EUROOPA LIIT ÜLDKRIISIS
Vaatasin üle hulga aja ETV-st viimast Välisilma ja eilset Vabariigi Kodanikke. Kafkalik õhkkond, kogu seltskond elab virtuaalses maailmas. Inimlikult on see arusaadav, sest kogu me välispoliitiline eliit on fukuyamaliku utoopia produkt. Ega tänaõhtusestki valimisväitlusest midagi paremat loota ei ole, meil lihtsalt ei ole lihtsalt peale rahvuslaste inimesi kes valdavad realistlikku, rääkimata siis geopoliitilist diskursust. Realism ja idealism on kaks Rahvusvaheliste suhete kui distsipliini suunda, mis Ameerikas vastastikku võitlevad omavahel ja tasakaalustavad teineteist. Peale NSVL kokkuvarisemist CH.Crauthammeri järgi tekkinud "unipolar moment" e. unipolaarne maailmakord tõi kilbile totaalselt idealistliku diskursuse. See suund iseloomustab ka alati demokraate ja täna Obama meeskonda mõttemalli. Maailm on aga muutunud juba mitmepolaarseks! See vastuolu kujutletava ja tegeliku maailma vahel on ka sügavamaid põhjusi, miks Obama kõik tähtsamad välispoliitilised ettevõtmised on totaalselt nurjunud. Mainida võib suhete põhimõttelise muutmise üritust Araabia maailmaga, Reset`ti Venemaaga, Iraagi ja Afganistani sõda, Liibüa sõda, Süüria sõda, Pivot to Asia. Lisan siin ajast ette rutates ka Ukraina sõja.
Obama ebaadekvaatsus ilmneb isegi ta hiljutises avalduses, kus ta kuulutas, et Venemaa on poliitiliselt isoleeritud. Kena isoleeritus, kui Kairo peatänavad on täis Putini portreesi ja teda võetakse vastu suurimate auavaldustega! Ning isegi EL tähtsaimad juhid Merkel ja Hollande tõttavad Moskvasse Putini arvamusi kuulma.
Meie välispoliitilise eliidi ajudes on kipsistunud äärmuslik idealistlik paradigma, mis moonutab kogu väljast saadava info selgelt rumalateks järelduseks. Nii süüdistati eile uhkelt Lääne Euroopat lühinägelikuks, kes ei saa aru Venemaa hädaohust. Eesti eliit oleks nagu palju targem.
Merkel ja Hollande on muidugi kõige armetumad juhid nende maade sõjajärgses ajaloos, sest nad ise aitasid organiseerida USA-l seadusliku presidendi kukutamist Ukrainas, sõja puhkemist Ida-Ukrainas ja selle laienemist. See oli ju Merkel, kes võttis selgelt ette katse tõusta Euroopa liidriks USA puudli rollis, allutades Saksamaa ja EL huvid USA huvidele ja süvendas majanduskriisi majandussõjaga Venemaa vastu. Merkeli arvates oli Putin kaotanud reaalsusetaju, vastu astudes USA diktaadile. Täna räägib Merkel juba hoopis, et Venemaata ei saa Euroopa hakkama ja propageerib ühist kodu Lissabonist Vladivostokini! Alles hiljuti, märkasid Merkel ja Hollande kohkudes, et nende enda poliitika on viinud Euroopa juba III suure sõja lävele. Moodsate relvade tarnimine Ukraina sugusele bandiitlikule riigile oleks viimane tilk, mis muudaks olukorra kontrollimatuks. Isegi Merkel ja Hollande on tänaseks aru saanud, nagu ma ühes eelnevas artiklis olen kirjutanud, et USA ja Euroopa huvid on vastandlikud ja USA poliitika pime toetamine viib Euroopa katastroofini. Seepärast on isegi kõige ameerikameelsemad liidrid astunud järsult vastu USA poliitikale ja moodsate relvade andmisele Kiievile. Lääne Euroopas on lõpeks aru saadud, et Putin ei lase USA-l lahendada oma muresi Venemaa arvel ja ei ole nõus talle pealesurutava poolkoloniaalse staatusega ning on valmis oma suverräämsust kaitsma ka sõja hinnaga.Täna on juba isegi vanad Saatanad Siberis laskevalmis seatud , aga meie vesipead heietavad udujutte mingist Euroopa ja Ameerika ühtsusest! Ainult järsk vastuseis USA poliitikale ja arusaam, et nii EL kui ka Venemaa ühiseks huviks on sõjakolde likvideerimine Euroopas diplomaatiliste vahenditega võimaldab takistada suure sõja puhkemist Euroopas. Sellega täna Minskis nn. Normandia formaadis riigijuhid üritavadki toime tulla.
Täna me oleme tunnistajaks varem mu poolt prognoositud ajaloolise pöörde algusele, mil Euroopa poolkoloniaalset staatust pooldavad nn.atlantistidel pole enam poliitilist tulevikku. Euroopa on sundvaliku ees: kas taastada II maailmasõja eelne iseseisvus-subjektsus või langeda koloniaalsesse sõltuvusse Ameerikast ja kaduda Ajaloo lavalt. Merkeli ja Hollande järsk kannapööre on tingitud ju ka kodusest konkurentide survest. Nii on LePen ja Sarkozi selgelt tunnistanud Krimmi taasühendamise Venemaaga õigustatuks.
Realistina arvan, et edu lootused püsivale rahule on vähesed, sest Poroshenko on USA marionett ja rahu ei ole ameeriklaste eesmärk. Sõda seepärast ei ole võimalik lõpetada, mingi sõjategevuse ajutine lõpetamine oleks maksimaalne edu ja Debaltsevo kott sunnib Kiievit selleks, nagu ennem Ilovaiski kott. Relvarahu rikub Kiiev jälle kohe kui ta on end sõjaliselt taastanud.
Sündmuste loogika avab geopoliitika. Seletasin seda juba ennem artiklis "Läheb raginaks": USA võitleb unipolaarse maailmakorra eest, kus tema oleks ainukeseks peremeheks ja kõik teised vasallideks. Venemaa võitleb multipolaarse maailmakorra eest, kus ka temal on õigus suveräänsusele. Vastuolu on ületamatu. Üks neist peab kaotama. Eelis võiduks on selgelt Venemaal. Obama oma ebaadekvaatse olukorra hindmisega ja sõja alustamisega on selgelt ummikus, sest täna ta juba saab aru olukorra lootusetusest. Ent nõrga presidendina tahab ta kujundada kuvandit endast kui tugevast liidrist ning reaalselt saavad USA ja Venemaa leida konsensuse ja me saame tõsiselt rääkida rahust Euroopas alles siis kui USA saab uue presidendi.
Seni on aga meil tark saata oma lapsed Soome, sest USA-l on ainsaks võimaluseks oma kaotuse edasilükkamiseks pinevuse tõstmine ja sõja laiendamine oma vasallide kaudu. Üheks rinderiigiks on meie eliidi õnnistusel juba kuulutatud Eesti ja meil on juba sõja pidamiseks NATO juhtimiskeskus. Meie süüdimatud ajukääbikud eesotsas Reformierakonna ja Laaneotsaga, kes teavad , et Venemaa vastab meie sõjaponnistustele taktikalise tuumarelvaga ja ainult ühe Iskanderi divisjoni kogupauk (18 Hiroshima pommi) teevad lõpu kogu meie rahvale ja riigile. Eesti jääb meie eliidi tõttu USA-le orienteeritusega selgelt isolatsiooni Lääne ja Kesk Euroopast ja me oleme pea olukorras, kus Saksamaa-Prantsusmaa koos oma liitlastega ja teisalt Venemaa huvid langevad kokku: mõlemale on kasulik Eesti kadumine poliitiliselt kaardilt.
Saksamaa-Prantsusmaa poliitilise kursi korrigeerimine on muidugi samm õiges suunas, ent see ei ole kaugeltki piisav, et hajutada pilvi EL kohalt, lagunemisoht on väga suur. Kogu Merkeli poolt aetud majanduspoliitika on karile jooksnud ja ta on oma autoriteedi kaotanud. EL Keskpank on ellu viimas uut rahanduspoliitikat Saksamaa arvamusest hoolimata. Euro on kaotanud ligi kolmandiku oma väärtusest dollari suhtes Ukraina kriisi ajal. Kriisis olles on EL täna ilma autoriteersest juhtkonnast ja see on kõige halvem, mis meile juhtuda oleks võinud, sest olukord nõuab kiireid põhimõttelisi otsuseid. Kreekale kui probleemile lisanduvad pea veel Hispaania ja Itaalia jne. Kas EL kujuneb solidaarseks ja reaalseks jõuks või jätkab iga maa teki rebimine enda poole, mis lõppeb lagunemisega? Tänaseni valitseb skisofreenne olukord, kus on ühtne monitaarpoliitika eurotsoonis ent puudub ühtne fiskaalpoliitika.
Põhimõtteline otsus, kas ühineda Ameerikaga vabakaubandustsooniks või mitte on otsustava tähendusega. See on kasulik Ameerikale, ent Euroopale see tähendab ainult halba. ÜRO poolt kasutatava majandusmudeli arvutuste järgi tähendab see Euroopale majanduse langust ja tööpuuduse tõusu. Enim kannatavad Põhjamaad ja Saksamaa Prantsusmaaga. Loomulikult tähendab see ka halba Eestile. Seepärast kõik pareid (Ref ja IRL) kes on selle vabakaubanduskokkuleppe poolt on Eesti vaenlased ja teise maa mõjuagendid. Isegi Merkel, kes oli selle projekti eestvedaja, on selle kaugele sahtli nurka sokutanud. Euroopas on täna selge tendents poliitilisele elule taastärkamisele rahvaste seas ja seega Euroopa huvide reetmine on poliitiline enesetapp.
Roman Ubakivi