SILMAPIIRIL ON JALTA-2
Venemaa julge ja efektiivne oma rahvuslike huvide kaitsmine Süürias on muutnud jõudude tasakaalu maailmas. Venemaa on kaitsest üle läinud vastupealetungile ja on haaranud enda kätte geopoliitilise initsiatiivi maailma ühes kõige tähtsamas piirkonnas. Lähis-Ida senist vaieldamatut hegemooni USA-d on Venemaa löök tabanud ootamatult ja ta mõju ja prestiishi langus on paratamatu.
Vaadakem, missugused kolossaalsed geopoliitilised järeldused toob endaga kaasa ainuüksi Venemaa Kaspia flotilli (üks vahilaev ja kolm 950-e tonnise veeväljasurvega raketikaatrit jõgi-meri klassist "Bujan-M" projekt 21631) 26 tiibraketi "Kalibr" täppislöök (3m) 1500 km kaugusele islamiäärmuslaste baaside pihta Süürias. Muidugi, on juba ammu teada, et Venemaal on tiibraketid, mis väidetavalt on paremad USA Tomahawkidest. Teine asi on aga selles veenduda reaalses lahinguolukorras. Tiibrakettide löök Kaspia merelt (kus USA sõjalaevade viibimine on välistatud) tähendab muidugi eeskätt Pekingi-Moskva-Teherani telje reaalset toimimist (tiibraketid pidid läbima ju Iraani ja Iraagi õhuruumi). See tähendab aga samuti, et odavad raketikaatrid võivad Kaspia merelt uputada kogu USA laevastiku Pärsia lahel koos lennukikandjatega, mis on USA sõjalise võimsuse peamiseks esindajaks. Need raketikaatrid võivad pesitseda jõgedel ja neid võib ümber paisata mööda jõgesi-kanaleid ka Valgele ja Balti merele jm. See tähendab aga kogu USA raketikaitsesüsteemi haavatavatust ja mõtetust Euroopas. Kalibri kompleksi võimalused ei piirdu aga ainult pealveelaevastikuga. Tal on modifikatsioon ka allveelaevadele. Näiteks võivad viimased tiibrakette välja lasta ka igivanadest 1947.a konstrukteeritud ja moderniseeritud 533mm torpeedoaparaatidest. Veel on tiibrakettide modifikatsioon lennukitele, mis võivad rünnata Venemaa õhuruumist väljumata Ameerika mandrit.
Seega oleme me sõjalis-poliitiliselt täna sellises uudses olukorras, kus ainult USA ei ole suuteline vastavalt oma "Kiire Globaalse Löögi " strateegiale sundima oma tahet peale ülejäänud maailmale tavarelva ähvardusega, arvestades, et tuumariigid, nagu Venemaa, ei lähe vallapäästma ülemaailmset tuumsõda näiteks Süüria pärast. Täna demonstreerib Venemaa, et ta on tahteline ja võimeline kaitsma enda ja oma liitlaste huve ka ainuüksi tavarelvastust kasutades.
Lisaks on USA esmakordselt olukorra ees, kus tene riik on võimeline tavarelvastusega ohustama tema julgeolekut Ameerika mandril.
Loomulikult on ka kogu Euroopa "Kalibri" laskeulatuses ja tiibraketikaitsevastast õhutõrjesüsteemi ei ole ei Euroopal ega USA-l.
Kokkuvõtteks rõhutan, et täna oleme põhimõtteliselt uues rahvusvahelises olukorras. Kui veel hiljuti võis USA, tuginedes oma sõjalisele võimsusele lambist kuulutada, et Malaisia reisilennuki lasi Ukraina kohal alla Venemaa koos terroristidega, siis täna ei julge isegi ta truu liitlane Holland taolise ilmse valega kaasa minna ja ainus riik, keda uurimiskomisjon julges avalikult süüdistada, on Ukraina.
Teine tavarelvastuse faktor, mis on andnud Putinile võimaluse kehtestada sisuliselt lennukeelutsooni Natole Süüria taevas on Venemaa Kosmose-Õhujõudude tehniline üleolek. Nimelt on USA moodsamateks lennukiteks juba neljakümne aasta vanused F-15, F-16 ja F-18. Nende väljavahetamiseks kulutati 400 miljardit dollarit F-35 loomiseks. Viimane on aga absoluutne katastroof. Nii lasi õppelahingus üks F-16 alla kaks F-35!
Eurooplastel on küll F-16 st moodsam ja parem hävitaja- Eurofighter "Typhoon". Just sama, mis sakslasel on ja hiljuti Ämari betoonil ära lagunes. Ent Suurbritannia Typhoon pilootide mõõduvõtmine India SU-30 pilootidega lõppes 12: o India kasuks.Venelastel on praegu neli SU-30 Süürias, ent parim tänapäeva hävituslennuk on SU-35. Ameeriklastel on küll veel F-22 Raptor, kuid see on iga kandi pealt SU-dest halvem kui Stealth tehnoloogia välja arvata. Viimane aga ei ole määrav, sest nii venelastel kui ka hiinlastel on madalasagedusega lokaatorid, mis nii F-22 kui F-35 ainukese eelise kõrvaldavad. Hiinlased ja serblased nägid USA stealth F-117 juba Belgradi pommitamise ajal kui USA Hiina saatkonda pommitas. Pealegi pole F-22 sõjahobune, sest vajab iga lennutunni järele 30 t. tehnilist hooldust ja kardab vihma. Lisaks on ta veel hirmkallis - 365 miljonit dollarit tükk. Selle eest saaks tosina SU-30! Seepärast ta pole lahingutegevusest kunagi osa võtnud ja on nüüd esmakordselt Süürias luuraja rollis.
