PEALE G20

Osaka G20 vast koige tahtsamaks tulemuseks on tanu eelkoige D.Trumpi tegevusele hysteerilise sojaretoorika (mis ahvardas ka juhusliku kokkuporke eskaleerumise Armagedoniks) pehmenemine. Kohtumine Putiniga, kaubandussoja vaherahu Hiinaga ja hiljem eht tramplik yllatuslik kylaskaik Pohja Koreasse olid inimkonna ja Trumpi tagasivalimise seisukohalt kahtlematult positiivsed sammud.
Ent geopoliitilist hybriidsoda see taktika muutus muidugi ei valistanud, USA laks lihtsalt totralt demokraatide rauskava bluffi taktikalt yle Trumpi arukamale reaalset joudude vahekorda peegeldavale adekvaatsemale poliitikale. Osaka kohtumisele eelnes teatavasti Hiina -Vene otsus hakata omavahelises kaubavahetuses valtima dollarit ja SFIFT systeemi. Samuti kohtus Patrushev Iisraelis Boltoniga. Venemaa on tana Iisraeli julgeoleku koige usutavam garant, ent samas on ta ei ohverda Iraani, set tal on kaugeleulatav geopoliitiline koostoo viimasega seoses raudteega ja ka kanaliga Kaspiast Parsia lahte, mis haakub ka Hiina strateegiaga. Mitte juhuslikult pole Iisrael esitanud avalduse Shangai Koostoo organisatsioonile, mis on tasapisi muutunud maailma koige mojukamaks organisatsiooniks. Eriti tahtis on allakriipsutada Modi positiivseid samme Venemaa ja Hiina suunal, mis annab juba reaalselt pohjuse raakida paarkymmend aastat tagasi peaminister J.Primakovi poolt valjapakutud Moskva-Dehli-Pekingi teljest, mis oleks otsustav joud Euraasias ja seega kogu maailmas. Silmatorkav on ka Jaapani lahenemine Venemaale. T.May alandlik audientsi palumine Putinilt on Briti senise poliitika pankroti avalik tunnistamine. Putini kohtumine paavstiga ja Macroni lubadus votta osa 9. mai paraadist peegeldab fakti, et Mandri-Euroopa ainus tulevikulootus on idas.
Uhesonaga realiseerub trend, mida ma juba Blogi alustamise algusest ja veel ennem prognoosisin: USA mojuvoim maailmas vaheneb, Venemaa tugevneb. Nagu hiljutine Rand Corporationi uurimistoo vaidab, on Venemaa alistamine peamiselt sojalise jouga suhteliselt perspektiivitu ja pearohk tuleb panustada majanduslikule ja psyhholoogilisele sojale. Viimasest tulenevalt tahaksin ma ara markida ylitahtsat vaimset pooret Venemaa vaimse eliidi seas. Pean siin margiliseks Vladimir Solovjov saadet, mida ma kord nadalas pyyan jarelvaadata. Onneks jarelvaatasin tana 03.juuli saadet. Esimene osa mind ei huvita, sest reeglina peegeldatakse seal Ukraina syndmusi, mille lopptulemuses mul kahtlusi ei ole. Degenerantse eliidiga Venemaaga piirnevad maad on kaotajad kui nad Soome eeskujul ei ole voimelised arvestama geopoliitilise tosiasjaga. Just Solovjov toi valja selgelt vaimse tosiasja, mis tuleneb otseselt geopoliitika alusest ja havitab vaimselt kogu Venemaa libelaarse gorbatshovismi ja seega kogu Venemaa hiljemalt Andropovi aegse illusiooni edukast yhinemisest anglosaksidega.
Kirjeldasin Eesti voimatust orienteeruda USAle mitte ainult viis aastat tagasi kui hakkasin blogi pidama, vaid juba paarkymmend aastat tagasi kui tutvusin anglosakside geopoliitika isa sir Harald McKinderi religioosse aksioomiga, mis on kogu jargneva ratsionaalse loogilise arutelu vundamendiks. Viimasest tuleneb, et kui me tahame orienteeruda USAle, siis me peame lakkama olema eestlased ja rahvuse asemel ollema egoistlikud indiviidid. Seda eestluse havitamist iseendas pidasid Mart Laar ja Tunne Kelam oma yhises leheartiklis hadavajalikuks kohanemiseks, iseenda voimule jaamise garantiiks. Tyypiline, et mitte ykski Eesti eliiti kuuluv haritlane pole selle eestluse suitsiidi ideele sonagi vastu poetanud.
