KINOST VALIMISTENI
Vaatasin eelmine nädal kahte E.Nüganeniga seotud filmi. Reedel EtV-st "Apelsinid" ja laupäeval koos perega "1944". "Apelsinides" mängis ta mingit haledat Mogri Märti, kelle kõrgeimaks väärtuseks olid asjad-apelsinid-raha. Film ise oli psühholoogilise loogikata primitiivne propaganda, kahju raisatud ajast. "1944" oli teisest klassist, andis usutavalt edasi tolle aja reameeste, nn. hariliku inimese emotsione ja arvamisi. Ühesõnaga soovitan kõigil vaadata.
Kirjutan oma isiklikust arvamusest filmidest sellepärast, et praegu, rahvuslaste partei loomise esimesel etapil, otsime me mitte poliitikuid, vaid pigem vaimuinimesi, kellega meie arusaamad põhimõtteliselt kattuvad. Pigem on kasu mõnest kunstitudengist kui ärimehest. Loogika on selles, et jää on juba hakanud liikuma (astmeline tulumaks saab ilmselt juba reaalsuseks), ent olen täiesti nõus politoloog Rein Toomlaga, et kõik kuus Riigikogusse pääsevat parteid on põhimõtteliselt sama ideoloogiaga (kõik nad on liberaalide tüvest) ja seepärast ka mitte mingisugust põhimõttelist poliitika muutust ei tule ja eestlus mädaneb ja laguneb edasi. Eriti hale pilt on meie poliitilise eliidi tase julgeolekupoliitika valdkonnas. Samas on see otsustav ala, millest sõltub kõik muu.
Ma näen peamist probleemi selles, et kogu meie eliit ja enamik rahvast elab veel oma ettekujutuses 15...20 sajandi modernses maailmas, täna on aga 21 sajand ja uus postmodernismi ajastu!
Meie aju teatavasti püüdleb mitte ainult tunnetuse järjekindluse, kokkusobivuse poole, vaid ka valib vastavalt oma mustrile valivalt uut informatsiooni. Informatsioonikild, mis sobib olemasoleva maailmapildiga, korjatakse üles, mis aga ei sobi, seda ka ei "märgata".
Just sellise raskusega põrkasin ma kokku oma noorusepäevil kui ma võtsin eesmärgiks meie jalgpalli taastamine. Eesti poiste pähe oli taotud müüt, et eestlased jalgpalli ei mängi. Õnneks oli mul tänu Eestis tollal saadud pedagoogilisele haridusele piisavalt arusaamist ja oskusi selle tõkke ületamiseks. Täna sarnaneb situatsioon Muistse Vabadusvõitluse ajaga, kus me kaotasime vabaduse oma eliidi sotsiaalse mahajäämuse tõttu. Oli selge et vana, maakondade lõtv liit ei vastanud uue ajastu tingimustele ja me oleks suutnud ennast kaitsta vaid Eesti (kuning)riigina. Ainult nii oleks suutnud sakalased(mulgid), rävalased, harjukad jt. jääda iseseisvaks.
Analoogiline epohhi loov muutus on toimunud meie silmade all 20 saj. lõpus. Kurb on kuulata peaministri T.Rõivase demagoogilisi ja tobedaid heietusi Eesti suveräänsusest. Demagoogilisi sellepärast, et nii Refi kui IRL senise poliitika sisuks on nii poliitilisest iseseisvusest loobumine USA huvides ja majanduslikust iseseisvusest loobumine väliskapitali huvides. Tobedaid sellepärast, et postmodernses maailmas ei saa enam rääkida mitte ainult Sakala iseseisvusest, vaid ka Eesti iseseisvusest. Täna on iseseisvus võimalik vaid TSIVILISATSIOONI tasemel. Kui riik on piisavalt võimas, nagu USA või Hiina, siis võime seda samastada Tsivilisatsiooniga. Lääne ja Kesk Euroopas sellist riiki ei ole ja ainult Euroopa tsivilisatsioonina EL Impeeriumis võime rääkida sakslaste, prantslaste ja eestlaste piiratud iseseisvusest.
Ka Venemaa tänastes piirides jääb jõuetuks tsivilisatsiooni mõttes ja ta on sellest teadlik, olles astunud täiesti targa ja loogilise sammu ning asutanud EL sarnaselt Euraasia Liidu. Kuhu kuulub Ukraina? Tsivilisatsiooniliselt kuulub suurem osa Ukrainast loomulikult Vene tsivilisatsiooni. Erandiks on muidugi Lääne Ukraina. Venemaa ja ka enamiku Ukraina loomulikuks huviks on liituda Euraasia Liiduga. See läheb risti vastu aga USA plaanidele, sest tema eesmärgiks on kogu maailma valitsemine ja iga iseseisev tsivilisatsioon on seetõttu talle täiesti vastuvõetamatu. Siit ka USA poolt Obama sõnul "vahendatud" riigipööre Ukrainas ja kodusõda.
Meile on muidugi peamine Eesti olukord. Me oleme tsivilisatsiooni piiriks Venemaa ja Kesk Euroopa vahel. Seda kogu riigina, sest erinevalt riigipiirist, on tsivilisatsitoonipiir mõistetavalt laiem ala ja ei pruugi üldse kattuda riigipiiriga, nagu see on Ukrainas.
Täna oleme sarnaselt 13.saj. algusele jälle olukorras, kus saame mõjutada oma saatust, missugusse tsivilisatsiooni hakkab Eesti kuuluma: kas Euraasi või Euroopa tsivilisatsiooni.
Olen selgelt välja ütelnud ja kordan, et Rahvuslased eelistavad Euroopa tsivilisatsiooni. Kahjuks oleme me täna veel ainuke ja suhteliselt marginaalne paadike, kes sõuab vastu üldisele voolule, mis viib Eesti Euraasia Liitu. Pole tähtis, et kõik peatselt Riigikokku pääsevad parteid demoniseerivad Venemaad, tähtis on reaalne poliitika, mida nad ellu viivad ja mis paratamatult kannab meid Euraasiasse.
Euroopia tsivilisatsiooni kaitsva tiiva alla astumiseks tuleb kõigepealt tagada Euroopa geopoliitiline subjektsus, iseseisvus. Peale II maailmasõda oli Lääne Euroopa teatavasti okupeeritud USA-Briti vägede poolt ja on tänaseni poolkoloniaalses sõltuvuses USA-st. Esmane ülesanne oleks siis Eesti Valitsusel kaasa aidata Euroopa Liidul saada iseseisvaks Impeeriumiks. Kõik senised ja kindlasti ka tulevane Eesti valitsus on aga otsustavalt EL iseseisvumise vastu ja pooldab USA koloonia staatust. Viimased aga toob USA lähiaastatel ohvriks oma dollarile põhimõttel: täna sure sina, mina aga alles homme.
Tänu Debaltsevo suurvõidule on Donbass saavutanud ajutise hingetõmbeperioodi. Parimad väed kaotanud Ukrainal on paariks kuuks toss väljas. Poroshenko Ukrainast kujuneb aga Euroopa Somaalia-Dikoje Pole, kuhu EL on sunnitud oma raha puistama.
USA on saanud Ukrainas kaks korda haledalt Venemaalt vastu hambaid (Krimm ja Donbass) ja muidugi on ainsaks võimaluseks kaotuse edasilükkamiseks sõja laiendamine. Londonis pitsitatakse Vene oligarhe, et nood Putinit survestaks.Juba sooritati rituaalmõrv sümboolsel ajal ja kohas.Tapeti professionaalselt mitte kellegile vajalik provintsilinna duumasse kuulunud neoliberaal B Nemtsov (kes ta oma sõnade järgi meie "äraostmatuid" ja J.Partsu rahastas). Mis aga meile veelgi olulisem, oleme saanud ametlikult NATO rinderiigi staatuse, komandopunkti, USA sõdurid Vene piiri äärde marssima, mõttetu vanaraua Hollandist ja Ämari koos tuumapomme kandvate lennukitega.
Muidugi, kõik see täna Venemaad verest välja ei löö ja Ukraina konflikti laienemise puhul likvideerivad nad esimese asjana kerge vaevaga kogu ohupotentsiaali Baltikumis ning sõda ja materiaalsed raskused ainult liidavad venelased ühte. Samuti saavad nad suurepäraselt aru, et tegelikult otsustavad sündmused toimuvad hoopis Idas. Novembris toimus ülitähtis geopoliitiline nihe: Hiina seni strateegiline prioriteediks olnud USA ja EL asendati Venemaga, teiste BRICS riikide ja Hiinat ümbritsevate riikidega. Kuna juba paari aasta pärast on oodata Jamalist (kust tuleb põhiliselt Euroopasse suunatav gaas) põhja-lõuna gaasijuhe, mis suunab gaasi Hiinasse, siis Ukraina gaasijuhe ja Euroopa muutuvad Putinile teisejärguliseks, sest kui Euroopas on 35 gaasi vajavat miljonilinna, siis Hiinas on neid 160. OECD andemetel elas 2009a. P-Ameerikas ja Euroopas 54%maailma keskklassist ja 2030a. prognoositakse 21%. Aasia-Vaikse Ookeani regioonis on vastavad arvud 18% ja 66%.
Venemaa võit on kindel, sest sõja algtingimuseks on sisuliselt USA versus kogu maailm. Isegi Euroopa fundamentaalsed huvid on vastuolus USA omadega. Olukord oli stabiilne USA puudli rollis seni, kuni arvati, et USA suudab maha suruda iga mässukatse. Ent täna ta ei suuda toime tulla isegi Venemaaga, rääkimata siis Hiinast. Täna töötavad Putin,Merkel ja Hollande käsikäes USA poliitika vastu Ukrainas, sest see on nende kõigi huvides. Obama on oma sõjaõhutamisega jõudnud juba üsna lähedale piirile, millest ma eespool olen juba rääkinud- oma tähtsaima liitlasega sidemete olulisele nõrgendamisele.
