, et Eestit ei muudetaks tema vastaseks sõjaliseks platsdarmiks. Just viimast aga taotlebki Eesti poliitiline eliit!
Obama järgi „meie oma Tommy, kelle pere asub Marylandis“ ajab muidugi oma endise maa poliitikat. Ega muidu ei olekski võimalik, et USA puudli rolli täitva saareriigi prominentsed ajalehed annaksid üheaegselt ruumi provintslasele, kui see poleks üleeurooplasliku kampaania litsumine. USA huvi on loomulikult Eesti kui puhverriigi Venemaa ja Euroopa vahel likvideerimine ja Maarjamaa muutmine ähvardavaks ohuks Venemaale. Seda strateegia raames ümbritsemaks Venemaad sõjaliste ähvardustega Eestist Azerbaidzhaanini.
See on Eestile enesetapjalik poliitika, sest Venemaal on võimalik talle sobival momendil saavutada absoluutne sõjaline ülekaal Baltikumi regioonis nii maal, merel kui õhus ja minu teadmiste kohaselt on siin kõik läbi taktikalist tuumarelva kasutades tõepoolest nelja tunniga, ainult tavarelvastust kasutades aga nelja päevaga. NATO brigaad Baltikumis tähendab ainult seda, et sõjaliselt otstarbekaks on tuumalöökidega variant, mis teeb õudsa lõpu ka eestluse praeguse lõpmatu õudusele rahvuse mädanemise näol.
Kes ülalpool toodud realistlikust geopoliitikast on võimeline aru saama. see ka taipab, miks Eesti julgeolekut ei suuda tagada NATO. On muidugi tolasi, kes reaalsest elust aru ei saa. Meie poliitiline eliit on aga põhiliselt välisriikide rahadel ja ideoloogial üles turgutatud parteide kasvandikud, kes ka esindavad eestlusele võõraid huve. Peamiseks poliitika tegemise meetodiks on neil võõrjõudude mõjuagentidel inimeste petmine ja valetamine. Neid ma liigitan kaabakateks.
Nii valetab Ants Laaneots rahvale (Maaleht 08.05.14.), et Venemaa pretendeerib USA asemel globaalse liidri (maailmavalitseja) rollile. M.Mihkelson, kelle eesvedamisel Eesti-Venemaa piirilepingu ratifitseerimine nurja aeti, itsitab ainult kui kooliplika kui tema poolt ärapetetud inimesed teda raevukalt reeturiks nimetavad ja Mihkelsoni tema enda endiste valelike argumentidega ründavad. Jne,jne. ...
Olnu kirjeldamine on muidugi suhteliselt lihtne, riskantsem on muidugi tuleviku prognoosimine. Selge on see, et Eesti sai võimalikust halvima valitsuse: neoliberaalidest Ref ja IRL ning liberaalne Sotsiaaldemokraatlik partei. Viimased on põhimõttelagedad litsakad, sest ükski tõeline sots (ega ka rahvuslane) ei läheks valitsusse, kes viib ellu regressiivset maksusüsteemi. Need neoliberalistlikud tolad nn.economiksid ajavad Eesti järjekindlalt majanduslikku pankrotti. Ainult idioodid usuvad veel nende muinasjutte hiiglaslikust majanduslikust edust. Nooremad lihtsalt põgenevad siit, minusugused pensionärid, kes saavad pea sama elukalliduse juures Soomega sõsaratest neli korda (!) väiksemat pensionit, on see reaalselt revolutsiooniline jõud, kes Toompea sõnnikust puhtaks on võimeline tegema.
Kindel on see, et playboy T.Rõivase valitsus ei kesta nelja aastat. Tegelikult arvestades valitsuse ebakompetentsust ja peaasi globaalset arengut, võib kahelda Riigikogu kestmises ja hoiatada valitsemissüsteemi kaose eest. Kõik see variseb kokku silmapilkselt kui variseb kokku dollari rahusvaheline finantssüsteem (möödunud sajandil toimus taoline hävitav tsunami teatavasti kolmel korral). Viimane Financial Timesi ja Forbesi poolt propageeritav minu poolt läbi loetud The New York Times`i ja Wall Street Journal`i bestseller (mida soovitan rahvuslastele) sel teemal on James Rickardsi „The Death of Money“ ei jäta kahtlust, et tegemist on väga tõenäolise stsenaariumiga. Viimane tähendab ka kogu Eesti eliidi viimase veerandsajandi pikkuse poliitika kollapsi, mis oma tähenduselt ei jää alla 1939.a. Molotov-Ribbentropi paktile.
Roman Ubakivi