Elame hiinlaste mõttemalli jargi Suurte Muutuste Ajastul, mis on yhest kyljest vaga huvitav, ent kaugeltki mitte ohutu. Käimas on uus kolmekymne aastane soda mille tagajarjeks on kui olla optimist ja välistada inimkonna having tuumasõjas, on Uus Maailmakord. Võitjad on ilmselt eelkõige need, kel on paremad ajud ja adekvaatsem maailmapilt.
Lääne ja Eesti taktikaliseks tugevuseks ja samas eksistentsiaalseks nõrkuseks on sõjakas totaalne neoliberaalne ideoloogia, mille vundamendiks on Ayn Randi primitiivne nn. filosoofia, mille tuumaks on egotsentriline ahnus.
See on tugevus, kuna massiinimest ei kannustata pyrgima Loojaks, vaid nn. kvalitseeritud tarbijaks, sisuliselt ajuvabaks orjaks inklusiivses kapitalismis. Mullegi on tihti ahvatlev pigem naudiskella kui pingutada oma ajusi pyrgides korgema vaimsuse poole.
Lääne saatuslikuks nõrkuseks on fukuyamalik ebaadekvaatne maailmapilt. Nii ei suudeta adekvaatselt reageerida majanduslikule katastroofile, sest kogu majandusliku eliidi vaimne tase on nõuka aegse raamatupidajate keskeriharidus.
Geopoliitiliselt ollakse Läänes vaimselt jaburas Bideni poolt rõhutatud demokraatiad versus autoritaarsed reshiimid lõksus. Viga on juba kontseptuaalsel tasemel. Demokraatia, monarhia jne. ei ole Väärtused, vaid Lääne tsivilisatsiooni alusrajajate jargi lihtsalt Valitsemisvormid, mille sobilikkus sõltub olukorrast. Seda enam, et Läänes endas on selge suund kriisile reageerida taas fashismi vormis.
Vahe sellest, et tehakse saatuslik viga ja ei tunta iseennast, keeldutakse isehävituslikult ka tunda adekvaatselt vastast, kellele on avalikult kuulutatud nn. hybriidne soda.
Tanane Laane yhiskond on ka meil eestistatud Prantsuse sotsioloogi raamatu kohaselt Vaatemangu Yhiskond. Tahtis on mitte olla ontoloogiliselt, vaid näida.
Votame kasvõi Venemaa. kellest on kujundatud kuvand kui tsaar Putini poolt juhitud impeeriumist (muidugi kurjuse). Tegelikult kujutab tänane Venemaa, kes ehitati yles Jeltsini patronaashi all ameerika nõuandjate malli järgi, endast midagi Kiievi Venemaa aegset suurvyrsti poolt juhitud vyrstide (oligarhide, klannide, korporatsioonide) kogel- mogelit mille peamine ylesanne on tagada 0,4 % perekondade hypertarbimine. Selleks suurvyrst (mitte imperaator vaid esimene võrdsete seas) Putin taidab tasakaalustaja rolli klannide vahelises võitluses ja on konservatiiv selles mõttes, et püüab põlistada Yeltsini poolt päritud systeemi.
Selleks oli vajalik peaatada Tbilisi ylevott 2008a. Seisma panna Novorossija ylevõtt 2014 a. ja tagastada Ukraina oligarhile Ahmetovile, kes saabus Moskvasse presidendi aametkonda Surkovi juurde suure rahakohvriga, Mariupoli linn koos Azovstali ja sadamaga. Vene oligarhidel on yhishuvid ja yhisettevotted Ukraina oligarhidega. Seeparast ka Minski lepped, Istanbulis allakirjutatud kokkulepped Ukrainaga, Ukraina vägede edu Harkovi all oli seotud oligarhi huvidega tagada Ammoniaagi transport Toliatist Odessasse, Azovi polgu sõjakurjategijate vabastamine. Taandumisel Hersonist ei olnud mingit sojalist hädavajalikkust.
Muidugi on iga otsuse tagapõhjaks palju faktoreid. Nii näiteks Istanbuli kokkulepe oleks olnud võimatu ilma hassiidi faktorita Vene - Ukraina suhetes. Ukraina on ju sisuliselt tanapaeva Hassaaria, kus eliit on oligarhide ja presidentide näol juudid, lihtrahvas aga teist usku ja rahvustest. Ka Vene poolelt troonis Istanbulis oligarh Abramovitch ja Slutski ja kogu Ukraina poliitika on Kirienko (end. Ieraeltjan) hallata jne.
Samas sööb täna Ukraina oligarhid edukalt valja globaalne kapital kasvoi Black Rocki investeerimisfondi naol, kelle valduses on juba ca kolmandik Ukrainast ja kõik valitsuse hanked. Sama investeerimisfond mojutab ka Venemaad, omades osalust Siberi gaasijuhtmest Hiinasse. Toon lihtsalt esile fakti, et Venemaa põhiprobleemiks on tema enamuse eliidi huvide kokkusobimatus Vene riigi ja rahva huvidega.
Sama probleem on ka Euroopas ja meil Eestis. Rahvaid, kelle eliidid on kompradoorsed, ei oota mitte ainult helge tulevik, vaid suure tõenaosusega lõpetavad oma eksistentsi.
Vene sõjavagi on sunnitud poliitikute ja nende selja taga seisvate oligarhide tahtel sõdima USA sõjavaelaste hinnangul yks käsi selja taha seotud ja kikivarvastel. Pole lubatud isegi sooritada seni elementaarselt hädavajalik lahingutandri isoleerimise operatsioon. Selleks on hädavajalik vaid puruks pommitada 5 piiripunkti, kus toimub raudteel rööpalaiuste ymbervahetamine ja blokeerida merelt. Viimasega on asja tegeleme hakatud. Seni on oligarhide finantshuvid selgelt olnud primaarsed Vene riigi julgeolekuhuvide ees. Keda huvitab Putini kummaline sõda Ukrainas, sellele juhin tahelepanu hiljutisele 2023..o7.21. Newsweeki William M. Arkeini artiklile The CIAs Blind Spot about the Ukraine War.
