Intervjuu 17. aprillil

teisipäev, 5. september 2017

KOREA TRIUMF
Puutusin korealastega esmakordselt kokku kahekümne aastase noormehena kui jalgpallurina külastasin nende kolhoosi(ca 12000 korealast) Usbekistanis. Miljonärkolhoos, eesotsas Lenini ordeniga korealane, kõik teed-majad äärmiselt korras ja silutud ja värvitud munadest tehtud naturaalse värviga. Kolhoos hoidis üleval oma rahva rõõmuks professionaalset jalgpallimeeskonda, kelle tingimused olid meie omadest pea võrra paremad, Järgnes mõne aasta pärast P-Korea jalgpallimeeskonna meteoorina tõus teadmatusest ja tema läbimurre Inglise 1966.a. MM finaalturniiril veerandfinaali, alistades mälu järgi ka mitmekordse maailmameistri Itaalia. Alles poolfinaalis sulges neile edasipääsu Eusebio fantastiline mäng. Jalgpallis on taoline pikaaegse jalgpallikultuurita maa äkktõus tippu üldiselt välistatud. Vaadake kui palju võtab aega kasvõi meeletu ressursiga USA esiletõus. Hiljuti kaotas USA MM-kvalifikatsioonimängus isegi Costa Ricale 0:2. Seega on mul juba noorusest peale tekkinud sümpaatia ja austav suhtumine korea töökasse ja arukasse rahvasse.
Viimane korea rahva saavutus – termotuuma pommi loomine ja keskmaaraketitehnoloogia omandamine on aga täisväärtuslik ime, millel on tõsised tagajärjed kogu maailmapoliitikale. Sealjuures on ju korea rahvas poolitatud, väiksem osa elab P-Koreas, kus pole isegi piisavalt põllumaad rahva toitmiseks ja suurem osa on USA okupatsiooni all Lõuna Koreas. P-Korea aga on 1950st aastast ametlikult sõjas USA vastu ja elab viimase alalise sõjalise ja majandusliku surve all. P-Korea padurahvusliku poliitika eesmärgiks on omaenda kultuuri ja väärtuste säilitamine ja iseenda poolt valitud välisjõududest sõltumatu tee järgimine. Kogu oma napi ressursi on nad suunanud oma iseseisvuse kindlustamiseks, milleks on peamiseks teguriks muidugi panustamine oma rahva moraalsetesse ja vaimsetesse omadustesse. Ilma selleta maailma tipptehnoloogiat ei omanda. Selleks on vaja maailmatasemel füüsikuid, keemikuid. insenere, organisaatoreid jne. Korealased demonstreerivad oma rahvuslusega vaimset üleolekut neoliberastidest degenerantidest. Globalistlikku kosmopoliitset finantsoligarhiat esindavale USAle ja tema liitlastele on see muidugi väljakutse, mida nad ignoreerida ei saa.
Väidan, et korealastel on raskeim osa juba seljataga ja nad on oma mehise kangelaslikkuse ja tarkusega kindlustanud juba oma koha tulevikus. Geopoliitika hakkab täna juba töötama nende kasuks, nad on pärituult tendentsis. Korealased on muidugi vaid osa patriootide laagrist, kes kõik võitlevad globikute vastu, kelle eesmärgiks on purustada kõik rahvused ja rahvusriigid New World Orderi unipolaarse maailma lipu all. P-Korea kindlaks toeks on padurahvuslik Hiina, kes saatis välja kindla signaali, et sõjalise rünnaku puhul P-Korea vastu ta toetab viimast. Sellist selget positsiooni oleks Hiinal olnud väga raske ja riskantne võtta kui teda ei toetaks Venemaa. Pool viimase valitsusest aga moodustavad globikud. Aga nagu ma eelpool juba selgitasin, USA globikud lasevad ise põhja oma sõjaga patrioodist president Trumpi mõjuvõimu ja seega ka USA kui riigi domineerimise maailmas. Trump on sunnitud sadulas püsimiseks ellu viima globikute täiesti ajuvaba välispoliitikat. Nii on ta head poliitiku instinkti ilmutades veel sõjakam ja suurem Venemaa vastane kui McCain ja „hull koer“. Nii viib ta USA välispoliitika täielikku ummikseisu ja võimaldab seejärel vabaneda oma vaenlastest Riigidepartemangus ja luureorganites. Nii blokeerisid globikud oma sanktsioonide seadusega, kus Venemaa võrdsustati kurjuse teljega koos Iraani ja P-Koreaga oma Moskva agentuuri, tehes võimatuks kallutada Kremlit mitte toetama P-Koread ja Hiinat. Putini võit eelolevatel presidendivalimistel on praktiliselt kindlustatud ja viienda kolonni tiibe kärbitakse. Venemaale ei ole jäetud muud mõistlikku alternatiivi kui võitlus globikute vastu liidus Hiinaga.
PKorea tegi oma targa ja julge poliitikaga USA mitte tõsiselt võetavaks. Täna on USAl juba võimatu oma bluffist pääseda nägu kaotamata. See on löönud juba tõsise mõra nii Ida-Aasia kui ka isegi Lääne Euroopa julgeolekustruktuuri. Väga raske on USAl täna vältida doominoeffekti, kasvõi takistada P-Koreal müümast nafta eest oma tuuma- ja raketitehnoloogiat Iraanile jne. See on ka korralik põnts dollaripüramiidi niigi haprale ja vankuvale konstruktsioonile. Ühesõnaga Korea ennastsalgav ja tark rahvas on andnud kiirenduse veel eksisteerivate unipolaarse maailma süsteemide kokkuvarisemiseks. Võitlus parema koha eest uues multipolaarses maailmas hoogustub kõigi geopoliitiliste subjektide vahel senise hegemooni USA järsu nõrgenemise arvel.
Roman Ubakivi

