Pole head ilma halvata.

Referendumi korraldamist ja inglaste otsust lahkuda Euroopa Liidust tuleb tervitada ja mitte hukka mõista. Selles on halba aga selles on ka head, nagu elus ikka. Sümpaatne on see igati sest on alateadlikult inspireeritud mitmekesisest maailmast. Oma äraminekuga apelleerivad inglased hoopis teistsugustele, sügavamatele peidetud väärtustele ja mitte matslikule rehepapi kasule, mis on iseloomulik Eesti eliidile ja mis lõppkokkuvõttes on kahjulik Eesti rahvale.
Minul ja arvan, et paljudel kaaskodanikel on raske mõista miks inimesi, kes apelleerivad rahva soovidele ja tahtmistele ning on siiralt omakasu taotlemata huvitatud oma rahva teenimisest marginaliseeritakse ja lüüakse halvustav populisti tempel otsa ette. Seda teevad praegu kõik avaliku arvamuse kujundajad ja muud maksumaksja rahaga kinnimakstud tegelased. Kuidas on juhtunud nii, et rahva teenimine ei ole enam voorus vaid on hukkamõistu väärt? Teatavasti pärast NL-i lagunemist säilitasid iseseisvas Eestis võimu neokommunistid ning uued pseudoisamaalased (Tiit Madisson „Riigipööraja märkmik“ lk.16), kes väga kiiresti taipasid kelle tagumikku tuleb uues olukorras lakkuda, et võimul olla. Eesti meister selles kunstis on vajeldamatult Reformierakond. Nad on kasvatanud endale toiduahela, mis toetab pimesi oma leivaisa kasvõi nui pooleks. See seletab Reformierakonna edu ja populaarsust rahva hulgas.
Vaatamata tohutule maksumaksja rahale mis kulutati inimeste meelsuse mõjutamisele ja PS vastastele e-valimistele on praegu parlamendis rahvuslaste esindus EKRE näol. Tõsi küll esialgu veel üksi ja kõigest 7 saadikuga. Arvan, et see „viga“ saab lähitulevikus kodanike poolt parandatud. Rahvuslaste päralt on tulevik. Selles valguses oli inglaste referendumi tulemus aimatav. Kahetsusega tuleb tunnistada fakti, London on juba tulnukate poolt vallutatud. Linnapea on praegu muslim ja lähiaja küsimus on missugune Euroopa riigi pealinn on järgmine. Inglaste otsus lahkuda EL-ust on arusaadav. Motiivid olid erinavad, kuid üheselt mõistetavad - aitab impeeriumist.
Kui lähtuda sellest, et inimene on looduse üks osa ja loodus nagu teame areneb hajutatult – ilma tsentraalse juhtimiseta, siis on tulevik aimatav. Globaalse maailma tasakaal ja töökindlus sõltub selles toimuvate protsesside paljususest. Elame paljususele tuginevas maailmas ja sellega peame kõik arvestama. Kõik, kes töötavad paljususe vähenemise nimel, kas rumalusest, kasusaamise nimel või mõnel muul põhjusel on kõige elava paradoksaalsel kombel ka ise enda hävitajad.
Mida rohkem globaliseerub maailm seda rohkem on eluliselt vaja, et süsteemis tekkinud haiged või rikkis kohta saaks eraldada tervikust. Haige koha isoleerimist võimaldab kõige paremini rahvusriikideks jagunenud maailm. Inglaste referendumi tulemus vaid tõestab taas, maailm liigub detsentraliseerimise suunas, mis on looduse poolt ettemääratud. Kunagi väga ammu jagunes maailma elanikkond väikesteks rühmadeks. Kujunesid välja keeled, kultuurid ja rahvad. Inimkonna arvengule pani aluse isoleerimisele panustanud kogukondades toimuv, teisi kultuure rikastav ja uusi mõtteid tekitav paljusus. Ühetaolises, monoliitses kultuuris oleks see võimatu.
Ameerika füüsik Freman Dyson tõestas oma töödes veenvalt - ...„Mitmekesisus tegi võimalikuks inimkonna kiire arengu.“ Meil on valida kas kindlustada süsteemi väliste vahenditega süsteemi säilimiseks vajalikud tingimused või lasta toimida loodusel, mis võimaldaks süsteemi välistingimuste muutustega kohaneda.
Mõtleva inimese kohus on näha looduse mitmekesisust ja mõista, see on peamine, mis kindlustab elu püsimise maal. Stiihiliselt on looduses paljusus alati toiminud. Vaid inimene on võimeline seda häirima või koguni rikkuma parandades loodust.
Looduses valitseb vaid üks reegel – võimaliku suure tõenäosusega püsima jääda ja sellest tuleb inimestel lähtuda. Pikki aastaid kehtinud arusaam – me võtame looduselt, tuleb unustada. Anname loodusele eelkõige aega, et inimese tekitatud kahjudega toime tulla. Tagasi looduse juurde tähendab minu arust austust kehtivate loodusseaduste vastu ja mitte omakasule mõtlemist. '
Inimeste vaba liikumine jakõik mis sellega kaasneb võlub noori, kuid tegelikkuses muutub maailm maapealseks põrguks. Ükski selgeltnägija ei oska enam ennustada kohta, kus ja millal kärgatavad taas pommid ja massitapmised. Võib küsida kas me säärast maailma tahame?
Ei kujuta ette autot ilma tagurpidi käiguta. On aeg mõista, et ka inimestel, ühiskondadel, rahvastel ja riikidel on seda tagurpidi käiku praegu hädasti vaja.

Elu kogenud Robert Vill