Intervjuu 17. aprillil

teisipäev, 12. juuni 2018

SINGAPUR - KANADA - HIINA
Vaatasin Trumpi ebaharilikult pikka pressikonverentsi peale edukat diplomaatilist läbimurret. Trumpil on põhjust rahuloluks - kõige ilmsem lähim ülesanne on saavutatud - soodne foon novembrikuu vahevalimisteks on loodud. Ma ei hakka analüüsima Korea poolsaare tuleviku erinevaid stsenaariume, vaid tulen lagedale ketserliku mõttega uue geopoliitilise trendi võimalikkusest, mis võib ilmneda mõne aasta pärast.
Kuna mälus on veel G-7 pildid Kanadast, kus Trump varjamatu põlgusega kuulas kolme degenerantse M mantraid kokkuvariseva liberaalse maailmakorra unipolaarse mudeli eest võitlemise hädavajalikkusest; kust lausa õhkas laibalõhna surnumatja näoga lastetust Merkelist, kes pole võimeline tulevikuvisiooniks ja orjatari staatuses kujutleb end naeruväärselt maailmapoliitika tegijana. Vinguvad ja etlevad, ent lõpeks otsustab Trumpi tahe, milleks on nuumatud sea (EL) karm veristamine. Need G-4 tühisused (degenerantide seast tuleb välja arvata Jaapani ja Itaalia uue juhi) mõtlesid geopoliitilist subjekti esindavale Trumpile pähe määrida oma luulusi! Pealegi on Trump isiksus, kes tuli poliitikasse oma missiooni täitma, mitte nagu ta eelkäijatest klounid.
Kanada, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid on tühisused, mitte tuleviku kujundajad nagu selleks on isegi Kim III, kellega Trumpil on mille üle kaubelda.
Tulevikku kujundav elav poliitika oli ka Hiinas Shangai Koostöö Organisatsiooni tippkohtumisel, kus Xi, Putin, Modi ja Rouhani täitsid sisuga multipolaarse maailma mudelit. Viimase lahtiseletamiseks sobib hästi järgmine tekst: "Me püüdleme järgmise imeilusa nägemuse poole - maailm tugevate, suveräänsete ja iseseisvate rahvustega, igaüks omaenda kultuuri ja unistustega, liikudes külg-külje kõrval õitsengule, vabadusele ja rahule läbi tulevate aastate." See tekst on D.Trumpi kirjutatud preambulast USA Rahvusliku Julgeoleku Strateegiast mis võeti vastu eelmise aasta detsembris. Seega esimeseks järelduseks on: ehkki Trump ei oma kodusõja tõttu võimutäiust, langeb tema ja kolme muu maailma tähtsaima liidri tulevikunägemus kokku.
Kuna hiljutisel SKO kohtumisel Xi tsementeeris Hiina-Vene poliitilis-sõjalise liidu, nimetades seda esmakordselt strateegiliseks, siis reaalselt USA jõud sellest üle ei käi. Trumpile on kahtlematult tuttav maksiim: kui su jõud vastasest üle ei käi, siis liitu temaga ja õõnesta teda seespoolt. Teiseks järelduseks on seega, et tulevikus on võimalik G-4 (Hiina,USA, Venemaa ja India), mis sisuliselt on võimeline maailma probleemidega tegelema ja kompromisse leidma.
Need kaks järeldust lubavad meil teha ülitähtsa geopoliitilise oletuse: Trump läheb ajalukku mitte ainult kui Nobeli rahupreemiaga õiglaselt (vastandina Obamale) pärjatud USA riigimees, vaid ka kui inimkonna heategija, kes tõi USA välja nn. Thukydidese lõksust ja hoidis ära sellega III maailmasõja. Viimane on vältimatu kui valimised oleks võitnud Clinton ja kodusõjas jääks võitjaks banksterid.
Roman Ubakivi

reede, 25. mai 2018

KAS PUTINI TÄHT HAKKAB TUHMUMA?
Peale hiilgavat valimisvõitu, kus rahvas tõepoolest tuli välja ja seisis sabades, et Putinile toetust avaldada, on Putin avaldanud Venemaa rahvuslikud eesmärgid ja strateegia ning paika pannud uue valitsuse. Minu kui rahvuslase mättakese otsast vaadates on eesmärgid ja strateegia absoluutselt õiged. Tänu saavutatud tehnoloogilisele ülekaalule on Venemaa taganud lähimaks kümnendiks sõjalise julgeoleku ning on võimalik ja õige pöörata peatähelepanu koos ideoloogiaga sotsiaal- majanduslikele probleemidele, mille integreeritud näitajaks on õieti esikohale asetatud demograafia. Lääs oma Venemaa vastases sõjakäigus saab täna ja lähimate aastate jooksul kasutada vaid psühholoogilist- ja majandussõda. Venemaa on täna võimeline sõjaliselt takistamatult põhja laskma kõik USA lennukiemalaevade lahingugrupid, mille loomulikuks tagajärjeks on kogu dollariimpeeriumi kokkuvarisemine.
Selle, rõhutan veelkord, täiesti õigete sihtide ja strateegia elluviijaks on paika pandud ka uus valitsus. Pealkirjas toodud küsimus on tingitud kahtlusest: kas uus valitsus on võimeline ellu viima Putini ukaasi. Ebaõnnestumise korral rahva entusiasm ja toetus haihtub ning Putin muutub mitte tõsiselt võetavaks ja ta kaotab võimu analoogiliselt Hrushtsovile.
Erinevalt Hrushtsovi avantürimist, nõuab Putini ukaasi elluviimine vaid 6% majanduskasvu ja 8 triljoni rbl. suurust (ca $ 135 miljardit) investeeringut. Rahvusliku majandusteooria ja Stalini poolt näidatud ca 15% majandusarengu tempo seisukohalt on see kukepea. Ainuüksi Keskpangas lebab 18 triljoni rbl. välisvaluutasse paigutatuna. Oma geopoliitilise vaenlase USA majandusse on investeeritud treasurite näol ca $100 miljardit. Relvi müüb Venemaa asstas $15 miljardi eest ja põllumajandustooteid $20 miljardi väärtuses. Eelarve on koostatud lähtudes nafta hinnast $40 barrelilt. Peale USA taganemist Iraaniga lepingust hüppas juba üle $80 barrelilt ja võib prognoosida tõusu $100 kanti, kuna USA on huvitatud oma kildgaasi ja-nafta kasumlikusest, mille nad Euroopale pähe määrivad. Sellest on huvitatud ka Venemaaga poliitikat ühtlustav Saudi Araabia, kes teostab oma riigile kuuluva naftakompanii 5% IPOt, kust loodab saada ca $1 triljoni. Ja loomulikult on see kullavihm Venemaale. Seega eesmärgid on võimalusi arvestades mitte utoopilised, vaid pigem tagasihoidlikud.