Eesti kognitiivse hälbega eliit ajab vastandlikult suguvendade soomlaste ja ungarlaste liidritele absoluutselt rumalat ja ennasthävitavat poliitikat, sidudes end USA sõjavankri külge. Ma ei tea, kas Obamal leidub riigimehetarkust ja ta lõpetab karuoda otsa ronimise ning suudab anda tagasikäigu. Euroopa eest vastutava "F..k the EL!" V.Nulandi abikaasa R.Kagan igatahes kannatab sarnaselt meie poliitikutele kognitiivse dissonantsi all, kuna kuulutab, et tänapäevased suurriike ei ohustavat fundamentaalne oht nende füüsilisele julgeolekule (Febr.19.2015. www.brookings.edu). Ja seda tingimustes, kus USA kulutab sõjajõududele juba 15 aastat rohkem, kui kõik teised kokku! Kagan peab hiinlasi ja venelasi ilmselt ohmudeks või on seda ise. Nihutanud USA sõjaväebaasid Baltikumis vahetult Vene piirile, kuulutab R.Kagan, et Venemaa pole iialgi nautinud suurimat julgeolekut kui täna.
Õnneks on USA-s ka täiemõituslikke inimesi nagu H.Kissinger, kes "Spiegelile" antud intervjuus pooldab uue multipolaarse maailmakorra väljatöötamiseks riigimeestelt ratsionaalset vaimset pingutust, mitte aga kolmekümneaastast sõda Euroopas.
Eesti demograafiline olukord vana poliitika tulemusel paratamatult halveneb, mida süvendab ka veel EL plaanid jagada põgenikevood Lähis idast, Aafrikast ja Ukrainast liikmesmaade vahel ära. Ligi veerand sajandit neoliberalismi totaalset valitsemist Eestis on loomulikult põhjalikult õõnestanud meie rahvuslikku kollektiivset identsust. Selles mõttes on eestluse olukord otsustavalt kehvem II maailmasõja eelse ajaga võrreldes. Eestlus on täna lagunemisfaasis. Samal aja on EL ise juba astunud lagunemise eelsesse faasi ja lõpptulemuses ei saa kindel olla. Tänase lõdva riikide liiduna (nagu meie muinasmaakonnad) ei suuda Euroopa ei läänest ega idast tulenevale suurele survele vastu panna ja kaotab ka oma majandusliku iseseisvuse riismed, poliitilist suveräänsust aga pole tänagi. Olukorda võib päästa vaid kiire Euroopa Impeeriumi loomine, milleks aga enamik eliidist ilmselt võimeline ei ole. USA vasallina on meie poliitika suunatud Saksamaa-Prantsusmaa eluliste huvide vastu ja seepärast nad ei ole loomulikult huvitatud meie aitamisest kriitilises olukorras.Juba paari aasta pärast seisame me suure tõenäosusega fakti ees, et USA on sunnitud ajama juba arukamat poliitikat, mis tunnistab ka teiste suurriikide mõjutsoone. Meie eliidi rumala poliitika tulemusel oleme siis jälle, nagu 1939.a. sügisel ise end mänginud poliitilisse isolatsiooni. Nii või naa, Venemaa praeguse USA-ga vastasseisu võitjana kehtestab oma mõjutsooni oma piiride ümber. Loomulikult on see õnnetuseks USA orientatsiooniga Balti riikidele, kes täna ajavad USA vasallidena Saksamaa-Prantsusmaa vastast poliitikat. Loll saab ka kirikus peksa ja eesti rahval tuleb ka nagu II maailmasõja ajal meie eliidi lolluste eest kannatada.
Ma otsustasin esmakordselt Riigikogu valimistele mitte minna. Muidugi ka selle pärast, et pole mitte ühtegi parteid ja poliitikut, kes oleks jõudnud oma arengus postmodernismi ajastusse aga peamiselt selle pärast, et valimised on ebaausad, põhiseaduse vastased. Nimelt hiljutise Snowdeni paljastuse järgi on CIA-l (ja ilmselt ka Hiinal ja Venel ) teada meie arvutite chipide koodid, mistõttu kõik internetis toimuv ei ole salajane. Seega elektrooniline hääletamine ei ole salajane, mis on aga ausate valimiste eelduseks. Kui võõraste riikide häkkeritel on vaba tee meie ja valimiskeskuse arvutitesse, siis on nendel koodide teadmise korral võimalik moonutada ka valimistulemusi. Eesti on tänu idiootidest poliitikuile ainus maa maailmas kes E-valimisi läbi viib. Uhkus aga ajab upakile ja valimised Riigikogusse ei ole tõestatavalt legitiimsed ja rikuvad põhiseadust, mistõttu igal kodanikul ja parteil on võimalus pöörduda kohtu poole nõudega valimistulemused kehtetuks tunnistada ja uued valimised läbi viia.
Roman Ubakivi
laupäev, 28. veebruar 2015
neljapäev, 12. veebruar 2015
VALIMISSTUUDIOST
Igav oli. Pidin kogu tahtejõu kokku võtma, et lõpuni vastu pidada. Huvitav, et kui mina veel nooruk olid, siis said mind ümbritsevad täiskasvanud Kuuba kriisi ajal aru olukorra tõsidusest ja jagasi oma teadmisi meile. Eile arutas meie eliit täie tõsidusega päästeteenistujate palga vahekorda politseinike omaga ja muid sarnaseid probleeme. Jäi mulje, et külavanemad olid kokku tulnud oma probleemide arutamiseks. Reformierakonna tanki-Ants üritas end küll laiema silmaringiga ehtida, ent komistas kohe mudasse, valetades, et Minski nõupidamine on läbi kukkunud ja Poroshenko Kiievi sõitnud. Vaatepilt oli nii hale, et pole õieti midagi kommenteerida.
Parem on tähelepanu pöörata Minski kokkulepetele. Tulemus oli maksimaalselt positiivne. Kõige tähtsam oli, et õnnestus tõmmata pidurid peale kontrollimatule kiirenevale libisemisele suure sõja poole. Seega on kokkulepped kogu inimkonna huvides. Putin saavutas muidugi seljavõidu: Krimm on ühendatud ja Ukraina liikumisele NATO-sse on sappa pandud kaks sangpommi - Donetsk ja Lugansk. Parimast oleks raske unistada.
Ka Merkeli ja Hollande autoriteet tõusis hüppeliselt ja on kindlasti kiitust väärt. EL vajabki hädasti autoriteediga liidreid. Ka Poroshenko on kindlasti kiitust väärt, temal läheb kokkuleppe elluviimine väga raskeks. Kohtumise peremees Lukashenko kogus ka palju pollitilisi punkte. Ühesõnaga kokkuleppeteni jõudmine on igati hea uudis.
Teine asi, et neid kokkuleppeid päris kindlasti täielikult ellu ei viida, nagu ma juba eelmises artiklis põhjendasin.
Kolmandaks võime nentida uut tähtsat tendentsi: EL on saavutanud edu ameeriklastest sõltumatult ja on veidi nihkunud subjektsuse poole. Juba kõrgeks ehitatud tara EL ja Venemaa vahel on maha sõidetud ja isiklik kontakt juhtide vahel taastatud. Ainult USA mõjuagendid räägivad täna majandussõja hoogustamisest.
Kokkuvõttes on Venemaa Blitzkriegi faasi selgelt võitnud. Peale pisikest pausi algab tõenäoliselt sõja kolmas faas, mis minu arvates ei ole Venemaale enam nii ohtlik - Vene rahvas on ärganud poliitilisele elule ning on teadvustanud enda identsuse ja saavad selgelt aru, et nad on sõjas ja kes on nende vaenlased. Küsimus ei ole enam Putinis, isegi kui teda õnnestub kõrvaldada, ei saa tulla tema asemele mingi liberaal Tshubaisi kambast vaid keegi nagu Ragozin ja Streltsov-Girkin.
Järelikult on Venemaa juba täna suurriigi staatuses ja meil on valida: kas me kujundame temaga Soome eeskujul heanaaberlikud suhted (milleks tänane eliit muidugi võimeline ei ole) või saame sõja mingis vormis. Eile kõlanud meie poliitikute "tarkus", et Narva on NATO linn, ajab venelased vaid naerma. Teinud NATO-le Ukrainas tuule alla, ei karda nad isegi meie tanki-Antsu.
Roman Ubakivi
Igav oli. Pidin kogu tahtejõu kokku võtma, et lõpuni vastu pidada. Huvitav, et kui mina veel nooruk olid, siis said mind ümbritsevad täiskasvanud Kuuba kriisi ajal aru olukorra tõsidusest ja jagasi oma teadmisi meile. Eile arutas meie eliit täie tõsidusega päästeteenistujate palga vahekorda politseinike omaga ja muid sarnaseid probleeme. Jäi mulje, et külavanemad olid kokku tulnud oma probleemide arutamiseks. Reformierakonna tanki-Ants üritas end küll laiema silmaringiga ehtida, ent komistas kohe mudasse, valetades, et Minski nõupidamine on läbi kukkunud ja Poroshenko Kiievi sõitnud. Vaatepilt oli nii hale, et pole õieti midagi kommenteerida.
Parem on tähelepanu pöörata Minski kokkulepetele. Tulemus oli maksimaalselt positiivne. Kõige tähtsam oli, et õnnestus tõmmata pidurid peale kontrollimatule kiirenevale libisemisele suure sõja poole. Seega on kokkulepped kogu inimkonna huvides. Putin saavutas muidugi seljavõidu: Krimm on ühendatud ja Ukraina liikumisele NATO-sse on sappa pandud kaks sangpommi - Donetsk ja Lugansk. Parimast oleks raske unistada.
Ka Merkeli ja Hollande autoriteet tõusis hüppeliselt ja on kindlasti kiitust väärt. EL vajabki hädasti autoriteediga liidreid. Ka Poroshenko on kindlasti kiitust väärt, temal läheb kokkuleppe elluviimine väga raskeks. Kohtumise peremees Lukashenko kogus ka palju pollitilisi punkte. Ühesõnaga kokkuleppeteni jõudmine on igati hea uudis.
Teine asi, et neid kokkuleppeid päris kindlasti täielikult ellu ei viida, nagu ma juba eelmises artiklis põhjendasin.
Kolmandaks võime nentida uut tähtsat tendentsi: EL on saavutanud edu ameeriklastest sõltumatult ja on veidi nihkunud subjektsuse poole. Juba kõrgeks ehitatud tara EL ja Venemaa vahel on maha sõidetud ja isiklik kontakt juhtide vahel taastatud. Ainult USA mõjuagendid räägivad täna majandussõja hoogustamisest.
Kokkuvõttes on Venemaa Blitzkriegi faasi selgelt võitnud. Peale pisikest pausi algab tõenäoliselt sõja kolmas faas, mis minu arvates ei ole Venemaale enam nii ohtlik - Vene rahvas on ärganud poliitilisele elule ning on teadvustanud enda identsuse ja saavad selgelt aru, et nad on sõjas ja kes on nende vaenlased. Küsimus ei ole enam Putinis, isegi kui teda õnnestub kõrvaldada, ei saa tulla tema asemele mingi liberaal Tshubaisi kambast vaid keegi nagu Ragozin ja Streltsov-Girkin.
Järelikult on Venemaa juba täna suurriigi staatuses ja meil on valida: kas me kujundame temaga Soome eeskujul heanaaberlikud suhted (milleks tänane eliit muidugi võimeline ei ole) või saame sõja mingis vormis. Eile kõlanud meie poliitikute "tarkus", et Narva on NATO linn, ajab venelased vaid naerma. Teinud NATO-le Ukrainas tuule alla, ei karda nad isegi meie tanki-Antsu.
Roman Ubakivi
EUROOPA LIIT ÜLDKRIISIS
Vaatasin üle hulga aja ETV-st viimast Välisilma ja eilset Vabariigi Kodanikke. Kafkalik õhkkond, kogu seltskond elab virtuaalses maailmas. Inimlikult on see arusaadav, sest kogu me välispoliitiline eliit on fukuyamaliku utoopia produkt. Ega tänaõhtusestki valimisväitlusest midagi paremat loota ei ole, meil lihtsalt ei ole lihtsalt peale rahvuslaste inimesi kes valdavad realistlikku, rääkimata siis geopoliitilist diskursust. Realism ja idealism on kaks Rahvusvaheliste suhete kui distsipliini suunda, mis Ameerikas vastastikku võitlevad omavahel ja tasakaalustavad teineteist. Peale NSVL kokkuvarisemist CH.Crauthammeri järgi tekkinud "unipolar moment" e. unipolaarne maailmakord tõi kilbile totaalselt idealistliku diskursuse. See suund iseloomustab ka alati demokraate ja täna Obama meeskonda mõttemalli. Maailm on aga muutunud juba mitmepolaarseks! See vastuolu kujutletava ja tegeliku maailma vahel on ka sügavamaid põhjusi, miks Obama kõik tähtsamad välispoliitilised ettevõtmised on totaalselt nurjunud. Mainida võib suhete põhimõttelise muutmise üritust Araabia maailmaga, Reset`ti Venemaaga, Iraagi ja Afganistani sõda, Liibüa sõda, Süüria sõda, Pivot to Asia. Lisan siin ajast ette rutates ka Ukraina sõja.
Obama ebaadekvaatsus ilmneb isegi ta hiljutises avalduses, kus ta kuulutas, et Venemaa on poliitiliselt isoleeritud. Kena isoleeritus, kui Kairo peatänavad on täis Putini portreesi ja teda võetakse vastu suurimate auavaldustega! Ning isegi EL tähtsaimad juhid Merkel ja Hollande tõttavad Moskvasse Putini arvamusi kuulma.
Meie välispoliitilise eliidi ajudes on kipsistunud äärmuslik idealistlik paradigma, mis moonutab kogu väljast saadava info selgelt rumalateks järelduseks. Nii süüdistati eile uhkelt Lääne Euroopat lühinägelikuks, kes ei saa aru Venemaa hädaohust. Eesti eliit oleks nagu palju targem.
Merkel ja Hollande on muidugi kõige armetumad juhid nende maade sõjajärgses ajaloos, sest nad ise aitasid organiseerida USA-l seadusliku presidendi kukutamist Ukrainas, sõja puhkemist Ida-Ukrainas ja selle laienemist. See oli ju Merkel, kes võttis selgelt ette katse tõusta Euroopa liidriks USA puudli rollis, allutades Saksamaa ja EL huvid USA huvidele ja süvendas majanduskriisi majandussõjaga Venemaa vastu. Merkeli arvates oli Putin kaotanud reaalsusetaju, vastu astudes USA diktaadile. Täna räägib Merkel juba hoopis, et Venemaata ei saa Euroopa hakkama ja propageerib ühist kodu Lissabonist Vladivostokini! Alles hiljuti, märkasid Merkel ja Hollande kohkudes, et nende enda poliitika on viinud Euroopa juba III suure sõja lävele. Moodsate relvade tarnimine Ukraina sugusele bandiitlikule riigile oleks viimane tilk, mis muudaks olukorra kontrollimatuks. Isegi Merkel ja Hollande on tänaseks aru saanud, nagu ma ühes eelnevas artiklis olen kirjutanud, et USA ja Euroopa huvid on vastandlikud ja USA poliitika pime toetamine viib Euroopa katastroofini. Seepärast on isegi kõige ameerikameelsemad liidrid astunud järsult vastu USA poliitikale ja moodsate relvade andmisele Kiievile. Lääne Euroopas on lõpeks aru saadud, et Putin ei lase USA-l lahendada oma muresi Venemaa arvel ja ei ole nõus talle pealesurutava poolkoloniaalse staatusega ning on valmis oma suverräämsust kaitsma ka sõja hinnaga.Täna on juba isegi vanad Saatanad Siberis laskevalmis seatud , aga meie vesipead heietavad udujutte mingist Euroopa ja Ameerika ühtsusest! Ainult järsk vastuseis USA poliitikale ja arusaam, et nii EL kui ka Venemaa ühiseks huviks on sõjakolde likvideerimine Euroopas diplomaatiliste vahenditega võimaldab takistada suure sõja puhkemist Euroopas. Sellega täna Minskis nn. Normandia formaadis riigijuhid üritavadki toime tulla.
Täna me oleme tunnistajaks varem mu poolt prognoositud ajaloolise pöörde algusele, mil Euroopa poolkoloniaalset staatust pooldavad nn.atlantistidel pole enam poliitilist tulevikku. Euroopa on sundvaliku ees: kas taastada II maailmasõja eelne iseseisvus-subjektsus või langeda koloniaalsesse sõltuvusse Ameerikast ja kaduda Ajaloo lavalt. Merkeli ja Hollande järsk kannapööre on tingitud ju ka kodusest konkurentide survest. Nii on LePen ja Sarkozi selgelt tunnistanud Krimmi taasühendamise Venemaaga õigustatuks.
Realistina arvan, et edu lootused püsivale rahule on vähesed, sest Poroshenko on USA marionett ja rahu ei ole ameeriklaste eesmärk. Sõda seepärast ei ole võimalik lõpetada, mingi sõjategevuse ajutine lõpetamine oleks maksimaalne edu ja Debaltsevo kott sunnib Kiievit selleks, nagu ennem Ilovaiski kott. Relvarahu rikub Kiiev jälle kohe kui ta on end sõjaliselt taastanud.
Sündmuste loogika avab geopoliitika. Seletasin seda juba ennem artiklis "Läheb raginaks": USA võitleb unipolaarse maailmakorra eest, kus tema oleks ainukeseks peremeheks ja kõik teised vasallideks. Venemaa võitleb multipolaarse maailmakorra eest, kus ka temal on õigus suveräänsusele. Vastuolu on ületamatu. Üks neist peab kaotama. Eelis võiduks on selgelt Venemaal. Obama oma ebaadekvaatse olukorra hindmisega ja sõja alustamisega on selgelt ummikus, sest täna ta juba saab aru olukorra lootusetusest. Ent nõrga presidendina tahab ta kujundada kuvandit endast kui tugevast liidrist ning reaalselt saavad USA ja Venemaa leida konsensuse ja me saame tõsiselt rääkida rahust Euroopas alles siis kui USA saab uue presidendi.
Seni on aga meil tark saata oma lapsed Soome, sest USA-l on ainsaks võimaluseks oma kaotuse edasilükkamiseks pinevuse tõstmine ja sõja laiendamine oma vasallide kaudu. Üheks rinderiigiks on meie eliidi õnnistusel juba kuulutatud Eesti ja meil on juba sõja pidamiseks NATO juhtimiskeskus. Meie süüdimatud ajukääbikud eesotsas Reformierakonna ja Laaneotsaga, kes teavad , et Venemaa vastab meie sõjaponnistustele taktikalise tuumarelvaga ja ainult ühe Iskanderi divisjoni kogupauk (18 Hiroshima pommi) teevad lõpu kogu meie rahvale ja riigile. Eesti jääb meie eliidi tõttu USA-le orienteeritusega selgelt isolatsiooni Lääne ja Kesk Euroopast ja me oleme pea olukorras, kus Saksamaa-Prantsusmaa koos oma liitlastega ja teisalt Venemaa huvid langevad kokku: mõlemale on kasulik Eesti kadumine poliitiliselt kaardilt.
