Intervjuu 17. aprillil

laupäev, 19. juuni 2021

A J A L O O L I N E T I P P K O H T U M I N E

A J A L O O L I N E T I P P K O H T U M I N E Hiljuti positiivselt lõppenud Bideni - Putini kohtumine tähistab uue etapi algust maailma poliitikas. USA oli sunnitud de jure tunnistama Venemaa õigust suurriigi rollile. Seega on unipolaarne maailmamudel, kus hegemoonina valitses USA, leidnud oma loogilise löpu ka ametlikult. Seni oli USA teatavasti kategooriliselt keeldunud Venemaad kohtlema kui võrdõiguslikku partnerit, määrates ta Obama sõnade järgi lõhkirebitud majandusega bensiinijaama regionaalsesse rolli. Biden üritas küll ametiala alguses äärmustesse laskudes Venemad murda, ent taoline reaalsetele jõudude vahekordadele täielikult ebaadekvaatne poliitika kujutas endast bluffi ja kukkus haledalt läbi ning Biden oli sunnitud paluma Putinilt vabandust isikliku solvangu pärast ja pakkuma läbirääkimisi kui võrdne võrdsega. Kuna mõlemal poolel oli jõude, kes tegid pingutui läbirääkimiste nurjumiseks, siis oli võimalus, et peale veerandtunnist kohtumist oeks keegi tulnud ajakirjanike ette ja teatanud kompromisside saavutamise võimatusest. Maailma, USA ja Venemaa õnneks seda siiski ei juhtunud, sest USA vana kursi jätkamine oleks tõenäoliselt viinud ülemaailmse tuumasõjani. Bideni auks peab ütlema, e ta suutis muuta USA esialgset kurssi ja teha põhimõttelise pöörde USA poiitikas, mida üritas edutult teha juba Trump. Enda, kui eaka kogemuse põhjal võin väita, et kindlasti olen targem kui kümme aastat tagasi, ent töövõime on selgelt langenud. Seega võib väita, et Biden ei ole hea operatiivsel tasemel, ent strateegilisel tasemel on ta peajagu kõrgem kasvõi oma nooremast viitsepresidendist, kelle muuseas on ta osavalt ära nullinud. Kokkuvõttes võib Biden oma väsitavat Euroopa turneed kordaläinuks lugeda. Esmalt õnnestus tal Eoroopa vasallidel ja sulastel ühehäälselt truult määgima panna ja USA liidriposisiooni kaheldamatust tunnistada Põhja Atlandi regioonis. Teisks, aga sisuliselt esmatähtsana, õnnestus tal saada tuge enda presidenditoolile, mis on küllaltki habras juba eesootava majndusliku depressiooni eel ja veel murddumatu Trumpi pideva rünnaku all, kes teatavasti koos Vabariikliku parteiga ei legaliseeri Bideni valimisvõitu. Jalgpalli EM tõttu on mul aega väga vähe, et hoolikalt USAs toimuvat haarata, ent viimase teabe järgi peaks vähemalt kolm osariiki püüdlema Bideni valiisvõidu tühistamise suunas. Vabariiklik partei on toibunud neid ootamatult tabanud nn.valimiskaotusest ja puhastanud read reeturitest, nagu asepresident Pence, ning valmis Trumpi lipu all uuteks valimisteks. Peale eurooplaste toetuste on sellises olukorras olevale Bidenile elutähtis loomulikult ka Putini positsioon ja poole aasta jooksul lubas Biden Venemaad kontrollidda minu arvates just selles mõttes, et kas ei toetataks Trumpi või isegi kuulutataks Bideni valimisvõit ebaseaduslikuks, nagu tehti seda hiljuti ka Ukraina Maidani järgse võimu suhtes. Ka Putinil on esmatähtis loomulikult võmulpüsimine ja loomulikult pidi Biden midagi omalt poolt lubama. Esmalt silmatorkavalt Valgevene, kus uljad leedukad ja poolakad sisuliselt yksi jäeti lootusetusse seisu. Teine suund puudutab otseselt septembrikuus toimuvaid Duuma valimisi, mille ettevalmistamisest osa võtva ma ei mäleta täpselt missuguse "... Hääle" eriti ohmuvõitu ajakirjanikule, kes kurvalt kaebles, et neid kuulutati välismaa agendiks, ning seega nende propaganda usaldusväärsus on ilmselt kahtlane, seletas Biden kannatlikult, et kuna Putin otsustas, et Venemaa ei ole mitte kellegi vasall, vaid suveräännes Suurriik / mida USA tänasest tunnustavad), siis on Venemaal õigus ise otsustada, mis tingimustel "Hääled" saavad toimida. Veel kurvem järeldus on siin Ukrainale, Gruusiae ja Balti riikidele ja meile. Kuna USA ei piira Venemaa õigusi enam regionaalriigina, kelle huvid pidid piirduma üksnes nende piiridega, kui sedagi, siis suurriigi staatuses Venemaa huve tunnistab nüüd USA ametlikult ka väljaspool tema piire. Loomulikult puudutab see ennekõike lähivälismaad, mille Venemaa on kuulutanud oma eluliste huvide tsooniks. Seega oleme me täna läbirääkimiste objektiks. Ülaltooduga ei väida muidugi et Biden müüs Genfis Putinile näiteks Ukraina ja Eesti Venemaale maha. Kuna maailm on täna multipolaarne, siis taustal on muidugi Hiina jt. ning USA ei saa ainult Venemaaga kokku leppides paika panna maailmakorda, nagu see oli USA-NSVL bilateraalsel ajastul. Täna on kõik seepärast palju keerulisem. Küll aga tähendab multipolaarne maailm ülaltoodud riikide julgeoekupoliitika täielikku krahhi, sest naiivses usus loodetud kalju USA hegemoonia näol osutus liikuvaks liivaluiteks. Seetõttu oleks ma siiralt üllatunud kui ka kolme aasta pärast eksisteeriks näiteks Ukraina riik tänastes piirides ja poliitikaga. Eilne ja tänane tendents jätkub: Venemaa tugevneb suhteliselt ja USA nõrgeneb. Kordaläinud tippkohtumine oli loomulikult ajalooliseks võiduks Venemaale ja pressikonverentsil õnnest säravale ja enesekindlale Putinile isiklikult, sest see tähendas tema poolt esindatud nn. patriootide triumfi mõjuka ja rohkearvulise Gorbatshovi-Jeltsini liini pooldajate üle. Tippkohtumisele eelnes põhimtteline võmuvõitlus patriootide ja liberaalide suuna vahel, mille ägedusest andis tunda Vene oligarhide avalik kurb määgimine elu raskuste üle. Ameerika lootused, et maksimaalse välissurve tingimustes Vene rämpseliit kukutab patrioodid ise võimult, osutusid illusoorseteks, mida oli kerge isegi minul ette prognoosida. Järgmine põnev sündmus on loomulikult Xi ja Bideni tippkohtumine. Roman Ubakivi Korda

kolmapäev, 9. juuni 2021

T I P P K O H T U M I S E S T Eeloleva 16.mail eeldavasti toimuva Bideni - Putini kohtumine on loomulikult kogu maailma tähelepnu keskpunktis. Bidenile on see kohtumine igal juhul kasulik ja lausa hädavajalik. Putinile ei ole see hädavajalik ja on seotud teatud riskiga kaotada lahing psühholoogilises sõjas kui kohtumisest ei tõuse mingit tulu Venemaale. Sel juhul on Putin lasknud oma riigi renomee veel allapoole Gorbatshovi taset kui nõustuti NSVL nimetamisega "kurjuse impeeriumiks". Täna tähendaks ilma Bidenilt avalikku vabandamist nõudmata kohtumine vaikset nõustumist juba kogu