Probleem on selles, et Venemaal (nagu Eestiski) valitseb neoliberaalne majandusmudel, mille eesmärgiks ei ole majanduskasv ja rahva elujärje parandamine, vaid hoopis banksterite kasumi maksimaliseerimine. Seetõttu on Venemaa juba 2012. aastast majanduslanguses ja rahva sissetulekud kahanevad järjekindlalt. Teisalt on ca 200 oligarhiperet rikastunud sadade miljardite tempos ja raha veetakse Venemaalt takistamatult välja offshoridesse. Seega näen ma probleemi selles, et kogu valitsuse majandusblokk ja Keskpank on seni Putini õnnistusel koosnenud totaalselt liberaalidest, kes on jätnud reaalse majanduse ilma krediidist ja raha Venemaalt välja vedanud ja nii kägistab Venemaa majandust, tehes talle kümme korda suuremat kahju kui kõik Lääne sanktsioonid.
Putini intellektuaalne tase pole muidugi võrreldav Mart Laari omaga ja tundub ilmvõimatuna, et ta sellest aru ei saa. Teisalt, omades pisikese inimrühma juhtimise kogemust, saan ma aru, et mingit reaalset vabadust ka kõige suuremal despoodil olla ei saa, sa oled kätest ja jalust seotud teistest. Nagu Ameerikaski ja mujalgi, on Venemaa eliit lõhenenud ja omavahelises sõjas. Laias laastus võib eristada kahte põhimõtteliselt leppimatut gruppi: patrioodid ja globalistid. Patrioodid on Trump, Putin ja Xi, kes peavad esmatähtsaks oma maa rahvuslikke huve. Globalistid on kosmopoliidid, kes moodustavad internatsionaali, kelle põhaks lehmaks on finantsoligarhia-korporokraatia huvid. Ideoloogiliselt on viimased liberaalid. Muidugi on konkreetsel maal pilt palju keerukam: nii on Hiinas selgelt vähemalt kolm suuremat rühmitust - sõjaäelased, Shangai ja komsomolid. Ka venemaal on kolmas grupeering -nn. perekond (Jeltsin) täna Voloshiniga eesotsas, kes nagu liberaalidki töötavad Putini vastu.
Venemaa eliit, nagu teiste liiduvabariikide eliit pärineb ju NSVL degenereerunud eliidist, kes rahva vara omastamse nimel lagundasid NSVLiidu ja muutusid üleöö kommunistidest liberaalideks. Putini selja taga on silovikud-riigimehed, kellele on esmaseks Venemaa rahvuslikud huvid. Viimaseks on kindlasti ka vajadus ära hoida avalik kodusõda, mis võib puhkeda kui täna kohe liberaalide viies kolonn võimult katsuda kõrvaldada. Neil on selleks piisavalt ressursi ja ka välisabi käepärast ning ebanormaalse sotsiaalse kihistumise ja ebaõiglusega soodne pinnas kobestatud. Eestit õnneks vähemalt kodusõja oht ei ähvarda, sest meil on kõik parteid liberaalsed. Seevastu on meie mädanemine ja vaikne kadu garanteeritud.
Seega on Putinil potentsiaalselt kuhjaga ressurssi oma ukaasi realiseerimiseks kuid selleks on hädavajalik muuta neoliberaalne majandusmudel rahvuslikuks-patriootlikuks. Liberaalid suudavad parimal juhul Kudrini kinnitusel tagada vaid 1-1,5% majanduskasvu ja sedagi vaid statistikat võltsides (selleks toodi statistikaamet majandusarenguministeeriumi otsealluvusse). See tähendaks Putinile katastroofi. Kui tema uus ukaas jääb samuti sisuliselt täitmata kui tema 2012 ukaas, siis pole ta enam tõsiselt võetav.
Võtmeküsimuseks on seega, kas uus Valitsus ja Keskpank tahavad ja suudavad Putini ukaasi eesmärke saavutada. See on esmapilgul isegi võimalik, sest poliitilise tasemega figuurid, kes avalikult rahvusliku majanduspoliitika suudaksid blokeerida on sule sappa saanud nagu Shuvalov ja Dvorkovitsh või ametis madaldatud nagu Prihhodko. Uljukaev istub vangis. Seega ilmselt samm õiges suunas. Medvedjev ei ole muidugi mingi visionäär ja Bismarck, vaid hoopis liberaal, ent Putin võib teda ilmselt usaldada. Kudrin on kavalalt pandud valitsuse tegevust kontrollima, sest tema koera-kassi suhted Medvedjeviga on üldteada. Poliitika on võimaluste kunst. Samas on majandusblokk endiselt liberaalide, ehkki mitte prominentsete käes nagu Siluanov.
Seega taandub küsimus sellele, kas Siluanov ja Nabiullina peavad tähtsamaiks oma ametikohast kinni pidamist, milleks nad peavad loobuma oma senisest liberaalsest kipspäisusest, või Putin vahetab nad välja juba selle aasta lõpus. Senine liberaalide skeem, et majandusse investeerimiseks eraldatud raha jagatakse Keskpanga poolt laiali oma lemmikpankadele, ettevõtjatel on aga Keskpanga poolt kehtestatud ülikõrge protsendi tõttu võimatu laenata ja pangad panevad investeerimiseks mõeldud raha bõrsile rublakursiga spekuleerimiseks hiigelkasumite saamiseks, mida võimaldab omakorda Keskpanga poolt vabaks lastud rubla kurss, mis on karjuvas vastuolus Vene põhiseaduse nõudega, et Keskpank peab tagama rubla stabiilsuse. Nii oli 2015.aastal rubla kõige ebastabiilsem raha maailmas! See sisuliselt kriminaalne liberaalide banksterite maffia on ilmselgelt väga möjuvõimas ja Venemaa arengu pidur.
Kolmas, vast kõige ebatõenäolisem, võimalus on, et Putin ise oma majandusmõtlemises on Sobtshaki taoline liberaal ja tahab surnult sooja saada.
Roman Ubakivi

esmaspäev, 16. aprill 2018

ANGLOSAKSIDE ALLAKÄIK
Hiljutine Süüria kriis demonstreeris praktikas reaalselt, mida ma eelnevalt geopoliitiliselt võimsuste bilanssi vaagides väitsin: USA hegemoonia on pöördumatult kadunud ja ebaadekvaatse poliitikaga kiirendatakse vaid Ameerika globaalse impeeriumi lagunemist. Ja languse peamine põhjus on eliidi ülbus ja rumalus.
Anglosaksidel on hea omadus püstitada kaugeid ja tähtsaid sihte ning buldogi taoliselt visalt neid järgida. Mainigem siin kasvõi Deep State tänase poliitika aluseks olevat Volfowitzi doktriini (1992.a.),Bushi doktriini, CONPLAN 8022. Samuti on selleks kohandatud poliitiline süsteem, mis elab üle kõik hälbed (nagu täna D.Trump) tänu võimude lahususele. Ükskõik mida ka presidentki tahaks, tegelikult määravad strateegilise suuna ikka tagatubasi eelistav finantsoligarhia, kelle käes on meedia, Kongress ja Ülemkohus. Ent see pikaajaline planeerimine võib muutuda kiiresti muutuvates oludes idiootseks nõrkuseks. Mõni aasta tagasi võrdlesin seda edasitormamist olukorraga, kus karuoda on juba kurgus. Arutut edasitormamist demonstreeribki Süüria kriis, seda nii poliitilises kui ka sõjalises mõttes. On tunda, et Impeerium tunneb surmaohtu ja see aja vähesuse tunne viib arutule rapsimisele ja karuoda juba söögitorru tungimisele.
Arvan, et USA eliidi arukamat osa esindab S.Bannon koos D.Trumpiga, kes on aru saanud, et Impeerium on ülepingutanud ja tark on veidi kokku tõmmata ja siseprobleemidele keskenduda loosungiga "Amerika First!". Ent kaalukam jõud on siiski banksterite käes ja nende rahvuseta kosmopoliitide huvides on globaalse Impeeriumi loomine kasutades Ameerikat haguna ära (viide muidugi neoconidele kui trotskistidele).
Seega tegutsetakse vana plaani järgi, mille loomulikuks eesmärgiks on Venemaal Jeltsini taolise endale meelepärase rezhiimi kehtestamine ja seejärel Venemaa lagundamine ca kümneks vürstiriigikeseks. Siis olevat paras aeg peavaenlase Hiina vastu välja astuda. Putini kõrvaldamiseks on hädavajalik tema ja Venemaa demoniseerimine, et seejärel totaalse majandusliku, ideoloogilise, sõjalise survega panna pukki oma mees.
Tänaseks on demoniseerimisprotsess juba haripunktis, Venemaa valis USA presidendi, Putin andis käsu Skripali mürgitamiseks, Venemaal valmistatud mürk toodi Süüriast, Assad on korraldanud viiskümmend keemiarünnakut jm. jaburdused. Kui kogu Lääne meediat kontrollib neli oligarhi ja elanikkonda on debiliseeritud juba aastakümneid Bologna süsteemiga, siis elab enamik neist virtuaalses maailmas. USA 5,laevastik on koondatud Punasele merele, 6.laevatik teel Vahemere idaossa, lenuukikandja grupp saabumas toetuseks Ameerikast, Suurbritannia ja Prantsusmaa on liitunud Vene baaside ärapühkimiseks Süürias. Islamiterroristid on valmis alustama kohe peale õhulööki pealetungi. Kõik on selge ja loogiline, sest juba Volfowitzi doktriin ei luba mitte mingil juhul USAl loobuda Süüria allutamisest, mis tähendab sõda Venemaa ja Iraaniga.
Ent võimsa sõjalise jõu demonstreerimise asemel satuti sõna otseses mõttes häbisse. Põhiliselt vanadest nõuka aegsetest süsteemidest koosnev integreerimata Süüria õhukaitse ( tõsi, oli ka moodsaid Buk-2M ja ca 40 Pantser-1 ning võib olla ka Petshorasi) lasi Venemaa kindralstaabi andmeil 103 raketist alla 71! Nelja tegutsevat Süüria lennuvälja rünnanud raketid lasti kõik alla. Absoluutselt hädised olid britid oma nelja iganenud Tornaadoga. Küsimus pole vaid hümnis Vene relvadele. Lääs on täielikult kaotanud oma näo araabia maailmas. USA oma Tomahawkidega on paberist tiiger! Assadi ilmalik Süüria, kus kõigil on usuvabadus ja võrdsed õigused, on avanud uue perspektiivi koos Egiptusega araabia tsivilisatsioonile.
Peamine aga oli muidugi otsus mitte rünnata venelasi. See oligi ainuõige otsus Trumpi poolt, sest nagu ma eelpool olen selgitanud, tähendanuks see USA laevastiku hävitavat lüüasaamist. Lihtsalt anglosakside eliit on osutunud degenerantseks ja pole suutnud omaenda plaane ellu viia. Absoluutselt ülekaalukates tingimustes on nad osanud kaotada raskustes vaevlevale Venemaale kasvõi Volfowitzi doktriinis rõhutatud hüperkiirusega raketide relvastusse võtmises. See pole juhuslik apsakas, vaid süsteemne ilming. Vaadake missugune käkk on hirmkallis F-35, mis pole võimeline saavutama ülekaalu õhus kui vastas on mitu korda odavamad, ent võitlusvõimelt peajagu paremad Vene või Hiina lennukid. Mis toimub laevaehituses, kus uusim ja kalleim lennukiemalaev "G.Ford" on võitlusvõimetu ja sama jama on uusima ja kalleima hävitajaga "Zumwolt" ja litoraalmere laevastik... .
Ja mis strateegilised geeniused on kogunenud Staabiülemate Uhendatud Komitees, et USA maaväed ei ole oma kergerelvastusega võimelised vähegi tõsist vastupanu osutama ei Venemaa ega Hiina Armeele?! Venemaal on USAga võrreldes peajagu paremad ja odavamad tankid, soomukid, suurtükivägi, raketisüsteemid, õhukaitsesüsteemid, raadioelektroonilised võitlusvahendid, lennukid ja mis kõige tahtsam - sõjamehed. USA maaväed ei ole isegi väljaõpetatud sõdima tingimustes kus ei ole absoluutset ülekaalu õhus. Sellist paradiisi ei teki neil aga kordagi kui neil vastas on Venelased või Hiinlased. Ja selline olukord on tekkinud aja jooksul, mil USA sõjaline eelarve on Vene omast pikki aastaid tosin korda suurem!
USA on nagu kits kahe heinakuhja vahe, kes sureb nälga. Uhelt poolt ta igatseb taga ja püüdleb oma hegemoomiat taastada, teisalt ta ei raatsi ega suudagi maksta Impeeriumi ülalpidamiskulude eest ja kindlustada rahu. Seepärast on nende degenerantne eliit jõodnud enda arust hiilgavale "lahendusele" - nn. juhitava kaose doktriin: kui me midagi head teha ei taha ega suuda, siis situme kõik kohad täis ja selleks tekitame kaose, et igal pool oleks palju halvem kui Impeeriumi keskmes.
Senise poliitika jätkamisega USA ei kaota mitte ainult Süüria, vaid kogu Suure Lähis-Ida. Veelgi enam, lõpeks ka Euroopa. Keskmises perspektiivis terendub isegi Haushofferi moderniseeritud idee: Pekingi-Moskva-Berliini telg. See on paratamatu, sest see vastab ideaalselt kõigi kolme riigi rahvuslikele huvidele, mis on komplementaarsed.
Kuni Merkel pukis, on see suund muidugi blokeeritud. Ent ma pole sugugi kindel, et ta seekord ametiaja lõpuni võimul püsib. Praegu seisab Euroopa Liit veel koos ainult Merkeli antud ähmasele lootusele, et Saksamaa ja Skandinaaviamaad hakkavad oma heaolu lahustama Lõunaga (Hispaania, Itaalia,Kreeka jne.), aga rahva nõusolekut selleks tal ei ole. Seni on nende maade Eururopanga loal lasknud välja ligi triljoni euro eest võlakirju. Mehhanismiks oleks siis nende võigade tegemine eurobondideks, ehk siis kõigi (ka Eesti) võlaks. Selleta oleks löögi all Itaalia pangad. Ent see on ainult osake probleemist. Nagu ma eespool olen seletanud, on tõenäoliseim pretendent uue Lehman Brothersi rolli Deutsche Bank ise. Kolmas pauk tuleb USA suunalt, sest anglosaksi Impeeriumis on enesestmõistetav, et keskuse majanduslikud probleemid lahendakse äärealade arvel. Majandussõda on alles algusfaasis.
Kokkuvõttes võib nentida, et samal ajal troonis Xi oma uhke ja tohutu laevastiku eesotsas Taiwani väinas. Taiwanis on visiidil muuseas Trumpi julgeolekupoliitika nõunik Bolton. Ameerika Impeerium on nagu 1944.a. III Reich kahe rinde vahel. Mul ei ole võitjais kahtlust kui ma võrdlen Hiina ja Venemaa eliidi vaimset taset USA omaga.
Roman Ubakivi

