Tänavu on eriti tore suvi, rõõmustades meid toreda laulupeo ja jalgpalliga. Eestlastel on üha suurem alateadlik hingeline vajadus kollektiivse vaimu järele, mida igapäevaelu oma äärmusliku individualismi konkurentsisõjaga pakkuda ei suuda. Arvan, et päris täpselt väljendas seda hingenälga ETV-s üks tuntud laulu- ja tantsumees, kes kannatamatult on oodanud viis aastat, et jälle saada end eestlasena tunda. Rahvuslasena on sellest mulle vähe, mina tahan , et ma iga päev elaksin eestlasena osakesena meie rahvast. Selleks me peame aga põhimõtteliselt muutma tänast neoliberaalset rahvust hävitavat poliitikat. Selleks me vajamegi uut parteid - ja ilmtingimata just rahvuslikku.
Ülesanne ei ole muidugi kergete killast, sest iseseisev natsionalism, mis teenib oma rahvuse huve ja ei püüdle maailmavalitsemiseks mugavat rahvustevaba maailma, on H.Kissingeri mõtte järgi "viirus", mis võib "levitada ohlikku nakkushaigust". Seepärast ongi meie tänaste kubjaste (IRL haridusministrite Luukase ja Aaviksoo) õnnistusel kuulutatud meie orjastamine muistse vabadussõja kaotamise tulemusel pigem POSITIIVSEKS!
See tuleneb loogiliselt meie valest geopoliitilisest orientatsioonist USA-le ja illustreerib, konkreetselt mu eelnevalt toodud teesi geopoliitikast, et Eesti sisepoliitika määrab ära välispoliitika. Nimelt Eesti Ajaloo II koostajad ise on selgitanud, et nende kontseptsiooni aluseks ei ole EESTLASTE , vaid ANGLO-AMEERIKLASTE arusaamad. Tsaari Venemaa ajal olime me maarahvas, eestlased, Eesti Wabariigis olime me eestlased, Eesti ENSV-s olime me eestlased, ent täna Eesti Vabariik on juba anglo-ameeriklaste koloonia ja meilt on ära võetud meie ajalugu, meie identiteet. Me ei ole enam rahvusena subjektiks Ajaloos, vaid liivaterakestena indiviidide mass rahvusteta maailmas. Esialgu veel lubatakse rahvarõivais iga viie aasta tagant kanda ja leelutades oma vaenlasi vastu võtta, nagu filmis "Malev".
Muidugi ei suuda praegune degenerantne eliit nii keerulist loogilist ahelat jälgida. Kogesin oma valimiskampaanias, et isegi saatejuht ETV-s ei suuda siiralt aru saada mis seos on astmelisel tulumaksul rahvusliku maailmavaatega. Aga ma kirjutangi mitte orjadele (ehkki kubjaste seisusse tõstetutele), vaid neile, kes Hegeli mõistes on isandad, iseseisva mõtlemisega isiksused, kes on tahtelised midagi Eesti heaks ära tegema.
Jalgpallis võitsid veerandfinaalid kõik favoriidid. Sakslastel oli minu arvates Alzeeriaga isegi raskem kui Prantsusmaaga. Esimestega pidi kõik 100% lõpus välja laduda. Prantsusmaa mängijate valik oli Alzeerlastega võrreldes vast parem, ent nad ei mänginud enda mängu, lastes end kaasa viia sakslaste akadeemilisest stiilist.
Brasiilia- Kolumbia mängu kohtunik ajas kui proffide hulka äraeksinud amatöör mul järjekordselt karvad turri. Üldse mitte reageerida Brasiilia suurima tähe sandistamisele meenutas mulle Pele sihipärast ja süstemaatilist sandistamist 66`. Siis oli juba viimane aeg punamütsikesed huntide salgast minema kihutada.
