SÜÜRIA, EUROOPA JA EESTI
Lähis Ida on täna platsdarmiks, kus võideldakse tulevase maailmakorra eest. Maailmavalitsemise eest võitleval USA`l on suured sõjalised raskused, mida ma valgustasin eelmises kirjutises. Ent ka poliitiliselt on USA kimbatuses. Kes on USA liitlased? USA huvid ei lange täna kokku ei Türgi, Saudi Araabia,Katari jt., kes kõik sponsoneerivad ja relvastavad ISIL`i, An Nusra Fronti (Al Qaeda) jt. terrorislike liikumisi. Ei lange kaugeltki kokku ka Euroopa huvidega, kes on sõjas eelpool nimetatud vahhabistidega. Samuti on rahulolematu Iisrael. Strateegiaga, mis püüdleb selle poole, et teistes maades olukord oleks halvem kui USA-s eesmärgiga, et kapital voolaks Ameeerikasse, ei leia huvide ühtsust.
Vastasrindel on konsolideerunud Venemaa-Iraani-Süüria telg, mida lõhkuda täna on juba pea võimatu. Venemaa juba tarnib S-300 õhutõrjesüsteemi Iraanile ja on juba langetanud minu arvates õige strateegilise otsuse toetada Iraani püüdlusi muslemimaailma liidri kohale Türgi ja Saudi Araabia vastu. Ka Egiptuse huvides on muslimite vennaskonna mõju likvideerimine ja Putini abi kriitilisel hetkel Al Sisile kaalub kindlasti üles konjuktuurse raha eest Saudide sõjalise abistamise Jeemenis.
Mis teeb aga Venemaa strateegiline liitlane Hiina? Mõnedki imestavad, miks Hiina ei ole liitunud Venema pommirünnakutega terroristide vastu Süürias. Annaks see ju nii hädavajalikku praktikat tema seni ainukesele lennukikandja (ehitusel on veel kolm) lenduritele. Hiina mõtleb suurelt. Seni kui Obama tähelepanu on koondunud Venemaa väljasuitsetamisele Süüriast, sõlmib Hiina lepingut oma esimese laevastikubaasi rajamiseks välismaal Djiboutis, mis kontrollib Adeni lahte, Bab el Mandemi väina ja Suessi kanalit lõuna poolt. Kui meenutada, et põhja poolt kontrollib Suessi kanalit Venemaa oma mereväebaasist Tartusest, siis me oleme täiesti uues geopoliitilises olukorras Lähis Idas ja maailmas. Rääkimata sellest, et Hiina kindlustab ka sõjaliselt oma liidrirolli USA ja Euroopa arvel toorainerikkas Aafrikas.
Kui USA ei lähe põhimõttelisele muudatusele oma Venemaa vastases poliitikas (ka Euroopas) ja jätkab oma senist pseoudosõda tema enda poolt loodud. rahastatud ja relvastatud ISIL`i vastu, siis võib Obamat tabada järjekordne üllatus. ISIL, kes täna pretendeerib kümne riigi territooriumile, võib tulla täiesti mõistlikule järeldusele, et täna konkreetses situatsioonis pole reaalne ei Damaskuse ega Bagdadi vallutamine. Tark oleks selles suunas jääda strateegiliselt aktiivsesse kaitsesse. Samas mingi Raqqa pole kalifaadi pealinnaks mudugi mitte mingi näitaja. Kalifaadi võim ja kuulsus kajaks kogu maailmas, kui uueks pealinnaks saab Meka või Mediina!
Seni ISIL pole Saude puutunud, sest nood maksavad kalõmmi selle eest.
Ent sõjaliselt on ISIL`ile tee lõunasse vaba ja ka Jeemenis teevad nad praegu mehetegusi. Saudid on aga houthidelt valusalt rappida saanud ja hiljuti lennutasid nad 500 karastanud terroristi põhja Süüriast endale houthide vastu appi. Ent need elukutselised, juba tshetsheenias sõdinud palgasõdurid võivad iga hetk pooli vahetada ja ISIL`iga liituda.
Saudide keskaegne rezhiim võib hetkega kokku variseda. Sel puhul on tillukeses Kataris asuv USCENTKOM ja U.S.Air Forces Central Command koos Lähis Ida suurima lennuväebaasiga ning Bahreinil asuv U.S. viienda laevastiku Combined Maritime Forces kõik löögi all! USA on sunnitud maavägedega sekkuma ja uppuma järjekordses kaoses, mille autoriks ta ise on.
Loomulikult USA tuntav nõrgemine ja tema huvide kokkusobimatus Euroopa huvidega on loonud eeldused poliitikute esilekerkimiseks (nagu M.Le Pen ja V,Orbanis), kes ei ole USA marionetid nagu A.Merkel ja on valmis kaitsma oma riigi ja Euroopa huve. See tendents on süvenev ja kiirenev ning juba tuleval aastal on oodata põhimõttelist kursi muutust Euroopa poliitikas.
Lähis Idas oma suurriigi staatust tõestanud Venemaa hakkab korda looma oma läänepiiri ümber. Esmalt leitakse põhimõtteline lahendus pankrotis Ukraina suunal. Kas see on nagu Krimmi puhul või luuakse puhver Novorossia näol, on juba teisejärguline.
Iseseisvuva Euroopa ja Euroopa huvisi esindava eliidiga ei teki Venemaal mingeid ületamatuid raskusi vastastikuste hoovide piiride kindlaksmääramisel. Baltikumis ja konkreetselt Eestis on oodata poliitikute esiletõusu, kellel on intellektuaalne võimekus aru saada NATO 5. artikli konkreetsest sõnumist: kallaletungi puhul ühele NATO liikmesriigile osutab iga liikmesriik abi kallaletungi ohvrile moel, missugust igaüks loeb hädavajalikuks. Diplomaatiline noot raevuka protestiga Eesti (või osa meie territooriumi) okupeerimise puhul ja selle mittetunnustamine on meile tagatud ainult juhul, kui ei sõlmita Lavrov-Kerry pakti.
Roman Ubakivi
reede, 11. detsember 2015
kolmapäev, 9. detsember 2015
VENEMAA MÕJU KASVAB
Putini Süüria gambiit läheb ilmselt lähiajaloo õpikuisse hiilgava näitena, kuidas minimaalsete sõjaliste vahenditega (polk lennuväge ja paar pataljoni julgestuseks) võib saavutada muljetavaldavaid poliitilisi võite ja koguni haarata enda kätte geopoliitiline initsiatiiv.
Obamat tabas Venemaa vasturünnak Süürias täiesti ootamatult, mis ilmnes vastuolulistes avaldustes ja selge käitumisliini puudumises esimesel nädalal. Ilmselt oli viimase pooleteise aasta ülemaailmne Venemaa ja isiklikult Putini vastane totaalne laimukampaania tekitanud soovmõtlemise sündroomi eelkõige demoniseerijate endi peades. Ei saa ju oodata suurriiklikku käitumist Venemaalt, kelle majanduse sa oled tükikesteks rebinud ja kes ei küündi isegi regionaalse riigi staatuseni.
Tasapisi muidugi toibuti ja vastati vastavalt juba ammu väljatöötatud Venemaa vastase "anakonda" strateegia järgi, mis näeb ette surve suurendamist oma vasallriikide kaudu Eestise Azerbaidzaanini ja islamisisside aktiviseerimist Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Muidugi ka surve suurendamist Krimmile ja Donbassile. Uut vaid niipalju, et ka Türgi õnnestus Vene pommitaja allatulistamisega muuta otseseks vaenlaseks Venemaale.
Ent nagu ma juba varem olen kirjutanud, oli see ränk viga, mida Putin juba on ära kasutanud. S-400 ja lisa hävitajaid tähendab sisuliselt Venemaa lennukeelutsooni rakendamist Süüria kohal. Ilma Venemaaga kooskõlastamata ei saa täna ükski Nato lennuk siseneda Süüria õhuruumi. Kuna täielik ülekaal õhus on kogu Nato eduka sõjapidamise eeltingimuseks, siis täna on Süürias Venemaa peamine sõjaline jõud ja USA on varumeeste pingile surutud.
Kordan siin oma juba mitmel korral avaldatud mõtet, et seni , kuni USA ei muuda oma strateegiat Venemaa suhtes, seda ta ei saa aga muuta, muutmata oma maailmavalitsemise eesmärki, Ameerika üksnes kiirendab oma langust.
Mida rohkem USA oma proxyde kaudu ründab, seda rohkem pakub ta Venemaale kandikul võimalusi tugevneda USA vasallide arvel. Seda sellepärast, et Venemaal on võimaluste aken lahti tõsta mängu panuseid, kuni USA on sunnitud loobumisvõidu andma. Nii oli see Gruusias, Ukrainas, täna Türgis ja homme Baltikumis. Lihtsalt sellepärast, et täna ja vähemalt kolme lähima aasta jooksul VENEMAA ON USA-st ja NATO`st SÕJALISELT TUGEVAM!
Panin hüüumärgi, sest see fakt on kisendavas vastuolus meil valitseva müüdiga. Ma ei ole majandusfundamentalist, nagu seda on liberaalid ja seepärast ei lumma mind fakt, et USA sõjaline eelarve on aastaid üle $600 miljardi ja NATO`l kuskil $800 miljardit aastas, samal ajal kui Venemaa saab endale lubada kõigest $60 miljardit.
Ka ei avalda mulle mõju inimressurssi ja tehnikat loendamine, mis andvat kahekordse sõjalise ülekaalu NATO`le. Sõjas on palju tähtsam kvaliteet. Eelkõige sõjameeste kvaliteet juba Leonidase päevilt. Vene sõdur on valmis oma kodumaa eest sõdima ja surema ning on peajagu üle USA ja Euroopa tarbimisühiskonna egoistidest. Peale kaotatud sõdu Afganistanis ja Iraagis ei ole USA-l võitlusvõimelisi maavägesi. Äsjamääratud uus pederastist maavägede juht on küll hakanud oma arusaamade järgi tõstma võitlusvõimet - Youtubis võite näha kaadreid kus sõjameeste hulgad on pandud käima kõrgekontsalistes naiste kingades, et laiendada nende mitmekesisuse kogemust... . Peale Krimmi on Venemaa sõjaväe moraal pilvedes ja neil sügelevad käed, et ameeriklastele ja türklastele koht kätte näidata.
Võtke kaart ja vaadake Türgi strateegilist olukorda. Põhjas on Venemaa võimsa sõjalise grupeeringuga Musta merd valitsev Krimm. Läänes on põlisvaenlased kreeklased, kes unistavad juba Konstantinoopolis risti kinnitamisest Hagia Sofia kuplile. Lõunas on Venemaa sõjaline grupeering koos Süüria armeega ning Iraani (Türgi peamise konkurent Islamimaailma liidri kohale) võitlejad koos Iraagi armeega. Läänes on Iraani armee ja põlisvaenlase Armeenia armee ja Venemaa sõjaväebaas, mille vägesi täna tugevdatakse. Lisaks on kagus ja lõunas Türgi verises ja leppimatus sõjas 40 mijonilise kurdi rahvaga. Samal ajal on Erdogan vanglasse pistnud kogu Türgi kõrgema sõjalise juhtkonna ja vähendanud armeed ligi poole võrra.
Putin ei hakka Türgile sõda kuulutama, vaid relvastab kurde ja toetab nende iseseisva riigi loomist. Kui Türgi sõjaväelased Erdogani võimult ei kõrvalda, siis me näeme NATO sõjaliselt võimsuselt teise maa lagunemist. Türgi tänane agressioon Iraagis sunnib vaid Iraani aktiivsemalt tegutsema. Kui Türgi sulgeb Vene laevadele väinad, siis on Venemaa ja ka Euroopa huvides, et Putin vastaks veelgi karmimalt, et likvideerida Erdogani rezhiim, mis on muutnud Türgi äärmusislamistide äri vahendajaks, nende treeningbaasiks, haavatute ravimisbaasiks ja jihadistide kogunemiskeskuseks ja transiidimaaks Euroopasse, Venemaale ja Kesk-Aasiasse.
Vastavalt oma strateegiale USA aktiveeribki täna kõik Venemaa vastased jõud. Sügelemine on hakanud juba Karabahhia piiri ääres. Asepresident Biden esitas juba Ukrainas debiilsed nõudmised Venemaale: Krimm Ukrainale anda ja täita Minski leppeid. Viimased panevad teatavasti kohustusi üksnes Kiievile ja Donbassile, mitte Venemaale , Saksamaale ja Prantsusmaale, kes on vaid Ukraina kodusõja osapoolte leppe garandid. Minski leppeid ei täida, ega mõtlegi täita Kiiev, sest see nõuab talt Donetski esindajate õiguste tunnistamist. See on Kiievil võimatu, sest see hajutab kohe müüdi, et Kiiev sõdis mitte terroristidega (kelle arvukus on võrdne Baltimaade elanikkonnaga), vaid teostas sõjakuritegusi ja genotsiidi omaenda kodanike vastu. Samuti seaks see moraalsete värdjatena häbiposti kõik riigid (USA´st Eestini) kes toetasid relvastatud riigipööret ja Poroshenko sõjakuritegusi Donbassis. Ukraina tänane eliit on maa pankrotti ajanud ja neil puudub positiivne programm. Ainus võimalus omaenda rahva poolt kohe mitte lintshitud saada, on sõja jätkamine, mille kaela võib kõik riputada. Juba ongi taas intensiivistumas linnade tulistamine Donbassis.
Ent USA strateegia, mis näeb ette Venemaa jõudude killustamist, ei tööta. Esiteks Putin on saatnud Süüriasse vaid käputäie vägesi ja sedagi peamiselt Kesk sõjaväerigkonnast, mis asub Uraali – Lääne Siberi kandis ja mis vastutab Kesk-Aasia suuna eest. Loogiline, sest just sinna terroristid Süüriast suunatakski. Lõuna ja Lääne sõjaväeringkonnad on säilitanud oma võimsad grupeeringud ja on valmis tegutsemiseks vastavalt Kaukaasia ja Lääne suunal ning mõlemad Ukraina suunal. Niipea kui lähtub oht Ukrainast või Baltikumist on võimalik välkkiire effektiivne vastus. Viimaseks on juba loodud ka spetsiaalne instrument – Tankiarmee, millele NATO`l mõistlik vastus puudub.
USA marionetid on hohollid pankrotti ajanud ja ebaõnnestunud riigina on Ukraina edasisele lagunemisele määratud. Uuest aastast kehtima hakkav koostööleping EL`ga tähendab restuaratsiooni nõuet, nagu meiegi puhul, kui maksti sakslastest ümberasujatele. Poolakad on juba ammu moodustanud komiteed, kelle ülesanne on esitada varade tagastamise nõue Ukrainale. Selle järgi kaks kolmandikku ainuüksi Lvovi linnast kuulub poolakatele. Ka Zhirinoski tahab oma isa tehast tagasi, rääkimata siis prantslastest ja inglastest. Poola Seimis tegi president A.Duda oktoobris avalduse: „Ma kutsun kõiki Poola Vabariigi kodanikke olema valmis võitluseks endiste Poola maade tagastamise eest, kus meie kaasmaalased jätkuvalt kannatavad tagakiusamise ja alanduse all, nüüd juba uue Ukraina juhtkonna poolt. Kui kaasaegne Ukraina mõistab hukka NSVL teod – aga ta seda teeb, siis see riik peab vabatahtlikult andma tagasi Poola maad, mis kuulusid talle ennem 1939.aastat. Me juba töötame selle kallal, et tagastataks Polesje, Galiitsia ja Volõõnia ja meile on hädavajalik kogu Poola Vabariigi elanikkonna toetus. Iga riigi elanik peab olema valmis õiglaseks võitluseks Poola territooriumite tagastamise eest, millel elab tohutu arv etnilisi poolakaid, kes vajavad meie kaitset.“
Ka Rumeenial ja Slovakkial on samasisulised pretentsioonid. Kas Eesti valitsus toetab oma NATO liitlaste õiguslikke nõudmisi või on ta Stalini poolt joonistatud piiride poolt?
USA üritab täristada relvi ka Balti maades, ent Venemaa Lääne sõjaväerigkonna grupeeringu ülekaal on mäekõrgune. Logistamine mööda Eestimaad 68t raskuste tankidega, mis on võimelised liikuma praktiliselt ainult mööda teed, sest muidu upuvad meie pehmesse pinnasesse, on ülikallis militaarturism, mille meie maksumaksjad kõik õhinal kinni maksavad. Sealjuures on nood Abramsid küljelt ja tagant täiesti kaitsetud igivana nõukaaegse lihtsa RPG-7 eest, nagu seda täna houthid Jeemenis demonstreerivad. Milleks on Eestis aga Vietnami aegsed lendavad kirstud A-10? Need on ju täiesti kaitsetud Vene lennukite eest. Kas nende ülesandeks on äraeksinud seenelisi otsida või meie riigi raha hävitamine? Vastust ei tea mitte ükski meie sõjaväe juht ega poliitik.
Täna ei ole USA võimeline pidama tuumasõda Venemaaga, sest see tähendaks ta enda hävingut. Venemaa tuumatriaad on Ameerkast kaasaegsem igas komponentis.
Seepärast on USA plaaninud sõda Venemaa vastu tavarelvastusega, „Globaalse välkkiire löögi“ doktriini raames. Tänaseks on paljudele üllatuslikult Venemaa tõestanud, et teda üksnes ei suudeta võita ainuüksi tavarelvastust kasutades, vaid ta on ka TUGEVAM AMEERIKAST! Tõestuseks toon järgmised faktid:
1. USA ei ole võimeline Venemaa ja ta ümbruse sõjateatris tagama ülekaalu õhus, mis on absoluutseks eelduseks tema maavägede edukaks kasutamiseks.
2. Venemaa maavägede võitlusvõime on selgelt parem.
3. Venemaa on selgelt ette rebinud Ameerikast Raadioelektroonilises võitluses, mida demonstreeriti juba eelmine aasta „Donald Cook´i“ intsidendis. Venemaa omab täna võimet 300 km raadiuses (Krasuha-4) sisuliselt halvata kogu kogu NATO väekontigendi kõrgtehnoloogiline tehnika. Need maapealsed jaamad on Süürias, Krimmis, Kaliningradis jm. Lennukitel on jaamad Rõcag ja Hibini.
Ilma oma tehnilist mahajäämust tasa tegemata oleks USA vägedele täna lahing venelastega enesetapp. Ka kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt ei suudeta seda teha ennem kolme aastat.
4. Venemaal on maailma parimad õhukaitsesüsteemid S-400 ja kohe on valmis S-500. Töö käib juba S-600 kallal. Kuna ameeriklaste tiibraketid on eelmise sajandi kaheksakümnete alguse lugu, siis ehitati juba NSVLiidus välja kolmetsoonilise tiibrakettide vastane õhukaitsesüsteem. Venemaa raketikaitsesüsteem on maailma parim.
5, Venemaa on loonud USA-st paremad tiibraketid nii laevade, allveelaevade kui ka lennukite variandis. Need on palju odavamad ja tehnoloogiliselt lihtsamad kui õhutõrje raketid ja nende vorpimisega Venemaa täna tegelebki. „Kalibri“ süsteemi tiibraketid lendavad keskmiselt 50m kõrgusel, võivad aga lennata ka 20 m kõrgusel.
6.Reagani Tähesõdade idee on ka Globaalse Välkkiire Löögi südamikuks. See võimaldaks rünnata Venemaad ootamatult tavarelvastusega ja põhjustada maksimaalset kahjut tema tuumajõududele. Allesjäänud ballistilised kättemaksuraketid tuleks maha võtta mitmejärgulise õhukaitserakettidega: selleks eelpositsioon Poolas ja Rumeenias, laevadel „Aegis“ ja viimane positsioon Ameerika mandril Alaskal ja Kalifornias.
Nato laevastiku ja lennuväe baasid Euroopas on Venemaa taktikaliste ballistiliste rakettide vastu kaitstud USA parima õhukaitsekompleksiga Patriot PAC-3, mis ühe Vene ballistilise raketi võtab maha keskmiselt kahe raketiga. Patrioodi madalaim tegutsemiskõrgus on 60m.
7. Kui me nüüd panema kokku faktid punktides 5, ja 6., siis tuleb välja, et paradoksaalselt on Venemaal Tähesõdade idee praktikas juba täna ellu viinud.
Patrioodid ei suuda täna mitte ühtegi USA baasi kaitsta. Veelgi enam, nad on ise madalallendavate Vene tiibrakettide ees kaitsetud! Venemaa võib täna ise anda ennetava välkkiire löögi oma tiibrakettidega ja purustada kõik NATO baasid seal asuva tehnika ja vägedega.
Kuna Venemaal pole eesmärgiks Euroopa vallutamine Marxi-Lenini ideede võidu nimel, siis ta seda muidugi ei tee. Ent neid patoloogilisi Venemaa vaenlasi, kel pole arunatukest arusaamaks, et suurriigiga ei klähvita, tutistab ta valusalt.
Roman Ubakivi
Putini Süüria gambiit läheb ilmselt lähiajaloo õpikuisse hiilgava näitena, kuidas minimaalsete sõjaliste vahenditega (polk lennuväge ja paar pataljoni julgestuseks) võib saavutada muljetavaldavaid poliitilisi võite ja koguni haarata enda kätte geopoliitiline initsiatiiv.
Obamat tabas Venemaa vasturünnak Süürias täiesti ootamatult, mis ilmnes vastuolulistes avaldustes ja selge käitumisliini puudumises esimesel nädalal. Ilmselt oli viimase pooleteise aasta ülemaailmne Venemaa ja isiklikult Putini vastane totaalne laimukampaania tekitanud soovmõtlemise sündroomi eelkõige demoniseerijate endi peades. Ei saa ju oodata suurriiklikku käitumist Venemaalt, kelle majanduse sa oled tükikesteks rebinud ja kes ei küündi isegi regionaalse riigi staatuseni.
Tasapisi muidugi toibuti ja vastati vastavalt juba ammu väljatöötatud Venemaa vastase "anakonda" strateegia järgi, mis näeb ette surve suurendamist oma vasallriikide kaudu Eestise Azerbaidzaanini ja islamisisside aktiviseerimist Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Muidugi ka surve suurendamist Krimmile ja Donbassile. Uut vaid niipalju, et ka Türgi õnnestus Vene pommitaja allatulistamisega muuta otseseks vaenlaseks Venemaale.
Ent nagu ma juba varem olen kirjutanud, oli see ränk viga, mida Putin juba on ära kasutanud. S-400 ja lisa hävitajaid tähendab sisuliselt Venemaa lennukeelutsooni rakendamist Süüria kohal. Ilma Venemaaga kooskõlastamata ei saa täna ükski Nato lennuk siseneda Süüria õhuruumi. Kuna täielik ülekaal õhus on kogu Nato eduka sõjapidamise eeltingimuseks, siis täna on Süürias Venemaa peamine sõjaline jõud ja USA on varumeeste pingile surutud.
Kordan siin oma juba mitmel korral avaldatud mõtet, et seni , kuni USA ei muuda oma strateegiat Venemaa suhtes, seda ta ei saa aga muuta, muutmata oma maailmavalitsemise eesmärki, Ameerika üksnes kiirendab oma langust.
Mida rohkem USA oma proxyde kaudu ründab, seda rohkem pakub ta Venemaale kandikul võimalusi tugevneda USA vasallide arvel. Seda sellepärast, et Venemaal on võimaluste aken lahti tõsta mängu panuseid, kuni USA on sunnitud loobumisvõidu andma. Nii oli see Gruusias, Ukrainas, täna Türgis ja homme Baltikumis. Lihtsalt sellepärast, et täna ja vähemalt kolme lähima aasta jooksul VENEMAA ON USA-st ja NATO`st SÕJALISELT TUGEVAM!
Panin hüüumärgi, sest see fakt on kisendavas vastuolus meil valitseva müüdiga. Ma ei ole majandusfundamentalist, nagu seda on liberaalid ja seepärast ei lumma mind fakt, et USA sõjaline eelarve on aastaid üle $600 miljardi ja NATO`l kuskil $800 miljardit aastas, samal ajal kui Venemaa saab endale lubada kõigest $60 miljardit.
Ka ei avalda mulle mõju inimressurssi ja tehnikat loendamine, mis andvat kahekordse sõjalise ülekaalu NATO`le. Sõjas on palju tähtsam kvaliteet. Eelkõige sõjameeste kvaliteet juba Leonidase päevilt. Vene sõdur on valmis oma kodumaa eest sõdima ja surema ning on peajagu üle USA ja Euroopa tarbimisühiskonna egoistidest. Peale kaotatud sõdu Afganistanis ja Iraagis ei ole USA-l võitlusvõimelisi maavägesi. Äsjamääratud uus pederastist maavägede juht on küll hakanud oma arusaamade järgi tõstma võitlusvõimet - Youtubis võite näha kaadreid kus sõjameeste hulgad on pandud käima kõrgekontsalistes naiste kingades, et laiendada nende mitmekesisuse kogemust... . Peale Krimmi on Venemaa sõjaväe moraal pilvedes ja neil sügelevad käed, et ameeriklastele ja türklastele koht kätte näidata.
Võtke kaart ja vaadake Türgi strateegilist olukorda. Põhjas on Venemaa võimsa sõjalise grupeeringuga Musta merd valitsev Krimm. Läänes on põlisvaenlased kreeklased, kes unistavad juba Konstantinoopolis risti kinnitamisest Hagia Sofia kuplile. Lõunas on Venemaa sõjaline grupeering koos Süüria armeega ning Iraani (Türgi peamise konkurent Islamimaailma liidri kohale) võitlejad koos Iraagi armeega. Läänes on Iraani armee ja põlisvaenlase Armeenia armee ja Venemaa sõjaväebaas, mille vägesi täna tugevdatakse. Lisaks on kagus ja lõunas Türgi verises ja leppimatus sõjas 40 mijonilise kurdi rahvaga. Samal ajal on Erdogan vanglasse pistnud kogu Türgi kõrgema sõjalise juhtkonna ja vähendanud armeed ligi poole võrra.
Putin ei hakka Türgile sõda kuulutama, vaid relvastab kurde ja toetab nende iseseisva riigi loomist. Kui Türgi sõjaväelased Erdogani võimult ei kõrvalda, siis me näeme NATO sõjaliselt võimsuselt teise maa lagunemist. Türgi tänane agressioon Iraagis sunnib vaid Iraani aktiivsemalt tegutsema. Kui Türgi sulgeb Vene laevadele väinad, siis on Venemaa ja ka Euroopa huvides, et Putin vastaks veelgi karmimalt, et likvideerida Erdogani rezhiim, mis on muutnud Türgi äärmusislamistide äri vahendajaks, nende treeningbaasiks, haavatute ravimisbaasiks ja jihadistide kogunemiskeskuseks ja transiidimaaks Euroopasse, Venemaale ja Kesk-Aasiasse.
Vastavalt oma strateegiale USA aktiveeribki täna kõik Venemaa vastased jõud. Sügelemine on hakanud juba Karabahhia piiri ääres. Asepresident Biden esitas juba Ukrainas debiilsed nõudmised Venemaale: Krimm Ukrainale anda ja täita Minski leppeid. Viimased panevad teatavasti kohustusi üksnes Kiievile ja Donbassile, mitte Venemaale , Saksamaale ja Prantsusmaale, kes on vaid Ukraina kodusõja osapoolte leppe garandid. Minski leppeid ei täida, ega mõtlegi täita Kiiev, sest see nõuab talt Donetski esindajate õiguste tunnistamist. See on Kiievil võimatu, sest see hajutab kohe müüdi, et Kiiev sõdis mitte terroristidega (kelle arvukus on võrdne Baltimaade elanikkonnaga), vaid teostas sõjakuritegusi ja genotsiidi omaenda kodanike vastu. Samuti seaks see moraalsete värdjatena häbiposti kõik riigid (USA´st Eestini) kes toetasid relvastatud riigipööret ja Poroshenko sõjakuritegusi Donbassis. Ukraina tänane eliit on maa pankrotti ajanud ja neil puudub positiivne programm. Ainus võimalus omaenda rahva poolt kohe mitte lintshitud saada, on sõja jätkamine, mille kaela võib kõik riputada. Juba ongi taas intensiivistumas linnade tulistamine Donbassis.
Ent USA strateegia, mis näeb ette Venemaa jõudude killustamist, ei tööta. Esiteks Putin on saatnud Süüriasse vaid käputäie vägesi ja sedagi peamiselt Kesk sõjaväerigkonnast, mis asub Uraali – Lääne Siberi kandis ja mis vastutab Kesk-Aasia suuna eest. Loogiline, sest just sinna terroristid Süüriast suunatakski. Lõuna ja Lääne sõjaväeringkonnad on säilitanud oma võimsad grupeeringud ja on valmis tegutsemiseks vastavalt Kaukaasia ja Lääne suunal ning mõlemad Ukraina suunal. Niipea kui lähtub oht Ukrainast või Baltikumist on võimalik välkkiire effektiivne vastus. Viimaseks on juba loodud ka spetsiaalne instrument – Tankiarmee, millele NATO`l mõistlik vastus puudub.
USA marionetid on hohollid pankrotti ajanud ja ebaõnnestunud riigina on Ukraina edasisele lagunemisele määratud. Uuest aastast kehtima hakkav koostööleping EL`ga tähendab restuaratsiooni nõuet, nagu meiegi puhul, kui maksti sakslastest ümberasujatele. Poolakad on juba ammu moodustanud komiteed, kelle ülesanne on esitada varade tagastamise nõue Ukrainale. Selle järgi kaks kolmandikku ainuüksi Lvovi linnast kuulub poolakatele. Ka Zhirinoski tahab oma isa tehast tagasi, rääkimata siis prantslastest ja inglastest. Poola Seimis tegi president A.Duda oktoobris avalduse: „Ma kutsun kõiki Poola Vabariigi kodanikke olema valmis võitluseks endiste Poola maade tagastamise eest, kus meie kaasmaalased jätkuvalt kannatavad tagakiusamise ja alanduse all, nüüd juba uue Ukraina juhtkonna poolt. Kui kaasaegne Ukraina mõistab hukka NSVL teod – aga ta seda teeb, siis see riik peab vabatahtlikult andma tagasi Poola maad, mis kuulusid talle ennem 1939.aastat. Me juba töötame selle kallal, et tagastataks Polesje, Galiitsia ja Volõõnia ja meile on hädavajalik kogu Poola Vabariigi elanikkonna toetus. Iga riigi elanik peab olema valmis õiglaseks võitluseks Poola territooriumite tagastamise eest, millel elab tohutu arv etnilisi poolakaid, kes vajavad meie kaitset.“
Ka Rumeenial ja Slovakkial on samasisulised pretentsioonid. Kas Eesti valitsus toetab oma NATO liitlaste õiguslikke nõudmisi või on ta Stalini poolt joonistatud piiride poolt?
