SÜÜRIA, EUROOPA JA EESTI
Lähis Ida on täna platsdarmiks, kus võideldakse tulevase maailmakorra eest. Maailmavalitsemise eest võitleval USA`l on suured sõjalised raskused, mida ma valgustasin eelmises kirjutises. Ent ka poliitiliselt on USA kimbatuses. Kes on USA liitlased? USA huvid ei lange täna kokku ei Türgi, Saudi Araabia,Katari jt., kes kõik sponsoneerivad ja relvastavad ISIL`i, An Nusra Fronti (Al Qaeda) jt. terrorislike liikumisi. Ei lange kaugeltki kokku ka Euroopa huvidega, kes on sõjas eelpool nimetatud vahhabistidega. Samuti on rahulolematu Iisrael. Strateegiaga, mis püüdleb selle poole, et teistes maades olukord oleks halvem kui USA-s eesmärgiga, et kapital voolaks Ameeerikasse, ei leia huvide ühtsust.
Vastasrindel on konsolideerunud Venemaa-Iraani-Süüria telg, mida lõhkuda täna on juba pea võimatu. Venemaa juba tarnib S-300 õhutõrjesüsteemi Iraanile ja on juba langetanud minu arvates õige strateegilise otsuse toetada Iraani püüdlusi muslemimaailma liidri kohale Türgi ja Saudi Araabia vastu. Ka Egiptuse huvides on muslimite vennaskonna mõju likvideerimine ja Putini abi kriitilisel hetkel Al Sisile kaalub kindlasti üles konjuktuurse raha eest Saudide sõjalise abistamise Jeemenis.
Mis teeb aga Venemaa strateegiline liitlane Hiina? Mõnedki imestavad, miks Hiina ei ole liitunud Venema pommirünnakutega terroristide vastu Süürias. Annaks see ju nii hädavajalikku praktikat tema seni ainukesele lennukikandja (ehitusel on veel kolm) lenduritele. Hiina mõtleb suurelt. Seni kui Obama tähelepanu on koondunud Venemaa väljasuitsetamisele Süüriast, sõlmib Hiina lepingut oma esimese laevastikubaasi rajamiseks välismaal Djiboutis, mis kontrollib Adeni lahte, Bab el Mandemi väina ja Suessi kanalit lõuna poolt. Kui meenutada, et põhja poolt kontrollib Suessi kanalit Venemaa oma mereväebaasist Tartusest, siis me oleme täiesti uues geopoliitilises olukorras Lähis Idas ja maailmas. Rääkimata sellest, et Hiina kindlustab ka sõjaliselt oma liidrirolli USA ja Euroopa arvel toorainerikkas Aafrikas.
Kui USA ei lähe põhimõttelisele muudatusele oma Venemaa vastases poliitikas (ka Euroopas) ja jätkab oma senist pseoudosõda tema enda poolt loodud. rahastatud ja relvastatud ISIL`i vastu, siis võib Obamat tabada järjekordne üllatus. ISIL, kes täna pretendeerib kümne riigi territooriumile, võib tulla täiesti mõistlikule järeldusele, et täna konkreetses situatsioonis pole reaalne ei Damaskuse ega Bagdadi vallutamine. Tark oleks selles suunas jääda strateegiliselt aktiivsesse kaitsesse. Samas mingi Raqqa pole kalifaadi pealinnaks mudugi mitte mingi näitaja. Kalifaadi võim ja kuulsus kajaks kogu maailmas, kui uueks pealinnaks saab Meka või Mediina!
Seni ISIL pole Saude puutunud, sest nood maksavad kalõmmi selle eest.
Ent sõjaliselt on ISIL`ile tee lõunasse vaba ja ka Jeemenis teevad nad praegu mehetegusi. Saudid on aga houthidelt valusalt rappida saanud ja hiljuti lennutasid nad 500 karastanud terroristi põhja Süüriast endale houthide vastu appi. Ent need elukutselised, juba tshetsheenias sõdinud palgasõdurid võivad iga hetk pooli vahetada ja ISIL`iga liituda.
Saudide keskaegne rezhiim võib hetkega kokku variseda. Sel puhul on tillukeses Kataris asuv USCENTKOM ja U.S.Air Forces Central Command koos Lähis Ida suurima lennuväebaasiga ning Bahreinil asuv U.S. viienda laevastiku Combined Maritime Forces kõik löögi all! USA on sunnitud maavägedega sekkuma ja uppuma järjekordses kaoses, mille autoriks ta ise on.
Loomulikult USA tuntav nõrgemine ja tema huvide kokkusobimatus Euroopa huvidega on loonud eeldused poliitikute esilekerkimiseks (nagu M.Le Pen ja V,Orbanis), kes ei ole USA marionetid nagu A.Merkel ja on valmis kaitsma oma riigi ja Euroopa huve. See tendents on süvenev ja kiirenev ning juba tuleval aastal on oodata põhimõttelist kursi muutust Euroopa poliitikas.
Lähis Idas oma suurriigi staatust tõestanud Venemaa hakkab korda looma oma läänepiiri ümber. Esmalt leitakse põhimõtteline lahendus pankrotis Ukraina suunal. Kas see on nagu Krimmi puhul või luuakse puhver Novorossia näol, on juba teisejärguline.
Iseseisvuva Euroopa ja Euroopa huvisi esindava eliidiga ei teki Venemaal mingeid ületamatuid raskusi vastastikuste hoovide piiride kindlaksmääramisel. Baltikumis ja konkreetselt Eestis on oodata poliitikute esiletõusu, kellel on intellektuaalne võimekus aru saada NATO 5. artikli konkreetsest sõnumist: kallaletungi puhul ühele NATO liikmesriigile osutab iga liikmesriik abi kallaletungi ohvrile moel, missugust igaüks loeb hädavajalikuks. Diplomaatiline noot raevuka protestiga Eesti (või osa meie territooriumi) okupeerimise puhul ja selle mittetunnustamine on meile tagatud ainult juhul, kui ei sõlmita Lavrov-Kerry pakti.
Roman Ubakivi

VENEMAA MÕJU KASVAB
Putini Süüria gambiit läheb ilmselt lähiajaloo õpikuisse hiilgava näitena, kuidas minimaalsete sõjaliste vahenditega (polk lennuväge ja paar pataljoni julgestuseks) võib saavutada muljetavaldavaid poliitilisi võite ja koguni haarata enda kätte geopoliitiline initsiatiiv.
Obamat tabas Venemaa vasturünnak Süürias täiesti ootamatult, mis ilmnes vastuolulistes avaldustes ja selge käitumisliini puudumises esimesel nädalal. Ilmselt oli viimase pooleteise aasta ülemaailmne Venemaa ja isiklikult Putini vastane totaalne laimukampaania tekitanud soovmõtlemise sündroomi eelkõige demoniseerijate endi peades. Ei saa ju oodata suurriiklikku käitumist Venemaalt, kelle majanduse sa oled tükikesteks rebinud ja kes ei küündi isegi regionaalse riigi staatuseni.
Tasapisi muidugi toibuti ja vastati vastavalt juba ammu väljatöötatud Venemaa vastase "anakonda" strateegia järgi, mis näeb ette surve suurendamist oma vasallriikide kaudu Eestise Azerbaidzaanini ja islamisisside aktiviseerimist Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Muidugi ka surve suurendamist Krimmile ja Donbassile. Uut vaid niipalju, et ka Türgi õnnestus Vene pommitaja allatulistamisega muuta otseseks vaenlaseks Venemaale.
Ent nagu ma juba varem olen kirjutanud, oli see ränk viga, mida Putin juba on ära kasutanud. S-400 ja lisa hävitajaid tähendab sisuliselt Venemaa lennukeelutsooni rakendamist Süüria kohal. Ilma Venemaaga kooskõlastamata ei saa täna ükski Nato lennuk siseneda Süüria õhuruumi. Kuna täielik ülekaal õhus on kogu Nato eduka sõjapidamise eeltingimuseks, siis täna on Süürias Venemaa peamine sõjaline jõud ja USA on varumeeste pingile surutud.
Kordan siin oma juba mitmel korral avaldatud mõtet, et seni , kuni USA ei muuda oma strateegiat Venemaa suhtes, seda ta ei saa aga muuta, muutmata oma maailmavalitsemise eesmärki, Ameerika üksnes kiirendab oma langust.
Mida rohkem USA oma proxyde kaudu ründab, seda rohkem pakub ta Venemaale kandikul võimalusi tugevneda USA vasallide arvel. Seda sellepärast, et Venemaal on võimaluste aken lahti tõsta mängu panuseid, kuni USA on sunnitud loobumisvõidu andma. Nii oli see Gruusias, Ukrainas, täna Türgis ja homme Baltikumis. Lihtsalt sellepärast, et täna ja vähemalt kolme lähima aasta jooksul VENEMAA ON USA-st ja NATO`st SÕJALISELT TUGEVAM!
Panin hüüumärgi, sest see fakt on kisendavas vastuolus meil valitseva müüdiga. Ma ei ole majandusfundamentalist, nagu seda on liberaalid ja seepärast ei lumma mind fakt, et USA sõjaline eelarve on aastaid üle $600 miljardi ja NATO`l kuskil $800 miljardit aastas, samal ajal kui Venemaa saab endale lubada kõigest $60 miljardit.
Ka ei avalda mulle mõju inimressurssi ja tehnikat loendamine, mis andvat kahekordse sõjalise ülekaalu NATO`le. Sõjas on palju tähtsam kvaliteet. Eelkõige sõjameeste kvaliteet juba Leonidase päevilt. Vene sõdur on valmis oma kodumaa eest sõdima ja surema ning on peajagu üle USA ja Euroopa tarbimisühiskonna egoistidest. Peale kaotatud sõdu Afganistanis ja Iraagis ei ole USA-l võitlusvõimelisi maavägesi. Äsjamääratud uus pederastist maavägede juht on küll hakanud oma arusaamade järgi tõstma võitlusvõimet - Youtubis võite näha kaadreid kus sõjameeste hulgad on pandud käima kõrgekontsalistes naiste kingades, et laiendada nende mitmekesisuse kogemust... . Peale Krimmi on Venemaa sõjaväe moraal pilvedes ja neil sügelevad käed, et ameeriklastele ja türklastele koht kätte näidata.
Võtke kaart ja vaadake Türgi strateegilist olukorda. Põhjas on Venemaa võimsa sõjalise grupeeringuga Musta merd valitsev Krimm. Läänes on põlisvaenlased kreeklased, kes unistavad juba Konstantinoopolis risti kinnitamisest Hagia Sofia kuplile. Lõunas on Venemaa sõjaline grupeering koos Süüria armeega ning Iraani (Türgi peamise konkurent Islamimaailma liidri kohale) võitlejad koos Iraagi armeega. Läänes on Iraani armee ja põlisvaenlase Armeenia armee ja Venemaa sõjaväebaas, mille vägesi täna tugevdatakse. Lisaks on kagus ja lõunas Türgi verises ja leppimatus sõjas 40 mijonilise kurdi rahvaga. Samal ajal on Erdogan vanglasse pistnud kogu Türgi kõrgema sõjalise juhtkonna ja vähendanud armeed ligi poole võrra.
Putin ei hakka Türgile sõda kuulutama, vaid relvastab kurde ja toetab nende iseseisva riigi loomist. Kui Türgi sõjaväelased Erdogani võimult ei kõrvalda, siis me näeme NATO sõjaliselt võimsuselt teise maa lagunemist. Türgi tänane agressioon Iraagis sunnib vaid Iraani aktiivsemalt tegutsema. Kui Türgi sulgeb Vene laevadele väinad, siis on Venemaa ja ka Euroopa huvides, et Putin vastaks veelgi karmimalt, et likvideerida Erdogani rezhiim, mis on muutnud Türgi äärmusislamistide äri vahendajaks, nende treeningbaasiks, haavatute ravimisbaasiks ja jihadistide kogunemiskeskuseks ja transiidimaaks Euroopasse, Venemaale ja Kesk-Aasiasse.
Vastavalt oma strateegiale USA aktiveeribki täna kõik Venemaa vastased jõud. Sügelemine on hakanud juba Karabahhia piiri ääres. Asepresident Biden esitas juba Ukrainas debiilsed nõudmised Venemaale: Krimm Ukrainale anda ja täita Minski leppeid. Viimased panevad teatavasti kohustusi üksnes Kiievile ja Donbassile, mitte Venemaale , Saksamaale ja Prantsusmaale, kes on vaid Ukraina kodusõja osapoolte leppe garandid. Minski leppeid ei täida, ega mõtlegi täita Kiiev, sest see nõuab talt Donetski esindajate õiguste tunnistamist. See on Kiievil võimatu, sest see hajutab kohe müüdi, et Kiiev sõdis mitte terroristidega (kelle arvukus on võrdne Baltimaade elanikkonnaga), vaid teostas sõjakuritegusi ja genotsiidi omaenda kodanike vastu. Samuti seaks see moraalsete värdjatena häbiposti kõik riigid (USA´st Eestini) kes toetasid relvastatud riigipööret ja Poroshenko sõjakuritegusi Donbassis. Ukraina tänane eliit on maa pankrotti ajanud ja neil puudub positiivne programm. Ainus võimalus omaenda rahva poolt kohe mitte lintshitud saada, on sõja jätkamine, mille kaela võib kõik riputada. Juba ongi taas intensiivistumas linnade tulistamine Donbassis.
Ent USA strateegia, mis näeb ette Venemaa jõudude killustamist, ei tööta. Esiteks Putin on saatnud Süüriasse vaid käputäie vägesi ja sedagi peamiselt Kesk sõjaväerigkonnast, mis asub Uraali – Lääne Siberi kandis ja mis vastutab Kesk-Aasia suuna eest. Loogiline, sest just sinna terroristid Süüriast suunatakski. Lõuna ja Lääne sõjaväeringkonnad on säilitanud oma võimsad grupeeringud ja on valmis tegutsemiseks vastavalt Kaukaasia ja Lääne suunal ning mõlemad Ukraina suunal. Niipea kui lähtub oht Ukrainast või Baltikumist on võimalik välkkiire effektiivne vastus. Viimaseks on juba loodud ka spetsiaalne instrument – Tankiarmee, millele NATO`l mõistlik vastus puudub.
USA marionetid on hohollid pankrotti ajanud ja ebaõnnestunud riigina on Ukraina edasisele lagunemisele määratud. Uuest aastast kehtima hakkav koostööleping EL`ga tähendab restuaratsiooni nõuet, nagu meiegi puhul, kui maksti sakslastest ümberasujatele. Poolakad on juba ammu moodustanud komiteed, kelle ülesanne on esitada varade tagastamise nõue Ukrainale. Selle järgi kaks kolmandikku ainuüksi Lvovi linnast kuulub poolakatele. Ka Zhirinoski tahab oma isa tehast tagasi, rääkimata siis prantslastest ja inglastest. Poola Seimis tegi president A.Duda oktoobris avalduse: „Ma kutsun kõiki Poola Vabariigi kodanikke olema valmis võitluseks endiste Poola maade tagastamise eest, kus meie kaasmaalased jätkuvalt kannatavad tagakiusamise ja alanduse all, nüüd juba uue Ukraina juhtkonna poolt. Kui kaasaegne Ukraina mõistab hukka NSVL teod – aga ta seda teeb, siis see riik peab vabatahtlikult andma tagasi Poola maad, mis kuulusid talle ennem 1939.aastat. Me juba töötame selle kallal, et tagastataks Polesje, Galiitsia ja Volõõnia ja meile on hädavajalik kogu Poola Vabariigi elanikkonna toetus. Iga riigi elanik peab olema valmis õiglaseks võitluseks Poola territooriumite tagastamise eest, millel elab tohutu arv etnilisi poolakaid, kes vajavad meie kaitset.“
Ka Rumeenial ja Slovakkial on samasisulised pretentsioonid. Kas Eesti valitsus toetab oma NATO liitlaste õiguslikke nõudmisi või on ta Stalini poolt joonistatud piiride poolt?
USA üritab täristada relvi ka Balti maades, ent Venemaa Lääne sõjaväerigkonna grupeeringu ülekaal on mäekõrgune. Logistamine mööda Eestimaad 68t raskuste tankidega, mis on võimelised liikuma praktiliselt ainult mööda teed, sest muidu upuvad meie pehmesse pinnasesse, on ülikallis militaarturism, mille meie maksumaksjad kõik õhinal kinni maksavad. Sealjuures on nood Abramsid küljelt ja tagant täiesti kaitsetud igivana nõukaaegse lihtsa RPG-7 eest, nagu seda täna houthid Jeemenis demonstreerivad. Milleks on Eestis aga Vietnami aegsed lendavad kirstud A-10? Need on ju täiesti kaitsetud Vene lennukite eest. Kas nende ülesandeks on äraeksinud seenelisi otsida või meie riigi raha hävitamine? Vastust ei tea mitte ükski meie sõjaväe juht ega poliitik.
Täna ei ole USA võimeline pidama tuumasõda Venemaaga, sest see tähendaks ta enda hävingut. Venemaa tuumatriaad on Ameerkast kaasaegsem igas komponentis.
Seepärast on USA plaaninud sõda Venemaa vastu tavarelvastusega, „Globaalse välkkiire löögi“ doktriini raames. Tänaseks on paljudele üllatuslikult Venemaa tõestanud, et teda üksnes ei suudeta võita ainuüksi tavarelvastust kasutades, vaid ta on ka TUGEVAM AMEERIKAST! Tõestuseks toon järgmised faktid:
1. USA ei ole võimeline Venemaa ja ta ümbruse sõjateatris tagama ülekaalu õhus, mis on absoluutseks eelduseks tema maavägede edukaks kasutamiseks.
2. Venemaa maavägede võitlusvõime on selgelt parem.
3. Venemaa on selgelt ette rebinud Ameerikast Raadioelektroonilises võitluses, mida demonstreeriti juba eelmine aasta „Donald Cook´i“ intsidendis. Venemaa omab täna võimet 300 km raadiuses (Krasuha-4) sisuliselt halvata kogu kogu NATO väekontigendi kõrgtehnoloogiline tehnika. Need maapealsed jaamad on Süürias, Krimmis, Kaliningradis jm. Lennukitel on jaamad Rõcag ja Hibini.
Ilma oma tehnilist mahajäämust tasa tegemata oleks USA vägedele täna lahing venelastega enesetapp. Ka kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt ei suudeta seda teha ennem kolme aastat.
4. Venemaal on maailma parimad õhukaitsesüsteemid S-400 ja kohe on valmis S-500. Töö käib juba S-600 kallal. Kuna ameeriklaste tiibraketid on eelmise sajandi kaheksakümnete alguse lugu, siis ehitati juba NSVLiidus välja kolmetsoonilise tiibrakettide vastane õhukaitsesüsteem. Venemaa raketikaitsesüsteem on maailma parim.
5, Venemaa on loonud USA-st paremad tiibraketid nii laevade, allveelaevade kui ka lennukite variandis. Need on palju odavamad ja tehnoloogiliselt lihtsamad kui õhutõrje raketid ja nende vorpimisega Venemaa täna tegelebki. „Kalibri“ süsteemi tiibraketid lendavad keskmiselt 50m kõrgusel, võivad aga lennata ka 20 m kõrgusel.
6.Reagani Tähesõdade idee on ka Globaalse Välkkiire Löögi südamikuks. See võimaldaks rünnata Venemaad ootamatult tavarelvastusega ja põhjustada maksimaalset kahjut tema tuumajõududele. Allesjäänud ballistilised kättemaksuraketid tuleks maha võtta mitmejärgulise õhukaitserakettidega: selleks eelpositsioon Poolas ja Rumeenias, laevadel „Aegis“ ja viimane positsioon Ameerika mandril Alaskal ja Kalifornias.
Nato laevastiku ja lennuväe baasid Euroopas on Venemaa taktikaliste ballistiliste rakettide vastu kaitstud USA parima õhukaitsekompleksiga Patriot PAC-3, mis ühe Vene ballistilise raketi võtab maha keskmiselt kahe raketiga. Patrioodi madalaim tegutsemiskõrgus on 60m.
7. Kui me nüüd panema kokku faktid punktides 5, ja 6., siis tuleb välja, et paradoksaalselt on Venemaal Tähesõdade idee praktikas juba täna ellu viinud.
Patrioodid ei suuda täna mitte ühtegi USA baasi kaitsta. Veelgi enam, nad on ise madalallendavate Vene tiibrakettide ees kaitsetud! Venemaa võib täna ise anda ennetava välkkiire löögi oma tiibrakettidega ja purustada kõik NATO baasid seal asuva tehnika ja vägedega.
Kuna Venemaal pole eesmärgiks Euroopa vallutamine Marxi-Lenini ideede võidu nimel, siis ta seda muidugi ei tee. Ent neid patoloogilisi Venemaa vaenlasi, kel pole arunatukest arusaamaks, et suurriigiga ei klähvita, tutistab ta valusalt.
Roman Ubakivi

SÜÜRIA SÕJAST
Süürias möllab kodusõda. Osa rahvast on riigi seadusliku presidendi al-Assadi poolt, keda toetavad Venemaa, Iraan ja Hesbolla. Teisalt on relvastatud mässulised, keda toetavad USA koos oma sulastega ja terroristide organisatsioonid eesotsas ISIS`e ja AlQaeda järelejäänud Süüria haruga . USA muidugi teeskleb, et ta võitleb ISIS`ega, ent tegelikult sai ISIS oma tiibu laotada üksnes ainult tänu USA, Türgi, Saudi Araabia ja Katari abile rahastamisel ja relvastamisel. Kõik ISIS`e tänased juhid on läbi käinud USA vanglatest ja on seega potentsiaalsed CIA agendid. ISIL´i kasutatakse ära instrumendina oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – Süüria seadusliku valitsuse kukutamiseks, kurdide vastu ning malakana Euroopa ja Venemaa vastu.
USA-le täiesti ootamatu Venemaa sõtta astumine oma vana liitlase Süüria poolel vajas muidugi vastust. Vene lennuväe üllatavalt efektiivne tegutsemine terroristide vastu on muutnud sõja kulgemise suunda. On selge, et Süüria valitsus koos oma liitlastega on suuteline puhastama oma maa terroristidest. Igaüks, kes tahab kujundada selle piirkonna tulevikku, sekkub seepärast mängu. USA on sunnitud loobuma oma jutust, nagu võit ISIL`i üle on kaugete aastate taga ja räägib juba maavägede saatmisest piirkonda.
Täna võib juba öelda, et Süüria on juba teine tagasilöök USA juhitava kaose strateegias. Esimene oli Egiptus, kus Musulmanide Vennaskonna kõrvaldas võimult sõjaväelased. Muslemimaailm on tugevas käärimises ja plahvatusohtlik noore elanikkonna,viletsuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja ebaõiglase maailmakorra tõttu. USA otsustas seda energeetikat rakendada nn.“ Araabia kevade“ (sünonüüm nn.“Värvilistele revolutsioonidele“) kaudu oma geopoliitiliste eesmärkide vankri ette. Eesmärgiks oli teatavasti kõigi piirkonna riikide destabiliseerimine, lammutamaks senised riigid, et uusmoodustised siduda oma vankri külge, asendades muslimite maailma väärtussüsteem oma „demokraatiaga“. Selline utoopiline riigiehitamismissioon kukkus läbi juba Bush noorema ajal ja täna, kavatsedes piirkonnast lahkuda Hiina taltsutamise eesmärgil, on tähtis jätta maha selline kaos, et konkurendid tekkinud vaakumit ei tahaks täita.
Obama üllatuseks ja meelepahaks võttis Putin väljakutse vastu ja hakkas kaosest korda looma. USA alahindas Venemaa võimsust lootes Putini Afganistani sarnast läbikukkumist ja lugedes Putini piirkonnaks väljaajamiseks piisavaks ähvardused Vene lennukite allakukkumise kohta alguses kaitseministri A.Carteri, siis riigisekretäri J.Kerry ja viimaks Obama endi suu läbi.
Kaks vene lennukit ja üks helikopter ongi teatavasti alla tulistatud. Reisilennuki puhul viivad minust targemate spetsialistide kinnitusel niidid Katari välisministri juurde, kes praktiliselt riiki juhib. Pahaaimamatu sõjalennuki tulistas teatavasti alla varitsusest Erdogani ja Davutouglu käsu peale (nende endi sõnade järgi) Türgi hävitaja, kes sai andmed Vene rindepommitaja marsuudi,aja ja kõrguse kohta aegsasti oma koalitsiooni juhilt USA-lt. Viimasel oli teatavasti Venemaaga kokkulepe, mille kohaselt just sarnaste kokkupõrgete vältimiseks Venemaa oma lennukite tegutsemise kavad teatavaks tegi. Helikopteri hävitasid õigeaegselt platsis olnud Türgi ja CNN operaatorite videode põhjal Türgi ühe partei grupeeringu „Hallid hundid“ liikmed USA-s valmistatud tankitõrjekompleksiga „Tow“. Nemad tapsid ka katapulteerunud lennuki komandöri, mis on sõjakuritegu.
Miks Erdogan ja Davutouglu läksid niisuguse meeleheitliku provokatsiooni peale kui Türgi jääb Venemaale selgelt alla igas sõjalise võimsuse komponendis ja türklased on juba viis sajandit eranditult haledalt peksa saanud nii, et neil peaks olema juba geeni tasemel sissejuurdunud kabuhirm vene sõjamehe ees?!
Esmalt vast NATO liitlase USA vihmavarju ja karistamatuse illusiooni tõttu. Lisaks USA korduvatele avalikele ähvardustele Venemaa suunas kirjutasid Türgi juhtivad lehed, et G-20 kohtumisel olevat Obama nõusolevalt noogutanud Erdogani vastavasisulise küsimuse peale. Ent Erdogan läks samamoodi haneks kui Saakashviligi, kes Gruusia sõda alustas ja pärast silmad hirmu täis USA abi lootis. Planeeritud abi Balti ja Poola presidentide näol graafiku kohaselt saabuski, kuid rumal oli oodata, et USA seob end juba ette sõjaliselt kaotatud avantüüriga. Kombati lihtsalt Venemaa otsusekindlust, sest Putin oli ära kaugel Hiinas olümpiamängudel ja Medvedjev oli kalal. Bluff ei läinud lihtsalt seekord läbi ja Venemaa tugevnes kahe piirkonna võrra ja tee Tblisi on täna avatud.
Erdogan pole veel aru saanud, et ameeriklastele on poliitika nagu pokker. Teist korda bluffis USA juba Ukrainas (jälle oli Putini tähelepanu seotud olümpiamängudega!) ja resultaadiks on Venemaa võit uppumatu lennukikandja Krimmi näol, milleta oleks võimatu tänane Süüria operatsioon. Täna hoiavad ka kaks väikest laevukest Sevastoopoli reidil oma tiibrakettidega sihikul kogu USA Vahemere laevastikku.
Stoltenbergi algne reaktsioon oligi Türgile paljulubav, ent see kajastas vaid USA arvamust. Euroopa elulised huvid langevad täna ilmselgelt kokku Venemaa huviga purustada ISIL ja seepärast pole USA-l võimalik moodustada ühisrinnet Venemaa vastu. USA ja seega NATO pesid jälle oma käed puhtaks ja Türgi, ajades vihale Vene karu, seisabki temaga silmitsi.
Kuni Araabia kevade sütitamiseni olid Süüria ja Türgi suhted ülisõbralikud. Ent kui käivitus USA stsenaarium ja võimule hakkasid trügima Saudide ja Katari poolt rahastatud islami fundamentalistid ehk Muslimi Vennaskond (nende mõõdukasse leeri kuulub ka Erdogani partei), avanes hoopis ahvatlevam perspektiiv kui konutada EL lävepaku taga. Muidugi, kus geopoliitika,seal ka nafta, ning üheks tähtsaks aspektiks on ka 2011.a. Iraani-Iraagi-Süüria vahel gaasijuhtme ehitamise kokkulepe.
Peamiseks Erdogani ja Davutouglu motiiviks on aga mitte ainult Ottomani impeeriumi taastamine tema hiigelaegadel (mitte juhuslikult ei ole selle kohta tehtud meiegi telekas näidatud film). Nende isu ulatub Baikali järvest Atlandi ookeanini! Ja Euroopas ei ole garantiid, et piirdutakse vaid Balkani ja Viini lähistega. Hiljuti Türgi sõjaväeautodega liikvele aetud miljonine musulmanide inimmassi käputäis esindajaid halvasid hiljuti kogu EL pealinna Brüsseli millest meie müütilise kaitsekilbi NATO peakorter asub mõne kilomeetri kaugusel.
Selle eesmärgi saavutamise esimeseks sammuks on aga loomulikult hädavajalik purustada al Assadi legitiimne võim terroristide käe läbi ja seejärel okupeerida Süüria terrorismivastase võitluse lipu all. Putini otsustav sekkumine purustab kogu selle unistuse. Seega langevad USA ja Türgi põhihuvi täna kokku – Venemaa tuleb kõiki vahendeid kasutades Süüriast välja ajada. Miks see ei õnnestu, sellest vast edaspidi.
Täna võime vaid nentida, et Türgi naftaäri terroristidega oleks USA juba ammu tahtmise korral kergelt likvideerinud lihtsalt bankade ülekannete blokeerimise teel. USA-l ei ole ju halvemad satelliitpildid, luuredroonid ja luureagendid oma NATO liitlase sadamates kui venelastel. Loomulikult teavad nad kõike juba ammu.
Türgi kaitseks tuleb ameeriklastel aga vihmaussi kombel vingerdada ja lolli mängida, Venemaal on aga kerge infosõjas skoorida.
Roman Ubakivi

SÜÜRIA SÕJA TÄHENDUSEST
Süüria sõjas on mitu tasapinda. Kõige tähtsam on muidugi geopoliitiline, mis määrab otseselt ka Eesti tuleviku. Süüria platsdarmil põrkuvad kokku kaks vastandlikku jõudu.
Ühelt poolt Venemaa oma liitlaste Iraani ja Süüriaga, kes esindavad tänase rahvusvahelise õiguse kohast multipolaarset maailma. ÜRO teatavasti peegeldab hierarhilist maailma, kus viiele suurriigile Julgeolekunõukogus on antud veto õigus, mida ei oma harilikud riigid. Viimastele on tagatud rahvuslik suveräänsus oma riigi piirides kui selle vastu ei ole ühiselt kõik viiis suurriiki. See annab suurriikidele muidugi sisuliselt võimaluse luua oma mõjusfääre. Loomulikult vajab ÜRO Julgeolekunõukogu reformimist ja nagu ma varem olen kirjutanud, peaks Jugeolekunõukogus olema esindatud tsivilisatsioonid, kellel kõigil oleks vetoõigus. Tänane rahvusvaheline õigus põhineb arusaamal, et kultuuride-tsivilisatsioonide eripalgelisus on inimkonna hüve ja ta püüdleb erinevate kultuuride rahuliku ja vastastikku kasuliku koostöö poole.
Teisel pool on rahvusvahelist õigust jalge alla tallav agressiivne USA koos Saudi Araabia, Katari ja oma NATO holoppidega (ka Eesti), eelkõige Türgiga. USA pretendeerib avalikult maailmavalitsemisele. Kuulutanud oma tsivilisatsiooni shovinistlikult erakordseks ja asendamatuks, üritavad nad kõikidele teistele tsivilisatsioonidele jõuga pale suruda oma ülemvõimu ja väärtusi. USA on end kuulutanud ainukeseks suurriigiks, maailmavalitsejaks ja keeldub kategooriliselt tunnustamast Venemaa jt. suurriigi staatust, mida nood de jure tänase rahvusvahelise õiguse kohaselt omavad.
Süüria ei ole NSVL endine liiduvabariik ja asub geopoliitiliselt ülitähtsas paigas. Kui Venemaal õnnestub Süürias proxi sõda USA vastu võita, tähendab see Venemaa suurriigi staatuse tunnustamist ka de facto kogu maailma poolt (USA täna ametlikult ei tunnista Venemaad suurriigina ja see ei ole mingi Obama tühine propagandasõda, vaid põhimõttelise geopoliitilise sisuga sõnum) ja seega USA maailmavallutusplaanidele saatuslikku hoopi. Venemaal on võiduks piisav säilitada Süüria lääneosas talle sõbralik ilmalik valitsus, kes tagaks tema sõjaväebaaside legitiimsuse. Täna võib 95% kindlusega prognoosida, et Venemaa võidab Süüria sõja.
Obama meeskond on ilmselgelt äpardunud USA nn. Suure Strateegia plaanide elluviimisel („Pivot to Asia“ jne,) kuid ei saa nõustuda USA tarkade meeste kriitikaga tema aadressil, nagu Obama strateegia oleks kõikuv ja ebamäärane.
Obama jätkab sihikindlalt, ehki karuoda on juba kurgus, rühkimist maailmavalitsemise eesmärgi suunas ja ta lähtub järjekindlalt Wolfovitzi doktriinist, mille USA eliit on ammu ennem teda paika pannud ja mis pidavat tagama USA Full Spectrum Domination`i.
Fundamentaalne viga on ebareaalses eesmärgis ja selle saavutamise strateegias, mis on karjuvas vastuolus USA võimaluste ja rahvuslike huvidega. Pole Obama süü, et tänases USA eliidis ei ole tema tasemest kõrgemat F.D.Rooseveldi kaliibriga juhti, kes oleks võimeline muutma USA ja kogu maailma huvides tänast sihti ja poliitikat.
Roman Ubakivi

S Ü Ü R I A S Õ J A T A N D R I S T
Kolmandat maailmasõda peetakse erinevate meetoditega ja erinevates sõjateatrites. (Vahemärkusena öelduna on kolmas maailmasõda nii formaalloogiliselt kui sisuliselt vale termin. Sisuliselt on tegu II maailmasõjaga, sest meie ajaloolises traditsioonis I ja II maailmasõjaks nimetatud olid geopoliitiliselt üks kolmekümneaastane sõda. Ajaloolisest traditsioonist lähtudes oli III ms aga nn. külm sõda, nii et käimasolevat tuleks nimetada neljandaks. Ma ise pooldan muidugi geopoliitilist versiooni, ent II maailmasõjast rääkides ei saaks valdav enamik eestlastest aru, et ma räägin tänasest).
Sõja osapoolteks on erinevad tsivilisatsioonid, nagu on seda õieti nimetanud ka mitmed USA presidendivalimiste kandidaadid. Ühel poolel on Ameerika tsivilisatsioon koos oma sulastega, kes esindavad suure osa globaalsete finantskorporatsioonide huve ja vastasrinnas on Vene, Hiina jt. tsivilisatsioonid. Kokkupõrge toimub Araabia tsivilisatsiooni sfääris, mis ise on formeerumas kodusõja tingimustes.
Sõja eesmärgiks on uue maailmakorra kehtestamine. Ameerika tsivilisatsioon eesmärgiks on oma erakordsust ja asendamatust rõhutades sundida shovinistlikult kõiki teisi tsivilisatsioone muutuma endasarnaseks. USA võitleb unipolaarse maailmakorra eest, kus eksisteeriks ainult tema väärtused ja võim.
Teised tsivilisatsioonid võitlevad oma eluõigluse eest, arvates et tsivilisatsioonide mitmekesisus on inimkonna edasikestmise eelduseks. Nemad võitlevad nn. multipolaarse maailmakorra eest, kus igal tsivilisatsioonil on enda piirides õigus oma unikaalsele kultuurile.
Põgusalt Süüria ajaloost niipalju, et peale I ms kui Suurbritannia ja Prantsusmaa Ottomani impeeriumi lagundasid, läks Süüria Prantsusmaa võimu alla. Peale II ms iseseisvus. Analoogiliselt Iraaniga kukutati USA poolt riigipöördega demokraatlik valitsus ja peale segadusi haaras võimu Baas parteiga vanem al-Assad, kes esindas ilmalikku rahvusliku meelsusega sõjaväge. Vahepeal oldi ka ühendriigis Nasseri Egiptusega.
Süüria probleemiks oli mageda vee puudus, millest tulenevalt ei suutnud riik end ise ära toita. NSVL abiga rajati ulatuslikke niisutussüsteeme ja võeti kasutusele põhjavesi. Selle tulemusena suurenes nisutootmine sedavõrd, et seda hakati eksportima. Kaasnes rahvastiku plahvatuslik kasv. Ligi 7 miljonine elanikkond 1973.aastal paisus üle 22 miljoniseks. Tänaseks on tekkinud veepuudus. Üheltpoolt saadakse Eufrati jõest kaks korda vähem vett, sest Türgi on välja ehitanud omad kaskaadid ja tarvitab rohkem ise. Teisalt on ka põhjavesi langenud kriitilise tasemeni. Veepuudus on tekitanud kriisi põllumajanduses, mis on omakorda põhjustanud miljonite peamiselt noorema elanikkonna valgumise linnadesse tööotsinguile.
Ka tänane president noorem al-Assad ei ole suutnud sellise tohutu sotsiaalse probleemiga rahuldavalt toime tulla ja seepärast on pinnas olnud soodne ekstremistlikele liikumistele ja välisele õõnestustööle. Pajatan sellest nii pikalt väitmaks, et Süüria kodusõja põhjuseks ei ole religioossed erinevused. Süüria on muidugi erakordselt multireligioosne maa, ent kuni viimase ajani oli ta eri religioonigruppide rahumeelse kooseksisteerimise musternäidiseks ilmalikus riigis. Rõhuv ülekaal on muidugi sunnidel, ent alaviite esindav al-Assad on ise sunni usku astunud ja ka ta naine on sunni.
Roman Ubakivi

G E O P O L I I T I K A S T
Tänu Jaan Kaplinski tarkusele ja mehisusele on esmakordselt veerand sajandi jooksul eestlaste tähelepanu orbiiti jõudnud geopoliitilise orientatsiooni probleem, mis määrab meie saatuse. Kuid karta on, et Kaplinski on nagu komeet, kes ilmub ja kohe kaob ilma sügavamata mõjuta, sest probleemi sisuline arutelu meie poliitilise eliidi degenerantsuse tõttu on võimatu.
Kust leida inimest, kes mitte ainult kuulutab, et kaks pluss kolm ei ole viis, vaid ka tema elu eesmärgiks on võitlus aritmeetika vastu? Loomulikult leiate neid intellektuaalseid lumpeneid Eesti poliitilisest eliidist. Justiitsminister Urmas Reinsalu põrutab, et kogu nende poliitika seinebki geopoliitika seadusele vastutegevuses! Mida selline vesipäisus tähendab eestlusele, on selgelt välja öelnud meie maestro Eri Klas: " Hirmutav on see rahvuse mahasalgamise teekond, mille võimu- ja kasuahned tegelased on välismaiste sõprade õhutusel ette võtnud, sest selle lõpus terenduvad inimestest tühjaks jäänud külad...".
Eesti julgeolekule kõige suuremaks ohuks täna on juhipositsioonile upitatud skisod, kes elavad omas haiglaste ettekujutuste maailmas, millel pole reaalse tegelikkusega peaaegu mitte mingit kokkulangevust. Mingi Sven Mikser kuulutab J.Kaplinski välispoliitiliselt asjatundmatuks, sest tema arusaamise järgi Eesti ei kuulu USA mõjusfääri. Harimatul broileril ei ole ilmset õrna aimu isegi geopoliitilistest terminitest. S.Mikseri arvates on meil ühised huvid USA-ga, mis on geopoliitika diskursusest vaadates puhas lollus. USA huvides on Venemaa ahistamine ja selleks Eesti (Gruusia, Ukraina, Türgi jt.) ärakasutamine kahurilihana. Eesti rahvuslikuks huviks on aga heanaaberlikud suhted oma ainukese suurriigist naabri Venemaaga, mis on välistatud, kui me lubame teha Eesti territooriumist potentsiaalse tugipunkti Venemaa vaenlasele USA-le.
Siis on veel terve kamp jobusi, nagu Urmas Paet, kes demagoogitsevad midagi ühistest väärtustest, õigusriigist ja demokraatiast. Selle pederastide kamba väärtused langevad küll kokku väärtustega mida esindab maa, kelle president mängib jumalat, otsustades igal aastal tuhandeid inimesi personaalselt mõrvata droonidega ilma kohtuta ja mitte mingit legaalset õigust selleks omamata, kes räägib inimõigustest ja hoiab üle maailma röövitud inimesi üle kümne aasta Guantanamo vanglas ilma süüdistustki esitamata, teostab rahvusvahelist õigust rikkudes sõjalist agressiooni endast nõrgemate riikide vastu, tappes sadu tuhandeid süütuid lapsi ja naisi, kus ligi kolmandik elanikkonnast on või on olnud vanglas jne.... Ent nende väärtused on antagonistlikud eestlaste traditsioonilistele väärtustega ja Euroopa kristliku tsivilisatsiooni alustaladega.
USA ei taha ega suudagi tagada meie julgeolekut. Nende sihiks on muuta Eestimaa Venemaa vastase võitluse tallermaaks. Sõjaliselt oleme nii täna kui ka lähima 10 aasta jooksul kaitsetud. Seda tõestavad 16 NATO poolt läbiviidud sõjamängu, mis kõik lõppesid selge tulemusega: Baltimaad on kaitsetud Venemaa rünnaku puhul. Kaabakatest poliitikud ja sõjaväelased tõde rahvale muidugi ei räägi, degenerante huvitab vaid isiklik heaolu praegu.
Roman Ubakivi

NATO SÕJAS VENEMAAGA
NATO sõjaliselt võimsusel teine maa Türgi tulistas alatult rahvusvahelise koventsiooni vastaselt alla terroristide vastu operatsioonilt tagasipöördunud Venemaa taktikalise pommitaja Su-24. Loomulikult on see casus belli.
Mis edasi? Kõik meie peameedia juurdepääsu omavad tegelased (H.Hannes, S.Mikser, M.Mihkelson, J.Luik, M.Hurt jt.) räägivad ühte versiooni: on hea, et NATO riik andis õppetunni Venemaale, ei Türgi ega Venemaa ei ole huvitatud konflikti eskaleerimisest ja Venemaa tõmbub tagasi ja tegutseb vaid USA huvides. Meie vesipeade jutt on tähtis vaid selles mõttes, et nad kordavad kajana Kentmanni tänavalt tulnud arvamust. Probleem on selles, et kui Obama mängib kabet, siis Putin on võimeline maletama, ehk teisiti öeldes mõtleb geopoliitilisel tasemel. Seepärast on väga naiivne mõelda, et Putini klassiga mängija jätab kasutamata USA ja Türgi ränga vea ja ei realiseeri talle kandikul ulatatud väravavõimalust. Seepärast on väga lihtne prognoosida, et Putin vastab väga karmilt ja ei poe urgu tagasi mingi savijalgadel seisva NATO bluffi peale.
Obama ja Erdogani rumaluse tõttu on kriips peal mitte ainult Erdodgani poliitilisel karjääril, vaid löögi all on ka Türgi riigi terviklikkus ja NATO.
Psühholoogoilises sõjas saab Venemaa võit olema mäekõrgune, sest Erdogani noorem poeg kontrollib ISIL-i naftavooge läbi Türgi ja tütar juhib haiglat, kus ravitakse ISIL-i võitlejaid. Peale selle narkots, röövitud antiikesemete vahendaja, inimsmuugeldamine. Venemaal on kerge tõestada, et NATO liige Türgi on terrorismi toetav riik!
Samuti on Venemaa koos oma liitlastega kindlustanud nüüd kindla sõjalise võidu Süürias, sest Türgi kuritegu andis talle vabad käed kõigi nn. mõõdukate terroristide -USA liitlaste mättalöömiseks ja vajaliku sõjatehnika ja vägede lisamise. Maailma parima õhukaitsesüsteemi S-400 paigutamine Latakiasse tähendab sisuliselt 800 km diameetriga lennukeeluala moodustamist, kus iga Türgi ja ka USA lennuk on praktiliselt kaitsetu. Seega on Süüria riigi kestmine ja Venemaa strateegiliselt ülitähtsa Vahemere äärse sõjaväebaasi tulevik tagatud ning Obama katse Venemaad Süüriast välja suitsetada katastroofiliselt läbi kukkunud.


Roman Ubakivi

PARIIS SÕJAS
Nagu president Hollande eile teatas, on Prantsusmaa kodusõjas. Prantslased tapavad prantslasi. Riigis on kehtestatud erakorraline seisukord ja Prantsusmaa pöördus Euroopa Liidu poole sõjalise abi saamiseks Lissaboni leppe pügala 42.7 alusel.
Eesti seisukohast ülimalt veider otsus, meie valitsus pöörduks NATO poole. Loomulikult ei ürita ma ühes artiklikeses anda ülimalt keerulistest probleemidest süstemaatilist ülevaadet, vaid esitan mõned mõtted, mis viiks eestlaste väga lihtsameelseks kujundatud ettekujutuse maailmast veidi laiemale pinnale ja reaalsusele lähemale.
Kõigepealt loobugem meile poliitikaanide ja meedia poolt sisendatavast lollusest, et sõda käib Prantsusmaa ja terrorismi vahel. Terrorism ei ole sõjapidamise subjekt, vaid hoopis sõjapidamise viis, vahend, mida sõjast osavõtjad kasutavad võidu saavutamiseks. Rumalus oleks ju kuulutada Suurbritannia sõda Hitleri vastu sõjaks kuulide,mürskude ja Blitzkriegi vastu. Kuna käimasoleva maailmasõja peamistele vastastele oleks konventsionaalne sõda liiga enesehävituslik tuumarelvade tõttu, siis peetaksegi seda põhiliselt hübriid-proxysõjana, kus terrorismil on kasvav osakaal.
Hollande tegi Prantsusmaa senisest USA kiiluvee poliitikast kannapöörde ja kuulutas Prantsusmaa peamiseks vaenlaseks ISIS´e ja ta purustamise oma prioriteediks. Prantsusmaa (ning ka Hollande) ja Euroopa huvidest lähtudes see ongi kahtlemata nii, aga USA ja seega ka NATO prioriteediks on AL-Assadi võimult kukutamine, kasutades selleks peamise löögijõuna just ISIS-st ja ligi viitkümmend temaga sidemetes olevat islamistide grupeeringut, kellest suurimaks on Al-Qaeda Süüria haru An Nusra Front.
USA-l koos oma liitlastega oleks muidugi käkitegu tahtmise puhul ISIS-e taoline kalifaat maamunalt minema pühkida koos nende terroristliku sõjapidamisviisiga. Ent mitte selleks ei ole ju USA koos oma liitlaste Türgi, Saudi Araabia ja Qatariga rahastanud ja relvastanud sunnidest jihadiste! Viimaste peamiseks löögijõuks Süürias on ligi 30 000 välismaalt kokku korjatud palgasõdalast (5000 uzbekki – Uzbek Imam Bukhare Jamamat ja Katibat Tawhid Wal Jihad Idlise lähistel, Aleppo Uzbeks, Imam al-Bushariy Brigade, UzbekBrigade of Jahlat al Nusra, Seyfullah Shishani Yamaat Aleppo kandis. Sultan Murat Brigade koosneb Turkmeenidest. 2000 tshetsheeni, üle tuhande Hiina uiguuri, Tuhandeid Euroopast ja 2 400 Venemaalt, lisaks Afganistanist ja Pakistanist). Need on need „demokraatia“ eest võitlejad, keda peale ISISE Vene lennuvägi praegu materdab ja Süüria riigi sõjavägi peksab ja kelle materdamise vastu MC Cain praegu kisa tõstab, sest need on need, keda USA on varustanud ja väljaõpetanud. Alates möödunud aastast on need terrorit külvavad jõugud saanud tasuta tuhandeid USA tankivastaseid raketikomplekse BGM-71 TOW Saudi Araabia kaudu. Hiljuti sai nalja kui USA valitsus hüppas peale Jaapani „Toyota“ firmale, et miks islami terroristid kihutavad Süürias ja Iraagis ringi tuhandete tuttuute maasturitega. Tuli välja, et need maasturid olid välja ostnud USA...
Pole ju midagi muud vaja peale poliitilise tahte, et USA suleks ISIS´e rahastamise (ca $2 miljardit aastas) nafta ekspordi kaudu, mis käib läbi NATO liikmesmaa Türgi
kaudu.
President Obamat ei saa prantslased muidugi tõsiselt võtta, sest just ennem Pariisi terroriakte deklareeris ta, et: „ISIS contained“. Ka täna kinnitas ta, et USA strateegia ei muutu: primaarne on al-Assadi kukutamine. USA lihtsalt peab kinni oma vanast strateegilisest kursist, mis näeb ette kaose külvamist ja Suure Lähis Ida riikide purustamist. Kui Venemaa poleks mängu astunud, siis oleks ka Süüria riigina purustatud ja võimule tulnud islamiäärmuslased. Kaos ja põgenikevood Euroopasse oleks muidugi suurenenud. Meile, eurooplastele see muidugi ei meeldiks, kuid see oleks USA huvides.
Nüüd valitseb kaos Pariisis ja Prantsusmaa on paisatud kodusõtta. Ukrainas teatavasti õnnestus Ameerikal juba varem korraldada kodusõda, mis iga hetk võib uuesti lõkkele lahvatada. Ent USA geopoliitilistes huvides on, et kaos haaraks kogu Euroopa ja ka Venemaa. Hingevaakuva dollari eluiga tuleb pikendada ja kaos väljaspool Ameerikat tagab investeeringute ja kapitali kokkuvoolu USA-sse.
Prantsusmaa (ja kogu Euroopa, ka Eesti ) rahvuslikud huvid on selgelt vastuolus Ameerika huvidega ja langevad kokku Venemaa huvidega. Hollande ainus võimalus oma poliitilist karjääri päästa on muidugi loobuda USA puudli rollist, sest selle hukatuslikkus on täna ilmselge ka igale lihtsale prantslasele. Tulevastel valimistel on võiduvõimalus üksnes Prantsusmaa rahvuslike huvisi kaitsval pretendendil. Seepärast pole midagi imestada, et Hollande asus koostöö teele Venemaaga ja Putin ilmutas riigimehelikult oma vastutulelikkust, andes käsu kohelda Pransusmaa laevastikku (lennukikandja De Gaulle) sõbralikult.
Roman Ubakivi

KAPLINSKI POOLT JA VASTU
Kuulasin täna maale sõites autos Vikerraadios Reporteritundi. Sisu: Jaan Kaplinski arvamus Eesti vale geopoliitilise kursi kohta. Osavõtjad: Alatalu, Riigikogu Väliskomisjoni liikmed Põlluaas, Vellmann. Ei J.Kaplinskit ennast ega mitte ühtegi tema mõttekaaslast!? Ainult senise hukatusliku kursi pooldajad. Madalaimat liiki propaganda ja demagoogia.
Alatalu pole tänaseni suutnud endale selgeks teha, et Ukraina (ja Eesti ) kuuluvad geopoliitiliselt Ida-Euroopasse ja Põlluaas harimatuna ei tea, et EL ideeliste isade eesmärgiks oli Euroopa Ühendriikide loomine. Kui lisada veel peaministri Rõivase sisutühi demagoogia USA asendamatute väärtuste ülistamisel praeguse hukatusliku poliitika õigustamiseks, siis peame kurvalt nentima, et J.Kaplinski kõrgub täna üksiku kolossina vaimusõgeda soo kohal. Tal pole lihtsalt võrdseid partnereid, kellega Eestile eksistentsiaalset probleemi arutada ja lahata. Oma tänastele kriitikuile võib ta täie õigusega öelda: "It`s geopolitics, stupid".
Ütlen kohe, et J.Kaplinski põhiliste seisukohtadega olen täielikult sama meelt. Geopoliitiliselt on ilmselge, et tänane orientatsioon USA-le on 95% rumalus. Senise poliitika jätkamisel langeme tõepoolest paratamatult Venemaa mõjusfääri ja loomulikult on see eestlaste huvides, et see toimuks võimalikult veretult. Kaplinski määrab täiesti õieti ära ka Venemaa rahvuslikud huvid, mis nõuavad, et Eesti territoorium ei oleks platsdarmiks tema vastaseks agressiooniks (USA-NATO baasid). Eesti julgeolek ainult kaotab kui muudame oma maa potentsiaalseks sõjatallermaaks, sidudes end USA Venemaa vastase strateegiaga.
Mida ma J.Kaplinskile veidi ette heita tahaks, on tema ainult kahe valiku skeem. Geopoliitiliselt on meil aga selgelt vähemalt kolm valikuvõimalust: USA, Venemaa ja Saksamaa (Euroopa Liit). Viimane ei ole täna muidugi veel geopoliitiline subjekt, ent tendents on selge ja tänases kriisis kiirelt moodustuv. Olen juba aastaid rõhutanud, et orientatsioon Saksamaale on Eestile parim.
Igal juhul on Eestile juba täna pingete leevendamiseks kasulik kui me deklareeriks Norra eeskujul, et teiste riikide vägesi ja tuumarelva me rahu ajal Eestimaale ei luba paigutada. Meie ja Soome (ka Rootsi) rahvuslikes huvides on tuumavaba tsooni moodustamine meie territooriumitel koos Venamaa kohustusega seda austada. Sellised diplomaatilised algatused mõjuksid soodsalt pingete maandamisele meie regioonis. Meil tuleb lõpetada psühholoogiline- ja majandussõda Venemaa vastu ning tema vaenlaste toetamine, mis oleks eelduseks meie õitsengule - lääne ja ida vahelisele vahendaja rollile. Ei USA ega Venemaa orientatsioon ei võimalda seda täiel määral ja on pigem tõkkeks.
Millega ma J.Kaplinskiga aga absoluutselt nõus ei ole, on tema väärakas arusaam rahvuslusest. Kui M.Laar oma Isamaa parteiga ja M.Lauristin viisid ellu neoliberaalset shokipoliitikat eesti rahva vastu, siis ei tee neid rahvuslaseks ega sotsiks see, et nad ise end nõndamoodi nimetavad. Nad on simulaakrumid kes rahvast petavad. Tänases totaalselt liberaalses Eestis on kujundatud arusaamad Molotov-Ribbentropi paktist kuni Krimmi küsimuseni välja hautud liberaalse paradigma raamides ja rahvuslusel ei ole nende rumalustega mingit pistmist.
Rahvusvahelises õiguses kehtib teatavasti kaks teineteist välistavat printsiipi:
1) Riigipiiride puutumatus. Meie neoliberaalidest (Ref ja IRL) ja liberaalidest (nn.sotsid) koosnev valitsus ja ka opositsioon (kõik liberaalid) lähtuvad sellest ja peavad Krimmi ka täna Ukraina osaks;
2) Rahvaste enesemääramise printsiip, mille alusel sai ka Eesti Wabariik iseseisvuse ja mida peavad rahvuslased tähtsamaks. Selle põhjal on see Krimmi rahva otsustada, mis riigis nad tahavad elada.
Seega rahvuslaste (mitte liberaalidest simulaakurite!) seisukoht on selgelt teine kui tänase Valitsuse arvamus. Viimane seab kahtluse alla Eesti Vabariigi legitiimsuse kui NSVL laialisaatmine tunnistataks tolleagse rahahääletuse ja seaduste kohaselt õigustühiseks.
Mulle näib, et J.Kaplinski, kes on ise maailmavaatelt liberaal, on läinud kergema vastupanu teed ja on ristinud neoliberaali M.Laari ajaloojaburduse, mis põhineb liberaalist Ü.Uluotsa jaburdustel "rahvuslikeks", et jobude märki liberaalide pea kohalt eemale nihutada. Ei ole ilus rahvuslaste nime kuritarvitada. Rahvuslusel on selgelt oma ideoloogia ja poliitiline teooria, mis erineb põhimõtteliselt liberaalide omast ja mida J.Kaplinski kaliibriga mees peaks suutma kergelt eristada isehakanud simulaakrumitest.
Roman Ubakivi

ET TU BRITAIN
Käimasolevas kolmandas maailmasõjas, kus USA poolt juhitud unipolaarse maailmakorra eest võitlevad jõududele on vastaseks multipolaarse maailmakorra pooldajad Pekingi-Moskva-Teherani telje näol, on oma kaaluka sõna öelnud ka Euroopa vana raha ja aadel. Ja seda just asümmeetrilise-hübriidsõja otsustaval tandril.Windsorite avalik üleminek Hiina leeri muudab dollaripüramiidile tuginevale USA hegemoonia taotluse utoopiaks. Jutt on muidugi Xi Jinpingi triumfaalsest külaskäigust Inglismaale, kus vormistati Briti-Hiina „globaalne partnerlus“. See tähendab USA-Briti erisuhete lõpu vormistamist. Praktiliselt lõppes viimane erisuhe siis kui Obama loobus arupidamisest eelkõige Britanniaga ja tegi oma favoriidiks Merkeli, kes vedas Euroopa Ukraina afääri ja majandussõtta Venemaaga ning kõige tipuks kutsus kõik migrandid Saksamaale.
Selle valikuga loobus Suurbritannia senisest vaikse hääbumise kursist ja sai paugupealt taas maailmapoliitikas tegijaks, suurriigiks. Kui II maailmasõja ja Suessi kriisi vahelisel ajal USA presidendid demonstreerisid superklassi ja tõstsid oma liitlase impeeriumi osavalt oma taskusse, siis nüüd hiilgasid Britid ja demonstreerisid, et neid on veel vara maha kanda, sest neil on piisavalt tahet ja võimalusi oma huvide eest seista. Britid demonstreerisid veel kord, et neil pole püsivaid vaenlasi ja sõpru, vaid ainult püsivad huvid, nagu lord Palmerston seda 19,sajandil formuleeris.
Suurbritanniale tagab strateegiline partnerlus Hiinaga Londoni kui ühe maailma finantskeskuse säilimise ja suure mõju Hongkongi ja Shangai finantskeskuste poliitikale. Suurbritannia mõju kogu maailma poliitikale kasvab hüppeliselt, sest tema tohutu imperiaalne ja rahvusvahelise poliitika teadmistepagas võimaldab neile mõjuka mentori rolli Hiinas. Londoni-Pekingi ühine finantspoliitika põrmustab dollari kui maailma reservvaluuta püramiidi. Teatavasti sõdib Washigton meeleheitlikult juani IMF ja Maailmapanga valuutakorvi lubamise vastu. Viimati toimus Hiina rünnaku tagasilöömine 9.oktoobril. Nüüd lubas Suurbritannia toetada juani saamist valuutakorvi, mis muudab otsustavalt jõudude vahekorda rahvusvahelistes finantsorganisatsioonides. Pelegi jätkab Hiina rünnakut ka tiibmanöövriga, asutades 8.oktoobril Chinese International Payment System´i (CIPS), mis on alternatiiviks SWIFT´le. Seega on Hiina koos BRICS maadega loonud oma täirelikult alternatiivse finantsasutuste süsteemi Lääne loodu kõrvale, mis võimaldab elu jätkamist ka pärast dollaripüramiidi kokkuvarisemist.
Euroopa vana eliiti võib jagada kaheks suureks haruks. Brirannia haru on fomeerunud peale kohaliku aadli veel Veneetsia nn.“musta aadli“, Hispaaniast ja Portugalist välja aetud juutide ja Genfi kalvinistide segust. Teisalt on kontinentaalse Euroopa eliit (paavst, Saksamaa jne.). Nende harude vahel on tihti olnud huvide lahknemist ja seega ka võitlust. Nüüd, kui Britannia eliit, mis on alati väga tihedalt seotud Ameerika eliidiga, on üle läinud multipolaarse maailma mudeli eest võitleva Hiina leeri, langevad Euroopa vana eliidi kahe haru huvid kokku. See tähendab kontinentaalse Euroopa eliidi piisavat tugevnemist, et nurjata USA mõlemad dollari impeeriumi kokkuvarisemise vältimiseks väljahautud strateegiad.
Esimene neist näeb ette taas suure sõja korraldamist Euroopas EL ja Venemaa vahel. Sellepärast kulutati viis miljardit dollarit sõjakolde tekitamiseks Ukrainas ja litsutakse sõjahüsteeriat Eestis ja mujal Venemaa piiridel. Suur sõda kannaks maha kõik USA hiigelvõlad ja võimaldaks alustada puhtalt lehelt.
Teiseks USA lootuseks on TTIP (Transatlantic Trade and Investment Partnership), mille eesmärgiks koos TransPacific Partnership`ga peaks turgutama USA majandust partnerite kulul, tagama USA transnatsionaalsetele korporatsioonidele suurema võimu kui rahvusriikidel ja mis peaasi, andma lahkelt „andeks“ oma võlausaldajatele, asendades dollari uue valuutaga (näit.amero). Kuna see plaan tähendaks kontinentaalse Euroopa vana eliidi hukku, siis läheb siin võitluseks mitte elu, vaid surma peale. Seda me täna näemegi. USA ründab Euroopat pidevalt, olgu selleks siis miljardilised trahvid Prantsusmaa ja Saksamaa pankadele, Volkswagen, migrantide uputus jne.
Meil Eestis on kahjuks kõige suurem puudus ajudest ja geopoliitikalise mõttetasandini küünib ainult mõni üksik, vast Mälksoo. Peameedia ja poliitiline eliit Ilvesest Mihkelonini on vaid hale propagandistide tase, kes etlevad vaid etteantud klisheesi, suutmata oma peaga mõelda. Nii näiteks on meil aksioomiks lausrumalus, nagu oleks USA suur Euroopa Liidu sõber. Tegelikult on USA-le EL samasuguseks konkurendiks-vaenlaseks nagu on seda ka Hiina ja Venemaa. Loomulikult on USA eesmärgiks oma kahe vaenlase peadpidi kokkupõrgatamine, millele igatpidi kaasa aitab meie degenerantne eliit, pakkudes Eestimaad lahkelt sõjatandriks.
Rõivase juhitud valitsus demonstreerib A. Ansipi sarnast majanduslikku ebakompetentsust. Teatavasti Ansipi silmaring ei võimaldanud mõista, et USA kriis mõjutab ka Eestit ja tema lauslollus 2008.a. lõpus: „Et kui täna on kriis, siis tahangi selles elada!“ on M.Laari pankade likviidsuse kaotamise plaaniga samast ooperist. Tänaseks on Reformikad ja IRL Eesti majanduse oma neoliberaalse majanduspoliitikaga viinud sisuliselt pankrotti, mille väljakuulutamist lükkab ajutiselt edasi ainult EL abi.
Viskasin pilgu peale valitsuse riigieelarve miinusesse jääva tuleva aasta eelarve plaanile, mis põhineb soovmõtlemisel, et järgmisel aastal meie majanduskasv kiireneb. Ent ei suudeta põhjendada, miks meil majanduse kasv peaks kiirenema. Öeldakse, et investeeringute langus jätkub ka järgmisel aastal, mis on loomulik riigi puhul, kes on kuulutanud end rinderiigiks. Ent see tõsiasi põhjustab vaid majanduse langust, mitte tõusu.
Majandussõja kuulutamine Venemaa vastu muudab ka rumaluseks väite, et meie eksport suureneb. Ka Euroopa Liidus meie ekspordi väjavaated halvenevad, sest ainuüksi miljonid põgenikud destabiliseerivad majanduslikult ja sotsiaalselt Euroopa, mis annab võimsa hoobi kogu globaalsele majandusele, meist rääkimata. Pealegi ei ole EL atlantistlik juhtkond ( Ansipi tasemega inimesed) mitte midagi teinud, et luua institutsioone, et tagada Euro normaalne funktsioneerimine. Euro on täna ühel jalal ukerdav sant, millel pole fiskaaljalga.
Täna ei ole ei Euroopa Komisjonis ega liikmesriikide valitsustes intellektuaalset taset, mis võimaldaks Ajaloo väljakutsetele adekvaatselt vastata. Vaadakem või EL tuumikriiki Saksamaad. A.Merkel teatavasti lõhkus ära senise EL edasiiiva Berliin-Pariis telje, esinedes rumalalt ennem valimisi Hollande vastu. Oma kuulekusega Washingtoni ees on ta saavutanud positsiooni, et kogu EL poliitika on praktiliselt tema suunata. Euroopa vajab täna visiooniga poliitikut, kelle võimed lubavad taastada Euroopa tsivilisatsiooni subjektsuse. Mingi USA marionett, kes on loksunud peale eelkäija majandusliku vundamendi loomise viljadel vooluga kaasa, ainsaks eesmärgiks enda võimul püsimine, ei anna lootust ei Saksamaale ega Euroopale. Kui veel eelmisel aastal mõeldi, keda Saksamaa võiks majanduslikult aidata, siis täna võib juba küsida: kes saab Saksamaad aidata?
Hohollid on oma riigi USA ja EL poolt juhituna pankrotti viinud ja USA finantseerib vaid sõda, Saksamaale jääb suurem koorem. Juhul kui Merkelil ja teistel atlantistidel õnnestub läbi suruda järgmisel aastal TTIP, siis läheb EL majandus järsku langusesse.
Midagi head ei ole tuleval aastal oodata ka USA majandusest, pigem veel hullemat langust kui 2008.a.
Kahjuks ei ole mingit oidu ka opositsioonipingilt. Simson proovib nuga selga lüüa Savisaarele, nagu seda tegi A.Merkel H.Kohliga. Ilmselt pakuti jälle valitsuskoalitsiooni poolt ministrikohta, nagu viimati Ratasele. Ükski opositsioonipartei ei plaanigi esitada mingit tõsist parandusettepanekut, sest polevat katteallikat. Ühed degenerandid puha. Kui inimestel pole nii palju oidu arusaamaks, et põllumajandusele kriisiabiks 10 miljoni euro eraldamine on meie julgeolekuks mõõtmatult tähtsam kui võõrvägedele kasarmute ehitamine, siis pole ime , et meil on valitsus, kes jätab meie põllumehed kõige viletsamatesse tingimusse konkurentidega võrreldes El-us ja samal ajal valetab, et põllumeeste aitamine on eelarve prioriteediks.
Toetan Ülo Vooglaiu saamist presidendiks, sest siis oleks meil eliidis üks inimene, kes on võimeline aru saama, et meie julgeoleku prioriteediks on saja miljoni euro eraldamine mitte võõrsõdurite ülalpidamiskuluks, vaid meie niigi väheste laste kõhu täissöötmine, et meie noormeestest kaks kolmandikku ei oleks sõjaväkke minekuks kõlbmatud ja 40% Kuperjanovi pataljoni tulijast ei oleks narkojoobes.
Roman Ubakivi

SILMAPIIRIL ON JALTA-2
Venemaa julge ja efektiivne oma rahvuslike huvide kaitsmine Süürias on muutnud jõudude tasakaalu maailmas. Venemaa on kaitsest üle läinud vastupealetungile ja on haaranud enda kätte geopoliitilise initsiatiivi maailma ühes kõige tähtsamas piirkonnas. Lähis-Ida senist vaieldamatut hegemooni USA-d on Venemaa löök tabanud ootamatult ja ta mõju ja prestiishi langus on paratamatu.
Vaadakem, missugused kolossaalsed geopoliitilised järeldused toob endaga kaasa ainuüksi Venemaa Kaspia flotilli (üks vahilaev ja kolm 950-e tonnise veeväljasurvega raketikaatrit jõgi-meri klassist "Bujan-M" projekt 21631) 26 tiibraketi "Kalibr" täppislöök (3m) 1500 km kaugusele islamiäärmuslaste baaside pihta Süürias. Muidugi, on juba ammu teada, et Venemaal on tiibraketid, mis väidetavalt on paremad USA Tomahawkidest. Teine asi on aga selles veenduda reaalses lahinguolukorras. Tiibrakettide löök Kaspia merelt (kus USA sõjalaevade viibimine on välistatud) tähendab muidugi eeskätt Pekingi-Moskva-Teherani telje reaalset toimimist (tiibraketid pidid läbima ju Iraani ja Iraagi õhuruumi). See tähendab aga samuti, et odavad raketikaatrid võivad Kaspia merelt uputada kogu USA laevastiku Pärsia lahel koos lennukikandjatega, mis on USA sõjalise võimsuse peamiseks esindajaks. Need raketikaatrid võivad pesitseda jõgedel ja neid võib ümber paisata mööda jõgesi-kanaleid ka Valgele ja Balti merele jm. See tähendab aga kogu USA raketikaitsesüsteemi haavatavatust ja mõtetust Euroopas. Kalibri kompleksi võimalused ei piirdu aga ainult pealveelaevastikuga. Tal on modifikatsioon ka allveelaevadele. Näiteks võivad viimased tiibrakette välja lasta ka igivanadest 1947.a konstrukteeritud ja moderniseeritud 533mm torpeedoaparaatidest. Veel on tiibrakettide modifikatsioon lennukitele, mis võivad rünnata Venemaa õhuruumist väljumata Ameerika mandrit.
Seega oleme me sõjalis-poliitiliselt täna sellises uudses olukorras, kus ainult USA ei ole suuteline vastavalt oma "Kiire Globaalse Löögi " strateegiale sundima oma tahet peale ülejäänud maailmale tavarelva ähvardusega, arvestades, et tuumariigid, nagu Venemaa, ei lähe vallapäästma ülemaailmset tuumsõda näiteks Süüria pärast. Täna demonstreerib Venemaa, et ta on tahteline ja võimeline kaitsma enda ja oma liitlaste huve ka ainuüksi tavarelvastust kasutades.
Lisaks on USA esmakordselt olukorra ees, kus tene riik on võimeline tavarelvastusega ohustama tema julgeolekut Ameerika mandril.
Loomulikult on ka kogu Euroopa "Kalibri" laskeulatuses ja tiibraketikaitsevastast õhutõrjesüsteemi ei ole ei Euroopal ega USA-l.
Kokkuvõtteks rõhutan, et täna oleme põhimõtteliselt uues rahvusvahelises olukorras. Kui veel hiljuti võis USA, tuginedes oma sõjalisele võimsusele lambist kuulutada, et Malaisia reisilennuki lasi Ukraina kohal alla Venemaa koos terroristidega, siis täna ei julge isegi ta truu liitlane Holland taolise ilmse valega kaasa minna ja ainus riik, keda uurimiskomisjon julges avalikult süüdistada, on Ukraina.
Teine tavarelvastuse faktor, mis on andnud Putinile võimaluse kehtestada sisuliselt lennukeelutsooni Natole Süüria taevas on Venemaa Kosmose-Õhujõudude tehniline üleolek. Nimelt on USA moodsamateks lennukiteks juba neljakümne aasta vanused F-15, F-16 ja F-18. Nende väljavahetamiseks kulutati 400 miljardit dollarit F-35 loomiseks. Viimane on aga absoluutne katastroof. Nii lasi õppelahingus üks F-16 alla kaks F-35!
Eurooplastel on küll F-16 st moodsam ja parem hävitaja- Eurofighter "Typhoon". Just sama, mis sakslasel on ja hiljuti Ämari betoonil ära lagunes. Ent Suurbritannia Typhoon pilootide mõõduvõtmine India SU-30 pilootidega lõppes 12: o India kasuks.Venelastel on praegu neli SU-30 Süürias, ent parim tänapäeva hävituslennuk on SU-35. Ameeriklastel on küll veel F-22 Raptor, kuid see on iga kandi pealt SU-dest halvem kui Stealth tehnoloogia välja arvata. Viimane aga ei ole määrav, sest nii venelastel kui ka hiinlastel on madalasagedusega lokaatorid, mis nii F-22 kui F-35 ainukese eelise kõrvaldavad. Hiinlased ja serblased nägid USA stealth F-117 juba Belgradi pommitamise ajal kui USA Hiina saatkonda pommitas. Pealegi pole F-22 sõjahobune, sest vajab iga lennutunni järele 30 t. tehnilist hooldust ja kardab vihma. Lisaks on ta veel hirmkallis - 365 miljonit dollarit tükk. Selle eest saaks tosina SU-30! Seepärast ta pole lahingutegevusest kunagi osa võtnud ja on nüüd esmakordselt Süürias luuraja rollis.
Lähitulevikus on selgelt parimaks venelaste stealth T-5o, mis praegu läbib katsetusi ja võetakse relvastusse 2017.a.
Seega täna on vaid 4 hävitus-ründelennukit SU-30 ja 6 ründe-pommituslennukit SU-34 (kes võivad kanda ka õhk-õhk rakette) koostöös laevastikueskaadri õhutõrjerakettidega (S-300 laevastiku modifikatsioon) ja lennuvälja lühimaa "Pantser" kompleksiga suutelised kontrollima Süüria õhuruumi.
Toksin nii pikalt lennukitest lühiülevaadet tehes sellepärast, et USA ei ole võimeline sõdima mitte ühegi maaga, kellest ta ei ole peajagu üle õhus. Nagu hiljuti septembris USA õhujõudude komandör Euroopas, kindral Frank Gorenc toonitas, on nad kõigeks võimelised, juhul kui nad valitsevad õhus, aga ilma selleta nad ei ole mitte millekski võimeliseks.
Vene 34 lennukit on tegutsenud hämmastavalt effektiivselt USA ja ta liitlaste abitusega võrreldes ja on suutnud lühikese ajaga koos Süüria relvajõududega saavutada murrangu sõjas islamiäärmuslaste vastu.
Esmane eesmärk on selgelt (koos ca 2000 iraanlasega) Aleppo vallutamine ja Loode-Süüria puhastamine islamifundamendalistidest. Kui Süüria väed võtavad üle kontrolli Türgi piiri üle, siis tähendab see kogu relvastuse, raha ja jihadistide voo tõkestamist, mis hoiab ISIL-i ja al-Nusra (AlQaeda Süüria haru)seni elus. Põhjapiiril on teatavasti islamistidega sõdivad kurdid, keda pommitab Türgi. See tähendaks Süüria riigi säilimist vähemalt osaliselt ja alaviitide, druuside ja kristlaste massimõrva vältimist. Putin esineb siin kristluse kaitsja rollis. Teatavasti palusid kristlased juba 2012 Venemaalt kaitset, sest Venemaa on ajalooliselt Süüria õigeusuga tihedalt seotud. Veel võib kohata külasi, kus räägitakse Kristuse aramea keelt ja just seal kandis hakati Jeesust esmakordselt nimetama Kristuseks.
Venemaale tähendb see laevastiku, maa-ja õhujõudude baasi väljundiga Vahemerele ja India ookeani ning kindlat mõju selles ülitähtsas regioonis. Kui Hiina ostab ära Pireuse sadama ja Venemaa hakkab Kreekas raudteed ehitama, nagu plaanis, siis on geopoliitilised järeldused selged.
Teiseks sammuks on ISIL-i pealinna Raqqa vallutamine. See võimaldaks (kurdidele autonoomiat andes) taastada Süüria riigi algsetes piirides ja luua tugev ilmalik Süüria riik, mis teeb lõpu Euroopa süürialastest põgenike probleemile ja stabiliseeriks märgatavalt olukorda selles regioonis ja maailmas.
Kolmas Venemaa samm võib olla ka Iraagi riigi taastamine, ent Venemaa on võitnud juba esimese eesmärgi saavutamisel ja kolmas samm võib olla juba liiga riskantne. Igal juhul tuleb juba vaadata uute avangute poole, näiteks koos Hiinaga Nikaraaguas.
Uus reaalne jõudude vahekord maailmas on selgelt vastuolus USA upsaka pretensioonikusega ja on loonud reaalse aluse vabaneda Euroopal neokoloniaalsest USA-sõltuvusest. Konkreetne näide on hiljuti Berliinis toimunud veerandmiljoniline meeleavaldus vabakaubandusleppe vastu USA-ga. USA puudlid, nagu Merkel ja Hollande, tuleb võimalikult kiiresti võimult kõrvaldada.
USA probleemi on korrektselt sõnastanud ameeriklased ise. Paul Kennedy on kirjutanud, et kui Ameerika laiendab oma sõjalise jõu kasutamist ja strateegiliselt laieneb rohkem kui on vajalik, viib see tema langemiseni.
Sellise kergemeelse laienemise näiteks on ameerika geopoliitikud toonud Balti riikide Nato-ga liitmise, mis on selgelt nõrkuseks, aga mitte kasuks. Eesti degenerantne juhtkond ei jaga geopoliitikast muidugi tuhkagi ja on illusoorse petliku NATO jõu lummuses ning tegutseb sellest väärakast ettekujutlusest lähtudes. Kuna meie ogarale välispoliitikale liitub veel moraalitu ja idiootne sisepoliitika, siis oleme sellisele eestluse totaalsele lammutamisele isegi üllatavalt hästi vastu panna suutnud. Ent mitte kauem. Meie saatus sõltub muidugi El-st ja Venemaast. Kui EL ei suuda saada iseseisvaks geopoliitiliseks subjektist, siis meie sõltume vaid Venemaa armust või vihast.
USA vabaneb paratamatult omaenda meedia poolt sisendatud illusoorsetest jaburdustest ja tuleb hakata suud seki järgi seadma.
Ameerikas on piisavalt arukaid inimesi sellest arusaamiseks. Arvan, et isegi Obama võtab ette seekord tõsise katse enne oma ametiaja lõppu Venemaaga kokkuleppimiseks. See on mõlema maa huvides ja tegelikult ka kogu maailma huvides, mis võimaldaks piirduda proxy-sõjaga ja vältida tuumakatastroofi. Kuna Putinil ei ole kunagi olnud eesmärgiks USA hävitamine, siis tee kahe suurriigi vastastikke huvisi arvestava kokkuleppe sõlmimiseks on potentsiaalselt olemas, nagu see toimus ka 1945.a.kevadel Jaltas.
Roman Ubakivi

