IQ 48
Mu viimase artikli lõpus avaldatud optimism on osutunud õigustatuks -jää on hakanud liikuma! Mõtlen siin eelkõige tubli noorema põlvkonna esindaja Ruta Arumäe paljastavat "reetmist" Toompea siseringist, mis tõestab, et meie valitsejate mõtted ei ole sugugi tegevad rahva ja riigi heaolu tagamisega. Tõsi, kuna omariiklust on eestlastel olnud vaid ajalooliselt tühine hetk, siis meie kollektiivses alateadvuses ongi stereotüüp, et Toompeal istuvad meie rõhujad. Kui võõrvallutajate puhul ongi see iseenesestmõistetav, siis omasuguste hulgast kõige rumalamatele ja alatumatele patsilöömine on loomuvastane.
Kriitikat valitsuse suunal teevad ka Toompea opositsiooniparteid, kuid see on pinnapealne ja ka nende võimuletulekul ei muutu põhimõtteliselt mitte midagi. On ju nii Helme ja Herkel vanad Toompea toitlusahela liikmed, keskerakonnast rääkimata. Nende võimulepääsemisega paraneks vaid nende positsioon olemasolevas toiduahelas, viimast nad aga ei kavatsegi muuta. Ei ole neil nõuet ja tahtmist ei välis- ja julgeoleku, ega ka majandusliku paradigma muutmiseks. Mida on oodatagi kasvõi EKRE-lt, kes on aastaid astmelise tulumaksu vastu ja kui Martin Helme suureks eeskujuks on Margaret Thatcher! See pole enam isegi rahvusluse simuleerimine, vaid lausa mõnitamine IRL stiilis.
Praegune neoliberaalse malli järgi ülesehitatud Eesti riik on eksistensiaalses kriisis ja hädad kuhjuvad üha kiirenevas tempos. Sealjuures mitte ühtegi neist fundamentaalsetest hädadest ei õnnestu mitte ainult lahendada, vaid tajudes oma suutmatust on isegi on loobutud sarnase eesmärgi püstitamisest. Nii ei kavatsegi keegi meie M.Laari& Co poolt põhjustatud demograafilisest katastroofist jagusaamist. Nii isegi kahtlemata Toompea helgema poolele kuuluv Vabaerakondlane K.Aru lükkab selle poole sajandi kaugusse udusse. Omalt poolt on see loogiline, sest neoliberaalses riigis on meie hääbumisest jagusaamine sama hea kui katse avada õllepudelit leivaahjuga. Neoliberaalse poliitika eesmärgiks ja tulemuseks on rahvaarvu vähendamine ja meie kilplased, kes on isegi loobunud kivi mäkke veeretamisest, ei saa hakkama isegi õlekõrre üles vinnamisega.
Neoliberaalne majanduspoliitika viis pankrotti isegi maailma võimsaima majandusega riigi nagu USA ja pole mingit põhjust , et ta ei hävitaks Eesti riigikese. Oleme tuigerdanud seni vaid EL kargu toel ja juba paari aasta pärast oleme me rahandusministri Sesteri tunnistusel finantsiliselt struktuuurses miinuses. Kõik need selgelt ebapiisavad armetud valimislubadusedki osutuvad rahalise katteta. Senise poliitika loogiliseks jätkuks on majanduskriis, mis võimendab veelgi teravamalt tänast sotsialset kriisi.
Ainus reaalne pääsemistee on üleminek rahvuslikule poliitikale. Padurahvuslikul Hiina on juba kolm aastakümmet hoidnud keskmist majanduse kasvutempot 10% ligi ja on tõusnud selle ajaga põhjast maailma suurimaks tööstusmaaks ja esimeseks majanduseks ostujõu pariteeti arvestades. Demograafiliselt pole vaja olnud rahva kasvu ergutada, vaid seda on sihikindlalt piiratud. Meie, rahvuslased, lubame eestlaste arvukuse kahekordistada 15 aastaga. See pole mingi järjekordne reformikate utoopia ja pettus, vaid reaalne, ajaloos korduvalt rahvuslaste poolt läbikäidud tee.
Meil tuleb välja vahetada täna Tompeal valitsev neoliberaalne enamus, kelle majanduslik arusaama tuum on laarlastik nn. Washingtoni konsensus. Olen M.Laariga kohtunud mitmel korral, aga huvi pakkuv on vaid tema peaministriks oleku aeg, kui me koos Kiisholtsiga läksime Toompeale Talupidajate Keskliidu esindajatena läbirääkimisi pidama. Kiisholts saavutas oma tahtmise ja Jäneda mõisa katust lubati aidata parandada. Mina aga kukkusin totaalselt läbi. Minu arust oli vähetähtis mingi ajutine mure, vaid oli hädavajalik nõuda Laari põllumajanduspoliitika (avatud piirid teiste riikide eksporditoetusi saavatele põllumajandustoodetele) muutmist, mis minu veendumuse kohaselt hävitab põllumajanduse. Arvasin tollal, et tähtis on saavutada olukord, et põllumees saaks taas põliselt rikkaks ja suudaks ise oma esindusorganisatsioonid ülal pidada ja oma katused ära parandada, mitte selleks abi lunima. Seepärast käisin ma M. Laarile korduvalt visalt pinda ignoreerides ta sekretäri mitmekordset sekkumist, et peaministril on tähtsamate asjadega tegemist. Laar jäi kindlalt oma arusaama juurde, et kõlvatule konkurentsile avatud piirid tagavad kümnetele tuhandetele tema poolt talude taastamisele üleskutse järgijatele helge tuleviku.
Kuna arvasin, et neoliberaalne poliitika laostab enamiku talupidajaid ja sellest mitte arusaamiseks peab olema kas moraalne värdjas või siis omama IQ maksimaalselt 48, siis leppisin M.Laari sekretäri T.Pruuliga kokku uue kokkusaamise aja. Tulles kokkulepitud kohtumisele, teatas T.Pruuli mulle, et Laar ei tule, sest "sõitis puhkama" (tööajal?).
Mis M.Laari kui isiksusse puutub, siis minu arusaama järgi pole ta mees, kes vastaks meie vanasõnale: Meest sõnast, härga sarvist. Ta on õnnetu poisike, kel pole önnestunudki vaatamata soliidsele aastate arvule meheks saada. Paljud talle lähedasedki nimetavad teda patoloogiliseks valetajaks. Arvan, et ta teadlikult ei valetagi, ta lihtsalt poisikesena ei tee vahet oma fantaasiate ja ettekujutuste ning teisalt reaalse elu vahel. Ta lihtsalt räägib seda, mis talle antud ajahetkel kõige kasulikum tundub.
Laari põllumajanduspoliitika jäi püsima ja saavutas oma debiilsuses isegi uue taseme järgmiseks valimistsüklis. Isamaliidu, Mõõdukate ja Refi (ja isegi Talupidajate Keskliidu, sest nad olid oma ülalpidamises täielikult sõltuvad valitsuse rahast) valimisloosungiks oli: ei mingeid kaitsetolle põllumajandusele, sest see kahjustab ta konkurentsivõimet! Ülaltoodud poliitilised jõud tegid üksteise võidu rahvale selgeks, et kui kehtestatakse kaitsetollid näiteks piimasaadustele, siis tõstab see piima kokkuostuhinda (mis on muidugi tõsi), mis omakorda viib piimatootjate konkurentsivõime langemisele maailmaturul ( täielik totrus rahvuslastele, sest nii saavad piimatootjad ressursi, mida kasutada tootmise moderniseerimiseks ja efektiisemaks muutmiseks ). Selline suitsiidne totrus leidis toetuse isegi maarahva hulgas, seda rahvusliku liidri puudumise tõttu, kes oleks võimeline kaitsma maarahva ja eestluse huve.
Mäletan, et isegi Kädva külas, kus esines Isamaaliidu esimees taolise jutuga, leidis ta esinemine talunike seas heakskiidu. Kuna ka meedias toimus totaalne ajupesu Kalle Muuli ja Anvar Samosti eestvedamisel, siis saavutasid neoliberaalid ka Riigikogu valimisteks enamiku rahva toetuse kaitsetollide vastasele poliitikale, mis ei hävitanud mitte ainult talupidajate ja kolhooside majandusliku vundamendi, vaid ka oli demograafilise kriisi üheks otseseks põhjuseks. Õitsvas talus pole mingit majanduslikku piirangut ka seitsme lapse üleskasvatamiseks. Seepärast üheks abinõuks demograafilisest katastroofist jagusaamiseks on kindlalt uue rahvusliku põllumajanduspoliitika elluviimine.
Kirjutan majandusest suhteliselt vähe, sest see on minu jaoks läbinämmutatud teema ja suhteliselt lihtne probleem ning pealegi on rahvas hakanud neoliberaalide majanduspoliitika hukatuslikusest omal nahal juba aru saama. Seepärast on tähtis tähelepanu pöörata meie hukatuslikule välis-ja julgeolekupoliitikale. On täielikult lubamatu, et TV ekraani vaatab rahvale vastu IQ 28 tasemel Kaitseväe Peastaabi ülema asetäitja Peebo, kes ei suuda aru saada, et sõjaline konflikt Venemaa ja NATO vahel tähendab Eesti hävimist tuumasõjas.
Meil tuleb hakata organiseerima rahuliikumist parteideüleselt intellektuaalselt täisväärtuslike inimeste seas. Finantskriisis vaevlevas valitsuses istuvad vaimselt ja moraalselt väärakad, kes kulutavad kümneid miljoneid rahva vara, et ülal pidada mitte oma lapsi ja kaitsejõude, vaid rikaste võõrmaade sõdureid. Ja seda kõike eesmärgi nimel muuta Eestimaa tuumasõja tallermaaks. Juhul, kui meie valitsuse poolt täna peetav psühholoogiline- ja majandussõda Venemaa vastu ei laiene ka NATO -Venemaa konfliktiks (mis on õnneks kõige tõenäolisem), siis meie sõja lõpptulemus on veelgi haledam kui see oli Gruusiale ja Ukrainale. Seepärast on meie esmaseks ülesandeks senise hukatusliku välispoliitika paradigma muutmine, mis avaks ka majandusele hoopis rõõmsama tuleviku.
Venemaa vastu majandussõja vallapäästmine Eestit kahjustades USA nõudmisel on kvalifitseeritav meie rahvuslike huvide reetmisena.
Roman Ubakivi