9. MAI - VÕIDUPÜHA VÕI LEINAPÄEV EESTLASTELE ?
Vastuse pealkirjas toodud dilemmale annavad inimesed loomulikult erinevad, vastavalt oma ettekujutusele maailmast, sõltuvalt oma maailmavaatest. Oleksin siia peaaegu lisanud ka automaatselt sõltuvalt ajahetkest, ent lause keskel mõtlesin ümber, sest põhihinnang on erinevatel maailmavaadete omanikel jäänud tegelikult praktiliselt muutmatuks.
Vaadakem kõigepealt rahvuslaste arusaama, kelle maailmavaadet ma jagan. 1939. kevaedel oli maailm selgelt suure sõja eelses seisundis, mil geopoliitilised laamad olid hakanud liikuma ja rahvusvaheline õigus oli lakanud toimimast (täpipealt nagu täna). Meenutagem Itaalia agressiooni Abessiiinia vastu, Jaapani agressiooni Koreas ja Hiinas, Tshehhoslovakkia tükeldamist ilma tema arvamustki küsimata Suurbritannia ja Prantsusmaa heaskiidul. Oli alanud tänasega identne periood, mil riikide vahelisi suhteid ei kammitsenud enam mingid rahvusvahelised reeglid ja maksis ainult jõud.
Eestil oli muidugi vaja ellujäämiseks ja riikliku iseseisvuse säilitamiseks ühineda peatselt algava sõja võitjate koalitsiooniga. Parima plaaniga, nagu alati (sest rahvuslaste eesmärgiks on eestluse, kogu rahva heaolu) tulid välja rahvuslased oma tolleaegse liidri Jaan Tõnissoniga eesotsas. Tuli ühineda NSVL, Suurbritannia ja Prantsusmaa ettepanekuga tagada Nõukogude vägedele vaba läbipääs Eesti territooriumil Saksamaa agressiooni korral. See oleks tähendanud Eesti Wabariigi ühist võitlust Liitlasega Saksamaa vastu ja taganud ka isegi Saksamaa okupatsiooni korral sõja lõppedes garanteeritult, vastavalt Atlandi hartale, Eesti riikliku iseseisvuse taastamise.
Kahjuks oli võim tollal liberaalist K.Pätsi kliki käes. LIberaalid aga lähtuvad mitte kogu rahva, vaid ühe klassi huvidest. Nii liberaalid koos Balti sakslaste mõjuka kihiga ja kadaka-sakslastega ja otseselt riigireeturitega - Saksamaa agentidega välisministeeriumist eesotsas Selteriga ja sõjavaelastest eesotsas Maasinguga valisid tulevaseks sõjaks liitlaseks Hitleri. Ajalooline fakt on, et Päts oli varem Venemaa palgal. vaieldakse vaid, kas ta oli Vene agent või mitte. Ajalooline fakt on ka see, et 1930-ndate teisel poolel rippus meie eliit Hitleri nisa küljes Scheeli panga kaudu (Laidoner otse panga nõukogusse kuuludes ja Päts oma advokaadi kaudu). Kuna olukord oli täpselt sarnane tänasega - degenereerunud eliit ei lähtunud eestluse ja riigi huvidest, vaid oma isiklikust momendi kasust, siis pole mõtet raisata aega demagoogiale, millega sellist ebaratsionaalset ja hukatuslikku otsust põhjendati Toompeal. Liit Hitleriga kindlustati mais Selter-Ribbentropi paktiga ja Eesti muudeti Venemaa vastaseks sõjaliseks platsdarmiks (täpipealt nagu tänagi).
Täpipealt nagu tänagi, oli Eesti degenerantse eliidi poliitika eestluse kõige suurem vaenlane. Tollal oleks tähendanud Saksamaa võit meie eliidi kaasabil kõigi eestlaste küüditamist itta või hävitamist ( juba 1942. a. sai hitlerlaste sabarakk Hj. Mäe käsu teha põline Saksa linn Revel puhtaks matsi haisust ja kolida pealinn 1943.a. Narva. Meid päästis vaid Stalini suur võit Stalingradis, mille järel Hitler oli sunnitud armulikult ka sakslastest vähemväärtuslikel rassidel ja rahvastel valada verd III Reichi eest.
Täna on USA ainuke riik maailmas, kes pretendeerib ametlikult maailmavalitsusele ja oma väärtuste (nagu näiteks pederastia) jõuga pealesurumist teistele kultuuridele. Toompeal istuv neoliberaalne eliit võitleb täna USA juhtimisel kõigest jõust selle nimel, et hävitada eestlus (ja teisedki rahvused) ning traditsiooniline isast-emast- lastest koosnev traditsiooniline perekond ja tühistada vanemlikud õigused.
Ülaltoodud põhifaktidest tuleneb, et igale mitte ainult rahvuslasele, vaid üldse ratsionaalselt mõtelda suutvale inimesele on ilmselge, et NSVL ja ta liitlaste võit oli eestlastele elutähtis ja päästis meid hukust, nagu seda ennem sõda prohvetlikult J.Tõnisson ka ennustas. Seega on 9.mai ka eestlastele püha ja loomulik on avaldada austust kõigile kangelastele, kes vabastasid meid natslikust katkust.
(Järgneb)
Roman Ubakivi