KORRUPTSIOON !?
Seoses praegu lahvatanud korruptsiooniskandaaliga Tallinna sadama ja linna suhtes on tähtis aru saada, kas tegemist on mõne ebameeldiva üksikjuhtumisega või süsteemiga. Minu teadmise järgi on valitseb meil korruptiivne süsteem. Asi pole ainult mõne inimese rikutuses, vaid süsteemis, mis sunnib edukalt suurt äri ajavat inimest ulguma koos huntidega.
Tänasest olukorrast arusaamiseks pöördugem iseseisvuse algaastatesse, M.Laari I valitsuse aegadesse. Tollal esines seaduseloomet, mis konkreetselt esindas mõne Riigikogu liikme majandushuve. Kuid veel halvem oli, et siis kujunes poliitikute ja majandusmeeste vaheliste suhete aluseks kalõmm 15% näol. Sajandi lõpupoole see kahekordistus ja ärimehed hakkasid ägama. Proovime leida põhjuse, miks selline korruptiivne süsteem välja kujunes.
Kui retoorika kõrvale jätta, siis laarlased on alati ellu viinud neoliberaalset poliitikat, mitte rahvuslikku. Sealhulgas ka majanduslikku. See tähendab, et panus tehti välismaisele käpitalile, mitte omamaisele. Eesti nõrka majandust riik ei kaitse, vaid kogu turg avati võimsale väliskapitalile ja võeti omaks neile kasulikud mängureeglid nn. Washintoni konsensuse näol. Seepärast on rahvuslased alati laarlasi iseloomustanud kui Eesti rahvuslike huvide reetjaid.
Seoses turgude avamisega, sattusid surmava löögi alla muidugi kõik põllumajandustootjad, sest EL maksis oma tootjatele toodangutoetust pluss veel eksporditoetust nii, et nende kallilt toodetud kaup oli meie turul odavam kui meie talunikel.
Ent asi ei piirdunud vaid põllumajandusega. Oma firmadel lubas EL lisada kulutustele äris Eestiga, Venemaaga, arenguriikidega 15% kogumaksumusest kalõmmiks. Seega meie ettevõtjad sattusid Eesti turul olukorda, kus äri tehes Eesti riigiga ja erastamisprotsessis (aga pea kogu vara ja projektide rahastamine oli peaaegu täielikult riigi käes) oli turg juba ette moonutatud 15% meie ettevõtja kahjuks. Välisfirma võis ametlikult anda altkäemaksu Eesti ametnikule ja saada hange endale. Seega oli sunnitud Eesti ettevõtja ka vähemalt 15% kalõmmi maksma kui ta tahtis konkurentsis olla.
Tänaseks on see seadus EL-s ära muudetud kuid see on meil tänaseks vorminud poliitikute ja ärmeeste maffia süsteemi, mille lammutamine nõuab eri strateegiat, mida riigil ei ole ja praegused kartelliparteid ei tahagi teha. See süsteemne poliitiline korruptsioon ripub sangpommina meie ettevõtjate kaelas ja selle vähkkasvaja eemaldamine oleks muidugi suur võit meie konkurentsivõimele. See on üks esimesi ülesandeid, mida Patrioodid peavad koostöös ettevõtjatega ära lahendama.
Mis puutub konkreetselt Savisaare juhtumisse, siis prokuröri ja KAPO ninamehe pressikonverentsi vaadates on küll mulje, et tegu on ilma tõenditeta tolmu üleskeerutamises, ehk meie riigiorganite politiseerituses. Veidigi Toompeal ringi liikunud inimene teab, et juba ammu on omavahel jaotatud: KAPO ja jõustruktuurid on IRL inimeste päralt ning kohtud ja prokuratuur Refi oma.
Kui ka seekord Savisaare case osutub mulliks, vähemalt praegu põhineb ta kaudsetel spekulatsioonidel, siis on see üpris laastav meie riigi mainele. Seekord ei saa KAPO juht, nagu see oli Vene kiriku rahadega viidata ametisaladusele ja hüüda: uskuge mind! Vähemalt mul ei ole praeguse juhi vastu peale E.Kohveri juhtumit mitte tibagi usaldust. Miks ta pole esitanud meile, maailma avalikkusele ja Vene kohtule vettpidavaid tõendeid, et Kohver tõepoolest rööviti Eestist? Tema jutt on selges vastuolus E.Kohveri enda tunnistusega kohtus! Kollaste laternatega tänav KAPO-st Toompeani.
Roman Ubakivi

PINGE KULMINEERUB
Hübriidsõja pinge maailmas kasvab.
3. septembril toimus Pekingis võimas paraad, millega tähistati II maailmasõja lõppu ja Hiina võitu Jaapani agressiooni vastu. Hiinlased kandsid võitluses oma vabaduse eest II maailmasõjas teatavasti kõige suuremaid ohvreid – 35 miljonit inimest. Seepärast pole muidugi midagi imekspandavat, et paraadil (mis oli esmakordne esimene peale Mao aega) demonstreeriti Hiina armee võimsust (nn. lennukiemalaevade tapjad ballistilised raketid jne.) mille üle hiinlased võivad õigustatult uhked olla.
Ent palju tähtsam paraadi välisest särast oli ta geopoliitiline sisu, mis tegi paraadist tähtsa ajaloolise verstaposti. Nimelt fikseeris ta (koos Moskva maiparaadiga) ühemõtteliselt ära praegu oma maailmakorra mudeli eest hübriidsõda pidavate vaenupoolte leerid, kes peavad võitlust kõigil tasanditel: vaimsel, metafüüsilisel, poliitilisel, sõjalisel jne. See on armutu,verine, kodusõja tüüpi võitlus, kus vaatamata selgele riikide jagunemisele ühelt poolt USA lipu all unipolaarse maailmakorra mudeli eest võitlevad riigid on vastastikku multipolaarse maailmakorra eest võitleva Hiina-Venemaa teljega, kaasneb ka riigiüleste geopoliitiliste subjektide selge lõhenemine, nagu see on täheldatav ka rahvusvahelise finantsoligarhia puhul.
Kõik minu poolt avaldatud mõtted baseeruvad juba viisteist aastat tagasi kristalliseerunud arusaamale, et tänase epohhaalse võitluse võidab multipoolaarne maailmakorra leer ja Eesti on jälle (nagu EW Päts-Laidoneri hunta) oma degerantse eliidi valikul asunud Ajaloo valele poolele, mis täna ei hävita ainult riigi, vaid ka eestluse. Ma olen alati pöördunud endasarnaste tavainimeste poole, sest mõtetu on rääkida dollarisüsteemi toiduahelasse lülitunud poliitikute, professorite-teadlaste, intelligentsi ja ajakirjanikega. Püüan ka allpool näidata, et dollari maailmasüsteem kukub paratamatult kokku ja õige varsti. Me ja meie lapsed ja kui ka rahvus võime ellu jääda vaid iseorganiseerudes poliitiliseks jõuks, saades nii võimaluse mõjutada meie tulevikku.
USA ja tema marionettide demonstratiivne eemalejäämine Pekingi ja Moskva pidustustelt oli muidugi tahtlik näkkusülitamine paljukannatanud hiinlastele ja venelastele (ca 25 miljonit sõjaohvrit) ning demonstreerib, et mitte mingit kompromissi kahe erineva mudeli vahel muidugi põhimõtteliselt olla ei saa. Võimalik on vaid ajutine taktikaline manööverdamine, et ajutiselt teravaid nurke maskeerida ja vaenlast lollitada. Prognoosin pingete paratamatut tõusu ka meie regioonis, sest uue USA presidendi valimisteni on välistatud USA-Vene suhetes rahvusvaheliste suhete üks tähtsaim instrument – vaidlusaluste küsimuste reguleerimine salajased dzentelmenlikud kokkulepped. USA koos oma marionettidega on sülitanud kokkuleppele NATO laienemise osas ja krooniks on muidugi USA poolt korraldatud sõjaväeline riigipööre Kiievis kohe järgmisel päeval peale Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola poolt alla kirjutatud kriisi rahumeelse lahendamise kokkulepet president Janukovitshiga. Viimast aga veenis kokkuleppele alla kirjutama Putin, kes oli eelnevalt telefoni teel saanud Obama kinnituse, et USA toetab seda kokkulepet. Kuni Läänes on pukis mitte riigimehed, vaid Obama, Merkeli, Hollande ja poolakate taolised pisisulid, ei ole rahul mitte mingit võimalust. Seega ei saa ükski tõsine analüütik sõda Baltikumis välistada.
Pekingi paraadile eelnes teatavasti plahvatuste ja õnnetuste seeria Hiinas, millele tegi lõpu ühemõtteline plahvatus USA sõjaväebaasis Jaapanis. Samuti kõigutati Hiina finantssüsteemi, millele tegi kiire lõpu Hiina poolt 100 miljardi dollari väärtuses USA treasurite turulepaiskamine. Täna on Hiina koos oma liitlastega loonud juba dollariga paralleelselt eksisteeriva finantssüsteemi. Viimaseks sammuks selles on aasta lõpus rahvusvaheliste maksete süsteemi CIPS loomine, mis on sõltumatu lääne SWIFT.ist. Ainult idioodid ei saa täna aru, et juba täna me elame reaalselt multipolaarses maailmas ja dollari-USA võim nõrgeneb iga päevaga.
Euroopa vana eliit ei ole muidugi idioodid ja seepärast kirjutasid nad kohe peale Pekingi paraadi Vladivostokis toimunud majanduskonverentsil alla kokkuleppele Venemaaga Nord Streami II ehitamiseks,mis teeb naljaks USA poolt pealesurutud majandussanktsioonid ja Venemaa isoleerimiskatsed.
Järgnes penalt Euroopa väravasse. Nagu võluvitsakese toimel hakkasi USA valitsusvälised organisatsioonid jagama raha Türgis asuvatele põgenikele (sealhulgas ka Ayn Randi, kelle degenerantlik antihumaanne filosoofia on vorminud USA eliidi mõtteviisi). Organiseeriti kiirelt põgenike bussidega vedu Vahemere rannikule ja sealt 3000- 12000 $ eest kõikvõimalike ujuvvahenditega Kreekasse. Muidugi ka NATO-sse kuuluva Türgi valitsuse igakülgsel toel.
Euroopasse paisati hetkega üle sajatuhandepealine inimmass Süüriast, Afganistanist, Pakistanist, Eritreast, Aafrikast jne., keda pole kontrollitud isegi terrorismi ja taudiohu aspektist. Aga põgenike potentsiaalne arv ületab kahtsada miljonit. USA marionetid laulavad meile kooris solidaarsusest ja humaansusest. Isegi Ayn Randi mõttemalliga Eesti poliitiline eliit eesotsas peaministri T.Rõivasega, kes oma rahva suhtes rakendavad shokipoliitikat, on järsku solidaarsusest hakanud siristama! Kentmanni tänavalt on küll uued laulusalmid välja jagatud, ent peaeesmärk on ikka sama: hävitada ära rahvused, kuna nad takistavad lõplikku globaliseerumist ja üheülbalisust.
USA hoiab migratsiooninuia pidevalt meie pea kohal selleks, et me vastutahtmist allaneelaksime nende vabakaubanduse ja investeeringute leppe. Vabakaubandusega on seal vähe tegemist, sest tariifid on niigi all. Jutt käib eelkõige Euroopa tõõstuse ja põllumajanduse hävitamisest ja meie turu USA-le loovutamisest,millest ma olen juba eelpool rääkinud. Lisaks veel meie riikide edasisest nõrgendamisest ja suurkorporatsioonide võimu juriidilises kindlustamisest. Lepe annab korporatsioonidele õiguse riik kohtu kaevata ja kopsakat kompensatsiooni küsida kui ta arvab, et ta tulu ootust on riik oma otsusega riivanud. Nii näiteks kui tahetaks kaevata meil fosforiiti ja kui riik seda ei luba oma kodaniku vastuseisu pärast loodusele ja inimkeskkonnale tekitatava kahju pärast. Meie atlantistid on muidugi väljuhäälselt selle leppe poolt, sest see annab neile jälle suurepäraselt krokodillipisaraid veeretada ja rahale seletada, et näete, meie olema küll valmis võitlema teie huvide eest, ent rahvusvaheline leping ei anna meile selleks mitte mingit võimalust.
Migratsioonikriisis on kõik EL juhid (peale Ungari, Hispaania ja Tshehhi) demonstreerinud oma degenerantsust ja ebakompetentsust. Tähtsaim on muidugi Saksamaa juhi tegevus. A.Merkel demonstreeris kogu maailmale oma kvaliteeti kui ta esmalt teatas, et Saksamaa võtab rõõmuga vastu kõik soovijad ja järgmisel päeval sulges Saksamaa piiri. Teovõimeline eliit on traditsiooniliselt tulnud Saksamaa idaosast, seda enam, et pärast kahte põlvkonda ameeriklaste okupatsioonirezhiimi on lääneosa eunuhhidel väga sügavale maetud germaani arheotüüp - sõdur, mida on minu arust suurepäraselt kajastanud Wagner. Seepärast on ida-sakslased tõepoolest Saksamaa lootus, ent mitte vanad Stasi agendid, kes on välisriikide salateenistuste poolt manipuleeritavad. Meie, eestlased, kogenesime taolist jama juba esimese presidendi puhul. Seepärast on täitsa loomulik, et A.Merkel hiljuti peale „Tristan ja Isolde“ kuulamist minestas-magama jäi? Ja toolilt maha kukkus.
Nagu ma oma vana-aasta lõpu artiklis kirjutasin, toimusid praeguse maailmasõja otsustavad lahingud juba eelmisel aastal. Praegu näeme me tollal liidrite tehtud otsuste tagajärgi. Mu vanaisa tavatse ikka öelda: "Kui Jumal tahab kedagi karistada, siis võtab ta kõigepealt talt ära mõistuse." Kirjutasin juba eespool artiklis "Kui Arno...", kuidas USA iseendale jalga tulistab. Teatavasti oli USA sõjaplaaniks Venemaa vastu kõigepealt lüüa alla naftahinnad (nagu tehti ka NSVL vastu) ja seejärel purustada Venemaa finantssanktsioonidega. Selleks veenis J.Kerry tolleaegset Saudi kuningat Abdulllahi lüüa Venemaa nõrgendamiseks naftahinnad hüppeliselt alla. Kuna selleks ajaks oli ka USA ise oma shale naftaga tõusnud maailma suurimaks naftatootjaks, siis oli see ka kergelt teostatav. Ning ehkki USA-l tänu suurtele mahtudele õnnestus oma crackitud nafta omahind tuua alla $60-80 barreli kohta. pankrotistuvad nende naftatootjad tänase alla $50 hinna juures. Nende aktsiad on täna rämpskaup ja hiiglasuured võlad pankadele tasumata. Seega Obama vallandas ise kohe-kohe hakkava finantskriisi, mis on palju hullem kui 2008.a.
Crackimistehnoloogial on ka oma ökoloogiline hind. Peale pinnase, õhu ja vee mürgitamise mõjutab ta ka seismoloogilist aktiivsust. Kui ennem selle tehnoloogia rakendamist oli näiteks Oklahomas iga aasta kaks väikest maavärisemist, siis on seal praegu iga päev kaks maavärisemist. Yellouwstoni supervulkaani lähedal on maapinnal kaljude termperatuur 70 kraadi C ja pooleteise meetri sügavuses puuraugus läheb täna vesi keema. USA eliit ostab paaniliselt maad kokku Patagoonias.
Meie silme all rullub lahti veel hullem katastroof kui seda kirjeldab Piibel Soodoma ja Komorra puhul - maa, kus juba üle veerandi meestest on gay´d, hävitatakse.
Samal ajal elab maailma suurimate naftavarudega Rosneft nagu või sees! Ameeriklased ei arvestanud pisiasja, et Rosnefti omahind kujuneb rublapõhiselt ja lastes põhja rubla, nad on tegelikult vähendanud Rosnefti tootmiskulusi dollariarvestuses ja viinud selle lähemale Saudide omahinnale!
Samuti ei aita ka finantssanktsioonid, sest Hiinlastel dollareid on ülearu ja Nafta ja gaasivood hakkavad liikuma nüüd ida poole. Muidugi on Venemaal nüüd vähenenud dollari hulga tõttu raskem maksta impordi eest, ent see on strateegiliselt kasulik, sesst nüüd saadakse ka Kremlis aru reindustrialiseerimise hädavajalikkusest.
Venemaa peamiseks probleemiks on minu hinnangul hoopis viies kolonn, kes saboteerib majandusblokis. Nii näiteks kaotas Venemaa viimase kahe aastaga $400 miljardit ainuüksi Keskpanga idiootse rahapoliitika tõttu. Pole ime, et Venemaa avalikud vaenlased kuulutasid Nabiullina maailma parimaks keskpanga juhiks. Putin pole muidugi idioot, ent samas on ta võtnud Nabiullina jt. isikliku kaitse alla. Selline ebajärjekindel poliitika teeb Venemaa sisemiselt väga ebastabiilseks. Patriootlik välispoliitika ei saa sõjaolukorras kaua eksisteerida koos neoliberaalse sisepoliitikaga. Putin-loll variandi heidan kohe kõrvale. Võib -olla ta arvestab, et rahva üksmeelne toetus kestab veel kolm aastat ja praegu on taktikaliste kaotuste hinnaga tähtsaim tagada võimueliidi ühtsus. Võimalik, et makstakse kalõmmi rahvusvahelisele finantsoligarhiale, nagu seda tegid bolshevikud 1920-ndate aastate alguse kui maksti Rootsi veduriteafääri kaudu ära oma revolutsiooni korraldamise kulud ameerika bankuritele ja Saksamaale. Tavainimesena, siseinformatsiooni omamata, on siin võimatu selgusele jõuda ja tuleb oodata, et sündmused tulevikus annavad meile kätte tänase mõistatuse võtme.
Ukrainas on Venemaa juba praktiliselt võitnud, sest igale USA ja ta marionettide sammule on tal taskus Krimmi taoline purustav löök. Samas Putin loomulikult saab aru, et sõda ei saa võita ainult kaitses istudes ja vastase väärsammu oodates. Seepärast on ta viinud mängu platsi Lähis -Itta. Järgmist käiku võib juba ette näha päris USA külje all - Nikaraaguas.
Lähis -Idas on välja mängitud ilmne võiduseis multipolaarse maailma jõududel. USA on peaaegu saavutanud oma strateegilise eesmärgi: jaga ja valitse põhimõtte ellurakendamiseks külvata Saudide ja Katari abiga islami fundamentalismi, kaost ja sõdu, et tükeldada potentsiaalselt vastupanu suutvad suuremad riigid, eelkõige BAAS põhimõtteid jälgivad ilmalikud valitsused ning panna kõikjal pukki oma marionetid. Ent USA -d ei ole vihatud iial selles piirkonnas nii, nagu täna. Ameerika on toonud kõigile ainult häda ja viletsust.
Venemaa abile toetudes kõrvaldasid Egiptuse sõjaväelased Moslemi vennad võimult ja nüüd on tulipunktis Süüria. Putin on osavalt seadnud Obama ainult halbade valikute ette, tehes ettepaneku koondada kõik jõud ISIS kõrilõikajate vastu, kelle vastast sõjategevust USA täna imiteerib. Kui Obama sellega nõustuks, siis tähendaks see ISIS-e kiiret purustamist ja kogu senise USA poliitika üle parda heitmist, millega Obama kindlasti nõus ei ole. USA on nii hädiseks jäänud, et ta ise ei suuda oma korda Suures Lähis-Idas kehtestada, seepärast hoolitseb ta viimase võimaluseni selle eest, et tast maha jääks selline verine kaos, et mitte ükski tema geopoliitiline konkurent ei suudaks kehtestada oma korda.
Ilmselt jätkab USA senist poliitikat, muutusi võib olla vaid retoorikas. Jätkub USA, Saudi, Katari,Suurbritannia, Prantsusmaa, Türgi poolt loodud, relvastatud ja rahastatud ISIL-i mahitamine, et purustada Süüria seaduslik valitsus, tagada regioonis kaos ja hoida nii migratsioonirelva nuia pidevalt Euroopa pea kohal ning suunata hiljem kõrilõikajad Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse ja Hiina loodeossa. USA vajab oma kaose strateegia elluviimiseks destruktiivset jõudu, seepärast soovitas Afganistanis vägede ülemjuhataja ja CIA direktor olnud kindral Petraeus hiljuti võitluseks ISIL-i vastu relvastada ja finantseerida AlQaedat... .
Venemaa esmaseks mureks on tagada Süüria riikluse säilimine. See kindlustab talle strateegiliselt jõu projektsiooni Lähis-Idas kolmnurgast: Krimmist, kus on juba paigutatud polk maailma kiireimaid strateegilisi pommitajaid Tu-22 (2500 km tegevusraadiusega), mis on suutelised kandma paarituhande kilomeetri raadiusega tuumalõhkepeadega rakette; sõjaväebaasist Armeenias; laevastiku tugipunktist Vahemerel Tartuses. Kindlasti varustab Venemaa Süüriat hädavajaliku relvastusega ja sellega kaasas käivate instrukoritega. Viimati anti moodne õhutõrjekomlekt "Pantser", mis peale lennukite võtab maha ka tiibraketid. Vene maavägede hädavajalikkus on küsitav, sest seda rolli hakkab ilmselt täitma peale Iraagi ka Süürias Iraan, kes on hüppeliselt tugevnenud majanduslikult peale majandussanktsioonide lõppu. Venemaa juba varustab relvadega Iraagi valitsust ja tark oleks varustada ka kurde nende kuulsate naiste pataljonidega, kes peavad oma vabadusvõitlust täna ISIL-i ja Türgi vastu. Iraani ja Moskva selja taga on veel Hiina, niiet täna toimib võimas telg Peking-Moskva-Teheran ja see ekspress kogub pidevalt juurde löögijõudu. Nii muutub BRICS varsti BRICSA-ks, sest liitumissoovi avaldas hiljuti Argentiina president.
Tektooniline nihe on toimunud Saudi Araabias, kes hiljuti tegi Venemaale ettepaneku liituda OPEC-iga. Pärast Mubaraki reetmist USA poolt, Iraani eelolevat tugevnemist silmas pidades ja Jeemeni sõjakäigu umbejooksmist on hädavajalik ellujäämiseks leida uus julgeolekuarhitektuur. Putin on tänu oma kindlale põhimõttelisele poliitikale ära teeninud araabia maailma austuse ja usalduse. Ollakse muidugi alles pika tee alguses, ent juba praegu võtab see Obama põlved värisema, sest küsimus on kogu Euraasia nafta-gaasi turu ümberjaotamises, mis teeks kiire lõpu petrodollaritele ja seega ka USA võimule.
Erdogani hüplev, vale strateegiaga poliitika on muutnud rezhiimi tuleviku väga ähmaseks. Pole palju vaja mõistust arusaamiseks, et Türgi mõju maailmas ja majandus tõuseks hüppeliseks kui ta liituks Euraasia Majandusühendusega. Selle asemel tegeleb ta ISIL-i varustusbaasina ja kindlustab Terroristidele ca $2 miljardilise aastasissetuleku ebaseadusliku naftamüügiga. Kuulutades välja võitluse ISIS-e vastu, tapavad nad hoopis kurde, tehes nii Türgi lagunemise tulevikus paratamatuks. Võitlus Süüria legitiimse valitsuse vastu ja alatus oma endi kurdide vastu on viinud Türgi mõju kahanemisele Lähis -Idas.
Lõpuks, ent muidugi mitte viimasena paar sõna Iisraelist, kes on kõige tugevam riik regioonis ja kelle huvisi arvestamata ei saa ette kujutada rahu Lähis-Idas. Kõigepealt märgin ära lihtsalt faktina, et Iisraelil ja Venemaal (ka Hiinal) ei ole geopoliitiliste huvide konlikti. Venemaalt emigreerunud juudid etendavad tähtsat osa Iisraeli poliitikas. Ka juudid on silmapaistval kohal Venemaa poliitikas, nagu näiteks välisluure juht Fradkov.
Teiseks ma ei näe peale taktikaliste teravuste ka mingeid saatuslikke geopoliitilisi huvide lahkuminekut Iisraeli-Iraani vahelistes suhetes. Minu mäletamist mööda on juudid pärslasi kiitnud kui vabastajaid Assüüria vangipõlvest. Perspektiivis ei oleks midagi halba tugevas Iraani riigis, kes purustab ISIL-i ja on tammiks Afganistanist ja Pakistanist lähtuvale islamifundamendalistidest terroristide tulvale.
Mu punktiirina seotud märkused tahavad osundada mõttele, et sõtta ja kaosesse paisatud regioonis on põhimõtteliselt võimalik uus rahu tagav julgeolekuarhitektuur. Aga muidugi ei ole ma nii tark nagu K.Ojuland, kelle arvates me sobime tegijaiks-vahendajaks Lähis-Idas. Me peame vaid üritama aru saada, kuhu poole maailm liigub.
Lõpuks kaarega tagasi Euroopasse. Aeg töötab kindlalt multipoolaarse maailma kasuks, sest see tähendab iga tsivilisatsiooni õigust oma traditsioonilistele väärtustele ja ei sunni peale teises kloostris peale oma nägemust, nagu seda teeb USA. Nii ei nõua põhimõtteliselt Hiina, Venemaa jt. et me muudaks eesti kultuurile omast arusaamist perekonnast. Küll teeb seda unipolaarse maailma eest võitlev USA, kes on kirjutanud võitluse vajalikkusest gay´de õiguste eest isegi oma Rahvuslikku Julgeoleku doktriini. Mul pole mingit sõnaõigust kui Ameerika tsivilisatsioon otsustab, et traditsiooniline abielu on sama mis pederastide kooselu. Küll ma olen selle vastu, et täna on Toompea üle ujutatud eesti kultuuri reeturitega, kes selle nimel, et meie pea kohal põristavad mingid Vietnami sõja aegsed muuseumieksponaadid, hävitavad ise eestluse. Sealjuures see põristamine läheb riigile kümme korda enam maksma kui meie põllumehed paluvad toetust pankrotist pääsemiseks, mille on põhjustanud valitsuse poolt kehtestatud sanktsioonid Venemaa vastu.

