GALLO

8 juulil ilmus La Stampa`s Glaudio Gallo artikkel "Muutus ei ole keelatud. muutus on võimatu", milles ta arendab Pasolini ideid.
Küündimata professionaalse tõlkija tasemele, refereerin tema artiklit mõne lisakommentaariga.
Gallo alustab teesiga: neoliberaalne süsteem, mis valitseb otse või kaudselt suuremast osast maailmast, põhjustab hävituslikku antropoloogilist mutatsiooni, mis viib planetaarse totalitarismini.
Alguses selgitab ta termineid. Neoliberalism on üldiselt majanduslik filosoofia, mis rajati 20. sajandil sääraste isikute, nagu Friedrich Hayeki
ja Milton Friedmani poolt ( kuna erinevalt rahvuslastest ja parempoolsetest on liberaalid majandusfundamentalistid, siis on see ka automaatselt poliitiliseks ideoloogiaks). Tüüpiliseks sellele mõtteviisile on uskumus, et ühiskonna ainsaks ühendavaks jooneks on üksikindiviid, koos usuga, et vaba turg reguleerib ühiskonda paremini iseenesest kui kui mingi väline regulatsioon ( nad ei saa aru, mida tähendab termodünaamika teine seadus). Neoliberaalid pooldavad alati igat dereguleerimist ja privatiseerimist.
Ajalooliselt turu iseeneseslik regulatsioon on tuntud kui klassikaline nähtamatu käe teooria. Harilikult omistatakse seda Adam Smithile, kuigi shotlane kasutas seda väga harva ja selgelt kitsamas tähenduses. Nähtamatu käsi on nüüd neoliberaalse teooria lahutamatu koostisosa, mis näeb igas ühiskonna sekkumises majandusse saatana kätt.
Nähtamatu käe maagiline jõud sunnib inimkonda, mis koosneb atomiseeritud indiviididest (ilma kogukondlike, rahvuslike, ühiskondlike sidemeteta) tööle: igaüks jälgib vaid iseenda huve, mis on tervitatav egoism ühiskonna aatomitele. See liitegoism peab siis liberaalide uskumuse järgi imepäraselt alkeemiliselt toimides maksimaalset kasu tooma kogu inimkonnale. See on masin, mis iial ei peatu, "perpeetum mobile" (igiliikur) milles piiramatu tootmine kaasneb piiramatute soovidega.
Peale Smithi on turuliberalismi süngeks isaks veel super-moodne Bernard Mandeville (tema ideede tuntuimaks propageerijaks on Ayn Rand,kes on mentoriks tänasele USA ja Eesti eliidile, Reiganile, Thatcherile, Pentus-Rosimannusele, Laarile, Kallasele jne.). Oma raamatus "Valm mesilastest" ta ülistab ahnust ja igat pahet kui majanduse tõelist edasiviivat jõudu. Selles Hayek teda avalikult ei toeta. Mandeville avameelsus ei ole tüüpiline liberalismile, mis algusest peale kaldus end esindama väljaspool moraali.Nagu Rene Dumou väljendas: Smithi majanduslik tegevus "väldib moraali, et termaga mitte konflikti (sic) astuda".
Jean Glaude Michea on päris usutavalt seletanud, et see kahtlustav-eemaletõukav suhtumine moraali sisaldub liberalismi DNA-s: see on reaktsioon 16. ja 17. sajandi Euroopa veristele religioossetele sõdadele. Nende kohutavate konfliktide mälestused, mis olid täis religioosset ja poliitilist kirge ja vihkamist, kujundasid liberaalse neutraliteedi harjumust.
See on väga huvitav üksikkoht, sest neoliberalism esitleb siiani iseennast kui neutraalsuse ideoloogiat: ideoloogiat kui ideoloogia lõpu ideoloogiat, mitte kui üht poliitilist süsteemi teiste seas, mis on ajalooliselt ja sotsiaalselt determineeritud, vaid kui inimkonna sünnipäraselt põlist fakti (mis on muidugi täielik jaburdus). Iseennast imepäraselt reguleerivat turgu esitatakse ideoloogiliselt kui universaalset kategooriat, mis on inimkonna ajaloos olnud algusest peale. Paljud kriitikud, kes on teadlikud peamiselt Marcel Maussi antropoloogilistest uurimistöödest, rõhutavad, et majanduse antiikvormid olid pigem suunatud andmise, vastuvõtmise ja samaga vastamise kohustusele.
Kui neoliberalismi tuum on kaasasündinud fakt, nagu pakub meie kollektiivsesse psüühikasse juba sügavale sisestatud ideoloogia, siis kas saab seda muuta? Kas te saate elada ilma hingamata või peatada päevade ja ööde vaheldumist?
Sellepärast Lääne demokraatias me valime paljude maskide vahel, mille taga on olemuslikult seesama liberaalne partei (täpselt nagu ka Eestis, kus kõikide parteide ideoloogiaks on liberalism; eestluse hävitamise peatamiseks on hädavajalik luua uus, rahvuslikust maailmavaatest lähtuv partei).
Muutus ei ole keelatud, muutus on võimatu. Seda nähtust võib mõista kui kurikavalat nähtamatu totalitarismi vormi.
Neoliberaalses ühiskonnas pole kedagi, kes reaalselt juhiks poliitilist jõudu. Majandus reguleerib end iseenesest ja valitsus on organiseeritud tehnokraatidest, kes rakendavad mõningaid ratsionaalseid valikuid. See on ilmselgelt ideoloogiline fassaad. Säilitamaks seda fassaadi, panna inimesi uskuma, et see ongi reaalsuses, on täpselt neoliberalismi poliitiline probleem. Peamine instrument selle sihi saavutamiseks on propaganda.
Moodsa propaganda meistrajud on kiirelt taas avastanud vana idee, mida hästi teadis iga antiikne müstik: kujundid on võimsamad kui sõnad. Selle protsessi tundis geniaalselt ära Gy Debord oma maagilises “The Society of Spectacle” 1967.
Oma raamatus Hidden Persuades Packard häbimärgistab värvilised reklaamiplakatid ja alateadvuslikud sõnumid. Noam Chomsky iseloomustas korporatsioone: “Eesmärk on maksimaliseerida kasum ja osa turust. Ja neil on samuti oma sihtmärk, nimelt elanikkond. Nad tuleb muuta täiesti ajuvabaks tarbijaks toodetele, mida nad ei vaja. (…) Ideaaliks on indiviidid,kes on totaalselt lahutatud üksteisest.”
Vaba tahe languses.
Ja siin on aju problem. Idee, et spetsiaalsel sotsiaalsel ja poliitilisel tasandil on vajadus rakendada kogu ajustruktuur, mis harilikult on orienteeritud praktilisele ja kõne ratsionaalsusele ( kus näiteks põhjuse ja tagajärje mõistmine on hea evolutsioonilises mõttes) peab jääma tähtsaks. Samas kui looduses ei ole mitte mingit vabat tahet, võib limiteeritud sotsiaalsel tasandil ettekujutada vabaduse kontseptsiooni. See kitsas ruum on koduks meie kallihinnalisele ratsionaalsusele.
Mõne dekaadi jooksul on sarnane suhtumine, mis põhineb meie füsioloogial, kiiresti muutumas iganenuks. Aju on üks kõige paindlikumatest meie organitest, mis on pidevalt end adopteerinud läbi ajaloo. Nüüd on suur vahe, et ta nüüd adopteerub kognitiivsetele muutustele, mis on tehtud inimeste poolt, et kontrollida teisi inimesi: mutatsiooni resultaadiks võib olla enam alistuv ja kontrollitav persoon, mis üldse ei sobi indiviidile evolutsioonilises mõttes (massiline degeneerumine). Mõtle Pasolini “antropoloogilisele mutatsioonile”.
Meie neoliberaalne ühiskond arendab inimtõugu, mis adopteeruks uuele globaalsele totalitarismile. F.Fukuyama levitas sarnast alarmi oma 2002 "Posthuman Future", kuigi vähem radikaalselt ja peaasi, mitte sidudes neid mutatsioone domineeriva poliitilise süsteemiga.
Opereerimaks meie i-ühiskonnas ei vaja me niivõrd ratsionaalset mõtlemist (vaadake vaid, milliseid mõistusevastaseid jaburdusi on kasvõi M.Laar meie ajaloo kohta kirjutanud!), vaid hoopis võimet kombineerida kujundeid analoogia põhjal. See on maailm, kus vana mittevasturääkivuse printsiip (loogiline mõtlemine) on kasutu, sest kujundid ilmuvad üksteisest ilma mingi loogilise dünaamikata. Bauman nimetab seda vedelaks maailmaks (geopoliitikas Merejõu tsivilisatsioonitüüp). Elades vedelas maailmas, oleme me suunatud arendama peaaju aktiivsust, mis nõuab kiiret vastust pidevalt järgnevatele kujundite ja emotsioonide voole. Selles maailmas(Sea Poweri valitsemise all) on ratsionaalne struktuur puhas arheoloogia.
Meie (neoliberaalse) ühiskonna seadus on vedelus (Mere tsivilisatsioonitüüp) ja aju kujundid on kiiremad kui meie mõtted. See võib näida väheke abstraktsena kuid mõelgem oma igapäeva elule. Kas te olete märganud, et tänased thrillerid on täis ebajärjekindlust palju rohkem kui vanad. See on sellepõrast, et piltide koherentsusel ei ole enam tähtsust, loo haripunkt võib olla emotsioon ja tunne, mida me rõõmsalt filtreerime läbi mõne peaaju mustri, milles ratsionaalsusel pole mingit tähtsust (nagu M.Laari ajaloos).
Ratsionaalsus ei ole kunagi olnud peamine iseloomujoon inimese maailmas (neoliberaalne vabaturu usk aga postuleerib, et iga osavõtja on oma otsustes ratsionaalne ja omab täiuslikku informatsiooni turu olukorra kohta!); see on ilmselge, ent alati on eeldatud, et ratsionaalsus on meie sotsiaalse kognitiivse püramiidi tipus kui meie poliitilise vabaduse piiratud instrument. Kuid suutlikus teha ratsionaalseid ühendusi pole kunagi olnud vähem kasulik (lihtinimesele) kui tänapäeva (neoliberaalses) ühiskonnas.
Ma olen kindel, et klaasist pilvelõhkujate tipus luksuskorterites, kus umbes üks protsent ropult rikkaid elavad, pole vana Machiavelli mitte kunagi moest läinud. Manageerimaks oma rikkust ja võimu vajavad nad hädasti iidseid kategooriaid, et põhjustada tagajärge jne. (mis eeldab loogilist mõtlemisvõimet). Lihtsustades öeldes on vedel maailm (neoliberalism) ideoloogia, mis allutab ülejäänud 99% totalitarismile, kus igaüks neab, et ta on vaba.
(Rahvuslased on põhimõtteliselt neoliberaalide New World Order` i vastu, mis näeb ette 99¤ elanikkonna muutmise Homo Sapiensi liigist loogilise mõtlemisvõimeta pudulojusteks, kes oleks hõlpsasti manipuleeritavad globaalse eliidikihi poolt. On arusaadav, et mitte mingeid kompromisse neoliberaalidega Ref, IRL jne. meil olla ei saa - nad on meie poliitilised vaenlased).

Roman Ubakivi 01.08.2014