VENEMAA TEELAHKMEL

Jatkaksin eelmise postituse lopumottega, kus Xi Peterburgis olles rohutas kolm korda omavahelise usalduse tahtsust. Hiinas on mitmed spetsiaalsed instituudid uurinud NSVL lagunemise pohjusi ning nad on hasti teadlikud, et kuskil 80% tanasest Venemaa eliidist on NSVL lagunemise pohjustanud degenereerunud kommunistliku eliidi otsesed voi vaimsed jareltulijad, kelle suureks unistuseks oli ja on oma maa huvide reetmise hinnaga upitada end personaalselt Laane eliidi kinnisesse klubisse. See on NSVL eliidi debiilne ja taitumatu unistus alavaarsuskompleksi all kannatava kombaineri "ymbriku Misha" Gorbatshovi (ja ka Eesti eliidi) naol. Nad arvasid, et piisab vaid oma rahva paljaksriisumisest kodanliku kontrrevolutsiooni kaigus ja nad voivad pururikaste olligarhidena jalaga lahti lyya Laane eliidi uksed.
Tuletasin eelmises kirjutises meelde geopoliitilist yletamatut pohivastuolu anglosaksi ja vene tsivilisatsioonide vahel, et rohutada yleoo kommunistidest neoliberaalseteks kapitalistideks moondunud debiilikute pyydluste absoluutset perspektiivitust. Lisaksin siia veel 1839.a. USA anglosakside "Manifest Destany", mille jargi USAl on "jumalik missioon" oma vaartuste pealesurumiseks yle maailma inimkonna paastmise eesmargil. Praktilises poliitikas tahendas see oigustust agressiooniks Mehhiko vastu ja Texase ning Kalifornia vallutamist , Oregoni osariigi vallutamist Brittidelt jne. Mehhiko ja Suurbritannia ei jaganud ju massoonide lekaalide jargi loodud USA vaartusi ja "Jumaliku ettemaaratluse " kohaselt oli oigustatud ja vajalik nende territooriumite liitmine USAga. Ameerika idee on muidugi arenenud aja jooksul, kuid ydi on tanagi sama. Kenneditelegi naitas USA eliit tema koha katte ja murjanitest bolshevikke, kes rahva varastamisega yleoo oligarhideks on saanud, ei lasta esikust kaugemale.
Kui endised kommunistid-komsomolijuhid sajandivahetusel moistsid, et kui nad ei taha oma kokkuvarastatud varandustest suud puhtaks pyhkida, nagu Ilfi ja Petrovi kangelane Rumeenia piiril, siis taibati, et ainuke kaitse neile on Vene riik. Seeparast toimus Vene eliidis pohimoytteline muutus: seni totaalselt liberaalsele eliidile lisandus patriootlik segment, kelle ylesandeks oli yhelt poolt tugeva sojavae ja teisalt globalistlike riigikorporatsioonide loomine. Manageriks valiti V.Putin.
Putin on seni ekskommunistliku eliidi poolt pystitatud ylesandega vaga hasti hakkama saanud, kuid Venemaa yhiskonna areng on joudnud olukorda, kus 90% rahva ideaaliks on Stalin, rohuv enamik eliidist on aga liberaalid, kelle unistuseks on sulanduda kosmopoliitsesse finantseliiti. See tahendab aga sisuliselt revolutsioonieelset situatsiooni Venemaal, sest Stalin on vastand liberaalsele eliidile.