Saksamaa-Prantsusmaa poliitilise kursi korrigeerimine on muidugi samm õiges suunas, ent see ei ole kaugeltki piisav, et hajutada pilvi EL kohalt, lagunemisoht on väga suur. Kogu Merkeli poolt aetud majanduspoliitika on karile jooksnud ja ta on oma autoriteedi kaotanud. EL Keskpank on ellu viimas uut rahanduspoliitikat Saksamaa arvamusest hoolimata. Euro on kaotanud ligi kolmandiku oma väärtusest dollari suhtes Ukraina kriisi ajal. Kriisis olles on EL täna ilma autoriteersest juhtkonnast ja see on kõige halvem, mis meile juhtuda oleks võinud, sest olukord nõuab kiireid põhimõttelisi otsuseid. Kreekale kui probleemile lisanduvad pea veel Hispaania ja Itaalia jne. Kas EL kujuneb solidaarseks ja reaalseks jõuks või jätkab iga maa teki rebimine enda poole, mis lõppeb lagunemisega? Tänaseni valitseb skisofreenne olukord, kus on ühtne monitaarpoliitika eurotsoonis ent puudub ühtne fiskaalpoliitika.
Põhimõtteline otsus, kas ühineda Ameerikaga vabakaubandustsooniks või mitte on otsustava tähendusega. See on kasulik Ameerikale, ent Euroopale see tähendab ainult halba. ÜRO poolt kasutatava majandusmudeli arvutuste järgi tähendab see Euroopale majanduse langust ja tööpuuduse tõusu. Enim kannatavad Põhjamaad ja Saksamaa Prantsusmaaga. Loomulikult tähendab see ka halba Eestile. Seepärast kõik pareid (Ref ja IRL) kes on selle vabakaubanduskokkuleppe poolt on Eesti vaenlased ja teise maa mõjuagendid. Isegi Merkel, kes oli selle projekti eestvedaja, on selle kaugele sahtli nurka sokutanud. Euroopas on täna selge tendents poliitilisele elule taastärkamisele rahvaste seas ja seega Euroopa huvide reetmine on poliitiline enesetapp.
Roman Ubakivi
Vaatasin üle hulga aja ETV-st viimast Välisilma ja eilset Vabariigi Kodanikke. Kafkalik õhkkond, kogu seltskond elab virtuaalses maailmas. Inimlikult on see arusaadav, sest kogu me välispoliitiline eliit on fukuyamaliku utoopia produkt. Ega tänaõhtusestki valimisväitlusest midagi paremat loota ei ole, meil lihtsalt ei ole lihtsalt peale rahvuslaste inimesi kes valdavad realistlikku, rääkimata siis geopoliitilist diskursust. Realism ja idealism on kaks Rahvusvaheliste suhete kui distsipliini suunda, mis Ameerikas vastastikku võitlevad omavahel ja tasakaalustavad teineteist. Peale NSVL kokkuvarisemist CH.Crauthammeri järgi tekkinud "unipolar moment" e. unipolaarne maailmakord tõi kilbile totaalselt idealistliku diskursuse. See suund iseloomustab ka alati demokraate ja täna Obama meeskonda mõttemalli. Maailm on aga muutunud juba mitmepolaarseks! See vastuolu kujutletava ja tegeliku maailma vahel on ka sügavamaid põhjusi, miks Obama kõik tähtsamad välispoliitilised ettevõtmised on totaalselt nurjunud. Mainida võib suhete põhimõttelise muutmise üritust Araabia maailmaga, Reset`ti Venemaaga, Iraagi ja Afganistani sõda, Liibüa sõda, Süüria sõda, Pivot to Asia. Lisan siin ajast ette rutates ka Ukraina sõja.
Obama ebaadekvaatsus ilmneb isegi ta hiljutises avalduses, kus ta kuulutas, et Venemaa on poliitiliselt isoleeritud. Kena isoleeritus, kui Kairo peatänavad on täis Putini portreesi ja teda võetakse vastu suurimate auavaldustega! Ning isegi EL tähtsaimad juhid Merkel ja Hollande tõttavad Moskvasse Putini arvamusi kuulma.
Meie välispoliitilise eliidi ajudes on kipsistunud äärmuslik idealistlik paradigma, mis moonutab kogu väljast saadava info selgelt rumalateks järelduseks. Nii süüdistati eile uhkelt Lääne Euroopat lühinägelikuks, kes ei saa aru Venemaa hädaohust. Eesti eliit oleks nagu palju targem.
Merkel ja Hollande on muidugi kõige armetumad juhid nende maade sõjajärgses ajaloos, sest nad ise aitasid organiseerida USA-l seadusliku presidendi kukutamist Ukrainas, sõja puhkemist Ida-Ukrainas ja selle laienemist. See oli ju Merkel, kes võttis selgelt ette katse tõusta Euroopa liidriks USA puudli rollis, allutades Saksamaa ja EL huvid USA huvidele ja süvendas majanduskriisi majandussõjaga Venemaa vastu. Merkeli arvates oli Putin kaotanud reaalsusetaju, vastu astudes USA diktaadile. Täna räägib Merkel juba hoopis, et Venemaata ei saa Euroopa hakkama ja propageerib ühist kodu Lissabonist Vladivostokini! Alles hiljuti, märkasid Merkel ja Hollande kohkudes, et nende enda poliitika on viinud Euroopa juba III suure sõja lävele. Moodsate relvade tarnimine Ukraina sugusele bandiitlikule riigile oleks viimane tilk, mis muudaks olukorra kontrollimatuks. Isegi Merkel ja Hollande on tänaseks aru saanud, nagu ma ühes eelnevas artiklis olen kirjutanud, et USA ja Euroopa huvid on vastandlikud ja USA poliitika pime toetamine viib Euroopa katastroofini. Seepärast on isegi kõige ameerikameelsemad liidrid astunud järsult vastu USA poliitikale ja moodsate relvade andmisele Kiievile. Lääne Euroopas on lõpeks aru saadud, et Putin ei lase USA-l lahendada oma muresi Venemaa arvel ja ei ole nõus talle pealesurutava poolkoloniaalse staatusega ning on valmis oma suverräämsust kaitsma ka sõja hinnaga.Täna on juba isegi vanad Saatanad Siberis laskevalmis seatud , aga meie vesipead heietavad udujutte mingist Euroopa ja Ameerika ühtsusest! Ainult järsk vastuseis USA poliitikale ja arusaam, et nii EL kui ka Venemaa ühiseks huviks on sõjakolde likvideerimine Euroopas diplomaatiliste vahenditega võimaldab takistada suure sõja puhkemist Euroopas. Sellega täna Minskis nn. Normandia formaadis riigijuhid üritavadki toime tulla.
Täna me oleme tunnistajaks varem mu poolt prognoositud ajaloolise pöörde algusele, mil Euroopa poolkoloniaalset staatust pooldavad nn.atlantistidel pole enam poliitilist tulevikku. Euroopa on sundvaliku ees: kas taastada II maailmasõja eelne iseseisvus-subjektsus või langeda koloniaalsesse sõltuvusse Ameerikast ja kaduda Ajaloo lavalt. Merkeli ja Hollande järsk kannapööre on tingitud ju ka kodusest konkurentide survest. Nii on LePen ja Sarkozi selgelt tunnistanud Krimmi taasühendamise Venemaaga õigustatuks.
Realistina arvan, et edu lootused püsivale rahule on vähesed, sest Poroshenko on USA marionett ja rahu ei ole ameeriklaste eesmärk. Sõda seepärast ei ole võimalik lõpetada, mingi sõjategevuse ajutine lõpetamine oleks maksimaalne edu ja Debaltsevo kott sunnib Kiievit selleks, nagu ennem Ilovaiski kott. Relvarahu rikub Kiiev jälle kohe kui ta on end sõjaliselt taastanud.
Sündmuste loogika avab geopoliitika. Seletasin seda juba ennem artiklis "Läheb raginaks": USA võitleb unipolaarse maailmakorra eest, kus tema oleks ainukeseks peremeheks ja kõik teised vasallideks. Venemaa võitleb multipolaarse maailmakorra eest, kus ka temal on õigus suveräänsusele. Vastuolu on ületamatu. Üks neist peab kaotama. Eelis võiduks on selgelt Venemaal. Obama oma ebaadekvaatse olukorra hindmisega ja sõja alustamisega on selgelt ummikus, sest täna ta juba saab aru olukorra lootusetusest. Ent nõrga presidendina tahab ta kujundada kuvandit endast kui tugevast liidrist ning reaalselt saavad USA ja Venemaa leida konsensuse ja me saame tõsiselt rääkida rahust Euroopas alles siis kui USA saab uue presidendi.
Seni on aga meil tark saata oma lapsed Soome, sest USA-l on ainsaks võimaluseks oma kaotuse edasilükkamiseks pinevuse tõstmine ja sõja laiendamine oma vasallide kaudu. Üheks rinderiigiks on meie eliidi õnnistusel juba kuulutatud Eesti ja meil on juba sõja pidamiseks NATO juhtimiskeskus. Meie süüdimatud ajukääbikud eesotsas Reformierakonna ja Laaneotsaga, kes teavad , et Venemaa vastab meie sõjaponnistustele taktikalise tuumarelvaga ja ainult ühe Iskanderi divisjoni kogupauk (18 Hiroshima pommi) teevad lõpu kogu meie rahvale ja riigile. Eesti jääb meie eliidi tõttu USA-le orienteeritusega selgelt isolatsiooni Lääne ja Kesk Euroopast ja me oleme pea olukorras, kus Saksamaa-Prantsusmaa koos oma liitlastega ja teisalt Venemaa huvid langevad kokku: mõlemale on kasulik Eesti kadumine poliitiliselt kaardilt.
Saksamaa-Prantsusmaa poliitilise kursi korrigeerimine on muidugi samm õiges suunas, ent see ei ole kaugeltki piisav, et hajutada pilvi EL kohalt, lagunemisoht on väga suur. Kogu Merkeli poolt aetud majanduspoliitika on karile jooksnud ja ta on oma autoriteedi kaotanud. EL Keskpank on ellu viimas uut rahanduspoliitikat Saksamaa arvamusest hoolimata. Euro on kaotanud ligi kolmandiku oma väärtusest dollari suhtes Ukraina kriisi ajal. Kriisis olles on EL täna ilma autoriteersest juhtkonnast ja see on kõige halvem, mis meile juhtuda oleks võinud, sest olukord nõuab kiireid põhimõttelisi otsuseid. Kreekale kui probleemile lisanduvad pea veel Hispaania ja Itaalia jne. Kas EL kujuneb solidaarseks ja reaalseks jõuks või jätkab iga maa teki rebimine enda poole, mis lõppeb lagunemisega? Tänaseni valitseb skisofreenne olukord, kus on ühtne monitaarpoliitika eurotsoonis ent puudub ühtne fiskaalpoliitika.
Põhimõtteline otsus, kas ühineda Ameerikaga vabakaubandustsooniks või mitte on otsustava tähendusega. See on kasulik Ameerikale, ent Euroopale see tähendab ainult halba. ÜRO poolt kasutatava majandusmudeli arvutuste järgi tähendab see Euroopale majanduse langust ja tööpuuduse tõusu. Enim kannatavad Põhjamaad ja Saksamaa Prantsusmaaga. Loomulikult tähendab see ka halba Eestile. Seepärast kõik pareid (Ref ja IRL) kes on selle vabakaubanduskokkuleppe poolt on Eesti vaenlased ja teise maa mõjuagendid. Isegi Merkel, kes oli selle projekti eestvedaja, on selle kaugele sahtli nurka sokutanud. Euroopas on täna selge tendents poliitilisele elule taastärkamisele rahvaste seas ja seega Euroopa huvide reetmine on poliitiline enesetapp.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 11. veebruar 2015
PRESIDENDIPAAR EI SAA HAKKAMA OMA TÖÖGA
Meil pole vedanud presidentidega. K.Pätsil ei olnud moraalset vundamenti ja ta oli enda huvides valmis tantsima ka vanakuradiga. Riigile ja rahvale tähendas see katastroofi. L.Meri oli kahtlemata kolleegidega võrreldes intellektuaalselt kõige kõrgemal tasemel, mida aga ei saa väita kahjuks ta moraalse taseme kohta (maja). Ta oli kergesti manipuleeritav välismaalt oma mineviku tõttu (teenistus tõlgina kurikuulsas organisatsioonis). Mõneski kõnes andis ta märku, et me oleme valel teel, ent ei püüdnutki valet kurssi muuta. A.Rüütel oli lihtsalt pretentsioonideta oleskleja, kes polnud võimeline enamaks udustest vihjetest "tasakaalustamisele". Nii Meri kui Rüütli autoriteeti tõstsid nende väärikad abikaasad.
T.H.Ilvese ajal on kärbitud otsustavalt Presidendi funktsioone. Peamine presidendipaari ülesanne täna on väärikalt täita esidusfunktsioone ja olla rahvale moraalseks majakaks.
Minu arust on maotu poosetada 60 000 eurot riigile maksvate kleitidega, kui 60 000 last demograafilise katastroofi tingimustes ei suudeta täisväärtuslikult toitlustada. Pole väärikas, kui T.H.Hendrik hiljutise Müncheni rahvusvahelise julgeolekukonverentsi ajal Soome presidendi Niinistoga nätsu närib. Ma ei märganud saalis kedagi teist, kes temaga analoogselt oleks käitunud.
Ma tundsin piinlikust meie presidendi poolt demonstreeritud intellektuaalse taseme üle, kes laskus Ukraina presidendi Poroshenko valetamise ja demagoogia tasemele. Viimane vehkis teatavasti kuue Vene välispassi ja sõjaväepileti kaantega, mis pidi tema arvates olema parimaks tõendiks Vene regulaarvägede viibimise kohta Donbassis. T.H.Ilves sonis mingist müstilisest donbaslaste kõrgtehnoloogilisest üleolekust, mis on labane vale. Tehnoloogiline üleolek on Kiievi pool. Ainult nemad kasutavad ballistilisi rakette Tocka -U ja omavad üle 200 sõjalennuki. Luganskil on ainult kaks lennukit: üks trofee Su-25 ja üks õppehävitaja, mis Kiievi tete järgi on mõlemad hävitatud. T.H.Ilvese jutud Donetski palju kaasaegsematest tankidest peegeldab tema täielikku võhiklikust sõjanduses. Miks Eesti president esineb selliste kergelt ümberlükatavate lollustega kõrgel rahvusvhelisel fooromil unisoonis Poroshenkoga?!
Selleks, et omamata selleks Valitsuse või Riigikogu volitusi ja seega rikkudes jämedalt oma pädevuse piire, esitada Eesti rahvuslike huvidega ja enamiku EL liikmesmaade, sealhulgas tuumikriikide Saksamaa ja Prantsusmaa välispoliitilise kursiga vastuollu mineva nõudega relvastada Kiievi rezhiimi moodsa sõjatehnikaga!
See on muidugi kooskõlas USA huviga laiendada sõjakollet Euroopas, ent T.H.Ilves ei andnud ju ametivannet USA huvide kaitsmiseks, vaid tõotas Eesti huvide eest seismist! Sõjaõhutaja T.H.Ilves ajab Eesti eksistentsiaalsesse ohtu.
Skandaalselt ebaõnnestunud on presidendipaar moraalses plaanis. Presidendiproua ei saa ometi riigilt palka selle eest, et võõra mehega ameleda! USA eesotsas Obamaga ja T.H.Ilves on muidugi tuntud gay liikumise toetajad, ent Eesti Põhiseadus nõuab Presidendilt Eesti kultuuri kaitsmist, mis tähendab ka traditsiooniliste pereväärtuste kaitsmist. Samasooliste abielude legaliseerimine on kuritegu eesti kultuurikoodi vastu. Arvan, et isegi A.Rüütel söendanuks sellise sigaduse Riigikogule tagasi saata.
Praegune Presidendi valimissüsteem pole seni ilmselt rahuldavaid lahendusi suutnud anda. Loota, et degenerandid Toompeal, suudaksid enda tasemest midagi paremat pakkuda, on muidugi naiivne. Seda demonstreerisid juba nad M.Laari määramisega EP Nõukogu etteotsa.
Midagi moraalset paremat S.Kallasest, kes suurt raha nähes satub ajutisse meeltesegadusse, meil loota ei ole. Arvan, et rahvana peame me initsiatiivi Presidendi kandidaadi esitamisel enda kätte võtma. Võtan ühendus Iseseisvusparteiga ja Tallinna rahvuslaste Klubiga, et koos arutada võimalust esitada Presidendikandidaadiks keegi Aasta isadest või emadest või Kooseluseaduse vastu võidelnud MTÜ liidritest. On täiest võimalik, et uues Riigikogus opositsiooni jäänud parteid toetavad ja võtavad meie initsiatiivi üle.
Roman Ubakivi
Meil pole vedanud presidentidega. K.Pätsil ei olnud moraalset vundamenti ja ta oli enda huvides valmis tantsima ka vanakuradiga. Riigile ja rahvale tähendas see katastroofi. L.Meri oli kahtlemata kolleegidega võrreldes intellektuaalselt kõige kõrgemal tasemel, mida aga ei saa väita kahjuks ta moraalse taseme kohta (maja). Ta oli kergesti manipuleeritav välismaalt oma mineviku tõttu (teenistus tõlgina kurikuulsas organisatsioonis). Mõneski kõnes andis ta märku, et me oleme valel teel, ent ei püüdnutki valet kurssi muuta. A.Rüütel oli lihtsalt pretentsioonideta oleskleja, kes polnud võimeline enamaks udustest vihjetest "tasakaalustamisele". Nii Meri kui Rüütli autoriteeti tõstsid nende väärikad abikaasad.
T.H.Ilvese ajal on kärbitud otsustavalt Presidendi funktsioone. Peamine presidendipaari ülesanne täna on väärikalt täita esidusfunktsioone ja olla rahvale moraalseks majakaks.
Minu arust on maotu poosetada 60 000 eurot riigile maksvate kleitidega, kui 60 000 last demograafilise katastroofi tingimustes ei suudeta täisväärtuslikult toitlustada. Pole väärikas, kui T.H.Hendrik hiljutise Müncheni rahvusvahelise julgeolekukonverentsi ajal Soome presidendi Niinistoga nätsu närib. Ma ei märganud saalis kedagi teist, kes temaga analoogselt oleks käitunud.
Ma tundsin piinlikust meie presidendi poolt demonstreeritud intellektuaalse taseme üle, kes laskus Ukraina presidendi Poroshenko valetamise ja demagoogia tasemele. Viimane vehkis teatavasti kuue Vene välispassi ja sõjaväepileti kaantega, mis pidi tema arvates olema parimaks tõendiks Vene regulaarvägede viibimise kohta Donbassis. T.H.Ilves sonis mingist müstilisest donbaslaste kõrgtehnoloogilisest üleolekust, mis on labane vale. Tehnoloogiline üleolek on Kiievi pool. Ainult nemad kasutavad ballistilisi rakette Tocka -U ja omavad üle 200 sõjalennuki. Luganskil on ainult kaks lennukit: üks trofee Su-25 ja üks õppehävitaja, mis Kiievi tete järgi on mõlemad hävitatud. T.H.Ilvese jutud Donetski palju kaasaegsematest tankidest peegeldab tema täielikku võhiklikust sõjanduses. Miks Eesti president esineb selliste kergelt ümberlükatavate lollustega kõrgel rahvusvhelisel fooromil unisoonis Poroshenkoga?!
Selleks, et omamata selleks Valitsuse või Riigikogu volitusi ja seega rikkudes jämedalt oma pädevuse piire, esitada Eesti rahvuslike huvidega ja enamiku EL liikmesmaade, sealhulgas tuumikriikide Saksamaa ja Prantsusmaa välispoliitilise kursiga vastuollu mineva nõudega relvastada Kiievi rezhiimi moodsa sõjatehnikaga!
See on muidugi kooskõlas USA huviga laiendada sõjakollet Euroopas, ent T.H.Ilves ei andnud ju ametivannet USA huvide kaitsmiseks, vaid tõotas Eesti huvide eest seismist! Sõjaõhutaja T.H.Ilves ajab Eesti eksistentsiaalsesse ohtu.