Venemaa vaimses eliidis on nende onneks tana meediakorufee Solovjovi naol, kes avalikult kesktelevisioonis kuulutab, et venelased on pohimotteliselt teised kui anglosaksid, nad kuuluvad teise tsivilisatsioonityypi ja omaenda tsivilisatsioonityybi eitamine tahendab oma hinge ja kodumaa reetmist.
V. Solovjovil on ka tuline oigus, et just venelased on tana Euroopa tsivilisatsiooni edasikandjad, kuna Laane Euroopa on selle reetnud liberastidena. Venemaal on tanini au sees Dostojevski mote, et venelane ilma Jumalata on joletis, mitte inimene. Yhesonaga Smerdjakov, kes yhe venelasest politoloogina saates esines. Solovjov kordab oieti ka motet, et NSVL lagunemise peapohjus oli smerdjakovide paasemine voimule.
Dostojevski sonastab tegelikult Aristotelese motet, et tervik (Jumal) on tahtsam kui osa (indiviid). Aristotelese jargi valitseb nii nagu igas elavas organismis ka riigis ja rahvas osa ja terviku vaheline seos: terviku toimimine ei tarvitse alati soltuda iga koostisosa toimimisest, kuid yksikosa ilma tervikuta toimida ei saa. See kollektivismi printsiip on Maatsivilisatsiooni vundamendis (vene kylakogukond jne.).
Anglosakside Meretsivilisiatsiooni vundamendiks on aga totaalse egoistliku individualismi printsiip. Seega oli taiesti loogiline, et smerdjakovlaste -laarlaste liberalistlik propagandateravik oli igat rahvust, sealhulgas kA eestlust kokkuliimiva yhtsustunde-kollektivismi vastu.
Meretsivilisatsiooni tyypi esidavatel mereroovlid anglosaksid ja varajase Ameerika elanikud (keda ei kaitsnud praktiliselt riik) voisid loota ainult relvale oma vool.
Muuseas neoliberaalide eestlauljaks on ka Venemaa (Leningradi ylikooli lopetanud) smerdjukov Alissa Zinovjevna Rosenbaum, kes kolis Ameerikasse 20=ndatel. Tema raamatuid on trykiarvult ainult piiblist vahem ja need on avaldanud otsustavat moju USA eliidi arusaamadele. Ta lahtub arusaamast, et ei ole sellist entiteeti nagu yhiskond (olles M.Thatcheri motteemaks) ning heaks vaartuseks tuleb lugeda yksikindiviidi ahnust ja aarmuslikku egoismi. Viimane on toestuseks, et eestluse ja Maatsivilisatsiooni seisukohast on Meretsivilisatsiooni esindavad liberaalid moraalsed vardjad. Kui aga lisada fakt, et oma "filosoosiale" respekti lisamiseks nimetas Rosenbaum oma suureks eeskujuks just Aristotelese, siis ei saa keegi kahelda tema lugemisoskuses, aga kuna on fakt, et ta loetu sisust ei olnud voimeline aru saama, siis on tanapaeva liberaalide koige tahtsam vaimusuurus intellektuaalselt idioot. Viimaseks voib aga lugeda ka Venemaa Keskpanga juhti E.Nabiullinat, kelle arusaama jargi rttevotete peamiseks krediidiressursiks peab olema omavahendid.
Kuna vaimne joud on mulle kui patrioodile tahtsaim, siis V.Solojovi poolt demonstreeritud selge arusaam sellest, kes sa oled ja kes on su vaenlane, on Venemaa tulevikule tahtsam kui maailma parim armee. Meretsivilisiatsioon ei vota iialgi omaks Vene eliiti, ykskoik kui palju nad ei lomita, sest nad nagu prussakad kuuluvad havitamisele ja vaherahu teeseldakse ainult ebasoodsa joudude vahekorra puhul. Venemaa on end ajaloos kuulutanud kolmandaks Roomaks. Venema eliidi eksistentsiaalseks kysimuseks, nagu see seisis ka NSVL juhtkonna ees, on see, kas nad saavad Sun Tso motte jargi aru, kes nad on ning missugune ja kes on nende vaenlane. Kui nad Maatsivilisatsiooni Rooma eeskujul saavad aru, et Meretsivilisatsioon Kartaago tuleb havitada ja taastekke likvideerimiseks soolaga yle puistata, siis nad on ajaloost voimelised oppima ja voitmatud. Kysimus on vaid selles, nagu Xi kolm korda Peterburgis rohutas, kas Venemaa eliiti voib usaldada.

Roman Ubakivi