laupäev, 29. juuli 2017

AMEERIKA KAOSE LÄVEL
Hiljuti USA Kongressi poolt pea üksmeelselt vastuvõetud Venemaa, Iraani ja P-Korea vastane vaenutegevuse e. hübriidsõja (sanktsioonideks ei saa neid rahvusvahelise õiguse järgi nimetada, sest see eeldab ÜRO heakskiitu) pakett tähistab uue etapi algust. Vastaste demoniseerimine globalistide poolt (sealjuures absoluutselt põhjendamatult!) muudab raskeks kursi muutmise. Kokkuvõtlikult öeldes tähistab uus etapp USA võimsuse järsku langust ja Hiina positsioonide märgatavat tugevnemist.
Trumpi demoniseerimine pea täielikult globalistide käes oleva meedia abil on saavutanud oma eesmärgi ja tema kohal ripub kirvena isegi tagandamise oht. Seega täitesaadev võim on nõrk ja seadusandlik võim on selle seadusega trüginud juba presidendi tegevusalale, samas omamata ise vahendeid, et rahvusvahelisel areenil edukalt tegutseda suudaks. Tulemuseks on loomulikult USA mõjuvõimu vähenemine maailmas. Mis oleks globalistide poliitika sisepoliitiliseks tulemuseks kui neil õnnestuks saavutada oma eesmärk ja tagandada Trump? KAOS. Senine külm kodusõda võib laieneda kuumaks, sest Trumpi toetajate tuumikuks olevad WASP on hästi organiseeritud ja pealaest jalatallani relvastatud ning pole mõjutatavad enam globalistliku meedia poolt.
Teiseks, veel suuremaks põhjuseks, mis sisuliselt hävitab seni edukalt USA mõju maailmas kindlustanud sajandi vältel töötanud masinavärgi, on globalistide isegi ajutine leppimatus oma kaotusega ja USA huvide vastase välispoliitilise kursi fikseerimine seadusandlikul kujul ka ülalmaintud paketiga. Seni on USA välispoliitika toiminud eduka kellamehhanismina tik-tak. Kui USA võimsus pulbitses üle ääre, olid võimul reeglina demokraatide nn. idealistlik koolkond, kes väärtuste (inimõiguste, demokraatia jne.) demagoogia kattevarjus läksid rünnakule ülejäänud maailma vastu ja allutasid või püüdsid allutada oma mõjuvõimu alla võimalikult rohkem ruumi. Kui asi lõhnas juba impeeriumi ülepingutuse järgi, lükati võimule vabariiklased, kes reeglina olid nn. reaalpoliitika esindajad ning kindlustasid juba kättevõidetud ala või taandusid parematele kaitsepositsioonidele (nagu Vietnami sõja puhul). Balanss riknes juba siis kui globalistid neoconide näol vallutasid ka Vabariikliku partei. Trump kujutab endast sisuliselt katset taastada USA patriootide võim parteis ja tagada nii USA rahvuslike huvide prioriteet välispoliitikas. Nii on ilmselgelt õige Trumpi kavatsus läheneda Venemaale, et hoida ära tema liit peakonkurendi Hiinaga. Ülaltoodud seadus blokeerib selle ja seob USA jõud eelnimetatud kolme vaenlasega. Tagajärjeks on loomulikult Hiina mõju kasv, kes on juba sisuliselt käpa peale pannud Lõuna -Hiina merele ja kelle sõjalaevad teevad täna koos Venemaaga ühisõppusi Balti merel.
USA ja Venemaa kokkupõrge on absoluutselt vältimatu globalistide võimu puhul, ent ka Trumpi peamiselt majandushuvidest lähtuva poliitika puhul on huvid näiteks Euroopa energiapoliitika puhul konfliktsed. Seepärast on fundamentaalselt tähtis küsimus: missugune on USA ja Venemaa lõpuni eskaleerunud kokkupõrke tulemus? Üldine tuumasõda pole muidugi lahendus ja seepärast vaatame USA võimalusi lähtuvalt nende uusimast sõjadoktriinist "Kiire Globaalne Löök". Selle ideeks on täppis-tavarelvadega massivne üllatuslöök Venemaa tuumatriaadi vastu ja tõhus õhukaitsesüsteem THAAD-Aegis näol alles jäänud tuumarakettide vastu. Millele järgneks shantaas ähvardusega anda teine löök. Selle edukaks teostamiseks pidi USA Armee olema valmis hiljemalt 2020ks aastaks.
Peale Süüria kampaaniat on ilmselge, et USA sõjadoktriin on haledalt läbi kukkunud. Venemaa on hoopis ise tehnoloogiliselt USAst ette jõudnud (mainigem vaid F-35 katastroofi ja venelaste "Kalibreid") ja ise võimelised esimesena seda strateegiat USA vastu kasutama!
Seega jääb USA käsutusse vaid hübriidsõja vahendid, millele Venemaa võib aga veelgi efektiivsemalt vastata sõjaliste vahenditega nii Ukrainas kui Baltikumis. Nii Venemaa Kindralstaap kui ka väed on selleks juba täna võimelised.
Hübriidsõja vahenditest on aga ameeriklased psühholoogilise sõja juba kaotanud ja venelased on üldiselt täna juba immunsed igasuguse "demokraatia"jm. propaganda suhtes.
Putini ainsaks nõrgaks kohaks on tema majanduspoliitika, mis toimib globalistlike oligarhide huvides ja on seepärast tundlikud USA survele. Aga just USA poolt väljakuulutatud majandussõda sunnib Putinit oma ellujäämise huvides kalduma veel rohkem patriootide leeri poole ja hakkama puhastama majandusblokki globalistlikust viiendast kolonnist. Kui Putin suudab sarnaselt välispoliitikale viia ka majanduspoliitika rahvuslike huvide teenistusse, siis pole mingid värvilised revolutsioonid võimalikud ja Venemaale on tagatud pikaajaline kiire võimsuse kasv ja KAOS ei võida.
Suhteliselt lihtsaks osutub sel korral Putinil ka Ukraina probleemi edukas lahendamine. Kuni nii Venemaa kui Ukraina majanduseliiti esindavad Nõukogude nomenlatuuri klanne esindavad oligarhid ning USA ja EL surve on tugev, ei piisa selle segapuntra KAOSE lahtiharutamiseks ühest õigest sammust, milleks kahtlemata oli Väike-Venemaa väljakuulutamine.
Kuna Ukrainat valitsevad põhilised juudi rahvusest oligarhid (Poroshenko-Waltzman, Kolomoiski jne.), siis on enam kui kummaline, et riigi kangelasteks on nad kuulutanud Babi -Jariga seostuvad Bandera ja Suhhevitshi. Tegu on ilmselt väga keerulise mitmepõhjalise mänguga, mille alged on minevikus ja millele ma ühes varajases artiklis viitasin.. Minu nappide teadmiste toetuspunktiks on krimmi-tatarlaste lugu kui nad olevat korraldanud juutidele progromme ja saabuvaid eshelone juudi uusasujatega tagasi kupatanud. Imestasin, kust said juudid Krimmi ja miks neid sinna suunati. Leidsin seletuse, et Stalin olevat 1934.a. tõesti nende läkitamise sinna lõpetanud rahutuste tõttu krimmi-tatarlaste seas. Juutide Krimmi suunamise idee olevat aga pärit 1923.a. bolshevikult Lurjelt, kes pakkus Krimmi välja juutide rahvusriigina. Lenin olevat ideega olnud nõus ja üle 100 000 juudi ümberasustatigi Krimmi. Vastutasuks anti Ameerikast 7% laenu 900 000 dollarit aastas kümme aastat järjest. "Kalifornia Krimmi" projekti raames lasti välja võlakirju, mis olid tagatud Krimmi maaga tingimusel, et kui võlga 1954ndaks aastaks tagasi ei maksta, siis saab maa omanikust võlakirjade omanikud. Nende hulgas olevat olnud ka Rooseveltid jt. Stalin olevat tatarlased Krimmist minema küüditanud hitlerlaste koostöö ettekäändel, sest Roosevelt olevat nõudnud 1943.a. Teherani konverentsil antud lubaduste täitmist, ähvardades vastasel korral Lend-Leasi peatamisega.Hrushtsov aga olevat vana Stalini plaani järgi selleks Krimmi Venemaalt Ukrainale andnud, et leping oli sõlmitud Venemaa nimel ja Ukrainal ei olnud võlaga seost.
Toon selle variandi ära, sest see oleks ainuke mõistlik seletus, miks Venemaa Keskpank tassib kogu aeg raha Ameerikasse (Venemaa maksab oma Krimmi võlga) selle asemel, et krediteerida kodumaa majandust.. Muidu on tegu selgelt viienda kolonniga.