Putini häda on selles, et germanofiilina ja liberaalina pyyab ikka veel pugeda Lääne ees ja ei ole adekvaatselt reageerinud Lääne samm sammult tugevnevatele väljakutsetele ja on nii kaotanud oma näo ja tõsiseltvoetavuse.
Suurvyrst Putin kirjutab usinalt arendusprojektide pakette, mida vyrstid lihtsalt ignoreerivad. Anektootlik syndmus oli asja naiteks haridusministeeriumiga, kus vaatamata Putini selgelt formuleeritud käsule alustada koolides 1,septembrist taas sojalis patriootlike tundidega sojaveteranide juhtimisel. Juhise elluviimise asemel ametnikud estasid hulga vastuväiteid, et tuleb need tunnid muuta vabatahtlikuks, sojaveteranide asemel on vaja panna kehalise kasvatuse opetajad, lykata selle elluviimine aastake edasi jne.
Kiitsin Putinit selle eest ja tunnustan ka täna, et ta tobuke/Ivanushka alustas viimases hädas sõda Ukrainas. Tegemist oli absoluutse ebaadekvaatsusega nii oma sõjavae voimekuse kui ka vastase USA ja Ukraina kavatsuste hindamisel. Venemaa oli siis täielikult ja veel osaliselt tanagi Laane =vaatemangu yhiskond= e. Potjomkini kyla. Tegemist oli USA lõksuga, mille abil plaaniti teha geopoliitiliselt lõpp Venemaa faktoriga
. Esmalt nagi plaan ette võidu peamiselt labi Venemaa majandusliku kollapsi kombineeritult oligarhide riigipöördega. Brzsezinski markis tabavalt, et kuna rõhuval enamikul Venemaa eliidil on kinnisvarad, perekonnad, pangaarved ja tulevikuplaanid Läänes, on kysitav kelle eliit nad tegelikult on.
Siit tulenebki Ajaloos korduv paradoks= Putini strateegiline lollus osutub Venemaa päästvaks ideeks, sest rahu oleks tähendanud Venemaa mädanemisprotsessi pöördumatut jätkumist ja haihtumist Ajaloost. Sõda sunnib Putinit ellujäämise nimel vastu tahtmist alustama eliidi valjavahetamist ja seega ka muutma kogu senist sotsiaalmajanduslikku poliitilist mudelit. Venemaa on asunud tänu yhiskonda raputavale eksisentaalsele sõjale astunud impeeriumi teeotsale ja vajab imperaatorit.
Nagu ma sõja alguses märkisingi, kujuneb sõjast osavõtnutest vabatahtlikest ja mobiliseeritutest Venemaa uus impeeriumimeelne eliit, kes tõuseb lahitulevikus (geopoliitikas 5.a.) võimule, jagades ymber muuhulgas ka majandusaktiivid. Vintpyss synnitab võimu. Tänane ebanormaalne olukord, kus armeekastil pole oma esindajat Venemaa Rahvuslikus Julgeolekunoukogus (Shoigu oligarhina võib esindada Yeltsini perekonda ja Malta Ordut kuid ei oma sõjalist haridust), kes otsustab sõja ja rahu kysimust, ei saa enam kaua kesta.
Ylaltoodu oli hadavajalik Prigoshini mässu juurte mõistmiseks.Yhelt poolt on tegu Kremli siseringi kuuluva oligarh Prigoshini, kes sisuliset täitis Putini isikliku drushiina juhi funktsiooni, ärihuvidega, mida hakati kahjustama, eirates varjasemat kokkulepet. Wagner oli täielikult seadusvastaselt riiklikult ylalpidamisel ja superhästi varustatud võrreldes seadusliku Armeega. Samasuguseid seadusväliseid sõjalisi ryhmitusi, kes ei allu sõjas selgele yhtsele käsuliinile nagu Kiievi Venemaal voi Prantsuse feodaalid on oligarhid ja korporatsioonid tekitanud kymnete kaupa. Loomulikult on Sõja tingimustes otsustava tähtsuse omandanud riiklikult mõtlev Armee ohvitseridekast esitanud ilmselt Putinile ultimaatumi teha otsustav lõpp sellisele bardakile.
Alguses Putin demonsreeris oma rumalust voi nõrkust, lastes ilmselt Armee survele vastukaaluks Prigoshinil karistamatult rynnata avalikult kaitseministrit ja kindralstaabi ylemat pooleteise kuu jooksul! Riigi huviges pidanuks Putin Prigoshini peale esimest taolist avaldust koheselt arreteerima ja maha laskma.
Lõppeks Prigozhin pystitas kysimuse, et tegelikult Putin on võb -olla kaabakas ja alustades õigluse marssi Kremlisse, keeldus täitmast Putini käsku mäss lõpetada. Putin demonstreeris kogu maailmale iseenda nõrkust (su enda pretoriaanide pealik juhib mässu) ja oma reshiimi taielikku degeneratsiooni (Juhtimissysteem ei reageeri kiirelt surmaohule). Putin viis olukorra vältimatu sõjalise suure kokkupõrke ohu ummikusse ja seega kodusõja ja Venemaa lagunemise kynnisele.
Olukorra päästis vaid Lukashenko karismaatiline riigimehelik isiksus.
Prigozhini motiiv oli paevaselge -RAHA. Tema isiklikku äri Wagneriga taheti lõpetada ja allutada koik sõjalised formeeringud Kaitseministeeriumile vastavalt ainuõigele ainujuhtimise printsiibile. Prigozhin ei ole kaugeltki lollpea ja on võimekas, ent kolmandat sorti isiksus, kaupmees vaisha, kellele peabki kõige tahtsam olema raha. Ta meenutab mulle peaaegu tema nimekaimu Primakovi, kes samuti oli vaga osav mees, ent kelle mõttetasamd, nagu Gorbatshovi kaasvoitlejatelgi ei kyyndinud riigimehe, Kshatrja, Brahmani riigimehe mastaapi väärtusteni. Nagu Primakov ise ytles, oli nende tegevuse pohimotiiviks tahe elada sama luksuslikult kui Laane eliit. Staliniga võrreldes on nad koik loomulikult lootusetud degenerandid, sest neil lihtsalt puudub selline väärtuskategooria nagu riik ja rahvas.
Siin pole midagi yllatavat. Piibliski voime lugeda, et on seda sorti inimesi, kes esmasynni õiguse on varmalt valmis loovutama laatseleeme eest. Perestroika aegne kompartei ja KGB eliit, kes omas vaimselt unikaalset maailmaprojekti, oli varmalt valmis seda ehedat väärtust loovutama lubaduse eest lasta läätseleeme nuusutada.
Prigoshin tahtis lihtsalt oma äri seisukohalt oigluse jalule seada ja omas selgelt kogu oligarhiaadi toetus, keda omakorda toetas loomulikult Laane eliit. USA seiskas viivitamatult Wagneri sanktsioonideprotsessi, haistes õieti suureparast Venemaa kollapseerumise võimalust. Isegi rynnaku venelaste vastu Ukraina rindel pandi seisma, et Wagneri mässulisi ei saaks syydistada kodumaa reetmises.
Teisalt toetasid Prigohini pretentsioone ka Wagnerlaste tuumik, kelledeks on endised spetznazi ja GRU ohvitserid. Tegelikult lõi Wagneri kui sojalise löögiryhma endine ohvitser Utkin, kes ka juhtis kogu Wagneri sojalist tegevust. Prigozhin, kes on igasuguse sõjalise hariduseta ja kogemuseta nagu Shoigugi, kyll aga kriminaalse minevikuga, liitus Wagneriga hiljem showmehe ja organisaatornia vahendades Kremli sularahavooge.
Ohvitseridele on Putini renomee allaspoole igasugusty plintust. Lasta end pidevalt petta Lääne juhtide poolt aastate kaupa Minski lepetega, Viljaleppega, hiljuti Erdogani poolt jne. on ohmuvõitu jobu kuvand. Peale Istanbuli rumalust kui hea tahte märgiks loovutati platsdarmid Kiievi ymber ja Sumõ, Tšernigovi ja Harkovi oblastid on ebapiisav Putinil laiutada syydimatult käsi ja haliseda, et teda järjekordselt peteti. Hukkus ju palju muuhulgast Armee eliidist-õhudessantväelasi, kokkuvõttes täielikult mõtetult. Õhudessanlased on omaette kast, kes omavahel on kui vennad ja täna ametnike poolt esiletoodud idee nende likvideerimiseks võib vallandada palju edukama mässu. Ja mida arvata Ylemjuhataja Putini uuest strateegiast peale Istanbuli pettust? Putin deklareeris, et mingit Stalingradi taolist pealetungioperatsiooni vaenlase ymberpiiramiseks ja havitamiseks, mis on hadavajalik soja lopetamiseks ei tehta ja selleasemel hakataskse otse ryndama ukride 8.a. jooksul pystitatud betoonkindlustusi selleks, et valtida suuri inimohvreid!?! No kogu maailma v'epealikud jas teoreetikud on seni v'hemalt kolm asastatuhandet kaljukindlalt veendunud seni olnud, et hastikindlustatud positsioonide otserunnak on koige ohvriterohkem ja s;jakunsti seisukohast absoluutselt vale strateegia. Wagneri s]jameeste otsesed syygistused Putini aadressil, et too lasi veristada koige voitlusvoimelisema vaeosa strateegiliselt taiesti motetul suunal. Prigoshini sonade jargi kaotasid nad yle 20 000 merhe. Wagnerlaste kasutamine naiteks Zaporozje, Nikolajevi ja odessa suunal oleks andnud suure strateegilise effekti hoopis vaiksemate kasotuste hinnaga.
Putini absoluutne ebaadekvaatsus strateegilisel tasandil ilmneb kahjuks mitte ainult sojandduses. Majanduses on tema arusaam, et Venemaa vajab tehnoloogilist rovokki loomulikult iseenesestmoistetav. Ent tema arusaam, et seda teostab erakapital on jalle jahmatav lollus. Kindralid loomulikult ei vota palju sona majandusteemadel, ent nende selgelt valjendatud arusaam on, et tehnilise progressi veduriks peab olema riik.
Putin lammutas Nõuka aegse Armee, vallandades 260 000 ohvitseri, sealhulgas ka tänasi wagnerlasi. Hävitas sõjateaduse, pillutates Akadeemiad laiali Moskvast provintsidesse, sulgedes ca 87 ohvitseride õppeasutust, likvideeris diviiside systeemi minnes yle NATO brigaadidele ja alustas isegi viimase relvasysteemide ostmist, Äsja lugesin, et Ukrainas paistis silma 42. diviisi yks rooduylem, kes oli nooremleitnant! Nooremleitnandi tase on ryhmaylem, roodu peaks juhtimas kapten voi äärmisel juhul vanemleitnant.
Putini ja Shoigu auks peab toonitama, et tanu sõjale on juba muudetud pohimotteliselt NATO mudelile vastav Sõjavae ylesehitamise mudel taas enda elujoulisust praktikas tõestanud nõukogude aegsetele põhimottetele, ent tehtud vigade eest maksavad venelased täna oma sõdurite verega.