Roman Ubakivi

ÜLO VOOGLAID PRESIDENDIKS !
Eestlastena oleme juba 2050. aastal vähemusrahvuseks oma kodumaal. Lähitulevikus meie eliidi poolt aktsepteeritav pagulaste tulv toob selle daatumi muidugi märksa lähedamale. Majandus on kinni jooksnud ja tulevikuväljavaated lootusetult sünged. EW-i ajast säilinud moraali riismed hävitatakse sihikindlalt eliidi poolt. Hiljuti murdsid nad eestlaste ühiskonna selgroo - hävitades traditsioonilise perekonna pühaduse. Riik upub poliitilise korruptsiooni sohu.
Üha enam hoogustuva eestluse hävitamise trendist jagusaamiseks on hädavajalik kõrgeima võimu - rahva otsustav vahelesegamine degenerantse eliidi askeldustesse. Meil on vaja esimese sammuna luua selles mädasoos esimene kindel jalgealune riiklikus institutsioonis. Päevakorras on uue Presidendi valimised. Kui me jätame selle praeguse Toompea mädapaise kätte, siis valivad nad muidugi endasarnase. Nagu nad valisid 10 miljoni varguse eest prokuratuuri menetlusvea tõttu karistusest pääsenud S.Kallase EL-i Komisjoni korruptsiooni vastu (!) võitlema, ning nagu nad valisid tänase demograafilise katastroofi oma shokipoliitikaga põhjustanud M.Laari, kes lubas hävitada ära lõplikult pankade likviidsuse, Eesti Panga Nõukogu esimeheks. Meile pole vaja isegi võõrast tsvilisatsioonitüüpi ja Florida miljonäri elustiili järeleahvivat presidenti koos Ärma talu susserdiste, hirmkallite hilpude ja uue lossiga.
Meile on vaja presidenti, kes oleks moraalseks majakaks meile ja meie lastele, kedagi, kes oma eluga on tõestanud, et ta on suuteline järgima meie esivanemate poolt sõnastatud ja omaks võetud rahvuslikku ideed: me ei pea mitte kuldvasikat kummardama, vaid peame vaimult rikkaks saama. Sellistele valikukriteeriumitele vastab ilmselt lugupeetud Ülo Vooglaid. Kohtasin teda esmakordselt eile, Saale Kareda poolt korraldatud konverentsil, kus saalitäie rahva oli kokku toonud soov päästa Eesti hävingust. Meie õnneks osutus Ü.Vooglaid ehedaks patrioodiks ja andis oma esialgse põhimõttelise nõusoleku kandideerimiseks puhtast soovist teha midagi Eesti heaks. Pole ju täna selle idee taga mingeid raha täis kilekotte ämmalt ja sadamast ning Toompea parteisid.
Muidugi käin ma läbi võimalikult palju kõikvõimalikke organisatsioone ja parteisi, kuid otsustavaks saab siiski meie kui rahva üldine tahe. Meile pole mingit organisatsiooni vaja, et võtta täna-homme kätte paberileht ja kirjutada:Tahame Ülo Vooglaidu meie presidendiks. Lisaks oma ees- ja perekonnanime, allkirja ja vast ka isikukoodi. Lisaks võib võtta samale lehele ka mõne pereliikme ja naabri nõusoleku. Ühise idee olemasolu korral tekib loomulikul teel iseorganiseeritus. Asi see siis igas vallas ja linnas need tahteavaldused väljakuulutatud kuupäeval ja kohas kokku koguda on ja hiljem Tallinnas ülemaaliselt kokku tuua ning presidendi valimiste kuupäeval Riigikogule üle anda. Prügikogumine on muidugi tubli tegevus, ent rahva poliitilise tahte avaldus, otsedemokraatia on hoopis teisest kaalukategooriast ning on eeskujuks ja sündmuseks kogu Euroopale ja maailmale. See pole asendustegevus, nagu väikse grupikese poolt miljonite eurode absorbeerimine Est Onia joonistamisega. See on meie, eestlaste kui rahva ontolooloogiline fakt - me oleme elus!
Roman Ubakivi

