LIBERALISMUSE KATKUST
Eesti taasiseseivumisest möödub kohe veerand sajandit ja on aeg teha kokkuvõtet. Tänane Eesti riik vastab täielikult laarlaste -neoliberaalide eesmärgile ja arusaamadele, olles nõrk ja mõtetu. Tema sümboliks on laarlaste poolt püstitatud logu ja kunstiväärtuseta Toompea nõlvale püstitatud Vabadussõja mälestussammas. Eestlus uhatakse üha kiirenevalt demograafilisest klosetipotist alla vastavalt neoliberaalse poliitika eesmärgile. Majanduslikust iseseisvusest, aga seega ka poliitilisest iseseisvusest ei saa juttugi teha. Eesti on edukalt deindustrialiseeritud ja muudetud välismaise kapitali lüpsilehmaks. Täna tähendab mediaanse sissetulekuga perekonnale teise lapse sünd automaatselt laskumist allapoole vaesuspiiri.
Poliitikud muidugi tegelevad majandusega, täites pidevalt enda taskuid ja parteikassat, nagu hiljuti toetasid parteigenosse K.Pentuse äri peaminister T.Rõivas ja siseminister Pevkur, kuritarvitades oma ametiseisust. Riigi ja rahva majanduse käekäigu eest nad on end ise vastutusest vabastanud, sest neoliberaalse dogma kohaselt riik majanduses aktiivset rolli ei oma. Kui nad aga sekkuvadki, nagu M.Laar oma kartuliprojektiga ja kogu kamp Estonian Air`iga, siis on tulemuseks vaid majanduslik katastroof. Me oleme täna Euroopa vallasandid, kes hingitsevad veel tänu EL armuandidele.
Välis - ja julgeolekupoliitika debiilsust võib iseloomustada president T.H.Ilvese praktiliselt ühel ajal lausutud kahe teesiga: Eesti on julgeolekumõttes täna parimini kaitstud kui kogu oma senise ajaloo jooksul ning poliitikute poolt eestlaste põlisvaenlaseks tembeldatud Venemaa võib Eesti vallutada nelja tunniga.
Aru saamiseks, miks Toompea on vallutanud degenerantsed prussakad, kes on suunanud Eesti riigi pigutused eestluse hävitamise teele, algame mõistete lahtiseletamisest.
Liberalism tekkis kui ideoloodia, poliitiline- ja majandusteooria 17.-19. sajandil vastukaaluks seni ainuvalitsevale traditsioonilisele mõtteviisile. Oma loogilise täiuse saavutas ta 20.saj viimasel veerandil neoliberalismi variandis Ayn Rand´i Objektiivsele filosoofiale tuginedes USA-s. Ka pahal lapsel on mitu nime ja nii sõltuvalt maast on võimalikud eri nimetused globalismist neokoservatismini.
Hiljem pungus liberalismist jakobiinlaste seemnest veel marksism. Seega Euroopa tsivilisatsioon on loonud kolm suurt ideoloogiat: traditsionalismi kui parempoolse mõtteviisi, liberalismi , mida rahvas nimetas Suure Prantsuse revolutsiooni ajal sooks, ja vasakpoolse marksismi.
Seejuures just liberalismi võib iseloomustada kui Euroopa tsivilisatsiooni väärkasvu, haigust, vähkkasvajat, mis on surmaohuks peremeesorganismile. Seda sellepärast, et Euroopa tsivilisatsiooni aluseks on Antiikse Kreeka filosoofia. Viimase vundamendiks on aga Aristotelese poolt sõnastatud fundamentaalne, liberalismi tekkimiseni iseenesestmõistetav põhimõte: TERVIK ON TÄHTSAM KUI OSA. Seega mets on tähtsam kui üks puu, rahvas on tähtsam kui üks inimene, Eesti on tähtsam kui peaminister, lõpeks Loodus on tähtsam kui inimene. Seda nimetastakse ka holistlikuks mõtteviisiks.
Just sellele Euroopa tsivilisatsiooni traditsioonilisele põhimõttele kuulutasid sõja liberaalid, kes postuleerisid, et OSA ON TÄHTSAM KUI TERVIK . Neoliberaalide esindaja A.Rand ja tema jüngrid (praktiliselt kogu Ameerika eliit alates R.Reaganist ja enamik Euroopa eliidist alates M.Thatcherist ja kogu Eesti eliit on viinud liberalismi oma maksimumini: EKSISTEERIB AINULT OSA, TERVIKUT EI OLE OLEMAS. Seega on liberaalidele tähtsaim üksikindiviid, mitte kogukond ja rahvus. Üks IRL käilakujudest prof. Tulviste märkis täiesti õieti, et kõige tähtsam tema mõttekaaslastele on üksikindiviidi õigused. See on vundament, millest lähtub nende maailmavaade. Esmatähtis on tema isiklik heaolu, riik ja rahvas on teisejärgulised. Arvan, et just see liberalismi katkupisik oli põhjuseks Euroopa allakäigule, mille mäda haistsid juba 19.sajandil kui Euroopa maailma tipus seisis, sellised geeniused nagu O.Spengler.
Kui lisada siia A.Randi loetaivama raamatu peaidee, et indiviidid, kes on eliidis, teostavad revolutsiooni, et nad ei ole enam rahva teenrid ja ei pea silmas enam rahva huvisi, vaid ainuüksi enda isiklikke huve, vastandades end teadlikult kogu rahvale, kes on ainult muda nendele sõtkumiseks, siis on selge, et Eesti riigi põhiidee: tagada eestluse kestmine läbi aegade on meie eliidi poolt mutta tallatud ja ees ootab meid, rahvast, mitte Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmine vaid häving.
Roman Ubakivi