Armeed lubatakse suurendada 1,5 miljoni meheni, Shoigu lubab luua suurtykibrigaade, ent ohvitserikaadri ettevalmistamine võtab oma 6 aastatj tana on vaid yks õppeasutus, kes neid ette valmistab jne. Ja seatud eesmärk on Venemaa avarust ja käimasolevat soda NATOga silmaspidades ilmselt ebapiisav. Võrdluseks on maailma suurimal riigil arvuliselt väiksem Armee kui tillukesel Põhja Koreal! Samas on Putin kordamas oma viga ja viivitab taas hädavajaliku mobilisatsiooniga.
Putin lammutas erinevalt Ukrainast kogu nõuka aegse mobilisatsioonisysteemi. Ohvitseride asemel istuvad sõjakomissariaatides tädikesed, kellel puudub elementaarne ettekujutus kutsealustest. Likvideeritud on kadreeritud diviisid ja oppekeskused, Seeparast pole yldse imestada, et 300 000 mehe mobilisatsioon läks yle kivide ja kändude. Kui lisadas veel, et eelarvest eraldatud vahendite jargi pidi ladudes olema 1,5 miljonit tuttuut soduriroivastust, tegelikkuses aga ei mitte yhtegi, siis seegi ebapiisav väikene mobilisatsioon sai kuidagi teoks vaid tanu vene yhiskonna yhistööle, kes saatsid ja tänagi saadavad sõduritele hädavajalikku rõivastusest relvadeni. Fakt, et riigireetmise tähendusega korruptsiooni puhul kedagi seina äärde ei pandud ega isegi ei vangistatud, illustreerib Putini Juhtimissysteemi arhailisust ja täielikku kõlbmatust sõjas Läänega. Kuningal Putinil ei ole mingit võimu oma krahvi Shoigu vasallide yle, sest nood alluvad vaid oma senjoorile Shoigule.
Olukord on veelgi drastilisem, kuna Putini rahandusbloki juhid Siluanov ja Nabiullina on Venemaa verivaenlase USA poolt juhitava rahvusvahelise rahandusorganisatsiooni palgal ja tegutsevad tolle näpunäidetest lähtudes.
Tana enamus vene yhiskonnast saab aru, et ellujäämiseks on hadavajalik võita sõda, milleks on hädavajalik muuta senist Läände sulandumise kurssi, liberaalset ideoloogiat ja kogu yhiskondlik majanduslikku poliitilist systeemi ja läätseseeme ihalusega õnnetuid degenerante eliidis. Hädavajalik ob Stalini tyypi imperaator, kes teraselise tahtega veab kogu yhiskonna Voiduni. Sõjas võimsa Läänega on rebase/ kaval Antsu tyypi Putin, kes lohiseb syndmuste jarel, Venemaa nõrkuseks.
Olukorras, kus Lääs hävitab gaasitorustikud, sõdib tegelikult vahetult Ukraina pinnal, teostab terroristlikke akte ja tapab vene vaimueliiti, ründas ja vigastas isegi strateegilist tuumajõude, mille peale Venemaa tuumakontseptsiooni järgi peaks vastama tuumalöögiga, demonsreerib Putin veelgi suuremat haledat argust, mille kõrval isegi täielik luuser Nikolai II tundub mehisena. Putin oma süstemaatilise Venemaa rahvuslike huvide ignoreerimisega on viinud Lääne, kes ettevaatlikult on samm-sammult eskaleerinud, viinud inimkonna tuumahävingule lähemale kui see oli Kariibi kriisi ajal. Peale Kahhovka tammi hävitamist on Ukraina järgmiseks sammuks Zaporožje tuumajaama pommitamine või provokatsioon vale lipu all nn. räpase või taktikalise tuumapommiga. Lennukid F-16 on teatavasti viimaste kandjateks.
Venemaal on koik võimalused kohe mängust elimineerida Suurbritannia, lõigatas läbi tema ookeanialused kaablid USA-ga ja gaasitorustikud või lihtsalt deklareerida, et igale Briti raketile Storm Shadow vastatakse sama arvu rakettidega Kinzal, Tsirkon või kasvõi x-32. Sama kehtib muidugi ka USA, Saksamaa jt. NATO maade suhtes. Probleem on Venemaale eksistentsiaalse tähtsusega ja seepärast seda isiksuse omadustele taandada ei saa. Lähenemas on presidendivalimised peale USA ka Venemaal ja tarvis on lõpeks teha selge põhimõtteline valik, kas jätkata 1991. aasta kontrrevolutsiooni ja eliidi huvides muutuda osaks Läänest või valida iseseisva peremeheõigustes tsivilisatsiooni tee. Sõnad enam ei maksa midagi, Putinilt ootab üle 80 % vene rahvast tegusi.
Kõhklevaid sammukesi on Putin viimasel teel küll juba teinud, ent kogu rahandusbloki võimul hoidmine ja uue dollarit asendava rahvusvahelise valuuta sisuline blokeerimine on hoopis teisest ooperist.
Samas on Putin astunud talle iseloomulikult ka sammu vastassuunas, kuna märkasin viimasel Peterburi majandusfoorumil Neeva kaldal kolme kõrvutiseisvat hiiglaslikku lipuvarrast koos tänasse Venemaa trikolooriga, Tsaariaegse ja Nõukogude punalippu sirp ja vasaraga. Kahtlematult sümboliseerib see tänase Venemaa ühtsust ja õiguspädevust läbi ajaloo. Sümbolitel on alati hiiglasuur vaimne tähendus ja seega väga tähtsad praktiline väärtus.
