Intervjuu 17. aprillil

esmaspäev, 30. november 2015

S Ü Ü R I A S Õ J A T A N D R I S T
Kolmandat maailmasõda peetakse erinevate meetoditega ja erinevates sõjateatrites. (Vahemärkusena öelduna on kolmas maailmasõda nii formaalloogiliselt kui sisuliselt vale termin. Sisuliselt on tegu II maailmasõjaga, sest meie ajaloolises traditsioonis I ja II maailmasõjaks nimetatud olid geopoliitiliselt üks kolmekümneaastane sõda. Ajaloolisest traditsioonist lähtudes oli III ms aga nn. külm sõda, nii et käimasolevat tuleks nimetada neljandaks. Ma ise pooldan muidugi geopoliitilist versiooni, ent II maailmasõjast rääkides ei saaks valdav enamik eestlastest aru, et ma räägin tänasest).
Sõja osapoolteks on erinevad tsivilisatsioonid, nagu on seda õieti nimetanud ka mitmed USA presidendivalimiste kandidaadid. Ühel poolel on Ameerika tsivilisatsioon koos oma sulastega, kes esindavad suure osa globaalsete finantskorporatsioonide huve ja vastasrinnas on Vene, Hiina jt. tsivilisatsioonid. Kokkupõrge toimub Araabia tsivilisatsiooni sfääris, mis ise on formeerumas kodusõja tingimustes.
Sõja eesmärgiks on uue maailmakorra kehtestamine. Ameerika tsivilisatsioon eesmärgiks on oma erakordsust ja asendamatust rõhutades sundida shovinistlikult kõiki teisi tsivilisatsioone muutuma endasarnaseks. USA võitleb unipolaarse maailmakorra eest, kus eksisteeriks ainult tema väärtused ja võim.
Teised tsivilisatsioonid võitlevad oma eluõigluse eest, arvates et tsivilisatsioonide mitmekesisus on inimkonna edasikestmise eelduseks. Nemad võitlevad nn. multipolaarse maailmakorra eest, kus igal tsivilisatsioonil on enda piirides õigus oma unikaalsele kultuurile.
Põgusalt Süüria ajaloost niipalju, et peale I ms kui Suurbritannia ja Prantsusmaa Ottomani impeeriumi lagundasid, läks Süüria Prantsusmaa võimu alla. Peale II ms iseseisvus. Analoogiliselt Iraaniga kukutati USA poolt riigipöördega demokraatlik valitsus ja peale segadusi haaras võimu Baas parteiga vanem al-Assad, kes esindas ilmalikku rahvusliku meelsusega sõjaväge. Vahepeal oldi ka ühendriigis Nasseri Egiptusega.
Süüria probleemiks oli mageda vee puudus, millest tulenevalt ei suutnud riik end ise ära toita. NSVL abiga rajati ulatuslikke niisutussüsteeme ja võeti kasutusele põhjavesi. Selle tulemusena suurenes nisutootmine sedavõrd, et seda hakati eksportima. Kaasnes rahvastiku plahvatuslik kasv. Ligi 7 miljonine elanikkond 1973.aastal paisus üle 22 miljoniseks. Tänaseks on tekkinud veepuudus. Üheltpoolt saadakse Eufrati jõest kaks korda vähem vett, sest Türgi on välja ehitanud omad kaskaadid ja tarvitab rohkem ise. Teisalt on ka põhjavesi langenud kriitilise tasemeni. Veepuudus on tekitanud kriisi põllumajanduses, mis on omakorda põhjustanud miljonite peamiselt noorema elanikkonna valgumise linnadesse tööotsinguile.
Ka tänane president noorem al-Assad ei ole suutnud sellise tohutu sotsiaalse probleemiga rahuldavalt toime tulla ja seepärast on pinnas olnud soodne ekstremistlikele liikumistele ja välisele õõnestustööle. Pajatan sellest nii pikalt väitmaks, et Süüria kodusõja põhjuseks ei ole religioossed erinevused. Süüria on muidugi erakordselt multireligioosne maa, ent kuni viimase ajani oli ta eri religioonigruppide rahumeelse kooseksisteerimise musternäidiseks ilmalikus riigis. Rõhuv ülekaal on muidugi sunnidel, ent alaviite esindav al-Assad on ise sunni usku astunud ja ka ta naine on sunni.
Roman Ubakivi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar