RAHVUSLIK HÂBI

Just selline vastik tunne jäi mulle domineerima peale kodus saadud suurt kaotust 0:3 vähemuses mängivale Saksamaale. Ohtu oli kahtlematult suur triumf Löwele ja Saksa vaimule meie rahvuskoonduse ajuvaba oligofreenia taustal. Kaotushäbi teravdas veelgi rahvuslippude paraad ennem mangu.Landeswehri söja vaim elas veel minu pölvkonnas ja kuigi kuskil 70ndate alguses me olime harrastus kehakultuurlased, vôitlesime me Eesti ENSV koondisega Saksamaal välja viigi 1:1 SDV koonduse vastu. Viimane tuli aga 1974.a. maailmas seitsmendaks, vöites ajnukesena maailmameistriks tulnud SaksaFV koondust eesotsas legendaarse Beckenbaueriga. Teises mängus SDV kuni 21.a. koonduse vastu löin kaks väravat. Seega mängudes eestlaste pölisvaenlaste vastu polnud kedagi vaja motiveerida. Ka Lovid mangisid raskustesta yle Bundesliiga mängijatest koostatud Pöhja-Saksamaa kuni 18.a.koonduse.
Seega on minu arvates eesti jalgpall täna rööbastest väljas ja eksleb pimeduses. Veelgi enam, minu arvates rahvuskoonduse uus juhtkond ei ole voimeline ära kasutama meie jalgpalli mitte sugugi nii kehva potentsiaali ja on valel teel.
Kuna olen juba aastakymneid jalgpallist eemal ja pole seotud mitte yhegagi nii rikka organisatsiooni vöistleva klanniga, ning ja juba vanuse töttu on naljakas kahtlustada isiklikest kasusaamise motiivides , siis pakuksin möned lihtsad abinöud, mjllega jalgpalliliidu juhatus vöib eesti jalgpalli taset tuntavalt tösta. Seda olemasoleva ressursi raames, jättes körvale juba ammu raha nôudvad struktuursed probleemid. Esmalt peaks juhatus selgelt fikseerima meie jalgpalli stiili. Paarkymmend aastat tagasi räagiti, et seda töötatakse lähiajal välja, kymme aastat tagasi korrati öeldut ja täna räagitakse Hollandi stiilist. Viimane on pöhimötteliszelt vale, sest keda huvitab Hollandi erzats? Jalgpall on rahvuskultuuri osa, mis peab väljendama Saku,Saaremaa ja Sillamäe stiili ja kultuuri, mitte aga Amsterdami ja Kariibi mere saarte skitshi. Ainult autentsel kultuuril on inimkonda rikastav väärtus ja ka resultaat, nagu hiljuti demonstreeris Island.
Ma ei teagi, kes täna kuuluvad EJL juhatusse kuid eeldan, et nad on oma elualal märkimisväärseid tulemusi saavutanud inimesed ja mitte kuulsuse narrid, kelle arvates on nad sama kompetentsed kui nii mängijana ja treenerina maailmameistriks tulnud Beckenbauer. Konkreetne töö oleks juhatusele nöuandva organi -Treenerite Noukogu ülesanne. Viimase valiks treenerite esindusorganisatsioon vöi kiiruse huvides juhatus. Meil on piisavalt nii välismaise profikarjääri mängijaid ja treeneri koolituse läbijaid, kelle seni kasutamata ajupotentsiaali järgi lausa kisendab eesti jalgpall.
Teine kiirelt parandatav pöhimötteline viga on meritokraatial pöhineva treenerite edutamise systeemi puudumine. EJL juhatus peaks valima koikide koondiste treenerid Treenerite Nöukogu poolt esitatavata kandidaatide seast. Siis me väldiks tänast kehva seisu kus kasvöi kolm viimast rahvuskoonduse peatreeneri valiku kriteeriumit on mulle absoluutselt arusaamatud. Vôtame Pehrsoni. Arendada siin algaja treeneri abil mingit Rootsi erzatsi oli täiesti perspektiivitu. Ta ei vastanud juba treeneri valiku esimesele kriteeriumile - ta polnud eesti kultuuriruumist ja seega oli indikaatoriks; et EJL juhatus ei tule toime oma töö yhe tähtsaima ylesandega- omamaise kaadri ettevalmistamisega. Kui tahetakse rikastada eesti treenerite mötet välismaa kogemusega, siis selleks on tuhat korda odavam ja viljakam tee- saata välismaale praktikante, kes on voimelised vöörast kogemust eestistama.
Pehsoni suhtes on mul kahtlus, et eksiti teisegi treeneri valiku printsiibi suhtes: ta ei rahuldanud kompetentsuse printsiibi nöuetele. Täiesti totter on aga fakt, et kui me ka ekslikult pyydlesime Hollandi mängustiili poole, siis rootsi oma ei sobi viimasega absoluutselt.