Põikan siin Hiina-Taivani -USA probleeni juurde. Olen veendunud, et USA vaatamata oma suhtelisele sõjalisele nõrkusele selles rajoonis teeb maksimaalselt ka suuri riske võttes Taiwanil oma võimu säilitamiseks koik voimaliku, kuna see on ka Ukrainaga võrreldes astme võrra tähtsam. Küsimus ei ole ainult ülitähtsas chipide tootmises - seda on võimalik lahendada aastaga, viies lõpuni nende tootmise üleviimise USA-sse. Geopoliitiliselt oleks see muidugi raske löök, kuna Hiina murraks välja nn, esimesest saarestiku kaitsevööndiks ja saab ligipääsu ookeanile. Ent see ei ole surmav ja on veel teine kaitsevöönd.
USA on valmis ka kõige räpasemateks tegudeks, et takistada goumindanglaste võitu järgmise aasta valimistel, sest nad on juba kokku leppinud rahumeelses ühinemises. See tähendab goumindanglaste Hiina Vabasriigi ja kommunistide Hiina Rahvavabariigi vaieldamatut õiguslikku järjepidavust. Siit aga tekib üles ammune probleem, millest ma lugesin kuskil pool sajandit tagasi. Nimelt andsid vanasti goumindanglased üle USA-le aktivad, mille väärtus täna on vähemalt paarteist triljonit dollarit. Kuna Maailmapanga hinnangul oli Hiina juba eelmisel aastal majanduses esikohal, siis pitseerika see kahtlemata Hiina kui majandusliku heegemooni positsiooni. Muuseas Venemaa tõusis viiendale kohale, möödudes Saksamaast, mis illustreerib minu varasemaid peognoose Venemaa tõusust ja EL hävingust.
Venemaa õigusjärjepidevusel on samuti traagilised tagajärjed USA võimsusele. Nimelt on üldteada ja dokumentaalselt tõestatav fakt, et tänase maailma finantsvõimu südamiku USA 2013. a. asutatud Fõderaalreservi absoluutselt suurima aktsiakapitali paigutas sinna Tsaari-Venemaa mälu järgi kuskil ca 87 % kogu aktsiakapitalist 44 tonni kulla näol, intressiga 4 % aastas. Täna on selle aktsiakapitali väärtus samuti kuskil 12 triljoni dollari kandis. Seega USA on täna Odüssose laevukese olukorras.
Otsustavaks mässu mahasurumisel sai fakt, et sõjavägi eesotsas ohvitserikorpusega ilmutas vaimset kypsust erinevalt perestroika aegsest ja ei yhinenud Prigozhiniga, vaatamata tema formaalselt õigele kriitikale. Selge on see, et showmees Shoigul koos oma seitsme asetäitjaga, kellest mitte keegi ei ole lahingukindral ja isegi Ülemjuhatajal, ei piisa kompetentsi oma ylesannete täitmiseks. Ent Sõja ajal on Kodumaa ja Riik suurim väärtus ja keskenduda tuleb sõja võitmisele, mitte aga sisemisele arveteklaarimisele.
Mis puutub Vene sõjaväelise kasti juhisse kindralstaabi ülemasse Gerassimovisse, siis Prigozhini kriitika on minu arvates pigem demagoogia, sest tema on sunnitud tegutsema neis raamides ja suunas , millesse ta on surutud ylemjuhataja ja kaitseministri poolt.
Suurt pilti vaadates on sõjaväe juhid toiminud strateegiliselt õieti. Poliitikute tahtel sõjaväe lammutamise aastakümnetel on nad pishu haaval kogunud vähesed ressursid ja hoidnud elus strateegilised tuumatriaadi ja tänaseks on nad selgelt paremad kui USA-l!!! Kannatasid eelkõige Maajõud. Ei makstud ohvitseridele isegi seadusega ettemähtud preemiaid, ent täna on neil seeeest USA-st paremad tiibraketid Kaliibr. Ka Putinil on tohutu teene , et täna Vene sõjaväel on esmakordselt ajaloos tehnoloogiline ülekaal strateegilises relvastuses Lääne ees!
Gerassimovi ilmne viga oli ilmselt droonide tähtsuse alahindamine, ent tänaseks on see viga parandatud.
USA-l on täna selge paremus kosmose grupeeringu, luure ja side vallas. Aga see pole sõjaväelaste teha, et Vene sõjaline eelarve oli ennem spetsoperatsiooni ca 50 miljardit, täna kuskil 100, USAl aga 600 miljardit dollarit ning kogu NATO-l märgatavalt enam. Vähemalt ühe luuresputniku on venelased spetsiaalselt Ukraina tandri jaoks üles saatnud, mis aga muidugi pole piisav, ent piiratud ressursi tingimustes arusaadav.
Sama võib öelda ka kontrapatarei vastase võitluse kohta, millise tuntud probleemi täiesti õieti esile tõi legendaarse 58. Armee ülem kindlalt vene kindralitest parimatest Ivan Popov. Šoigu vallandas ta päevapealt formaalsel põhjusel, kuna too viimases hädas läks mööda otsesesest käsuliinist ja teavitas hädast otse Putinit. Sellest karismaatiliste ja mehisest sõjakangelasest nagu Popov, kes purustas Ukraina suurpealetungi ja on ülipopulaarne sõdurite seas, kuuleme me kindlasti edaspidigi. See võis olla isegi Gerassimoviga kokkulepitud mänööver, sest sõjaväelased vajavad oma meest poliitikas. Nii ma ei imestaks, kui Popovist saaks tulevane kaitseminister või koguni presidendikandidaat.
Probleemi üdiks on fakt, et pea täielikult NATO relvastule üle läinud Ukraina käsutuses on suurtükid, mille laskeulatus on oma 5-10 km suurem ja peale selle täpsema moonaga pluss USA parem luure ja võrgustikuline juhtimissüsteem, mis võimaldab kiiret ja täpset reageerimist. Venelastel on ka samal tasemel liikursuurtükk "Koaliitsja", ent neid on väga vähe. Ressursse ei jätku lihtsalt kõikjale. Nii iseloomustab Vene suurtükiväge väiksem laskeulatus ja primitiivsemad mürsud.