Ma ise olen nende eestlaste hulgast, kelle isa, nagu ma lugesin peale taasiseseisvumist tema toimikust, kus oli punase tindiga alla tommatud: "voitles relv kaes Noukogude voimu vastu" ning vanaisa oli Vabadusristi kavaler. Yhesonaga olin nevojeznoi ja minu peres mingit sympaatiat Stalini voi kommunismi vastu pehmelt oeldes ei olnud. Teisalt mingit erilist tagakiusamist ka ei olnud. Taiskasanune mulle isegi pakuti kord kommunistliku partei liikmeks astuda, millest ma muidugi kohe keeldusin. Kuna minu poisikesepolv moodus veel Stalini ajal, siis minu emotsionaalset suhtumist Stalinisse voib valjendada yhe sonaga: aukartus. Hrushtshov tema korval tundus ebapadeva klounina. Harimatu, kes keerukaid probleemne yritas lahendada primitiivselt-nagu kylvipinna toppimine Eestis ja mujal totaalselt maisi alla. Stalin oli tosine majandusmees ja peale laastavat soda olid edusammud silmnahtavad. Kui Hrustshov keelas ara kolhoosnike aiamaad ja pyydis koike riigistada, siis Stalini ajal kaisin tihti Vana-Viru tanaval, kus tootas mu ema ning vanaema kohe korval omblejate artellis. Maletan veel seda sagimist kui ommeldi karusnahkadest kasukat filmitaht Ljubov Orlovale. Lisaks vaga laiale artellide vorgustikule, oli lubatud veel individuaalne tootamine. Seega tootmisvahendid ei olnud totaalselt riigistatud vastavalt trotskistlike juurtega Hrushtshovile, vaid majandusmudel oli palju paindlikum, nagu tana Hiinaski. Stalini "paljastamist" jalgisin noorukina imestusega, sest minu arvates oli see puha lollus, mis kahjustas NL ja Hrushtshovi enda prestiishi. Oleks ju palju targem toetada oma ettevotmisi Stalini tohutu autoriteediga, nagu viimane seda Leniniga tegi. Yhesonaga Hrushtshov oli Noukogude eliidi degenereerumisprotsessi selge tunnusmark. Stalin oli minu hinnangu jargi Venemaa viimane juht, kes oli tosiselt voetav mitte ainult kui majandusmees, vaid mis koige tahtsam, ka viimane, kes suutis moelda ideoloogilisel tasemel. Vaadake kuidas ta ennem soda muutis kosmopoliitse ideoloogia rahvuslikuks Zhdanovi kaudu ja poliitbyroo otsust Venemaa oigeusukiriku tagakiusamise lopetamise kohta. Sojaks tuli valmistuda mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt. Hrushtsov jai mulle meelde imeilusa miniatuurse Vene oigeusu naiskloostri kiriku lammutamisega Tallinna sydalinnas. Barbar, kelle vaimne tase oli kolhoosiesimees.
Seega Stalin on tana voimsa superriigi, sotsiaalse oigluse ja korra myyt, kelle suunas vene rahvas tahab minna. Vastuolu tanase valdavalt degenerantse eliidiga, kes oma tyhiseid ja rahvavaenulikke eesmarke ei julgegi sonastada, on yletamatu. Kui Putin ei taha lasta asjadel areneda koikehavitava massuni, siis on tagumine aeg hakata kiiresti eliiti natsionaliseerima nii ideoloogiliselt, poliitilise riigikorraldusega kui ka majanduslikult. Neoliberaalne majanduspoliitika on loplikult umbejooksnud ja Putini yritus oma rahvuslikke majandusprojekte neoliberaalide juhtimisel ellu viia on labikukkunud. Juba sygisiste kohalike valimiste eel on ka valitsuspartei oma margi nii tais teinud, et Moskvas tema liikmed varjavad oma seotust omaenda parteiga. Yhesonaga, Putinil on riigi ja iseenda sailitamise huvides hadavajalik teha jarsk poore kosmopoliitselt neoliberalismi ideoloogialt rahvuslikule ning sellest tulenevalt teha ka kannapoore majanduspoliitikas. Kui loobutakse ebareaalsest Laane eliidiga liitumise miraazhist, siis tahendaks see pidurite mahavotmist ka valis-ja julgeolekupoliitikas, kasvoi Ukrainas.
Arvan, et Xi, Trump ja Putin leidsid yhise keele ja nagemuse Osakas, mis suunas peab maailm arenema. Sellele viitab nende yhise venlase - kosmopoliitse finantsoligarhia meeleheitlikud rynnakud nende vastu nii Hong Kongis kui ka Tblisis jm. Trump on niigi pideva turmtule all. Seega arvan, et paratamatute geopoliitiliste vastuolude taustal suutsid kolm (siia voib lisada pohimotteliselt ka Modi) maailma tulevikku otsustavat liidrit maarata kursi kui patriootliku, anti finantskosmopoliitse. Hiinlased on niikuinii padurahvuslased. USA-s on Trump teinud patriootliku revolutsiooni. Koige raskem on Putinil, kel riigi edasikestmise huvides on hadavajalik alustada rahvusliku revolutsiooniga. Evolutsioon oleks muidugi eelistatavam, ent aega loetakse nyyd juba mitte aastatega, vaid kuudega. Igatahes nii tolgendan ma Xi sonu usalduse tahtsuse kohta.
Vastata rahva ootustele ja tousta Stalini tasemele nii vaimselt kui ka majandusmehena pole kaugeltki antud igayhele. Vahemalt sonades on Putin liberalismiga lopu teinud. Vaatame, mis ta teha suudab. Trump juba hakkab meelde tuletama Roosevelti. Ainult Churchilli asemel naeme me Euroopas degenerante. Euroopa on valja vahetanud Xi. Ajalugu jatkub.

Roman Ubakivi