OLNUST JA TULEVAST
Aastavahetusel tunduvad asjakoheselt kõlavat poolteist sajandit tagasi avaldatud mõtted: " Kaasaegne ühiskond on nakatanud amerikanismiga: on midagi metsikut selles ahnuses kulla järgi, mis iseloomustab kaasaegseid ameeriklasi ja üha suuremal määral nakatab kaasaegset Euroopat. Üha sagedamini hakkab kohtama täielikult hõivatud rahaliste asjaajamistega inimtüüpi: oma kasumi jahil ta ei tea rahu ...".
See F.Nietzsche poolt kirjeldatud tendents võitis absoluutse hegemoonia vormi meie eluajal XXI sajandi alguseks, mil kogu Euroopa oli sisuliselt USA koloonia, keda juhtisid jänkide marionetid - vaišjad (vaimsed proletaarlased - kaupmehed). M. Heideggeri rõõmuks oligi saabunud lõpuks pilkase pimedusega kesköö, alles mille järel oli lootus esimesele lootuskiirele. Esimene koidukiir saabuski idast 2007. aastal, kui V.Putin oma Müncheni kõnes esitas avaliku väljakutse USA täisspekris absoluutsele ülemvõimule. Lahkuv 2015.a. aga läheb ajalukku esimese suverräänse suurriigi taastekkimisega Euroopas Venemaa näol.
Venemaa Süürias demonstreeritud sõjaline võimsus on eelkõige varem toimunud vaimse murrangu vili. Pool Venemaa eliidist ei ole täna enam mammona orjad vaišjad, vaid sarnaselt oma strateegilistele liitlastele, Hiina ja Iraani eliitidele, sõjameeste-vürstide kastist ja brahmaanid. Elame täna perioodil, kus Euroopa tsivilisatsioon fluktueerib kolmanda kasti rahajõmmide ülemvõimu ajastust (nn.Uus Aeg) teise, keskaega meenutavasse vormi. Kapitalismi ajastu kasumi tagaajamise asemel jäävad ellu need rahvad, kelle tähtsaimaks eesmärgiks on ühiskonna sidusus.
Täna kirjutatakse ka Eestis palju postmodernismist, kuid mulle pole kätte sattunud kirjatükki, kus peale tühja-tähja ei lobisetaks, asja tuumani tegelikult jõudmata. Ometi on selle saatustkujundava teema kohta palju kirjutanud suured mõtlejad O.Spengler, A.Toynbee jt. Lähtun alljärgnevalt Harvardi ülikooli professori ja Nobeli preemia laureaadi P.Sorokini terminoloogiast.
P.Sorokini järgi domineeris Euroopas Moderni ajastul (16.-20.saj.) Sensate (meeleline) kultuuritüüp, millele vastas meelte tõde (nn. teaduslik maailmavaade, mis peamiselt põhineb meelelisel kogemusel ja ei ole sellisena olnud unikaalne ega isegi domineeriv tõe süsteem) ja vastavad filosoofia,religiooni, eetika, õiguse ja kunsti vormid. Sellele eelnesid Idealistic (idealistlik) oma mõistuse Tõega ja Ideational (ideesid loov) usu (religiooni) tõega sotsiaal-kultuuriline süsteem. Ja kogu tsükkel kordus veel kuni 6. saj. e.m.a.
Seega on postmodernismi näol 21.sajandil tegemist kas Ideational (Iraan) või Idealistic (Hiina ja pooleldi Venemaa) sotsiaal-kultuuritüübi süsteemile üleminekuga. Euroopas domineerib USA koloniaalvõimu tingimustes seni veel Sensate kultuuritüüp ja Eestis absoluutse USA järelahvimise tagajärjel oleme Euroopa kõige mahajäetum ja reaktsioonilisem kolgas.
Ma ei ole täiesti samal arvamusel lugupeetud professor Rauaga, nagu koosneks meie võimueliit moraalsetest värdjatest. Minu arvates loomadel ei ole moraali. Neil, kes reaalselt ellu viisid ja viivad (IRL Laarist Tsahknani; Ref Kallasest Rõivas´eni; Tarandi-Lauristini punt) neoliberaalset šokipoliitikat eesti rahva vastu on endale põletanud laubale looma märgi (kitsest ja seast krokodillini). Tegemist on ju vaimsete idiootidega, kelle poliitika ja väärtused lähtuvad eeldusest (ekstreemne sotsioloogiline singularism), et ühiskonda reaalselt ei eksisteeri. Inimest defineeris aga juba Aristoteles kui ühiskondikku looma. Võtke ära nn. valgete erakondade poolt hüljatud ühiskond, ja järele jääb vaid loomakari. Kui neil on korda läinud Toompea mõisa sahvrisse trügida, siis ei ole nad ainult iseenesele letaalselt ohtlikud küünlaid ja seepi õgides, nagu kirjeldas seda Kivirähk, vaid nad hävitavad ka eestluse ja riigi. Ega siis demograafilise katastroofi, Eestist põgenemise ja sotsiaalse kapitali hävitamise ning majandusliku ja julgeolekualase punnseisu süüdlaseks ei ole siinne venekeelsete kogukond ja Venemaa, vaid ainuüksi laarlased ja nende valijad.
Julgeolekualaselt on Eesti olukord palju ohtlikum kui II maailmasõja eelõhtul. Kuulsin peaministrist jõmpsikat Välisilmas määgimas midagi Venemaa karistamisest majandussanktsioonidega. Kogu see Toompea degenerantide punt pole siiani aru saanud geopoliitilisest reaalsusest: mitte Venemaale ei ole hädavajalikud head suhted meiega, vaid see on meile eksistentsiaalselt möödapääsmatu. Teine küsimus on selles, kuidas seda eesmärki saavutada. Austustväärt J.Kaplinski näib arvavat, et tuleks valida Venemaa orientatsioon, mina panustan taasiseseisvuvale Euroopale. Pole ju võimalik kaua kannatada Merkeli-sugust USA marionetti, kes roomab sultan Erdogani juurde kolme miljardilise tribuudiga, et väheneks tema poolt organiseeritud põgeniketulv, mille Merkel ise oma ülekutsega aitas tekitada!
Riigikogu juht E.Nestor võiks veidigi laiendada oma silmaringi ja lugeda ajalooõpikust, et 1939.aastal ei olnud Eesti üksi, vaid kevadel sõlmiti Sester-Ribbentropi pakt, millega Eesti muudeti Hitleri liitlasena agressiooniplatsdarmiks Venemaa vastu. Sarnases seisus oleme ka täna, ainult Saksamaa asemel on USA.
Ainult T.H.Ilves loeb palavikuliselt oma allesjäänud presidendiksoleku päevi, teades, mida ilmselt sisaldab silmapiiril terenduv Kerry-Lavrovi pakt.
Ent kui 1939.a. olid riigid sisemiselt suhteliselt stabiilsed, siis täna istuvad Eesti, Euroopa, USA ja Venemaa püssirohutünni otsas. Riikide ja ühiskondade kooshoidmiseks hädavajaliku sotsiaalse sidususe ja solidaarsuse tagamiseks on vajalik universaalne (näit. rahvuslik) ideoloogia ja mentaliteet. Singularistlik neoliberaalne ideoloogia ja väärtused hävitavad kõik sidemed inimeste vahel, mis ongi Ameerikaliku utopistliku globaliseerimisprojekti vahendiks.
Täna piisab vaid minu poolt juba varem kirjeldatud ajendist, et USA laguneks nagu NSVL sisemistel põhjustel. Nimelt üks paljudest variantidest, mistõttu see toimida võiks, on 2008.a. taoline majanduskriis, mis vallandub seekord mulli lõhkemisega kildgaasi ja -nafta tööstuses. Tänaste energiakandjate hindade valguses on enamik kompaniisid pankrotis ja häda on tänaseks jõudnud ka neid krediteerinud pankadeni. Seni on pauku edasi lükatud Föderaalreservi dollariuputuse teel. Kompaniid ja pangad on saanud sisuliselt tasuta raha selleks, et iseenda aktsiaid kokku osta ja nii oma osakute hinda tõstes lihtsameelseid ligi meelitada. Tänaseks on pidu läbi ja küsimuseks ei ole enam kas, vaid hoopis millal pauk käib. Mull on igatahes juba vähemalt sama suureks puhutud nagu 2008.a. kinnisvara alal.
Ka Venemaa ja meie ei saa enam kaua jätkata laarlaste-gaidaaride-tšubaiside nn. Washigtoni konsensusliku majanduspoliitikaga. Mitte ainult majanduslik vaid ka sotsiaalne kollaps on sellise poliitika loogiline tagajärg. Sama ootab vältimatult ka EL-i, kui atlantistidel õnnestub läbi suruda Vabakaubandus- ja investeerimskaitse lepe USA-ga. Kogu Euroopa võib muutuda tundmatuseni. Ei saa välistada isegi Bavaaria-Põhja-Itaalia-Ungari-Tšehhi impeeriumi teket, üleüldisest islamiseerimisest rääkimata. Kui individualistlik hedonistlik tõde põrkab kokku religioosse tõega, on lõpptulemus teada. Võimalik on küll likvideerida üks religiooni väärastunud vorm nagu ISIL, ent islami vastu on neoliberaalne ideoloogia võimetu.
Ühesõnaga, naiivne oleks loota Muutuste Ajastul turvalisusele, ent huvitav ja üllatusrohke saab meil olema igatahes.
Parimat kõigile uuel aastal soovides,
Roman Ubakivi