KAOS ähvardab ka vana Euroopat. Kõigepealt Brexit ja Trumpi poliitika, mis soosib EL lagundamist. Viimasel pole ilmselt mingit elulootust kui vaadata neid degenereerunud tüüpe Brüsselist või võtmemaa kantslerit Merkelit, kes USA rünnaku haripunktis Saksamaa ja Euroopa energiamajanduse vastu sõidab jaanalinnuna kolmeks nädalaks mägedesse puhkama!
KAOS Lähis- ja Kesk-Idas pole loomulikult mitte kellelegile uudiseks ja ka Baltkumi ruumis ei ole enam turvatunnet, kui sõja või rahu küsimus sõltub vaid mõnest Leedu lennuväljalt õhku tõusnud NATO (vaprate poolakate) lendurite adekvaatsusest, kes Balti mere kohal läksid kahel korral kimbutama relvastamata reisilennukit, mille pardal oli Venemaa kaitseminister. Poleks poolakad viimasel hetkel põgenenud, oleks õhku tõstetud Vene hävitajad nad kindlasti hävitanud.
Pole raske aru saada, et KAOST tekitab sihipäraselt kosmopoliitne globalistlik finantsoligarhia USAs välja töötatud nn."Juhitava Kaose" kontseptsiooni järgi. Globalistid (ka trotskistlike juurtega neoconid) tahavad maailma muuta. Maailmavalitsuseks on aga vaja, nagu juba K.Marx õpetas, vana maailm minema pühkida. KAOS, värvilised revolutsioonid jne. on tööriistadena globalistidele vajalikud nende võimu piiravate traditsiooniliste väärtuste, perekonna, rahvuste ja rahvusriikide hävitamiseks.
Roman Ubakivi



neljapäev, 4. mai 2017

TRUMPI SIKK-SAKID
President Trumpi valitsusaja esimesed sada päeva on seljataha jäänud ja võib teha juba mõningaid järeldusi. Kui me jätame mõned inimlikud nõrkused kõrvale (nagu edevus näiteks), siis on selge, et D.Trumpi näol on tegemist väljapaistva isiksusega, kes jätab sügava jälje USA ajalukku.
Ehkki tal ei ole õnnestunud oma vaenlaste globalistide blokeeringu tõttu mitte midagi seni sisepoliitikas korda saata, peame me kannatlikud olema ja aru saama, et ta on võtnud sihiks J.Kennedy moodi ei rohkem ega vähem kui finantsoligarhia võimu kärpimise. Ta eelkäija maksis sellise ürituse eest eluga ja nõudis suurt vaprust, et sellisele Kolgata teele astuda. Vaatamata sellele kui edukas D.Trump ise suudab sel teel olla, on ta käivitanud Ameerikas revolutsioonilise protsessi.
Arvan, et Trumpi veaks oli liiga kiirelt ja kergelt oma julgeolekunõuniku Flynni ohverdamine. Isegi paar nädalat protsessi venitamisega oleks tekkinud Flynnil võimalus täita administratsioonis kohti mõttekaaslastega. Kui tamm oli maha murtud, läks globalistide surve loomulikult aina tugevamaks ja täna oleme olukorras, kus ta rahvusliku tiiva esindajad S.Bannon ja K. Conway on tahaplaanile surutud ja balli juhivad finantsoligarhiaga seotud C.Cohn, S.Mnuchin ja ta väimees ning Sorose klient Jared Kushner.
See kõik ei tee olematuks aga Trumpi ajaloolist puhtalt rahvuslikust ideoloogiast kantud ametissepühendamise kõnes (mille koostamisel oli kindlasti S.Bannonil suur roll) püstitatud suuri eesmärke, mille kasvõi osaliseks täitmiseks ta kindlasti suuri jõupingutusi ka edaspidi teeb. Vastasel korral kaotaks ta seni talle veel truud valijad ja võimalused uueks ametiajaks.
Välispoliitikas on Trump taganenud oma valimiseelsetest lubadustest: loobuda finantsoligarhia imperialistlikust maailmavallutamisplaanist ja keskenduda USA rahvuslikele huvidele. Obama USA rahvuslik julgeolekustrateegia on seadusena endiselt jõus ja vanade plaanide elluviimise katsed jätkuvad. Trump on omalt poolt lisanud vaid teadlikult ettearvamatust, mis tema arvates annab talle suure eelise. Rahvusvaheline poliitika ei taandu siiski ärimeeste strateegiale ja USA on täna ettearvamatu maailma politseiniku rollis, kus ta sulased ei tea, kas on oodata kuuli või kaitset, mis hävitab usalduse riismed USA poliitika suhtes. Lootus, et andes pidevalt vastukäivaid signaale nii Pekingile kui Moskvale sunnib neid astuma liitu USAga kartuses, et teine seda ennem teeb, on infantiilne, sest nii Hiina kui Venemaa välispoliitilise kursi paneb paika geopoliitiline analüüs, mis paneb paika pikaajalise rahvuslikele huvidele vastava poliitika.
Kui Süüria tiibrakettide avantüüri võib veel seletada Trumpi ssiseriikliku populaarsuse tõstmise hädavajalikkusega, siis agressiivne bluff Põhja Korea suunas toob Ameerikale vaid kahju.
Arvan paradoksaalsel moel, et tänane Trumpi selgelt vana globalistlik agressivne välispoliitika on õige, kuna see kukub haledalt läbi! Trumpi positsioon Ameerika poliitilises süsteemis, mis on tasakaalustatud kolme võimutsentri vahel ja mis on suures enamikus täidetud tema vaenlaste globalistidega, on tal vähe võimalusi oma agendat ellu viia. Praktiliselt ainsaks võimaluseks võimu haaramiseks on vana globalistliku välispoliitika demonstratiivne läbikukutamine, mis võimaldab platsi puhastada end diskrediteerunud globalistidest.
Tees, et vana globalistliku poliitika jätkamine viib USA kaotuseni, vajab muidugi tõestamist, millega üritan hakkama saada lühidalt allpool.
Senise Obama globalistliku poliitika jätkamine lukustab USA nn. "Thukydidese lõksu". See tähendab, et vana hegemooni USA ja tõusva uue pretendendi Hiina vahel on sõda paratamatu.
Vaatame kõigepealt, kas on alus väita, et Hiina tõukab tulevikus USA troonilt. Majanduses toon ära kaks lääne ekspertide hinnangut: 10 a. pärast on Hiina GDP kahekordne USA ga võrreldes ja 2035.aastal on Hiina GDP $82 triljonit ja USAl $44 triljonit. Ning seda vaid eeldusel, et Ponzi dollarisüsteem ennem kokku ei varise! Vastavalt majanduse käekäigule kasvavad mõistetavalt ka sõjalised kulutused, mis on Hiinal stabiilselt 9% aastas ning sõjaline võimsus.
Tähtis pole muidugi vaid kvantiteet, veelgi olulisem on kvaliteet. Kui 1999a. USA osakaal maailma kõrgtehnoloogia ekspordis oli üle 18% ja Hiinal 3%, siis 2016.a. oli USA osakaal langenud 7%ni ja Hiina osakaal tõusnud 26 protsendini. Võtkem arvutitehnoloogia, mille abil täna modelleeritakse aatomipommikatsetusi, uusi laevu ja lennukeid. USA-l on täna kiiruselt maailma kolmas arvuti 27 petaflopsiga (1petaflops= üks tuhat triljonit tehet sekundis), Hiinal on 124,5 ja 54,9 petaflopsiga arvutid. Hiina on täna ainuke maa, kes on tänaseks olnud võimeline kosmosesse saatma quantum satelliidi (Micius) jne. USA on täna veel paljus esirinnas, kuid mitmed Hiina moodi võtavad järele ja lähevad ette.
Reeglina alustavad sõdu hääbuvad hegemoonid, sest nende sõjaline ressurss (USA) on mõistetavalt ajalooliselt võimsam kui tõusjatel (Hiinal) ja rahulik areng on nende seisukohalt perspektiivitu. Seepärast pole midagi imestada, et USA on viimased paar aastakümmet konkurentsitult kõige agressivsem riik meie planeedil.
Hiina on aga minu hinnangul juba ületanud sellise sõjalise võimsuse kriitilise taseme, mis võimaldaks USAl teda võita konventsionaalses sõjas. USAl pole õrna lootustki võita Hiinat ilma omamata absoluutset ülekaalu õhus ja merel. Merel on see võimatu, sest Hiinal on juba täna relvad USA lennukikandjate löögigruppide hävitamiseks maa-laev rakettidid Dong Fen 21 ja praktiliselt avastamatute vaiksete 12 Vene "Kilo" klassi diisel allveelaevade näol. Kui venelased lasevad järgmisel aastal tootmisse oma "Tsirkon" laevadevastased raketid, mis tänavu saavutasid katsetustel kiiruse 8 Machi, siis on kogu USA ja NATO laevastikud absoluutselt kaitsetud, sest nende kaitsesüsteemide võimaluste piiriks on vaid 3,7 Machi. Venemaa huvides oli müüa maailma parimaid õhukaitsesüsteeme S-400 Hiinale ja kindlasti müüvad nad ka laevade vastaseid rakette ja laevu Hiinale, sest Trumpi välispoliitika sunnib Venemaad ja Hiinat süvendama oma strateegilist koostööd. Hiina ajaleht kirjutas juba Hiina -Venemaa ühise õhukaitsesüsteemi loomisest!
Hiina on peale USA ainus maa maailmas, kes arendab kahte "stealth" tüüpi hävituslennukite projekti. Sealjuures USA on oma raha, spetsialistid ja aja matnud täielikult ebaõnnestunud F-35 projekti, mis on viinud õhujõud kriisiolukorda. F-35 on lootusetult kehvem neli korda odavamatest Venemaa Su-35st, mille kaks eskadrilli juba Hiina ostis. Pealegi on ka Hiina hävitajad F-35st paremad. Kunagi head nelikümmend aastat tagasi konstrukteeritud F-15 on aga juba paarkümmend aastat vanad ja USA sõjalendurite ametiühing(!) on juba keeldunud neil lendamast eluohtlikkuse pärast. Omal ajal maailma parimad F-22 on ülikallid ja vananenud avioonikaga ning ilma varuosadeta.
Hiinlased lasid hiljuti aga vette oma teise lennukikanja ja jätkavad kolme suurema ehitamist. Lisaks veel muu sõjalaevastiku ehitamine.
Seega USA-l on juba täna võimatu saavutada Hiina regioonis otsustavat ülekaalu nii merel kui õhus, maal neil pole aga midagi Hiina Armeele võrdväärset vastu panna. Tegelikult isegi Taiwani kaitsmine oleks USAle täna ülejõukäiv.
Ainult strateegilises tuumarelvastuses on USA-l selge ülekaal Hiina suhtes nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt, ent peab meeles pidama, et praktiliselt on tähtis vaid Hiina võime tekitada korvamatut kahju vaenlasele. Lisaks tuleb siin mängu äärmiselt tähtsa lisafaktorina Venemaa.
Selguse huvides lihtsustades olukorda võib väita, et lähimate aastate kõik tähtsamad geopoliitilised arengud toimuvad sõltuvalt kolmnurga USA-Hiina-Venemaa suhetest.
Venemaa ei ole konkurent hegemooni rolli vähemalt senikaua kui nende majandust juhivad meie laarlaste taolised neoliberaalsed jobud. Venemaa on aga kindlasti suurriik tänu oma relvajõududele ja loodusvaradele, kes suudab tõestatult olla välispoliitika subjekt. Seetõttu on Venemaa lähimas tulevikus otsustav jõud maailmapoliitikas, sest tema liitumine kas USA või Hiina projektiga määrab ära inimkonna tuleviku. Täna on Venemaa strateegilises liidus Hiinaga, sest Hiina multipolaarse maailmakorra projekt vastab objektiivselt Venemaa rahvuslikele huvidele. Venemaa strateegiline tuumatriaad on kvalitatiivselt parem kui ameeriklastel. Ka konventsionaalsed jõud on Venemaal kvaliteetselt paremad NATOst kui lähiajal hakkavad relvastusse tulema T-14 "Armata " tankid jm., T-50 stealth hävituslennukid ja hüperkiirusega "Tsirkon" laevadevastased raketid.
Seega USA militaristide sõjaplaan 2,5; mis näeb ette korraga kahe suure (Hiina ja Venemaa) ja ühe väiksema (Iraan) eduka sõja pidamist on täielik lollus. Senine Obama-Trumpi ebareaalne ja ülejõu käiv välis- ja julgeolekupoliitika viib seetõttu USA ressursi arulagedale raiskamisele, mis vaid kiirendab Lääne langust.
Seega teadlikult või tahtmatult, tänane Trumpi globalistlik välispoliitika kindlustab globalistide kaotuse ja puhastab tee multipolaarsele maailmakorrale ja rahvuslaste võimule USAs. Peale USA paratamatut kadumist Ida Euroopast saabub Eesti degenerantsele eliidile mihklipäev.
Roman Ubakivi





esmaspäev, 24. aprill 2017

PRANTSUSMAA TORMIVETES
Presidendivalimiste esimene voor näitas Prantsusmaa lõhenemist USA eeskujul kaheks leppimatuks laagriks: globalistideks Macroniga ja patriootideks Le Peniga.
Ebastabiilsust suurendab veelgi mõlema liberaalse tsentri partei sotside ja vabariiklaste kandidaatide täielik läbikukkumine. Võimuloleva Hollande partei kandidaat sai vaid 6% häältest! Muidugi, Macroni võib pidada kogu globalistliku establishmendi kandidaadiks kuid tema verinoor partei läheb alles esmakordselt suvel toimuvatele parlamendivalimistele ja laiad koalitsioonid on Prantsusmaa poliitikas väga habras fundament. Kogu senine V Vabariigi poliitiline süsteem on seetõttu küsimärgi all.
Presidendivalimiste teine voor on seekord tõesti väga tähtis nii Prantsusmaale kui ka Euroopale. Tulevik on tume ning visandan vaid põgusalt arvatava peavariandi. Macroni võimalused paistavad paremana, sest tal on Prantsusmaa, Washingtoni (Obama) ja Brüsseli globalistliku establishmenti ja kuue miljoni muslemi tugi. Ent ta võit kutsub esile vaid lühikese eufooria nende seas, sest mitte mingit uut arukat visiooni endisel bankuril ja majandusministril demagoog Macronil ei ole. Välispoliitikas jätkab ta Hollande jaburat kurssi mis on vastuolus Prantsusmaa rahvuslike huvidega. Macroni neoliberaalne majanduspoliitika on perspektiivitu ja tähendab banksterite heaolu suurendamist rahvahulkade arvel, edasist dereguleerimist ning töötajate õiguste järsku kärpimist, mis juba 2015.a. (kui ta oli majandusminister) viisid tõsiste rahutusteni ja nüüd kui enamikel on kõrini migrantide toetamisest, lõpeb sotsiaalse plahvatusega. Tema peaidee: globalistliku poliitikaga ühendada Prantsusmaa inimesed on nii lollakas, et ei vääri arutamist. Vastuolud teravnevad ühiskonnas äärmuslikult ja Le Peni populaarsus üha tõuseb. Küsimus on vaid selles, kas Le Pen võidab järgmised presidendivalimised või juhtub mingi võimupööre ennem, seda kasvõi Le Peni ja kommunistide ühispingutuse tulemusel. Seega Macron aitab küll aastake säilitada Euroopa Liitu, ent muutes Prantsusmaa mädaks õunaks EL sees, garanteerib ta tahtmatult EL lagunemise.
Kokkuvõtlikult öeldes tähendab Prantsusmaa lähituleviku ebastabiilsus tema tunduvat nõrgenemist ja seega ka NATO ja Atlantistliku Lääne edasist nõrgenemist.
Roman Ubakivi

reede, 7. aprill 2017

TRUMP ASTUS ÄMBRISSE
Trumpi otsus rünnata Süüria valitsusvägesi on muidugi agressiooniakt ja rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamine. Vahe Iraagi vastase sõjaga on vaid selles, et kui siis näidati katseklaasis mingit valget pulbrit, siis nüüd pole vaevutud isegi taolist tsirkust korraldama. Trump kaotas tagasipöördumatult oma välispoliitilise autoriteedi, väites mingeid tõendeid omamata, et Assad kasutas keemiarelva. Küsime vanade roomlaste kombel; kellele oli keemiarünnak kasulik? Assadile see kindlasti kasulik ega vajalik ei olnud. Seda enam, tal keemiarelvi enam ei olegi, nagu deklareeris mõni aasta tagasi ka USA riigisekretar J.Kerry. Pealegi kontrollib olukorda kohapeal Venemaa, kelle huvides keeniarelva kasutamine ka ei ole. Samas on kindel, et islamiäärmuslased on kasutanud keemiarelva Süürias ennemgi.
Trumpi prestiiži hävitab fakt, et sõda Süüria vastu on kannapööre tema varajasemate avalduste suhtes. Seni kritiseeris ta Obama valitsusevahetamise ideed ja pidas õigeks keskendumist ISIL vastasele võitlusele koostöös Venemaaga. Massiivne tiibrakettidelõõk Süüria lennuväljale hävitas Süüria lennukeid ja sõdureid ning seega vähendas märgatavalt survet islamiäärmuslaste jõukudele. Viimased alustasid kohe peale USA rünnakut pealetungi valitsusvägedele. Seega on loogiline Süüria avaldus, et USA on ISIL i abiline.
USA rikkus ka kokkulepet Venemaaga, mis kohustas Süüria õhuruumi tungimise kooskõlastama vähemalt ööpaev ennem, et välistada omavahelist juhuslikku kokkupõrget. Venemaa loomulikult kuulutas ka omaltpoolt senise kokkuleppe kehtetuks, nii et tänaseks on avatud tee kontrollimatuks eskalatsiooniks tuumasõjani välja.
Trump on ilmselt paindunud oma vaemlaste surve all ja on, ilmselt lootes obstruktsiooni nõrgenemisele kodus, läinud puhtalt üle Clintoni perspektiivitule välispoliitikale. Arvan, et sellise rumala välispoliitikale üleminikuga on Trump tulistanud endale ise jalga. Selline aruvaba jõu kasutamine toob kaasa vaid tagasilööke välispoliitikas ja naiivne oleks oletada, et ta leppimatud vaenlased kodus seda ära ei kasuta.
Täirelik lollus oleks arvata, et selline taktikaline sõjaline aktsioon, mis ajutiselt võib veidi kergitada kodust reitingut, hirmutaks ja teeks järeleandlikumaks Hiina ja Venemaa, või isegi Iraani ja Põhja-Korea juhte. Vastupidi, praegu Ameerikas külskäigul Xi vaatab Trumpi mitte kui usaldatavat partnerit nagu Putinit, vaid kui ettearvamatut jõmpsikat. Venemaa aga isegi ei kaalu tõsiselt Tillersoni ettepanekut toetuse lõpetamisest Süüria seaduslikkule valitsusele. Venemaa kaitseb Süürias mitte Assadi, vaid oma rahvuslikke huve, millest ta mingi Tillersoni nõudmisel ei loobu.
See raketirünnak ei suuda parandada isegi USA positsiooni Lähis-Idas. Süüria lennukid võib Venemaa asendada moodsamatega ning S-300 ja laevadevastase raketikompleksi müümine oleks tappev käik. See rünnak on selgelt suunatud ka Iraani vastu ja ma ei imestaks kui nad varustaksid Süüriat oma päris heade laevadevastaste raketikompleksiga ja lisaksid maavägesi.
Trumpi taktikaline käik teeb väga raskeks tal säilitada oma strateegilist eesmärki "America first". Esiteks on ta juba sekkunud Süüria tatti (millest suutis isegi Obama hoiduda), millest on võimatu väljuda ilma tõsiste kaotusteta.
Teiseks on ta teinud võimatuks jõuda Putiniga vastastikku kasulikule koostööle ilma midagi tõsisemat Venemaale vastu pakkumata. Raketirünnak oli ka selge Venemaa vastane aktsioon, mis ilmselt on korrelatsioonis viimastel päevadel Venemaad tabanud islamiäärmuslaste (keda rahastavad USA liitlased Saudi-Araabia, Katar ja Türgi) terrorilainega ja USA poolt toetava Navalnõi poolt organiseeritud valitsusvastaste meeleavaldustega. Seega on tõenäoline kurss konflikti suurendamiseks Venemaaga, mis lukustab USA mõjuvõimu kahanemise kiirendamise. Nimelt on USA-l täna ilmselgelt vähe võimsust, et toime tulla üheaegselt nii Hiina kui Venemaaga. Seega Clintoni strateegia tähendaks ilmset enesetappu, millest Trump aru saab. Seega saab ta vaenutseda vaid emba-kumbaga ja sõbrustama teisega.
Sõbrustamine Hiinaga on vastavuses Hiina huvidega, sest ta vajab rahuaega oma majandusliku ülemvõimu suurendamiseks ja ta jääb sõjasliselt täna veel selgelt alla USA-le. Praegune kurss vaenutsemisele Venemaaga ei suuda saavutada aga mitte midagi, sest hoopis Venemaal on täna regionaalne sõjaline ülekaal Ida-Euroopas ja ta võib seda igal hetkel enda huvides ära kasutada kas Ukrainas või Baltikumis. Sõjaline eskalatsioon oleks selge rumalus USA-le Süürias ja lõppkokkuvõttes ka Euroopas, sest Venemaal on mängus elulised rahvuslikud huvid ja võimekus USA mitmekordselt maa pealt ära pühkida, samas kui USA olemasolu Ida-Euroopas ei ole kaalul ja lõputu sõjaline eskalatsioon oleks tema rahvuslike huvidega vastuolus.
USA järjekordne agressioon suveräänse riigi ja Venemaa liitlase vastu teeb sisuliselt võimatuks USA lootuse, et Venemaa läheks oma tuumarelvaarsenali vähendamisele ja suhete külmutamisele Hiinaga. Samas ka Hiina ei mõtlegi külmutada talle eluliselt ülitähtsad strateegilised suhted Venemaaga, sest talle on absoluutseks vajaduseks ühendada end Venemaaga sisemaiselt. Hiinale on vastuvõetamatu olukord, et USA laevastik kontrollib täna tema kaubateid. Paratamatult liitub Hiina ja Venemaaga strateegiliselt veel tugevamalt Iraan.
Seega tänane poliitika viib Trumpi ummikusse, kus tal suur osa energiast tuleb pühendada väliskonfliktidele, mis ei luba tal kontsentreeruda siseprobleemide lahendamisele, mis oli ta peamine valimislubadus. Samas tänane välispoliitika ei tõota loobreid, vaid ainult probleeme, kaotusi ja alandusi. Seega on tõenäoline, et ta ei suuda mitte midagi olulist oma eesmärkidest ellu viia.
Eesti julgeolekuolukord halvenes muidugi hüppeliselt. Kui välisminister Mikser kiidab jäägitult heaks suurriigi agressiooni Süüria vastu ettekäändena gaasimürgitused Süürias, siis miks ei või teine suurriik rünnata Tartut, kui juhtumisi gaasiplahvastus mingis Pihkva majas toimub ja kui lambist kuulutatakse, et süüdi oli Eesti?
Roman Ubakivi



esmaspäev, 3. aprill 2017

GEOPOLIITIKA ja EESTI II
EW aegset vaimset mahajäämust ei ole suutnud tasa teha tänane eliit. Vastupidi, degenereerumise protsess on meie intelligentsi ajud lõplikult ära määndanud. Kui Eesti NSV ajal oli meil vähemalt Uku Masing, siis tänane eliit ei ole suutnud vastata Venemaal toimunud vaimsele plahvatuslikule arengule, mis on päädinud Venemaa oma geopoliitilise koolkonna tekkega. Kuna meie intelligents ei suuda aru saada tänapäeva keerulistest protsessidest, siis on ta loomulikult ka võimetu rahvast juhtima parema tuleviku poole.
Tänapäeva murranguperioodi, mille võtmesõnadeks on globalism-unipolaarsus, patriotism-multipolaarsus, Hiina, Putin, Trump, Brexit jne. mõistmiseks on meil vaja mõttes tagasi minna maailmasõdade vahelisse perioodi. Geopoliitiliste projektide iga mõõdetakse aastakümnetega ning suurriikide erinevate taotustle tulemusel meil tekibki päevapoliitika ja ajalugu.
Vaadakem kõigepealt tolleaegse formaalse hegemooni Suurbritannia projekti. Selle formuleeris välisministeeriumi establishmenti koondunud tolleaegsed helgemad pead nn. Round Table grupp. Laiema avalikkuse ette toodi see projekt (H.G.Wells järgi "The Open Conspiracy") lord Lothiani poolt 1937.a. Kirikute Maailma Nõukogu konverentsil Oxfordi Ülikoolis.
Brittide eesmärke I maailmasõda tegelikult ei saavutanud. Nõrgestati küll tunduvalt Saksamaad ja Venemaad, ent neid hävitada ei õnnestunud. Saksamaa tehnoloogilise keskmega jäi püsima ja Hitleri ajal areng kiirenes ( üldteada on kosmoserakettide päritolu ja vähem teada, et Saksamaa juba 1944.a. leiutas tänapäeva ja tulevaste USA ja Venemaa pommitajate kandva tiiva tehnoloogia. 1945.a. kevadeks oli Saksamaal juba sellise pommitaja prototüüp koos otsevoolu reaktiivmootoriga, mis ületas helikiiruse, saavutades üle 2000km/h). Peale Venemaa lagunemist degenerantsete liberaalide juhtimisel peale Veebruarirevolutsiooni tulid aga lõpeks võimule natsionaalbolševikud Stalini juhtimisel, kes lõid aluse uuele tehnoloogilisele keskusele.
Lisaks väljus Suurbritannia sõjast tunduvalt nõrgestatuna ja raske võlakoormaga. Maailma suurimaks majanduseks tõusis USA, kellele oli sõttaastumise eest jagatud tühje lubadusi ja keda britid ninapidi vedasid. Samas ei olnud Suurbritannia -USA ajaloolised suhted sugugi sõbralikud (meenutagem vaid Ameerika iseseisvussõda ja 1812.a. USA sõjakuulutust Suurbritanniale. Versaille´s 1919.a. oli aga kõige suurem kokkupõrge just USA ja Suurbritannia rahvuslike huvide vahel.
Westminstri taibud said aru, et hegemooni rolli ja oma maailma suurimat impeeriumi nad ei suuda säilitada ilma välise abita. Siit tekkis Atlandi ülese liidu idee, mis pidi looma New World Order`i. Word State idee oli Inglismaal esitanud juba 19. sajandil Karl Marx. Rassistliku briti eliidi arvates võis esialgu vabalt piirduda anglo-sakside ühisvalitsusega maailma valitsejana. Selleks oli Suurbritannial ja USAl piisav ressurss olemas. Sõjajärgset Anglo-Ameerika kooperatsioonis (erisuhetes) pidid ennastmõistetavalt juhtivat rolli etendama britid umbade ameeriklaste seas. [Nagu nad oma häälekandjas "Round Table" kirjutasid: "The British nation has generations of expierence in co-operating with other free peoples in far distant parts of the world, and in governing dependent countries not able to stand by themselves.The American nation has practically no such expierence at all, and has neither the institutions nor the political outlook to fit it very well for either task."]
Suur sõda, kus britid koos ameeriklastega õlg-õla kõrval pidid võitlema, oli Atlandiülese projekti elluviimise esimeseks hädavajalikuks eeltingimuseks, et ületada ameeriklaste traditsiooniline sügav usaldamatus brittide vastu. Pealegi oli hädavajalik ellu viia I maailmaasõja täitmata jäetud eesmärgid: hävitada Saksamaa ja Venemaa lõplikult kui konkurendid. World State oli võimalik ehitada ainuüksi suure sõja tuhale.
Teiseks vältimatuks eeltingimuseks anglo-ameerika liidu sõlmimiseks ja selle maailmaülese hegemoonia (Full Spectrum Domination) kehtestamiseks oli ja on rahvusluse tasalülitamine ja suveräänsete rahvusriikide kaotamine.
Selline Uus Maailmakord valitseki faktiliselt kümmekond aastat peale NSVL lagunemist. Seepärast meil ilmusidki taasisesesvumise ajal esiplaanile M.Laari, L.Vahtre taolised poliitikud ja vaimusuurused, kes viisid ellu ja tänase päevani viivad ellu eestluse ja tugeva rahvusriigi vastast poliitikat. Just seda tähendas geopoliitiline orienteerumine Atlandiülesele Läänele. Õige oleks olnud positsioneerida end Soome eeskujul Ida ja Lääne vahendajarolli. Ainult nii on võimalik saavutada Hansa päevadele sarnane jõukus ning jääda püsima eestlastena ja iseseiva riigina.
Juba kümme aastat (alates V.Putini ajaloolisest kõnest Münchenis) ei valitse reaalselt enam Bushi seeniori poolt välja kuulutatud New World Order ja seoses D.Trumpi valimisega on kogu vana hoone juba rusudes. Eesti degenerantne eliit aga kordab loitsudes tobedusi, mis nende ettekujutuses Paabeli torni võimsust ja hiilgust tagavad ning jätkavad eestluse ja Eesti hävitamist.
Roman Ubakivi