kolmapäev, 21. märts 2018

VENEMAAST
Olin valimispäeva ööl kaua üleval, et vaadata Putini ülivõimsa valimisvõidu emotsioone. Putin oli väga väsinud, ent siiralt õnnelik ja rahvas oli entusiastlik ja õnnelik. See rahvaga samastumise tunne annab Putinile muidugi palju jõudu oma eelseisvaks valitsemisperioodiks ja poliitilise kapitali. Enneolematu osalemisega ja fantastilise 76,69% toetusega ausatel ja läbipaistvatel valimistel saavutatud võit on ajalooline, sest nüüdsest on Putin reaalselt üldrahvalik liider, mitte vaid oligarhide manager või partei kandidaat. Ja seda Lääne metsiku vastutöötamise ja surve tingimustes. Poliitiliselt oli väga tähtis Krimmi ja Sevastoopoli elanike fantastiline üle 90% toetusprotsent Putinile ja seega Krimmi taasühinemisele Venemaaga. Samas sai "viies kolonn" liberaalide näol hävitava kaotuse osaliseks.
Täna kestab veel Venemaa kolmas Isamaasõda, mis otsustab, kas Vene tsivilisatsioon on võimeline tagama endale eluõiguse 21.sajandil. Võrdleksin täna Venemaa olukorda analoogselt Suures Isamaasõjas peale hiilgavat operatsiooni "Bagration" võitu, mis purustas Armeegrupi "Mitte". Täna, peale Putini avaldust uute imerelvadest, vaevalt täiearuline inimene kahtleb kogu sõjalise-strateegilise olukorra pöördumist Venemaa kasuks ja Lääne kaotust sõjalis-poliitilisel tasemel.
Erandiks on Eesti. Lugesin meie soliidseima lehe Postimehe "eksperdi" Jushkini artiklit, kus analüüsi peamiseks mõtteks ja ainsaks järelduseks oli, et tegemist on lihtsalt vanade Nõukogude aegsete relvadega. Ime veel, et neid relvi ei tembeldatud Tsaariaegseteks! On ju rakettide entusiast Tsiolkovski. Seepärast täiendan veel eelmises artiklis puudutatud ainult Kinzhali tähtsust (pikem analüüs nõuaks raamatu mahtu). Rakett on ilmselt moderniseeritud maapealse "Iskanderi" variant, mille kohta ameeriklased juba aastaid tagasi kiljusid, et Venemaa rikub vist keskmaarakettide keelamise lepingut, kuna Iskanderi suuruse tõttu võib seal asendada vana suure raketimootori asendada väiksemaga ja seega suurendada lennukaugust. Selle kandjaks on moderniseeritud Mig-31 (kiirus 3400 km/h) alates 2011. aastast. Neid Mig-31BM on täna ligi 110. Osa on Kamtshatkal, 2 eskadrilli Primorjes mis on tähtsad tegijad Kaug-Idas. Enamik on aga Lõuna sõjaväeringkonnas ja rakettide lennukaugus on 2000 km ja manööverdavana M=10 püüdmatu USA õhutõrjele. USA rünnaku Damaskuse vastu, mida ilmselt valmistati ette mitmete keemiarünnakute provokatsioonidega ja USA 5. ja 6. laevastiku koondamisega Pärsia lahte, Punasesse merre ja Vahemere idaossa. Kinzhal hoiab need kõik oma kontrolli all ja ameeriklased on sunnitud oma plaanist loobuma.
Ainuüksi vaid Kinzhal lasi põhja kogu tänase USA Air-Sea Battle (JAM-GC) kontseptsiooni! Ja samuti kogu Aegis õhutõrjesüsteemi! See tähendab kogu jõudude tasakaalu järsku muutumist Lääne kahjuks. Aga peale Kinzhali on venelastel veel 5 Putini poolt demonstreeritud "imerelva" ja tiibraketid 3M-54 Kalibr (2500km) ja KH-101/102 (5.500 km); 3M22 Zircon (M 8); üle 100 Tu-22M3 pommitajat tiibrakettidega X-32 (Kh-33), jne.jne.
USA kaotuse tingib veel üks nende raske geopoliitiline viga lisaks juba mainitud Hiina-Vene strateegilisele liidule. Viitan siin nende geopoliitilise guru Brzezinski minu arvates põhimõttelisele veale pidada peamiseks võitluses Venemaa vastu keskenduda Ukrainale, kuna ilma Ukrainata ei olevat Venemaa suurriik. Minu võimed jäävad loomulikult alla Brzezinski omadele, ent mul on üks tähtis eelis. Geopoliitikas lähtutakse alati oma maa huvidest kasvõi alateadvuse tasandil ja Brzezinski arutlusi, nagu ma eespoolgi olen maininud, on mõjutanud ta rahvus, Poola merest-mereni ajalooline suurriigi unelm. Mina olen aga selgelt Eesti rahvuslane ja mul pole erinevalt poolakatest mitte mingisugust illusiooni, et Eestist võiks saada suurriik. Eesti on selgelt geopoliitika objekt, mitte subjekt. Ja sellisena on iga eestlase kohus olla vabad soovmõtlemisest ja meie rahvuslikes huvides on teadvustada võimalikult õigesti-erapooletult reaalselt jõudude vahekorda maailmas, sest iga geopoliitiline viga meie eliidi poolt viib meie omariikluse hävimisele, nagu see juba toimus EWga. Seepärast igasugused Jushkinid ja Postimees, kes udu ajavad, ei ole lihtsalt lollid, vaid otseselt Eesti riigi vaenlased.
Venemaa geopoliitilise selgroo ei moodusta minu arvates mitte Moskva - Kiievi telg. Viimane on inimese anatoomiat näitlikult kasutades pigem vaid vasak käsi. Kui pea on Moskva, siis parem käsi on Leningrad -Murmansk. Selgroog läheb Vladimirist-N-Novgorod-Kaasan-Jekaterininburg-Omsk-Novosibirsk-Krasnojarsk. Vasak jalg läheb Baikali juurest Habarovski-Vladivostokki, parem Jakutsk-Tshukshimaa. Seega USA peamine löögisuund on vale, Ukrainasse võivad nad matta miljardeid ka veel aastakümneid, mingit tolku sellest niikuinii ei tule. Seda enam, et Krimm on Venelaste käes. Varem või hiljem langeb Novorossija niikuinii Venemaa rüppe. Tõeline surmaoht lähtus Tshetsheeniast, mille Putin väga oskuslikult likvideeris. Venelased jagavad täna ameeriklastest paremini isegi geopoliitikat ja on endale selgelt teadvustanud, et peamine oht on neile Kaukaasia ja Kesk-Aasia suunalt.
Põhiline Venemaa vastane lahing käib täna talle läänesuunast. Süürias on olukord saavutuste kohaselt mitte suurepärane, vaid lausa hiilgav. Kõik strateegilised sihid on saavutatud. Säilib mingisugunegi osa Süüriast Venemeelse valitsusega ja seega merevae- ja lennuväebaas; mingit gaasijuhet Katarist ei tule Euroopasse ning tuhanded palgasõduritest terroristid on mättasse löödud oma piiridest eemal. Venemaa on ainuke suurriik, kellel on normaalsed suhted kõigi Lõhis Ida maadega. See on ülimalt tähtis, sest mingit rahu seal minu eluajal ei tule. Kuna Iraan on oma strateegilise eesmärgi juba saavutanud ja loonud oma shia vööndi Vahemereni, siis tõenäoline on Israeli ja Saudi Araabia aktiivsem mänguastumine. Lisaks Türgi oma Osmani Impeeriumi unelmaga. USA on sunnitud leppima Venemaa viibimisega ja tähtsa rolliga Süürias või minema avalikule sõjalisele kokkupõrkele Venemaaga, keda sõjaliselt on võimatu võita. Iga konflikti tõstmine kõrgemale tasemele on Putini meelekindluse puhul (milles täna pole põhjust kahelda) kasulik ainult Venemaale.
Ukrainas on sõjakolle, kuid Venemaa ilmse sõjalise ülekaalu juures on see kõik teisejärguline. Venemaa sõjaline üleolek oma läänepiiri vaenlase NATO klientide Ukraina ja Baltikumi suhtes lähiaastatel suureneb märgatavalt. Täna toodab Venemaa mitte ainult paremaid sõjalennukeid kui USA, vaid ka rohkem! Tankide ja lahingumasinate arv Venemaa maavägedes suureneb hüppeliselt. Sõjalise julgeoleku on Putini juhitud Venemaa järgmiseks valitsusajaks seega endale juba kindlustanud. Putin teeb absoluutselt õieti ja keskendub järgmise valitsusaja Venemaa siseprobleemide lahendamisele: vaimsele-ideoloogilisele väljakutsele, korruptsioonile, allakäinud hariduse parandamisele, teadusele-tehnoloogiale, majandusele.
Putinil on tänu mäekõrgusele valimisvõidule avanenud varajasemast palju laiem võimaluste koridor. Vaevalt ta küll Kudrinit peaministriks või ministriks määrab ning teisalt ta kindlasti Suraikini moodi oligarhide varastatud varandust ei konfiskeeri. Ent senine liberaalide ebanormaalne valimistulemuste suhtes ülekaal valitsuses ilmselt väheneb ja me näeme uusi nägusi. Tõsine väljakutse on majandus. Senine neoliberaalne majandusmudel ilmselt hädavajalikku 5% majanduskasvu ei võimalda. Samas oleks mulle ootamatu, kui Putin minu arust õigele Glasyevi poolt esitatud majandusreformiga kaasa läheks. Arvan, et oodata on mingit pudi-padi, aga mitte rahvuslikku majandusmudelit, mida Hiina demonstreerib. Aga Putin on arenemis- ja üllatusvõimeline ning ootame ära uue valitsuse koosseisu ja esimesed teod ennem järelduste tegemist.
Majanduspoliitika aga on tihedas seoses sotsiaalpoliitikaga ja plahvatusohtliku sotsiaalse ebaõigluse hädavajalik kärpimine viib paratamatult vastuollu oligarhidega (ehk vana poolkriminaalse partei- ja KGB nomenklatuuriga, kes suurettevõtted ärastasid ja Hodorkovski ja Prohhorovi sugused komsomolijuhid kattevarjuks manageriks ja osalusaktsionärideks tegid). Siin läheb ilmselt vaja väga peent tasakaalutunnetust, sest midagi muutmata ootab ees katastroof ja sama ähvardab kui liigselt paati kallutada ja eliiti väga sügavalt lõhestada. Eliidi uuendamine patriootide suunas on hädavajalik.
Vaimses vallas on Putin liikunud selgelt liberaalsetelt väärtustel traditsioonilise konservatismi suunas. USA konservatiivide käilakuju Buchanan on nimetanud Putinit kristliku konservatismi esivõitlejaks maailmas.
Igatahes on Venemaal oodata huvitavaid arenguid. Õnnestunud välispoliitika, mille vundamendiks on sõjalise bloki suurepärane töö ja saavutused Putini juhtimisel, on avanud Venemaale uusi võimalusi. Ilmselt oleks rumalus raisata põhitähelepanu stagneeruvale ja allakäivale ning ohmuvõitu juhtidega Euroopale. Saksamaad võib vabalt tehnoloogilises, majanduslikus ja poliitilises mõttes asendada Jaapan ja juba ka Hiina ja Korea. USA on seal kandis juba oma näo kaotanud.
Roman Ubakivi

laupäev, 17. märts 2018

BRITANNIA MARASMIS
Kuulasin Theresa May kõnet ja järgnevat arutelu Skripali juhtumi üle parlamendis otseülekandes. Tabasin end mõttelt, et kunagi nii tark ja ettenägelik Briti eliit on degenereerunud meie provintslase silmapiiriga Marianne Mikko tasemele. (Viimane vahutas, kuidas USA A-10 lennukid on kindel kaitse Eestile. Selgituseks lisan. et A-10 on igivanad Vietnami sõja aegsed lennukid ja uusim tehaseväravast välja tulnud lennuk on juba 30 aastat vana. Need ei suuda iseennastki Vene moodsate lennukite ja õhukaitse eest kaitsta. Praegu arutatakse nende väljavahetamist isegi Brasiilia propelleritega lennukite vastu!)
Küsimus pole isegi niivõrd selles, et May alustas selge valega, nagu oleks mürk Novitchok valmistatud Venemaal ja tegu on ilmselt kirvetööna kokkuklopsitud provokatsiooniga, mille põhjenduseks on vaid arvamused ja pole toodud mitte ainsatki tõendit. (Novitchoki pole kunagi valmistatud Venemaal, vaid ainsaks valmistamiskohaks oli NSVL ajal Usbekistan ja hoidmiskohtadeks muuseas Leedu ja Ukraina. Usbeki laboratooriumi likvideeris USA ja närvigaasi tootmise valemid, dokumentatsioon, seadmed ja juhtiv teadlane on USAs! Viimane avaldas ka raamatu, kus tõi ära ka närvigaasi valemi. Venemaal on aga tänaseks kõik närvigaasi kogused hävitatud. Novitchoki näidised ja antidoot on kindlasti ka Salisbury lähistel asuvas närvimürkide laboratooriumis, sest muidu oleks neil võimatu tuvastada, et tegu oli Novitchokiga. Seega on mõistlik alus oletada, et kuna Suurbritannia on keeldunud esitama Venemaale mürgi näiteid, mida näeb ette rahvusvaheline konventsioon, et see mürk võib pärineda ka Inglismaa enda laboratooriumist!). Jälgides siniverelise välisministri Johnsoni avaldusi, kes personaalselt süüdistab mürgitamises Putinit võib vaid järeldada, et kui Churchill suutis mõelda vaid operatiivsel tasemel, siis Johnson osavalt vaid taktikalisel tasemel. Putin mõtleb aga geopoliitilisel e. Suure Strateegia tasemel, mis eeldab iga taktikalise käigu tagajärgede ettenägemist mitme käigu ulatuses.
Väidan, et selline Briti provokatsioon oleks täiesti efektiivne ja seega mõistlik olnud veel 2012 a, Venemaa valimiste eel, täna on see aga selge viga ja lollus, mille tagajärjeks on Briti mõjuvõimu järsk langus ja korralik maksahaak liberaalsele globalismile.
Alustame põgusat analüüsi Venemaa valimistega. Putinile on hädavajalik oma plaanide elluviimiseks ca 70% toetust ca 70% valimisaktiisuse juures. Prognoosin, et vastavad näitajad tulevad 80% ja 75% lähedal. Aitähh Mayle Putini poolt!
Anglosakside tegevuse eesmärgiks on loomulikult Venemaa ja Putini demoniseerimine, isoleerimine ning oma tahtele ja poliitika eesmärkidele allutamine. Siit tuleb rida provokatsioone, nagu Venemaale tagasipöörduva oligarhi Berezovski poomine (analoogiliselt Hessi poomisega) ja äsjane tema sõbra Lushkovi kägistamine. Sarnane rida joonistub ka Litvinenko mürgitamise, närvigaas ja Skripali ning rida Süüria mürkgaasi provokatsioone ja Washingtoni ähvardus selle ettekäändel Damaskust rünnata. Kõik need sepitsused on aga kontraproduktiivsed, sest Venemaa jõud käib täna anglosakside jaksust üle. Kalibrid juba pagendasid USA 6. laevastiku Vahemere ida ja keskosast Napoli baasist läände Rothasse ja Portugali. Putini viimases kõnes toodud isegi üksainus uus relvasüsteem Kinzhal on võimeline uputama kogu USA laevastiku! Venemaa on osa oma ca 400st püüdurlennukeist (USAl pole ainsatki vastava klassi lennukit!) Mig-31 moderniseerinud Mig-31BM, mis on kohandatud kandma hüperkiirusega (Mach 10) raketti Kinzhal. Viimase vastu on USA laevastik täna aga absoluutselt kaitsetu ( nagu ma seda seletasin juba eespool artiklikeses siis Tsirkoni nime all). Täna on see relvasüsteem juba relvastuses Venemaa Lõuna sõjaväeringkonnas ja valmis hävitama iga aluse, kust lähtub rünnak Venemaa sõdurite vastu Damaskuses. Et selleks on valmidus ja tahe olemas, kuulutas avalikult välja Venemaa kindralstaabi ülem Gerassimov. Seega prognoosin, et provokatsioonide rida katkeb, mingit tõsist gaasirünnakut Ghoutas ei tule ning USA plaan Damaskust rünnata pannakse sahtlisse.
Muinasjutt Venemaast kui ülemaailmselt keemiarelva kasutavast paariast jääb ilma loogilise lõputa, Britid jäävad isolatsiooni ja Putini kontrarünnaku alla, sest Venemaal on täielik õigus ja tahe uurida oma kodaniku- Skripali tütre mürgitamist Inglismaal. May ja Johnsoni kirvetööna valmistatud valedele püstitatud konstruktsiooni kokkuvarisemine on vaid aja küsimus. Paanikast eesootava hävitava skandaali ootel Briti valitsuses annab tunnistust nende kaitseministri idiootlik käratus Venemaale ära kaduda ja lõuad pidada. Leiboristide liider ei jäta kindlasti kasutamata võimalust oma vastased põhja lasta. Seega Putini siiras tänu Briti eliidile, kes ehitas talle malelauale armastatuima situatsiooni: olles ise kindlas kaitses, paljastas vaenlane rünnakutuhinas oma kõri kontrarünnakule. Aga et Putin on kontraataki meister ja tunneb sellises situatsioonis end kui kala vees, ei ole vast saladuseks isegi tervemale osale Briti eliidist.
Skripali provokatsioon meenutab I maailmasõja algust selle poolest, et ta on otseselt casus belli. Suurbritannia valitsus tuumaerelvariigina süüdistab avalikult ainsatki tõendit esitamata ja rahvusvahelise keemiarelvakonventsiooni käitumise reegleid eirates teist tuumariiki Venemaad oma territooriumil Briti kodanike vastu terrorismiakti sooritamises keelatud närvigaasiga. Venemaale esitatati ultimaatum, millele oli võimatu täpselt nagu Serbialgi positiivselt vastata. Loogiline oleks Brittidel peale negatiivset Venemaa vastust oma ultimaatumile Venemaale sõda kuulutada. Järgnes aga hoopis lõvi möirge asemel kiisukese mäugumine. Mingid diplomaatide väljasaatmine (millele Venemaa vastab minu arvates kuhjaga), oligarhide kimbutamine jm. kribu-krabu. Igatahes sügav kummardus Britanniale Putini poolt, sest vastasseis on fikseeritud nüüd sõjalisel tasemel, mis on ainus valdkond kus Venemaa ületab anglosakse. Igale rünnakule muus sfääris (poliitilises, majanduslikus jne.) virutab Putin nüüd lauale oma trumpässa - sõjalise võimsuse. Venemaa võib iga kell isegi vaid tavarelvastusega pihuks ja põrmuks lüüa kogu Briti laevastiku, rääkimata siis pantvangina kabuhirmus olevast pataljonikest Eestis.
Kui May üheks kaalutluseks oli ilmselt omaenese ja valitsuse nõrkuse ületamiseks Thatcheri mängimine ja Venemaa vastase ristikäigu juhtimise ülevõtmine Merkelilt, siis võib ennustada ta haledat läbikukkumist. Venemaa ei ole Argentiina, vaid Suurbritanniast peajagu sõjaliselt üleolev suurriik. Jalgpallisõbrana ootasin ma muidugi murega, missuguse sigadusega anglosaksid välja tulevad, et Venemaa MM nurjata. Peale May kõnet, kus ta rääkis kuningapere ja ametnike boikotist, hingasin kergendatult. Kindlasti ta konsulteeris ennem vähemalt Saksamaa ja Prantsusmaaga ning ilmselt nood ei toetanud boikotti. Ainult Inglismaa meeskonna boikott viinuks May valitsuse populaarsuse ilmselt vabalangemisse.
Kõige tõsisem ähvardus May suust oli muidugi ähvardus Vene raha ja oligarhide suunas. Siin ta praktiliselt kordas Washingtoni ideed, et osagi oma varanduse säilimise huvides peavad oligarhid ja ametnikud moodustama ühiskassa ja Putini võimult kõrvaldama. Kui siia lisada veel nn. Kuninga Georgi ratsaväe (eliidi äraostmist anglosaksi rahadega) rünnaku, siis on see vägagi ohtlik Venemaale. Sellega on ju seotud tsaaride Peeter III ja Paveli tapmised, Veebruarirevolutsioon ja kaitseministri Gratshovi ja Tamani motodiviisi Valge maja tulistamine ning liberaalide viies ja kuues kolonn.
Arvan, et Vene oligarhid ei ole oht, mida Putin Venemaal kontrollida ei suudaks. Nende pigistamine Inglismaal oleks aga võrdne Londonile endale kõhtutulistamisega. London võlgneb oma hiilguse tänu igasuguse verise raha koondamisele ja musta raha pesetmisele läbi sajandite, mis on ta teinud maailma finantskeskuseks. Selle räpase Vene raha äralõikamisega riskib London taanduda tähtsuseta kalurikülaks.
Üldse tasub minu arvates kaaluda varianti, et kas täna ei ole meil tegemist Roosevelti ja Churchilli aegse analoogiana, kus Trump tõmbab kavalalt Mayl naha üle kõrvade. Ühes varajasemas kirjutises ma lühidalt kirjeldasin Briti ja USA eliitide kokkusulamist, kus britid olid ülbelt enesekindlad, et nemad jäävad mängu juhtima. Paljud analüütikud on tänini just sellel arvamusel. Kuid alust parafraseerida tuntud kõnekäändu: hirmsaimaks USA vaenlaseks olemisest on vaid tema sõbraks olemine; annab hiljutine Panama afäär. Eesti välispoliitika eksperdid, kes tulevad suurepäraselt toime vallapiirides toimuva mõtestamisega, kilkasid rõõmust, et küll ikka lajatati valusalt Putinile, kelle tuttav muusik oli ka selles nimekirjas. Tegelikult oli see rünnak kuninganna offshoride vastu, millega tühjendati ta varakambrit paari miljardiga. Peale New Yorgi on maailma finantskeskusteks veel Singapur ja hiljuti kullaga kauplema hakanud Shangai. Ameeriklaste silmis on London selgelt üleliigne ja Brexit võis mitte tähendada mitte ainult mandri Euroopa paljaksriisumise algust, millele lisandusid hiljuti veel metallitollid, vaid lisaks ka Londoni paljaksriisumise algetappi. Rünnake aga Washingtoni õnnistusel Vene musta raha! Loomulikult pole ameeriklastel mingit väärtustekonflikti inglastega - puhas äri, ei midagi isiklikku.
Suurbritannia, USA. Saksamaa ja Prantsusmaa ühisavaldus Skripali juhtumi puhul on tühine kui sellele ei järgne olukorra kiire eskaleerumine ja Venemaa üleüldine paariaks tembeldamine. See on aga võimatu, sest nagu ma Süüria näitel demonstreerisin, ei lähe USA Venemaa otsustava ja kindlameelse tegutsemise korral blufilt üle reaalsetele tegudele, sest tal puudub selleks vajalik sõjaline jõud.
Seega on kõige tõenäolisem, et May pannakse iseenese võttest selili ja süüdistatakse välispoliitika kuritarvitamises sisepoliitikas parteilistes huvides. Mingit armu pole Mayl ka vihaselt ELlt oodata. See tähendab praktiliselt Suurbritanniale suurriigi staatuse kaotamist ja Venemaa kaalu suurenemist. Kõige suuremat kasu lõikab aga Hiina, kes vaatab mäe tipus, kuidas all orus tiigrid teineteist veristavad. Nad alustasid viienda lennukiemalaeva ehitamist plaanisolevast kümnest.
Roman Ubakivi




reede, 2. märts 2018

PUTIN PURUSTAS PUDELIKAELA
Putini 1.märtsi kõne tähendab suurt sammu eemale suurest sõjast Euroopas ja taastab mingisugusegi eliidi kontrolli sündmuste üle. Kriitilises olukorras käitus V.Putin ainuõigelt, sest pooleldi degenereerunud USA eliit saab aru isegi pokkerimängust ainult siis kui kaardid on nende nina ees lahtiselt laotatud. Maleni ameeriklased täna niikuinii ei küündi.
On lihtsalt uskumatu kui ebaadekvaatne seni on USA eliit olnud sest ta pole siiani aru saanud jõudude tegelikust vahekorrast. Ometi pole selleks tarvis olnud mitte mingeid salajasi andmeid ega Ühendatud Staabiülemate Komiteed ja CIAd. Isegi minusuguse vanamehele, kes ristsõnamõistatuste asemel peab huvitavamaks avalike allikate kaudu geopoliitikaga veidi kursis olla, ei ole Putini poolt toodud faktid uute relasüsteemide kohta mingi pommuudis. Seda, et Venemaa vastab Lääne sõjalisele survele asümmeetriliselt ning uue kvaliteediga ja põlvkonna relvadega, on Putin tosin aastat pidevalt korranud ja konkreetselt neist olen minagi eespool põgusalt maininud.
Putin tegi lihtsalt ohmuvõitu ameeriklastele selgeks, et neil on aeg oma virtuaalsest maailmast maa peale laskuda ja hoomata, et nad on Venemaa sõjalise võimsuse ees absoluutselt kaitsetud. Minagi olen aastaid toksinud, et tegelikult on kuningas alasti ja seda mitte ainult strateegilise relvastuse osas millest Putin rääkis, vaid ka tavarelvastuses nagu tankid, lennukid, suurtükivägi jne. Siit tuleb üks tähtsatest järeldustest: Venemaa sõjaline juhtkond, keda ma nimetasin eespool täna maailma parimaks, on saavutanud strateegilise võidu: esmakordselt oma ajaloos on Venemaa relvastus selgelt kvaliteetselt parem Lääne relvadest. Täna on Vene relvad maailma parimad!
See on purustav löök ameeriklaste identiteedile, ideoloogiale ja psüühikale. Mingi regionaalne, hukkumisele määratud, mahajäänud, demokraatiata, pedede õigusi mitteaustav, tükkideks kistud ja ainult naftat pumpata oskav maa on irvitades jätnud ameeriklased tehnoloogiliselt kaugele maha - vibudega ja kirvestega relvastatud indiaanlaste tasemele! Sellisest löögist ei toibu USA mitte ennem kümmet aastat kui üldse.
Loomulikult on sellega praktiliselt maha maetud ka USA pretensioonid maailmavalitsemisele. Täitub mu eespool toodud prognoos, et ebaadekvaatse Clintoni-globalistide agressiivse välispoliitika jätkamine vaid kiirendab USA kukutamist hegemooni troonilt.
Loomulikult läks Putin vastuollu viienda kolonniga, kes on tihedalt seotud Läänega. Ent ta osundas selgelt ka oma vankumatule toele - Venemaa ohvitserikorpusele. Mu eespool toodud prognoos, et Lääne totaalne rünnak Venemaale kukub haledalt läbi, oli rajatud paljudele teguritele. Üheks neist oli Lääne Venemaa mittetundmine, nagu see ka relvastuses toimus. USAs on muidugi palju ülejooksikuid- Venemaa reetjaid. Ent kunagi ei tasu reetjate siristamist tõena võtta, sest kasvõi alateadlikult nad moonutavad informatsiooni alati Venemaa alahindamise suunas. Venemaal pole tuhat aastat raha andnud võimu, nagu see USAs on alati olnud. Venemaal on aga võim rikkaks teinud, mitte vastupidi.
Lisaks oli Venemaa ründamine geopoliitiliselt vale, sest see tõukas Venemaa Hiina embusse ja seda liitu on nüüd väga raske murda, sest Hiina ja Venemaa rahvuslikud huvid langevad objektiivselt kokku. USA suureks eeliseks oli liidud teiste maade eliitidega. Olukorras, kus USA ei ole võimeline tagama iseendagi julgeolekut, ei suuda ta ammugi tagada oma liitlaste eliidi julgeolekut. Toimub USA liitude vältimatu vähenemine, seda enam, et USA on osanud korduvalt selgeks teinud, et ta pole lojaalne oma sulastele ega usaldusväärne.(näiteks kasvõi Mubarak). Samas Venemaa on Süürias tõestanud, et ta on usaldusväärne liitlane ja mis väga tähtis koht Putini kõnes oli: ükskõik millist tuumarünnakut oma liitlase vastu loetakse rünnakuks Venemaa vastu ja vastus tuleb viivitamatult kõigi järeldustega. Samas on Trump avalikult deklareerinud, et mitte ainult NATO artikkel 5 ei tähenda automaatselt USA sõttaastumist, vaid isegi tuumarünnak NATO liikme vastu ei tähenda veel USA astumist tuumasõtta. Muidugi hakatakse nüüd liitu otsima Venemaa tuumavihmavarju alt, seda enam et Hiina ja Venemaa ei nõua iseendi väärtuste ülevõtmist ja ei sekku nende sisepoliitikasse, nagu seda USA pidevalt teeb.
Veel hullem USA maailmavalitsuse plaanidele on tema võimetus täna oma sulastele palka maksta. 1944.a. loodud rahvusvaheline finantssüsteem sisaldas endas põhimõttelist vastuolu: ühelt poolt oli dollar rahvusvaheline reservvaluuta, teisalt aga rahvuslik valuuta. See on sama kui Federer mängiks tennist Nadali vastu, aga viimase poolt mängib kaasa ka kohtunik. USA on kuritarvitanud oma kohtuniku seisundit iseenda majanduse kasuks ja täna on dollarite kuhi kuskil kaheksa korda kõrgem kui kogu maailmas reaalset vara on. Täna võib selle dollaripüramiidi uppi lüüa isegi suhteliselt mõõdukas inflatsioon -USA ei suudaks enam oma 20 triljonist võlgagi teenindada, lisaks on veel suuremad munitsipaliteetide ja kodanike võlad. Sisuliselt on lõppenud ka senine dollarile rajatud majandusmudel. USA emiteeris katteta dollareid, millega krediteeriti oma sulaste majandust läbi transnatsionaalsete pankade, sulased müüsid oma toodangut neile avatud USA turule. mille eest saadud dollaritega osteti omasoodu USA võlga treasurite näol. Seega tagas selle mehhanismi toimimise üksnes USA võlakoormuse kiirenev suurenemine, mis aga hävitas USA enda majandust. Kasuks oli aga USA tarbimise kahekordistumine sulaste arvel. 2014.aastal lõpetas USA sisuliselt emissiooni, päästes ca 2,5 triljoniga oma transnatsionaalsed pangad. Teisalt sulgeb USA täna oma turu tasapisi oma sulastele (viimati Trumpi plaan panna 25% toll Euroopa jt. terasele ja 10% alumiiniumile).
Lisaks väheneb ka pidevalt USA dollari osatähtsus maailmareservvaluutana ja hakkab nüüd veelgi kiiremini vähenema, sest seni oli dollari peamiseks tagatiseks USA absoluutne sõjaline võimsus, mille Putin bluffina paljastas. See rõhutab veel kord Putini kõne maailmaajaloolist tähtsust.
Dollari kui reservvaluuta osatähtsuse vähenemine toob endaga kaasa omasoodu USA sõjalise võimsuse järsu vähenemise, sest 2018.a. hiigelsuur 730 miljardine eelarve (siin ka 14 miljardit erivägedele) Venemaa 46 miljardi vastu ei ole lähitulevikus enam võimalik. Kui ostujõu arvestuses oli Maailmapanga andmeil 2016. a. Hiina osakaal Maailma majandusest ca 18% ja USA oma vaid ca 17%, siis on oodata lähitulevikus Hiina sõjalise eelarve möödumist USAst. Seega USAl on väga raske teha oma vähemalt 10 aastast mahajäämust Venemaa relvastuse kvaliteedist. Hiinaga ei suuda USA ilmselt sammu pidada.
Putin oma kõnega tegi piltlikult sammu Ajaloo õigele poolele - Trumpi poolele. Viimane ei mõtlegi eeloleva kriisi puhul raisata raha transnatsionaalsetesse pankadesse, vaid keskendub USA reaalse majanduse päästmisele. Seega kollapseerub kogu senine neoliberaalne majandusmudel. Viimase kadumise dikteeris juba 2008.a. majanduskriism mida neoliberaalne majandusteooria ei suuda tänaseni seletada. On isegi Nobeli preemia välja jagatud tõestusele, et see selline kriis pole võimalik.
Trumpi taolise poliitiku esilekerkimine koos rahvusliku majandusmudeliga ja võit oli seepärast täiesti prognoositav ja ta selja taga on osa USA ja maailma targemast eliidist, kes on vastuolus Clintoni vana poliitikaga. Kaudsetele märkidele tuginedes võib väita, et võimsad Baruchid seisavad Trumpi selja taga.
Putini õige samm akuutsest sõjaohust eemale ei tähenda veel kaugeltki selle likvideerimist. Üldiselt tehnoloogia areng küberrelva, kosmoserelvade. tehisintellekti jm. lammutab pidevalt kaitsepiirdeid ja muudab olukorra järjest keerukamaks ja ohtlikumaks. Mingist rahulikumast perioodist saame rääkida vaid siis kui USA loobub oma maailmavalitsusplaanist ja moodustuvad suured iseseisvad, suhteliselt autarkse majandusega tsivilisatsiooniblokid on enam-vähem oma mõjusfäärides kokku leppinud. Liberaalse, dollaril pähineva globalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine toob kaasa sügava kriisi ja pikaajalise majandusdepressiooni.
Putini kõne tähistab veel USA ja tema vasallide julgeolekupoliitika, mille põhimõtteks oli enda julgeoleku tagamine Venemaa julgeoleku arvel, kokkuvarisemist Euroopas. See on atlantistide krahh eesotsas Merkeliga ja Brüsseli globalistliku bürokraatiaga. Saksamaal ja Euroopas muidugi tugevnevad kiiresti patriootlikud parteid (nii AfD on juba möödunud populaarsuses sotsdemokraatidest), ent atlantistidel- Venemaa vaenlaste mõju on veel ühiskonnas ülekaalus. Võimule jääb tõenäoliselt degenerantne Merkel, kes on selge õnnetus Saksamaale ja ELle, sest ta ei ole võimeline väljuma vanast julgeoleku ja majanduse paradigmast ning ei ole võimeline vastama tänapäeva väljakutsetele. Seepärast on ELl ees vaid mustad või pigimustad stsenaariumid.
Putini kõne majandusosas oli ka kohti, millesse ma umbusuga suhtun - nagu heakskiit pangasektori kokkutõmbamisele. Tataristanis näiteks likvideeris Keskpank regionaalpanga, mis tähendas isegi niigi katastroofilise vähese kohaliku krediidiressursi äravõtmist. Veel kahjulikum on nii krediidiressursi monopoliseerinud riigipankade ärastamise plaan oligarhidele, mis teeb riigi mõju majandusele olematuks ja selle suunamise-juhtimise võimatuks. Seega varitseb Putinit oht, et kõik ta kenad ja hädavajalikud sotsiaalsed lubadused jäävad vaid bluffiks, ilma rahalise katteta. Ebanormaalses olukorras, kus vaid 1% elanikele kuulub 70% rikkusest, on reaalne katastroofiline sotsiaalne plahvatus. Aga see võis ka taktikaline pettemanööver olla oligarhide rahustamiseks. Millegi kindlama väitmiseks tuleb ära oodata uue valitsuse majandusbloki ministrite nimed.
Kokkuvõttes võib prognoosida, et oma meisterliku kõnega tõstis V.Putin tema poolt hääletajate arvu 70%lt 80 %-ni.


Roman Ubakivi



teisipäev, 27. veebruar 2018

PUDELIKAELAST IV
Olukorras, kus USA on avalikult esitanud avalikult ultimaatumi Venemaa kõrgematetele riigiametnikele ja oligarhidele, kellel on varastatud varandused ja pere Läänes: kas nad reedavad Venemaa rahvuslikud huvid või nende kokkuriisutud varandused konfiskeeritakse, vastas Venemaa välisminister S.Lavrov avalikult, et Venemaa eliidile on tähtsaimad iseenda majanduslikud huvid. Geopoliitika ehk Venemaa rahvuslikud huvid ei ole tähtsad suhetes USAga. Esmapilgul võiks tunduda, et USA on saavutanud seljavõidu ja Venemaa välispoliitika on tagasi Kozõrevi ajas ning seega sõjaoht Euroopast kadunud.
Kuid see on vaid illusioon, mille õnge ameeriklased oma soovmõtlemisega endale silma ette manavad. Isegi kui oletada, et Lavrov väljendab kogu Venemaa eliidi konsolideeritud otsust ja seega Putin on idioot, kes soovib endale Milosevitshi ja Kadaffi saatust, siis selline eliit kaotaks kiiresti kogu legitiimsuse, mis talle seni on taganud Putini üldiselt patriootlik välispoliitika. Putini sise- ja majanduspoliitika on olnud liberaalne, mis tähendab neli aastat järjest rahva elatustaseme langust ning väike-ja keskmiste ettevõtete ja pankade laostumist. Teiste presidendikandidaatide survel, kes kõik räägivad majandusliku hüppe ja senise majanduspoliitika väljavahetamise hädavajalikkusest, on Putin välja vahetanud oma senise stabiilsusse loosungi ka majandusliku arengu vastu. Ent tee, kuidas ta kavatseb seda majanduse arengut saavutada - ta kuulutas, et nüüd on kõik uksed majanduse arenguks valla päästetud, sest tänu Keskpangale saab juba 14% krediiti. Minu aruraasuke ei saa küll sellest õnnest aru, sest normaalne kasumisnorm on keskmisele- ja väiksele ettevõttele 10-12%. Pangad suunavad täna krediidi erastatud Moskva börsile, kus põhiliselt välismaalaste raha teenib spekulatiivseid hiigelkasumeid, sest Keskpank eirab konstitutsioonis fikseeritud nõuet tagada rubla stabiilsus. Lisaks veetakse veel kolmandik naftatuludelt saadud rahast välismaale oma vaenlase USA majanduse finantseerimiseks. Venemaa Keskpank ei taga täna ettevõtlusele pikaajalist ja odavat krediiti ja ilma selleta on Putini majandusalased lubadused demagoogia. Seega tänase patrootliku välispoliitilise kursi muutmine järsult kapitulantlikuks on reaalselt võimatu, sest nii kaotaks eliit mitte ainult legitiimsuse rahva silmis, vaid ka täieliku kontrolli jõustruktuuride üle, mis viiks nende kukutamisele. Venemaal on seni alati kriitilistel momentidel leidunud Sussanineid, Minineid, Pozharskeid ja Stalineid ning hiljutine vene lenduri kangelastegugi Süürias näitas, et neid jätkub piisavalt ka tänapäev.
Arvan, et Putin toimib analoogselt oma senise Ukraina poliitikaga. Vanale vastuluureohvitserile ja KGB järglase eksjuhile sai vaevalt olla üllatuseks, mida perspektiivis tähendab USA aastatepikkune õõnestustöö Ukrainas. Ometi lasi ta oma tagatoas läbi viia kaks värvilist revolutsiooni, ühe rahumeelse ja teise verise. Saealjuures mõlemad Ukraina konstitutsiooni vastased (juristiharidusega Putinile on omana kõiki sündmusi esitada läbi seaduslikkuse prisma). Eliiti ei huvitanud üle paarikümne aasta mitte Venemaa geopoliitilised e. rahvuslikud huvid, vaid üksnes majanduslikud rahavood. Kui olukord läks geopoliitiliselt kriitiliseks ja nuga oli juba kõri peal ning USA lennukikandja löögigrupp juba Sevastoopoli lähistel, ärgati ja improviseeriti ning hõivati Krimm. Ka hiilgavalt läbi viidud Süüria operatsioon, mis parandas hüppeliselt Venemaa geopoliitilist positsiooni oli sisuliselt kaitseiseloomuga reageering.
Midagi sarnast on oodata ka nüüd. Putin võidab aega, et peale valimisvõitu (kuna poliitikas pole midagi juhuslikku, siis valimisteks määratud kuupäev - Pariisi Kommuun on muidugi sümboolse tähendusega), soovitavalt muidugi kõrgete protsentidega, astuda suur samm veelgi iseseisvama Venemaa poliitika poole. Ent konkreetses olukorras Putin ei käitu adekvaatselt. Kogu selle mängu loogiliseks tulemuseks on sarnane I maailmasõja eelsele ajale kui degenerantsed monarhid kaotasid täielikult kontrolli sündmuste üle. Tänases plahvatusohtlikus olukorras on igasugune normaalses olukorras iseenesestmõistetav oma tegelike kavatsuste maskeerimine ja manööverdamine ebaadekvaatne poliitika. Sellises Kuuba kriisiga võrreldavas olukorras on Venemaal ainuõige oma kaardid lauale lüüa, et ebaadekvaatsele osale USA eliidist ja ka Ameerika rahvale ( kes välispoliitilistes küsimustes on traditsiooniliselt ignorantne) virtuaalsetest ettekujutustest maapealsesse reaalsusesse tuua. Reaalsus on aga selline, et USA ei ole täna sõjaliselt võimeline Venemaad võitma. Ainus võimalus täna juba kontrolli alt väljunud sõjalist eskalatsiooni ära hoida on Putini avalik kontraultimaatum Ameerkale; kui te tahate sõda, siis te saate selle! Ainult selline SI ja Kimi taoline Putini meelekindlus võimaldaks rahu Euroopas. Kas Putin selliseks talle mitteomaseks sammuks psühholoogiliselt võimeline on, on muidugi omaette küsimuseks.
Selge on aga see, et Putin oma tänase ambivalentse käitumisega mängib otse Trumpi vastu, julgustades viimase vastaseid veelgi rohkem lisama survet Venemaale, kes näib juba vankuvat ja võiduks oleks nagu vajalik vaid väikest lisapingutust. See teeb Trumpil väga raskeks säilitada oma senist kriitikavaba joont Venemaa ja Putini suhtes ja pigem varem kui hiljem oma poliitilise ellujäämise nimel on ta paratamatult sunnitud karmistama Venemaa vastast retoorikat ja poliitikat. Enda esialgse välispoliitilise joone elluviimise võimalus avaneb Trumpil alles novembris juhul, kui ta võidab vahevalimised.
Põhjusi, miks sündmuste käik Euroopas on kontrolli alt väljunud, on mitmeid, ent raamatu mahu vältimiseks toon näiteks vaid ühe märksõna: Ukraina. Nagu ma mõni aasta tagasi prognoosisin, ongi seal kunagi õitsev maa muutunud "Dikoje Pole`ks", mida täielikult ei kontrolli mitte keegi ja kus on verine sõjakolle, kus iga päev ei tapeta vaid sõdureid, vaid ka naisi ja lapsi. Kogu tegevuse fooniks on Ukraina lumpeniseerumine, deindustrialiseerimine, isegi tiisikuseepideemia levimise reaalne oht ning tohutu korrumptsioon ning varanduslik kihistumine oligarhide ja Euroopa kõige vaesema elanikkonna vahel. Riik on sisuliselt pankrotis ja hingitseb vaid tänu piskule välisabile. Ukraina on juba täna tänu USA ja Merkeli poolt juhitud tegevusele muudetud Euroopa mustaks auguks ja sõjakoldeks, keda täna ei suuda kontrollida mitte keegi. USA kontrollib küll suuresti Ukraina presidenti ja valitsust, aga kuna viimane ei suuda kontrollida kogu maad, siis on ka USA mõju virtuaalne kui mitte arvestada üha suurenevaid relvatarneid, mis lisavad veelgi bensiini lõkkesse. Valitsus sõltub tugevalt ka natsliku ideoloogiaga pataljonidest, kes aga omakorda ei suuda kontrollida kogu Ukrainat. Igas regioonis on levinud bandiidijõugud, kes ei allu mitte kellegile. Venemaa mõju on muidugi tugev, kuid ka tema ei kontrolli kogu maad. Mis edasi hakkab toimuma, pole raske ette näha. Kui juutide protsent kogu elanikkonnast on tühine, alla poole protsendi, siis võimu- ja majanduseliidist moodustavad nad tubli kolmandiku, oligarhide ja tipppoliitikute seas aga enamuse. Keegi aga peab loomulikult Ukraina täielikus ebaõnnestumises riigina muidugi süüdi olema. Venemaa kaart on õhukeseks kulunud ja pole enam tõsiseltvõetav. Juudiusksed on aga vähemalt Hazaaria ajast tänases Ukrainas põlisasukad olnud. Esimene suureulatuslik ajalooloos dateeritud juudiprogromm oli minu mäletamist mööda juba 12.sajandi alguspoole. Mis jõledusi aga needsamad täna ametlikult Ukraina rahvuskangelasete Bandera ja Suhhevitsi pataljonid juutida kallal korda saatsid viimase maailmasõja ajal on üldteada. Seega on pea vältimatu, et täna natslike pataljonide raev, kes reaalselt läbi viisid USA poolt organiseeritud verise 2014,aasta riigipöörde ja kelle teeneid Poroshenko-Waltzmann nende arust piisavalt ei tunnista, kuulutavad "korruptsioonivastase" Maidani ilmselge ebaõnnestumise juutide süüks. Siin ei aita seegi, et juudi rahvusest oligarh Kolomoiski on kuulutanud end banderalaseks. Kindlasti leidub mingi intelligendikene, kes meenutab, et juba ennem maailmasõda tegid juutide juhid Hitleriga tihedat koostööd ja nõudsid isegi juutide karmimat kohtlemist, et leiduks piisavalt vabatahtlikke Saksamaalt Palestiinasse ümberasumiseks. Katastroofilist fakti, et kui NSVL ajal oli Ukrainas 52 miljonit elanikku, siis sajandivahetusel 45 miljonit, täna aga ukraina politoloogid räägivad 32 miljonist! Egas siis banderovlaste ajudes selles demograafilises katastroofis nemad süüdi ei ole, vaid tegemist on loomulikult juutide vandenõuga, kes tahavad ukrid ära hävitada, et iseendale plats puhtaks teha, sest Lähis -Idas pole juutide julgeolek vaenulike araablaste rõngas tagatud. Aga egas siis asi ainult juutidega piirdu, bandeerovlaste geneetilises mälus on ju mõnu, mis nad said poolakaid Polesjes veristades. Poolakad aga nõuavad aga täna oma vanu maid ja maju tagasi. Vaevalt seda eelmise maailmasõja aegse õuduka kordumist enam ära hoida saab.
Samas pole podisev sõjakatel Donbassis kuhugi kadunud. Relvastust ja vägesi on mõlemad pooled tublisti juurde lisanud ja rahu on välistatud, sest Ukraina rezhiim püsib ainult tänu sõjale, Lääs aga ei taha Maidani rezhiimi kui oma sulase kokkuvarisemist ja seepärast esitab Venemaale totakaid ja teostamatuid nõudmisi, Putin aga mängib talle omaselt aja peale. Seega pole mingit tõkendit, peale ilmastikuolude, et suurem madin sealt kasvõi isegi plaanimatult alguse saab. USA saab selle laviini vaid sõrmenipsuga liikuma panna ja Venemaa ei suuda seda takistada. Olukorra teeb eriti ohtlikuks tõsiasi,et USAle olekski kasulik kui Venemaa pikaks ajaks Ukrainasse takerduma jääks ja sinna musta auku oma ressurssi raiskaks. Venemaal pole aga mingit mõtet kaugemale Novorossija piiridest liikuda ja kõige efektiisem vastus on ebasümmeetriline.
Loogiline on kiire Baltikumi NATO platsdarmi likvideerimine, mis teeb ebatõenäoliseks Soomel ja Rootsil oma õhuruumi avamise NATO lennukitele ja luues maaühenduse Kalingradiga kindlustatakse Venemaa loodesuuna. Sõja laiemine Ukrainast kogu Ida Euroopale ja ka taktikaliseks tuumasõjaks kogu Euroopas on praktiliselt võimatu peatada. Ja täiesti infantiilselt jätab USA eliit tähelepanuta Kremli korduvad hoiatused, et sõja puhul Euroopas ei jäeta USAle mingit võimalust nautida rahu ja heaolu ookeanide taga. Seega pole täna mingit kindlust, et meil õnnestub koera aasta pudelikaelast ilma suure sõjata õnnelikult läbi lipsata.

Roman Ubakivi