VALIMISSTUUDIOST
Igav oli. Pidin kogu tahtejõu kokku võtma, et lõpuni vastu pidada. Huvitav, et kui mina veel nooruk olid, siis said mind ümbritsevad täiskasvanud Kuuba kriisi ajal aru olukorra tõsidusest ja jagasi oma teadmisi meile. Eile arutas meie eliit täie tõsidusega päästeteenistujate palga vahekorda politseinike omaga ja muid sarnaseid probleeme. Jäi mulje, et külavanemad olid kokku tulnud oma probleemide arutamiseks. Reformierakonna tanki-Ants üritas end küll laiema silmaringiga ehtida, ent komistas kohe mudasse, valetades, et Minski nõupidamine on läbi kukkunud ja Poroshenko Kiievi sõitnud. Vaatepilt oli nii hale, et pole õieti midagi kommenteerida.
Parem on tähelepanu pöörata Minski kokkulepetele. Tulemus oli maksimaalselt positiivne. Kõige tähtsam oli, et õnnestus tõmmata pidurid peale kontrollimatule kiirenevale libisemisele suure sõja poole. Seega on kokkulepped kogu inimkonna huvides. Putin saavutas muidugi seljavõidu: Krimm on ühendatud ja Ukraina liikumisele NATO-sse on sappa pandud kaks sangpommi - Donetsk ja Lugansk. Parimast oleks raske unistada.
Ka Merkeli ja Hollande autoriteet tõusis hüppeliselt ja on kindlasti kiitust väärt. EL vajabki hädasti autoriteediga liidreid. Ka Poroshenko on kindlasti kiitust väärt, temal läheb kokkuleppe elluviimine väga raskeks. Kohtumise peremees Lukashenko kogus ka palju pollitilisi punkte. Ühesõnaga kokkuleppeteni jõudmine on igati hea uudis.
Teine asi, et neid kokkuleppeid päris kindlasti täielikult ellu ei viida, nagu ma juba eelmises artiklis põhjendasin.
Kolmandaks võime nentida uut tähtsat tendentsi: EL on saavutanud edu ameeriklastest sõltumatult ja on veidi nihkunud subjektsuse poole. Juba kõrgeks ehitatud tara EL ja Venemaa vahel on maha sõidetud ja isiklik kontakt juhtide vahel taastatud. Ainult USA mõjuagendid räägivad täna majandussõja hoogustamisest.
Kokkuvõttes on Venemaa Blitzkriegi faasi selgelt võitnud. Peale pisikest pausi algab tõenäoliselt sõja kolmas faas, mis minu arvates ei ole Venemaale enam nii ohtlik - Vene rahvas on ärganud poliitilisele elule ning on teadvustanud enda identsuse ja saavad selgelt aru, et nad on sõjas ja kes on nende vaenlased. Küsimus ei ole enam Putinis, isegi kui teda õnnestub kõrvaldada, ei saa tulla tema asemele mingi liberaal Tshubaisi kambast vaid keegi nagu Ragozin ja Streltsov-Girkin.
Järelikult on Venemaa juba täna suurriigi staatuses ja meil on valida: kas me kujundame temaga Soome eeskujul heanaaberlikud suhted (milleks tänane eliit muidugi võimeline ei ole) või saame sõja mingis vormis. Eile kõlanud meie poliitikute "tarkus", et Narva on NATO linn, ajab venelased vaid naerma. Teinud NATO-le Ukrainas tuule alla, ei karda nad isegi meie tanki-Antsu.
Roman Ubakivi