EUROOPA SÕJAS
Täna Islamiriigi poolt korraldatud rünnak Euroopa Liidu ja NATO pealinnale on Brüsseli halvanud ja paanika on üldine. Selge on vaid see, et olukord ei parane, vaid halveneb. Tegu pole ju isoleeritud intsidendiga, vaid on Euroopa senise poliitika loogiline tagajärg.
Lääne Euroopa on Spengleri prognoosi kohaselt pidevalt degenereerunud ja peale II maailmasaõda kaotanud mitte ainult liidrirolli maailmas, vaid isegi osanud kaotada oma geopoliitilise iseseisvuse. Tänane EL poliitika ei lähtu Eoroopa huvidest, vaid on allutatud Ameerika tsivilisatsiooni globalistlikele huvidele. Tänase Euroopa sümboliks ei ole Karl Suur, vaid orjaliku poolearulise vanamuti kuju. A.Merkeli ja EL degenerantidest bürokraadid on viinud meid kuristiku servale. Euroopa on orjalikult järginud USA poliitikat Aasias ja Aafrikas, põhjustades sadade tuhandete süütute naiste ja laste surma oma sõjasüütamise poliitikaga Liibüast Afganistanini.
Konkreetselt on NATO maad sisuliselt aidanud luua, toetanud, rahastanud ja relvastanud (näiteks tankitõrjerakettidega "Tow" ) Islamiriiki ja AlQaeda Süüria haru Süüria seadusliku valitsuse kukutamiseks. Pole ju mingi saladus, et NATO liige Türgi on ISIS e varustusbaasiks ja USA liitlased Saudi Araabia ja Katar nende suurimaiks rahastajateks. Nende rahade eest on palgatud tuhandeid palgamõrtsukaid üle maailma, et käigus hoida nn.kodusõda. Tagajärjeks on 400 000 tapetud süürialast (peamiselt tsiviilelanikkond) ja üle poole elanikkonnast on sunnitud pagulaseks hakkama. Juurutanud hübriidsõja kontseptsioonis praktikasse terrori sõjameetodina, on Lääne poolt väga naiivne oodata, et sama relva ei kasuta Araabia tsivilisatsioon nende endi vastu.
Degenerandist Merkel on kutsunud kõik pagulased Euroopasse ja 1,2 miljoni migrandi hulgas voolas Saksamaale kontrolli puudumisel ainuüksi eelmisel aastal sadu IS võitlejaid. Selle asemel, et sultan Erdogan migrantideuputuse eest karmilt paika panna, autasustab Merkel Türgit 3-30 miljardi euroga NATO poliitika eduka elluviimise eest. Lisaks on loomulikult väga tähtis anda musulmanide vennaskonna võimu poolt juhitavale Türgile viisavabadus, et islamisõdalased jalutaksid vabalt Euroopasse. Tänaste Euroopa globalistlike liidrite käitumine on nii arusõge, et tahtmatult kerkib esile küsimus: kas see pole provokatsioon?! Euroopa on omadega umbes ja kirvena ripub pea kohal kogu rahasüsteemi kokkuvarisemine, mis toob kaasa muidugi majandusliku katastroofi. Võimalik, et ainukese väljapääsuna nähakse verist türanniat omaenda kesklasssi rahulolematuse mahasurumiseks. Fašism ja natsism holokaustiga on ju Euroopa kultuuri viljad.
Lisaks, Süüriale, Liibüale, Iraagile ja Afganistanile on Euroopa koos USA-ga natsliku riigipöördega Kiievis loonud veel ühe konfliktikolde, mis tähendab sõja kuulutamist Vene tsivilisatsioonile. USA survel Venemaale kuulutatud majandussõda jätab Euroopa üldse ilma igasugusest helgest majanduslikust perspektiivist.
Seega tänane Euroopa eliit, kes on USA tsivilisatsiooni surve all loobunud Euroopa põlistest kristlikest väärtustest, pakub meile ainult kahte tulevikustsenaariumi: kas totaalne natsism või islamiseerumine. Mulle ei ole kumbki vastuvõetav, seepärast on rahvastele ainukeseks arukaks väljapääsuks praeguste degenerantide väljavahetamist patriootidega juba lähimatel valimistel. Vana mugav Euroopa on kadunud. Mis saab Prantsusmaa 2016.a. Euroopa meistrivõistlustest jalgpallis? Lihtsam on rünnata popmuusika showsi kui lennujaamu.
Murrang teadvuses on toimunud juba ka USA-s. Eliit on selgelt jagunenud vana globalistliku poliitika pooldajate (Clinton) ja patriootide vahel (Trump, Sanders). Clinton esindab globalistlikku eliiti, kes ohverdavad USA rahvuslikud huvid rahvusvahelise finantssüsteemi eluea pikendamiseks. Trump on USA rahvuslike huvisi eelistades valmis ohverdama globalistliku finantsoligarhia huvid. Seega võime täheldada klassikalist ajaloolist vastasseisu: patrioodid contra globalistid. Minu prognoos: 21. sajand on patriootide päralt, multipolaarne.
