HALB ENNE

Vaatasin hilisöhtul telekast Pariisi Jumalaema kiriku peatorni ja katuse kokkuvarisemist hiigeltulekahju töttu. Esmaseks emotsiooniks oli muidugi ääretu kahjutunne Kristliku vaimu imeilusa pärli hävimise pärast.
Samas symboliseerib see kunagise Karl Suure Kristliku ajastu löppu Lääne Euroopas, kus täna valitseb avalikult antikristlik Soodom ja Komorra vanematre nr.1,2,3 jne. näol. Tänase Euroopa väärtused, mida meie meedia igapäevaselt meile eeskujuks toob, on varjamatult liberaalsed ja seega jumalasalgavad ja antikristlikud. Euroopa eliit on moondunud oma eelkäijate vastandiks.
Ent samas ei ole see kurb syndmus mitte ainult möödunud öitsengu ajastu löpu tähiseks vaid ka tuleviku kurjakuulutavaks endeks. Mulle tekitas pölengu nägemine analoogia Riigipäeva hoone syytamisega Saksamaal Hitleri ajal. Kunagisest maailma valitseja Lääne Euroopa on tänaseks degradeerunud oma kunagise koloonia vasalliks, kelle taktikepi all on syydatud söjakolded mitte ainult Pöhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, vaid ka Euroopa sydames Jugoslaavias ja Ukrainas. Vältimatu kättemaksulainete vastu (olgu selleks äärmuslikud islamistid, miljonilised pögenikeparved vöi kuus miljonit automaatrelva omavat ukrainlast, kellest suurem osa on kodusöjas "karastatud" vanglast vabastatud kriminaalkurjategijad vöi isegi juhuslikult lahtipääsenenud taktikaliset tuumasöjast, mille läveni on Lääne poliitikud Venemaa demoniseerimisega viinud ja mida raske on vältida NATO laienemisega itta armeede vahetu kontakti töttu. Viimane on ka ohuks ka kogu inimkonnale, sest vesipead USA kongrerssist elavad tänini USA söjalise ylemvöimu muinasjutus ja pole tänaseni aru saanud, et nad on täna aastaid maha jäänud söjalises tehnoloogias Venemaast ja nad on kaotusseisus Venemaa-Hiina yhisrinde vastu ning iga Venemaa vastane söjaline provokatsioon Ukrainas vöi Baltimaades tähendab USA minemapyhkimist maamunalt) on tänane impotentne Euroopa eliit absoluutselt abitu. Nagu Hitleri ajalgi, tähendab yhe hoone pöleng kogu kontinendi ja maailma suurpölengu reaalset ohtu.
Notre Dame hing on kahjuks pöördumatult hävinud. Degenerant Macron ei taipa, et kristlaste ehitatud Jumalakoja fassaadi taastamine temasuguste antikristlike paganate poolt on vaid sisuta odav ersatz ja sisuliselt Jumalakoja ryvetamine.

Roman Ubakivi

JÄÄ HAKKAS LIIKUMA

President Kaljulaid läheb peale Washingtoni visiiti Moskvasse kohtumaks Putiniga. Tegu vöib olla ajaloolise pöördepunkiga, nagu olid seda Eesti Wabariigi tunnustamisega Tartu rahulepingu näol ja 1939a. sygisene Selteri visiit Moskvasse, mis löppes baaside lepingu sölmimisega. Moskva seisukohast olid mölemad syndmused edulugu. Tartu rahulepinguga murdis Nöugude Venemaa välja isolatsiooniröngast ja legaliseeris oma voimu. Edulugu oli see ka muidugi Eestile esimese omariikluse näol. Meile oli kasulik bolshevike voit ja seepärast me saboteerisime valgete pealetungi Petrogradile. Otsustavaks jöuks tollal ei olnud loomulikud meie tahe, vaid Suurbritannia huvid, kellele me tollal geopoliitiliselt orienteerusime. Suurbritanniale oli aga tähtis jätta Venemaa välja vöitjariikide nimistust kui hakati jagama söja kaotanud Tyrgi ja Saksamaa valdusi. Teatavasti Bosporus ja Dardanellid olid lubatud Venemaale. Seepärast saboteeritigi valgete yritust.
Ka täna on Kaljulaiu visiit Moskvasse selgelt vöiduks Putinile, sest nii murtakse ajalooliselt analoogne Obama-Lääne Venemaa isoleerimispoliitika avalikult löplikult jällegi Eesti kui yhe köige russofoobsema riigi poolt. Kontrastiks meenutan, et Leedu kutsus äsja tagasi oma suursaadiku Moskvast. Meenutaaks, et viimaati kylastas Venemaad president Ilves, kes ugri-mugri konverentsil kutsus avalikus könes vennasrahvaid Venemaad lagundama. Kaljulaid Moskvasse seeekord aga laiutama ei lähe, vaid palus alandlikult Putinilt kokkusaamise voimalust, mis on analoogsed pigem 1939a. syndmustega. Tollal kevadel me sölmisime teatavasti Selteri-Ribbentropi pakti, millega me usaldasime oma saatuse Hitleri kätesse. Sygisel aga Hitler reetis meid Molotov-Ribbentropi paktiga ja andis meid kandikul yle Stalinile. Seejärel meie juhid tegutsesid täpselt Berliinist tulnud juhtnööride järgi: rutati Moskva Stalini kintsu lakkuma tagataskus lubadus, et varsti alustab Hitler söda Venemaa vastu.
Meie poliitikud ja meedia ajab ummamuudut, nagu Läheks Kaljulaid Moskvasse piirilepingut edendama, toetust YRO Julgeolekukomitee ajutiseks liikmeks saamisele jne. Tegelikult läheb Kaljulaid Moskvasse sönumiga meie isandalt. Kui esmalt oli selleks Suurbritannia, siis natsi-Saksamaa ning täna on USA. Miks mängib USA täna gambiiti Venemaa vastu ja ohverdab selgelt oma senise Venemaa isoleerimise poliitika ja takkapihta vöib-olla oma konnasilma- kaitsmatud Baltimaad? Nagu ikka poliitikas, on tegu mitmekihilise koogiga. Tagataustaks on Trumpi arusaam, et senine maailma politseiniku mängimine löppeb USAle kurvalt - pankrotiga. Selge on see, et oma yha kahaneva mojuvöimu töttu vajab USA Venemaa toetust ja on selle nimel valmis kauplema. Olgu see siis Hiina voi isegi Venetsueela suunal. Aktuaalselt teravaim probleem on täna vast Iisraeli- Iraani suunal. Trump on seni strateegiliselt targalt loonud endale soodsa pinnase tagasivalimiseks. Vöimu kysimus on aga teatavasti poliitikule tähtsaim. Yheks sambaks on olnud kaalukaima juudi lobby toetuse kindlustamine. Nii aitab Trump Netanyahul vöita Iisraeli valimised, teades, et too omakorda kindlustab tema tagasivalimise.( Viimane voib tähendada uue USA dynastia loomist, sest hiljuti lasi Trump välja luureöhupalli kui ta nagu muuseas mainis, et ta kaalus Ivanka kandidatuuri Maailmapanga juhi kohale. USA esimeseks naispresidendiks vöïb töepoolest saada Ivanka, kes on vöimetelt peajagu yle Hillarist.)
Biby toetamisel on aga Trump minu arvates minetanud ohutunde. Saatkond Jeruusalemma, tingimusteta toetus Iisraeli äärmuslastele palestiinlaste suhtes, isegi Golani körgendikud, kuid Iraani Islamivoitlejate korpuse kuulutamine terroriorganisatsioonikks on juba liig, mis voib ta tagasivalimise pörmustada. Teatavasti kuulutas Iraan vastusammuna USA kohaliku väejuhatuse CENTCOMi koos tolle vägedega terroriorganisatsiooniks. Tähtis pole niivörd isegi reaalne oht, et USA aetakse täielikult välja Iraagist ja Syyriast, kuivörd kohutav pilt kui USAsse hakkavad saabuma sajad tinakirstud USA kodanikega iga kuu. Iraanlased mängisid teatavasti tähtsat rolli isegi Mosuli tagasivallutamisel ISILilt ja nad on vöimelised muutma ameeriklaste elu Lähis -Ida regioonis partisanitaktikaga pörguks.
Seega on Trumpil hädavajalik enda syydatud plahvatusohtlikku löket summutada. Kui täieulatuslik söjaline konflikt oleks USA kindrastaabi hinnangul täiesti vastuvöetamatu ja perspektiivitu, siis sissisöda oleks USAle öudusunenäoks. Siin oleks talle hindamatuks abiliseks Putin, kellel ainukesena on hea kontakt köigi osapooltega ja sealhulgas Iraani liidritega ja keda teenitult köik vötavad isegi tolles piirkonnas kui usaldusväärset vahendajat ja kokkulepete garanti.
Seega on USAl nagu omal ajal Hitlerilgi peahuvid ja teise-kolmanda järgu tähtsusega huvid ja on loomulik, et viimased tuuakse ohvriks esimestele. Vaatamata poolakate lunimisele ja 2 miljardi dollari pakkumisele USA alalise söjabaasi loomiseks ( mis on möeldud tegelikult mitte neile ohutu Venemaa, vaid hoopis Saksamaa potentsiaalse ohu törjumiseks) ignoreeritakse neid seni. Baltikumis aga ei ole yldse alaliselt USA södureid, vaid ainult Euroopa vasallide omad, juhuks kui Venemaa realiseeriks oma absoluutse söjalise ylekaalu Balti ruumis peale mingit provokatsiooni. See voimaldaks USAl lootuse jääda körvalvaataja rolli suurema söjalise konflikti puhul Euroopas ja piirduda vaid regionaalse taktikalise tuumasöjaga. Plaan on perspektiivitu, sest Venemaa vastaks kohe taktikaliste tuumapommidega voi tavaliste löhkepeadega Pentagoni, Valge maja ja Kongressi akendesse oma laevadelt ja lennukitelt.
Kokkuvötlikult vöime öelda, et geopoliitilised mustrid korduvad. Selle eest, et russofoobiale rajatud välis- ja julgeolekupoliitika on Eesti huvide vastane, olen ma rääkinud juba kaks aastakymmet. Kui meie degerantse eliidi huvid ei lähtu riigi huvidest, vaid piirduvad omaenese tasku huvidega, nagu see oli ka Pätsi ja Laidoneri puhul, siis nagu tödes juba Oskar Loorits ei jää riik pysima. Iga rahvas väärib iseseisvust kui tema eliit lähtub riigi geopoliitilistest huvidest nagu meie naaber Soome. Meie eliit ei suuda täita, nagu Läti, Leedu ja Ukraina eliididki, seda elementaarset nöuet ja seetöttu näeme ajaloo kordumist farssina

Roman Ubakivi