Intervjuu 17. aprillil

kolmapäev, 6. juuli 2016

BREXIT JA EESTI
Suurbritannia lahkumine EL-st oli loogiline ja kergesti ennustatav samm peale Britannia ajaloolist geopoliitilist otsust eelmisel aastal (millest ma kirjutasin eelnevalt artiklis "Et tu Britain"). Tollal nimelt otsustati avalikult sisuliselt loobuda USA poolt veetavat globalistlikku projekti puudli rollist ja sisuliselt minnes üle BRICS leeri, hakata üles ehitama oma impeeriumi.
Rumal on meie meedia arusaam, et Brexitit toetasid peamiselt vaesemad ja harimatud inimesed kui Britannia taasiseseisvumise eesrinnas oli kuninganna Elisabeth II isiklikult, kelle küsimuse peale: nimetada talle kolm põhjust, miks Suurbritasnnia kuningriik peaks ELtu jääma? jäädi vastus võlgu. Kuna demokraatia puhul pole otsustavalt tähtis, kuidas rahvas hääletab, vaid kes ja kuidas hääli loeb (nagu meie E-valimistel), siis otsustav võitlus käis muidugi lõhenenud eliidi sees. Napilt kuid kindlalt kaotasid globalistid ja võitsid patrioodid, mis vastab ka selgelt praeguse ajalooetapi vaimule ja tendentsile.
Poliitikas pole teatavasti midagi juhuslikku ja Britannia võib vabalt oma Pakistanist pärit muslemist Londoni linnapeaga ja Araabia Lorentzi ajalooga pretendeerida Sunni maailma eeskõnelejaks, liites enda mõju alla areaali Uus-Meremaast, Austraaliast, Indoneesiast, Malaisast, Singapurist, Araabia poolsaarest ja osa Ida-Aafrikast ning Lõuna-Aafrikast. Seda peamiselt finantsteenuste näol. Veel suuremaks suutäieks oleks vahendaja rolli saavutamine erinevate tsivilisatsiooniblokkide vahel - selleks on eeldused olemas vanade erisuhete näol USA-ga, tänaseks üliheade suhete sissreseadmiusega Hiinaga, finantskeskused Londonis, Singapuris ja Hong-Kongis. Brokeri roll erinevate valuutatsoonide vahel tõotab ülikasumeid ja vastavat poliitilist mõjuvõimu.
Inglise rahva seisukohast on tähtsad kolm momenti. Esmalt majanduslik. Selge on see, et kui Washingtoni tuhvlialusel A.Merkelil õnnestub EL tõmmata vabakaubanduskokkuleppesse USa-ga, tähendab see Euroopale majanduskatastroofi. Europarlamendi liberaalide fraktsiooni esimehel Guy Verhofstadtil on tuline õigus kui ta ütles et rotid (britid) lahkuvad uppuvalt laevalt. Tänaste degenerantsete juhtide valitsusaja kestmisel on EL lagunemine vältimatu.
Teiseks on isemeelsetele britlastele vastuvõetamatu Brüsseli antidemokraatliku ja meie Ansipi suguste juhmide bürokraatide suur võim ja täielik vastutamatus. Kolmandaks puudutab igat lihtinimest migratsiooniprobleem. Inglastel on juba täna kõrini miljonist poolakast, kolmesajatuhandest rumeenlasest ja bulgaarlasest, sajast tuhandest leedukast jt., rääkimata siis väina taga tunglevatest Kölni "festivali" korraldanud muslimite hordidest. Brüsseli bürokraatia ja Merkel on juba tõestanud, et nende tegevus on vastuolus inglise rahva huvidega. Nimelt pole Britannial ka prognoositavas tulevikus suurt probleemi sünnitusvanuses naiste hulgaga. Saksamaal aga on aga majanduse seisukohast vajadus vähese sündivuse tõttu lähemas tulevikus 10-20 miljonit migranti. Siit ka Merkeli sõnum migrantidele: Tulge kõik! Selge, et Merkeli suguste degenerantsete poliitikute tõttu ähvardab Euroopa muutuda tundmatuseni kõigest ühe inimpõlve jooksul. Brittidel on enesealalhoiu instinkt täitsa olemas ja nad ei taha kaotada oma identiteeti.

Brittide otsus saada taas geopoliitiliseks subjektiks mõjutab loomulikult jõudude bilanssi kogu maailmas. Nii on ilmne, et H.Clintoni võit eelsesvatel presidendivalimistel lõpeks kiire katastoofiga USAle. H.Clintoni globalistlikku ainuvõimu taotlev olukorrale ebaadekvaatne poliitika võib viia USA lagunemiseni.
Euroopas jälgib Britannia ilmselt lord Salisbury "Splendid Isolation" poliitikat. USA kaotab oma ülitähtsa liitlase, kes aitas hoida ameeriklasi Euroopas , venelasi väljas ja sakslasi allasurutuna. Saksamaa muutub ELs ülekaalukaks jõuks ja ei ole enam jõudu, mis suudaks tulevikus sundida teda lähtuda mitte USA, vaid oma rahvuslikest huvidest. Viimaseks on aga selgelt heanaaberlikud suhted või isegi strateegiline liit Venemaaga. Bismarcki partei päralt on tulevik.
Kõik see tähendab muidugi Eesti välis-ja julgeolekupoliitika täielikku pankrotti. Õnneks on meil ka arukaid ja mõjukaid inimesi, nagu ekspeaminister Tiit Vähi, kes hiljuti esines avaliku kriitikaga valitsuse vale Venemaa vastase poliitika kohta. Peaminister T.Rõivas suutis arukale jutule vastu seada vaid rumala demagoogia. Nimelt ei kahjusta heanaaberlikud ja head majanduslikud suhted Venemaaga Eesti rahvuslikke huve, nagu T.Rõivas sisuliselt väitis, vaid hoopis on meie julgeoleku huvides.
Roman Ubakivi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar