LÕKSUS EESTI
Pealkiri kordab Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Raivo Vetiku (Pm 26.05.2015) võtmesõna, millega ta iseloomustab Eesti tänast olukorda. Ligi veerand sajandit neoliberaalide (Reformierakond ja IRL) ja liberaalide (Kesk ja sotsid) valitsemist oleme lõhkise küna ees: rahvastiku kiire kahanemine ja madal allhanke perifeeria koht majanduses ning mitte mingit Valget laeva ei Toompeal ega silmapiiril. Oleme neoliberaalses vaesuse ja degenerantsuse lõksus.
R.Vetik oskab esile tuua ka peamise põhjuse, miks me täna sellisesse katastroofilisse seisu oleme sattunud. Kui ta veel kaheksa aastat tagasi oli piisavalt naiivne kirjutamaks: "Pronsksiöö järel on Eesti ühiskonnas integratsiooni perspektiivid järsult paranenud" (EP 28.09.2007), siis lähtus ta ilmselt eeldusest, et meie eliit esindab Eesti rahvuslikke huve. Täna ta ütleb otse välja, et neoliberaalid esindavad mitte Eesti, vaid keskuse, s.o. Ameerika Impeeriumi huve. Meie poliitiline eliit on vaid neokoloniaalse Eesti asevalitsejad (nagu täna Ukrainaski jm.), kes viivad ellu keskuse poliitikat ja vastutasuks saavad jarlõki võimule. Neutraalset teaduse keelt kasutades teatab R.Vetik meile ei rohkemat ega vähemat, et meie peaminister, president, kogu poliitiline eliit on eestluse ja riigi reeturid. Olen selle aruande kõige tähtsaima järeldusega täielikult nõus ja au ja kiitus R.Vetikule, kes seda julges välja öelda.
Meie neokoloniaalset staatust on juba ammu selgitanud poliitikutest majandust vast kõige paremini tundev Vello Leito. Tean,et ta kirjutab praegu kolme(!) uut raamatut. Ootan huviga, kas seal leiab kajastamist ka selge nihe meie staatuses: oleme neokolonialismi mudelist (kus me kõik maksame andamit USA-le tänase finantssüsteemi puhul ja meie valitsus täidab Kentmanni tänavalt tulevaid suuniseid) vanasse koloniaalsesse mudelisse kus me maksame kinni ka välisriikide vägede viibimise Eesti pinnal (tuhanded eurod ööpäevas iga sõduri kohta!).
Aruandes tehakse täiesti õige järeldus: tänase neoliberaalse majandusmudeli juures on rahva elujärje parandamine ilmvõimatu. Meie majanduse jätkusuutlikus eeldab meie rahva viletsuses hoidmist. Selles näeb Reformierakond ainukese võimaliku arengustrateegiana. Nagu veel peaministrina A.Ansip rõõmsalt teatas, on meie investeerimiskliima hea, sest ekspluateerimisnorm on meil Soomest jt. selgelt kõrgem. Sama palkade allalöömise eesmärki teenib ka pagulaste tuhandete kaupa Eestisse vedamine. Taavi Rõivas & Co valetab rahvale, teeseldes teadmatust ja EL plaanide kohta ja teeseldes sellevastast võitlust. Tema jutt kümnetest põgenikest on selge katse rahvale kärbseid pähe ajada. Tegi ju otsuse tuhandete pagulaste kohta EL Komisjoni koosseisus ka tema parteigenosse A.Ansip! Selline valetaja peaministikohal on häbiks meie riigile.
Aruande teises osas, mis on pühendatud lõksust väljapääsemisele, on aruande kõige nõrgem osa. See tähendab teoreetilist rumalust ja ei leia R.Vetik kahjuks rohtu, mis aitaks. Pole viga, ta on veel noor ja jõuab veel endast vanema Rein Veidemaa tõdemuseni: "Me tegime 1992. aastal valiku, mis ei olnud minu hinnangul päris õige, me ühendasime neoliberalistliku majandusmudeli rahvuskonservatismiga" (ETV "Vabariigi kodanikud").
R.Vetik (ja kogu Eesti politoloogide ja sotsioloogide enamus, kes kuulutasid hiljuti meie riigi ideoloogiaks ja poliitikaks neoliberaalse rahvusluse) komistab samale rumalusele, millele osundas juba R.Veidemann. Võimatu on ühendada kahte antipoodi. Kui me lähtume rahvuslikust ideoloogiast, mis lähtub eeldusest, et majandus on teisejärguline ja peab teenima rahvust, siis tuleb kasutusele võtta ka rahvuse huve teeniv rahvusliku majanduspoliitika mudel. Kui me tahame rakendada neoliberaalset majandusmudelit, siis vastavalt neoliberaalsele ideoloogiale on majandus primaarne ja peab teenima süsteem-maailma keskuse huve. Selle eest silitatakse meie eliidil küll Washingtonist pead, ent eestlus lagundatakse, sest neoliberaalsed ja rahvuslikud väärtused on vastandlikud. Rahvusluse aluseks on ju kollektiivsuse printsiip, meil aga propageeritakse äärmuslikku individualismi, mis on neoliberaalse majandusmudeli toimimise eelduseks. Eesti poliitikuid peab rahvas õigustatult pättideks ja sulideks ning mitte sugugi peamiselt selle pärast et meil lokkab poliitiline korruptsioon ja kilekottidega tassitakse raha ämma juurest parteikontorisse. Poliitikud, kes ühendavad neoliberaalse majandusmudeli rahvusliku sõnamulinaga (aga seda teeb kogu meie tänane poliitiline eliit) on J.Baudrillardi järgi tüüpilised simulaakrumid ja dissonants poliitikute rahvusliku retoorika ja tegevuse tulemuste vahel on karjuv.
Aruandes pakutud lõksust väljapääsu tee - korrata 1992.a. viga ja katsuda ühendada neoliberalismi heaoluriigina - tähendab ju praktiliselt tänase jabura poliitika jätkamist! Ainult teaduslikus mõttes harimatud ja loogilise mõtlemisvõimeta inimesed võivad tulla mõttele asendada mõne süsteemi elutähtis element talle vastandliku süsteemi elemendiga! Igat süsteemiteooriaga tuttav olev teadlane ütleb kohe, et see tähendab süsteemi lagunemist, surma! Ka minusugune lihtinimene teab oma elukogemusest, millega lõppes Gorbatshovi sarnane tegevus. Me oleme aga suutnud veerand sajandi jooksul luua terve oma gorbatshovide koolkonna!
End sotsioloogiks tituleerivad inimesed peaksid juba esimesel õppeaastal omandama algteadmise, et üksikindiviidi väljaspool ühiskonda ei ole olemas. Terve mõistusega ei saa sellist süsteemi ühildada liberaalse süsteemiga, mis kuulutab enda vundamendiks üksikindiviidi. 17. saj. liberaalne maailmavaade on sotsioloogia seisukohast teadusliku maailmavaatega ühildamatu. Täiesti jabur on aga katse panna neoliberaalne maailmavaade ja tema majandusmudel, mille järgi pole sellist asja nagu ühiskond üldse olemaski (M.Thatcher jne.) ühiskonda teenima! Seda end häbistavat rumalust meie politoloogide ja sotsioloogide kongress aga tegigi, kuulutades Eesti ideoloogiaks ja poliitikaks neoliberaalse rahvusluse.
Arvan, et meie sotsioloogide eksimuse metodoloogilised juured on Tartu Ülikoolis Marju Lauristini poolt levitatavas F.Fukuyama "ajaloo lõpu"neoliberaalses diskursuses. Viimane kuulutas neoliberaalse maailmanägemise ainuvõimalikuks nüüd ja igavesti ning seepärast muutis ka politoloogia põhiterminite "parempoolne" ja "vasakpoolne" sisu. Kuna liberaalne maailmanägemine oli ainuvõimalik Pax Amerikanas, siis klassikalises mõistes parem ja vasak osutusid loogiliselt sisutühjaks ja liberaalid hõivasid kogu poliitilise skaala: parempoolseteks hakati nimetama neoliberale ja vasakpoolseteks teisi liberaalseid suundasi. Seetõttu meie ühiskonnateadlased opereerivad vaid eksliku parem-vasakpoolse kahendiksüsteemiga, mis klassikalise arusaama järgi on tegelikult üks - liberaalid. Klassikaline poliitiline arusaam tunnistab aga KOLME põhiideoloogia ja seega ka poliitilise jõu olemasolu: liberaalid, vaskpoolsed (marksistid, sotsid, anarhistid) ja parempoolsed (rahvuslased, monarhistid, fashistid). Neoiberaalide nimetamine parempoolseteks, nagu see täna Eestis on kombeks on sotsioloogia kui teaduse seisukohalt idiootsus, mis võrdub tunnistamisega, et ühiskonda ei ole olemas.
(Järgneb)
Roman Ubakivi