Kui arvestada veel kapteni Silva eemalejäämist poolfinaalist sakslaste vastu, siis on brasiillaste seis ilma ründeteravuseta ja kaitseauguga küllaltki täbar. Valida on halva ja veel halvema vahel. Arvan, et mängides rangelt kaitses ja oodates juhuslikku väravat või pendleid, kindlustaks Brasiilia soliidse mänguja väärika ...kaotuse. Mida on parimate mängijate kaotamisega kerge õigustada. Ma eelistaksin sellises raskes olukorras riskida, sest muud teed võidule ei ole. Tuleb mängida rahva teol emotsioonidel, andes mängijatele vabaduse aloogilistele tegutsemisele. Äärekaitsed rünnakule ette, rünnata suurte jõududega ja loota, et piisavalt mängijaid ka alati kaitsesse jõuab on muidugi naiivne, tuleb loota mängijate kvaliteedile ja ennastsalgavusele. Nii võib Saksamaad võita, ent ka suurelt põruda 0:4! Saksa diisel on hästi õlitatud ja mängukorras ning akadeemilise mängu puhul favoriit.
Hollandil on paremad sanshid kui Argentiinal. Meshil on pikk hooaeg ja vigastused jalgades. Ent ta on suur mängija ja üheks mänguks võib teda ime tegemiseks üles kruvida.
See oli minu nooruseajal, kui jalgpalli taktika hoogsalt arenes ja igal MM-l oli põhiküsimuseks: mis on jalgpallitaktikas uut? Ent need olid kauged 58`ja kuuekümnendad ja seitsmekümnendad. Tänapäeval sellist küsimust isegi ei püstitata, sest täiustatakse ja arendatakse olemasolevat.
Võin muusikas võhikuna muidugi eksida, ent midagi sarnast on täna ka popmuusikas. Ameerika vangla räpp välja arvatud, millest ma ei oska rõõmu tunda, eelistaksin juba Võssotskit selles teemas.
Formaalselt on turniiril suurimaks põrujaks muidugi maailmameister Hispaania, ent midagi hullu ei ole. Nad ei olnud lihtsalt selleks turniiriks füüsiliselt suutelised oma kvadraadistiilis (tika-taka) mängima. Nende stiil nõuab suurt ja pidevat liikumist, mida nad suutsid demonstreerida vaid 20 minuti jooksul 90-st. Võib arvata, et tegu oli kolme peamise põhjuse kombinatsiooniga: pika väsitava hooaja järel ei olnud piisavalt aega puhkuseks ja nõutavaks füüsiliseks ettevalmistuseks; kõik saavutanud mängijatel on raske end ülipingutuseks mobiliseerida; turniiristrateegiana katsuti loomulikult alagrupist palju jõudu raiskamata klassi arvel välja tulla, mis väravavahi prohmakate järel osutus võimatuks. Hispaanial on oma stiil ja sellele vastavad mängijad täitsa olemas ja mõõnad-tõusud on normaalsed.
Mina pean turniiri suurimaks põrujaks hoopis Venemaad. Mitte itaallasest tipptreenerit ja mängijaid, vaid jalgpalli juhti Mutkod. Viimane on kahtlemata suur tegija rahade organiseerimises (7 miljonit treeneri kontakt ja ideaalsed tingimused meeskonna ettevalmistamiseks ja premeerimiseks). Ent jalgpalli edukaks juhtimiseks on see selgelt ebapiisav. Ma nägin platsil kolmanda järgu itaalia meeskonda, keda oli teises mängus lihtsalt vastik vaadata. Järgmine MM on teatavasti Venemaal ja mul pole kahtlustki, et väljapaistva treenerina suudab Capello tuua platsile siis juba teisejärgulise itaalia stiilis mängiva meeskonna. Probleem on selles, et kõik senised maailmameistrid (aga just maailmameistriks tahavad venelased loomulikult oma kodus tulla) on mänginud oma rahvusliku omapärale rajatud stiilis. Mul ei ole aga piisavalt fantaasiat, et kujutada ette, kuidas range aritmeetiliselt täpse catenaccio kaitsetööga hiilanud itaalia stiil sobib vene mentaliteediga, mida võiks kujutada ette kui ulja ja muretu troika kihutamist. Ma nägin, et mängijad ja treener tegid hambaid kiristades rasket tööd, mis oli kõigile ebameeldiv. Mingit rõõmu ega ilu mina küll ei tundnud. Katorga!
Roman Ubakivi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar