JULGEOLEKU LÕKS
Kolmas, vast kõige suurem metodoloogiline viga aruandes on selgelt julgeolekuaspekti praktiline eiramine. Julgeolek on aga see ahi, millest tuleb tantsu alustada iga arenguprogrammi koostamisel. Millisest majandused arengust ja investeeringute suurendamisest inimkapitali ja teadusse saab juttu olla, kui neoliberalistlik majandusmudel näeb põhilist majanduse kasvu mootorina ette välisinvesteeringuid, meie valitsus aga kuulutab üle maailma Eesti rinderiigiks ja loob Eestimaale sõjaks Venemaa vastu komandopunkti! Ei pea olema Tiit Vähi kaliibriga ärimees, et aru saada - sõja järgi lõhnavasse piirkonda investeeringute tulv on välistatud. Kui aga pole investeeringuid, siis on tulemuseks taandareng. Seepärast on aus panna R.Vetiku artiklile pealkirjaks "Eesti taandarengu mudel pärast 2015. aastat". Geopoliitilist tausta ignoreeriv inimarengu aruanne ei oma mingit väärtust ja on vaid vagade soovide sõnamulin.
Olukorra teeb veel naeruväärsemaks tõsiasi, et ei Eesti rinderiigiks kuulutamine ega komandopunkti loomine ei tõsta grammi võrragi meie sõjalist võimekust, mis on naeruväärne Venemaaga võrreldes. Siin pean vabandama oma eksliku hinnangu eest Eesti võitlusvõime kohta ühes eelmises artiklis. Minu hinnangul vajas Venemaa ilma taktikalist tuumarelva kasutades Eesti okupeerimiseks aega kaks päeva. Minust muidugi palju kompetensem hiljuti NATO sõjalise komitee esimeheks määratud kindral P.Pavel aga teatas äsja, et Venemaa vajab Baltikumi JA Ukraina alistamiseks kaks päeva. Loogiline on siis järeldada, et kui Venemaa ründab ainult Eestit, siis ei kulu tal võidu saavutamiseks aega üle ühe päeva.
Meie neoliberaalsete valitsuste ligi veerandsajandise töö tulemusena on tänane Eesti kaitsevägi võimetu vastu hakkama isegi Eesti Wabariigi kaitseväele! Pakun välja äriidee mõnele IT inimesele: looge mäng Eesti sõjavägi 2015 a. versus EW 1939.a. relvastusega Eesti pinnal. Ühe pealinn Tallinnas, teisel Tartus (vaheldatav). Kutsuksin kohe EW esndajana duellile meie kaitseministrid ja sõjaväejuhid. Reedan vabatahtlikult oma sõjaplaani: kasutades ära oma absoluutst ülekaalu elavjõus nii arvulises kui sõjalises väljaõppes (maailmasõja kogemusega ohvitserid ja sõdurid) ja suurtükiväes, blokeerin ma oma nelja diviisiga Mikseri kaks brigaadi ja tasapisi ümberhaarates piiran nad sisse , mille järel teen vastas tümaks suurtükitulega. Kerge ja ohvritevaene võit. Tegelikult ei jõua ma isegi kedagi ümber piirata, sest juba pärast esimest päeva lõppeb Mikseri vägedel laskemoon ja nad on sunnitud alistuma.
Mis on Mikseri salarelv? Ilmselt mitte üheski endast lugupidavas riigis lubatav välismaisesse kinnisesse ordusse kuuluv ta sõjaväe juht. Kindral tõmbab jälle Mõõgavendade Ordu hõlsti endale selga, avab oma mõõke, piike ja kilpe täis salalaod ja tormab Mikseri kandlemängust ja laulukoorist innustatuna võidukasse lahingusse!
Solvunud luugeja võib muidugi nüüd öelda, et Ubakivi teeb võllanalja. Muidugi teen, sest meie arengukavad ja tolad Toompeal ei ole tõsiseltvõetavad.
Roman Ubakivi
laupäev, 30. mai 2015
reede, 29. mai 2015
LÕKS II
(Järg)
Kolmele ideoloogiale vastab ka kolm erinevat majandusmudelit. Sealjuures on parempoolsete ja vasakpoolsete veresugulased ja seetõttu on ka võimalik nende majanduspoliitikas ühiste elementide leidmine ja neil on ka ühine eesmärk: kogu rahva arendamine kõrgemale tasemele. See fakt on ka vundamendiks võimaliku ühise koalitsiooni moodustamiseks parempoolsete ja vasakpoolsete vahel.
Liberaalid rahva-inimese arendamist oma eesmärgiks ei sea ja seetõttu ka nende majanduspoliitika põhimõtteliselt kokkusobimatu nii parempoolsete kui vasakpoolsete poliitiliste jõududega. Seepärast on ka vastastikune vereülekanne võimatu ja katse segada neoliberaalset majandusmudelit heaoluriigi (rahvuslaste ja sotside ) majandusmudeliga lõpeb katastroofiga. Siin teevad meie politoloogid-sotsioloogid teise tõsise metodoloogilise vea, seda ilmselt tänase degenereerunud haridussüsteemi tõttu, mis ei anna klassikalise hariduse süstemaatilist põhja mida võimaldas veel Eesti NSV. Nimelt ei saa nad mingit poliitökonoomilist põhja kõrgema hariduse omandamisel. Seetõttu nad ei saa aru lihtsast tõsiasjast, et Eesti ettevõtjatelt ei ole võimalik rohkem raha välja pressida kui täna, sest siis nad läheksid konkurentsi tõttu pankrotti või viiksid tootmise üle kuhugi arengumaasse. Neoliberaalse majandusmudeli juures on iga eduka ettevõtja eesmärgiks kasumi maksimeerimine. Seetõttu (ja ka neoliberaalse finantssüsteemi ja maksusüsteemi tõttu) ei saa ka majandusest mingit suuremat investeeringut inimkapitali ja teaduse tarvis. Iga taoline katse tähendaks katastroofi meie majanduse konkurentsvõimele.
Vasakpoolses majandusmudelis (NSVL) ei ole kasumi maksimiseerimine peamiseks eesmärgiks. See võimaldas riigil neilt suuremat osa kasumist tsentraliseerida, mis pele teiste kulutuste võimaldas ka investeerida tohutuid summasi ka sotsiaalsfääri ja teadusse. Lisaks sellele oli iga ettevõte kohustatud investeerima oma inimeste heaolusse oma 15% (tunnistan, et ei olnud usin õppija ja võin arvude ja nimedega eksida) Ühiskondlikku fondi, kust toetati töölisi ja nende lapsi (Norma ehitas oma staadioni, Flora spordihoone, Digatel spordihoone ja staadioni jne.). See oli võimalik ainult seetõttu, et ei olnud neoliberaalne majandusmudel vaid plaanimajandus. Täna lõpeks see ettevõtte kiire surmaga.
Oletan, et lp. R.Vetik mõtles midagi Hiina majandusmudeli taolist, kuna ta parafraseeris üldtuntud Hiina poliitikut ja viitas ida-Aasia riikidele. Ent Hiinas ei ole mingit neoliberaalse majanduse mudeli varianti vaid hoopis tüüpiline rahvusliku majanduse mudel, mille põhimõtted töötati välja juba 19.sajandil ja mis oli ka EW majandusmudeli aluseks. Hiinas ei ole mingit neoliberaalidele sarnast nõrka riiki, kes on vaid öövahiks, vaid riik mängib majanduses pearolli, finantssüsteem on rangelt riigi kontrolli all jne. Inimarengu autorite ebaadekvaatne arusaam maailmast totaalsest liberalismi diskursusest ei võimalda ka Hiina majandusmudelist arusaamist teoreetilisel tasemel.
Eelnevat kokku võttes postuleerin: meie Põhiseaduses sätestatud eesmärgi täitmiseks eestluse edasikestmise osas ja rahva jõukuse suurendamine ning hüppe tegemine rahvusvahelise tööjaotuse kõrgemale astmele on võimalik ainult rakendades rahvuslikku majandusmudelit.
Roman Ubakivi
(Järg)
Kolmele ideoloogiale vastab ka kolm erinevat majandusmudelit. Sealjuures on parempoolsete ja vasakpoolsete veresugulased ja seetõttu on ka võimalik nende majanduspoliitikas ühiste elementide leidmine ja neil on ka ühine eesmärk: kogu rahva arendamine kõrgemale tasemele. See fakt on ka vundamendiks võimaliku ühise koalitsiooni moodustamiseks parempoolsete ja vasakpoolsete vahel.
Liberaalid rahva-inimese arendamist oma eesmärgiks ei sea ja seetõttu ka nende majanduspoliitika põhimõtteliselt kokkusobimatu nii parempoolsete kui vasakpoolsete poliitiliste jõududega. Seepärast on ka vastastikune vereülekanne võimatu ja katse segada neoliberaalset majandusmudelit heaoluriigi (rahvuslaste ja sotside ) majandusmudeliga lõpeb katastroofiga. Siin teevad meie politoloogid-sotsioloogid teise tõsise metodoloogilise vea, seda ilmselt tänase degenereerunud haridussüsteemi tõttu, mis ei anna klassikalise hariduse süstemaatilist põhja mida võimaldas veel Eesti NSV. Nimelt ei saa nad mingit poliitökonoomilist põhja kõrgema hariduse omandamisel. Seetõttu nad ei saa aru lihtsast tõsiasjast, et Eesti ettevõtjatelt ei ole võimalik rohkem raha välja pressida kui täna, sest siis nad läheksid konkurentsi tõttu pankrotti või viiksid tootmise üle kuhugi arengumaasse. Neoliberaalse majandusmudeli juures on iga eduka ettevõtja eesmärgiks kasumi maksimeerimine. Seetõttu (ja ka neoliberaalse finantssüsteemi ja maksusüsteemi tõttu) ei saa ka majandusest mingit suuremat investeeringut inimkapitali ja teaduse tarvis. Iga taoline katse tähendaks katastroofi meie majanduse konkurentsvõimele.
Vasakpoolses majandusmudelis (NSVL) ei ole kasumi maksimiseerimine peamiseks eesmärgiks. See võimaldas riigil neilt suuremat osa kasumist tsentraliseerida, mis pele teiste kulutuste võimaldas ka investeerida tohutuid summasi ka sotsiaalsfääri ja teadusse. Lisaks sellele oli iga ettevõte kohustatud investeerima oma inimeste heaolusse oma 15% (tunnistan, et ei olnud usin õppija ja võin arvude ja nimedega eksida) Ühiskondlikku fondi, kust toetati töölisi ja nende lapsi (Norma ehitas oma staadioni, Flora spordihoone, Digatel spordihoone ja staadioni jne.). See oli võimalik ainult seetõttu, et ei olnud neoliberaalne majandusmudel vaid plaanimajandus. Täna lõpeks see ettevõtte kiire surmaga.
Oletan, et lp. R.Vetik mõtles midagi Hiina majandusmudeli taolist, kuna ta parafraseeris üldtuntud Hiina poliitikut ja viitas ida-Aasia riikidele. Ent Hiinas ei ole mingit neoliberaalse majanduse mudeli varianti vaid hoopis tüüpiline rahvusliku majanduse mudel, mille põhimõtted töötati välja juba 19.sajandil ja mis oli ka EW majandusmudeli aluseks. Hiinas ei ole mingit neoliberaalidele sarnast nõrka riiki, kes on vaid öövahiks, vaid riik mängib majanduses pearolli, finantssüsteem on rangelt riigi kontrolli all jne. Inimarengu autorite ebaadekvaatne arusaam maailmast totaalsest liberalismi diskursusest ei võimalda ka Hiina majandusmudelist arusaamist teoreetilisel tasemel.
Eelnevat kokku võttes postuleerin: meie Põhiseaduses sätestatud eesmärgi täitmiseks eestluse edasikestmise osas ja rahva jõukuse suurendamine ning hüppe tegemine rahvusvahelise tööjaotuse kõrgemale astmele on võimalik ainult rakendades rahvuslikku majandusmudelit.
Roman Ubakivi
LÕKSUS EESTI
Pealkiri kordab Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Raivo Vetiku (Pm 26.05.2015) võtmesõna, millega ta iseloomustab Eesti tänast olukorda. Ligi veerand sajandit neoliberaalide (Reformierakond ja IRL) ja liberaalide (Kesk ja sotsid) valitsemist oleme lõhkise küna ees: rahvastiku kiire kahanemine ja madal allhanke perifeeria koht majanduses ning mitte mingit Valget laeva ei Toompeal ega silmapiiril. Oleme neoliberaalses vaesuse ja degenerantsuse lõksus.
R.Vetik oskab esile tuua ka peamise põhjuse, miks me täna sellisesse katastroofilisse seisu oleme sattunud. Kui ta veel kaheksa aastat tagasi oli piisavalt naiivne kirjutamaks: "Pronsksiöö järel on Eesti ühiskonnas integratsiooni perspektiivid järsult paranenud" (EP 28.09.2007), siis lähtus ta ilmselt eeldusest, et meie eliit esindab Eesti rahvuslikke huve. Täna ta ütleb otse välja, et neoliberaalid esindavad mitte Eesti, vaid keskuse, s.o. Ameerika Impeeriumi huve. Meie poliitiline eliit on vaid neokoloniaalse Eesti asevalitsejad (nagu täna Ukrainaski jm.), kes viivad ellu keskuse poliitikat ja vastutasuks saavad jarlõki võimule. Neutraalset teaduse keelt kasutades teatab R.Vetik meile ei rohkemat ega vähemat, et meie peaminister, president, kogu poliitiline eliit on eestluse ja riigi reeturid. Olen selle aruande kõige tähtsaima järeldusega täielikult nõus ja au ja kiitus R.Vetikule, kes seda julges välja öelda.
Meie neokoloniaalset staatust on juba ammu selgitanud poliitikutest majandust vast kõige paremini tundev Vello Leito. Tean,et ta kirjutab praegu kolme(!) uut raamatut. Ootan huviga, kas seal leiab kajastamist ka selge nihe meie staatuses: oleme neokolonialismi mudelist (kus me kõik maksame andamit USA-le tänase finantssüsteemi puhul ja meie valitsus täidab Kentmanni tänavalt tulevaid suuniseid) vanasse koloniaalsesse mudelisse kus me maksame kinni ka välisriikide vägede viibimise Eesti pinnal (tuhanded eurod ööpäevas iga sõduri kohta!).
Aruandes tehakse täiesti õige järeldus: tänase neoliberaalse majandusmudeli juures on rahva elujärje parandamine ilmvõimatu. Meie majanduse jätkusuutlikus eeldab meie rahva viletsuses hoidmist. Selles näeb Reformierakond ainukese võimaliku arengustrateegiana. Nagu veel peaministrina A.Ansip rõõmsalt teatas, on meie investeerimiskliima hea, sest ekspluateerimisnorm on meil Soomest jt. selgelt kõrgem. Sama palkade allalöömise eesmärki teenib ka pagulaste tuhandete kaupa Eestisse vedamine. Taavi Rõivas & Co valetab rahvale, teeseldes teadmatust ja EL plaanide kohta ja teeseldes sellevastast võitlust. Tema jutt kümnetest põgenikest on selge katse rahvale kärbseid pähe ajada. Tegi ju otsuse tuhandete pagulaste kohta EL Komisjoni koosseisus ka tema parteigenosse A.Ansip! Selline valetaja peaministikohal on häbiks meie riigile.
Aruande teises osas, mis on pühendatud lõksust väljapääsemisele, on aruande kõige nõrgem osa. See tähendab teoreetilist rumalust ja ei leia R.Vetik kahjuks rohtu, mis aitaks. Pole viga, ta on veel noor ja jõuab veel endast vanema Rein Veidemaa tõdemuseni: "Me tegime 1992. aastal valiku, mis ei olnud minu hinnangul päris õige, me ühendasime neoliberalistliku majandusmudeli rahvuskonservatismiga" (ETV "Vabariigi kodanikud").
R.Vetik (ja kogu Eesti politoloogide ja sotsioloogide enamus, kes kuulutasid hiljuti meie riigi ideoloogiaks ja poliitikaks neoliberaalse rahvusluse) komistab samale rumalusele, millele osundas juba R.Veidemann. Võimatu on ühendada kahte antipoodi. Kui me lähtume rahvuslikust ideoloogiast, mis lähtub eeldusest, et majandus on teisejärguline ja peab teenima rahvust, siis tuleb kasutusele võtta ka rahvuse huve teeniv rahvusliku majanduspoliitika mudel. Kui me tahame rakendada neoliberaalset majandusmudelit, siis vastavalt neoliberaalsele ideoloogiale on majandus primaarne ja peab teenima süsteem-maailma keskuse huve. Selle eest silitatakse meie eliidil küll Washingtonist pead, ent eestlus lagundatakse, sest neoliberaalsed ja rahvuslikud väärtused on vastandlikud. Rahvusluse aluseks on ju kollektiivsuse printsiip, meil aga propageeritakse äärmuslikku individualismi, mis on neoliberaalse majandusmudeli toimimise eelduseks. Eesti poliitikuid peab rahvas õigustatult pättideks ja sulideks ning mitte sugugi peamiselt selle pärast et meil lokkab poliitiline korruptsioon ja kilekottidega tassitakse raha ämma juurest parteikontorisse. Poliitikud, kes ühendavad neoliberaalse majandusmudeli rahvusliku sõnamulinaga (aga seda teeb kogu meie tänane poliitiline eliit) on J.Baudrillardi järgi tüüpilised simulaakrumid ja dissonants poliitikute rahvusliku retoorika ja tegevuse tulemuste vahel on karjuv.
Aruandes pakutud lõksust väljapääsu tee - korrata 1992.a. viga ja katsuda ühendada neoliberalismi heaoluriigina - tähendab ju praktiliselt tänase jabura poliitika jätkamist! Ainult teaduslikus mõttes harimatud ja loogilise mõtlemisvõimeta inimesed võivad tulla mõttele asendada mõne süsteemi elutähtis element talle vastandliku süsteemi elemendiga! Igat süsteemiteooriaga tuttav olev teadlane ütleb kohe, et see tähendab süsteemi lagunemist, surma! Ka minusugune lihtinimene teab oma elukogemusest, millega lõppes Gorbatshovi sarnane tegevus. Me oleme aga suutnud veerand sajandi jooksul luua terve oma gorbatshovide koolkonna!
End sotsioloogiks tituleerivad inimesed peaksid juba esimesel õppeaastal omandama algteadmise, et üksikindiviidi väljaspool ühiskonda ei ole olemas. Terve mõistusega ei saa sellist süsteemi ühildada liberaalse süsteemiga, mis kuulutab enda vundamendiks üksikindiviidi. 17. saj. liberaalne maailmavaade on sotsioloogia seisukohast teadusliku maailmavaatega ühildamatu. Täiesti jabur on aga katse panna neoliberaalne maailmavaade ja tema majandusmudel, mille järgi pole sellist asja nagu ühiskond üldse olemaski (M.Thatcher jne.) ühiskonda teenima! Seda end häbistavat rumalust meie politoloogide ja sotsioloogide kongress aga tegigi, kuulutades Eesti ideoloogiaks ja poliitikaks neoliberaalse rahvusluse.
Arvan, et meie sotsioloogide eksimuse metodoloogilised juured on Tartu Ülikoolis Marju Lauristini poolt levitatavas F.Fukuyama "ajaloo lõpu"neoliberaalses diskursuses. Viimane kuulutas neoliberaalse maailmanägemise ainuvõimalikuks nüüd ja igavesti ning seepärast muutis ka politoloogia põhiterminite "parempoolne" ja "vasakpoolne" sisu. Kuna liberaalne maailmanägemine oli ainuvõimalik Pax Amerikanas, siis klassikalises mõistes parem ja vasak osutusid loogiliselt sisutühjaks ja liberaalid hõivasid kogu poliitilise skaala: parempoolseteks hakati nimetama neoliberale ja vasakpoolseteks teisi liberaalseid suundasi. Seetõttu meie ühiskonnateadlased opereerivad vaid eksliku parem-vasakpoolse kahendiksüsteemiga, mis klassikalise arusaama järgi on tegelikult üks - liberaalid. Klassikaline poliitiline arusaam tunnistab aga KOLME põhiideoloogia ja seega ka poliitilise jõu olemasolu: liberaalid, vaskpoolsed (marksistid, sotsid, anarhistid) ja parempoolsed (rahvuslased, monarhistid, fashistid). Neoiberaalide nimetamine parempoolseteks, nagu see täna Eestis on kombeks on sotsioloogia kui teaduse seisukohalt idiootsus, mis võrdub tunnistamisega, et ühiskonda ei ole olemas.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
Pealkiri kordab Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Raivo Vetiku (Pm 26.05.2015) võtmesõna, millega ta iseloomustab Eesti tänast olukorda. Ligi veerand sajandit neoliberaalide (Reformierakond ja IRL) ja liberaalide (Kesk ja sotsid) valitsemist oleme lõhkise küna ees: rahvastiku kiire kahanemine ja madal allhanke perifeeria koht majanduses ning mitte mingit Valget laeva ei Toompeal ega silmapiiril. Oleme neoliberaalses vaesuse ja degenerantsuse lõksus.
R.Vetik oskab esile tuua ka peamise põhjuse, miks me täna sellisesse katastroofilisse seisu oleme sattunud. Kui ta veel kaheksa aastat tagasi oli piisavalt naiivne kirjutamaks: "Pronsksiöö järel on Eesti ühiskonnas integratsiooni perspektiivid järsult paranenud" (EP 28.09.2007), siis lähtus ta ilmselt eeldusest, et meie eliit esindab Eesti rahvuslikke huve. Täna ta ütleb otse välja, et neoliberaalid esindavad mitte Eesti, vaid keskuse, s.o. Ameerika Impeeriumi huve. Meie poliitiline eliit on vaid neokoloniaalse Eesti asevalitsejad (nagu täna Ukrainaski jm.), kes viivad ellu keskuse poliitikat ja vastutasuks saavad jarlõki võimule. Neutraalset teaduse keelt kasutades teatab R.Vetik meile ei rohkemat ega vähemat, et meie peaminister, president, kogu poliitiline eliit on eestluse ja riigi reeturid. Olen selle aruande kõige tähtsaima järeldusega täielikult nõus ja au ja kiitus R.Vetikule, kes seda julges välja öelda.
Meie neokoloniaalset staatust on juba ammu selgitanud poliitikutest majandust vast kõige paremini tundev Vello Leito. Tean,et ta kirjutab praegu kolme(!) uut raamatut. Ootan huviga, kas seal leiab kajastamist ka selge nihe meie staatuses: oleme neokolonialismi mudelist (kus me kõik maksame andamit USA-le tänase finantssüsteemi puhul ja meie valitsus täidab Kentmanni tänavalt tulevaid suuniseid) vanasse koloniaalsesse mudelisse kus me maksame kinni ka välisriikide vägede viibimise Eesti pinnal (tuhanded eurod ööpäevas iga sõduri kohta!).
Aruandes tehakse täiesti õige järeldus: tänase neoliberaalse majandusmudeli juures on rahva elujärje parandamine ilmvõimatu. Meie majanduse jätkusuutlikus eeldab meie rahva viletsuses hoidmist. Selles näeb Reformierakond ainukese võimaliku arengustrateegiana. Nagu veel peaministrina A.Ansip rõõmsalt teatas, on meie investeerimiskliima hea, sest ekspluateerimisnorm on meil Soomest jt. selgelt kõrgem. Sama palkade allalöömise eesmärki teenib ka pagulaste tuhandete kaupa Eestisse vedamine. Taavi Rõivas & Co valetab rahvale, teeseldes teadmatust ja EL plaanide kohta ja teeseldes sellevastast võitlust. Tema jutt kümnetest põgenikest on selge katse rahvale kärbseid pähe ajada. Tegi ju otsuse tuhandete pagulaste kohta EL Komisjoni koosseisus ka tema parteigenosse A.Ansip! Selline valetaja peaministikohal on häbiks meie riigile.
Aruande teises osas, mis on pühendatud lõksust väljapääsemisele, on aruande kõige nõrgem osa. See tähendab teoreetilist rumalust ja ei leia R.Vetik kahjuks rohtu, mis aitaks. Pole viga, ta on veel noor ja jõuab veel endast vanema Rein Veidemaa tõdemuseni: "Me tegime 1992. aastal valiku, mis ei olnud minu hinnangul päris õige, me ühendasime neoliberalistliku majandusmudeli rahvuskonservatismiga" (ETV "Vabariigi kodanikud").
R.Vetik (ja kogu Eesti politoloogide ja sotsioloogide enamus, kes kuulutasid hiljuti meie riigi ideoloogiaks ja poliitikaks neoliberaalse rahvusluse) komistab samale rumalusele, millele osundas juba R.Veidemann. Võimatu on ühendada kahte antipoodi. Kui me lähtume rahvuslikust ideoloogiast, mis lähtub eeldusest, et majandus on teisejärguline ja peab teenima rahvust, siis tuleb kasutusele võtta ka rahvuse huve teeniv rahvusliku majanduspoliitika mudel. Kui me tahame rakendada neoliberaalset majandusmudelit, siis vastavalt neoliberaalsele ideoloogiale on majandus primaarne ja peab teenima süsteem-maailma keskuse huve. Selle eest silitatakse meie eliidil küll Washingtonist pead, ent eestlus lagundatakse, sest neoliberaalsed ja rahvuslikud väärtused on vastandlikud. Rahvusluse aluseks on ju kollektiivsuse printsiip, meil aga propageeritakse äärmuslikku individualismi, mis on neoliberaalse majandusmudeli toimimise eelduseks. Eesti poliitikuid peab rahvas õigustatult pättideks ja sulideks ning mitte sugugi peamiselt selle pärast et meil lokkab poliitiline korruptsioon ja kilekottidega tassitakse raha ämma juurest parteikontorisse. Poliitikud, kes ühendavad neoliberaalse majandusmudeli rahvusliku sõnamulinaga (aga seda teeb kogu meie tänane poliitiline eliit) on J.Baudrillardi järgi tüüpilised simulaakrumid ja dissonants poliitikute rahvusliku retoorika ja tegevuse tulemuste vahel on karjuv.
Aruandes pakutud lõksust väljapääsu tee - korrata 1992.a. viga ja katsuda ühendada neoliberalismi heaoluriigina - tähendab ju praktiliselt tänase jabura poliitika jätkamist! Ainult teaduslikus mõttes harimatud ja loogilise mõtlemisvõimeta inimesed võivad tulla mõttele asendada mõne süsteemi elutähtis element talle vastandliku süsteemi elemendiga! Igat süsteemiteooriaga tuttav olev teadlane ütleb kohe, et see tähendab süsteemi lagunemist, surma! Ka minusugune lihtinimene teab oma elukogemusest, millega lõppes Gorbatshovi sarnane tegevus. Me oleme aga suutnud veerand sajandi jooksul luua terve oma gorbatshovide koolkonna!
End sotsioloogiks tituleerivad inimesed peaksid juba esimesel õppeaastal omandama algteadmise, et üksikindiviidi väljaspool ühiskonda ei ole olemas. Terve mõistusega ei saa sellist süsteemi ühildada liberaalse süsteemiga, mis kuulutab enda vundamendiks üksikindiviidi. 17. saj. liberaalne maailmavaade on sotsioloogia seisukohast teadusliku maailmavaatega ühildamatu. Täiesti jabur on aga katse panna neoliberaalne maailmavaade ja tema majandusmudel, mille järgi pole sellist asja nagu ühiskond üldse olemaski (M.Thatcher jne.) ühiskonda teenima! Seda end häbistavat rumalust meie politoloogide ja sotsioloogide kongress aga tegigi, kuulutades Eesti ideoloogiaks ja poliitikaks neoliberaalse rahvusluse.
Arvan, et meie sotsioloogide eksimuse metodoloogilised juured on Tartu Ülikoolis Marju Lauristini poolt levitatavas F.Fukuyama "ajaloo lõpu"neoliberaalses diskursuses. Viimane kuulutas neoliberaalse maailmanägemise ainuvõimalikuks nüüd ja igavesti ning seepärast muutis ka politoloogia põhiterminite "parempoolne" ja "vasakpoolne" sisu. Kuna liberaalne maailmanägemine oli ainuvõimalik Pax Amerikanas, siis klassikalises mõistes parem ja vasak osutusid loogiliselt sisutühjaks ja liberaalid hõivasid kogu poliitilise skaala: parempoolseteks hakati nimetama neoliberale ja vasakpoolseteks teisi liberaalseid suundasi. Seetõttu meie ühiskonnateadlased opereerivad vaid eksliku parem-vasakpoolse kahendiksüsteemiga, mis klassikalise arusaama järgi on tegelikult üks - liberaalid. Klassikaline poliitiline arusaam tunnistab aga KOLME põhiideoloogia ja seega ka poliitilise jõu olemasolu: liberaalid, vaskpoolsed (marksistid, sotsid, anarhistid) ja parempoolsed (rahvuslased, monarhistid, fashistid). Neoiberaalide nimetamine parempoolseteks, nagu see täna Eestis on kombeks on sotsioloogia kui teaduse seisukohalt idiootsus, mis võrdub tunnistamisega, et ühiskonda ei ole olemas.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
neljapäev, 14. mai 2015
II UKRAINA SÕDA ON LÕPPENUD ?
USA riigisekretär Kerry tõttab Venemaale Putiniga kohtuma ja äsja "Venemaa majanduse tükkideks rebinud" ja isoleerida lubanud Obama kibeleb Putiniga telefoni teel rääkida. Esimene kõne peale kohtumist teeb Kerry Poroshenkole. Ilmselt annab käsu lõpetada sõjaretoorika, Donetski lennujaama vallutamislubadus tagasi võtta ja lõpetada Donetski pommitamine. Otserünnak Venemaale lõppeb ja Venemaa on teisegi Ukraina sõja võitnud. Esimene võit oli välksõja tõrjumine ja Krimmi taasühendamine. USA ei suutnud jällegi saavutada ühtegi tõsist püstitatud eesmärki.
Eesmärke oli, nagu harilikult, mitu. USA-s on palju geopoliitikuid, ent elavaid legende on kaks. Vabariiklaste riigisekretär H.Kissinger ja demokraatide guru Zb.Brzezinski. USA, kes pürgib maailmavalitsemisele, ei tohi lubada Venemaal taas saada suurriigiks. Brzezinski järgi tuleb 21.sajandil lahendada vastuolud Venemaa arvel ja muuta Venemaa rusudeks. Samuti on Brzezinski teesiks, et ainult liidus Ukrainaga võib Venemaast saada suurriik. Seepärast kulutaski USA 5 miljardit dollarit oma agentuuri loomiseks Ukrainas, korraldas verise riigipöörde ja pani Kiievis pukki oma marionetid. Kiiev alustas sõda Ukraina kodanike vastu Donbassis sõjakuritegusi sooritades, sest USA tahtis tõmmata sõtta Venemaad, et saada ettekäänet kogu Euroopa sõttatõmbamiseks NATO kaudu. USA vajab meeleheitlikult suurt söda Euroopas mitte ainult Venemaa purustamiseks, vaid ka oma kosmilise riigivõla mahakandmisedks. Venemaad ei õnnestunud purustada, ta hoopis tugevnes märgatavalt Krimmi taasühendamisega. Riigivõlg paisub edasi ja pankrott on ligidal.
Vaatamata majanduslikele raskustele venelased hoopis koondusid Putini ümber. Provokatsioon Nemtsovi tapmise näol ei andnud mingit efekti. Ilmselt oli äärmiselt vastikuks üllatuseks ka paraadil näidatud Venemaa sõjatehnika kvaliteetne üleolek.
Teiseks eesmärgiks oli lõhkuda Euroopa ja Venemaa viljakas koostöö ja sundida sanktsioonidega nõrgestatud Euroopat sõlmima meile orjastavat vabakaubanduslepingut, muutes nii Euroopa täielikult oma puudliks. Provokatsioonidega (Malaisia reisilennuki allatulistamisega Kiievi poolt) ja oma arvukate mõjuagentide kaudu on see ajutiselt ka õnnestunud Kuid see teeb igale eurooplasele oma rahakoti peal selgeks, et on kahjulik toetada USA perspektiivitut poliitikat ja toob võimule Euroopa huvide eest seisvad poliitikud.
Kolmandaks eesmärgiks oli lõhkuda Euroopa side Hiinaga mis toimub läbi Venemaa. Seega oli plaanis nõrgestada kõiki kolme geopoliitilist konkurenti. Kui Euroopa oleks täielikult alistatud, Venemaa purustatud, siis oleks ette võetud Hiina.
Seepärast on loomulik, et Hiina juht tuli Venemaale raskel tunnil appi. Toon Xi Jinpingi mõtted vabas tõlkes: Hiina rahvas ja Vene rahvas on suured rahvad. Mure ja häda aastatel meie murdumatu lahingusõprus on kinnitatud verega. Täna Hiina ja Vene rahvad käsikäes ja õlg-õla kõrval kaitsevad rahu, soodustavad arengut ja teevad oma panuse kindla rahu heaks planeedil ja kogu inimkonna progressi.
Hiina avab oma tohutud krediidiliinid Venemaale ja viimane omakorda tarnib moodsaimat relvastust Hiinale. Strateegiline koostöö on viidud seniolematule tasemele. See tähendab geopoliitilise olukorra järsku muutust Euraasias ja USA välispoliitika täielikku läbikukkumist.
USA-l on karta veel dominoeffekti: peatselt teeb India juht Modi visiid Hiinasse ja prognoositakse vanade piiritülide lahendamist või kalevi alla lükkamist. Venemaaga on Indial traditsiooniliselt suurepärased suhted. Tõenäoliselt liitub India juba järgmisel kuul Ufaas Shanghai Koostöö Organisatsioon. Iraangi tahab liituda.Kolmikliitu Hiina-Venemaa-India ei osanud Obama kindlasti ka unes ennem oma Venemaa vastase avantüüri algust ette näha. Seepärast on vaja kiiresti kiilu hakata taguma kõigi kolme vahele ja Moskvale hea näo tegemine on möödapääsmatu. Hiinasse visiidi ajaks on vaja saavutada mingisugunegi Kremli toetus, sest Obama peab demonstreerima USA võimsust Lõuna-Hiina mere vaidlustes, muidu võivad senised liitlased Hiina leeri pageda.
Ukraina on siin muidugi vaid vahend ja äraaetud hobused lastakse maha. Psühhoosi viidud hüppavatel hohollidel (kes ei hüppa on moskal!) on ees vaid rist ja viletsus.
Kõigil end avalikult Venemaa vaenlastena positsioneerinud Euroopa riikidel, eriti pisiriikidel nagu Eesti, on vesi ahjus. Kahju Euroopa majandusele ja usalduse kaotamine annavad veel kaua tunda. Päevakorras on eliitide uuendamine.
Roman Ubakivi
USA riigisekretär Kerry tõttab Venemaale Putiniga kohtuma ja äsja "Venemaa majanduse tükkideks rebinud" ja isoleerida lubanud Obama kibeleb Putiniga telefoni teel rääkida. Esimene kõne peale kohtumist teeb Kerry Poroshenkole. Ilmselt annab käsu lõpetada sõjaretoorika, Donetski lennujaama vallutamislubadus tagasi võtta ja lõpetada Donetski pommitamine. Otserünnak Venemaale lõppeb ja Venemaa on teisegi Ukraina sõja võitnud. Esimene võit oli välksõja tõrjumine ja Krimmi taasühendamine. USA ei suutnud jällegi saavutada ühtegi tõsist püstitatud eesmärki.
Eesmärke oli, nagu harilikult, mitu. USA-s on palju geopoliitikuid, ent elavaid legende on kaks. Vabariiklaste riigisekretär H.Kissinger ja demokraatide guru Zb.Brzezinski. USA, kes pürgib maailmavalitsemisele, ei tohi lubada Venemaal taas saada suurriigiks. Brzezinski järgi tuleb 21.sajandil lahendada vastuolud Venemaa arvel ja muuta Venemaa rusudeks. Samuti on Brzezinski teesiks, et ainult liidus Ukrainaga võib Venemaast saada suurriik. Seepärast kulutaski USA 5 miljardit dollarit oma agentuuri loomiseks Ukrainas, korraldas verise riigipöörde ja pani Kiievis pukki oma marionetid. Kiiev alustas sõda Ukraina kodanike vastu Donbassis sõjakuritegusi sooritades, sest USA tahtis tõmmata sõtta Venemaad, et saada ettekäänet kogu Euroopa sõttatõmbamiseks NATO kaudu. USA vajab meeleheitlikult suurt söda Euroopas mitte ainult Venemaa purustamiseks, vaid ka oma kosmilise riigivõla mahakandmisedks. Venemaad ei õnnestunud purustada, ta hoopis tugevnes märgatavalt Krimmi taasühendamisega. Riigivõlg paisub edasi ja pankrott on ligidal.
Vaatamata majanduslikele raskustele venelased hoopis koondusid Putini ümber. Provokatsioon Nemtsovi tapmise näol ei andnud mingit efekti. Ilmselt oli äärmiselt vastikuks üllatuseks ka paraadil näidatud Venemaa sõjatehnika kvaliteetne üleolek.
Teiseks eesmärgiks oli lõhkuda Euroopa ja Venemaa viljakas koostöö ja sundida sanktsioonidega nõrgestatud Euroopat sõlmima meile orjastavat vabakaubanduslepingut, muutes nii Euroopa täielikult oma puudliks. Provokatsioonidega (Malaisia reisilennuki allatulistamisega Kiievi poolt) ja oma arvukate mõjuagentide kaudu on see ajutiselt ka õnnestunud Kuid see teeb igale eurooplasele oma rahakoti peal selgeks, et on kahjulik toetada USA perspektiivitut poliitikat ja toob võimule Euroopa huvide eest seisvad poliitikud.
Kolmandaks eesmärgiks oli lõhkuda Euroopa side Hiinaga mis toimub läbi Venemaa. Seega oli plaanis nõrgestada kõiki kolme geopoliitilist konkurenti. Kui Euroopa oleks täielikult alistatud, Venemaa purustatud, siis oleks ette võetud Hiina.
Seepärast on loomulik, et Hiina juht tuli Venemaale raskel tunnil appi. Toon Xi Jinpingi mõtted vabas tõlkes: Hiina rahvas ja Vene rahvas on suured rahvad. Mure ja häda aastatel meie murdumatu lahingusõprus on kinnitatud verega. Täna Hiina ja Vene rahvad käsikäes ja õlg-õla kõrval kaitsevad rahu, soodustavad arengut ja teevad oma panuse kindla rahu heaks planeedil ja kogu inimkonna progressi.
Hiina avab oma tohutud krediidiliinid Venemaale ja viimane omakorda tarnib moodsaimat relvastust Hiinale. Strateegiline koostöö on viidud seniolematule tasemele. See tähendab geopoliitilise olukorra järsku muutust Euraasias ja USA välispoliitika täielikku läbikukkumist.
USA-l on karta veel dominoeffekti: peatselt teeb India juht Modi visiid Hiinasse ja prognoositakse vanade piiritülide lahendamist või kalevi alla lükkamist. Venemaaga on Indial traditsiooniliselt suurepärased suhted. Tõenäoliselt liitub India juba järgmisel kuul Ufaas Shanghai Koostöö Organisatsioon. Iraangi tahab liituda.Kolmikliitu Hiina-Venemaa-India ei osanud Obama kindlasti ka unes ennem oma Venemaa vastase avantüüri algust ette näha. Seepärast on vaja kiiresti kiilu hakata taguma kõigi kolme vahele ja Moskvale hea näo tegemine on möödapääsmatu. Hiinasse visiidi ajaks on vaja saavutada mingisugunegi Kremli toetus, sest Obama peab demonstreerima USA võimsust Lõuna-Hiina mere vaidlustes, muidu võivad senised liitlased Hiina leeri pageda.
Ukraina on siin muidugi vaid vahend ja äraaetud hobused lastakse maha. Psühhoosi viidud hüppavatel hohollidel (kes ei hüppa on moskal!) on ees vaid rist ja viletsus.
Kõigil end avalikult Venemaa vaenlastena positsioneerinud Euroopa riikidel, eriti pisiriikidel nagu Eesti, on vesi ahjus. Kahju Euroopa majandusele ja usalduse kaotamine annavad veel kaua tunda. Päevakorras on eliitide uuendamine.
Roman Ubakivi
esmaspäev, 11. mai 2015
9. MAI II
Jätkan paralleelide tõmbamisega EW ja tänase Ev-ga. Kokkulangemisi on mulle endalegi hämmastavalt palju. Samasugune lollus kui omal ajal Hitleri valimine oma liitlaseks on ju ka USA liitlaseks valimine täna. USA edu tähendaks ju eestluse surma!
Peale Selteri-Ribbentropi pakti sõlmimist hakkas Eesti tegema konkreetseid ettevalmistusi sõjaks Venemaa vastu (täna samuti!). Koostati Laidoneri juhtimisel sõjaplaan, mis nägi ette Luuga jõe joonele jõudmist nädalaga. Eestis rajati Saksa luurekeskus, sõjalist koostööd sakslastega suurendati kõigis valdkondades, osa Eesti ohvitsere pandi isegi Saksa riigi palgale! Saksa kindralstaabi ülem Halder ja jaapanlased käisid isiklikult Eesti- Vene piiri rekognostseerimas. Täna oleme läinud veelgi kaugemale- oleme viinud USA tankid piirile, sõjalennukid Ämarisse ning kuulutanud Eesti rinderiigiks ja kehtestanud Venemaa vastased majandussanktsioonid.
Venemaa vastasele sõjaõhinale tuli aga kiire löpp. Nagu J.Tõnisson oli ennustanud, reetis Saksamaa oma truu liitlase Eesti esimesel võimalusel ja sõlmis juba augustis meie selja taga Molotov- Ribbentropi pakti ja kinkis meid Venemaale koos naha ja karvadega! Kuidas USA käitub oma maa reetnud kollaboratsionistidega, võivad meie toompealased aimu saada uurides vietnamlastest ja afgaanidest mõttekaaslaste saatust.
Paanikas Berliini tormanud kadaka-sakslastele anti range käsk Venemaale alluda ja anti udune lubadus hiljem Venemaaga sõda alustada. Mis pidi aga saama EW iseseisvusest peale Saksa- Vene sõda? See meie eliiti tollal ega ka täna ei huvitanudki. Nii andiski Päts kandikul ja kõiki rahvusvahelisi formaalsusi usinalt täites EW üle Stalinile. EW muudeti meie eliidi poliitika kaasabil Eesti NSV-ks.
Esimene tõsine lahkuminek tolle aja ja tänases olukorras on aga see, et tollal oli Saksamaal maailma parim Armee, kelle võitlusvõime oli selgelt üle Punaarmee. Täna on aga Venemaal selgelt Euroopa kõige parem Armee ja eile Internetist paraadil venelaste uue põlvkonna tanki T-14 "Armata" näinud, tulin ma mõttele, et ameeriklastel on tagumine aeg oma Abramsid sõjaajaloo muuseumi vedada. Samuti oma iganenud lennukid F-16 ja F-18, kellel pole mingeid shansse Su-35 vastu. Hirmkallitel F-22 jõuavad ainukesena esialgu sammu pidada, F-35 on aga lendav kirst. Kui venelased aga oma T-50 masstootmisesse lasevad, siis on taevas Euraasias ameeriklaste kõnest tühi. "Bastionid" teevad kiiresti nii Musta kui Balti mere Nato laevadest tühjaks ja NATO-st pole täna Venemaale tõsist vastast. Hitler alahindas Venemaad ja alustas endale hukatuslikku sõda ca 3 500 tankiga. Täna on Bundeswehr naljanumber oma tehnikaga, millest kolmandik ei ole töökorras. Isegi kui tänasele 228 tankile ostetakse 100 lisaks, siis nii kvantiteetne kui ka kvaliteetne Venemaa üleolek on mäekõrgune. Venelastel on 15 348 tanki, ameeriklastel kaks korda vähem ja pealegi üle maailma laiali pillutud. Venelastel on kolm korda rohkem suurtükke kui ameeriklastel. Ameeriklased on on head bluffijad kuid mitte lollid, nende armee saaks kokkupõrke puhul venelastelt haledalt peksa. Parima lääne kahuriga Leopardi mürsud ei suuda täna läbistada isegi venelaste T-80 ja T-90 soomust, T-14 on aga üldse väljaspool konkurentsi. Muidugi võib kokku lugeda kogu roostetanud vanaraua, mis Hispaanias, Kreekas jt. NATO maades kuuri all vedeleb ja pasundada mäekõrgusest arvulisest ülekaalust. Ent see on enesepettus ja Euroopa teab seda ning ei mõtlegi ennast USA marionettidel ennast dollari päästmise nimel ohvritalledena ohverdada. Euroopa huvides on olla head strateegilised partnerid Venemaaga ja Hiinaga.
Mis Eesti iseseisvasse kaitsevõimesse puutub, siis on see null, nagu õppused "Siil" seda veenvalt demonstreerisid. Ligi veerand sajandit neoliberaalide valitsemist tähendab fakti, et me saame suurima pingutusega ca 13 000 meest suveriietusse panna ja püssid kätte anda, lahingusse aga regulaararmee vastu (nagu näiteks isegi Luganski oblasti miilits) meie sissijõuke saata ei tohi. Seda elementaarsel põhjusel, mis oli hädavajalik juba I maailmasõja ajal - meil puudub praktiliselt raskerelvastus. Ma ei räägi isegi tankidest ja lennukitest, vaid elementaarsest tõest: püssidega suurtükkide vastu ei saa. EW suutis välja panna teatavasti 130 000 meest koos suurtükiväega. Täna meil aga suurtükivägi praktiliselt puudub. Need mõned !55mm suurtükid on oma laskeulatuse vähesuse tõttu praktiliselt kasutud, kui vastas on aastakümned vanad nõuka aegsed 80km kaugusele laskvad 300mm Smertshid, kes teevad vastasest klaariks mitme hektari suuruse maaala. Ma ei räägi isegi venelaste uutest äsja paraadil nähtud 70km kaugusele laskvatest iseliikuvatest suurtükkidest, Iskanderitest, tiibrakettidest, aatomipommidest.
Kui meie eliidil potjomkini külade ehitamise asemel tõepoolest kaitsetahe oleks olemas ja veidike ka oidu peas, siis oleks nad äsja üle saja miljoni euro kulutamise asemel ameerika vanaraua näitamiseks, ostnud kasvõi mõned nõuka aegsed Smertshid ja Gradid Ukrainalt, et vähemalt formaalselt regulaaararmee mõõdu välja annaks. Täna võime me aga vaid paarteist tuhat meest kuhugi metsa või sohu kasutult kükitama panna kus neid kauge maa tagant maha notitakse. Julgen arvata, et meie peastaabis on keegi, kes aru saab, et täna on ka põõsas kükitav sõdur kergelt avastatav soojuskaameraga ja on kasutult surmale määratud.
Mis aga jällegi täiesti on võrdne, see on nii EW kui tänase EV eliidi intellektuaalne tase. Miks me täna süüdistame Venemaad Molotov-Ribbentropi pakti eest? Stalin käitus ju igati kiiduväärselt oma maa huvisi silmas pidades - kõrvaldas Eestist lähtuva ohu ja lükkas edasi sõja Saksamaaga.
Süüdistada võib ju veidi Saksamaad, et ta nii kiiresti meid hätta jättis. Peasüüdlane on aga vaieldamatult meie oma degenerantne eliit, kes oma tasku huvid pidevalt ettepoole riigi huvidest seadis ja oli kergelt äraostetav välisriikide poolt. Sama hädaga me maadleme ju tänagi. See polnud ju ei Hitleri ega Stalini süü, et meie eliit oli ja on ka täna nii loll, et ta ei küüni intellektuaalselt J.Tõnissoni tasemele, et taibata, et Hitler (täna USA) lähtub vaid iseenda huvidest ja sülitab kohe Eesti huvidele, niipea kui see talle kasulik on. Reaalpoliitikast arusaamise asemel on ka tänane eliit võtnud lähtekohaks selgelt ohmu eelduse, nagu peaks Venemaa alati toimima mitte oma , vaid Eesti huvidest lähtuvalt ja kui see ei ole nii, siis süüdistame kriisates Venemaad kõigis seitsmes surmapatus. Kuna meie eliidil puudub refleks toimida alati Eesti huvidest lähtudes, siis on loomulikult imelik kui teistel pika oma riigi traditsioonidega maa riigimeestel selline komme on. Meie ajalugu on pigem kujundanud kadaka-sakslasi, kes esimesel võimalusel oma rahvuse hülgavad. Nendeks eestluse reeturiteks olid kahtlemata ka J.Uluots ja Hj. Mäe.
Täna olemegi 1944.a taolises olukorras. Toompeal ei ole J.Tõnissoni sarnased patrioodid, vaid võõrvõimu käske järgivad degenerandid, kes valetasid Hitleri imerelvadest ja võltsisid natside eheda kurjuse headuseks. Ka täna valetatakse meile äsja Afganistanis haledalt peksa saanud NATO kõikvõimsusest ja kistakse meid hävitavasse sõtta, et USA saaks oma konkurente - EL,Venemaad ja Hiinat kahjustada ja oma lootusetu riigivõlg maha kanda ning jälle ehitakse saatan ingli tiibadega.
Niisiis hüljates J.Tõnissoni tarkuse, sai meie eliidi poliitika tulemusel EW-st ENSV NSVL koosseisus ja seda mitte okupeerimise teel, nagu seda täna meie eliit valetab. Okupatsioon on rahvusvahelises õiguses selgelt defineeritud mõiste ja ei ole sobiv antud juhul (Baaside leping oli isegi registreeritud Rahvasteliidus). ENSV tõepoolest okupeeriti 1941a. suvel Saksamaa poolt ja seda ka Saksamaa ametliku seisukoha järgi NSVLiidu osana, mitte kui EW. Kõik see võib meile kui eestlastele mitte meeldida, sest see tegi meie iseseisvuse taastamise raskeks, ent lolli mängimine ja valetamine ei ole teinud seda kergemaks. Targem on teha endale selgeks meie oma eliidi vead, mis annab võimaluse tulevikus sama reha peale astumisest hoidumiseks. Miks me isegi täna oleme veendunud, et Stalin oli kohustatud oma maa vaenlasi -eestlasi kohtlema kui sõpru ja mitte küüditama osa meist Siberi? USA president küüditas sõja hakul KÕIK jaapanlased koonduslaagrisse ilma vähemagi ettekäändeta. Stalin aga viitas Eesti juhtkonna valelikusele ja lepingu tingimuste rikkumistele. Teatavasti 1940.a. jaanuaris, pöördus K.Päts banketil paljude inimeste kuuldes Saksa suursaadiku poole üleskutsega lõpetada sõda Suurbritannia vastu ja astuda koos sõtta NSVLiidu vastu!
Miks me tänagi eeldame, et Venemaa, kes kinkis meile vabaduse 1991.a. heatahtlikult ilma ühegi püssilasuta, peab lõpmatult heatahtlikult kannatama oma lävel pahatahtlikku vaenlast, kes igal võimalusel sitta kokku keerab? Kaua kannatavad venelased ja meie hõimukaaslased Venemaal pisitillukest vaenupesa, kelle president T.H.Ilves kasutab heatahtliku küllakutset üleskutse esitamiseks nende riigi lagundamiseks?! Kas me jälle oleme süüdimatud idioodid, kes ei saa aru oma eliidi pahategude tagajärgedest?
Peale 1943.a. Kurski katastroofi oli isegi Hitlerile selge, et sõda on kaotatud. Piiratud silmaringina geopoliitiliselt harimata inimesena ei saanud ta aru maailmasõja puhkemise põhjustest ja USA ja Suurbritannia eesmärkidest. Seetõttu koostas ta utoopilise strateegia tulevaks 1944, aastaks, millel polnud mingit lootust edule. Nimelt koondas ta Saksamaa vägede eliidi SS tankikorpuste näol läänerindele, et uputada Anglosakside oodatav teise rinde avamine verre ja teha anglosaksidega separaatrahu ning siis jätkata sõda idas. Idarindelt äraviidavate SS diviiside augu täiteks anti käsk täita auk propaganda ja sunnimeetmete abil sakslastest vähemväärtuslike rahvastega. Ka Eestisse lendasid korduvalt Hitleri käsud värbamistöö hoogustamiseks. Kuna SS vägedesse ja isegi Wehrmachti (küll abiteenustusse) ei sobinud alamaid rahvaid võtta, siis moodustati pseudo SS Himmleri ametkonnas - Waffen SS, kuhu kupatati isegi vanglast kriminaalkurjategijaid. Eesti rahva ajamiseks Hitleri huvides kahurilihaks rindele võtsid oma südameasjaks kaks reeturit-HJ.Mäe ja J-Uluots.
Rahvuslaste read olid tolleks ajaks tublisti hõrenenud, sest nii kommunistid kui natsid pidasid meid kõige ohtlikuimateks vaenlasteks ja hävitasid esimestena.
Liberaale oli aga hulganisti. J.Uluots sai sakslastelt loa kutsuda rahvuslased ja liberaalid põranda alt välja Rahvuskomitee näol, et see siis paneks õla alla Hitleri plaanile ja kihutaks maksimaalselt suure arvu eestlasi võitlema omaenda hävingu eest. Rahvuskomitee liberaalidki, rahvuslastest rääkimata, ei olnud aga nõus välja kuulutama üldmobilisatsiooni EW seaduse põhjal, sest see oleks tähendanud juriidiliselt Eesti kuulumist provintsina Saksamaa III Reichi. Seepärast oli Rahvuskomitee kindlaks eeltingimuseks mobilisatsiooni väljakuulutamiseks kategooriline nõue, et Saksama tunnistaks ennem Eesti iseseisvust. Viimasega Hitler muidugi nõustuda ei saanud, ei alustanud ta ju sõda ja valanud sakslaste kallihinnalist verd selleke, et eestlastele oma riiki anda! Sõda peeti ikka selle nimel, et eestlastelt maa ära võtta ja sakslastega koloniseerida.
Tõrksaid Rahvuskomitee liikmeid hakati massiliselt arreteerima, Jüri Uluots aga, omamata selleks Rahvuskomitee mandaaati, pettis rahvast ja kutsus oma tuntud raadiokõnes kõiki eestlsi sakslaste poolel sõdima. J.Uluotsa ja Hj. Mäe poolt rakendatud EW aegse mobilisatsioonseaduse rakendamine Saksa sõjajõudusse kutsumiseks oli juriidiliselt EW reetmisakt, sest sellega võeti ära igasugune alus EW juriidiliseks järjepidevuseks rahvusvahelise õiguse raames. J.Uluotsa südametunnistusel lasub kümnete tuhandete asjatult hukkunud, sandistatud ja kannatanud eestlaste veri.
Kuna nii Hitleri eesmärgid kui ka USA tänased sihid olid ja on risti vastupidised Inimkonna huvidega, siis nende propageerimine maailmas tähendas teadlikult suurt valetamist Goebbelsi stiilis ja ratsionaalsusest loobumist. Ma olen korduvalt nautinud Jennifer Psaki (USA Riigidepartemangu esindaja) esiemist. On ette teada, et temaga saab alati nalja nagu kunagi Abeliga, kes Kiirt või ta isa suurepäraselt mängis. Psaki oma moodi leebel moel paiskab järjekordse lolluse maailma (nagu kõigile olevat teada, et Lääne Euroopa varustab gaasiga Venemaad läbi Ukraina) ja lisab siis nagu muuseas lõppu: või see oli teisiti? Minu arvates mängib ta tola teadlikult, sest ratsionaalselt on võimatu põhjendada, et USA seisab HEA eest KURJUSE vastu. Meil kahjuks kui ma vaatasin möödunud nädala Välisilma saates Astrid Kannelit, siis lausa öhkus temast ehedat lollust. Ta ilmselt siiralt usub M.Laari ja L.Vahtre ilmselt jommis peaga kirjutatud rumalust, nagu Hitleri kasuks sõdinud eestlased olevat Eesti vabaduse eest võitlejad?! Sealjuures tunnistavad nad, et EW sõjast osa ei võtnudki! Neoliberaalide ajloost arusaamine on täpselt sama kui Eesti Wabariigi ja eestluse reetnud natside kannupoiste Hj. Mäe ja J.Uluotsa oma.
Kas teisipäev "Vabariigi Kodanikes" saadet juhtinud Aare Rannamäe on loll või ainult mängib lolli kui ta veendunult teatas, et Venemaal ei ole liitlasi ja sõpru? Mina nägin paraadil Putinit kõrvuti istumas ja elavalt mõtteid vahetamas Hiina juhiga. Mina nägin hiina sõdureid esmakordselt marssimas koos venelastega Punasel väljakul. Samuti indialasi jt. Mis mind aga üllatas, oli see et armeenlased ja azerbaidzaanid marssisid lausa koos. Kes vähegi taipab välispoliitikast, saab aru, et maailma parimat õhutõrjesüsteemi S-400 jagatakse vaid väga lähedastele liitlastele ja ligi kolmkümmend kokkulepet Venemaa ja Hiina vahel, mis äsja Moskvas sõlmiti tugevdavad veelgi seda sidet. Mis aga sõprusesse puutub, siis on see hoopis inimsuhete vallast ja rumal on küsida teiselt inimeselt kas sa naftat armastad?
Tegelik asjade seis on aga selline, et nagu Henry Kissinger minu arvates täiesti õieti hindas, tegi USA vea rünnakut Venemaale alustades, sest Obama ei saanud olukorrast õieti aru. Vea eest tuleb aga maksta ja Putin kasseeris selle juba Krimmi näol sisse.
Putinil on võib olla nõrk koht majanduspoliitika näol, ent see on omaette teema. Praegu aga on Venemaa seis selgelt parem kui ennem Ukraina kriisi ja Putinil on vaja rahulikult valvsalt oodata. Aeg töötab Venemaa kasuks. Mingeid läbimurre kokkuleppeid läänega pole lähiajal oodata - seal pole täna riigimehi keda võiks usaldada. Tuleb oodata kuni vahetatakse välja valetajad-klounid Obama, Hollande, Merkel. USA-st on raske midagi paremat loota, aga Prantsusmaal on edu Moskva mätta otsast vaadatud kindel. Szarkoziga saab asju ajada ja M.Le Pen oleks super!
USA marionetti Merkeli karjäär on kustumas ja hiljutise skandaaliga, kus avalikkuse ette toodi, et Saksamaa salateenistus BND kubiseb USA agentidest, kes luurasid ja edastasid USA-le infot tööstusspionaazi alalt, mis kahjustas Saksa firmade konkurentsivõimet. Loomulikult oli Merkel asjadega kursis ja nüüd viskus ta BND kaitsele,See kinnitab vaid mu kuskil varajasemas loos tehtud prognoosi, et Euroopa vana kapital, mille osakaal on oma tubli kaks kolmandikku roogib tasapisi platsi puhtaks jänkide sabarakkudest. Euroopa peab saama vabaks ja iseseisvaks,või ta kustub lõplikult. Juncker on praegu ilmselt parim EL komisjoni juht atlantistide ülekaalu arvestades. Tema avang Euroopa armee loomiseks on igati loogiline ja samm õiges suunas, mida rahuslased peavad ilmtingimata toetama.
Siin ma teen väikse kõrvalepõike rahvuskaaslastele seletamiseks miks tuleb üldse toetada EL püsimist ja tugevdamist oma armee kaudu. Ma pole nii loll, et aru ei saaks, et praegune EL on suurel määral globalistide-neoliberaalide, seega meie vaenlaste tööriist.
Meie strateegia aga ei pea olema suunatud selle tööriista purustamisele, vaid nagu traditsionalistide-rahvuslaste klassikud juba ammu kirja panid, selle tööriista ülevõtmises ja enda huvides kasutamises. Me peame klassiku sõnade järgi tiigri taltsutama ja õppima tiigri seljas ratsutama.
Seda sellepärast, et me peame aru saama kes on meie vaenlased-globalistid. Kui ma nimetasin siin globalistide juhina USA-d, siis, nagu ma juba kuskil eelpool olen kirjutanud, ei tähenda see USA rahvast, kelle hulgas on meil tegelikult palju liitlasi. Võtkem kasvõi vabariiklaste ridades spontaanselt tekkinud Tea Party, kes on nagu meiegi Soodoma ja Komorra vastased. Globalistid on finantsoligarhia ja ca 27 rahvusvahelist korporatsiooni, kelle juhtkonna moodustavad isamaatud nomaadid, kes tegutsevad ülemaailmse võrgustikuna kokkuliidetud kõigi teiste maade nomaadidega. Eesti sugune väikeriik ei saa oma jõuga isegi ühele rahvusvahelisele korporatsioonile vastu, rääkimata siis nende võrgustikust. Globalistid on juba ammu ülemaailmselt ühinenud, proletariaat on ka seda katsetanud. Viimane aeg on seda ka rahvuslastel teha. Ülesanne pole muidugi kergete killast aga oma jõude ühendamata ei saa me võita. Seega on meie strateegiliseks sihiks astuda globalistide poolt alustatud Euroopa ühinemise protsessi etteotsa ja muutma EL meie oma võimsaks tööriistaks, mis saab hakkkama globalistide võimsa survega. Me muudame EL organisatsiooniks, mis tagab kõigi Euroopa rahvaste kultuuri püsimise ja selle rikkuse pinnal ka kogu Euroopa tsivilisatsiooni uue õitselepuhkemise.
Roman Ubakivi
PS. Vaatasin äsja ETV-st välispoliitika saadet, kus Laari vana joomakaaslane Lauri Vahtre ja Peeter Kaldre Eesti-Vene sõjalise jõudude vahekorra selgeks tegid kogu Eesti rahvale. Tuleb välja, et kogu see Punasel väljakul näidatud lahingutehnika koos ca 16 000 sõjamehega on sõjaliselt võimsuselt praktiliselt võrdne meie õppusest osavõtnud ca 13 000 väega. Nendevahelise lahingu võitvat too pool, kellel on kõrgem moraal! Aitäh meie targale eliidile, et ta meie rahvast valgustab ja ka mind eksiarvamustest vabastas. Meie juhtide kõikvõimas intellektuaalne tase on meie võidu pant.
Jätkan paralleelide tõmbamisega EW ja tänase Ev-ga. Kokkulangemisi on mulle endalegi hämmastavalt palju. Samasugune lollus kui omal ajal Hitleri valimine oma liitlaseks on ju ka USA liitlaseks valimine täna. USA edu tähendaks ju eestluse surma!
Peale Selteri-Ribbentropi pakti sõlmimist hakkas Eesti tegema konkreetseid ettevalmistusi sõjaks Venemaa vastu (täna samuti!). Koostati Laidoneri juhtimisel sõjaplaan, mis nägi ette Luuga jõe joonele jõudmist nädalaga. Eestis rajati Saksa luurekeskus, sõjalist koostööd sakslastega suurendati kõigis valdkondades, osa Eesti ohvitsere pandi isegi Saksa riigi palgale! Saksa kindralstaabi ülem Halder ja jaapanlased käisid isiklikult Eesti- Vene piiri rekognostseerimas. Täna oleme läinud veelgi kaugemale- oleme viinud USA tankid piirile, sõjalennukid Ämarisse ning kuulutanud Eesti rinderiigiks ja kehtestanud Venemaa vastased majandussanktsioonid.
Venemaa vastasele sõjaõhinale tuli aga kiire löpp. Nagu J.Tõnisson oli ennustanud, reetis Saksamaa oma truu liitlase Eesti esimesel võimalusel ja sõlmis juba augustis meie selja taga Molotov- Ribbentropi pakti ja kinkis meid Venemaale koos naha ja karvadega! Kuidas USA käitub oma maa reetnud kollaboratsionistidega, võivad meie toompealased aimu saada uurides vietnamlastest ja afgaanidest mõttekaaslaste saatust.
Paanikas Berliini tormanud kadaka-sakslastele anti range käsk Venemaale alluda ja anti udune lubadus hiljem Venemaaga sõda alustada. Mis pidi aga saama EW iseseisvusest peale Saksa- Vene sõda? See meie eliiti tollal ega ka täna ei huvitanudki. Nii andiski Päts kandikul ja kõiki rahvusvahelisi formaalsusi usinalt täites EW üle Stalinile. EW muudeti meie eliidi poliitika kaasabil Eesti NSV-ks.
Esimene tõsine lahkuminek tolle aja ja tänases olukorras on aga see, et tollal oli Saksamaal maailma parim Armee, kelle võitlusvõime oli selgelt üle Punaarmee. Täna on aga Venemaal selgelt Euroopa kõige parem Armee ja eile Internetist paraadil venelaste uue põlvkonna tanki T-14 "Armata" näinud, tulin ma mõttele, et ameeriklastel on tagumine aeg oma Abramsid sõjaajaloo muuseumi vedada. Samuti oma iganenud lennukid F-16 ja F-18, kellel pole mingeid shansse Su-35 vastu. Hirmkallitel F-22 jõuavad ainukesena esialgu sammu pidada, F-35 on aga lendav kirst. Kui venelased aga oma T-50 masstootmisesse lasevad, siis on taevas Euraasias ameeriklaste kõnest tühi. "Bastionid" teevad kiiresti nii Musta kui Balti mere Nato laevadest tühjaks ja NATO-st pole täna Venemaale tõsist vastast. Hitler alahindas Venemaad ja alustas endale hukatuslikku sõda ca 3 500 tankiga. Täna on Bundeswehr naljanumber oma tehnikaga, millest kolmandik ei ole töökorras. Isegi kui tänasele 228 tankile ostetakse 100 lisaks, siis nii kvantiteetne kui ka kvaliteetne Venemaa üleolek on mäekõrgune. Venelastel on 15 348 tanki, ameeriklastel kaks korda vähem ja pealegi üle maailma laiali pillutud. Venelastel on kolm korda rohkem suurtükke kui ameeriklastel. Ameeriklased on on head bluffijad kuid mitte lollid, nende armee saaks kokkupõrke puhul venelastelt haledalt peksa. Parima lääne kahuriga Leopardi mürsud ei suuda täna läbistada isegi venelaste T-80 ja T-90 soomust, T-14 on aga üldse väljaspool konkurentsi. Muidugi võib kokku lugeda kogu roostetanud vanaraua, mis Hispaanias, Kreekas jt. NATO maades kuuri all vedeleb ja pasundada mäekõrgusest arvulisest ülekaalust. Ent see on enesepettus ja Euroopa teab seda ning ei mõtlegi ennast USA marionettidel ennast dollari päästmise nimel ohvritalledena ohverdada. Euroopa huvides on olla head strateegilised partnerid Venemaaga ja Hiinaga.
Mis Eesti iseseisvasse kaitsevõimesse puutub, siis on see null, nagu õppused "Siil" seda veenvalt demonstreerisid. Ligi veerand sajandit neoliberaalide valitsemist tähendab fakti, et me saame suurima pingutusega ca 13 000 meest suveriietusse panna ja püssid kätte anda, lahingusse aga regulaararmee vastu (nagu näiteks isegi Luganski oblasti miilits) meie sissijõuke saata ei tohi. Seda elementaarsel põhjusel, mis oli hädavajalik juba I maailmasõja ajal - meil puudub praktiliselt raskerelvastus. Ma ei räägi isegi tankidest ja lennukitest, vaid elementaarsest tõest: püssidega suurtükkide vastu ei saa. EW suutis välja panna teatavasti 130 000 meest koos suurtükiväega. Täna meil aga suurtükivägi praktiliselt puudub. Need mõned !55mm suurtükid on oma laskeulatuse vähesuse tõttu praktiliselt kasutud, kui vastas on aastakümned vanad nõuka aegsed 80km kaugusele laskvad 300mm Smertshid, kes teevad vastasest klaariks mitme hektari suuruse maaala. Ma ei räägi isegi venelaste uutest äsja paraadil nähtud 70km kaugusele laskvatest iseliikuvatest suurtükkidest, Iskanderitest, tiibrakettidest, aatomipommidest.
Kui meie eliidil potjomkini külade ehitamise asemel tõepoolest kaitsetahe oleks olemas ja veidike ka oidu peas, siis oleks nad äsja üle saja miljoni euro kulutamise asemel ameerika vanaraua näitamiseks, ostnud kasvõi mõned nõuka aegsed Smertshid ja Gradid Ukrainalt, et vähemalt formaalselt regulaaararmee mõõdu välja annaks. Täna võime me aga vaid paarteist tuhat meest kuhugi metsa või sohu kasutult kükitama panna kus neid kauge maa tagant maha notitakse. Julgen arvata, et meie peastaabis on keegi, kes aru saab, et täna on ka põõsas kükitav sõdur kergelt avastatav soojuskaameraga ja on kasutult surmale määratud.
Mis aga jällegi täiesti on võrdne, see on nii EW kui tänase EV eliidi intellektuaalne tase. Miks me täna süüdistame Venemaad Molotov-Ribbentropi pakti eest? Stalin käitus ju igati kiiduväärselt oma maa huvisi silmas pidades - kõrvaldas Eestist lähtuva ohu ja lükkas edasi sõja Saksamaaga.
Süüdistada võib ju veidi Saksamaad, et ta nii kiiresti meid hätta jättis. Peasüüdlane on aga vaieldamatult meie oma degenerantne eliit, kes oma tasku huvid pidevalt ettepoole riigi huvidest seadis ja oli kergelt äraostetav välisriikide poolt. Sama hädaga me maadleme ju tänagi. See polnud ju ei Hitleri ega Stalini süü, et meie eliit oli ja on ka täna nii loll, et ta ei küüni intellektuaalselt J.Tõnissoni tasemele, et taibata, et Hitler (täna USA) lähtub vaid iseenda huvidest ja sülitab kohe Eesti huvidele, niipea kui see talle kasulik on. Reaalpoliitikast arusaamise asemel on ka tänane eliit võtnud lähtekohaks selgelt ohmu eelduse, nagu peaks Venemaa alati toimima mitte oma , vaid Eesti huvidest lähtuvalt ja kui see ei ole nii, siis süüdistame kriisates Venemaad kõigis seitsmes surmapatus. Kuna meie eliidil puudub refleks toimida alati Eesti huvidest lähtudes, siis on loomulikult imelik kui teistel pika oma riigi traditsioonidega maa riigimeestel selline komme on. Meie ajalugu on pigem kujundanud kadaka-sakslasi, kes esimesel võimalusel oma rahvuse hülgavad. Nendeks eestluse reeturiteks olid kahtlemata ka J.Uluots ja Hj. Mäe.
Täna olemegi 1944.a taolises olukorras. Toompeal ei ole J.Tõnissoni sarnased patrioodid, vaid võõrvõimu käske järgivad degenerandid, kes valetasid Hitleri imerelvadest ja võltsisid natside eheda kurjuse headuseks. Ka täna valetatakse meile äsja Afganistanis haledalt peksa saanud NATO kõikvõimsusest ja kistakse meid hävitavasse sõtta, et USA saaks oma konkurente - EL,Venemaad ja Hiinat kahjustada ja oma lootusetu riigivõlg maha kanda ning jälle ehitakse saatan ingli tiibadega.
Niisiis hüljates J.Tõnissoni tarkuse, sai meie eliidi poliitika tulemusel EW-st ENSV NSVL koosseisus ja seda mitte okupeerimise teel, nagu seda täna meie eliit valetab. Okupatsioon on rahvusvahelises õiguses selgelt defineeritud mõiste ja ei ole sobiv antud juhul (Baaside leping oli isegi registreeritud Rahvasteliidus). ENSV tõepoolest okupeeriti 1941a. suvel Saksamaa poolt ja seda ka Saksamaa ametliku seisukoha järgi NSVLiidu osana, mitte kui EW. Kõik see võib meile kui eestlastele mitte meeldida, sest see tegi meie iseseisvuse taastamise raskeks, ent lolli mängimine ja valetamine ei ole teinud seda kergemaks. Targem on teha endale selgeks meie oma eliidi vead, mis annab võimaluse tulevikus sama reha peale astumisest hoidumiseks. Miks me isegi täna oleme veendunud, et Stalin oli kohustatud oma maa vaenlasi -eestlasi kohtlema kui sõpru ja mitte küüditama osa meist Siberi? USA president küüditas sõja hakul KÕIK jaapanlased koonduslaagrisse ilma vähemagi ettekäändeta. Stalin aga viitas Eesti juhtkonna valelikusele ja lepingu tingimuste rikkumistele. Teatavasti 1940.a. jaanuaris, pöördus K.Päts banketil paljude inimeste kuuldes Saksa suursaadiku poole üleskutsega lõpetada sõda Suurbritannia vastu ja astuda koos sõtta NSVLiidu vastu!
Miks me tänagi eeldame, et Venemaa, kes kinkis meile vabaduse 1991.a. heatahtlikult ilma ühegi püssilasuta, peab lõpmatult heatahtlikult kannatama oma lävel pahatahtlikku vaenlast, kes igal võimalusel sitta kokku keerab? Kaua kannatavad venelased ja meie hõimukaaslased Venemaal pisitillukest vaenupesa, kelle president T.H.Ilves kasutab heatahtliku küllakutset üleskutse esitamiseks nende riigi lagundamiseks?! Kas me jälle oleme süüdimatud idioodid, kes ei saa aru oma eliidi pahategude tagajärgedest?
Peale 1943.a. Kurski katastroofi oli isegi Hitlerile selge, et sõda on kaotatud. Piiratud silmaringina geopoliitiliselt harimata inimesena ei saanud ta aru maailmasõja puhkemise põhjustest ja USA ja Suurbritannia eesmärkidest. Seetõttu koostas ta utoopilise strateegia tulevaks 1944, aastaks, millel polnud mingit lootust edule. Nimelt koondas ta Saksamaa vägede eliidi SS tankikorpuste näol läänerindele, et uputada Anglosakside oodatav teise rinde avamine verre ja teha anglosaksidega separaatrahu ning siis jätkata sõda idas. Idarindelt äraviidavate SS diviiside augu täiteks anti käsk täita auk propaganda ja sunnimeetmete abil sakslastest vähemväärtuslike rahvastega. Ka Eestisse lendasid korduvalt Hitleri käsud värbamistöö hoogustamiseks. Kuna SS vägedesse ja isegi Wehrmachti (küll abiteenustusse) ei sobinud alamaid rahvaid võtta, siis moodustati pseudo SS Himmleri ametkonnas - Waffen SS, kuhu kupatati isegi vanglast kriminaalkurjategijaid. Eesti rahva ajamiseks Hitleri huvides kahurilihaks rindele võtsid oma südameasjaks kaks reeturit-HJ.Mäe ja J-Uluots.
Rahvuslaste read olid tolleks ajaks tublisti hõrenenud, sest nii kommunistid kui natsid pidasid meid kõige ohtlikuimateks vaenlasteks ja hävitasid esimestena.
Liberaale oli aga hulganisti. J.Uluots sai sakslastelt loa kutsuda rahvuslased ja liberaalid põranda alt välja Rahvuskomitee näol, et see siis paneks õla alla Hitleri plaanile ja kihutaks maksimaalselt suure arvu eestlasi võitlema omaenda hävingu eest. Rahvuskomitee liberaalidki, rahvuslastest rääkimata, ei olnud aga nõus välja kuulutama üldmobilisatsiooni EW seaduse põhjal, sest see oleks tähendanud juriidiliselt Eesti kuulumist provintsina Saksamaa III Reichi. Seepärast oli Rahvuskomitee kindlaks eeltingimuseks mobilisatsiooni väljakuulutamiseks kategooriline nõue, et Saksama tunnistaks ennem Eesti iseseisvust. Viimasega Hitler muidugi nõustuda ei saanud, ei alustanud ta ju sõda ja valanud sakslaste kallihinnalist verd selleke, et eestlastele oma riiki anda! Sõda peeti ikka selle nimel, et eestlastelt maa ära võtta ja sakslastega koloniseerida.
Tõrksaid Rahvuskomitee liikmeid hakati massiliselt arreteerima, Jüri Uluots aga, omamata selleks Rahvuskomitee mandaaati, pettis rahvast ja kutsus oma tuntud raadiokõnes kõiki eestlsi sakslaste poolel sõdima. J.Uluotsa ja Hj. Mäe poolt rakendatud EW aegse mobilisatsioonseaduse rakendamine Saksa sõjajõudusse kutsumiseks oli juriidiliselt EW reetmisakt, sest sellega võeti ära igasugune alus EW juriidiliseks järjepidevuseks rahvusvahelise õiguse raames. J.Uluotsa südametunnistusel lasub kümnete tuhandete asjatult hukkunud, sandistatud ja kannatanud eestlaste veri.
Kuna nii Hitleri eesmärgid kui ka USA tänased sihid olid ja on risti vastupidised Inimkonna huvidega, siis nende propageerimine maailmas tähendas teadlikult suurt valetamist Goebbelsi stiilis ja ratsionaalsusest loobumist. Ma olen korduvalt nautinud Jennifer Psaki (USA Riigidepartemangu esindaja) esiemist. On ette teada, et temaga saab alati nalja nagu kunagi Abeliga, kes Kiirt või ta isa suurepäraselt mängis. Psaki oma moodi leebel moel paiskab järjekordse lolluse maailma (nagu kõigile olevat teada, et Lääne Euroopa varustab gaasiga Venemaad läbi Ukraina) ja lisab siis nagu muuseas lõppu: või see oli teisiti? Minu arvates mängib ta tola teadlikult, sest ratsionaalselt on võimatu põhjendada, et USA seisab HEA eest KURJUSE vastu. Meil kahjuks kui ma vaatasin möödunud nädala Välisilma saates Astrid Kannelit, siis lausa öhkus temast ehedat lollust. Ta ilmselt siiralt usub M.Laari ja L.Vahtre ilmselt jommis peaga kirjutatud rumalust, nagu Hitleri kasuks sõdinud eestlased olevat Eesti vabaduse eest võitlejad?! Sealjuures tunnistavad nad, et EW sõjast osa ei võtnudki! Neoliberaalide ajloost arusaamine on täpselt sama kui Eesti Wabariigi ja eestluse reetnud natside kannupoiste Hj. Mäe ja J.Uluotsa oma.
Kas teisipäev "Vabariigi Kodanikes" saadet juhtinud Aare Rannamäe on loll või ainult mängib lolli kui ta veendunult teatas, et Venemaal ei ole liitlasi ja sõpru? Mina nägin paraadil Putinit kõrvuti istumas ja elavalt mõtteid vahetamas Hiina juhiga. Mina nägin hiina sõdureid esmakordselt marssimas koos venelastega Punasel väljakul. Samuti indialasi jt. Mis mind aga üllatas, oli see et armeenlased ja azerbaidzaanid marssisid lausa koos. Kes vähegi taipab välispoliitikast, saab aru, et maailma parimat õhutõrjesüsteemi S-400 jagatakse vaid väga lähedastele liitlastele ja ligi kolmkümmend kokkulepet Venemaa ja Hiina vahel, mis äsja Moskvas sõlmiti tugevdavad veelgi seda sidet. Mis aga sõprusesse puutub, siis on see hoopis inimsuhete vallast ja rumal on küsida teiselt inimeselt kas sa naftat armastad?
Tegelik asjade seis on aga selline, et nagu Henry Kissinger minu arvates täiesti õieti hindas, tegi USA vea rünnakut Venemaale alustades, sest Obama ei saanud olukorrast õieti aru. Vea eest tuleb aga maksta ja Putin kasseeris selle juba Krimmi näol sisse.
Putinil on võib olla nõrk koht majanduspoliitika näol, ent see on omaette teema. Praegu aga on Venemaa seis selgelt parem kui ennem Ukraina kriisi ja Putinil on vaja rahulikult valvsalt oodata. Aeg töötab Venemaa kasuks. Mingeid läbimurre kokkuleppeid läänega pole lähiajal oodata - seal pole täna riigimehi keda võiks usaldada. Tuleb oodata kuni vahetatakse välja valetajad-klounid Obama, Hollande, Merkel. USA-st on raske midagi paremat loota, aga Prantsusmaal on edu Moskva mätta otsast vaadatud kindel. Szarkoziga saab asju ajada ja M.Le Pen oleks super!
USA marionetti Merkeli karjäär on kustumas ja hiljutise skandaaliga, kus avalikkuse ette toodi, et Saksamaa salateenistus BND kubiseb USA agentidest, kes luurasid ja edastasid USA-le infot tööstusspionaazi alalt, mis kahjustas Saksa firmade konkurentsivõimet. Loomulikult oli Merkel asjadega kursis ja nüüd viskus ta BND kaitsele,See kinnitab vaid mu kuskil varajasemas loos tehtud prognoosi, et Euroopa vana kapital, mille osakaal on oma tubli kaks kolmandikku roogib tasapisi platsi puhtaks jänkide sabarakkudest. Euroopa peab saama vabaks ja iseseisvaks,või ta kustub lõplikult. Juncker on praegu ilmselt parim EL komisjoni juht atlantistide ülekaalu arvestades. Tema avang Euroopa armee loomiseks on igati loogiline ja samm õiges suunas, mida rahuslased peavad ilmtingimata toetama.
Siin ma teen väikse kõrvalepõike rahvuskaaslastele seletamiseks miks tuleb üldse toetada EL püsimist ja tugevdamist oma armee kaudu. Ma pole nii loll, et aru ei saaks, et praegune EL on suurel määral globalistide-neoliberaalide, seega meie vaenlaste tööriist.
Meie strateegia aga ei pea olema suunatud selle tööriista purustamisele, vaid nagu traditsionalistide-rahvuslaste klassikud juba ammu kirja panid, selle tööriista ülevõtmises ja enda huvides kasutamises. Me peame klassiku sõnade järgi tiigri taltsutama ja õppima tiigri seljas ratsutama.