pühapäev, 26. märts 2017

GEOPOLIITIKA ja EESTI
Eestis pole kunagi olnud oma geopoliitilist koolkonda ning sellest johtuvalt loomulikult ka järjekindlat Eesti rahvuslikes huvides aetavat poliitikat. Poliitikud ei suuda isegi selgelt defineerida meie rahvuslikke huve, sest see eeldab geopoliitilist analüüsi, milleks keegi Toompel või ülikoolides peesitavatest võimeline ei ole. Tühjus täidetakse demagoogilise lobaga väärtustest, millede sisu sõltub ja pidevalt muutub vaid päevapoliitika propagandast. Värskeid näiteid ajuvabast valetamisest ja demagoogiast kasvõi Ukraina või Süüria teemal võib igaüks ise kuhjaga tuua.
Seega esimene põhjus, miks poliitikud ei tegutse Eesti rahvuslikes huvides ja mistõttu on eestluse hääbumine ilmselge, on nende juba traditsiooniline ignorantsus. Lisaks on taasiseseivunud Eesti poliitikud ja nende parteid aga juba algusest peale nabanööri kaudu seotud Sorose rahavoogudega, mistõttu nad ei suudagi teha sammukest kõrvale neoliberalismi voolusängist. Viimase eesmärgiks on aga teatavasti rahvuste, seega ka eestluse hävitamine. Olkukord on tuttav meie rahvamälule: kes teeb sammukese vasakule või paremale lastakse hoiatamata maha. Kas siis kohtusüsteemi kaudu nagu Savisaar või marginaliseeritakse ja demoniseeritakse meedias.
Kolmandaks põhjuseks, miks Eesti eliit ei saa tegutseda vastavalt Eesti rahvuslikele huvidele, on fakt, et pole mingit geopoliitilist argumenti, mis toetaks Eesti tänast geopoliitilist orientatsiooni ookeanitagusele USA-le. Vastupidi, geopoliitiline analüüs nitab selgelt, et Eesti kogu taasiseseisvusaegne välis-ja julgeolekupoliitika on absoluutselt vale ja viib katastroofini. Seepärast pole imestada, et minister Reinsalu kuulutas, et kogu Eesti taasiseseisvuseaegne välis- ja julgeolekupoliitika on seisnenud võitluses geopoliitika vastu. Vastasel korral kirjutaks nad ise alla oma poliitilisele surmaotsusele.
Meie õnneks on soomlastel oma geopoliitiline koolkond ja kuna nede riik on tõusnud maailma edukaimate riikide hulka, tõestades seega praktikas oma geopoliitika õigust ja me asume samas geopoliitilises ruumis ning meil on sama geopoliitiline põhiprobleem - Venemaa, siis on meil võimalus oma vaimse mahajäämuse kiireks likvideerimiseks.
Meie ainsaks saavutuseks oli mitte just psühholoogiliset stabiilse luuletaja Liivi salm, mis sisaldas mõtte Eesti iseseisvusest, oli juba 19. sajandil Soomes formeerunud rahvuslaste radikaalne liikumine nn."vanasoomlaste" näol (Snellman, Paasikivi, hiljem Mannerheim, Kekkonen), kes mitte ei püstitanud ainult oma selgeks eesmärgiks Soome iseseisvumise, vaid suutis ka tänu oma akadeemilisele tasemele teostada geopoliitilise analüüsi, selgitamaks välja Soome rahvuslkud huvid ja seega luues aluse poliitikale, mida teostades õnnestus saavutada ja tagada Soome iseseisvus ja õitsev riik. Meil aga õnnestus Liivi salmireale 20.sajandil lisada vaid rahvuslaste juhi J.Tõnissoni, keda võiks seostada geopoliitilise mõttetasandiga.
(Järgneb)
Roman Ubakivi