PUDELIKAELAST IV
Olukorras, kus USA on avalikult esitanud avalikult ultimaatumi Venemaa kõrgematetele riigiametnikele ja oligarhidele, kellel on varastatud varandused ja pere Läänes: kas nad reedavad Venemaa rahvuslikud huvid või nende kokkuriisutud varandused konfiskeeritakse, vastas Venemaa välisminister S.Lavrov avalikult, et Venemaa eliidile on tähtsaimad iseenda majanduslikud huvid. Geopoliitika ehk Venemaa rahvuslikud huvid ei ole tähtsad suhetes USAga. Esmapilgul võiks tunduda, et USA on saavutanud seljavõidu ja Venemaa välispoliitika on tagasi Kozõrevi ajas ning seega sõjaoht Euroopast kadunud.
Kuid see on vaid illusioon, mille õnge ameeriklased oma soovmõtlemisega endale silma ette manavad. Isegi kui oletada, et Lavrov väljendab kogu Venemaa eliidi konsolideeritud otsust ja seega Putin on idioot, kes soovib endale Milosevitshi ja Kadaffi saatust, siis selline eliit kaotaks kiiresti kogu legitiimsuse, mis talle seni on taganud Putini üldiselt patriootlik välispoliitika. Putini sise- ja majanduspoliitika on olnud liberaalne, mis tähendab neli aastat järjest rahva elatustaseme langust ning väike-ja keskmiste ettevõtete ja pankade laostumist. Teiste presidendikandidaatide survel, kes kõik räägivad majandusliku hüppe ja senise majanduspoliitika väljavahetamise hädavajalikkusest, on Putin välja vahetanud oma senise stabiilsusse loosungi ka majandusliku arengu vastu. Ent tee, kuidas ta kavatseb seda majanduse arengut saavutada - ta kuulutas, et nüüd on kõik uksed majanduse arenguks valla päästetud, sest tänu Keskpangale saab juba 14% krediiti. Minu aruraasuke ei saa küll sellest õnnest aru, sest normaalne kasumisnorm on keskmisele- ja väiksele ettevõttele 10-12%. Pangad suunavad täna krediidi erastatud Moskva börsile, kus põhiliselt välismaalaste raha teenib spekulatiivseid hiigelkasumeid, sest Keskpank eirab konstitutsioonis fikseeritud nõuet tagada rubla stabiilsus. Lisaks veetakse veel kolmandik naftatuludelt saadud rahast välismaale oma vaenlase USA majanduse finantseerimiseks. Venemaa Keskpank ei taga täna ettevõtlusele pikaajalist ja odavat krediiti ja ilma selleta on Putini majandusalased lubadused demagoogia. Seega tänase patrootliku välispoliitilise kursi muutmine järsult kapitulantlikuks on reaalselt võimatu, sest nii kaotaks eliit mitte ainult legitiimsuse rahva silmis, vaid ka täieliku kontrolli jõustruktuuride üle, mis viiks nende kukutamisele. Venemaal on seni alati kriitilistel momentidel leidunud Sussanineid, Minineid, Pozharskeid ja Stalineid ning hiljutine vene lenduri kangelastegugi Süürias näitas, et neid jätkub piisavalt ka tänapäev.
Arvan, et Putin toimib analoogselt oma senise Ukraina poliitikaga. Vanale vastuluureohvitserile ja KGB järglase eksjuhile sai vaevalt olla üllatuseks, mida perspektiivis tähendab USA aastatepikkune õõnestustöö Ukrainas. Ometi lasi ta oma tagatoas läbi viia kaks värvilist revolutsiooni, ühe rahumeelse ja teise verise. Saealjuures mõlemad Ukraina konstitutsiooni vastased (juristiharidusega Putinile on omana kõiki sündmusi esitada läbi seaduslikkuse prisma). Eliiti ei huvitanud üle paarikümne aasta mitte Venemaa geopoliitilised e. rahvuslikud huvid, vaid üksnes majanduslikud rahavood. Kui olukord läks geopoliitiliselt kriitiliseks ja nuga oli juba kõri peal ning USA lennukikandja löögigrupp juba Sevastoopoli lähistel, ärgati ja improviseeriti ning hõivati Krimm. Ka hiilgavalt läbi viidud Süüria operatsioon, mis parandas hüppeliselt Venemaa geopoliitilist positsiooni oli sisuliselt kaitseiseloomuga reageering.
Midagi sarnast on oodata ka nüüd. Putin võidab aega, et peale valimisvõitu (kuna poliitikas pole midagi juhuslikku, siis valimisteks määratud kuupäev - Pariisi Kommuun on muidugi sümboolse tähendusega), soovitavalt muidugi kõrgete protsentidega, astuda suur samm veelgi iseseisvama Venemaa poliitika poole. Ent konkreetses olukorras Putin ei käitu adekvaatselt. Kogu selle mängu loogiliseks tulemuseks on sarnane I maailmasõja eelsele ajale kui degenerantsed monarhid kaotasid täielikult kontrolli sündmuste üle. Tänases plahvatusohtlikus olukorras on igasugune normaalses olukorras iseenesestmõistetav oma tegelike kavatsuste maskeerimine ja manööverdamine ebaadekvaatne poliitika. Sellises Kuuba kriisiga võrreldavas olukorras on Venemaal ainuõige oma kaardid lauale lüüa, et ebaadekvaatsele osale USA eliidist ja ka Ameerika rahvale ( kes välispoliitilistes küsimustes on traditsiooniliselt ignorantne) virtuaalsetest ettekujutustest maapealsesse reaalsusesse tuua. Reaalsus on aga selline, et USA ei ole täna sõjaliselt võimeline Venemaad võitma. Ainus võimalus täna juba kontrolli alt väljunud sõjalist eskalatsiooni ära hoida on Putini avalik kontraultimaatum Ameerkale; kui te tahate sõda, siis te saate selle! Ainult selline SI ja Kimi taoline Putini meelekindlus võimaldaks rahu Euroopas. Kas Putin selliseks talle mitteomaseks sammuks psühholoogiliselt võimeline on, on muidugi omaette küsimuseks.
Selge on aga see, et Putin oma tänase ambivalentse käitumisega mängib otse Trumpi vastu, julgustades viimase vastaseid veelgi rohkem lisama survet Venemaale, kes näib juba vankuvat ja võiduks oleks nagu vajalik vaid väikest lisapingutust. See teeb Trumpil väga raskeks säilitada oma senist kriitikavaba joont Venemaa ja Putini suhtes ja pigem varem kui hiljem oma poliitilise ellujäämise nimel on ta paratamatult sunnitud karmistama Venemaa vastast retoorikat ja poliitikat. Enda esialgse välispoliitilise joone elluviimise võimalus avaneb Trumpil alles novembris juhul, kui ta võidab vahevalimised.
Põhjusi, miks sündmuste käik Euroopas on kontrolli alt väljunud, on mitmeid, ent raamatu mahu vältimiseks toon näiteks vaid ühe märksõna: Ukraina. Nagu ma mõni aasta tagasi prognoosisin, ongi seal kunagi õitsev maa muutunud "Dikoje Pole`ks", mida täielikult ei kontrolli mitte keegi ja kus on verine sõjakolle, kus iga päev ei tapeta vaid sõdureid, vaid ka naisi ja lapsi. Kogu tegevuse fooniks on Ukraina lumpeniseerumine, deindustrialiseerimine, isegi tiisikuseepideemia levimise reaalne oht ning tohutu korrumptsioon ning varanduslik kihistumine oligarhide ja Euroopa kõige vaesema elanikkonna vahel. Riik on sisuliselt pankrotis ja hingitseb vaid tänu piskule välisabile. Ukraina on juba täna tänu USA ja Merkeli poolt juhitud tegevusele muudetud Euroopa mustaks auguks ja sõjakoldeks, keda täna ei suuda kontrollida mitte keegi. USA kontrollib küll suuresti Ukraina presidenti ja valitsust, aga kuna viimane ei suuda kontrollida kogu maad, siis on ka USA mõju virtuaalne kui mitte arvestada üha suurenevaid relvatarneid, mis lisavad veelgi bensiini lõkkesse. Valitsus sõltub tugevalt ka natsliku ideoloogiaga pataljonidest, kes aga omakorda ei suuda kontrollida kogu Ukrainat. Igas regioonis on levinud bandiidijõugud, kes ei allu mitte kellegile. Venemaa mõju on muidugi tugev, kuid ka tema ei kontrolli kogu maad. Mis edasi hakkab toimuma, pole raske ette näha. Kui juutide protsent kogu elanikkonnast on tühine, alla poole protsendi, siis