KAS PUTINI TÄHT HAKKAB TUHMUMA?
Peale hiilgavat valimisvõitu, kus rahvas tõepoolest tuli välja ja seisis sabades, et Putinile toetust avaldada, on Putin avaldanud Venemaa rahvuslikud eesmärgid ja strateegia ning paika pannud uue valitsuse. Minu kui rahvuslase mättakese otsast vaadates on eesmärgid ja strateegia absoluutselt õiged. Tänu saavutatud tehnoloogilisele ülekaalule on Venemaa taganud lähimaks kümnendiks sõjalise julgeoleku ning on võimalik ja õige pöörata peatähelepanu koos ideoloogiaga sotsiaal- majanduslikele probleemidele, mille integreeritud näitajaks on õieti esikohale asetatud demograafia. Lääs oma Venemaa vastases sõjakäigus saab täna ja lähimate aastate jooksul kasutada vaid psühholoogilist- ja majandussõda. Venemaa on täna võimeline sõjaliselt takistamatult põhja laskma kõik USA lennukiemalaevade lahingugrupid, mille loomulikuks tagajärjeks on kogu dollariimpeeriumi kokkuvarisemine.
Selle, rõhutan veelkord, täiesti õigete sihtide ja strateegia elluviijaks on paika pandud ka uus valitsus. Pealkirjas toodud küsimus on tingitud kahtlusest: kas uus valitsus on võimeline ellu viima Putini ukaasi. Ebaõnnestumise korral rahva entusiasm ja toetus haihtub ning Putin muutub mitte tõsiselt võetavaks ja ta kaotab võimu analoogiliselt Hrushtsovile.
Erinevalt Hrushtsovi avantürimist, nõuab Putini ukaasi elluviimine vaid 6% majanduskasvu ja 8 triljoni rbl. suurust (ca $ 135 miljardit) investeeringut. Rahvusliku majandusteooria ja Stalini poolt näidatud ca 15% majandusarengu tempo seisukohalt on see kukepea. Ainuüksi Keskpangas lebab 18 triljoni rbl. välisvaluutasse paigutatuna. Oma geopoliitilise vaenlase USA majandusse on investeeritud treasurite näol ca $100 miljardit. Relvi müüb Venemaa asstas $15 miljardi eest ja põllumajandustooteid $20 miljardi väärtuses. Eelarve on koostatud lähtudes nafta hinnast $40 barrelilt. Peale USA taganemist Iraaniga lepingust hüppas juba üle $80 barrelilt ja võib prognoosida tõusu $100 kanti, kuna USA on huvitatud oma kildgaasi ja-nafta kasumlikusest, mille nad Euroopale pähe määrivad. Sellest on huvitatud ka Venemaaga poliitikat ühtlustav Saudi Araabia, kes teostab oma riigile kuuluva naftakompanii 5% IPOt, kust loodab saada ca $1 triljoni. Ja loomulikult on see kullavihm Venemaale. Seega eesmärgid on võimalusi arvestades mitte utoopilised, vaid pigem tagasihoidlikud.
Probleem on selles, et Venemaal (nagu Eestiski) valitseb neoliberaalne majandusmudel, mille eesmärgiks ei ole majanduskasv ja rahva elujärje parandamine, vaid hoopis banksterite kasumi maksimaliseerimine. Seetõttu on Venemaa juba 2012. aastast majanduslanguses ja rahva sissetulekud kahanevad järjekindlalt. Teisalt on ca 200 oligarhiperet rikastunud sadade miljardite tempos ja raha veetakse Venemaalt takistamatult välja offshoridesse. Seega näen ma probleemi selles, et kogu valitsuse majandusblokk ja Keskpank on seni Putini õnnistusel koosnenud totaalselt liberaalidest, kes on jätnud reaalse majanduse ilma krediidist ja raha Venemaalt välja vedanud ja nii kägistab Venemaa majandust, tehes talle kümme korda suuremat kahju kui kõik Lääne sanktsioonid.
Putini intellektuaalne tase pole muidugi võrreldav Mart Laari omaga ja tundub ilmvõimatuna, et ta sellest aru ei saa. Teisalt, omades pisikese inimrühma juhtimise kogemust, saan ma aru, et mingit reaalset vabadust ka kõige suuremal despoodil olla ei saa, sa oled kätest ja jalust seotud teistest. Nagu Ameerikaski ja mujalgi, on Venemaa eliit lõhenenud ja omavahelises sõjas. Laias laastus võib eristada kahte põhimõtteliselt leppimatut gruppi: patrioodid ja globalistid. Patrioodid on Trump, Putin ja Xi, kes peavad esmatähtsaks oma maa rahvuslikke huve. Globalistid on kosmopoliidid, kes moodustavad internatsionaali, kelle põhaks lehmaks on finantsoligarhia-korporokraatia huvid. Ideoloogiliselt on viimased liberaalid. Muidugi on konkreetsel maal pilt palju keerukam: nii on Hiinas selgelt vähemalt kolm suuremat rühmitust - sõjaäelased, Shangai ja komsomolid. Ka venemaal on kolmas grupeering -nn. perekond (Jeltsin) täna Voloshiniga eesotsas, kes nagu liberaalidki töötavad Putini vastu.
Venemaa eliit, nagu teiste liiduvabariikide eliit pärineb ju NSVL degenereerunud eliidist, kes rahva vara omastamse nimel lagundasid NSVLiidu ja muutusid üleöö kommunistidest liberaalideks. Putini selja taga on silovikud-riigimehed, kellele on esmaseks Venemaa rahvuslikud huvid. Viimaseks on kindlasti ka vajadus ära hoida avalik kodusõda, mis võib puhkeda kui täna kohe liberaalide viies kolonn võimult katsuda kõrvaldada. Neil on selleks piisavalt ressursi ja ka välisabi käepärast ning ebanormaalse sotsiaalse kihistumise ja ebaõiglusega soodne pinnas kobestatud. Eestit õnneks vähemalt kodusõja oht ei ähvarda, sest meil on kõik parteid liberaalsed. Seevastu on meie mädanemine ja vaikne kadu garanteeritud.
Seega on Putinil potentsiaalselt kuhjaga ressurssi oma ukaasi realiseerimiseks kuid selleks on hädavajalik muuta neoliberaalne majandusmudel rahvuslikuks-patriootlikuks. Liberaalid suudavad parimal juhul Kudrini kinnitusel tagada vaid 1-1,5% majanduskasvu ja sedagi vaid statistikat võltsides (selleks toodi statistikaamet majandusarenguministeeriumi otsealluvusse). See tähendaks Putinile katastroofi. Kui tema uus ukaas jääb samuti sisuliselt täitmata kui tema 2012 ukaas, siis pole ta enam tõsiselt võetav.
Võtmeküsimuseks on seega, kas uus Valitsus ja Keskpank tahavad ja suudavad Putini ukaasi eesmärke saavutada. See on esmapilgul isegi võimalik, sest poliitilise tasemega figuurid, kes avalikult rahvusliku majanduspoliitika suudaksid blokeerida on sule sappa saanud nagu Shuvalov ja Dvorkovitsh või ametis madaldatud nagu Prihhodko. Uljukaev istub vangis. Seega ilmselt samm õiges suunas. Medvedjev ei ole muidugi mingi visionäär ja Bismarck, vaid hoopis liberaal, ent Putin võib teda ilmselt usaldada. Kudrin on kavalalt pandud valitsuse tegevust kontrollima, sest tema koera-kassi suhted Medvedjeviga on üldteada. Poliitika on võimaluste kunst. Samas on majandusblokk endiselt liberaalide, ehkki mitte prominentsete käes nagu Siluanov.
Seega taandub küsimus sellele, kas Siluanov ja Nabiullina peavad tähtsamaiks oma ametikohast kinni pidamist, milleks nad peavad loobuma oma senisest liberaalsest kipspäisusest, või Putin vahetab nad välja juba selle aasta lõpus. Senine liberaalide skeem, et majandusse investeerimiseks eraldatud raha jagatakse Keskpanga poolt laiali oma lemmikpankadele, ettevõtjatel on aga Keskpanga poolt kehtestatud ülikõrge protsendi tõttu võimatu laenata ja pangad panevad investeerimiseks mõeldud raha bõrsile rublakursiga spekuleerimiseks hiigelkasumite saamiseks, mida võimaldab omakorda Keskpanga poolt vabaks lastud rubla kurss, mis on karjuvas vastuolus Vene põhiseaduse nõudega, et Keskpank peab tagama rubla stabiilsuse. Nii oli 2015.aastal rubla kõige ebastabiilsem raha maailmas! See sisuliselt kriminaalne liberaalide banksterite maffia on ilmselgelt väga möjuvõimas ja Venemaa arengu pidur.
Kolmas, vast kõige ebatõenäolisem, võimalus on, et Putin ise oma majandusmõtlemises on Sobtshaki taoline liberaal ja tahab surnult sooja saada.
Roman Ubakivi