Roman Ubakivi

SÕJAST
Täna on Eesti teatavasti USA vasallina osaline maailmas möllavast sõjast, mille tulemus määrab ära tulevase maailmakorra. Miks Eesti eliit, kes Põhiseaduse kohaselt on kohustatud võitlema eestluse säilimise eest, võitleb hoopis kõigi rahvuste tasalülitamise eest ning seega ka eestluse hävitamise eest, on omaette teema ja sellele küsimusele on nad kohustatud ise vastama.
Ma analüüsin täna põgusalt olukorda vaid Eesti-Venemaa rindelõigul, samal ajal arvestades muidugi ka unipolaarsete globalistide ja nende vastaste -multipolaarse maailmakorra pooldajate sõja üldist hetkeseisu. Minu eesmärgiks on välja selgitada, kas meie eliit suudab toimuvast üldse aru saada või elab virtuaalses mullis.. Küsimus on aktuaalne, sest meie kõrgeima sõjalise õppeasutuse juht Tartus on avalikkusele demonstreerinud oma täielikku ignorantsust ja rumalust. Seepärast oli Teabeameti poolt avaldatud raport "Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskonnas, 2016" igati ajakohane ja peegeldab ilmselt meie julgeolekueliidi kõrgeimat taset.
Ütlen kohe otse välja, et see tase ei kõlba kassi saba allagi.
Alustuseks sellest, milles Teabeametil helgematel peadel kahtlemata on õigus:
1.Venemaa juhtkonnas on levinud veendumus, et lääneriikide (sh Baltimaade), eelkõige USA varjatud eesmärk on kukutada Venemaa praegune juhtkond. Selle veendumuse tõttu valitseb Kremlis hoiak, et lääneriikidega suheldes on Venemaal võimalik oma huvisi kaitsta üksnes jõupositsioonilt.
2. Kuigi Eesti ei ole Venemaa jaoks sõjalises mõttes esmatähtis, võidakse ka siin sõjalist jõudu kasutada. Kogu Baltikumi peetakse platsdarmiks, mille kaudu NATO võib USA juhtimisel Venemaad ohustada.
3.Balti riike peab Venemaa NATO kõige raskemini kaitstavaks tugialaks, kust lähtub püsiv oht Venemaa julgeolekule.
4.Moskva arvates on siin vaid kaks positiivset stsenaariumi: kui Balti riigid NATOst välja astuksid või kui NATO lakkaks olemast -, kõik muud lahendused on Venemaa seisukohalt poolikud.
Ülaltoodu põhjal on täielik lollus Teabeameti järeldus, et Venemaa sõjalist operatsiooni Balti operatiivsuunal planeeritakse vaid piiratud eesmärgiga kontrolli kehtestamiseks mõne piiriäärse linna või piirkonna üle.
See on täielikus vastuolus Venemaa sõjamanöövrite stsenaariumitega. Teatavasti juba 2009.a. manöövritel harjutati välksõda kogu Baltikumi okupeerimiseks paari päevaga ja NATO vägede neutraliseerimiseks Poolas taktikalise tuumarelvaga. Ka USA analüütikud võtavad peavariandiks kogu Baltikumi hõivamise.
Putini intelligentsuse tase on kindlasti kõrgem meie Teabeameti spetsialistide omast ja ta ei anna käsku selliseks piiratud eesmärgiga sõjaliseks operatsiooniks, mis ei too Venemaale mitte mingit poliitilist kasu, vaid pigem kahju.
Seevastu Baltikumi täielik okupeerimine likivideeriks täielikult Venemaad ohustava USA platsdarmi. Veelgi enam, Venemaa saaks ühe löögiga likvideerida kogu NATO eksistentsiaalse ohuna, sest Baltikumi loovutamine tähendab kogu organisatsiooni tõsiseltvõetavuse hävitamist. Sealjuures on sõjaline operatsioon garanteeritult edukas, sest Balti riigid pole sõjaliselt kaitstavad. USA oleks ilmselt valmis Euroopas vallandama ka taktikalise tuumasõja, ent see tähendaks bloki lõhenemist, sest Euroopa sellise hullumeelsusega kaasa ei lähe, Venemaal on taktikalise tuumarelva osas absoluutne ülekaal. Ennasthävitavale strateegilisele tuumasõjale aga USA ise mitte mingil juhul ei lähe.
Täiesti ogar on Teabeameti ametnike järeldus, et NATO heidutustegevus ja bloki vägede koondamine Eestisse vähendab meile sõjalist ohtu. Venemaa ei hakka mingil juhul ootama, millal NATO siia seitse brigaadi Leningradi suunale koondab, vaid annab ennetava vastulöögi. Putin saatis avalikult selge sõnumi, et kui kaklus on vältimatu, siis tema lööb esimesena. Kui ka peale Krimmi meie eliit ei suuda Venemaa käitumist õieti ette näha, siis kaevavad nad oma rumaluses Eestile hauda.
Absoluutselt vale on raportis toodud järeldus: "Venemaa sõjaline toetus Süüria valitsusvägedele on ebapiisav selleks, et tagada läbimurret lahinguväljal." Vale on ka arvamus, et see polnudki Moskva eesmärk. See oli Moskva poolt juba alguses üks avalikult deklareeritud eesmärkidest ja tänaseks on see täidetud. Ammu on ka taastatud kontaktid juhtivate lääneriikidega ja välja murtud isolatsioonist. Veelgi enam, täna kogu Süüria probleemi lahendamistee toimub Moskva, mitte Washigtoni plaani järgi (USA nõue rahuläbirääkimiste eeltingimusena Assasdi võimult kõrvaldamine on kalevi alla lükatud) ja algust on tehtud diplomaatilise lahenduse leidmisega. Seega Venemaa täielik sõjaline, diplomaatiline, poliitiline ja geopoliitiline võit. Venemaa demonstreeris kogu maailmale oma suurriigi võimekust ja staatust ning maailm on täna juba multipolaarne. USAd ka edaspidi ennast eriliseks maailmavalitseja rahvuseks kuulutamist ei hakka muidugi keegi takistama, võetakse aga juba kerge muigega. Venemaa edu Süürias kallutas jõuvahekorrad rahvusvahelises poliitikas multipolaarse maailmakorra pooldajate bloki kasuks, mille ühe näitena võib tuua Euroopa keeldumist rakendada USA nõudmisel Iraani suhtes taas raketikatsetust ettekäändeks tuues majanduslikke sanktsioone.
Putin pani ameeriklased järjekordselt jahmatama kui ta elegantselt Süüria konflikti eesmärgid täielikult täidetuks kuulutas ja põhijõud koju kutsus. Taktikaliselt on see viga, sest nii ei suurendata oma mõjuvõimu Lähis-Idas maksimumini. Ent strateegiliselt on see minu arvates väga õige ja ajaliselt hästi ajastatud otsus. Mul ei ole suurt usku rahusse sealses piirkonnas, sest USA strateegiaks on Araabia, Euroopa ja Vene tsivilisatsiooni maksimaalseks nõrgendamiseks ässitada sõtta musulmanid omavahel (sunnid-šiidid).
Nii on strateegiline initsiatiiv täna jätkuvalt multipolaarsete jõudude käes ja Venemaa võib kontsentreerida oma sõjalise jõu ähvarduse uuel suunal, sealhulgas ka Eestil. Sõda on teatavasti poliitika jätkamine teiste vahenditega ja me oleme ullikesed kui eeldame, et Venemaa oma konventsionaalset sõjalist absoluutset üleolekut Baltikumi ruumis poliitiliseks dividendiks mingis vormis ei realiseeri.
Vaatame nüüd kui adekvaatselt Teabeamet suudab hinnata Vene sõjaväe võitlusvõimet meiega piirnevas Lääne sõjaväeringkonnas.Toonitatakse, et idanaabri suutlikkus pidada pika aja vältel sõda konventsionaalsete vahenditega on piiratud. Täiesti õige kuid täiesti ebaoluline asjaolu. Venemaa plaanib välksõda, mitte pikaajalist väljasurumist. Eliitväed vallutatavad Baltikumi paari päevaga, misjärel nad asendatakse üldarmee väeosadega. Eliit- väed koondatakse seejarel kasutades ära Venemaa keskset positsiooni koos lühikese kommunikatsioonide õlaga mõne päevaga hoopis teisel operatiivsel suunal (näiteks Ukraina). Täna on Vene Lääneringkonna eliitväed võimelised praktiliselt andma kaks purustavat lööki erinevatel operatsioonisuundadel ennem kui NATO reageerida jõuab.
Põhimõtteline viga Teabeameti arutuses on rääkida Vene vägede võimsusest üksnes pataljoni taktikagrupi võimsuse tasemel. See oli õigustatud 2014-15 a. keskpaiku tehtud RAND Corporationi analüüsi puhul, sest Jeltsin saatis 1999.a. 1.kaardiväe tankiarmee laiali. 2015. aasta sügisel see aga taastati ja see tähendab, et Baltikumis hakkavad möllama Vene eliitdiviiside (sealhulgas Kantemirovi ja Tamani diviiside) brigaadivõimsusega lahingugrupid mis lömastavad NATO pataljonivõimsusega lahingugrupid nagu traktor tigusi. Üks lahingugrupp loob maismaühenduse Kaliningradiga läbi Suwalki avavuse, mis täna on praktiliselt kaitseta ja blokeerib seega Baltikumi täielikult NATO põhijõududest (mis asuvad täna kaugel Fulda kitsuses), teised aga triigivad kerge vaevaga üle kogu Baltikumi. Vastupanu markeerimine on praktiliselt võimalik vaid suurlinnades, mis aga toob kaasa tsiviilelanikkonna massilise hukkumise. Kas me sellist Eestit tahtsimegi?! Degenerantse poisikestekamba sõjamängud on pannud Eesti jälle ainult väga halva ja katastroofilise valikuvõimaluse ette.
Roman Ubakivi

MAJANDUSEST II
Rahvuslased on nõus neoliberaalse eliidi poolt väljakuulutatud majandusliku eesmärgi suhtes: saada jõukaks, jõuda Euroopa viie rikkaima riigi hulka, jõuda Põhjamaade tasemele jne. Küsimus on sellise eesmärgi saavutamise teest, majanduspoliitikast. Siin on meie arusaamised absoluutselt erinevad.
Eesti eliit on juba veerand sajandit üksmeelselt ellu viinud Ameerikast imporditud neoliberaalset majanduspoliitikat (nn. Washingtoni konsensust). Kui rahvusliku majanduspoliitika läbivaks ideeks on omamaise kapitali arenemiseks talle maksimaalselt soodsate tingimuste loomine, siis neoliberaalne majanduspoliitika loob maksimaalsed soodsad tingimused välismaise kapitali eduks omamaise arvel.
Eestis on juba veerand sajandit totaalselt valitsenud prohvet Maltsevi taoline usulahk, kes ootab Valget Laeva. Saabuv väliskapital on meie laarlastele see imenipp, mis pidavat meid kõiki rikkaks tegema ja teadusepõhjalise majanduse looma. Me oleme nagu talumees, kes ise oma talus peremeherolli ei taha täita, vaid tahab müüa kogu oma maa ja tööriistad välismaa omanikule, et korraks hõlptulu saadeks lõpeks viimase armust sulasena elada. Moonaka elu on meile nii armas, et me oleme juba veerand sajandit võõrsilt tulnud peremeeste juurdemeelitamiseks viinud eesti rahva demograafilisse katastroofi. Meie majandus on tootnud kasumit põhiliselt eelkäijate poolt loodud väärtuste ja meie tööjõu taastootmisest loobumise arvel. Loomulikult ei ole selline majandusmudel jätkusuutlik ja tänaseks oleme me lõhkise küna ees.
Majandusikus mõistes on Eesti eliit käitunud kui poolearulised degenerandid, poliitilises mõttes on tegemist kompradoorse eliidiga, eestluse ja Eesti riigi reeturitega.
Eelmises artiklis mainitud vabaturufetišism on orgaaniliselt seotud väliskapitali eelisseisundi loomise ideega. Viimase teenistuses on ka riigi majandustegevuse keelamise idee. Sellest tulenevalt kuulutabki peaminister T.Rõivas avalikult, et väliskapitalile on soodsad tingimused loodud, seega on tema töö tehtud ja tema mingit vastutust Eesti majanduse arengu ja eestlase majandusliku käekäigu eest rohkem ei kanna. Taoline neoliberaalne ideoloogia vabastab küll M.Laari, A.Ansipi, J.Partsi. T.Rõivase taolised jobud igasugusest vastutusest eestlaste majandusliku käekäigu ees, peaasi et kohustused USA käepikenduse IMFi ees oleks täidetud, kuid samas on pandud Eesti riigi alla pomm: milleks rahvale neoliberaalne riik, kelle valitsus nende heaolu eest vastutusest on keeldunud ja tegeleb vaid riigivargusega? Mainigem vaid hiljutisi rahvusliku kapitali väljavedu USAsse ja Jordaaniasse ja 66 miljoni euro korstnasse kirjutamist, Tallinna Sadama ja Vaivara miljonite vargusi jne. jne..
Väliskapitalile on loomulikult tõkkeks riigiomand. Seepärast on laarlaste ülesandeks olnud muidugi igal juhul riigiomandi erastamine. Isegi juhul kui riigiomand on ainuvõimalik mõne majandusfuktsiooni täitmiseks, korraldatakse formaalselt seaduslikku riigivargust näiteks raudtee või lennufirma edasi-tagasi müümisega.