võimu- ja majanduseliidist moodustavad nad tubli kolmandiku, oligarhide ja tipppoliitikute seas aga enamuse. Keegi aga peab loomulikult Ukraina täielikus ebaõnnestumises riigina muidugi süüdi olema. Venemaa kaart on õhukeseks kulunud ja pole enam tõsiseltvõetav. Juudiusksed on aga vähemalt Hazaaria ajast tänases Ukrainas põlisasukad olnud. Esimene suureulatuslik ajalooloos dateeritud juudiprogromm oli minu mäletamist mööda juba 12.sajandi alguspoole. Mis jõledusi aga needsamad täna ametlikult Ukraina rahvuskangelasete Bandera ja Suhhevitsi pataljonid juutida kallal korda saatsid viimase maailmasõja ajal on üldteada. Seega on pea vältimatu, et täna natslike pataljonide raev, kes reaalselt läbi viisid USA poolt organiseeritud verise 2014,aasta riigipöörde ja kelle teeneid Poroshenko-Waltzmann nende arust piisavalt ei tunnista, kuulutavad "korruptsioonivastase" Maidani ilmselge ebaõnnestumise juutide süüks. Siin ei aita seegi, et juudi rahvusest oligarh Kolomoiski on kuulutanud end banderalaseks. Kindlasti leidub mingi intelligendikene, kes meenutab, et juba ennem maailmasõda tegid juutide juhid Hitleriga tihedat koostööd ja nõudsid isegi juutide karmimat kohtlemist, et leiduks piisavalt vabatahtlikke Saksamaalt Palestiinasse ümberasumiseks. Katastroofilist fakti, et kui NSVL ajal oli Ukrainas 52 miljonit elanikku, siis sajandivahetusel 45 miljonit, täna aga ukraina politoloogid räägivad 32 miljonist! Egas siis banderovlaste ajudes selles demograafilises katastroofis nemad süüdi ei ole, vaid tegemist on loomulikult juutide vandenõuga, kes tahavad ukrid ära hävitada, et iseendale plats puhtaks teha, sest Lähis -Idas pole juutide julgeolek vaenulike araablaste rõngas tagatud. Aga egas siis asi ainult juutidega piirdu, bandeerovlaste geneetilises mälus on ju mõnu, mis nad said poolakaid Polesjes veristades. Poolakad aga nõuavad aga täna oma vanu maid ja maju tagasi. Vaevalt seda eelmise maailmasõja aegse õuduka kordumist enam ära hoida saab.
Samas pole podisev sõjakatel Donbassis kuhugi kadunud. Relvastust ja vägesi on mõlemad pooled tublisti juurde lisanud ja rahu on välistatud, sest Ukraina rezhiim püsib ainult tänu sõjale, Lääs aga ei taha Maidani rezhiimi kui oma sulase kokkuvarisemist ja seepärast esitab Venemaale totakaid ja teostamatuid nõudmisi, Putin aga mängib talle omaselt aja peale. Seega pole mingit tõkendit, peale ilmastikuolude, et suurem madin sealt kasvõi isegi plaanimatult alguse saab. USA saab selle laviini vaid sõrmenipsuga liikuma panna ja Venemaa ei suuda seda takistada. Olukorra teeb eriti ohtlikuks tõsiasi,et USAle olekski kasulik kui Venemaa pikaks ajaks Ukrainasse takerduma jääks ja sinna musta auku oma ressurssi raiskaks. Venemaal pole aga mingit mõtet kaugemale Novorossija piiridest liikuda ja kõige efektiisem vastus on ebasümmeetriline.
Loogiline on kiire Baltikumi NATO platsdarmi likvideerimine, mis teeb ebatõenäoliseks Soomel ja Rootsil oma õhuruumi avamise NATO lennukitele ja luues maaühenduse Kalingradiga kindlustatakse Venemaa loodesuuna. Sõja laiemine Ukrainast kogu Ida Euroopale ja ka taktikaliseks tuumasõjaks kogu Euroopas on praktiliselt võimatu peatada. Ja täiesti infantiilselt jätab USA eliit tähelepanuta Kremli korduvad hoiatused, et sõja puhul Euroopas ei jäeta USAle mingit võimalust nautida rahu ja heaolu ookeanide taga. Seega pole täna mingit kindlust, et meil õnnestub koera aasta pudelikaelast ilma suure sõjata õnnelikult läbi lipsata.

Roman Ubakivi