Siis järgnes Reimi valik, kes vastab täielikult kahele esimesele pöhinöudele, ent tal ei ole peatreenerile hädavajalikku iseloomukindlust minna läbi pasa ja tule tema poolt valitud teed; laskumata kompromissidesse. Inimene kes ei usu jäägitult oma tee öigusesse ei suuda ka meeskonda vedada. Reim alustas suure kaotusega Belgiale ja löpetas HÄvitava kaotusega Saksamaale. Tema viga ei olnud kaotustes, mis oleks tulevikku silmas pidades olla kasulikud,vaid oma tee reetmises. Kui Belgia vastu mängiti yle väljaku pressingut, siis löpetati Saksamaa vastu passiivse kotikaitsega. Viiest kaitseliini ei vaheta Peatreeneri kriteeriumile vastav isiksus ajalehemeeste arvamuse järgi neljaseks.
Seega Reimi väljavahetamine oli öigustatud kuid mitte koondisest eemaldamine . Täna oleks ta ideaalne abitreeneri rollis, kes vöib kasulikku nöu anda. Meil on vaja kompetentset kaadrit hoida ja kasvatada ja ka Reim voib kasvatada iseloomukindlust kui ta pikaajaliselt mone meeskonna alt tippu suudab töötada. Peatreeneriks aga oleks pidanud saama (vöib olla teisigi, ent julgen pakkuda vaid keda isiklikult tunnen)kas Poom vöi Oper, kes mölemad vastavad peatreeneri kolmele kriteeriumile.
Määrati aga hoopis Voolaid, mis tähendab aga vihma alt räästa alla minemist, sest ta demonstreeris Saksamaa mängus oma täïelikku ebakompetentsust. Mängu analyysi juurde naasen hiljem, ent peamise positiivse iseloomustusena toodi ära ta väga pikaajaline tÖÖtamine noortekoondustega. Aga see on ju pöhjus mitte rahvuskoonduse treeneriks edutamiseks vaid noortekoonduse treeneri kohalt lahtilaskmiseks, sest Yle veerand sajandi on meie noortekoondused masendavalt edutud. Me ei tohi latti alla Soome noortejalgpalli taset lasta, kes on suutnud Euroopas end pronksmedalile mängida. Ma pidin öudusest toolilt maha kukkuma kui kuulsin juhuslikult telekas, et rahvuskoonduse abitreeneriks on märatud noormees, kelle ainukeseks vooruseks olevat, et ta armastab jalgpalli ööpäev läbi. No mida taoline fann suudab Klavanile ja Kostjale pakkuda?
Voolaid on ilmutanud avalikult oma vöhiklikkust meeskonna loomise meetodist. Eestis puudub isegi yks komplekt rahvusvahelise keskmise tasemega mängijatest. Voolaid kuulutas välja hukatusliku teesi kahe vördse komplekti mängijateloomise vajaduses konkurentsi huvides. Seda vöïb seletada vaid tal autoriteedi puudumisega juhtivate mängijate hulgas ja mehhanismi loomises oma isiklike huvide esileplaanile seadmisest meeskonna arvel. Sellele viitab vana mängija inetu ja ennekuulmatu elu hinnaga truudusevanne uuele peatreenerile pressis. Voolaid ei tunne fysioloogia aluseid väites, et mangijad ei jöua kahe mängu vahel taastuda. Teaduslik fakt on, et taastutakse öige reshiimi korral 48 tunniga. Erandiks vöib siin tuua Kostja, keda oli lollus lasta mängida terve mÄngu Valgevene vastu. Oieks pidanud piirduma yhe poolajaga säilitamaks väskust peamänguks. Noor Käit oleks seevastu pidanud mängima Minskis terve mängu, et saavutada mängurytmi Saksamaa vastu. Tema mängutulek Tallinnas oli absoluutne ebaönnestumine. Isegi press saab aru, et keskkaitsete pidev vahetamine on suur lollus. Täielik fopaa oli Antonovi mängitamine. Temast selgelt paremaid kaitsvaid poolkaitsjaid vöib mitu nimetada aga ta elementaarne söödupraak omal kaitsekolmandikul halvas kogu mängu alguse. Yhesönaga tervelt seitsme pöhikoosseisu mängija vahetamine kahe mängu vahel on Eesti oludes täielik lollus ja ei vöimalda ka tulevikus loota sujuvale meeskonnamängule.
Saksa meeskond Tallinnas ei ole mingi favoriit Maailmas, vaid viimasel maailmameistrivöistlustel haledalt läbikukkunud meeskond, kes ei saanud alagrupistki edasi. Tegemist on uue meeskonna loomise algfaasiga, ja eesmargiks on olla valmis EM vöitmine kodus 2004. a. Tegemist on bundesliiga klassiga noorte mängijatega kelle esitus oli kyll aktiivne, ent väga rabe ja elementaarsete vigadega. Kokkumäng halvem kui harilikul Bundesliga meeskonnal, Toestuseks vöib tuua fakti, et rynnakuteravus isegi paranes kui jäädi vähemusse; sest mängu alguses oli rida episoode, kus kaks mängijat avanesid yheaegselt vabasse tsooni ning kui Yks oleks neist saanud hea jaẗku, siis teine tassis endaga kaasa meie kaitsja, kes sai vöimaluse öhu puhtaks lyya. Sakslaste domineerimine oli Yldine , ent see on veel kaugel nende diisli harjumispärasest ölitatud tööst.
Meile kingiti suur vöimalus kui sakslane mängust eemaldati. Kahjuks ilmnes, et Voolaid elementaarselt ei loe mängu. Trahvilöök kasti piirimail tahenddas kahte kolmandiku töenâolisusega väravat. Peale vâhemusse jäämist oli noorte kokkumängimata sakslaste mäng niikuinii tykiks ajaks halvatud ja alles vaheaeg voimaldas Löwel hädavajalikud korrektuurid teha. Kui aga oleksime realiseerinud oma kindla varavavoimaluse, oleks see tḧendanud Sakslaste täielikku peataolekut. Yhesönaga oli tegu mängu murdepunktiga. Ootamatult ilmnes, et meie mänguorganisatsioon on kylameeskonna tasemel, sest mangijad hakkasid omakesti arutama, kes lööb. Sellised asjad peavad olema selged mänguplaanis ennem mängu. Isegi nyyd oli Voolaiul vöimalus oma viga parandada ja pysti hüpates möirata: Kostja löob! Purjus siililegi on ju selge; et kavalamal ja täpsema löogiga Kostja on palju eelstatavamad shansid kui Kamsil. Täïelik ajuvabadus.
Vaheajalt tulles ilmnes, sakslased tegid loogiliselt öigelt ara oma sundkäigud. Nende seis oli endiselt nutune, sest tabeliseis nödis neilt tingimata voitu, mis meie öigete vastukäkude puhul oli vâhetöenäoline. Oleks tingimata tulnud ära kasutada oma arvuline ylekaal ja vötta enda kätte initsiatiiv. Pressing rYndekolmandikus oleks vastaste parema meisterlikuse juures liiga ohtlik olnud kuid keskväli oleks tulnud ilmtingimata vaja pressinguga vallutada; luues seal arvulise ylekaalu. Selleks tulnuks mötetu Antonov platsilt ära vötta ja asendada ta vöimsama kaitsva poolkaitsjaga; Kolmandaks kaitsva poolkaitsja rolli tulnuks ette nihutada vöitlusse keskvälja pärast Mets. Sappinen tulnuks asendada Zenjoviga ja vasakut aärt kontrollima vast Kallaste voi Teniste. Paremaeat äärt oleks kontrollinud vanamoodi Kams. Kaks keskkaitset kontrollima nende tipuryndajat. Kostjale oleks jäanud vaba kunstniku roll keskväljal, oma keskkaitsete ees, kes oleks organiseerinud pallihoidmist meie keskkaitsetega nende tipuryndajat jooksutades. Aeg ju jooksis meie kasuks ja viik oleks ka olnud normaalne tulemus isegi paberist tiigri vastu. Kui sakslased oleks riskinud ja yles töusnud, siis oleks väga ohtlikuks relvaks meie käes osutunud Vassiljevi pikk pass öigel ajal ,spurtida oskavale Zenjovile vabadesse aukudesse.
Midagi sellist hädavajalikku ei tehtud ja kui intervjuusi uskuda, siis peatreener pajatas mänguplaani muutmise asemel oma suurest emotsionaalsest tundest, et öhtul vöib midagi ajalooliselt meeldivat juhtuda. Löwe valik oli piiratud. Ainus voimalus initsiatiivi saavutada ja vöita oli loobuda äärtest äartele kiigutamissest ja seal läbimurdeks arvulise ylekaalu tekitamisest, sest see oleks arvulises vḧemuses kurnav ja väheeffektiivne. Loogiline oli , et kolm bundesliga fyysilise ettevalmistusega meest mängivad yle kolm meie meest, kelledest vahemalt Antonov ja Kostja jäavad fyysiliselt selgelt alla. Nii juhtuski, Sakslased valdasid mängu löpuni keskvälja ning seega palli ja initsiatiivi ja said suureskoorilise vöidu vöorsil mängides.Olen kindel, et seda voitu LÔwe hindab körgelt, sest joonistuvad juba vâlja kontuurid meeskonnast, kes suudab ka raskes olukorras önne oma kasuks pÖÖrata.
Mulle oli täielikult masendav kuulata Peatreeneri mängujägset intervjuud, kus ta syydimatult on vaba enesekriitikast ja ei saa aru, et ta on valel suunal teel. Mângijatest on aga kahju, sest eks köik pyydsid ja ega nad sakslastest vḧem ei jooksnud. Viimane on aga kasutu ilma intellektita ning on valus vaadata, kui sakslased suudavad piltlikult öeldes ka ratsuga malekäike teha, samas kui me tuimast tamkakâikude tampimisest enamaks suutelised ei ole.

Roman Ubakivi