Islami uus tulemine.

Türklaste Euroopasse tulemise vana lugu sai alguse Konstantinopoli vallutamisega 1453 aastal. Pärast seda oma kõverat mõõka vibutades jõudsid nad Viini alla, kuid pidid seekord taanduma. Praegune reaalsus on, et türklaste käes on Bosporuse väinad, Marmara meri ja Dardanellid, lisaks suur tükk Euroopa mandrit vastaskaldal.
See on põhjus miks USA tahab, et Türgi kuuluks NATO-sse ja see on see, miks mandri Euroopa tahab Türgi liitumist EL-ga. Kõigis EL vanades riikides on arvukad türklaste viiendad kolonnid. Saksamaal näiteks ligi 4 mln suurune kogukond, kes lehvitab punast viisnurgaga ja poolkuuga lippe oma üritustel. Praegu veel võib Islami invasioonile ja Euroopa demokraatlikule vallutamisele piiri panna. Varsti on hilja. Venemaa on samuti Türgil lõa otsas, sest Vahemere võti on salakavalate moslemite taskus.
Kristluse ja islami vastasseisus on Venemaa meie liitlane.
Vaid stagneerunud Eesti eliit ei saa sellest aru. Geopoliitiliselt tuleneb, et vastasseis islami ja kristluse vahel muudab Venemaa lähiajal meie liitlaseks. See on mõistagi väga mõru pill, mis tuleb Eesti valitsusel ja arvajatel alla neelata.
Nii nagu kristlik maailm on kirjumast kirju on ka islami oma. Ja nii nagu looduses ikka vajavad nad eluruumi ja on seega omavahel konkurendid. Praegune islami passionaarne tõus on enneolematu. Viimase poole sajandi jooksul on elanikkond plahvatuslikult suurenenud ja vajab hädasti uut eluruumi. Nii nagu minevikus - pooltuhat aastat tagasi, vajas eluruumi kristlik maailm. Loodan, et Euroopast tuule tiibadessee saanud vallutajate järglased suudavad mõista praeguste Euroopat vallutavate moslemite motiive.
Ristisõdijate metsikused, Ameerika mandri umbes 50 mln põliselaniku hävitamine n.n oopiumi sõjad Hiinas ja palju, palju süütute inimeste verd, mis valati vallituste käigus. Võib öelda, et kõik kordub vastupidises suunas. Õnneks ei ole meie väikesel rahval vallutustel lasuvat pattu. Pigem olid ristisõdijad need, kes muistsete eestlaste verd valasid.
Järgmisel aastal on Madisepäeva lahingu 800-aastane kurb juubel. See oli viimane tõsisem risti toojate vastane võitlus, kus langes Lembitu koos oma relvavendadega.
Teatavasti on Türgi sunni-moslemite riik. Vastukaalul asub Iraan šiia-moslemite kants. Šiia kaar ulatub Iraanist, läbi Süüria iidse, rikka ja viljaka Levanti piirkonna ja Liibanonist kuni juudi riigi piirini. Liibanonis baseeriva Hesbollahi võitlejad on Iraani palgal. Minu arvatest oli ja on Al-Assad Süüriale parim valik, mis säilitas pikki aastaid selles rahutus piirkonnas rahu. Al-Asssad on alaviit ja tema naine sunni moslem. Alaviidid on šiiadele lähedane islami vähemus ja sellega on tagatud Iraani toetus. Druusid, Süüria kurdid ja teised peavad sellega arvestama. Pärast Venemaa sekkumist Al-Assadi (Iraani) poolel peab selgemalt poolt valima ka sunniitlik Türgi. Türgil on seepärast keeruline pati seis. ISISe usuvendadega (sunnidid) ei tahaks sõdida, kuid Lääne pool sunnib peale. Sellest tingituna on Türgi sunnitud pidama näilist võitlust. Mõneti mõistatav oli selles valguses ISISe positsioone pommitava vene lennuki alla tulistamine. Viimased sündmused aga viitavad sellele, et Venemaaga on sõlmitud rahu. Türgi lendurid, kes venelaste lennuki alla tulistasid on arreteeritud. Türgi diktaator Erdogan käis äsja Venemaal suhteid silumas. Kas rahu hind on venelastelt saadud info riigipöörajate kohta või hoopis miski muu, selgub, kui üldse selgub lähiajal. Fakt on see, et praegune areng Türgis on raskesti prognoositav. Selge on vaid, et teisiti mõtlejate suhtes on käivitunud jõhker idamaine terror. Erdogani oponent Fethullah Gülen oli lähiminevikus tema võitluskaaslane ja vaimne mentor. Praegu elab paguluses USA-s. Güleni loodud liikumine Hismet püüab islamit kaasajastada. Nemad on käivitatud puhastuste suurimad kaotajad. Arvata võib, et islam muutub tulevikus riigi usundiks. Erdigani sümpaatia Egiptuse Moslemite vennaskonnale on üldteada. Pärast Moslemite vennaskonna kõrvaldamist võimult on Türgi suhted Egiptusega väga teravad. Kas Erdoganil õnnestub islami kalifaadi ideega edu saavutada näitab tulevik.
Maailmale on kõik mis Türgis toimub äärmiselt ohtlik. Kõigest 70 km kaugusel Süüria piirist asub NATO baas ja tuumarelvad.
Ka Iisrael püüab Türgi riigiga rahu. Viimati maksti Türgile korralik kompensatsioon verise konflikti eest humanitaarabi laevaga, mis oli Juudi riigi Vahemeere rannikule lähenemas ja mõeldud sunni moslemitele okupeeritud aladel. Seda arvestades pole välistatud, et Juudi riigi salaluure jälgis hoolega Erdogani tegevust ja teadis kavandatava puhastuse läbiviimist ja reeturitest nimekirjade koostamist. Pärast seda, kui riigipöörde korraldajaid informeeriti Erdogani kavatsustest ei olnud neil enab aega mõelda ja tuli tegutseda. Kiirustamisega saab seletada käpardliku riigipöörajate tegutsemist.
2000 meheline kaardivägi, mis oli mõeldud valitsuse kaitseks, üritas Erdogani tabada, kuid viimast jõuti hoiatada ja ta suutis oma elu viimasel hetkel päästa. Kas mängus osales juudi-, vene- või Erdogani enda salaluure pole mõtet oletada.
Kurdid.
Türgi ja kogu piirkonna probleem on ülekohtuselt omariiklusest ilmajäetud kurdi rahvas, kes elab Türgis, Süürias, Iraagis ja mitmel pool mujal. Vaatamata karmile saatusele on kurdi rahvas püsinud läbi aegade. Sellega tuleb arvestada, kui tahame rahu Lähis-Idas. Venemaa toetus kurdide omariikluse ideele on reaalsus nagu kurdide võitlus ISISe vastu. Türgile see kõik ei meeldi. Möödunud aastal käivitunud lahingud kurdi võitlejatega on ägenenud. Aeg on tõestanud veenvalt: taplustega probleemi pole võimalik lahendada. Kuid pikas perspektiivis on Türgile Venemaad vaja kui liitlast vastasseisus EL-ga ja miks mitte ka USA-ga.
Türgi ultimaatum EL-le - „1-ks oktoobriks olgu viisavabadus“ tõestab meile, et asi on naljast kaugel. Türgil on oma valikud tehtud.

Robert Vill