Seda sellepärast, et me peame aru saama kes on meie vaenlased-globalistid. Kui ma nimetasin siin globalistide juhina USA-d, siis, nagu ma juba kuskil eelpool olen kirjutanud, ei tähenda see USA rahvast, kelle hulgas on meil tegelikult palju liitlasi. Võtkem kasvõi vabariiklaste ridades spontaanselt tekkinud Tea Party, kes on nagu meiegi Soodoma ja Komorra vastased. Globalistid on finantsoligarhia ja ca 27 rahvusvahelist korporatsiooni, kelle juhtkonna moodustavad isamaatud nomaadid, kes tegutsevad ülemaailmse võrgustikuna kokkuliidetud kõigi teiste maade nomaadidega. Eesti sugune väikeriik ei saa oma jõuga isegi ühele rahvusvahelisele korporatsioonile vastu, rääkimata siis nende võrgustikust. Globalistid on juba ammu ülemaailmselt ühinenud, proletariaat on ka seda katsetanud. Viimane aeg on seda ka rahvuslastel teha. Ülesanne pole muidugi kergete killast aga oma jõude ühendamata ei saa me võita. Seega on meie strateegiliseks sihiks astuda globalistide poolt alustatud Euroopa ühinemise protsessi etteotsa ja muutma EL meie oma võimsaks tööriistaks, mis saab hakkkama globalistide võimsa survega. Me muudame EL organisatsiooniks, mis tagab kõigi Euroopa rahvaste kultuuri püsimise ja selle rikkuse pinnal ka kogu Euroopa tsivilisatsiooni uue õitselepuhkemise.
Roman Ubakivi
PS. Vaatasin äsja ETV-st välispoliitika saadet, kus Laari vana joomakaaslane Lauri Vahtre ja Peeter Kaldre Eesti-Vene sõjalise jõudude vahekorra selgeks tegid kogu Eesti rahvale. Tuleb välja, et kogu see Punasel väljakul näidatud lahingutehnika koos ca 16 000 sõjamehega on sõjaliselt võimsuselt praktiliselt võrdne meie õppusest osavõtnud ca 13 000 väega. Nendevahelise lahingu võitvat too pool, kellel on kõrgem moraal! Aitäh meie targale eliidile, et ta meie rahvast valgustab ja ka mind eksiarvamustest vabastas. Meie juhtide kõikvõimas intellektuaalne tase on meie võidu pant.
pühapäev, 10. mai 2015
9. MAI - VÕIDUPÜHA VÕI LEINAPÄEV EESTLASTELE ?
Vastuse pealkirjas toodud dilemmale annavad inimesed loomulikult erinevad, vastavalt oma ettekujutusele maailmast, sõltuvalt oma maailmavaatest. Oleksin siia peaaegu lisanud ka automaatselt sõltuvalt ajahetkest, ent lause keskel mõtlesin ümber, sest põhihinnang on erinevatel maailmavaadete omanikel jäänud tegelikult praktiliselt muutmatuks.
Vaadakem kõigepealt rahvuslaste arusaama, kelle maailmavaadet ma jagan. 1939. kevaedel oli maailm selgelt suure sõja eelses seisundis, mil geopoliitilised laamad olid hakanud liikuma ja rahvusvaheline õigus oli lakanud toimimast (täpipealt nagu täna). Meenutagem Itaalia agressiooni Abessiiinia vastu, Jaapani agressiooni Koreas ja Hiinas, Tshehhoslovakkia tükeldamist ilma tema arvamustki küsimata Suurbritannia ja Prantsusmaa heaskiidul. Oli alanud tänasega identne periood, mil riikide vahelisi suhteid ei kammitsenud enam mingid rahvusvahelised reeglid ja maksis ainult jõud.
Eestil oli muidugi vaja ellujäämiseks ja riikliku iseseisvuse säilitamiseks ühineda peatselt algava sõja võitjate koalitsiooniga. Parima plaaniga, nagu alati (sest rahvuslaste eesmärgiks on eestluse, kogu rahva heaolu) tulid välja rahvuslased oma tolleaegse liidri Jaan Tõnissoniga eesotsas. Tuli ühineda NSVL, Suurbritannia ja Prantsusmaa ettepanekuga tagada Nõukogude vägedele vaba läbipääs Eesti territooriumil Saksamaa agressiooni korral. See oleks tähendanud Eesti Wabariigi ühist võitlust Liitlasega Saksamaa vastu ja taganud ka isegi Saksamaa okupatsiooni korral sõja lõppedes garanteeritult, vastavalt Atlandi hartale, Eesti riikliku iseseisvuse taastamise.
Kahjuks oli võim tollal liberaalist K.Pätsi kliki käes. LIberaalid aga lähtuvad mitte kogu rahva, vaid ühe klassi huvidest. Nii liberaalid koos Balti sakslaste mõjuka kihiga ja kadaka-sakslastega ja otseselt riigireeturitega - Saksamaa agentidega välisministeeriumist eesotsas Selteriga ja sõjavaelastest eesotsas Maasinguga valisid tulevaseks sõjaks liitlaseks Hitleri. Ajalooline fakt on, et Päts oli varem Venemaa palgal. vaieldakse vaid, kas ta oli Vene agent või mitte. Ajalooline fakt on ka see, et 1930-ndate teisel poolel rippus meie eliit Hitleri nisa küljes Scheeli panga kaudu (Laidoner otse panga nõukogusse kuuludes ja Päts oma advokaadi kaudu). Kuna olukord oli täpselt sarnane tänasega - degenereerunud eliit ei lähtunud eestluse ja riigi huvidest, vaid oma isiklikust momendi kasust, siis pole mõtet raisata aega demagoogiale, millega sellist ebaratsionaalset ja hukatuslikku otsust põhjendati Toompeal. Liit Hitleriga kindlustati mais Selter-Ribbentropi paktiga ja Eesti muudeti Venemaa vastaseks sõjaliseks platsdarmiks (täpipealt nagu tänagi).
Täpipealt nagu tänagi, oli Eesti degenerantse eliidi poliitika eestluse kõige suurem vaenlane. Tollal oleks tähendanud Saksamaa võit meie eliidi kaasabil kõigi eestlaste küüditamist itta või hävitamist ( juba 1942. a. sai hitlerlaste sabarakk Hj. Mäe käsu teha põline Saksa linn Revel puhtaks matsi haisust ja kolida pealinn 1943.a. Narva. Meid päästis vaid Stalini suur võit Stalingradis, mille järel Hitler oli sunnitud armulikult ka sakslastest vähemväärtuslikel rassidel ja rahvastel valada verd III Reichi eest.
Täna on USA ainuke riik maailmas, kes pretendeerib ametlikult maailmavalitsusele ja oma väärtuste (nagu näiteks pederastia) jõuga pealesurumist teistele kultuuridele. Toompeal istuv neoliberaalne eliit võitleb täna USA juhtimisel kõigest jõust selle nimel, et hävitada eestlus (ja teisedki rahvused) ning traditsiooniline isast-emast- lastest koosnev traditsiooniline perekond ja tühistada vanemlikud õigused.
Ülaltoodud põhifaktidest tuleneb, et igale mitte ainult rahvuslasele, vaid üldse ratsionaalselt mõtelda suutvale inimesele on ilmselge, et NSVL ja ta liitlaste võit oli eestlastele elutähtis ja päästis meid hukust, nagu seda ennem sõda prohvetlikult J.Tõnisson ka ennustas. Seega on 9.mai ka eestlastele püha ja loomulik on avaldada austust kõigile kangelastele, kes vabastasid meid natslikust katkust.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
Vastuse pealkirjas toodud dilemmale annavad inimesed loomulikult erinevad, vastavalt oma ettekujutusele maailmast, sõltuvalt oma maailmavaatest. Oleksin siia peaaegu lisanud ka automaatselt sõltuvalt ajahetkest, ent lause keskel mõtlesin ümber, sest põhihinnang on erinevatel maailmavaadete omanikel jäänud tegelikult praktiliselt muutmatuks.
Vaadakem kõigepealt rahvuslaste arusaama, kelle maailmavaadet ma jagan. 1939. kevaedel oli maailm selgelt suure sõja eelses seisundis, mil geopoliitilised laamad olid hakanud liikuma ja rahvusvaheline õigus oli lakanud toimimast (täpipealt nagu täna). Meenutagem Itaalia agressiooni Abessiiinia vastu, Jaapani agressiooni Koreas ja Hiinas, Tshehhoslovakkia tükeldamist ilma tema arvamustki küsimata Suurbritannia ja Prantsusmaa heaskiidul. Oli alanud tänasega identne periood, mil riikide vahelisi suhteid ei kammitsenud enam mingid rahvusvahelised reeglid ja maksis ainult jõud.
Eestil oli muidugi vaja ellujäämiseks ja riikliku iseseisvuse säilitamiseks ühineda peatselt algava sõja võitjate koalitsiooniga. Parima plaaniga, nagu alati (sest rahvuslaste eesmärgiks on eestluse, kogu rahva heaolu) tulid välja rahvuslased oma tolleaegse liidri Jaan Tõnissoniga eesotsas. Tuli ühineda NSVL, Suurbritannia ja Prantsusmaa ettepanekuga tagada Nõukogude vägedele vaba läbipääs Eesti territooriumil Saksamaa agressiooni korral. See oleks tähendanud Eesti Wabariigi ühist võitlust Liitlasega Saksamaa vastu ja taganud ka isegi Saksamaa okupatsiooni korral sõja lõppedes garanteeritult, vastavalt Atlandi hartale, Eesti riikliku iseseisvuse taastamise.
Kahjuks oli võim tollal liberaalist K.Pätsi kliki käes. LIberaalid aga lähtuvad mitte kogu rahva, vaid ühe klassi huvidest. Nii liberaalid koos Balti sakslaste mõjuka kihiga ja kadaka-sakslastega ja otseselt riigireeturitega - Saksamaa agentidega välisministeeriumist eesotsas Selteriga ja sõjavaelastest eesotsas Maasinguga valisid tulevaseks sõjaks liitlaseks Hitleri. Ajalooline fakt on, et Päts oli varem Venemaa palgal. vaieldakse vaid, kas ta oli Vene agent või mitte. Ajalooline fakt on ka see, et 1930-ndate teisel poolel rippus meie eliit Hitleri nisa küljes Scheeli panga kaudu (Laidoner otse panga nõukogusse kuuludes ja Päts oma advokaadi kaudu). Kuna olukord oli täpselt sarnane tänasega - degenereerunud eliit ei lähtunud eestluse ja riigi huvidest, vaid oma isiklikust momendi kasust, siis pole mõtet raisata aega demagoogiale, millega sellist ebaratsionaalset ja hukatuslikku otsust põhjendati Toompeal. Liit Hitleriga kindlustati mais Selter-Ribbentropi paktiga ja Eesti muudeti Venemaa vastaseks sõjaliseks platsdarmiks (täpipealt nagu tänagi).
Täpipealt nagu tänagi, oli Eesti degenerantse eliidi poliitika eestluse kõige suurem vaenlane. Tollal oleks tähendanud Saksamaa võit meie eliidi kaasabil kõigi eestlaste küüditamist itta või hävitamist ( juba 1942. a. sai hitlerlaste sabarakk Hj. Mäe käsu teha põline Saksa linn Revel puhtaks matsi haisust ja kolida pealinn 1943.a. Narva. Meid päästis vaid Stalini suur võit Stalingradis, mille järel Hitler oli sunnitud armulikult ka sakslastest vähemväärtuslikel rassidel ja rahvastel valada verd III Reichi eest.
Täna on USA ainuke riik maailmas, kes pretendeerib ametlikult maailmavalitsusele ja oma väärtuste (nagu näiteks pederastia) jõuga pealesurumist teistele kultuuridele. Toompeal istuv neoliberaalne eliit võitleb täna USA juhtimisel kõigest jõust selle nimel, et hävitada eestlus (ja teisedki rahvused) ning traditsiooniline isast-emast- lastest koosnev traditsiooniline perekond ja tühistada vanemlikud õigused.
Ülaltoodud põhifaktidest tuleneb, et igale mitte ainult rahvuslasele, vaid üldse ratsionaalselt mõtelda suutvale inimesele on ilmselge, et NSVL ja ta liitlaste võit oli eestlastele elutähtis ja päästis meid hukust, nagu seda ennem sõda prohvetlikult J.Tõnisson ka ennustas. Seega on 9.mai ka eestlastele püha ja loomulik on avaldada austust kõigile kangelastele, kes vabastasid meid natslikust katkust.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)