Kuna laarlaste maksupoliitika paneb suurema maksukoormuse keskmise ja napi sissetulekuga elanikkonna kaela, nii et rahvastiku taastootmine on neil praktiliselt võimatu, siis neile edasise maksukoormise suurendamine ei ole enam kaua võimalik. Seega tänasel Eesti riigil ei ole enam maksubaasi, et tagada riigi funktsioneerimist. Seisame püsti veel ainult tänu Euroopa rikkamate riikide almustele, mis ei kesta enam kaua.
Riigi väljaminekute edasine kärpimine, millele rõhub tänane neoliberaalne eliit on perspektiivitu, sest see lagundab riigi enda. Ainus võimalus kriisist väljumiseks on seepärast üleminek rahvuslikule majandusmudelile, mis teeb põhirõhu riigi tulude suurendamisele, mis on võimalik ainult riigi otsese osavõtuga majandustegevusest. Riigiomandit tuleb majanduses suurendada, mitte vähendada. Telecomi mahamüümine on selgelt Eesti vastane akt, sest riigikassat tuleb täita põhiliselt riigi eduka majandustegevusega, mitte aga koormates eraettevõtteid ja rahvast maksude ja aktsiisidega. Nagu Hiina majandusime demonstreerib, on kodumaise erakapitali parimaks majanduskeskonnaks olukord, kus riik kaitseb teda võõrkapitali rünnakute eest ja majanduse karkassiks on riiklikud suurfirmad, mis veavad tehnilist progressi ja jagavad allhanketöid erafirmadele.
Teadusepõhiline majandus on täna Eestis põhimõtteliselt võimatu, sest ka kõige paremat ideed ei ole väike erafirma võimeline ellu rakendama. Selleks, et Eestis oleks võimalik oma Nokia, on vaja, et kalossivabriku taga seisaks riik kogu oma ressursiga. Ainult riik on Eestis võimeline ja tahteline viima meie majandust uuele tehnoloogilisele tasemele. Tänane valitsus koosneb kuritegelikest ohmudest, sest nad ei kasuta ära tänast odavat raha tulevikku investeerimiseks, mida võimaldab täna EL, vaid paigutab selle krediidi teiste maade majanduse toetamiseks. Tänane valitsus kindlustab, et Eesti tulevik seisneb vaid odavates allhanketöödes.
Demograafilise katastroofi lappimise katse Aasia ja Aafrika põgenikega võrdub iseendale pähe tulistamisega - rahvusriigi idee on ainuke, mis annab majandusliku õigustuse tänasele riigikesele. Neoliberaalne ideoloogia ei võimalda põhimõtteliselt mitte kedagi integreerida. Traditsioonilise peremudeli lõhkumine Kooseluseaduse abil raskendab oluliselt veelgi rohkem majanduse kõige tähtsama elemendi - tööjõu taastootmist.
Üldise majanduskeskkonna Eesti suguse väikeriigi puhul määrab ära meie välis- ja julgeolekupoliitika. Pole vaja olla geopoliitika spetsialist arusaamiseks, et parim majanduskeskond kujuneb meil siis kui me oleme vahendajateks Lääne ja Ida vahel, mis on kunagi Tallinna ja tänaseks Soome jõukaks teinud. Praktiliselt tähendab see suurepärast läbisaamist nii Berliini kui Moskvaga. Selle asemel on meie eliit ekspeaministri T.Vähi mõtte järgi Eestist teinud umbsoole. Veelgi enam, degenerantne eliit on viinud meid Venemaa vastasesse hübriidsõtta, mis ähvardab meid riigi hukuga sõjas. NATO rinderiigi staatuse "saavutamine" mõjub katastroofiliselt meie majanduskliimale.
Otsene väline sõjaline oht ja kohe-kohe puhkeda ähvardav ülemaailmne majanduskriis koos juba meie endi lootusetult ummikusse jooksnud neoliberaalse majandusmudeliga on võrreldavad 1939. aastal Eesti ees seisnud eksistentsiaalsete valikutega. Kahjuks ei küüni tänane kompradoorne eliit isegi tolleaegsete ebaõnnnestujate tasemele. Seepärast on eesti rahvale ellujäämise tähtsaimaks eelduseks suutlikus vahetada välja juba veerand sajandit valitsenud neoliberaalne kompradoorne eliit rahvuslikult mõtleva kontraeliidiga.
Konkreetselt näen võimalust taolise raske ülesande lahendamiseks kõigi patriootlikult mõtlevate kodanike jõupingutuste ühendamises Iseseisvumispartei platvormil. Iseseisvuspartei tänane juht Kivisildniku artiklid meeldivad mulle ja ta on selgelt kontraeliidi esindaja. Ta eelkäija Vello Leito on minu arvates ainuke Eesti poliitik, kes majandusest teoreetilisel tasemel üldse aru saab ja on rahvusliku majandusteooria pooldaja.
Seega liitun ise ja kutsun üles kõiki rahvusliku maailmavaatega kodanikke liituma Iseseisvusparteiga.
Roman Ubakivi

EESTI MAJANDUSEST
Eesti taasiseseisvumine oli teatavasti orgaaniline osa NSVL lagunemisprotsessist, mis toimus kompartei ja KGB juhtimisel. Tegemist oli tüüpiliselt ülalt teostatava revolutsiooniga, mille majanduslikuks sisuks oli üldrahvusliku omandi üleminek erakätesse. Stalini aegsed hämmastavad majanduslikud edusammud tuginesid Platoni ideaalse riigi mudelile, kus teatavasti juhtidel ei olnud eraomandit. Stalinil surres ei olnud teatavasti mingit märkimisväärset varandust, riidekapis rippus vaid kaks sinelit. Seega Stalini eliit tarbis kõige väiksema osa rahvuslikust koguproduktist teiste riikidega (ka EW eliidiga) võrreldes, mis andis konkurentsieelise teiste maadega võrreldes ja mis võimaldas teostada moderneriseerimisprotsessi ja rajada rasketööstuse, milleta oleks NL olnud Hitlerile kergeks saagiks.
See Platoni mudel erodeerus tasapisi pärast Stalini surma, sest Hruštsov lõpetas Stalini poolt süstemaatiliselt läbiviidud eliidi rotatsioonid ja kinnistas parteinomenklatuuri kui aadlike klassi. Selle loomulikukas tagajärjeks oli eliidi degenereerumine. Kujukaks näiteks on siin Gaidari perekond, kes illustreerib tuntud seaduspärasust: kui esimeses põlvkonnas oli kuulus kirjanik ja passionaarne revolutsionäär Gaidar, siis teist põlvkonda esindas juba bürokraat-kindral -kirjandustegelane Gaidar, kolmandat põlvkonda aga juba meie M.Laari analoog, degenerantne peaminister Gaidar, kelle elutööks oli üldrahvaliku omandi eliidi eraomandisse kantimise protsessi lõpuleviimine. Protsess algas avalikult juba Gorbatšovi ajal ja alates 1987.aastast hakati ülrahvalikku omandit avalikult eraomandisse kantima. Nimetan vaid kolme NLKP otsust: lubati tehasedirektoritel (kes olid loomulikult kommunistid) luua kooperatiive, kes olid majanduslikes suhetes tehasega (loodi mehhanism, kuidas kantida tehase sissetulek eraomandisse); lubati moodustada ühisfirmasi välismaaga ( mehhanism kuidas kantida raha välismaale, mis andis võimaluse kapitali väljaveoks); sisuliselt kaotati ära kahene rahakontuur. Viimane seisnes selles, et sotsialistlikus süsteemis oli kaks raha (tegelikult kolm, kui arvestada väliskaubandust). Oli sularaha, mida kasutasid lihtinimesed ja oli arvestuslik, virtuaalne raha, mida kasutasid tehased omavahelises arvestuses ja mida oli võimatu muuta sularahaks, nii et peaaegu kogu kasum pidi suunatama laiendatud taastootmisse, investeeringutesse.
Seega alates 1987. aastast NSVLiidus ja ka loomulikult Eestis ei ole meil tegemist enam sotsialistliku majandusega, vaid nagu välismaal nimetati "üleminekumajanduseks" ja kõik kes räägivad sotsialistliku majanduse kriisist ja tühjadest poelettidest näiteks 1988.aastal, ei valda teemat. NSVLiidu majanduskriis ja tühjad poeletid ei olnud põhjustatud sotsialistlikust majandusmudelist, vaid oli sellest loobumise otseseks tagajärjeks.
Ülaltoodut mõistes on arusaadav, miks nn.punased direktorid ja parteinomenklatuur olid Eesti taasiseseisvumise kindlaks baasiks. Samuti tuleneb siit ka kiire ja ilma avaliku arutluseta üleminek USA orientatsioonile. USA 's valitsev neoliberaalne ideoloogia on ju analoogiliselt marksistlikule samuti absoluutselt kosmopoliitiline ja majandusmudel maksimaliseerib eliidi rikkuse. Seega degerenantide jasoks sobivaim variant.
Siit tuleneb aga üks tänase eesti majanduse põhiprobleerme: majandusmudel, kus ühel protsendil elanikkonnast on rohkem vara kui ülejäänul 99 protsendil, on majanduslikult kahjulik. Eliidi ülalpidamine on meil liiga kallis ning ülisuur kihistumine pidurdab majanduse arengut ja on sotsiaalselt üliohtlik. Kui siia lisame veel pisiriikidele omase nepotismi, mis on üle mõistuse suureks paisutanud ametikonna, siis see on kõik viinud majanduse stagnatsiooni, millest Toompea eliit ei suuda leida väljapääsu.
Täna ei ole Toompeal ju ainukestki inimest, rääkimata parteist, kes avalikult kuulutaks, et Eesti majanduspoliitika taasiseseivumisest peale on olnud põhimõtteliselt väär ja näitaks kätte õige, uue kursi. Viimane eeldab teistsugust, neoliberalismile vastandlikku ideoloogiat, rahvuslikku maailmavaadet. Viimane ei seisne kuulutuses: Kui on must siis näita ust! ja samaaegselt Margaret Thatcheri poliitika järgimises. Taoline partei ei ole rahvuslik, vaid neoliberaalne ja rassistlik e. natslik. Need on lihtsalt halenaljakad alaväärsuskomplekti all kannatavad õnnetud. Meie allajäämine muistses vabadusvõitluses ja seitsmesajaaastane orjaöö ei ole ületatav mõne teise õnnetu rahva alavääristamisega, vaid enda vaimu harimisega ja teiste, meist veel õnnetumate jõukohase aitamisega.
Eesti kõige suurim majanduslik probleem sesneb meie eliidi neoliberaalses majanduslikus mõtlemises, mis on risti vastupidine rahvuslikule maailmavaatele. Küsimus on põhimõtteline: mis on hea ja mis on halb, kompromiss on võimatu. Nagu Gaidar peaministrina Venemaal, nii ka Mart Laari esimene valitsus tõid meie teadvusse tõepoolest Gorbatšovi "uue mõtlemise" - vabaturumajanduse. Nii keksis aastavahel Pentus-Rosimannus rõõmsalt, et õige põllumajanduspoliitika tõttu on meie põllumehed nii karastunud, et miski oht neid ei ähvarda. Seega me tuleme taas vana teema juurde, mis on EL astumisega vaibunud, sest täna me istume EL võimsa tollimüüri taga ja suurte toetuste süsteemi sees. Vabakaubandusidee on aga meie eliidi ajudesse nii kindlalt prinditud, et siin nad vastanduvad selgelt ka Euroopa Liidu majanduspoliitikale.
Vaidlus vabakaubanduspoliitika üle oli meil haripunktis 90-ndate keskel, mil Ameerikust imporditud vabakaubandusidee sai tänu praeguste kolme valitsuspartei (Ref, Isamaliit, Mõõdukad) T.H.Ilvese partei, Talupidajate Keskliidu ja meedia ( Muuli, Samost jt. ) totaalsele ajupesule võidu rahvusliku mõtlemise üle. Viimane (mis oli ainuvalitsev EW ajal) lähtus tervest talupojatarkusest, et on HEA kui ta piima eest saab rohkem hinda kui ta tootmiskulud on, sest siis ta jõuab peale oma pere toitmist ka investeerida laiendatud taastootmisse, kaasajastada oma masinaparki, osta paremat tõukarja jne., mis võimaldab ka konkurentsis püsida. Tol ajal teatavasti ei olnud me veel ELs ja meile voolas sisse välismaiseid toiduaineid, mis olid küll oma tootmisomahinna poolest kallimad, aga tänu EL eksporditoetustele müüdi meie turul meie tootmishindadest madalamal tasemel. Lisaks veel Ameerika sõjaväeladudes paaekümmend aastat vedelenud keemiapommid kanakoibade näol jne. Rahvusliku maailmavaatega inimesed ütlesid tollal, et talunikele on hea kui vabakaubandust piirataks ja väljast toodavatele toidukaupadele pandaks tõkkeks ette tollid.
Vabakaubanduspooldajad aga väitsid, et tollid on põllumeestele HALVAD, sest nii nad kaotavad oma välismaise konkurentsivõime!? Nagu täna Pentus-Rosimannus, nii ka siis väideti, et vabakaubandus on hea, sest ta hoiab piima hinna madalal ja nende loogika kohaselt hakkab siis talumees veel odavamalt tootma ja vallutab kõik maailma turud!? Just sellise loogika alusel tahtis M.Laar&Co täita oma valimislubaduse: taastada üle Eestimaa õitsvad talud.
Täna aga näeme sellise vabaturumajanduspoliitika reaalseid vilju: mitte linnarahvas ei siirdu maale oma esivanemate talusi taastama , vaid maarahvas on sunnitud pere toitmiseks suurematesse linnadesse tööotsingule siirduma ja nüüd juba ka välismaale.
(Järgneb)
Roman Ubakivi

KELDRIVISIONÄÄRID
Vaatasin eile ETV Foorumi saadet, kus poliitikud pajatasid tulevikuvisioonist. Korrati põhimõtteid, mis kirjas meie Põhiseaduse preambulas ja prognoositi riigi ja eestluse kestmisest üle sajandi (M.Lauristin) ja veel kauem (Herkel). Vaatamata sellele, et me oleme demograafilises katastroofis, eestlased põgenevad kodumaalt nagu kunagi Saksa parunite rõhumise alt, julgeolekupoliitikas on katastroof ukse lävel, majandus on kinnijooksnud ja lähemal kahel aastal on oodata vaid majanduse kokkutõmbumist, leidsid kohtunikeks kutsutud politoloogid (Toots ja Uudelepp), et tegelikult pole põhjust tõsiseks kriitikaks.
Vaadates- kuulates neid ja ka meie juhtiva erakonna esindajat Paeti, ei kuulnud ma sõnumit, vaid tegemist oli kuulmekelme massažiga. Ei demograafilisele või muule tõsisele probleemile ei osanud nad pakkuda tõsiseltvõetavaid lahendusi. Seega eestluse kestmine taolise juhtimise puhul on samasugune soovmõtlemine kui peatselt Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmine. Paeti retsept panustada migratsioonile ja kooseluseadusele, ainult kiirendab eestluse hävingut.
Halli üldmulje puhul välgatas pilvede vahelt korraks vaid Karilaid oma intelligentsiga, kui ta tabavalt märkis, et põhjamaade hulka ei pääse valitsuse põhjamaade poliitikale risti vastupidise tegevusega. Samas pole meil parlamendiparteide ja professorite seas veel visionääri, kes aru saaks, et juba taasisesevumise alguses pandi paika kurss eestluse hävitamisele, mitte õitsengule. Seega täna T.Rõivase süüdistamine vanade kursi valijate poolt on selgelt ülekohtune ja M.Lauristini enesekiitus haiseb ebameeldivalt. On ju T.Rõivas avalikult kuulutanud, et tal ei ole visiooni-narratiivi ja vana kurssi hoiab ta laitmatult.
M.Laari esimene valitsus valis teatavasti geopoliitilise orientatsiooni USA-le. Ma ei väidagi, et M.Laari sugune tankist üldse teadiski mis ta teeb, sest ta ei teadnud mis on pankade likviidsus või geopoliitiline orientatsioon. Ta lihtsalt tegi seda, mis Kentmanni tänavalt ja USA nõunikud ette panid, nagu täna Biden ütleb Ukrainas, et Jatsenjukki peaministri kohalt vallandada veel ei tohi.
USA orientatsioon tähendab seda, et me võtsime omaks neoliberaalse ideoloogia ja täitmiseks sellest ideoloogiast tulenevad poliitikad. Viimased on reaalsed mehhanismid, mille abil viiakse ellu neoliberaalide eesmärgid ( globaliseerimine USA tsivilisatsiooni malli järgi, kosmopolism, rahvuste ja riikide hävitamine, Fukuyama ajaloo lõpp, poliitika asendamine majandusliku manageerimisega, globaalne kodanikuühiskond, inimõigused, One World, Open Society).
Seega juba veerand sajandit on meie poliitikud ja võimuparteid ellu viinud poliitikat, mis sihikindlalt hävitab eestlust ja Eesti riiki. Toots märkis õieti, et Eesti riik on nagu unine, sest senine poliitika viibki surmauneni. Ainult napakad või kaabakad võivad seepärast täna rääkida mingist rahulolust, sest eestlust ja Eesti riiki suretatakse meie silmade all. Senist eestlusele hukatuslikku kurssi hoidvad Toompea poliitikud ei ole ilmselt suutelised oma vaimsest keldrist välja ronima ja globaalselt mõtlema.
Meie eliit on selgelt degenerantne, värdjaslik, sest ta ei ole Hegeli inimtüübi määratluse järgi ei isand ega ori, vaid kubjas. Isand kaitseks Eesti rahvuslikke huve, kubjas aga teenib USA huve Iraagis või Rootsi pankurite huve. Teoorias on sellistele pooletoobilistele degenerantidele, kellel pole põhjalikke teadmisi, mõistust ega tahet tegutseda oma riigi huvides, küll aga suured pretentsioonid, antud kena nimi "skillful individual". See hall mass, (Paet, tublid kehakultuurlased Ansip suusatamises ja Rõivas sõrkimises) on nagu hallitus, mis lämmatab iga elava rahvusorganismi. Eesti on teel rahvuse lagunemiseni, kodanikuühiskonda.
Lootust ei tohi loomulikult kunagi kaotada ja kasvõi Odini liikumine annab selgelt märku, et rahvas tajub, et midagi on täiesti mäda Eesti riigis. Väga kahju oleks kui see alt tulev liikumine kujuneks vaid Vabadussõdalaste liikumise farsiks. Oht on selles, et KAPO on niikuinii juba sinna provokaatoreid sokutanud, kes võivad õigustatud protesti mõne neegrist üliõpilase peksmisele kanaliseerida.
Elame veel!
Roman Ubakivi