IMPEACHMENT
Vaatasin eile oosel CNNs Senatis syydistusi Trumpi aadressil. Enda harimiseks jalgisin ennem ka Esindatekojas toimuvat. Tahtsaim roll oli antud tuntud banksteridynastja vosukesele Adam Schiffile. Tegemist on Gorbatchovi amerikaniseeritud koopiaga. Pidurdamatu lobamokk, kes oma ajuvaba molaga demonstreerib iseenast ohmuna. Nii on loogiliselt motlevale inimesele taiesti arusaamatu, kuidas voib tunnistaja ytlusest, et Trump ei tahtnud Zelenskilt mitte mingit vastuteenet, teha jarelduse, et see toestavat just Trumpi soovi saada vastuteenet. Kunagi terava moistusega baankuri jareltulija on lootusetult degenereerunud debiilik. Kuna Trumpi tagandamine on niikuinii aarmiselt ebatoenaoline, siis on eriti tahtis moju avaldamine kuskil 30% valijatest, kes on kahevahel. Demokraadid aga toukavad endast ara koik vahegi arukad inimesesd. Nii pressisid nad esindajatekojas alatuid nippe kasutades (keeldudes oma vastastel tunnistajaid ristkysitleda) oma arvulist ylekaalu kasutades labi Trumpi syydispunktid. Schiff pasundas siis kogu ilmale, et neil on oma muinasjutu toestuseks labiviidud pohjalik uurimistoo ning ylekaalukas vettpidav toestusmaterjal.
Esimine asi aga mida demokraadid ja Schiff Senatis tegid oli valjuhaalne kategooriline noudmine, et Senat alustaks uurimistood?! Tuli valja, et neil ei ole yldse mitte mingeid tosiseltvoetavaid toendeid oma muinasjutu toestamiseks. USA presidendi tagandamisprotsess pole aga mingi muinasjutukonkurss. Tuleb toendada oma iga sona paikapidavust ja Schiff oma fantaasiatega naeb valja nagu intellektuaalse puudega ullike. Demokraadid demonstreerivad end rahvale kui intellektuaalse lumpeni parteid.
Kui demokraatide ladvik pole just haugi malu ja moistusega, siis on arusaamatu , miks nad nouadvad uute tunnistajate valjakutsumist. vabariiklased voivad ju ainult nende loksumeelitamiseks raakida, et nad tahavad vaid kiirelt protsessi lopetada. Trump voib ju tahta mitte ainult protsessi voita, vaid ka havitada taielikult demokraatlik partei ennem valimisi. Selleks on vaja just uusi tunnistajaid Senatisse kutsuda ja teha sellest protsessist valimiskampaania. Piisab Bideni tunnistajapinki vedamisest. Ja midagi ei loe, et too juba haistab surmaohtu ja avalikult keeldus tunnistamast. Kohtu kaudu tuuakse ta aga kenasti letti. Peaprokuror on Trumpi mottekaaslane. Ukrainal pole Venemaa eest mingeid saladusi ja ehkki Putin teatas, et ta ei sekku demokraatide ja vabariiklaste vahelisse heitlusse, vois ta vaid napuga osutada mis kivi all vahid peidus on. Isegi see pole vajalik, sest isegi mina tunnen kaugelt Bideni korruptsioonihaisu, raakimata siis niisugusest koryfeest nagu endine NY linnapea Giuliani. kes oma uurimisretkedelt Ukrainasse on kogunud portfellitaisi demokraate havitavaid materjale. Biden vottis ametist maha Ukraima peaprokurori, niipea kui too avas kriminaaljuurdluse Burisma firma korruptsiooni kohta. kelle noukogusse oli Biden oma pojakese sokutanud. Vabalt on saadavad ka materjalid Ukraina oligarhide sissemaksete kohta Clintoni vaslimisfondi ja nii Ukraina sekkumine USA valimistesse ja Clintoni vangiminek, sest ei tohi kasutada voora maa raha valimistel jne., jne.
Votkem teise variandi, mis tahendaks demokraatide unistuse taitumist ja Trumpi tagandamist ning mone globalisti presidendiks upitamist (ka vabariiklaste seas on globaliste - naiteks Bushid). Selle variandi kasuks hoiavad poialt koik neli USA ametlikult pohivaenlaseks nimetatud riiki: Hiina, Venemaa, Iraan ja P-Korea, sest see tahendaks superriigi USA kadumist aasta-kahe jooksul ja kui mitte pikka kodusoda ja kaost, siis parimal juhul kolme -nelja uue regionaalse riigi teket.
Trumpi tagandamise eesmargiks on ju mitte isikuomadused, vaid ta rahvusliku poliitika muutmist taas globalistlikuks. Rahvuslik poliitika tahendab ju 250 miljardi valjapressimist Hiinalt kaubanduslabiraakimistel ja 150 miljardi valjapressimist lahitulevikus Euroopast USA KASUKS, 7,6 miljoni uue tookoha loomist ja nii 42 miljoni viletsuses riigi toidutalongide najal inimeste vahendamist, isegi 30% neegritest toetab tana Trumpi, sesst neil on nyyd tookohad, maksude vahendamine jne. Globalistide naasmine voimu juurde halvendaks jarsult ameeriklaste olukorda ja puhkeks juba relvastatud kodusoda, kus Trumpi pooldajatel on selge ylekaal. Ylemaailmse clintonoidide unipolaarse maailmakorra taaskehtestamine on absoluutselt voimatu, sest tanu Clintoni ja Obama valitsusajale kaotas USA oma hegemooni seisuse sojalises vallas. Olen palju aastaid juba fikseerinud USA sojalise voimsuse kuhtumisprotsessi, tana lisan vaid yhe joonekese.
Sojalise voimsuse projekteerimiseks yle maailma vajab USA teistest peajagu tugevamat laevastikku. Britid satestasid oma hegemoonia ajal , et nende laevastik peab olema kaks korda tugevam kui koik teised laevastikud kokku. Hiljuti pidsid Hiina, Venemaa ja Iraan Parsia lahes yhise laevastikuoppuse. USA laevastik saaks tana haledalt peksa nende yhendatud merejoududelt. Arvesse tuleb votta tana ka koige rohkem sojalaevu omav riik - Pohja Korea! Ehkki jaavad viimased kvaliteedilt alla USA laevastikule, on USAl voimatu edukalt rynnata P-Koread ilma tolle rohkearvulist laevastikku likvideerimata. Viimane nouab aga palju aega ja P-Korea jouab rynnata vesinikupommiga mitte ainult Washingtoni, ehkki ainult viimase soo kuivatamise ohust piisab taielikult, et P-Koread aupaklikult konetatakse. Tanud muidugi ka Ukraina raketiinseneridele, kes aitasid USA tulipaid kiiresti jahutada.
USA laevastik jaab tana arvuliselt alla ka juba Hiinale. Tahtis on muidugi tendents - USA suudab tana toota 2 havitajat aastas, Hiina aga 17.Trumpi plaan suurendada USA laevastikku ca 50 laeva vorra on taiesti ebareaalne, sest vannadusnnotruses mahakantavate laevade arv on palju suuren kui juurdeehitavate, seda tanu clintonoidide poliitikale. Seeparast pole imestatav, et laevastik ja merejalavaekorpus on kindel Trumpi tugi. Trump kyll andis kasu ka yle 50a.vanuseid laevu mitte maha kanda, kuid see pole lahendus, sest vanad kynad pole niikuinii lahinguvoimelised ja raiskavad vaid ressurssi kai aares roostetades. Nii kantakse minu arvates oigesti maha 23st ristlejast 13. Lisa aga pole kuskilt tulemas, sest viimane ristleja -havitaja projekt oli katastroofiline labikukkumine ja tana on USA voimeline tootma vaid vana projekti jargi A.Burke tyypi havitajaid.
Venemaa laevastik on eelnimetatutest koige vaiksem, ent kui plaani jargi voetakse tanase aasta lopuks relvastusse hyperkiirusega raketid Tsirkon, on ta koigi merede hirm. Lisanduvad veel lennukitelt tulistatavad hyperkiirusega raketid Kinzhal ja voimsad rannakaitse raketipatareid. Koik need voimsad relvaklassid puuduvad USAl taielikult. Ka Aatomiallveelaevade kvaliteedis jaab USA tana Venemaast selgelt maha, venelased toodavad usinalt juba neljanda polvkonna aatomiallveelaevu nii raketikandjaid kui universaalseid, USA on valdavalt kolmanda polvkonna tasemel. Praktiliselt avastamatute diiselallveelaevade klass aga puudub USAl taielikult ja Venemaa domineerimine siin on taielik. Juba tana on Balti ja Must meri ning Pohja meretee taielikult Venemaa kontrolli all ja Venemaa kontrollib ka Vahemere idaosa. Ainuyksi selle pohjal on ilmselge, et USA laevastik ei ole tana enam hegemoon ja koigi merede valitseja.
Seega clintonoidide globalistlik poliitika on tana juba voimatu ja juba ette maaratud labikukkumisele. Yhesonaga, clintonoidide- liberaalsete globalistide- Schiffi voimuletulek tahendaks ameerklastele katastroofi ja USA kadumist maailmaareenilt kui Ajaloo yks kujundajatest.
Roman Ubakivi.
neljapäev, 23. jaanuar 2020
reede, 17. jaanuar 2020
PUTIN TEGI AJALOOLISE POORDE
Asja eelmises artiklis kritiseerisin teravalt Putinit vale kursi hoidmises, mis ahvardas Venemaa muuta getostunud mustaks auguks, mis olleks ka Eestile surmaohuks. Raakimata meile korvalseigast, et see oleks viinud ka Putini kuulsusetule Gorbatshovi taolise pitzareklaamija tasemele. Sealjuures voimaluste aken midagi muuta oleks sulgunud hiljemalt juba suvel. Putini auks peab todema, et ta on siiski suur riigimees, kellel jatkus intellektuaalset ja moraalset joudu ja julgust teha lausa viimasel hetkel talle nii mitteomane jarsk poore oma hiljutises poordumises.
Putin sisuliselt lopetas Venemaa viimase poole sajandi pikkuse ajalootsykli, mis algas Andropovi konvergentsiideega, realiseerus NSVL lagunemisega ja oli Venemaa eliidi suure osa majakaks veel nadal aega tagasi. Putini Venemaa kuulutas kogu maailmale oma pretensioonist geopoliitilisele subjektsusele ja votab selle elluviimiseks konkreetsed sammud, mis minu hinnangul on koik hadavajalikud ja adekvaatsed. Venemaa on oiguslikus mottes (nagu Eestigi) sisuliselt koloonia seisuses, kus Valisoigus on oigussysteemi lahutamatu osa ja prevaleerib Venemaa oiguse yle. Seega konstitutsiooni muutmine, kus Venemaa oigus on primaarne, tahendab Venemaa suveraanseks geopoliitiliseks subjektiks muutumist de jure. Algab eliidi natsionaliseerimisprotsess, kus valisriikide kodanikel on juurdepaas voimule suletud jne. Yhesonaga Venemaa eliiti ei saa enam kuuluda isikud, kes Andropovi-Gorbatshovi-Jeltsini geopoliitilises hullumeelsuses yritasid Laanele tagumikkupugenisega muutuda osaks Venemaale antagonistlikust tsivilisatsiooniks. See degenerantne nomenklatuurne pask ei olnud vaid riigireeturid, vaid, mis tanapaeval veelgi tahtsam, olid omaenda tsivilisatsiooni vaartuste havitajad. Venemaa hakkab nyydsest esindama mitte ainult Venemaa Foderatsiooni, vaid geopoliitilist subjekti Vene tsivilisatsiooni, nagu seda tana Hiina Rahvavabariik esindab geopoliitilise subjektina Hiina tsivilisatsiooni huve.
Yhesonaga, Venemaa ajaloos keerati uus lehekylg ja algas suverraanne etapp, mis on loomulikult protsess. Koik Putini ylesloetud konkreetsed sammud vaarivad koolipoisiskaalal hinnet viis ja ma ei nae seal vigu. Ent tegelikult probleem on selles, et need esimesed sammud (nagu kinnijooksnud valitsuse valjavahetamine) on kyll hadavajalikud ja oiged, kuid selgelt ebapiisavad suveraansuse saavutamiseks. Oht kohe teisel tokkel komistada on suur, seda nii systeemselt moelda suutva kaadri vahesuse kui ka liberaalide sabotaashi tottu. Nii naiteks paari triljoni rbl investeerimine inimkapitali perekondade materiaalse toetamise naol on oige ja hadavajalik taastamaks sidet rahva ja Putini vahel, mis katkes peale kurikuulsat pensionireformi. Lisaks annab see kiire majandusliku positiivse effekti GDP tousule uue valitsuse heaks stardiks. See loob ka teoreetilise eelduse tormisele pikale majandusekasvule just vaike ja keskmises ettevotluses, mis tanaseks on tanu senisele liberaalsele majanduspoliitikale valjasuremise aarel. See tormilise kasvu voimalus jookseb aga liiva lihtsalt impordi suurendamise naol kui pohimotteliselt ei muudeta Keskpanga senist majanduse kasvu vastast krediidipoliitikat. Ylekandemehhanismiks, mis voimaldaks jarsult suurenenud noudluse impulsi realiseerida pikemaajaliseks majanduskasvuks on vaikeettevotetele odava krediidi tagamine. Seni on see olnud kogu aeg blokeeritud ja suured rahasustid Keskpangalt pankadele (yks inflatsiooni allikatest) on viimased suunanud mitte Venemaa majandusse, vaid kas otse valismaa vaartbaberitesse voi Moskva borsile, kus siseinformatsiooni omades saadakse prisket kasumit valuutakoikumiste naol, mis konventeeritakse dollaritesse ja viiakse valismaale, Venemaa majandusest valja. Seega on pohimotteliselt tahtis, missugune on Keskpanga poliitika, kes saavad konkreetselt majandusbloki ministriteks ja isegi tahtis on, kas peaministri asetaitjaks on rahandusminister Siluanov, nagu tana, voi hoopis majandusminister, kes kurjeerib rahandusministrit. Yhesonaga, kas raha on vahendiks majanduse edasiviimiseks voi majandus teenib raha kogumist, mis viiakse valja oma geopoliitilise konkurendi USA majanduse toetamiseks.
Venemaa majanduslik seis on tegelikult hullem,kui seda Rostati voltsitud andmed vaidavad. Nii ei saa inflatsioon olla 3% kui GDP deflaatori indeks maarab selle yle 10%. Venemaal tuleb edu saavutamiseks minna neoliberaalselt majandusmudelilt yle rahvuslikule, mis eeldab aga hoopis teistsugust kompetentsuse ja motlemisvoime taset kui tana majandusplokki taitvad primitiivsed liberaalsed economicused.
Seega uuel teel on tohutuid raskusi, kuid see on elu tee ja perspektiiviga.
Koige suurem ja raskeim Venemaa ees seisev probleem on ideoloogia, mille hagusus ja ambivalentsus teeb voimatuks rahva mobiliseerimine eelsesvate raskuste yletamiseks. Naiteks isegi II maailmasoja kysimuses, mis tana on yheks psyhholoogilise soja tandriks, on Venemaa positsioon ilma vundamendita ja seega kergelt rynnatav. NSVL voitis soja natsi -Saksamaaga tanu Noukogude voimule eesotsas Lenini-Staliniga, kuna suutis kommmunistliku ideoloogia abil liita yheks paljurahvusliku maa ja mobiliseerida teda labi viia industrialiseerimise koos kollektiviseerimise ja kultuurilis-haridusrevolutsiooniga, mis oli eelduseks yldse soja pidamiseks tehnoloogiliselt eesrindliku natsi Saksamaa lipu all koondunud Euroopaga. Kontrevolutsiooni labi viinud ja kapitalismi restaureerinud tanagi voimul olev suurem osa eliidist esindab aga sisuliselt tanase Venemaa lipu all natsi Saksamaa eest voidelnud vlassovlasi, kelle voidu korral oleks Venemaa riiklus ja ka rahvas likvideeritud! President Jeltsin ju kuulutas uhkelt USA Kongressis, et lopeks ometi on kommunistlikul hydral koik pead maha raiutud ja kommunistlik ideoloogia havitatud. Venemaa liberaalne eliit on antagonistlik ja vaenlane ideoloogilises jm. plaanis noukogude voimule ja seega tema pretentsioonid voidule Suures Isamaasojas on alusetud kuni Venemaa eliit ei vota Voiduparaadi vastu Lenini mausoleumil vaid mingil ajutiselt vineeriga kaetud kynkal ning paraadil ei ole aukohal korgema ylemjuhataja Stalini portree. President ja peaminister Medvedjev kuulutas avalikult, et Stalin oli kurjategija. Kes kurjategija kaske taitsid on otse loomulikult ka kurjategijad nagu Hitleri kasutaitjad. Seega ka noukogude sodurid, kes langesid naiteks Baltikumis voi Poolas pole mingid vabastajad, vaid kurjategija Hitleri okupatsiooni vahetajad kurjategija Stalini okupatsiooniga ning loogiline on koik noukogude sodurite auks pystitatud malestusmargid Euroopas havitada. Kui tanaseni on Stalin Venemaa eliidi jaoks kurjategija, siis neil pole mingit moraalset oigust rynnata skisofreenikuna Ukrainat, kes kuulutas STALINI ja kommunismi vastu voitleva Bandera oma kangelaseks voi Balti maid, kes kuulutasid Vaffen-SS sodurid vabadusvoitlejaiks. Venemaad voib tana vorrelda napaka purujommis mehega, kes trygib saunas lavale yheaegselt nii pyksid jalas kui ka rist kaelas.
Kuna rohuv enamik ka tanapaeva Eesti ja Venemaa eliidist koosneb endisest NL degeneransest eliidist, siis molemale on omane idiootlik arusaam ajaloost, rahvusvahelisest oigusest ja geopoliitikast. Nii meie vesipead vahutavad Tartu rahust, mis andvat Eestile oiguse Petseri ja Narva tagustele maadele. Vene napakad aga (kasvoi malestusmarkide kysimuses Poolaga} vahutavad Jaltast ja Nyrnbergi protsessist, mis on ylemoodunud talve juba ammu sulanud lumi peale Gorbatshovi-Bushi 1989a. Malta kohtumist, kus NSVL loobus Ida Euroopa rahvademokraatia riikidest ja seega Jalta-Potsdami kokkulepetest. See tahendas geopoliitilist murrangut, mil kahepoolusega maailmakord asendus unipolaarsega, kus ainuvalitsejaks sai USA. Samuti pole motet kaagutada NATO lahenemisest Venemaa piiridele kui Putin veel 2003.a. paiku tegi ettepaneku Venemaa astumisest NATO sse. Kogu Ida Euroopa on ju jalginud Venemaa enda poliitikat lahustuda iga hinna eest Laanes. Need olid ju venelased, kes suure entusiasmiga tervitasid GORBATSHOVI ja hiljem Jeltsinit nende marsil Laande. Nagu iga teinegi rahvas, nii ka venelased ise on vastutavad oma liidrite ja riigi eest.
Sisuliselt koik Venemaa (ja endiste liiduvabariikide) probleemid kuhjuvad lahenduseta nagu korge tammi taha, milleks on kapitalistlikku restuatsiooni kandnud liberaalne ideoloogia. Olukorras, kus isegi Laane eliiti esindav Rooma KLubi on juba valja kuulutanud kapitalismi perspektiivituse ja surma, on hadavajalik lammutada kiirelt ja sihikindlalt see liberaalne toke arengu teelt enne kui kuhjunud probleemid ta ise maha murravad ja vallandavad kaose.
Venemaa suureks geopoliitiliseks probleemiks on rahvastiku vahesus. Suveraanse geopoliitilise subjekti ylesehitamiseks on vaja vahemalt 300 miljonit, soovitav 500 miljonit inimest. Tanane Venemaa oma Dickensi aegse roovkapitalismiga, kus puuduvad ametiyhingud ja ekspluatateerimisnorm on aarmuslik, ei ole sugugi atraktiivne teda ymbritsevatele riikidele. Seega eesmargi saavutamiseks oleks hadavajalik liberalismi asemel tekkinud tyhjuse asemel luua adekvaatne ideoloogia, mis oleks atraktiivne ka naaberriikidele. See vaimne ylesanne aga ongi koige raskem ja tahtsam valjakutse Venemaale, sest voimatu on saada suvrraanseks geopoliitiliseks subjektiks kui ei suudeta luua oma tsivilisatsiooni originaalseid vundamendi talasi vaartuste ja ideoloogia naol.
Eesti eliit ei esinda meie rahvuslikke huve ja on valmis meid sotta saatma viimase poisikeseni Venemaa vastu. Yhelt poolt selleparast, et osa olles moraalsed vardjad, on kergesti araostetavad anglosakside poolt nagu Pats ja Laidoner olid natsi-Saksamaa poolt. Teine osa on aga degenerantne intellektuaalne lumpen, nagu seda oli ka EW eliit. Toon ilmestamiseks vaid yhe naite, seda mitte vyrtspoodniku ja moobliarimehe tasemel, vaid ilma nainud haritud kaugsoidukaptenite dynastia naol. Votke raamat "Purjetamine vabadusse". Seal on kangelaseks teist polve kaugsoidukapten, kes julgeoleku pohjustel tahab peale soda Rootsist kaugemale laande minna. Temaga liitub kamp noormehi, keda voime korvale jatta, sest pole midagi imelikku kui noored mehed tahavad end proovile panna ja riskivad. Tana tahab naiteks yks noormees purjelaual Atlandi ookeani yletada. Laande minekuks osteti yks vana rannasoidu postilaev. Kaugsoidukaptenil oli kaasas naine ja kaks last. Isa oli tal juba USAs. Selle rannasoidulaevukesega jouti Shotimaale. Sealt jatkati yle ookeni USAsse ja lopus ainult ime paastis neid, et lootusetus seisus USA laev nad juhuslikult yles korjas. Koik keda nad kohtasid, vaatasid neid nagu hullumeelseid, nagu kapten seda ise uhkelt kirjeldab. Tegelikult kaugsoidukapten ei olnud hullumeelne, vaid intellektuaalne lumpen, kes oli absoluutselt geopoliitiliselt harimatu ja ondsas teadmatuses, et joudes Suurbritanniasse, oli ta julgeolek absoluutselt tagatud, sest sajandite valtel korjab Suurbritannia koik Venemaa vastased oma tiiva alla. Tanane eesti eliit on aga absoluutselt geopoliitiliselt harimatu. Sellise eliidi kvaliteedi juures pole meil mingit voimalust rahvuslikest huvidest oiget kurssi hoida ja oma saatust positiivselt mojutada. Seetottu oleks tore kui meie ainukesel suurriigist naabril Venemaal hasti laheb ja nad suudaks oma suverraanse tsivilisatsioonitsooni yles ehitada. See tahendaks mitte verist kaost vaid rahu ja korda vahetult meie naabruses.
EL kuhu me tana kuulume on aga palju vahem voimalust saavutada geopoliitilist subjektsust. EL on ju juba pankrotti lainud monopolaarse globalismi banksterite projekt ja sellisena juba ajaloolisena labikukkunud. Ta kujutab endast Ameerika projekti, kus oma vahel norgalt seotud (et mitte muutuda iseseisvaks jouks) olid kokku pandud selleks, et Brysseli neoliberaalse byrokraatia taktikepi all tasalylitada riiklus ja rahvad. Trumpi voiduga seoses tekkis Euroopal shanss jalle saada geopoliitiliseks subjektiks, millele tombas kiirelt vee peale globalistide kapiknukk Merkel, kes Euroopa suverraansuse lipu ylestostnise asemel vottis katte globalistlike banksterite pohjakorbenud plagu. See, et Euroopa nii kergelt lasi kaest oma taassynni voimaluse on seletatav tema eliidi - vana aadli ja tema vitriini Vatikani degeneerumisega. Kui 15-16 sajandil yleminekul feodalismist kapitalismile naitas Euroopa eliit yles elujoudu, siis tana yleminekul kapitalismist uude formatsiooni, on meil tegemis pigem vana-Rooma kokkuvarisemisega, kus eliit laks koik noa alla. Tana ootab EUROOPAT koige suurema toenaosusega ees Araabia maailma tulevik, kus getostunud jougud voitlevad omavahel. Merkeli globalistliku projekti yleskutse pagulastele (Aafrika ja Aasia potentsiaal on ligi miljard pogenikku) Tulge koik Saksamaale! koos Sorose abimehhanismiga taitis Euroopa juba kriitilise piiri yletava teise tsivilisatssiooni aktiivse massiga tagab Euroopa kultuuri havitamise, provotseerib vastusena liberaal-natslike joudude esilekerkimise teiselt poolt ja nii pikalt loomava kodusoja, mille yks pool saab pidevalt taiendust pagulasleeridest Aafrikas. Seega koige suurem oht meie eksistentsile tuleb ilmselt Laanest, kuna ilmselt muutuvad ka aktuaalseks Saksa -Poola vastuolud. Samas Eesti eliit ajab lausa hullumeelset poliitikat, provotseerides aiva rohkem Venemaad sojaliselt. Seda tingimustes, kus Venemaa on saavutanud tehnoloogilise sojalise ylekaalu Laane ees vahemalt kymneks aastaks ja omab absoluutset sojalist ylekaalu Baltikumi ruumis, mis voimaldab neil praktiliselt kaotusteta okupeerida meid yhe paevaga. Muidugi taidab Eesti eliit lihtsalt Kentmanni tanavalt tulevaid suuniseid ja USA poliitikaks on provotseerida koikvoimalikke provokatsioone Vene piiridel, et blokeerida Vana Euroopa ja eelkoige Saksamaa vastastikku tugevdavat koostood. USAl on kaks majanduslikku peavaenlast: Hiina ja Saksamaa. Esimesega on saavutatud majandussojas taktikalist edu, kuid strateegiliselt on Hiina kindlalt positsioone hoidnud ja lainud "vee strateegiat" kasutades USA alustalu oonestama. Saksamaa on aga USA kapa all ja roovitakse armutult jalle puhtaks nagu peale maailmasodu.
Venemaa ei reageeri USA proxi provokatsioonidele , vaid vastab Hiinlaste kombel asymmeetriliselt. Piisab suunata miljon toootsijat pankrotistunud Ukrainast Baltikumi, raakimata muudest voimalustest ja lopeks peale karvakatkumisi hybriidsodade naol tuleb niikuinii uus Jalta.
Roman Ubakivi
Asja eelmises artiklis kritiseerisin teravalt Putinit vale kursi hoidmises, mis ahvardas Venemaa muuta getostunud mustaks auguks, mis olleks ka Eestile surmaohuks. Raakimata meile korvalseigast, et see oleks viinud ka Putini kuulsusetule Gorbatshovi taolise pitzareklaamija tasemele. Sealjuures voimaluste aken midagi muuta oleks sulgunud hiljemalt juba suvel. Putini auks peab todema, et ta on siiski suur riigimees, kellel jatkus intellektuaalset ja moraalset joudu ja julgust teha lausa viimasel hetkel talle nii mitteomane jarsk poore oma hiljutises poordumises.
Putin sisuliselt lopetas Venemaa viimase poole sajandi pikkuse ajalootsykli, mis algas Andropovi konvergentsiideega, realiseerus NSVL lagunemisega ja oli Venemaa eliidi suure osa majakaks veel nadal aega tagasi. Putini Venemaa kuulutas kogu maailmale oma pretensioonist geopoliitilisele subjektsusele ja votab selle elluviimiseks konkreetsed sammud, mis minu hinnangul on koik hadavajalikud ja adekvaatsed. Venemaa on oiguslikus mottes (nagu Eestigi) sisuliselt koloonia seisuses, kus Valisoigus on oigussysteemi lahutamatu osa ja prevaleerib Venemaa oiguse yle. Seega konstitutsiooni muutmine, kus Venemaa oigus on primaarne, tahendab Venemaa suveraanseks geopoliitiliseks subjektiks muutumist de jure. Algab eliidi natsionaliseerimisprotsess, kus valisriikide kodanikel on juurdepaas voimule suletud jne. Yhesonaga Venemaa eliiti ei saa enam kuuluda isikud, kes Andropovi-Gorbatshovi-Jeltsini geopoliitilises hullumeelsuses yritasid Laanele tagumikkupugenisega muutuda osaks Venemaale antagonistlikust tsivilisatsiooniks. See degenerantne nomenklatuurne pask ei olnud vaid riigireeturid, vaid, mis tanapaeval veelgi tahtsam, olid omaenda tsivilisatsiooni vaartuste havitajad. Venemaa hakkab nyydsest esindama mitte ainult Venemaa Foderatsiooni, vaid geopoliitilist subjekti Vene tsivilisatsiooni, nagu seda tana Hiina Rahvavabariik esindab geopoliitilise subjektina Hiina tsivilisatsiooni huve.
Yhesonaga, Venemaa ajaloos keerati uus lehekylg ja algas suverraanne etapp, mis on loomulikult protsess. Koik Putini ylesloetud konkreetsed sammud vaarivad koolipoisiskaalal hinnet viis ja ma ei nae seal vigu. Ent tegelikult probleem on selles, et need esimesed sammud (nagu kinnijooksnud valitsuse valjavahetamine) on kyll hadavajalikud ja oiged, kuid selgelt ebapiisavad suveraansuse saavutamiseks. Oht kohe teisel tokkel komistada on suur, seda nii systeemselt moelda suutva kaadri vahesuse kui ka liberaalide sabotaashi tottu. Nii naiteks paari triljoni rbl investeerimine inimkapitali perekondade materiaalse toetamise naol on oige ja hadavajalik taastamaks sidet rahva ja Putini vahel, mis katkes peale kurikuulsat pensionireformi. Lisaks annab see kiire majandusliku positiivse effekti GDP tousule uue valitsuse heaks stardiks. See loob ka teoreetilise eelduse tormisele pikale majandusekasvule just vaike ja keskmises ettevotluses, mis tanaseks on tanu senisele liberaalsele majanduspoliitikale valjasuremise aarel. See tormilise kasvu voimalus jookseb aga liiva lihtsalt impordi suurendamise naol kui pohimotteliselt ei muudeta Keskpanga senist majanduse kasvu vastast krediidipoliitikat. Ylekandemehhanismiks, mis voimaldaks jarsult suurenenud noudluse impulsi realiseerida pikemaajaliseks majanduskasvuks on vaikeettevotetele odava krediidi tagamine. Seni on see olnud kogu aeg blokeeritud ja suured rahasustid Keskpangalt pankadele (yks inflatsiooni allikatest) on viimased suunanud mitte Venemaa majandusse, vaid kas otse valismaa vaartbaberitesse voi Moskva borsile, kus siseinformatsiooni omades saadakse prisket kasumit valuutakoikumiste naol, mis konventeeritakse dollaritesse ja viiakse valismaale, Venemaa majandusest valja. Seega on pohimotteliselt tahtis, missugune on Keskpanga poliitika, kes saavad konkreetselt majandusbloki ministriteks ja isegi tahtis on, kas peaministri asetaitjaks on rahandusminister Siluanov, nagu tana, voi hoopis majandusminister, kes kurjeerib rahandusministrit. Yhesonaga, kas raha on vahendiks majanduse edasiviimiseks voi majandus teenib raha kogumist, mis viiakse valja oma geopoliitilise konkurendi USA majanduse toetamiseks.
Venemaa majanduslik seis on tegelikult hullem,kui seda Rostati voltsitud andmed vaidavad. Nii ei saa inflatsioon olla 3% kui GDP deflaatori indeks maarab selle yle 10%. Venemaal tuleb edu saavutamiseks minna neoliberaalselt majandusmudelilt yle rahvuslikule, mis eeldab aga hoopis teistsugust kompetentsuse ja motlemisvoime taset kui tana majandusplokki taitvad primitiivsed liberaalsed economicused.
Seega uuel teel on tohutuid raskusi, kuid see on elu tee ja perspektiiviga.
Koige suurem ja raskeim Venemaa ees seisev probleem on ideoloogia, mille hagusus ja ambivalentsus teeb voimatuks rahva mobiliseerimine eelsesvate raskuste yletamiseks. Naiteks isegi II maailmasoja kysimuses, mis tana on yheks psyhholoogilise soja tandriks, on Venemaa positsioon ilma vundamendita ja seega kergelt rynnatav. NSVL voitis soja natsi -Saksamaaga tanu Noukogude voimule eesotsas Lenini-Staliniga, kuna suutis kommmunistliku ideoloogia abil liita yheks paljurahvusliku maa ja mobiliseerida teda labi viia industrialiseerimise koos kollektiviseerimise ja kultuurilis-haridusrevolutsiooniga, mis oli eelduseks yldse soja pidamiseks tehnoloogiliselt eesrindliku natsi Saksamaa lipu all koondunud Euroopaga. Kontrevolutsiooni labi viinud ja kapitalismi restaureerinud tanagi voimul olev suurem osa eliidist esindab aga sisuliselt tanase Venemaa lipu all natsi Saksamaa eest voidelnud vlassovlasi, kelle voidu korral oleks Venemaa riiklus ja ka rahvas likvideeritud! President Jeltsin ju kuulutas uhkelt USA Kongressis, et lopeks ometi on kommunistlikul hydral koik pead maha raiutud ja kommunistlik ideoloogia havitatud. Venemaa liberaalne eliit on antagonistlik ja vaenlane ideoloogilises jm. plaanis noukogude voimule ja seega tema pretentsioonid voidule Suures Isamaasojas on alusetud kuni Venemaa eliit ei vota Voiduparaadi vastu Lenini mausoleumil vaid mingil ajutiselt vineeriga kaetud kynkal ning paraadil ei ole aukohal korgema ylemjuhataja Stalini portree. President ja peaminister Medvedjev kuulutas avalikult, et Stalin oli kurjategija. Kes kurjategija kaske taitsid on otse loomulikult ka kurjategijad nagu Hitleri kasutaitjad. Seega ka noukogude sodurid, kes langesid naiteks Baltikumis voi Poolas pole mingid vabastajad, vaid kurjategija Hitleri okupatsiooni vahetajad kurjategija Stalini okupatsiooniga ning loogiline on koik noukogude sodurite auks pystitatud malestusmargid Euroopas havitada. Kui tanaseni on Stalin Venemaa eliidi jaoks kurjategija, siis neil pole mingit moraalset oigust rynnata skisofreenikuna Ukrainat, kes kuulutas STALINI ja kommunismi vastu voitleva Bandera oma kangelaseks voi Balti maid, kes kuulutasid Vaffen-SS sodurid vabadusvoitlejaiks. Venemaad voib tana vorrelda napaka purujommis mehega, kes trygib saunas lavale yheaegselt nii pyksid jalas kui ka rist kaelas.
Kuna rohuv enamik ka tanapaeva Eesti ja Venemaa eliidist koosneb endisest NL degeneransest eliidist, siis molemale on omane idiootlik arusaam ajaloost, rahvusvahelisest oigusest ja geopoliitikast. Nii meie vesipead vahutavad Tartu rahust, mis andvat Eestile oiguse Petseri ja Narva tagustele maadele. Vene napakad aga (kasvoi malestusmarkide kysimuses Poolaga} vahutavad Jaltast ja Nyrnbergi protsessist, mis on ylemoodunud talve juba ammu sulanud lumi peale Gorbatshovi-Bushi 1989a. Malta kohtumist, kus NSVL loobus Ida Euroopa rahvademokraatia riikidest ja seega Jalta-Potsdami kokkulepetest. See tahendas geopoliitilist murrangut, mil kahepoolusega maailmakord asendus unipolaarsega, kus ainuvalitsejaks sai USA. Samuti pole motet kaagutada NATO lahenemisest Venemaa piiridele kui Putin veel 2003.a. paiku tegi ettepaneku Venemaa astumisest NATO sse. Kogu Ida Euroopa on ju jalginud Venemaa enda poliitikat lahustuda iga hinna eest Laanes. Need olid ju venelased, kes suure entusiasmiga tervitasid GORBATSHOVI ja hiljem Jeltsinit nende marsil Laande. Nagu iga teinegi rahvas, nii ka venelased ise on vastutavad oma liidrite ja riigi eest.
Sisuliselt koik Venemaa (ja endiste liiduvabariikide) probleemid kuhjuvad lahenduseta nagu korge tammi taha, milleks on kapitalistlikku restuatsiooni kandnud liberaalne ideoloogia. Olukorras, kus isegi Laane eliiti esindav Rooma KLubi on juba valja kuulutanud kapitalismi perspektiivituse ja surma, on hadavajalik lammutada kiirelt ja sihikindlalt see liberaalne toke arengu teelt enne kui kuhjunud probleemid ta ise maha murravad ja vallandavad kaose.