USA üritab täristada relvi ka Balti maades, ent Venemaa Lääne sõjaväerigkonna grupeeringu ülekaal on mäekõrgune. Logistamine mööda Eestimaad 68t raskuste tankidega, mis on võimelised liikuma praktiliselt ainult mööda teed, sest muidu upuvad meie pehmesse pinnasesse, on ülikallis militaarturism, mille meie maksumaksjad kõik õhinal kinni maksavad. Sealjuures on nood Abramsid küljelt ja tagant täiesti kaitsetud igivana nõukaaegse lihtsa RPG-7 eest, nagu seda täna houthid Jeemenis demonstreerivad. Milleks on Eestis aga Vietnami aegsed lendavad kirstud A-10? Need on ju täiesti kaitsetud Vene lennukite eest. Kas nende ülesandeks on äraeksinud seenelisi otsida või meie riigi raha hävitamine? Vastust ei tea mitte ükski meie sõjaväe juht ega poliitik.
Täna ei ole USA võimeline pidama tuumasõda Venemaaga, sest see tähendaks ta enda hävingut. Venemaa tuumatriaad on Ameerkast kaasaegsem igas komponentis.
Seepärast on USA plaaninud sõda Venemaa vastu tavarelvastusega, „Globaalse välkkiire löögi“ doktriini raames. Tänaseks on paljudele üllatuslikult Venemaa tõestanud, et teda üksnes ei suudeta võita ainuüksi tavarelvastust kasutades, vaid ta on ka TUGEVAM AMEERIKAST! Tõestuseks toon järgmised faktid:
1. USA ei ole võimeline Venemaa ja ta ümbruse sõjateatris tagama ülekaalu õhus, mis on absoluutseks eelduseks tema maavägede edukaks kasutamiseks.
2. Venemaa maavägede võitlusvõime on selgelt parem.
3. Venemaa on selgelt ette rebinud Ameerikast Raadioelektroonilises võitluses, mida demonstreeriti juba eelmine aasta „Donald Cook´i“ intsidendis. Venemaa omab täna võimet 300 km raadiuses (Krasuha-4) sisuliselt halvata kogu kogu NATO väekontigendi kõrgtehnoloogiline tehnika. Need maapealsed jaamad on Süürias, Krimmis, Kaliningradis jm. Lennukitel on jaamad Rõcag ja Hibini.
Ilma oma tehnilist mahajäämust tasa tegemata oleks USA vägedele täna lahing venelastega enesetapp. Ka kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt ei suudeta seda teha ennem kolme aastat.
4. Venemaal on maailma parimad õhukaitsesüsteemid S-400 ja kohe on valmis S-500. Töö käib juba S-600 kallal. Kuna ameeriklaste tiibraketid on eelmise sajandi kaheksakümnete alguse lugu, siis ehitati juba NSVLiidus välja kolmetsoonilise tiibrakettide vastane õhukaitsesüsteem. Venemaa raketikaitsesüsteem on maailma parim.
5, Venemaa on loonud USA-st paremad tiibraketid nii laevade, allveelaevade kui ka lennukite variandis. Need on palju odavamad ja tehnoloogiliselt lihtsamad kui õhutõrje raketid ja nende vorpimisega Venemaa täna tegelebki. „Kalibri“ süsteemi tiibraketid lendavad keskmiselt 50m kõrgusel, võivad aga lennata ka 20 m kõrgusel.
6.Reagani Tähesõdade idee on ka Globaalse Välkkiire Löögi südamikuks. See võimaldaks rünnata Venemaad ootamatult tavarelvastusega ja põhjustada maksimaalset kahjut tema tuumajõududele. Allesjäänud ballistilised kättemaksuraketid tuleks maha võtta mitmejärgulise õhukaitserakettidega: selleks eelpositsioon Poolas ja Rumeenias, laevadel „Aegis“ ja viimane positsioon Ameerika mandril Alaskal ja Kalifornias.
Nato laevastiku ja lennuväe baasid Euroopas on Venemaa taktikaliste ballistiliste rakettide vastu kaitstud USA parima õhukaitsekompleksiga Patriot PAC-3, mis ühe Vene ballistilise raketi võtab maha keskmiselt kahe raketiga. Patrioodi madalaim tegutsemiskõrgus on 60m.
7. Kui me nüüd panema kokku faktid punktides 5, ja 6., siis tuleb välja, et paradoksaalselt on Venemaal Tähesõdade idee praktikas juba täna ellu viinud.
Patrioodid ei suuda täna mitte ühtegi USA baasi kaitsta. Veelgi enam, nad on ise madalallendavate Vene tiibrakettide ees kaitsetud! Venemaa võib täna ise anda ennetava välkkiire löögi oma tiibrakettidega ja purustada kõik NATO baasid seal asuva tehnika ja vägedega.
Kuna Venemaal pole eesmärgiks Euroopa vallutamine Marxi-Lenini ideede võidu nimel, siis ta seda muidugi ei tee. Ent neid patoloogilisi Venemaa vaenlasi, kel pole arunatukest arusaamaks, et suurriigiga ei klähvita, tutistab ta valusalt.
Roman Ubakivi
laupäev, 5. detsember 2015
SÜÜRIA SÕJAST
Süürias möllab kodusõda. Osa rahvast on riigi seadusliku presidendi al-Assadi poolt, keda toetavad Venemaa, Iraan ja Hesbolla. Teisalt on relvastatud mässulised, keda toetavad USA koos oma sulastega ja terroristide organisatsioonid eesotsas ISIS`e ja AlQaeda järelejäänud Süüria haruga . USA muidugi teeskleb, et ta võitleb ISIS`ega, ent tegelikult sai ISIS oma tiibu laotada üksnes ainult tänu USA, Türgi, Saudi Araabia ja Katari abile rahastamisel ja relvastamisel. Kõik ISIS`e tänased juhid on läbi käinud USA vanglatest ja on seega potentsiaalsed CIA agendid. ISIL´i kasutatakse ära instrumendina oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – Süüria seadusliku valitsuse kukutamiseks, kurdide vastu ning malakana Euroopa ja Venemaa vastu.
USA-le täiesti ootamatu Venemaa sõtta astumine oma vana liitlase Süüria poolel vajas muidugi vastust. Vene lennuväe üllatavalt efektiivne tegutsemine terroristide vastu on muutnud sõja kulgemise suunda. On selge, et Süüria valitsus koos oma liitlastega on suuteline puhastama oma maa terroristidest. Igaüks, kes tahab kujundada selle piirkonna tulevikku, sekkub seepärast mängu. USA on sunnitud loobuma oma jutust, nagu võit ISIL`i üle on kaugete aastate taga ja räägib juba maavägede saatmisest piirkonda.
Täna võib juba öelda, et Süüria on juba teine tagasilöök USA juhitava kaose strateegias. Esimene oli Egiptus, kus Musulmanide Vennaskonna kõrvaldas võimult sõjaväelased. Muslemimaailm on tugevas käärimises ja plahvatusohtlik noore elanikkonna,viletsuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja ebaõiglase maailmakorra tõttu. USA otsustas seda energeetikat rakendada nn.“ Araabia kevade“ (sünonüüm nn.“Värvilistele revolutsioonidele“) kaudu oma geopoliitiliste eesmärkide vankri ette. Eesmärgiks oli teatavasti kõigi piirkonna riikide destabiliseerimine, lammutamaks senised riigid, et uusmoodustised siduda oma vankri külge, asendades muslimite maailma väärtussüsteem oma „demokraatiaga“. Selline utoopiline riigiehitamismissioon kukkus läbi juba Bush noorema ajal ja täna, kavatsedes piirkonnast lahkuda Hiina taltsutamise eesmärgil, on tähtis jätta maha selline kaos, et konkurendid tekkinud vaakumit ei tahaks täita.