Lähitulevikus on selgelt parimaks venelaste stealth T-5o, mis praegu läbib katsetusi ja võetakse relvastusse 2017.a.
Seega täna on vaid 4 hävitus-ründelennukit SU-30 ja 6 ründe-pommituslennukit SU-34 (kes võivad kanda ka õhk-õhk rakette) koostöös laevastikueskaadri õhutõrjerakettidega (S-300 laevastiku modifikatsioon) ja lennuvälja lühimaa "Pantser" kompleksiga suutelised kontrollima Süüria õhuruumi.
Toksin nii pikalt lennukitest lühiülevaadet tehes sellepärast, et USA ei ole võimeline sõdima mitte ühegi maaga, kellest ta ei ole peajagu üle õhus. Nagu hiljuti septembris USA õhujõudude komandör Euroopas, kindral Frank Gorenc toonitas, on nad kõigeks võimelised, juhul kui nad valitsevad õhus, aga ilma selleta nad ei ole mitte millekski võimeliseks.
Vene 34 lennukit on tegutsenud hämmastavalt effektiivselt USA ja ta liitlaste abitusega võrreldes ja on suutnud lühikese ajaga koos Süüria relvajõududega saavutada murrangu sõjas islamiäärmuslaste vastu.
Esmane eesmärk on selgelt (koos ca 2000 iraanlasega) Aleppo vallutamine ja Loode-Süüria puhastamine islamifundamendalistidest. Kui Süüria väed võtavad üle kontrolli Türgi piiri üle, siis tähendab see kogu relvastuse, raha ja jihadistide voo tõkestamist, mis hoiab ISIL-i ja al-Nusra (AlQaeda Süüria haru)seni elus. Põhjapiiril on teatavasti islamistidega sõdivad kurdid, keda pommitab Türgi. See tähendaks Süüria riigi säilimist vähemalt osaliselt ja alaviitide, druuside ja kristlaste massimõrva vältimist. Putin esineb siin kristluse kaitsja rollis. Teatavasti palusid kristlased juba 2012 Venemaalt kaitset, sest Venemaa on ajalooliselt Süüria õigeusuga tihedalt seotud. Veel võib kohata külasi, kus räägitakse Kristuse aramea keelt ja just seal kandis hakati Jeesust esmakordselt nimetama Kristuseks.
Venemaale tähendb see laevastiku, maa-ja õhujõudude baasi väljundiga Vahemerele ja India ookeani ning kindlat mõju selles ülitähtsas regioonis. Kui Hiina ostab ära Pireuse sadama ja Venemaa hakkab Kreekas raudteed ehitama, nagu plaanis, siis on geopoliitilised järeldused selged.
Teiseks sammuks on ISIL-i pealinna Raqqa vallutamine. See võimaldaks (kurdidele autonoomiat andes) taastada Süüria riigi algsetes piirides ja luua tugev ilmalik Süüria riik, mis teeb lõpu Euroopa süürialastest põgenike probleemile ja stabiliseeriks märgatavalt olukorda selles regioonis ja maailmas.
Kolmas Venemaa samm võib olla ka Iraagi riigi taastamine, ent Venemaa on võitnud juba esimese eesmärgi saavutamisel ja kolmas samm võib olla juba liiga riskantne. Igal juhul tuleb juba vaadata uute avangute poole, näiteks koos Hiinaga Nikaraaguas.
Uus reaalne jõudude vahekord maailmas on selgelt vastuolus USA upsaka pretensioonikusega ja on loonud reaalse aluse vabaneda Euroopal neokoloniaalsest USA-sõltuvusest. Konkreetne näide on hiljuti Berliinis toimunud veerandmiljoniline meeleavaldus vabakaubandusleppe vastu USA-ga. USA puudlid, nagu Merkel ja Hollande, tuleb võimalikult kiiresti võimult kõrvaldada.
USA probleemi on korrektselt sõnastanud ameeriklased ise. Paul Kennedy on kirjutanud, et kui Ameerika laiendab oma sõjalise jõu kasutamist ja strateegiliselt laieneb rohkem kui on vajalik, viib see tema langemiseni.
Sellise kergemeelse laienemise näiteks on ameerika geopoliitikud toonud Balti riikide Nato-ga liitmise, mis on selgelt nõrkuseks, aga mitte kasuks. Eesti degenerantne juhtkond ei jaga geopoliitikast muidugi tuhkagi ja on illusoorse petliku NATO jõu lummuses ning tegutseb sellest väärakast ettekujutlusest lähtudes. Kuna meie ogarale välispoliitikale liitub veel moraalitu ja idiootne sisepoliitika, siis oleme sellisele eestluse totaalsele lammutamisele isegi üllatavalt hästi vastu panna suutnud. Ent mitte kauem. Meie saatus sõltub muidugi El-st ja Venemaast. Kui EL ei suuda saada iseseisvaks geopoliitiliseks subjektist, siis meie sõltume vaid Venemaa armust või vihast.
USA vabaneb paratamatult omaenda meedia poolt sisendatud illusoorsetest jaburdustest ja tuleb hakata suud seki järgi seadma.
Ameerikas on piisavalt arukaid inimesi sellest arusaamiseks. Arvan, et isegi Obama võtab ette seekord tõsise katse enne oma ametiaja lõppu Venemaaga kokkuleppimiseks. See on mõlema maa huvides ja tegelikult ka kogu maailma huvides, mis võimaldaks piirduda proxy-sõjaga ja vältida tuumakatastroofi. Kuna Putinil ei ole kunagi olnud eesmärgiks USA hävitamine, siis tee kahe suurriigi vastastikke huvisi arvestava kokkuleppe sõlmimiseks on potentsiaalselt olemas, nagu see toimus ka 1945.a.kevadel Jaltas.
Roman Ubakivi