Venemaa suureks geopoliitiliseks probleemiks on rahvastiku vahesus. Suveraanse geopoliitilise subjekti ylesehitamiseks on vaja vahemalt 300 miljonit, soovitav 500 miljonit inimest. Tanane Venemaa oma Dickensi aegse roovkapitalismiga, kus puuduvad ametiyhingud ja ekspluatateerimisnorm on aarmuslik, ei ole sugugi atraktiivne teda ymbritsevatele riikidele. Seega eesmargi saavutamiseks oleks hadavajalik liberalismi asemel tekkinud tyhjuse asemel luua adekvaatne ideoloogia, mis oleks atraktiivne ka naaberriikidele. See vaimne ylesanne aga ongi koige raskem ja tahtsam valjakutse Venemaale, sest voimatu on saada suvrraanseks geopoliitiliseks subjektiks kui ei suudeta luua oma tsivilisatsiooni originaalseid vundamendi talasi vaartuste ja ideoloogia naol.
Eesti eliit ei esinda meie rahvuslikke huve ja on valmis meid sotta saatma viimase poisikeseni Venemaa vastu. Yhelt poolt selleparast, et osa olles moraalsed vardjad, on kergesti araostetavad anglosakside poolt nagu Pats ja Laidoner olid natsi-Saksamaa poolt. Teine osa on aga degenerantne intellektuaalne lumpen, nagu seda oli ka EW eliit. Toon ilmestamiseks vaid yhe naite, seda mitte vyrtspoodniku ja moobliarimehe tasemel, vaid ilma nainud haritud kaugsoidukaptenite dynastia naol. Votke raamat "Purjetamine vabadusse". Seal on kangelaseks teist polve kaugsoidukapten, kes julgeoleku pohjustel tahab peale soda Rootsist kaugemale laande minna. Temaga liitub kamp noormehi, keda voime korvale jatta, sest pole midagi imelikku kui noored mehed tahavad end proovile panna ja riskivad. Tana tahab naiteks yks noormees purjelaual Atlandi ookeani yletada. Laande minekuks osteti yks vana rannasoidu postilaev. Kaugsoidukaptenil oli kaasas naine ja kaks last. Isa oli tal juba USAs. Selle rannasoidulaevukesega jouti Shotimaale. Sealt jatkati yle ookeni USAsse ja lopus ainult ime paastis neid, et lootusetus seisus USA laev nad juhuslikult yles korjas. Koik keda nad kohtasid, vaatasid neid nagu hullumeelseid, nagu kapten seda ise uhkelt kirjeldab. Tegelikult kaugsoidukapten ei olnud hullumeelne, vaid intellektuaalne lumpen, kes oli absoluutselt geopoliitiliselt harimatu ja ondsas teadmatuses, et joudes Suurbritanniasse, oli ta julgeolek absoluutselt tagatud, sest sajandite valtel korjab Suurbritannia koik Venemaa vastased oma tiiva alla. Tanane eesti eliit on aga absoluutselt geopoliitiliselt harimatu. Sellise eliidi kvaliteedi juures pole meil mingit voimalust rahvuslikest huvidest oiget kurssi hoida ja oma saatust positiivselt mojutada. Seetottu oleks tore kui meie ainukesel suurriigist naabril Venemaal hasti laheb ja nad suudaks oma suverraanse tsivilisatsioonitsooni yles ehitada. See tahendaks mitte verist kaost vaid rahu ja korda vahetult meie naabruses.
EL kuhu me tana kuulume on aga palju vahem voimalust saavutada geopoliitilist subjektsust. EL on ju juba pankrotti lainud monopolaarse globalismi banksterite projekt ja sellisena juba ajaloolisena labikukkunud. Ta kujutab endast Ameerika projekti, kus oma vahel norgalt seotud (et mitte muutuda iseseisvaks jouks) olid kokku pandud selleks, et Brysseli neoliberaalse byrokraatia taktikepi all tasalylitada riiklus ja rahvad. Trumpi voiduga seoses tekkis Euroopal shanss jalle saada geopoliitiliseks subjektiks, millele tombas kiirelt vee peale globalistide kapiknukk Merkel, kes Euroopa suverraansuse lipu ylestostnise asemel vottis katte globalistlike banksterite pohjakorbenud plagu. See, et Euroopa nii kergelt lasi kaest oma taassynni voimaluse on seletatav tema eliidi - vana aadli ja tema vitriini Vatikani degeneerumisega. Kui 15-16 sajandil yleminekul feodalismist kapitalismile naitas Euroopa eliit yles elujoudu, siis tana yleminekul kapitalismist uude formatsiooni, on meil tegemis pigem vana-Rooma kokkuvarisemisega, kus eliit laks koik noa alla. Tana ootab EUROOPAT koige suurema toenaosusega ees Araabia maailma tulevik, kus getostunud jougud voitlevad omavahel. Merkeli globalistliku projekti yleskutse pagulastele (Aafrika ja Aasia potentsiaal on ligi miljard pogenikku) Tulge koik Saksamaale! koos Sorose abimehhanismiga taitis Euroopa juba kriitilise piiri yletava teise tsivilisatssiooni aktiivse massiga tagab Euroopa kultuuri havitamise, provotseerib vastusena liberaal-natslike joudude esilekerkimise teiselt poolt ja nii pikalt loomava kodusoja, mille yks pool saab pidevalt taiendust pagulasleeridest Aafrikas. Seega koige suurem oht meie eksistentsile tuleb ilmselt Laanest, kuna ilmselt muutuvad ka aktuaalseks Saksa -Poola vastuolud. Samas Eesti eliit ajab lausa hullumeelset poliitikat, provotseerides aiva rohkem Venemaad sojaliselt. Seda tingimustes, kus Venemaa on saavutanud tehnoloogilise sojalise ylekaalu Laane ees vahemalt kymneks aastaks ja omab absoluutset sojalist ylekaalu Baltikumi ruumis, mis voimaldab neil praktiliselt kaotusteta okupeerida meid yhe paevaga. Muidugi taidab Eesti eliit lihtsalt Kentmanni tanavalt tulevaid suuniseid ja USA poliitikaks on provotseerida koikvoimalikke provokatsioone Vene piiridel, et blokeerida Vana Euroopa ja eelkoige Saksamaa vastastikku tugevdavat koostood. USAl on kaks majanduslikku peavaenlast: Hiina ja Saksamaa. Esimesega on saavutatud majandussojas taktikalist edu, kuid strateegiliselt on Hiina kindlalt positsioone hoidnud ja lainud "vee strateegiat" kasutades USA alustalu oonestama. Saksamaa on aga USA kapa all ja roovitakse armutult jalle puhtaks nagu peale maailmasodu.
Venemaa ei reageeri USA proxi provokatsioonidele , vaid vastab Hiinlaste kombel asymmeetriliselt. Piisab suunata miljon toootsijat pankrotistunud Ukrainast Baltikumi, raakimata muudest voimalustest ja lopeks peale karvakatkumisi hybriidsodade naol tuleb niikuinii uus Jalta.
Roman Ubakivi
laupäev, 4. jaanuar 2020
PROGNOOS AASTAKS 2020
2019 aastat voib nimetada selginemise aastaks, mil joonistusid selgelt valja geopoliitilised tendentsid tulevasteks aastateks. D.Trump on tousnud maailma ajalooliseks tegelaseks, kes on teinud praktiliselt lopu selle maailma vagevate unipolaarsele maailmakorrale kus valitses finantsoligarhia maailma politseiniku USA abil neoliberaalse ideoloogia ja poliitikaga.. Tana elame tanu eeskatt Trumpile juba multipolaarses maailmas, kus selgelt on tousnud reaalse kapitali osatahtsus ja finantsoligarhia on omaks votnud Rothschildi klastri projekti, kus maailm on jagunenud eri valuutatsoonideks ja finantsoligarhia teenib vahenduse pealt. Paralleelselt on kaigus ka Hiina projekt, mis samuti eeldab multipolaarset maailma. kuid mis sarnaneb Stalini projektiga ja eesmargiks on rahva huvidest lahtudes ehitada yles sotsialism. Trumpi ja Xi projektide vahel on muidugi pohimotteline vastuolu ja kokkuporge valtimatu. Indial on pohimotteliselt formeerunud oma tsoon. Ka Euroopal on piisav elanikkond oma tsooni loomiseks, ent vana Euroopa eliit paistab niivord degenereerunud, et alles mingi Euroopa kalifaat tulevikus on voimeline subjekti looma. USA vast koos Inglismaaga loob oma tugeva anglosaksi tsooni.
Eesti saatus on olla osaks Venemaa tsoonist, kes vastutaks siin korra eest. Teine voimalus oleks olnud yhineda Saksamaa tsooniga, kuid need degenerandid ei ole tana voimelised, nagu Koln naitas kaitsma omaenda tytreid ja naisi kaputaie vooraste eest. EL byrokraatia, Merkel ja Marcon on koik liberaalne ramps, millel pole tulevikku nagu Eestigi eliidil. Euroopa roovitakse paljaks anglosakside ja Hiina poolt. Seega pole meil Laanest midagi head oodata. Kahjuks pole tana mingit helget tulevikku oodata ka Venemaa poolt.
Venemaa eliit koosneb pohiliselt kahest grupeerngust eesotsas Putiniga. Molemad grupid on degenerantne liberaalne noukogude eliit,,kes oma tasku huvides teostasid kontrrevolutsiooni ja restauriseeris kapitalismi: vahe on selles, et kui parteinomenklatuur eesotsas Gorbathovi ja Jeltsini perekonnaga, olid niivord degenereerunud, et olid kaotanud isegi enesekaitseinstinki, siis KGB labipoiminud kriminaaliga polgab neid ja on konkurentsivoimelisem. Aga molemad grupeeringud kuuluvad nagu EL eliitki vanasse tanaseks juba labikukkunud Neoliberaalse maailmakorra projekti. Putin on manager nende kahe grupeeringu yle. Putin on pragmaatik ja leiab haid taktikalisiilisi kaike. Aga ideede tasandil pole ta yldse voimeline tootama ja sarnaselt meie degenerantse eliidiga ei ole absoluutselt voimeline looma kontseptuaalset raamistikku riigile. Kahe aastakymne jooksul pole Putin olnud voimeline yles ehitama effektiivset riigi juhtimise systeemi, sest tal yldse puudub systeemne motlemisvoime. Puudub riigi ylesehitamise plaan.
Viimaane Eliidi ponnistus Surkovi putinismi naol on ehmatavalt arulage ja ebaadekvaatne: loodetakse et sailivad molemad eliidigrupeeringud, mis on idiootsus, sest liberaalid on juba tana taielikult kasutu parasiitlik kiht, sest vana dollari systeemil pohinev krediidisysteem ei toota enam ja nende vahendusroll on kadunud. Putin pole olnud voimeline oma valitsusaastate jooksul oppima. Selle asemei, et piirata jobudest neoliberaalide voimu, lylitas Putin hiljuti oma valitsuseesimeseks peaministri asetaitjaks liberaalide votmeisiku: Jeltsini ajastu Voloshini. Putin oma ebaadekvaatsusega meenutab juba Nikolai II voi Gorbatshovi,
Seega Putin pole kaugeltki Stalini kaliibriga riigimees. Stalin nagu Xi gi tana lahtus rahva huvidest ja viis ellu sotsialistlikku projekti. Putin ei voi nimetada end isegi Katherina II jarglaseks sest viimane esindas rahvusliku aadli huve rahva arvel, mis loomulikult pohjustas riigi alustalasi raputava Pugatshovi massu. Putin esindab peale nn.silovike huvide eelkoige kompradoorse finantsoligarhia huve. Majanduspoliitika on teatavasti tooriist sotsiaalsete ylesannete lahendamiseks. Putin on siin vastavalt oma kunagise ylemuse Sobtshakile veendunud neoliberaal. Seega nagu meie Laar, kes rahvast roovis shokimajandusega. Putin nagu Laargi on yhtlase tulumaksu vastu, ei takista valuuta valjavedu, ei luba oma rahaga krediteerida oma kodumaa majandust, kogu poliitika on suunatud valismaise finantsoligarhia rikastamiseks. Juba kuus aastat jarjest on langenud rahva elujarg. Kui Varanduse ebavordsus e indexi 10 puhul on oodata sotsiaalset revolutsiooni, siis Venemaal on see tana 17. Oma ebareaalsete rahvuslike projektidega on Putin lihtsalt naeruvaarne, sest ei suuda jalle mitte yhtegi ellu viia. Jutud inflatsiooni targetamisest on lihtsalt naeruvaarne jaburdus. PUtin pole enam tosiseltvoetav ja on muutunud Venemasa arengu tosiseks piduriks. Halb on muidugi, et vahetust Putinile poliitmaastikul ei ole. Lahim konkurent kompartei Zjuganov on samast degenerantide maffiast. Majnduses on Putin Trumpi korval lihtsalt peksupoiss. Hiluti vottis USA yle Venemaa strateegilise alumiiniumitootja ja selleasemel , et hadoht likvideerida natsionaliseerimise teel on Putin lihtsalt moku ja nii jaab tanasetki illusoorsest majanduslikust soltumatusest pea jargi vaid riismed.
Seega ei oota meid ka Venemaa kylje all mingit onne eestlastele. PUtin on oma poliitika endiste NL maade suhtes kuulutanud prioriteediks, kuid koigil suundadel on taielik labikukkumine, sest lahtutakse mitte Vene ja endiste liiduvavariikiderahvuslikest huvidest, vaid maffialiku eliidi rahakotist. Samas on Venemaa eeldused arengu teele asuda påremad kui L-Euroopal, sest on Vene Oigeusu kirik ja ohvitserikorpus kes suudavad rahvast politiseerida.
Ehkki Trump tegi asja strateegilise rumluse ja morvas Iraani ja Iraagi tahtsa tegelase,samal ajal omamata voimalust syndmusi eskaleerida, sest iga ameeriklase kirst vahendab ta tagasivalimise voimalusi, on trumpass ikkagi ta tagataskus. USA geopoliitilise selgroo moodustava valged hambuni relvastatud miljonite kodanike naol OHAIOST Floridani, keda aitab voimiuvoitluses USA merejalavaelaste ja Armee organisatsioonid. Banksterite joud CIA ja peameedia ning rahakoti naol jaab ilmselt vaheseks. Tana valatakse Laane majandusse jalle palju dollarite elektroonilisi nulle, et kuidagi ajutiselt fonditurgu pinnal hoida. Arvan, et tagasivalimise korral teeb Trump sama. mille eest tapeti LIncoln ja Kennedy: hakkab USA riigi nimel raha valja laskma. See havitab banksterid ja tyhistab USA riigivolad, pannes terve aluse majanduse arengule.
Roman Ubakivi
2019 aastat voib nimetada selginemise aastaks, mil joonistusid selgelt valja geopoliitilised tendentsid tulevasteks aastateks. D.Trump on tousnud maailma ajalooliseks tegelaseks, kes on teinud praktiliselt lopu selle maailma vagevate unipolaarsele maailmakorrale kus valitses finantsoligarhia maailma politseiniku USA abil neoliberaalse ideoloogia ja poliitikaga.. Tana elame tanu eeskatt Trumpile juba multipolaarses maailmas, kus selgelt on tousnud reaalse kapitali osatahtsus ja finantsoligarhia on omaks votnud Rothschildi klastri projekti, kus maailm on jagunenud eri valuutatsoonideks ja finantsoligarhia teenib vahenduse pealt. Paralleelselt on kaigus ka Hiina projekt, mis samuti eeldab multipolaarset maailma. kuid mis sarnaneb Stalini projektiga ja eesmargiks on rahva huvidest lahtudes ehitada yles sotsialism. Trumpi ja Xi projektide vahel on muidugi pohimotteline vastuolu ja kokkuporge valtimatu. Indial on pohimotteliselt formeerunud oma tsoon. Ka Euroopal on piisav elanikkond oma tsooni loomiseks, ent vana Euroopa eliit paistab niivord degenereerunud, et alles mingi Euroopa kalifaat tulevikus on voimeline subjekti looma. USA vast koos Inglismaaga loob oma tugeva anglosaksi tsooni.
Eesti saatus on olla osaks Venemaa tsoonist, kes vastutaks siin korra eest. Teine voimalus oleks olnud yhineda Saksamaa tsooniga, kuid need degenerandid ei ole tana voimelised, nagu Koln naitas kaitsma omaenda tytreid ja naisi kaputaie vooraste eest. EL byrokraatia, Merkel ja Marcon on koik liberaalne ramps, millel pole tulevikku nagu Eestigi eliidil. Euroopa roovitakse paljaks anglosakside ja Hiina poolt. Seega pole meil Laanest midagi head oodata. Kahjuks pole tana mingit helget tulevikku oodata ka Venemaa poolt.
Venemaa eliit koosneb pohiliselt kahest grupeerngust eesotsas Putiniga. Molemad grupid on degenerantne liberaalne noukogude eliit,,kes oma tasku huvides teostasid kontrrevolutsiooni ja restauriseeris kapitalismi: vahe on selles, et kui parteinomenklatuur eesotsas Gorbathovi ja Jeltsini perekonnaga, olid niivord degenereerunud, et olid kaotanud isegi enesekaitseinstinki, siis KGB labipoiminud kriminaaliga polgab neid ja on konkurentsivoimelisem. Aga molemad grupeeringud kuuluvad nagu EL eliitki vanasse tanaseks juba labikukkunud Neoliberaalse maailmakorra projekti. Putin on manager nende kahe grupeeringu yle. Putin on pragmaatik ja leiab haid taktikalisiilisi kaike. Aga ideede tasandil pole ta yldse voimeline tootama ja sarnaselt meie degenerantse eliidiga ei ole absoluutselt voimeline looma kontseptuaalset raamistikku riigile. Kahe aastakymne jooksul pole Putin olnud voimeline yles ehitama effektiivset riigi juhtimise systeemi, sest tal yldse puudub systeemne motlemisvoime. Puudub riigi ylesehitamise plaan.
Viimaane Eliidi ponnistus Surkovi putinismi naol on ehmatavalt arulage ja ebaadekvaatne: loodetakse et sailivad molemad eliidigrupeeringud, mis on idiootsus, sest liberaalid on juba tana taielikult kasutu parasiitlik kiht, sest vana dollari systeemil pohinev krediidisysteem ei toota enam ja nende vahendusroll on kadunud. Putin pole olnud voimeline oma valitsusaastate jooksul oppima. Selle asemei, et piirata jobudest neoliberaalide voimu, lylitas Putin hiljuti oma valitsuseesimeseks peaministri asetaitjaks liberaalide votmeisiku: Jeltsini ajastu Voloshini. Putin oma ebaadekvaatsusega meenutab juba Nikolai II voi Gorbatshovi,
Seega Putin pole kaugeltki Stalini kaliibriga riigimees. Stalin nagu Xi gi tana lahtus rahva huvidest ja viis ellu sotsialistlikku projekti. Putin ei voi nimetada end isegi Katherina II jarglaseks sest viimane esindas rahvusliku aadli huve rahva arvel, mis loomulikult pohjustas riigi alustalasi raputava Pugatshovi massu. Putin esindab peale nn.silovike huvide eelkoige kompradoorse finantsoligarhia huve. Majanduspoliitika on teatavasti tooriist sotsiaalsete ylesannete lahendamiseks. Putin on siin vastavalt oma kunagise ylemuse Sobtshakile veendunud neoliberaal. Seega nagu meie Laar, kes rahvast roovis shokimajandusega. Putin nagu Laargi on yhtlase tulumaksu vastu, ei takista valuuta valjavedu, ei luba oma rahaga krediteerida oma kodumaa majandust, kogu poliitika on suunatud valismaise finantsoligarhia rikastamiseks. Juba kuus aastat jarjest on langenud rahva elujarg. Kui Varanduse ebavordsus e indexi 10 puhul on oodata sotsiaalset revolutsiooni, siis Venemaal on see tana 17. Oma ebareaalsete rahvuslike projektidega on Putin lihtsalt naeruvaarne, sest ei suuda jalle mitte yhtegi ellu viia. Jutud inflatsiooni targetamisest on lihtsalt naeruvaarne jaburdus. PUtin pole enam tosiseltvoetav ja on muutunud Venemasa arengu tosiseks piduriks. Halb on muidugi, et vahetust Putinile poliitmaastikul ei ole. Lahim konkurent kompartei Zjuganov on samast degenerantide maffiast. Majnduses on Putin Trumpi korval lihtsalt peksupoiss. Hiluti vottis USA yle Venemaa strateegilise alumiiniumitootja ja selleasemel , et hadoht likvideerida natsionaliseerimise teel on Putin lihtsalt moku ja nii jaab tanasetki illusoorsest majanduslikust soltumatusest pea jargi vaid riismed.
Seega ei oota meid ka Venemaa kylje all mingit onne eestlastele. PUtin on oma poliitika endiste NL maade suhtes kuulutanud prioriteediks, kuid koigil suundadel on taielik labikukkumine, sest lahtutakse mitte Vene ja endiste liiduvavariikiderahvuslikest huvidest, vaid maffialiku eliidi rahakotist. Samas on Venemaa eeldused arengu teele asuda påremad kui L-Euroopal, sest on Vene Oigeusu kirik ja ohvitserikorpus kes suudavad rahvast politiseerida.
Ehkki Trump tegi asja strateegilise rumluse ja morvas Iraani ja Iraagi tahtsa tegelase,samal ajal omamata voimalust syndmusi eskaleerida, sest iga ameeriklase kirst vahendab ta tagasivalimise voimalusi, on trumpass ikkagi ta tagataskus. USA geopoliitilise selgroo moodustava valged hambuni relvastatud miljonite kodanike naol OHAIOST Floridani, keda aitab voimiuvoitluses USA merejalavaelaste ja Armee organisatsioonid. Banksterite joud CIA ja peameedia ning rahakoti naol jaab ilmselt vaheseks. Tana valatakse Laane majandusse jalle palju dollarite elektroonilisi nulle, et kuidagi ajutiselt fonditurgu pinnal hoida. Arvan, et tagasivalimise korral teeb Trump sama. mille eest tapeti LIncoln ja Kennedy: hakkab USA riigi nimel raha valja laskma. See havitab banksterid ja tyhistab USA riigivolad, pannes terve aluse majanduse arengule.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)