Obama üllatuseks ja meelepahaks võttis Putin väljakutse vastu ja hakkas kaosest korda looma. USA alahindas Venemaa võimsust lootes Putini Afganistani sarnast läbikukkumist ja lugedes Putini piirkonnaks väljaajamiseks piisavaks ähvardused Vene lennukite allakukkumise kohta alguses kaitseministri A.Carteri, siis riigisekretäri J.Kerry ja viimaks Obama endi suu läbi.
Kaks vene lennukit ja üks helikopter ongi teatavasti alla tulistatud. Reisilennuki puhul viivad minust targemate spetsialistide kinnitusel niidid Katari välisministri juurde, kes praktiliselt riiki juhib. Pahaaimamatu sõjalennuki tulistas teatavasti alla varitsusest Erdogani ja Davutouglu käsu peale (nende endi sõnade järgi) Türgi hävitaja, kes sai andmed Vene rindepommitaja marsuudi,aja ja kõrguse kohta aegsasti oma koalitsiooni juhilt USA-lt. Viimasel oli teatavasti Venemaaga kokkulepe, mille kohaselt just sarnaste kokkupõrgete vältimiseks Venemaa oma lennukite tegutsemise kavad teatavaks tegi. Helikopteri hävitasid õigeaegselt platsis olnud Türgi ja CNN operaatorite videode põhjal Türgi ühe partei grupeeringu „Hallid hundid“ liikmed USA-s valmistatud tankitõrjekompleksiga „Tow“. Nemad tapsid ka katapulteerunud lennuki komandöri, mis on sõjakuritegu.
Miks Erdogan ja Davutouglu läksid niisuguse meeleheitliku provokatsiooni peale kui Türgi jääb Venemaale selgelt alla igas sõjalise võimsuse komponendis ja türklased on juba viis sajandit eranditult haledalt peksa saanud nii, et neil peaks olema juba geeni tasemel sissejuurdunud kabuhirm vene sõjamehe ees?!
Esmalt vast NATO liitlase USA vihmavarju ja karistamatuse illusiooni tõttu. Lisaks USA korduvatele avalikele ähvardustele Venemaa suunas kirjutasid Türgi juhtivad lehed, et G-20 kohtumisel olevat Obama nõusolevalt noogutanud Erdogani vastavasisulise küsimuse peale. Ent Erdogan läks samamoodi haneks kui Saakashviligi, kes Gruusia sõda alustas ja pärast silmad hirmu täis USA abi lootis. Planeeritud abi Balti ja Poola presidentide näol graafiku kohaselt saabuski, kuid rumal oli oodata, et USA seob end juba ette sõjaliselt kaotatud avantüüriga. Kombati lihtsalt Venemaa otsusekindlust, sest Putin oli ära kaugel Hiinas olümpiamängudel ja Medvedjev oli kalal. Bluff ei läinud lihtsalt seekord läbi ja Venemaa tugevnes kahe piirkonna võrra ja tee Tblisi on täna avatud.
Erdogan pole veel aru saanud, et ameeriklastele on poliitika nagu pokker. Teist korda bluffis USA juba Ukrainas (jälle oli Putini tähelepanu seotud olümpiamängudega!) ja resultaadiks on Venemaa võit uppumatu lennukikandja Krimmi näol, milleta oleks võimatu tänane Süüria operatsioon. Täna hoiavad ka kaks väikest laevukest Sevastoopoli reidil oma tiibrakettidega sihikul kogu USA Vahemere laevastikku.
Stoltenbergi algne reaktsioon oligi Türgile paljulubav, ent see kajastas vaid USA arvamust. Euroopa elulised huvid langevad täna ilmselgelt kokku Venemaa huviga purustada ISIL ja seepärast pole USA-l võimalik moodustada ühisrinnet Venemaa vastu. USA ja seega NATO pesid jälle oma käed puhtaks ja Türgi, ajades vihale Vene karu, seisabki temaga silmitsi.
Kuni Araabia kevade sütitamiseni olid Süüria ja Türgi suhted ülisõbralikud. Ent kui käivitus USA stsenaarium ja võimule hakkasid trügima Saudide ja Katari poolt rahastatud islami fundamentalistid ehk Muslimi Vennaskond (nende mõõdukasse leeri kuulub ka Erdogani partei), avanes hoopis ahvatlevam perspektiiv kui konutada EL lävepaku taga. Muidugi, kus geopoliitika,seal ka nafta, ning üheks tähtsaks aspektiks on ka 2011.a. Iraani-Iraagi-Süüria vahel gaasijuhtme ehitamise kokkulepe.
Peamiseks Erdogani ja Davutouglu motiiviks on aga mitte ainult Ottomani impeeriumi taastamine tema hiigelaegadel (mitte juhuslikult ei ole selle kohta tehtud meiegi telekas näidatud film). Nende isu ulatub Baikali järvest Atlandi ookeanini! Ja Euroopas ei ole garantiid, et piirdutakse vaid Balkani ja Viini lähistega. Hiljuti Türgi sõjaväeautodega liikvele aetud miljonine musulmanide inimmassi käputäis esindajaid halvasid hiljuti kogu EL pealinna Brüsseli millest meie müütilise kaitsekilbi NATO peakorter asub mõne kilomeetri kaugusel.
Selle eesmärgi saavutamise esimeseks sammuks on aga loomulikult hädavajalik purustada al Assadi legitiimne võim terroristide käe läbi ja seejärel okupeerida Süüria terrorismivastase võitluse lipu all. Putini otsustav sekkumine purustab kogu selle unistuse. Seega langevad USA ja Türgi põhihuvi täna kokku – Venemaa tuleb kõiki vahendeid kasutades Süüriast välja ajada. Miks see ei õnnestu, sellest vast edaspidi.
Täna võime vaid nentida, et Türgi naftaäri terroristidega oleks USA juba ammu tahtmise korral kergelt likvideerinud lihtsalt bankade ülekannete blokeerimise teel. USA-l ei ole ju halvemad satelliitpildid, luuredroonid ja luureagendid oma NATO liitlase sadamates kui venelastel. Loomulikult teavad nad kõike juba ammu.
Türgi kaitseks tuleb ameeriklastel aga vihmaussi kombel vingerdada ja lolli mängida, Venemaal on aga kerge infosõjas skoorida.
Roman Ubakivi
Süürias möllab kodusõda. Osa rahvast on riigi seadusliku presidendi al-Assadi poolt, keda toetavad Venemaa, Iraan ja Hesbolla. Teisalt on relvastatud mässulised, keda toetavad USA koos oma sulastega ja terroristide organisatsioonid eesotsas ISIS`e ja AlQaeda järelejäänud Süüria haruga . USA muidugi teeskleb, et ta võitleb ISIS`ega, ent tegelikult sai ISIS oma tiibu laotada üksnes ainult tänu USA, Türgi, Saudi Araabia ja Katari abile rahastamisel ja relvastamisel. Kõik ISIS`e tänased juhid on läbi käinud USA vanglatest ja on seega potentsiaalsed CIA agendid. ISIL´i kasutatakse ära instrumendina oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – Süüria seadusliku valitsuse kukutamiseks, kurdide vastu ning malakana Euroopa ja Venemaa vastu.
USA-le täiesti ootamatu Venemaa sõtta astumine oma vana liitlase Süüria poolel vajas muidugi vastust. Vene lennuväe üllatavalt efektiivne tegutsemine terroristide vastu on muutnud sõja kulgemise suunda. On selge, et Süüria valitsus koos oma liitlastega on suuteline puhastama oma maa terroristidest. Igaüks, kes tahab kujundada selle piirkonna tulevikku, sekkub seepärast mängu. USA on sunnitud loobuma oma jutust, nagu võit ISIL`i üle on kaugete aastate taga ja räägib juba maavägede saatmisest piirkonda.
Täna võib juba öelda, et Süüria on juba teine tagasilöök USA juhitava kaose strateegias. Esimene oli Egiptus, kus Musulmanide Vennaskonna kõrvaldas võimult sõjaväelased. Muslemimaailm on tugevas käärimises ja plahvatusohtlik noore elanikkonna,viletsuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja ebaõiglase maailmakorra tõttu. USA otsustas seda energeetikat rakendada nn.“ Araabia kevade“ (sünonüüm nn.“Värvilistele revolutsioonidele“) kaudu oma geopoliitiliste eesmärkide vankri ette. Eesmärgiks oli teatavasti kõigi piirkonna riikide destabiliseerimine, lammutamaks senised riigid, et uusmoodustised siduda oma vankri külge, asendades muslimite maailma väärtussüsteem oma „demokraatiaga“. Selline utoopiline riigiehitamismissioon kukkus läbi juba Bush noorema ajal ja täna, kavatsedes piirkonnast lahkuda Hiina taltsutamise eesmärgil, on tähtis jätta maha selline kaos, et konkurendid tekkinud vaakumit ei tahaks täita.
Obama üllatuseks ja meelepahaks võttis Putin väljakutse vastu ja hakkas kaosest korda looma. USA alahindas Venemaa võimsust lootes Putini Afganistani sarnast läbikukkumist ja lugedes Putini piirkonnaks väljaajamiseks piisavaks ähvardused Vene lennukite allakukkumise kohta alguses kaitseministri A.Carteri, siis riigisekretäri J.Kerry ja viimaks Obama endi suu läbi.
Kaks vene lennukit ja üks helikopter ongi teatavasti alla tulistatud. Reisilennuki puhul viivad minust targemate spetsialistide kinnitusel niidid Katari välisministri juurde, kes praktiliselt riiki juhib. Pahaaimamatu sõjalennuki tulistas teatavasti alla varitsusest Erdogani ja Davutouglu käsu peale (nende endi sõnade järgi) Türgi hävitaja, kes sai andmed Vene rindepommitaja marsuudi,aja ja kõrguse kohta aegsasti oma koalitsiooni juhilt USA-lt. Viimasel oli teatavasti Venemaaga kokkulepe, mille kohaselt just sarnaste kokkupõrgete vältimiseks Venemaa oma lennukite tegutsemise kavad teatavaks tegi. Helikopteri hävitasid õigeaegselt platsis olnud Türgi ja CNN operaatorite videode põhjal Türgi ühe partei grupeeringu „Hallid hundid“ liikmed USA-s valmistatud tankitõrjekompleksiga „Tow“. Nemad tapsid ka katapulteerunud lennuki komandöri, mis on sõjakuritegu.
Miks Erdogan ja Davutouglu läksid niisuguse meeleheitliku provokatsiooni peale kui Türgi jääb Venemaale selgelt alla igas sõjalise võimsuse komponendis ja türklased on juba viis sajandit eranditult haledalt peksa saanud nii, et neil peaks olema juba geeni tasemel sissejuurdunud kabuhirm vene sõjamehe ees?!
Esmalt vast NATO liitlase USA vihmavarju ja karistamatuse illusiooni tõttu. Lisaks USA korduvatele avalikele ähvardustele Venemaa suunas kirjutasid Türgi juhtivad lehed, et G-20 kohtumisel olevat Obama nõusolevalt noogutanud Erdogani vastavasisulise küsimuse peale. Ent Erdogan läks samamoodi haneks kui Saakashviligi, kes Gruusia sõda alustas ja pärast silmad hirmu täis USA abi lootis. Planeeritud abi Balti ja Poola presidentide näol graafiku kohaselt saabuski, kuid rumal oli oodata, et USA seob end juba ette sõjaliselt kaotatud avantüüriga. Kombati lihtsalt Venemaa otsusekindlust, sest Putin oli ära kaugel Hiinas olümpiamängudel ja Medvedjev oli kalal. Bluff ei läinud lihtsalt seekord läbi ja Venemaa tugevnes kahe piirkonna võrra ja tee Tblisi on täna avatud.
Erdogan pole veel aru saanud, et ameeriklastele on poliitika nagu pokker. Teist korda bluffis USA juba Ukrainas (jälle oli Putini tähelepanu seotud olümpiamängudega!) ja resultaadiks on Venemaa võit uppumatu lennukikandja Krimmi näol, milleta oleks võimatu tänane Süüria operatsioon. Täna hoiavad ka kaks väikest laevukest Sevastoopoli reidil oma tiibrakettidega sihikul kogu USA Vahemere laevastikku.
Stoltenbergi algne reaktsioon oligi Türgile paljulubav, ent see kajastas vaid USA arvamust. Euroopa elulised huvid langevad täna ilmselgelt kokku Venemaa huviga purustada ISIL ja seepärast pole USA-l võimalik moodustada ühisrinnet Venemaa vastu. USA ja seega NATO pesid jälle oma käed puhtaks ja Türgi, ajades vihale Vene karu, seisabki temaga silmitsi.
Kuni Araabia kevade sütitamiseni olid Süüria ja Türgi suhted ülisõbralikud. Ent kui käivitus USA stsenaarium ja võimule hakkasid trügima Saudide ja Katari poolt rahastatud islami fundamentalistid ehk Muslimi Vennaskond (nende mõõdukasse leeri kuulub ka Erdogani partei), avanes hoopis ahvatlevam perspektiiv kui konutada EL lävepaku taga. Muidugi, kus geopoliitika,seal ka nafta, ning üheks tähtsaks aspektiks on ka 2011.a. Iraani-Iraagi-Süüria vahel gaasijuhtme ehitamise kokkulepe.
Peamiseks Erdogani ja Davutouglu motiiviks on aga mitte ainult Ottomani impeeriumi taastamine tema hiigelaegadel (mitte juhuslikult ei ole selle kohta tehtud meiegi telekas näidatud film). Nende isu ulatub Baikali järvest Atlandi ookeanini! Ja Euroopas ei ole garantiid, et piirdutakse vaid Balkani ja Viini lähistega. Hiljuti Türgi sõjaväeautodega liikvele aetud miljonine musulmanide inimmassi käputäis esindajaid halvasid hiljuti kogu EL pealinna Brüsseli millest meie müütilise kaitsekilbi NATO peakorter asub mõne kilomeetri kaugusel.
Selle eesmärgi saavutamise esimeseks sammuks on aga loomulikult hädavajalik purustada al Assadi legitiimne võim terroristide käe läbi ja seejärel okupeerida Süüria terrorismivastase võitluse lipu all. Putini otsustav sekkumine purustab kogu selle unistuse. Seega langevad USA ja Türgi põhihuvi täna kokku – Venemaa tuleb kõiki vahendeid kasutades Süüriast välja ajada. Miks see ei õnnestu, sellest vast edaspidi.
Täna võime vaid nentida, et Türgi naftaäri terroristidega oleks USA juba ammu tahtmise korral kergelt likvideerinud lihtsalt bankade ülekannete blokeerimise teel. USA-l ei ole ju halvemad satelliitpildid, luuredroonid ja luureagendid oma NATO liitlase sadamates kui venelastel. Loomulikult teavad nad kõike juba ammu.
Türgi kaitseks tuleb ameeriklastel aga vihmaussi kombel vingerdada ja lolli mängida, Venemaal on aga kerge infosõjas skoorida.