MIGRATSIOONIRELVAST
Et president, poliitikud, suleneegrid löövad lokku ja on vallandanud järjekordse ajupesukampaania põgenike teemal ja kasutavad A.Lobjakase sõnul "Eesti Kristallööd" (!) omakasupüüdlikel räpastel eesmärkidel, selles pole muidugi vähimatki kahtlust. Ent olin üllatunud, lugedes täna Postimehe kolumnisti Andrei Kuzitshkini jaburdust, et Vao kivimaja otsaseina soojuskatte süütas Venemaa! Venemaa olevat hakanud eksportima uut kaupa - kriisi.
Muidugi pole korruptsiooni pärast Venemaalt põgenenu arvamusel mitte mingit kaalu, ent sirvides tahapoole artikleid (loen meie lehtede demagoogiat vaid kord-kaks kuus), leidsin TÜ politoloogi Karmo Tüüri avastuse, et lääne vastu kasutatakse uutmoodi relva- migratsioonirelva. Sealjuures migratsioonilaviini käimalükkajad teadsid, et Euroopal puudub võimekus tegutseda poolel teel (killustada ja suunata) ja et me lihtsalt peame tegelema lootusetult tagajärgedega. Sealjuures väldib K.Tüür meile välja ütlemast migratsioonikriisi käimalükkajat. Seda teeb juba A.Kuzitshkin: Kriisi ekspordib Venemaa. See on ilmne muster, mida hakkab massile pähe taguma sadades eri variantides meie propagandaaparaat.
Samas on igale välispoliitikat vähegi jälgival inimesel teada, et migratsioonilaviini looja ja käimalükkaja on USA koos oma koloniaalsõltuvuses olevate Euroopa marionettidega. Hävitasid ju nemad jäigad riigistruktuurid Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias, muutes kümnete miljonite inimeste toimiva struktutuurse ühiskonna vihkamise, valu, kannatustega ja sõjaga täidetud vedela pudrutaoliseks biomassiks.
Miks? Tegevusele poliitikas teatavasti eelneb mõte. Sellepärast, et tugevat rahvusriiki (nagu Hiina) on maailmavalitsemise poole pürgivatel suurkorporatsioonidel ja finantsoligarhial ning nende peamisel tööriistal- USA-l palju raskem manipuleerida kui biomassi. Tegemist on USA poolt kasutusele võetud nn. „juhitava kaose“ teooriaga, mille ideelised lätted viivad meid Berkeley ülikooli juurde Kalifornias. „Juhitav kaos“, „migratsioonirelv“, „demograafiline pomm“ – need kõik on kurja lapse mitu nime, mille USA on oma strateegiaks teinud. Purustatud maade nimekiri pole muidugi lõplik, lähitulevikus liitub sellega muidugi Ukraina, hiljem Kesk-Aasia riigid ja Türgi.
Et kaose tekitamise protsess ei hääbuks, selleks on USA-l täna loonud ISIL-i, täpselt samuti kui ta lõi Al-Gaeda kaksiktornide õhkulaskmiseks, kodanike õiguste likvideerimiseks USA-s ja viigileheks agressiiivsele sõjalise jõu kasutamisele.
Selge on see, et praegune paarisaja tuhandeline sõjapõgenike tulv Euroopasse on alles suure laine eelsäbrutus. Liibüa oli õitsev ilmalik riik Kadaffi ajal, mis oli kindlaks tõkkeks ebaseaduslikuks immigratsiooniks Euroopasse. Need üksikud, kel läbi õnnestus murda, saatis Itaalia vastavalt Kadaffiga sõlmitud kokkuleppele Liibüasse tagasi. Täna, kui NATO-briti sõdurid Kadaffi likvideerisid, ootab Vahemere ületamist Liibüas juba kaks miljonit inimest ja seda tulva toidab ammendamatult kogu Aafrika ja Suur Lähis-Ida.
Süürias on USA poliitika tagajärjeks kümme miljonit põgenikku. Veel on Afganistan, Iraak, Jeemen, Eritrea, Nigeeria jne. Seni on Ukrainast paar miljonit põgenikku ära absorbeerinud Venemaa, ent kui õige varsti riik kokku variseb, tungib lääne poole oma 15 miljonit loomastunud biomassi ja bandeeralast. Juba täna patrullivad Poola piiri vabatahtlike relvastatud salgad, valmis nendega arveteõienduseks. Tuletan meelde, et II maailmasõja ajal korraldasid bandeeralased massilise genotsiidi poolakate jt. kallal, kus ohvrite arv oli üle miljoni. USA poolt relvastatud riigipöörde poolt paika pandud Ukraina uus võim on teatavasti kuulutanud S.Bandera oma rahvuskangelaseks.
Seega kui me jääme K.Tüüri mõttetaseme juurde ja nimetame asju valede nimedega, nagu seda on termin „lääs“, siis me tuleme loogikavastasele järeldusele, et lääs sõdib lääne vastu. Siis on kerge ka susata kurjategijaks antud juhul ka agressiooni ohvriks plaanitud Venemaa, tegeliku kujategija asemel.
Patrioodid, nagu meie üks programmi põhipunktidest kuulutabki, on kohustatud rääkima tõtt ja nimetama kõiki asju nende õigete nimedega. On geopoliitiline fakt, et on kaks erinevat geopoliitilist tegijat ja tsivilisatsiooni: Ameerika (USA) ja Euroopa. See on parempoolsete (O.Spenngler, M.Heidegger jt.) vundament. Seega võime täie kindlusega öelda, et antud juhul USA koos oma eurooplastest marionettidega (nn.atlantistid) kasutavad migratsioonirelva Euroopa tsivilisatsiooni vastu. Probleem on kohe selge ja kõik pusle osakesed moodustavad terviku.
Miks USA sõdib Euroopaga? Aga sellepärast, et Euroopa on ka oma nõrkade rahvusriikudega struktuurseks takistuseks neoliberaalse ideoloogide poolt püstitatud eesmärgi: rahvustevaba maailma saavutamisel. Olen sellest juba kirjutanud rohkem teoreetilises vormis oma esimestes artiklites.
Teiseks, ehkki ka täna on Saksamaa ja Itaalia USA poolt sisuliselt okupeeritud („Okupatsioonibaas“ silt on vaid vahetatud sildiga „NATO baas“), on Euroopa kosunud II maailmasõjast ja hakanud tasapisi mõtlema ja tegutsema oma tsivilisatsiooni huvide paradigmas. Viimaseks oleks kindlasti positiivse vastuse andmine V.Putini poolt 2010.a. Saksamaal tehtud ettepanekule, et tuleb luua ühtne majanduslik koostööruum Lissabonist Vladivostokini. See tähendaks, et EL hakkaks tegema strateegilist koostööd Venemaa poolt loodud „Euraasia Liiduga“ ja Hiinaga. See on idee, mille pakkus välja juba Saksamaa geopoliitilise koolkonna isa Haushoffer – kontinentaalblokk. Telje Berliin-Moskva-Beking olemasolu tähendaks kogu Euraasia mandrile pikaajalist rahu, korda ja majanduslikku õitsengut. Sealhulgas muidugi ka Eestile.
See on aga absoluutselt vastuvõetamatu USA-le, sest see muudab nulliks tema juba „Saatuse Manifestis“ väljendatud maailmavalitsusepüüdlused. President B.Obama on avalikult deklareerinud USA erakordsust ja tema rolli maailma juhina. Tõsi, paar päeva tagasi lugesin endise viitse presidendi Cheney artiklit, kus ta kõvasti rooskas Obamat kui nõrka presidenti, kes ei tule toime maailmavalitsejarolliga. Lahenduseks maailmavalitsuse rolli kindlustamiseks pakub ta sõjaliste kulutuste limiteerimatust.
USA valmis kõikideks nurjatusteks, et vaid lõhkuda Euraasia tsivilisatsioonide
rahumeelne vastastikku kasulik koostöö, sest see oleks ta võimu lõpp Euraasiasia mandril. Euroopa vastu suunatud migratsioonipommi üheks eesmärgiks on Euroopa tsivilisatsiooni hävitamine. Teisalt tuleb külvata hirmu ja õudu nagu Iraagiski, et eurooplased selili panna juba ammu käivas majandussõjas, sundides meid leppima vabakaubanduslepinguga, mis hävitaks Euroopa tööstuse ja seoks meid lõplikult USA sõjavankri külge. Need kaabakad, kes meile näkku valetavad, et vabakaubanduslepe USA-ga toob head Euroopale, tuleks Raekoja platsil häbiposti panna.
Patriootide seisukoht on selge ja kindel: Euroopa piirid tuleb migratsioonilaviini eest sulgeda, selleks saavad palka piirivalvurid ja sõjavägi. Olukorras, kus juba ilma põgeniketa on Lõuna Euroopas iga teine noor tööta ja tulevikuta,tähendaks atlantistide poolt juhitud EL Komisjoni ja riikide tänane poliitika Euroopa tsivilisatsiooni hukku.
Igal EL riigil on õigus vastu võtta niipalju põgenikke kui ta võimalikuks peab. Patrioodid ei ole natsid ja me ei ole põhimõtteliselt põgenike abistamise vastu, ent samas me peame lähtuma meie reaalsetest võimalustest. Meie poliitikud ja ametnikud on kohustatud olema kursis Eurostati prognoosiga, et ka ilma põgeniketa on 2050-ndaks aastaks eestlased vähemusrahvuseks oma kodumaal.
Seega meie maksimaalne võimekus saab olla ainult sümboolne: kümme põgenikku kahe aasta jooksul.
Roman Ubakivi

LOBJAKAS, ILVES, JÕERÜÜT
Äsja ilmus Postimehes J.Jõerüüdi artikkel, kus ta vastas A.Lobjaka kriitikale president Ilvese ja Eesti välispoliitika aadressil. Mind jahmatas Ilvese taktitu kahemõtteline kiitus (sisuliselt solvang) Poola presidendile, et Poola on ainus suurriik, kus saadakse aru, mida tähendab massiküüditamine. Muidugi saab,küüditas ju Poola miljonid sakslased talle peale sõda antud Saksamaa provintsidest läände, omastades nende maad ja varad.
Veelgi rohkem üllatas mind Välisministeeriumi kõrge ametniku J.Jõerüüdi tahtmatus president Ilvese ilmset fopaad siluda, vaid tema püüdlus teha küüditamisteemast „ühiste arusaamade vundamendi sideainet“. Teiste rahvaste küüditamispatust vabal Eestil on ilmne lollus solidariseeruda ja võrdsustada end patustega.
Peale Ahto Lobjaka artikli läbilugemist, sain ma aru, et küsimus ei ole lihtsalt Presidendi ja Valisministeeriumi kroonilises ebakompetensuses, vaid eestlatele ja riigile elutähtsas geopoliitilises orientatsioonis. Seepärast on A.Lobjakas teeninud ära siira lugupidamise ja tänu sellise eksistentsiaalse probleemi toomisest laia avalikkuse ette ja kindlasti on tal õigus, et tingimata on tarvilik avalik arutelu, et niivõrd tähtsat otsust vaagida.
Eesti ees seisva tänase probleemi olemusest peaks aru saama igaüks, kes on viitsinud mu varajasemad artiklikesed läbi lugeda. Kui USA alustas eelmise aasta alguses avalikult hübriidsõda Venemaa vastu, siis ma tegin prognoosi, et see on jäme viga ja Venemaa võidab. Täna on selge, et Venemaa on geopoliitiliselt Ukraina sõja juba võitnud, küsimus on vaid võidu vormistamises. USA eesmärgiks oli Venemaa äralõikamine Euroopast ja Ukraina muutmine Venemaa vastaseks agressioonibaasiks nagu seda on Eestigi. USA mõjuagent Merkel&CO tõmbas ka Saksamaa ja kogu Euroopa sellesse Venemaa vastasesse ristisõtta, mis on absoluutses vastuolus Euroopa huvidega. Putinil ja Venemaal oli valik kas hukkuda või võidelda. Loomulikult valiti võitlus, sest elementaarne geopoliitiline analüüs (mida olen isegi mina oma piiratud võimetega suuteline tegema)näitas, et Obama bluffib. Merkeli väide, et arulage Putin on kaotanud reaalsusetaju, osutus vaid psühholoogilise sõja bumerangiks. mis tänaseks on purustanud Merkeli autoriteedi.
Miks USA liidrid tegid niivõrd lolli vea, millele Merkeli sugused puudlid (sealhulgas ka Eesti liidrid) muidugi järgnesid? On ju USA-s piisavalt minusugusest targemaid mehi. Arvan, et piisava vastuse sellele küsimusele andis sellele nii autoriteetne mees, nagu selleks on Robert Gates, kes nägi Obama administratsiooni funktsioneerimist seestpoolt. Tema tunnistusel võeti tähtsad otsused vastu mitte strateegilisi valikuid kaaludes, vaid avaliku arvamuse reaktsiooni arvestamise põhjal.
Kirjutasin juba kuskil eespool, USA ja Venemaa võimalusi vaagides, et USA eliit on kaotanud osaliselt võime mõelda geopoliitilisel tasemel, sel ajal kui Venemaa eliit on selle jõudnud omandada. Nii märkis J.Biden aastaid tagasi Putinile, et Venemaal ei ole mõtet rabeleda, sest tal ei ole niikuinii piisavalt jõudu, et pretendeerida maailma hegemooniks (mis on kahtlemata tõde). Putin demonstreeris jalgpalli terminit kasutades paremat „platsinägemist“ ja vastas, et see on tõsi, ent Venemaal on piisavalt jõudu, et mõjutada, kes saab maailma hegemooniks.
Ukraina sõda ongi viinud USA Hiinaga võrreldes kaotusseisu, sest praktiliselt toimiv Hiina-Venemaa strateegilisele koostööle on lisandunud veel kolmas-Iraan, kes kõik kolmekesi on hinnatud USA Rahvusliku sõjalise strateegias 2015 revisjonistlikeks riikideks, kellest igaüks kujutab endast tõsist ohtu USA julgeolekule (neljandaks on nimetatud P-Korea). Kui siia veel nimetada, et äsja astusid Hiina ja Venemaa poolt juhitavasse Shanghai Koostööorganisatsiooni India ja Pakistan, siis on selge, et USA Full Spectrum Dominance on vaid soovmõtlemine ja XXI sajandi geopoliitilise korra tsenter on Euraasias.
Täna on Amerikas aru saadud olukorra tõsidusest ja Vabariiklaste presidendikandidaatide võitluses on täna mitte vangi-sündroomi all kannatav McCain, vaid D.Trump, kes süüdistab täiesti õieti Obamat rängimais veas: Venemaa tõukamise strateegilisele koostööle Hiinaga. Täna juba ei kahelda Ameerika mõttekodades Obama välispoliitika läbikukkumises, vaid arutatakse Hiinaga toimetuleku erinevaid strateegiaid.
Ameerikal on raske vaimset mahajäämist Venemaaga tasa teha. Paljud analüütikud on märkinud rahvuste poliitilise mõtlemise analoogsust rahvuslike spordialadega. Kui venelastel on nendeks jalgpall ja male, siis ameeriklastel pesapall ja pokker. Ent isegi kui suudetaks luua mingi geniaalne strateegia, mis kaotusseisu pööraks eduks, on seda äärmiselt raske ellu viia, sest aruka jutuga ei jõua poliitikute ja meedia poolt demagoogiaga äralollitatud masside soosingusse (sama rumaluse lõksu on eliit muidugi ka meil loonud).
Kuna Ameerika loomulikult ei taha sattuda kiirelt kautavasse lõppmängu, siis nad peavad arvestama Venemaa huvidega. Seda on maininud Hillary Clinton ja Donald Trump ja kajana korranud Merkel: Euroopa julgeoleku probleeme ei saa lahendada Venemaa arvel ja Venemaa osavõtuta.
Venemaa julgeoleku huvid nõuavad loomulikult neutraalse puhvri olemasolu tema piiridel. Sama on ka Euroopa huvides. Jutt käib esmajoones Ukrainast, Gruusiast, Baltikumist.
Olemegi täna jälle eliidi poolt valesti tehtud geopoliitilise valiku tõttu lõhkise küna ees, täpselt nagu 1939.aastal K.Päts ja mille eest ma eespool olen korduvalt hoiatanud. USA pakub meile lohutuseks erzatsi Poola näol, nagu A.Lobjakas õieti osundab. Degenerantne eliit ei taha oma umbejooksnud poliitika eest vastutada ja ajab nagu Pätski rahvale mullikesi, et me oleme suurepäraselt kaitstud. Kui me loovutame oma laste, enda ja Eestimaa saatuse Kadriorus ja Toompeal ruulivale degenerantse võimuklanni otsustada, siis oleme eelseisvas katasroofis ise süüdi. Iga rahvas väärib oma valitsejaid.
Meil on õnneks aus ja moraalselt vastutusvõimeline ajakirjanik A.Lobjakese näol, kes julges meid teavitada eksistentsiaalsest probleemist, käputäis eksperte, kes on hakanud tutvuma geopoliitika alustega ja kõige tähtsam – rahvas, kelle moraalne ja vaimne tase on keskmiselt kõrgem kui Toompea sulidel. Kui me ooleme rahvusena teadvustanud meie ees seisva probleemi, siis ma ei kahtle, et me kollektiivne mõistus tuleb selle lahendamisega toime.
Roman Ubakivi