Ülaltoodu ei tähenda hoopiki seda, et Gerassimov poleks aru saanud suurtükiväe tähtsusest. Hoopis vastupidi! Just temale kuulub idee anda pataljoni lahingrupi koosseisu terve suurtükidivisjon. Ta on toiminud lähtudes Vene sõjadoktriini mõistest "tulejõud", mis hiljutises NATO kontseptsioonis üldse puudub. Ja siin võime tõdeda, et Gerassimov on pannud vaimse šahh-mati kogu Lääne sõjalisele eliidile!
Nimelt on meil tegemist Ukrainas mitte USA- Grenada tüüpi konfliktiga, vaid USA taha koondunud kogu Lääne sõjamasina ja Venemaa vahelise sõjaga. Geerassimov on valmistunud NATO vastaseks hiigelheitluseks ja tulejõu tähtsusest aru saades ei lasknud likvideerida nõuka aegseid suurtükke ja laskemoona. Ainult selletõttu on venelastel suurtükkides viiekordne ülekaal ja veelgi rohkem lihtsat laskemoona, mille tootmist on suudetud suurendada kaheksa korda! Pealegi, võib seda relvastust ja laskemoona vajadusel saada tohututes kogustes P-Koreast vilja vastu.
Lääne sõjatööstuskompleks on läinud aga loomulikult kasumi saamise eesmärgil hoopis keeruliste, raskelt hooldavate ja kiirelt kuluvate kahuritorude ning hirmkalli laskemoona teed. Isegi mina sain Liibüa konlikti ajal aru, et Lääne sõjasmasin on võimeline vaid showks tehnoloogiliselt algeliste riikide vastu. Kui venelased oleks pannud oma napi ressursi hüperkiirusega rakettide asemel Koalitsjatesse, siis oleks neil täna suurtükiväge ja laskemoona vähemalt viis korda vähem.
Tegemist on NATO strateegilise lõksuga, mida nad ei ole võimelised heastama ja see oli üks faktoritest, mille põhjal ma kohe väitsin, et Venemaa võidab igal juhul sõja Ukraina pinnal ja Lääs teeb saatusliku vea kui ta sinna sohu oma tõsiseid ressursse paiskab. Strateegiliselt oli ette näha USA lühiajaline kasu ent Suure Strateegia e. geopoliitika seisukohalt on see tuleviku kaotamine.
Minu arusaanine põhines II maailmasõja kogemusel, kus üksmeelselt nimetati parimaks tankiks vene T-34. Tehniliselt oli loomulikult palju võimsam KöningTiger, ent parem on sama ressursi eest omada kahte pataljoni T-34, kui üht, ehkki väga head tanki, mida võib hävitada ka lennukilt tollal tulistatav juhitamatute rakettide parvest üksainuke.
USA sõjatööstuskompleksi äriidee on rajatud ülikeeruliste vigurite väiksemahulisele väga suure kasumimarginaaliga relvastuse tootmisele. Viimati Vilniuses NATO tippkohtunissel poliitikud võivad kyll võtta vastu igasuguseid otsusi, mis vastavad nende soovmõtlemisele, ent ma ei oska ette kujutada relvakontserni juhatust, kes oleks valmis üle minema senisest kõrge kasumimarginaaliga tootmiserlt odavate 155mm suurtükimürskude masstootmisele kaheks aastaks. See tähendaks ju kindlat aktsiatootlikuse langust, sest see nõuaks suuri investeeringuid uute tootmispindade ja masinate ostmiseks ja tööliste väljavõppeks, mis ei tasu end mingil juhul tasa paari aasta jooksul madala kasumimarginaaliga toodangu puhul. Lisame veel siia suure tööstusliku inflatsiooni USA-s, uue kordades suurema vajaduse toorme ja energia järgi tänase ebakindla logistika juures. Mis kostaks selle peale aktsiaomanikud? Kust leida bank kes krediteeriks kahjumiga tootmist? Lääne tänased poliitikud on lootusetult degenereerunud.
Venelased on Ukraina laialt reklaamitud pealetungi ümberlükkamiseks valinud avalikult Kurski lahingu plaani ja meetodid, mis on hiilgavalt õnnestunud. Tänaseks, peale kaks kuud selle algust võib kindel olla, et USA parimate kindralite poolt koostatud ja kompuutritel läbimängitud lahinhguplaan on totaalselt läbikukkunud ja tänane ukride ajuvaba aktiivsus on loll ressursi raiskamine.
Pearõhu panemine terrorismile pommitades tsiviilelanikkonda klasterpommidega jne. on agoonia. Kaksteist NATO koolitatud ja relvastatud brigaadi, mis pidid otsustava löögi andmiseks paisatama lõunas venelaste kaitsevööndi aukudesse. et jõuda vähemalt Musta mere kaldani ja võimaluse korral Krimmi, pusivad tänini Venelaste esimese, kolmest kõige vähem betoneeritud kaitseliini eesväljal, kandes tohutuid kaotusi elavjõus (suurusjärgus üle 40 000 ainuüksi tapetu) ja NATO tehnikas (kuskil kolmandik). Kaotuste suhe on vähemalt 1;7 venelaste kasuks. Tähtsat osa venelaste võidus etendas just nende suurtükivägi. Kui ukrid üldse jõusidki läbi miiniväljade ja helikopterite-lennukite turmtule ning kahurite tulevalli esimesele kaitseliinile mõnes kohas, siis venelased vastavalt oma aktiivse e. paindliku kaitse taktikale ei hakanud inimkaotuste hinnaga seda kaitsma, vaid taganesid teisele liinile. Kaevikuni jõudnud ukrid sattusid aga sissetulistatud tulekotti ja kel ei õnnestunud kiirelt ära jooksta leidsid seal oma haua. Seejärel venelased pöördusid tagasi ja taastasid jälle oma tulepunktid. Nii kordub see paevast päeva , mis viib Ukraina vägede verest tühjaksjooksmisele.
Sõjalises mõttes on täna liharünnakute jätkamine täiesti mõtetu ja toimub vaid Zelenski poliitikute kamba survel, sest muidu jäävad nad ilma Läänest tulevast rahast. Isegi Biden oli sunnitud hiljuti lähenevaid valimisi silmaspidades teatama kavatsusest osa Ukrainale planeeritud summadest ümber jaotada kodusteks vajadusteks.
Igakülogseks analüüsiks ülaltoodud mõttekillud muidugi ei pretendeeri, vaja oleks analüüsida veel paljusi faktoreid nagu mobilisatsiooniressurss, helikopterid, lennukid jne. jne. Artiklikeses on see mahu tõttu võimatu. Seepärast panen kirja vaid mõned tatsipaod, mis põhinevad minu loomulikult piiratud infost ja mõistusest.
USA tegi hegemoonina Bideni lipu all saatusliku vea astudes relvastatud hübriid, e. totaalsesse sõtta Venemaaga avalikult väljakuulutatud tema täieliku purustamise eesmärgiga. Liberaalse ideoloogia doktrinääride e. usuhullude , kes täna troonivad USA demokraatlikus parteis ja kelle iidoliks on lesbi Camala Harris (Bideni tervis kaua vastu ei pea) oli tegu absoluutselt õige ja hädavajaliku sammuga. Venemaa oli plaanis purustada aastaga, purustades Venemaa majanduse sanktsioonidega ja kuuenda kolonniga Keskpangas ja rahandusministeeriumis. Lisaks veel masside maidan koos oligarhide mässuga. Tagataskutrumbiks veel Ukraina kaheksa aasta jooksul Lääne poolt koolitatud ja palka saav ametkond ja jõustruktuurid. Piisab vaid võrrelda Lääne ja Venemaa sõja ettevalmistamiseks tehtavaid rahasüste, relvade ja relvajõudude arvu, rahvaarvu, najanduslikku ja poliitilist võimsust ning näiliselt oleks Venemaa surnuks kägistamine käkitegu.
Pele Venemaa allutamist ja paljaksröövimist, oleks ta tehtud Hiina vastaseks instrumendiks ja Maailmavalitsemine oleks tagatud veel vähemalt pooleks sajandiks.
Liberastidest fanaatikute tugevuseks ja samas saatuslikuks nõrkuseks on nende kahtlusvarjunditeta usk. Nende võimetus pidevalt kahelda oma ettekujutustest maailmast viib reeglina soovmõtlemisele. Nad ei ole võimelised realiseerima iidseid Hiinlase poolt kirja pandud elementaarseid strategeeme:
1) tunne iseennast
2) tunne oma vaenlast
USA eliit on ilmselgelt valesti hinnanud oma võimsust ja alahinnanud Venemaad igast aspektist. Peatun vaid sõjalisel. Kui seni USA sõjaväe eliit eesotsas pea lahkuva Millyga adekvaatselt hindasid Venemaa paremust Strateegilises relvastuses ja seepärast olid kategooriliselt vastu igasugusele otsesele sõjale Venemaa vastu, siis tavarelvastuse osasvalitses üksmeel, et Venemaa on 3-4 korda nõrgem ja Ukraina on võimeline edukalt sõdima Venemaaga kui talle tagada ülalpidamine ning NATO sõjaline väljaõpe ja Lääne kõige moodsaim relvastus nagu Patriot õhutõrjekompleksi kõige moodsaim variant ja NATO parim tank Leopard A6 jm. Suurpealetung tõestas, et ei parima sõdurmaterjali väljaõpe NATO lekaalide järgi, ei NATO parim relvastus, ega luure ja NATO kindralid oma sõjakontseptsiooniga ei ole võimelised võitma Venemaad. Juhtus täpselt see, mida ma sõja alguses prognoosisin; sõda ühendab Vene ühiskonna selge enamuse ja balleti-paraadi-biatlonide show vaatemängu maailm asendub kiirelt vene sõdurite reaalsete põlisväärtustega ja paremusega isegi tõesti võimsa Saksa sõjamasina vastu II maailmasõjas. Isegi viimaste kui venelastelt haledalt peksasaanute kõrval on NATO eesotsas USA Armeega võitlustahe ja võimekus astme võrra madalam. Tundes venelasi, kujutan ette täna nende kuraaži kui nad hävitavad jälle Saksa teotooni ristiga tanke ridamise jälle samades lahuingukohtades kui nende vanaisad. Üks kõige moodsaim Leopard A6 on isegi tervelt sõjasaagiks võetud. Juhtub täpselt see, millest ma kirjutasin varem; Venelased yletavad tänu sellele sõjale teadmatusest tingitud ebakindluse ja õpivad tänu oma loomupärasele leidlikkusele kiiresti NATO kõige uuemate relvasysteemidega väga kiirelt effektiivselt sõdima. Vean kihla, et täna vene sõdurid juba ei väldi Saksa Leoparde, vaid lausa unistavad, et mõni nende käeulatusse satuks. Ja põhjus ei ole sugugi peamiselt 1miljoni rubla suuruses preemias.
Täna toimubki see protsess, mida ma sõja alguses ennustasin - ka Vene Armee tavajõud saavad maailma kõige tugevamateks maavägedeks. Kvaliteedilt on nad seda juba täna, Kvantiteediga on aga probleem, sest Putin astub jälle sama reha otsa ja mökutab võiduks hädavajaliku lisamobilisatsiooni väljakuulutamisega, sest oligarhidele pole vaja võitu, vaid ühisäri jätkamist Ukraina oligarhide ja Läänega.
Aga täna USA kindralid, kes enamuses pole sugugi vesipead, on sunnitud tegema kurva Strateegilise järelduse; NATO pole täna ka ukride fanaatilisi natsiideoloogiaga immutatud russofoobilist kahuriliha kasutades võimeline võitma ka konventsionaalses sõjas Venemaad. Venemaa võidus Ukrainas järgmisel aastal ei ole kahtlust.
Mõned Vene analüütikud on leidnud paralleele hiljutise Prigoshini mässu ja 1917.a. samuti nurjunud Kornilovi mässu vahel. Olukord on tõesti sarnane ja ka Putini tüpaaž sarnane liberaal Kerenskile.
Arvan, et kui Putin järjekordselt haarab kinni Läänega sobingute ettepanekutest, kus on arvestatud vene oligasrhide, mitte aga Vene riigi huvidega, siis toimub Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni sarnane riigipööre, mille subjektiks ja tegelikuks juhiks on jälle Vene Kindralstaap. Tol ajal oli selleks konkreetselt Luureosakonna ülem,
Lõpetaks veel minu seni täitumatu vana prognoosi meeldetuletamisega; Ukraina sõja lõppedes on Venemaa konventsionaalsed maajõud selgelt maailma tugevaimad. Arvan isegi, et kuskil kolmandik tänasest Ukraina sõjameestest põgeneb Läände palgasõduriteks, kakks kolmandikku aga liitub Vene asrmeega ja neist kujunevad Zelenski bande ja Lääne kõige motiveeritumaks ja leppimatuteks vaenlasteks nende poolt organiseeritud ukrainlaste genotsiidi ja lollitamise tõttu .
USAl on aga ees nende perestroika ja smuta. Presidendirallit täna küsitluste järgi selgelt juhtiv Trumpi tahetajse naeruväärsetele süüdistustele tuginedes 561 aastaks trellide taha pista!
Tulenevalt aga USA valele strateegilisele valikule raisata rumalalt aega ja ressursse Ukraina tandril, mille ainsaks reaalseks tulemuseks on vastupidiselt soovitule Venemaa tugevnemine. Ameerika on selgelt kaotanud hegemooni positsiooni ja ei ole isegi parim võrdsete seas. selles aupaistes kümbleb täna juba Hiina.
USA-l oli hädavajalik juba eelmisel aastal sekkuda Hiina blokeerimiseks eelkõige kogu jõuga Indo- Hiina poolsasarel. Aeg on taastamatu ressurss ja materiaalne ressurss raisati tagajärjetult mõtetult ära Ukrainas. Venemaa vastaste sanktsioonidega kiirendati tunduvalt dollari kui reservvaluuta krahhi ning juba täna kulutatakse riigivõla intresside maksmisele aastas sama palju kui on kaitseministeweriumi eelarve! Aga need on vaid õied, Absoluutseks majanduslikuks mürgimarjaks on aga Kongressi otsus kaotada yldse lagi riigivõlallt!!! Siis me näeme Yellenit alandlikult kummardusi tegemas Taevapoja Xi ees, et too ikka USA võlakirju ostaks ning tõstab baasintressi, mis majanduslangust suurendab. Ühesõnaga USA eliit on peast segi nagu nõuka ametivennad Perestroika ajal ning nende tegude analüüsimine võib huvitada psühhatreid, mitte aga mind.
Vaiksel ookeanil on aga kujunenud sisuliselt kolmikliit Hiina, Venemaa ja P-Korea vahel, kelle laevastiku koguvõimsuse vastu täna USA-l ja tema liitlastel hambaid ei ole. Seal tandril ongi peamiseks merejõud, sest praktiliselt mõtetud on USA dessant maavägedega Hiinasse või vastupidi. Täna on USA merejõud aga impotentsed merelahingute jaoks, sest kui kolmikliidul on laevade vastased hüperkiirusega raketid nagu venelastel Tsirkon kiirusega üle 10 Machi ja lennukaugusega 1000km, mille vastu USA laevadel pole mingit kaitset. Samal ajal on USA laevastik sunnitud relvastusest maha võtma vanad kaugele lendavad kuid aeglased ja lootusetult vananenud Tomahowkid, kuna vastaste õhutõrje havitab nad kergesti. Moodsamad ja kiiremad (kuid mitte hüperkiirsed) laevade vastased raketid on vaid 280 km lennukaugusega. Küllaltki mõru pill ameeriklastele.
Euroopa kandis Atlandi ookeanil on USA laevastik Vene omast peajagu tugevam, ent Euroopa sõja tulemuse otsustab maavägede tugevus. Ka siin on USA seisukohast seis nutune, sest Euroopas kujuneb domineerivaks maajõuks Venemaa. Kui arvestada jälle ainult konventsiaalse sõjaga mitte tuumasõjaga, siis Vene laevastiku peaülesandeks on rannikulähedase mere kaitse põhiliselt korveti klassi laevadega. Ookeaniklassi laevu nõuka ajaga võrreldes on vähe.
Kokkuvõttes võib nentida, et senine Ajaloo trend jätkub ja süveneb: Ida tõuseb ja Lääs vaob. Vastupidisest trendist pole mingit märki.
Eesti seisukohast on kurb tõsiasi fakt, mille eest ma juba pool sajandit tagasi hoiatasin; Tõsiasi, et Venemaad ei ole võimaslik võita ei tuumasõjas, ega täna ka konventsionaalses tavarelvastusega sõjas, tahendab Eesti kui geopoliitilise Venemaa vastase sõjaplatsdarmi väärtuse kadu USA silmis, kõigi siit tulenevate ebameeldivate järeldustega.
Roman Ubakivi