Skandaalselt ebaõnnestunud on presidendipaar moraalses plaanis. Presidendiproua ei saa ometi riigilt palka selle eest, et võõra mehega ameleda! USA eesotsas Obamaga ja T.H.Ilves on muidugi tuntud gay liikumise toetajad, ent Eesti Põhiseadus nõuab Presidendilt Eesti kultuuri kaitsmist, mis tähendab ka traditsiooniliste pereväärtuste kaitsmist. Samasooliste abielude legaliseerimine on kuritegu eesti kultuurikoodi vastu. Arvan, et isegi A.Rüütel söendanuks sellise sigaduse Riigikogule tagasi saata.
Praegune Presidendi valimissüsteem pole seni ilmselt rahuldavaid lahendusi suutnud anda. Loota, et degenerandid Toompeal, suudaksid enda tasemest midagi paremat pakkuda, on muidugi naiivne. Seda demonstreerisid juba nad M.Laari määramisega EP Nõukogu etteotsa.
Midagi moraalset paremat S.Kallasest, kes suurt raha nähes satub ajutisse meeltesegadusse, meil loota ei ole. Arvan, et rahvana peame me initsiatiivi Presidendi kandidaadi esitamisel enda kätte võtma. Võtan ühendus Iseseisvusparteiga ja Tallinna rahvuslaste Klubiga, et koos arutada võimalust esitada Presidendikandidaadiks keegi Aasta isadest või emadest või Kooseluseaduse vastu võidelnud MTÜ liidritest. On täiest võimalik, et uues Riigikogus opositsiooni jäänud parteid toetavad ja võtavad meie initsiatiivi üle.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 4. veebruar 2015
KOHUTAV
Eilse välis- ja julgeolekupoliitikale pühendatud debatt oli allpool igasugust arvustust. Teema valdamiseks on obligatoorne geopoliitiline haritus, mis aga täielikult puudus saatejuhtidel ja väitluse hindajatel. Nii ma kuulsin küll juttu parteide rahastamisest ja kas keegi Kaitseliidu ohvitsere isiklikult tunneb, aga mitte sõnagi sellest, missugune on Eestile õige geopoliitiline orientatsioon! See oleks esimene asi, mida aga saatejuhid oleks pidanud küsima!
Kui saatejuhid sellest ka järgmisre saateni aru ei saa, siis Keskerakonnaga saade ähvardab samuti kujuneda E.Niiles-Krossi hiljuti Postimehes avaldatud artikli demagoogilise jaburduse sarnaseks. Kuna eilsetel parteide esindajatel polnud piisavalt intellekti ise taoline põhimõtteline küsimus rahvale selgeks teha, siis selles ju ERR missioon seisnebki, et fundamentaalsed valikud meile selgeks teha, mitte aga täita saateaega mõtetu tühja-tähjaga. Kui tänases geopoliitilises orienteeringus USA-le on kõik parteid sama meelt, siis võime me konstanteerida täielikku üksmeelt ja südamerahuga näiteks Ukraina teema juurde edasi minna. Kui aga on lahkarvamused, siis on hädavajalik põhjalik debatt, et valija saaks aru, millised valikud tal on.
Saatejuhtide tõsiseim ja parim küsimus oli kindlasti: "Kes on Ukraina konflikti osapooled?"
Täielikku ebakompetentsust ilmutas Roheliste esindaja Luhtvee, kes naiivselt pidas seda Ukraina ja Venemaa konfliktiks. Verbaalse kõhulahtisuse tõve all vaevlev K.Ojuland pakkus kindluse mõttes kaks lahendust: 1) Ukraina -Vene ja 2) Ukraina sisekonflikt, mis mõlemad on valed. Vaid V.Rämmel ja H.Rüütel ilmutasid välispoliitikaalast kompetentsust ja ütlesid selgelt välja, et tegu on USA ja Venemaa sõjaga.
Kõige ebameeldivamalt jahmatasin ma aga siis kui väitluse hindamise "eksperdiks" kutsutud mingi kloun Martin Hurt kuulutas täiesti absurdseks Rämmeli ja Rüüteli arusaama, et Ukraina konflikti taga paistavad USA kõrvad!
Minu üllatuseks osutus absoluutselt ebakompetentne M.Hurt Rahvusvahelisese Kaitseuuringute Keskuse palgasaajaks. Omamata analüütilist mõtlemisvõimet peaks M.Hurt olema kohustatud vähemalt end kursis hoidma välispoliitiliste sündmustega ja teadma, et alles hiljuti Zakariale CNN-s intervjuud andes kuulutas USA president Obama kogu maailmale, et Ukraina seaduslikku presidenti Janukovitshi aitas võimult kukutada USA.
On selge, et valimised ei ole ausad kui vesipead või sulid on kohtunikuks ja kompetentsed kandidaadid kuulutatakse avalikult väitluse kaotajaks ja selgelt ebakompetentsed Ojuland ja Lahtvee teenimatult võitjaks. Soovitan Iseseisvusparteil ja vasakpoolsetel kohe esitada ühine protest valimiste ebaseadusliku manipuleerimise pärast keelatud valimispropagandaga Valimiskomisjonile. ERR-l aga soovitan kutsuda ekspertideks kompetentsemad hindajad (H.Kalmo jt.), kelle erapooletuses ja kompetentsuses ei oleks kahtlust.
Roman Ubakivi
Eilse välis- ja julgeolekupoliitikale pühendatud debatt oli allpool igasugust arvustust. Teema valdamiseks on obligatoorne geopoliitiline haritus, mis aga täielikult puudus saatejuhtidel ja väitluse hindajatel. Nii ma kuulsin küll juttu parteide rahastamisest ja kas keegi Kaitseliidu ohvitsere isiklikult tunneb, aga mitte sõnagi sellest, missugune on Eestile õige geopoliitiline orientatsioon! See oleks esimene asi, mida aga saatejuhid oleks pidanud küsima!
Kui saatejuhid sellest ka järgmisre saateni aru ei saa, siis Keskerakonnaga saade ähvardab samuti kujuneda E.Niiles-Krossi hiljuti Postimehes avaldatud artikli demagoogilise jaburduse sarnaseks. Kuna eilsetel parteide esindajatel polnud piisavalt intellekti ise taoline põhimõtteline küsimus rahvale selgeks teha, siis selles ju ERR missioon seisnebki, et fundamentaalsed valikud meile selgeks teha, mitte aga täita saateaega mõtetu tühja-tähjaga. Kui tänases geopoliitilises orienteeringus USA-le on kõik parteid sama meelt, siis võime me konstanteerida täielikku üksmeelt ja südamerahuga näiteks Ukraina teema juurde edasi minna. Kui aga on lahkarvamused, siis on hädavajalik põhjalik debatt, et valija saaks aru, millised valikud tal on.
Saatejuhtide tõsiseim ja parim küsimus oli kindlasti: "Kes on Ukraina konflikti osapooled?"
Täielikku ebakompetentsust ilmutas Roheliste esindaja Luhtvee, kes naiivselt pidas seda Ukraina ja Venemaa konfliktiks. Verbaalse kõhulahtisuse tõve all vaevlev K.Ojuland pakkus kindluse mõttes kaks lahendust: 1) Ukraina -Vene ja 2) Ukraina sisekonflikt, mis mõlemad on valed. Vaid V.Rämmel ja H.Rüütel ilmutasid välispoliitikaalast kompetentsust ja ütlesid selgelt välja, et tegu on USA ja Venemaa sõjaga.
Kõige ebameeldivamalt jahmatasin ma aga siis kui väitluse hindamise "eksperdiks" kutsutud mingi kloun Martin Hurt kuulutas täiesti absurdseks Rämmeli ja Rüüteli arusaama, et Ukraina konflikti taga paistavad USA kõrvad!
Minu üllatuseks osutus absoluutselt ebakompetentne M.Hurt Rahvusvahelisese Kaitseuuringute Keskuse palgasaajaks. Omamata analüütilist mõtlemisvõimet peaks M.Hurt olema kohustatud vähemalt end kursis hoidma välispoliitiliste sündmustega ja teadma, et alles hiljuti Zakariale CNN-s intervjuud andes kuulutas USA president Obama kogu maailmale, et Ukraina seaduslikku presidenti Janukovitshi aitas võimult kukutada USA.
On selge, et valimised ei ole ausad kui vesipead või sulid on kohtunikuks ja kompetentsed kandidaadid kuulutatakse avalikult väitluse kaotajaks ja selgelt ebakompetentsed Ojuland ja Lahtvee teenimatult võitjaks. Soovitan Iseseisvusparteil ja vasakpoolsetel kohe esitada ühine protest valimiste ebaseadusliku manipuleerimise pärast keelatud valimispropagandaga Valimiskomisjonile. ERR-l aga soovitan kutsuda ekspertideks kompetentsemad hindajad (H.Kalmo jt.), kelle erapooletuses ja kompetentsuses ei oleks kahtlust.
Roman Ubakivi
MÄRTSIVALIMISTEST
Kavatsesin analüüsida kolmapäeval ETV-s toimunud esimest valimisdebatti, ent peale minister Urve Tiiduse avaldust, et Reformierakond on alati pidnud tähtsaks meie demograafilist oukorda, hakkas mul kuue suurima partei väitlejatest siiralt kahju. Pole midagi traagilisemat inimestest, kes ei saa aru, millises ajaloolises momendis ta elab.
Pole mingit kahtlust, et täna ja ka pärast märtsivalimisi istuvad Toompeal ajukääbikud, kes ei adu, et nende endi poliitika on eestluse peatse surma peamine põhjus. Ennem saab surnult sooja kui neilt degenerantidelt Eestile mingit kasu. Täna ei ole peale meie rahvuslaste grupi ühtegi poliitilist liikumist, kes eestluse elluäratamise kasvõi oma peamiseks sihiks kuulutaks. Me teeme tööd, et kahe aasta pärat rahvale reaalset valimisvõimalust anda praeguse totaalse liberaalse diskursuse asemel.
Kuna sisepoliitikas niikuinii midagi peale hariliku liberaalse mula oodata sisuliselt ei ole, siis on valimiskampaania huvitaimaks osaks vast tänaõhtune valimisstuudio, kust ma loodan mingit värsket ja arukamat mõtet Iseseisvusparteilt välispoliitikas. Kartelliparteide ühismõtteks on muidugi senise hullumeelse USA-le orienteeritud kursi jätkamine, mis tähendab Eesti muutmist sõja tallermaaks ja meie rahva ohverdamist dollari agoonia pikendamiseks.
Meie parteide Jaan Tatikate ja Saamuel Vesipruulide mõtetu võrdlemise asemel on mõistlikum vaadata ringi, mis maailmas toimub. Ka Obama on kahtlemata traagiline kuju. Mõne päeva eest CNN-ile intervjuud andes kuulutas ta oma valitsusaja suurimaks saavutuseks USA majanduse päästmise. Arvan, et Obama läheb ajalukku kui president, kelle valitsemisajal kaotas USA oma liidrirolli maailma majanduses ja poliitikas 2014, aastal ( IMF andmetel USA 16,3% maailma majandusest ja Hiina 16,5%). See on sümboolselt sajand tagasi kui Suurbritannia 1914.a. tõugati troonilt ta enda poolt initsieeritud I maailmasõjaga.
Täna on kaks riigimeest, kes suudavad mitte vooluga edasi kanduda, vaid ise oma kurssi hoida: Hiina Xi ja India Modi. Siis tuleb Putin, kes muidugi selgelt mängib üle Obama. Putin on hiilgav taktik ja väljapaistva intellektuaalsete võimetega on tüüpiline buonapartismi esindaja. Ta püsib võimul olles kohtunikuks kahe vastandliku jõu üle: patriootide-konservatiivide (Ragozin, Shoigu, Jakunin) ja neoliberaalide (Tshubaisi majandusblokk - Shuvalov, Dvorkovitch, Nabiullina). Kui tugevneb üks suund, siis ta toetab teist jõudu ja nii mängib nad teineteise vastu välja ja on seni nii suutnud hoida koos nii oligarhid-neoliberaalid kui patrioodid-konservatiivid. Ent see tema taktikaline tugevus on samas ka tema strateegiline nõrkus, sest see ei võimalda püsivat strateegilist kurssi. Nii trumpas ta Krimmi Venemaaga taasühendamisega selgelt USA üle, ent Obamal oli täielikult õigus öelda, et see polnud Putini strateegia pärast USA poolt korraldatud coup d`etati Kiievis, vaid õnnelik improvitsioon. Korraliku Ukraina strateegia olemasolu puhul poleks võimalik olnud vennasrahva seas Venemaa vastase sentimendi moodustamine ja selle najal riigipöörde läbiviimine.
Peale Krimmi püüdis Putin Kiievi uute valitsejate vastu ülestõusnud Donetskit ja Luganskit hoida Ukraina koosseisus, et nii hoida Ukraina tervikuna neutraalsena. Ent ebajärjekindla poliitika viljaks oli tema vastutulek neoliberaalsele blokile ja ülestõusnute rünnaku seismapanemine augustis Ilovaiski koti ajal Mariupolile. See oli põhimõtteline viga ja lähtus neoliberaalide valest arusaamisest, et USA on nõus rahuga. Tulemuseks on võiduseisu mahamängimine, suured inimkaotused ja inrastruktuuri purustamine pommirahe all. Tänaseks ei ole juba Putinil sellist valikuvabadust nagu suvel ja see tähendab halba strateegiat.
Tänane uus kott Debaltsevos tähendab Poroshenko uue rünnaku täielikku läbikukkumist ja Kiievi hunta neoliberaalne majanduspoliitika on loonud Ukrainas viletsuse ja katastroofilise olukorra. Ukraina on täna tüüpiline failed state, kes on kutsunud oma valitsuse ministriteks võlismaalased, kes on lisaks naftakompaniidele (millest ma varem teatasin) veel ka 16 miljonit ha parimat põllumaad USA firmadele Monsanto,Cargill ja DuPont maha sahkerdanud, jättes 7 miljonit Ukraina talunikku käppa imema. Kullavaru on juba ammu ära viidud. Ukrainast on moodustamas must auk Euroopas 15 kontrollimatu tuumaelektrijaamaga, mis on sõja tallermaaks. Oma Saksamaa, Eesti jt. puudlite abiga on USA strateegiliselt saavutamas oma eesmärki - kahjustab nii EL-u kui ka Venemaad.
Sõja laienemine on tõenäoline eelkõige NATO poolt nimetatud "rinderiikidesse", kelle hulka on arvatud ka Eesti. See kõik on ohtlik eelkõige Eestile, ent mitte Venemaale. Sõjaline analüüs näitab, et USA koos NAToga ei ole sõjaliselt Venemaale täna ohtlikud. Üldisel tuumasõjal pole mingit perspektiivi, USA peamine sõjaline võimsus põhineb lennukiemalaevade lahingugruppidel, mis aga Venemaa puhul on sisuliselt tähtsusetud. Lõunas Krimm valitseb Musta merd ja on vaid paari minuti küsimus kui lennukikandjad seal põhja lastaks. Kaliningrad valitseb Balti lompi, kus lennukikandjatel pole midagi teha. Loodes on Venemal traditsiooniliselt tugev laevastikukoondis, mis on tõhusaks prundiks. Idas on Kamtshatka koos Kuriilidega, mis ei lase läheneda elulistele keskustele.
Lennuvägi on sisuliselt patiseisus, sest NATO suurema arvu lennukid neutraliseerib kindlalt Venemaa maailma parimad õhukaitsesüsteemid S-300, S-400. S-500.
Maavägedest pole USA puhul mõtet rääkidagi. Need on traditsiooniliselt USA kõige nõrgem lüli. Siin on venelased pea jagu üle. Eks need USA palgasõdurid sõdi tänagi erafirmades Donetskis USA nõuandjate juhatuse all. Nende lahinguvõimekus ja meetod on teada juba II maailmasõjast: alguses puistatakse vastane pommirahega üle, siis triigitakse tankidega maha viimased vastupanukolded ja siis liigub alles jalavägi. Üksus on võitlusvõimetu kui kaotused jõuavad 15%. Venelased sõdivad vaatamata ka 50% kaotustele ja ründavad täna Debaltsevot ka ilma suurtükitule toeta. Lisaks on Vene maavägi USA omast kaks korda suurem. Siin on USA ainus lootus rinderiikide nagu Eesti kahurilihale. Teised EL maad loomulikult ei mõtlegi oma sõdureid Itta saata. Loomulikult ka Soome mitte.
Muuseas on Soomel praegu tänu omal ajal tehtud F-18 lennukite suurostu ebapädevale otsusele suur auk iseseisvas kaitsevõimes. Nii on F-18 lendavad kirstud venelaste uue Su-35 võrreldes ja viletsamad kui palju odavamad F-16. Viimastel on võimalik paigutada moodsam radar. Soovitan suguvendadel teha vaihtokauppa naabritega: tarnida endale Venemaalt S-300, paar eskadrilli SU mingit varianti ja Katjuushade tänapäeva süsteeme (Grad jne.). Tasuda võiks piimatoodetega 400 miljonit euro eest aastas, mis tänu Merkeli &Rõivase poolt väljakuulutatud kaubandussõjale Soome majandusele maksma läheb. Venelastel on head, töökindlad ja odavad relvad mis tulistavad igasse ilmakaarde.
Venemaale ja Putinile kujutab tegelikku ohtu tema neoliberaalne majandusblokk, mis viib ta majanduse kindlalt langusesse. Venemaa Keskpanga täielik ebakompetentsus viimase poole aasta jooksul põhjustas Venemaale $100 miljardi kaotuse ja ta 15% baasintress teeb võimatuks majanduse arendamise. Putni pole selgelt Stalini kaliibriga imemees, kes majandusimedeks (industraliseerimine 1926-41) võimeline on. Tema valitsuse koostatud kriisimeetmed on määratud läbikukkumisele. Venemaa majandus vajab struktuurseid reforme rahvusliku majandusteooria mõttes, mitte neoliberalistliku asepeaministri I.Shuvalovi (ja Eesti eliidi)mõttes, kelle arusaamist mööda on need pensioniea tõstmine, arsti visiiditasude sisseseadmine jne. Majanduse kasvu eelduseks oleks pangasüsteemi põhimõtteline reform, mis tähendaks praeguse rahvusvahelise finantsoligarhiale kasumi tootmise asemel oma majanduse kasvu tagamist. Rubla emissioon tuleks kohe lahti siduda välisvaluuta olemasolust ja peab lähtuma oma majanduse vajadustest. Tuleks kohe suurendada rahamassi ca kolm korda ja tagada nii odav ja pikaajaline krediit oma ettevõtjatele. Välisvaluuta liikumine offshoridesse tuleks kohe võtta kontrolli alla ja algatuseks kehtestada kapitali väljaveole Tobbini maks.Jne.jne.
Üldiselt aga ma ei ole öelnud midagi uut, mida ma oma varajasemas selgelt välja öeldud prognoosis poleks juba arvesse võtnud: Venemaa võidab käesoleva USA poolt pealesurutud sõja ja Eesti eliit on seadnud oma rumaluse ja äraostetuse tõttu meid eksistentsiaalsesse ohtu.
Roman Ubakivi
Kavatsesin analüüsida kolmapäeval ETV-s toimunud esimest valimisdebatti, ent peale minister Urve Tiiduse avaldust, et Reformierakond on alati pidnud tähtsaks meie demograafilist oukorda, hakkas mul kuue suurima partei väitlejatest siiralt kahju. Pole midagi traagilisemat inimestest, kes ei saa aru, millises ajaloolises momendis ta elab.
Pole mingit kahtlust, et täna ja ka pärast märtsivalimisi istuvad Toompeal ajukääbikud, kes ei adu, et nende endi poliitika on eestluse peatse surma peamine põhjus. Ennem saab surnult sooja kui neilt degenerantidelt Eestile mingit kasu. Täna ei ole peale meie rahvuslaste grupi ühtegi poliitilist liikumist, kes eestluse elluäratamise kasvõi oma peamiseks sihiks kuulutaks. Me teeme tööd, et kahe aasta pärat rahvale reaalset valimisvõimalust anda praeguse totaalse liberaalse diskursuse asemel.
Kuna sisepoliitikas niikuinii midagi peale hariliku liberaalse mula oodata sisuliselt ei ole, siis on valimiskampaania huvitaimaks osaks vast tänaõhtune valimisstuudio, kust ma loodan mingit värsket ja arukamat mõtet Iseseisvusparteilt välispoliitikas. Kartelliparteide ühismõtteks on muidugi senise hullumeelse USA-le orienteeritud kursi jätkamine, mis tähendab Eesti muutmist sõja tallermaaks ja meie rahva ohverdamist dollari agoonia pikendamiseks.
Meie parteide Jaan Tatikate ja Saamuel Vesipruulide mõtetu võrdlemise asemel on mõistlikum vaadata ringi, mis maailmas toimub. Ka Obama on kahtlemata traagiline kuju. Mõne päeva eest CNN-ile intervjuud andes kuulutas ta oma valitsusaja suurimaks saavutuseks USA majanduse päästmise. Arvan, et Obama läheb ajalukku kui president, kelle valitsemisajal kaotas USA oma liidrirolli maailma majanduses ja poliitikas 2014, aastal ( IMF andmetel USA 16,3% maailma majandusest ja Hiina 16,5%). See on sümboolselt sajand tagasi kui Suurbritannia 1914.a. tõugati troonilt ta enda poolt initsieeritud I maailmasõjaga.
Täna on kaks riigimeest, kes suudavad mitte vooluga edasi kanduda, vaid ise oma kurssi hoida: Hiina Xi ja India Modi. Siis tuleb Putin, kes muidugi selgelt mängib üle Obama. Putin on hiilgav taktik ja väljapaistva intellektuaalsete võimetega on tüüpiline buonapartismi esindaja. Ta püsib võimul olles kohtunikuks kahe vastandliku jõu üle: patriootide-konservatiivide (Ragozin, Shoigu, Jakunin) ja neoliberaalide (Tshubaisi majandusblokk - Shuvalov, Dvorkovitch, Nabiullina). Kui tugevneb üks suund, siis ta toetab teist jõudu ja nii mängib nad teineteise vastu välja ja on seni nii suutnud hoida koos nii oligarhid-neoliberaalid kui patrioodid-konservatiivid. Ent see tema taktikaline tugevus on samas ka tema strateegiline nõrkus, sest see ei võimalda püsivat strateegilist kurssi. Nii trumpas ta Krimmi Venemaaga taasühendamisega selgelt USA üle, ent Obamal oli täielikult õigus öelda, et see polnud Putini strateegia pärast USA poolt korraldatud coup d`etati Kiievis, vaid õnnelik improvitsioon. Korraliku Ukraina strateegia olemasolu puhul poleks võimalik olnud vennasrahva seas Venemaa vastase sentimendi moodustamine ja selle najal riigipöörde läbiviimine.
Peale Krimmi püüdis Putin Kiievi uute valitsejate vastu ülestõusnud Donetskit ja Luganskit hoida Ukraina koosseisus, et nii hoida Ukraina tervikuna neutraalsena. Ent ebajärjekindla poliitika viljaks oli tema vastutulek neoliberaalsele blokile ja ülestõusnute rünnaku seismapanemine augustis Ilovaiski koti ajal Mariupolile. See oli põhimõtteline viga ja lähtus neoliberaalide valest arusaamisest, et USA on nõus rahuga. Tulemuseks on võiduseisu mahamängimine, suured inimkaotused ja inrastruktuuri purustamine pommirahe all. Tänaseks ei ole juba Putinil sellist valikuvabadust nagu suvel ja see tähendab halba strateegiat.
Tänane uus kott Debaltsevos tähendab Poroshenko uue rünnaku täielikku läbikukkumist ja Kiievi hunta neoliberaalne majanduspoliitika on loonud Ukrainas viletsuse ja katastroofilise olukorra. Ukraina on täna tüüpiline failed state, kes on kutsunud oma valitsuse ministriteks võlismaalased, kes on lisaks naftakompaniidele (millest ma varem teatasin) veel ka 16 miljonit ha parimat põllumaad USA firmadele Monsanto,Cargill ja DuPont maha sahkerdanud, jättes 7 miljonit Ukraina talunikku käppa imema. Kullavaru on juba ammu ära viidud. Ukrainast on moodustamas must auk Euroopas 15 kontrollimatu tuumaelektrijaamaga, mis on sõja tallermaaks. Oma Saksamaa, Eesti jt. puudlite abiga on USA strateegiliselt saavutamas oma eesmärki - kahjustab nii EL-u kui ka Venemaad.
Sõja laienemine on tõenäoline eelkõige NATO poolt nimetatud "rinderiikidesse", kelle hulka on arvatud ka Eesti. See kõik on ohtlik eelkõige Eestile, ent mitte Venemaale. Sõjaline analüüs näitab, et USA koos NAToga ei ole sõjaliselt Venemaale täna ohtlikud. Üldisel tuumasõjal pole mingit perspektiivi, USA peamine sõjaline võimsus põhineb lennukiemalaevade lahingugruppidel, mis aga Venemaa puhul on sisuliselt tähtsusetud. Lõunas Krimm valitseb Musta merd ja on vaid paari minuti küsimus kui lennukikandjad seal põhja lastaks. Kaliningrad valitseb Balti lompi, kus lennukikandjatel pole midagi teha. Loodes on Venemal traditsiooniliselt tugev laevastikukoondis, mis on tõhusaks prundiks. Idas on Kamtshatka koos Kuriilidega, mis ei lase läheneda elulistele keskustele.
Lennuvägi on sisuliselt patiseisus, sest NATO suurema arvu lennukid neutraliseerib kindlalt Venemaa maailma parimad õhukaitsesüsteemid S-300, S-400. S-500.
Maavägedest pole USA puhul mõtet rääkidagi. Need on traditsiooniliselt USA kõige nõrgem lüli. Siin on venelased pea jagu üle. Eks need USA palgasõdurid sõdi tänagi erafirmades Donetskis USA nõuandjate juhatuse all. Nende lahinguvõimekus ja meetod on teada juba II maailmasõjast: alguses puistatakse vastane pommirahega üle, siis triigitakse tankidega maha viimased vastupanukolded ja siis liigub alles jalavägi. Üksus on võitlusvõimetu kui kaotused jõuavad 15%. Venelased sõdivad vaatamata ka 50% kaotustele ja ründavad täna Debaltsevot ka ilma suurtükitule toeta. Lisaks on Vene maavägi USA omast kaks korda suurem. Siin on USA ainus lootus rinderiikide nagu Eesti kahurilihale. Teised EL maad loomulikult ei mõtlegi oma sõdureid Itta saata. Loomulikult ka Soome mitte.
Muuseas on Soomel praegu tänu omal ajal tehtud F-18 lennukite suurostu ebapädevale otsusele suur auk iseseisvas kaitsevõimes. Nii on F-18 lendavad kirstud venelaste uue Su-35 võrreldes ja viletsamad kui palju odavamad F-16. Viimastel on võimalik paigutada moodsam radar. Soovitan suguvendadel teha vaihtokauppa naabritega: tarnida endale Venemaalt S-300, paar eskadrilli SU mingit varianti ja Katjuushade tänapäeva süsteeme (Grad jne.). Tasuda võiks piimatoodetega 400 miljonit euro eest aastas, mis tänu Merkeli &Rõivase poolt väljakuulutatud kaubandussõjale Soome majandusele maksma läheb. Venelastel on head, töökindlad ja odavad relvad mis tulistavad igasse ilmakaarde.
Venemaale ja Putinile kujutab tegelikku ohtu tema neoliberaalne majandusblokk, mis viib ta majanduse kindlalt langusesse. Venemaa Keskpanga täielik ebakompetentsus viimase poole aasta jooksul põhjustas Venemaale $100 miljardi kaotuse ja ta 15% baasintress teeb võimatuks majanduse arendamise. Putni pole selgelt Stalini kaliibriga imemees, kes majandusimedeks (industraliseerimine 1926-41) võimeline on. Tema valitsuse koostatud kriisimeetmed on määratud läbikukkumisele. Venemaa majandus vajab struktuurseid reforme rahvusliku majandusteooria mõttes, mitte neoliberalistliku asepeaministri I.Shuvalovi (ja Eesti eliidi)mõttes, kelle arusaamist mööda on need pensioniea tõstmine, arsti visiiditasude sisseseadmine jne. Majanduse kasvu eelduseks oleks pangasüsteemi põhimõtteline reform, mis tähendaks praeguse rahvusvahelise finantsoligarhiale kasumi tootmise asemel oma majanduse kasvu tagamist. Rubla emissioon tuleks kohe lahti siduda välisvaluuta olemasolust ja peab lähtuma oma majanduse vajadustest. Tuleks kohe suurendada rahamassi ca kolm korda ja tagada nii odav ja pikaajaline krediit oma ettevõtjatele. Välisvaluuta liikumine offshoridesse tuleks kohe võtta kontrolli alla ja algatuseks kehtestada kapitali väljaveole Tobbini maks.Jne.jne.
Üldiselt aga ma ei ole öelnud midagi uut, mida ma oma varajasemas selgelt välja öeldud prognoosis poleks juba arvesse võtnud: Venemaa võidab käesoleva USA poolt pealesurutud sõja ja Eesti eliit on seadnud oma rumaluse ja äraostetuse tõttu meid eksistentsiaalsesse ohtu.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)