Venemaa juhtkonna ja konkreetselt Putini enda demoniseerimist keemiarelvaga Litvinenko, Skripalite, Navalnõi jne. killeriks - tapjaks. Seega peab Biden kohtumiseks Venemaale midagi kasulikku lubama ja taas Putini tahtlik petmine, nagu seda tegi Obama Maidani päevil, oleks Ameerikale vaid taktikaliseks võidukeseks ja suureks strateegiliseks kaotuseks Hiina-Venemaa liidu näol. Putin on selgelt sõnastanud Venemaa nõudmised Bidenile: tunnistada Venemaa rahvuslike huvide legitiimsust NSVL endistes piirides. Erinevalt meie suguvendadest soomlastest ja ungarlastest puudub Eestil rahvuslik eliit kes tegutseks rahva ja riigi huvides ja oleks poliitiliseks subjektiks. Meie liberaalne eliit on kompradoorne nagu Läti, Leedu Ukraina ja Gruusia eliitki ja nende saatus on tulevase tippkohtumise üheks arutluse teemaks. Bideni teemad Venemaaga on palju avaramad. Esmalt julgeoleku mured. Prognoosisin juba ennem USA valimisi , et Bideni võit oleks suureks õnnetuseks mitte ainult Ameerikale, vaid ka ta peremeestele banksteritele, sest tema agenda on nii ebakompetentne, et vaid kiirendab Bretton Woodsi dollarisysteemi kokkuvarisemist. Silmatorkav strateegiline superrumalus oli rünnak Hiina ja Venemaa vastu üheaegselt, sest viimaste geopoliitiline koguvõimsus on selgelt suurem USA omast. Esimesed sada päeva Biden viiski ellu seda hullumeelset ebarealistlikku poliitikat, mis ajas oma perspekiivituses tagajalgadele isegi 97 aastase H.Kissingeri, sõjaväe eliidi /vaadake kasvõi Strateegilise väejuhatuse komandori avaldust, et Venemaaga tuleb kindlasti läbi rääkida) ning lõpeks süvajõu enda, millele järgnes Bideni järsk toonimuutus Venemaa suunal ning palve tippkohtumiseks. USA süvaeliit on ilmselt jõudnud põhimõtteliselt konsensuseni, et Hiina on peavaenlane ja tema võitmiseks on hädavajalik Venemaa vähemalt blokeerida ja mitte lasta tekkida Hiina -Venemaa liidul. Ühesõnaga Biden hakkab ellu viima Trumpi poliitikat, mida ta ise seni neli aastat blokeeris. USA on juba selgelt formuleerinud oma ettepaneku julgeolekupoliitikas Venemaale: strateegiline stabiilsus ja läbipaistvus. Seega USA lähtub realistlikust seisukohast ja ei nõua strateegilist tasakaalu, sest täna on USA strateegiline tuumatriaad selgelt vananenud terve põlvkonna jagu ja Venemaal on 86% uuendatud tuumatriaad pluss täiesti uued relvad. Venemaa edu hyperkiirusega relvade arendamisel on avanud võimaluste akna, et mobiliseerides ühiskonna võib Venemaa paari aastaga suruda USA põlvili Ülemaailmsehüperkiirusega rakettide välkrünnakuga, mis jätab USA ilma võimalusest vastata kättemaksuga. Kirjutasin jub mõni aasta tagasi, et venelased võivad ise kasutada USA poolt nende vastu väljanuputatud kontseptsiooni. Seega USAs on alles tänaseks jõutud lõpeks arusaamisele, et tegelikult nad on jäänud tehnoloogiliselt maha Venemaast eksistentsiaalses valdkonnas ja nende ellujäämise huvides on võidurelvastumise pidurdamine ja läbipaistvus, et võita aega Venemaale järelejõudmiseks. Teine stabiilsuse tõlgendus poliitilises mõttes võib tähendada praeguse poliitilise vahekorra kinnikülmutamist tänasel rajajoonel. Arvestades tänast jõudude vahekorda ja veelgi enam selget tendentsi, et USA positsioon kiirenevalt mureneb kasvõi Bideni ebakompetentse majanduspoliitika tõttu, Hiina ja Venemaa tugevnemise taustal, on selge, et aeg töötab USA kahjuks. Seega kokkulepped, mida Biden võib täna veel suhteliselt soodsalt (kas Ukraina või Baltikumi arvel) osutuvad varsti juba ebarealistlikeks. Putin pole siiski Gorbatshov või Jeltsin ja Venemaa rahvuslike huvide reetmisega kindlasti nõus ei ole ning seega tänase Venemaale absoluutselt vastuvõetamatu olukorraga, kus vaenlase NATO baasid on mõne minuti lennu kaugusel Leningradist ja Moskvast kindlasti leppida ei saa. Küll aga saab Putin vastu tulla Ameerikale nende rohelises programmis, mis on mõeldud USA tehnooogilise üleoleku taastamiseks, nagu ta seda ka Peterburi konverentsil äsja signaliseeris. Samuti on Putin valmis toetama Bidenit tolle sisepoliitilises parteisiseses võitluses. Ma olen varem märkinud, et tänane Demokraatliku partei võidu tagas (olgugi ka supervõltsimise teel) kolm jõudu: kosmopoliitsed banksterid, IT oligarhid (Zuckenberg jne.) ning Sundersi pseudomarksistid koos veidrikest vähemustega. Kui Biden on terve elu truult teeninud bankstereid, siis Harris on silmatorkavalt veidralt käitunud, olles pidevalt Bideni kõrval. Seni on alati asepresident julgeoleku huvides vältinud presidendiga ühes ruumis või majaski viibimist. See annab põhjuse spekulatsiooniks, et Harris esindab IT magnaate. Viimased on aga täna maha kiskumas pedestaalilt neid rahvaga manipuleerimiseks loonud bankstereid. Nii pakkudes IT firmade maksustamist nende tegutsemismaades 15% tabab Biden kaks kärbest yhe hoobiga; nõrgendab banksterite rivaale ja pakub kandikul Euroopale ja Venemaale rasvase kondi. Seega on Venemaa täna geopoliitiliselt väga soodsas seisus, mida oli kerge ette näha juba aastaid tagasi: ühelt poolt pakub sügavavamat strateegilist koostööd Hiina välisminister ja teiselt poolt kasvõi Ukrainat USA president ja pealahinguväli nihkub Euroopast Kagu-Aasiasse. Hiina-Venemaa tänast koostööd katkestada on muidugi ebareaalne ja seda sihti Bidenil ilmselt ei ole. Ent "strateegiline stabiilsus" tähendab, et see ka ei süveneks, mis ongi Bideni peamiseks eesmärgiks. Venemaa- Hiina koostööks on kindel vundament - julgeolekupoliitikas ühtelangevad rahvuslikud huvid. USA-Venemaa kokkupõrge on aga vältimatu, niipea kui USA suudab piisavalt tugevneda ja alistab Hiina. Lääne eliit on ilmselgelt degenereerunud ja ei oma enda esivanemate taset, ent siiski kahtlematult vähemalt üritavad mõelda geopoliitilisel tasemel, ehk teisiti öeldes mängivad pikalt, mõeldes aastakümneid ette. Nii võvad nad vabalt /muidugi ei tasu sellist formaliseeritud avalikku lepingut oodata käesolevalt kohtumiselt) tulla vastu Venemaa soovile ja pakkuda peale NSVL piiride veel ka kogu endist sotsialismileeri ja muudki Venemaa vastutusalasse. Ent see ei tähenda kaugeltki seda, et nad loobuvad oma plaanist Venemaal kael kahekorra keerata. Selles mõttes jääb Venemaa eliit selgelt Läänest maha. Hiljuti 31.mail avaldati Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrushev artikli Rossiskaja Gazetas, kus teavitati eesoodatavatest muutustest Venemaa julgeolekustrateegias, kus esmakordselt patriootliku ideoloogia juurutamine ja ajaloo tähtsus tõstetakse prioriteediks koos informatsioonilise julgeolekuga. Riigi ja tsivilisatsiooni ellujäämise huvides absoluutselt õige ja hädavajalik samm. Samas see näitab Putini ja ta meeskonna mõttehorisondi piiratust kuskil viisaastaku kaugusel. Seda oli vaja teha juba paarkümmend aastat tagasi. Tänaseks on aga Venemaal juba (nagu Eestiski) üles kasvanud Putini juhtimisel Sorose õpikute najal liberaalse maailmavaatega põlvkond, kes ei tea Stalingradi ja Kurski lahingutest mõhkugi (meil eestlaste muistsest vabadusvõitluseest) ning kellest ei ole kodumaa kaitsjat ega pere loojat. Kui lisade veel siia Putini eliidi liberaalne majanduspoliitika, siis on väga tõenäoline, et vaesunud ja puudust kannatav rahvamass tulvab tänavatele juba septembris valimiste ajal. Putini õnnetuseks on ta hakanud sunnitult vaikimise asemel rääkima majandusteemadel ja kaotanud nii tarkuse oreooli. Superrumalus oli Peterburi majandusfoorumil väita, et kui valitsus rikub eelarveseadust ja ei investeeri riiki plaani järgi 1 triljonit rubla, siis olevat see igati normaalne ja harilik nähtus?! Venemaal on alati olnud probleemiks teed ja lollid. Kui viimased pääsevad riiki juhtima, nagu Gorbatshov, siis algab smuta. Putin on kindlasti parem kvaliteet kui Gorbatshov julgeolekupoliitikas, ent majanduses on nad samal tasemel. Kui Putin avalikult kogu maailma ees ründab teraseoligarhi, kuna too õiglaselt ründab Keskpanga juhti kõrgete laenuprotsentide eest ja laidab rahandusministrit, kuna too tahab nelt veel saja miljardi eest lisamaksustada, siis ta demonstreeris oma täielikku ebakompetentsust. Esmalt kui Putin samas kinnitas, et ta on liberaal ja viib sihikindlalt läbi riigitööstuse erastamist ja vaba turumajanduse printsiipi, siis mis õigusega ta topib nina eraettevõtte kasumisse ja lisamaksustab seda? Suurem häda on aga selles, et ta ei saa aru, kuidas toimub täna Venemaa majanduse krediteerimine ja toimimine. Vastavalt nn.Washingtoni konsensusele Venemaa (nagu Eestigi) ei tohi investeerida riigina oma majandusse oma valuutaga , vaid peavad ootama välisinvestoreid dollaritega. Keskpank hoiab laenuprotsendi kõrgel nii, et teraseoligarhil on kasulikum võtta laenu välismaalt dollarites, kuna sealne laenupprotsent on nii madal, et võimaldab ka kasumit tehtud töö eest saada. Kõik on hästi kui rubla oleks stabiilne, sest kulud Venemaal makstakse rublades. Ent rikkudes Venemaa konstitutsiooni, mis nõuab, et Keskpank tagaks rubla stabiilsuse, on Keskpanga juht Putini heakskiidul muutnud rubla maailma üheks kõige ebastabiilsemaks valuutaks. Ja seda tohutute reservide omamisel, millega oleks kerge tagada rubla stabiilsus. Kes võidab rubla ebastabiilsusest? eelkõige spekulandid börsil, kes mängivad rubla kursimuutumise pealt. Omades Keskpanga siseinformatsiooni, millal rubla järjekordselt devalveeritakse, võib näiteks ametkond, kes ei pane sentigi oma raha mängu kasutades vaid kasutamata eelarveseaduse järgi raha, paigutab selle dollaritesse (nagu Eestiski seda tehti) ja pärast rubla kukkumist vahetab dollarid taas rubladeks, saades nüüd rublasi tunduvalt rohkem. Kui Keskpank langetas rubla kurssi 60 dollarilt 75-le, siis kui pangad, kus seisis kasutamata 1 triljon rbl. vahetati kursiga 1 dollar -60 rbl, ja hiljem tagasi kursiga 75 rbl, siis võib igaüks arvutada, kui palju kasumit kasulikku tööd tegemata said pangad rahva arvel. Aga teraseoligarh laenas raha ju dollarites, põhikulu tootmiseks tuleb tal maksta ju rublades, seetõttu tuleb tal ühe dollari kokkusaamiseks teenida veel suuremat kasumit rublades- seega tõstma hinda siseturul. Kui siia lisada veel Venemaa inflatsioon vähemalt 10%, siis kallineb tootmine veelgi, mis omakorda tõstb hinda. Ja loomulikult terase kallinemine siseturul tõstab omakorda inflatsiooni. Kui nüüd Putin tahaks, et relvastuse hind ei tõuseks, sis tuleks terasetootmine mitte erastada, vaid riigistada, saades nii mängumaa kasumiga opereerimiseks. Ent veelgi suurem probleemon Putinil on selles, et ta pole aru saanud, et Venemaa majandus on virelema määratud seni, kuni ta käekäik sõltub tema vaenlase USA tahtest, kas ta eraldab dollaritest krediiti Venemaale või mitte. Selleks tuleks juba ammu (alates 2008 a. kriisist või hiljemalt 2014 aastast kui dollarikrediit lõppes) lahkuda dollarisüsteemist ja teha rubla sisemaiseks investeerimisvaluutaks, nagu see oli ka NSVLiidus. Üleminek tooks kaasa loomulikult esialgse segaduse aastaks-paariks, kuid seejärel oleks ees ressurssidega ja nõudlusega tagatud majandusbuum 7% aastas vähemalt kümneks aastaks ja elanikkonna heaolu kindel kasv. Seda oli vaja teha juba hiljemalt seitse aastat tagasi. Täna on seda veelgi kergem teha, sest juba Hiina on SVIFTi kõrval oma maksesüsteem ja ka Venemaal on krge klassiga IT mehed, kes on oma maksesysteemi valmis vorpinud. Laskusin üksikasjadesse, sest tahtsin rohkem põhjendada oma eelmises kirjutises väljendatud mõtet, et Putini parim aeg on ilmselt möödas ja ta on muutumas Venemaa arengu piduriks. Juhtimisüsteem peab olema kindlasti keerukam kui juhitav süteem ja Putini majanduslikliberaalne juhtimine on oma infantiilsuses selgelt elule jalgu jäänud. Teada on, et Putini aitas Jeltsini meeskonda Tshubais ja Kudrin. Ent see ei õigusta Putini onupojapoliitikat, et kurikuulus Tshubais, kes korraldas riigivara ärastamise, seejärel lõhkus Venemaa ühtse elektrisüsteemi ja pandi nnotehnoloogiat arendama ning tagajärjeks on tohutu raha musta auku ajamine, millel pole Venemaal mingit kasu olnud. Ja ometi pole saladus, et Venemaa elutähtsaks kitsaskohaks on just need nanosed chipid, mida seni toodavad vaid Taiwan, L-Korea ja USA - kõik Venemaa vaenlased. Hiina on ohust teadlik ja paisanud selle kitsaskoha kõrvaldamiseks üle 1,5 triljoni dollari. Venemaal sellist raha loomulikult ei ole ning seda kuritegelikum on triljoni rubla kasutamata külmutamine pankades. Teame, et Putini eest kostsid Jeltsinile Berezovski ja Kudrin presidendi vahetusel. Ent see on hukatuslik Venemaale kui onupoliitika huvides hoitakse Venemaa majandust Kudrini liberaalse ususekti paradigmas. Roman Ubakivi