Roman Ubakivi
neljapäev, 3. detsember 2015
SÜÜRIA SÕJA TÄHENDUSEST
Süüria sõjas on mitu tasapinda. Kõige tähtsam on muidugi geopoliitiline, mis määrab otseselt ka Eesti tuleviku. Süüria platsdarmil põrkuvad kokku kaks vastandlikku jõudu.
Ühelt poolt Venemaa oma liitlaste Iraani ja Süüriaga, kes esindavad tänase rahvusvahelise õiguse kohast multipolaarset maailma. ÜRO teatavasti peegeldab hierarhilist maailma, kus viiele suurriigile Julgeolekunõukogus on antud veto õigus, mida ei oma harilikud riigid. Viimastele on tagatud rahvuslik suveräänsus oma riigi piirides kui selle vastu ei ole ühiselt kõik viiis suurriiki. See annab suurriikidele muidugi sisuliselt võimaluse luua oma mõjusfääre. Loomulikult vajab ÜRO Julgeolekunõukogu reformimist ja nagu ma varem olen kirjutanud, peaks Jugeolekunõukogus olema esindatud tsivilisatsioonid, kellel kõigil oleks vetoõigus. Tänane rahvusvaheline õigus põhineb arusaamal, et kultuuride-tsivilisatsioonide eripalgelisus on inimkonna hüve ja ta püüdleb erinevate kultuuride rahuliku ja vastastikku kasuliku koostöö poole.
Teisel pool on rahvusvahelist õigust jalge alla tallav agressiivne USA koos Saudi Araabia, Katari ja oma NATO holoppidega (ka Eesti), eelkõige Türgiga. USA pretendeerib avalikult maailmavalitsemisele. Kuulutanud oma tsivilisatsiooni shovinistlikult erakordseks ja asendamatuks, üritavad nad kõikidele teistele tsivilisatsioonidele jõuga pale suruda oma ülemvõimu ja väärtusi. USA on end kuulutanud ainukeseks suurriigiks, maailmavalitsejaks ja keeldub kategooriliselt tunnustamast Venemaa jt. suurriigi staatust, mida nood de jure tänase rahvusvahelise õiguse kohaselt omavad.
Süüria ei ole NSVL endine liiduvabariik ja asub geopoliitiliselt ülitähtsas paigas. Kui Venemaal õnnestub Süürias proxi sõda USA vastu võita, tähendab see Venemaa suurriigi staatuse tunnustamist ka de facto kogu maailma poolt (USA täna ametlikult ei tunnista Venemaad suurriigina ja see ei ole mingi Obama tühine propagandasõda, vaid põhimõttelise geopoliitilise sisuga sõnum) ja seega USA maailmavallutusplaanidele saatuslikku hoopi. Venemaal on võiduks piisav säilitada Süüria lääneosas talle sõbralik ilmalik valitsus, kes tagaks tema sõjaväebaaside legitiimsuse. Täna võib 95% kindlusega prognoosida, et Venemaa võidab Süüria sõja.
Obama meeskond on ilmselgelt äpardunud USA nn. Suure Strateegia plaanide elluviimisel („Pivot to Asia“ jne,) kuid ei saa nõustuda USA tarkade meeste kriitikaga tema aadressil, nagu Obama strateegia oleks kõikuv ja ebamäärane.
Obama jätkab sihikindlalt, ehki karuoda on juba kurgus, rühkimist maailmavalitsemise eesmärgi suunas ja ta lähtub järjekindlalt Wolfovitzi doktriinist, mille USA eliit on ammu ennem teda paika pannud ja mis pidavat tagama USA Full Spectrum Domination`i.
Fundamentaalne viga on ebareaalses eesmärgis ja selle saavutamise strateegias, mis on karjuvas vastuolus USA võimaluste ja rahvuslike huvidega. Pole Obama süü, et tänases USA eliidis ei ole tema tasemest kõrgemat F.D.Rooseveldi kaliibriga juhti, kes oleks võimeline muutma USA ja kogu maailma huvides tänast sihti ja poliitikat.
Roman Ubakivi
Süüria sõjas on mitu tasapinda. Kõige tähtsam on muidugi geopoliitiline, mis määrab otseselt ka Eesti tuleviku. Süüria platsdarmil põrkuvad kokku kaks vastandlikku jõudu.
Ühelt poolt Venemaa oma liitlaste Iraani ja Süüriaga, kes esindavad tänase rahvusvahelise õiguse kohast multipolaarset maailma. ÜRO teatavasti peegeldab hierarhilist maailma, kus viiele suurriigile Julgeolekunõukogus on antud veto õigus, mida ei oma harilikud riigid. Viimastele on tagatud rahvuslik suveräänsus oma riigi piirides kui selle vastu ei ole ühiselt kõik viiis suurriiki. See annab suurriikidele muidugi sisuliselt võimaluse luua oma mõjusfääre. Loomulikult vajab ÜRO Julgeolekunõukogu reformimist ja nagu ma varem olen kirjutanud, peaks Jugeolekunõukogus olema esindatud tsivilisatsioonid, kellel kõigil oleks vetoõigus. Tänane rahvusvaheline õigus põhineb arusaamal, et kultuuride-tsivilisatsioonide eripalgelisus on inimkonna hüve ja ta püüdleb erinevate kultuuride rahuliku ja vastastikku kasuliku koostöö poole.
Teisel pool on rahvusvahelist õigust jalge alla tallav agressiivne USA koos Saudi Araabia, Katari ja oma NATO holoppidega (ka Eesti), eelkõige Türgiga. USA pretendeerib avalikult maailmavalitsemisele. Kuulutanud oma tsivilisatsiooni shovinistlikult erakordseks ja asendamatuks, üritavad nad kõikidele teistele tsivilisatsioonidele jõuga pale suruda oma ülemvõimu ja väärtusi. USA on end kuulutanud ainukeseks suurriigiks, maailmavalitsejaks ja keeldub kategooriliselt tunnustamast Venemaa jt. suurriigi staatust, mida nood de jure tänase rahvusvahelise õiguse kohaselt omavad.
Süüria ei ole NSVL endine liiduvabariik ja asub geopoliitiliselt ülitähtsas paigas. Kui Venemaal õnnestub Süürias proxi sõda USA vastu võita, tähendab see Venemaa suurriigi staatuse tunnustamist ka de facto kogu maailma poolt (USA täna ametlikult ei tunnista Venemaad suurriigina ja see ei ole mingi Obama tühine propagandasõda, vaid põhimõttelise geopoliitilise sisuga sõnum) ja seega USA maailmavallutusplaanidele saatuslikku hoopi. Venemaal on võiduks piisav säilitada Süüria lääneosas talle sõbralik ilmalik valitsus, kes tagaks tema sõjaväebaaside legitiimsuse. Täna võib 95% kindlusega prognoosida, et Venemaa võidab Süüria sõja.
Obama meeskond on ilmselgelt äpardunud USA nn. Suure Strateegia plaanide elluviimisel („Pivot to Asia“ jne,) kuid ei saa nõustuda USA tarkade meeste kriitikaga tema aadressil, nagu Obama strateegia oleks kõikuv ja ebamäärane.
Obama jätkab sihikindlalt, ehki karuoda on juba kurgus, rühkimist maailmavalitsemise eesmärgi suunas ja ta lähtub järjekindlalt Wolfovitzi doktriinist, mille USA eliit on ammu ennem teda paika pannud ja mis pidavat tagama USA Full Spectrum Domination`i.
Fundamentaalne viga on ebareaalses eesmärgis ja selle saavutamise strateegias, mis on karjuvas vastuolus USA võimaluste ja rahvuslike huvidega. Pole Obama süü, et tänases USA eliidis ei ole tema tasemest kõrgemat F.D.Rooseveldi kaliibriga juhti, kes oleks võimeline muutma USA ja kogu maailma huvides tänast sihti ja poliitikat.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)