ET TU BRITAIN
Käimasolevas kolmandas maailmasõjas, kus USA poolt juhitud unipolaarse maailmakorra eest võitlevad jõududele on vastaseks multipolaarse maailmakorra pooldajad Pekingi-Moskva-Teherani telje näol, on oma kaaluka sõna öelnud ka Euroopa vana raha ja aadel. Ja seda just asümmeetrilise-hübriidsõja otsustaval tandril.Windsorite avalik üleminek Hiina leeri muudab dollaripüramiidile tuginevale USA hegemoonia taotluse utoopiaks. Jutt on muidugi Xi Jinpingi triumfaalsest külaskäigust Inglismaale, kus vormistati Briti-Hiina „globaalne partnerlus“. See tähendab USA-Briti erisuhete lõpu vormistamist. Praktiliselt lõppes viimane erisuhe siis kui Obama loobus arupidamisest eelkõige Britanniaga ja tegi oma favoriidiks Merkeli, kes vedas Euroopa Ukraina afääri ja majandussõtta Venemaaga ning kõige tipuks kutsus kõik migrandid Saksamaale.
Selle valikuga loobus Suurbritannia senisest vaikse hääbumise kursist ja sai paugupealt taas maailmapoliitikas tegijaks, suurriigiks. Kui II maailmasõja ja Suessi kriisi vahelisel ajal USA presidendid demonstreerisid superklassi ja tõstsid oma liitlase impeeriumi osavalt oma taskusse, siis nüüd hiilgasid Britid ja demonstreerisid, et neid on veel vara maha kanda, sest neil on piisavalt tahet ja võimalusi oma huvide eest seista. Britid demonstreerisid veel kord, et neil pole püsivaid vaenlasi ja sõpru, vaid ainult püsivad huvid, nagu lord Palmerston seda 19,sajandil formuleeris.
Suurbritanniale tagab strateegiline partnerlus Hiinaga Londoni kui ühe maailma finantskeskuse säilimise ja suure mõju Hongkongi ja Shangai finantskeskuste poliitikale. Suurbritannia mõju kogu maailma poliitikale kasvab hüppeliselt, sest tema tohutu imperiaalne ja rahvusvahelise poliitika teadmistepagas võimaldab neile mõjuka mentori rolli Hiinas. Londoni-Pekingi ühine finantspoliitika põrmustab dollari kui maailma reservvaluuta püramiidi. Teatavasti sõdib Washigton meeleheitlikult juani IMF ja Maailmapanga valuutakorvi lubamise vastu. Viimati toimus Hiina rünnaku tagasilöömine 9.oktoobril. Nüüd lubas Suurbritannia toetada juani saamist valuutakorvi, mis muudab otsustavalt jõudude vahekorda rahvusvahelistes finantsorganisatsioonides. Pelegi jätkab Hiina rünnakut ka tiibmanöövriga, asutades 8.oktoobril Chinese International Payment System´i (CIPS), mis on alternatiiviks SWIFT´le. Seega on Hiina koos BRICS maadega loonud oma täirelikult alternatiivse finantsasutuste süsteemi Lääne loodu kõrvale, mis võimaldab elu jätkamist ka pärast dollaripüramiidi kokkuvarisemist.
Euroopa vana eliiti võib jagada kaheks suureks haruks. Brirannia haru on fomeerunud peale kohaliku aadli veel Veneetsia nn.“musta aadli“, Hispaaniast ja Portugalist välja aetud juutide ja Genfi kalvinistide segust. Teisalt on kontinentaalse Euroopa eliit (paavst, Saksamaa jne.). Nende harude vahel on tihti olnud huvide lahknemist ja seega ka võitlust. Nüüd, kui Britannia eliit, mis on alati väga tihedalt seotud Ameerika eliidiga, on üle läinud multipolaarse maailma mudeli eest võitleva Hiina leeri, langevad Euroopa vana eliidi kahe haru huvid kokku. See tähendab kontinentaalse Euroopa eliidi piisavat tugevnemist, et nurjata USA mõlemad dollari impeeriumi kokkuvarisemise vältimiseks väljahautud strateegiad.
Esimene neist näeb ette taas suure sõja korraldamist Euroopas EL ja Venemaa vahel. Sellepärast kulutati viis miljardit dollarit sõjakolde tekitamiseks Ukrainas ja litsutakse sõjahüsteeriat Eestis ja mujal Venemaa piiridel. Suur sõda kannaks maha kõik USA hiigelvõlad ja võimaldaks alustada puhtalt lehelt.
Teiseks USA lootuseks on TTIP (Transatlantic Trade and Investment Partnership), mille eesmärgiks koos TransPacific Partnership`ga peaks turgutama USA majandust partnerite kulul, tagama USA transnatsionaalsetele korporatsioonidele suurema võimu kui rahvusriikidel ja mis peaasi, andma lahkelt „andeks“ oma võlausaldajatele, asendades dollari uue valuutaga (näit.amero). Kuna see plaan tähendaks kontinentaalse Euroopa vana eliidi hukku, siis läheb siin võitluseks mitte elu, vaid surma peale. Seda me täna näemegi. USA ründab Euroopat pidevalt, olgu selleks siis miljardilised trahvid Prantsusmaa ja Saksamaa pankadele, Volkswagen, migrantide uputus jne.
Meil Eestis on kahjuks kõige suurem puudus ajudest ja geopoliitikalise mõttetasandini küünib ainult mõni üksik, vast Mälksoo. Peameedia ja poliitiline eliit Ilvesest Mihkelonini on vaid hale propagandistide tase, kes etlevad vaid etteantud klisheesi, suutmata oma peaga mõelda. Nii näiteks on meil aksioomiks lausrumalus, nagu oleks USA suur Euroopa Liidu sõber. Tegelikult on USA-le EL samasuguseks konkurendiks-vaenlaseks nagu on seda ka Hiina ja Venemaa. Loomulikult on USA eesmärgiks oma kahe vaenlase peadpidi kokkupõrgatamine, millele igatpidi kaasa aitab meie degenerantne eliit, pakkudes Eestimaad lahkelt sõjatandriks.
Rõivase juhitud valitsus demonstreerib A. Ansipi sarnast majanduslikku ebakompetentsust. Teatavasti Ansipi silmaring ei võimaldanud mõista, et USA kriis mõjutab ka Eestit ja tema lauslollus 2008.a. lõpus: „Et kui täna on kriis, siis tahangi selles elada!“ on M.Laari pankade likviidsuse kaotamise plaaniga samast ooperist. Tänaseks on Reformikad ja IRL Eesti majanduse oma neoliberaalse majanduspoliitikaga viinud sisuliselt pankrotti, mille väljakuulutamist lükkab ajutiselt edasi ainult EL abi.
Viskasin pilgu peale valitsuse riigieelarve miinusesse jääva tuleva aasta eelarve plaanile, mis põhineb soovmõtlemisel, et järgmisel aastal meie majanduskasv kiireneb. Ent ei suudeta põhjendada, miks meil majanduse kasv peaks kiirenema. Öeldakse, et investeeringute langus jätkub ka järgmisel aastal, mis on loomulik riigi puhul, kes on kuulutanud end rinderiigiks. Ent see tõsiasi põhjustab vaid majanduse langust, mitte tõusu.
Majandussõja kuulutamine Venemaa vastu muudab ka rumaluseks väite, et meie eksport suureneb. Ka Euroopa Liidus meie ekspordi väjavaated halvenevad, sest ainuüksi miljonid põgenikud destabiliseerivad majanduslikult ja sotsiaalselt Euroopa, mis annab võimsa hoobi kogu globaalsele majandusele, meist rääkimata. Pealegi ei ole EL atlantistlik juhtkond ( Ansipi tasemega inimesed) mitte midagi teinud, et luua institutsioone, et tagada Euro normaalne funktsioneerimine. Euro on täna ühel jalal ukerdav sant, millel pole fiskaaljalga.
Täna ei ole ei Euroopa Komisjonis ega liikmesriikide valitsustes intellektuaalset taset, mis võimaldaks Ajaloo väljakutsetele adekvaatselt vastata. Vaadakem või EL tuumikriiki Saksamaad. A.Merkel teatavasti lõhkus ära senise EL edasiiiva Berliin-Pariis telje, esinedes rumalalt ennem valimisi Hollande vastu. Oma kuulekusega Washingtoni ees on ta saavutanud positsiooni, et kogu EL poliitika on praktiliselt tema suunata. Euroopa vajab täna visiooniga poliitikut, kelle võimed lubavad taastada Euroopa tsivilisatsiooni subjektsuse. Mingi USA marionett, kes on loksunud peale eelkäija majandusliku vundamendi loomise viljadel vooluga kaasa, ainsaks eesmärgiks enda võimul püsimine, ei anna lootust ei Saksamaale ega Euroopale. Kui veel eelmisel aastal mõeldi, keda Saksamaa võiks majanduslikult aidata, siis täna võib juba küsida: kes saab Saksamaad aidata?
Hohollid on oma riigi USA ja EL poolt juhituna pankrotti viinud ja USA finantseerib vaid sõda, Saksamaale jääb suurem koorem. Juhul kui Merkelil ja teistel atlantistidel õnnestub läbi suruda järgmisel aastal TTIP, siis läheb EL majandus järsku langusesse.
Midagi head ei ole tuleval aastal oodata ka USA majandusest, pigem veel hullemat langust kui 2008.a.
Kahjuks ei ole mingit oidu ka opositsioonipingilt. Simson proovib nuga selga lüüa Savisaarele, nagu seda tegi A.Merkel H.Kohliga. Ilmselt pakuti jälle valitsuskoalitsiooni poolt ministrikohta, nagu viimati Ratasele. Ükski opositsioonipartei ei plaanigi esitada mingit tõsist parandusettepanekut, sest polevat katteallikat. Ühed degenerandid puha. Kui inimestel pole nii palju oidu arusaamaks, et põllumajandusele kriisiabiks 10 miljoni euro eraldamine on meie julgeolekuks mõõtmatult tähtsam kui võõrvägedele kasarmute ehitamine, siis pole ime , et meil on valitsus, kes jätab meie põllumehed kõige viletsamatesse tingimusse konkurentidega võrreldes El-us ja samal ajal valetab, et põllumeeste aitamine on eelarve prioriteediks.
Toetan Ülo Vooglaiu saamist presidendiks, sest siis oleks meil eliidis üks inimene, kes on võimeline aru saama, et meie julgeoleku prioriteediks on saja miljoni euro eraldamine mitte võõrsõdurite ülalpidamiskuluks, vaid meie niigi väheste laste kõhu täissöötmine, et meie noormeestest kaks kolmandikku ei oleks sõjaväkke minekuks kõlbmatud ja 40% Kuperjanovi pataljoni tulijast ei oleks narkojoobes.
Roman Ubakivi